22. PEATÜKK ⟡ Teise inimese eluliste minevikuliste episoodide külastamine. Lahkunud naise hinge ja taju autentne kogemine. Lasteaia lõpetamine (2) ⟡

Jätkan kohast (14.10.2021 umbes kell 01:00-01:25), mil esineb ärkveloleku ja uinumise staadium (N1). Olen oma igavikulise hinge immateriaalse põhiolemusega terviklikult ühenduses ning avaldub piiritu hingeline rahulolu ja õnnetunde. Nn staadium aitab detailselt tuletada meelde mitut temaatilist seika, millest järgnev allpool:

Mai lõpp 1974, veel kuue aastane. Päike paistab, umbes kell kaks päeval. Lasteaias on pidulik ja ülev õhkkond. Teele saadetakse kõige suuremad kuue ja seitsme aastaseks saanud lapsed. Saal on pilgeni täis erinevas vanuses lapsi, õdesid ja vendi, emad-isad, vanavanemad ja sugulased. Kõik toolid on hõivatud, inimesed seisavad püsti ka seinte ääres ja uste juures.

Juhataja mängib klaverit ja mudilaskoor laulab. Nii mõnelgi täisaksvanul on härdunult pisarad silmis.

Juhataja peab kõnet (1). Kõne üksikasjalik sisu ei ole kahjuks meeles, aga meenutamise protsessis kõne visioon on samm-sammult avaldumas. Esinemise üldine temaatika kirjeldab, kuidas lapsed on saanud hakkama ja ees ootab väljakutseterikas tulevik. Epiloog sisaldab mõtteid kui juba suured oleme ja meil on lastega pered, siis me ei unustaks vahel meenutamast ilusaid lapsepõlvemälestusi, mida siit kaasa oleme saanud… Ja räägiksime neid lugusid oma lastele ja laste-lastele… Oleme teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles… Juhataja on muutunud väga emotsionaalseks ja tundeliseks…

Pärast sõnavõttu rahvas südamlikult aplodeerib. Õhus on palju ootusärevust, sära ja elevust. On algamas tunnistuste jagamine.

Ükshaaval kutsutakse lõpetav laps saali keskele ja juhataja esitab tema kohta lühiiseloomustuse. Sõbralik käepigistus, tunnistus ning lilled.

Seejärel noorem lasteaia tüdruk laulab klaveri saatel ühe hinge mineva laulu. Ametlik osa on lõppenud. Ühel isal või sugulasel on fotoaparaat kaasas ja teeb oma lapsest ning kellestki veel mõned pildid.

---

Meenutamise vältel, kus juhataja alustab kõnet (1) lisandub teadvusse väga ootamatult spetsiifiline tajuliik, mis annab teada, et minu hingega on kontaktis teine hing. Lasteapäevakodu juhataja Ella!

Vahemärkus. Juhataja suri mõnikümmend või enam aastat tagasi ja üleüldse tajun teda sellisel moel esmakordselt. Aias kutsusid lapsed teda alati kui „juhataja” ning nime ei kasutanud ja ilmselt ka ei teadnud. Seetõttu nimi mälus ei esine. 18.10.2021 sain tolleaegselt kohalikult elanikult nime teada.

Taju on eriti võimas ja pisarad voolavad. Minu puhul pisarad sageli tähendavad, et olen enda hinge põhiolemusega või teise hinge või hingedega vaimselt ühenduses. Piltlikult asun tolleaegses hetkes ja minusse kandub üle naise enese hingeline seisund ning taju kui ta kõnet peab. Selgitan. Tunnetan täpselt sama juhataja „pilgu (ja keha) läbi”, mida ta esinemise vältel tajus. Mitte tema mõtteid ja mida näeb, aga just taju.

Jõuame taaskord tõdemuseni, et hinge ja taju jaoks ei oma aeg tähendust. Kõik on vajadusel kogetav ja läbielatav samas hetkes. Minevik, olevik ja tulevik on koondunud ühte ja ainsasse momenti. Ei oma tähtsust, kus sinu keha asub, praegusel juhul Maal (mateerias), kuid su hing suudab sulle vahendada autentselt taju, mis pärineb immateriaalsusest ja teiselt hingelt.

Laiendan selgitamist. Juhataja peab kõnet umbes viis minutit. Tajun analoogselt kõike, mida tema viie minuti jooksul. Seejärel taju mastaap laieneb ja tekivad nn lisandused, mis sealhulgas selgitavad, kuidas ja milliste mõtete alusel ta eelnevatel päevadel või nädalatel kõnet koostab, miks konkreetsed laused kõnesse paneb, mida ta kõigega öelda soovib ja mil moel ettevalmistatud ridu tajub.

Mõistan tema hinge sügavust, laiahaardelisust ja mitmekihilisust täna oluliselt paremini.

Maises elus väljendus tema soe hingelisus, pehmus ja loomulikkus põhiliselt lasteaias. Lastena me tajusime seda ideaalselt põhjusel, et laps ongi reeglina vastuvõtlik ja tundlik ning ei ole oma hinge omadusi veel unustanud. Väljaspool tööd oli ta kammitsetud endasse ning füüsiline maailm mõnevõrra väsitas. Põhjustena kindlasti väike töötasu ja ei olnud järglaseid (laps suri vist enneaegselt…).

Isa-ema rääkisid mulle korra, et Ella abikaasa on vägivaldne alkohoolik, kes teda sageli peksab… ja naine karjub ahastuses… Ka mina nägin „suure lapsena” korra või kaks kui ta lasteaias hoolikalt puudriga kaetud sinise silmaga oli… Või pidi töölt puuduma, et sinikaid varjata… Tegemist oli avaliku saladusega…

Väljaspool töökohta olevat ta inimeste vastu tõre ja kõvahäälne olnud. Kui ta aias mõne töötaja peale harva ärritus, siis lastena me mõnikord kuulsime… Ta oli range ja töötajad kuuletusid talle.

Tal oli raskusi täiskasvanud inimeste usaldamisega. Lastepäevakodu asus sovhoosi keskuses, kus elas ja töötas palju materialistliku mõtteviisiga inimesi, kel polnud aega oma hinge eest hoolt kanda. Põhiline aur kulus töörügamisele ja õhtuti lahutati meelt sageli pudeli seltsis. Hingelised väärtused ei olnud moes ning pigem põlu all.

Joodikust abikaasa tervis andis vägijookidele ikkagi järele ja mees suri. Asemele tekkis invaliidist armuke, kes oli tubli ja agar mees. Aegapidi väljendusid naisel psüühilised häired, mis olid mingis osas võib-olla tingitud raskustest adapteeruda materiaalse ühiskonnaga. Lisandiks valusad mälestused esimesest mehest…

Ella suri suhteliselt enneaegselt. Eelmise sajandi 80-datel või 90-datel. Kahjuks ma ei suuda praegu täpselt meenutada, kuulsin kunagi juhuslikult.

Minoorsed toonid asendan siiski positiivsetega. Olen vaimustatud ja äärmiselt tänulik, et juhataja hing võttis nõuks külla tulla ning andis enneolematu võimaluse kogeda ja tajuda erinevaid asjaolusid läbi tema hinge tajumehhanismi. Mul on heameel, et tegi mulle erakorralise kingituse, mis väljendus ülimalt kõrges usalduses natukenegi jäädvustada tema sügavalt isiklikke mälestusi… Väga sügav kummardus!

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Järgneb…

21. PEATÜKK ⟡ Lõuna ajal enam magama ei pea. Lasteaia lõpetamine (1) ⟡

14.10.2021 kell on pool üks öösel. Varsti lähen magama ja meenutan enda lasteaia episoode, mida tuua peatükkides esile hingelise arengu aspektist. Sealhulgas mõtisklen, et oleks vahva kui näen mõnda unustatud temaatilist lõiku ka unes võimalikult detailirohke kirjeldusena.

Paarikümne minuti pärast lähen voodisse ja mõtted on üsna argised. Umbes kell üks olen uinumas. Esineb ärkveloleku ja uinumise staadium (hüpnagoogia ehk N1) – lühike intervall täieliku ärkveloleku ja sügava une vahel. Argimõtete asemele tulevad sujuvalt pildid lasteaiast.

1974 mai teine pool, veel kuue aastane. Meid on kokku 5-6 poissi ja tüdrukut. Me ei pea enam lõunauinakut tegema. Oleme suured ja juhataja on meid lubanud välja mängima tingimusel, et mürglit ei tee ning väikseid lapsi, kes magavad, kilkamisega üles ei aja.

Oleme väga liigutatud juhataja sellise personaalse pöördumise eest. Mina tajun sisimas võimast hingelist impulssi ja on väga eriline tunne. Sellel hetkel piltlikult mu hing avaneb ja lisaks füüsilise maailma tunnetamisele, tajun eriti kirkalt enda hingelist põhiolemust ja komponente immateriaalsest maailmast. Komponentide all pean silmas immateriaalsuses esinevaid mõningaid tajuliike, mis annavad märku, et need on olemas, kuid täies ulatuses ei aktiveeru.

Ligi paaril nädalal saame lõuna ajal väljas mängida. Ütleksin, et tegemist ei ole enam nn klassikaliste lasteaia-mängudega ja me ei oskagi äkitselt mitte midagi teha… Lasteaed on oma ja kodune, aga ei ole enam keskkond, mis päriselt meile kuulub… Esineb vastuolu…

Oleme väga kiiresti nendest imelistest ja ilusatest varajase lapsepõlve hetkedest välja kasvamas. Meie mentaalsus muutub tormiliselt. Ülekaalus on reaal-materialistlik (RM) mõtteviis ja hingelis-immateriaalne (HI) käsitlus on tagaplaanil (loe teooria alalõigu 5. peatükki). Mõtteviisi olemus ja suhe on lapseti erinev. Näen ja mõistan, et poisid on minust füüsilises maailmas olemise tarkuseid rohkem omandanud.

Mai lõpupoole üha enam kuue ja seitsme aastaseid lapsi jäetakse koju ning ning nendel päevadel olen üksinda kõige vanematest lasteaias. Juhataja lubab mul lõunauinaku ajal taas välja minna. Ta ei loe mulle sõnu peale, et peaksin vagusi olema. Selle asemel vaatab sügavalt ja mõistvalt silma. Olen väga puudutatud ja tajun ta hinge väga erksalt.

Oskan üksi mängida. Tegemist ei ole sisulise mänguga, vaid käin aiaga piiratud alal ringi. Vaatlen, arutlen ja meenutan. Lähen liivakasti juurde ning vaimusilmas kerkivad selgelt esile paljud olnud stseenid. Olen aia juures, kus näen Harku oja vulisemas ja mälupildis on ehtsad kaadrid, mil seal palju kordi olen seisnud ning tähendusrikkaid mõtteid veeretanud. Vaatlen kuuri, kus on välimänguasjad, millega lapsed õues mängivad. Jällegi tõusetuvad hunnitud rohked seigad.

Kõik nurgad ja kohad jalutan läbi. Kogen ja tajun korduvalt ning taas paljut. Olen sügavates eksistentsiaalsetes mõtetes, hing on minuga ja aitab eri maailmade asju paremini mõista.

Paaril järgneval päeval on mul uuesti voli uinaku asemel üksi väljas olla. Eeltoodud jalutamise ja mõtiskluste iseloom on sarnane.

Loo alguses toodud uinumise staadium on olnud sillaks sündmuste nüansirohkele meenutamisele, mida just praegu loete. Enamik pilte ja tajusid tõusetub esile nn staadiumis ning hommikul kui silmad avan ja pärast mitme tunni jooksul. Tähendab, esineb meenutamise potsess ja info lapsepõlvest ei ole mitte kuhugi kadunud.

⌘ Kaugete eluliste sündmuste selge mäletamine – kui su hingeline arengutase ja/või seisund on meenutamise algushetkele sobilikul nivool, siis mäletad minevikus olnud konkreetse hetke sündmuseid ja taju väga hästi. Taju mäletamine – taju esitatakse kadudeta ja autentselt. ⌘

⌘ Taju jaoks ei ole aega olemas. Kunagi kogetud tunnetused tuuakse meenutuste abil autentselt reaalse mina teadvusse ehk tajumisel kadusid ei esine. ⌘

Lähen tagasi uinumise staadiumisse ja kirjeldan ülaltoodud mälestuste ja tajude ilmnemist. Esineb aktiivne ja täielik hingelise avanemise protsess:

• Reaal-materialistlikus minas avanenud hing loob kanali infodimensiooniga mälestuste saamiseks ja sinu reaalsele minale edastamiseks.

• Reaal-materialistlikus minas avanenud hing loob kanali sinu immateriaalse hingelise põhiolemusega lapsepõlves kogetud tajude saamiseks ja sinu reaalsele minale edastamiseks. Oled oma hinge immateriaalse olemusega terviklikult ühenduses ning avaldub piiritu hingeline rahulolu ja õnnetunde.

Nn kanal on üks ja sama, mis kätkeb erinevaid funktsioone. Esimeses järjekorras ilmuvad mälestused, seejärel tajumised. Reaalne mina püüab „tolleaegsed” tajud kinni ja samal hetkel oled oma hinge immateriaalse olemusega terviklikult ühenduses – sa mõistad, et hinge ja taju jaoks aega ei eksisteeri ning need on olemas järjepidevalt. Sa naudid oma igavikulise hinge põhiolemust.

⌘ Seega sinu käesolevas Maa ja kogu mateeria füüsilises reaalsuses asuv piiratud ressursi ning võimekusega „mina” (aju) peab sündmuseid unustama ja ei ole ettenähtud kogu infot 24/7 raamistikus pidevalt üleval hoidma. ⌘

⌘ Ilmselt teatud info unustamine suuremas või väiksemas mahus on vajalik energia säästmiseks ehk meenutamise protsess iseenesest on üsna aja- ja ressursimahukas. Sündmuse meenutamisele kulub kordades ja oluliselt enam aega kui sündmuse enese toimumisele minevikus. Järelikult mateerias elamiseks ja eksisteerimiseks absoluutne mälu ei ole reeglina eluliselt vajalik ja võimalik (v.a. erandid). ⌘

Sõltuvalt konkreetsest meenutamise protsessist võivad ka tajud ennem esile tulla ja seejärel mälestused. Või meenub ainult taju. Või meenub ainult mälestus. Või mälestused ja tajud tõusetuvad üheaegselt.

Eelnevalt toodud mäletamise protsess sisaldab pilte ja tajusid ning väga vähesel määral nende hetkede mõtteid.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Täiendatud detsembris 2021. Satun juhuslikult ajaleht Postimees artiklitele, mis kirjeldavad N1 seisundit:

• Postimees

• Live Science

• Science Advances

• Postimees ja New Scientist

Subjektiivselt arvan, et ärkveloleku ja uinumise staadium on üks näidetest immateriaalsuse ning mateeria omavahelisest põimitusest, süsteemist ja seaduspärasustest. Nimetatud N1 vahemik on loodud inimese jaoks põhjuslikult, et ühenduda efektiivselt infodimensiooniga (ID). Arvan, et infodimensioonis asub kogu info ümbritseva ja kõiksuse kohta (selgitusi ID toimivusest hilisemates peatükkides) olenemata dimensioonide kooslusest (immateriaalsed, materiaalsed, loetlemata dimensioonid, paralleelsused ja teised reaalsused). Sealhulgas võid saada detailselt endaga seotud mälestusi praeguse või eelmiste elude või infot tuleviku ja teiste inimeste kohta. Parema oskuse enda unenägusid mõista. Tajuda, kogeda, näha ja aru saada teiste inimeste tunnetest, mõtetest ja unenägudest. Kõikvõimalikku muud infot, mida inimene väljendab loominguna, teaduslike avastustena jms.

Oletan, et inimene (aju vms) pelgalt vahendab, kopeerib ja ei produtseeri infot. Või produtseerib piiratult. Sealhulgas leian, et saadud teabe salvestab osaliselt ja ajutiselt. Info on ID-s sõltumatult olemas juba ammu ja kunagi sündiv Homo sapiens püüab teatud komponendid vastavalt oma saatusele elu jooksul kinni. Ta ise tõlgendab, et sündmus toimus minevikus või saab olema tulevikus ja aluseks võtab iseenda sünnihetke ning jäljendatavad RM-põhised teadmised. Tuleb jälgida et infodimensioonis ei eksisteeri lineaarset aega, mida inimene mõistab ja mille ise välja mõelnud on. Siinjuures jätan puutumata teised teadlikud ja arenenud olendid, kes samuti võivad oletuslikult N1 võimalust kasutada.

Mida avatum on kanal, näiteks N1, seda enam ja mitmekesisemat infot on võimalik saada. Lisaks N1 aknale on veel teisi võimalusi ühendumaks infodimensiooniga.

Järgneb…

20. PEATÜKK ⟡ Saatus võib olla ettemääratud, mida toetavad elulised sündmused ⟡

04-05. september (T või K) 1973, 6 aastane. Harku-järve lastepäevakodu pärast lõunauinakut. Teine või kolmas päev pärast suvevaheaega lasteaias ja mänguisu ei ole. Põhjus lihtne. Pean ennast juba üsna suureks poisiks ja väikelaste mängud huvi ei paku. Tegemist on vanusega, mil hakkad tasapisi aiast välja kasvama, ometi oled piisavalt väike, et organiseeritud mänguline hõivatus tuleb arengule veel kasuks.

Liivakastis kaks väikelaste rühma ehitavad liivast torne. Liitun ühe seltskonnaga ja selgitan lühidalt ning näitan ehitamise algtõdesid ette. Esineb üsna tugev taju ja olen ühenduses enda hinge, hingemälu või infodimensiooniga, kust ammutan teadmisi… Lapsena mul ei ole varasemaid kokkupuuteid ehitamisega olnud, ometi teatud tarkused on olemas! Võimalik, et eelnevatest eludest.

Olen lastest kõige vanem ja mind kuulatakse tähelepanelikult suure austusega. Räägin, et oluline on teha laiem taldmik ja vundament, et torn tuleks püsivam ning kõrgem. Ühel hetkel tekib kahe rühma vahel võistlusmoment, kes ehitab kiiremini kõrgema torni.

Eeltoodud rühma juht olen mina ja teise grupi juhataja on teine minuealine poiss. Suhtun võistlusse rahulikult, sest mul on ehitamise alased teadmised ning olen kindel, et võidame… Meie torn kerkib „vundamendile” kiiremini ja kõrgemale. Palun paar korda tippu madalamaks patsutada, et alus tugevam ja laiem tuleks. Samal ajal vastasvõistkond hakkab kõrguses mööda minema…

Kõrgust tasandame vähemaks veel korra, et alust laiendada ning nüüd tekib hasart… Puhaste kätega töödejuhataja staatuse heidan kõrvale, haaran labida ja loobin kiirustades liiva. Eesmärgiks torn vastaspoole omast kõrgemale tõsta… Hämmastun, et me ei suuda teisele võistkonnale enam järgi jõuda… Tajun, et oleme vist kaotamas…

Kasvatajad hüüavad lapsed tuppa. See on märk võistluse lõpetamiseks ja tulemuste hindamiseks. Meie kaotasime… Oleme kõik väga pettunud ja iseäranis mina. Mõttes arutlen, et läbikukkumine ei saa võimalik olla! Esiteks tajusin, kuidas käib ehitamine… Teiseks olin kindel, et võidame…

Olen muserdatud, et hing, mis kunagi ei luiska, seekord vedas mind alt… Õhtu edenedes saan aru, et kinnipüütud ehitusalased teadmised on õiged ja vundament on vajalik, kuid temaatika taandub piiratud ehitamise ajale. Aeg, mis kulus aluse rajamisele, oli liiga suur ja sellevõrra kõrguses kaotasime. Teiseks peab liiva kuidagi siduma, näiteks veega, et liivahunnikuid saaks üksteise peale asetada ja külgemööda alla ei variseks. Siiski vesi ei tundu ka õige sidumisvahend olema…

Immateriaalsusest saadud üldine info on pädev ja samal ajal RM-põhised teadmised vähesed. Ma ei ole elu jooksul veel otseselt kokku puutunud ja teadvustanud, et liiva asemel on ehitamiseks võimalik kasutada kive ning tsemendipõhist segu. Seega kui arvasin, et võistluse kindlasti võidame, siis kasutasin RM-teadmisi, mis võivad ekslikud olla (loe 16. peatükist intuitsiooni kohta).

Mulle ei kuvatud detailiinfot, kuidas kõrget liivatorni ehitada, vaid üldisemalt. Järelikult pidin sündmusest õppima, millest moodustus kogemus ja tarkus. Taju, et kaotame, ei eksinud. Kokkuvõtvalt. Järjepidevalt on üleval info, et tekib võistlus, kasutan immateriaalsusest saadud teadmisi ja füüsiline maailm pakub õpingut.

Siinjuures leian, et tegemist on sealhulgas saatusliku ettemääratusega. Ehitustemaatiline info on „saadaval”, mis edastatakse kogemusteta väikelapsele määratud hetkel põhjuslikult. Tegemist on elu esimese „teadliku” ehitamisega.

---

Õhtupoolik, oktoobri viimane nädal 1987, 20 aastane. Semipalatinsk, Kasahhi NSV. Nõukogude armees. Demobiliseerumiseni on jäänud veel 1 kuu. Väljas on enam kui 30 kraadi külma ja ootame õhtusööki. Konutan mingi tööstushoone juures ja külm näpistab väga intensiivselt. Äkitselt, täiesti teemaväliselt ja ootamatult tulvab mõtetesse idee, et soovin endale maja ehitada… Siinjuures mainin, et täiesti müstiline ja ebaloogiline info. RM-põhised mõtted on igapäevaselt tugevalt esindatud ja äkki esineb HI-taju… Pealegi ma ei oska ehitada…

Kummalisel kombel valgub mõtetesse hingeline kergus… Justkui üks elulistest pidepunktidest, mis väga keerulisel ja eksistentsiaalsel ajal vupsab välja. Võtan visiooni hetkega omaks ja suur osa mõtlemisest muutub ning vahetab suunda… Tajun, et tegemist on minu rajaga ja eelnev teekond pidi olema selleks kuhu praegu jõudsin. Teisisõnu iga samm viib järgmiseni.

Detsembri alguses 1987 jõuan kodumaale tagasi ja üle kahe aasta armeed on möödas. Kevadel 1988 saab ema sovhoosi poolt maatüki Laagrisse Pilliroo tänavale. Sama aasta sügisel 21 aastaselt organiseerin iseseisvalt maja projekti ja juba aasta lõpus on ehitusluba olemas. Ometi ehitada ma ikkagi ei oska… Kuid intuitiivselt tean, et ma ei käitu valesti.

1989 aasta hiliskevadel alustan krundi puhastamist võsast ja elukogenud naabrid tulevad uudistama, kes see poisike (veel 21) seal toimetab… Paraku maja ehitamine jäi rahapuudusel idee tasemele ja 90-date alguses sai maatükk 28 000 krooni eest müüdud.

1995. aastal (27) ehitan enda praegusesse elukohta juurdeehituse, mis valmib ligi poole aastaga (28). Teadmiste varasalveks iseehitaja käsiraamat ja toetav tunnetus.

21. sajandi esimesel kümnendil asun Kiilis suuremat sorti maja ehitama. Sealhulgas soetan mõisa valitsejamaja Kesk-Eestis, mille soovin renoveerida. Valitsejamajaga kokkupuuted on omapärased ja esinevad huvitavad tajud, millest edaspidi. Kesk-Eesti ja Kiili kinnistud müün teisel kümnendil.

Hetkel renoveerin hobikorras vanemat talu. Boonuseks olla füüsiliselt aktiivne, tasakaalustada vaimset tegevust ja oma kätega midagi luua. Sellega seoses on esinenud fenomenaalsed spirituaalsed juhtumid, millest temaatilises peatükis hiljem.

Materialistlikest kirjeldustest nähtub, et ühest küljest on tegemist võimaliku ahnusega, sest elamiseks ei ole vaja omada palju kinnisvara kui tegemist ei ole mitte ettevõtlusega. Teatud eluperioodil käitusin väga rahapõhiselt, mis ometi oli vajalik selleks, et saada kogemusi ning hingeliselt täieneda, et jõuda tänasesse punkti. Ilmselgelt RM- ja HI-käsitlus kõnnivad käsikäes ja leian, et tegemist on seaduspärasusega ja osast mateeria ning immateriaalsuse põhjuslikust kooseksisteerimise süsteemist. Mul on heameel, et on ühte ja teist ning naudin, et HI-maailmapilt ilmutab end taas üha eredamalt.

Hingelis-immateriaalne maailmapilt ei ole kunagi lõplikult unustuses olnud. Ajalooliste ehitistega seonduvalt esineb sageli eripärane tajuliik, mis kirjeldab hoonetega kokkupuutunud lahkunud inimesi. Sarnane tunnetus nagu lapsepõlves (loe 9. peatükk), kuid tänapäeval natukene nõrgemalt.

Huvitava osisena pakub huvi meie väärikas puitarhitektuur. Sealhulgas stiilidest juugend. Olen tutvunud üsna põhjalikult erinevate ajalooliste hoonetega nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui ka Viljandis. Vähesemal määral Haapsalus ja Kuressaares. Esineb lõpmatu ja täitmatu huvi, millega kaasneb jällegi eripärane tajuliik…

08.04.2012. Georg Eggersi lubjaahju varemed Kadriorus, 19. saj. algus. Fotograaf: Henry Küla

Põhjuslikkus ja seosed seonduvalt arhitektuuri ning iseehitamisega pärinevad ilmselt eelmistest eludest, millest järgemööda. Õrna tõuke enda käesoleva elu saatuslikule rajale naasmiseks on andnud ettemääratult liivatorni rajamine lapsepõlves.

Järelikult iga inimene võib analüüsida omaenese käimasolevat isiklikku elu ja leida põhjuslikke ootamatuid ning üllatavaid seoseid, mis võivad viidata eelmistele reinkarnatsioonidele. Vajadusel kasuta oma mitmekesist ja võimekat tajumehhanismi!

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

19. PEATÜKK ⟡ Reaal-materialistliku käsitluse kinnistumine ja füüsilise maailma väljakutsed ⟡

1973, ilmselt juuli algus, 5 aastane. Ema on saanud mõned päevad või kuni nädal töölt vabaks ja reis vanaema ning vanaisa juurde Lõuna-Eestisse võib alata. Tegemist on väga suure sündmusega ning ootan elevusega juba tuttavat rongisõitu Balti jaamast Valgasse. Tallinn-Minsk rong väljub natukene ennem kella seitset hommikul. Vist 6:52. Mälus on veel kirjeldused 6:54, 6:56. Jään aja 6:52 juurde. Täpsemaks meenutamiseks on vaja spetsiifilist hingeseisundit ning valitud aega isekeskis olemiseks, mida mul peatüki kirjutamise hetkel kasutada ei ole.

Naudin rongisõitu täiega! Piisab aknast välja vaatamisest, kiiresti mööduvate majade, puude ja niitude silmitsemisest ning peatustes peale- ja mahaminejate uudistamisest! Tõeliselt põnev kusjuures! Iseäranis pakuvad huvi inimesed, kes perroonil sugulasi või sõpru ära saadavad. Suured ja ülevoolavad emotsioonid, naeratused ja pisarad!

Omaette seltskond reisijatest on tudengid, kes Tartusse sõidavad. Ema tunneb tudengid alati ära ja poetab vahel lugusid kui ise ülikoolilinnas õppis. Muidugi rongiratase rütmiline kolksumine ja metallikrigin, mis oma tehnilise häälestatusega mõjub kuidagi rahustavalt ning tekitab äratundmisrõõmu. Oi kuidas meeldib Tartus rongi pikemal peatumisel perroonile minna! Ema annab mõned kopikad ja võin limpsi ning saiakesi osta… Mm ja maitseb täiesti eriliselt! Tõeline elamus ja olen väga rahul, et iga päevaga kasvan suuremaks! Ahjaa, ei saa unustada lillemüüjaid ja armunuid! Noormees ostab pruudile lillekimbu… Lapsena ma ei mõista, miks peab hirmsasti musutama, kuid loo kirjutamise ajal on mälestuste nostalgialaks päris suur!

Tegelikult rongisõit on tüütult pikk. Väsin sellest korralikult ära. Valgasse jõuame erinevatel aegadel 10:35-11:07, mis on sõltuvuses raudtee remontidest. Rongist väljudes peame kiirustama, sest Valga-Võru buss väljub 11:24. Taaskord täpse aja määratlemisega võin eksida, järgmised ajad mälus on 11:26 ja 11:28. Ema ostab rongijaama kassast piletid ära ja lähme jaama kõrval asuvasse peatusse, kus juba on pikk järjekord.

Bussi sisenemine on tõeline triangel. Inimesed on närvilised ja väsinud. Soovivad istekohta saada ja paratamatult peab keegi püsti seisma. Sageli mina kui noorem ja viksim seisan püsti. Mõistagi ka väga viisakas ema, sest suurte kottidega eakaid ta austab. Tegelikult viisakus ei ole kunagi liiast.

Bussisõit 28 kilomeetri kaugusel asuvasse Tahevasse on tõeline ettevõtmine. Suviti on alati väga palav ning temperatuur tõuseb kiiresti 30 kraadi kanti. Tolleaegsetes bussides ventilatsiooni ja konditsioneeri ei olnud ning aknad lahti ei käi. Ainult kaks katuseluuki… Ja jalad ning selg löövad püsti seismisest tuld!

Tahevasse jõuame poole ühe paiku. Bussist väljasaamine on tõeline õnnistus, oled higine ja leemendad palavusest! Kui saad värsket ja kosutavat õhku, siis kuni paari minutiga suur positiivsus valgub hinge tagasi! Otse loomulikult teine õhk, maaõhk! Puhas ja naturaalne, vaba tossust. Ja milline vaikus… Seda tasub täitsa kuulata! Kõrv puhkab ja oled iseenda parim kaaslane. Mõistagi ma ei räägi küpsest loodusest, rinnuni taimedest, lõhnabukettidest, putukatest ja lindudest. Jah, olen kõigest väga vaimustatud!

Teekonna ülevaade vanaema taluni vajaks eraldi kirjeldust, aga eks meist igaüks või paljud linnalapsed teavad, milline lust on minna maale! Umbes kilomeeter kõndimist ja iga sammuga läheb naeratus suuremaks. Lõpuks ometi „suure poisi” unistus on täitumas – maal Mamma juures! Metsa ja tiigi ääres!

Vanaema toimetab aida juures ja toidab noori ning vanu kanu. Hüüab: „Tsip-tsip-tsip” ja tiivulised on agarad jälgijad ning võtavad teri vastu suurima aplusega. Koer Muki jookseb vastu ja natukene haugub, kuid nina tunneb lõhna järgi külalised ära ning liputab rõõmsalt saba. Kusjuures, kutsal on väga hea mälu! Mamma on tavapäraselt üsna vaoshoitud ja rõõmu väljendab tagasihoidlikult. Pärast kallistusi tuleb pisar silma ja muutub härdaks… Põlletaskust on kohe taskurätt võtta. Pisarad voolavad ja viimaks nuuskab ning rahuneb.

Teen ennast suuremaks ja küpsemaks meheks. Muudan kehahoiakut, näoilmet ning madaldan häält. Vanaema paneb tähele ja kiidab, et olen juba suureks kasvanud… Siinjuures märgin, et viieselt oled inimesena juba üsna küps ja reaal-materialistlik (RM) mõtteviis on sageli esiplaanil ning hingelis-immateriaalne tagaplaanil (vt teooria alalõigu 5. peatükki).

Täiskasvanud sageli tunnustavad, et laps on suuremaks kasvanud. Mida vanem oled, seda enam sind väärtustatakse ja seda enam võtad omaks füüsilise maailma tarkuseid! Tinglikult on tegemist nähtamatu mõjuteguriga, kus sinu parim sõber hing koos hingelise maailmaga jääb tahaplaanile. Sageli juhtub, et kasvad hingelisest maailmast välja, mille viimaks unustad. Järelikult esineb seaduspärasus ja süsteemne areng! Hing ei protesteeri ja laseb asjadel juhtuda… Iseenesest loomulik, sest hing täieneb läbi materiaalse maailma poolt pakutavate kogemuste ja tarkuste võrra.

Saan aru, et oleme oodatud külalised ja on keskpäevaleiva aeg. Tajun erksalt, et meile korraldatakse eriline lõunasöök vanade kuldsete traditsioonide vaimus… Tähtsate ja lähedaste sugulaste tarvis teeb vanaisa aidaukse lahti ning asutakse pidulauda hea ja paremaga katma. Märgin, et talu jaoks on ait varalaegas, kus on kõige hinnalisem kraam. Vähemasti Papa jaoks on see nii. Ainult tema iseenda isikus otsustab, kas avada aidauks või mitte ja tema on seal ainuvalitseja ning peremees. Lae all ripuvad paar suuremat isetehtud suitsusingi kintsu, puust tünnid erinevate teraviljadega, riidekirstud ja mitmed talu jaoks olulised tähtsamad tööriistad ning majapidamistarbed, vokk jms.

29.10.2006. Sissepääs aita. Fotograaf: Henry Küla

29.10.2006. Ait. Fotograaf: Henry Küla

29.10.2006. Talumaja ja taamal paremal pool lagunenud ait. Fotograaf: Henry Küla

Kommentaar fotodele. Papa suri 1993 ja Mamma 1998, misjärel talu müüdi maha. Uus omanik on elamu renoveerinud ja täiendavad ehitused teinud väga hästi. Kahjuks ait on jäänud hooletusse ja pildistamise ajal 2006. aastal oli veel ilmselt müügis. Aidaukse juurde kinnitatud vineeritükile on punase värviga kirjutatud “Müüa või rentida ja telefoni number…”, mis minu isiklikul hinnangul kirjeldab hästi materialistlikku ja rahapõhist maailmavaadet ning ellusuhtumist. Teisisõnu: “Kõik müügiks, ka mälestused ja ajalugu…”

2006 aasta oktoobris käisime emaga ja tädi Maimuga mälestuste radadel fotodel toodud Mamma-Papa kunagises elukohas. Eelnevalt arvasin, et esineb tugev hingeline impulss ja sellele järgneb taju võimendumine… Kohale jõudes ei tunnetanud ehitistega seotud vanaema ja vanaisa, vaid kõik oli kuidagi kauge… Tajusin ainult uute omanike võõrast energiat…

Papa lahkel loal ilmuvad pikale ja massiivsele talulauale tasahilju kõige väärtuslikumad toiduained. Enda põllulapilt varajane keedetud kartul, kaevus jahedas hoitud värske hommikune rammus piim, poest ostetud pehme leib, singikamakast lõigatud paksud viilakad ja minu jaoks meepott esimese varajase saagiga. Sealhulgas rohelised lisandid ja mahlakas ning eriline soust kartulite juurde. Mainin, et väga kuninglik söök, mida kodus ei ole… Ja värske mesi… Väga hõrk, mida jällegi peamiselt suviti maal saab.

Suveks jään vanaema juurde. Eredaid hingelisi ilminguid ei esine. Hoopiski vastupidi. Reaalne maailm pakub väga palju avastamisrõõmu kui ka kohustusi. Esimest korda kogen tõsist maatööd. Mamma rakendab mind marjade korjamisel, rohimisel, kanade ja sigade söötmisel jms. Paraku ma ei ole hoolas ja püsiv, mis vanaemale tuska valmistab ning saan sageli pragada. Õnneks elab tädi Maimu samas lähedal ja võtab mu sageli päevaks oma hoole alla. Esimest korda elus kogen sugulaste vahelist konkurentsi, kes poisi „endale saab”…

Millalgi 02. augustil tuleb ema taas Tahevasse ja seekord on puhkus pikem. Kaeban, et vanaema igapäevaselt kurjustab… Emme võtab oma ema ette, et miks ta väikest poissi liigselt koormab? Jutuajamisest süttib konflikt… Lapsena on mul heameel, et emps mu eest seisab, mille peale vanaema enam tööd ei anna, vaid hakkab võõristama… Tajun, et olen Mamma jaoks paha laps… Ta ei võta mind enam kunagi omaks… Meie vahele jääb sõnuseletamatu nähtamatu barjäär kuni tema surmani…

Kirjutuslaua taga lugu kirjutades saan aru nii emast ja vanaemast ning kumbagi hukka ei mõista. Muumi tarkus oli, et ajast, mil laps pead kannab, peab ta tööd rügama. Minu ema käis juba väikelapsena suviti karjas ja tegi füüsilist rasket talutööd väga palju. Isegi liiga palju. Ainult töö ja töö… Mamma ei soosinud, et virk laps koolis käib ja hiljem kõrgkoolis. See omakorda oli ema ja tütre vahel suurte pingete allikaks.

Stress on õhus ja talus viibime võimalikult vähe. Käime vahetevahel metsas ja sageli tädi ning teiste sugulaste juures. On näha, et emps mossitab ja ühel päeval küsib, kas soovin veel maale jääda? Vastan, et olen väsinud ja head meeleolu pigem ei ole… Võtame vastu otsuse, et pühapäeval 12. augustil lähme koju.

Laupäeval ütleb ema Mammale, et sätime koju minema… Vanaema on meie seisukohast silmnähtavalt häiritud ja tihub nutta. Saab aru, et asjad on läinud üle käte ja leplik tütar on seekord väga kange ja otsusekindel. Üritab mind keelitada jääma, aga eelneval kokkuleppel emaga jään enesele kindlaks. Ema teab, et Mamma oskab vajadusel osavalt manipuleerida…

Muumi saadab meid bussile, mis väljub umbes nelja paiku pärastlõunal. Rõhutud vaikus ja räägime vähe. Mamma proovib veel korra mesimagusalt ja kavaldades veenda mind jääma, kuid olen mõtetes juba koduteel… Pealegi saan aru, et ta proovib minu abil lüüa kiilu ema ja poja headesse suhetesse ning tõsta ja õigustada enda positsiooni… Maksta kätte oma lihasele tütrele tema kangekaelsuse eest…

Bussist lehvitame ja vanaemal pisarad ohjeldamatult voolavad… Mul hakkab temast kahju… Paraku ema jääbki tõrksaks ja edaspidi Lõuna-Eestis käies peatume tädi Maimu juures, mis omakorda lisab ema ja Mamma vahelisse läbisaamisse õli tulle…

Füüsiline maailm on täis väljakutseid ja sisaldab rohkelt reaal-materialistlikke (RM) käsitlusi!

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

18. PEATÜKK ⟡ Keeruliste olukordade lahendamisel võib su hing tulla selgitustega appi ⟡

Raamatu kirjutamise käigus olen pidanud lapsepõlvedetaile väga palju meenutama ning tõusetuvad esile seigad, mis täiskasvanuna on sügavas unustuses olnud. 24.09.2021 hommikul tuleb meelde vahva sündmus.

Detsembri keskel või lõpus 1971 (4 a) haigestun kahepoolsesse keskkõrvapõletikku ja paranemine võtab umbes kuu või enam. 24.01.1972. Esmaspäeva hommik kell 07:00-05, suhteliselt külm ilm. Olen taas terve ja on aeg asuda teele lasteaia poole. Lähme emaga üle jäätunud Harku järve, kuid udu on sedavõrd paks ja minu hing juhendab, millise suuna peaksime võtma. Ometi emps mu nõuandeid kuulda ei võta ja eksime. Kõnnime jälgi mööda tuldud teed tagasi ja proovime veel ning juhindume hinge poolt antud juhistest. Viimaks hakkame jõudma järve teisele kaldale Harku oja suubumiskoha lähistele ning mul esineb teadmine, et seal on jää nõrk ja rabe või olematu. Hoiatan ema korduvalt. Ometi väikelapsena varasem sarnane kogemus puudub… Seega hing andis teada võimalikust eluohtlikust kohast!

06.05.2020 Harku järv vaatega lõunast põhja poole. Fotograaf: Henry Küla

Emme on segaduses, kas asume teisel pool kallast või mitte ja tema teada oja ei tohiks üldse selles kohas olla… Igaks juhuks keerame otsa ringi ja tipa-tapa jõuame kodu juurde tagasi.

Kell hakkab lähenema kaheksale. Mina peaksin olema lasteiaias ja ema sel ajal tööl. Tollel ajal oli bussiliiklus äärmiselt hõre ja ainuke võimalus kiirustada Paldiski maantee äärde, kust tööpäeviti kell 7:45 möödub sovhoosi töötajatele mõeldud väike mikrobuss (UAZ-452). Jõuame hilinenult ja igaks juhuks jääme ootama, mis tundub kõige mõistlikum otsus. Minuti paari pärast näeme tuttavat autot lähenemas.

---

Teisipäev või kolmapäev 5 või 6. juuni 1973, veel paar kuud olla viie aastane. Paljud lapsed on juba kodudes, aga mina olen jätkuvalt lasteaias. Kogu lasteaia peale on nelja kasvataja asemel 2. Üks sõimerühmas ja teine suurte laste omas. Meie rühmik on väga tagasihoidlikuks kuivanud. Vast seitse last on järgi. Pärast lõunauinakut peaksime minema välja mängima, aga kasvatajal on plaan, et läheme hoopiski Harku järve äärde jalutama.

Pikavarruka ilm ja kergelt sajab. Kummikud jalga ja väike matk võib alata. Meid on vähe ja juhendaja saab täielikult meile pühenduda. Ta käitub väga sõbralikult ja lausa vandeseltslaslikult. Selline tunne, et ainult paar aastat vanem plika. Suudab end väga oskuslikult laste tasemele sättida ja ealine vahe sisuliselt kaob.

Järve äärde jõudes tunnetan erksalt, et järv on minu armas koht, tohutult hea energiaga ja koheselt tekib vägev koduigatsus. Samal ajal taju järjepidevalt võimendub. Seega minu jaoks on järv impulss, mis võimendab taju. Saan aru, et mõtetelt ja ümbritseva tajumiselt hakkab justkui kardin eest ära minema ja igavikulise hingega tekib pinnapealne kontakt.

Endamisi arutlen ning pean plaani lasteaiast põgenemiseks… Huvitava komponendina hing sellist ettevõtmist ei toeta ja vaevata veenab mind ideest loobuma… Aga mõte jääb ning alustan strateegia väljatöötamist…

Vihma tibab natukene enam ja järvekaldal me kaua ei ole ning lähme kiirustades aeda tagasi.

---

Ilmselt 20.06.1973. Suvi on väga soe ja mõnus. Endist viisi olen lasteaias, aga kõigest väga tüdinenud… Üle poole lastest on juba kodudes. Hommikuti on 2, lõuna ajal 1 ja pärastlõunal 2 kasvatajat. Lõunauinak on tehtud. Sõime- (13) ja suurte laste (7) rühm pannakse kokku, 20 last vanuses 3-6 aastat. Täna lähme jällegi järve äärde jalutama. Seekord on ainukeseks kasvatajaks praktikant, kes on meiega juba mõned nädalad vahetevahel olnud. Ta on imeilus pikkade juustega 20-dates noor naine, kes suhtub lastesse ülisõbralikult ja loomulikult meeldib kõikidele! Püüab täiega, et praktikat edukalt sooritada.

Kasvataja ees, tema järel väiksemad lapsed ja suuremad viimases grupis, nendest mina kõige viimane. Kavatsus on salaja ära kaduda ja koju minna… Vaikselt jään grupist maha… Äkitselt praktikant peatub ja hõigub kõik lapsed enda juurde. Kiirustab ja hüüab tagant, et ma maha ei jääks… Kohendan tegevuskava ja planeerin järve juures vehkat teha, kuigi ürituse suhtes on väike kahtlus põue siginemas… Ilmselgelt hing mõistab olukorra ohtlikkust ning asub mind tasahilju mõjutama…

Jõuame järve äärde. Üle veesilma näen kodukanti… Järv täna olulist impulssi ei tekita ja hingeline puudutus esineb, kuid tunnetus on kuidagi teistmoodi… Sealhulgas süda taob meeletu hooga ja tugevalt… Hing on astunud aktiivsesse tegevusse ja võitleb minu heaolu ja võib-olla ka ellujäämise nimel, et reaal-materialistlik (loe teooria alalõigu 5. peatükki) mõtlemine ei võtaks juhtimist üle ning ma ei teeks valet otsust.

Esimene mõte, mis pähe tuleb, et äkki miilits hakkab mind taga otsima… Ometi mul ei ole varasemaid korralikke teadmisi, miks miilits loodud on ja kuidas toimetab… Järgmine mõte, et teel koju võidakse mind pahade inimeste poolt kinni püüda… Antud visiooni olin kunagi kasvatajatelt kuulnud kui nad meid õpetasid, mis tähendab, et tuli meelde.

Hing on agar mind ümber veenma ja söödab erinevaid mõtteid ette: pikal teel koju võin eksida, ema ja isa võivad minu taasnägemise üle hoopiski kurjustada, kogu lasteaed hakkab mind taga otsima, kasvatajad pahandavad mu peale, võidakse kahtlustada, et olen uppunud…

Äkki ilmub fotograaf ja hakkab meist kuni poole tunni jooksul ohtralt pilte tegema… Koorem langeb õlgadelt ja hulljulge plaani heidan kõrvale. Keskendun ilusale päevale, aasal olevatele lilledele ja paljudele lepatriinudele. Meeleolu on suurepärane, päike paitab põski ja naeratus on huulil.

1973 juuni. Henry Küla 5 aastane. Fotograaf: teadmata

Teel tagasi lasteaeda on mul heameel, et kasvataja usaldusväärsust ja head tahet ära ei kasutanud ning oma võimaliku teaoga teda raskesse olukorda ei pannud. Mul olnuks temast väga kahju. Tekib mõningane piinlikkusetunne, et üldse sellist koerustükki kavandasin… Paari päeva pärast reedel jään suvepuhkusele ja lasteaeda tagasi alles septembris!

---

11. september 1973 teisipäev, 6 aastane. Harku-järve lastepäevakodu pärast lõunauinakut. Mänguaeg ja oleme väljas. Poolpilves ilm ja natukene jahe. Lapsed mängivad ja on rõõmsad. Minul on vastupidiselt hoopiski tõsine meeleolu ning konutan üksinduses ja mõtisklen. Tunnen, et olen suureks kasvanud ja lasteaeda võtan mõneti kui rasket kohustust, mis tuleb läbida, ainult peaaegu aasta on veel jäänud… Osa mänge enam ei köida, millest on mõneti kahju ja ma ei saa aru, kas täiskasvanuna ongi sedavõrd igav… Ometi võlusid näikse palju olevat!

Lähen jalgvärava lähistele ja vaatan igatsevalt jõe ja pargi suunas. Umbes 100 meetri kaugusel asub sovhoosi kontor, kus töötab ema. Vahetavahel mõtlen, et teeks värava lahti, läheks emmele tööle külla ja rõõmustaks teda… Aga hoian end tagasi, intuitsioon hoiatab, et see ei ole kõige parem mõte. Tähendab, hing endast märku ei anna ja kõnelus hingega on asendunud intuitsiooniga (loe intuitsiooni kohta 16. peatükist).

04.04.2010 Harku oja suurvee ajal vahetult lasteaia juures. Fotograaf: Henry Küla

06.05.2020 tolleaegne Harku-Järve Aiandussovhoosi kontor. Fotograaf: Henry Küla

06.05.2020 tolleaegne Harku-Järve Aiandussovhoosi kontor. Fotograaf: Henry Küla

06.05.2020 tolleaegne Harku-Järve Aiandussovhoosi kontor. Fotograaf: Henry Küla

Järgmisel päeval (kolmapäev) pärast lõunauinakut väljas olles on samad mõtted ja juba tugevamad… Taaskord intuitsioon signaliseerib ning kutsub mind alalhoidlikkusele, et aiast ei lahkuks… Sisekaemus selgitab, et peaksin enesele aiast ära minemise mõttega kohanemiseks aega andma… „Mis mõttes aega andma?” ei saa ma antud lausest lõpuni aru…

13. september 1973 neljapäev pärast lõunauinakut ja õues taaskordne mänguaeg. Meeleolu on seltskondlikum ning olen üsna tõhusas mänguhoos. Aeg lendab kiiresti… Ja äkki tekib paanika! 4 aastane Peeter on kadunud! Sellist peataolekut ja tralli ma varem näinud ei ole! Kõik lapsed saadetakse viivitamatult tuppa ja kasvatajad asuvad õudusega Peetrikest otsima…

Kardetakse, et poiss on röövitud, uppunud jõkke või kuhugi üksinda jalutama läinud… Kohalikud tõstetakse jalule, viivitamatult informeeritakse vanemaid! Paari tunni pärast selgub, et naaskel oli paarisaja meetri kaugusel asuvasse koju läinud…

Õhtul mõtisklen ja leian, et olen Peetri käpardlikkuses pettunud, et „minu idee” ära napsas ning toimis kõigiti rohmakalt, mis omakorda tähendab, et ma ei saa ja ei tohi sellist segadust ise korraldada.

Reedel toob ema Peetri hilinenult aeda ja vabandab kasvatajate ees. Poiss saab natukene pragada, kuid mitte palju. Tegemist on oivalise õppetunniga ja kasvatajad jagavad lastele põhjalikke juhiseid, miks sedamoodi teha ei tohi.

Hingan kergendatult ja nüüd saan lõplikult aru, miks kolmapäeval intuitsioon (hing) selgitas, et pean endale aega andma. Hinge poolt antud informatsioon oli nn ettenägev ehk on juba eelnevalt teada, mis tulevikus juhtuma hakkab ning antud sündmusest õpiksin.

Peetrikese lugu õpetab suurepäraselt ja aiast lahkumise mõte haihtub justkui iseenesest. Mul on jällegi heameel, et suudan pahandustest hoiduda.

Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et „ettenägev” on pigem info pidev olemasolu kui selline ja võimaluse korral suudad midagi kinni püüda. Isiklikult oletan, et teave on alati olemas. Seda ei teki juurde ja ei jää vähemaks, võib-olla ainult teiseneb vastavalt oludele. Kõik andmed ümbritseva ja kõiksuse kohta asuvad infodimensioonis. Dimensioonis inimesele mõistetavat lineaarset aega minevik, tulevik ja olevik ei eksisteeri ehk info jaoks ei oma aeg sisulist tähendust.

Huvitav asjaolu on, et nn immateriaalne info mõjutab mateeriat. Taaskord näeme, et immateeria ja mateeria on vastastikuses mõjusas põhjuslikus seoses ning kõik objektid selles on mõjutatud. Järelikult esineb kindel süsteem, toimivuse põhimõtted ja seaduspärasused, mis inimese eksistentsi ja ümbritseva olemasolu silmas pidades on vajalikud.

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

17. PEATÜKK ⟡ Tüdrukute hingelise põhiolemuse momentaalne tajumine ⟡

Ilmselt 29. detsember 1972 lõunapaiku Harku-järve lastepäevakodu, 5 aastane. Tollel ENSV ajal jõulusid ametlikult ei tähistatud ja olid hoopiski näärid! Sealhulgas ma ei teadnud ka jõuludest mitte midagi ja ootasin pikisilmi nääre, mil tuleb näärivana külla ning peamine, saab kommi!

Lasteaia pidupäeva kava üks punkte näeb ette, et mina, Dainis ja Anneli (nime osas võin eksida) laulame ühe temaatilise loo. Dainis vasakul, brünett Anneli keskel ja mina paremal pool. Tüdruku kõrval on seista natukene ebamugav, sest tema suhtes esineb eriline tunnetus. Tajun midagi, kuid täpselt ei tea, mida taju tahab öelda ja selgitada. Olen põnevil ja huvitav, et hing mitte midagi ette ei ütle ning pean ise otsustama. Tegelikult on nii, et viieselt hing enam alati ette taha ei seleta ning kasutan intuitsiooni. Intuitsiooni kohta saab enam lugeda 16. peatükist.

Tunnetus on sedavõrd erk ja kirgas ning Anneli hingeline põhiolemus on loetud minutitega üsna selge. Hingelise põhiolemuse definitsiooni saab lugeda teooria alalõigu üheksandast peatükist. Siinjuures märgin, et teise inimese hinge ja tema põhiolemuse tajumine on suur hingeline nauding. Teisisõnu tunnetad hingelist puudutust, mis omakorda võimendab taju veel enam. Nauding tekib ilmselt seetõttu, et kontakt iseenda ja teise osapoole igavikulise hingega tuletab sinu immateriaalset olemust meelde. Järelikult immateriaalne hing mõjutab mateerias asuvat keha ja/või aju ehk esineb immateeria ja mateeria sidusus. Üldistatult ainetu maailm mõjutab füüsilist ja vastupidi! Vastastikmõju!

Pärast laulu lapsevanemate meeletu aplodisment, nii mõnigi vanaema pühib pisaraid. Usutavasti südamlik pala!

Istun eesritta ning Anneli esitab järgmise ettease üksinda ja juhataja saadab klaveril. Saan suhteliselt rahulikult ja tähelepanelikult teda jälgida. Kõik on uudishimuliku pilgu all nähtaval ja milline vapustavalt kõlav ning selge hääl… Mõttes tunnistan enesele, et ta meeldib mulle…. väga… Ja tunnetan piinlikkust…, et esmakordselt elus üldse niimoodi võib juhtuda! Meeldivus omakorda on jällegi tugev hingeline puudutus, mis veelgi võimendab taju… Saan aru, et ta sobiks mulle naiseks, abikaasaks…

Olen nende mõtete üle kohkunud, et kuidas siis nii? Esineb vähemalt kaks, pigem 3-4 või 5 tugevat erinevat hingelist puudutust, mis võimendab taju niivõrd, et intuitsiooni asemel saan kontakti enda hingega, kes avab Anneli hingemaailma vaevata ja kiiresti. Kuvatakse info tema olemusest, mõtetest, mil moel sobime ning millistel alustel mitte, tulevikupildid kui täiskasvanutena koos oleme, meie järeltulijad jms. Tähendab, kogu mõistlik info, et ta on sobilik naine…

Tohutu infovoog paneb mind tõsiselt hämmastuma. Tänu enda hingele näen maailma läbi täiskasvanud realistliku mehe pilgu läbi. Eriti küpselt ja kiiresti… Ometi viieselt ma ei olnud suuteline niimoodi mõtlema, analüüsima ja arutlema… Järelikult info on alati olemas ja subjektiivselt oletan, et nn infodimensioonis. Sobilike tingimuste korral on võimalik üles noppida!

Anneli on üldse esimene tüdruk, kelle hingelist põhiolemust nö „suure poisina” väga kiiresti tajun. Jätan välja väga varajases lapsepõlves esinenud rohkearvulised imikute, väikelaste ja täiskasvanute perfektsed ja laiahaardelised tajumised.

Isikliku saatusliku keerulise teeraja tahtel tõstan Anneli olemuse väga kõrgele pjedestaalile. Minu jaoks on ta eriti austusväärne ja tark tüdruk. Sarnaselt Anule (vt 10. peatükk). Teatud põhjustel personaalses saatuse kroonikas on kirjas, et enamik või kõik tüdrukud ja naised, kellega valitud perioodidel elu jooksul kohtun, väärivad suurt tähelepanu ja lugupidamist. Kõigest samm-sammult järgnevates lugudes.

Märtsis-aprillis 1972 saan teada, et Anneli on minust aasta vanem, mis tähendab, et mai lõpus on lasteaia lõpetamine ja ma ei näe teda enam… Kurvastan ja loodan, et meie vahel tekib kontakt ja hoiame ka edaspidi sidet. Asjaolu kirjeldab, et vaatamata oma vanusele viis aastat suudan mõelda sügavalt ja laiahaardeliselt. Seega hing on abiks.

26. mai. Pidulik üritus ja Anneli on viimast päeva lasteaias… Nukrus ja kahetsus, et olen sedavõrd arg, et tema kontakti ei küsi…

Võimalik, et tegemist on elu esimese armastusega või vähemasti sügava kiindumusega, mis on sedavõrd intensiivne, et esineb järjepidev nn hingeline avatus ja tüdruku sõnadeta mõistmine on väga lihtne.

---

27.05.1972, viie aastane. Laupäeva hommik umbes pool kümme kuni kümme ja väga ilus hiliskevadine ilm. Vikimõisa lähedal ca 150 meetri kaugusel paikneb nn barakk-stiilis ühekordne elamu ja ridamisi asub kuni viis korterit, kus elavad pered lastega. Kutsume kanalaks, sest seal on suur kanala kukkede, kanade ja kalkunitega.

Lähme isaga tema heale tuttavale külla, kes elab baraki parempoolses osas tagasihoidlikus pisikeses korteris. Issist vanem meesterahvas, umbes üle 50 aastane. Suur naljahammas, kuid kõva kärakamees ja ilmselt seetõttu üsna põdura moega. Reede õhtul on ta palju viina võtnud ja hetkel on tugev pohmell. Kasvatab üksi tütart, kes on seitsme aastane ja läheb sügisel kooli. Vahetame pilkusid ja mu hingest käib jõnks läbi…

Vahepala. Tegelikult tean Inget juba väga varajasest lapsepõlvest aastast 1968 suvi kui hakkan saama aastaseks, kuid käia veel ei oska ja vanemad lähevad kanalasse tüdruku isale ning emale külla. Me mängime koos põrandal. Kokkupuutepunkte järgneva aasta jooksul on veel ning võiksin öelda, et tüdruk on mu esimene mängukaaslane üldse! Umbes 1971 lahkub tirtsu ema pere juurest lõplikult.

Sissejuhatav põgus vestlus ja onu küsib kui vana olen? Teadmine, et olen peaaegu Inge ealine, siis selle peale kostab, et tütar sobiks mulle pruudiks… Tüdruk on väga rahulik ja ei liiguta jutu peale kulmugi. Selline lähenemine hoopiski meeldib… Ta on julge, aktiivne, hakkaja ja tahab minuga lobiseda ning mängida…

Huvitav ja kiire teemalahendus on ootamatu ning ma ei oska kohe midagi öelda. Olen kohmetunud mehe avameelsusest, lihtsusest ja otsekohesusest. Ometi pakkumus näikse olema üsna tuttavlik käitumismall, mida justkui mäletan… Esineb hingemälu eelnevatest eludest… Peas vahelduvad lapseks ja täiskasvanuks olemise mudelid, kuid üsna kiiresti muutun mentaalselt taas lapseks.

„Kui tahad, mine Ingega mängima!” ütleb tüdruku isa. Mõtlen viivuks ja raputan eituseks pead. Kardan ja häbenen… Inge on äärmiselt ilus ja meeldib mulle… Ta näib väga tark, haruldaselt intelligentne, viks ja tubli blond pliks. Hetkega tajun ta hingelist põhiolemust sarnaselt kui talvel Annelit tunnetasin. Taaskord tean, et ta sobiks mulle naiseks… ja muud temaatilised mõtted ning pildid, mis loetud sekunditega teadvusse tulvavad… Plikanääpsu aura ja ilu on võimsaks hingeliseks puudutuseks, mistõttu eripärane tajuliik muutub erksaks ning kuvab palju vajalikku infot, mida tüdruku olemusest ja isikust teadma peaksin. Sealhulgas suudan infot üsna hästi küpselt süstematiseerida ja töödelda.

Nähes, et olen otsustamisega kahevahel, läheb ta sõnagi lausumata ja rahulikult aiapoolsest uksest üksi välja… Tunnetan, et ta ootab mind…

Kergendatult mõttes ohkan, sest Anneli on truult mu südames ja justkui mingi õpitud eeskuju paneb mind vastavalt täisealisena ja teatud traditsioone järgides käituma… Kuigi väikese poisina vastavad elulised kogemused puuduvad… Samal ajal asun arutlema, kas jääda truuks Annelile või kasutada võimalust ja pühenduda Ingele… Tekib mõningane ebamugavustunne, et üldse sedamoodi Anneli seljataga mõtlen… Püüan mõtetes selgust luua, kuid vajun väikese poisi mõttemaailma järjekordselt tagasi. Tekib segadus, otsustamatus ja seisukohta ei oska võtta.

Umbes 11:30 paiku asume koduteele. Järgneval neljal aastal näen kaunist ja haruldaselt väljapeetud Inget veel mitmeid kordi juhuslikult kui ka oodatult, kuid pelglikkus on väga suur ning mitte kunagi teda ei kõneta… Isa varajase surma tõttu kolib tüdruk ära ning vajub unustusse…

---

Mai lõpuks 1972 on võimalik teha väike vahekokkuvõte, kuidas tajun teiste inimeste hingelist põhiolemust või enam. Eelnevatest peatükkidest on selgunud, et Dainise põhiolemuse tajumiseks kulus ca 7 kuud aega (vt 15. ptk). Anneli sügavaks ja laiahaardeliseks tajumiseks läheb vaja mõni minut, Inge kõikehõlmavaks tunnetamiseks piisab kuni minutist. Anu suurepäraseks tajumiseks läheb mõni päev (vt 10. ptk).

Eeltoodud laste tunnetamine mõjub emotsionaalselt võrratult, mida nimetan tugevaks hingeliseks puudutuseks, mis omakorda hoiab taju erksa ja võimekana, mis sisuliselt tähendab tajuliigi avaldumise treenimiseks. Mida paremini treenid, seda efektiivsem ja põhjalikum oled ehk rohkem infot saad.

⌘ Hingeline tundlikkus areneb läbi hingeliste puudutuste.⌘

Seega juba sel ajal hingelise tundlikkuse arengu ja säilimise eest vastutavad põhiosas tüdrukud! Nende ühine joon on tarkus, intelligentsus ja sügav sisemaailm. Järelikult teadmata põhjustel esineb sisemine ootus, tahe, vajadus ja motivatsioon antud omadustega tüdrukuid tajuda! Hakkab kujunema ja tasahilju kinnistuma saatuslik muster, et tüdrukutega on meeldiv ja turvaline suhelda. Tajuliik kinnitab, et nad on sinule olulised praegu ja edaspidi.

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

16. PEATÜKK ⟡ Lapsena arutled, kelleks sa täiskasvanuna tahad saada? Intuitsiooni käsitlemine ⟡

Mai lõpp 1972, 4 aastane. Harku-järve lastepäevakodu. Päikeseline ja väga soe neljapäev või reede, pigem reede. Pärast lõunauinakut lähme välja mängima. Üsna kiiresti tabab mind suur üllatus…! Suurte paksude rauast ratastega „taktor” (lapsena nimetasin sedaviisi traktorit) sõidab aeglaselt õues ja kuuma auru tõuseb üles!

Esimesed põngerjad on juba uudistama läinud ja kasvatajad plaksutavad kiiresti kõik lapsed selgitusteks kokku. Suu on lahti ja kuulan uudishimulikult, mida räägitakse. Olen kõige taga ja laste kilkamiste tõttu enamik infot läheb kaotsi. Minu hämmastusel ei ole piire… Ikkagi üks asi saab selgeks… Tegemist on teerulliga…! Sellist sõna kuulen esimest korda elus ja teerulli näen samuti esimest korda! Kusjuures väga keeruline väljend! Ei ole võimalik kuidagi aru saada, mida naljakas sõna tähendab…?! Kuidas keeratakse teed rullist lahti ja mil moel teerull seda paigaldab…? Rulli pole ju näha… Rull peaks mitme maja suurune olema, aga näen ainult väikest… läkski meelest ära… Õige sõna on ikkagi taktor…

Võtan parimad teadmised appi ja arutlen, kuidas ema voodile tekki paneb… Toiming võib sarnaneda teki rullist lahti võtmisega ja koikule asetamisega… Jään ootama, et taktor tõuseb püsti, tekivad käed ja jalad… Aga aru ei saa, mis juhist saab… ta võib ju maha kukkuda… ja kuhu tekib rull…? Ja kas rull laotatakse teele laiali…?

Tulen mõtetes tagasi kui ema voodit teeb. Arusaadav tegevus! On tekk, mis laotatakse laiali… Ja padi… Mõtted takerduvad… Padi on vist taktor… Vaatan taktorit, mis põristab ja aurab… Ei sarnane kuidagi voodile ja padjale…!

Rehkendan asju ühtpidi ja teistpidi ja kõik läheb veel enam sassi ning mõtted on lootusetult sõlmes. Mängimine on meelest läinud… Olen ainuke lastest, kes taktorit ainiti vaatama on jäänud ja mõtiskleb… Teised on ammu mänguhoos.

Jooksen õhinal kõige esimese tüdruku juurde ja küsin ootusärevalt: „Mis selle asja nimi on?” ja näitan näpuga taktori poole. Minust noorem, umbes 3 aastane tirts vastab püüdlikult ja suurest soovist aidata, kuid omadega puntras olles: „Ma ei tea…” Kiirustan järgmise plika juurde ning temagi asjapulga nimetust ei tea.

Mänguasjade kuuri juures ukerdab minuealine tüdruk ning esitan küsimuse kolmas kord… Tegelikult tean väga hästi ette, kuidas ta käitub ja mida ütleb, mistõttu on viimane, kelle käest otsustan küsida… Vaatab mulle etteheitvalt otsa, mis tähendab, et just poisid peavad neid olulisi asju teadma ja ütleb rahutult, kiirustades ning õpetlikult: „See on teerull!” Ajab nina püsti, ei taha mind näha ega kuulda ja läheb rutakalt tähtsaid tüdrukute mänge mängima.

Jooksen teerulli juurde tagasi ja jälgin lummatult, kuidas tekib sile asfalttee… Ma ei saa ikka aru, kuidas krobelisest tekib sile, pole ju „suurt rulli” näha… Sellest olenemata on väga põnev!

Viimaks läheb ratastega agregaadi nimi taas meelest ja ruttan esimese poisi juurde küsima. Kahjuks temagi ei tea keerdus ja vastuolulist nimetust…

Kodus räägin emale-isale taktorist, mis teed ehitas… Isa parandab, et teerull asfalteerib… Astun vaidlusse ning ei taha kuidagi nõustuda, sest taktor on suupärasem ja mõistetavam nimetus…

Pea paari kuu jooksul pärin isalt tihtilugu taktori kohta üle ja viimaks kinnistub mällu teerull oma õige ja väga keerulise tiitliga!

Hilissügisel 1972 (5 a) näen taas, kuis teerull töös on. Sedakorda Paldiski maantee asfalteerimisel. Kallur kallab kuumusest auravat segu ette, mehed rehitsevad laiali ja masin teeb siledaks… Kõik on nüüdseks selge! Mitme maja kõrgust rulli ei ole, selle asemel hoopiski tuline ja mure asfaldisegu… Olen väga rahul ja vastuoluline ülesanne on eeskujulikult lahendatud ning tegeliku maailma kogemus olemas!

---

Intuitsioonist

Lasteaias maikuus nähtuga on tegemist tähelepanuväärse reaal-materialistliku (RM) sündmusega, mida ma ei oska hingelis-immateriaalse (HI) käsitlusega mitte kuidagimoodi hallata (vt. RM ja HI selgitust teooria alalõigust viiendast peatükist). Hing ei abista tee-ehituse telgitaguste selgitamisel ja pean ise õppima – omandama uusi füüsilise maailma teadmisi. Olukord on sedavõrd intensiivne, et alustan kaalumist, kas suureks kasvades sooviksin ka teerullijuhiks saada.

Esineb huvitav sisemine arupidamine. Kuulan puhast intuitsiooni, kes-mis annab vihjeid, et teerullijuhti minust ei saa, pole minu teerada ning illustratsiooniks kasutatakse väga määrdunud tööriideid. Seega hing kirjeldab täpselt ja ennustavalt, mida tulevikus ei juhtu.

Samal ajal eiran saadud infot ja võtan aluseks äsjanähtu meelelise põneva vaatepildi. Usaldan RM käsitlust ja tekkinud tugevaid emotsioone. Arvan, et tean ise, mis tulevikus toimub ning otsustan, et täismehena hakkan teerullijuhiks! Põnev komponent on, et juba tol ajal tajun selgelt HI ja RM olemust ja nendevahelist selgepiirilist vastuolu.

Võib arvestada, et lastel vanuses umbes 5 aastat hakkab immateriaalse hinge olemus meelest minema ja samm-sammult tõuseb RM käsitlus esiplaanile.

Teerullijuhti minust ei ole saanud ning antud situatsioon mais on esmakordne või üks esimesi, kus hing jätab mind teatud pikemaks perioodiks „omapäi”, et saaksin iseseisvalt füüsilises maailmas toimuvast arusaamise ja tõlgendamisega hakkama. Otsekõnelus hingega asendub nn intuitsiooniga. Piltlikult on tegemist helistamisega oma hingele, kes toru teises otsas sulle infot jagab. Paraku telefonid ja sideliinid on viletsad, mistõttu kõnes võib esineda moonutusi, midagi võib minna kaotsi ja vastastikune arusaamine on mõnevõrra vildakas. „Tühimikke” täidad füüsilise maailma õpetustega. Seetõttu info ei ole enam „kõige puhtam” ning sõltuvalt olukorrast leiad ja arvad tajuvat, et intuitsioon on suisa vale või osaliselt eksib.

Kriipsutan alla, et reaalne mõtlemine ei ole intuitsioon ega taju! Tähendab – kinnituse peab alati andma sinu hing ehk algupärane intuitsioon! Isiklikult leian, et puhas ja autentne intuitsioon ei eksi, aga füüsilises maailmas õpitud loogika, elulised kogemused, tarkused, teadmised ja mõistus võivad vead sisse lasta ning mõnevõrra või oluliselt infot moonutada. Intuitsioon on tõene kui selles ei esine RM mõjutusi! Vastupidisel juhul piisaks alati sinu elu jooksul saadud kogemustest ja kõik, mida teed, on õige! Siiski elu ei ole niimoodi seatud. Seega materiaalses maailmas on hingel oluline, abistav ja eluline roll täita.

Täpsustades arvan:

⌘ Intuitsioon on vahend, meetod või kanal info hankimiseks ja kontakteerumiseks (ühendumaks) oma hinge ja/või infodimensiooniga, kust vajalik info saadakse.⌘

Arvata, et intuitsioon kui selline on üksikisikule kuuluv tohutu infovaramu, kust küsid teadmisi sinu elu minevikuliste või tulevikuliste sündmuste ning ümbritseva kohta, tundub olevat naiivne ja lihtsustatud lähenemine. Sellisel juhul kõikide inimeste intuitsioone liites ja kogusummas vaadeldes peaksime ammu olema jõudnud nirvaanasse! Paraku reaalne elu näitab, et inimkonna arengutase on jätkuvalt üsna madal.

---

Intuitsiooni olulisus

Päevast päeva teeme valikuid, mille aluseks on elu jooksul õpitud-omandatud RM-põhised teadmised ja/või intuitsioon ehk info immateriaalsest keskkonnast. Selle tulemusena sisustame enda saatust. Tänaste teadmiste ja kogemuste alusel subjektiivselt oletan, et saatuslik teerada ei ole juhuslik, vaid osa laiemast pildist ja süsteemist ehk ettemääratud.

Toon näite. Oletame, et pead langetama kolmest valikust ühe. Nendest üks on nö õige ja parim ning viib lähemale tinglikule elu eesmärgile. Seega püüad teha kõige mõistlikuma valiku. Tähtsaid ning olulisi valikuid kaalume põhjalikult – võime valida nö „õigesti” või „valesti”. Ometi pole õiget ega valet, vaid iga valik tähendab juba omandatud teadmise kinnitust või alles õpitavat ülesannet.

Mida enam „valesti” valime, seda kaugemale elu eesmärgist läheme. Iga „vale” on võimalus õppida ning targemaks saamine kuulub elu juurde ehk nii peabki olema. Õpingute kestus võib olla tinglikult sekund või enam. Seetõttu varem või hiljem jõuame “õigele rajale” tagasi ja abiliseks on intuitsioon. Lõpmatut „eksimise” võimalust ei ole. Inimene peab kuhugi jõudma ehk täitma elu eesmärgi.

Intuitsiooni abil „õige” vastuse leidmine võib sealhulgas olla sõltuvuses inimese tundlikkusest ning olukorra poolt tekitatud vastastikmõju intensiivsusest. Oletuslikult, mida tundlikum ning empaatilisem on inimene ja mida intensiivsem on vastastikmõju, seda tõenäolisem on leida õige vastus. Siinjuures ei saa ära unustada saatuslikku tausta, kas „õige” vastuse pead just praegu saama või siiski pärast „õpingute” läbimist hiljem.

Füüsilises maailmas kasutavad inimesed õpitut, kogemusi ja intuitsiooni valikute langetamisel erinevalt.

Valikute langetamisel on RM-põhiste teadmiste ja kogemuste ning intuitsiooni poolt edastatava teabe hankimisel osakaal erinev. Millal, kuidas ja kas enda intuitsiooni kasutada ning usaldada? Sõltub inimesest ning sündmusest ja kuidas ta kõigest aru saab! Eesmärgiks üldistatult elu ülesannete võimalikult efektiivne lahendamine ja täitmine, millest tekivad elulised kogemused, mis omakorda tagab enda hinge arengu selles konkreetses elus.

Peatükk on kirjutatud august 2020 kuni november (k.a) 2021 materjalide alusel.

15. PEATÜKK ⟡ Harku-järve lastepäevakodu suurte laste rühm. Esimene sõber. Põgus mõtisklus mateeria ja immateriaalsuse sidususest ⟡

1971 augusti lõpus või septembri alguses (4 a) hakkan käima 4-6 aastaste suurte laste rühmas. Olen üsna enesekindel ja kõrge egoga, mis tuleneb sellest, et hing on olnud väga sageli toeks, juhendanud ja õpetanud. Sisu vastab olemusele. Ellu suhtumises võtan tihti aluseks hingelis-immateriaalse (HI) käsitluse, mis iseenesest on sisekaemusele suureks toeks. Sa oled kui kaitsva kookoni sees ja nn reaalse maailma ohud ja valud küll mõjutavad sind oluliselt, kuid sellest olenemata tunned end suhteliselt mugavalt ning turvaliselt. Võib öelda, et sinu enese hing suunab sind pehmelt, õrnalt ja sunduseta tegelikku ellu. Sul seisab ees teekond, mil pead rakendama oma parimaid teadmisi ja oskuseid, et hakkama saada.

⌘ Igavikulise hinge roll väikelapse arengus on oluline ja põhjuslik ning põhineb materiaalse ning immateriaalse maailma vältimatule kindlapiirilisele koostoimimise süsteemile ja seaduspärasustele.⌘

Inimkond on tegemas alles esimesi samme avastamaks ja kirjeldamaks ümbritsevat mateeriat. Samal ajal pööratakse teenimatult vähe tähelepanu immateriaalse dimensiooni praktilisele uurimisele. Ilmselt me ei ole jõudnud veel vajalikule arengutasemele, et saada aru ja aktsepteerida, et meid ümbritsev kooslus on vastastikuses mõjusas põhjuslikus seoses. Mateeria mõjutab immateriaalsust ja vastupidi. Immateriaalsus suhestub mateeriaga. Esineb vastastikmõju.

Teadmiste puudumise tõttu ei osata luua praktilist metodoloogiat ja immateriaalsust käsitletakse pigem filosoofiliste mõtisklustena. Ometi esineb süsteem ja toimivuse kindlad asjaolud. Järelikult vähemalt tulevikus on uurimise metoodika loomine realiseeritav.

Mateeriat ei ole võimalik teaduslikult põhjalikult ja süvitsi detailselt kirjeldada kui on teadmata immateriaalse dimensiooni toimimine. Mida rohkem seoseid tuvastame, seda terviklikumaks ümbritseva kõiksuse mõistmine muutub.

Filosoofiasuundade keha ja vaimu dualismi esindajatena, kes eeltoodud asjaolusid erinevate nurkade alt on käsitlenud, võiks märkida Platon, Aristoteles ja Descartes. Ei saa märkimata jätta ka vaimu ja mateeria dualismi (gnostitsism). Isiklikult leian, et dualism on kõiksuses pelgalt üks komponent ja mitte lõplik.

Suurte laste rühmas puutun esmakordselt väga intensiivselt reaal-materialistliku (RM) käsitlusega kokku, mis tähendab, et tegelikus maailmas hakkama saamisega jääb väheseks HI lähenemisest. Enamik lapsi on juba omaette isiksused ja omandanud edukalt nn füüsilise maailma oskuseid. Adapteerumaks teiste lastega pead kasutama sarnaseid taktikaid ja võtteid.

Poistele on tähtis, kes on füüsiliselt kõige võimekam. Näiteks tugevam või kiirem. Oleme Dainisega suhteliselt võrdsed. Ei ole mina kiirem jooksja või Dainis tugevam. Meie vahel kujuneb sügisest alates konkurents, kes kelle üle domineerib. Füüsiliselt ja vaimselt. Mõnikord olen mina natuke ees, teinekord tema. Kumbki ei anna alla ja visadust jagub mitmeks kuuks. Samuti tülitseme ning üsnagi ägedalt.

1972 märts. Üksteise proovile panemine on kestnud üle poole aasta. Jätkuvalt võõristame teineteist. Ees seisab järgmine jõukatsumine – maadlemine. Kasutame kõiki parimaid oskuseid ja võtteid. Olen hämmastunud, et Dainis on sedavõrd visa ning allumatu ja peab hästi minu agressiivsele ründamisele vastu. Oleme umbes 10 minutit sahmerdanud ja väsimus võtab võimust.

Tõenäoliselt isiklik saatuslik teerada näeb ette, et loobun edasisest taotlusest temast üle olla ja muutun sõbralikuks. Kompan tema olemust ning tajun vennalikkust… Ettevaatlikult piidleme ja kõneleme… Mõne minutiga tajun ta hingelist põhiolemust väga sügavalt… Üllatun. Ta on elu esimene sõber! Dainis tunnetab mind ilmselt sarnaselt! Ja äkitselt mõistame teineteist poolelt sõnalt või sõnadeta! Esineb mõningane telepaatiline kommunikatsioon.

Oskuse ja võime arenguprotsess, et tajuda teise inimese põhiolemust vältab umbes seitse kuud septembrist märtsini, mis on märkimisväärselt pikk aeg kui arvestada, et veel varasemas lapsepõlves inimeste terviklik tajumine oli väga kiire, efektiivne ja lihtne, piisas ainult hetkest ja sul on tema kohta väga palju teada. Tunnetus ei piirnenud pelgalt põhiolemuse tajumisega, vaid taju eriliik kirjeldab tema mõtteid, soove, muresid, olemust jms põnevaid asjaolusid. Järelikult igavikulise hinge võimed ja oskused vanuse lisandudes ununevad või pea täielikult hääbuvad ning asetuvad sinus tahaplaanile. Samal ajal tuleb tähele panna, et Dainise tajumise edenemine ongi erandina väga pikaldane olnud. Hingelise põhiolemuse definitsiooniga saab tutvuda teooria alalõigu üheksandas peatükis.

Edaspidi oleme lasteaias parimad sõbrad ja vellekesed! Kiiresti õpime üksteise soove ja vajadusi arvestama, tekib austus ja lugupidamine. Hinges on väga soe ja turvaline tunne! Juhin tähelepanu, et konkureerimine, maadlemine jms on RM- ning sõprus HI-põhine. Piltlikult mõlemad maailmakäsitlused vahelduvad. Hingelis-immateriaalne põhineb hingemälul ajast kui olid kehata ning eksisteerisid immateriaalses dimensioonis. Reaal-materialistlik tuleneb sellele, et oled füüsilises maailmas ja planeedil Maa ning omandad teadmisi ning kogemusi, kuidas mateerias elus püsida ning hakkama saada.

Dainisega kohtume episoodiliselt veel 1975 suvel ja sügisel vanuses 7 ja 8 kui isaga Eksperimentaalbioloogia Instituuti tööle kaasa lähen. Teadusasutus oli Harku mõisa häärberis. Samas lähedal elab ka Dainis. Mängime autodega ning meil on vahva ja lõbus. Paraku tunnetan, et poiss on mentaalselt kaugenemas ning lähedase sõpruse olemus vaikselt haihtumas. Ta on materiaalse maailmaga üsna hästi kohanenud ja võimsaid sõpruse suhteid enam sedavõrd ei tunnusta ehk käega katsutav ümbritsev maailm pakub enam pinget.

Vist 1984 hilissügis. Olen 17 aastane. Oktoobri teine pool või novembri algus. Karge hommik, laupäev. Kell on umbes 10:30 paiku. Kohtume juhuslikult bussis nr 27 Õismäel suunaga Harku-järve poole. Dainist näha on suur rõõm! Hinges on koheselt äärmiselt hea tunne! Kahjuks ta ei vasta samaga… Positiivsete emotsioonide väljanäitamine ei ole justkui mehelik, ta on hillitsetud ja vaoshoitud. Varsti selgub ka põhjus. Bussis on lisaks temale veel elukaaslane kahe lapsega.

Tunnen end väga ebamugavalt ja titana. Selles vanuses ma pere loomisele üldse veel ei mõelnudki ja tüdrukutega suhtlemine oli alles suhtelises algusjärgus. Tol hetkel on Dainisest arusaamine keeruline, isegi väike pettumus. Miks olla endast oluliselt vanema naisega koos ja lapsed pole samuti sinu omad… Kas tõesti seksi nimel on vajalik olulisi elulisi otsuseid teha… Samal ajal adun, et noormees on välimuselt küps ja mehelik, nägus, sinisilmne, blondi juuksepahmakuga ning pikakasvuline, natuke madalama hääletooniga. Ilmselgelt meeldib naistele ja kaunis laste ema on talle silma peale pannud.

Samas bussis kohtume mõne kuu jooksul veel juhuslikult üksikud korrad. Alati on naise ja lastega. Vahetame viisakusväljendeid, millega vestlus piirnebki. Sõprust kui sellist enam ei ole, on pealiskaudne tutvus.

Tänasel päeval näen asju teises valguses. Mõistan, et igal ühel meist on personaalne saatuslik teerada, mis on sinu tõde ja arusaam. Inimesed su ümber vahelduvad vastavalt elulisele perioodile. Üldistatult igalt inimeselt on midagi õppida ehk hinge eesmärk ongi täieneda. Mul on väga heameel, et olime lastena mitmeid aastaid suurepärased sõbrad! See andis mulle väga palju juurde, oli emotsionaalseks ja hingeliseks toeks ning suurendas isiklikku enesekindlust. Olin õnnelik ja nautisin sõprust! Dainis leidis enda kõrvale juba üsna varakult hingekaaslase ja on võimalik, et tema hingeline kapatsiteet jaotus(b) just kõige lähedasemate inimestega – elukaaslase ja lastega.

Peatükk on kirjutatud novembris 2021.