II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-40)

44. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, üheksas ja kümnes lugu ⟡

Vanemad kingivad punast värvi jalgratta „Ereliukas” 1974. aasta septembris kui juba paar nädalat esimeses klassis olen käinud. Esiotsa on ratas natukene suur, kuid 1975 suveks olen kasvus piisavalt visanud ja sõitmine on üha mugavam. Umbes juuli keskel ratta raam lihtviisil murdub, mis on tingitud materjali vähesest vastupidavusest ja töö olematust koostekvaliteedist. Augustis laseb isa raami uuesti kokku keevitada, sest uus ratas on kallis, mida pealegi poest ei ole saada.

Ilmselt 09. juuni 1976 (8 a), kolmapäev. Koolivaheaeg pärast teist klassi tähendab suurt vabadust, palju mängimist ja peaaegu kõikide probleemide ning murede puudumist!

Naaber Vasjal on luitunud rohelist värvi kasti ja helekollase kabiiniga veoauto GAZ-53 numbriga …0-16 ЭСЖ, millega ta hommikuti kümne paiku tööle sõidab. Vassilil on harjumuspärane rütm ja enam-vähem kindlal ajal käivitab maja juurde pargitud auto. Ligikaudu 10 minutit hiljem sõidab mööda Sõudebaasi teed Paldiski maanteeni, et liikuda Harku järve sovhoosi, mis asub teisel pool järve, et võtta selle päeva tööülesanded vastu.

Vassili elab oma naisega esimesel korrusel verandaga korteris. Meie tema peal teisel korrusel. Ülaltoodud H. Gustavsoni foto tegemise loo leiab 27-ndast peatükist.

Tajun ja saan aru, et veokas pakub mulle suurt huvi, pinget ja on kuidagi armas… Sumbutajast väljuv tohutu sinine toss lõhnab omapäraselt magusalt, mootori mürin on küll vali, aga paitab ikkagi kõrvu ja kõik kokku on kuidagi mehine ning maskuliinne värk! Auto kõrval olles tunnen end küpsema mehena ja paista välja mehisemana näikse olema just see, mida sooviksin! Suur kallur teeb ka mind suuremaks ja tekib idee enda ning jalgratta võimekust proovile panna! Leian, et suudan rattaga pedaalida juba kõrgel professionaalsel tasemel, vähemasti tol ajal arvan sedamoodi.

Eelneval kahel päeval, esmaspäeval ja teisipäeval, olen elu esimestel katsetustel mõned meetrid autole järgi sõitnud ja põnev on, et veokast ma maha ei jää! Täna on väga tähtis päev ja on plaanis masinale järgneda niipalju kui jaksu on ning võib-olla jõuan kuni Paldiski maanteeni (620 meetrit) vändata! Kerge pilvisus, kuid valdavas osas päevast päike paistab. Sooja on juba hommikul umbes +21 °C.

Olen aegsasti jalgrattaga ootel ning Vasja hakkabki sõitma! Samal hetkel kui asun veoautot jälitama puhas intuitsioon signaliseerib, et hoiaksin mõistlikku vahemaad… Sealhulgas teen kiire hindamise kui kõrgel veoka tagumine järelhaagise metallkonks minu suhtes asetseb… Selgub, et kui kummardun sügavale lenksu lähedale, siis ligikaudu pea kõrgusel ja kui sõidan püstisemas asendis, siis südame kõrgusel.

Kuulan vaistu ja hoian masinaga natukene suuremat pikivahet. Rammu on ning rõõmustan, et autost maha ei jäägi! Olen järgi sõitnud juba 140 meetrit ja jõudnud Sõudebaasi tee 15 (tänapäevane aadress) maja juurde kui äkitselt kuulen pidurite kriginat ning kallur vähendab drastiliselt kiirust kuniks peatub…

Varasemalt kogetud eluohtlikele situatsioonidele kohaselt ümbritsev materiaalne maailm teiseneb ja oled osaline ka teispoolsusest ehk immateriaalsest dimensioonist. Teispoolsuses olles on ajaline mõõde suhteline, mida võid vastavalt oma soovile pikendada või laiendada nii kuis vaja läheb. Piltlikult oled ühe jalaga oma tavapärases tegelikus materiaalses keskkonnas, kus aeg liigub harjumuspäraselt lineaarselt ja teise jalaga asud nn vaimses dimensioonis, kus ajal puudub tähendus.

Tajun olulist ajanihet! Kui veoauto alustab pidurdamist, siis reageerin välkkiirelt, pööran paremale teepervele ning sõidan garaaži ja aia vahelisse põõsastikku… mul ei ole mahti isegi pidurada… Tegemist on füüsilise maailma ajaskaalaga ja selle tunnetamisega.

Fotodel võsa enam ei ole ja garaaži samuti mitte. Sealhulgas viis suurt puud on ära lõigatud – 2 leppa, 2 vahtrapuud ja 1 saarepuu. Rattaga põõsastikku sõitmise koht on märgitud ringiga. Tollel ajal elas Sõudebaasi 15 majas Harku-Järve Aiandussovhoosi kunagine direktor seltsimees Rusman (perekonnanime osas võib mälu eksida), kes läks vanaduspensionile kui oli üsna eakas. Tema lapselapse Ivariga sai aeg-ajalt koos mängitud. Lühiajaliselt oli sovhoosi järgmine direktor Peeter Uibo, kes muidu töötas brigadirina ja hiljem samuti brigadirina. Ta elas kõrvalmajas tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 14.

Ajanihke teine pool asub teispoolsuses, mida samuti kogen, kuid mis on umbes kolm korda pikem ehk 1 sekund võrdub 3 sekundiga. Just teispoolsuse tinglikku 3 sekundit on mulle vajalikud, et langetada pädev otsus, kuidas edasi toimida! Kas sõita hooga vastu veoauto järelhaagise konksu ning saada surmavaid vigastusi või keerata paremale poole võssa ning saada haiget ja põrutada? Kolm sekundit on piisav aeg kokkupuuteks enese hingega ja aruteluks, milliseid valikuid langetada! Seejärel aken immateriaalsesse dimensiooni sulgub.

Hing kinnitab taaskordselt oma tegevusega seaduspära, et tema üks ülesandeid on püüda tagada sinu elu jätkumine. Seetõttu sain intuitsiooni vahendusel eelnevalt hoiatuse, et võiksin pikemat vahemaad hoida. Sealhulgas anti mulle teada, milline võib surma saamise iseloom välja näha. Järelikult sinu saatusliku raja detailid on kuskil kirjas… Võimalik, et infodimensioonis.

Põõsastik võtab mu hoo maha ja asun peatunud veoauto kabiiniga kõrvutades peaaegu samal kaugusel. Olenemata hoitud vahemaast, ma ei oleks mitte mingi valemiga suutnud ennem järelkonksu jalgratast pidama saada. Vaistu poolt eelnevalt soovitatud pikivahe oli mõeldud hoopiski selleks, et jõuaksin kõrvale keerata! Võpsikusse sõitmise koht on ainuke või üks väheseid, kus mu vigastused olnuksid minimaalsed. Järelikult antud kohas pidigi kallur pidurdama ja “minu põõsas” ootas mind!

Saan mõned sinikad, muhud ja marrastused. „Kellad” saavad päris tugeva löögi, sest libisen sadulalt maha ja kukun kaksiratsi ratta raamile… Ilmselgelt käin Vasjale närvidele, mistõttu ta pidurdas. Kardan, et ta hüppab autost välja ja hakkab sõimama või tuleb kätega kallale. Ta on hoopiski vaguralt kannatlik ja passib kabiinis kuniks näeb, et ronin põõsastest välja ning lonkan kodupoole. Seejärel jätkab sõitu.

Olen naabrimehe peale vihane, nördinud ja segaduses! Ma ei suuda mitte kuidagi mõista, miks ta järsku pidurdas? Kas ta tõesti tahab, et saaksin viga või surma? Küsimusele vastust ei saa ning järeldan, et küllap soovis mind karmilt hoiatada liiklusohtliku olukorra tekitamise eest…

Ma ei jäta jonni ja järgmistel päevadel neljapäeval ning reedel katsetan kättemaksuks taas veokale järgi sõita. Vasja on samuti sihikindel ja kohe pidurdab kui asun kallurit jälitama. Sõnadeta kassi-hiire mäng kestab kokku pelgalt mõned minutid. Hulljulgust mul enam ei ole ja füüsis on ikkagi kannatada saanud ning vajan taastumiseks aega. Targem annab järgi (kogemustest õppinuna) ja nii ma teengi. Loobun otsusest liiga kiiresti mehistuda ning minu järgmised mängud on leebed ja eakohased.

Jalgrattaga meeldib edaspidigi sõita, kuid nüüd püüan olla viks ja korralik!


lmselt neljapäev 22.09 1977 (10 a). Umbes kella kaheksa paiku õhtul. Ema libistab käe üle mu juuste ja tunneb, et miskit jääb näppude alla: „Oota, oota! Sul on midagi peas! Las ma vaatan!”

Nihelen ja üritan häbelikult pead eemale keerata, et ta haigele kohale enam tähelepanu ei osutaks ja ütlen: „Ei ole midagi!” Ma ei soovi, et ema avastaks tükikese, mis on mind kolm nädalat vaevanud. Olenemata tavapärasest regulaarsest kehahooldusest arvan, et tegemist on vähesest hügieenist ja pesemata juustest tingitud koorikuga, mis on peanaha küljes pooleldi kinni.

Emps on äärmiselt kindlameelne ja kordab: „Las ma vaatan! Ma ju tundsin, et sul on midagi peas!” Otsivalt liigutab sõrmi läbi juuste ja on jõudmas tundliku kohani.

„Ai-ai, valus on! Ära tee mulle haiget!” Tõmban pea õlgade vahele. Ema järjekindlus teeb talle au ja leiab hella koha üles: „See on puuk!” Uurib lähemalt: „Jah, täitsa puuk! Lase ma tõmban ta välja!”

Meievaheline dialoog jätkub veel lühikest aega ja emps rahustab mu enam-vähem maha. Vahepeal tuleb ka õde vaatama. Hakkan taas kaeblema kui ema soovib puuki välja tõmmata. Traditsiooniliselt on emps väga delikaatne ja osav suhtleja. Läheb ainult hetk ning väga suur puugitüdruk ongi paremalt ülevalt poolt kaela, kukla tagant kõrvanibu kõrguselt, vaevata välja tõmmatud!

Elus esimest korda näen täisimenud parasiiti, keda nimetatakse puugiks! Varasemalt olin küll kunagi puugist korra või paar kuulnud ja sõna näikse kuidagi harjumatu tunduma. Olen uhke, et selline haruldane loomake mind haukas! Ja hammustuskoht samuti enam ei tuika! Ebameeldiv valu on kadunud! Olen õnnelik ja rahulolev, et pikaajalist ebamugavust tekitanud olukord lahenes kiirelt ja hõlpsasti!

Esmaspäeva õhtul 26. septembril tekib väike palavik, 37,2 kuni 37,3 °C. Teisipäeval ma kooli ei lähe (neljas klass) ja kolmapäeval 28.09 lähme arstitädi juurde. Ema räägib doktorile puugiloo ära, et augusti lõpus Lõuna-Eestis olles tõin nugilise tõenäoliselt kaasa, kes augusti eelviimasel või viimasel päeval peanaha külge kinnitus.

Lastearst saadab meid kohe eriarsti juurde, kes umbes 5 minuti pärast vaatab mind üle. Tehakse üldine kontroll. Eelkõige pakub arstionule huvi, kas närvid funktsioneerivad tavapäraselt ja kuidas on lood tasakaaluga. Koputab kummihaamrikesega põlveõndlasse, vaatab suhu, katsub erinevatest kohtadest jne. Mitte midagi eripärast ei avasta ja saadab arstitädi juurde otsuse langetamiseks tagasi. Esialgne seisukoht on, et palavik on tingitud võib-olla külmetamisest ning aspiriinikuur palaviku alandamiseks on mõistlik. Juhul kui palavik ei lange, siis tuleb nädala pärast läbivaatusele tagasi tulla. Seitsmenda oktoobrini saan koolist vabastuse.

Palavik on tõusnud ja on vahemikus 37,5 kuni 37,6 °C. 6. oktoobril lähme arsti juurde tagasi. Taaskord eriarst kontrollib ja selgub, et parema kehapoole närvid reageerivad loiult või üldse mitte. Puugi hammustuse kohta on tekkinud kerge punetav lööve. Täiendavalt kirjutatakse välja retseptiravim, mida tuleb lisaks aspiriinile võtta. Sealhulgas kreem lööbe raviks. Saan suunamiskirja praeguse nimetusega Ida-Tallinna Keskhaiglasse (ITK) läbivaatusele, et kujundada edasine ravi. Vabastust koolist pikendatakse ja lõpukuupäeva ei märgita.

Haiglasse ülevaatusele pääsemine on keeruline ning seda asjaolu mainivad ka mind vaadanud lastepolikliiniku arstid. Siinjuures on paslik rõhutada, et tegemist on nõukaaja omapäraga. Suunamiskiri on vajalik, kuid mitte määrav. Sõltub, kuidas ema suudab valvearsti telefonitsi veenda…

Haiglasse saame aja 20. oktoobriks umbes kell 14:45 ja ema hingab kergendatult kui rõõmusõnumit mulle teatab! Selleks ajaks on palavik tõusnud ja on vahemikus 37,9 kuni 38,1 °C. Lööve on oluliselt suurenenud ja on laienenud osaliselt kaelale. Esineb jõuetus, suhteline apaatia ning loidus. Parem kehapool reageerib sandilt ning halvatus süveneb. Tasakaal on häiritud, pea on kaldus vist paremale poole ning liigutades esinevad kaelalihastes aeg-ajalt mõõdukad krambid. Kerge lihasevalu kätes ja jalgades. Püsivalt tuim peavalu. Kesknärvisüsteemi talituse häired.

Haiglas mõõdetakse palavikku 38,4 °C ja karmimoeline valvearst kuulab ema jutustuse ära ning teatab resoluutselt, et vabu kohti ei ole. Minu seisund ei ole hospidali pääsemiseks tõeliselt haige vääriline! Arstitädi suunab meid protseduuride ruumi ootele ja lahkub. Kohe tuleb ka õde ning mu osaliselt halvatud kael ja lööbe piirkond tehakse salviga kokku ning mähitakse sidemesse.

Ema üritab õde veenda, et mind haiglasse võetaks. Paraku laiutatakse käsi ja ütleb, et mõistab olukorra tõsidust, kuid ta ei saa midagi teha ja ainult arst otsustab. Vastuvõtu pikkuseks kujuneb umbes 25 minutit.

Koju lähme kella kolmveerand nelja paiku bussiga nr 16 tänapäevase nimetusega Liivalaia või Olümpia peatusest. Trügimine kuulub asja juurde. Närviline rahvamass tungleb bussi ja viivitamatult hõivatakse paar vaba istekohta. Seismisruumi napib samuti. Emps on morn ja tõsine ning kui buss on Kaarli kiriku juurde jõudnud, prahvatab otsustava, vihase ja valju häälega: „Kas te ei näe, et mul on laps haige ja ei jõua püsti seista! Te peaksite püsti tõusma ja istet pakkuma!” 50-ndates portfelliga meesterahvas vabastab kuulekalt koheselt koha ja saan istuma. Päiksekiir aknast paitab hellalt põske ja sidemes pea on jätkuvalt paremale poole lõdvalt kaldu… Hing on nendel hetkedel minuga. Olen väga rahulik ja mõnevõrra transis. Ma ei näe ega kuule, ümbritsev tegelik elu ei lähe mulle eriti korda.

Salv, aspiriin ja veel üks tablettravim terviseseisundit ei paranda. Eelnevalt märgitud sümptomid tasapisi süvenevad. Parema kehapoole halvatus päev-päevalt progresseerub. Palavik on 38,8 kuni 38,9 °C. Esmaspäeval 31. oktoobri hommikul teeb emps otsuse, et kutsumata ja ettehoiatamata lähme Ravi tänava haiglasse tagasi ning ennem ta sealt ei lahku kui mind haiglasse võetakse! Ta on jõuline ja sõjakas! Ei jää palju puudu, et läheb kellelegi kätega kallale…

Umbes kell 10:18 jõuame haiglasse. Kõnnime juba tuttavasse kabinetti ja ema alustab jutulooga. Kraadiklaas pannakse mulle kohe kaenla alla. Vene keeles kõnelev valvearst on range, pikalt ei kuula ja katkestab, et vastuvõtule mind registreeritud ei ole, samuti vabu kohti ei ole! Lisab, et ootame kuniks mu kehatemperatuuri teada saame. Õhus on ootusärevus ja ema närveerib.

Varsti on palavikunumber teada, 38,7 °C. Doktor kordab mantrat ja raputab eituseks pead, et vabu kohti ei ole. Selle peale kostab emps vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et tema siit ennem ei lahku kui mind on haiglasse võetud!

Arstitädi vakatab ja on üllatunud. Ta ei osanud sellist vastureaktsiooni oodata. Proovib veel midagi öelda, kuid emps on resoluutne! Kuni minuti nad vastastikku enesekindlalt põrnitsevad ja viimaks võtab ema mul käest kinni ning lähme protseduurituppa ja nõuab, et mind põhjalikult ülevaadetaks. Vaikus. Arstitädi ja õde on rabatud ning meile ei järgne. Koguvad siiski kiiresti ning asuvad hõikudes selgitama, et kohti ei ole.

Ema on rahulolematu ja kange ning ootab kuni 5 minutit, et keegi tuleks mind kontrollima. Taaskord vaikus ja mitte midagi ei toimu… Ootamatult ta jõud raugeb ja hakkab nutma. Võtab käekotist rahakoti ning läheb doktori manu. Annab 25 rubla ja hakkab minu juurde tagasi tulema, kuid keerab otsa ringi ja ulatab ka õele raha, 10 rubla.

Juhin tähelepanu asjaolule, et emal oli kuupalk tol ajal umbes 80-85 rubla. Tegemist oli tasuta meditsiinisüsteemi eripäraga ja valitud inimesed teenisid korralikke summasid kui olid õiges kohas ja teadsid vajutada õigetele nuppudele. Vähemasti selles haiglas oli nii.

Ja oh imet! Arsti hääletoon muutub leplikuks ning hoolivaks, mina ja ema oleme sooja tähelepanu keskpunktis! Doktor rahustab ema ja kinnitab, et nad annavad parima, et minu tervist stabiliseerida ning ravida. Samuti tunnustab, et emps tegi õige valiku ja mu haiglasse tõi. Sealhulgas lisab, et tulime üsna viimasel hetkel… Abi saamata ma võinuksin kahe nädala pärast surra…

Mõne minutiga vormistatakse dokumendid ja mind möllitakse haiglasse sisse. Jätan emaga hüvasti. Linnariiete vastu saan haiglariided ja peale minu on palatis veel kaks patsienti. Üsna väeti vanem mees ja 20 aastane Jüri. Ta töötab Viru varietees muusikuna ja peab kiiresti terveks saama, sest mõne nädala pärast pulmakellad helisevad. Umbes poole tunni pärast tuuakse palatisse üks 14 aastane poiss. Paari päeva pärast 12 aastane poiss ning järgmise nädala teisel poolel keskealine mees. Oleme kuuekesi.

Jürka on kõva naljamees ja jutupaunik ning on seltskonnahing. Suuresti tänu tema vahetule olemusele võtame me poistena üksteist kiiremini omaks ja umbes 3-5 päeva pärast oleme teineteisega heas kontaktis.

Meil kõigil diagnoositakse puukentsefaliit ja haiguse teatud faasis tõuseb palavik üsna kõrgele, üle 39 kraadi ja isegi kuni 40 alla. Erand on 14 aastane poiss, tema põeb kergemalt. Nädal pärast haiglasse saabumist on mul palavik stabiilselt 39,3 kuni 39,4 °C. Selline kõrge temperatuur püsib 7-8 päeva, misjärel hakkab väga aeglaselt langema.

Raviskeemi määrab eakas meesdoktor B, kes käib meid vaatamas kaks korda nädalas. Selleks lendab lennukiga Moskvast Tallinnasse ja sedamoodi aastast aastasse kui patsiente on. Sealhulgas veel 80-ndatel ja 90-ndate alguses.

Oletatavasti 2006. aasta sügisel käisin külma saanud ja paistetanud lümfide tõttu taaskord 29 aastat hiljem Ravi tänava kompleksis läbivaatusel ning mind tudeeris suurte kogemustega naisarst. Ta mäletas doktorit B ja ütles mulle ka nime, kuid paraku ma ei suuda meenutada. B olla surnud 90-ndate esimeses pooles.

Peatüki kirjutamise ajal teen järelpärimise Ida-Tallinna Keskhaiglasse saamaks teada doktor B täisnime ja sünni- ning surmaaja. Kahjuks haiglal infot ei ole. Tõenäoliselt kuskilt arhiivist saaks informatsiooni kätte, kuid selleks peab oskaja inimene tegema uurimustööd.

Ravi seisneb kuni kolm korda päevas tablettide võtmises. Kuni kolm korda päevas tehakse süsti – tagumikku ja õlga ning kokku kolm või enam süsti. Sageli võetakse verd näpust või veenist. Haiglasoleku jooksul loetlen kokku 118-126 torget.

Kõikidele puukentsefaliiti põdevatele patsientidele tehakse kohaliku tuimestusega valulik seljaaju operatsioon selgroo nimmelülide piirkonnas, mille kestus on ligi 2 tundi. Operatsioonijärgselt peab olema voodis kõhuli järjepidevalt kuni 24 tundi (tualetis võib käia) ja järgnevad mõned päevad tohib ennast minimaalselt liigutada. Operatsioonist pääseb 14 aastane palatikaaslane. Haiglarežiim kogu haiglas olemise aja sealhulgas tähendab, et põhiosas pead lesima voodis ning füüsiline koormus ei ole lubatud.

Ema ja isa käivad mind 1-3 korda nädalas õues palati akna taga vaatamas. Mõnikord võtavad kodust kaasa näksimist ja isa toob ka raadio. Õde annab asjad mulle üle.

Elus esimest korda tekib väike harjumus aeg-ajalt raadiost midagi meelepärast kuulata. Seda tänu Jürkale, kes pühapäeviti tõstab minu isa raadio enda kapikesele ja kuulab Tõnis Erilaiu saadet „Soovid, soovid, soovid”. Saate vahendusel kuulen esimest korda meeleolukat bändi nimega ABBA ning sedasorti muusika meeldib tänaseni. Kui haiglas on öörahu ja kõik peavad magama ning eetris on „Keskööprogramm”, siis Jüri kuulab pooleldi salaja teki all igat sõna ja muusikakildu, mida lustikummut edastab.

Haiglas olles tekib esmakordne huvi süvendatud lugemise vastu. Elu esimene paksem raamat, mille loen läbi, on Tšehhi kirjaniku Václav Čtvrtek’i 1976. aastal trükist ilmunud „Rumcajs”. Lugemine avardab meeletult mõttetegevust ja tajun, et arenen. Elukestev suhteline huvi lugemise ja raamatute vastu saab alguse!

Tähetarkus leevendab küll ajutiselt koduigatsust, kuid tegemist on äärmiselt võimsa tundega, mille sarnast pole varasemalt kogenud ning tunne on püsiv. Kordades võimsam, laiahaardelisem, sügavam ning taju poolest oluliselt mitmekesisem on koduigatsuse tunne kui inimene hakkab surema ja on saanud kutse kätte. Sa tead, et lähed koju, mida kinnitab iga pisemgi detail, mis/kes sinus on… Võib-olla maise elu koduigatsuse tunde juured pärinevad hoopiski sinu hinge päriskodust teispoolsuses…

Osalen ainulaadses elukogemuses, mille sisuks on olla mitmeid nädalaid pesemata. Ühel hetkel pöörad paratamatult isiklikule hügieenile eriti teravdatud tähelepanu, mida varasemas elus sellises vormis ei ole kunagi juhtunud. Haiglas puuduvad pesemisvõimalused, kuigi koridoris asuv vannituba roostetanud vanniga on olemas. Paraku sooja vett ei ole ja veekraanid on täielikult roostes ning põhilises osas katki. Dušiotsik on tõenäoliselt olnud puudu juba aastaid ja veeavaus kinni roostetanud, kust vett üldse ei tule. Saad kasutada vannikraani, millest õrnalt ainult niriseb vett. Ust lukustada ja kinni panna ei saa, vaid vajub poolirvakile lahti.

Ilmselt 26. november. Laupäeva hommikupoolik, umbes kella 9 ja 10 vahel. Parim ettevõtmine natukenegi vett saada on loputada külma veega läppunud kaenlaaluseid koridoris peldiku kraanikausis. Sealgi on omad väikesed nüansid. Tualetis on sageli pirn läbi ja uks lukus (haagis) ei käi.

27. november pühapäev. Ebamugavustunne on suur. Hügieeni puudumine käib vaikselt närvidele. Jalad kipuvad sügelema. Sealhulgas jalalabad on mustusest triibulised ja paakunud ning võidunud tumehalli-kollaka tooniga. Teen otsuse, et lähen vannituppa ja nui neljaks pesen end puhtaks. Veeprotseduuridega alustan umbes kell 14:45. Kohe märgin, et olukord on kaunikesti nutune.

Üritan end miskitmoodi vannikraani alla kägarasse mahutada, kuidagi märjaks kasta ja kemmergust toodud majapidamisseebiga seebitada. Kahjuks mitte midagi välja ei tule! Esmalt ei ole võimalik ennast kassi suuruseks olevuseks kokku pakkida! Teiseks veenire on õnnetuke, mida lihtsalt ei jagu sulle! Minutis tuleb vett 0,2 kuni 0,3 liitrit! Vähesest veest tingitult seebitamine ja pesemine on võimatu, sest seep kipub su kehal ära kuivama. Pealegi on vesi külm ja vannituba ei köeta, õhutemperatuur on umbes +17 kuni +18 °C. Umbes 15 minutit mässan ebaõnnestunult ja külma tõttu kobin palatisse tagasi.

Rahulolematus ei vähene ja tunni pärast lähen vannituppa tagasi. Tahan jalad puhtaks pesta! Võtan asja suure pühendumise ning hoolega. Vähese vee tõttu seepi kasutada ei saa ning tuleb rakendada primitiivset leidlikkust. Põlvest allapoole jalgade pesemine on tõsine pingutus. Määrdunud vana nahk on kõvasti su külge tahkunud ja ainus meetod on küüntega lahti kraapida. Mitte kunagi varasemas elus ei ole pesemisega niipalju vaeva näinud ja nahk lõpmatult rullitab ning rullitab. Väsin. Kolmveerand tundi küüritud ja umbes kell 16:45 lõpetan. Kiiresti oma kambrikesse teki alla sooja. Jalalabad surisevad, õhk pääseb ligi ja vereringe on kõvasti paranenud. Tehtud töö pakub suurt füüsilist ja emotsionaalset naudingut! Olen midagi saavutanud!

Ilmselt 11. november reedel. 14 aastane palatikaaslane saab koju. Kolmapäeval 16. novembril loevad arstid ja õed lemmikpatsiendile Jürile sõnad peale ning lasevad ta vabadusse. Tal on paari päeva pärast laupäeval 19. novembril pulmad. Reedel 18. novembril lastakse minu kõrvalvoodis olev põdur vanem härrasmees koju. Meie palat on jäänud tühjemaks, oleme kolmekesi ja sellevõrra on ka hingesoojust vähem…

Vististi reedel 25. novembril hommikupoole saab 12 aastane palatikaaslane koju. Koos minuga on jäänud tuppa veel keskealine mees. Olengi mentaalselt üksi ja kurvastan! Head eakaaslastest poisid on läinud! Mõnusat õlatunnetust enam ei ole, lõbusaid salajutte samuti mitte! Selle lühikese ajaga tajusin tärkavat sõprusetunnet, kuid kontakte me ei vahetanud ja järelikult pidigi nii minema. Praegu täiskasvanuna mõeldes olin pakutud positiivselt laetud emotsionaalsete hetkede üle väga õnnelik, kuigi tervis lonkas kahte jalga. Tollal ma ei saanud aru, aga täna targemana ütlen, et vastastikune hingeline puudutus toob naeratuse näole ja see on parim, mida elu materiaalses maailmas pakkuda suudab!

Neljapäeval, 1. detsembril 1977 aastal leiab sõnuseletamatu koduigatsus kauaoodatud lahenduse! Kuigi kehakaal on langenud 26 kiloni ja olen nõrk ning energiat napib, on puukentsefaliit seljatatud! Umbes kella poole kolme paiku ütlen viimasele palatikaaslasele head aega ja rahuolevatena asume emaga koduteele.

Ennem kella poolt nelja jõuame bussiga Väike-Õismäe lõpp-peatusse. Hakkab hämarduma. Peaaegu tuulevaikne ilm, mõõdukalt pilves, õhutemperatuur umbes +1 °C. Maapind on kuiv, väga vähene lumi on nädalapäevad tagasi ära sulanud. Oleme juba 200 meetrit käinud kui siira ja vaevukuuldava häälega küsin: „Emme, kas ma võin ära surra?”

Ema hakkab nutma ja end mõnevõrra kogununa vastab võimalikult tasakaaluka ja tavapärase häälega: „Ei, enam sa ei sure. Pead olema rahulik, palju puhkama ja vastu pidama.” Pisarad valguvad taas ta silmadesse ja ma ei taha teda enam kurvastada ning surma teemat puudutada. Otsustan ta soovitusi täita sõna-sõnalt.

Hoian emmel käest kinni ning alles nüüd jõuavad mulle lõplikult kohale valvearsti sõnad ennem haiglasse registreerimist, et ainult 2 nädalat lahutas mind kaunist koduteest ja suurest koduigatsusest teispoolsusse… Võitlesin elu eest… Ja hing hoidis kogu aeg mu tähelepanu elurütmil ning õnnestunult!

Hinge üks ülesandeid on sind kaitsta ja tagada elukestvus. Juhendada ning kontrollida, et kõnniksid võimalikult kindlameelselt enda saatuslikul rajal.

Esmaspäeval 5. detsembril lähen kooli ja näen esimest korda oma klassi uut klassijuhatajat EF-i. Nädal hiljem võtab ta mind ette ja alustab süstemaatilise kiusamisega kuni põhikooli lõpuni. Sellega on hea lugeja juba kursis varasematest peatükkidest.

Puukentsefaliidist paranen 99,5% ulatuses. Parema silmalau lihas on ainult mõnevõrra kannatada saanud. Kuulun nende 1/3 laste hulka, kes entsefaliidist on täielikult tervenenud (https://et.wikipedia.org/wiki/Entsefaliit).

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-39)

43. PEATÜKK Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, seitsmes ja kaheksas lugu

Laupäev 14.06.1975 kella kümne paiku hommikul. 7 aastane. Päikeseline ilm. Õhtutemperatuur +23 kuni +25°C. Harku järve veetemperatuur +21 kuni +23°C . Kõrvalmajja (praeguse aadressiga Sõudebaasi tee 19, loe 9-ndat ja 13-ndat peatükki) tuleb vanaemale külla Aivo (12 a) koos ema, isa ja kahe õega. Aivol ja Andresel on ühine vanaema Maria (1915-1989). Aivo on vastavalt pojapoeg ja Andres (vt 34, 37 ja 42 peatükis) tütrepoeg.

Aivo isa Eino (1935-2006) on tehnikahuviline ja nad tulevad külgkorviga mootorrattaga! Pereema istub peremehe selja taga, poeg Aivo on külgkorvis ja noorem õde Raili (peaaegu 5 a) tema süles. Vanem õde Eili (14 a) saabub bussiga. Pereisa on hoolas ja on laste jaoks võtnud kaasa mootorratta, sõiduauto ja veoki sisekummi.

Elus esimest korda näen, et täispuhutud musta värvi suurte kummist rõngastega on võimalik supelda! Aivo saab kõige suurema kummi, Eili keskmise ja Raili motika oma. Lõbu ja kilkamist on palju! Pereisa teeb pikema ujumise ja pereema on jalgupidi vees ning on lastega.

Piidlen kõrvalt ja ammuli sui vaatan järvekaldal kadedalt pealt ning sooviksin ka sisekummiga hullata! Mul on täispuhutav piltidega laste ujumisrõngas, milles on paraku väike auguke ja õhk pidama ei jää. Sellest hoolimata jooksen koju ja toon oma rõnga järve äärde.

Auk ujumisvahendis ei ole kahjuks iseseisvalt ära paranenud ja üritan näpuga välja sisisevat õhku peatada, kuid võru läheb üsna kiiresti tühjaks. Seega rõngas mind veepeal kanda ei suuda ja jääb üle seda ainult kuni paar minutit vees ujutada kuniks täielikult tühi on.

Kõige esimesena tüdineb Eili ja ruttab minu õe ja Edaga (loe peatükke 41 ja 42) lobisema. Kummi viib muidugi koju. Tund kuni poolteist kannatlikku ootamist ja näib, et Raili kipub väsima. Võtan julguse kokku ja üsnagi kaeblikult mangun, et saaksin tema rõngast kasutada. Tirts lubabki, kuid ainult mõneks minutiks!

Supelda on vahva! Eriti kui on abivahend, mis sind kindlalt veepinnal hoiab! Väga lahe! Kahjuks aeg on napp ja pean rõnga Railile üsna kiiresti tagastama. Varsti üritan tüdrukutirtsu taas veenda, et sooviksin taaskord mängida, kuid plika jääb enesele kindlaks ja sisekummi mulle ei loovuta.

Antud teemas olen paraku kaunikesti egokeskne ja teen Aivole selgeks, et Raili on kadekops ning vanem vend suudab tüdruku pehmeks rääkida. Seekord saan umbes kümme minutit hullata. Sedamoodi vahelduvalt ühe rõngaga lustimegi kuniks asun tugevama õigust kasutama ja mänguasja enam tagasi ei anna. Aivo toetab mind, mille peale hakkab Raili lõpuks nutma ja lubab isale kõik ära kaevata.

Tegelikult puhas traagika ja täiskasvanuna mõtlen, ega mu käitumine lapsena teps mitte hea ei olnud. Situatsioon laheneb õnneks hästi ja lapsed kutsutakse tuppa sööma.


15.06.1975. Vähene pilvisus, +22 kuni +24 °C. Juba hommikul teen Aivole ettepaneku, et läheksime vette mängima. Kahjuks vanemad ei luba ja ta peab lapselapse kohuseid täitma ning olema vanaemaga. Viimaks umbes 12:30 paiku vabaneb ja mitu tundi kannatlikkust on end kuhjaga ära tasunud! Saan Eili rõngaga supelda!

Esiotsa pelgan sügavamal vees liigelda, kuid julgust vaikselt lisandub ja katsetan tõelisi vägitükke. Pladistan kuni 25 meetri kaugusel kaldast ja tunne on vägev ning ülev! Pole eales nii kaugel järves kunagi olnud!

Tunnike mängitud ja suhteliselt kalda lähedal ujub mulle kiiresti ligi umbes 10 aastane vene poiss. Proovin eest ära saada, kuid püüab mu kinni, ronib rõngale ja tõukab toorest jõudu kasutades mu vette… Vesi on üle pea kuni 30 sentimeetrit ja ma ei oska ujuda… Kohkun ja satun mõnevõrra paanikasse, kuid suudan end siiski koguda – pean ellu jääma… Hästi on meeles meetod, mida kasutasin peaaegu kaks aastat tagasi kui ema proovis mind ujuma õpetada ja oleksin hoopiski uppunud (loe 41. peatükki).

Asupaik on aja jooksul muutunud ja saanud osaks sõudebaasi territooriumist. Kalda muutmise tulemusena on puid ja kõrkjaid vähem ning ajaloolised jääajast olnud suured graniitkivid ära viidud. Pinnasetööde tõttu on kallas laugeks tehtud, praht ja muda veest eemaldatud ning asendatud liiva ja kruusaga.

Vajun jalgadega mudasesse põhja ja tõukan hingamiseks end jõuliselt üles. Nibin-nabin ulatub suu veepinnani ning vett ja õhku suhu ahmides suudan aeglaselt kalda poole hüpelda. Adrenaliin on üleval, süda klopib ning üritan kõigest väest ennast päästa! Turvalisemasse vette jõudes vajun peaaegu kokku. Energiat sama hästi kui enam ei ole, värisen hirmust nagu haavaleht tuules, mõtlemine on oluliselt häiritud ja katkendlik.

Tähelepanuväärne on ja veel ennem suplema minemist teadsin täpselt ette ning rääkisin ka Aivole, et meie rõngad võidakse ära võtta… Aivo kuulas, kuid ei osanud selle peale midagi kosta. Seega puhas vaist andis hoiatuse! Siinjuurs rõhutan, et sisekumme nägin alles eile esimest korda elus ja puudusid teadmised, kuidas nendega supelda, sellist vene lapse agressiivsust ei olnud varem kogenud jms. Järelikult sinu hing püüab hoolitseda sinu elukestvuse eest ja vajadusel sekkub! Info sinu tulevaste eluliste olukordade kohta on ammu juba kuskil olemas (näiteks infodimensioonis) ja hinge ülesanne on see vajadusel sulle esitada.

Teine omalaadne tähelepanek, et 41. peatükis omandatud kogemus sügavas vees hüppamisega ja praegune sarnane meetod on omavahel seotud. Isiklikul arvamusel saatuslikul teerajal astudes ühele sammule järgneb teine. Kuue aastaselt (1973) saadud kogemus on oluline, et suudaksid targemana edasi liikuda. Järelikult kunagine veeõnnetus oli vajalik, et käesolev äpardus ei lõppeks traagiliselt. Teisisõnu kõik mis oli/on, pidi ja peab olema! Eluohtlikud olukorrad õpetavad ja kujundavad sinu elulist käekäiku!

Viie minuti pärast kaeban Aivole ära ja võtab väikeröövli väga karmilt ette… Vene juntsu ei saa aru, miks teda nuheldakse… Võõrkeeles rääkiv naga on küllap harjunud jõuga võtma, mis meeldib ja tõenäoliselt tema vanemad annavad talle eeskuju. Esineb nõukaaegne mentaliteet „всё наша – kõik on meie”, mida kohtab sageli ka tänapäeval ja üldistatult Vene-Ukraina sõja iseloom seda kirjeldab, kus Ukraina rahva loodud materiaalseid väärtusi lihtviisil röövitakse ning viiakse Venemaale. Siinjuures rõhutan, et minu tutvusringkonnas on toredaid vene keeles rääkivaid sõpru ja tuttavaid, kes ei evi kirjeldatud mentaliteeti, ei ole sovjetid või putinistid ning on igati mõistlikud inimesed.

Kummirõngas on taas minu valduses ja püüan head meeleolu taastada. Paraku kaunis ilm ja mõnus suplemine ärevust lõplikult ei maanda ning ennem kella poolt kolme väsin.

Aivo koos perega lahkuvad kella nelja paiku enda koju Mustamäele. Nad elavad Kuldnoka tänaval 5-kordses paneelmajas.

Lühikese elu jooksul kogetud sagedased eluohtlikud veeõnnetused on viimaks tekitanud tungiva vajaduse ja motivatsiooni, et peaksin õppima ujuma! Milline võiks olla asjakohane plaan ning kuidas, ei ole aimugi…

Vanasõna kirjeldab: „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Saatus ise tuleb appi! Ilmselt 15. august, soe reede õhtu, pärast kella kaheksat. Tuulevaikne ja pilves ilm. Istun sõudebaasis sillal ja mõtisklen. Üksiolemist „segab” keegi naine, kes läheb minu lähedal vette. Näen ja saan aru, milliseid liigutusi ta teeb, et suudab ujuda! Mõeldud ja otsustatud!

Kui taaskord üksi jään, võtan riided seljast ja sulpsatan samuti vette (veetemperatuur umbes +20 °C). Matkin nähtud “koera” ujumise liigutusi ja endalegi üllatuseks suudan paarkümmend sentimeetrit ujuda! Suurest edust innustatuna proovin veel ja veel kuniks läbin ligemale meetri!

Kuni koolini harjutan ujumist peaaegu iga päev ja augusti lõpus (veetemperatuur +17 kuni +18 °C) ujun järjest juba ca 15 meetrit! Teises klassis 1976 veebruari teisest poolest kuni aprillini tuleb läbida kohustuslik ujumiskursus tolleaegses Dünamo ujulas Tallinnas Aia tn 3, mille vältel omandan selili ujumise oskuse. 1977 ja 1978 suvel täiendan iseseisvalt väljaõpet ja suudan „konna” ujuda vee all või peal.

Olen nagu kala vees!


Aprilli teine pool 1976 (8 a), kolmapäev. Võimalikud kuupäevad 14, 21, 28. Poolpilves ilm, kerge tuuleke, +10 kuni +12 °C. Pärast viiendat tundi olen teel koolist koju. Meeleolu on hea ja rahulik, tatsan enesekindlalt. Sügavad ja laiahaardelised mõtted võtavad kogu tähelepanu. Kella ühe paiku ületan Paldiski maanteed. Äkitselt tuhiseb veoauto (GAZ-53) suunaga linna poole minust kiiresti mööda ja tuulekeeris soovib mind kaasa haarata… Veok möödub sedavõrd lähedalt, et astunuksin üks kuni poolteist sammu veel, oleksin surmava löögi saanud.

24.05.2022. Tolleaegne Paldiski maantee ületuskoht ja väike kodutee. Fotograaf: Henry Küla

Südame alt läheb õõnsaks, pulss läheb üles ja adrenaliin tulvab verre! Vaatan veokale järele. See sõidab ebaharilikult kiiresti, ilmselt üle 90 km/h. Tol ajal oli seal kiirusepiirang 70 km/h ja liiklus suhteliselt hõre. Autojuhid olid reeglina ebaviisakad ja ei vaevutud aeglustama või masinat peatama, et sind üle sõidutee lasta.

Ma ei mõista, miks ta mind ei näinud ja arutult kihutab? Samal ajal olen hämmingus, et ma ise midagi ei märganud ega kuulnud! Üllatun, et tavapäraselt esinev intuitsioon keerulise situatsiooni tekkimisest aegsasti ette ei hoiatanud!

Õppisin, et vastuolulised või pingelised sündmused võivad toimuda ka vaistu osaluseta. Hinge seisukohast lähtudes õnnetust ei toimunud, sellest tulenevalt justkui ma ei pidanudki midagi ette teadma. Seega esineb mitmekesisus ühest küljest ja teisalt võtsin kogemuse viivitamatult arvesse ning edaspidi kuni põhikooli lõpuni olin antud kohas eriti hoolas liiklust jälgima. Järelikult pidin kogemuse saama ja võimalikud tulevased õnnetused sõidutee ületamisel jäid toimumata.

Efektiivseim teadmiste omandamine on sageli praktikas! Tegelik elu õpetab! Ma ei võtnud vanemate ja õpetajate korduvaid liiklusalaseid õpetussõnu piisavalt tõsiselt kuulda, mistõttu saatus pidi ise sekkuma ja andis meeldejääva õppetunni!

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: