II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-29)

32. PEATÜKK ⟡ Koolikiusamine

04.03.2022 olen jõudnud sinnamaani, kus sõjapinge ja -ärevus on teinud oma töö. Esineb südamekloppimine või kiire pulss, kõrgem vererõhk, söögiisu langus, unehäired, väsimus, teatud jõuetus ja valud rinnus. Teen otsuse, et alustan antidepressantide kuuriga kui muud enese hoidmise meetodid vilja ei kanna. Pinge tajumine on esinenud tegelikult juba detsembri teisest poolest ja jaanuarist vaikselt intensiivistub.

Alates 28.02.2022 hakkan info ammutamist samm-sammult piirama. Enese säästmine on vajalik, et mitte kokku kukkuda. Otsuse ravimeid võtta lükkan siiski edasi, sest pingelise teabe selekteerimine kannab vaikselt vilja. Eeltoodud sümptomid leevenevad. Seega uudistemahu ca 50% tarbimise vähendamine mõjub hästi. Ilmselt mõnevõrra vähendan veel, kuid see ei tähenda, et mitte midagi enam kätte ei saa. Saab ikka, kuid ületarbimine ei ole hea! Tuleb tähele panna, et infoga mitte kursis olemine sõda ära hoida ei suuda ja pead liiva alla peita ei ole mõistlik. Seetõttu tuleb teha võimalikult tarku otsuseid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et liigne info ahnitsemine sarnaneb DoS-ründele, kus arvuti koormatakse suure hulga päringute teel üle. Paralleeli toomine arvutiga on asjakohane. Erinevus seisneb ainult selles, et inimene teeb ise valiku. Rünnaku tõttu vajab arvuti mahulist putitamist, et töökorda seada. Samuti vajab inimene aega, et taastuda.


Kohanemine kooliga võtab aega. Lapsi on ühtäkki väga palju ja kõiki ei suuda korraga tajuda. Koolikohustuse tõttu oled sunnitud järjepidevalt suurtes klassides olema, mis omakorda tekitab sisepinget.

Mõningane sisepinge motiveerib end kokku võtma ja üha enam keskenduma füüsilises maailmas toimivate reeglite omandamisele. Teises klassis (1975-76) suudan enamike klassikaaslastega head ja sõbralikud suhted luua, välja arvatud Aivariga. Ta peab mind enda konkurendiks, kuigi oleme iseloomudelt väga erinevad. Teda häirib, et klassikaaslaste hulgas on mul palju suurepärased suhtluspartnereid, mistõttu tunneb end ebamugavalt. Ma ei saa aru, miks ma talle kogu aeg ette jään? Aegapidi mõistan, et tema huvi on olla dominant ja teisi enesele allutada.

Teises klassis aprilli viimane nädal või mai esimene nädal. Ilmselt reede. Ennem vahetunni lõppu, umbes kell 11:55. Aivar kutsub mind klassiukse taha ja virutab kaks korda rusikaga kõhtu, misjärel hingata ma ei saa. Taastumiseks pean end mõnevõrra koguma, kuid vastu lüüa ma ei julge… Tegemist on olulise osaga saatuslikust teerajast… Sellest hetkest alates saab alguse koolikiusamine…

Kui analüüsida, siis kõik, mis oli, pidi olema… Ja saatuse tahtel… Lüüa ma ei hästi osanud, kuid maadelda võinuksin. Võimalik, et mul oli jõudu rohkem, kuid agressiivsust jällegi kaugelt vähem. Aivari ettehoiatamata ja põhjendamatu rünnak lõi mu rivist välja.

Omapärase osisena pöördun mõttes koheselt oma hinge poole küsimustega, miks sündmus pidi juhtuma ja mida peaksin tegema, et enam sellised asjad ei toimuks? Paraku vastust ei tule… Teisisõnu asjad peavadki niimoodi minema…

Edaspidise mõne nädala jooksul, mis jääb koolivaheajani, muutub Aivar üha julgemaks. Kummalisel kombel hakkab ta sekkuma vestlustesse kui teiste kaaslastega sõbralikult lobisen. Tuleb seltskonda ja hakkab mind verbaalselt ning mentaalselt tõrjuma. Teda häirib, et tema tähelepanu ei saa, vaid hoopiski mina. Soovib, et temaga räägitakse ja mitte minuga… Ta ei ole osav suhtleja, vaid äärmiselt enesekeskne ning kontrolliv ja kaaslased temast lugu ei pea. Teisisõnu ta tahab minu suhted klassikaaslastega kaaperdada…

Tõrjumise järgmine element on nügimine ja tõukamine, mis ei ole küll igapäevane, kuid ikkagi esineb. Alguses teeb varjatult, kuid hiljem juba teiste ees. Aivar saab oodatud tähelepanu ja mina olen sunnitud vestlusringidest vaikselt taanduma. Ennem koolivaheaega olengi juba suhteliselt üksi ja eemale jäetud. Olen kammitsetud ja sigineb pelgus suhelda.


Pärast koolivaheaega. Kolmas klass (1976), 9 aastane. Esimest korda ma ei soovi kooli minna ja loodan, et Aivaril on suve jooksul kõik meelest läinud. Kooli teisel päeval algab togimine, tõukamine ja jala taha panemine taas pihta, ta on agressiivne ja vaenulik. Nädalate jooksul kinnistub üleolev ja ülbe suhtumine ning mõne kuu pärast lisandub klassikaaslaste ees narrimine, mõnitamine ning alandamine. Kannatan vapralt ära, kuid samm-sammult hakkan end alaväärsena tundma ning arvan, et Aivar kiusab mind seetõttu, et olen kuidagi teistmoodi või imelik… Sealhulgas õppeedukus langeb.

Sööklas sööb vahel mu lõunasöögi ära või rikub toidu, mistõttu koolilõunal enam käima ei hakka. Söögiisu on väga suur, kuid kiusamine on muutunud talumatuks. Mul on väga heameel kui ta koolist poppi paneb või haigeks jääb. Nendel päevadel on meeleolu üsna hea. Tunnen ka rõõmu kui õpetaja teda mõne koerustüki eest pragab või noomib kui suitsetamisega vahele jääb. Osava valetajana vingerdab keerulistest olukordadest sageli üsna libedasti välja.


Neljandas klassis (10 a) 1977-78 lisandub kiusamise regulaarsesse metodoloogiasse füüsiline vägivald. Mõni löök kõhtu, 1-2 tugevat obadust vastu õlavart või lõugu, võimas laks lahtise käega vastu põske. Uue klassijuhataja EF ees alustab Aivar minu osatamise ja mõnitamisega katsetusi ning õpetaja ei tee selleks takistusi. Räige kiusamine mõjub vaimsele tervisele kurnavalt ning enese säästmise huvides hakkan koolist mõne päeva või nädalate kaupa puuduma. Hinded reaalainetes lähevad veelgi alla. Klassijuhataja ei tee märkamagi, et mind kiusatakse, vaid tilgutab ka ise õli tulle. Näiteks palub tunnis mul püsti tõusta ja kommenteerib õelalt õpiedukust ning lisab alandavaid repliike. Või Aivar korraldab mu kiusamise sedamoodi, et EF saadab mind tunnist hoopiski ukse taha või mõnikord ka nurka seisma.

Ilmselt märtsi esimene pool 1978. Varsti on reede pärastlõuna. Kool tähistab vastlapäeva vastlakuklitega ja pika piduliku liuga, millest olen paar nädalat juba unistanud. Iseäranis pakuvad pinget maitsvad kuklid, mida poest ei saa. Viimases või eelviimases tunnis EF teatab, et mina vastlapäevale minna ei tohi, ka koju mitte. Pean koolis olema kui lapsed kelgutavad ja lustivad ning kuni ajani, mil koolipere metsast ja mäelt tagasi tulevad ning õpetaja mu isiklikult koju lubab. Juhul kui korraldusele ei allu ja ikkagi koolist lahkun, siis saan märkuse ja nädalaks pean peale tunde jääma.

Klassijuhataja suunise võtan vastu suhteliselt stoiliselt. Majas on rahulik ja vaikne ning närv puhkab. Suure kooli peale ei ole kedagi! Garderoobis ainult valvuritädi. Saan palju mõelda. Vaatan neljanda korruse koridori aknast välja kui õpetajad ja õpilased metsa poole liiguvad ning vajun oma mõttemaailma.

Tavapäraselt ma lõunat söönud ei ole ja hullu ei ole midagi. Olen kindel, et kuigi liugu laskma mind ei lubata, siis igale õpilasele ettenähtud kukli saan ikkagi kätte. Kas toob õpetaja kui mind koju laseb või saan sööklast kätte. Kukli nimel võiksin kannatlik olla!

Väljas on üsna leebe. Umbes +1 kuni 2 kraadi sooja ja tuulevaikne pilves ilm. Rõõmustan, et lastel võib üsna huvitav olla ja on tore, et kool sellise vahva ürituse on korraldanud. Ma ei tunneta viha, et osaleda ei saa ja hoopiski naudin iseolemise võlu. Vahel küll kaalun, kas lasta jalga, kuid pärast tunde jääda ka ei tahaks ning sunnin end vagusi olema.

Kell on juba poole viie kandis ja kedagi tagasi ei ole veel tulnud. Närveerin ning olen teadmatuses kui kaua veel koolis passima pean? Tunnen kergendust kui viie paiku näen paarikümmend inimest kooli poole tulemas. Enamik õpilasi on juba otse pärast üritust koju läinud.

Kõht on tühi ning hõrk ja pehme kukkel on mõtetes ja suu jookseb vett. Paarkümmend minutit ootamist, kuid klassijuhatajat ei tule… Kell hakkab lähenema poole kuuele ning väljas hämardub. Võtan koti ning asutan vaikselt söökla poole sättima. Olen kindel, et minu kukkel ootab mind sööklas kandikul…

Neljandalt korruselt esimesele vantsin võimalikult aeglaselt. Õpetaja EF ei ole mind ju koju lubanud, samal ajal kuklist ilma ka ei tahaks jääda. Seega ratsionaalne käik on saiake kätte saada ja seejärel otsustada, mis edasi teha.

Jõuan sööklaukse taha, kuid uks on lukus ja hingelistki ei ole… Olen tõsiselt pettunud ja kurb, et minu kukli on keegi ära söönud ja ma ei tea, kes see olla võiks… Võtan garderoobist riided ja olen viimane õpilane, kes koolist lahkub. Ainult paar õpetajat kiirustavad koos minuga majast lahkuma.

Järgmise nädala esmaspäeval pelgan, et EF võtab mu ette, et koolist loata lahkusin. Kartus on sees terve nädala ja viimaks mõttes hõiskan, et olen õpetajal meelest läinud ning pärast tunde jääma ei pea.


Klassijuhataja poolsed jätkuvad mõnitamised ja alandamised võtan vastu suhteliselt enesekindlalt. Peamine, et ta mind „istuma” ei jätaks. Suveni on ainult mõni kuu jäänud ja kannatan ära. Ma ei hooli, et mai lõpus või juuni alguses toimuvale ekskursioonile mind ei lubata ja jäetakse suvetööle. Olenemata tema suhtumisest austan teda. Ta on siiski õpetaja ja teab, mida teeb ning ma ei ole ka kõige eeskujulikum õpilane… Tollel ajal arvan, et olen erinevad “karistused” ära teeninud… Teisisõnu järjepidev eneseväärikuse mahasurumine on kandmas vilju.


Täiskasvanuna kümneid aastaid hiljem mõistan, et küsimus ei olnud minus ja kesises õppeedukuses, vaid autokraatses klassijuhatajas, kes nõudis täielikku allumist. Paraku näib, et ta nautis kiusamist ning soovis mind tasalülitada…

Aivari ja EF käitumismudel süvendas alaväärsuskompleksi ilmnemist, et ma ei ole väärtuslik ning ei kõlba mitte kuhugi. Tegemist on saatusega, mis suunas minu hingelist kujunemist. Paradoksaalsel kombel suur kiusamine suurendas minu kontakti enda hingega. Kuigi ma ei teadvustanud hinge olemasolu ega osanud selgitada, siis intuitiivsel tasemel sisekõnelus järjepidevalt esines. Järelikult tohutu negatiivne kogemus mõjus teismoodi positiivselt ehk iga olukord ja sündmus õpetab.

EF täna õpetajana enam ei tööta ning on hallipäise pensionärina aktiivne teises valdkonnas. Kindel, et minu isik on ka teda mõnevõrra mõjutanud. Ma ei oska öelda, mil moel, kuid tean, et tema üks vaieldamatu õppetund seisneb selles, et ta peab õppima andestust paluma… Olenemata, et ta tõenäoliselt mind enam ei mäleta.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin veebis otsingumootorit ja leidsin ta isiku koos fotode ja videotega üles. Ligi 45 aastat hiljem! Videosid ma ei vaadanud, vaid mõnda fotot, mis eelmisel kümnendil tehtud. Ja foto kõneleb… Visuaalsed komponendid – tema olek ja silmavaade võimendavad mu taju ja tunnetan tema praeguse elu mentaalseid detaile…

Ta on autokraat ja õel jätkuvalt, kuid osavam ning käitub varjatumalt… Kahjuks edasi jäine, suhteliselt südametu ja enesekeskne, vähese empaatiavõimega ning kurjuseseeme ei ole kadunud. Täna ta veel ei oskaks andestust paluda… Sellest tulenevalt tema õppetund seisneb, et kui tuleb aeg, siis ta peab alustama õpingutega, kuidas kahetseda…

Kas ma andestan EF poolt põhjustatud halvad teod? Kindlasti andestan, kuid praeguses elus mitte. Ilmselt ta sureb ennem kui mina ning ta hing läheb tagasi hingekoju immateriaalsusse. Tuleb ka minu kord kunagi minna, mil hingemaailmas taas kohtume. Tõusetub vältimatu teema, kas ta on õppinud siiralt andestust paluma või mitte? Kui jah, siis palun tal kogeda kõike seda sama valu, mida ta mulle põhjustas. Seejärel saan andestada, kuid varem mitte.

Ma ei vihka teda, vaid on põlgus, kuid sedagi mitte palju. Minu mättalt vaadatuna küpseb ta enda keedetud supis… Seega ta ei vääri minu tähelepanu ja sedagi ainult peatükki raames osaliselt.

On oluline hästi läbi mõelda, kas on mõistlik teha tegusid, mis teisi inimesi või olendeid (nt linnud, loomad jne) kahjustavad? Leian, et iga kurjuse kild su sees vajab tasakaalustamist ja kõik sõltub konkreetsetest situatsioonidest, mis omakorda põhineb saatuslikule rajale. Seetõttu pead vastutama varem või hiljem hingelisel tasapinnal; võimalik, et ka füüsilises-materiaalses kontekstis, mis selgub sinu elu jooksul. Hingeline vastutus on oma olemuselt tinglik ja tähendab, et saad oma veast viimaks aru. Vastutuse võtmisele järgneb vajadus osata puhtast südamest kahetseda ja siiralt paluda andestust. Selliseid asjaolusid kogeb enda elu jooksul iga inimene või hiljemalt immateriaalsuses tema hing. Pääsu ei ole ja peita ei saa. Tegemist on süsteemiga ja vältimatu seaduspärasusega mateerias, immateriaalsuses või ümbritsevas kõiksuses.

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: