Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-3)

3. PEATÜKK ⟡ Lasteaed Lasnamäel

Elame neljakesi Harku-järve ääres endises Ficki suvemõisas, mis ENSV ajal ehitati ümber 6-korteriga elamuks. Meie korter asub teisel korrusel vaatega järvele ja veepiirist 50 meetri kaugusel. Elamine koosneb kahest toast, köögist ja esikust kogupindalaga ca 23 ruutmeetrit. Järve ääres elasin sünnist 1967 august kuni 1982 juuni. Maja (praeguse aadressiga Sõudebaasi tee 18 Tallinn, tolleaegne Sõudebaasi tee 6-5) on põlenud 3-4 korda. Esimene põlemine oli 1982 sügis ja süütaja suure tõenäosusega minu isa… Issi oli peamine kahtlusalune ja miilits püüdis osalust tõestada, kuid tõendeid nappis. Juhtunust kirjutan põgusa artikli edaspidi. Hetkel on majast järel varemed ja praeguse omaniku osas käib täitemenetlus, mille raames kinnistu on müügis.

Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN01

Ema töökoht on teisel pool kallast Harku-järve sovhoosis ning töö enam oodata ei lase ja vabu kohti kohalikus sovhoosi lasteaias ei ole. Olen natuke üle 2 aasta vana, novembri lõpp või detsembri algus 1969. Vaba koha venekeelsesse lasteaeda saab Lasnamäele, Majaka tänava kanti.

Kuidas saada kiiresti Lasnamäele? Kodu juures ca 700 meetri kaugusel on maaliinide bussipeatus. Sõidugraafik harv, 1-2 bussi peatub kuni 1,5 tunni sees. Kellaajad ei ole sobilikud ja suund on Balti jaam. Teine variant jalgsi Rocca Al Mare linnaliinide busside lõpp-peatusse, kus on buss nr 16 viimane peatus. Tänapäeval asub elumaja aadressiga Paldiski mnt 96A. Või jalgsi Mustamäele ja trolli peale.

Esimene päev. Hommikul pead vara tõusma, ema ja isa on juba valmis ja taksoga sõit võib alata. Pikk ja käänuline tee. Tunne on nutune ning tean ette, et midagi head ei tule…

Sõimerühm asub teisel korrusel. Pikk ja sirge trepikoridor, järsk ja kõrgete astmetega trepp, lõpus pööre paremale. Hämar kollakas pirn hõõgub teise korruse ukse juures. Vanemad on kannatlikud ja kiidavad kui end vaevaliselt trepist üles vinnan. Raske on! Väsin kiiresti! Lõpuni ei jõua vantsida ja isa võtab sülle. Kohe hakkab kergem!

Kui uksest sisse saame ja mind võõrkeelsetele kasvatajatele tutvustatakse, siis enam vastu ei pea ning hakkan nutma. Ema lohutab nii kuis oskab, aga nutt ei taha vaibuda… Ma ei taha olla siin ja ei saa mitte millestki aru, mida öeldakse. Kõik on väga hirmus ja võõras!

Vanemad sätivad ära minema ja võtan kogu oma nutuoskused kokku ning karjun paanikas, pisarad voolavad nagu oavarrest. Viimaks olengi täiesti üksi! Tönnin mitmeid tunde. Kasvatajad on jätnud mind omaette ja arvavad, et lõpuks rahunen.

Sõber minu sees, hing, püüab rahustada! Usaldan teda jäägitult, paraku jään enesele kindlaks ning olen jätkuvalt vesine.

Ema-isa tulevad pärast lõunasööki mõnevõrra varem järgi. Ilmselt juhataja oli emale tööle helistanud. Nad vestlevad kasvatajatega vene keeles ja saan mõttest hästi aru… Kuigi tol ajal vene keelt ei osanud. Tädid räägivad, et laps ei kohane mitte kuidagi ja vanemad keelitavad, et proovime veel, ta ainult natuke jonnib.

Taksos üritab ema mu meeleolu tõsta ja näitab maju, mis sõidu ajal aknast paistavad. Proovib mõne lõbusa lookese välja mõelda ja nunnutab pikalt. Näen teda läbi! Ometi hakkab parem ning rahu on tulemas. Enesestki mõista saan aru, et sussutamine on soojendus tõsisemaks vestluseks. Lihtsalt mu hing aitab olukordades selgust tuua, vajadusel vene keelest aru saada jms.

Emme muutub asjalikuks ja räägib, kuivõrd tore on lasteaias olla, pean ainult ära harjuma jne. Mõistan suurepäraselt, et mul on kohustus. Lepime kokku, et proovime homme ilusasti olla, kasvatajaid kuulata, lastega mängida ja mitte itkeda. Noogutan ja väliselt lepin. Sisimas mõistan, et ei nõustu! Huvitaval kombel on mul kohati klaar, loogiline ja äärmiselt laiahaardeline täiskasvanule omane mõtlemine. Suudan ema kavaldada ning mängin mängu kaasa. Haaran asjaolusid lennult ja tean ette kui on vaja!

Järgmine hommik taas taksoga lasteaeda. Takso on ainuke võimalus ja väga kallis luksus. Paratamatu, kuid tuleb kõhu kõrvalt kokku hoida.

Esimesed päevad olen väga nutune ja protesti täis ning hing lohutab järjepidevalt. Mängimisega on lood kesised. Nimega võin eksida, vist Serjoža, kes vahel harva mu pakkumisele koos toimetada vastu võtab. Ta on natuke vanem. Seega olen rühmas kõige väiksem.

Tüdrukutega on lood veel keerulisemad. Võõrast poissi nad oma seltskonda üldiselt ei soovi. Seetõttu kokkupuutepunktid on üsna lühiajalised.

Ilmselgelt on teatud takistuseks vene keel, mida ma ei valda. Õigemini eesti keelegagi on raskused. Veel liiga tilluke, et end põhjalikult ja arusaadavalt väljendada. Samal ajal paljudel väikelastel esineb imetabane võime üksteist mõista, olenemata, millist keelt kumbki räägib. Tegemist on tajuliigiga, mis on tulnud kaasa immateriaalsest maailmast ning mõistmine toimub sealhulgas vaimsel tasandil. Telepaatia, mis vanuse lisandudes aegapidi unustusse vajub.

Sõltuvalt meeleolust mõistan vene keelt või mitte. Mossitan palju, mistõttu ei soovi kellestki aru saada. Põhiliselt olengi üksi ja mõtetes enda hingega, kes püüab suhteliselt edutult tuju tõsta. Nutan sageli, mistõttu kasvatajad proovivad mind taltsutada ja vahel rangelt karistavad – laks või paar pepule, tutistamine või riietest tirimine ning sakutamine. Tajun suurt ebaõiglust ja põhjendamatut karmust. Ma ei ole harjunud niimoodi! Ma ei luba võõrastel inimestel end katsuda, kamandada ja karistada, ainult emme tohib!

Ülekohus ja vägivald mõjub sedavõrd intensiivselt, et lapselik maailmatunnetus kaob ning kahel episoodilisel karistamise hetkel asendub minu igavikulise hinge sügava, laiahaardelise ja jõulise olemusega. Rebin end kasvataja haardest vihaselt vabaks… Naine krabab minust uuesti kinni… Rabelen taas vabaks ja täie jõuga oskamatult virutan talle… Kasvataja suudab mu käe kerge vaevaga peatada. Üritan veel impulsiivselt midagi öelda ning enda seisukohti selgitada…

Olen väike laps, jõudu napib ja öelda jõuan ainult mõne sõna. Saan toore ja paraja koosa osaliseks… Mu protestivaim surutakse halastamatult maha. On seatud nii, et inimlaps jääb lapseks ning ta käib oma elurajal. Sellest tulenevalt minu hinge kaitsereaktsioon saabki olla lühiajaline ja mentaalselt muutun taas lapseks. Hakkan nutma ja vastumeelselt kuuletun… ebaõiglusele… ning täidan kõik edasised nõudmised…

Ma ei sulandu kuidagi lastega ja ei kohane lasteaia ning kasvatajatega.

Järjekordne hommik aias. Isa teab, mis juhtuma hakkab ning püüab olla karm ning otsusekindel… Hakkan hüsteerias karjuma ja pillima, muutun kohati agressiivseks. Kasvatajad (2) ei taha mind enam vastu võtta. Nende teada olen kõige halvem laps sõimerühmas! Isa üritab vast kuni pool tundi kasvatajaid keelitada, kuid edutult. Lõpuks vihastab, paneb mind kiirustades ja lohakalt riidesse (sall ei ole ka hästi ümber kaela, käpikuid ei ole käes – minu rõõmuks ja kasuka ülemine nööp on lahti) ning võtab sülle. Ta ei ütle kasvatajatele enam sõnagi, ei taha neid näha! Kiirete sammudega järsust trepist alla ja ongi viimane päev kohas, mis mulle kuidagi ei meeldi.

Umbes kaks nädalat lasteaialapsena on selleks korraks läbi. Olen väga rahul ja õnnelik! Justkui kasvasin äkitselt suureks ja täiskasvanuks! Tänutunne, lugupidamine ja poolehoid isa vastu tõuseb hüppeliselt! Tema kaitsev käitumine loksutab mind sedavõrd tugevalt ja positiivselt, et lapselik maailma nägemine vahetub mõneks hetkeks hinge omaga! Ilmselt hing on nendel momentidel minu kehast väljas ja soovib issit tunnustavalt õlale patsutada… Tajun niimoodi…

Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud oktoobris 2021.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: