Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

41. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, neljas ja viies lugu ⟡

Reedel 17. augustil 1973 pärastlõunal umbes kella kahe ja kolme vahel. Täispäike või vähene pilvisus, õrn tuuleke, sooja varjus ca +22 kuni +24 C. Täna on minu sünnipäev ja saan 6 aastaseks, mistõttu isa tuleb töölt varem koju. Emal on puhkus.

Ootan pingsalt ja olen kannatamatu, millal sünnipäeva hakkame tähistama?! Vanemad teevad ettepaneku, et lähme järve äärde päevitama ja ujuma. Harva saame koos päiksevanne võtta ja supelda, mistõttu olen väga elevil. Järve kallastel on väga palju inimesi pikutamas ja aega mõnusasti veetmas. Põhiliselt on tuldud Mustamäelt. Paarisaja meetri kaugusel majast otsime vaba murulapi ja sätime päevituslinad maha. Ema läheb kohe ujuma ja jääme isaga kahekesi.

Alles nüüd soovib isa mulle sünnipäeva puhul õnne ja asjalikult pärib, kas ootasin väga sünnipäeva? Olen väga loksutatud, et issile viimaks meelde tulin ja minu vastu huvi tunneb! Mõne aja pärast tuleb ka ema ja naudin meie vahvat seltskonda! Mul on huvitav! Varsti on meie kord isaga vette minna. Issi ujub ja mina hullan, sest ujuda veel ei oska.

Vees hakkab üsna kiiresti külm ja jooksen empsi juurde tagasi. Päike hellalt paitab ning värin ja hammaste plaksumine on kadumas. Ema teatab, et peaks mind ujuma õpetama. Kõhklen tõsiselt, kuid tänase erilise päeva puhul olen püüdlikult kuulekas ja läbi pika veenmise jään nõusse.

Kui täna sünnipäeva ei oleks, siis ma ei oleks ema ettepanekuga nõustunud! Lihtsalt ei! Tänu hingele tean täpselt, mis juhtub, kuid minu mõistus põhineb loogikale, et esiteks ei taha vanemate meeleolu rikkuda ja teiseks soovin pidulikku õhkkonda säilitada ning torti süüa!

Emme eriline enesekindlus ja muretus on sedavõrd tugevad, et varjutavad mu ohuhinnangu. Täpsemalt hing on juba ettevaatavalt alarmeerinud, et kui ema mind vees õpetab, pean olema väga valvas… Teisisõnu info on ammu juba kuskil olemas ning hing vahendab sulle, et varsti on midagi eluohtlikku toimumas!

Olenemata hoiatusest usaldad ema ja oma mõistust ehk nähtav, kuuldav ja katsutav näib olema tõeline. Seega esineb materiaalse maailma paradoks, mida varasemates peatükkides olen korduvalt esile tõstnud – me pigem ei usalda puhast intuitsiooni, vaid piiratud mõistust!

Korduvalt arglikult poetan, et võin ära uppuda… Ometi soovin ujuma õppida, mida paljud minuvanused juba oskavad… Ema järjekindel ja kõrge eneseusaldus ei jäta kahtlusevarjugi ning umbes poole tunni pärast lähme „õpingutele”.

Valime sügavuse, kus vesi on mulle rinnuni. Ema paneb oma käed mulle kõhu alla ja julgustab, et jalgadega siputaksin ning kätega teeksin samuti liigutusi. Seejärel lükkab mu eemale, mille tulemusena peaksin ujuma. Ometi veepinnal ma ei püsi ja midagi välja ei tule. Kardan! Teine katse ebaõnnestub samuti.

Kolmas proov. Olenemata minu keelitustest ja palvetest liigub ema sügavamale, kus vesi on minust peaaegu üle pea. Ta leiab, et kui muudmoodi ujuma ei õpi, siis hirm on parim õpetaja! Paraku ta ei mõista, et tean suurepäraselt, et praegune eksperiment on kõige kriitilisem. Nii juhtubki…

Ta heidab mu põhjatuma, tumedama ja külmema vee suunas. Rabelemine viib mu kiiresti vee alla. Ahmides tõmban järvevett hingetorru ning võib-olla ka kopsudesse, mistõttu eluks vajalik õhk enam ligi ei pääse.

Tajun aja teisenemist… Esineb kaks aega. Nn tavakiirusel lineaarselt liikuv aeg, kus praegu asun (minu keha) ja teine aeg, mis on hoopiski aeglasem. Eeltoodud aegasid nimetame tinglikult „hetkeks”. Eluohtlikus olukorras võid hetke venitada lõputult suureks ja avaraks ning sellises olukorras su hing on sisenemas või sisenenud immateriaalsesse dimensiooni. Esineb ettevalmistus hinge lahkumiseks kehast või on juba lahkunud ehk keha surm ei ole enam kaugel.

Hinge üks ülesandeid on tagada su elu jätkumine ja saan aru, et pean tegutsema väga kiiresti. Jalad vajuvad põhja ja tõukan end vee alt üles ning sedamoodi hüpates liigun kalda suunas kuniks jalad on kindlamalt põhjas ning saan püsivalt liikuda.

Ema ei saa millestki aru ja püüab mind kalda poole minemast takistada, kuid viimaks suudan kiirust ikkagi lisada ja jooksen ära. Kiire jooksmine, hüppamine, jalgadega trampimine, intensiivne kätega vehkimine on instinktiivsed ja intuitiivsed tegevused tagamaks hingamine. Hingamispeetus on piisavalt pikk ning olen äärepealt teadvust kaotamas ja tõmblustes maha kukkumas. Samal ajal ema ujub ja isa on kõhuli ning ei näe, mis minuga toimub. Rääkida ma ju ei saa…

Umbes 1,5-3 minuti pärast õnnestub vähehaaval hapnikku kätte saada, mille tulemusena tekivad nn kurgukorinad. Kuni 12 minuti jooksul on hingamine taastumas. Tunne on üsnagi ebamugav, rinnakorvis ja kurgus on valud. Ilmselt terviklik hingamisaparaat on osaliselt kahjustatud.

Jõuvarud on otsakorral ja umbes poole viie paiku lähen üksi koju. Aja teisenemine ning piltlikult ühe jalaga teispoolsuses olemine on hajumas. Jään õhtut ja tordi söömist ootama.


Juuni alguses 1974 tulevad tädi Maimu ja tema mees Ilmar meile ootamatult kuni tunniks külla ja teevad mulle ettepaneku nendega Lõuna-Eestisse kaasa tulla. Emal läheb kiireks. Vaja pojale riided kaasa pakkida, kuid ega midagi polegi panna… Ketsid on ära kulunud ja tallad auklikud, sokke ei ole… Emps lõikab vanad puuvillased sukapüksid soki kõrguselt ära ja ajutised lotendavad sokid ongi olemas. Selga lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega särgike, kanged sandaalid ning sukapükstest lõigatud sokid. Kilekotti hambahari, hambapasta, kamm, pesu, veel üks paar “sukapüksisokke”, õues mängimiseks väsinud-veninud lühikesed püksid ja särgike. Empsil ja minul on piinlik. Keerasime kapid pahupidi, kuid leitud riided on väikesed või määrdunud, väga kulunud ja rebenenud.

Sugulased on rohelist värvi uhke autoga VAZ 2101 (Žiguli), mis on ENSV-ajastu edu ja jõukuse sümbol. Autoga tagaistmel sõitmine on mulle väga suur au ja elamus ning üle nelja tunni sõitu Tahevasse kulgeb märkamatult justkui linnutiivul. Maimu on väga hooliv ja tähelepanelik ning tema noorema poja väikeseks jäänud korralikud riided sobivad mulle suurepäraselt. Mul ei olegi nii palju ilusaid riided varem olnud!

Enamik linnalapsi teavad, et maal möödub suvi traditsiooniliselt kiiresti. On palju erinevaid huvitavaid seikluseid, mis arendavad ja mõjuvad hästi ning kui kooli alguseks koju jõuad, siis oled juba suurem ning kogenum, sisuliselt küps maailmakodanik. Seega üldistatult on lugejal aimu, kes on koolieelik ja kuidas ta mõtleb.

17-ndal augustil 1974 on päikeseline laupäeva õhtu ja suurem seltskond sugulasi on kogunenud Räime järve (ca 5 km Tahevast Valga suunas) kaldal asuvasse majakesse, kus on saun ja kaminaruum. Veedetakse lõbusalt aega ning küpsetatakse sokulihast šašlõkki. Sealhulgas on mul sünnipäev, saan 7 aastaseks ja ema on ka umbes nädalapäevad tagasi kohale jõudnud. Sageli rõhutatakse, et olen nüüd suureks kasvanud ja juba peaaegu täiskasvanud. Selline jutt mulle meeldib ja tõepoolest, kuidagi täismehe tunne on tekkinud. Teen tõsisemat nägu ja püüan madalama meheliku häälega rääkida.

Pühapäeval 18-nda augusti õhtul paneb Ilmar Žigulile hääled sisse, 28 kilomeetrit sõitu ja viib meid Valga rongijaama. Sõidame Tallinn-Minsk-Tallinn rongiga koju! Ema peab esmaspäevast tööle minema.

Teisipäeva õhtu, 20. august umbes kella kaheksa paiku. Tuulevaikne, vähene pilvisus, sooja ca +20 kuni 22 C. Nurun õde (13 a), et ta võtaks mind endaga kaasa. Soovin samuti mõnusasti aega veeta! Endast vanemate ja targemate noormeeste ning neiudega on alati põnev koos olla! Viimaks õde nõustub, kuid tingimus on, et ma ei tohi teda ja teisi segada!

Meie maja kõrval asuvasse sõudebaasi on kogunenud sõpruskond, kokku umbes kaheksa poissi ja tüdrukut. Mina olen ainukene kõige väiksem, kuid saan alati meeldiva tähelepanu osaliseks. Olen ju pikajuukselise, kauni, särasilmse ja temperamentse õe noorem vend!

Sõudebaasi ühe halli juurde õue on paigutatud veokiga veetav suur ratastega käru süstade ja kanuude transpordiks, mis sisuliselt on metalltorudest kokkukeevitatud neljakorruseline riiul või sõrestik; matemaatiliselt väljendades risttahukas. Mõõtudega: laius kuni 2,5 m, pikkus 6+ m ja kõrgus kuni 2 m. Sõrestik sõna otseses mõttes, sest puudub nn plankpõrand ja plankküljed ning -lagi. Kanuud ja süstad peavad ainult torudele toetuma. Konstruktsiooni kõrgus maapinnast on ca 0,85-0,9 meetrit ja minule rinnuni.

Fotol halli kõrval on kaks kaasaegset väikest kergekaalulist sõiduautoga veetavat käru süstade ja kanuude jaoks. Kui nüüdisaegset omaaegsega võrrelda, siis uuem mudel on ligi neli korda väiksem ja umbes 5-6 korda kergem.

Käru on parasjagu tühi, millel saab lahedasti turnida. Kogunetakse tellingutele ja lobisetakse erinevatel huvipakkuvatel teemadel. Grupi vanim liige sõudebaasi direktori tütar Eda (14 või 15 a) mind ronima ei luba, sest tema sõnul olen väike ja võin kukkuda. Olen keelust väga löödud, kuid praegu kirjaridasid ritta sättides mõistan, eks Eda käitus vastavalt oma isa näpunäidetele ja võttis vastutuse, sest õhtul suletud territooriumil viibimine ei ole lubatud.

Poisid asuvad minu kaitsele ja viimaks saan ikkagi loa maapinnalt torudele kolida ja koos teistega kõõluda ning torult torule hüpata. Enda arvates olen suvega kõvasti mehistunud, kasvanud mõnevõrra pikemaks ja muutunud osavamaks. Rakendan parimaid teadmisi ja kogemusi, mida möödunud paari kuu jooksul olen Lõuna-Eestist kaasa saanud. Pean ennast juba peaaegu täisealiseks! Soovin, et mind võetakse kui võrdset ja näitan kõigiti välja, et olen suureks kasvanud. Pealegi tunnustatakse minu seitsme aastast elulist küpsust ja lähen peatselt kooli!

Torult torule liikumine tähendab, et hüppan joonisel toodud punktide A ja B vahel, mille vahemaa on ca 150-170 cm. Mulle näib, et nii mõnigi poiss ja tüdruk hindavalt vaatavad, et olen füüsiliselt väga võimekas, mistõttu püüan igat hüpet sooritada võimalikult veatult, lenneldes ja kunstipäraselt. Pealegi naudin ja olen iseenda ees üllatunud, et tõepoolest kuidagi meisterlikult tuleb kõik välja. Saan kenasti hakkama, kuid hing annab sageli märku, et oleksin väga ettevaatlik…

Loo omapära seisneb selles, et veel maapinnal olles ütleb hing mulle selgelt ette, et võin rängalt kukkuda… peaga vastu toru… Pealegi on Edal väga hea intuitsioon ning tema leiab samuti, et võib õnnetus juhtuda… Iga hüpe, mille edukalt sooritan, kirjeldab mulle enesele, et hing on eksiteel ja ma ei kuku ning lisab juurde julgust kui ka hooletust… Tähendab, usaldan enda mõistust ja jätan vaistu tahaplaanile.

Ees on järgmine hüpe ning hing alarmeerib kohe saabuvat eluohtlikku olukorda… Eiran hoiatust, sest ma ei ole ennem ju veel kukkunud… Enesekindlalt tõukan end torult ära, kuid parem tõukejalg libiseb kergelt tahapoole, mis tähendab, et hüppele rakendatav jõud on osaline, tasakaal on kadumas ning üks osa energiast kulub tennise tagasi libisemisele ja püüdele keha stabiliseerida.

Õhus lennates alustab aeg teisenemist. Keha jätkab oma teed ja aeg liigub samaväärselt lineaarselt. Kell on 20:28. Hing omakorda valmistub kehast väljuma ja aeg on sisuliselt peatumas. Sa koged materiaalset ja immateriaalset maailma samaaegselt!

Lugeja on juba aru saanud, et jõukatsumine ebaõnnestub ja ma ei maandu teisel torul. Nii ongi. Hüpe jääb lühikeseks ja kuna torukonstruktsioon on ligi meeter maapinnast kõrgemal, siis gravitatsiooni tulemusena õhus püsida ei õnnestu ja hakkan lähenema maapinnale. Mitte jalgadega ei maandu torule, vaid suuga vastu toru… Pauk on erakordselt tugev ja kogu torustikutarind väriseb ning kõmiseb… Kaelast käib ränk raksatus läbi ja pea väändub ebaloomulikult tahapoole… Jään liikumatult kõhuli lamama…

Huvitava osisena mõistus küsib minult eneselt, kas võin praegu ära surra? Teine küsimus, kas surra või mitte? Esineb arutelu mõistuse ja füüsilise keha vahel (!), kas elust lahkuda või mitte… Sa võid anda käskluse surra ja süda seiskub…

Juhin tähelepanu asjaolule, et ennem lööki on hing kehast väljunud ja aega enam ei ole. Hing on tinglikult hetkes ehk oled astunud teispoolsusse, kus aega ei eksisteeri. Piltlikult võid selles momendis veeta mitu päeva või nädalaid ja enam kui Maal on möödunud kõigest mõned sekundid.

Olen justkui lõputus ja piiritlemata ruumis või dimensioonis, kus on valgus ja ei ole. Siiski kuulen, mis Maal toimub, hingena suudan vajadusel ümbritsevat näha, inimeste mõtteid, meeleolusid ning muud tajuda.

Pärast põmakat seltskonna jutuvada katkeb… vaikus… 5-6 sekundi pärast keegi poistest ärevalt ütleb: „Ta on surnud!” või „Vaata, kas ta on surnud?” Misjärel koheselt väljub mu hing immateriaalsest dimensioonist ja paikneb lamava keha juurde ca 60 cm kaugusele ja kõrgusele. Sekund või kaks hiljem ahastuses ja hädaldades Eda karjatab: „Ma ju ütlesin, et ta kukub!”

Õde hüppab tellingutelt maha ja tõttab minu juurde… Õnnetusest on möödunud 16-17 sekundit… Ennem kui õeke jõuab midagi öelda, siseneb hing kehasse tagasi…

„Henry-Henry, kas sa oled elus?!” keerab mu jõuliselt selili, tõstab rindkere ülespoole ning üritab nägu mullast ja sodist kiirustades puhastada. Avan silmad. Kõik hingavad kergendatult ja murekoorem väheneb tuntavalt.

Vahemärkus. Eeltoodud situatsioonikirjeldus ei ole mu jaoks midagi uut… Aegsasti juba ennem sündmust olin püüdnud kinni küllaltki täpse info detailide ja sõnadeni, mis lähitulevikus hakkab toimuma…

Hoop oli sedavõrd tugev, et võttis mu sõna otseses mõttes oimetuks. Olen šokis ja alles nüüd tunnen tohutut valu. Kogu peakolju tuikab, iseäranis nägu ja lõualuud, kael on eripäraselt kange ja jäigastunud. Õde palub mul suu lahti teha ja katsub esihambaid… meeletu valu ja pisarad voolavad… Ta ütleb: „Issand, hambad on täitsa katki… sul on varsti kool…” jms.

Eda soovib uudishimust samuti mu hambaid kontrollida, kuid ma ei taha teda ligi lasta. Valu on läinud liiga suureks ja suust tuleb palju verd. Tüdruk rakendab jõudu ja on mu suhtes karm… Allun korraldusele.

Õde aitab mind püsti ja olen tõsiselt üllatunud, et kael ei ole enam endine ning pea keeramine on vastikult piinarikas. Mõne minutiga oleme kodus ja selleks ajaks on suu juba paistes ja paistetuse tõttu ei saa enam kinni panna. Kael on samuti mõnevõrra pundunud ja pea tervikuna on kuidagi paks. Kõigest hoolimata olen hingelises plaanis muretu ja tean, et perspektiivis läheb kõik hästi. Samal ajal mõistus deklareerib, et nüüdsest olen hammasteta, üsna ebameeldiv olukord jms.

Kodus ütleb ema meile etteheitvalt umbes järgmise lause ning mõtte: „Varsti on kool ja hambaid suus ei ole…” Sisu on pikem ja jätan kolm punkti. Ligi tunni jooksul saame verevoolu suust pidama.

Emps on väga närviline, sest esimese aja arstile saame alles neljapäeval 22. augustil. Kuigi emal on keeruline töölt ära tulla, siis paaritunnise akna leiab lõunapaiku. Arsti esmane hinnang on, ülemised esimesed kaks purihammast on murdunud ja infektsiooni ning põletiku vältimiseks tuleb koos juurtega koheselt eemaldada, kuid lõpliku hinnangu annab arstide konsiilium, mis koguneb homme pärastlõunal.

Järgmise päeva õhtul ema kodus teatab, et arstid soovitavad katkised hambad kõrvaldada, muid võimalusi ei ole ja samal ajal raputab eituseks pikalt pead, et poeg on nüüdsest hammasteta ning varsti on kool… Vaatab mulle ainiti otsa, on nutma puhkemas ja järjepidevalt korrutab, kuidas ma ilma hammasteta kooli lähen… Tasahiljukesi muutub üha kindlameelsemaks ja sõjakamaks. Umbes poole tunni jooksul otsustab, et tema alla ei anna ja hambaid välja tõmmata ei lase!

Järgmise nädala esmaspäeva 25. augusti hommikul lähme arsti juurde tagasi ja ema enesekindlalt avaldab, et ennem ta siit kabinetist ei lahku kui murdunud ja ainult igemete küljes olevad hambad kinnitatakse juurte kohale tagasi. Aega ei ole, iga kaotatud tund vähendab võimalust, et eksperiment õnnestub. Arst püüab ema leebelt veenda „kasutust” ideest loobuma, kuid tulutult. Viimaks doktor resoluutselt ütleb, et tema seda tööd ei tee ja vastutust ei võta! Järgneb kümmekond minutit pingelist vaidlemist ja iga minutiga muutub ema jäigemaks ning põikpäisemaks ehk mida enam hagu alla viskad, seda suuremaks tuli läheb. Emps ei kavatsegi siit ära minna, kasvõi õhtuni oleme siin! Lõpuks arstitädi alistub ja põgeneb ning näole end enam ei anna.

Veel umbes 12-13 minutit ja maja pealt leitakse keegi õde, kes ilmselt on varemgi traatide paigaldamisega tegelenud ja esihambad seotakse väga tugevasti oma kohale tagasi. Loomulikult tuimestuseta ja valu on päris suur, kuid kannatan ära. Ligikaudu nädalajagu on valu ja paistetus veel igapäevane. Esimest koolipäeva käsitlesin lühidalt 30. peatükis.

Novembri keskel kuni detsembri esimeses pooles käime arsti juures kontrollis ja traadid võetakse ära. Tohter on üllatunud ja ema on rahulolev, on juhtunud väikest viisi meditsiiniline ime ning murtud hambad on kasvanud juurte peale tagasi! Seega ema ja minu intuitsioon ei eksinud – saan hambad tagasi!

Pannakse uued traadid ja pingutatakse natukene teistmoodi. Ennem kevadet käime veel korra arstil ja mõnevõrra leevendatakse traatide pinget. 1975. aasta märtsi lõpus kuni aprilli esimesel poolel võetakse käsitöönduslikud traadid ära, sest hambad on korralikult kinnikasvanud. Aprilli lõpus kuni mai alguses saan hammaste painutamiseks klassikalised hambaklambrid, mida peab 1,5-2 aastat kandma.

Ülaltoodud lugu on hea näide, et puhast intuitsiooni on vajalik usaldada! Mõistus võib eksida!

Peatükk on kirjutatud mais 2022.

40. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, kolmas lugu ⟡

Olenemata, et olen kolm korda vaktsineeritud, leiab covid-viirus mind aprillis 2022 üles. Põdemine läheb suhteliselt kergelt. Kuni seitsmel päeval on palavik 37 kuni 37,9 C, valus kurk, nohu ja köha. Hilisem nn tüsistuste periood on siiski vaevalisem, mis võib kesta kuni mai lõpuni, võib-olla kauemgi.

Justkui oleks äkitselt kuni 30 kilo juurde võtnud ja gravitatsioon maapinnaga on oluliselt suurenenud. Oled aeglasem, liigutuste amplituud on väiksem ja raskem end liigutada. Sa oleksid kui tiheda külmunud määrdega koos, mis piirab sind.

Väsimus ja unisus on meeletult suur. Ööpäevaringselt soovid väga palju magada, millest järeldan, et organism võitleb millegagi ja annab sulle järjepidevalt puhkust. Jõudu on, kuid vastupidavus on kuni 50% vähenenud. Väikseimgi füüsiline pingutus tõstab pulsi üles, hakkad hingeldama ja toimetamisi sooritad hoolikalt ja mõõdetult, et end mitte väsitada. Sealhulgas tahtejõud ehk vaimne komponent on langenud kuni 40%. Rääkimine on keeruline ja tekitab järjepidevad spontaansed köhahood.

Eeltoodut arvestades on võib-olla tegemist neuroloogiliste (kesknärvisüsteem on pihta saanud) ja hapniku omastamisega seotud probleemidega. Olen mõnevõrra imestunud, sest haige ei ole ammu olnud. Viimati 2013 jaanuaris kui -18 C kraadiga olin hooletu ja õhukeselt riides ning rattaga sõites külmetusin.

Oletan, et kui vaktsineerimise oleksin vahele jätnud, siis ei saaks välistada raskelt haigestumist ja hospitaliseerimist või isegi surma. Tulenevalt eeltoodust püüan ikkagi planeeritud tegevusi teha, kuid paratamatult kõike enam ei jõua.

Iga olukord, mis meie elus toimub, on vajalik ja üldistatult tähendab, et saame targemaks. Ma ei oska veel täpselt öelda, mida haigestumine mulle juurde andnud on, kuid vähemalt ühele elulisele tähtsale küsimusele vastuse leidmisel olen lähemale jõudnud. Samuti jõudsin tõdemuseni, et mai kuni august kaasa arvatud tüütan lugejat peatükkide avaldamisega harvem. Mais 1-3 korda ja juuni kuni august kord kuus. Seda sellel põhjusel, et tegemist on väga kauni ajaga, mil õues on toimetamisi piisavalt, mille tõttu kirjutamisele ja lugemisele ei pruugi sedavõrd palju tähelepanu jaguda.


Ilmselt 30.06.1973 (5 a). Laupäev. Soe, päikeseline ja peaaegu tuulevaikne ilm Vikimõisas. Olen väga kannatlik ning ootan, mil paar aastat nooremal naabripoisil lõunauinak lõppeb ja kõhu täis sööb. Umbes kahe paiku tuleb välja. Meeleolu on suurepärane ja olemine helge. Suur vabadus! Nädal tagasi sain lasteaiast koju (vt 18. peatükk) ja juuli alguses lähme emaga vanaemale külla (vt 19. peatükk)!

Lastevibu koosneb painduvast metallvardast, mis on kaetud plastrüüga ning keskel on käepide. Mina lasen vibu ja Rain toob heameelega noole ära, mille otsik on kummist iminapa. Mängukaaslane on paraku veel üsnagi väike ja iseseisva laskmisega ta mitte kuidagi hakkama ei saa. Puudub võistlusmoment ja aktiivsus, mistõttu muutub tegevus minu jaoks varsti igavaks.

Võtan vibu lahti ja järgi jääb metallvarras, mida hakkame odana kasutama. Tutvustan kaaslasele mängu sisu, et oleme sõdurid vanast ajast ja on oluline võimalikult kaugele lennutada. Oda visata Rain oskab ja loobime kordamööda. Samal ajal korrigeerin teda sageli, kuidas kõige parem oleks heita. Poiss on püüdlik ja püüab õppida. Meil on põnev ning oleme mõnusas mänguhoos.

Adun suurepäraselt, et umbes 6 mm läbimõõduga metalljublakas on väga ohtlik ja keelitan Raini, selle otsa mitte hüppama. Varda teravus on oluline, et seda heites siseneb vaevata maasse ja jääb kenasti püsti. Omapära seisneb selles, et kus kohast mul tulevad teadmised kirjeldatud „külmrelva” ohtlikkusest? Varasemaid kokkupuuteid selliste asjadega ei ole olnud ja olen veel liiga noor, et saada hästi aru, mis on eluohtlik ja mis mitte…

Teine eripära on, et peas järjepidevalt vasardab, et mängime keelatud mängu ja peame olema väga tähelepanelikud… Ometi pealtvaatajaid ei ole ja mitte keegi ei keela… Järelikult esineb sügav ja puhas intuitsioon, mis tugineb andmetele, mille olen kinni püüdnud… Teisisõnu hing on andnud ligipääsu teadmistele, mis pärinevad mittemateriaalsest maailmast…

Maa sees turritavale odale lähenen alati hoolsalt ja ettevaatlikult teatud nurga alt, et sellele kõhuga mitte peale koperdada. Õpetan ka poisipõngerjat sedamoodi toimima. Minu kord on heita ja asun varrast maa seest üles noppima…

Äkki käib löök selga… Rain on vargsi selja taha hiilinud ja proovib mulle mänguhoos jõuliselt peale hüpata. Komistan ja kukun avatud suuga varda otsa… Oda siseneb suhu, aeg peatub ja kaotab taaskord oma tähenduse… Hing väljub kehast ja selgelt mõistan, kuidas raudtüügas on suulakke läinud. Piltlikult on hing minu suus ning visuaalselt näen varda paiknemist suulaes – kui sügaval, millise nurga all jms. Suu sees ei ole pime ega hämar, vaid kõik väiksed detailid on selgelt jälgitavad ja näha. Justkui illustreeriv joonis raamatust.

39. peatükis selgitasin, et eluohtlikus olukorras lineaarselt kulgev ajamõiste teiseneb ning allub teistele reeglitele. Täpselt niisamuti toimub ka praegu. Hetke, mil varras suhu siseneb, saab venitada nii pikaks ja laiaks kui soovid. Sul esineb spetsiifiline ja eriline taju, mis aktiveerub momentaalselt siis kui on oht surra.

Arvan, et sellistel juhtudel avalduvad materiaalne ja immateriaalne maailm sulle selgelt üheaegselt. Koged ja tajud mõlemat, osaled mõlemas. Hingelises kontekstis olen eluohtliku olukorra hetkes ja sisuliselt võib seda vaadelda ja tudeerida väga kaua.

Edastatakse info, et kui vajutan pead veel allapoole, siis varras läheb sügavamale ja suren koheselt ehk esineb hingeline teave, mis ei ole minu mõistusega seotud. Lapse mõistusel ei olegi veel selliseid meditsiinilisi õpitud tarkuseid.

Huvitav, et astun iseenda hingega arutellu, kas surra või mitte, kuidas edasi toimida ja muud harivad asjaolud. Vestluse vältel ma ei ole enam laps. Kui mõtiskluse pikkust stopperiga mõõta, siis ajaühikuks saaks määrata paar minutit materiaalse maailma mõistes, kuid diskussioon toimub hoopiski immateriaalses dimensioonis, kus aega ei eksisteeri.

Mõne sekundi pärast hüppab Rain mulle taas selga. Hetkega väljun immateriaalsusest ja tulen tagasi tegelikku ellu. Kukun kõhuli ja varras paindub maapinnani, kuid on jätkuvalt ühe otsaga murukamaras ning teiselt poolt suulaes pingega kinni. Püüan häälitseda ja naaskelpoiss arvab, et toimub mäng ning hüppab kolmas kord peale, kuid varsti ikkagi mõistab, et midagi on valesti.

Olen kõhuli ja nihutan ettevaatlikult pead kuniks varda suust välja saan. Metallimaitse on äärmiselt intensiivne. Oigan valust, nutan ja suust voolab ohtralt verd. Rain jookseb kohkunult tuppa ja kutsub oma ema appi. Evi tõttab ummisjalu välja aru pärima… ja nuhtleb rängalt oma poega… Varsti on minu ema platsis ja suhu topitakse rätikuid, et pulseeriv verevool pidama saada.

Isa kamandatakse taksot otsima, et lapsega kiiresti traumapunkti minna. Nõukogude ajale kohaselt vaba taksot ei ole väga lihtne leida, kuid umbes ennem kella nelja saame asuda sõitu. Taksos olen isaga ja rätikud on verest punased. Arsti juures selgub, et elutähtsatest organitest jäi õige väheke puudu ning õnnetus võinuks lõppeda surmaga. Pean kodus kaheks nädalaks tubasele režiimile jääma.

Eelnevalt kirjutatule selgituseks lisan, teises dimensioonis (teispoolsus) toimus mõttevahetus kaugelt kauem kui reaalse maailma ajaskaala mõni sekund seda võimaldanuks.

⌘ Erinevates dimensioonides on samad tajutavad hetked erineva mahtuvuse ja pikkusega. ⌘

Teisisõnu immateriaalne dimensioon tinglikult paar minutit versus loetud sekundid materiaalne maailm. Väidan, et:

⌘ Immateriaalses dimensioonis esinev info hulk on oluliselt suurem ja on võimalik teavet omandada efektiivsemalt kui füüsilises maailmas piiratud mõistuse kaasabil. ⌘

Teooriat lahti mõtestades kommenteerin, et mateerias või vähemalt Maal kasutame põhiosas enda mõistust, mis üldistatult piirneb elu jooksul omandatud teadmistega. Paraku elu on lühike ja me ei suuda väga palju õppida. Sealhulgas aju võimekus on kammitsetud, et ümbritsevat mateeriat piisavalt laiahaardeliselt ja sügavalt mõista, mis iseenesest ei tähenda, et materiaalne maailm vähe infot sisaldaks või vähem kui immateriaalne dimensioon. Seega viimati kirjeldatud teooria on tinglik ja põhineb inimese positsioonilt tehtavale vaatlusele.

Lugejale juba teadaolev järgmine tähelepanek, et teispoolsuses olles tead täpselt, millal võid surra või mitte, mida kinnitas ka traumatoloog oma hinnangus.

Neljapäeval 04. juulil 1973 sõidame rongiga emaga Lõuna-Eestisse vanaemale külla, mida käsitlesin 19. peatükis. Eirame arsti soovitust, sest minu taastumine on kiire ja enesetunne läheb päev-päevalt paremaks.

Peatükk on kirjutatud mais 2022 aastal.

%d bloggers like this: