Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-12)

12. PEATÜKK ⟡ Väikelapsed on vajadusel meisterlikud manipuleerijad

1972 mai lõpp või juuni algus. Augustis saan viieseks. Laupäev. Soe ja ilus ilm. Kell on umbes 10:20 kuni 11:00. Ema ja isa ootavad külalisi. Tean, et tulevad mees ja naine.

Vanemad on pannud suvised moekad linnariided selga. Ema on end kergelt meikinud ja isegi pisike käekott on näpus. Mind on samuti ära ehitud, mistõttu tunnen ebamugavalt ja ei saa korralikult joosta ega hüpata. Igapäevastes õueriietes ei tohi olla. Olen saanud juhised, et pean olema viks ja korralik ning end kombekalt üleval pidama. Ütlema viisakalt kõlava häälega esimesena tere ja üleannetu ei tohi olla. Seetõttu järeldan, et varsti saabuvad külalised on tähtsad ja mõjukad inimesed ning mulje loomine on oluline.

Ometi ma ei saa aru. Enda arvates olen kogu aeg tubli laps olnud, koerustükke ei tee ja on väga kummaline ning esmakordne, et pean pingutatult püüdlikult keegi teine olema… Ei mõista vanemate eesmärke!

Sätime aegsasti maja lähedale kraavipervele kahe tammepuu vahele istuma. Olen väga uudishimulik ja kärsitu. Jään ootama suurt autot, kust astuvad välja kohevates, õhulistes, lendlevates ning pidulikes riietes väga soliidne ja väljapeetud härra ning peenutsev daam…

Kujutlen, et neil võiksid olla peas kübarad…, aga ei tea täpselt millised… Kübara küljes on mõni sulg… Kindlasti mehel võib olla pikk habe ja hallid juuksed. Daam on pruuniks päevitunud ja briljantidega sõrmused sõrmes. Rohkem ma midagi välja mõelda ei oska, sest ei ole kunagi nii mõjukaid inimesi varem näinud!

Isa ja ema tõusevad püsti ning mind kamandatakse samuti seisma. Mööda teed nad lõbusalt tulevadki… Olen pettunud… Ei saabugi autoga, aga hoopis jalgsi ja on noored! Seljas on väga lihtsad ja tavalised riided! Nad ei olegi teistsugused inimesed! Olen segaduses… Samal ajal hingan kergendatult ja koorem langeb õlgadelt. Olin vaimusilmas valmistunud kõige keerulisemaks ja vastutusrikkamaks vastuvõtuks minu elus, mida olin näinud mõnes multikas ja filmis kuningapere ning võlurite kohta.

Neil on tita kaasas! Olen mõttes sarkastiline ja löödud. Koidab, et pean mudilasega mängima ja ei saagi täiskasvanu moel küllatulijatega rääkida! Laps on 1,5 aastat vana ja väheke peale. Natuke oskab juba rääkida, kuid väga napilt.

Minu vanemad käituvad veidralt. Nad ei ole kunagi nii peenekoelised ja üliviisakad olnud… Jäägitu keskendumine külalistele ja harjumatult kultuurne jutt. Olen üllatunud, kuidas isa suudab nii ilusasti ja meeldivalt rääkida. Vastupidiselt tema tegelikule olemusele! Proovin ka vestlusest püüdlikult osa võtta ja vahel midagi tarka poetada…

Väikelapsel on igavavõitu olla ning vaikselt hakkab nuttu kiskuma. Jonn paisub ja pisarad voolavad mööda põski alla. Võtan nõuks demonstreerida oma pudikeele oskuseid. Laps on paigutatud tamme alla istuma ja lähen tema juurde. Mõne sekundiga lülitun poisi lainele, mis tähendab, et tajun hästi ja suures ulatuses tema mõtteid, soove ning vajadusi ja esineb võime suhelda nii vaimsel tasandil kui ka talle arusaadavas pudikeeles. Samuti mõistan, mida ta vastu pudistab.

Alustan vestlust eesti keeles mõne lihtsama küsimuse esitamisega… Ta pingutab väga… Vastab innukalt ja samal ajal aeglaselt sõnu otsides. Loomulikult vigaselt ja ei oska end keeleliselt veel korralikult väljendada ehk sõnu ei ole siiamaani piisavalt omandanud. Asjaolu ei tähenda, et ta ei tea, mida öelda. Ikka mõistab! Lähen üle temale arusaadavale pudikeele ja häälitsuste vormile.

Vahemärkus. Igal väikelapsel on erinevad pudikeele, lalisemise või koogamise nüansid, kuidas ta end väljendab. Seetõttu pead minema sobilikule individuaalsele lainele, et kõneleda temale arusaadavas pudikeeles või häälitsuste kujul.

Väikemees on siiralt üllatunud, et oskan jutelda viisil, milleks vanemad suutelised ei ole! Tönn jääb kohe katki ja saavutame täieliku kontakti kuni 15 sekundiga. Poisikesel on igav ning tahab, et temaga tegeletaks! Selgitan, et emal-isal on tähtsad jutud pooleli ning ta peab natukene veel kannatlik olema. Ta võtab mind kohe kuulda, rahuneb täielikult ja lobiseme lihtsatel teemadel ning soovib, et talle jätkuvalt seltsi pakuksin ja mängiksime.

Püüan olla oskuslik diplomaat ja kavaldada, et praeguseks seltsisime juba piisavalt. Selgitan lühidalt üksi mängimise sisu ja võlusid. Kinnitan, et saab sellega väga hästi hakkama! Taktika kannab vilja ja rahu on loodud.

Olen väga uhke saavutatud tulemuste üle, kuid minu oskustele ei pöörata tähelepanu. Tajun vanemate mõtteviisi, et niimoodi lapsed omavahel mängivadki… Liitun vestlusringiga taas ning olen rahulolev ja õnnelik, et sain tõeliselt kasulik olla!

Asi toimib üle kümne minuti, kuid põngerjas hakkab vaikselt taas nuttu lahistama. Jällegi lähen tema juurde… Nutuvõru kaob ära ja lobiseme. Pigem esitan monoloogi üksi olemise eelistest… Ma ei läbe pikalt jutustada ja pealegi pisimehega on üks ja sama teema… Olen kannatamatu ning lähen vanemate juurde tagasi.

Kolme-nelja minuti pärast saab poisu mu strateegiale pihta ning otsustab näidata oma jõulist palet! Ta ei nõustu enam üksi mängima ja esitab nõudmise, et mängime koos või hakkab kõva häälega nutma… Tunnen vastutust nii poisi ja vanemate ees ning püüan tekkinud keerulist olukorda mõlemaid pooli rahuldavalt lahendada.

Võtan kokku oma parimad teadmised ja oskused ning astun teemakangelasega läbirääkimistesse. Poisihakatisele on väga selge, mida taotlen ning nõupidamise juhtroll on tema kätte langenud. Ta on konkreetne ja oma seisukohast ei tagane! Nii kui sammu temast eemaldun näitab meisterlikult, kuidas nutmine käib! Klõpsti olen kõrval tagasi ja jõmpsikas on rahul, et mu pihtide vahele on võtnud. Mängi või hakkan koleda häälega jonnima!

Tunnen end häirituna ja ära kasutatuna. Ebaõiglane allumine endast väiksemale tegelasele ei sobi kokku minu olemusega – ma ei soovi halba mitte kellelegi, vaid hoopiski head. Vaatame teineteisele üksiti otsa… Aegamisi eemaldun poisist, mille peale hakkab taas tasahilju pisaraid puistama ja nägu grimassitama… Ettevaatlikult libisen ta juurde tagasi.

Niimoodi me vastastikku trikitame. Situatsioon on koomiline ja teeb lapsele nalja. Ta kilkab rõõmust ning tegemist on justkui mänguga… Käigupealt muudan oma lähenemist ja püüan olukorra naljaks keerata. Naljamängu iseloom on, et mina olen mängult vanemate juures ja tema naerab…

Poisipõnnile nalja sisu meeldib ja esiotsa on minu pakutud lahendusega nõus. Väliselt väga rahulikult ja tasakesti hakkan temast eemalduma, kuid üsna kiiresti saabub selgus majja, et olen teda üle kavaldanud… Laps imiteerib nutueelseid helisid ja jälgib pingsalt, kuidas reageerin… Seekord on minu otsus lõplik ning lähen vanemate juurde tagasi.

Nutu- ja pudikeelega segatud väljendusvormis avaldab ta toimunu üle pettumust ning püüab mind üha valjema häälega ja käskivama tooniga enda juurde tagasi kutsuda. Sekund-sekundi järel nutuvõru laieneb ja lohutamatu nutukisa saab alguse… pikalt ja lõpmatult…

Tunnen end kehvasti, et olin poisi suhtes mõnevõrra alatu ja ei suutnud idüllilist õhkkonda pikemaks venitada ega päästa. Ema kahmab lapse rahustamiseks sülle. Poju vaatab mulle veel etteheitvalt otsa ja ligi tunni kestnud koosviibimine on lõppenud.

Tore perekond läheb mööda järveäärset teed edasi. Väikemees igaks juhuks vahelduvalt töinab, aga kõik uus ja vahelduv köidab jäägitult ta tähelepanu. Nutt vaibub… Vahetan linnariided õueriiete vastu ja asun mängima. Huvitav on! Oskan isekeskis olla, sõber hing on minuga!

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: