Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-20)

20. PEATÜKK ⟡ Saatus võib olla ettemääratud, mida toetavad elulised sündmused

04-05. september (T või K) 1973, 6 aastane. Harku-järve lastepäevakodu pärast lõunauinakut. Teine või kolmas päev pärast suvevaheaega lasteaias ja mänguisu ei ole. Põhjus lihtne. Pean ennast juba üsna suureks poisiks ja väikelaste mängud huvi ei paku. Tegemist on vanusega, mil hakkad tasapisi aiast välja kasvama, ometi oled piisavalt väike, et organiseeritud mänguline hõivatus tuleb arengule veel kasuks.

Liivakastis kaks väikelaste rühma ehitavad liivast torne. Liitun ühe seltskonnaga ja selgitan lühidalt ning näitan ehitamise algtõdesid ette. Esineb üsna tugev taju ja olen ühenduses enda hinge, hingemälu või infodimensiooniga, kust ammutan teadmisi… Lapsena mul ei ole varasemaid kokkupuuteid ehitamisega olnud, ometi teatud tarkused on olemas! Võimalik, et eelnevatest eludest.

Olen lastest kõige vanem ja mind kuulatakse tähelepanelikult suure austusega. Räägin, et oluline on teha laiem taldmik ja vundament, et torn tuleks püsivam ning kõrgem. Ühel hetkel tekib kahe rühma vahel võistlusmoment, kes ehitab kiiremini kõrgema torni.

Eeltoodud rühma juht olen mina ja teise grupi juhataja on teine minuealine poiss. Suhtun võistlusse rahulikult, sest mul on ehitamise alased teadmised ning olen kindel, et võidame… Meie torn kerkib „vundamendile” kiiremini ja kõrgemale. Palun paar korda tippu madalamaks patsutada, et alus tugevam ja laiem tuleks. Samal ajal vastasvõistkond hakkab kõrguses mööda minema…

Kõrgust tasandame vähemaks veel korra, et alust laiendada ning nüüd tekib hasart… Puhaste kätega töödejuhataja staatuse heidan kõrvale, haaran labida ja loobin kiirustades liiva. Eesmärgiks torn vastaspoole omast kõrgemale tõsta… Hämmastun, et me ei suuda teisele võistkonnale enam järgi jõuda… Tajun, et oleme vist kaotamas…

Kasvatajad hüüavad lapsed tuppa. See on märk võistluse lõpetamiseks ja tulemuste hindamiseks. Meie kaotasime… Oleme kõik väga pettunud ja iseäranis mina. Mõttes arutlen, et läbikukkumine ei saa võimalik olla! Esiteks tajusin, kuidas käib ehitamine… Teiseks olin kindel, et võidame…

Olen muserdatud, et hing, mis kunagi ei luiska, seekord vedas mind alt… Õhtu edenedes saan aru, et kinnipüütud ehitusalased teadmised on õiged ja vundament on vajalik, kuid temaatika taandub piiratud ehitamise ajale. Aeg, mis kulus aluse rajamisele, oli liiga suur ja sellevõrra kõrguses kaotasime. Teiseks peab liiva kuidagi siduma, näiteks veega, et liivahunnikuid saaks üksteise peale asetada ja külgemööda alla ei variseks. Siiski vesi ei tundu ka õige sidumisvahend olema…

Immateriaalsusest saadud üldine info on pädev ja samal ajal RM-põhised teadmised vähesed. Ma ei ole elu jooksul veel otseselt kokku puutunud ja teadvustanud, et liiva asemel on ehitamiseks võimalik kasutada kive ning tsemendipõhist segu. Seega kui arvasin, et võistluse kindlasti võidame, siis kasutasin RM-teadmisi, mis võivad ekslikud olla (loe 16. peatükist intuitsiooni kohta).

Mulle ei kuvatud detailiinfot, kuidas kõrget liivatorni ehitada, vaid üldisemalt. Järelikult pidin sündmusest õppima, millest moodustus kogemus ja tarkus. Taju, et kaotame, ei eksinud. Kokkuvõtvalt. Järjepidevalt on üleval info, et tekib võistlus, kasutan immateriaalsusest saadud teadmisi ja füüsiline maailm pakub õpingut.

Siinjuures leian, et tegemist on sealhulgas saatusliku ettemääratusega. Ehitustemaatiline info on „saadaval”, mis edastatakse kogemusteta väikelapsele määratud hetkel põhjuslikult. Tegemist on elu esimese „teadliku” ehitamisega.


Õhtupoolik, oktoobri viimane nädal 1987, 20 aastane. Semipalatinsk, Kasahhi NSV. Nõukogude armees. Demobiliseerumiseni on jäänud veel 1 kuu. Väljas on enam kui 30 kraadi külma ja ootame õhtusööki. Konutan mingi tööstushoone juures ja külm näpistab väga intensiivselt. Äkitselt, täiesti teemaväliselt ja ootamatult tulvab mõtetesse idee, et soovin endale maja ehitada… Siinjuures mainin, et täiesti müstiline ja ebaloogiline info. RM-põhised mõtted on igapäevaselt tugevalt esindatud ja äkki esineb HI-taju… Pealegi ma ei oska ehitada…

Kummalisel kombel valgub mõtetesse hingeline kergus… Justkui üks elulistest pidepunktidest, mis väga keerulisel ja eksistentsiaalsel ajal vupsab välja. Võtan visiooni hetkega omaks ja suur osa mõtlemisest muutub ning vahetab suunda… Tajun, et tegemist on minu rajaga ja eelnev teekond pidi olema selleks kuhu praegu jõudsin. Teisisõnu iga samm viib järgmiseni.

Detsembri alguses 1987 jõuan kodumaale tagasi ja üle kahe aasta armeed on möödas. Kevadel 1988 saab ema sovhoosi poolt maatüki Laagrisse Pilliroo tänavale. Sama aasta sügisel 21 aastaselt organiseerin iseseisvalt maja projekti ja juba aasta lõpus on ehitusluba olemas. Ometi ehitada ma ikkagi ei oska… Kuid intuitiivselt tean, et ma ei käitu valesti.

1989 aasta hiliskevadel alustan krundi puhastamist võsast ja elukogenud naabrid tulevad uudistama, kes see poisike (veel 21) seal toimetab… Paraku maja ehitamine jäi rahapuudusel idee tasemele ja 90-date alguses sai maatükk 28 000 krooni eest müüdud.

1995. aastal (27) ehitan enda praegusesse elukohta juurdeehituse, mis valmib ligi poole aastaga (28). Teadmiste varasalveks iseehitaja käsiraamat ja toetav tunnetus.

21. sajandi esimesel kümnendil asun Kiilis suuremat sorti maja ehitama. Sealhulgas soetan mõisa valitsejamaja Kesk-Eestis, mille soovin renoveerida. Valitsejamajaga kokkupuuted on omapärased ja esinevad huvitavad tajud, millest edaspidi. Kesk-Eesti ja Kiili kinnistud müün teisel kümnendil.

Hetkel renoveerin hobikorras vanemat talu. Boonuseks olla füüsiliselt aktiivne, tasakaalustada vaimset tegevust ja oma kätega midagi luua. Sellega seoses on esinenud fenomenaalsed spirituaalsed juhtumid, millest temaatilises peatükis hiljem.

Materialistlikest kirjeldustest nähtub, et ühest küljest on tegemist võimaliku ahnusega, sest elamiseks ei ole vaja omada palju kinnisvara kui tegemist ei ole mitte ettevõtlusega. Teatud eluperioodil käitusin väga rahapõhiselt, mis ometi oli vajalik selleks, et saada kogemusi ning hingeliselt täieneda, et jõuda tänasesse punkti. Ilmselgelt RM- ja HI-käsitlus kõnnivad käsikäes ja leian, et tegemist on seaduspärasusega ja osast mateeria ning immateriaalsuse põhjuslikust kooseksisteerimise süsteemist. Mul on heameel, et on ühte ja teist ning naudin, et HI-maailmapilt ilmutab end taas üha eredamalt.

Hingelis-immateriaalne maailmapilt ei ole kunagi lõplikult unustuses olnud. Ajalooliste ehitistega seonduvalt esineb sageli eripärane tajuliik, mis kirjeldab hoonetega kokkupuutunud lahkunud inimesi. Sarnane tunnetus nagu lapsepõlves (loe 9. peatükk), kuid tänapäeval natukene nõrgemalt.

Huvitava osisena pakub huvi meie väärikas puitarhitektuur. Sealhulgas stiilidest juugend. Olen tutvunud üsna põhjalikult erinevate ajalooliste hoonetega nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui ka Viljandis. Vähesemal määral Haapsalus ja Kuressaares. Esineb lõpmatu ja täitmatu huvi, millega kaasneb jällegi eripärane tajuliik…

08.04.2012. Georg Eggersi lubjaahju varemed Kadriorus, 19. saj. algus. Fotograaf: Henry Küla

Põhjuslikkus ja seosed seonduvalt arhitektuuri ning iseehitamisega pärinevad ilmselt eelmistest eludest, millest järgemööda. Õrna tõuke enda käesoleva elu saatuslikule rajale naasmiseks on andnud ettemääratult liivatorni rajamine lapsepõlves.

Järelikult iga inimene võib analüüsida omaenese käimasolevat isiklikku elu ja leida põhjuslikke ootamatuid ning üllatavaid seoseid, mis võivad viidata eelmistele reinkarnatsioonidele. Vajadusel kasuta oma mitmekesist ja võimekat tajumehhanismi!

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: