Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-19)

19. PEATÜKK ⟡ Reaal-materialistliku käsitluse kinnistumine ja füüsilise maailma väljakutsed

1973, ilmselt juuli algus, 5 aastane. Ema on saanud mõned päevad või kuni nädal töölt vabaks ja reis vanaema ning vanaisa juurde Lõuna-Eestisse võib alata. Tegemist on väga suure sündmusega ning ootan elevusega juba tuttavat rongisõitu Balti jaamast Valgasse. Tallinn-Minsk rong väljub natukene ennem kella seitset hommikul. Vist 6:52. Mälus on veel kirjeldused 6:54, 6:56. Jään aja 6:52 juurde. Täpsemaks meenutamiseks on vaja spetsiifilist hingeseisundit ning valitud aega isekeskis olemiseks, mida mul peatüki kirjutamise hetkel kasutada ei ole.

Naudin rongisõitu täiega! Piisab aknast välja vaatamisest, kiiresti mööduvate majade, puude ja niitude silmitsemisest ning peatustes peale- ja mahaminejate uudistamisest! Tõeliselt põnev kusjuures! Iseäranis pakuvad huvi inimesed, kes perroonil sugulasi või sõpru ära saadavad. Suured ja ülevoolavad emotsioonid, naeratused ja pisarad!

Omaette seltskond reisijatest on tudengid, kes Tartusse sõidavad. Ema tunneb tudengid alati ära ja poetab vahel lugusid kui ise ülikoolilinnas õppis. Muidugi rongiratase rütmiline kolksumine ja metallikrigin, mis oma tehnilise häälestatusega mõjub kuidagi rahustavalt ning tekitab äratundmisrõõmu. Oi kuidas meeldib Tartus rongi pikemal peatumisel perroonile minna! Ema annab mõned kopikad ja võin limpsi ning saiakesi osta… Mm ja maitseb täiesti eriliselt! Tõeline elamus ja olen väga rahul, et iga päevaga kasvan suuremaks! Ahjaa, ei saa unustada lillemüüjaid ja armunuid! Noormees ostab pruudile lillekimbu… Lapsena ma ei mõista, miks peab hirmsasti musutama, kuid loo kirjutamise ajal on mälestuste nostalgialaks päris suur!

Tegelikult rongisõit on tüütult pikk. Väsin sellest korralikult ära. Valgasse jõuame erinevatel aegadel 10:35-11:07, mis on sõltuvuses raudtee remontidest. Rongist väljudes peame kiirustama, sest Valga-Võru buss väljub 11:24. Taaskord täpse aja määratlemisega võin eksida, järgmised ajad mälus on 11:26 ja 11:28. Ema ostab rongijaama kassast piletid ära ja lähme jaama kõrval asuvasse peatusse, kus juba on pikk järjekord.

Bussi sisenemine on tõeline triangel. Inimesed on närvilised ja väsinud. Soovivad istekohta saada ja paratamatult peab keegi püsti seisma. Sageli mina kui noorem ja viksim seisan püsti. Mõistagi ka väga viisakas ema, sest suurte kottidega eakaid ta austab. Tegelikult viisakus ei ole kunagi liiast.

Bussisõit 28 kilomeetri kaugusel asuvasse Tahevasse on tõeline ettevõtmine. Suviti on alati väga palav ning temperatuur tõuseb kiiresti 30 kraadi kanti. Tolleaegsetes bussides ventilatsiooni ja konditsioneeri ei olnud ning aknad lahti ei käi. Ainult kaks katuseluuki… Ja jalad ning selg löövad püsti seismisest tuld!

Tahevasse jõuame poole ühe paiku. Bussist väljasaamine on tõeline õnnistus, oled higine ja leemendad palavusest! Kui saad värsket ja kosutavat õhku, siis kuni paari minutiga suur positiivsus valgub hinge tagasi! Otse loomulikult teine õhk, maaõhk! Puhas ja naturaalne, vaba tossust. Ja milline vaikus… Seda tasub täitsa kuulata! Kõrv puhkab ja oled iseenda parim kaaslane. Mõistagi ma ei räägi küpsest loodusest, rinnuni taimedest, lõhnabukettidest, putukatest ja lindudest. Jah, olen kõigest väga vaimustatud!

Teekonna ülevaade vanaema taluni vajaks eraldi kirjeldust, aga eks meist igaüks või paljud linnalapsed teavad, milline lust on minna maale! Umbes kilomeeter kõndimist ja iga sammuga läheb naeratus suuremaks. Lõpuks ometi „suure poisi” unistus on täitumas – maal Mamma juures! Metsa ja tiigi ääres!

Vanaema toimetab aida juures ja toidab noori ning vanu kanu. Hüüab: „Tsip-tsip-tsip” ja tiivulised on agarad jälgijad ning võtavad teri vastu suurima aplusega. Koer Muki jookseb vastu ja natukene haugub, kuid nina tunneb lõhna järgi külalised ära ning liputab rõõmsalt saba. Kusjuures, kutsal on väga hea mälu! Mamma on tavapäraselt üsna vaoshoitud ja rõõmu väljendab tagasihoidlikult. Pärast kallistusi tuleb pisar silma ja muutub härdaks… Põlletaskust on kohe taskurätt võtta. Pisarad voolavad ja viimaks nuuskab ning rahuneb.

Teen ennast suuremaks ja küpsemaks meheks. Muudan kehahoiakut, näoilmet ning madaldan häält. Vanaema paneb tähele ja kiidab, et olen juba suureks kasvanud… Siinjuures märgin, et viieselt oled inimesena juba üsna küps ja reaal-materialistlik (RM) mõtteviis on sageli esiplaanil ning hingelis-immateriaalne tagaplaanil (vt teooria alalõigu 5. peatükki).

Täiskasvanud sageli tunnustavad, et laps on suuremaks kasvanud. Mida vanem oled, seda enam sind väärtustatakse ja seda enam võtad omaks füüsilise maailma tarkuseid! Tinglikult on tegemist nähtamatu mõjuteguriga, kus sinu parim sõber hing koos hingelise maailmaga jääb tahaplaanile. Sageli juhtub, et kasvad hingelisest maailmast välja, mille viimaks unustad. Järelikult esineb seaduspärasus ja süsteemne areng! Hing ei protesteeri ja laseb asjadel juhtuda… Iseenesest loomulik, sest hing täieneb läbi materiaalse maailma poolt pakutavate kogemuste ja tarkuste võrra.

Saan aru, et oleme oodatud külalised ja on keskpäevaleiva aeg. Tajun erksalt, et meile korraldatakse eriline lõunasöök vanade kuldsete traditsioonide vaimus… Tähtsate ja lähedaste sugulaste tarvis teeb vanaisa aidaukse lahti ning asutakse pidulauda hea ja paremaga katma. Märgin, et talu jaoks on ait varalaegas, kus on kõige hinnalisem kraam. Vähemasti Papa jaoks on see nii. Ainult tema iseenda isikus otsustab, kas avada aidauks või mitte ja tema on seal ainuvalitseja ning peremees. Lae all ripuvad paar suuremat isetehtud suitsusingi kintsu, puust tünnid erinevate teraviljadega, riidekirstud ja mitmed talu jaoks olulised tähtsamad tööriistad ning majapidamistarbed, vokk jms.

Kommentaar fotodele. Papa suri 1993 ja Mamma 1998, misjärel talu müüdi maha. Uus omanik on elamu renoveerinud ja täiendavad ehitused teinud väga hästi. Kahjuks ait on jäänud hooletusse ja pildistamise ajal 2006. aastal oli veel ilmselt müügis. Aidaukse juurde kinnitatud vineeritükile on punase värviga kirjutatud “Müüa või rentida ja telefoni number…”, mis minu isiklikul hinnangul kirjeldab hästi materialistlikku ja rahapõhist maailmavaadet ning ellusuhtumist. Teisisõnu: “Kõik müügiks, ka mälestused ja ajalugu…”

2006 aasta oktoobris käisime emaga ja tädi Maimuga mälestuste radadel fotodel toodud Mamma-Papa kunagises elukohas. Eelnevalt arvasin, et esineb tugev hingeline impulss ja sellele järgneb taju võimendumine… Kohale jõudes ei tunnetanud ehitistega seotud vanaema ja vanaisa, vaid kõik oli kuidagi kauge… Tajusin ainult uute omanike võõrast energiat…

Papa lahkel loal ilmuvad pikale ja massiivsele talulauale tasahilju kõige väärtuslikumad toiduained. Enda põllulapilt varajane keedetud kartul, kaevus jahedas hoitud värske hommikune rammus piim, poest ostetud pehme leib, singikamakast lõigatud paksud viilakad ja minu jaoks meepott esimese varajase saagiga. Sealhulgas rohelised lisandid ja mahlakas ning eriline soust kartulite juurde. Mainin, et väga kuninglik söök, mida kodus ei ole… Ja värske mesi… Väga hõrk, mida jällegi peamiselt suviti maal saab.

Suveks jään vanaema juurde. Eredaid hingelisi ilminguid ei esine. Hoopiski vastupidi. Reaalne maailm pakub väga palju avastamisrõõmu kui ka kohustusi. Esimest korda kogen tõsist maatööd. Mamma rakendab mind marjade korjamisel, rohimisel, kanade ja sigade söötmisel jms. Paraku ma ei ole hoolas ja püsiv, mis vanaemale tuska valmistab ning saan sageli pragada. Õnneks elab tädi Maimu samas lähedal ja võtab mu sageli päevaks oma hoole alla. Esimest korda elus kogen sugulaste vahelist konkurentsi, kes poisi „endale saab”…

Millalgi 02. augustil tuleb ema taas Tahevasse ja seekord on puhkus pikem. Kaeban, et vanaema igapäevaselt kurjustab… Emme võtab oma ema ette, et miks ta väikest poissi liigselt koormab? Jutuajamisest süttib konflikt… Lapsena on mul heameel, et emps mu eest seisab, mille peale vanaema enam tööd ei anna, vaid hakkab võõristama… Tajun, et olen Mamma jaoks paha laps… Ta ei võta mind enam kunagi omaks… Meie vahele jääb sõnuseletamatu nähtamatu barjäär kuni tema surmani…

Kirjutuslaua taga lugu kirjutades saan aru nii emast ja vanaemast ning kumbagi hukka ei mõista. Muumi tarkus oli, et ajast, mil laps pead kannab, peab ta tööd rügama. Minu ema käis juba väikelapsena suviti karjas ja tegi füüsilist rasket talutööd väga palju. Isegi liiga palju. Ainult töö ja töö… Mamma ei soosinud, et virk laps koolis käib ja hiljem kõrgkoolis. See omakorda oli ema ja tütre vahel suurte pingete allikaks.

Stress on õhus ja talus viibime võimalikult vähe. Käime vahetevahel metsas ja sageli tädi ning teiste sugulaste juures. On näha, et emps mossitab ja ühel päeval küsib, kas soovin veel maale jääda? Vastan, et olen väsinud ja head meeleolu pigem ei ole… Võtame vastu otsuse, et pühapäeval 12. augustil lähme koju.

Laupäeval ütleb ema Mammale, et sätime koju minema… Vanaema on meie seisukohast silmnähtavalt häiritud ja tihub nutta. Saab aru, et asjad on läinud üle käte ja leplik tütar on seekord väga kange ja otsusekindel. Üritab mind keelitada jääma, aga eelneval kokkuleppel emaga jään enesele kindlaks. Ema teab, et Mamma oskab vajadusel osavalt manipuleerida…

Muumi saadab meid bussile, mis väljub umbes nelja paiku pärastlõunal. Rõhutud vaikus ja räägime vähe. Mamma proovib veel korra mesimagusalt ja kavaldades veenda mind jääma, kuid olen mõtetes juba koduteel… Pealegi saan aru, et ta proovib minu abil lüüa kiilu ema ja poja headesse suhetesse ning tõsta ja õigustada enda positsiooni… Maksta kätte oma lihasele tütrele tema kangekaelsuse eest…

Bussist lehvitame ja vanaemal pisarad ohjeldamatult voolavad… Mul hakkab temast kahju… Paraku ema jääbki tõrksaks ja edaspidi Lõuna-Eestis käies peatume tädi Maimu juures, mis omakorda lisab ema ja Mamma vahelisse läbisaamisse õli tulle…

Füüsiline maailm on täis väljakutseid ja sisaldab rohkelt reaal-materialistlikke (RM) käsitlusi!

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: