Koht Harku-järve lastepäevakodusse vabaneb märtsis 1970 aastal, olen ca 2,5 aastane. Lumi ei ole veel sulanud, aga räästad tilguvad ja päike käib kõrgemalt.
Kell on umbes pärast ühteist ennem lõunat ja lähme emaga juhataja Ella jutule. Väga sõbralik naine suudab minu pelglikkust omajagu vähendada. Tunnen end ühest vähestest kordadest võõra inimesega suhteliselt mugavalt.
Liigume sõimerühma. Esimene päev on tutvumisvisiit, mis kestab umbes 30-50 minutit. Küllap ema teab ning on ettenägelik, et võin jonnima hakata.
Juhataja tutvustab mind kasvatajale ja läheb omi toimetusi tegema. Tädi on väga tore, sõbralik ja peaaegu nagu hea mängukaaslane ning olen üllatunud. Juhendaja uurib, kas soovin lastega mängida. Kärmelt raputan eituseks pead. Siiski suudab kiiresti veenda ja kutsub kaks last enda juurde ning ütleb nende nimed. Lapsed võtavad kampa ja ebalevalt liitun seltskonnaga.
Umbes 10-15 minutit tagasihoidlikku mängimist ja tahan ema juurde tagasi, kes mind saali nurgast vargsi tähelepanelikult ning leebelt vaatab.
Jooksen vupsti emme kaitsva tiiva alla. Jah, ema juures on hea ja turvaline! Kasvataja küsib, kas tahaksin lõunasöögile jääda ning lisab, et täna on väga nämma magustoit. Mainib, et pärast võin lastega koos lõunauinaku teha.
Jään mõttesse ja arutlen magustoidu üle. Kõht on ka juba tühi ja sellist magusrooga pole kodus kunagi olnud. Suu on juba mahlane ja neelatan mitu korda. Ema paneb kimbatust tähele ja ettevaatlikult utsitab tagant.
Magussööki himustan väga, aga magada mitte. Ütlengi arglikult, et magustoitu ei soovi ja magada ei taha… Kasvataja ja ema uurivad ning meelitavad, et kas tõesti dessert ei maitse? Tunnen taas ebamugavust, et olen peaaegu paljastatud ja keerutan ning peaksin midagi ütlema…
Rohkem ei pinnita ja esimene päev lasteaias on möödas.
Edaspidi kohanen suhteliselt kiiresti. Lastega on väga vahva mängida ja kasvatajad on ka mõistvad!
Alguses lõuna ajal magada eriti ei taha ning juhendaja on leebe ja ei sunni tagant. Vahva detailina tuleb paaril korral hing mõtteisse lobisema ning selgitab lihtsalt, miks tudimine on hea. Võtan iseennast üsna kiiresti (hinge) kuulda ja lõunauinak kujuneb meeldivaks rutiiniks.
Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud oktoobris 2021.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 