Mai lõpp 1972, 4 aastane. Harku-järve lastepäevakodu. Päikeseline ja väga soe neljapäev või reede, pigem reede. Pärast lõunauinakut lähme välja mängima. Üsna kiiresti tabab mind suur üllatus…! Suurte paksude rauast ratastega „taktor” (lapsena nimetasin sedaviisi traktorit) sõidab aeglaselt õues ja kuuma auru tõuseb üles!
Esimesed põngerjad on juba uudistama läinud ja kasvatajad plaksutavad kiiresti kõik lapsed selgitusteks kokku. Suu on lahti ja kuulan uudishimulikult, mida räägitakse. Olen kõige taga ja laste kilkamiste tõttu enamik infot läheb kaotsi. Minu hämmastusel ei ole piire… Ikkagi üks asi saab selgeks… Tegemist on teerulliga…! Sellist sõna kuulen esimest korda elus ja teerulli näen samuti esimest korda! Kusjuures väga keeruline väljend! Ei ole võimalik kuidagi aru saada, mida naljakas sõna tähendab…?! Kuidas keeratakse teed rullist lahti ja mil moel teerull seda paigaldab…? Rulli pole ju näha… Rull peaks mitme maja suurune olema, aga näen ainult väikest… läkski meelest ära… Õige sõna on ikkagi taktor…
Võtan parimad teadmised appi ja arutlen, kuidas ema voodile tekki paneb… Toiming võib sarnaneda teki rullist lahti võtmisega ja koikule asetamisega… Jään ootama, et taktor tõuseb püsti, tekivad käed ja jalad… Aga aru ei saa, mis juhist saab… ta võib ju maha kukkuda… ja kuhu tekib rull…? Ja kas rull laotatakse teele laiali…?
Tulen mõtetes tagasi kui ema voodit teeb. Arusaadav tegevus! On tekk, mis laotatakse laiali… Ja padi… Mõtted takerduvad… Padi on vist taktor… Vaatan taktorit, mis põristab ja aurab… Ei sarnane kuidagi voodile ja padjale…!
Rehkendan asju ühtpidi ja teistpidi ja kõik läheb veel enam sassi ning mõtted on lootusetult sõlmes. Mängimine on meelest läinud… Olen ainuke lastest, kes taktorit ainiti vaatama on jäänud ja mõtiskleb… Teised on ammu mänguhoos.
Jooksen õhinal kõige esimese tüdruku juurde ja küsin ootusärevalt: „Mis selle asja nimi on?” ja näitan näpuga taktori poole. Minust noorem, umbes 3 aastane tirts vastab püüdlikult ja suurest soovist aidata, kuid omadega puntras olles: „Ma ei tea…” Kiirustan järgmise plika juurde ning temagi asjapulga nimetust ei tea.
Mänguasjade kuuri juures ukerdab minuealine tüdruk ning esitan küsimuse kolmas kord… Tegelikult tean väga hästi ette, kuidas ta käitub ja mida ütleb, mistõttu on viimane, kelle käest otsustan küsida… Vaatab mulle etteheitvalt otsa, mis tähendab, et just poisid peavad neid olulisi asju teadma ja ütleb rahutult, kiirustades ning õpetlikult: „See on teerull!” Ajab nina püsti, ei taha mind näha ega kuulda ja läheb rutakalt tähtsaid tüdrukute mänge mängima.
Jooksen teerulli juurde tagasi ja jälgin lummatult, kuidas tekib sile asfalttee… Ma ei saa ikka aru, kuidas krobelisest tekib sile, pole ju „suurt rulli” näha… Sellest olenemata on väga põnev!
Viimaks läheb ratastega agregaadi nimi taas meelest ja ruttan esimese poisi juurde küsima. Kahjuks temagi ei tea keerdus ja vastuolulist nimetust…
Kodus räägin emale-isale taktorist, mis teed ehitas… Isa parandab, et teerull asfalteerib… Astun vaidlusse ning ei taha kuidagi nõustuda, sest taktor on suupärasem ja mõistetavam nimetus…
Pea paari kuu jooksul pärin isalt tihtilugu taktori kohta üle ja viimaks kinnistub mällu teerull oma õige ja väga keerulise tiitliga!
Hilissügisel 1972 (5 a) näen taas, kuis teerull töös on. Sedakorda Paldiski maantee asfalteerimisel. Kallur kallab kuumusest auravat segu ette, mehed rehitsevad laiali ja masin teeb siledaks… Kõik on nüüdseks selge! Mitme maja kõrgust rulli ei ole, selle asemel hoopiski tuline ja mure asfaldisegu… Olen väga rahul ja vastuoluline ülesanne on eeskujulikult lahendatud ning tegeliku maailma kogemus olemas!
Intuitsioonist
Lasteaias maikuus nähtuga on tegemist tähelepanuväärse reaal-materialistliku (RM) sündmusega, mida ma ei oska hingelis-immateriaalse (HI) käsitlusega mitte kuidagimoodi hallata (vt. RM ja HI selgitust teooria alalõigust viiendast peatükist). Hing ei abista tee-ehituse telgitaguste selgitamisel ja pean ise õppima – omandama uusi füüsilise maailma teadmisi. Olukord on sedavõrd intensiivne, et alustan kaalumist, kas suureks kasvades sooviksin ka teerullijuhiks saada.
Esineb huvitav sisemine arupidamine. Kuulan puhast intuitsiooni, kes-mis annab vihjeid, et teerullijuhti minust ei saa, pole minu teerada ning illustratsiooniks kasutatakse väga määrdunud tööriideid. Seega hing kirjeldab täpselt ja ennustavalt, mida tulevikus ei juhtu.
Samal ajal eiran saadud infot ja võtan aluseks äsjanähtu meelelise põneva vaatepildi. Usaldan RM käsitlust ja tekkinud tugevaid emotsioone. Arvan, et tean ise, mis tulevikus toimub ning otsustan, et täismehena hakkan teerullijuhiks! Põnev komponent on, et juba tol ajal tajun selgelt HI ja RM olemust ja nendevahelist selgepiirilist vastuolu.
Võib arvestada, et lastel vanuses umbes 5 aastat hakkab immateriaalse hinge olemus meelest minema ja samm-sammult tõuseb RM käsitlus esiplaanile.
Teerullijuhti minust ei ole saanud ning antud situatsioon mais on esmakordne või üks esimesi, kus hing jätab mind teatud pikemaks perioodiks „omapäi”, et saaksin iseseisvalt füüsilises maailmas toimuvast arusaamise ja tõlgendamisega hakkama. Otsekõnelus hingega asendub nn intuitsiooniga. Piltlikult on tegemist helistamisega oma hingele, kes toru teises otsas sulle infot jagab. Paraku telefonid ja sideliinid on viletsad, mistõttu kõnes võib esineda moonutusi, midagi võib minna kaotsi ja vastastikune arusaamine on mõnevõrra vildakas. „Tühimikke” täidad füüsilise maailma õpetustega. Seetõttu info ei ole enam „kõige puhtam” ning sõltuvalt olukorrast leiad ja arvad tajuvat, et intuitsioon on suisa vale või osaliselt eksib.
Kriipsutan alla, et reaalne mõtlemine ei ole intuitsioon ega taju! Tähendab – kinnituse peab alati andma sinu hing ehk algupärane intuitsioon! Isiklikult leian, et puhas ja autentne intuitsioon ei eksi, aga füüsilises maailmas õpitud loogika, elulised kogemused, tarkused, teadmised ja mõistus võivad vead sisse lasta ning mõnevõrra või oluliselt infot moonutada. Intuitsioon on tõene kui selles ei esine RM mõjutusi! Vastupidisel juhul piisaks alati sinu elu jooksul saadud kogemustest ja kõik, mida teed, on õige! Siiski elu ei ole niimoodi seatud. Seega materiaalses maailmas on hingel oluline, abistav ja eluline roll täita.
Täpsustades arvan:
⌘ Intuitsioon on vahend, meetod või kanal info hankimiseks ja kontakteerumiseks (ühendumaks) oma hinge ja/või infodimensiooniga, kust vajalik info saadakse.⌘
Arvata, et intuitsioon kui selline on üksikisikule kuuluv tohutu infovaramu, kust küsid teadmisi sinu elu minevikuliste või tulevikuliste sündmuste ning ümbritseva kohta, tundub olevat naiivne ja lihtsustatud lähenemine. Sellisel juhul kõikide inimeste intuitsioone liites ja kogusummas vaadeldes peaksime ammu olema jõudnud nirvaanasse! Paraku reaalne elu näitab, et inimkonna arengutase on jätkuvalt üsna madal.
Intuitsiooni olulisus
Päevast päeva teeme valikuid, mille aluseks on elu jooksul õpitud-omandatud RM-põhised teadmised ja/või intuitsioon ehk info immateriaalsest keskkonnast. Selle tulemusena sisustame enda saatust. Tänaste teadmiste ja kogemuste alusel subjektiivselt oletan, et saatuslik teerada ei ole juhuslik, vaid osa laiemast pildist ja süsteemist ehk ettemääratud.
Toon näite. Oletame, et pead langetama kolmest valikust ühe. Nendest üks on nö õige ja parim ning viib lähemale tinglikule elu eesmärgile. Seega püüad teha kõige mõistlikuma valiku. Tähtsaid ning olulisi valikuid kaalume põhjalikult – võime valida nö „õigesti” või „valesti”. Ometi pole õiget ega valet, vaid iga valik tähendab juba omandatud teadmise kinnitust või alles õpitavat ülesannet.
Mida enam „valesti” valime, seda kaugemale elu eesmärgist läheme. Iga „vale” on võimalus õppida ning targemaks saamine kuulub elu juurde ehk nii peabki olema. Õpingute kestus võib olla tinglikult sekund või enam. Seetõttu varem või hiljem jõuame “õigele rajale” tagasi ja abiliseks on intuitsioon. Lõpmatut „eksimise” võimalust ei ole. Inimene peab kuhugi jõudma ehk täitma elu eesmärgi.
Intuitsiooni abil „õige” vastuse leidmine võib sealhulgas olla sõltuvuses inimese tundlikkusest ning olukorra poolt tekitatud vastastikmõju intensiivsusest. Oletuslikult, mida tundlikum ning empaatilisem on inimene ja mida intensiivsem on vastastikmõju, seda tõenäolisem on leida õige vastus. Siinjuures ei saa ära unustada saatuslikku tausta, kas „õige” vastuse pead just praegu saama või siiski pärast „õpingute” läbimist hiljem.
Füüsilises maailmas kasutavad inimesed õpitut, kogemusi ja intuitsiooni valikute langetamisel erinevalt.
Valikute langetamisel on RM-põhiste teadmiste ja kogemuste ning intuitsiooni poolt edastatava teabe hankimisel osakaal erinev. Millal, kuidas ja kas enda intuitsiooni kasutada ning usaldada? Sõltub inimesest ning sündmusest ja kuidas ta kõigest aru saab! Eesmärgiks üldistatult elu ülesannete võimalikult efektiivne lahendamine ja täitmine, millest tekivad elulised kogemused, mis omakorda tagab enda hinge arengu selles konkreetses elus.
Peatükk on kirjutatud august 2020 kuni november (k.a) 2021 materjalide alusel.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 