Lood varasest lapsepõlvest 1-7 aastat pidid lõppema lasteaia lõpetamisega pärast 24. peatükki, paraku tekkisid teatud „ootamatused” ja mõned peatükid on vajalik täiendavalt lisada. Järgnev pajatus allpool.
23.10.2021 õhtul suhtlen e-kirja teel põgusalt hea sõbra RN-ga. Ta esitab küsimuse: „Kui vanalt sa oma lapsepõlve mäletama hakkasid?” Vastan: „Põhiosas umbes 1 aastaselt.” Tund hiljem saadan järgmise kirja: „…On pildid veel varasemast ajast… Meenutades tõusetuvad detailid sujuvalt esile.”
Lapsepõlve radadel olen seigelnud 2021 aasta septembri teisest poolest alates. Kui alustasin kirjutamist, siis on olnud kuvand, et mäletan üsna hästi. „Hästi” on suhteline mõiste ja minu puhul tähendab, et kõige varajasem pilt on 9-nädalase imiku kehaväline kogemus, mille publitseerisin 16.10.2021 esimeses peatükis. Järgmine mälukaader on kiikhobusega kui olen umbes aastane ja kirjelduse paigutasin teise peatükki. Ennem ja pärast kehavälist kogemust mälu midagi esile ei too.
Raamatu kirjutamise ajal tuleb väga-väga palju meelde, kuid tajun, et ometi on info kuskil kinni. Piltlikult sõel või filter on ees. 14.10.2021 kasutan varajase lapsepõlve sündmuste meenutamiseks metoodikat, mida 2021 aasta suvel olen kasutanud paaril korral unede mäletamiseks.
Mäletamise süsteem on kujunenud välja intuitiivselt ja mitte teadlikult, samm-sammult ning üsnagi ladusalt. Lühidalt. Umbes pool tundi ennem magama minemist pead leidma võimaluse üksi ja rahus keskendumiseks. Eemaldad peast üleliigsed mõtted ja elu jooksul õpitud mentaalsed kõikvõimalikud teadmised-tõed-tõkked (nimetatud sõel, filter vms). Tähendab, puhastad tingliku kanali, et ei esineks takistusi-ummistusi infodimensiooniga (ID) mugavaks ühendumiseks ja info vastuvõtmiseks.
Pead olema rahu ise ning kõrvalisi häiringuid ei tohi olla. Istud, pikutad või sätid ennast muud moodi mugavasse asendisse ja olekusse. Kontsentreeritult teed vaimseid pingutusi ja püüad meenutada seikasid, mis sulle vajalikud on. Kui ilmneb kasvõi pisike detail möödunud ajast, siis haara sellest kinni, sest too komponent võib olla impulss, mis võimaldab ID-ga ühenduda (loe teooria alalõigu 23. peatükki).
Antud poole tunni jooksul võib juba midagi meelde tulla, kuid ei pruugi. Lähed voodisse. Puhastad taas oma pea kõikidest „reaal-materialistliku mina” mõtetest – järgi jääb „puhas valge paberileht”. Keskendud ja lõdvestud maksimaalselt ning kutsud end veelkord suurele rahule. Alustad taaskord meenutamise protsessi.
Ärkveloleku ja uinumise vahelist aega nimetatakse hüpnagoogiaks ehk N1 intervalliks, mis minu isiklikule kogemusele tuginedes on väravaks infodimensiooni. N1 staadiumis võib sul tekkida eriline seisund või tajuliik, mis loob ühenduse ID-ga, kust saad info kätte.
Põhjaliku mäletamise süvakirjelduse ja teoreetilise arutluse esitasin lasteaia lõpetamise peatükkides 21-24. Seetõttu ei hakka teooriat siia uuesti dubleerima.
Tulen tagasi RN-ga kirjavahetuse juurde. Sõbra küsimuse püstitus on huvitav, millele ei ole varasemalt eriti mõelnud. Pole olnud vajadust esmalt, teiseks ei ole midagi meenutada… Ei ole erksaid detaile… Eelnevad read peegeldavad reaal-materialistliku mina mõttemustrit…
Seega ma ei püstita üldse mitte mingisugust eesmärki, kas suudan rohkem mäletada. Reaalse maailma mina informeerib, et ei ole võimalik midagi enamat meenutada…
Siiski vajun mõttesse ja ei tee pingutusi keskendumiseks, kell on 23:45… Ilmneb esimene uus kaader kui hakkan esimest korda käima… Haaran käimise pidepunktist kinni. Kustutan tule, lähen voodisse, sulen silmad, kontsentreerun ja… Kõik tekib ise, justkui kätteõpitud võte… Mõnikümmend sekundit ja info tuleb… Mälestused voolavad nagu vesi väikeses ojas. Surveta, pingeta, järjepideva vulinaga… Selgemat kirjeldust sõnavara vist ei paku…
Tõusen väledalt voodist üles, arvuti lahti ja nobedalt kirjutama. Seega N1 staadiumi algus tekitab omakorda kauakestva erilise seisundi. Kohati esineb nn automaatkirjutamine ning info hulk on piiritu. Meenutamine vapustab väga tugevalt ja tunned eriti intensiivset puudutust omaenese igavikulise hingega. Sõltuvalt episoodi ilmnemisest lähevad silmad niiskeks või puhked lohutamatult nutma… Impulsid on sedavõrd võimsad… Protsess kestab kuni kella 01:45. Seejärel magama.
24.10 varahommikul pärast ärkamist info kinnistub, mõned detailid tõusevad veel üles. Jällegi pisarad ilmuvad silmadesse… Lõigud tulevad meelde erksalt ja puhtalt, justkui kõik oleks äsja olnud… Esineb ääretult kirgas taju ja maailmapilt. Eriline seisund tagab, et saan isikliku saatuse paljudest elulistest seostest ja põhjustest suurepäraselt aru…. Miks on olnud nii ja mitte teistmoodi… Keerulist ei ole mitte midagi! Päeva jooksul tuleb riburadapidi uusi episoode jätkuvalt meelde.
Eelpool märgitud „sõela või filtrit” ees enam ei ole. Justkui on avatud nn lairiba-otseühendus ja nopi mälestusi, mida soovid. Esineb teadvuse tohutu avardumine ehk sa oled teatud osas piiranguteta oma hingelise põhiolemuse ehk tuumani jõudnud. Tajun ning minu subjektiivsel hinnangul arvan, et ühendus infodimensiooniga on avatud. Taaskord näib ja tunnetus signaliseerib, et inimaju ei ole suuteline 24/7 terve elu jooksul kõike sekund-sekundi järel salvestama. Aju pelgalt vahendab infot.
Mälestused kerkivad esile alates hobusega kiikumisest kuni sünnimomendi suunas ja mitte vastupidi alates sünnist. Väga huvitav, miks tulevad mälestused meelde nn tagurpidi järjekorras? Oletan, et tegemist on mingi kindla seaduspärasusega.
Teoreetiline miniarutlus infodimensiooniga seonduvalt
Jaanuari esimeses pooles 2022 tekivad tagasihoidlikud mõtted, mida sooviksin lugejatega jagada. Näiteks tuntud lause „hommik on õhtust targem” võib põhineda sealhulgas sellele, et täieliku ärkveloleku ja uinumise staadiumis N1 ühendud sa infodimensiooniga (ID) ning saad vajalikud teadmised-vastused kätte. Hommikul avad silmad ja kohe või mõne tunni jooksul võib selguda, et eelmisel või eelmistel päevadel vaevanud probleem on leidnud lahenduse. Minu puhul antud meetod töötab harvemini või sagedamini, mis omakorda tähendab, et just selleks konkreetseks hetkeks pead nö õige vastuse saama. Teisisõnu saatuslik ettemääratus.
Mäletamise protsess on huvitav, et info saad kätte kaootiliselt ja erinevate episoodidena. Kuna tead, kuidas sündmused kulgesid, siis oskad saadud lõike järjestada. Samal ajal on tähelepanuväärne, et ID-st püüad kinni ainult sinuga seotud mälestusi ja mitte kellegi teise omi, mis selgitab, et info on markeeritud sinuga seotuks ja/või ID on teadvusel ning on teadlik, mida/kuidas sulle edastada. Kuigi tuleb tõdeda, et erandlikkust või hoopiski tavapärasust esineb ka siin nagu eelnevates peatükkides lasteaia juhataja taju ja mõtete tunnetamisel olen selgitanud.
Sa saad teise hinge tajusid ja mõtteid kogeda õigesti ning oled suuteline erinevad episoodid loogiliselt ja toimivuse põhiselt järjestama. Võimalik, et hingedel on teatud võimed ja oskused infot kasutada täpselt nii nagu peab või info on märgistatud hetkepõhiselt ja sinu ülesanne ritta seada. Huvitav temaatika, millele täna hästi vastata ei oska. Ilmselgelt infoga seotu põhineb seaduspärasustele ja süsteemile.
Seetõttu käesolev ja mõned järgnevad peatükid näitavad mäletamisest palju laiemat pilti.
N1 ja sellele lisatud metoodika rikastab sind erineva info ja tajudega. Kas N1 võimaldab ka vastupidist infoliiklust, et koormavad ja ennast häirivatest mõtetest ning valusatest kogemustest kiiremini vabaneda või leevendust saada? See omakorda tähendab, et peaksid saama ennast piiratud ulatuses muuta või reguleerida. Põhjalikud katsetused peaks tulevikus ette võtma, kas süsteem töötab ka sedamoodi või mitte.
Paratamatult ja vältimatult osa infot muutub kurnavaks, sealhulgas mittevajalikuks. Andmed sisaldavad energiat, mistõttu liigne ja koormav energia tuleb endast vabastada. Samuti tuleb tähele panna, et uus info tuleb üsna kiiresti asemele. Võimalik, et ka seetõttu inimene unustab ehk looduslik ja automaatne mehhanism kannab sinu eest hoolt. Samal ajal kõike ei unustata elulistel või mitte olulistel põhjustel ja teave jääb üles, mistõttu võib tulla päevakorrale info eemaldamiseks rakendada N1 akent ja meetodit. Tegemist on väga suure ja mitmekesise teemaga, mida paari reaga ei ole võimalik lahata.
Varasemalt olen korra märkinud, et N1 aken ja edukas lapsepõlve meenutamine koosmõjus võivad tekitada samal ning järgneval paaril ööl erinevaid huvitavaid, ka kirkaid unenägusid. Need on väga selged, arusaadavad, loogilise ülesehitusega ja kindla sõnumiga. Samuti mäletad sisu hästi. Näib, et tegemist on jällegi osaga mingist süsteemist ning seaduspärasustest.
Vastand eredatele unedele on sageli nähtavad abstraktse või sürrealistliku stsenaariumiga uned. Sõnumi leidmine on võimalik, kuid üsnagi vaevaline. Sealhulgas sa ei pruugi unenägu ka hästi mäletada. Oletan, et unede nägemisel on seos ID-ga. Kirkad ja selged uned võivad tähendada, et ID-st info ülekandmine unenäosse toimub hästi ja kadudeta või väikeste kadudega. Näiliselt seosetu ja segase une süžee võib omakorda näidata, et teabe konverteerimine ID-st unenäosse on problemaatiline.
Seega infodimensioon on sisuliselt andmekogum omas kindlas vormis ja „keeles”. Mõistmaks ID-st pärinevaid teateid, tuleb need kinni püüda ja muundada sinule arusaadavasse „keelde”. Sisuliselt võiks võrrelda faili konverteerimist sobilikku formaati, et saaksid oma arvutis oleva programmiga avada. Temaatika taandub sellele, kas saadud infoga oskad midagi peale hakata või mitte?!
Tänaseni puudus info, millises sünnitusmajas sündisin. Palun väga! Nüüd on seni varjus olnud pildid, tajud ja kõik muu teada!
Tallinna Sakala tänava sünnitusmajas tulin ilmale 17.08.1967 pärastlõunasel ajal. Esimese korruse soojas (umbes +25 kuni 27 C) ja valgusküllases sünnitustoas on lisaks emale 4 naist. Nendest üks on lapse vastuvõtja, ilmselt ämmaemand. Ta tegutseb väga kiiresti ja äärmiselt professionaalselt. Kaks on abilised. Minu hing asub spetsiaalse voodi peatsis vasakul pool ema ja paremal on naine, kes last vastu võtab.
Vahemärkus. Esineb nn hinge mälu, mis kirjeldab, et teoreetiliselt ei saa mälestused pärineda vastsündinu ajust. Oletan, et otse infodimensioonist (ID).
Kehaline mälu selgitab, et olen väga kindlates kätes. Hing positsioneerub toa lääneossa ja naised on minu poole seljaga. Asun umbes 1,9 meetri kõrgusel ja kolme meetri kaugusel ning jälgin toimuvat. Olenemata, et hing on kehast eemal, tajub kõigiti ümbritsevat ning keha – esineb sidusus.
Laps karjub väga-väga kõvasti ja mitte kuidagi ei taha rahuneda. Vastuvõtja ulatab vastsündinu kahele abilisele, kes on valge lina ja roosaka-punaste lillelise mustriga tekiga valmis mind katma. Edasi antakse kõige tagumisele naisele, kes on seltskonnast kõige kõlavama ja puhtama häälega. Ta suudab väga oskuslikult mind rahustada. Tajun äärmiselt suurt hellust, sõbralikkust, kõikehõlmavat toetust, erakordset hoolitsust. Selle naisega (”minu tädi”) tekib koheselt eriliselt sügav side. Ta on ainuke naistest sünnitusmajas peale ema, kes suudab mind tõeliselt rahustada!
Tuleb tunnistada, et reaalne maailm on väga võõras! Ometi ka tuttavalik… Seega hingemälu kirjeldab, et varasemaid sündimisi on veel olnud. Igal sünnil on omad nüansid. Ma mäletan!
Umbes 14-15 minuti pärast hakkan vähehaaval rahunema. Tuppa tuleb veel üks naine vaatama.
Sündimisele järgneval neljal päeval olen tädide hoole ja jälgimise all ühes esimese korruse vastsündinute toas, millel on suur siseaken. Minu väike pesakene on ukse juures paremat kätt. Emal lubatakse pisipoisiga olla ainult kahel toitmiskorral, lõuna ajal ja õhtul. Lõunapaiku kuni 1,5 tundi ja õhtul sõltuvalt 30-45 minutit. Maja teises tiivas asub teine tillukeste ilmakodanike tuba.
Siiamaani esimesel ööpäeval on minusse suhtutud suurepäraselt. Tunnen end hoituna ja turvaliselt. Mõttes naeratan kõikidele inimestele ja hingedele. Üldiselt olen suhteliselt rahulik.
Reede pärastlõunal 18. augustil 1967 on mul esimene kokkupuude vastuolulise naisega. Ta on umbes 23-24 aastane, ca 161-163 cm pikk ja 60-62 kg, heleda peaga, pesemata juuksed, 2 lapse (umbes 3 aastane poeg ja 6-7 aastane tütar) ema. Põhiharidus või mõni klass vähem, rumal. Ta on range ja väga napi empaatiavõimega. Tema põhiline ülesanne on koristada ja vajadusel lühiajaliselt asendada tädisid, kes laste eest hoolitsevad.
Töösse suhtumine on lohakas, tuim ning monotoonne. Ta ei taha tööd teha, kuid napi raha saamiseks on sunnitud. Eesmärk venitada päev õhtusse. Tööpäev algab umbes kella kuuest hommikul ja lõpeb pärast lõunat nelja paiku.
Oma laste vastu on ta mõistev, kuid sünnitusmajas suhtub võõrastesse titadesse kui „objektidesse”, keda peab vastu tahtmist kantseldama. Ta on ainuke, kes kannab räpast sinist kitlit, teistel töötajatel on valget värvi. Arstidel ka triigitud.
On hetk, kus ta peab naistele abiks olema. Mul on nutuhoog peal ning tema ülesanne on rahustada ja kussutada. Naeratan (mõttes) ning olen täielikult avatud tema olemusele ja abile mind hoida. Kehaline mälu kirjeldab, et on uus inimene, kes sülle võtab. Väliselt on ta hell, kuid tegelikkuses teiste töötajate ees pelgalt mängib. Paraku tajun tema pahatahtlikkust… Minu hing on kehast väljas ning näeb, kuuleb, teab ja tajub. Samal ajal olen hingega järjepidevas ühenduses. Esineb koostöö.
Kussutamisi tuleb sageli ette ja vahel on sinise kitliga naine taas minuga. Iga korraga muutub ta karmimaks ja õelamaks. Ilmselt seetõttu, et tema silmis olen iseteadev ning allumatu, sealhulgas ta elab enda sisepingeid vastsündinute peal välja. Kõikidest vastsündinutest kiusab põhiliselt mind. Ühte teist titat ka, aga oluliselt vähem. Olen sellest teadmisest väga häiritud ja on äärmiselt piiratud võimalused ennast kaitsta.
Muutun tema juuresolekul alati närviliseks, mis väljendub tihkumisena. Naine naudib oma üleolekut ja võimu ning minu täielikku abitust. Tal on vaba voli… Teha nägusid, koledat häält, hirmutada…
Laupäeval 19. augusti lõunapaiku on tõre tädi jällegi kohal ning kaitsereaktsioonina hakkan karjuma. Ta kurjustab ja noomib, kuid rahu ei tule, vaid jätkan kisamist. Olukord kipub minema kontrolli alt välja ning koristaja on kimbatuses ja suures hädas. Suure nutu peale tuleb üks töötaja ja proovib mind rahustada, kuid edutult. Kiirustades kutsutakse maja pealt appi sünnitusel olnud „minu tädi”, kes suudab väikepoisi kiiresti unele kussutada.
Edaspidi on tõreleja ettevaatlikum. Alati kui minust mööda läheb ning teisi naisi läheduses ei ole ja ärkvel olen, ütleb inetusi või teeb jõledat häält. Seetõttu tunnen ennast väga halvasti ning hakkan nutma. Ta ei rahusta mind maha ja nutan niikaua kui keegi teine tuleb hoolitsema.
Sünnitusjärgse nelja päeva sees on juhus, kus on mitme tunnine auk ja sinine kittel on ainukesena vastsündinute eest hoolitsemas. Pühapäev, 20. august. Tavapäraselt on hing kehast väljas ja jälgib lähiümbrust. Eranditult kõik on teada, mis tulemas ja kuidas situatsioonid lahenevad. Tähendab, nn tulevikusündmuste kujunemine ja kulg on taju eriliigi abil vabalt ette jälgitav. Esineb keha ja hinge selgelt eristatav duaalsus ning sünkroonne põimitus ja koostöö.
Hing hoiatab korduvalt, et lood lähevad kehvaks… Esmalt umbes viis minutit ennem, seejärel minut ja alarmeerimine on järjepidev…
Ta tuleb kiusama! Teeb nägusid ja jäledat häält, mille peale pistan pisarates appihüüdvalt karjuma. Kardan! Samal ajal hing on vahetus läheduses ja jälgib erinevatest vaatepunktidest toimuvat.
⌘ Vastsündinul on hinge kaasabil selge mõtlemine ning arsenali kuulub täielik komplekt, kuidas sarnaselt inimkõnele end häälitsuste abil väljendada. Mõistagi täiskasvanu ei saa aru ja eristab väga piiratult erinevaid häälitsusi ning hääle tonaalsuseid. ⌘
Ta laseb mul pikalt nutta ning viimaks karistab… Võtab toorelt ja kramplikult sülle… Rahutult ning tormakalt õõtsutab… Laseb kiiresti madalamale ja seejärel tõstab äkiliselt üles… Hirmutab, et viskab mind jõuga põrandale… Kahel kuni kolmel korral…
Tegemist on äärmiselt ootamatu olukorra eskaleerumisega! Hing on põranda lähedal ja kaitsvalt proovib mind „kinni püüda”… Koristajaeide väga närviline ja impulsiivne meeleseisund on kui peopesal näha, kuulda ning tajun suurepäraselt, kuid kontrollida ei saa… On kujunenud erakordne ja väga kõrge riskiga eluohtlik seisukord!
Karjun sõna otseses mõttes elu eest… ja hing annab samuti maksimumi… Viimaks tekib pööre ja ei kukutagi mind põrandale… Ta näpistab tugevalt! Elus esimest korda tunnen suurt füüsilist valu, mis omakorda lisab veel õli tulle…
Äkitselt naine „kaineneb” ja kuskilt jõuab kohale, et oli napilt üle piiri astumas… Ta on sunnitud beebit inimlikult rahustama, sest kardab teistele töötajatele vahele jääda. Võtan ta „ettepaneku” rahule vastu, sest füüsiline jaks on täiesti otsas ja edasine karjumine kurnaks veel enam ning võiks tekitada olulisi terviserikkeid. Ainuke soov, et ta lõpetaks vägivalla ja elu nendel hetkedel ei katkeks!
Vahemärkus. Kordan mõned asjaolud veel üle ja täiendan. Eelnevad kirjeldused sisaldavad minu ja hinge mälu. Ärkvelolekus näen toimuvat enda ja hinge erinevatest vaatekohtadest. Sageli asub hing kehast väljas ja kuni paari meetri kaugusel. Magamise ajal on hing kehast eemal ning tal on täielik ülevaade, mis pesakese läheduses ja sünnitusmajas toimub. Kes on kes, kus keegi töötajatest asub, majas on 1-2 venekeelset töötajat jne. Suudan aru saada, mida keegi mõtleb või kavatseb, kes-mis on tulemas jms. Hingena käin ringi ka väljaspool maja.
Esmaspäev, 21. august. Jällegi olukord kui tülinorija on tulemas kollitama. Eelmisest korrast jäi talle väheks ning tahab võtta revanši, lisaks on halvas tujus. Ta on kättemaksuhimuline, et olen põikpäine, ei tantsi nööri mööda ning ei naerata ja ei sõbrusta temaga. Hingena tean ette, mis toimumas on ning hoiatan iseennast, kes asub voodis! Panen silmad kinni ja teesklen, et magan sügavalt. Ta raputab mind mõned korrad, et avaksin silmad… Jään enesele kindlaks ning pärast pobinat paha naine lahkub…
Teisipäeval hommikul 22. augustil antakse mind ema hoole alla, kes on teise korruse palatis koos kolme naise ja vastsündinuga. Toas kokku 4 naist ja last. Tema voodi asub toa tagumises osas paremat kätt. Tuba on vasakul asuva trepikoridori kõrval.
Pärast lõunast imetamist võtab mu sülle ja läheb lärmakast ning sumisevast palatist trepikoridori. Seal on vaikne ning saab minule tõelist õrnust, erakordset hellust, suurt vaimustust ja tähelepanu osutada. Kõik on sedavõrd võimas, et tunnen end väga hoituna ja turvaliselt ning nagu tavaks jään taas magama.
Kolmapäeval, 23. augusti lõunapaiku läheme jälle koridori isekeskis aega veetma. Emme armastus on piiritu ning kallib ja musib lõputult. Pärast söömist kipun üsna kiiresti uniseks jääma, tavaliselt kümne minuti jooksul. Emps väga palub, et hoiaksin silmi veel natukene lahti… Ärkveloleku aeg on ju napp… Pingutan kõigest väest ja mõne minuti saame lisaks.
Õhtupoolikul oleme taas koridoris, kuid mõne minuti. Keegi töötajatest tuleb ja vahetab emaga mõned laused. Lapsega koridoris niisama olla ei tohi… nakkused, võimalik külmetamine jms. Emme kuuletub vastuvaidlematult.
Kaheksas päev sünnitusmajas, neljapäev 24.08.1967. Pika-varruka ilm on. Valdavalt pilves ja mõnevõrra jahe. Umbes kella ühe ja kahe vahel päeval antakse luba koju minna. Isa tuleb vastu ja lähme tipa-tapa Estonia teatri vastas asuvasse taksopeatusse. Hing kuni 15 meetrit meist eespool. Tänapäeval on seal nn trolliring.
Peatuses on mõned inimesed, kuid meid lastakse ette (tollel ajal vastavalt korrale sai väikelastega taksojärjekorras ette minna). 10-12 minuti ootamist ja Volga on platsis. Taksos pean end vaguralt üleval ja magan õiglast und. Hing on sõidu ajal salongis ja kehast väljas või paari meetri kaugusel takso kõrval vaatega lõuna suunas. Tal on täielik ülevaade, mida ema-isa ja juht mõtlevad, millised on emotsioonid ja tunded ning kas teekond on turvaline.
Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021 ja täiendatud jaanuaris 2022.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 