II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-38)

42. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, kuues lugu ⟡

Ilmselt 09. detsember 1974, esmaspäev. Seitsme aastane ja esimene klass. Koolis on kolm tundi ja keskpäeval olen kodus. Andres (8 a) elab Harku järve kaldal kõrvalmajas (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) ajutiselt vanaema juures ja peaks samuti varsti koolist koju jõudma. Andresest kirjutasin 34-ndas ja 37-ndas peatükis. Naabermajast kirjutasin 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Kell on natukene pärast ühte päeval. Ilm on tuulevaikne ja mõnevõrra udune. Külma on umbes -4 kuni -6 C. Heade sõpradena tahame koos aega veeta ja lähme sõudebaasi kandis järvejääle uudistama. Jää on veel õhuke, millel omakorda kleenuke lumekiht, mistõttu vastastikku utsitame ja näitame enda julgust, kas koorik kannab või mitte. Jää vahel ragiseb ja on meeletult põnev! Valdavas osas on jääkaas ikkagi üsnagi tugev.

Andres suunab käega ettepoole ja ütleb: „Jää on õhuke, me ei saa edasi minna, kukume sisse…”Korduvalt vaatan tähelepanelikult, kuid ei saa aru, et jääga mingi teema oleks: „Ei ole õhuke, mina küll midagi ei näe!” Olen oma arvamuses veendunud, sest elan järve ääres ja tean täpselt, kuidas lahtine või veidike külmunud vesi välja näeb!

Tekib väike vaidlus ja viimaks annan kindlameelselt teada, et edasi lähen üksi ning kui too koht vastu peab, siis sõber tuleb järgi. Situatsiooni omapära seisneb selles, et ma tõepoolest ei saa aru ega suuda tuvastada, et eesolev jää oleks miskitmoodi probleemne! Täiesti tavapärane vaade, mis ei erine absoluutselt saabaste all asuvast jääkattest või peangi nägema seda, mida näen! See ala ei saa olla rabe, sest mitte kunagi ja mitte ühelgi talvel seda ei ole olnud! Sinna ei sisene ühtegi allikat ja kui ma visuaalselt mitte midagi eripärast ei näe, siis arvan, et Andres viskab nalja või kardab!

Näitan talle ette, kuidas jääl peab kõndima. Ettevaatlikult ja aeglaselt! Vaatan veel paar korda selja taha ja lähen nüüd juba julgelt edasi. Täiesti ootamatult ja äkki kaob jää jalge alt ning karmauhti vajun vette! Kõik käib välkkiirelt! Ehmatus on suur ja hakkan paanikas kätega pladistama. Kuigi ma ujuda ei oska, kuid endalegi üllatuseks suudan end mingi valemiga 180 kraadi ringi keerata ja kaaslasega tekib silmside. Veepinnal suudan püsida kuni 10 sekundit, misjärel umbes 2,5 meetrine sügavik vältimatult kutsub…

Eelnevatele lugudele sarnaselt siseneb hing taaskord immateriaalsesse dimensiooni (teispoolsusse) ja ajakulg muutub väga aeglaseks. Sa puudutad materiaalset ja teispoolset maailma üheaegselt! Teispoolsuses olemine avardab, laiendab, teravdab ja mitmekesistab su aistinguid ning taju kümneid kordi. Maal kõndides tavapärases olukorras sa ei ole üldiselt suuteline selliseid vaimseid võnkeid ja nüansse kogema kui teispoolsuses! Jääb väheks sõnavarast ja värvidest, et seda kõike kirjeldada! Isegi kui sõnu juurde konstrueerida ja seninägematuid värve luua, ka siis on füüsiline inimene võimetu teispoolsuses olevaid erinevaid detaile täies ulatuses autentselt kajastama.

Üllatun teistkordselt, sest järve põhjas on üsnagi valgusrikas olla, vesi on tavapäratult selge ja jää alla on üsnagi hästi näha. Justkui päike läbi pilve paistaks, mis omakorda rahustab ning annab sulle energiat kui ka jõudu. Hing on kohati kehast väljas umbes 1 kuni 1,5 meetri kaugusel, samal tasapinnal või kõrgemal.

Hingelises plaanis olen väga rahulik ja valguse ilmnemine selgitab, et hing on valmis lõplikult keha hülgama ning minema oma igavikulisele teerajale. Olemine on väga kerge! Antud seisund on ideaalne, et arutleda iseendaga, kas jääda põhja või liikuda jää alla ja uppuda või mitte? Ajameri on sisuliselt peatunud ning võin lõputult mõtiskleda, kuidas edasi toimetada…

Materiaalse maailma mõistes olen põhjas ainult mõned sekundid ning mingi seletamatu jõud tõukab mind ülesse! Olen kui õngekork ja vulpsatan taas pinnale, et umbes 5-6 sekundi pärast uuesti alla vajuda… Põhjast jääb puudu 0,5-1 meeter ning jällegi esineb fenomen ja olenemata rasketest vettinud riietest suudan veepinna poole rühkida! Tegemist on vist esimeste oskamatute ujumise liigutustega (!), mis tõstavad mu pinnale! Müstika! Ma ei oska ujuda, kuid esineb teadmine, et suudan vees liikuda! Olen ähmis ja kardan! Ometi hing juhendab ja aitab, et püsiksin elus!

Olen jääkaanest eemaldunud kuni 2,5 meetri kaugusele… Kukkumispaiga juurde suudan siiski imekombel tagasi manööverdada. Rõhutan, mitte ujuda, aga manööverdada!

Saan jääservast kinni, kuid kibelen teispoolsusse tagasi minema ehk esineb kaalutlus, et laseksin end lahti ja suunduksin jää alla… Tekkimas on väsimus, energia on nobedalt kadumas ja ma ei suuda libedast jääst kaua kinni hoida. Olen kahevahel, kas anda alla või mitte.

Andres on minust umbes 10 meetri kaugusel, kohkunud ja ei oska midagi ette võtta. Kutsun teda appi, kuid ta väga pelgab… Ütlen mitmeid kordi, et ma ei suuda ja võin uppuda…

Õnneks ei lase sõber end kaua veenda ja roomab augu juurde ning võtab kahe käega mu külmunud parema käekese pihku, vasakuga hoian jääst. Proovib mitmeid kordi mind välja sikutada, kuid hoopiski libiseb augule lähemale. Nüüdseks on mul jõud otsas ja muutun kuidagi raskemaks, külm tikub kontidesse ning hambad hakkavad plaksuma. Uimasus ja unisus hiilib ligi… Sõltun nüüd ainult Andresest.

Me ei tea, mida edasi teha ning sedamoodi möödub veel 2-3 minutit. Naabripoiss laseb enda vasaku käe lahti, et ise mitte sisse vajuda, kuid aeglane libisemine augu poole on pidurdamatu…

Püüame jätkuvalt isekeskis hakkama saada ja arvame, et oleme paharetid, sest vette kukkumine peaks seda tähendama… Lisaks kardame karistust… Kõiki asjaolusid arvestades ometi peatselt leian, et kõrvaline abi on vajalik.

Hakkame täiest kõrist appi hüüdma… Asume sõudebaasist kaugemal kui 60 meetrit ja on kahtlane, et keegi meid kuuleb… On esmaspäev ja me ei ole hingelistki seal näinud… Reaalne tegelikkus tuletab end kogu aeg meelde ning mõistame, et oleme eriti täbaras ja väljapääsmatus olukorras, iseäranis mina…

Vaatan Andresele sügavalt silma ja otsin tröösti, julgustust ning tuge, kuid vastu vaatab hirmunud poisike, kes ise vajab pikka-pikka pai ning sooja kallistust. Loomulikult mõistan teda. Ta ei jõua mind lõputult kinni hoida ja liigagi selgelt adun, et varsti on ta sunnitud mu käe lahti laskma, et ise mitte vette kaduda…

Selles kriitilises olukorras olen taas sisenenud hingemaailma ning aeg kipub peatuma. Aega mul on, sest meeldib tema hinge tudeerida ja teavet ammutada. Saan ta hingega kontakti ning tajun tema hingelist põhiolemust. Mõistan, et tema üks hämmastavaid omadusi läbi erinevate elude on olnud altruismi õpingud, mida eales ei oleks osanud hüperaktiivsest poisist varasemalt arvata! Just praegu lööb see eredalt välja ja ennastunustavalt oma elu hinnaga ta aitab mind! Seega saatusliku ettemääratuse teerada peegeldab, et esineb vastastikune sidusus ja õnnetus peab olema, millest me mõlemad eluliselt õpiksime ning omandaksime vajalikud kogemused!

Hingelist põhiolemust olen lahanud erinevates peatükkides. Definitsiooni leiad 9-nda peatüki teooria lehelt siit.

Tema hingelise põhiolemuse tunnetamine ja mõistmine on mulle hädavajalik ning tajun energia juurdevoolu! Siinkohal julgeksin väita, et tänu kahe inimese hingede pingutustele saan jõudu, teadmisi ja oskuseid juurde! Lohutan Andrest ja räägin, et ta peab vastu ning ei tohi alla anda. Me saame koos üle ja sealhulgas on oluline, et võimalikult kõva häälega hüüaksime appi.

Taaskord karjume täiest jõust ja minu hääl on tema omast isegi mõnevõrra tugevam, kuid palju karjuda enam ei suuda. Häälepaelad annavad järgi ja hääl kipub kähisema. Püüan säilitada optimismi ja olla talle eeskujuks, et küllap olukord laheneb…

Põneva ääremärkusena mainin, et ajal kui sõbraga vaidlesime, kas eesolev jää on eluohtlik või mitte, teadsin intuitiivselt suurepäraselt ette, et isegi kui vette kukun, siis meid (mind) päästetakse. Kuigi hing ei öelnud, et juhtumas on õnnetus, vaid kuidas õnnetusest pääsen.

Järgmine tähtis asjaolu on, et Andrese vaist kirjeldas, et jää on õhuke! Võimalik, et ta oskas omamoodi teraselt vaadata, aga teadmine on selgepiiriline! Järelikult sõber usaldab enda hinge, kuid mina kasutan mõistust, ei võta teise inimese hingehäält kuulda ja astun otse suuremasse jäälahvandusse!

Möödunud on peaaegu 10 minutit ja abiväge ei ole. Üritan veel appi hüüda, kuid hääl on muutunud nõrgaks, mis ei kostaks kaugemale kui 10 meetrit… Paraku külm vesi teeb oma töö ja jäigastuva keha vastupanuvõime on kärmelt ning progresseeruvalt lähenemas kriitilisele piirile… Andres on murdumas ja üha sagedamini kurdab, et ta ei jõua mind enam kinni hoida, käehaarde tugevus on silmnähtavalt nõrgenemas… Olukorrast tulenevalt minu mõistus hakkab järeldama, et võin sellegipoolest uppuda… ometi hing seda versiooni ei toeta…

Viimaks näeme, et sõudebaasist jooksevad välja kaks meest. Üks kõrgekaelusega punakaspruuni kampsuniga ja soniga meestest nöör näpus on sõudebaasi direktor Ilmar Ruhno (vt 39. peatükk) ning teine kuni 3 meetri pikkuse puidust prussiga on halli tööjakiga, karvamütsiga ja labakutega töömees. Vaatan õnnelikult Andresele otsa ja tänan teda mõttes oma elu päästmise eest! Ta muutub minu jaoks suureks iidoliks ja jään talle elu lõpuni tänuvõlglaseks!

Jääpind vetrub ja praksub ning Ilmar roomab prussiga minuni ja ütleb Andresele karmilt ning otsustavalt: „Mine eest ära!” Tõmbab mu veest vaevata välja ning roomame ohutumasse kohta. Õigupoolest mina olen suuteline osaliselt liigutama ja ta sikutab mind enda järgi. Lõpuks saame püsti tõusta ning läbilõikav vappekülm, intensiivsed värinad ja kangestuskrambid on kohe jaol, ligunenud riided hakkavad jäätuma. Ma ei ole suuda oma keha kontrollida. Vees olin umbes 12-14 minutit.

Ilmar võtab mu vasakust käest kinni, tõstab maast üles ja kiirustab sõudebaasi sooja. Puidutöökoda, kus hooldatakse ja valmistatakse kanuusid ning süstasid on meeldivalt soe ja on kivisöega köetava katlamajaga kokku ehitatud. Kell on umbes 13:35.

Direktori tütar Eda (loe 41. peatükki) soojendab end radiaatori juures ja käsutab mind lahti riietuma. Puiklen ja häbenen, kuid tundes teda terve elu, ta vastuvaidlemist ei salli. Käed ja jalad ei kuula sõna ning ta aitab mind. Paks puhvaika üll ja varsti saan ta suured lotendavad dressid ning villased sokid selga-jalga.

Kamandab radiaatori äärde istuma ja tulikuuma musta teed jooma. Üle kahe sinist värvi suurt metallist kruusitäit teed sisse ei mahu. Uhh, keha läheb tasapisi soojemaks ja värisemine leeveneb. Samal ajal varvaste ning näppude soojenemine on erakordselt valulik, otsekui sajad nõelad torgiksid sind. Mõnus rammestus on lõpuks mu parim kaaslane.

Emale on juba teatatud ja jõuab varakult umbes poole nelja paiku töölt tagasi. Pliidi alla tehakse kohe tuli ja tuleb mulle baasi järele. Harjumuspärased toariided selga ja koju!

Mitte keegi ei riidle! Ei Ilmar, Eda ega ema! Mul on põhjust jällegi üllatuda! Haigeks ma ei jää ja järgmisel päeval lähen kooli ning räägin parimatele klassikaaslastele oma eelmise päeva uskumatutest seiklustest!

Lugu kirjutades tänaseni imestan ja pean väikeseks imeks, et linnulennult keskmiselt 65 meetri kaugusel sõudebaasi töökojas puidutööpinkide müras üldse keegi meid kuulis. Sündmust meenutades kogen kõike korduvalt uuesti. Läbielatud emotsioonid ja tajud tõusevad taas eksimatult ning värskelt esile, olen hingepõhjani puudutatud ja pisarad kipuvad voolama. Olen iseenda hingega otseühenduses ja mälestusi piltlikult ei eksisteeri ning justkui kõik toimub praegu ja samal hetkel! Sa suudad navigeerida oma sisemaailmas (või väidetavas infodimensioonis) suhteliselt vabalt ja vaadata ning tunnetada endaga seotud sobilikke andmeid nii, kuidas parasjagu soovid.

Peatükk on kirjutatud juunis 2022.


Täiendan mõnevõrra käesolevat peatükki väikese episoodilise lõiguga hommikusest unenäost, mida nägin 17.06.2022. Jutumärkides:

„Varahommik ja kaks last (7-8 a) teevad ulakusi ning soovin neid korrale kutsuda, kuid satun hoopiski laste kogunemisele. Tulevad kokku pidulikult riietatud 3-12 aastased lapsed, kes on seotud mingit moodi Vene-Ukraina sõjaga. Enamik või kõik nendest on sõjas hukkunud ehk uni näitab laste hingesid. Põhiosas räägivad ukraina, vähem ka vene ja eesti keeles. Saan kõikidest keeltest suurepäraselt aru. Lapsi on 427*.

Eesmärk on päeva jooksul saada selgeks spektaakli stsenaarium, mille ühekordne avaetendus toimub sama päeva õhtul Tallinnas Estonia teatri ja Linnahalliga sarnases suures hoonete kompleksis, kus on liuväli. Seega tegemist on jääetendusega ja kõik lapsed peavad õppima ka uisutama. Tegelikult enamik juba oskavad.

Üritusel on üks kandvaid osi minul, kuid õhtul avastan ja olen ähmi täis, et ma ei ole rollist veel midagi sisulist jõudnud omandada. Ühiskondlikult oluline ja väljapeetud publik on suures osas juba saalis. Ootamatult paiknen ümber Ukraina väejuhatuse peastaapi, kus antakse esmakordne käsk kahele M142 HIMARS (kerge ja suure liikuvusega suurtükiväe raketisüsteem M142 on mitmekordne raketiheitja, mille laskekaugus sõltuvalt raketist on kuni 500 km) Ukraina raketiüksusele avada tuli Venemaa sõjaväe positsioonide pihta…”

* 2022. aasta 18. juuni hommikuse seisuga on Vene okupandid Ukrainas tapnud 323 last. Vene Föderatsiooni täiemahulise relvastatud agressiooni tagajärjel on saanud viga 906 last. Allikas: Ukraina portaal TSN.

Siinjuures tuleb rõhutada, et tegemist on ametlike andmetega ning tõenäoliselt on surma saanud ja vigastatud lapsi oluliselt rohkem.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: