II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-28)

30. PEATÜKK ⟡ Tegelik füüsiline elu võib häirida intuitsiooni ilmnemist ja enda hinge avaldumist

Viimased nädalad ja ligi paar kuud on minu kui tundliku inimese jaoks olnud mõnevõrra stressirikkad. Ühest küljest info üleküllus, mille hulka on täiendavalt lisandunud võimaliku sõja temaatika ning sellega seonduvad pinged. Asjaolusid käsitlesin 28-29-ndas peatükis. Paratamatult oleme kõigest mõjutatud, kes vähem või rohkem, negatiivselt või positiivselt.

Seetõttu raamatu kirjutamine on mõneti vaevarikas ja loomingulisus kannatab. Süvenemine iseendasse ja mõtetesse võtab väga palju vaimset energiat ning nõuab pingutust. Pealkirjas mainitult, tegelik elu mõjub kohati koormavalt, mistõttu kontakt iseenda sisemaailma ja hingega on äärmiselt katkendlik. Teisisõnu sa pead tegelema käesoleva materiaalse elu väljakutsete lahendamisega. Loomulikult kõik on seoses ja põhjuslik, kuid sellest olenemata absurditeater oletatava oodatava vägivallaga väsitab. Adun (vaist ütleb ette), et peaksin mõtlemises ja käitumises tegema muudatusi, et jama vähem hinge võtta. Järelikult kogu kakofoonia on õpetlik! Olen jätkuvalt arusaamisel, et kõik meie ümber toimuv on mingis kontekstis üksikisikule või grupile inimestele vajalik – me saame targemaks! Seega isegi sõda, hukatus ja surm õpetavad!

22. veebruar 2022 hommik. Ilm on üsna niiske, temperatuur +1 C, maapinnal alla nulli. Sajab lörtsi ja kõik on valge. Lumealune teepind on jäätunud ja libe. Teel saalitrenni. Sõidan rattaga suhteliselt ettevaatlikult mäest alla ja intuitsioon annab selgelt märku, et võin kukkuda… Paraku kasutan mõistust ja hoiatusele tähelepanu ei pööra. Kalkuleerin, et kiirus on väike ja midagi juhtuda ei tohiks… Ca 8 sekundit hiljem kurvi võttes libisen… Olenemata naelkummidest… Ja kukun üsna haledalt…

Kiirus on väike, kuid kukkumine on valus. Jään mõneks sekundiks selili ja arvan, et jalaluu võib katki olla… Õnneks ainult tugev põrutus ja sinikad. Loetud sekunditega saan aru, miks pidin kukkuma ja mida sellest õpin? Mõistan, et ümbritsev meediamaastik ja erksalt tajutav sõjapinge on teinud oma töö – stabiilne side enda hingega on osaliselt tahaplaanile jäänud. Seega olen välistele teguritele kui ka tohutule pinevusele allunud.

Püsti tõustes ja ratast kohendades hing signaliseerib jõuliselt: „Ärka üles!” Sürreaalne tegeliku elu pinge mõjub piltlikult unena. Sa hõljud kui unes ja elad pooleldi justkui teises reaalsuses. Ühest küljest on hea, et oled kinni püüdnud ja suudad tajuda komponente, mis otseselt sinu kohta ei käi, kuid teisalt vajab arendamist oskus, et „õigel ajal” enese mina lainele tagasi lülituda.

Huvitavalt kombel õnnetus rattaga on ümberpööratult mõnus ja koheselt tuletab meelde, et ennast ei tohi ära unustada! Pauk pidi olema sedavõrd tugev, et sellest aru saaksin! Olen antud teadmisest vaimustatud!

Põnev tähelepanek. Ennem kukkumist sisetunne ütleb, et „võin kukkuda” ning näiteks ei maini, et „kohe kukun”, „kukun kindlasti” vms. Mulle esitatakse valikuvõimalus! Valikuid tehes aga õpime! Kui ma oleksin hoo kohe maha võtnud ja rattalt maha tulnud, siis ma ei oleks kukkumise kogemust ja sellega seonduvat tarkust saanud ehk oleksin piisavalt tark juba olnud ning kuulanud enda hinge. Järelikult. Uperkuuti lendasin seetõttu ja õpingu sisu seisnes selles – kuula oma puhast intuitsiooni! Hing teadis ette, et libisen. Mõistus suudab ainult piiratult arvutusi teha, mis ees ootab. Võingi öelda, et piruett oli põhjuslik ning ettemääratud, et saaksin targemaks! Inimene õpib kogu elu, loodetavalt!

Tõepoolest. Sain targemaks, kuid väikesest frustratsioonist ei ole pääsu. Saalitrennis olles olen siiski häiritud, et mitu aastat pole rattaga kukkunud ja nüüd selline käpardlikkus… Siiski on heameel, et minu ümber on palju toredaid inimesi nii mehi kui naisi, kelledega suhtlemine pakub suurt emotsionaalset rahulolu või naudingut. Või valitutega esineb suisa sügav ja meeliülendav hingeline puudutus ning pärast saalis käimist oled oma tavapärases konditsioonis.

Sõna „valitu” põhineb tõenäoliselt isiklikule teerajale ning on lõplikult teadmata, miks saatus sind selliste eriliste helgete inimestega õnnistab. Piisab kui mainitud isikutega puutud kokku, vahetad mõtteid ning hinge valgub tavapärane kergus ja rahulolu tagasi. Stressiilmingud hajuvad nagu neid ei oleks olnudki. Väga omapärane mehhanism, mis pärineb ilmselt aegade algusest ja mida me kõik kogeme harvem või sagedamini. Kas eripäraste protsesside tekkelugu ja põhjuslikkust suudan kunagi põhjalikumalt selgitada ning defineerida, on teadmata? Tänaste teadmiste valguses oletan, et neid seikasid ma käesoleva elu jooksul lõplikult formuleerida ei suuda.

Siiski mõnevõrra katsetan ja arvestan praeguste teadmistega. Võimalik, et tugev hingeline puudutus esineb seetõttu, et oled antud persooniga varasemates eludes kokkupuutunud, lähemalt või kaugemalt ja mis iganes tingimustel. Ta on sinu jaoks tuttav ja hing tunneb ära. Ainult hing ongi selliseks toiminguks suuteline. Samuti võib olla, et praeguses elus kohtad teda esmakordselt, kuid puudutus ikkagi esineb, mis tähendab, et õpid temast või esineb vastastikune mõju ja kahepoolne õpimoment. Kindel on, et hingeline puudutus aitab iseenda hingega õdusat kontakti luua, mis omakorda tuletab meelde sinu hinge igavikulist olemust. Tekib väga kodune tunne, suur rõõm ja nauding. Jõuame tõdemuseni, et sinus endas ja inimeste vahel võib esineda väga hingetoitvaid olukordi!

Siin oleks paslik tuua taas esile definitsioon, mida käsitlesin 9. peatükis:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral. ⌘

Järelikult hingeline puudutus võib mainitult tähendada vastastikust mõju ja üksteisest õppimist. Minu puhul esineb reegel, et inimese hingelist põhiolemust tajud suhteliselt kiiresti, kuigi inimest tunned veel väga vähe – kümmekond minutit, mõni tund või paar päeva. Hingelise põhiolemuse kohta saad lugeda teooria lehe 9. peatüki alt:

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘

Pigem harva esineb olukord, et oled inimest juba kauem tundnud, alles seejärel suudad tema hingelise põhiolemuse üksikuid detaile tunnetada.

Eelkirjeldatut saaks põhjendada eripärase tajuliigi esinemisega, mis teatud tingimustel võimendub. Arvan, et tunnetus loob kanali infodimensiooniga, kust saad teabe inimese kohta kätte.

Tajuliik võimendub vajadusel ka fotode ja maalide uurimisel ning oled suuteline tuvastama autori hingelise põhiolemuse detaile või pildi loomisel esinenud meeleolu, fotol kujutatud tegelase enesetunnet või iseloomuomadusi jms, millest kunagi hiljem.


Intuitsioonist olen varasemates peatükkides juba põhjalikumalt kirjutanud, kuid jätnud lahkamata komponendi, et inimene võib käituda ka teadmatult intuitiivselt ehk ta on sisuliselt oma „juurte juures” või “saatuse lätetel”, kuid ise seda ei tea.

Raamatu esimeses osas oli suure tähelepanu all periood 0-7 eluaastat. Teises osas ja järgnevas mõnes peatükis püüan selgitada tundemeele ja hinge ilmnemist kooliajal.

Umbes vanuses viiendast eluaastast on laps füüsilise maailmaga suhteliselt hästi kohanenud ja immateriaalsest maailmast kaasa tulnud hinge võimed ja oskused vajuvad järjekindlalt tahaplaanile ning unustusse.

Esimene koolipäev (1974) ei ole minu jaoks suur rõõmupäev, vaid tunnen olulist võõristust ehk materiaalne maailm kogu oma jõulisuses ja konkreetsuses saabub väga äkki. Hingelis-immateriaalne maailmapilt saab tugeva löögi ning hajub ja väheneb veelgi. Hingega ei ole midagi peale hakata… Kõik või enamik koolikaaslasi, kes su ümber, on materiaalse maailma võlude võimuses. Seetõttu tabamatu ja nähtamatu „võlumaailm” kuulub nende arvates titekate ajajärku. Kergus ja sõbralikkus enese hinges ning silmades ei ole teps mitte popp, mistõttu olen kaaslastest mõjutatud ja võtan kasutusele mitu erinevat „maski”, mida kasutan vastavalt oludele. „Hingelist maski” saan kasutada ainult mõtetes ja ajapikku kujuneb lohutusauhinnaks kui olen isekeskis ning soovin reaalse elu probleemidest üle olla. Viimaks unustangi oma igavikulise hinge päritolu. Ometi saatuse tahtel esineb vahel olukordi ja sündmuseid, kus mu intuitsioon või hing sekkub ning ilmutab end.

Esimeses klassis hakkab silma klassiõde Õnne. Vaatlen teda siit ja sealt ning tajun üsna kiiresti tema hingelist põhiolemust, mis omakorda tekitab meeldiva hingelise puudutuse. Ta on klassi priimus, mis on tähtsaks mõjuteguriks, et pean teda üheks ilusamaks ja targemaks tüdrukuks… Temast tekitatud hingeline puudutus on loomulik, kaunis ja õhuline, mida enda südames hoolikalt hoian ning naudin selle olemust iseäranis siis kui olen mõtisklustes või on raske olla.

Hingeline puudutus pakub leevendust! Isiklik saatuslik teerada näeb ette, et teise inimese hingelise põhiolemuse ja puudutuse tajumine hoiab mu hinge nendel hetkedel erksana ning arendab tundlikkust; käitun intuitiivselt ja mitte teadlikult! Järelikult saatus tahab ja hoolitseb, et hing oleks tundlik ja ei muutuks tuimaks ka olukorras kui enda hinge päritolu olen juba unustanud.

Ülalkirjeldatud muster, mil tajud hingelist põhiolemust ja/või hingelist puudutust, sai alguse juba varases lapsepõlves:

  • Olen aasta ja üheksa kuune, mil tajun piimamees Augusti igavikulise hinge põhiolemust, vt 27. peatükk.
  • 4 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Anu hingelist põhiolemust, vt 10. peatükk.
  • 4,5 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Dainise hingelist põhiolemust, vt 15. peatükk.
  • Üle 5 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Anneli hingelist põhiolemust ja mitmeid intensiivseid hingelisi puudutusi, vt 17. peatükk.
  • 5 aasta ja 10 kuune kui tajun naabermaja Inge hingelist põhiolemust ja tugevat hingelist puudutust, vt 17. peatükk.

Repliigi korras märgin taas (vt 17. peatükk), et:

⌘ Hingeline tundlikkus areneb läbi hingeliste puudutuste. ⌘

Peatükk on kirjutatud veebruaris 2022.

Rahu ja head vabariigi aastapäeva!

15.08.2011. Fotograaf: Henry Küla

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (U-1)

29. PEATÜKK ⟡ Vladimir Putin unenägudes

Veebiraamatu vaieldamatu eelis paberi ees on, et saad lisada kirjutisi operatiivselt ja vajaduspõhiselt ning täiendada ja muuta. Ilmselge miinus võiks olla, et raamatu ülesehitus võib kujuneda hüplikumaks. Ometi info edastamine kui selline jääb alles.

Valitud unenägude avaldamiseni olen soovinud jõuda raamatu teises pooles. Paraku poliitilised sündmused Euroopas on tõusnud kiiresti aktuaalseks ja minu isiklik taju annab märku, et 1-2 unenägu toon juba praegu eetrisse.

Poliitilisi unesid näen üsnagi harva. Putinit olen unes näinud umbes 5-6 korral viimase ca 10 aasta jooksul. Iseenesest ei ole tegemist millegi erakorralisega ja oletan, et tuhanded inimesed näevad teda samal hetkel igaöiselt unes.

Ma ei lasku detailidesse, miks inimene und näeb? Sellest kirjutan edaspidi pikemalt. Hetkel siiski mainin, et ilmselt on tegemist aegade algusest loodud meetodiga, kuidas ümbritsevast keskkonnast või kõiksusest infot hankida. Klassikalises ja arusaadavas mõistes läbielatud päevasündmuseid näeme sageli ka unes. Tegemist on pelgalt ühe võimalusega, mis on otseselt sinuga seotud. Unenäod pakuvad sealhulgas infot, kus sinu sidusus on väga kauge ja kaudne ning uni ongi ainuke võimalus infot saada… Panen kolm punkti, sest ainuüksi öeldud lause vajab pikemat seletust.

Poliitilisi unesid näen öeldult vähe ja üles ei kirjuta, sest väga üldise info tõlgendamine on keeruline. Samal ajal olen iseendale tänulik, et paar kirgast unenägu märkisin igaks juhuks üles ning nendest allpool jutumärkides. Ühe une sisu ja resümee seisuga 15.09.2021:

„Vastu hommikut näen rikkaliku stsenaariumiga unenägu. Puud on lehtes ja on soe. Lõunane ja pärastlõunane aeg. Ilmselt on tegemist ajavahemikuga mai kuni september kaasa arvatud, aastaarvu ei ole märgitud. Vladimir Putin on visiidil Eestis ja hetkel Kadriorus. Käib erinevates kohtades – Poska tänava kandis, Narva mnt Kadrioru poolses osas ja A. Weizenbergi tänava piirkonnas. Võib-olla veel mõnel tänaval, kuid ei mäleta. Võimalik, et Bensiini tänava rajoonis samuti. Seal on autodega politseijõud. Operatiivautod sõidavad veel Poska tänaval vastassuunas.

Tänavatel on uudistajaid suhteliselt palju, kuid mitte massiliselt. Putinit sõidutatakse autoga. Samuti käib jalgsi väiksema või suurema saatjaskonnaga. Väikseim kaaskond koosneb kolmest ülikonnastaetud mehest. Jala olles tutvub mitmete mainitud tänavatel asuvate hoonetega. Lähemalt vähemalt kahega, kuhu ka sisse astub.

Sel samal päeval on mul on Putiniga põgus vestlus. Võimalik, et teel Kadriorgu või Kadriorus. Vestluse sisu ei mäleta.

Venemaa presidendi saatjaskonda, vilkuritega politseiautosid ja turvajõude jälgin sealhulgas taevast. Hingena on mul võime navigeerida kiiresti nii maal kui õhus.

Unes on üksikuid detaile ning viiteid Raua tänava saunale.

Politseiautod sõidavad taas sireenide saatel Weizenbergi ja Poska tänava ristist piki Poska tänavat kiiresti vastassuunas. Tõusen lendu ja jälgin toimuvat taevast. Taevas püsimine on muutumas keeruliseks… Avan silmad ja uni lõpeb.

Resümee. Une kirjeldus on üsna kokkuvõtlik. Süžee kujutab ilmselt Putini riigivisiiti Eestisse, mis võib toimuda tulevikus või mida juba on tahetud reaalselt korraldada või on otsitud selleks võimalusi või veeretatud mõtteid idee tasemel. Või on idee, mida soovitakse tulevikus teostada ehk info kui selline on üleval, olenemata ajastust (minevik või tulevik).

Käesolevate teadmise alusel on Eesti-Vene poliitilised suhted keerulised ja väga vastuolulised. Seetõttu unenäo stsenaarium on pigem filmilik ning tulevikus ei realiseeru. Minu kohtumine Putiniga selgitab, et hingena tajun riigivisiidi korraldamise ideed minevikus või tulevikus ja mõnevõrra tema hinge või infot, et ka teda on informeeritud või informeeritakse mõttest, et Eesti tahab teda külla kutsuda. Seega on olemas info, mille olen kinni püüdnud. Une süžee on esitatud selges pildikeeles, et saaksin võimalikult hästi aru ning minu hinge taju on visuaaliga sünkroonis.

Unes esitatud sündmustik mind ei üllata, sest olen Putinit varemgi unenägudes näinud. Küll on huvitav komponent, et riigivisiidi toimumise infot on pildikeeles üsna hästi näidatud ning jääb suhteliselt hästi meelde.

Une suhtes ei oska pädevat seisukohta võtta ning täna pean nähtut meelelahutuslikku žanrisse kuuluvaks.”

15. veebruaril 2022 aastal, mil antud peatükki kirjutan ja vormistan, pean paslikuks eeltoodud und täiendavalt resümeerida. Vähemalt osaliselt on tegemist ennustava unega. Putini isik seoses Ukraina sündmustega on tõusnud teravalt esiplaanile, mis tähendab, et juba septembris 2021 oli info üleval, et tulevikus tõusetub ta vähemalt Eestis kindlalt ja oluliselt päevakorda. Täna näeme, et temaatika on tähtis ka Euroopas ja maailmas.

Kas Putini visiit Eestisse tulevikus realiseerub või mitte, näitab aeg? Mõistusega lähenedes selline käsitlus tundub olema võimatu. Või riigivisiiti tõlgendades selgub, et Eesti kaotab suure naabri tegude tõttu tulevikus iseseisvuse… Taaskord keeruline arvata ja loodan, et midagi halba ikkagi ei juhtu.

Järgmised kaks und kirjutasin enese jaoks üles lühidalt mõne faktina. Jutumärkides:

„09.04.2021. Samal ööl kahes erinevas unes näen sarnast sisu mõneti erineva nurga alt, kus pildistan Vladimir Putinit. Ta on väga reserveeritud ning asjalik. Ühtlasi ka mõistev ning lubab ennast põhjalikult jäädvustada. Poseerimisel sealhulgas arvestab minu soovitustega. Tajun endas väga suurt aupaklikkust kui ka kartust ning pinget.

Resümee. Miks minu unedes on kaks sarnast, kuid teatud erinevusega stsenaariumi, on selgusetu. Ühine nimetaja kahe unenäo vahel on pinge. Miks pinge, on arusaamatu? Kas mingi tulevase probleemi hoiatus?”

Aprillis nähtud und on täna 15. veebruaril 2022 mõnevõrra lihtsam tõlgendada. Tegemist oli ennustava unega, mis kirjeldab, et seoses Putiniga tekib tulevikus väga suur pinge. Pinge iseenesest võib-olla näitab, et Venemaa võib alustada Ukraina vastu laiaulatuslikku sõda… Kas tuleb sõda või mitte, selgub ajaga… Või pinge olemus näitab, et seoses Putiniga on intensiivne pinge ka edaspidi.

Paljude riikide liidritel on tema vastu aupaklikkus kui ka kartus samaaegselt. Seega unes püüdsin kinni tunnetuse, mis inimeste ajaarvamise mõistes edaspidi mõningatel tähtsatel riigijuhtidel ja teistel kodanikel esineb.

Näha pildistamisest kahte natuke erineva sisuga unenägu võib tähendada, et seoses Ukraina sündmustega esineb kaks põhilist tegevuskava. Suur sõda Ukraina ja Venemaa vahel või mitte? Või sõda Ukraina ja teda toetavate lääneliitlaste ning Venemaa vahel või mitte? Või teatud erinevusega duaalsus unede sisudes kirjeldab Putini dünaamilist ja oportunistlikku lähenemist poliitiliste küsimuste lahendamisele.

Asjaolu, et Venemaa president lubab ennast põhjalikult pildistada ja arvestab fotograafi soovitustega, võib viidata, et tema viimase aja avalikud esinemised on imagoloogiliselt põhjalikult läbimõeldud ning arvestavad professionaalide soovitusi. Näiteks, kuidas käituda ja olla „pika laua taga” kui sinu vestluspartner on teise riigi liider jms.

Kokkuvõtvalt. Ärgitaksin inimesi enese jaoks põnevaid, spirituaalseid või kirkaid unesid üles kirjutama. Arvan, et unede puhul on tegemist olulise infovaramuga, mida tõlgendades on võimalik silmaringi avarada ja targemaks saada.

Peatükk põhineb materjalidele aprill ja september 2021, mida on täiendatud 15.02.2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (M-2)

28. PEATÜKK ⟡ Info üleküllus. Vaba tahe – põhjus – tagajärg

Jaanuari lõpus ja veebruaris 2022 on peaaegu 6-päevane periood, mil ma lauaarvutit ei kasuta, sest arvuti raudvara täiendatakse oluliselt. Sülearvutit näpin kuni 5 minutit. Seega olen harjumuspärasest internetist ja meediast eemal. Ainukesed infoallikad on TV ja raadio, millest tegelikkuses piisab küll ja küll.

Eks ma eeldasin, et netist eemalolek tekitab mentaalsed võõrutusnähud ja rahutuse. Nii ongi. Paar päeva on tunne, et midagi on puudu ja jääd ilma heast ning paremast… Päris huvitav on ennast kõrvalt jälgida ja analüüsida. Kolmandaks päevaks olen „uue” elukorraldusega suurepäraselt kohanenud.

Vaatan aknast välja ja tajun, et ülekantud tähenduses muutun taas inimeseks… Infokoorem on kadunud ja aju töötab oma rutiinses ning tavapärases rütmis. Aju on jõudnud oma „juurte” juurde tagasi ja toimib peaaegu sarnaselt nagu ta on selleks loodud – vastutab sinu olemasolu, eksistentsi ja arengu eest! Suriseb kvaliteetselt, efektiivselt ning kiiresti!

Eeltoodud tunde tekkimise ja teadmise üle olen natukene üllatunud ning samal hetkel mõistan, et plahvatuslik infokasv 20. sajandi viimasel kümnendil ja eelkõige 21. sajandil mõjub ajule koormavalt. Sõltuvalt inimesest ka tervisele oluliselt kahjulikult või suisa hukatuslikult. Eks seetõttu kasutan jätkuvalt nuppudega taskutelefoni, milles olen täiendavalt interneti välja lülitanud ning keelanud. Ja teadlikult ei olegi „nutikale” veel üle läinud, sest ei soovi kogu aeg online-s kükitada, pead väsitada ning järjepidevalt kättesaadav olla, „chattida või messida” jms.

Paralleeli võib tuua liigsöömisega. Toiduainetetööstus näeb vaeva, et pakutav oleks võimalikult maitsev ning toitev, kuid hüva amps ja roog tekitab sageli sõltuvust. Sellest võib tuleneda ülekaal ja võimalikud terviseprobleemid, mis omakorda päädib erinevate haigustega ja varasema surmaga.

Teabega on sama lugu. Esitletav info vormistatakse võimalikult ihaldusväärseks ja palun tarbi mind! Näiteks ajakirjanik soovib elada, seetõttu peab ta infot looma, et oleks hästi atraktiivne ja köidaks tähelepanu. Sellest sõltub toidulaud ja mitu terakest ta suhu pista saab ning kui palju krõbinat taskusse koguneb. Ajakirjanikest sõltub omakorda meediaettevõtete toimimine ja edu. Järelikult toimingud põhinevad valdavalt rahale ja kasumi teenimisele.

Samal ajal raha on inimese väljamõeldis ehk ümberpööratult, kas kogu väljamõeldud info on sinu jaoks üldistatult vajalik? Samuti teadmistepõhine info nagu haridus, avalik-õiguslik meediamaastik ja erinevad kultuuriilmingud, mis on hädavajalikud, kuid sedagi on vaja subjektiivsetel kaalutlustel selekteerida. Ka erameedia või mis iganes informatsiooni pead liigitama enesele tähtsaks või mitte. Infomass on tohutu ja inimene lihtviisil „murdub või lõhkeb”, sest temasse ei mahu kõike, vaid suhteliselt piiratult! Näiteks kui sa oled 100 aastane ja vaatad oma elule tagasi, et kui palju jõudsid ära teha või korda saata, siis mõistad, et ega midagi eriti ei teinudki… Oled jätkuvalt rumal ja lai tööpõld näikse veel ees olema… Ilmselt seepärast hing taassünnib järgmisesse materiaalsesse ellu või eludesse, sest ühest kehastumisest jääb väheseks…

Minu isiklik arvamus on, et kuni 85% infost, mis internetis või inimesega seotult levib, on mitteoluline, üleliigne ja võiks isegi väita, et teatud juhtudel rämps ning täielik pahn. Näiteks valikuliselt meedia, suhtlusvõrgustike või sotsiaalmeedia info ning pildi- ja videomaterjal jms. Sellest paremaks arusaamiseks pidin 6 päeva internetipuhkusel olema…

Samal ajal info, mis netis levib on osa inimkonna või riigi kultuurist. Järelikult kas sulle ei meeldi inimesed ja kultuur? Kultuuri alla käivad ka filmid, teatrietendused, haridus jne. Küsimus ei ole toidu ja info hulgas, vaid isiklikes valikutes, mis tekitab harjumuse ja sõltuvus ei ole kaugel…

Olen inimene ja kõigest mõjutatud, kuid väga värskendav oli end mõneks hetkeks (päevaks) kriitiliselt kõrvalt vaadata, sellest õppida ja targemaks saada. „Netipuhkusel” olles TV vaatamine natuke suurenes, kuid mitte oluliselt. Kontrollisin salvestatud filmid ja saated üle ning kolmandiku nendest kustutasin. Olin salvestanud põhjuslikult, äkki läheb vaja… Paraku kõike ei jõua vaadata ühest küljest ja teisalt aju ei võta infot lõpmatuseni vastu… Jällegi jõuame valikuteni või tervis saab kahjustatud.

Eelnevalt toodult vaatan aknast välja ja naudin vaatepilti kui kümmekond musträstast söögiplatsil toimetavad. Väljavaade pakub meditatiivset rahu ja hingele kosutust. Oled oma juurte juures tagasi…

Oletan, et liigne info tarbimine on tervisele kahjulik. Arvan, et kui aju ei tee elamiseks ja eksisteerimiseks vajalikke pingutusi, siis ta muutub laisaks. Sarnaselt füüsilise tegevusega kui oled passiivne, siis toimub samm-sammuline kehaline tagasiminek ja isegi lodevus. Kergelt ja lihtsalt saadav info muudab sind mugavaks, mis võib kogunedes tekitada sisepingeid. Stressi ja depressiooni üheks allikaks võibki olla toosama mitteoluline teave, mida ammutad. Pseudoinfo võib tekitada pseudoprobleeme. Sa avastad, et sinu vaimsete “kõrvalekallete” üheks allikaks on saast, mida netist üles korjad. Näiteks jampslikud vandenõuteooriad, lausvale, spämm jne.

Vaimsed häired võivad tekitada ka füüsilisi tüsistusi. Lõppvaatuseks on suitsiid või haigestumine ja ikkagi varajane surm. Ilmselgelt me kõik sureme ja põhjused on erinevad, mis taandub saatuslikule rajale. Küsimus, kas sinu saatuslik rada näeb ette palju probleeme või vähem sekeldusi? Kui püüad antud küsimusele vastuse leida, siis tead ka kuidas edasi käituda ja teha oskuslikumalt elulisi valikuid.


Tähtis on teada, et iga elatud päev, ka internetita, sisaldab teavet. Varasemates peatükkides on leidnud käsitlemist ja kordan üle, et umbes viiendaks eluaastaks on väikelaps omandanud juba päris palju füüsilise maailma teadmisi, mis tinglikult tekitavad ajus küllaltki tiheda filtri (filtri kohta loe 25 ja 26 peatükki). Filtri taha jääb sinu hingelise maailma ja -kodu tarkused, oskused, võimed ning tajud. Sõela ette moodustub reaal-materialistlik (RM) maailmakäsitlus, mida olen lahanud erinevates peatükkides. Näiteks teooria lehe 5. peatüki alt leiad definitsiooni.

Veelkord märgin, et hing hoolitseb sinu eest, et omandaksid füüsilise maailma tarkuseid. Kusjuures esineb omapärane paradoks! Mida rohkem RM-põhiseid teadmisi vastu võtad, seda enam võivad hinge enese tarkused unustusse vajuda! Tegemist on tõenäoliselt seaduspärasusega, et elulised kogemused täiendavad hinge olemust olenemata asjaolust, et sa mäletad enda hinge ja päritolu kui sellist hästi, vähe või üldse mitte; arvestad immateriaalse dimensiooni eksisteerimisega või mitte. Täielikult enesest teadlikuks saad sa varem või hiljem, kuid hiljemalt pärast keha surma.

Esineb mateeria ja immateeria vältimatu sidusus, millest kirjutasin 15. peatükis ning siinjuures toon meeldetuletuseks teooria lehe 15 peatüki alt välja definitsiooni:

⌘ Igavikulise hinge roll väikelapse arengus on oluline ja põhjuslik ning põhineb materiaalse ning immateriaalse maailma vältimatule kindlapiirilisele koostoimimise süsteemile ja seaduspärasustele. ⌘

Siinjuures kriipsutan alla, et kaasaja infoküllus ja sõltuvus seda tarbida võib oluliselt vähendada enda hinge tunnetamist! Sealhulgas intuitsiooni rakendamine võib olla tugevasti häiritud! Hoiatuse alt jätan välja teadmiste ja tarkuste omandamise ehk õppimise, mis nõuab vaimset pingutust – see tuleb hoopiski kasuks.


Võib tõusetuda küsimus kui hing minu eest hoolt kannab, siis kas vaba tahe on olemas? Küsimus iseenesest on poolik, sest hing on osa minust, kuid raamatus olen vahel märkinud, et kõiksuses esineb sidusus, põhjuslikkus ja ettemääratus.

Enamik minule täna teada olevast infost ja teadmistest viitab, et kõiksuses eksisteerib ettemääratus. Nii mõndagi on võimalik välja arvutada, mida on tehtud ja formuleeritud valemitena, teooriatena, definitsioonidena matemaatikas, füüsikas, keemias, psühholoogias, psühhiaatrias jms. Ümbritseva selgitamisel, ennustamisel ja toimivusel on võimalik näpuga järge ajada ning kõike väga täpselt kirjeldada. Meil on lihtsalt veel vähe teadmisi, et püüda detailselt ennustada ja välja arvutada. Kas inimesena ongi kõike võimalik ette teada? Väga keeruline öelda ja vastust ma ei tea. Küll on sinu hing selleks suuteline.

Arvan, et inimese saatus on määratud ning tema missioon on mööda valgustatud rada käia ja täita ülesandeid. Ehk püstitatud kohustuste lahendamise võrra muutud targemaks ja kogemused on aluseks hinge täienemisele. Ilmselt paljud meist soovivad teada, milline tema saatus võiks olla? Leian, et sinu hingel on su saatus teada, kuid inimesena ainult hoomad, mis sind ees võib oodata või üldse mitte. Seega inimesena sa oma saatust tervikuna ette ei tea. Küll võid mõõdukas ulatuses teadlik olla kui sul oma hingega on hea kontakt.

Võimalik, et inimene ei näe oma elu sündmuseid ja saatust tervikuna seetõttu ette, et võib tekkida kiusatus minna kohe mõne vaevalise ja valulise perioodi lõppu või näiteks elu viimasesse vaatusse ja nautida omandatut või jätta mõni kriitiline lõik vahele jms. Kui sedamoodi juhtuks, siis elulisel teerajal jääksid omandamata vajalikud teadmised ja kogemused ehk sündimise mõttekus seatakse kahtluse alla. Seega elamise üks eesmärke on hinge täienemise nimel vaeva näha ja pingutada, kogeda kaotuseid kui ka võite.

Näib, et mõistet “vaba tahe” ei olegi kuhugi paigutada ja milleks elada kui niigi kõik on ette määratud, lihtsalt olen olemas ja kogu lugu?


Vaba tahe – põhjus – tagajärg

Alljärgnev teoreetiline arutlus põhineb tegelikus elus toimunud sündmusele juulis 2017; ligi 1,5 päeva väldanud eriliselt sügavale ja eredale hingelise seisundile ning kõigest saadud kogemustele ja tarkusele. P.S. Lugemine vajab põhjalikku süvenemist, et keerulisest teooriast aru saada!

Inimese vaba tahe Maal ja ümbritsevas mateerias põhineb ainult valikutes, mida ei ole lõpmatu arv, sellele järgneb ettemääratud põhjus ning tagajärg. Kogu meid ümbritseva intelligentse teadvuse mõistes on vähemalt valikud inimese jaoks juba ettemääratud.

Kõik tehtud ja tegemata valikud füüsilises maailmas eksisteerivad paralleelsetes universumites või teistes reaalsustes või ümbritsevas teadvuses ning on kirjeldatud infodimensioonis. Sõltumata, millise valiku teed, on saatus ettemääratud kas olemasolevas elus, järgmises elus või elude kogusummas füüsilises maailmas või vaimuilmas olenemata universumist, dimensioonist, paralleelsusest või teisest reaalsusest – tulemus on üks ainuõige saatus ehk universaalne tagajärg on alati ette määratud.

Universaalset tagajärge füüsilises või immateriaalses vms maailmas või dimensioonis ei kujunda ainult füüsilised üksikindiviidid või tema eeterlik hing. Universaalsus põhineb intelligentsele süsteemile ja teadvusele, kus on kehad, hinged ja teised osalised. Vastupidisel juhul oleks tegemist süsteemitusega.

Teekond lõpliku tagajärjeni (elatud elud koos väiksemate või suuremate valikutega, keerulised ja/või kerged elusaatused, vähem või rohkem füüsilisi elusid, eksisteerimine immateriaalses maailmas või muus dimensioonis) nö maa-aastates mõõdetuna võib olla pikem või lühem, siiski ettemääratud tagajärg saavutub lõpuks ikkagi.

Tegemist on ilmselt universaalse seaduspärasusega, et vaba tahe peab piirnema valikutega, et tekiks universaalne areng. Universaalse arenguta ei teki universaalset tagajärge.

Valikuid ei ole lõpmatu arv ning soovitus oleks kaaluda ja valida kõige mõistlikum valik. Intuitsioon juhendab, et lõpmatut eksimise võimalust valikutes ei oleks, inimene peab kuhugi jõudma ehk täitma elu eesmärgi.

Küsimused ja vastused seisuga august 2020. Suurepärane ja äärmiselt intelligentne hingesõber T esitas küsimused ja mina vastasin:

1. Kui valikud on ettemääratud, siis kas meie otsused on tegelikult näilised?

Vastus. Otsused on tegelikud ja mitte näilised. Oletame, et pead jõudma punktist A punktini B, mis on kõige otsem. Siiski sa teed valiku ning kõnnid punkti C, mis viib sind B-st kaugemale. Seejärel teed uue valiku ning sinu rada keerab “paremale” ja jõuad punkti D. Oled täiesti “kaugel kui mitte ummikus või rabas”. Ometi lähim tee B-ni on keerata vasakule ja natuke vantsimist, siis tuldud teed tagasi, otse edasi ning jõuad B-ni. Seega liikumine punkti C ja D on vaba tahe praeguses elus, järgmises vms elus (universaalne areng), kuid varem või hiljem jõuad punkti B (B on universaalne tagajärg, mis on ette määratud). Valikuid ei ole lõpmatu arv ning minu soovitus oleks kaaluda ja teha kõige mõistlikum valik. Mida mõistlikum valik, seda tõenäolisem, et universaalne tagajärg saavutub kiiremini.

2. Vahet pole, mida valin, nagunii valin täpselt selle, mis peab tulema?

Vastus. Oletame, et sul on kolm valikut, siis nendest üks on õige või on parim ja viib sind lähemale elu või saatuse eesmärgile. Järelikult püüa langetada alati kõige mõistlikum valik. Juhin tähelepanu asjaolule, et valikuid teeme igapäevaselt palju. Tähtsaid ning olulisi valikuid kaalume põhjalikult – võime valida nö õigesti või valesti. Mida enam „valesti” valime, seda kaugemale elu eesmärgist jõuame, kuid varem või hiljem jõuame “õigele rajale” tagasi, selleks ongi intuitsioon. Lõpmatut eksimise võimalust ei ole, inimene peab kuhugi jõudma ehk täitma elu või saatuse eesmärgi.

3. Kõik on lihtsalt saatus või saatus on siiski meie endi lollide otsuste tulemus?

Vastus. Saatus on igal inimesel ainuomane ja valikud on põhjuslikud. Kas tegemist on mõistlike valikutega, on juba teine teema. Valikud ei ole minu arvates kunagi rumalad, sest otsuste tulemusel saame alati targemaks. Iseasi kui kaua inimene “astub ämbrisse”… , et saada targemaks ning liikuda edasi “õigele rajale”.

4. Kas mu tahe ja valikud on üldse vabad?

Vastus. Jah, on ikka vabad! Milline on sinu universaalne areng, ma ei tea. Järelikult valikud on täielikult vabad, mille tulemusena jõuad varem või hiljem, kiiremini või aeglasemalt ettemääratuseni ehk universaalse tagajärjeni. Ümbritseva intelligentse teadvuse mõistes on kõik ettemääratud, sh tahe ja valikud ehk tegemist on süsteemiga ning mitte anarhiaga – süsteem on alati tuletatav.

5. Äkki olen nii tugevalt köidetud sajandite jooksul välja kujunenud normide, ootuste, esivanemate elukäikude külge, et ma ei taipagi, mis on päris minu ja mis on minu sisse pandud?

Vastus. Kõik on omane ja puhas intuitsioon juhib sind! Mis ei ole sinulik, ei kuulu sulle! Kui ei ole sobilik, siis heidad varem või hiljem üle parda!

6. Kui ma enda sisse vaatan ning oma sisemist käsikirja muuta suudan, kas mu tahe muutub vabamaks ja valikud teistlaadseks?

Vastus. Ükspuha, mida teed, kõik kuulub sulle! Tahe on sinu ja vaba oma olemuselt. Ka “eksimused” ja “muudatused” kuuluvad sinule. Näiteks kui eksimust ei oleks, siis sa ei oleks sellest õppinud. Järelikult eksimus ikkagi pidi olema. Sa võid teha kõiki valikuid, minu soovitus on, et alati kaalu ning vali kõige mõistlikum nendest!

Peatükk põhineb materjalidele, mis on kirjutatud juulis 2017, augustis 2020, jaanuaris ja veebruaris 2022.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-27)

27. PEATÜKK ⟡ Aja- ja koduloolase Heino Gustavsoni (1923-2005) poolt pildistatud ühe foto lugu kohalikus kultuuriloolises pildis. H. Gustavsoni ja Augusti mälestuseks

Vikimõisa pildi avastan 2021 aasta juulis juhuslikult veebist. Olen üllatunud ja samal ajal rõõmus, et armsast lapsepõlvekodust, kus elasin sünnist 1967 august kuni juuni 1982, on olemas väga vahva kaader.

Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN01

Selgitan natukene hoone tausta, kus elame. Tollikontrolör Johann Crameri eestvedamisel loodi 18. sajandil Harku järve kaldale mõis, mis esialgu kandis nime Cramers Höfchen. Hilisemalt on tegemist arsti ja apteekri Ficki perekonnale kunagi kuulunud suvemõisa peahoonega. Kutsuti veel Vickmõisa, Viigimõisa või Vikimõisa. Praegune aadress Sõudebaasi tee 18 ja endine Sõudebaasi tee 6 Tallinn. Hoone asub järvest 50 meetri kaugusel.

Võimalik, et pea- ja abihooned ehitati 18-19. sajandil, mil hr Fick Keilas esimese arsti ja apteekrina töötas. Tõenäoline, et peahoonet on mitu korda ümber ehitatud, mida oskaks uurimistöö tulemusena öelda arhitektuuriajaloolane või asjatundlik huviline. Ühena viimastest kordadest ehitati mõis ENSV ajal 1946 aastal 6-korteriga elamuks ümber. Kuni 60-ndate lõpuni tegid elanikud korterites mõningaid nn mitteametlikke täiendusi. Meie elame teisel korrusel vaatega järvele.

Esimene suurem põleng oli 1982 aasta septembri lõpus või oktoobri alguses kui esimese korruse suure verandaga korter öösel süüdati ja gaasiballooni plahvatuse tulemusena süttis ka meie korter teisel korrusel. Sellel sajandil on olnud veel 2-3 põlengut ja hetkel on mõisast järgi varemed. Mõisatemaatikat lahkasin laiemalt 9. peatükis.

Esimesel paaril kuul ajab foto mind segadusse, sest pildi dateeringuks märgitud 1970 aastal, mälu järgi vasakul pool asuvat abihoonet enam ei eksisteerinud. Sealhulgas mäletan, et puhast killustikteed ei olnud, vaid tõrvatud kate. Veel mõned detailid, mis viitavad varasemale ajajärgule. Seetõttu pildistamise aeg on minu jaoks pigem ennem 1965. aastat. Ainuke „häiriv” komponent pildil, mis viitab uuemale ajale on katusel asuv televisiooniantenn…

Teen järelepärimise tädile ja õele. Viimane omakorda Edale, kes elas kõrval asuvas sõudebaasis. Kõik on minust vanemad. Küsimus – millisel aastal võiks foto olla pildistatud? Keegi ei mäleta mitte midagi!

Kuniks 23 oktoobri hilisõhtuni… ja mälukaadrid on avatud tutvumiseks. Üksikasjalik mäletamise protsess vältab vahelduvalt oktoobri lõpuni. Mida enam detaile ilmub, seda täpsemaks pildid joonistuvad.

1968. aasta suvel (olen saamas varsti aastaseks) 4-5 meest paigaldavad katusele antenni, et majarahval oleks võimalik „TV-luksust” nautida. Maja ainuke televiisor on Õiel, kes vist juba tol ajal töötas haridusministeeriumis. Fotol asub Õie avar korter vasakul pool verandat. Antud episoodi osas esineb põhiosas hingemälu, kes valdavalt kehast väljas olles jälgib, kuidas tööd käivad.

Meie pere saab pisikese kasutatud teleka 1969 aastal suve teisel poolel või sügisel. Isa käib katusel telerikaablit antenniga ühendamas. Järelikult foto ajatempel 1970 justkui peaks vastama pildistamise hetkele…

Mälu kirjeldab, et on septembri viimane täisnädal 1970. aastal. Teisipäev kuni neljapäev. Pigem neljapäev 24. september. Olen 3 aastane. Ema on kodus, sest meile tuuakse sovhoosi poolt suur kott kartuleid.

Emps saadab mind varakult kella poole üheteist paiku välja valvesse, sest äkki jõuavad kartulid kokkulepitust täistunnist 11:00 varem kohale.

Väljas on hea olla. Kuigi on mõnevõrra niiske, aga külm ei ole, olen soojalt riides. Meie kandis liigub hommikuti väga vähe rahvast ja iga inimene on põhjalikku uudistamist ning vaatlemist väärt. Umbes 10:40 ajal tuleb linnapoolt mööda Sõudebaasi teed pruunides viigitud pükstes, õhukese sügismantli ja heleda särgiga ning linnakingadega sale mees. Õlal rihma otsas kummaline „kandiline” kott. Kohe saan aru, et ta ei ole kohalik, vaid kuidagi tähtis tegelane…. Kõnnib enesekindlal ja suhteliselt kiirel sammul. Vaatab tähelepanelikult vasakule ja paremale, tutvub ümbrusega. Ootan, et ta küsiks minu käest midagi, kus-mis asub, kuid ainult vilksamisi heidab pilgu, läheb majast mööda ja sõudebaasi poole. Vaatan talle veel pikalt järgi, äkki on ära eksinud…

Oskan üksi olla ja keskendun mängimisele.

Kurvi tagant paistab 2-rattalise vankriga hobune ja laiaõlgne onu August. Ta jalutab suksu kõrval aeglasel, väärikal ja hoolikalt väljamõõdetud kindlal sammul. Otsekui sõjaväelasele kohane enesekindel kõnnak. Traditsiooniliselt on seljas pikk musta värvi aegu näinud nahkmantel, jalas rohekad sõduri või ohvitseri kalifeed, soni peas, läikima löödud kirsad ja alati pabeross suus.

Tavaliselt ta hilineb pool tundi, mõnikord kuni poolteist tundi. Täna on väga täpne ja kohal 11:10.

August jõuab minuni ja küsib: „Kus su ema on?” Olen ähmi täis ja arvasin, et suur kott kartuleid tuuakse ikka hiiglama kastiautoga! Imestan, et hobusel niipalju jõudu on… Jooksen tuppa emmet kutsuma.

Emme tuleb rõõmsalt vankri juurde ja saabub ka kandilise kotiga mees. Nad kõnelevad isekeskis millestki. Olen väga häiritud ja nihelen, et linnamees meid segama on tulnud. Ma ei saagi Augustiga tähtsatest asjadest rääkida…

Kui kummalisest kotist võetakse fotoaparaat välja ja sätitakse valmis, alles seejärel saan aru, et onkel tahab millegipärast pilti teha. Ema kamandab mu aia juurde. Vastumeelselt ja aeglaselt loivan eemale, kuid vargsi hiilin tagasi… Tahan ka pildile jääda… Emme on väga kannatlik ja saadab uuesti eemale.

Augustist ja emast tehakse ühispilt. Edaspidised kaadrid on ainult töömehe ja hobusega. Heino on väga viisakas ja kutsub hobumeest korduvalt härraks. Kaks pilti eestvaates ja üks profiilis.

Ajan rinna kummi ja manan paipoisi näo ette ning arvan, et nüüd on minu kord… Piltnik ei tee märkamagi… Olen pettunud ja ei saa aru, miks vana mees talle huvi pakub…

Emme on mures, kuidas kartulid vankrist kätte saame. Tahab üksi võtta ja püüan abiks olla, kuid August haarab päratu koti sülle ja viib kergel sammul maja juurde. Mu imestusel ja hämmingul ei ole piire! Tal on rohkem jaksu kui hobusel! Olen sinnamaani kogu aeg arvanud, et 68 aastane on juba ätt, kes vaevu suudab käia…

Oleme kartulite varumisega hiljaks jäänud ning saame ühed viimased pabulad, mis sovhoosi hoidlas veel järgi on. Hind on krõbe, üks rubla ja 10 või 20 kopikat kokku, kuid laual peab söök olema. Õigel ajal ostetuna saanuksime 60-80 kopikaga koti. Ema teeb kiire arvutuse. Ise kasvatades oleks omahind 30 kopikat kott.

Fotograaf palub vankri maja juurde ajada, et saaks järve äärest pildi teha. August on hobuse taga ja pildile jäävad jalad ning nahkmantel. Rahustab ja patsutab looma, et perutama ei hakkaks. Kaadris on veel naabermajast (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) uudishimulik pikakasvuline Rein Rahamägi (1939-2017), kel on alati seljas aegu näinud väljaveninud ülikond, heledas toonis triiksärk ja soni peas. Kui pilti suurendada, siis suksu tagant on näha ka minu ema jalad. Nii valmibki foto! Heino tänab viisakalt ja läheb. Kell on umbes 11:35.

Võib-olla on säilinud negatiiv täpse pildistamise kuupäeva ja kellaajaga, kus leiab minule teada olevad vähemalt viis fotot, aga äkki enamgi. Ei saa välistada, et Heino kasutas mitut negatiivi ja kahte kaamerat. Vahest on piimamehest tolleaegses ajakirjanduses lugu publitseeritud.

Võimalik, et väike rahulolematus, et pildile ei pääsenud, on olnud üheks oluliseks teguriks, miks kümme aastat hiljem 13 aastasena võtan ise juba Smena kätte ja teen esimesed klõpsud. Fotograafiahobi on tänaseni. Seega iga lugu saab kuskilt alguse…


Meenutused H. Gustavsoni poolt tehtud foto osas saatsin Tervishoiumuuseumile 01.11.2021. Muuseum võttis „sõnasabast kinni” ja meeldiva üllatusena avaldas suure osa mälestustest aadressil https://www.muis.ee/museaalview/2142025, mida hiljem veel täiendati. Novembri lõpus avastan, et museaalide hulka on veel üks foto lisatud. Samuti saab suures formaadis pildid allalaadida.

Loo aluseks olnud fotot suurendades, redigeerides ja uurides selguvad veel mõned detailid, mida ma varasemalt ei teadnud, ei mäletanud ning tillukeselt pildilt ei näinud. Augustiga täiendavalt „lisandusid” R. Rahamägi ja „ema jalad”, misjärel natukene muutsin peatüki sõnastust.

Teise foto suurendamisel ilmuvad hobuse tagant osaliselt välja kaks täpilistes kleitides naist. Sarnased kleidid olid tol ajal kahel naisel. Eevi, kes oli meie naaber kõrvalkorteris. Hella-Vaike Rahamägi (1942-2011), kes oli Reinu abikaasa ja nad elasid järve kaldal asuvas kõrvalmajas, praeguse aadressiga Sõudebaasi 18 Tallinn. Mõne lausega kirjutasin majast 13. peatükis.

Samuti on fotol nähtav puust kastiga veoki number. Tegemist oli Harku järve sovhoosile kuuluva helekollase kabiiniga veoautoga GAZ-53 ja juht Vasja elas alumise korruse verandaga korteris. Auto kõrval olevad telliskivid tähendavad, et tollel perioodil ehitati meie õuele puukuuri, mis omakorda viitab, et pildi vasakul pool olevat kõrvalhoonet hakati lammutama hilissügisel 1970 kuni kevad 1971.

Minu jaoks on põnev, et oktoobris 2021 olnud „meenutusretkel” fotodel toodud Rein, Eevi ja Hella meelde ei tule… Rein on meeles osaliselt kui ta tuleb oma majast välja vankri suunas ehk pildil ta ei tohiks olla… Fotodest on Tervishoiumuuseumil olemas kaks pilti, kuid mina mäletan, et tehti enam… Seega mõni kuni 15 minutit seonduvalt pildistamisega minu mälus ei esine. Järeldan, et nendel hetkedel olin kas toas, keldris või hoovis. Igatahes väga vahva on üle 50 aasta tagasi toimunud sündmust püüda minuti täpsusega järjestada!

Samuti ei ole meeles, et maja kõrval oleksid olnud telliskivid ja veoauto… Järeldan, et väikelapse jaoks oli tegemist vähe oluliste või igapäevaste detailidega, millele ei pööranud tähelepanu.


Kadunud ema sõnul olla August kunagi külanõukogu esimees olnud. Millise küla, ei oska öelda. Kõva töömees ja tundvat suurepäraselt ka sepatööd. Sõudebaasi tee 3, praeguse aadressiga Pikaliiva tn 3 asub pisike nn tep-plaatidega vooderdatud hall majake, kus külamees sageli peatub või isegi elab. Meie kutsume Oksari-Mammi majaks ja tema lapselapsega käin vahel mängimas.

13.11.2021 Sõudebaasi tee 3 Tallinn. Fotograaf: Henry Küla

Kuldsete kätega August on pensionil ja aitab sovhoosis erinevaid töid teha. Üks toimetustest on lähedalasuvast karjalaudast külarahvast värske piimaga varustada ja seeläbi sovhoosile väikest tulu tuua. Vankris on 1-2 alumiiniumist 40 liitrist piimapütti ja piimapäevad on 2-3 korda nädalas hommikupoolikul umbes kella üheksa ja kümne vahel.

Aegapidi muutuvad piimaringid hõredamaks. Esiotsa kaks korda nädalas ühe pütiga. Seejärel kord nädalas ja viimaks ainult tellimuse peale. Rahvas käib tööl valdavalt linnas ja söögikraam tuuakse poest. Külmutuskappide laiema leviku, mõistlikuma hinna ja saadavusega 60-ndate lõpust kuni 70-ndate alguseni ostuharjumused muutuvad ja kiiresti riknevat toitu ei hoita enam sahvris või keldris. Samal ajal lähim suur ostukoht on Mustamäel, Szolnoki kauplus. Sovhoosi enda piiratud valikuga pood on teisel pool Harku järve.

Meie tellime põhiliselt piima ja köögivilju. Kord kuus on nn lihapäev ja värsket kraami saame otse karjalauda kõrval olevast väikesest sigalast. Paraku liha alati ei jätku. Ilmselt läheb eelisjärjekorras „sakstele” jaotamiseks ning süveneb varastamine. Paar korda aastas jagub kanalast ka mune.


Postiljon käib neljarattalise hobuvankriga, mis on üsna kiire liikumisvahend. Kui kirjakandja vahel haigestub, siis töö võtab ajutiselt üle August oma 2-rattalisega. Hobu on vana, mistõttu liikumine aeglane. Sellel perioodil peame toidupoolise hankimisega ise hakkama saama.

Vist 1973 aasta veebruari esimesel poolel põhikohaga postimees haigestub ja kohusetundlik August võtab oma suksu ning vankriga juhtimise üle. Märtsis ta külmetub ja haigestub raskelt. Märtsikuu lõpus sureb…

Mõne nädala pärast alustatakse korraldatud postivedu autoga. Hobuvankriga August vajub aegapidi sügavasse minevikku…


Augustit mäletan juba sülelapsena 1968 aasta märtsist-aprillist 7-8 kuusena kui olen ema süles ja lähme õue piima vastu võtma. Hing on vahel kõrval või mitme meetri kaugusel ja hoolitseb, et mul oleks vahetu info alati saadaval ning olemine kõigiti turvaline. Kui emme üksi piimal käib, siis vahetevahel hing saadab teda ehk täpne ülevaade peab olema, mis lähipiirkonnas toimub.

Hilisemal ajal kui juba käia oskan, olen sagedamini väljas, kuid külameest kardan ning olen empsi selja taga peidus. Natuke kahtlase ja karmi välimusega vana mees, hirmus must mantel üll…

Ilmselt 1969 mai, mõne kuu pärast saan kaheseks. Ema on tellinud piima, kapsast ja porgandit. Ta selgitab, et vankriga onu nimi on August. Turtsatan naerma…! Nimi on nii imelik ja ei olegi sellist varem kuulnud! Emme kutsub korrale ja seletab ning üsna kiiresti rahunen. Oleme väljas ja ootame. Varsti hobu peremehega saabubki.

Olukord on mõnevõrra keeruline. Ema soovib, et tutvustaksin ennast „hirmsale” onule… Olen pelglik ja ei taha mitte kuidagi tema juurde minna. Emps utsitab ja selja tagant hellalt lükkab. Puiklen vastu, kuid mehe väga sõbralikud silmad leevendavad arglikkust. Ta sirutab soonilise, parkunud ja suure tugeva käelaba tervituseks ette ning ütleb: „Minu nimi on August.” Naeratab säravalt ja kutsuvalt. Olen segaduses. Kuri mees ei olegi enam nii kahtlustäratav…

Emme õpetab, et pean käe ulatama ja nime ütlema. Ma ei saa aru ja ei ole kunagi sedamoodi teretanud…

Ebamugav situatsioon laheneb ise. August võtab mu käe pihku ja ütleb: „Tere! Sina oledki Henry!” Noogutan entusiastlikult ja pobisen midagi. Julgen talle nüüd silma vaadata! Vahetame veel mõned laused ning poolehoid piimamehe vastu on tõusnud taevastesse kõrgustesse. Tajun väga selgelt ja sügavalt tema igavikulise hinge põhiolemust. Põhiolemuse definitsiooni leiad teooria lehelt 9. peatüki alt.

Edaspidi ma heasoovlikku ja äärmiselt galantset Augustit enam ei karda! Mõnikord toob kommi, emmele ka vahel lilli või mõne meene. Sõidutab kaarikuga ja lobiseme kõige vahvamatel teemadel! Harjumuslikult on seljas nahkmantel, nööpidega kulunud särk, soni peas, kalifeed ja kirsad jalas. Tihtipeale on säärsaapad läikima löödud!

Suviti jätab mantli koju nagisse ja kui kalifeed pesus, siis asenduseks on sinised puuvillased dressipüksid, mille põlved on eriliselt välja veninud ning lotendavad. Kui on väga palav ilm, siis pikavarrukaga särgi asemel on lühikesed varrukad. Ja sageli on pabeross ees! Kui emal suitsud otsas, siis teinekord harva küsib Augustilt.

Toon eraldi välja seiga külamehe lahkusest. 1971 hiline kevad. Taaskord on kaubapäev. Lihakraam on otsas ja ema küsib, kas ta vorsti ka pakub. August vastab, et ise poodi ei lähe, aga ütleb autojuhile edasi, et too muretseks ja tooks ära. Järgmisel päeval on suur veoauto kohal ning juhil vorst näpuvahel – väikese koha võlu ja õlatunnetus!

1971 kevadel rajavad ema ja isa korraliku aiamaa ning esimesed köögiviljad saame juba enda aiast. Sügisel soetame sovhoosist terve talvevaru kartuleid, mis traktoriga kohale tuuakse. Edaspidi tellime põhiliselt ainult piima. Pärast Augusti surma 1973 aasta kevadel hakkab ema karjalaudast ise piima tooma. Vahel olen ka temaga kaasas. ENSV ajal ehitatud karjalauta, sigalat, kõrvalhooneid ja tööliselamut tänapäeval enam ei ole, vaid hoopiski kaasaegsed kortermajad Pikaliiva asumis Äkke tänaval. Karjalaut asus umbes Äkke 7 maja asemel.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021. Täiendatud novembris 2021 ja jaanuaris 2022.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: