Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

35. PEATÜKK ⟡ Hingelise tundlikkuse arengu keerdkäigud ⟡

Kooliõde Katrin hakkab silma juba teises klassis. Tema hingelise põhiolemuse tajumine on üsnagi lihtne ja kiire. Sarnaselt teistele lastele, keda olen kirjeldanud erinevates peatükkides ja kokkuvõtvalt 17. peatükis. Toon taaskord välja hingelise põhiolemuse teooria, mida esmakordselt defineerisin 9. peatükis:

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘

Koolis ja vabal ajal tüdrukutega suhtlemine ei põhine jõu-, võimu- või domineerimispositsioonile – kes keda allutab, vaid vastastikusele siirale huvile. Välja arvatud erandid. Seetõttu on tütarlastega lävimine kerge ja suhteliselt vaevatu, mis omakorda tähendab, et tema hinge- ja mõttemaailm on tuttavam, soositum ja mõistetavam kui poisi oma. Kui on valida, siis eelistan tüdrukuid ja poisse vähem.

Seepärast taju- ja tundemaailm areneb käsikäes tüdrukutega! Kogetav hingeline puudutus süvendab ja arendab tundlikkust!

Katrini sügava tunnetamisega kinnistub lõplikult saatuslik käsitlus, mis sai alguse juba varasest lapsepõlvest seonduvalt tüdrukute hingelise põhiolemuse tajumisega, et naissugu on väga eriline… Panen kolm punkti, sest tänaseni on põhjused ja seosed täielikult teadmata, miks saatus antud omapära ilmnemise minu jaoks määras.

Naissoo erilisus vajab lähemat selgitamist. Tüdrukuid või naisi tajun eripäraste ja äärmiselt intelligentsete olevustena, kelledel on kõrge vaimne võimekus ja väga lai silmaring. Nad on hingelt puhtad justkui kirkalt valge paberleht ja ilma ühegi plekita.

Naine on alati esiplaanil, veatu ja sisuliselt iidol või ingel, kellele võiks mees altpoolt üles vaadata. Olema aupaklik, abistav ja lugupidav ning osutama talle alati altruistlikult suurt tähelepanu. Naine ei eksi kunagi ja kui ikkagi juhtub, siis on tegemist „erandiga”!

Kirjeldatud arusaam naissoost esineb kuni aastani 2007 (40 a), misjärel hakkab tasapisi muutuma ja mõistan, et ka naised sarnaselt meestele võivad olla eksiteel, käituda vastuoluliselt, valetada, vägivallatseda, varastada jms… Eeltoodud „erandliku naise” ilmnemine ajaga üha enam sageneb… Põhjuseid on kaks. Selleks ajaks (2007) adun, et koolikiusu koorem on õlgadelt kadumas ja saadud vaimne trauma lahtumas (ca 27 aastat hiljem). Teine põhjus on õiguslik vaidlus ühe naisterahvaga ja protsesside vältel paljastuv tema valelik ja kalestunud pale.

Naiste idealiseerimine väheneb ja näen üha enam nende pahupoolt. Elu oma mitmekesisuses pakub selleks erinevaid elulisi situatsioone ning naiivne lillelõhnaline illusioon hajub üha kiiremini, mida tugevam tuulehoog on.


10.12.2014 (47 a) on põgus vestlus naisega TT, kelle hingelist põhiolemust tajun suurepäraselt, kuid käesoleva elu iseloomulikke detaile väga puudulikult. Olen šokeeritud, et põhiolemus ja praeguse elu komponendid erinevad üksteisest oluliselt! Üks väheseid või esmakordne sellelaadne intensiivne kogemus minu elus!

TT väline sära, intelligentsus ja arukus on põimitud äärmusliku egokesksusega, õeluse ja kurjusega… Esineb nartsissism ja vähene empaatia või selle puudumine… Olen hämmastunud, sest hingeline põhiolemus neid asjaolusid ei näita… Seega esineb suur vastuolu… Tegemist on veelgi enam silmi avava olukorraga, kus mõistan taaskord, et naine oma olemuselt ei olegi niiväga haruldane… Naissoo kuvand ingellikkusest mõraneb edasi…

Mitmeid aastaid vestlust järjepidevalt analüüsides olen jõudnud arusaamisele, et saatuse tahtel pidi kõnelus toimuma, et omandaksin minu jaoks ainulaadse kogemuse, mis õpetab ehk tarkust ei ole kunagi palju. Sain teada, et hingeline põhiolemus ja praeguse elu iseloom võivad üksteisest märgatavalt erineda ning teiseks naine ei ole hingeliselt eripärasem kui mees.

Ometi saatuslikul teerajal on naine oma isikus olnud väga kõrgelt hinnatud põhjuslikult! Kogetav koolikius tekitab ja salvestab negatiivseid emotsioone. Tüdruku või naise hingelise põhiolemuse tajumine kutsub esile positiivseid tundeid. Järelikult miinus ja pluss läbi eluperioodide püüavad leida tasakaalu! Umbes 40 aastaselt koolikiusu aktuaalsus sisemaailmas tunduvalt väheneb või kaob. Samal ajal „naine kui jumalus” jätkub hääbumist. Tuletan, et selles vanuses kirjeldatud tasakaal ei ole enam niivõrd vajalik.


24.09.2021. Vastu hommikut näen nn wow sisuga und, mis selgitab ja näitab ära põhjused ning seosed, miks läbi elu olen pidanud ja suutnud valitud naiste hingelist põhiolemust suurepäraselt tajuda? Olen leidnud vastuse läbi teadliku elu vaevanud küsimusele!

Lihtsuses peitub võlu ning vastus on lakooniline. Unes tajun ja pildikeel kirjeldab, et suur osa naistuttavaid minu elus on põhjuslikud hingelise arengu seisukohalt vähemal või suuremal määral.

Paljude naistega (mitte kõikidega) suheldes minu hing muutub tundlikuks ja vastuvõtlikuks. Sageli tajun naise hinge põhiolemust suhteliselt või väga hästi, mis sisuliselt ja piltlikult tähendab, et minu ja naise hing kommunikeeruvad üksteisega. Samal ajal naise füüsiline, argine ja maine „mina” ei pruugi sellest aru saada ega teadlik olla.

Minu hingele on oluline tajuda teist hinge. Saatuslikku teerada arvestades on kujunenud, et naise hinge tajun kiiremini, laiahaardelisemalt, sügavamalt ja mõnevõrra paremini kui mehe oma.

Teise hinge tajumine on tähtis minu hingelise tundlikkuse arengus. Iga tajumine arendab ja õpetab. Tunnetuslikud kogemused on vajalikud mateeria ja immateriaalsuse erinevate tahkude lahti mõtestamisel ning tajumisel.

Sõltuvalt hingelisest arengust on ka unenäod vastavad oma süžee, arusaadavuse, erinevate tajuvormide, sõnumite sisu ja hulga ning mäletamiste poolest.

Kordan üle lõigu, mille tõin välja 8. peatükis: “Järelikult. Mida rohkem keda/mida sügavuti tajud ja oled hingest puudutatud, seda efektiivsemalt su hingeline tundlikkus areneb. Seega sul edeneb ka oskus oma hinge võimalikult hästi hingelistele puudutustele avada. Tegemist on sisuliselt hinge tundlikkuse õpingute ja treeningutega.”

Septembri lõpus 2021 mõistan, et inimese hinge tajumisel ei ole oluline tema vanus, sugu, päritolu, isiklik ja isiksuslik ning ühiskondlik statuut. Seega inimeste tunnetamine varasest lapsepõlvest kuni tänaseni on teinud läbi omalaadse arengutsükli.

Hingelise tundlikkuse mõjusama arengu tagab sinu oskus oma hinge kuulata. Kui inimene ei kuula või ei oska oma hinge kuulata ja langetab reaal-materialistliku otsuse, siis see võib olla vastuolus hingelise maailma olemusega. Endas võib tekkida sisemine konflikt ja pinge.

Mida aeg edasi, seda lihtsam on olla oma hinges tundlik ning ammutada iseendast infot. Elu soodustab seda.

Järelikult nähtud uni on õpetlik, et jõuaksin enamike eelkirjeldatud tõdemusteni!

Iga inimene saab ennast analüüsida ja võib leida vastuseid, miks ta käitus elu jooksul niimoodi ning mitte teistmoodi? Samuti on võimalik jõuda enda unede sisudes järeldusteni, miks ja mida pidin nägema ning kas selles on sõnum või mitte?

Tüdruku või naise hingeline tajumine on arendanud minu hingelist tundlikkust oluliselt.

Hingeliste puudutuste temaatikat ja teooriat käsitlesin põhjalikumalt 17-ndas ning 30. peatükis.


Olenemata, et Katrini hingelist põhiolemust tajun hästi, siis tema käesoleva elu inimlikku iseloomu mitte. Võin enesele öelda, et ta meeldib mulle. Meeldivus jätkub kolmandas ja neljandas klassis ning samm-sammult võimendub. Tohutu vaimustus ja roosad prillid ees on viiendas klassis ning kuuendas (12 a) toimub magus edenemine. Armumine!

Ma ei saa armumisega mitte kuidagi hakkama. Tegemist on klassikalise platoonilise ja ainult endale teada oleva seisundiga. Katrin ei tea mitte midagi! Ja põhjuslikult. Minu enese hing aeg-ajalt kuulutab, et ma ei paku talle üldse huvi… Kusjuures hing ei eksi oma teadetes kunagi ja nii ongi…

Kuues klass. Aprilli lõpp (1980), päikesepaisteline ilm, +6 kuni +8 C, nõrk tuul. Teel koolist koju. Katrin on viimastel nädalatel sedavõrd minu mõtetes ja tunnetes, et esineb teatud paine või koorem, mis ei ole raske, kuid haldamine on keeruline ning ma ei tunne end ära… Kuidagi teistmoodi on olla… Ometi kuskilt kaugustest esinevad nõrgad signaalid, mis peegeldavad midagi omast…

20.05.2012. Fotograaf: Henry Küla

Koju jõudes viskan koti nurka, vahetan riided ja lähen järve äärde jalutama. Päike paitab nägu ja unistan temast… Äkitselt esineb vaimne plahvatus – ma armastan teda! Olen väga õnnelik… Taaskord kolm punkti ja ma ei lasku pikka arutellu armastuse üle, sest sellest tundest on kirjutatud väga palju. Enamik meist teavad, millega on tegu.

Tähelepanuväärne on hoopiski asjaolu, et tean väga selgelt, mis on armastus! Kuigi antud tunnet senise elu kestel ei ole varasemalt kogenud… Juba teel koolist koju esinevad märgid, et hinges on midagi omast ja tuttavlikku… Seega esineb peegeldus ja kaja eelmistest eludest, mil olen inimesena kedagi armastanud… Taaskordne kinnitus hingelisele järjepidevusele ja reinkarneerumisele elust elusse!

17. peatükis kajastasin Anneli ja Inge lugu, mis illustreerib samuti hingelist mälu eelmistest eludest.

Leian, et armastus on saatuse poolt määratud seaduspärane põhjuslik atribuut, mis teatud hetkel aktiveerub ning kestab kindla perioodi. Perioodi all võib pidada silmas lühemat või pikemat ajavahemikku. Pikema puhul kuni elu lõpuni.

Armastuse põhjuslikkust saab tõenäoliselt iga inimene ise analüüsida. Näiteks, milliseid muutuseid armastus sinu elus teeb, millised on kogemused-õpingud ja saadud tarkused? Kas armastusega seonduvalt on võimalik kõike lahti harutada ja mõista, ma öelda ei oska. Mina isiklikult selleks suuteline veel ei ole, kuigi edaspidi püüan teemasse vähemalt ühes peatükis süvendatult läheneda.

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

34. PEATÜKK ⟡ Suitsiidikatse õpetab ⟡

Salvavast ja kibedast elektrilöögist tingitult pillan sukavardad põrandale. Hoop on väga tugev ning tõenäoliselt läks süda ajutiselt rütmist välja, mida ilmestab äkiline üüratult terav valu südame piirkonnas. Esmased mõtted on, et mind ei olegi ära võetud, mind ei tahetagi teisele poole, mida ma nüüd edasi teen…

29.11.2013. Fotograaf: Henry Küla

Tekib füüsiline ja emotsionaalne šokk! Asjade kulg on ootamatu, et ellu jäin! Ma ei olnud sellega arvestanud! Väga huvitav, et umbes 10 minutit ennem suitsiidikatset teadsin intuitiivselt ette, et pärast surma lähen teisele poole… Nn tavateadvuses sõna otseses mõttes mul suremise kogemust ei ole olnud ehk sa ei tohiks teada, mis tähendab olla surnud… Küsiksin, et kuidas sa saaksidki surma kogeda ja mäletada kui sa juba surnud oled?

Murdeeas ma hingetemaatikat laiahaardeliselt ning sügavalt ei adu ning hästi suhestuda ei oska. Järelikult hinge tasandil esineb teadmine, mida kuvatakse sinu käesoleva reaalsuse minasse või saad kontakti oma igavikulise hingega, kes jagab infot. Seega võib järeldada, et keha suremist on varemgi olnud, esineb hingemälu ning rakendub kindel mehhanism, mis annab märku, kuidas pärast surmahetke toimub edasine liikumine. Näiteks keha jätmine mateeriasse (füüsilisse maailma) ja hinge sisenemine immateriaalsusse ning keskkonna vahetusest tingitud järgmised toimingud.

Mõne minuti jooksul valud rinnus leevenevad. Ma ei ole üldse rahul, et „perfektselt” läbimõeldud plaan on luhtumas. Võtan sukavardad taas kätte, et „püha” üritus lõpuni viia ja taas elektrikontakti surkima asuda.

Käte- ja kehavärin on sedavõrd suur, et seinakontakti aukudele on keeruline pihta saada ning tahe endale haiget teha väheneb dramaatilise kiirusega… Viskan vardad põrandale… Mõnekümne sekundi pärast proovin veel, kuid kehatõmblused ei taha vaibuda, vaid isegi suurenevad… Hulljulgus on kadumas… Sekkub hing ja ettevaatlikult kõneleb… Taaskord heidan vardad eemale ja püüan rahuneda.

Organism sai erakordse vapustuse! Sees on õõnes tunne ja terve õhtu ning järgmise päeva taastun, millele aitab kaasa minu suhteliselt hea füüsiline vorm. Ma ei saa aru, miks enesetapp ebaõnnestus?

Täiskasvanuna mürsikueas toimunud sündmust hinnates nähtub, et enesetappu katsetades ma ei olnud veel füüsikaga kursis, mille tõttu jäin ellu. Mida võinuksin teha teistmoodi, et lugu oleks lõppenud vastavalt ettekavatsetud plaanile, ma lugejale öelda ei tahaks.

Resümeerides eluohtlikku olukorda klaarub, et episood pidi olema seetõttu, et õpiksin. Õpingutest on olnud kasu ning olen tänaseni elus ja lahendan igapäevaselt enda ette püstitatud ülesandeid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et enesetapukatse võib tähendada enda väärtushinnangutest kinnihoidmist, mida loomulikult välistada ei saa.


1980, kuues klass (12 a). Jaanuar-mai. Aasta lõpus olnud ränk kogemus õpetab täiendavalt, et enda kaitsmiseks on veel vahendeid varuks. Põhilisem, et peaksin olema julgem ning hakkama Aivarile vastu. Teiseks pean kasvatama enesekindlust ja üritama vähendada alaväärsuskompleksi, et sealhulgas olla vaimselt kindlameelsem elimineerimaks õpetaja EF rünnakuid.

Samuti võtan appi kavaluse ja annan Aivarile teada, et ta ei pruugi enam pääseda kui minu kiusamisega jätkab… Muutun tema suhtes ülbeks ja lasen kehakeelel paista välja, et ma ei karda teda enam…

Ilmselt neljapäev või reede. Jaanuari teine pool kuni veebruari teine pool. Pärast kolmandat tundi vaheajal. Kolmas korrus. Aivar hakkab mind taas kiusama. Enesekaitseks võtan egokeskse positsiooni ja minu sõnum talle näeb välja umbes selline kui esimest korda Andrest mainin:

„Ma räägin Andresele… Ja sa saad peksa kui sa siin palju hüppad!”

Aivar: „ No mine räägi, mine räägi jah! Ma tahan seda näha!” Ülbitseb vastu, kuid kahtluseuss on juba sees…

Mina: „Ise tead…”

Näen koridoris Andrest, kes õpib seitsmendas klassis ja lähen temaga lobisema. Räägime vähetähtsatel teemadel. Aivar kaugustest piidleb ja kardab… Mõned minutid vestlemist ja lähen enesekindlal ning naerataval näol Aivari juurde ja lausun veenvalt:

„Kui mingid jamad veel on, siis sa saad peksa!”

Aivar: „Las ta tuleb, ma annan talle ise peksa!”

Raputan pead ja hakkan üleolevalt naerma: „ Andres on väga tugev! Ta on klassis kõige tugevam ja saab sinust kohe jagu!” Irvitan tähtsalt ja põlglikult ning puurin ründava pilgu Aivari silmadesse.

Aivar veel ärpleb, kuid tema enesekindlus kõigub. Ta tõmbub tagasi ning on suurepäraselt kursis, et füüsiliselt väga heas vormis ja suurte kaklemisoskustega Andrese vastu tal šansse ei ole. Andrese „kuulsus” on teada enamikele õpilastele ja kõikidele õpetajatele eesotsas direktoriga.

Analoogset kavaluse taktikat kasutan edaspidi lugematu arv kordi ning strateegia töötab. Füüsiline rusikaterror suures osas lõppeb ning asendub mõningase nügimisega. Jääb mõnitamine, alandamine ja üleoleku demonstreerimine, mis järgnevate aastatega vaikselt väheneb, kuid ei kao kunagi. Plõksin ja ülban Aivarile mõõdukalt vastu, mis tema entusiasmi tuntavalt vähendab.


Andrest tunnen juba väga varasest lapsepõlvest kui ta neljasena suveks Harku järve äärde vanaema juurde viiakse. Vanaema elab kõrvalmajas (tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 19 Tallinn) järve ääres. Maja kohta olen erinevates osades kirjutanud, näiteks 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Nii me kokku saamegi. Mina olen aasta noorem ja peaaegu kolmene (1970). Esmane kohtumine on Andrese muumi pisikeses toakeses. Mängime põrandal autodega ja Maria vaatab meid suure heldimusega. Kostitab kommide ja küpsistega.

Meist saavad üsnagi head sõbrad. Alati on põnev ja lõbus. Andres on äkilise ja temperamentse loomusega, mis väljendub eriti siis kui ta tajub ebaõiglust. Minusse suhtub kui nooremasse venda, keda vajadusel kaitsta kui olukord nõuab. Tal on anne erakordselt hästi kakelda… Võitluses on ta kartmatu ja väga agressiivne…

Andrese vanemad saavad Õismäele Järveotsa teele korteri kui ta kuuendasse klassi läheb (1978). Suured majad ja lapsi palju, mistõttu hakkan tema juures pärast kooli sageli külas käima. Peatselt sigineb ohtralt mängukaaslasi.

Lähedane sõprus kestab umbes aastani 1980, mil olen 12 aastane ja õpin 6 klassis. Tema (13 a) suhtlusringkonda lisanduvad uued head tuttavad ja sõbrad. Samuti esimesed tüdrukud. Paratamatult me kaugeneme, kuid suhtleme jätkuvalt sõbralikult, aga elulistel põhjustel üha harvem.

Pärast kaheksandat klassi läheb ta uude kooli (1981) ja mina kolin varsti Harku järve äärest ära (1982). Meil mõlemal on oma rada, mida mööda käime…

Kui saan 18 (1985), siis kutsun Andrese ja palju häid tuttavaid Järveotsa aegadest sünnipäevale. Taaskohtumine on vahva! Kõik me noormehed ja neiud… Aga lapsepõlvest on saanud kaunis mälestus… Meid sidusid ühised kelgutamised, kulli mängimised, luurekad, jalgpall ja hoki. Pikad jalutuskäigud, koos ujumised Harku järves, paadiga sõitmised jne. Periood, mis oli kosutav ja ilus.

Juba kooliajal kujuneb Andresest kurikuulus löömamees ja vanuse lisandudes tema tuntus üha laieneb… Omas ringkonnas teatakse teda suurepäraselt, Tallinn jääb talle väikeseks… Tekivad sekeldused miilitsaga ja kuulu järgi ka prokuratuuri ning kohtutega… Peatüki kirjutamise ajal kasutan otsingumootorit ja leian ta kümneid aastaid hiljem taas üles. Elab Soomes pereelu.


1980, kuues klass. Jaanuar-juuni. Suitsiidikatse mõjub sedavõrd tugevalt, et hing on igapäevaselt minuga. Peatükki kirjutades ja seikluseid meenutades saan aru, et tol ajal oli tegemist erakordse ajajärguga. Hinge lähedalolek on äärmiselt võimas ja vajalik tagamaks elu jätkumise ning parima kohanemise füüsilise maailmaga. Tema tajumine on „tipus” ja esineb ka füüsiline tunnetus – justkui keegi on sinuga, peaaegu katsutav ning vaadeldav. Mingis osas suudan hinge tasandil mõelda ja vaadelda end tema vaatepunktist. Loomulikult ja põhiosas oskan olla ka mina ise enda isiklikul tavateadvuse nivool. Sisuliselt esineb kahestumine või duaalsus. Väga omapärane kogemus!

Hing jagab mulle väga palju teadmisi, samal ajal mitte kõike. Teatud piirist edasi ta infot ei anna, millest tuleb järeldada, et elu on õping, kogemus ja täienemine. Kogemusteta me ei arene. Muidu oleks lihtne, lähme saatusliku raja lõppu ja naudime tehtut, kuid kogemuste puudumisel ei saa olnut nautida.

Eriline on, et hing informeerib ette, mis tulemas on. Tänu hingele sageli tean, mis juhtub 5 või 10 minuti pärast, pärastlõunal või järgmisel päeval jms. Väga mugav! Kuigi, ennustav faktor ei ole lõputu, vaid piiratud. Vastupidisel juhul sa ei omandaks efektiivselt elulisi kogemusi.

Tänu oskusele näha asju ette, muutun vähemääral enesekindlamaks. Enesekindluse kasv ei ole hüppeline, sest ettearvamine ei ole absoluutne. Näiteks soovin midagi ette teada, kuid hing infot ei jaga. Automaatselt kasutan mõistust… Varasemalt öeldud, mõistus võib eksida… Esineb seaduspära:

⌘ Intuitsiooni puudumist võidakse kompenseerida mõistusega. ⌘

Reeglit analüüsides ilmneb, et on võimalik eristada puhast intuitsiooni ehk hingelt tulevat infot ja mõistust. Ometi üleminek hinge võimetelt enda mõistusele (elu jooksul omandatud teadmised) võib jääda märkamatuks ja petlikult arvame, et intuitsioon eksib… Jään seisukoha juurde, et hinge teadmised on väga-väga laiad, mis tähendab, et intuitsioon ei väärata, vaid sinu piiratud taip sellel hetkel on puudulik või ei kehti.

Saame teada, et intuitsiooni ja mõistuse kasutamist olukordade lahendamisel on võimalik treenida. Sa tead, millal rakendub vaist (kui rakendub) ja millal tegutseb arunatuke. On olukordi, mille lahendamisel ei ilmne intuitsioon, samuti mõistus mitte. Sa ei tea vastust ja ei oska ka aimata! Arvan, et sellel hetkel sa ei peagi veel teadma. Põhjused on erinevad – isiklik saatuslik rada või sidusus laieneb paljudele inimestele, inimkonnale ja veel muule. Inimesena ei olegi kõigest võimalik kohe aru saada kui üldse.

Näiteks käesolev Vene-Ukraina sõda. Mul puudub intuitsioon ja teadmised, kuidas sõda lõppeb… Järelikult aeg annab arutust… Kui teaks kohe ette, millised lahendused konflikt täpselt välja pakub, siis võiks juba praegu teha detailseid ettevalmistusi, et uue olukorraga paremini kohaneda. Samal ajal vastastikune vägivald viib varem või hiljem vastusteni. Seetõttu oodatav väljapääs kätkeb minu arvates ikkagi ettemääratust.


Jaanuari lõpp või veebruari algus 1980. Ilmselt kolmapäev. Õhtu, umbes kell 19:35. Äkitselt ja ootamatult hing signaliseerib ning annab märku kohalolust. Astub minuga vestlusse ning tunne on sedavõrd tugev, et justkui keegi helistaks sulle. Seega taju on täiesti spontaanselt võimendunud ning oluliselt avardunud…

Meelt võiks kirjeldada niimoodi, et füüsilise maailma reaalsusest sisened vaevata sind ümbritsevasse immateriaalsusse. Piltlikult suudad vastavalt soovile olla nii mateerias kui ka osaliselt immateerias.

Saan aru, et pean vaatama aknast välja pimedusse… Põhjust siiski ei tea… Ainult lumi järvejääl helgib õrnalt vastu. Olen mõneti äraootaval seisukohal. Vaatan välja, kuid ei tea, mida peaksin nägema või otsima? Niimoodi korduvalt umbes seitsme minuti jooksul…

Viimaks lisandub infot juurde, mis selgitab et järvejääl on midagi toimumas… Kõik eeltoodu on puhas taju ja nüüd kasutan mõistust ning leian, et jääle maandub UFO…

Innustatuna mõistuse poolt loodud visioonist, panen talvesaapad jalga ja kiirustan toariietes, mütsita ning kinnasteta välja. Ilm on pilves ja tuulevaikne, temperatuur umbes -8 C. Tõttan jääle, kuid mitte otseteedpidi, vaid nii kuis sind „juhendatakse” – lääneloe suunas.

Vaatan ringi, aga UFO-t ei ole kuskilt paistmas. Saan väga hästi aru, et õhutaldrik on mu enda loodud kujutelm ja mitte taju. Ometi meeldib mõttega mängida, sooviksin ju UFO-t näha! Samal ajal puhas tunnetus annab märku, et midagi on varsti juhtumas…, aga millal täpselt…

Külm hakkab. Juba üle 17 minuti olen pakase käes olnud. Näib, et midagi aset ei leiagi… Füüsilises maailmas ei ole teistlaadseid märke ja kõik on tavapärane. Arutlen, et asutan vist koduteele… Hea küll, ootan veel mõned minutid…

Ühtäkki läheb keha raskemaks ja pulss kiireneb 160-170 löögini minutis. Kuklasse siseneb surve ja pitsitus, hirmuhoog võtab võimust… Erksalt tajun, et miskit selja taga on toimumas… Kardan vaadata, kuid siiski keeran end järsult ümber, põhjaloe suunas… Samal hetkel käib vali praksatus…

Paksust külmunud järvejääst ca 2/3 pikiulatusest vabaneb tohutu pinge ja pind jalge all kergelt võbiseb. Vabanenud energia tekitab õhus kaikuva madalsagedusliku tugeva kõmina. Mõne sekundiga heli hajub ja sulnis vaikus on taas päral.

Pingutan silmi, et miks ma UFO-t ei märka? Küllap on nähtamatu… Olen pettunud, et lendobjekti ei näe ning leian, et olen mõningases eksituses. Ma ei oska selgitada, miks jää pragunemine ja heli ning oletusliku UFO maandumine pidi samal hetkel toimuma? Pean kokkusattumust juhuseks ning vantsin koju. Kell on umbes 20:24 kuni 20:27.

Ammune lugu on hästi meeles ning leian vajaliku teha lühikokkuvõte. Võimalik on eristada aru ja tunnetust. Esmalt näeme, et mõistus oli eksiteel kui lõi kujundi, et kuskil peab olema UFO… Ei olnud! Teisalt kontakt enda hinge ja tajuga loob tõenäoliselt ühenduse infodimensiooniga (ID), kus kohast ammutan teadmise juba ligi 45 minutit ennem, et midagi võib lähitulevikus juhtuda. Situatsiooni täpne iseloom koorub järvejääl olles – jää pragunemine ja kõva heli.

Tuletan, et eelpool mainitud sündmused peavad olema kuskil kirjeldatud (näiteks ID-s) ja sa püüad teabe kinni. Küsimus seisneb, kas saadud sõnum on üksüheselt selge või pead tõlgendama. Konkreetsel juhul püüan lahti mõtestada ja miksin enda peas loodud konstruktsiooni UFO-st ja hinge vahendusel saadud info omavahel kokku. Saadud vastusesse (toimunud sündmus jääl) suhtun suure kahtlusega ja leian, et intuitsioon eksib.

Selgub, et vaist jagab tõest teavet, mis on ometi ebapiisav, et saada tervikust aru. Seetõttu lisad enda poolt midagi juurde (UFO) ja tulemus on veel segasem.

Taaskord jõuame ammu tuntud olukorrani, et mõistus võib olla eksiteel. Julgen arvata, et arvestamine pelgalt materiaalse maailma tõestatud ja tõestamata alusväidetega on liiga ühekülgne lähenemine kasvõi sinu enese reaalse lähiümbruse mõistmisel ning kogemisel. Ainult mateeriaga arvestamine tähendab suures osas infost ilmajäämist ehk immateriaalsusega suhestumata on ümbritsevast keskkonnast (kõiksusest) aru saamine äärmiselt ebatäielik.

Usalda oma puhast intuitsiooni ja oled suuteline ettetulevaid elulisi väljakutseid paremini lahendama!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

33. PEATÜKK ⟡ Mõtisklused enesetapust ja suitsiidikatse aktiveerivad hinge jõulise avaldumis ⟡

Viiendas klassis (11 a) 1978-79 määratakse meile uus klassijuhataja HT, kes on väga inimlik ja leebe ning suhtub minusse mõistvalt ning hästi. Olen meeldivalt loksutatud ja tema poolt antavat eesti keele ja kirjanduse tundi naudin õppeainetest enim. Ta ei soosi kiusamisi ja Aivar on sunnitud vähemalt tema tunnis tagasi tõmbuma. Just seepärast on ta pannud mind keskmisse ritta kõige taha üksi istuma, mille eest olen talle tänulik. Õpetaja on teadlik, et mõned klassikaaslased on minu suhtes vaenulikud ja ta soovib mind säästa niipalju kui võimalik.

1979 jaanuar-märts, Henry Küla. HT tunnis tagumises reas üksi. Fotograaf: teadmata

Tegemist on vanusega, kus poistel on tekkimas kamba- ja grupivaim, mis on aluseks, et Aivari mõjusfääri kuulub aeg-ajalt kuni 3 kõige agressiivsemat poissi. On ju kambas julgem ja tal on võimalus etendada „tähtsat liidrirolli”. Füüsiliselt ta ongi vaieldamatu juht ning tema poolt sooritatava kiusamise ampluaa laieneb samm-sammult paljudele klassikaaslastele, sealhulgas tüdrukutele. Kui mõni poiss talle ei allu, siis annab peksa, korra või korduvalt. Järelikult tema tähelepanu jaguneb erinevate õpilaste vahel, mistõttu on mul vabamaid momente enam. Võib öelda, et ta on ebameeldiv tegelane.

Siiski on teatud seltskond julgeid poisse (3-4), kes tema ees mitte kuidagi ei paindu ja astuvad enda eest välja. Nad kuuluvad teise suurde kampa (ca 30 hingelist), kus on poisid paralleelklassidest, teistest koolidest ja ealine struktuur on erinev. Gruppi kuulub ka mitu aastat vanemaid noormehi, keda võib juba nimetada noorkurjategijateks.

Kiusamise mõistes on viies klass üsnagi stressirikas. Aivari ümber koondunud kuni 3 poissi on sisuliselt tentsikud, kes pealiku tunnustuse nimel poevad või nahast välja. Samal ajal nad ei ole nii ründavad, mistõttu saan end nende eest mõnevõrra kaitsta.

Juba tollel ajal sain aru, et kiusamise mõju minule on mõneti vastuoluline. Ühest küljest olen muutumas ka ise vihasemaks, mis on vajalik omadus, et enda eest seista. Kasutan nn „vihast ja ülbet maski”. Teisest küljest tajun empaatiavõime kasvu ja arengut. Selle hulgas tõuseb teravalt esile kaastunne kui selline; tunnen siiralt kaasa õpilastele, keda kiusatakse. Nähtud situatsioonid omakorda õpetavad ja arendavad sind teist inimest mitmekülgsemalt mõistma. Tegemist on saatusliku osaga minu elulisest teerajast ning mõistmise oskus on olnud läbi elu. Ütleksin, et inimest on üsnagi lihtne mõista, kuid sõltuvalt persoonist, tema tegudega ei ole võimalik kuidagi nõustuda.

Novembri algus või keskel 1978. Teisipäev või kolmapäev. Klassis ennem eesti keele tundi. Hjalmariga on meil omavaheline positsioonivõitlus. Tema üritab mind kiusata, mille läbi teenida tunnustust Aivarilt ja teistelt klassikaaslastelt ning tõsta oma staatust. Mina jällegi tõrjun rünnakuid. Ta on minust vähemalt poole peajagu pikem ja üle kolmandiku võrra kogukam. Vastaseis läheb tuliseks ja viimaks ta lööb mind.

Mul ei ole plaaniski alla anda ja läheb kakluseks. Rakendan oma viimsegi jõuraasu ja oskused ning kargan talle turja. Lasteaias omandatud maadluskogemused tulevad marjaks ja suhteliselt hea vastupidavus on eeliseks. Minu südikus on talle ootamatu ja vähendab tema indu rusikatega vehkida. Me oleme enamvähem võrdsed, kuid minu poolt talle tekitatud näovigastused on tõsisemad, hästi nähtavad ning paranevad mitmeid nädalaid. Vahetult ennem tunni algust lõpetame ärplemise.

Endalegi üllatuseks tõmbub Hjalmar samm-sammult tagasi ja katsetused kiusata kaovad. Aivari kolmest kambajõmmist kaks muudavad minusse suhtumist ja togimised ning tõukamised lõppevad. Jääb ainult egokeskne mokakobin, mis edaspidiste kuude jooksul vaikselt hääbub. Kolmas grupiliige Alar vähendab mõnevõrra oma agressiivsust. Aivar hoopiski võimendab enda üleolekut, millega näitab, et ta on jätkuvalt kõva tegija.

Umbes 1979 aasta alguseks võtab kiusamine Aivari poolt veelgi tuure üles. Pidev kaitserežiimis olemine on väsitav ning püüan leida pääseteed. Aeg-ajalt veeretan mõtteid, et võib-olla on vajalik end ära tappa… Ja valu lõppeb… Kuigi, mulle ei ole täpselt selge, mil moel ideed realiseerida?


Mai lõpus või juuni alguses laupäeva õhtul on kodus isaga suurem konflikt ja tema jõhkrus ilmneb taas. Saan karmilt nuheldud. Tajun väga suurt ülekohut ja nördimust, et isegi kodus keegi mind ei mõista… Lähen välja aia taha mõtlema…

Mind valdab viha, protestivaim ja nõutus. Allumine isale või Aivarile on tõsiselt ära tüüdanud ning pead tõstab iseteadlikkus ja ego. Ma ei talu enam rusikavõimu! Üritan keerulist olukorda lahendada, kuid ei oska. Tahan kogeda inimlikku suhtumist, aga kuidas? Parim väljapääs näikse olema kodust ära joosta… igaveseks…

Püüan koostada põgenemisplaani… Mõtetes tekib üsna intensiivne sisekõnelus iseendaga… Tegelikult enese hingega, mida sel moel ei ole ammu kogenud. Esineb diskussioon, kus mina esitan väite või idee. Näiteks, millal ja kuhu põgeneda? Samal ajal hing esitab veenvad vastuargumendid, miks minu heietus ei ole hea. Ideede hulka kuulub, et kodust lahkuda viivitamatult, ööbida kuskil erinevates keldrites ja mõne päeva pärast võiks vaagida enda uputamist Harku järve…

„Vestlus” vältab ligi 1,5 tundi ja hinge oskus targalt väidelda on muljetavaldav. Väljas hämardub, hakkab jahe, nälg näpistab, jalad ja selg on püstiseismisest väsinud ning üsnagi vastumeelselt hiilin koju. Soe söök on ootamas ja olen rahul, et kodust jalga ei lasknud… Poleks nagu põhjust olnud…

Sellest päevast alates on hing aeg-ajalt minuga ja ilmutab end. Ma ei ole enam üksi! Tähelepanuväärse asjaoluna kriitilised sündmused aktiveerivad hinge ilmnemise ja tema eesmärk on tagada minu eksistents. Võib arvata, et saatuse tahtel…


Juuni esimene pool 1979. Tulevad meelde laused, mida lasteaiajuhata kunagi ütles…

22. ja 23. peatükis kirjutasin lasteaia lõpetamisest (mai lõpp 1974), kus juhataja peab kohaletulnutele kõnet. Toon taas välja lõigu jutumärkides, millest ta rääkis:

„…Olete teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles…”

Tõenäoliselt hing juhendab ja suudan täpselt meenutada Ella mõtteid, mida ta rääkis viis aastat tagasi 1974 aastal. Sõnumist innustatuna järgmisel või ülejärgmisel päeval (neljapäev või reede) istun jalgratta selga ja väntan teisele poole Harku järve. Lõunapaiku jõuan lasteaia juurde.

Aia tagant juhataja kabineti aknasse vaadates teda näha ei ole. Lastel on praegu uneaeg. Umbes 15 minutit endamisi arutlen, kas otsida Ella üles ja rääkida kiusamisest koolist või mitte. Tean, et ta on ainuke, keda usaldan ja kes aidata suudaks. Mitte kellelegi, ka vanematele ei ole varasemalt midagi rääkinud… Ei ole kedagi, kes minust aru saaks…

Julgus veab alt ja tagasihoidliku idee matan maha. Leian, et ma ei ole enam nii väike, et abi paluda. Küllap saan ise hakkama…

Neid ridu kirjutades selgub, et hing teeb maksimumi, et mind nendel keerulistel aegadel aidata. Mul esineb puhas taju ja kontakt enda hingega ning antakse juhised, kuidas parimal võimlikul moel käituda. Teha kõige sobilikum valik!

Siiski otsuste langetamisel eiran taju ja kasutan nö reaalses maailmas omandatud teadmisi. Konkreetsel juhul on mõistuse hallata väga piiratud info, mis sisuliselt tähendab, et aruraas on eksiteel. Esineb situatsioon – hinge erakordsed ja laiaulatuslikud teadmised versus sinu tilluke taiplikkus. Eeltoodust näeme, et valikuid on kaks. Tajul põhinev on esimene, et pean Ellale kõik ära rääkima, mis lahendaks probleemi kiiremini. Mõistusel rajanev on teine, et jätan kõik enda teada ning lasen jalga, mis viib väljapääsust kaugemale ja võib keerdsõlme süvendada.

Isiklikult arvan:

⌘ Puhas taju ja hinge poolt antav autentne soovitus ei eksi kunagi, vaid elu jooksul omandatud teadmised võivad alt vedada. ⌘

Küsimus on, kuidas tuvastada, kas soovitus on antud hinge poolt või kasutad oma mõistust? Teave, mis pärineb immateriaalsusest ja käesolevast reaalsusest ning on omavahel segatud, võib otsuse langetamisel samuti „segavaks” faktoriks olla.

Juhataja poolt 1974. aastal öeldud laused on prohvetlikud. Justkui ta teadis juba tol ajal, mis tulevikus juhtub ja pakkus pääseteid… Leian, et tegemist ei ole juhusega, vaid ettemääratusega ehk kõik on kõigega põhjuslikus ja mõjusas seoses. Täpse teoreetilise sõnastuse leiad teooria lehe 9. peatüki alt.


Kuuendas klassis (12 a) 1979-1980 koolikiusamine jätkub. Aivari kiusab avalikult ja tema kambaliikmed varjatult. Ahistamise võtete hulka lisandub sinu koolikoti peitmine, kotti prahi panemine, koti sisu põrandale tühjendamine, õpikute ja õppevahendite erikohtadesse peitmine. Aivari puhul ka jõuline riietest ja harvem juustest tirimine ning ründav mõnitamine ja alandamine. Või selline „pisiasi”, et kui soovid istuda, siis tool tõmmatakse ootamatult alt ära ja kukud põrandale. Kamba tegevust saadab närviline lõbusus ja naer.

Olen segaduses ja ei oska seisukohta võtta. Kamba aktiveerumine on ootamatu ning viiendas klassis paikapandud jõujooned enam ei kehti, on murenemas või muutumas. Üritan uue olukorraga kohaneda ja asuda taas nö totaalkaitsele.

Endine klassijuhataja EF häbimärgistab mind endiselt ja tema tunnis pean õpilastest ainukesena istuma tagumises pingis üksinda. Justkui hoiatav näide imelikust puuriloomast, kellest peaks ilmtingimata hoiduma. Seega EF käitumine on suunatud minu alandamisele, kuid HT oma hoopiski toetamisele.

Siinjuures lisan, et kuuendas klassis HT tunnis ma pingis üksi enam ei istu, vaid paremas reas Ainiga üsna ees. Tuleb kasuks ja omandan eesti keelt ning kirjandust paremini, mis pealegi pakub huvi.

Ilmselt oktoober 1979, teisipäev või kolmapäev. Pärast neljandat tundi jookseb Aivari kamp mulle selga ja kallavad odavat odekolonni peale. Alguses ma ei saa aru, millega tegemist, on mingi arusaamatus või hoopiski rünnak ja kus kohast lääge lõhn tuleb? Alles pärast viiendat tundi mõistan, et tüübid tegid „nalja” ning avastan, et mind on täis lastud. Odekolonni valamine ja kooliasjade peitmine kestab kuni reedeni. Kiusajate vastu on raske saada, sest ma ei oska toimuvast kindlat arvamust kujundada. Täpselt ei tea, kes sulle grupist selja tagant odekolonni peale valab ning ei näe, kes vahetunni ajal kooliasjadega inetult ringi käib?

Siiski teen proovi ning manan ette vihase ja mõneti ründava näo ning kasutan lauseid ja sõnu, mida varasemalt öelnud ei ole. Taktika mõjub ja suudan kolme kambajõmmi ikkagi mõnevõrra taltsutada. Samas mõistan, et olen juba üsnagi abitus olukorras…

Frustratsioon on tõusnud lakke ja nädalavahetusel katsun mõtetes leida mingisugustki selgust ja väljapääsu. Arutlen, kuidas peaksin käituma, et edaspidi võimalikult vähe pihta saaksin.

Järgmise nädala esmaspäeval kolm kambapoissi on rahunenud ja agressiivsuse tase langenud. Nad ei ole oma iseloomudelt järjepidevalt tasakaalutud ja sõjakad nagu Aivar on. Olen jõudnud järeldusele, et pean enda eest veel enam seisma, muidu lihtsalt murdun või kaotan kontrolli ja vigastan kedagi (mängin mõttega võtta kooli isa pussnuga kaasa). Enesekaitsena rakendan vastu ülbamist ja näitlen kukke, kes vajadusel nokaga virutab. Harva esineva füüsilise kontakti korral kasutan kaitseks nügimist ja tõuklemist. Ainult Aivarist ei saa jagu, temale olen sunnitud alluma ja taluma aegajalt tulevaid rusikahoope.


Mu ümber on piisavalt klassikaaslasi, kellega saab normaalselt suheldud. Samuti väljaspool kooli on kaaslased ja sõbrad. Füüsiliselt ma ei ole üksi ja ka mu hing toetab kõigiti. Annab väga hästi nõu, kuidas peaksin käituma, mida ja millal tegema või mis juhtumas on. Hinge abi kontekstis olen väga hoitud ja varasemalt öeldud, hinge huvi seisneb selles, et püsiksin elus. Seega:

⌘ Kui sul on aega ja tahet enda hingega olemiseks ning sellesse süüvimiseks, siis see ongi tähtis ja vajalik hingelise arengu seisukohalt. ⌘

Ometi mul puudub kõige lähedasem ja usaldusväärsem sõber, kellega rääkida avameelselt kõigest pisemate detailideni, oma muredest ja soovidest ning saada inimlikku toetust, soojust või abi. Tunnen end üksikuna ja ebavajalikuna… Aivari vastuoluline ja ründav käitumine lõhub mu vaimset tasakaalu väga palju ning süvendab alaväärsuskompleksi.

1979 aasta sügisel olen tegemas plaani, kuidas ennast ära tappa… Variantide all on 9-korruselise maja katuselt allahüppamine, liikuva bussi või veoauto ette jooksmine, enda pussitamine, poomine või elektriga tapmine. Kaalun erinevate versioonide vahel, plusse ja miinuseid, milline nendest oleks kõige kiirem ja valutum meetod…

Enesehävituslike kavatsuste võrdlemisel kasutan mõistust ning taju ja tunnetus puudub. Nendel hetkedel hingega kontakti ei ole ja nõuandeid ei saa. Ei ole väitlust nagu kevadel kui kodust ära joosta tahtsin. Täiskasvanuna analüüsides leian, et saatuse tahtel on teerajal märk, mida pean nägema ning kogema… Ja kogemus õpetab!

Novembri lõpp või detsembri algus. Kolmapäev või neljapäev. Pärast kooli. Vaimselt olen kokkuvarisemise äärel ja iga samm viib järgmiseni. Saan aru, et ma ei suuda enam võidelda. Aivari tohutu agressiivsus ja EF kalkuleeritud alandamine on jõudnud erakordselt kõrge määrani, mis tinglikus mõistes on maksimum, mida need inimesed nendel hetkedel välja mõelda suudavad ja on võimelised teostama.

Viimases kahes tunnis ja iseäranis teel koolist koju teen lõpliku otsuse, et tapan end elektriga ja see mõte rahustab mind… Korduvalt naeratan endamisi ja suur koorem langeb õlgadelt… Tajun vabanemist, võrratut vabadust ja kergust… Miskit ei lähe enam korda…

Närvilisus tuleb koju jõudes tagasi, süda ägedalt klopib ning muretsen ema pärast, mida ta minu surmast võiks arvata… Viivuks käib mõte läbi, äkki ei tapaks end ära… Panen toariided selga, otsin kapist ema metallist sukavardad ning lähen akna all asuva elektrikontakti juurde…

Põlvitan põrandale, et mind aknast näha ei oleks… Käed värisevad, kuid viimane otsus on langetatud… Olen valmis lahkuma… Torkan vardad elektrikontakti… Tekib elektriring ja keha läbistab tohutu ning kujuteldamatult kõva värin ja võimsad raputused… Südamerütm on oluliselt häiritud…

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

NB! Ei soovita mitte kellelgi enesetappu proovida! Vabasurm ei lahenda probleeme, vaid lükkab järgmisse elusse edasi! Kaasaegses Eestis on loodud suitsiidiennetus ning kindlasti on vajalik kohe ja häbenemata abi küsida!

32. PEATÜKK ⟡ Koolikiusamine ⟡

04.03.2022 olen jõudnud sinnamaani, kus sõjapinge ja -ärevus on teinud oma töö. Esineb südamekloppimine või kiire pulss, kõrgem vererõhk, söögiisu langus, unehäired, väsimus, teatud jõuetus ja valud rinnus. Teen otsuse, et alustan antidepressantide kuuriga kui muud enese hoidmise meetodid vilja ei kanna. Pinge tajumine on esinenud tegelikult juba detsembri teisest poolest ja jaanuarist vaikselt intensiivistub.

Alates 28.02.2022 hakkan info ammutamist samm-sammult piirama. Enese säästmine on vajalik, et mitte kokku kukkuda. Otsuse ravimeid võtta lükkan siiski edasi, sest pingelise teabe selekteerimine kannab vaikselt vilja. Eeltoodud sümptomid leevenevad. Seega uudistemahu ca 50% tarbimise vähendamine mõjub hästi. Ilmselt mõnevõrra vähendan veel, kuid see ei tähenda, et mitte midagi enam kätte ei saa. Saab ikka, kuid ületarbimine ei ole hea! Tuleb tähele panna, et infoga mitte kursis olemine sõda ära hoida ei suuda ja pead liiva alla peita ei ole mõistlik. Seetõttu tuleb teha võimalikult tarku otsuseid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et liigne info ahnitsemine sarnaneb DoS-ründele, kus arvuti koormatakse suure hulga päringute teel üle. Paralleeli toomine arvutiga on asjakohane. Erinevus seisneb ainult selles, et inimene teeb ise valiku. Rünnaku tõttu vajab arvuti mahulist putitamist, et töökorda seada. Samuti vajab inimene aega, et taastuda.


Kohanemine kooliga võtab aega. Lapsi on ühtäkki väga palju ja kõiki ei suuda korraga tajuda. Koolikohustuse tõttu oled sunnitud järjepidevalt suurtes klassides olema, mis omakorda tekitab sisepinget.

Mõningane sisepinge motiveerib end kokku võtma ja üha enam keskenduma füüsilises maailmas toimivate reeglite omandamisele. Teises klassis (1975-76) suudan enamike klassikaaslastega head ja sõbralikud suhted luua, välja arvatud Aivariga. Ta peab mind enda konkurendiks, kuigi oleme iseloomudelt väga erinevad. Teda häirib, et klassikaaslaste hulgas on mul palju suurepärased suhtluspartnereid, mistõttu tunneb end ebamugavalt. Ma ei saa aru, miks ma talle kogu aeg ette jään? Aegapidi mõistan, et tema huvi on olla dominant ja teisi enesele allutada.

Teises klassis aprilli viimane nädal või mai esimene nädal. Ilmselt reede. Ennem vahetunni lõppu, umbes kell 11:55. Aivar kutsub mind klassiukse taha ja virutab kaks korda rusikaga kõhtu, misjärel hingata ma ei saa. Taastumiseks pean end mõnevõrra koguma, kuid vastu lüüa ma ei julge… Tegemist on olulise osaga saatuslikust teerajast… Sellest hetkest alates saab alguse koolikiusamine…

Kui analüüsida, siis kõik, mis oli, pidi olema… Ja saatuse tahtel… Lüüa ma ei hästi osanud, kuid maadelda võinuksin. Võimalik, et mul oli jõudu rohkem, kuid agressiivsust jällegi kaugelt vähem. Aivari ettehoiatamata ja põhjendamatu rünnak lõi mu rivist välja.

Omapärase osisena pöördun mõttes koheselt oma hinge poole küsimustega, miks sündmus pidi juhtuma ja mida peaksin tegema, et enam sellised asjad ei toimuks? Paraku vastust ei tule… Teisisõnu asjad peavadki niimoodi minema…

Edaspidise mõne nädala jooksul, mis jääb koolivaheajani, muutub Aivar üha julgemaks. Kummalisel kombel hakkab ta sekkuma vestlustesse kui teiste kaaslastega sõbralikult lobisen. Tuleb seltskonda ja hakkab mind verbaalselt ning mentaalselt tõrjuma. Teda häirib, et tema tähelepanu ei saa, vaid hoopiski mina. Soovib, et temaga räägitakse ja mitte minuga… Ta ei ole osav suhtleja, vaid äärmiselt enesekeskne ning kontrolliv ja kaaslased temast lugu ei pea. Teisisõnu ta tahab minu suhted klassikaaslastega kaaperdada…

Tõrjumise järgmine element on nügimine ja tõukamine, mis ei ole küll igapäevane, kuid ikkagi esineb. Alguses teeb varjatult, kuid hiljem juba teiste ees. Aivar saab oodatud tähelepanu ja mina olen sunnitud vestlusringidest vaikselt taanduma. Ennem koolivaheaega olengi juba suhteliselt üksi ja eemale jäetud. Olen kammitsetud ja sigineb pelgus suhelda.


Pärast koolivaheaega. Kolmas klass (1976), 9 aastane. Esimest korda ma ei soovi kooli minna ja loodan, et Aivaril on suve jooksul kõik meelest läinud. Kooli teisel päeval algab togimine, tõukamine ja jala taha panemine taas pihta, ta on agressiivne ja vaenulik. Nädalate jooksul kinnistub üleolev ja ülbe suhtumine ning mõne kuu pärast lisandub klassikaaslaste ees narrimine, mõnitamine ning alandamine. Kannatan vapralt ära, kuid samm-sammult hakkan end alaväärsena tundma ning arvan, et Aivar kiusab mind seetõttu, et olen kuidagi teistmoodi või imelik… Sealhulgas õppeedukus langeb.

Sööklas sööb vahel mu lõunasöögi ära või rikub toidu, mistõttu koolilõunal enam käima ei hakka. Söögiisu on väga suur, kuid kiusamine on muutunud talumatuks. Mul on väga heameel kui ta koolist poppi paneb või haigeks jääb. Nendel päevadel on meeleolu üsna hea. Tunnen ka rõõmu kui õpetaja teda mõne koerustüki eest pragab või noomib kui suitsetamisega vahele jääb. Osava valetajana vingerdab keerulistest olukordadest sageli üsna libedasti välja.


Neljandas klassis (10 a) 1977-78 lisandub kiusamise regulaarsesse metodoloogiasse füüsiline vägivald. Mõni löök kõhtu, 1-2 tugevat obadust vastu õlavart või lõugu, võimas laks lahtise käega vastu põske. Uue klassijuhataja EF ees alustab Aivar minu osatamise ja mõnitamisega katsetusi ning õpetaja ei tee selleks takistusi. Räige kiusamine mõjub vaimsele tervisele kurnavalt ning enese säästmise huvides hakkan koolist mõne päeva või nädalate kaupa puuduma. Hinded reaalainetes lähevad veelgi alla. Klassijuhataja ei tee märkamagi, et mind kiusatakse, vaid tilgutab ka ise õli tulle. Näiteks palub tunnis mul püsti tõusta ja kommenteerib õelalt õpiedukust ning lisab alandavaid repliike. Või Aivar korraldab mu kiusamise sedamoodi, et EF saadab mind tunnist hoopiski ukse taha või mõnikord ka nurka seisma.

Ilmselt märtsi esimene pool 1978. Varsti on reede pärastlõuna. Kool tähistab vastlapäeva vastlakuklitega ja pika piduliku liuga, millest olen paar nädalat juba unistanud. Iseäranis pakuvad pinget maitsvad kuklid, mida poest ei saa. Viimases või eelviimases tunnis EF teatab, et mina vastlapäevale minna ei tohi, ka koju mitte. Pean koolis olema kui lapsed kelgutavad ja lustivad ning kuni ajani, mil koolipere metsast ja mäelt tagasi tulevad ning õpetaja mu isiklikult koju lubab. Juhul kui korraldusele ei allu ja ikkagi koolist lahkun, siis saan märkuse ja nädalaks pean peale tunde jääma.

Klassijuhataja suunise võtan vastu suhteliselt stoiliselt. Majas on rahulik ja vaikne ning närv puhkab. Suure kooli peale ei ole kedagi! Garderoobis ainult valvuritädi. Saan palju mõelda. Vaatan neljanda korruse koridori aknast välja kui õpetajad ja õpilased metsa poole liiguvad ning vajun oma mõttemaailma.

Tavapäraselt ma lõunat söönud ei ole ja hullu ei ole midagi. Olen kindel, et kuigi liugu laskma mind ei lubata, siis igale õpilasele ettenähtud kukli saan ikkagi kätte. Kas toob õpetaja kui mind koju laseb või saan sööklast kätte. Kukli nimel võiksin kannatlik olla!

Väljas on üsna leebe. Umbes +1 kuni 2 kraadi sooja ja tuulevaikne pilves ilm. Rõõmustan, et lastel võib üsna huvitav olla ja on tore, et kool sellise vahva ürituse on korraldanud. Ma ei tunneta viha, et osaleda ei saa ja hoopiski naudin iseolemise võlu. Vahel küll kaalun, kas lasta jalga, kuid pärast tunde jääda ka ei tahaks ning sunnin end vagusi olema.

Kell on juba poole viie kandis ja kedagi tagasi ei ole veel tulnud. Närveerin ning olen teadmatuses kui kaua veel koolis passima pean? Tunnen kergendust kui viie paiku näen paarikümmend inimest kooli poole tulemas. Enamik õpilasi on juba otse pärast üritust koju läinud.

Kõht on tühi ning hõrk ja pehme kukkel on mõtetes ja suu jookseb vett. Paarkümmend minutit ootamist, kuid klassijuhatajat ei tule… Kell hakkab lähenema poole kuuele ning väljas hämardub. Võtan koti ning asutan vaikselt söökla poole sättima. Olen kindel, et minu kukkel ootab mind sööklas kandikul…

Neljandalt korruselt esimesele vantsin võimalikult aeglaselt. Õpetaja EF ei ole mind ju koju lubanud, samal ajal kuklist ilma ka ei tahaks jääda. Seega ratsionaalne käik on saiake kätte saada ja seejärel otsustada, mis edasi teha.

Jõuan sööklaukse taha, kuid uks on lukus ja hingelistki ei ole… Olen tõsiselt pettunud ja kurb, et minu kukli on keegi ära söönud ja ma ei tea, kes see olla võiks… Võtan garderoobist riided ja olen viimane õpilane, kes koolist lahkub. Ainult paar õpetajat kiirustavad koos minuga majast lahkuma.

Järgmise nädala esmaspäeval pelgan, et EF võtab mu ette, et koolist loata lahkusin. Kartus on sees terve nädala ja viimaks mõttes hõiskan, et olen õpetajal meelest läinud ning pärast tunde jääma ei pea.


Klassijuhataja poolsed jätkuvad mõnitamised ja alandamised võtan vastu suhteliselt enesekindlalt. Peamine, et ta mind „istuma” ei jätaks. Suveni on ainult mõni kuu jäänud ja kannatan ära. Ma ei hooli, et mai lõpus või juuni alguses toimuvale ekskursioonile mind ei lubata ja jäetakse suvetööle. Olenemata tema suhtumisest austan teda. Ta on siiski õpetaja ja teab, mida teeb ning ma ei ole ka kõige eeskujulikum õpilane… Tollel ajal arvan, et olen erinevad “karistused” ära teeninud… Teisisõnu järjepidev eneseväärikuse mahasurumine on kandmas vilju.


Täiskasvanuna kümneid aastaid hiljem mõistan, et küsimus ei olnud minus ja kesises õppeedukuses, vaid autokraatses klassijuhatajas, kes nõudis täielikku allumist. Paraku näib, et ta nautis kiusamist ning soovis mind tasalülitada…

Aivari ja EF käitumismudel süvendas alaväärsuskompleksi ilmnemist, et ma ei ole väärtuslik ning ei kõlba mitte kuhugi. Tegemist on saatusega, mis suunas minu hingelist kujunemist. Paradoksaalsel kombel suur kiusamine suurendas minu kontakti enda hingega. Kuigi ma ei teadvustanud hinge olemasolu ega osanud selgitada, siis intuitiivsel tasemel sisekõnelus järjepidevalt esines. Järelikult tohutu negatiivne kogemus mõjus teismoodi positiivselt ehk iga olukord ja sündmus õpetab.

EF täna õpetajana enam ei tööta ning on hallipäise pensionärina aktiivne teises valdkonnas. Kindel, et minu isik on ka teda mõnevõrra mõjutanud. Ma ei oska öelda, mil moel, kuid tean, et tema üks vaieldamatu õppetund seisneb selles, et ta peab õppima andestust paluma… Olenemata, et ta tõenäoliselt mind enam ei mäleta.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin veebis otsingumootorit ja leidsin ta isiku koos fotode ja videotega üles. Ligi 45 aastat hiljem! Videosid ma ei vaadanud, vaid mõnda fotot, mis eelmisel kümnendil tehtud. Ja foto kõneleb… Visuaalsed komponendid – tema olek ja silmavaade võimendavad mu taju ja tunnetan tema praeguse elu mentaalseid detaile…

Ta on autokraat ja õel jätkuvalt, kuid osavam ning käitub varjatumalt… Kahjuks edasi jäine, suhteliselt südametu ja enesekeskne, vähese empaatiavõimega ning kurjuseseeme ei ole kadunud. Täna ta veel ei oskaks andestust paluda… Sellest tulenevalt tema õppetund seisneb, et kui tuleb aeg, siis ta peab alustama õpingutega, kuidas kahetseda…

Kas ma andestan EF poolt põhjustatud halvad teod? Kindlasti andestan, kuid praeguses elus mitte. Ilmselt ta sureb ennem kui mina ning ta hing läheb tagasi hingekoju immateriaalsusse. Tuleb ka minu kord kunagi minna, mil hingemaailmas taas kohtume. Tõusetub vältimatu teema, kas ta on õppinud siiralt andestust paluma või mitte? Kui jah, siis palun tal kogeda kõike seda sama valu, mida ta mulle põhjustas. Seejärel saan andestada, kuid varem mitte.

Ma ei vihka teda, vaid on põlgus, kuid sedagi mitte palju. Minu mättalt vaadatuna küpseb ta enda keedetud supis… Seega ta ei vääri minu tähelepanu ja sedagi ainult peatükki raames osaliselt.

On oluline hästi läbi mõelda, kas on mõistlik teha tegusid, mis teisi inimesi või olendeid (nt linnud, loomad jne) kahjustavad? Leian, et iga kurjuse kild su sees vajab tasakaalustamist ja kõik sõltub konkreetsetest situatsioonidest, mis omakorda põhineb saatuslikule rajale. Seetõttu pead vastutama varem või hiljem hingelisel tasapinnal; võimalik, et ka füüsilises-materiaalses kontekstis, mis selgub sinu elu jooksul. Hingeline vastutus on oma olemuselt tinglik ja tähendab, et saad oma veast viimaks aru. Vastutuse võtmisele järgneb vajadus osata puhtast südamest kahetseda ja siiralt paluda andestust. Selliseid asjaolusid kogeb enda elu jooksul iga inimene või hiljemalt immateriaalsuses tema hing. Pääsu ei ole ja peita ei saa. Tegemist on süsteemiga ja vältimatu seaduspärasusega mateerias, immateriaalsuses või ümbritsevas kõiksuses.

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

31. PEATÜKK ⟡ Sõda, hukatus ja surm õpetavad ⟡

Teen raamatu sisusse väikese ja planeerimatu muudatuse ning puudutan mõne sõnaga sõjaga seonduvat.

23.06.2014. Pirita. Fotograaf: Henry Küla

Aktiivne sõda Euroopas on suurendanud plahvatuslikult infohulka. Ilmselgelt on info vajalik, kuid juba varasemates peatükkides märgitult, peaks tegema valikuid, mida lugeda ja vaadata. Põhjaliku inimesena püüan alates neljapäevast 24.02 tutvuda tohutu ja mitmekesise teabega, et saada terviklikum pilt toimuvast niivõrd kuivõrd võimalik. Sinna sekka satub sõjapropagandat kui ka võltsinfot. Seega ma ei tee valikuid, vaid ahmin kõike sisse ja vaimsest energiast ca 90% kulub väga pingelisele sisule. Enesele aega ja tähelepanu sisuliselt ei jagu.

Ma ei ole varasemalt nii lähedalt massiivse sõja olemust kogenud. Pulss on tavapärasest natukene kiirem, vererõhk kõrgem ja söögiisu vähem. Hoomad suhteliselt terviklikult ja järjepidevalt seda mõõtmatut valu ning ängi. Seega püüad pinge kinni, mida omakorda võimendab loetu ja nähtu. Taaskord jõuame korratud teadmise juurde:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral. ⌘

Pühapäeva õhtuks 27. veebruariks 2022 on karikas täis ja enam midagi sisse ei mahu. Aju blokeerib teabevoo ja välised mõjutused. Järelikult aju on piiratud ressurss, samuti hing signaliseerib, et olen läinud üle piiri. Väga hea õppetund! Pean jätkuvalt õppima infot valima, et säästa ennast. Tean juba praegu, et õpinguid kannab edu, kuid millise aja jooksul, on teadmata.

Pärast blokki mõne tunni tunni pärast tekib vastupidine seisund ja vaimse keskendumisega suudan kutsuda esile taju eriliigi, mis loob nõrga ühenduse nn intelligentse teadvusega (IT). Isiklikult arvan, et kõiksus meie ümber sisaldab erinevaid materiaalseid ning mittemateriaalseid jms dimensioone, paralleelseid universumeid, erinevaid reaalsuseid ning määratlemata koosluseid, mille suhtelises keskmes on infodimensioon. Kõiksust tervikuna „haldab” intelligentne teadvus.

Eripärase tajuliigi tunnen ära, mida mäletan ühest kirkast unest 2006. aasta algusest, millest edaspidi. Omalaadne ühendus IT-ga mõjub jõudu tekitavalt kui ka rahustavalt ja tollel hetkel väga soovin, et minu poolt kogetav võimas hea energia laieneks kõikidele inimestele, kes Vene-Ukraina sõja pärast südant valutavad ning võigast Vene agressiooni ei poolda.

Paljudel või enamikel inimestel on omad meetodid, kuidas ühenduda temale teadaoleva nö kõige kõrgema jõuga, Jumalaga, vaimsusega vms, kes-kuidas mõistab, tunnetab ja nimetab. Maakeral elab ca 8,6 miljardit inimest ja igal ühel on oma isiklik teerada, mis sisaldab temale ainuomaseid tõdesid. Kõik teerajad ja tõed on vajalikud, et läbi eluliste kogemuste toimuks hinge täienemine.

Väita, et kellegi inimese tõde on vale, oleks ennatlik. Samal ajal kõikide tõdedega ei ole võimalik nõustuda ja asjakohane kriitika on lubatud. Seda kõike tegelik elu pakub. Konkreetsel juhul väljendub sõjana.

Olen püüdnud isekeskis arutleda ja mõtiskleda, mil moel võiks sõda inimesi mõjutada? Ilmselt kasutan mõistust, mis paraku on väga-väga piiratud ning mulle näib, et küsimusele vastamisel ma ei ole suuteline taju rakendama. Ometi intuitsioon võib esineda ka enesele teadmata.

Üldistatult ja inimkonda perspektiivis vaadeldes võib sõda või sõjad tingida edaspidise vägivalla vähenemise. Inimkonna teadaolevat ajalugu vaadates selgub, et sõdu on olnud palju, mis ühele poolele toob kaotuse ja teisele võidu. Üks astutud samm viib järgmiseni.

Kas inimkond on oma arengutasemel jõudnud sinnamaani või ei jõua kunagi, et vägivald väheneb, tarkus suureneb ja hinge olemasolu tõuseb üha kindlamalt esile või mitte? Kas Vene-Ukraina sõja lõppemine ja tulemus vähendab edaspidi vägivalda või mitte?

Ettemääratuse printsiibi alusel on sõja algus ja lõpp määratud, samuti tagajärg, mis omakorda on infona (energiana) kirjeldatud infodimensioonis. Kas jätkub ühiskondade vägivallaga allutamine või areneb enam rahu ja üksikisiku loov areng? Olenemata vastusest kõik tuleb niikuinii, mistõttu tavainimese seisukohast vaadatuna klammerdumine igasse sõjaga seonduvasse infokildu ei ole vajalik.

Kui võitjaks osutub Putini režiim, on tõenäoline, et vägivalla eskalatsioon maailmas jätkub. Sellisest arengust võib tuletada, et inimkond on alles oma tee alguses ja lootus, et tarkus, humanism ning rahu on levimas, osutub enneaegseks. Seetõttu tsivilisatsiooni edaspidine teekond on jätkuvalt erakordselt käänuline. Piltlikult igal käänakul toimub oluline konflikt või sõda, mis omakorda küll sisaldab õpinguid ja teadmisi, kuidas edasi liikuda; kuid kas teadmised on piisavad, et neid vastu võtta ja targemaks saada ning tuua inimene rahumeelse arengu juurde? Kas meeletu vägivald jätkub veel aastakümneid, sajandeid või enam, on keeruline oletada.

Vägivald iseenesest toob reaal-materialistliku maailmapildi intensiivselt esiplaanile ja tahapoole asetub hingelis-immateriaalne käsitlus. Seega kommunikatsiooni enda hingega ei ole soodustatud, mis omakorda tähendab, et inimese areng on takistatud. Üldistatult ta peab tegelema ellujäämisega ja enese kuulamiseks energiat napib.

Vaadates üksikisiku ja ühiskondade platvormilt, ma ei usu, et inimkonna eksistentsi mõte on end lõputult sõdadega koormata ja näiteks tuumasõja korral Maa hävitada. Samal ajal välistada ei saa põhjusel, et inimesed ju hävitavad end ja miks kogu Maa ei võiks kaduda?

Kui vaadata Maad näiteks kaugemalt, mõne kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni vaatepunktist ja Maa hukkub, siis tegemist on teadmisega, et meie siin, näiteks Orioni tähtkuju elanikud, oskame edaspidi olla targemad, et oma elu tuksi mitte keerata. Õpetus on silme all, mis juhtus Maaga kui inimesed tegid nii ja naa. Oluline on vaatepunkt, kus kohast jälgida! Kui lugeda teooriat, et kõik on kõigega seoses, siis ei saa eeldada, et Maa on sõltumatu üksus meie universumist või kõiksusest. Kõiksuses on kõik omavahel seotud!

Võib-olla tähistab võitu Lääne progressiivne ühiskond ja sellistel tingimustel oletan, et inimese vaimne areng saab suurema tõuke. Ei saa välistada, et Ukraina president Volodõmõr Zelenski esitatakse Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Vaimse arengu levik võib soodustada enese kuulamise oskust, mis on oluline intuitsiooni ilmnemisel ja hinge tajumisel.


Üksikisik areneb ning täieneb, mille aluseks on valikud. Iga inimene teab, milliseid valikuid ta kaalub ning millise otsuse langetab. Valikuid ei ole lõputult, mille summa on võimalik kokku arvutada. Järelikult ka kogu inimkond täieneb ning teeb valikud kindlas ajahetkes. Näiteks sekund, minut ja kuni teatud periood mahutab konkreetse arvu tehtud ning tegemata valikuid, mis määravad, kuidas ühiskond liigub. Saamegi teada ettemääratuse sisu, mis isiklikul arvamusel on kirjeldatud infodimensioonis (ID).

Väga põnev oleks teada, millisel moel ID-sse info tekib ja millal on tekkinud? Mulle näib, selle eest vastutab Intelligentne Teadvus (IT). Intuitiivselt panen suured tähed, kuid ma ei oska selgitada IT olemust. Mõistus jääb kohe hätta ja enese hingega kontakteerudes vastust ei tule. Küsimuses esinev „millal” on tõenäoliselt eksitav lähenemine, sest aeg on inimese väljamõeldis.

Alates 24.02 ja iseäranis 26.02 on raamatu lugemus suurenenud ning tagasiside on väga positiivne. Mul on siiralt heameel, et minu tagasihoidlikud kirjutised pakuvad Teile huvi ning puudutavad ühel või teisel moel. Suur-suur tänu!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

%d bloggers like this: