II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-41)

45. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, 11,12 ja 13 lugu ⟡

1978 (11 a) viies klass. Ilmselt kolmapäev, 18 või 25. oktoober. Kehaline kasvatus on kolmas ja neljas tund. Võimla on poiste kasutuses ja õpetaja on andnud meile vabad käed. Õpilased on kehalises üldiselt aktiivsed ja lorutamist on vähe. Siiski tuleb ette ka olukordi, kus mõned poisid otsustavad, et nemad liigutada ei viitsi, tekib kambavaim ning kaasajooksikud viskavad samuti tennised nurka.

Mina olen individualist ning sõltumatu ja ei määgi karjaga kaasa. Pealegi kehaline kasvatus on üks mu lemmikutest, mistõttu heameelega osalen ja erinevate alade tulemused on klassis parimad või ühed parematest.

Tund on juba alanud ja poisid uuristavad jätkuvalt nina. Umbes 10 minutit laisklemist saab läbi ja on tekkinud konkreetne plaan. Võtta jooksuga hoogu, hüpata hüppelauale, mis omakorda lisab kineetilist kiirust juurde ning karata üle hobuse. Keerulist ei ole midagi ja niimoodi olen varasemalt väga palju kordi veatult teinud.

Huvitava nüansina hüppab Aivar üle hobuse saltot. Kusjuures väga puhtalt ja kenasti. Osa klassikaaslasi vaatab minu poole… Ja seda põhjusega. Kolmandas klassis (1976-1977) käisime Aivariga alates oktoobrist Tööjõureservide spordikompleksis sportvõimlemises. Aivar käis pausidega mõned kuud ja mina ebaregulaarselt kuni varakevadeni.

Vahemärkus. Tõnismäel asuva spordiühingu Tööjõureservide spordikompleksi kuulus lisaks sport- ja iluvõimlemise saalile ka 25-meetrine ujula. Lammutati 2001 aastal ja ehitati kolm 8-korruselist korterelamut praeguse aadressiga Tuvi tn 12/1, 12/2 ja 12/3.

4-5 tavahüpet üle hobuse sooritan kergelt ja pingutusteta. Salto tegemisega olen saanud kogu aeg hakkama, kuid üle hobuse ei ole varem proovinud. Pealegi salto viskamiseks pead regulaarselt treenima ja hoidma nö keha soojas. Seega viimastest sportvõimlemise treeningutest on möödas juba ligi 1,5 aastat ja progresseeruvalt olen suhteliselt rooste minemas. Sealhulgas intuitsioon aegsasti signaliseerib kindlalt ning selgelt, et ma ei pruugi saltot sooritada ja pea saab vigastada.

Kontrollin korduvalt hobust ja hüppamisvõimalusi ning langetan otsuse, et klassikaaslaste rõõmuks ja enese upitamiseks hüppan samuti saltot. Otsuse langetamise järgselt sekkub mu hing veel jõulisemalt ja annab kogu aeg märku, et võin viga saada… Hoiatus on sedavõrd intensiivne, et hakkan enda füüsilises võimekuses kahtlema ning jõud ja energilisus on kiiresti kadumas…

Lükkan vaistu siiski kõrvale ja kasutan enda piiratud ning väheldast mõistust. Kavatsen saltot hüpata niimoodi, et midagi ei juhtuks… Kell on 10:23-10:25. Võtan enam-vähem korralikult hoogu ja tõukan hüppelaualt ebakindlalt ära. Kõhklemine eneses on impulsiks nn ukse avanemiseks vaimumaailma ja õhus lennates tuleb hing mu teadvusse tagasi ning annab teada, et juhtub õnnetus… Tekib ajanihe ehk esineb kaks aega. Tavapärane füüsilise maailma aeg ca 1 sekund ja umbes viiendiku võrra aeglasemalt kulgev teine aeg ca 1,2 sekundit.

Tinglik 1,2 sekundit annab märku, et olen teispoolsusse sisenemise lävepakul ja aeg kipub seiskuma. Kui olen õhus oskamatu tiiru peaaegu ära teinud, siis lendan peaga vastu hobuse alumist äärt ja otse hobusejala poldi ning kinnitusmutri otsa… Kuni minuti jooksul ajanihe hajub ning kaotan enda hingega kontakti.

Löök on äärmiselt tugev ning võtab jalad nõrgaks. Peast purskab verd ja põrand on kiiresti verine. Mind valdab tohutu peavalu ja uimasus ning minuti jooksul ei saa jalgu alla. Toibununa tuigerdan vaevaliselt pingini. Mitte keegi minust välja ei tee, justkui midagi ei oleks juhtunud! Õpilased on ignorantsed ja näiliselt ei ole mind olemaski! Valdavalt on tegemist karjavaimuga ehk grupis esineva suhteliselt ühtse suhtumisega, kus mind kui klassis kiusatut ja mõneti kõrvaletõugatut eiratakse, keda ei ole sünnis toetada, aidata või kaasa tunda jms. Ainult Teet astub ligi ja pärib, kuidas end tunnen?

Proovin verejooksu pidama saada, kuid edutult. Särk on juba punane ja viimaks otsustan abi paluda. Kell 10:43-10:47 astun üle kooliarsti kabineti ukse. Verejooks peatatakse kiiresti, haav puhastatakse ja tohterdatakse. Kell 11:07 tänan doktorit abi eest. Vabastus tundidest on näpu vahel ning lähen võimlasse tagasi.

Hobune enam kellelegi huvi ei paku ja saan rahulikult verist õnnetuskohta uurida. Polti kinnitusmutriga ei olegi väga lihtne leida ja asub üsnagi sügaval hobuse all. Imestan, et kuidas sinna otsa üldse kukkuda sain? Sealhulgas mõistan alles nüüd, et võinuksin surma saada…

Energia ja jõud on otsas ning ennem kella 11:30 väljun koolimajast. Kodutee mõjub toetavalt ja hingerahu on tagasi. Pilves ilm, kerge tuuleke ja kõrge õhuniiskus, sooja +9 kuni +11 °C.

Resümeena mainin, et saatusesse on eeltoodud õnnetus sisse kirjutatud, mistõttu teadlik hing astus sobilikul hetkel tegevusse, et mind hoiatada. Tuleb tunnistada, et mõistus ja minu ego jäid kohase käitumismudeli pakkumisel hätta, sest nad ei suutnud sündmuse kohta terviklikku infot hankida ja toimuski draama.

Lugu kirjutades mõtlen, et inimene usaldab sageli oma mõistust ja mitte puhast intuitsiooni. Ometi elukogemus näitab, et keeruliste olukordade lahendamisel on esimeses järjekorras kasu pigem vaistust ja mitte mõistusest! Küsimuste küsimus taandub sellele, kuidas saada aru, millal on tegemist intuitsiooniga ja millal mõistusega…

Hinge ülesanne on sind hoiatada ohtlike olukordade eest ja püüda tagada sinu elu jätkumine!


1979 kuues klass (12 a) novembri lõpp või detsembri algus. Kolmapäev või neljapäev. Pärast kooli. Suitsiidikatset käsitlesin 33-ndas ja 34-ndas peatükis.


1980 laupäev (12 a). 5, 12 või 19. juuli. Pärastlõunane aeg Järveotsa teel Tallinnas. Valdavalt päikeseline ilm, peaaegu tuulevaikne, sooja +26 kuni +27 °C. Juba tund aega oleme poistega kogunenud ja meid on kokku seitse. Kes soovib veel liituda, küllap meid ka üles leiab.

Midagi mõistlikku teha ei ole ja lähme niisama kolama. 9-kordsetest paneelmajadest ca 200 meetri kaugusel on pooleliolev ehitus, mis koosneb umbes viiest garaažiboksist ja boksidega risti asuvast soojakust. Ronime sinna katusele. On ju vajadus lobiseda ja enda mehelikkust üksteisele demonstreerida. Huvitav vanus selles kontekstis, et saad juba aru, siin elus sõltub palju sinust enesest ja stereotüüpne ealine mõtteviis kirjeldab, et suudan olla tugev, osav ning võimekas ja seista enda eest. Lühidalt, noor mees peab olema väekas ja suutma elulisi raskuseid iseseisvalt kanda! Sealhulgas kambas olemine tekitab omalaadse ühtekuuluvus- ja turvatunde. Sõnaga, meie mõtteviis mingites teemades on sarnane.

Fotodest. Mälestuste geolokaator selgitab, et sündmus toimus Järveotsa tee 51 ja 53 vahelisel pargialal, mis omal ajal oli tühermaa. Järveotsa tee 53 on tänapäeval suur garaažide kompleks enama kui 65 garaažiga, mis sai kasutusloa 1990. aastal. Ei saa välistada, et garaažide ehitamist alustati juba 70-ndate lõpus või kevadel 1980, mistõttu Järveotsa tee 53 võis olla loos kirjeldatud tragöödia toimumise koht. Fotol kujutatud lasteaed asub Järveotsa tee 51 ja sai kasutusloa 1983. aastal, mida tol ajal veel ei ehitatud. Sealhulgas puudus teedevõrk ja haljastust ei olnud.

Üks jõu- ja ilunumbritest on, kui kiiresti suudad katusele ronida? Selleks hüppad mitmele kivile ja betoonplokile, mis moodustavad trepitaolise moodustise ning jõuadki katusele. Katus on ca 3,2-3,5 kõrgusel maapinnast (kivid ja plokid olid kuhjatud garaaži otsaseina juurde, mis fotol on vertikaalse valge joonega näidatud). Sa oled nagu noor jänes, kellele meeldib joosta, kepselda ja hüpelda! Sul on palju energiat! Teine võimalus on ronida soojaku katusele mööda elektrikaablit, mis seinale kinnitatud elektrikilbist välja tuleb, piki seina üles läheb ja siseneb katuseharja vahelt soojakusse. Soojaku katuselt saad garaaži katusele hüpata.

Mina kasutan ronimiseks sageli elektrikaablit. Tegemist on kõige raskema meetodiga mööda vertikaalset seina üles ronida. Sul peab olema kätes piisavalt jõudu, et oma keha kontrollida. Minu jaoks on tegemist vähe pingutust nõudva ülesandega ja ma ei tea kedagi poistest, kes antud jõuproovis oleks osavam ning väledam.

Mul on varasem valus elektrialane kogemus eelmise aasta novembri lõpust või detsembri algusest kui ise vabatahtlikult soovisin elektrit saada… Täna üle poole aasta hiljem olen targem ja ennem ronimist teen põhjaliku uuringu. Kas elektrikaabli isolatsioon on terve, kas kaabel on korralikult seina külge kinnitatud ja kas elektrikilbist on vool välja lülitatud või mitte? Mulle näib, et 380 voldine elektrikilp ja kaabel on turvalised ning ohutud.

Hängimisest on möödas üle tunnikese. Alustan järjekordselt, viiendat või kuuendat korda, mööda elektrikaablit üles ronima kui kuskilt kaugustest ja „õrna häälega” intuitsioon teatab, et sellest kaabli kohast, kust kohe soovin kinni haarata, võib tekkida probleem… Kuni viis sekundit võtan mõtlemiseks lisaaega ja mõistus deklareerib, et kõik on korras ning jätkan turnimist. Krahman kõrgemalt poolt kaabliosast kinni ja momentaalselt kogen lisaks tavapärasele ümbrusele ka immateriaalset dimensiooni! Iga loetud hetkega sisenen üha kindlamalt teispoolsusse!

Vaistu poolt edastatud hoiatus on osutunud tõepäraseks – kui võtan vasaku käega kaablist kinni, siis silmapilkselt läbib mu keha 380 volti… Esineb massiivne judin… Püüan kätt lahti saada, kuid peopesa oleks kui kinni kleepunud ja vabaneda mitte kuidagi ei õnnestu! Justkui magnetist tingitult võtan 3-4 sekundi jooksul automaatselt kaablist kinni ka parema käega… Tekib ringvool… Koheselt annab hing teada, et ringvool läbi südame võib mõjuda surmavalt…

Ma pole kunagi sellist tugevat keha läbistavat värinat ja väristamist kogenud! Kõik rakud vibreerivad tohutu ja ebaloomuliku amplituudiga! On tunne justkui plahvatad üheaegselt nii sisse- kui väljapoole… Laguned pisikesteks tükikesteks, molekulideks ning aatomiteks… Südamerütm on häiritud, jätab lööke vahele ja on aimdus, et ta ei pea vastu… Kehas ei ole mitte ühtegi turvalist kohta, eranditult kõik on surve all!

„Appi! Tulge appi!” hüüan korduvalt, kuid poisid on nagu soolasambad ja ei oska midagi teha. Ilmselt nad ei saa mu sõnadest aru, vaid kuulevad abitut häälitsemist.

Püüan kõigest väest end kaablist lahti raputada, kuid värin hoopiski suureneb. Põhiosas olen teispoolsuses ja hing soovib lõplikult kehast väljuda. Seega enamikus osas on hing kehast väljunud, teatud osa on kehas edasi ning mingi osa on kehast kuni viie sentimeetri kaugusel (hinge kolm erinevat positsiooni). Kirjeldatud olukorda ei ole võimalik meile teada olevate loodusseaduste ja füüsikareeglite alla paigutada ning situatsioon allub teistele seaduspärasustele. Järelikult:

⌘ Hing võib olla samaaegselt mitmes erinevas asukohas! ⌘

Varasemalt on teada, et teispoolsuses ajamõõdet ei ole ja tajun, et seal olles olen alustanud hoopis teistmoodi eksisteerimist ning näib, et oled lõpmatus igavikulises olekus. Sidusus Maaga ja Universumiga on vähene või olematu. Ühest küljest immateriaalne ja materiaalne (meie) dimensioon on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist, teisalt eksistents teatud oludes võib olla sõltumatu. Täpselt nii on ka minuga. Iga käesoleva traagilise sekundiga Maal olen üha enam osa teispoolsusest.

380 voldise elektrivõrguga olen ühendatud minimaalselt ca 22 sekundit ja maksimaalselt 48 sekundit! Seejärel jääb süda seisma paariks kuni mõnekümneks sekundiks!

Tõenäoliselt mu süda seiskub pärast elektrilööki 22-25 sekundi jooksul, sest sellel ajal kaotan füüsilise maailmaga täielikult kontakti ja minust on saanud igavikuline hing teispoolsuses. Ometi ma ei liigu sealt kiiresti edasi, vaid jään nö ooterežiimile.

Tinglik ooteala sealhulgas tähendab, et saad hingena oma elutu keha vahetus ümbruses liigelda. Vaadata ennast ja ümbritsevat materiaalset maailma erinevatest horisontaalsetest või vertikaalsetest vaatenurkadest täpselt sedamoodi, kuidas sulle huvi pakub. Kirjeldatud võimalust kasutan vähe ning põhiosas olen valmistumas teispoolsuses edasi liikuma. Edasimarss tekib siis, kui saan aru, et mu osalus Maal enam vajalik ei ole.

Juhul kui süda seiskus 22-25 sekundi ajavahemiku jooksul, siis tekib küsimus, kas kangestunult ja krampi tõmbununa võisin kaabli küljes järgnevad mõnikümmend sekundit veel tõmmelda või haare lõtvus koheselt ning kukkusin maapinnale? Küsimusele vastata ei oska, sest mu hing ei olnud sellel hetkel Maal (?), vaid hoopiski teispoolsuses. Huvitava nüansina on hingena siiski üks detail kui rappusin kaabli küljes ja vaatasin poisse enda kehast ca 3-4 meetri kauguselt ning maapinnast umbes 1-1,5 meetri kõrguselt (neljas hinge samaaegne vaatepunkt või asukoht). Seega kui vaatlesin poisse, siis jällegi küsin, kas süda juba seisis või mitte?

Järgnev põnev asjaolu on, et hing siseneb samal hetkel osaliselt kehasse tagasi, kui kangestunult selg ees kaela ja peaga ca 1,6-1,8 meetri kõrguselt maapinnale kukun… Oletan, et tavaolukorras pidanuksin kaela murdma ja vigastusse surema. Elektrivoolust tingitult on keha sedavõrd jäik, et maapinnaga kokkupuutel kaela ja pea tagasi paindumist peaaegu ei toimu, luud jäävad terveks ning valu ei ole.

Kukkumist näen hingena kõrvalt, mil pea on maapinnast ca poole meetri kõrgusel ja ise asun kehast samuti poole meetri kõrgusel ning kaugusel. Maani langemine on kehaga sünkroonis. Iga sentimeeter lähemale maapinnale toob mu hinge omakorda sentimeetri võrra kehale ligemale. Kui pea ja kael puutuvad killustiku ja liivasegust maapinda, siis samal ajal puutub hing kehaga kokku ja siseneb.

Omapärane komponent on, et kui olen maapinnale kukkunud ja hing on kehasse sisenemas, suudan hingena enda keha 1-1,5 meetri kauguselt ning ca 0,5 meetri kõrguselt vaadata. Sealhulgas poisse jälgida, kes on üsnagi liikumatud ja jälgivad toimuvat. Järeldan, et hing on osaliselt kehas või paikneb nii kehas, keha kõrval kui ka teispoolsuses.

Kokkupuutel maapinnaga tekib kiirelt tugevnev ühendus ning sümbioos keha, hinge ja teadvusega, mille kestvus on kuni 3 sekundit. Samuti tunnetan, et hing on immateriaalsest dimensioonist meeletu hooga väljumas. Seejärel tekib imestus ja kõige esimene mõte on: „Olen elus! Ma ei olegi surnud!” Laman liikumatult edasi ning hämmastus ei taha kaduda. Hingena ma enam ei vaata, kuid tajun poiste uudishimulikke ja üllatunud pilkusid ning soolasambad on nad jätkuvalt. Kas kokkupõrge maapinnaga tekitas impulsi ja süda hakkas taas tööle? Võimalik!

Laman ca 10 sekundit kokku, misjärel ma ei suuda hingena enda keha ja poisse vajadusel enam kõrvalt jälgida ning avan silmad. Näib, et hing on sisenenud jäädavalt kehasse! Uks teispoolsusse on lõplikult sulgunud! Kas hoopiski nüüd taastus südametegevus täielikult? Võimalik!

Keha on jäik. Jätkuvalt imestan, et kukkumine ei tekitanud üldse valu, kaelalülisid ei murdnud ja peapõrutust ei saanud. Tõusen ääri-veeri püsti ja proovin ettevaatlikult ringutada ning painutada. Lihased ja tervikuna kogu skelett on kanged! Otsekui kuskilt pikalt reisilt oleks tulnud ja pidanud ühes ning samas asendis väga kaua pikutama, istuma või kägaras olema.

Olen pettunud, et poistest keegi appi ei tulnud. Samal ajal mõistan kui näen nende ehmunud ja hirmunud nägusid. Koorem langeb kõigi õlgadelt kui saavad aru, et olen elu ja tervise juures! Mõne minutiga tavapärane melu taastub.

Lähen elektrikappi ja kaablit uuesti kontrollima. Kapile on kenasti kinnitatud silt, millele kirjutatud 380 V, joonistatud elektrilööki imiteeriv välgunool ning lisatud sõna „Ohtlik” või vastavalt vene keeles. Mulle ei mahu pähe, kuidas laupäevasel päeval saab kapis vool olla? Varsti adun, et minu oletus, et garaažide omanikud või ehitaja on nädalavahetuseks kapist voolu välja lülitanud, on üdini vale! Kapi vasakul küljel ülemisel kolmandikul on kang ja sealt on võimalik sisse ning välja lülitada… Järelikult on ikkagi sisse lülitatud!

Teine arusaamatus, mis lahendamist vajab, on isolatsiooniga kaabel. Isolatsioon on täiesti terve ja terased silmad mitte ühtegi pragu ei tuvasta. Ometi sain ju elektrilöögi! Põhjalik uurimine kannab viimaks vilja ja avastan, et vastu seina olev kaabli tagumine külg on praktiliselt täies ulatuses haljas, st isolatsioonita! Tegemist on kasutatud ja vana täielikult või osalise lapiku kaabliga, kus kolme faasijuhtme vahel on isolatsioon säilinud, kuid vastu seina olev külg on inimese poolt eemaldatud. Seetõttu puutun kokku vähemalt kolme puhastatud faasijuhtmega ja võimalik, et ka nulljuhtmega.

Taaskord hämmastun, et sedavõrd lohakas ja tähelepanematu olin! Ahhetus ei taha kaduda ka põhjusel, et mitmeid kordi ronisin mööda kaablit üles ja midagi ei juhtunud. Poisikesena ma vastust ei saagi, miks kohe elektrilööki ei saanud…

Täiskasvanuna hinnates peaks antud olukorrale olema füüsikaline selgitus. Kuna soovisin kaablist kõrgemalt haarata, siis pidin ennast pingutama ja mingi kehaosa, näiteks katmata paljas jalg puutus vastu metallist elektrikappi (esimest ja viimast korda) ning läbi minu tekkis maaühendus… Elektrilöögi ja maaühenduse korral on võimalik surma saada, tavapäraselt niimoodi juhtub. Seda ka pingega 220-230 volti, rääkimata 380 voldi korral. Kuna elektrikapp on maanduskaabli abil alati maaga ühendatud, mida ma tol ajal ka ei teadnud, siis õnnetus on kiire tulema.

Antud teoreetilises käsitluses on nõrk koht, sest maaühenduse puudumisel pidanuksin elektrit ikkagi saama, kuid ainult viivuks ja löök paisanuks mu eemale. Seega tundub tõenäoline, et järjepidev sündmuse meenutamine toob veatult ja autentselt esile unustatud pisidetailid. Need kinnitavad, et viimase turnimisega astusin vasaku jala tennisega elektrikilbi üles tõstetud juhtkangi käepideme otsale, samal ajal tõin parema jala teise jala kõrvale ja vasakuga tõusin kikivarvukile, et suuta käega haarata kaabli ülemisest osast! Keha ja käega küünitamine vähendas kontrolli ning raskusjõu tõttu vajus kang alla, mille tulemusena lülitasin voolu sisse! Samal ajal olin juba haaranud vasaku käega kaablist ja parema jala palja säärega olin tihedalt vastu metallist elektrikapi külge ning tekkis maaühendus!

Meenutamine sedastab, et juba esimestel ronimistel olin käega juhtkangist haaranud, kogemata paar korda alla vajutanud ja voolu sisse lülitanud, kuid kohe kangi tagasi lükanud (vool välja). Sealhulgas olin pidevalt jalaga ettevaatlikult kangi otsale astunud, mis liikuma ei hakanud. Turnimise tuhinas omapärase asjaoluna ma ei mõelnud üldse, et elektrikapi juhtkangist saab voolu sisse ja välja lülitada.

Eriti kummaline finess! Ennem turnima asumist teen elektrikapile ja kaablile ülevaatuse. Näen, et kapi juhtkang on üleval väljalülitatud asendis ning vooluring on katkestatud. Pärast õnnetust kappi uurides panen sisselülitatud (alla vajutatud) juhtkangi tähele, kuid mälust on kadunud, et üle tunni aja väldanud turnimise kestel olin kangi kasutanud ronimiseks ning sageli ise sisse-välja lülitanud, sealhulgas viimasel korral jalaga vajutades!

Ilmselt šokist tingitult lähevad mõned sündmusega seotud nüansid tol ajal aastakümneteks meelest ära. 42 aastat hiljem 2022 juulis peatükki kirjutades meenuvad needki asjaolud!

Kõrvutades 220 ja 380 voldist voolutugevust, siis 380 V on väga vastik kogeda kui ka taluda! Seega füüsikaseaduseid arvesse võttes peaksin olema juba ammu hukkunud! Ometi saatuse tahtel sedamoodi ei juhtunud ja rakendusid immateriaalse dimensiooni seaduspärad, mida inimkond tänaseni ei oska veel hästi selgitada.

Mööda betoonkamakaid ronin katusele ja istun maha. Ma ei ole suuteline olema aktiivne ja keksida edasi, justkui poleks midagi juhtunud. Keha tudiseb ja võbeleb jätkuvalt, sisemine värin on suur. Ma ei näita teistele välja, kuid käed ja jalad värisevad nähtavalt, hääl on jõuetu ning mõnevõrra kogelen. Püüan saavutada mingitki tasakaalu, kuid ma ei leia kuskilt energiat ja ei saa enesega hakkama. Asutan end koduteele.

Tagasiteel ma ei suuda jätkuvalt uskuda, et ellu jäin. Kogemus on äärmiselt ebatavaline ja füüsiliseks kinnituseks on vasaku käe põlenud nimeta sõrm (väikesest sõrmest järgmine). Jõudes Harku järve äärde hakkan vaikselt taastuma. Kusjuures hingerahu on tagasi.

Koju jõuan kella 17:30-17:45 vahel ja olen üllatunud, et isa on kodus. Parasjagu napsutab emaga. Papsil on käsil pere juurest ära minemise periood. Tavapäraselt kodus enam ei ole ja on põhiliselt uue naise juures. Sügise saabudes teeb lõpliku valiku, pühib jalad puhtaks ja laseb jalga.

Räägin isale-emale juhtunud sündmuse ära ja näitan põlenud sõrme. Paps ei usu mitte ühtegi mu sõna. Ainult naerab irooniliselt ja alavääristavalt ning ütleb, et mõtlen kõik käigult välja, et asja (elu) huvitavamaks teha ning tähelepanu saada. Jutu lõpetuseks mainib, et 380 voldise voolupinge korral peaksin kohapeal surma saama.

Ilmselt 2016 aasta kevadel või varem, räägin talle uuesti seda lugu ja taaskord ütleb, et see ei ole võimalik, hukkumine on garanteeritud. Mõistagi ta ei ole kõigega kursis ja elektrist tekitatud löökidesse ning vigastustesse mitte alati ei surda ja reeglis esinevad ka erandid. Olgu tegemist 230, 380-400 või 500 V ja enama pingega ning maaühendusega või ilma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: