Sügis, oktoober või november 1968. Olen natuke üle aastane kui õpin käima ning on mälupildid kui isa toob koju puust kiikhobuse (pressitud saepurust). Loomulikult kardan endast palju suuremat looma ja nutan kui mind ta selga tõstetakse. Isa kiigutab ja võluväel nutmine väheneb. Siiski on asi minu jaoks liiga mürakas ja nutuvõru on jätkuvalt ümber suu. Seepeale aidatakse kindlale toapõrandale ja lähim pääsetee on viuhti ema sülle peitu!
Natuke nuuksumist, palju paid, kallistused ja soojad lohutused teevad julgemaks ning teine katsetus on juba toekam. Kui olen hobusega juba mitu päeva tuttav olnud, siis ääri-veeri alustan temaga rääkimist. Mõni sõna siit ja teine lausejupp sealt. Hobu väga lobiseda ei taha, kuid julgustab, et võin kartmata alati kiikuda. Varsti olemegi head sõbrad!
Tean, et neljajalgne kõneleda ei oska – ta on ju puust ja elutu! Ometi räägib ja mina kõva häälega vastu! Kõik on väga loomulik! Suksu jutustab minuga ju mängult! Ema ja isa on rahulolevad, et laps on kalli raha eest ostetud mänguasja omaks võtnud!
Eelkirjeldatu on särav mälupilt, mil enese hing minuga mängib ja räägib läbi puust hobuse suu! Lapsena mõistan ja võtan kõike mänguna…, kuid sisuliselt on tegemist tõelise ja realistliku eluga.
⌘ Esineb tajuliik ning sul on võime suhelda omaenese hingega. Täiskasvanuks saades antud kirgas taju vajub tagaplaanile, kuid ei kao kuhugi ja sobilike tingimuste korral aktiveerub näiteks intuitsioonina. ⌘
Kellele ei meeldiks mängida? Mulle on samuti meeltmööda! Kuigi mänguasju ei ole palju (hind poes kõrge), ometi mängude jaoks jätkub piisavalt. Väiksemad tinasõdurid, suuremad plastmassist rüütlid, mõni üksik auto, plastmassist kahur, õele kuuluv suur karvane musta värvi karu jne.
Suured mängud ja võimsad stseenid! Kõva häälega rääkimine oma nähtamatu väga realistliku mängukaaslasega! Viimsedki teemad saab läbi arutatud! Mängult otsast otsani tekkinud probleemid lahendatud! Ja ema vaatab vahel uksepraost naeratades… poiss saab üksi hakkama… Aga ei mõista, et toimetusi juhime sünkroonselt mängukaaslasega koos, kelleks on mu enda sõbralik hing! „Kõvahäälne” mängusemu saadab mind kuni koolini ja natuke peale!
⌘ Kallid lapsevanemad! Kui teie laps räägib iseendaga mänguhoos kõva häälega, siis on suur tõenäosus, et nähtamatu mängukaaslane on tema hing, kes last nukuna, sõdurina, pehme mõmmina ja muul moel hoiab, mängib ning vajadusel lohutab. Kõva häälega endamisi või/ja mänguasjaga kõnelemine parandab lapse eneseväljendusoskust ning mõjub hingelisele arengule hästi! ⌘
Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud oktoobris 2021.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 