Koolikiusamise mõju on mitmekihiline ja suunab sind tegevustele, mida saad individuaalselt sooritada. Sealhulgas arvan, et tegemist on saatuse poolt määratud käitumuslike mustritega.
Juuni keskel, pärast seitsmendat klassi 1981 (13 a) olen heal klassikaaslasel Eerol külas ning lobiseme maast ja ilmast. Äkitselt saan teada, et ta tegeleb pildistamisega… Olen üllatunud ja tekib wow-efekt, sest juba mitmeid nädalaid olen veeretanud mõtet, et võiks osata pilti teha…
Hingest käib „jõnks” läbi ja koheselt mõistan, et tegemist on minu teemaga… Tead, mis kuulub sulle! Siinjuures küsin, kus kohast täielik äratundmine tuleb? Kas tegemist on juhusega juhuste reas, kus Eero räägib täpselt sel ajal täpselt seda, mida kuulda soovin? Arvan, et juhus ei mängi rolli, vaid sinu saatuslik rada on ettemääratud ja detail antud rajast tuleb sulle lihtsalt meelde! Detail on seega fotograafia!
Pean ema mitmeid päevi veenma, et ta annaks mulle raha fotoaparaadi ostmiseks. Ta ei usu, et tegemist on tõelise huviga, vaid tavalise emotsionaalse puhanguga, mis tuleb ja läheb vastavalt meeleolule. Viimaks leebub ning seangi sammud Pärnu mnt 21 Tallinnas asuvasse poodi. Rahvast on vähe ja olengi fotoka Smena, 35 mm fotofilmi ning selle kasseti omanik.
Eero teeb koolituse. Kõik kohe meelde ei jää, kuid katsetamine võib alata. Tuleb hoolikalt valida, mida ja kuidas pildistada, et pilt ka välja tuleks. Eksida soovitavalt ei tohi, sest filmilindile mahub ainult 36 kaadrit.
Paari päevaga on film täis ja Eero näitab ette, kuidas käib filmilindi ilmutamine ja pimikus (vannitoas) fotode paberile panemine. Klassikaaslane elab Õismäel paneelmajas ning on võimalus vannitoast ajutine pimik teha – väike suletav ruum ja kraanist reguleeritav soe vesi ning kanalisatsioon on olemas.
Mina elan emaga vanas Vikimõisas, kus puudub kanalisatsioon, vesi on ämbritega toas ja pole väikest ruumi, millest pimik kujundada. Tähendab, tingimusi ei ole või kui ikkagi kuidagiviisi nuputada, siis peab väga palju vaeva nägema. Seetõttu tüütan Eerot ja kasutan tema heatahtlikkust ära. Arusaadavalt ta ajapikku tüdineb ning ärritub kui taas palun, et saaksime pilte ilmutada. Viimaks ma ei julge talle enam pinda käia ja piiran pildistamist.
Aasta hiljem 1982 kevadel saab ema sovhoosi poolt Laagrisse paneelmajja uue 3-toalise korteri ja juulis-augustis kolime Vikimõisast ära. Sügisel annab raha pimiku varustuse ostmiseks ning piiranguteta pildistamine ja ilmutamine võib jätkuda. Huviala kestab tänaseni.
Fotograafiast kirjutasin 27. peatükis, milles näitasin, et juba varases lapsepõlves 3 aastasena esinevad viited sinu saatuslikule teekonnale…
Õismäel Järveotsa teel veedan pärast kooli sageli aega. Seal elab sõber Andres kui ka palju poisse ja tüdrukuid, kelledega on hea läbisaamine.
Juuli teine pool 1981. Oleme poistega väljas ja keegi ütleb, et peame Urmast veel ootama, ta peaks varsti trennist jõudma… Teadsin juba kevadel, et käib trennis, kuid ei pööranud sellele kunagi tähelepanu. Visatakse nalja, et käib muskleid pingutamas…
„Muskleid pingutama” vms on huvitav fraas, mis tekitab tähelepanu ja paneb minu sees midagi liikuma. Sa oled kui seisev vesi, millesse visatakse väike kivike ning tekib virvendus. Õrn signaal kuskilt kaugustest jõuab sinu tavateadvusse ja signaliseerib midagi olulist.
Urmas on minust aasta vanem, poistest kõige tugevam ja silmnähtavalt turske. Tal on sõna otseses mõttes väga palju jõudu ja kui vaja midagi rasket sikutada, tõsta ning lükata, siis ainult Urmas saab hakkama. Me isegi vahel aasime, et tal on kolme poisi jõud, mida ta meile heameelega demonstreerib. Ta on rahulik, tasakaalukas ja sooja südamega poiss.
Umbes paari tunni pärast jõuab Urmas trennist tagasi, sööb kõhu täis, vahetab riided ja tuleb välja. Punt on koos ning lähme ringi kolistama. Kasutan võimalust ja pärin temalt trenni kohta aru. Ta natuke selgitab, kuid mitte väga palju. Uhkusenoot hinges täpsustab, et käib atleetvõimlemises…
Wow-efekt on taas saabunud! Eelnevalt esinenud õrn signaal võimendub kümneid või enam kordi ja saan aru, et tegemist on millegi väga tähtsaga. Peatükki kirjutades mainin, et tollel hetkel tundsin enda saatusliku raja ühe nüansi ära! Sul esineb hingemälu, mis kirjeldab sinu olemust vastavalt etteantud teerajale!
Liitsõna „atleetvõimlemine” ma varasemalt kuulnud ei olnud, ometi tunnen sõna ja tähenduse ära! Atleetvõimlemine on minu jaoks impulss või hingeline puudutus, kokkuvõtvalt sündmus, mis aktiveerib ja võimendab taju. Siinjuures toon välja teooria, mille sõnastasin 9. peatükis:
⌘ Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat. ⌘
Teine teooria, mille tõin välja 23. peatükis:
⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘
23. peatükis esitatud teooriast lähtuvalt „atleetvõimlemine” on muu komponent, mis tekitab impulsi ja loob ühenduse infodimensiooniga, kus on kirjeldatud sinu saatuslik rada. Terviklikku isiklikku saatust (elukäiku) ma teada ei saa, küll aga nüansi, milleks on regulaarsed treeningud jõusaalis.
Varasemates peatükkides räägitult arvan, et informatsioon meid ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse jms kõiksuse kohta on kirjeldatud infodimensioonis, kus aega ei eksisteeri ning kõik on olemas ühes ja samas hetkes. Eeltoodu kehtib ka inimese ja tema hinge kohta.
1. peatükis kirjutasin, kus olen 9-nädalane ja minu hing on kehast väljas ning tean tervikuna väikseimate seikadeni ema olnud eluteed ja tulevast saatuslikku rada. Kõik tema mõtted, emotsioonid ja sündmused läbi eluringi sünnist surmani on teada ning ei ole varjatud!
Püstitub küsimus: Kuidas on võimalik osaliselt või kõike enda või teise inimese kohta ette teada? Järeldus, et kuskil peab info olema, mille püüad kinni!
Paneme Urmasega paika, et järgmine kord kui ta trenni läheb, siis saame trenni juures kokku ja räägib treeneriga, kas mina ka saaksin osaleda. Urmase sõnul olen ma liiga noor ning mind ei pruugita saali lubada.
Juuli lõpp, ilmselt kolmapäev. Jõuan kaksteist minutit varem kui on kokkulepitud aeg kell 10:30. Päikeseline soe ilm. Trenn asub Tallinnas Tartu mnt 50 ja aknast näen, kuidas mehed hoolsasti liigutavad. Olen väga elevil! Aeg liigub teokiirusel…
Närvilisus ja rahutus suureneb, sest seltsikaaslast ei ole ikka veel näha. Teen otsuse, et ootan teda kella 11-ni… Paraku olen jätkuvalt üksi ning on tekkimas käegalöömise meeleolu ja iga minutiga eemaldun majast kuni poolteist meetrit. Olen hoonest juba umbes kolmekümne meetri kaugusel ning Urkit ikka ei ole… Pettumus on väga suur ning vastu tahtmist umbes kell 11:24 lahkun. Kaalun, kas üldse enam trenni sooviksin teha…
Mõne päeva pärast lähen taas Järveotsale ning küsin spordipoisilt, miks ta kohale ei tulnud? Urmas tunneb natuke ebamugavust ja ütleb, et tal oli tegemist. Lepime kohtumiseks uue aja kokku.
Jõuan umbes 10 minutit ennem määratud aega. Kolmapäev, 12. august 1981 kell 11:00 ja intuitsioon selgitab, et Urmas ei pruugi ka täna välja ilmuda. Olen suhteliselt enesekindel ja ootan teda 20 minutit. Puhas vaist on eksimatu!
Kardan, kuid otsustan ikkagi uksevahelt sisse piiluda. Arglikku poissi näeb lihaseline suur mees Sanja (mälu võib eksida) ja saab kohe matsule pihta. Kutsub mu julgelt sisse ja näitab treenerite ruumi kätte.
Ervin Liebert võtab mu viieks minutiks ette. Pabistan jubedalt ja pelgan, et trenni mind ei lubata. Küsimuste-vastuste voor ja lõpuks treener küsib, millal sooviksin treeningutega alustada…? Uhh… Tohutult raske kivi langeb südamelt ja vastan, et koheselt. Ervin küsib asjalikult, kas mul trenniasjad on kaasas?
Tallinna Atleetvõimlemise Klubi on esimene NSVL-s ja ENSV-s, mis toimib isemajanduslikul põhimõttel, et iga klubiliige peab maksma kuutasu. Emale ma palju selgitama ei pea ja tema finantseerib minu sportimist. Õpilastele on hinnaalandus ja summa oli vist 1 rubla ja 10-20 kopikat kuus.
Järgmisel päeval olen trennis ja esimese treeningkava teeb Arne Arro. Olen väga kõhnake ning kaalun kõigest 40 kilo, kuid aasta pärast olen juba 50 kilone. Esimestel aastatel juhendavad mind kolm meest – Arne Arro, Toomas Arro ja Ervin Liebert. Kuni sõjaväkke minekuni 1985 aasta oktoobris ma ei puudu mitte ühestki määratud trennipäevast! Välja arvatud juhul kui harva haige olen.
Urmast ma enam ei tülita ja trennis teda ka ei näe. Ajal, mil mina soovisin treeningutega alustada, mõlgutas tema hoopiski mõtteid lõpetamisest. Seetõttu ta kokkulepitud aegadel välja ei ilmunudki.
Kui lahata isiklikku saatuslikku konteksti, siis juba lasteaias pakub maadlemine huvi. Kolmandas klassis 9 aastaselt lähen sportvõimlemisse, sest tahan saada tugevaks, et hakata kiusajatele jõuga vastu. Trennis käin ebaregulaarselt ja poole aasta pärast lõpetan.
Talviti 11-13 aastaselt teen iseseisvalt treeninguid suusatamises.
12 aastaselt proovin kätt sportlaskmises. Olen vasakukäeline, kuid relv on mõeldud paremakäelisele, mis on minu jaoks väga ebamugav. Pean vastu ainult 2 nädalat.
10-12 aastaselt treenin end iseseisvalt vastavalt parimatele olemasolevatele teadmistele kergejõustikus – keskmaajooksus. Looduse poolt on kaasa antud suurepärased eeldused, mida soovin edasi arendada. 5-7 klassis (11-13 a) esindan kergejõustikus edukalt kooli ning loodan, et kekaõps viib mind kellegi treeneriga kokku… Ise ma ei julge õpetajat paluda ja ta ka ei taba minu salasoovi…
Elukoht Vikimõisas järve ääres pakub suviti igapäevaseid või sagedasi aktiivseid suplemisi ja ujumisi Harku järves.
Seega eelnevad sportlikud toimetamised on ettevalmistus selleks, et peaksin kuhugi jõudma. Jõusaalis käin saatuse tahtel regulaarselt tänaseni.
Väga negatiivse maiguga koolikius suunas mind erinevatele tegudele:
- Olla palju üksi ehk omandada mõtlemise oskuseid;
- Mõtlemine omakorda suunab sind kirjutama;
- Fotograafia on tavaliselt individuaalne ala, mis pakub hingelist ja vaimset rahulolu. Sõltuvalt olukordadest ka sügavaid hingelisi puudutusi, mis aktiveerivad ja võimendavad taju, mis loob paremad võimalused ümbritsevate valitud objektide või inimeste eripäraseks tunnetamiseks.
- Soov olla füüsiliselt tugev ja hakata vastu vägivallale suunab mind jõusaalis käima.
Selgub, et elulised sündmused mõjutavad sind ja juhatavad kõndima saatuslikul rajal. Toon välja teooria, mida käsitlesin 9. peatükis:
⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad. ⌘
Teooria sõnastus põhineb praktilistele elulistele ja hingelistele kogemustele ning tajule. Ilmselt paljud inimesed on suutelised enda elukäiku analüüsima ja leidma seoseid ning põhjuseid, miks elu kulgeb just niimoodi ja mitte teistmoodi.
Kaheksandas klassis 1981-82 (14 a) on koolikiusu nivoo mõnevõrra vähenemas. Aivar rusikatega enam ei vehi ja alandamist ei ole. Üleolev suhtumine ja mõõdukas mõnitamine on jätkuv. Olen natukene enesekindlam ja lasen paista välja, et vajadusel võin vastu lõugu anda kui keegi kipub liigselt ülbitsema. Tegemist on enesekaitse taktikaga, mis kannab kuust kuusse üha enam vilja. Teatakse, et teen trenni ja jõudu mul on. Siiski selline käitumismudel ei ole minule omane, mis on tüütu ja väsitav. Ma ei tunne end vabalt, kuid kool tuleb võimalikult valutult läbida.
Endine klassijuhataja EF on samuti pisut tagasi tõmmanud ja ma ei ole enam igapäevaselt tal hambus. Ilmselt on ta minust tüdinenud ja õppekoormus on tõusnud, mistõttu on ajapuuduses, et ühe õpilasega järjepidevalt mässata. Küll kirjutab päevikusse mõnuga pikki märkuseid ja väänab hinneteks ühtesid. Matemaatika on minu jaoks keeruline ja vajaksin täiendavat õpetamist ning selgitusi. Paraku ta nimme eirab mind, kuigi teab, et tema aines olen väga nõrk ning ei ole suuteline õhust kõike kinni püüdma. Lisaks ma ei julge ta käest abi paluda, sest ei talu tema alandavaid salvavaid repliike.
JS on ka kaheksandas klassis meie klassijuhataja. Pean temast lugu, kuid intuitsioon annab jätkuvalt märku, et ta on minu suhtes negatiivselt meelestatud. Antud teadmine tekkis juba varakult kuuendas klassis kui mul temaga kokkupuuteid veel ei olnud. Tajud, et midagi on valesti, kuid mõistus vastupidiselt ütleb, et kõik on korras, alust ei ole ju…
Maikuus 1982, reede. Päikesepaisteline ilm. Klassijuhataja tund on viimane. JS palub õpilastel tunni jooksul kirjutada oma tulevikuplaanidest. Kas soovitakse praegusesse kooli edasi jääda või vahetada õppeasutust? Tolleaegses süsteemis keskkool, tänapäevases mõistes gümnaasiumiaste. Kelleks soovime tulevikus saada?
Etteantud ülesannet võtan siira huviga. Kirjutada oskan ja tekst tuleb minu arvates sisutihe, ladus, aus ning inimlik. Toon välja, et soovin Kaarepere Sovhoostehnikumi (praegune Luua Metsanduskool) metsandust minna õppima ning erialaks valiksin metsavaht. Metsanduse huvi ei pea ma kaugelt otsima. Juba lapsena tajun taimi, puid ja loodust omamoodi hingestatult ning 12 aastaselt istutan esimesed kaks puud – kask ja pihlakas.
Järgmise nädala reedel klassijuhataja tunnis kommenteerib JS kõikide või enamike õpilaste kirjutisi, kuid minu oma mitte… Vahetult pärast tunni lõppu palub ta mul jääda. Lähme taharuumi, mis asub tahvli taga. Pabistan ja olen segaduses. Taju selgitab, et asjalood on viletsad, kuid mõistus ütleb, et õpetaja soovib mind julge ja puhtsüdamliku üllitise ning erialavaliku tõttu tunnustada.
JS esimesed laused on rasked… Ta teeb mind maha ja alandab… Jälgib puurivalt ja tähelepanelikult, kas murdun või mitte… Püüan jääda rahulikuks ja enda meeleolu mitte kuidagi reeta… Manan ükskõikse näo ette… Õpetaja ei saa aru, kuidas tema sõnad mind mõjutavad ning käigult kasutab erinevaid lähenemisviise – veenmine, mõnitamine, kaudne ähvardamine jms. Näide veenmisest:
„…Ma tean, et sa ei saa Kaareperes hakkama. Seal on väga raske… Usu mind, ma tean, mida räägin…”
Monoloog kestab umbes 15 minutit ning lõpuks saan tulema. Tunnen end reedetuna ja petetuna! Usaldasin enda parimad mõtted ja ideed õpetajale, aga ta kasutas mind jultunult ja põhjendamatult ära! Ma ei ole talle midagi halba teinud! Käinud korralikult koolis ja õppinud võimete piires. Väliselt õiglane klassijuhataja osutub hoopiski pahatahtlikuks inimeseks! Kuuendas klassis esinenud intuitsioon ei eksinud…
EF ja JS jätavad mind koos Arnoga suvetööle. Vastavalt matemaatikas ja füüsikas. Seega tähtajaks me kooli ametlikult ei lõpeta, mistõttu pidulikule lõpuaktusele meid ei lubata… Aktuse toimumise ajal saame juhuslikult Arnoga kooli juures kokku. Mõlemad oleme äärmiselt kurvad ja löödud ning me ei tea, mida edasi teha, täielik teadmatus. Olime tulnud kooli juurde, et saada selgust, kas ja millal meie tunnistused saame või kuidas peaksime edasi toimetama? Äkki keegi tuleb ütlema… Paraku infot meile ei jagata. JS suhtub meisse sisuliselt kui viimastesse jätistesse…
Mõni päev pärast aktust on lõpuekskursioon Pihkvasse ja Novgorodi. Minu jaoks oleks tegemist elu esimese klassiekskursiooniga… Mis siis, et viimasega ja seekord keeldu peale ei ole ka pandud… Võtan osa.
Põhiosas saab meenutada ainult pikka ja monotoonset bussisõitu. Jalutuskäiku Pihkvas, palju pildistamist ning öist telkimist metsas. Novgorodi me ei jõuagi, sest sajab lausvihma ja kõik koos otsustame, et keerame otsa poole tee peal ringi ning tuleme mõni päev varem Eestisse tagasi.
Tagasisõidul istun bussi tagumise ukse juures üksi ja tukun. Umbes poolteist tundi ennem Tallinna äratab mind miskit üles. Kõige tagumises pingireas lösutab kuuene Aivari kamp ja loobivad mind toidujäätmete ning prügiga. Irvitavad ja mõnitavad. Olen šokeeritud! Kambaga kiusamine oli viimati viiendas ja kohati kuuendas klassis. Ja nüüd viimasel päeval ning viimasel tunnil pean jällegi kannatama…
Nad proovivad mind igati kaklema provotseerida, et näha minu füüsilist võimekust. Olen treenitud ja suhteliselt tugev ning mul on piisavalt julgust, et nende igaühega eraldi vajadusel karvupidi kokku minna. Kaalun tõsiselt, et löön vähemalt ühel poisil nina veriseks, kuid intuitsioon annab selgelt aru, et seda nad ootavadki ning tahavad mulle kambaka teha… Ma ei mõista, miks nad minu karistusoperatsiooniks on välja valinud? Üks asjaolu on siiski selge. Soovitakse liidri tähelepanu ja temale meele järgi olla.
Üksi kuuele nokatsile vastu saada võrduks väga ebavõrdse ja eluohtliku lahinguga. Võtan kasutusele vana käitumisviisi ja annan mõista, et pean Andresele kõik ära rääkima… Neil ei ole pääsu, nopime nad ükshaaval üles ja esimeses järjekorras Aivari…
Selle peale tüübid kibedalt ja tehtult hirnuvad…
Kinnituseks lausun levinud vanasõna: „Kes viimasena naerab, naerab paremini”, mis selgitab, et Andrese tuntus ja tulivalus rusikaõigus on paljude Tallinna koolide õpilastele ning noorkurjategijate kampadele hästi teada.
Minu enesekaitsemeetod töötab. Poisid tõmbuvad natukene tagasi, kuid kambavaim ei kao ja hajus sõnadega nokkimine kestab kuni Tallinnani, mil buss koolini jõuab. Ennetamaks kambakat, tõusen pingilt julgelt püsti, ajan rinna kummi ja vaatan enamikele jõuguliikmetele ülbelt silma. Ütlen veelkord üleolevalt, et mitte kellelgi enam pääsu ei ole ja sisuliselt kõik on juba otsustatud…. Neil jääb üle ainult oodata, mil Andresega nende koduuksele koputame… Noormeeste võitlusvaim ja mokakobin on peaaegu kadunud…
Viskan koti selga ja sammun uhkel ning väärikal sammul kodu poole. Kordagi taha ei vaata.
Kaheksanda klassi lõputunnistuse saan pärast suvetööd ennem jaanipäeva. JS surub kätt, soovib jõudu ja annab dokumendid koos iseloomustusega. Tol ajal on süsteem, et iseloomustus kuulub kooli lõpudokumentide hulka, mis esitatakse uude kooli sisseastumisel.
Teel koju loen iseloomustuse mitu korda läbi… Närvivapustusest tingitult süda peksleb ning jalgades on nõrkus… Iseloomustus on väga kriitiline, ülekohtune, solvav ja halb. Minust on maalitud pilt, keda ma mitte kohe ei ole. Täielik ebaõiglus! Justkui oleksin a-sotsiaalsete eluviisidega saamatu ja ülirumal inimene jms. Tean, et sellise iseloomustusega on mul suured raskused ükspuha kuhu kooli sissesaamisega, rääkimata Kaareperest. Olenemata, et hinnete alusel oleksid uksed avatud.
Meeleheide on suur. Isa meiega enam koos ei ela ja läbisaamine ei ole kõige parem, siiski kaeban talle ära. Paps on täis jõulist otsustavust ja pärast jaanipäeva helistab kooli. Lepib JS-ga kohtumise kokku. Olen mures, et isa annab õpetajale peksa ja keelitan, et ta tema vastu kätt ei tõstaks…
Hommikul umbes kella üheteist paiku lähme koos koolimajja ja jään klassijuhataja ukse taha ootama. Poole tunni pärast tuleb isa rahulolevana välja ja annab mulle uue iseloomustuse, mille kohe läbi loen. Sisu on hea, millega võin rahule jääda!
Isa on eluliselt osav ja läbilöögivõimeline terve elu olnud. Ennem kohtumist uurib mu käest põhjalikult JS kohta ning kavandab oma taktikat temale lähenemiseks. Õpetaja üks nõrk koht on alkoholism. Ta on nn salajoodik, mida teavad-näevad kõik õpilased, kaasa arvatud kooli direktor. Tal peab igapäevaselt olema vähemalt 100 grammi sees. Tööpäeva lõpuks mõnikord ka kuni pool pudelit viina… Nädalavahetustel sageli enam. Õpilastena teadsime tema salaasju kui tagaruumis (tahvli taga) luurel käisime ja avastasime kapist mitmeid tühjasid viinapudeleid. Esmaspäeviti kooli tulles on tal sageli pohmell.
Paps vajutab õigele nupule ning altkäemaksuks võtab kaasa pudeli viina, mida poole tunni jooksul sõbralikult mekivad. Selle juurde käib ka lubadus, et hangib õpsile peatselt juulis ilmuva ENEKE sarja. Väärtuslikud raamatud, iseäranis entsüklopeedilised teatmikud on defitsiit, mille müük käib sealhulgas nö althõlma ehk mitteametlikult. Nõukogude aja eripära. Isa töötab ENSV Vabariiklikus Raamatukaubastuses ja kõikidele trükist ilmuvatele raamatutele on juba ennem lettidele ilmumist ligipääs.
Teel koju isa kirjeldab, et läbirääkimised klassijuhajaga läksid libedalt. Õpetaja oli väga rahul, et sõlmis kasuliku tehingu ning jääb ootama raamatuid, mida talle lubati… Paps ainult muigab ja vandudes lisab, et tunneb sedasorti mehi ning mitte kunagi nendega tegemist ei tee. Ta ei muretse talle lubatuid teatmikke… Sarkastiliselt ütleb: „Mingu ostku poest!”
Paari nädala pärast saadab JS mulle koju kirja, kus tuletab meelde, et raamatud on trükist juba ilmunud ja pean antud lubaduse täitma. 1-2 nädala jooksul saadab veel kaks kirja, mis sisaldavad juba ähvardusi. JS on osav manipulaator ning kardan, et tühistab mu iseloomustuse.
Õpetaja oma ähvardusi teoks ei tee ja vist ei oleks ka võimalik. Poest ilmselt raamatuid ei leia, sest vabamüügile need üldiselt ei jõua. Reeglina saad omanikuks ettetellimise alusel.
Tänaseni ma ei tea lõplikult, miks JS minu suhtes väga ebameeldivalt käitus. Kogesin tema kõige primitiivsemat ja tumedamat allhoovust. Saatuslikku rada arvestades võtsin klassijuhatajat kuulda ja kahtlesin endas ning Kaareperesse õppima ei läinud. Faktiliselt on tegemist otsese mõjuga, mis omakorda tingis selle, kuidas elulisel rajal edasi liikusin ja kus olen praegu.
Peatüki kirjutamise ajal kasutasin otsingumootorit ja avastasin, et ta oli tunnustatud ning lugupeetud pedagoog õpetajate ning õpilaste hulgas. Ta on mitmete füüsikaõpikute autor.
Klassikaaslane Eero suhtles JS-ga lähedalt kuni tema surmani 2007 aastal ja käis ka tema matustel. Eero sõnul suri ta alkoholist tingitud vaevustesse 53 või 54 aastaselt. Kui sündmusest vahetult pärast tema surma kuulsin, siis paradoksaalsel kombel tundsin teatud kergendust…
Ma ei ütleks, et olin inimese surma üle õnnelik, kuid hingerahu on parim määratlus. Minu seisukohalt vaadatuna oli vajalik, et ta omal ajal lubatuid raamatuid ei saanud ja saatuse tahtel suri varakult.
Siit joonistub välja, et meis kõigis on olemas positiivsed kui negatiivsed küljed.
Kooliajal suutsin Aivarit mõista sedamoodi, et kui talle kuuletun, siis saame hästi läbi. Ma ei allunud, mis tingis kiusamise ja tahtluse mulle järjepidevalt koht kätte näidata. Ta oli minu teatud isiksuslike omaduste peale kade. Samuti kadestas, et käin regulaarselt trennis ning arenen.
Täiskasvanuna hinnates arvan, et Aivar on psühhopaat. Ta on empaatiavõimetu sadist ja haiglaslik nartsissist. Patoloogiline valetaja ning egomaniakk. Kindlasti on tal positiivseid omadusi, mida mina siiski ei näinud.
Taaskord kasutan otsingumootorit ning püüan ta üles leida. Vanuse järgi sobituks temanimele mees ühe inimesega, kes töötab praegu taksojuhina. Ma ei ole kindel, kas tegemist on temaga.
Suur viha Aivari vastu lahtus umbes ajal kui sain 40 (2007). Seega ligikaudu 27 aastat hiljem pärast viimaseid kiusamisi. Välimuselt on ta tõenäoliselt palju muutunud ja ma ei tunneks teda enam ära. Viimati nägin teda 1982 aasta juunis kui kooli juures pärast ekskursiooni koju läksin.
Terekätt temale ei annaks ning ta ei pälviks minu tähelepanu. Mul ei ole võimalik talle praeguse elu jooksul andestada. Sealhulgas tajun, et ta oma tegusid ei kahetse. Olen kindel, et kunagi pärast tema surma jõuab ta hingelises arengus pika vinnaga tasemeni, mil on aeg andestust paluda. Minu tingimuseks oleks, et ta hing peaks kogema täpselt samasugust valu ja kiusamisest tekitatud problemaatikat sama kaua kui mina. Seejärel saan otsustada andestamise küsimuse. Paraku see hetk on veel väga-väga kaugel…
Aivari lähedane kambajõmm ja sõber Alar oli kooliajal mitmeid aastaid minu suhtes üleolev. Ainult mõned korrad virutas rusikaga. Seetõttu suhtun temasse suhteliselt neutraalselt, kuid okas on hinges. 1990 saan teada, et tema abikaasa (meie ühine klassiõde) sai autoavariis surma. Sellest hetkest alates suudan tehtud teod andestada, kuigi ma ei taju, et ta kahetseks minu kiusamist. Võib-olla saatus kaudselt hoolitses, et 23 aastase abikaasa hukkumine võib Alari kaastunnet ja mõistmist ligimeste vastu suurenda või avada silmi, et vägivald teps mitte hea ei ole.
Alar on edukas ettevõtja ja elu ning tervise juures. Viimati nägin teda 1982 juunis kui ekskursioonil olime. Esimest korda ilmutas unes veebruari viimasel ööl 2022 – ta oli minu suhtes tõrges. Tegelikus elus ma ei sooviks teda näha, suhelda või tegemist teha – kindel ei.
Aivari teised neli jõuguliiget ei vääri äramärkimist ning sisuliselt olid ajutised sabarakud. Nendest kaks jäävad üsna varakult elu hammasrataste vahele. Füüsiline ja vaimne nõtkus annab järgi, sest keskmiselt suurem alkoholilembus teeb oma töö. 90-ndate alguses teenivad leiba varastatud autode muutmise ja putitamisega. Nende pealikuks on ühe kuritegeliku grupeeringu pikaaegse vanglastaažiga löömamees, kes 90-ndatel „põhikohaga töötades” võtab Kadaka turu müüjatelt katuseraha vastu ja annab bande liidrile edasi. „Kõrvalärina” organiseerib kallite autode varguseid ning edasimüüki.
Meie klassist on võrsunud ka kaks rahvusvahelise tasemega retsidivisti, kellest varem rääkinud ei ole ning jätan nimed enda teada. Vahetevahel Eesti ja rahvusvaheline krimirubriik neist kirjutab.
1982 (14 a) vahetan kooli ja kogemus on näidanud, et kiusajatele peab kogu aeg süsteemselt vastu hakkama. Esimesed kuni 1,5 aastat uues klassis ongi mõningane võitlus enese eest rusikatega, sõnadega ja kavalusega. Suudan tagada hea läbisaamise enamike klassikaaslastega ning normaalne isiklik õpikeskkond on loodud. 10-nda klassi keskel on õpitulemused sedavõrd paranenud, et kuni kooli lõpetamiseni on mu nimi ja foto kooli autahvlil. Aitäh mõistvatele ja kannatlikele õpetajatele!
Armastus Katrini vastu ei ole kooliajal kuhugi kadunud. Ta on minu jaoks mõtetes alati olemas, kuigi kokkupuutepunkte meil ei ole. Tunne on suht-stabiilne, kuid paratamatult kindlas languses. Soojus hinges kannustab tutvuma ja suhtlema erinevate toredate naispoole esindajatega koolis ja väljapool. Enamikel juhtudel suudan nende hingelist põhiolemust tajuda, kuid pigem osaliselt. Tolle ajastu noormehel on soov „uut” armastust taas kogeda. Esineb intuitiivne teave saatuslikest komponentidest, mis käsitlevad just tundemaailma. Sa oled info kinni püüdnud ja proovid antud teadmisele tegelikus elus kinnitust leida.
Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 