Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-18)

18. PEATÜKK ⟡ Keeruliste olukordade lahendamisel võib su hing tulla selgitustega appi

Raamatu kirjutamise käigus olen pidanud lapsepõlvedetaile väga palju meenutama ning tõusetuvad esile seigad, mis täiskasvanuna on sügavas unustuses olnud. 24.09.2021 hommikul tuleb meelde vahva sündmus.

Detsembri keskel või lõpus 1971 (4 a) haigestun kahepoolsesse keskkõrvapõletikku ja paranemine võtab umbes kuu või enam. 24.01.1972. Esmaspäeva hommik kell 07:00-05, suhteliselt külm ilm. Olen taas terve ja on aeg asuda teele lasteaia poole. Lähme emaga üle jäätunud Harku järve, kuid udu on sedavõrd paks ja minu hing juhendab, millise suuna peaksime võtma. Ometi emps mu nõuandeid kuulda ei võta ja eksime. Kõnnime jälgi mööda tuldud teed tagasi ja proovime veel ning juhindume hinge poolt antud juhistest. Viimaks hakkame jõudma järve teisele kaldale Harku oja suubumiskoha lähistele ning mul esineb teadmine, et seal on jää nõrk ja rabe või olematu. Hoiatan ema korduvalt. Ometi väikelapsena varasem sarnane kogemus puudub… Seega hing andis teada võimalikust eluohtlikust kohast!

06.05.2020 Harku järv vaatega lõunast põhja poole. Fotograaf: Henry Küla

Emme on segaduses, kas asume teisel pool kallast või mitte ja tema teada oja ei tohiks üldse selles kohas olla… Igaks juhuks keerame otsa ringi ja tipa-tapa jõuame kodu juurde tagasi.

Kell hakkab lähenema kaheksale. Mina peaksin olema lasteiaias ja ema sel ajal tööl. Tollel ajal oli bussiliiklus äärmiselt hõre ja ainuke võimalus kiirustada Paldiski maantee äärde, kust tööpäeviti kell 7:45 möödub sovhoosi töötajatele mõeldud väike mikrobuss (UAZ-452). Jõuame hilinenult ja igaks juhuks jääme ootama, mis tundub kõige mõistlikum otsus. Minuti paari pärast näeme tuttavat autot lähenemas.


Teisipäev või kolmapäev 5 või 6. juuni 1973, veel paar kuud olla viie aastane. Paljud lapsed on juba kodudes, aga mina olen jätkuvalt lasteaias. Kogu lasteaia peale on nelja kasvataja asemel 2. Üks sõimerühmas ja teine suurte laste omas. Meie rühmik on väga tagasihoidlikuks kuivanud. Vast seitse last on järgi. Pärast lõunauinakut peaksime minema välja mängima, aga kasvatajal on plaan, et läheme hoopiski Harku järve äärde jalutama.

Pikavarruka ilm ja kergelt sajab. Kummikud jalga ja väike matk võib alata. Meid on vähe ja juhendaja saab täielikult meile pühenduda. Ta käitub väga sõbralikult ja lausa vandeseltslaslikult. Selline tunne, et ainult paar aastat vanem plika. Suudab end väga oskuslikult laste tasemele sättida ja ealine vahe sisuliselt kaob.

Järve äärde jõudes tunnetan erksalt, et järv on minu armas koht, tohutult hea energiaga ja koheselt tekib vägev koduigatsus. Samal ajal taju järjepidevalt võimendub. Seega minu jaoks on järv impulss, mis võimendab taju. Saan aru, et mõtetelt ja ümbritseva tajumiselt hakkab justkui kardin eest ära minema ja igavikulise hingega tekib pinnapealne kontakt.

Endamisi arutlen ning pean plaani lasteaiast põgenemiseks… Huvitava komponendina hing sellist ettevõtmist ei toeta ja vaevata veenab mind ideest loobuma… Aga mõte jääb ning alustan strateegia väljatöötamist…

Vihma tibab natukene enam ja järvekaldal me kaua ei ole ning lähme kiirustades aeda tagasi.


Ilmselt 20.06.1973. Suvi on väga soe ja mõnus. Endist viisi olen lasteaias, aga kõigest väga tüdinenud… Üle poole lastest on juba kodudes. Hommikuti on 2, lõuna ajal 1 ja pärastlõunal 2 kasvatajat. Lõunauinak on tehtud. Sõime- (13) ja suurte laste (7) rühm pannakse kokku, 20 last vanuses 3-6 aastat. Täna lähme jällegi järve äärde jalutama. Seekord on ainukeseks kasvatajaks praktikant, kes on meiega juba mõned nädalad vahetevahel olnud. Ta on imeilus pikkade juustega 20-dates noor naine, kes suhtub lastesse ülisõbralikult ja loomulikult meeldib kõikidele! Püüab täiega, et praktikat edukalt sooritada.

Kasvataja ees, tema järel väiksemad lapsed ja suuremad viimases grupis, nendest mina kõige viimane. Kavatsus on salaja ära kaduda ja koju minna… Vaikselt jään grupist maha… Äkitselt praktikant peatub ja hõigub kõik lapsed enda juurde. Kiirustab ja hüüab tagant, et ma maha ei jääks… Kohendan tegevuskava ja planeerin järve juures vehkat teha, kuigi ürituse suhtes on väike kahtlus põue siginemas… Ilmselgelt hing mõistab olukorra ohtlikkust ning asub mind tasahilju mõjutama…

Jõuame järve äärde. Üle veesilma näen kodukanti… Järv täna olulist impulssi ei tekita ja hingeline puudutus esineb, kuid tunnetus on kuidagi teistmoodi… Sealhulgas süda taob meeletu hooga ja tugevalt… Hing on astunud aktiivsesse tegevusse ja võitleb minu heaolu ja võib-olla ka ellujäämise nimel, et reaal-materialistlik (loe teooria alalõigu 5. peatükki) mõtlemine ei võtaks juhtimist üle ning ma ei teeks valet otsust.

Esimene mõte, mis pähe tuleb, et äkki miilits hakkab mind taga otsima… Ometi mul ei ole varasemaid korralikke teadmisi, miks miilits loodud on ja kuidas toimetab… Järgmine mõte, et teel koju võidakse mind pahade inimeste poolt kinni püüda… Antud visiooni olin kunagi kasvatajatelt kuulnud kui nad meid õpetasid, mis tähendab, et tuli meelde.

Hing on agar mind ümber veenma ja söödab erinevaid mõtteid ette: pikal teel koju võin eksida, ema ja isa võivad minu taasnägemise üle hoopiski kurjustada, kogu lasteaed hakkab mind taga otsima, kasvatajad pahandavad mu peale, võidakse kahtlustada, et olen uppunud…

Äkki ilmub fotograaf ja hakkab meist kuni poole tunni jooksul ohtralt pilte tegema… Koorem langeb õlgadelt ja hulljulge plaani heidan kõrvale. Keskendun ilusale päevale, aasal olevatele lilledele ja paljudele lepatriinudele. Meeleolu on suurepärane, päike paitab põski ja naeratus on huulil.

1973 juuni. Henry Küla 5 aastane. Fotograaf: teadmata

Teel tagasi lasteaeda on mul heameel, et kasvataja usaldusväärsust ja head tahet ära ei kasutanud ning oma võimaliku teaoga teda raskesse olukorda ei pannud. Mul olnuks temast väga kahju. Tekib mõningane piinlikkusetunne, et üldse sellist koerustükki kavandasin… Paari päeva pärast reedel jään suvepuhkusele ja lasteaeda tagasi alles septembris!


11. september 1973 teisipäev, 6 aastane. Harku-järve lastepäevakodu pärast lõunauinakut. Mänguaeg ja oleme väljas. Poolpilves ilm ja natukene jahe. Lapsed mängivad ja on rõõmsad. Minul on vastupidiselt hoopiski tõsine meeleolu ning konutan üksinduses ja mõtisklen. Tunnen, et olen suureks kasvanud ja lasteaeda võtan mõneti kui rasket kohustust, mis tuleb läbida, ainult peaaegu aasta on veel jäänud… Osa mänge enam ei köida, millest on mõneti kahju ja ma ei saa aru, kas täiskasvanuna ongi sedavõrd igav… Ometi võlusid näikse palju olevat!

Lähen jalgvärava lähistele ja vaatan igatsevalt jõe ja pargi suunas. Umbes 100 meetri kaugusel asub sovhoosi kontor, kus töötab ema. Vahetavahel mõtlen, et teeks värava lahti, läheks emmele tööle külla ja rõõmustaks teda… Aga hoian end tagasi, intuitsioon hoiatab, et see ei ole kõige parem mõte. Tähendab, hing endast märku ei anna ja kõnelus hingega on asendunud intuitsiooniga (loe intuitsiooni kohta 16. peatükist).

Järgmisel päeval (kolmapäev) pärast lõunauinakut väljas olles on samad mõtted ja juba tugevamad… Taaskord intuitsioon signaliseerib ning kutsub mind alalhoidlikkusele, et aiast ei lahkuks… Sisekaemus selgitab, et peaksin enesele aiast ära minemise mõttega kohanemiseks aega andma… „Mis mõttes aega andma?” ei saa ma antud lausest lõpuni aru…

13. september 1973 neljapäev pärast lõunauinakut ja õues taaskordne mänguaeg. Meeleolu on seltskondlikum ning olen üsna tõhusas mänguhoos. Aeg lendab kiiresti… Ja äkki tekib paanika! 4 aastane Peeter on kadunud! Sellist peataolekut ja tralli ma varem näinud ei ole! Kõik lapsed saadetakse viivitamatult tuppa ja kasvatajad asuvad õudusega Peetrikest otsima…

Kardetakse, et poiss on röövitud, uppunud jõkke või kuhugi üksinda jalutama läinud… Kohalikud tõstetakse jalule, viivitamatult informeeritakse vanemaid! Paari tunni pärast selgub, et naaskel oli paarisaja meetri kaugusel asuvasse koju läinud…

Õhtul mõtisklen ja leian, et olen Peetri käpardlikkuses pettunud, et „minu idee” ära napsas ning toimis kõigiti rohmakalt, mis omakorda tähendab, et ma ei saa ja ei tohi sellist segadust ise korraldada.

Reedel toob ema Peetri hilinenult aeda ja vabandab kasvatajate ees. Poiss saab natukene pragada, kuid mitte palju. Tegemist on oivalise õppetunniga ja kasvatajad jagavad lastele põhjalikke juhiseid, miks sedamoodi teha ei tohi.

Hingan kergendatult ja nüüd saan lõplikult aru, miks kolmapäeval intuitsioon (hing) selgitas, et pean endale aega andma. Hinge poolt antud informatsioon oli nn ettenägev ehk on juba eelnevalt teada, mis tulevikus juhtuma hakkab ning antud sündmusest õpiksin.

Peetrikese lugu õpetab suurepäraselt ja aiast lahkumise mõte haihtub justkui iseenesest. Mul on jällegi heameel, et suudan pahandustest hoiduda.

Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et „ettenägev” on pigem info pidev olemasolu kui selline ja võimaluse korral suudad midagi kinni püüda. Isiklikult oletan, et teave on alati olemas. Seda ei teki juurde ja ei jää vähemaks, võib-olla ainult teiseneb vastavalt oludele. Kõik andmed ümbritseva ja kõiksuse kohta asuvad infodimensioonis. Dimensioonis inimesele mõistetavat lineaarset aega minevik, tulevik ja olevik ei eksisteeri ehk info jaoks ei oma aeg sisulist tähendust.

Huvitav asjaolu on, et nn immateriaalne info mõjutab mateeriat. Taaskord näeme, et immateeria ja mateeria on vastastikuses mõjusas põhjuslikus seoses ning kõik objektid selles on mõjutatud. Järelikult esineb kindel süsteem, toimivuse põhimõtted ja seaduspärasused, mis inimese eksistentsi ja ümbritseva olemasolu silmas pidades on vajalikud.

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: