Viimased nädalad ja ligi paar kuud on minu kui tundliku inimese jaoks olnud mõnevõrra stressirikkad. Ühest küljest info üleküllus, mille hulka on täiendavalt lisandunud võimaliku sõja temaatika ning sellega seonduvad pinged. Asjaolusid käsitlesin 28-29-ndas peatükis. Paratamatult oleme kõigest mõjutatud, kes vähem või rohkem, negatiivselt või positiivselt.
Seetõttu raamatu kirjutamine on mõneti vaevarikas ja loomingulisus kannatab. Süvenemine iseendasse ja mõtetesse võtab väga palju vaimset energiat ning nõuab pingutust. Pealkirjas mainitult, tegelik elu mõjub kohati koormavalt, mistõttu kontakt iseenda sisemaailma ja hingega on äärmiselt katkendlik. Teisisõnu sa pead tegelema käesoleva materiaalse elu väljakutsete lahendamisega. Loomulikult kõik on seoses ja põhjuslik, kuid sellest olenemata absurditeater oletatava oodatava vägivallaga väsitab. Adun (vaist ütleb ette), et peaksin mõtlemises ja käitumises tegema muudatusi, et jama vähem hinge võtta. Järelikult kogu kakofoonia on õpetlik! Olen jätkuvalt arusaamisel, et kõik meie ümber toimuv on mingis kontekstis üksikisikule või grupile inimestele vajalik – me saame targemaks! Seega isegi sõda, hukatus ja surm õpetavad!
22. veebruar 2022 hommik. Ilm on üsna niiske, temperatuur +1 C, maapinnal alla nulli. Sajab lörtsi ja kõik on valge. Lumealune teepind on jäätunud ja libe. Teel saalitrenni. Sõidan rattaga suhteliselt ettevaatlikult mäest alla ja intuitsioon annab selgelt märku, et võin kukkuda… Paraku kasutan mõistust ja hoiatusele tähelepanu ei pööra. Kalkuleerin, et kiirus on väike ja midagi juhtuda ei tohiks… Ca 8 sekundit hiljem kurvi võttes libisen… Olenemata naelkummidest… Ja kukun üsna haledalt…
Kiirus on väike, kuid kukkumine on valus. Jään mõneks sekundiks selili ja arvan, et jalaluu võib katki olla… Õnneks ainult tugev põrutus ja sinikad. Loetud sekunditega saan aru, miks pidin kukkuma ja mida sellest õpin? Mõistan, et ümbritsev meediamaastik ja erksalt tajutav sõjapinge on teinud oma töö – stabiilne side enda hingega on osaliselt tahaplaanile jäänud. Seega olen välistele teguritele kui ka tohutule pinevusele allunud.
Püsti tõustes ja ratast kohendades hing signaliseerib jõuliselt: „Ärka üles!” Sürreaalne tegeliku elu pinge mõjub piltlikult unena. Sa hõljud kui unes ja elad pooleldi justkui teises reaalsuses. Ühest küljest on hea, et oled kinni püüdnud ja suudad tajuda komponente, mis otseselt sinu kohta ei käi, kuid teisalt vajab arendamist oskus, et „õigel ajal” enese mina lainele tagasi lülituda.
Huvitavalt kombel õnnetus rattaga on ümberpööratult mõnus ja koheselt tuletab meelde, et ennast ei tohi ära unustada! Pauk pidi olema sedavõrd tugev, et sellest aru saaksin! Olen antud teadmisest vaimustatud!
Põnev tähelepanek. Ennem kukkumist sisetunne ütleb, et „võin kukkuda” ning näiteks ei maini, et „kohe kukun”, „kukun kindlasti” vms. Mulle esitatakse valikuvõimalus! Valikuid tehes aga õpime! Kui ma oleksin hoo kohe maha võtnud ja rattalt maha tulnud, siis ma ei oleks kukkumise kogemust ja sellega seonduvat tarkust saanud ehk oleksin piisavalt tark juba olnud ning kuulanud enda hinge. Järelikult. Uperkuuti lendasin seetõttu ja õpingu sisu seisnes selles – kuula oma puhast intuitsiooni! Hing teadis ette, et libisen. Mõistus suudab ainult piiratult arvutusi teha, mis ees ootab. Võingi öelda, et piruett oli põhjuslik ning ettemääratud, et saaksin targemaks! Inimene õpib kogu elu, loodetavalt!
Tõepoolest. Sain targemaks, kuid väikesest frustratsioonist ei ole pääsu. Saalitrennis olles olen siiski häiritud, et mitu aastat pole rattaga kukkunud ja nüüd selline käpardlikkus… Siiski on heameel, et minu ümber on palju toredaid inimesi nii mehi kui naisi, kelledega suhtlemine pakub suurt emotsionaalset rahulolu või naudingut. Või valitutega esineb suisa sügav ja meeliülendav hingeline puudutus ning pärast saalis käimist oled oma tavapärases konditsioonis.
Sõna „valitu” põhineb tõenäoliselt isiklikule teerajale ning on lõplikult teadmata, miks saatus sind selliste eriliste helgete inimestega õnnistab. Piisab kui mainitud isikutega puutud kokku, vahetad mõtteid ning hinge valgub tavapärane kergus ja rahulolu tagasi. Stressiilmingud hajuvad nagu neid ei oleks olnudki. Väga omapärane mehhanism, mis pärineb ilmselt aegade algusest ja mida me kõik kogeme harvem või sagedamini. Kas eripäraste protsesside tekkelugu ja põhjuslikkust suudan kunagi põhjalikumalt selgitada ning defineerida, on teadmata? Tänaste teadmiste valguses oletan, et neid seikasid ma käesoleva elu jooksul lõplikult formuleerida ei suuda.
Siiski mõnevõrra katsetan ja arvestan praeguste teadmistega. Võimalik, et tugev hingeline puudutus esineb seetõttu, et oled antud persooniga varasemates eludes kokkupuutunud, lähemalt või kaugemalt ja mis iganes tingimustel. Ta on sinu jaoks tuttav ja hing tunneb ära. Ainult hing ongi selliseks toiminguks suuteline. Samuti võib olla, et praeguses elus kohtad teda esmakordselt, kuid puudutus ikkagi esineb, mis tähendab, et õpid temast või esineb vastastikune mõju ja kahepoolne õpimoment. Kindel on, et hingeline puudutus aitab iseenda hingega õdusat kontakti luua, mis omakorda tuletab meelde sinu hinge igavikulist olemust. Tekib väga kodune tunne, suur rõõm ja nauding. Jõuame tõdemuseni, et sinus endas ja inimeste vahel võib esineda väga hingetoitvaid olukordi!
Siin oleks paslik tuua taas esile definitsioon, mida käsitlesin 9. peatükis:
⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral. ⌘
Järelikult hingeline puudutus võib mainitult tähendada vastastikust mõju ja üksteisest õppimist. Minu puhul esineb reegel, et inimese hingelist põhiolemust tajud suhteliselt kiiresti, kuigi inimest tunned veel väga vähe – kümmekond minutit, mõni tund või paar päeva. Hingelise põhiolemuse kohta saad lugeda teooria lehe 9. peatüki alt:
⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘
Pigem harva esineb olukord, et oled inimest juba kauem tundnud, alles seejärel suudad tema hingelise põhiolemuse üksikuid detaile tunnetada.
Eelkirjeldatut saaks põhjendada eripärase tajuliigi esinemisega, mis teatud tingimustel võimendub. Arvan, et tunnetus loob kanali infodimensiooniga, kust saad teabe inimese kohta kätte.
Tajuliik võimendub vajadusel ka fotode ja maalide uurimisel ning oled suuteline tuvastama autori hingelise põhiolemuse detaile või pildi loomisel esinenud meeleolu, fotol kujutatud tegelase enesetunnet või iseloomuomadusi jms, millest kunagi hiljem.
Intuitsioonist olen varasemates peatükkides juba põhjalikumalt kirjutanud, kuid jätnud lahkamata komponendi, et inimene võib käituda ka teadmatult intuitiivselt ehk ta on sisuliselt oma „juurte juures” või “saatuse lätetel”, kuid ise seda ei tea.
Raamatu esimeses osas oli suure tähelepanu all periood 0-7 eluaastat. Teises osas ja järgnevas mõnes peatükis püüan selgitada tundemeele ja hinge ilmnemist kooliajal.
Umbes vanuses viiendast eluaastast on laps füüsilise maailmaga suhteliselt hästi kohanenud ja immateriaalsest maailmast kaasa tulnud hinge võimed ja oskused vajuvad järjekindlalt tahaplaanile ning unustusse.
Esimene koolipäev (1974) ei ole minu jaoks suur rõõmupäev, vaid tunnen olulist võõristust ehk materiaalne maailm kogu oma jõulisuses ja konkreetsuses saabub väga äkki. Hingelis-immateriaalne maailmapilt saab tugeva löögi ning hajub ja väheneb veelgi. Hingega ei ole midagi peale hakata… Kõik või enamik koolikaaslasi, kes su ümber, on materiaalse maailma võlude võimuses. Seetõttu tabamatu ja nähtamatu „võlumaailm” kuulub nende arvates titekate ajajärku. Kergus ja sõbralikkus enese hinges ning silmades ei ole teps mitte popp, mistõttu olen kaaslastest mõjutatud ja võtan kasutusele mitu erinevat „maski”, mida kasutan vastavalt oludele. „Hingelist maski” saan kasutada ainult mõtetes ja ajapikku kujuneb lohutusauhinnaks kui olen isekeskis ning soovin reaalse elu probleemidest üle olla. Viimaks unustangi oma igavikulise hinge päritolu. Ometi saatuse tahtel esineb vahel olukordi ja sündmuseid, kus mu intuitsioon või hing sekkub ning ilmutab end.
Esimeses klassis hakkab silma klassiõde Õnne. Vaatlen teda siit ja sealt ning tajun üsna kiiresti tema hingelist põhiolemust, mis omakorda tekitab meeldiva hingelise puudutuse. Ta on klassi priimus, mis on tähtsaks mõjuteguriks, et pean teda üheks ilusamaks ja targemaks tüdrukuks… Temast tekitatud hingeline puudutus on loomulik, kaunis ja õhuline, mida enda südames hoolikalt hoian ning naudin selle olemust iseäranis siis kui olen mõtisklustes või on raske olla.
Hingeline puudutus pakub leevendust! Isiklik saatuslik teerada näeb ette, et teise inimese hingelise põhiolemuse ja puudutuse tajumine hoiab mu hinge nendel hetkedel erksana ning arendab tundlikkust; käitun intuitiivselt ja mitte teadlikult! Järelikult saatus tahab ja hoolitseb, et hing oleks tundlik ja ei muutuks tuimaks ka olukorras kui enda hinge päritolu olen juba unustanud.
Ülalkirjeldatud muster, mil tajud hingelist põhiolemust ja/või hingelist puudutust, sai alguse juba varases lapsepõlves:
- Olen aasta ja üheksa kuune, mil tajun piimamees Augusti igavikulise hinge põhiolemust, vt 27. peatükk.
- 4 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Anu hingelist põhiolemust, vt 10. peatükk.
- 4,5 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Dainise hingelist põhiolemust, vt 15. peatükk.
- Üle 5 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Anneli hingelist põhiolemust ja mitmeid intensiivseid hingelisi puudutusi, vt 17. peatükk.
- 5 aasta ja 10 kuune kui tajun naabermaja Inge hingelist põhiolemust ja tugevat hingelist puudutust, vt 17. peatükk.
Repliigi korras märgin taas (vt 17. peatükk), et:
⌘ Hingeline tundlikkus areneb läbi hingeliste puudutuste. ⌘
Peatükk on kirjutatud veebruaris 2022.
Rahu ja head vabariigi aastapäeva!
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 