II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-39)

43. PEATÜKK Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, seitsmes ja kaheksas lugu

Laupäev 14.06.1975 kella kümne paiku hommikul. 7 aastane. Päikeseline ilm. Õhtutemperatuur +23 kuni +25°C. Harku järve veetemperatuur +21 kuni +23°C . Kõrvalmajja (praeguse aadressiga Sõudebaasi tee 19, loe 9-ndat ja 13-ndat peatükki) tuleb vanaemale külla Aivo (12 a) koos ema, isa ja kahe õega. Aivol ja Andresel on ühine vanaema Maria (1915-1989). Aivo on vastavalt pojapoeg ja Andres (vt 34, 37 ja 42 peatükis) tütrepoeg.

Aivo isa Eino (1935-2006) on tehnikahuviline ja nad tulevad külgkorviga mootorrattaga! Pereema istub peremehe selja taga, poeg Aivo on külgkorvis ja noorem õde Raili (peaaegu 5 a) tema süles. Vanem õde Eili (14 a) saabub bussiga. Pereisa on hoolas ja on laste jaoks võtnud kaasa mootorratta, sõiduauto ja veoki sisekummi.

Elus esimest korda näen, et täispuhutud musta värvi suurte kummist rõngastega on võimalik supelda! Aivo saab kõige suurema kummi, Eili keskmise ja Raili motika oma. Lõbu ja kilkamist on palju! Pereisa teeb pikema ujumise ja pereema on jalgupidi vees ning on lastega.

Piidlen kõrvalt ja ammuli sui vaatan järvekaldal kadedalt pealt ning sooviksin ka sisekummiga hullata! Mul on täispuhutav piltidega laste ujumisrõngas, milles on paraku väike auguke ja õhk pidama ei jää. Sellest hoolimata jooksen koju ja toon oma rõnga järve äärde.

Auk ujumisvahendis ei ole kahjuks iseseisvalt ära paranenud ja üritan näpuga välja sisisevat õhku peatada, kuid võru läheb üsna kiiresti tühjaks. Seega rõngas mind veepeal kanda ei suuda ja jääb üle seda ainult kuni paar minutit vees ujutada kuniks täielikult tühi on.

Kõige esimesena tüdineb Eili ja ruttab minu õe ja Edaga (loe peatükke 41 ja 42) lobisema. Kummi viib muidugi koju. Tund kuni poolteist kannatlikku ootamist ja näib, et Raili kipub väsima. Võtan julguse kokku ja üsnagi kaeblikult mangun, et saaksin tema rõngast kasutada. Tirts lubabki, kuid ainult mõneks minutiks!

Supelda on vahva! Eriti kui on abivahend, mis sind kindlalt veepinnal hoiab! Väga lahe! Kahjuks aeg on napp ja pean rõnga Railile üsna kiiresti tagastama. Varsti üritan tüdrukutirtsu taas veenda, et sooviksin taaskord mängida, kuid plika jääb enesele kindlaks ja sisekummi mulle ei loovuta.

Antud teemas olen paraku kaunikesti egokeskne ja teen Aivole selgeks, et Raili on kadekops ning vanem vend suudab tüdruku pehmeks rääkida. Seekord saan umbes kümme minutit hullata. Sedamoodi vahelduvalt ühe rõngaga lustimegi kuniks asun tugevama õigust kasutama ja mänguasja enam tagasi ei anna. Aivo toetab mind, mille peale hakkab Raili lõpuks nutma ja lubab isale kõik ära kaevata.

Tegelikult puhas traagika ja täiskasvanuna mõtlen, ega mu käitumine lapsena teps mitte hea ei olnud. Situatsioon laheneb õnneks hästi ja lapsed kutsutakse tuppa sööma.


15.06.1975. Vähene pilvisus, +22 kuni +24 °C. Juba hommikul teen Aivole ettepaneku, et läheksime vette mängima. Kahjuks vanemad ei luba ja ta peab lapselapse kohuseid täitma ning olema vanaemaga. Viimaks umbes 12:30 paiku vabaneb ja mitu tundi kannatlikkust on end kuhjaga ära tasunud! Saan Eili rõngaga supelda!

Esiotsa pelgan sügavamal vees liigelda, kuid julgust vaikselt lisandub ja katsetan tõelisi vägitükke. Pladistan kuni 25 meetri kaugusel kaldast ja tunne on vägev ning ülev! Pole eales nii kaugel järves kunagi olnud!

Tunnike mängitud ja suhteliselt kalda lähedal ujub mulle kiiresti ligi umbes 10 aastane vene poiss. Proovin eest ära saada, kuid püüab mu kinni, ronib rõngale ja tõukab toorest jõudu kasutades mu vette… Vesi on üle pea kuni 30 sentimeetrit ja ma ei oska ujuda… Kohkun ja satun mõnevõrra paanikasse, kuid suudan end siiski koguda – pean ellu jääma… Hästi on meeles meetod, mida kasutasin peaaegu kaks aastat tagasi kui ema proovis mind ujuma õpetada ja oleksin hoopiski uppunud (loe 41. peatükki).

Asupaik on aja jooksul muutunud ja saanud osaks sõudebaasi territooriumist. Kalda muutmise tulemusena on puid ja kõrkjaid vähem ning ajaloolised jääajast olnud suured graniitkivid ära viidud. Pinnasetööde tõttu on kallas laugeks tehtud, praht ja muda veest eemaldatud ning asendatud liiva ja kruusaga.

Vajun jalgadega mudasesse põhja ja tõukan hingamiseks end jõuliselt üles. Nibin-nabin ulatub suu veepinnani ning vett ja õhku suhu ahmides suudan aeglaselt kalda poole hüpelda. Adrenaliin on üleval, süda klopib ning üritan kõigest väest ennast päästa! Turvalisemasse vette jõudes vajun peaaegu kokku. Energiat sama hästi kui enam ei ole, värisen hirmust nagu haavaleht tuules, mõtlemine on oluliselt häiritud ja katkendlik.

Tähelepanuväärne on ja veel ennem suplema minemist teadsin täpselt ette ning rääkisin ka Aivole, et meie rõngad võidakse ära võtta… Aivo kuulas, kuid ei osanud selle peale midagi kosta. Seega puhas vaist andis hoiatuse! Siinjuurs rõhutan, et sisekumme nägin alles eile esimest korda elus ja puudusid teadmised, kuidas nendega supelda, sellist vene lapse agressiivsust ei olnud varem kogenud jms. Järelikult sinu hing püüab hoolitseda sinu elukestvuse eest ja vajadusel sekkub! Info sinu tulevaste eluliste olukordade kohta on ammu juba kuskil olemas (näiteks infodimensioonis) ja hinge ülesanne on see vajadusel sulle esitada.

Teine omalaadne tähelepanek, et 41. peatükis omandatud kogemus sügavas vees hüppamisega ja praegune sarnane meetod on omavahel seotud. Isiklikul arvamusel saatuslikul teerajal astudes ühele sammule järgneb teine. Kuue aastaselt (1973) saadud kogemus on oluline, et suudaksid targemana edasi liikuda. Järelikult kunagine veeõnnetus oli vajalik, et käesolev äpardus ei lõppeks traagiliselt. Teisisõnu kõik mis oli/on, pidi ja peab olema! Eluohtlikud olukorrad õpetavad ja kujundavad sinu elulist käekäiku!

Viie minuti pärast kaeban Aivole ära ja võtab väikeröövli väga karmilt ette… Vene juntsu ei saa aru, miks teda nuheldakse… Võõrkeeles rääkiv naga on küllap harjunud jõuga võtma, mis meeldib ja tõenäoliselt tema vanemad annavad talle eeskuju. Esineb nõukaaegne mentaliteet „всё наша – kõik on meie”, mida kohtab sageli ka tänapäeval ja üldistatult Vene-Ukraina sõja iseloom seda kirjeldab, kus Ukraina rahva loodud materiaalseid väärtusi lihtviisil röövitakse ning viiakse Venemaale. Siinjuures rõhutan, et minu tutvusringkonnas on toredaid vene keeles rääkivaid sõpru ja tuttavaid, kes ei evi kirjeldatud mentaliteeti, ei ole sovjetid või putinistid ning on igati mõistlikud inimesed.

Kummirõngas on taas minu valduses ja püüan head meeleolu taastada. Paraku kaunis ilm ja mõnus suplemine ärevust lõplikult ei maanda ning ennem kella poolt kolme väsin.

Aivo koos perega lahkuvad kella nelja paiku enda koju Mustamäele. Nad elavad Kuldnoka tänaval 5-kordses paneelmajas.

Lühikese elu jooksul kogetud sagedased eluohtlikud veeõnnetused on viimaks tekitanud tungiva vajaduse ja motivatsiooni, et peaksin õppima ujuma! Milline võiks olla asjakohane plaan ning kuidas, ei ole aimugi…

Vanasõna kirjeldab: „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Saatus ise tuleb appi! Ilmselt 15. august, soe reede õhtu, pärast kella kaheksat. Tuulevaikne ja pilves ilm. Istun sõudebaasis sillal ja mõtisklen. Üksiolemist „segab” keegi naine, kes läheb minu lähedal vette. Näen ja saan aru, milliseid liigutusi ta teeb, et suudab ujuda! Mõeldud ja otsustatud!

Kui taaskord üksi jään, võtan riided seljast ja sulpsatan samuti vette (veetemperatuur umbes +20 °C). Matkin nähtud “koera” ujumise liigutusi ja endalegi üllatuseks suudan paarkümmend sentimeetrit ujuda! Suurest edust innustatuna proovin veel ja veel kuniks läbin ligemale meetri!

Kuni koolini harjutan ujumist peaaegu iga päev ja augusti lõpus (veetemperatuur +17 kuni +18 °C) ujun järjest juba ca 15 meetrit! Teises klassis 1976 veebruari teisest poolest kuni aprillini tuleb läbida kohustuslik ujumiskursus tolleaegses Dünamo ujulas Tallinnas Aia tn 3, mille vältel omandan selili ujumise oskuse. 1977 ja 1978 suvel täiendan iseseisvalt väljaõpet ja suudan „konna” ujuda vee all või peal.

Olen nagu kala vees!


Aprilli teine pool 1976 (8 a), kolmapäev. Võimalikud kuupäevad 14, 21, 28. Poolpilves ilm, kerge tuuleke, +10 kuni +12 °C. Pärast viiendat tundi olen teel koolist koju. Meeleolu on hea ja rahulik, tatsan enesekindlalt. Sügavad ja laiahaardelised mõtted võtavad kogu tähelepanu. Kella ühe paiku ületan Paldiski maanteed. Äkitselt tuhiseb veoauto (GAZ-53) suunaga linna poole minust kiiresti mööda ja tuulekeeris soovib mind kaasa haarata… Veok möödub sedavõrd lähedalt, et astunuksin üks kuni poolteist sammu veel, oleksin surmava löögi saanud.

24.05.2022. Tolleaegne Paldiski maantee ületuskoht ja väike kodutee. Fotograaf: Henry Küla

Südame alt läheb õõnsaks, pulss läheb üles ja adrenaliin tulvab verre! Vaatan veokale järele. See sõidab ebaharilikult kiiresti, ilmselt üle 90 km/h. Tol ajal oli seal kiirusepiirang 70 km/h ja liiklus suhteliselt hõre. Autojuhid olid reeglina ebaviisakad ja ei vaevutud aeglustama või masinat peatama, et sind üle sõidutee lasta.

Ma ei mõista, miks ta mind ei näinud ja arutult kihutab? Samal ajal olen hämmingus, et ma ise midagi ei märganud ega kuulnud! Üllatun, et tavapäraselt esinev intuitsioon keerulise situatsiooni tekkimisest aegsasti ette ei hoiatanud!

Õppisin, et vastuolulised või pingelised sündmused võivad toimuda ka vaistu osaluseta. Hinge seisukohast lähtudes õnnetust ei toimunud, sellest tulenevalt justkui ma ei pidanudki midagi ette teadma. Seega esineb mitmekesisus ühest küljest ja teisalt võtsin kogemuse viivitamatult arvesse ning edaspidi kuni põhikooli lõpuni olin antud kohas eriti hoolas liiklust jälgima. Järelikult pidin kogemuse saama ja võimalikud tulevased õnnetused sõidutee ületamisel jäid toimumata.

Efektiivseim teadmiste omandamine on sageli praktikas! Tegelik elu õpetab! Ma ei võtnud vanemate ja õpetajate korduvaid liiklusalaseid õpetussõnu piisavalt tõsiselt kuulda, mistõttu saatus pidi ise sekkuma ja andis meeldejääva õppetunni!

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: