Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-5)

5. PEATÜKK ⟡ Isaga loomaaias. Loomade ja lindude hingede tajumine

Aprilli lõpp kuni mai esimene pool 1970. Mõne kuu pärast saan kolmeseks. Laupäeva keskpäev. Öösel ja hommikul on sadanud vihma. Sombune selgimistega ilm. Päike vahel harva piilub pilve vahelt. Olen isaga esimest korda Lasnamäel loomaaias. Teadmiseks. Ennem Rocca Al Mare’t asus zoo Lasnamäel.

Loomaaia väravas tõstab ta mind kukilt maha ja käimisega pean ise hakkama saama. Kuigi tahan kõrgelt edasi vaadata, aga issi selgitab, et pean rohkem kõndima. Loomadega tutvumist võtan teadmata põhjusel väga professionaalselt ja täiskasvanulikult, justkui oleksin vähemalt viimase kursuse cum laude-ga lõpetav bioloogia tudeng, kelle diplomitöö on „Loomaaia asukad”. Esineb teadvuse avardumine. Mul on osaline meeleline ülevaade elukatest, kes zoos on, kuigi tänane päev on esmane külaskäik. Panen käed seljataha, võtan sõrmedest kinni ning jalutan aeglaselt, uudishimulikult ja mõtlikult.

Kohe väravas kohtan varblast ning häälestan ennast tema lainele. Kükitan ja uudishimulikult vaatlen linnu kehalisi parameetreid, kuidas ta käitub, reageerib ja häälitseb. Räägin temaga ja palun korduvalt, et teeks häält…

Ja vahetevahel teebki, millest teen omad „teaduslikud” järeldused! Püüan tabada häälitsemise olemust ja sisu. Mõistan lindu väga hästi ning tema mind! Me suhtleme! Esineb omalaadne taju eriliigil põhinev vastastikune vaimne kommunikatsioon.

Kui olen varblasega juba ligi 10 minutit lobisenud, siis isa kannatus hakkab vaikselt katkema. Ta ei saa aru, miks linnuke huvi pakub ning ei mõista, et soovin eranditult kõikide tiivuliste ja neljajalgsetega tutvuda, nendega kõneleda ning teha väga põhjaliku uuringu.

Issi võtab käest kinni ja hakkab linnu juurest hellalt eemale tirima. Jonnin ja puiklen vastu, mille peale varblane lendab eemale. Tõmban end isa haardest lahti ja jooksen järgi, kuid lind lendab jälle natuke maad edasi. Kuniks lõpuks maandub katuseserval. Vantsin kurvalt ja löödult tagasi ning lähme karusid vaatama.

Pruunkarud pakuvad suurt huvi. Kahjuks kontakti loomine on suhteliselt vaevaline ja nad ei soovi eriti rääkida. Olenemata, et piki piiret neid kindlameelselt jälitan. Laste kilked ja karjumine väsitavad mõmmisid ning nende tähelepanu on hajutatud. Püüan korduvalt enda taotluseid neile selgitada, kuid edutult. Saan aru, et kui soovin sisukalt vestelda, siis karjumine ei ole õige meetod enda tutvustamiseks ja tulemusliku uuringu läbiviimiseks.

Jääkaruga on asi veel keerulisem. Ta on kaugel ning ei vaata üldse inimeste poole. Tean, et kisendamine ja kõva häälega rääkimine on määratud luhtumisele. Pealegi ma ei soovi tähelepanu ja keegi niikuinii ei mõistaks, et saan karust väga hästi aru. Vastupidi. Uudishimu tõttu võivad lapsed mu ümber koguneda, narrida ja see segab uurimustöö läbiviimist ning peletab mõmmiku eemale. Loom suhtleb meelsasti inimesega, kellega tekib vaimne side.

Sõraliste aedikud on erinevad. Sageli on nad kobaras ja vajadusel liiguvad kiiresti. Seega personaalsest suhtlemisest ei tule midagi välja. Loomi on palju ja igaühega ei jõua suhelda. Näib, et nad ka ei sooviks poisiklutiga väga palju tegemist teha – inimeste kohalolu muudab närviliseks.

Saan aru, et zoo asukatega kontakti loomine on üsna raske ning nad käituvad vangistuses kuidagi teistmoodi. Väsin ja teadvuse teisenemine on lõppemas. Ei suuda ja ei ole enam energiat sellel lainel olla. Käime mõned loomad veel läbi ja isa näeb, et jaks on otsas ning võtab mu kukile.

Mitu tundi tudeerimist on läbi saamas. Väravast väljudes näen kahte varest suhteliselt melanhoolselt toimetamas. Vahepeal lendavad, kraaksuvad, istuvad oksal ja jalutavad. Lähemal asuva varese vastu tekib hetkeks huvi kõneleda… Paraku kukil on hea ja mugav ning viimane „teadustöö” jääb tegemata. Issi ei saagi kunagi teada, mis plaanid mul täna terve päeva jooksul olid.

Vahemärkus. Väikepoisina on mul oskus vaigistada reaal-materialistlik „mina” ja tõsta esile hingelis-immateriaalne „mina”. Hi-mina vastutab taju eriliikide ilmnemise ja vaimse kommunikatsiooni eest. Immateriaalsest maailmast kaasa tulnud võime selgitab ka kõrget oskust loomade ja lindudega käitumisel.

⌘ Reaal-materialistlik (RM) mina – elu jooksul omandatud teadmised ja oskused, kuidas toimetada ja eksisteerida mateerias, Maal.⌘

⌘ Hingelis-immateriaalne (HI) mina – hinge teadmiste, taju eriliikide ja võimete kogum, mis on vabalt kasutatav immateriaalsuses, kuid piiratult mateerias, Maal.⌘

⌘ Väikelapsel võib esineda võime suhelda taju eriliikide abil lindude ja loomadega. Asjaolu kirjeldab, et lindudel ja loomadel on hing ning teadvus.⌘

Toon elulise lühikirjelduse, kus HI käsitlus on esiplaanil ja RM tagaplaanil.

1978 kesksuvi juuli esimene pool, laupäev. Ilus päikeseline ilm, pärastlõuna. Olen 10 aastane, kuu aja pärast 11. Naabri koer Maidan, Eesti hagijas, on tubli jahikoer ja paar korda kuus käib peremehega jahil. Koer on aedikus ning ketis. Hoitakse näljas, et jaht oleks efektiivne.

Minul on koeraga üsna hea läbisaamine. Vastastikku tajume üksteist hästi ja esineb vaimne kommunikatsioon. Suhtlust ei saa võrrelda keerulise inimkõnega, vaid on lihtne ja mitte sügav. Näiteks. Mõttes küsin: „Miks sa kurvastad?” Maidan vaimsel teel vastu: „Ma ei taha ketis olla…” Jms.

Ema valmistab lõunasöögiks keedetud seajalgu. Kondid viin kutsale ja mind nähes liputab rõõmsalt saba. Ta on tänulik, et tema eest hoolitsen ja mul on heameel, et saan aidata ja kasulik olla. Viskan eemalt kondid ette ja lähen aedikusse sättima, et kõik palad kätte saaks. Ootamatult pureb Maidan rängalt mu paremat käelaba… Kisun käe hammaste vahelt välja…

Olen ehmunud ja pettunud! Üritan koerale selgitada, et ta tegi vea ja meie sõprus on läbi. Peni omakorda uriseb ja haugub ning kaitseb territooriumi ja sööki – äkki mõistan, et ma ei tunneta teda enam…

Vahemärkus. Koeraga suhtlemisel võtan aluseks hingelis-immateriaalse maailmakäsitluse ja tajuliigi, et tagada kommunikatsioon. RM on tagaplaanil ning unustuses. Ometi koer hammustab.

Pealtnäha koera agressiivsus justkui kirjeldab tema vastuolulisust. Paraku vastukäivust ei esine. Söömine põhineb RM käsitlusele ehk kõik elusolendid Maal söövad ja tavapäraselt käituvad vastavalt füüsilise maailma reeglitele. Seega vaimne vastastikune side ei vähenda näljatunnet.

Koorub välja tõsiasi. ⌘ Hingelis-immateriaalne maailmakäsitlus ei asenda reaal-materialistlikku lähenemist. Mõlemad „minad” on Maal ja mateerias esindatud ja/või vajalikud. Temaatika taandub asjaolule, millises olukorras ja kuidas suhestume mõlema „minaga”.⌘

Emale valetan, et ringi hulkuv hundikoer hammustas… Ta ei oleks kuidagi mõistnud, et saan Maidanist aru…

Vahemärkus. ⌘ Valetamine on RM-mina põhine. HI-minal puudub vajadus petta ja luisata, sest „peaaegu kõik või kõik on niikuinii teada”.⌘

Juhtum on märgiline ja edaspidistel kokkupuudetel lemmikloomadega on esiplaanil pigem reaal-materialistlik maailmavaade. Tähendab, võime loomade hingeelust paremini aru saada väheneb drastiliselt. Oskus vaimselt suhelda peaaegu kaob.

Protsess on saanud alguse tegelikult sünnist alates ja iga elatud päev Maal viib sind tavapäraselt hingelis-immateriaalse maailma tunnetusest ning oskustest natukene kaugemale kuniks toimuvad sündmused, mis võivad taas sulle hingelisi võimalusi pakkuda… Või su RM-mina on piisavalt küps, et lasta hingel sinu kehas jällegi sujuvalt avaneda ja seeläbi olla valmis silmaringi oluliseks laienemiseks… Suur osa lääne heaoluühiskonna täiskasvanud elanikest on truud reaal-materialistlikule käsitlusele ning kuni siit ilmast lahkumiseni on oma egos ja teadmistes jäigad, mistõttu HI-mina mitte kunagi ei avaldu või väga minimaalselt.

1992 oktoobris oli sündmus, mil tajusin koera hinge väga erilisel moel ning HI-mina tuli momentaalselt efektselt esile. Sellest hetkest alates võtsin koera tajumisel taas appi HI tunnetuse, mis paraku ei ole enam sedavõrd kirgas kui varajases lapsepõlves loomaaias.

⌘ Intensiivne hingeline impulss võib tuua esiplaanile RM-mina ja HI-mina asetub tahaplaanile või vastupidi ning on sõltuvuses indiviidist, sündmusest ja saatuslikust kontekstist.⌘

⌘ Hingelised puudutused ja impulsid eraldivõetuna või kogusummas võivad aidata kaasa hingelise tundlikkuse kasvule või vähenemisele.⌘

Lahkunud kasside ja koerte hingi olen tajunud. Seetõttu leian, et kasside ja koerte nn hingekodu on immateriaalses dimensioonis. Kõigest täpsemalt kunagi edaspidi.

Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud oktoobris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-4)

4. PEATÜKK ⟡ Soojad emotsionaalsed (hingelised) puudutused on lapse arengule olulised

Koht Harku-järve lastepäevakodusse vabaneb märtsis 1970 aastal, olen ca 2,5 aastane. Lumi ei ole veel sulanud, aga räästad tilguvad ja päike käib kõrgemalt.

Kell on umbes pärast ühteist ennem lõunat ja lähme emaga juhataja Ella jutule. Väga sõbralik naine suudab minu pelglikkust omajagu vähendada. Tunnen end ühest vähestest kordadest võõra inimesega suhteliselt mugavalt.

Liigume sõimerühma. Esimene päev on tutvumisvisiit, mis kestab umbes 30-50 minutit. Küllap ema teab ning on ettenägelik, et võin jonnima hakata.

Juhataja tutvustab mind kasvatajale ja läheb omi toimetusi tegema. Tädi on väga tore, sõbralik ja peaaegu nagu hea mängukaaslane ning olen üllatunud. Juhendaja uurib, kas soovin lastega mängida. Kärmelt raputan eituseks pead. Siiski suudab kiiresti veenda ja kutsub kaks last enda juurde ning ütleb nende nimed. Lapsed võtavad kampa ja ebalevalt liitun seltskonnaga.

Umbes 10-15 minutit tagasihoidlikku mängimist ja tahan ema juurde tagasi, kes mind saali nurgast vargsi tähelepanelikult ning leebelt vaatab.

Jooksen vupsti emme kaitsva tiiva alla. Jah, ema juures on hea ja turvaline! Kasvataja küsib, kas tahaksin lõunasöögile jääda ning lisab, et täna on väga nämma magustoit. Mainib, et pärast võin lastega koos lõunauinaku teha.

Jään mõttesse ja arutlen magustoidu üle. Kõht on ka juba tühi ja sellist magusrooga pole kodus kunagi olnud. Suu on juba mahlane ja neelatan mitu korda. Ema paneb kimbatust tähele ja ettevaatlikult utsitab tagant.

Magussööki himustan väga, aga magada mitte. Ütlengi arglikult, et magustoitu ei soovi ja magada ei taha… Kasvataja ja ema uurivad ning meelitavad, et kas tõesti dessert ei maitse? Tunnen taas ebamugavust, et olen peaaegu paljastatud ja keerutan ning peaksin midagi ütlema…

Rohkem ei pinnita ja esimene päev lasteaias on möödas.


Edaspidi kohanen suhteliselt kiiresti. Lastega on väga vahva mängida ja kasvatajad on ka mõistvad!

Alguses lõuna ajal magada eriti ei taha ning juhendaja on leebe ja ei sunni tagant. Vahva detailina tuleb paaril korral hing mõtteisse lobisema ning selgitab lihtsalt, miks tudimine on hea. Võtan iseennast üsna kiiresti (hinge) kuulda ja lõunauinak kujuneb meeldivaks rutiiniks.

Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud oktoobris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-3)

3. PEATÜKK ⟡ Lasteaed Lasnamäel

Elame neljakesi Harku-järve ääres endises Ficki suvemõisas, mis ENSV ajal ehitati ümber 6-korteriga elamuks. Meie korter asub teisel korrusel vaatega järvele ja veepiirist 50 meetri kaugusel. Elamine koosneb kahest toast, köögist ja esikust kogupindalaga ca 23 ruutmeetrit. Järve ääres elasin sünnist 1967 august kuni 1982 juuni. Maja (praeguse aadressiga Sõudebaasi tee 18 Tallinn, tolleaegne Sõudebaasi tee 6-5) on põlenud 3-4 korda. Esimene põlemine oli 1982 sügis ja süütaja suure tõenäosusega minu isa… Issi oli peamine kahtlusalune ja miilits püüdis osalust tõestada, kuid tõendeid nappis. Juhtunust kirjutan põgusa artikli edaspidi. Hetkel on majast järel varemed ja praeguse omaniku osas käib täitemenetlus, mille raames kinnistu on müügis.

Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN01

Ema töökoht on teisel pool kallast Harku-järve sovhoosis ning töö enam oodata ei lase ja vabu kohti kohalikus sovhoosi lasteaias ei ole. Olen natuke üle 2 aasta vana, novembri lõpp või detsembri algus 1969. Vaba koha venekeelsesse lasteaeda saab Lasnamäele, Majaka tänava kanti.

Kuidas saada kiiresti Lasnamäele? Kodu juures ca 700 meetri kaugusel on maaliinide bussipeatus. Sõidugraafik harv, 1-2 bussi peatub kuni 1,5 tunni sees. Kellaajad ei ole sobilikud ja suund on Balti jaam. Teine variant jalgsi Rocca Al Mare linnaliinide busside lõpp-peatusse, kus on buss nr 16 viimane peatus. Tänapäeval asub elumaja aadressiga Paldiski mnt 96A. Või jalgsi Mustamäele ja trolli peale.

Esimene päev. Hommikul pead vara tõusma, ema ja isa on juba valmis ja taksoga sõit võib alata. Pikk ja käänuline tee. Tunne on nutune ning tean ette, et midagi head ei tule…

Sõimerühm asub teisel korrusel. Pikk ja sirge trepikoridor, järsk ja kõrgete astmetega trepp, lõpus pööre paremale. Hämar kollakas pirn hõõgub teise korruse ukse juures. Vanemad on kannatlikud ja kiidavad kui end vaevaliselt trepist üles vinnan. Raske on! Väsin kiiresti! Lõpuni ei jõua vantsida ja isa võtab sülle. Kohe hakkab kergem!

Kui uksest sisse saame ja mind võõrkeelsetele kasvatajatele tutvustatakse, siis enam vastu ei pea ning hakkan nutma. Ema lohutab nii kuis oskab, aga nutt ei taha vaibuda… Ma ei taha olla siin ja ei saa mitte millestki aru, mida öeldakse. Kõik on väga hirmus ja võõras!

Vanemad sätivad ära minema ja võtan kogu oma nutuoskused kokku ning karjun paanikas, pisarad voolavad nagu oavarrest. Viimaks olengi täiesti üksi! Tönnin mitmeid tunde. Kasvatajad on jätnud mind omaette ja arvavad, et lõpuks rahunen.

Sõber minu sees, hing, püüab rahustada! Usaldan teda jäägitult, paraku jään enesele kindlaks ning olen jätkuvalt vesine.

Ema-isa tulevad pärast lõunasööki mõnevõrra varem järgi. Ilmselt juhataja oli emale tööle helistanud. Nad vestlevad kasvatajatega vene keeles ja saan mõttest hästi aru… Kuigi tol ajal vene keelt ei osanud. Tädid räägivad, et laps ei kohane mitte kuidagi ja vanemad keelitavad, et proovime veel, ta ainult natuke jonnib.

Taksos üritab ema mu meeleolu tõsta ja näitab maju, mis sõidu ajal aknast paistavad. Proovib mõne lõbusa lookese välja mõelda ja nunnutab pikalt. Näen teda läbi! Ometi hakkab parem ning rahu on tulemas. Enesestki mõista saan aru, et sussutamine on soojendus tõsisemaks vestluseks. Lihtsalt mu hing aitab olukordades selgust tuua, vajadusel vene keelest aru saada jms.

Emme muutub asjalikuks ja räägib, kuivõrd tore on lasteaias olla, pean ainult ära harjuma jne. Mõistan suurepäraselt, et mul on kohustus. Lepime kokku, et proovime homme ilusasti olla, kasvatajaid kuulata, lastega mängida ja mitte itkeda. Noogutan ja väliselt lepin. Sisimas mõistan, et ei nõustu! Huvitaval kombel on mul kohati klaar, loogiline ja äärmiselt laiahaardeline täiskasvanule omane mõtlemine. Suudan ema kavaldada ning mängin mängu kaasa. Haaran asjaolusid lennult ja tean ette kui on vaja!

Järgmine hommik taas taksoga lasteaeda. Takso on ainuke võimalus ja väga kallis luksus. Paratamatu, kuid tuleb kõhu kõrvalt kokku hoida.

Esimesed päevad olen väga nutune ja protesti täis ning hing lohutab järjepidevalt. Mängimisega on lood kesised. Nimega võin eksida, vist Serjoža, kes vahel harva mu pakkumisele koos toimetada vastu võtab. Ta on natuke vanem. Seega olen rühmas kõige väiksem.

Tüdrukutega on lood veel keerulisemad. Võõrast poissi nad oma seltskonda üldiselt ei soovi. Seetõttu kokkupuutepunktid on üsna lühiajalised.

Ilmselgelt on teatud takistuseks vene keel, mida ma ei valda. Õigemini eesti keelegagi on raskused. Veel liiga tilluke, et end põhjalikult ja arusaadavalt väljendada. Samal ajal paljudel väikelastel esineb imetabane võime üksteist mõista, olenemata, millist keelt kumbki räägib. Tegemist on tajuliigiga, mis on tulnud kaasa immateriaalsest maailmast ning mõistmine toimub sealhulgas vaimsel tasandil. Telepaatia, mis vanuse lisandudes aegapidi unustusse vajub.

Sõltuvalt meeleolust mõistan vene keelt või mitte. Mossitan palju, mistõttu ei soovi kellestki aru saada. Põhiliselt olengi üksi ja mõtetes enda hingega, kes püüab suhteliselt edutult tuju tõsta. Nutan sageli, mistõttu kasvatajad proovivad mind taltsutada ja vahel rangelt karistavad – laks või paar pepule, tutistamine või riietest tirimine ning sakutamine. Tajun suurt ebaõiglust ja põhjendamatut karmust. Ma ei ole harjunud niimoodi! Ma ei luba võõrastel inimestel end katsuda, kamandada ja karistada, ainult emme tohib!

Ülekohus ja vägivald mõjub sedavõrd intensiivselt, et lapselik maailmatunnetus kaob ning kahel episoodilisel karistamise hetkel asendub minu igavikulise hinge sügava, laiahaardelise ja jõulise olemusega. Rebin end kasvataja haardest vihaselt vabaks… Naine krabab minust uuesti kinni… Rabelen taas vabaks ja täie jõuga oskamatult virutan talle… Kasvataja suudab mu käe kerge vaevaga peatada. Üritan veel impulsiivselt midagi öelda ning enda seisukohti selgitada…

Olen väike laps, jõudu napib ja öelda jõuan ainult mõne sõna. Saan toore ja paraja koosa osaliseks… Mu protestivaim surutakse halastamatult maha. On seatud nii, et inimlaps jääb lapseks ning ta käib oma elurajal. Sellest tulenevalt minu hinge kaitsereaktsioon saabki olla lühiajaline ja mentaalselt muutun taas lapseks. Hakkan nutma ja vastumeelselt kuuletun… ebaõiglusele… ning täidan kõik edasised nõudmised…

Ma ei sulandu kuidagi lastega ja ei kohane lasteaia ning kasvatajatega.

Järjekordne hommik aias. Isa teab, mis juhtuma hakkab ning püüab olla karm ning otsusekindel… Hakkan hüsteerias karjuma ja pillima, muutun kohati agressiivseks. Kasvatajad (2) ei taha mind enam vastu võtta. Nende teada olen kõige halvem laps sõimerühmas! Isa üritab vast kuni pool tundi kasvatajaid keelitada, kuid edutult. Lõpuks vihastab, paneb mind kiirustades ja lohakalt riidesse (sall ei ole ka hästi ümber kaela, käpikuid ei ole käes – minu rõõmuks ja kasuka ülemine nööp on lahti) ning võtab sülle. Ta ei ütle kasvatajatele enam sõnagi, ei taha neid näha! Kiirete sammudega järsust trepist alla ja ongi viimane päev kohas, mis mulle kuidagi ei meeldi.

Umbes kaks nädalat lasteaialapsena on selleks korraks läbi. Olen väga rahul ja õnnelik! Justkui kasvasin äkitselt suureks ja täiskasvanuks! Tänutunne, lugupidamine ja poolehoid isa vastu tõuseb hüppeliselt! Tema kaitsev käitumine loksutab mind sedavõrd tugevalt ja positiivselt, et lapselik maailma nägemine vahetub mõneks hetkeks hinge omaga! Ilmselt hing on nendel momentidel minu kehast väljas ja soovib issit tunnustavalt õlale patsutada… Tajun niimoodi…

Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud oktoobris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-2)

2. PEATÜKK ⟡ Hing mängib minuga

Sügis, oktoober või november 1968. Olen natuke üle aastane kui õpin käima ning on mälupildid kui isa toob koju puust kiikhobuse (pressitud saepurust). Loomulikult kardan endast palju suuremat looma ja nutan kui mind ta selga tõstetakse. Isa kiigutab ja võluväel nutmine väheneb. Siiski on asi minu jaoks liiga mürakas ja nutuvõru on jätkuvalt ümber suu. Seepeale aidatakse kindlale toapõrandale ja lähim pääsetee on viuhti ema sülle peitu!

Talv 1969 Ficki suvemõisas Harku järve lähedal. Henry Küla 1,5 aastane. Fotograaf: teadmata

Natuke nuuksumist, palju paid, kallistused ja soojad lohutused teevad julgemaks ning teine katsetus on juba toekam. Kui olen hobusega juba mitu päeva tuttav olnud, siis ääri-veeri alustan temaga rääkimist. Mõni sõna siit ja teine lausejupp sealt. Hobu väga lobiseda ei taha, kuid julgustab, et võin kartmata alati kiikuda. Varsti olemegi head sõbrad!

Tean, et neljajalgne kõneleda ei oska – ta on ju puust ja elutu! Ometi räägib ja mina kõva häälega vastu! Kõik on väga loomulik! Suksu jutustab minuga ju mängult! Ema ja isa on rahulolevad, et laps on kalli raha eest ostetud mänguasja omaks võtnud!

Eelkirjeldatu on särav mälupilt, mil enese hing minuga mängib ja räägib läbi puust hobuse suu! Lapsena mõistan ja võtan kõike mänguna…, kuid sisuliselt on tegemist tõelise ja realistliku eluga.

⌘ Esineb tajuliik ning sul on võime suhelda omaenese hingega. Täiskasvanuks saades antud kirgas taju vajub tagaplaanile, kuid ei kao kuhugi ja sobilike tingimuste korral aktiveerub näiteks intuitsioonina. ⌘


Kellele ei meeldiks mängida? Mulle on samuti meeltmööda! Kuigi mänguasju ei ole palju (hind poes kõrge), ometi mängude jaoks jätkub piisavalt. Väiksemad tinasõdurid, suuremad plastmassist rüütlid, mõni üksik auto, plastmassist kahur, õele kuuluv suur karvane musta värvi karu jne.

Suured mängud ja võimsad stseenid! Kõva häälega rääkimine oma nähtamatu väga realistliku mängukaaslasega! Viimsedki teemad saab läbi arutatud! Mängult otsast otsani tekkinud probleemid lahendatud! Ja ema vaatab vahel uksepraost naeratades… poiss saab üksi hakkama… Aga ei mõista, et toimetusi juhime sünkroonselt mängukaaslasega koos, kelleks on mu enda sõbralik hing! „Kõvahäälne” mängusemu saadab mind kuni koolini ja natuke peale!

⌘ Kallid lapsevanemad! Kui teie laps räägib iseendaga mänguhoos kõva häälega, siis on suur tõenäosus, et nähtamatu mängukaaslane on tema hing, kes last nukuna, sõdurina, pehme mõmmina ja muul moel hoiab, mängib ning vajadusel lohutab. Kõva häälega endamisi või/ja mänguasjaga kõnelemine parandab lapse eneseväljendusoskust ning mõjub hingelisele arengule hästi! ⌘

Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud oktoobris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-1)

Sissejuhatus esimesele osale

Järgnevates lugudes esitan läbilõike iseloomulikumatest sündmustest enda hingelise tundlikkuse kujunemises, arengus ja väljendumises. Lood olen koostanud võimalikult kokkusurutult ja eesmärk ei ole elulugu jutustada, vaid anda aimu tagamaadest. Samuti käsitlen põgusalt hingelis-immateriaalset ja reaal-materialistlikku maailmapilti ning nende vastuolusid.

Arvan, et inimese hingeline kõrge tundlikkus põhineb suures osas saatusele ja isiklikule elulisele teerajale. Teerada omakorda kirjeldab, kuidas reaalne elu sinu sisekaemust mõjutab.

1. PEATÜKK ⟡ Hingena väljaspool keha

Argipäev oktoobris 1967. Päike paistab läbi pilvede, suhteliselt tuulevaikne, kuiv, temperatuur +3 kuni +6 C. Maja juures suurtelt ja võimsatelt pärnadelt ning tammedelt on lehed täielikult kadunud, vaid mõni üksik on järgi. Leppadel veel mõned lehed on. Kell on umbes 10:30-12:15. Olen 9-nädalane.

Ema triigib pesu. Olen ruudulisel tekil laua peal paljalt selili ja siputan jalgadega. Keeramine ei ole selge ja istuda veel ei oska.

Tuba on väga soe, mis tähendab, et pliit köeb täiel võimsusel ja soemüür on tuntavalt kuum.

Ema näib olevat muretu, rahulik, naiivne, mõnevõrra piiratud ja ahta silmaringiga ning suurt õnnelikkust ma ei tunneta. Ma ei tunne end tema pojana, aga hoopiski range õpetajana või nõuandjana. Mul on täielikult laiahaardeline detailirohke ülevaade tema olnud ja tulevasest eluteest, tean kõiki tema mõtteid ja emotsioone.

Äkki tekib “selginemine” ning alustan emaga kõnelust. Häälitsuste ja häälikute abil, sest veel ei oska keeleliselt arusaadavalt väljendada. Seletan, kuidas ta peaks elama, milliseid karisid elu jooksul vältima ehk üldistatult, et käituks-toimetaks võimalikult õigesti ning suhtuks oma saatusesse suure tõsiduse ja pühendumisega. Palju sõltub temast, et elulisel teerajal komistamised ei oleks väga valusad.

Alguses ta ei pööra mulle tähelepanu ja ei saa aru taotlusest dialoogile. Tõstan mõnevõrra häält ning õnnestub, et ta mind hetkeks arusaamatul pilgul vaatab. Ja triigib edasi.

Olen visa ja läbi mõnede katsetuste ema kuulatab ja püüab aru saada. Kõigest olenemata ta ikkagi räägib teemast mööda ning selle asemel minu kui vanema ja kogenud inimese vastu austust üles näidata, hakkab ninnu-nännutamine pihta.

Ägestun ning mu hääl muutub nõudlikuks ja rangeks, mis tähendab, et ema peab mõistma ja kuuletuma. Minu hing on kehast väljunud ja kuni meetri kaugusel ning vaatan ülevalt alla omaenese praeguse täiskasvanud inimese pikkuse kõrguselt või natuke kõrgemalt lühema kasvuga ema poole.

Üritan temast üle rääkida ning annan kõrgendatud nördinud vihase hääletooniga märku, et ta peab aupaklikult vaikima kui targem räägib. Paraku ema ei saa soovist aru. Olenemata protestidest võtab mu pehmelt sülle, on väga hell, kuid natuke etteheitev ja magusalt tõre.

Hakkab kussutama ja õrnal laulval häälel rahustama ning ei lase edasi rääkida (karjuda). Hing „tõmmatakse” kehasse tagasi. Püüan hingena taas kehast korduvalt väljuda, kuid justkui magnet hoiab kinni ja tõmbejõudu ei ole ole võimalik kuidagi eirata.

Kussutamise ja äiutamise tulemusena lõpetan paari minuti jooksul kisendamise ning suigun unne. Avatud aken immateriaalsesse maailma peaaegu sulgub ja pikaks ajaks.

Resümee

Vestlus emaga kestis kuni 12 minutit. Kehast väljas käimine näitab, et hingena esinesin oma igavikulises põhiolemuses, tarkuses ja võimetega. Olin toimekas, tegus, tahtejõuline ja aktiivne, et panna asjad liikuma endale teada olevalt õiges suunas.

Ma ei olnud rahulolev, mistõttu tõstsin enesekindlalt häält ja muutusin temperamentseks ning jõuliseks. Olin väga häiritud ema rumalusest ja et ta minust üldse aru ei saa.

Juhin tähelepanu asjaolule, et esineb nn keha mälu ja hinge mälu. Peavoolu teadus selgitab, et pikaajalised mälestused pärinevad konkreetsest aju piirkonnast. Kui hing on kehast väljas, siis piltlikult esineb ka hinge mälu. Mälust ja varajastest mälestustest edaspidistes artiklites.

Tõenäoliselt esineb seos kehast väljas käimise aja ja ema surmakuupäeva ning kellaaja vahel. Võimalik, et kehast väljas käimine oli 16-18 oktoobril 1967 aastal, pigem 16-17 oktoober. Ema suri 15. oktoobril 2018. aastal kell 10:30. Järelikult minu hing teadis juba tollel ajal, millal ema sureb.

Seos kirjeldab, et 54 aastat hiljem saaksin aru ja jätkuvat kinnitust, et:

⌘ Mateerias esineb põhjuslikkus ja ettemääratus ning võimalik, et ka immateriaalsuses. ⌘

Sidusus annab märku igavikulise hinge olemasolust. Tähendab:

⌘ Info kõige kohta on kogu aeg olemas ja kirjeldatud nn infodimensioonis. ⌘

Kahe oktoobris olnud sündmuse vahelise mõeldava seose avastasin 29.09.2021.

Peatükk on kirjutatud augustis 2020 ja täiendatud septembris-oktoobris 2021.

Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents”

Eessõna

Igal inimesel on sünnist alates oma isiklik ja personaalne teerada, mida mööda ta kõnnib. Suund on kindel ja vältimatu, kuid tavapäraselt me ei tea, kas pead tinglikult liikuma vasakule, paremale, edasi, tagasi või otse.

Teekond sisaldab palju sündmuseid, mille vältel on võimalus omandada erinevaid teadmisi ja kogemusi ehk tarkuseid.

Fotograaf: Henry Küla / Meenikunno, Põlvamaa

Kogemuste ja teadmiste lisandumine on vajalik eluliste ülesannete lahendamiseks. Hingeline tundlikkus võib lihtsustada erinevate otsuste vastuvõtmist. Sinu materiaalse/füüsilise maailma saavutused peegelduvad täielikult või osaliselt Sinu hingelises arengus. Seetõttu Sa oledki siin, et Su hing läbi arengu täieneks.

Aja jooksul võid avastada, et Sinu hing on muutumas Sulle üha tähtsamaks ja olulisemaks ning pöörad oma sisemaailmale enam tähelepanu.

Isiklikult leian, et ei ole mõistlik enda alateadvust eitada, vaid püüda võimalikult hästi kuulata ning teha järeldusi. Enese hinge kuulamise oskus ja analüüsimine võib tähistada, et samm-sammult arvestad endaga üha rohkem ning hakkad saama aru, mida ja kuidas oma elus pead tegema ja kujundama. Toimub hingeline areng!

Allakirjutanu on mõtisklenud enda olnud teekonnale ning on näinud ja kogenud selle kujunemist reaal-materialistlikust käsitlusest kuni suurema arusaamiseni ning teadmiseni enda ja mõne teise inimese hingest.

Pidepunktidena vajab äramärkimist:

  • „Vestlus” emaga kui olin 2 kuune, aasta 1967.
  • Järgmine oluline verstapost enda hinge tajumise teel oli 2006 aasta alguse unenägu, kus ma „käisin ära”.
  • 2007 november kui elada jäi umbes 6 tundi.
  • 2014 oktoober kui kukkusin katuselt alla ja jäin napilt ellu – enda hinge kuulamise võimaluse teadvustamine, eripäraste tajuliikide avastamine, mis on üheks aluseks kuulamise oskusele. Tundlikkuse hüppeline kasv – esimesed tõsisemad enda hinge tajumised täiskasvanueas. Algas väga ettevaatlik hinge tudeerimine ja väikesed kaootilised avastusretked iseenda sisekosmoses. Teiste inimeste hinge sügavama ja laiahaardelisema tajumise võimaluse avastamine ning üritada sellest aru saada. Esimeste huvitavamate unenägude üles kirjutamine ning püüdlused sisu mõista.
  • Tähtis vaheetapp ning teadmiste lisandumine ja paljude asjade paika loksumine pärast Eben Alexander raamatu „Tõendid taeva olemasolu kohta” läbi lugemist detsembris 2017.
  • Oluline tõuge hingelise maailma tajumisel ja õpingutel oli ema surm 15. oktoobril 2018 aastal. Spiritualistlike unenägude kasv, unede oskuslikum analüüs ja asjatundlikkuse tõus üles tähendamisel, mitmekesisem ja sügavam iseenda ning kõiksuse tajumine, enda hinge kuulamise oskuse oluline tõus ja infost lihtsam arusaamine, hingerahu oluline ja õnnetunde osaline suurenemine, võimaliku stressi ja sisepinge oskuslikum maandamine, teiste inimeste hinge ja hingelise põhiolemuse oluliselt parem tajumine.
  • September 2021. Omapäraste taju eriliikide olemasolu selgem teadvustamine.

Info hulk on vaikselt kasvamas ning seonduvalt enese tunnetamine oluliselt paranenud. Praegu arvan ja tajun, et ma ei peaks kogutud ning kogutavat teavet ainult enesele jätma, vaid jagama huvilistele ning loodan, et on abiks rohkem kui mõnele üksikule inimesele.

Viimase poole aasta tagasihoidlik sisekõnelus endaga jõudis tulemini, mil 10.09.2021 otsustasin, et on aeg jagada ka Teiega lugusid ja mõtteteri, mida edaspidi lugeda saate!

15.10.2021 tuleb esimene info veebis eetrisse. Kuupäev on sümbolistlik ning tähistab ajajärku, mil saab kolm aastat minu ema surmast ning olen tänulik, et tema hing on käinud suhteliselt sageli minu unenägudes. Justkui läbi minu tajumehhanismi tinglikult toetab, õpetab, juhendab, suunab ja kõneleb.

Eeltoodut arvestades on tegemist isikliku ja subjektiivse vaateprismaga ning ei taotle absoluutse tõe staatust. Kindlasti on tõde vastavuses minu elulisele teerajale ning selle vältel omandatavatele tarkustele. Seega teatud tõeterad on olemas, kuid millised on lugejale tähtsad või olulised, saad Sa ise teada ja aktiivse huvi korral algatad vajadusel mõne mõistliku diskussiooni!

Lisan lugusid järjepidevalt ja tasahilju juurde, mil aega on ning sisu on küpsenud. Lood esitan põhiliselt kronoloogilises järjestuses vastavalt tekkimisele ning valdavalt on süstematiseerimata. Esineb sarnaseid mõtteid, kuid teise sõnastusega. Pärast veebis avaldamist võin esitatut vastavalt vajadusele täiendada.

⬤ Kogu lugemisvara on tasuta! ⬤

⬤ Head lugemist ja nautimist! ⬤

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: