1982 (15 a) pühapäev. Ilmselt 14. november. Tegemist on vanusega, mil lapsena mängimine ei ole enam sobilik ja eakohane. Samal ajal mängulisus ning ajaveetmine on kõrgelt hinnatud. Ometi suudad vabalt ja pingutusteta ka täiskasvanulikult käituda.
Laupäeva õhtul sõber Arnega otsustame, et pühapäeva hommikul lähme linnapeale kolama ja eks paistab, mis juhtub. Ilmselgelt otsime seikluseid. Mõeldud tehtud. Elame mõlemad Laagris uhiuues sovhoosi (V. I. Lenini nimeline köögiviljakasvatuse näidissovhoos) poolt ehitatud 5-kordses paneelmajas. Tema elab vanematega teisel korrusel ja mina emaga neljandal korrusel kõrvuti asuvates trepikodades. Kiire ühendus linnaga on sõita elektrirongiga. Balti jaamas oled 23-25 minutiga.
Pärast üheksat umbes päiksetõusul jõuame Baltasse. Ilm on tuulevaikne. Päike paistab läbi õhukese pilvevine ja külma on umbes -1 °C. Tunne on natukene jahedavõitu, sest mõlemad oleme liiga õhukeselt riides. Ometi ilm on suurepärane ja kuidagi salapärane aura on. Tõuseme Patkuli trepist üles. Linnas on inimesi väga vähe ja kaunis ning romantiline vanalinn võimendab erilisuse tunnet.
Võiks öelda, et müstika! Vanalinnas patseerimine seda ongi! Mõlemad tajume ajalooliste hoonete ja aegade hõngu. Muudmoodi vist ei saakski! Jututeemad on samuti vastavalt laiahaardelised ja piiritud. Ütleksin, et väga huvitav on niisama kultuurselt jalutada ja lobiseda. Naudid ilmast, arhitektuurist ja kaaslasest saadavat positiivset energiat. Toimub energia andmine ja saamine. Tegelikult ei ole midagi erakorralist ja väga tore on.
Ligikaudu kella kümne paiku jõuame Kiek in de Kök juurde ja eriti pakub huvi ronida paekivist piirdele, mille kõrgus on umbes 1,3 meetrit. Siinjuures juhin tähelepanu, et tänapäeval on piire ehitatud kõrgemaks vististi ohutuse huvides.
Müürile ronime eelkõige seetõttu, et saada sooja. Loomulikult ka mängulisus, sest lööb välja poisikeselikkus ja adrenaliinivajadus! Nii kummaline kui see ei tundu! Mõõdukas närvikõdi on ealine iseärasus. Avanev vaade on muidugi lummav!
Fotost. Fotol kirjeldatud känd on tänapäeval olemas. Pildil märgitud ring tähistab paika, kus kohast sai ronida mööda puud kõrgemale. Samuti näitab kohta kuhu pidin selg ees tagasi hüppama.
Vastu müüritist kasvab suure läbimõõduga puu, mis on Komandandi tee poole mõnevõrra kaldus ja nüüd on paras aeg veel kõrgemale ronida. Tähendab, asume hetkel müüril ja ca 1,3 meetri kõrgusel maapinnast. Arne on esimene ja on väga osav. Ronib mööda puud nagu orav ja tagasi müürile samamoodi! Nüüd on minu kord. Üles saan ilusasti, kuid alla saamisega tekib probleem.
Suudan selg ees laskuda niipalju, et müüritiseni jääb 70-80 sentimeetrit. Veel allapoole liikumiseks peaksin kätega ümber puutüve hoidma, sest oksi ei ole. Paraku tüvi on kaunikesti jäme ja haare jääks väga nõrgaks, mis tähendab, et libiseksin-kukuksin müüritisele ning omakorda alla Rüütli tänava poole hoovimaja viilkatusele (Rüütli 28/30). Kukkumiskõrguseks oleks ca 5 meetrit ja hoovimaja katuselt tänavasillutisele omakorda ca 5 meetrit. Teine variant on hüpata puu otsast ca 3,2-3,5 meetri kõrguselt Komandandi tee poole otse maapinnale, mida isegi tõsiselt kaalun, kuid ikkagi loobun. Liiga kõrgelt külmunud murukamarale hüpata võiks tähendada valulikku liigesenihestust või halvimal juhul jalaluumurdu.
Tegelikult olen plindris ja alla mitte kuidagi ei saa! Katsetan ja mõtisklen kahe erineva meetodi vahel umbes 10 minutit kuniks teen otsuse, et ronin puul nii madalale kui võimalik ja pean selg ees (selg on mere ja Rüütli tänava poole) võimalikult täpselt müürile hüppama.
Asja keerulisus seisneb selles, et esmalt äratõukekoht puult on müürist kuni 80 sentimeetri kõrgusel ja müüri äärest lisaks 50 sentimeetri kaugusel. Puust eemale tõukamine on keeruline, sest oled väga ebastabiilses positsioonis, võid libiseda kui ka libastuda ja kukud ca 10 meetri kõrguselt müürilt alla. Samuti pead hüppama täpselt, sest müüritise laius on kuni 60 sentimeetrit ja väikseimgi eksitus lõppeks jällegi kõrge õhulennuga. Elus esimest korda hüppan selg ees ülevalt alla ja eemale…
Pikalt enam mõelda ei saa, sest lihased on väsimas. Hüppan ja maandun kenasti müüritisele, kuid tasakaal kipub kaduma… Olen kukkumas selg ees Rüütli tänava poole hoovimaja katusele… Tasakaalu hoidmiseks teen kahe käega intensiivseid ringjaid liigutusi tahapoole ja olen plaanimas astuda ühe sammu tagasi…
Esineb taas seaduspära ja füüsilise maailma ajale lisandub teine aeg, mis on aeglasem ning pärineb teispoolsusest. Täpsemalt, sa koged nii materiaalset kui immateriaalset maailma. Aken teispoolsusse avaneb hetkel kui tasakaalu säilitamiseks planeerin astuda sammu tagasi. Sündmusesse sekkub minu hing ja teatab, et ühe sammu võrra tagasi astumine ei ole mõistlik, sest võin alla kukkuda.
Seega:
⌘ Hing kujundab immateriaalses dimensioonis aja tekkimise ja liikumise kiiruse vastavalt oludele ning oma subjektiivsele soovile. ⌘
Esineb arutelu ja dialoog minus eneses. Vestluse asukoht on teispoolsuses ja aega on piisavalt, et langetada pädev otsus. Kaalutlen, et kui astun tagasi ning kukun katusele, kas kukkumine võib olla valus ning eluohtlik? Viimaks teen valiku, et tagasi ei astu ja püüan tasakaalu tagasi saada.
Otsuse langetamise järgselt väljun teispoolsusest ja keha saavutab tasakaalu. Vaatan nüüd seljataha ja avastan, et kannad on millimeetri täpsusega müüritise äärega tasa… Kui oleksin astunud kasvõi mõned sentimeetrid tagasi, siis kaotanuksin taas tasakaalu ja samm võinuks jääda mu elu viimaseks tatsamiseks…
Teoreetiline miniarutlus ajast. Aeg on suhteline mõiste. Seda võib venitada, kokku suruda jne. A. Einsteini erirelatiivsusteooria alusel on kõik suhteline, isegi aja kulg. Üldistatult ja lihtsustatult mainides, valguskiirusel liikudes sinu aeg möödub oluliselt aeglasemalt kui Maal olles. Tähendab, väga kiiresti liikuvate kehade vaatepunktist lähtuvalt liigub aeg aeglasemalt. Asjaolu nimetatakse aja venimiseks ehk aja dilatatsiooniks.
Sealhulgas näitlikustades gravitatsioon painutab aegruumi ja valguse kulgu, mille tõttu Universumi erinevates punktides liigub aeg eri kiirustel.
Itaalia teoreetiline füüsik Carlo Rovelli väidab oma 2017. aastal ilmunud raamatus “L’ordine del tempo” (ingl “The Order of Time”, ee „Aja kord“), et kvantgravitatsioonilistes võrrandites aeg puudub. „Asjade mikroskoopilist olekut analüüsides kaob erinevus mineviku ja tuleviku vahel,“ kirjutab Rovelli. Ehk „põhjusel“ ja „tagajärjel“ puudub tähendus.
Leian, et kui materiaalses maailmas võib aeg kulgeda erineva kiirusega või sõltuvalt asukohast puududa, siis immateriaalses dimensioonis kehtivad samuti omad kindlad seaduspärasused – aeg liigub sõltuvalt oludest aeglasemalt või kiiremalt, peatub või aega ei ole.
Esmaspäeval 28.10.1985 (18 a) väljastab Harju rajooni sõjakomissariaat sõjaväepileti, mis tähendab, et oled vastavalt seadusele Nõukogude armee kutsealune ja varsti toimub saatmine väeossa. Samal päeval on ka esmane visiit Tallinnas Rataskaevu tänaval asuvasse sõjakomissariaati.
Komissar vaatab oma kabinetis ükshaaval kõik kutsealused üle ja sul on seljas ainult lühikesed püksid. Ohvitser tunnustab mu suurepärast füüsilist vormi ja pakub, et võiksin spordiroodu saada teenima. Loomulikult nõustun.
Umbes nädala pärast pean komissariaati uuesti külastama ja seekord küsitakse, kas sooviksin õhudessanti minna aega teenima? Taaskord nõustun.
Kuni nädal hiljem vestlen komissariga kolmas kord ja pärib, kas tahaksin minna Kaug-Itta Ussuriiskisse (Primorje krai, 111 km Vladivostokist põhja pool) radistiks? Sellise huvitava pakkumise vastu mul ei ole jällegi mitte midagi.
24.11.1985 pühapäeva hommikul kell 10:00 peame kogunema komissariaadi juurde. Vihma kergelt tibutab ja on mõni kraad sooja. Elevust on palju! Enamikel on saatjad kaasas – sugulased, sõbrad-tuttavad, pruudid ja elukaaslased. Mind saadavad ema ja isa. Buss pannakse triiki noormehi täis ja ligikaudu kell 10:20 käivitatakse mootor, viimased lehvitused ning teekond tundmatusse võib alata. Peaksin ütlema, et on huvitav ja põnev! Enesekindlust on kuhjaga! Ametlikult tänasest olen alustanud sõjaväeteenistust Nõukogude armees!
Jõuame Tallinnas Kuuli tänava ülerahvastatud jaotuskeskusse, kus on üks suure pindalaga primitiivne kahekordne ehitis. Hoonesse on paigutatud mitusada klassikalist reformvoodit, sealhulgas puidust lavatsid või küljealused. Õhk on paks, niiske ja on palav. Ventilatsiooni ei ole. Kõik kutsealused justkui kanad õrrel ootavad, millal hüütakse tema nimi, määratakse väeosa ja ajateenistuse piirkond avaras Nõukogude Liidus.
Venekeelsed ohvitserid marsivad sisse ja välja. Poisse tuuakse juurde ja osa kutsutakse välja. Siblimine ja toimetamine kestab hiliste õhtutundideni ning ootajate närvilisus ja ärevus suureneb. Umbes kella kümne paiku õhtul kustutatakse tuled ja kõik see mees peab magama minema.
Öörahust ei tule midagi välja. Pikutada ja magada kõige mugavam ei ole. Madratseid on puudu, tekke ja patju vähe. Muljete vahetamine ja tehislik lõbusus kestab varaste hommikutundideni. Esmaspäeva hommik on saabunud märkamatult ja kella kaheksa paiku jätkub eelmisele päevale sarnane triangel.
Teadmatus tuleviku ees suurendab rahutust ja stressielemendid hiilivad vaikselt ligi. Üks esimesi ilminguid on söögiisu puudumine. Kuigi ema pani toidukoti kaasa, siis kõht tühi ei ole ja ega riigipoolset toitlustamist siin ette nähtud ka ei ole. Suures ootustuhinas saabki alanud päev oma lõpu.
Viimaks kolmapäeva lõunapaiku 27. novembril kuulen oma nime ja lähen üle mitme päeva esimest korda õue. Ilm on meeldiv ja värske, õhk paitab meeli. Kerge naeratus on näol – vabanemine… Päike pilvevine vahelt paistab, sooja on +4 kuni +5 °C. Väljas poiste käest küsin, et kuhu minek? Enamik ei tea, aga üks poiss on kuskilt kuulnud, et tööpatti (töö- ja ehituspataljon)… Uudis võtab sõnatuks. Teadsin, et spordiroodu, dessanti või radistiks…
Meid on kokku umbes kahekümne ringis ja heledapäine taevasiniste silmadega, kongus ninaga kõhukas kapten Koroljov (49-52 aastane) on meie saatja. Tallinna lennujaamas maksab piletite eest sularahas ja lend võib umbes kella 14:30 paiku alata. Mitte keegi ei tea kuhu lendame! Teadmata linnas teeme vahepeatuse ja paljud tsiviilreisijad lahkuvad. Lendame veel mitmeid tunde, saame isegi süüa ja jõuame hilisõhtul sihtkohta… Taškenti (Usbekistani pealinn).
Neljapäeva hommikuni ootame lennujaamas ja lähme jalgsi suhteliselt lähedalasuvasse rongijaama. Ilmselt Tukimachi. Umbes tunnike rongisõitu ja esimesed 3-4 noormeest kutsutakse perroonile. Paar ohvitseri, UAZ 469 ja sõdurite veoks ehitatud veoauto on ootamas. Kell on umbes 10:00-11:00 vahel. Tõenäoliselt oleme Põhja-Usbekistanis Kasahstani piiri lähedal.
Hingan kergendatult, et seekord pääsesin ja rongisõit jätkub. Sama päeva hilisõhtul 28. novembril käsutatakse meid rongist maha. Arvatavasti oleme Lõuna-Kasahstanis ja jõudnud Kõrgõzstani piiri lähedale teadmata nimega asulasse ja väeossa. Kõrgõzstani pealinn Biškek jääb natuke üle tunniajase rongisõidu kaugusele (ca 120 km). Ööbimispaigaks on sõjaväeosa mingisugune akendeta laole sarnanev ruum, mille suured riiulid moodustavad tinglikud kahekorruselised narid. Kamber on Kaukaasiast pärit kutsealuseid täis.
Järgmisel päeval reedel saan mitmeid kordi rääkida kahe eestlasega, kes selles väeosas teenivad ja on nendel päevadel ning nädalatel demobiliseerumas (koju minemas). Lühemat kasvu heledapäine eestlane on väga näljane ja küsib, kas saaksin talle süüa anda… Meeste sõnum on ühine – väga hull koht.
Esmalt sõdurite omavahelised suhted on äärmiselt pingelised ja vägivalda on palju. Teisalt pead lähedalasuvas tellisetehases tervist kahjustavates tingimustes kuni 12 tundi päevas või vajadusel öösiti töötama, kus kõik käib käsitsi ning tolmumaske ei ole. Jutu alusel oletan, et tehas ehitati 20. sajandi alguses või hiljemalt esimeses pooles, toodetakse punast tellist ja tehnoloogia on arhailine…
Mõlemal sõduril on hingamisega olulised probleemid ja kaks aastat töötamist ülitolmuses keskkonnas on jätnud oma jälje – sage kuiv köha, kohati vilisev hingamine, hääl on kähe või mõnevõrra kahisev. Kopsud on oluliselt kahjustatud! Väeosa, kus hetkel oleme, on kohati kaetud õhukese punaka tellisetolmuga!
Väeossa jäetakse 9-11 kutsealust Eestist, kellest pooled on eestlased. Laupäeval 30. novembri varahommikul umbes kella nelja ajal 10-12 armeenlast ja grusiini ning järelejäänud seitse poissi Eestist kupatatakse rongile ja reis võõral maal võib jätkuda. Samas on mul väga heameel, et saan kapten Koroljoviga edasi minna.
Rong logistab aeglaselt ja tiirutab erinevate väikeste asulate ning linnakeste vahel. Põhiosas on ümberringi stepp või kivikõrbe meenutav maastik. Päeval on väljas mõni kraad külma ja öösel ligi -7 kraadi, mistõttu ajateenijatele määratud vagunis on sõltuvalt kellaajast 7-9 kraadi sooja. Tsiviilreisijate vagunites on temperatuur umbes +16 kuni +17 °C. Õnneks mõned korrad päevas organiseeritakse meile kuuma teed, seegi abiks. Siinjuures on paslik märkida, et rongijuht hoiab meie arvelt kütet kokku.
Külmus muutub aina talumatumaks. Punetava näoga kapten elab meist mitu vagunit eemal soojaks köetud (ca +23 kuni +25 °C) kupees ning käime sageli enda elutingimuste üle talle kurtmas. Viimaks võetakse meid kuulda ja esmaspäeval 2. detsembri varahommikul lülitatakse vagunis soojus osaliselt sisse! Temperatuurikõver hakkab väga aeglaselt ülespoole nihkuma, kuid kuni reisi lõpuni üle 13 kraadi ei tõuse.
2. detsembri hilisõhtul jõuame ühte linna ja meid viiakse linna servas asuvasse väeossa. Kehakinnituseks saame paar kääru valget leiba ja tass sooja teed. Noormehed Eestist majutatakse Lenini tuppa põrandale madratsitele magama. Esimest korda saab soojas mõne tunni tukastada!
3 armeenlast, 1 abhaas ning seitse poissi Eestist kapten Koroljovi juhtimisel jätkavad järgmise päeva hommikul teekonda. Linna kesksest kaugliinide bussijaamast istume bussi ПАЗ-672, mis väljub mõned minutid ennem kella 11:00. Sõidame sinka-vonka läbi paljude külade ja asulate. Esimesed 114 kilomeetrit kuni asulani Buraš on põhiosas asfalteeritud (väikeste asulate ning külade vahel on siiski mudateed) ja järgmised ligi 60 kilomeetrit on ainult pinnastee. Selliseid mudateid näen elus esimest korda! Kuigi pinnas on osaliselt külmunud, siis rattad vajuvad ikkagi läbi ja päästab nelivedu ning bussijuhi suurepärased oskused.
Natukene pärast kella kolme jõuame sihtpunkti! Lõpp-peatus asub väeosa kontrollpunktist 270 meetri kaugusel. Elevus, enesekindlus ja lõbusus hakkasid vähenema juba Taškendi lennujaamas ja kadusid lõplikult Kõrgõzstanis. Praegune meeleolu on sügaval miinuses ja ohutunne on laes… Vaikides ja pilk maas kõmbime väeossa.
Läbinud kontrollpunkti saadetakse meid otseteed sauna. Tegemist ei ole klassikalise saunaga, aga pesuruumiga, kus kahest kraanist tuleb leiget vett. Ülevaatajateks on määratud kaks demobiliseeruvat kaukaaslast, kes võtavad oma kaasmaalased vastu sõbralike ovatsioonidega ja nad juhatakse nö pidulikule vastuvõtule.
Meid seitset noormeest Eestist, põrnitsetakse altkulmu ja käsutatakse lahti riietuma ning pesema minema. Pärast pesu aetakse sealsamas pead kiilaks ning saame sõjaväevormi. Tsiviilriietega on omaette ooper. Paljud sõdurid tulevad meid vaatama ja lunima, kes soovib jopet, kes jalatseid endale jne. Kui keeldud andmast, võid peksa saada. Kuni 10 minutiga on poiste koduriided ära võetud.
Koguneme staabi ette ja kõvahäälne kapten Koroljov esmakordselt tutvustab ennast. Ta on NSVL meister poksis ja on meie roodu komandör. Täna teisipäevast alates, 03.12.1985, oleme ametlikult väeossa sissemöllitud. Sealhulgas saame esimest korda teada, et asume Kasahhi NSV-s! Semipalatinski oblastis (Ida-Kasahstan) ja Lesnoe asulas, väeosas nimetusega ОСТБ 1938. Täheühend tähendab: ОТДЕЛЬНЫЙ СТРОИТЕЛЬНЫЙ ТЕХНИЧЕСКИ БАТАЛЬОН ehk eraldiseisev (iseseisev) ehituspataljon või ehitus-tehniline pataljon. Seega bussisõitu alustasime linnast nimega Semipalatinsk (tänapäevane nimetus Semeij). Armas kodu Eestis Laagris jääb linnulennult täpselt 3445 km kaugusele!
Töö- ja ehituspataljonide kurikuulsus on NSVL-s teada ja tuntud tõsiasi. Sinna koondatakse vähese või puuduva haridusega ja kriminaalse taustaga mehed vanuses 18-27 aastat, kes on korra või enam kohtulikult süüdimõistetud ning olnud kolooniates või vanglates. Oletuslikult üle 50% on siiski keskharidusega ja mõned üksikud ülikoolist tulnud poisid, kes peaksid põhjakihist kujundama täisväärtuslikud inimesed, mis pahatihti ei õnnestu. Hoopiski vastupidi!
Sõdurite omavahelistes suhetes on juurdunud vanglate ja kriminaalse maailma subkultuur ning sõnavara. Meie roodus on korra või mitmeid kordi kohtulikult karistatuid 40% sõduritest. Korduvalt vanglas istunud 28 aastase roodukaaslase Aleksei sõnul on meie eluolu oluliselt hullem kui vanglas. 1986. aasta hilissügisel mõistetakse ta sõjaväest põgenemise ja varguste eest süüdi ning karistuseks määratakse aasta distsiplinaarpataljoni. Pärast DP-d peab meie roodu tagasi tulema ja läbima järelejäänud aja üks aasta kohustuslikku ajateenistust. Alles seejärel saab koju.
Distsiplinaarpataljonide süsteem loodi Nõukogude armees süüdi mõistetud sõdurite kasvatamiseks. Tegemist on kõige rängema karistusmeetodiga üldse! Lühidalt – kinnisel ja valvataval territooriumil (sisuliselt koloonia või GULAGi-aegne sunnitöölaager) rakendatakse sinu suhtes järjepidevat igapäevast võimalikku ja võimatut piiranguteta vägivalda, mida suudetakse välja mõelda ning relva ähvardusel pead nõrkemiseni tööd tegema. Inimeseks olemist, olemust ja väärikust proovitakse jõuga miinimumini viia.
Meie väeosa on kõige ohtlikum ja vägivaldsem Ida-Kasahstani sõjaväeringkonnas 600 km raadiuses. Sealhulgas ohvitserid varastavad sõjaväe vara nagu toiduained, riideid jms. „Rendivad” sõdureid eraisikutele või ettevõtetele töölisteks ja täidavad oma taskuid. Rikastuvad nii valitud sõjaväelased kui ka tsiviilsektor. Sõdur-tööliste ekspluateerimine on üsna ränk ning tänapäevases mõistes võiks nimetada inimkaubanduseks ja orjanduseks. Seetõttu käib väeosa kontrollimas korra kuus või sagedamini kõrge sõjaväe erikomisjon, et püüda lahendada ettetulnud probleeme. Sõduri jaoks on see positiivne kontekstis, et nendel päevadel saame „normaalselt” süüa.
Alles 21. sajandi esimesel kümnendil mõistsin, miks mind ehituspataljoni määrati? Oktoobris-novembris 1985 kolmel korral rääkisin Harjumaa sõjakomissariaadi komissariga ja kõigil kolmel korral tegi ettepanekuid, kus võiksin aega teenida. Tegemist oli konkreetsete vihjetega, et soovis saada altkäemaksu (ilmselt 25-100 rubla), millest ma tollel ajal aru ei saanud. Paraku ka Nõukogude armees oli korruptsioon laialt levinud.
Meie väeosas on kaks roodu, nooremad ja vanemad. Kokku ligi 200 meest. Mina teenin nooremate roodus, kus on peaaegu 120 meest ning vanglate subkultuurile kohaselt on moodustunud grupeeringud, jõugud, suhteliselt sõltumatud sõdurid ja heidikud.
Tugevaim ja kõige jõhkram on kasahhide grupeering, mis on 16-liikmeline ja kuhu kuuluvad ka paar venelast, kes on samuti Kasahstanist pärit. Liider on platnoi Akbanbekov ning tema lähiringi kuulub veel 2 platnoist löömameest. Grupeering on suuteline tervet roodu allutama, kuid tšetšeene nad üldiselt ei puutu.
Julmuselt teisel kohal on 14-liikmeline tšetšeenide grupeering, kelle juht (platnoi) saadetakse 1986. aasta varakevadel vägivallatsemise tõttu teise väeossa. Tema asemele asub ennem bossi parem käsi olnud platnoi Holuhojev. Grupeering suudab enamikke sõdureid terroriseerida, mida esimesel aastal ka aktiivselt praktiseeritakse, kuid teisel aastal vägivald mõnevõrra leeveneb.
Kolmandale kohale võiks paigutada 12-13 liikmelise armeenlaste ja grusiinide grupeeringu, mis toetub suures osas umbes 27 aastasele platnoist armeenlasest liidrile (nime ei mäleta), kes on ilmselt terve teadliku elu kolooniates olnud. Detsembri lõpus 1985 ründab kapten Koroljovi taburetiga ja saadetakse teise väeossa. Grupeering jääb liidrita ning muutub nõrgemaks ning suudab kuni neljakümmet sõdurit kiusata. Põhiosas tegelevad enesekaitsega.
Siinjuures tooks välja slängis kasutatava „platnoi” seletuse. Sõna tuleneb vene keelest блатной – kõrgeima staatusega rühma esindaja vangide mitteametlikus hierarhias. Platnoi on tavaliselt karjäärikurjategija. Lisaks peab ta tunnustama vanglaseadust ja järgima õigeid kontseptsioone. Olema “puhta” minevikuga ja tsoonis mitte töötama.
Aserite 4-liikmelise jõugu liider on kriminaal Gulmalijev, kes 1986. aasta juuli teisel poolel või augusti esimesel poolel lööb ühel turkmeenil silma rulli. Turkmeen kaebab kapten Koroljovile ära. Kuni 10 päeva jooksul korraldatakse väeosa klubis näitlik ja hoiatav kohtuprotsess ning Gulmalijev mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni. Seejärel jõuk laguneb.
Turkmeenide nõrgas grupeeringus on üle 20 liikme, mis suudab ainult heidikuid alistada ning valdavalt kasutatakse teatraalset sõnajõudu. Liider on Mamedov, kes togib põhiliselt oma kaasmaalaseid.
„Sõltumatud platnoid” (3 sõdurit), kellel ei ole grupeeringut, on pärit Kaug-Idast Habarovski ja Vladivostoki kandist. Nad on kirju ja mitmekesise kriminaalse minevikuga.
„Suhteliselt sõltumatuid” sõdureid on üle 40 ning nende hulka kuuluvad ka 11 baltlast. Sealhulgas mina.
Heidikuid on umbes kuni 10 sõdurit.
Ülaltoodu on väga üldine hierarhiline kirjeldus meie roodust. Tegelikkuses on struktuur oluliselt mitmekesisem ja keerulisem.
1986. aasta sügiseks on jõujooned üsnagi hästi väljajoonistunud. Kasahhide liidri Akbanbekoviga on vastaseis olnud, mis jäi viiki. Nädalapäevad hiljem tehakse mulle kambakas, millele paraku vastu ei saanud. Ta on psühhopaadist sadist ja naudib rusikaõigust. Kahe aasta jooksul jään talle sageli ette, saan vastu lõugu, löögid neerudesse, kõhtu vms.
Tšetšeenide liidri parema käe Holuhojeviga on vastaseis detsembris 1985, mis jääb viiki. Suhted on väga pingelised kuni teenistuse lõpuni.
Armeenlaste grupeeringuliidrile annan detsembris 1985 peksa, misjärel soovivad mulle kambakat teha, kuid üritus ei õnnestu. Edaspidised suhted jäävad suhteliselt pingeliseks kui ka suhteliselt rahumeelseks. Sõltub erinevatest teguritest ning olukordadest.
Aserite jõuk proovib mind jõuga allutada. Jaanuaris 1986 murran ühe liikme maha ja tema tõmbub tagasi. Märtsi alguses 1986 peksan jõuguliidri Gulmalijevi rängalt läbi, misjärel terror kaob. Juunis 1986 annan kolmandale jõuguliikmele peksa. Neljas liige ei julge enam midagi kibedat minu suunas öelda.
Veebruaris 1986 turkmeenide grupeeringu liidri Mamedovi parem käsi (nime ai mäleta) proovib mind grupeeringule allutada, kuid annan talle peksa. Grupeering hakkab vastupanuks kogunema, kuid julgusest jääb puudu ja kaklus jääb ära. Kaks aastat möödub nendega suhteliselt rahulikult.
23.10.1986 oktoober (19 a) neljapäev. Mõned minutid peale päikseloojangut, kell on 17:47 kuni 17:52. Pilves ilm ja tuulevaikne, külma on umbes -1 °C.
„Hei Küla, tule siia!”, hüüab eemalt kasahhide jõuguliige Rakišev käskivalt. Ta on kõrgete plekkseintega piiratud välidušši sissepääsu juures ja temaga on kõrvalroodust korealane (Põhja-Korea päritolu), kes alustas teenistust meist pool aastat hiljem. Ta on enda roodus kasahhide liider või üks liidritest.
Jõuan pärale ja lähme välidušši alale. Rakišev käskivalt jätkab: „Tule seisa siia”, ja näitab käega külmunud ning libeda jääga kaetud maapinnale.
Tänapäeval sõjaväeosa enam ei eksisteeri. Hooned on osaliselt varemetes. Sõjaväeosa skeemi seletus:
- nr 8 – ringi sees on väliduššide ala ja eluohtliku sündmuse toimumise asukoht;
- nr 1 – esimene kasarmu (sõduriteta), kuhu 1986. aasta sügisel rajati ca 50 ruutmeetrine tagasihoidlik spordisaal ühe tõstekangiga ja mõne sangpommiga. Väeosa sõdurid treenida ei tohtinud, sest tegemist oli näidissaaliga;
- nr 2 – meie kasarmu, kus oli kuni 120 sõdurit;
- nr 3 – kasarmu number 3, kus oli kuni 80 sõdurit;
- nr 4 – meditsiinipunkt, mis oli alati “väga haigeid” sõdureid täis. Hoonega on ehitatud kokku ohvitseride võõrastemaja, mis majutab kõrgeid sõjaväelaseid, kes väeosa külastavad;
- nr 5 – sportimisala. Torudest keevitatud rööbaspuud, redelid jms, kus mitte kunagi keegi ei treeninud;
- nr 6 – väeosa sõdurite 20 kohaline puust peldik. Loomulikult kuivkäimla ja põrandas on 20 auku. Erakordselt räpane ja haisev koht;
- nr 7 – sigala, kus töötasid ja elasid põhiliselt 2 leedukat ja 1 venelane. Iga sõdur peab saama liha! Liha rändas sageli ohvitseride kõhtu või koju;
- nr 9 – söökla. Vägivallapesa, mis allus armeenlastele ja grusiinidele. Öises köögitoimkonnas said paljud sõdurid kerepeale, millele lisandus meeletu vaimne alandamine jms;
- nr 10 – staap;
- nr 11 – kasvuhoone, mida hakati ehitama 1987 suve teisel poolel;
- nr 12 – garaažide kompleks. Autojuhtideks põhiliselt venelased;
- nr 13 – saun, mille taga käidi sageli keha kergendamas – s…l;
- nr 14 – ladu söögikraami jaoks;
- nr 15 – katlamaja, kus töötasid põhiliselt venelased;
- nr 16 – KPP – kontrollpunkt ja väike sõjaväekauplus, sissepääs väeossa;
- nr 17 – klubihoone, kus näidati mõnikord filme või toimus avalik kohtuprotsess, millest eelpool kirjutasin;
- nr 18 – paraadväljak, kus toimusid rivistused, hommikuvõimlemised, harva pidulikud marsid jms. Pindala ca 3700 ruutmeetrit;
- B – bussi lõpp-peatus, kuhu saabub-väljub argipäeviti kaks korda päevas buss ja kurseerib linna Semipalatinsk (tänapäeval Semej) vahel.
Otsustan kuuletuda. Olenemata, et intuitsioon selgitab, et oleksin ettevaatlik. Jalgealune on tõepoolest erakordselt libe. Vaatan paar korda seljataha, et kas keegi kolmas võib ka lähedal olla. Seljatagant võidakse jalad ära niita, kukuksin maha ning lendaksid kahekesi või kolmekesi peale.
Traditsiooniliselt on meie väeosa kasahhid väga vaenulikud ja agressiivsed. Õelates solvangutes end tagasi hoia ja füüsiline maksmapanek kuulub rutiini juurde. Praegu samamoodi. Tüübid proovivad mind provotseerida ja ülbitsevad, et kohe läheb andmiseks. Ma ainult muigan nähtavalt ja kogu tähelepanu koondan nendele. Kuigi olen üsna nälginud ja kaklemiseks on vastupidavust vähe, siis ma ei karda neid karvavõrdki. Rakišev on minust lühem ja punnpõskne täissöönud paksuke. Korealane on samuti lühem ning kleenuke. Nende ainuke eelis on, et mõlemad on väga heas toitumuses – juhtgrupeeringu liikmed ei ole kunagi näljas ja sageli võtavad teiste sõdurite söögi endale.
Jään rahulikuks ja ootan rünnakut, et end maksimaalselt kaitsta ja vastu hakata. Vastuseis peab jääma mõistlikuks, sest kui nad mutta tambin, siis terve grupeering teeb kambaka ja võin rängalt kannatada saada. Seetõttu pean tegutsema sedamoodi, et neil kaob isu rünnata ja peaksid arvama, et seis on viigiline.
Pinev olukord kestab kuni minuti…
Umbes kell 18:17 mõistan, et pean hingena enda kehasse tagasi pöörduma, kuid eluline kutsung on nõrk. Teispoolsuse pimeneva tumepunase päikseloojangu värvi keskkond ümbritseb mu hinge ning püüan aeglaselt mustjat spiraalset trajektoori mööda allapoole laskuda… Tagasitee on väga vaevaline ning ei taha mitte kuidagi õnnestuda, sest olen ooterežiimis – tulla tagasi Maale või liikuda teispoolsuses edasi.
Kutse reisida külmunud, jäigastunud ja kangesse kehasse tagasi aegamisi tugevneb ning hästi õrnalt hooman füüsilise maailma piire ning olemust. Avastan, et mu käsi on toetatud üle korealase õla ja ta talutab mind aeglaselt sauna poole, mis asub umbes 90 meetri kaugusel. Ma ei tunne teda ära, kuid ta on ebaharilikult sõbralik ning järjepidevalt korrutab, et võtaksin jalad alla ja liiguksin edasi. Tema kummaline kindlameelsus on oluliseks faktoriks, et mu hing hoiab üha tugevamalt mu kehast kinni… Ma ei saa mitte millestki aru, kus ja miks asun ning kes ma olen? Jõudes saunani, kus on mõnikümmend noorsõdurit sees, palub riided ära võtta, et läheksin pesema. Küsin ta käest palju kell on ja ütleb, et 18:20. Korealane lahkub.
Toimetan vastavalt etteantud juhisele pesta, mis on ainuke vaimne nabanöör, mis seob mind füüsilise maailmaga kindlalt. Mul on väga keeruline enda kehaga suhestuda ja sellega kohaneda! Esmalt, keha on tavatult võõras ja on suur vastumeelsus selles olla. Teisalt, ma ei peaks üldse siin olema ja ei saa aru, miks pidin lahkuma meeldivast ning turvalisest päikseloojangu värvi keskkonnast?
Soe vesi mõnevõrra toibutab ja soojendab. Tekivad esimesed maised mõtted – pean kiiresti riidesse panema ja jõudma roodu juurde, kell 19:00 on õhtusöök… Riidesse panemise ajal hakkan enda isikut üha paremini mõistma ning suudan läbi uduloori luua kontakti. Siiski olen jätkuvalt uimane ja on tuim peavalu. Ma ei tea, miks noorsõduritega saunas olen? Teadvuses ja mõtlemises esinevad häired ning katkestused…
Teel kasarmusse jõuab pärale, et olen sõjaväes ja Kasahstanis. Kell 18:34 olen roodus ja üritan endas paremini selgusele jõuda. Umbes kell 18:45 jõuab teadvusse lõplikult info, et sain kolakat, aga kuidas, jääb arusaamatuks. Avastan, et lõug on kummaliselt tundlik… Mäletan ainult detaili, et oleme kolmekesi väliduši juures ja püüan jääl mitte kukkuda…
Kell 19:00 oleme rooduga sööklas ja Rakiševi ma söömas ei näe (ka õhtul ja öösel teda roodus ei ole). Mõtlen, et ilmselt ta kardab. Söön ja arutlen endamisi, et küllap oli keegi veel, kes mulle seljatagant millegagi pähe virutas… Katsun käega ettevaatlikult pead ja avastan, et keset kolpa on ebamäärase kujuga laialivalguv muhk…
Järgmisel päeval reede õhtul hakkab hämarduma ja lähen väliduššide piirkonda uurima ning püüan leida relva, millega mulle pähe virutati. Mitte midagi ei leia!
Laupäeval pärast lõunasööki päevavalges ligikaudu kella ühe paiku lähen sündmuskohale taas tagasi. Olen põhjalik ja kannatlik ning leian eeldatava relva, milleks on murtud vana telliskivi, millest on järgi umbes 75-85%, ca 5 kg. On näha, et kivi on alles kasutatud ja asub minu seismiskoha lähedal mõne meetri kaugusel.
Järgmise nädala esmaspäevaks 27. oktoobriks on lõug üsnagi paistes ja alles nüüd vaatan peeglisse. Miks mitmeid päevi hiljem? Põhjus on tragikoomiline! Sõjaväes meil peegleid ei ole! Mitte kuskile seinale ei ole pandud! Kaassõduri käest küsin taskupeeglit kasutada!
Varasemalt oletatud valulik punn on hoopiski sügav haav ja tol ajal leian, et jalaga virutati näkku. Kirsanina pidi olema plekiga tugevdatud. Haav kasvab kinni mõne kuuga.
Esmakordselt 36 aastat hiljem analüüsin juhtunut põhjalikult. On aega ja artikli kirjutamiseks on põhjust. Ilmselgelt oli rünnak spetsiaalselt minu jaoks ette planeeritud. Oletan, et vastaseid oli kolm, kellest üks peitis end plekist piirde taga taburetil ja teda ma ei näinud. Tema ülesandeks oli, tõusta õigel ajal kükkasendist varju tagant püsti, ülevalt poolt visata mind telliskiviga võimalikult suure jõuga ja tabada pead. Eesmärgiks tekitada maksimaalset valu ja tähelepanu hajumist, misjärel teised kaks ründaksid mind. Telliskivi suund ja paiknemiskoht mõne meetri kaugusel minu seismiskohast viitab, et visati hooga piirde tagant. Tellis põrkas vastu pead ja paiskus eemale.
Pärast lööki kukkusin maha ja rünnati armatuurlatiga, millega virutati vastu lõuga. Paraku nad ei arvestanud, et kaotasin teadvuse hetkel kui tellisega vastu pead sain. Latiga ründamise järgselt tüübid avastavad, et olen teadvuse kaotanud või surnud, ehmatavad ja jooksevad ära. Sellele viitab otsene fakt, et minu taskuid ei olnud läbi otsitud ja isiklikke asju ära ei võetud, vaid äraminek oli kiire ning planeerimatu.
Kaudne fakt. Teadvuseta olin umbes kell 17:48-18:17 (29 minutit) või minimaalselt kell 17:53-18:17 (24 minutit). Tüübid jäid kaugustest vaatlema ja iga hetkega muutusid närvilisemaks. 24-29 minutit on pikk aeg, et saada aru, et midagi eluohtlikku on juhtunud või külmun nii või naa surnuks (olin õhukeselt riides).
Selle aja vältel laseb Rakišev väeosast jalga. Ta on arg ja ei ole suuteline vastutama. Teist tüüpi ma ei näinud ja ei oska anda hinnangut. Korealane on kolmest kõige vastutusvõimelisem ja võtab vastu otsuse kas iseseisvalt või kellegagi konsulteerides, et läheb sündmuspaika tagasi. Peidab laiba ära või kui saab, siis püüab mind elule turgutada.
Näeb mu liikumatut keha, katsub pulssi ning saab aru, et olen ilmselt elus ja teadvuseta, kuid võin ära külmuda. Püüab mind kuidagimoodi toibutada, võib-olla sai med-punktist nuuskpiiritust, pani nina alla vms. Paradoksaalsel moel on korealane nii ründaja ja kui ka elupäästja rollis! Igatahes pilt tuli mul ette umbes 10 meetrit sündmuskohast eemal, mida eelpool kirjeldasin.
Artikli kirjutamise ajal uurin hoolega vaevumärgatavat spetsiifilist kaarjat armi lõual ja arvan, et vastu lõuga ei virutatud kirsaga, vaid hoopiski armatuurrauaga, mille läbimõõt on 20 või 25 mm (standardmõõt).
Ma ei tea, kas pärast lööki pähe olin elus ja teadvuseta kuni 29 minutit või teatud ajavahemiku jooksul oli ka süda seiskunud – mõni sekund, mõni minut või kauem? Südame seiskumisele võib viidata seik, et hing oli kehast väljas ja kehasse tagasitulek ning selginemine oli keeruline. Või kuni 29 minutit külmunud maapinnal teadvusetuna lebamist tähendab, et hakkasin vaikselt surnuks külmuma, mistõttu hinge kehasse tagasipöördumine oli vaevaline.
Äramärkimist vajab intuitsioon ehk hinge poolt edastatud hoiatus, et pean olema ettevaatlik kui astun libedale jääle. Samuti on tõepärane aimdus, et keegi kolmas ründaja on ka läheduses. Leian, et hing lahkus kehast vahetult ennem telliskivi kokkupuudet peaga, sest ma ei mäleta valulikku kokkupõrkehetke. Hinge üks eesmärke on hoida sind elu ja tervise juures. Teisisõnu sündmuse toimumise fakt ja iseloom oli juba ammu ette teada!
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 