Viiendas klassis (11 a) 1978-79 määratakse meile uus klassijuhataja HT, kes on väga inimlik ja leebe ning suhtub minusse mõistvalt ning hästi. Olen meeldivalt loksutatud ja tema poolt antavat eesti keele ja kirjanduse tundi naudin õppeainetest enim. Ta ei soosi kiusamisi ja Aivar on sunnitud vähemalt tema tunnis tagasi tõmbuma. Just seepärast on ta pannud mind keskmisse ritta kõige taha üksi istuma, mille eest olen talle tänulik. Õpetaja on teadlik, et mõned klassikaaslased on minu suhtes vaenulikud ja ta soovib mind säästa niipalju kui võimalik.
Tegemist on vanusega, kus poistel on tekkimas kamba- ja grupivaim, mis on aluseks, et Aivari mõjusfääri kuulub aeg-ajalt kuni 3 kõige agressiivsemat poissi. On ju kambas julgem ja tal on võimalus etendada „tähtsat liidrirolli”. Füüsiliselt ta ongi vaieldamatu juht ning tema poolt sooritatava kiusamise ampluaa laieneb samm-sammult paljudele klassikaaslastele, sealhulgas tüdrukutele. Kui mõni poiss talle ei allu, siis annab peksa, korra või korduvalt. Järelikult tema tähelepanu jaguneb erinevate õpilaste vahel, mistõttu on mul vabamaid momente enam. Võib öelda, et ta on ebameeldiv tegelane.
Siiski on teatud seltskond julgeid poisse (3-4), kes tema ees mitte kuidagi ei paindu ja astuvad enda eest välja. Nad kuuluvad teise suurde kampa (ca 30 hingelist), kus on poisid paralleelklassidest, teistest koolidest ja ealine struktuur on erinev. Gruppi kuulub ka mitu aastat vanemaid noormehi, keda võib juba nimetada noorkurjategijateks.
Kiusamise mõistes on viies klass üsnagi stressirikas. Aivari ümber koondunud kuni 3 poissi on sisuliselt tentsikud, kes pealiku tunnustuse nimel poevad või nahast välja. Samal ajal nad ei ole nii ründavad, mistõttu saan end nende eest mõnevõrra kaitsta.
Juba tollel ajal sain aru, et kiusamise mõju minule on mõneti vastuoluline. Ühest küljest olen muutumas ka ise vihasemaks, mis on vajalik omadus, et enda eest seista. Kasutan nn „vihast ja ülbet maski”. Teisest küljest tajun empaatiavõime kasvu ja arengut. Selle hulgas tõuseb teravalt esile kaastunne kui selline; tunnen siiralt kaasa õpilastele, keda kiusatakse. Nähtud situatsioonid omakorda õpetavad ja arendavad sind teist inimest mitmekülgsemalt mõistma. Tegemist on saatusliku osaga minu elulisest teerajast ning mõistmise oskus on olnud läbi elu. Ütleksin, et inimest on üsnagi lihtne mõista, kuid sõltuvalt persoonist, tema tegudega ei ole võimalik kuidagi nõustuda.
Novembri algus või keskel 1978. Teisipäev või kolmapäev. Klassis ennem eesti keele tundi. Hjalmariga on meil omavaheline positsioonivõitlus. Tema üritab mind kiusata, mille läbi teenida tunnustust Aivarilt ja teistelt klassikaaslastelt ning tõsta oma staatust. Mina jällegi tõrjun rünnakuid. Ta on minust vähemalt poole peajagu pikem ja üle kolmandiku võrra kogukam. Vastaseis läheb tuliseks ja viimaks ta lööb mind.
Mul ei ole plaaniski alla anda ja läheb kakluseks. Rakendan oma viimsegi jõuraasu ja oskused ning kargan talle turja. Lasteaias omandatud maadluskogemused tulevad marjaks ja suhteliselt hea vastupidavus on eeliseks. Minu südikus on talle ootamatu ja vähendab tema indu rusikatega vehkida. Me oleme enamvähem võrdsed, kuid minu poolt talle tekitatud näovigastused on tõsisemad, hästi nähtavad ning paranevad mitmeid nädalaid. Vahetult ennem tunni algust lõpetame ärplemise.
Endalegi üllatuseks tõmbub Hjalmar samm-sammult tagasi ja katsetused kiusata kaovad. Aivari kolmest kambajõmmist kaks muudavad minusse suhtumist ja togimised ning tõukamised lõppevad. Jääb ainult egokeskne mokakobin, mis edaspidiste kuude jooksul vaikselt hääbub. Kolmas grupiliige Alar vähendab mõnevõrra oma agressiivsust. Aivar hoopiski võimendab enda üleolekut, millega näitab, et ta on jätkuvalt kõva tegija.
Umbes 1979 aasta alguseks võtab kiusamine Aivari poolt veelgi tuure üles. Pidev kaitserežiimis olemine on väsitav ning püüan leida pääseteed. Aeg-ajalt veeretan mõtteid, et võib-olla on vajalik end ära tappa… Ja valu lõppeb… Kuigi, mulle ei ole täpselt selge, mil moel ideed realiseerida?
Mai lõpus või juuni alguses laupäeva õhtul on kodus isaga suurem konflikt ja tema jõhkrus ilmneb taas. Saan karmilt nuheldud. Tajun väga suurt ülekohut ja nördimust, et isegi kodus keegi mind ei mõista… Lähen välja aia taha mõtlema…
Mind valdab viha, protestivaim ja nõutus. Allumine isale või Aivarile on tõsiselt ära tüüdanud ning pead tõstab iseteadlikkus ja ego. Ma ei talu enam rusikavõimu! Üritan keerulist olukorda lahendada, kuid ei oska. Tahan kogeda inimlikku suhtumist, aga kuidas? Parim väljapääs näikse olema kodust ära joosta… igaveseks…
Püüan koostada põgenemisplaani… Mõtetes tekib üsna intensiivne sisekõnelus iseendaga… Tegelikult enese hingega, mida sel moel ei ole ammu kogenud. Esineb diskussioon, kus mina esitan väite või idee. Näiteks, millal ja kuhu põgeneda? Samal ajal hing esitab veenvad vastuargumendid, miks minu heietus ei ole hea. Ideede hulka kuulub, et kodust lahkuda viivitamatult, ööbida kuskil erinevates keldrites ja mõne päeva pärast võiks vaagida enda uputamist Harku järve…
„Vestlus” vältab ligi 1,5 tundi ja hinge oskus targalt väidelda on muljetavaldav. Väljas hämardub, hakkab jahe, nälg näpistab, jalad ja selg on püstiseismisest väsinud ning üsnagi vastumeelselt hiilin koju. Soe söök on ootamas ja olen rahul, et kodust jalga ei lasknud… Poleks nagu põhjust olnud…
Sellest päevast alates on hing aeg-ajalt minuga ja ilmutab end. Ma ei ole enam üksi! Tähelepanuväärse asjaoluna kriitilised sündmused aktiveerivad hinge ilmnemise ja tema eesmärk on tagada minu eksistents. Võib arvata, et saatuse tahtel…
Juuni esimene pool 1979. Tulevad meelde laused, mida lasteaiajuhata kunagi ütles…
22. ja 23. peatükis kirjutasin lasteaia lõpetamisest (mai lõpp 1974), kus juhataja peab kohaletulnutele kõnet. Toon taas välja lõigu jutumärkides, millest ta rääkis:
„…Olete teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles…”
Tõenäoliselt hing juhendab ja suudan täpselt meenutada Ella mõtteid, mida ta rääkis viis aastat tagasi 1974 aastal. Sõnumist innustatuna järgmisel või ülejärgmisel päeval (neljapäev või reede) istun jalgratta selga ja väntan teisele poole Harku järve. Lõunapaiku jõuan lasteaia juurde.
Aia tagant juhataja kabineti aknasse vaadates teda näha ei ole. Lastel on praegu uneaeg. Umbes 15 minutit endamisi arutlen, kas otsida Ella üles ja rääkida kiusamisest koolist või mitte. Tean, et ta on ainuke, keda usaldan ja kes aidata suudaks. Mitte kellelegi, ka vanematele ei ole varasemalt midagi rääkinud… Ei ole kedagi, kes minust aru saaks…
Julgus veab alt ja tagasihoidliku idee matan maha. Leian, et ma ei ole enam nii väike, et abi paluda. Küllap saan ise hakkama…
Neid ridu kirjutades selgub, et hing teeb maksimumi, et mind nendel keerulistel aegadel aidata. Mul esineb puhas taju ja kontakt enda hingega ning antakse juhised, kuidas parimal võimlikul moel käituda. Teha kõige sobilikum valik!
Siiski otsuste langetamisel eiran taju ja kasutan nö reaalses maailmas omandatud teadmisi. Konkreetsel juhul on mõistuse hallata väga piiratud info, mis sisuliselt tähendab, et aruraas on eksiteel. Esineb situatsioon – hinge erakordsed ja laiaulatuslikud teadmised versus sinu tilluke taiplikkus. Eeltoodust näeme, et valikuid on kaks. Tajul põhinev on esimene, et pean Ellale kõik ära rääkima, mis lahendaks probleemi kiiremini. Mõistusel rajanev on teine, et jätan kõik enda teada ning lasen jalga, mis viib väljapääsust kaugemale ja võib keerdsõlme süvendada.
Isiklikult arvan:
⌘ Puhas taju ja hinge poolt antav autentne soovitus ei eksi kunagi, vaid elu jooksul omandatud teadmised võivad alt vedada. ⌘
Küsimus on, kuidas tuvastada, kas soovitus on antud hinge poolt või kasutad oma mõistust? Teave, mis pärineb immateriaalsusest ja käesolevast reaalsusest ning on omavahel segatud, võib otsuse langetamisel samuti „segavaks” faktoriks olla.
Juhataja poolt 1974. aastal öeldud laused on prohvetlikud. Justkui ta teadis juba tol ajal, mis tulevikus juhtub ja pakkus pääseteid… Leian, et tegemist ei ole juhusega, vaid ettemääratusega ehk kõik on kõigega põhjuslikus ja mõjusas seoses. Täpse teoreetilise sõnastuse leiad teooria lehe 9. peatüki alt.
Kuuendas klassis (12 a) 1979-1980 koolikiusamine jätkub. Aivari kiusab avalikult ja tema kambaliikmed varjatult. Ahistamise võtete hulka lisandub sinu koolikoti peitmine, kotti prahi panemine, koti sisu põrandale tühjendamine, õpikute ja õppevahendite erikohtadesse peitmine. Aivari puhul ka jõuline riietest ja harvem juustest tirimine ning ründav mõnitamine ja alandamine. Või selline „pisiasi”, et kui soovid istuda, siis tool tõmmatakse ootamatult alt ära ja kukud põrandale. Kamba tegevust saadab närviline lõbusus ja naer.
Olen segaduses ja ei oska seisukohta võtta. Kamba aktiveerumine on ootamatu ning viiendas klassis paikapandud jõujooned enam ei kehti, on murenemas või muutumas. Üritan uue olukorraga kohaneda ja asuda taas nö totaalkaitsele.
Endine klassijuhataja EF häbimärgistab mind endiselt ja tema tunnis pean õpilastest ainukesena istuma tagumises pingis üksinda. Justkui hoiatav näide imelikust puuriloomast, kellest peaks ilmtingimata hoiduma. Seega EF käitumine on suunatud minu alandamisele, kuid HT oma hoopiski toetamisele.
Siinjuures lisan, et kuuendas klassis HT tunnis ma pingis üksi enam ei istu, vaid paremas reas Ainiga üsna ees. Tuleb kasuks ja omandan eesti keelt ning kirjandust paremini, mis pealegi pakub huvi.
Ilmselt oktoober 1979, teisipäev või kolmapäev. Pärast neljandat tundi jookseb Aivari kamp mulle selga ja kallavad odavat odekolonni peale. Alguses ma ei saa aru, millega tegemist, on mingi arusaamatus või hoopiski rünnak ja kus kohast lääge lõhn tuleb? Alles pärast viiendat tundi mõistan, et tüübid tegid „nalja” ning avastan, et mind on täis lastud. Odekolonni valamine ja kooliasjade peitmine kestab kuni reedeni. Kiusajate vastu on raske saada, sest ma ei oska toimuvast kindlat arvamust kujundada. Täpselt ei tea, kes sulle grupist selja tagant odekolonni peale valab ning ei näe, kes vahetunni ajal kooliasjadega inetult ringi käib?
Siiski teen proovi ning manan ette vihase ja mõneti ründava näo ning kasutan lauseid ja sõnu, mida varasemalt öelnud ei ole. Taktika mõjub ja suudan kolme kambajõmmi ikkagi mõnevõrra taltsutada. Samas mõistan, et olen juba üsnagi abitus olukorras…
Frustratsioon on tõusnud lakke ja nädalavahetusel katsun mõtetes leida mingisugustki selgust ja väljapääsu. Arutlen, kuidas peaksin käituma, et edaspidi võimalikult vähe pihta saaksin.
Järgmise nädala esmaspäeval kolm kambapoissi on rahunenud ja agressiivsuse tase langenud. Nad ei ole oma iseloomudelt järjepidevalt tasakaalutud ja sõjakad nagu Aivar on. Olen jõudnud järeldusele, et pean enda eest veel enam seisma, muidu lihtsalt murdun või kaotan kontrolli ja vigastan kedagi (mängin mõttega võtta kooli isa pussnuga kaasa). Enesekaitsena rakendan vastu ülbamist ja näitlen kukke, kes vajadusel nokaga virutab. Harva esineva füüsilise kontakti korral kasutan kaitseks nügimist ja tõuklemist. Ainult Aivarist ei saa jagu, temale olen sunnitud alluma ja taluma aegajalt tulevaid rusikahoope.
Mu ümber on piisavalt klassikaaslasi, kellega saab normaalselt suheldud. Samuti väljaspool kooli on kaaslased ja sõbrad. Füüsiliselt ma ei ole üksi ja ka mu hing toetab kõigiti. Annab väga hästi nõu, kuidas peaksin käituma, mida ja millal tegema või mis juhtumas on. Hinge abi kontekstis olen väga hoitud ja varasemalt öeldud, hinge huvi seisneb selles, et püsiksin elus. Seega:
⌘ Kui sul on aega ja tahet enda hingega olemiseks ning sellesse süüvimiseks, siis see ongi tähtis ja vajalik hingelise arengu seisukohalt. ⌘
Ometi mul puudub kõige lähedasem ja usaldusväärsem sõber, kellega rääkida avameelselt kõigest pisemate detailideni, oma muredest ja soovidest ning saada inimlikku toetust, soojust või abi. Tunnen end üksikuna ja ebavajalikuna… Aivari vastuoluline ja ründav käitumine lõhub mu vaimset tasakaalu väga palju ning süvendab alaväärsuskompleksi.
1979 aasta sügisel olen tegemas plaani, kuidas ennast ära tappa… Variantide all on 9-korruselise maja katuselt allahüppamine, liikuva bussi või veoauto ette jooksmine, enda pussitamine, poomine või elektriga tapmine. Kaalun erinevate versioonide vahel, plusse ja miinuseid, milline nendest oleks kõige kiirem ja valutum meetod…
Enesehävituslike kavatsuste võrdlemisel kasutan mõistust ning taju ja tunnetus puudub. Nendel hetkedel hingega kontakti ei ole ja nõuandeid ei saa. Ei ole väitlust nagu kevadel kui kodust ära joosta tahtsin. Täiskasvanuna analüüsides leian, et saatuse tahtel on teerajal märk, mida pean nägema ning kogema… Ja kogemus õpetab!
Novembri lõpp või detsembri algus. Kolmapäev või neljapäev. Pärast kooli. Vaimselt olen kokkuvarisemise äärel ja iga samm viib järgmiseni. Saan aru, et ma ei suuda enam võidelda. Aivari tohutu agressiivsus ja EF kalkuleeritud alandamine on jõudnud erakordselt kõrge määrani, mis tinglikus mõistes on maksimum, mida need inimesed nendel hetkedel välja mõelda suudavad ja on võimelised teostama.
Viimases kahes tunnis ja iseäranis teel koolist koju teen lõpliku otsuse, et tapan end elektriga ja see mõte rahustab mind… Korduvalt naeratan endamisi ja suur koorem langeb õlgadelt… Tajun vabanemist, võrratut vabadust ja kergust… Miskit ei lähe enam korda…
Närvilisus tuleb koju jõudes tagasi, süda ägedalt klopib ning muretsen ema pärast, mida ta minu surmast võiks arvata… Viivuks käib mõte läbi, äkki ei tapaks end ära… Panen toariided selga, otsin kapist ema metallist sukavardad ning lähen akna all asuva elektrikontakti juurde…
Põlvitan põrandale, et mind aknast näha ei oleks… Käed värisevad, kuid viimane otsus on langetatud… Olen valmis lahkuma… Torkan vardad elektrikontakti… Tekib elektriring ja keha läbistab tohutu ning kujuteldamatult kõva värin ja võimsad raputused… Südamerütm on oluliselt häiritud…
Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.
NB! Ei soovita mitte kellelgi enesetappu proovida! Vabasurm ei lahenda probleeme, vaid lükkab järgmisse elusse edasi! Kaasaegses Eestis on loodud suitsiidiennetus ning kindlasti on vajalik kohe ja häbenemata abi küsida!
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 