Kummalisel põhjusel, kuid ilmselgelt saatuslikul rajal kõndides, tajud enda hinge lähedalolekut vähem või rohkem eluohtlikke situatsioone läbi elades. Kõige esimene eriti ohtlik olukord oli sünnitusmajas, millest kirjutasin 25. peatükis. Hinge ilmnemine toimus ka enesetapumõtete veeretamisel mai-juuni 1979 (11 a). Vahetult ennem suitsiidikatset november-detsember 1979 (12 a) ja pärast, mis on kirjeldatud 33. ja 34. peatükis.
Räägitult, hinge üks eesmärke on tagada sinu füüsilise keha eksistents ja elu. Tagamise üks meetodeid on, et hing ilmutab end, kõneleb sinuga ja toetab, jagab infot, mida nn tavaolukorras hankida ei ole võimalik vms. Sõltuvalt inimesest tajud hinge kirkalt või üldse mitte.
Hinge teine siht on aidata sind immateriaalsusse kui hakkad surema, reaalselt sured ja sellesse elusse enam tagasi ei tule. Üleminek füüsilisest olekust hingelisse on märkamatu või vaevu tajutav ning sa ei pruugi aru saada, et oled kehast lahkunud. Sõltub inimesest. Näiteks mina tean kui keha on surnud ning saad aru, et oled taas kordumatu igavikuline hing; siire ühest olekust teise on vaevumärgatav.
Isiklikult minule mõjub hinge ilmnemine emotsionaalselt ja vaimselt virgutavalt. Mida sagedasem on kontakt enese hingega, seda enam oled meeleliselt tundlik ja mõistad end laiahaardelisemalt. Järelikult eluohtlikel situatsioonidel on olnud mitmeid kindlaid rolle! Jällegi, sõltub indiviidist. Siiski ei soovita mitte kellelegi teadlikult kutsuda ette olukordi, kus su elu võib ohtu sattuda!
Sünnist kuni aastani 2006 jaanuar-veebruar (38 a) esineb kuni 25 eluohtlikku olukorda. Sünnitusmaja lugu iseenesest on väga erakordne ja ainulaadne ning erineb järgnevatest 24-st.
24-st kolme mäletan isiklikust vaatevinklist ja isa mõnevõrra teismoodi. Tegelikult üsnagi müstiline värk, sest mul on väga hea meetod, kuidas varjus olnud mälestused esile tõsta. Mäletamisest kirjutasin detailselt 21-25 peatükis.
„Esimene lugu.” Võimalik, et 1969 suvi, varsti 2 aastane. Olen vanematega Lõuna-Eestis onul ja tema naisel külas ning ühiselt pannakse nende elukohas tapeeti seina. Mul on võimalus liimiga kokkutehtud tapeedipaanidel korduvalt liugu lasta. Siit edasi olulisi mälupilte ei esine. Hilisemas elus räägivad vanemad sageli, iseäranis isa, et tapeetimisega samal päeval mängisin ka onu autos ja lükkasin käigu välja ning auto veeres tiigi poole. Onu sai õigel ajal jaole ning õnnetust ei toimunud.
Põnev on asjaolu, et läbi lapsepõlve püüan autoga olnud sündmust tihti meenutada, kuid pingutustest hoolimata mitte midagi meelde ei tule. Ka tänapäeval uut infot esile ei tõuse. Miks esineb mäluauk, ma öelda ei oska. Pigem võis olla hoopiski nii, et istusin onu süles ja lubati tiigi lähedal rooli hoida… Vanemad võisid olukorda romantiseerida ja teha huvitavamaks ning ajaga lugu teisenes, mistõttu detaile ma meenutada ei suudagi.
„Teine lugu.” Ilmselt 1969 september või oktoober. 2 aastane. Jalutame isaga Vikimõisa kandis. Ronin ühte auku ja uudistan, mis seal sees on. Omapära seisneb selles, et augus olles on hing kehast väljas ja minu selja taga umbes 1,5 meetri kaugusel ning jälgib minu toimetamisi. Isa hõigub kiirustama ja jooksen talle järgi. Hilisemas elus väidab isa mitmeid kordi, et kukkusin postiauku ning kadusin kuhugi ära. Seega samast sündmusest on kahe inimese erinevate detailide mälukaadrid.
„Kolmas lugu.” Isa tuleb lasteaeda jalgrattaga järgi. Ilmselt 1972 mai, veel 4 aastane. Sõidame koju ja mina istun taga pakiraamil. Kallur läheb meist lähedalt mööda ja isa sõnul kukub kastist suur kivi teele. Paps ütleb, et oleksime surma saanud. Siiski kivi ma ei näe ja hing mitte midagi eluohtlikku ei tuvasta. Võib-olla isa ärritus, sest veok ei hoidnud mõistlikku distantsi ja vihaga prahvatas, et oleks kiviga pihta saanud jms. Ehk mõistus andis talle just sellise info nagu soovis, kuid leian, et situatsioon ei olnud kriitiline.
Isa on läbi elu liialdanud või valetanud või mäletab teistmoodi. Ta esineb väga andekalt, loominguliselt ja elutruult, suurepärane lauluhääl (dramaatiline tenor), mistõttu ta võinuks elukutselt olla armastatud karakternäitleja või tunnustatud ooperitäht (praeguses elus ta ei ole seotud näitlemisega ega laulmisega). Seetõttu tema sõnadesse tasub alati suure kahtlusega suhtuda. Sündmuste kirjeldusest selgub ja mul puudub taju, et tegemist oleks olnud millegi ohtlikuga. Seetõttu eeltoodud lugude numeratsioon on tinglik ning jutumärkides.
Eluohtlike situatsioonide loetelu (lühimärkmed) olen pannud kirja sügisel 2021 kui on olnud käsil tõsised ja produktiivsed meenutamise protsessid. Nende hulgas äsjatoodud kolm lugu, mis mälusoppides sobramisel peatüki kirjutamise ajal tasandusid tavapärasteks elulisteks toiminguteks. Mälestused koosnesid segamini minu ja kunagi isa poolt öeldud lausetest, mis tõe huvides tuli nüüd lahti lüüa ja üksteisest eraldada. Omalaadne tegevus nõudis aega ja korralikku pingutust ning tegelikus elus olnud kaadrid asetusid tõenäoliselt õigesse järjestusse. Mõningase analoogiana võiks märkida Venemaa propagandat ja ajupesu, mida nn keskmine Venemaa elanik usub, mis tekitab tema mõtlemises ja iseendaks olemises suhteliselt suure sürreaalse kaose. Selekteerimaks valedejadast välja tõde on tohutult keeruline, milleks võib kuluda palju inimpõlvi.
Taaskord nimekirja mitmeid kordi lugedes ja seikasid meenutades selgub, et nendest mõned on pigem ohtlikud ja hinge ilmnemist ei ole toimunud. Jõuan järeldusele, et täpsustatud andmetel on sünnist kuni 2006 aasta jaanuari-veebruarini olnud 16 eluohtlikku olukorda. Harutan need järjekorras lahti.
Esimene lugu sünnitusmajas. Loe 25. peatükki.
Teine lugu. Ilmselt 1971 28. august laupäev või 04. september laupäev, 4 aastane. Mõnevõrra tuuline ja poolpilves ilm. Umbes +15 kuni +17 C. Kella 11:00 paiku. Hommikusöök on söödud ja aeg minna välja mängima. Võtan kolmerattalise jalgratta ja lähen maja kõrval asuvasse sõudebaasi. Seal on alati väga huvitav. Onud ja tädid sõidavad süstadega, inimesi on suhteliselt palju ja meeldib, et minust hoolitakse kui rattaga ukerdan. Sageli naeratatakse ning antakse teed.
Sõidan tavapärast ja tuttavat teed pidi sillale, et näha lähemalt, kuidas sportlased askeldavad. Sillalt on ka hea ülevaade Harku järvele. Sild koosneb kahest osast. Esimene puidust osa toetub maal asuvale betoontarindile ja on viidud puitpostidel ca 10 meetri ulatuses vette. Teine puidust sillaosa on ujuv, mis on paigutatud tünnidele. Tünnid põhja ei vaju ja sedamoodi saadki sillal käia.
Kaks sillaosa ei ole täna omavahel püsivalt seotud, vaid on umbes 1 meetrine vahe. Olen pettunud, et tuul on kaks silda üksteisest eemale lükanud ja järvepoolsele osale ma ei pääse. Vahe on sedavõrd suur, et ei riski hüpata ja teisalt ratast ka teisele poole tarida ei saaks.
Jään mõtisklema ja ootele, äkki keegi aitab mind teisele poole. Ma ei julge ka abi paluda. On üsnagi kentsakas, et ae onu, tõsta mind palun koos rattaga teisele sillale… Koju ei soovi samuti minna, päev on alles alanud.
Leian, et kui rattaga kahe silla vahelt vette uhaksin, küllap siis keegi mind veest välja tõmbab ja teisele sillale tõstab. Tean täpselt, et mind aidatakse veest välja…
Varsti tuleb teisele sillale noormees kanuu või süstaga ning teeb ettevalmistusi sõitu minekuks. Ta on minu lähedal vasakut kätt.
Mõeldud tehtud! Sõidan vette ja kohkun… Ma ei osanud arvestada, et vees on väga ebastabiilne ja täiesti teistmoodi olukord ning ühtäkki kipub ratas kiiresti sügavikku kaduma… Eeldasin, et ainuke muutus ongi selles, et istun jätkuvalt sadulal ja toetun rõõmsalt käepidemetele ning vesi on põlvini, nabani, rinnuni või kaelani, kuid mitte üle pea… Mind tõstetakse lahvandusest kenasti välja ja pannakse teisele sillale…
Paraku vesi on sügav ja ma ei taha, et väga oluline ratas ära kaoks… Vasaku käega hoian lenksust kinni ja samal ajal muretsen, et müts võib peast ära kaduda. Seetõttu parema käega hoian peast ja mütsist kinni…
Hetkega kaon vee alla ja hing ilmutab ning selgitab, et tegemist on eluohtliku olukorraga ning on uppumise risk… Samal ajal annab teada, et mind päästetakse… Eelnevalt mainitult kordan üle, et hinge üks ülesandeid on tagada sinu eksistents.
Teadmine, et mind aidatakse muudab mu täiesti rahulikuks ja passiivseks, võib-olla isegi apaatseks… Ma ei rabele, intuitiivselt ja instinktiivselt hoian hinge kinni. Silmad on avatud ning näen, kuidas sügavamale vajudes valgus väheneb ja ümbrus muutub hämaramaks… Tekib omalaadne suur rahuseisund, kus kontakt enda kehaga jääb tahaplaanile ja keskendud enese hingele. Sisuliselt on tegemist suremise protsessi algusega ja pehme üleminekuga füüsilisest maailmast immateriaalsesse dimensiooni.
Tähelepanuväärne on, et üleminekufaasis inimese kehale ja ajule mõistetav lineaarne aeg piltlikult määratledes hakkab peatuma või kaduma ning tajud, et ajal puudub sinu jaoks edaspidi tähendus. Ehk immateriaalsuses aja mõistet ei eksisteeri ja kõik on vajadusel olemas ühes hetkes või loendamatutes momentides. Hetke kui sellist võib venitada lõputult avaraks ja suureks.
Vee all olles kogen ja mõistan ennast ning ümbritsevat füüsilist kui ka immateriaalset maailma oluliselt laiemalt. Võib väita, et justkui oleksin pingeliselt mitmeid päevi eripäraseid õppetükke omandanud ja teinud edukalt eksami! Teisisõnu sa oled ühenduses oma igavikulise hingega ja sulle on avatud tohutult suur võimete ning teadmiste varamu.
5-7 sekundi pärast krabab keegi mind jopest… Vaikelu katkeb ja hakkan meeletult rabelema ning soovin tundmatust segajast vabaneda… Hoian lenksust kramplikult kinni, kuid käes jaksu ei ole ja ratas vajub oma teed…
Mind tõmmatakse veest välja… Visklen ja protesteerin nagu kala kuival… Parema käega hoian jätkuvalt peast ja mütsist kinni…
Jalad ei ulatu sillani ja sedamoodi noormees mind jopest kõvasti kinni hoides kiirustades maale tiribki. Rapsin visalt ja ei saa aru, mis toimumas on… Miks mind lahti ei lasta ja miks silla teisele osale ei panda… Olen suures segaduses…
Ilmar Ruhno (29.12.1926-01.03.2008) on sõudebaasi direktor alates 1956-ndast aastast. Otseteed tema kabinetti mind viiaksegi. Loomulikult tean, kellega on tegemist. Ta on tõsise range olemisega tugeva häälega meesterahvas, kellest peetakse lugu ja kord on majas. Kardan, et ta hakkab minu peale karjuma, olen ju pahandust teinud…
Ilmar teab mind, kuid moe pärast küsib, kes ma olen, kus elan jms. Ta on üsnagi rahulik ja sõbralik, kuid tunnen end väga ebamugavalt. Riided tilguvad ja kabineti laudpõrandal on suur veeloik. Viimaks küsib, kas saan ise koju või peaks mind aitama? Mul on heameel, et saan tulema.
Kodus pelgan samuti, et ema hakkab tõrelema, et vette kukkusin… Emps on hoopiski väga hooliv ning kamandab mind teki alla sooja. Jään sügavalt magama. Ligi nelja tunni pärast teen silmad lahti.
Muretsen, et isa saab mu peale pahaseks, et olin hooletu ja jalgratta ära kaotasin… Üsna pea selgub, et ratas on järvest juba välja sikutatud ning kuuri all. Ei mingit riidu ega kurjustamist!
Järgmisel päeval või järgmisel nädalavahetusel või nendel päevadel on sõudebaasis pidulik rivistus ja kõne, masti heisatakse ENSV lipp. Noormeest, kes mu elu päästis, tunnustatakse aukirja ja transistorraadioga. Kõnet peab Tallinna linna, vabariigi või EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) esindaja. Sündmust kajastab ajakirjandus.
Kirjalikus formaadis ilmub lugu mälu järgi ajalehes „Rahva Hääl”, mida esmakordselt loen kui juba koolis käin. Kahjuks tänaseks on ajaleht kadunud. Peatüki kirjutamise ajal ei ole aega raamatukokku minna, et kontrollida kuupäevi ja lugeda artikkel taas läbi. Võimalik, et mälu eksib ja kuupäevad paigutuvad ümber ning ajalehe nimetus on hoopiski teine.
Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 