Lasen uksekella ja ema avab korteriukse täpselt kaks minutit ennem südaööd! Minul on jällenägemisrõõm suur, kuid emps on mõneti kohmetu. Ta on harjunud juba üksi elama! Palun tal valmistada meile õhtusöök, sest alles nüüd Arviga tunneme, et kõht on tühi. Närvipinge võttis söögiisu ära. Viimati sõime lahjat lõunasööki reedel kell 12:00 väeosas olles. Seega ajavahet arvestades on söögipaus olnud üle 38 tunni! Arvestusest jätan välja mõned ampsud lennukites olles.
Järgmise päeva pühapäeva hommikul saadan Arvi Laagri rongijaamas elektrirongile. Ilm on tuulevaikne, päike paistab ja mõni kraad külma. Ta sõidab Balti jaama ja sealt teise rongiga Türi-Paide kanti. Äkitselt meil ei olegi millestki sisulisest palju rääkida. Tema on mõtetes koduteel ja mina teen plaane lähitulevikuks. Kahe aasta jooksul sidus meid kohustuslik (sunniviisiline) ajateenistus, ühine kodumaa-armastus, eestlus, kuidas jääda ellu ja koduigatsus. Eeltoodud asjaolud ja vastastikune missioon on nüüd täidetud… Kolm punkti peaksid viitama, et iga inimene täidab teise inimese suhtes teatud rolli, mille kestuseks võib tinglikult määrata sekund või enam. Ajaline pikkus on sõltuvuses saatuse poolt määratud ülesannete mahust. Tänaseni me ei ole rohkem kohtunud, kuid hinges on jätkuvalt soe mälestus suurepärasest õlatunnetusest!
Ma ei oska tohutu vabadusega midagi peale hakata ja lõunast sõidan rongiga Balti jaama. Perrooni lähedasest putkast ostan kilo Kalevi kommi (hind 5 rubla või mõni kopikas peale) ja kuni 45 minutiga keeran kinni! Magusavajadus on erakordselt suur ja ostuga täitsin ühe suure-suure unistuse, mida kahe aasta jooksul mõttes tihtilugu veeretasin!
Teen tiiru suhteliselt räämas ja räpases hallivõitu vanalinnas ning panen tähele, et eraettevõtlus on saanud esimese tuule tiibadesse. Kooperatiivide ajastu! Müüakse põlveotsas õmmeldud näotuid kalleid rõivaid, tänavanurkadel suhkruvatti jms. Minu meenutuspildis oli Tallinn palju kaunim, väljapeetum, värvilisem ja suurlinlikum. Paraku tavapärane provintslik kodukootus, üksluisus, vaesus ja süvenev seisak ei tekita vaimustust. Harjumatu sagimine väsitab. Mõnevõrra pettununa sõidan bussiga koju.
Pärast maitsvat õhtusööki ja alles hilisõhtul lähen üle mitme päeva esimest korda tualetti. Potil istuda on suur luksus! Vast 1-2 korda kahe aasta jooksul õnnestus „potitada” kui staabis valves olin. Kõikidel teistel kordadel kükitad odöörilõhnalises 20-kohalises ühises puupeldikus augu kohal ning oled valvas, et erikujuliste rohkete julkade otsa ei komista… Tegelikult kaunikesti ropp ja jälk ning tervislikum on kuskil stepis keha kergendada!
Endalegi üllatuseks on mul söögiisu võrrelduna novembriga 1985 (ennem teenistusse minemist) oluliselt väiksem. Põhjus on lihtne. Esmalt on magu kokkukuivanud ja organism käitub jätkuvalt säästurežiimil ning kõik, mida sööd, kasutab maksimaalselt ära. Olukord ei ole uudne. Kui 03.12.1985 esmakordselt väeossa jõudsin, siis kaks nädalat kemmergus ei käinud. Süüa sai väga vähe ning praktiliselt algas kaks aastat vältav näljaperiood.
Alles kodus saan ennast suurest peeglist vaadata. Nälgimine tingis pundunud kõhu, hamstri sarnase punnis põskedega ja kinni paistetanud silmadega näo ning kõhetunud lihased. Vitamiinide ja mineraalainete puudus tekitas hammaste lagunemise.
Sõjaväes pidid saama süüa kolm korda päevas. Hommikusöök kell 7:00, lõunasöök 12:00 ja õhtusöök 19:00. Sageli võtsid grupeeringute liikmed su toidu ära või polnudki midagi lauale panna, sest ohvitserid ja sõdurid olid kraami ennem pihta pannud. Kui midagi süüa ei olnud, siis leiget teevett ikka sai, harvem viilakas või kaks valget leiba kõrvale. Toiduportsjonid olid väikesed ja soovinuks 3-5 korda enam süüa!
Menüü kahe aasta jooksul. Koosneb ühekordsest lahjast portsjonist ja maitsestamiseks kasutatakse ainult soola. Pärast sööki on kõht jätkuvalt tühi:
- Kapsasupp, mille põhiline koostis on vesi, sool ja mõni kapsaleht. Harva kuulub supi hulka ka üksik kartulitükike;
- Hirsipuder;
- Tatrapuder sealihaga. Liha sageli ei ole. Vahel on tegemist pudrusupiga. Kõik pudrud tehakse ohtra veega ja mitte piimaga! Piima ja piimatooteid meil ei ole;
- Vesine kartulipuder sealihaga või kalaga. Liha ja kala hulk on vähene või puudu;
- Umbes kord kuus plov sealihaga, milles on vähe liha;
- Kruubipuder sealiha või kalaga. Liha ei ole või väga vähe. Kala on vähe.
Portsjoni juurde kuulub alati must tee, 2 suhkrutükki ja kaks kääru valget leiba. Reeglina on suhkur ära varastatud või kui hommikuti on, siis sageli võtavad grupeeringud endale. Eelnevalt mainitult jääd leivast sageli ilma.
Hommikuti on menüüs ka 20 grammi võid, mis samuti ühtelugu ära võetakse. Laupäeva hommikul peab sõdur lisaks kaks keedetud muna saama, mida tavaliselt kõigile ei jätku – grupeeringud tahavad ka süüa.
Skorbuudi ehk avitaminoosi vältimiseks peab sõduri toidusedelisse kuuluma vitamiinirikkad toidud. 31. detsembri õhtusöögil 1985 on igale sõdurile nähtud ette 2 õuna. Koroljov kontrollib ja keegi ilma ei jää. Nõukogude armee aastapäeval 23.02.1986 peaksime jällegi 2 õuna saama. Järelvalve puudub ja osa õunu on juba varakult ära jalutanud. Mina saan ühe õuna. 31.12.1986 saan kaks õuna. 23.02.1987 ei ole õunakoorem kohale jõudnud, kuid märtsi esimesel nädalal saame ubinad tagantjärgi kätte. Olen 2 õuna võrra rikkam. Seega kahe aasta jooksul söön ära 7 õuna!
1986. aasta augustis saadetakse meie jagu sõdureid, 7-8 poissi, melonipõllule küpseid vilju korjama. Väeossa ma lõunasöögile ei lähe, vaid viskan põhuhunnikule pikali. Naudin vaikust, päikest ning mõtlen kodule. Ja maiustan kõige suuremate, kuldsemate ning eriti magusate suus sulavate mahlaste melonitega! Elus esimest ja ilmselt viimast korda! Võrreldavaid melonipõldusid ning sedavõrd kuuma päikest Eestis veel ei ole!
1986. aasta septembri lõpus korra ja oktoobris 1987 kahel korral käime rooduga Semiyarka kolhoosis arbuuse korjamas. Ma ei ole kunagi niipalju arbuusi oma elus varem söönud! Viljaliha on tumepunane, rikkaliku maitsebuketiga ja eriti magus! Suure küpse arbuusi lööd vastu maad katki, võtad käega keskmise kõige suhkrusema ja mahlakama osa välja ning mekid! Suurest maiustamisest läheb keel villi!
Arbuuse tuuakse ka väeossa ning kahel korral 1986 sügisel saab iga sõdur toidukorra kohta 1-2 viilakat ehk kokku kuni 4 viilu arbuusi. Millalgi sama aasta oktoobris nihverdab meie roodu sõdur (Habarovskist pärit vene kriminaal, platnoi) ühe suure arbuusi ja hilisõhtul pistame pintslisse, st 2 hõrku viilakat on minu! 1987-nda aasta sügisel neljal toidukorral saan 7-8 arbuusilõigu omanikuks!
Esmaspäeval 7-ndal detsembril 1987 lähen trenni tagasi. Viimasest treeningust on üle kahe aasta möödas. Ühekülgne ja vitamiinivaene toit ning suur töökoormus sõjaväes on mõjunud tervisele laastavalt. Füüsiline vorm, mis oli mais 1985 on kadunud! Alles 1990-nda aasta novembris-detsembris saavutan võrreldavad kehalised ja jõulised näitajad, mis olid 5,5 aastat tagasi!
Paar-kolm ööd kodus maganud tunnen, et keegi vist hammustab mind. Kahtlus on suur ja järgmine öö selgitab täiendavalt, et olen sõjaväest võtnud kaasa mandavoškad ehk riidetäid (Pediculus humanus). Nad on 2-3,5 millimeetri suurused olevused, kes elutsevad põhiliselt inimese riiete õmblustes. Mida lähemal kehale on riie, näiteks pesu, seda parem neile. Meelsasti elavad ka madratsi-, teki-, lina- ja padjaõmblustes. Satikad on kohanenud inimestega elama ja imevad su verd. Meelepäraseimad kohad rünnakuks on juustepiir või natuke ülespoole, habetunud nägu, kulmud, kaenlaalused ja kube. Mõnevõrra vähem ülejäänud kehapiirkond.
Kuigi viskasin tööriided ja pesu ennem paraadvormi selga panemist ära, siis osa putukaid ja mune jäid kehale ning on nüüd Eestis… Uudis teeb meele mõruks. Teen kohe väga põhjaliku mürgitamise ja mutukatevaba priius on saabunud! Lõpuks ometi!
Vahemärkus. Putukad on eriti aktiivsed õhtul ja öösel ning natukene vähem päeval. Hammustavad valusalt ning hammustuskoht hakkab sügelema. Sügamisest tekivad punetused, marrastused ja putuka süljest või võõrbakteritest tingitult lööve. Raskemal juhul lokaalsed veritsused ning kõvad nahakoorikud, ajapikku mädanikud.
Vereimejad paljunevad väga kiiresti ja umbes veebruaris 1986 on igal sõduril riidetäid. Sügiseks on populatsioon saavutanud haripunkti. Sõna otseses mõttes kümned ja sajad putukad siblivad igal hetkel su kehal või riietel, mis on kohutav! Mida rohkem neid on, seda julgemad ja verejanulisemad! Võivad ronida isegi ninna, kuulmekanalisse ja silma! Kui raputad riideid, siis mõnikümmend tegelast kukuvad kohe krõbinal põrandale ja piltlikult võta kühvel ning korja kokku!
Sügisel 1986 tehakse kogu väeosas kahepäevane täitõrje, kuid paari nädala pärast on nad tagasi. Ja sõdur peab harjuma kõigega…
Hiliskevadel 1986 vestlen turkmeenidega ja selgub, et riidetäid tõi väeossa nende kaasmaalane kui ta novembris-detsembris 1985 meie roodus teenistust alustas. Tema elukohaks on Türkmenistani väike küla või majapidamine kuskil kõrbepiirkonnas. Arvutada ja lugeda ei oska, st harimatu, kuid lihtsameelne ning heasüdamlik. Kinnitab, et putukad on olnud tema loomulikud kaaslased terve elu ja ei häiri teda! Tähendab, ta ei ole teadlik, et sitikateta olla on palju mugavam!
Tema ja teiste turkmeenide sõnul kuulub rahvusliku omapära juurde seik, et suguküpsuse saavutanud poiss peab vanemate meeste terase pilgu all ning näpunäidete järgi esimese vahekorra sooritama valgekarvalise (albiino) kitsega, misjärel ta loetakse täisväärtuslikuks täiskasvanud meheks! Kas seksimine kitsega on ka tänapäeval traditsioone järgiv, au sees ja levinud, ma öelda ei oska.
Teenistus Nõukogude armees tekitas suure emotsionaalse ja hingelise šoki ning trauma. Esinevad mõningad posttraumaatilise stressihäire tunnused detsember 1987 kuni aprill 1988 kaasa arvatud. Näiteks õudusunenäod. Märgitud perioodi jooksul on 16 erinevat rikkaliku mõrvastsenaariumiga und. Unedes on suures osas teatud ühised nimetajad:
- Tundmatu mees ajab mind taga, kelle nägu ma ei näe või ainult vilksamisi. Ta soovib mind mõrvata.
- Une lõpufaasis näib, et pääsemislootust ei ole. Kõige viimasel hetkel ennem hukkumist sekkub sündmusesse müstiline osis, võimalik, et minu hing. Situatsiooni lahendus on ootamatu, mille peale ma ei oleks ise kunagi osanud tulla. Sealhulgas likvideerin vastase ja ise vigastada ei saa.
Mõned näited. Viimasel poolel sekundil kui väljapääsu enam ei ole, leian ootamatult muru seest noa ja löön talle esimesena südamesse.
Või raskekaaluline vastane on paisanud mind pikali. Istub kaksiratsi peal ja suudan ainult abitult tõmmelda. Ta lööb mind noaga, kuid samal momendil satub juhuslikult mu pihku metallviil ja jõuan teda esimesena äsada – lükkan rauatüki välkkiirelt kõrri.
Või viimasel sekundil kui ta on noaga mulle selja tagant virutamas, keeran äkitselt ringi ja kohe tean, et valdan eriti perfektselt võitluskunste ning noaga käsitsemist. Pareerin osava võttega löögi ja suunan tema käes oleva noa tema enda kehasse.
Või lidun tema eest ära ning olen jõudnud hoovilaadsesse majadega ümbritsetud tupikusse. Jooksen majaseina suunas ning olen sellega kohe kokku põrkamas. Vaenlane on jõudnud juba väga lähedale ja mind kinni krabamas, et suure väitsega virutada. Seina ja maapinna vahele tekib järsku mõnekümne sentimeetri kõrgune pragu. Hüppan avausse ja libisen teisele poole seina. Tüüp sukeldub järgi, kuid sein vajub talle täies ulatuses peale ja märga plekkigi ei jää!
Alati pärast õnnelikku pääsemist avan silmad.
- Tean, et juhul kui mind tapetakse, siis reaalses elus oleksin samuti surnud.
- Kõik uned jäävad suurepäraselt ja detailselt meelde.
Elus esimest korda näen unesid, kus mind soovitakse tappa! Esimest korda näen sedavõrd kirkaid ja realistlikke unesid! Esimest korda elus võtan kaalumiseks, et kirjutaks nähtu üles, mida laiskusest tingitult paraku ei tee.
Esimene uni on kõige räigem ja hirmujudinaid tekitav põhjusel, et puudub varasem sarnane unekogemus. Unes esinevat taju ei saa võrrelda ärkvelolekus ümbritseva tunnetamisega, sest sedavõrd laiahaardelisi ja sügavaid tajupiire me nö tavaelus ei kohta ega koge. Küll unes olles! Unes tean selgelt, et kui mind tapetakse, siis mu hing lahkub voodis magavast kehast ehk olengi surnud ja Maale enam tagasi ei tule! Uni peegeldab võib-olla infarktieelset seisundit.
Sellest tulenevalt pean unes rakendama kõiki oma oskuseid, et hoopiski ise ülekaalukas vastane rajalt maha võtta. Käib võitlus elu ja surma peale! Kui saabub otsustav hetk, et kohe-kohe lüüakse mind maha, selgub, et mul on varuks viimane ja täiesti ootamatu võimalus ning hoopiski mina tapan ta ära! Vahetult pärast minu võitu ja vaenlase surma avan silmad. Saan aru, et olen surmasuust pääsenud! Esineb sügav õnnetunne ja rahulolu, et olen elus ning suutsin võimatuna näiva olukorra lahendada! Samal ajal esineb poole päeva jooksul meeleolulangus ja sisepinge tõus. Kusjuures tegemist on esimese unega üldse, kus kellegi eluküünla kustutan!
Ma ei oota selliseid unesid, kuid saatuse tahtel pean roimaunesid nägema ja elama läbi võimendatud tundeid ning emotsioone, mida sõjaväes kogesin. Pärast teist unenägu esineb taas eriline õnnetunne ja justkui oleksin midagi kasulikku korda saatnud, kuigi olen ju mõrvar! Tujulangust enam ei järgne. Esimest korda tajun, et väike osake raskest koormast on kadunud! Tähendab, antud sisuga uni mõjub teraapiliselt! Sa näed ja elad läbi ebainimlikku vastikut pinget ning surmahõngu, kuid silmi avades naeratad!
Pärast kolmandat ja neljandat und on koormat jällegi vähem! Viiendat und ma näha enam ei karda ja silmi avades on taaskord oivaline tunne. 6-16 und juba ootan! Alates kaheksandast unenäost on enesekindlus unes tõusnud sellisele tasemele, et vaenlast enam ei karda, kuid adun ülikõrget riski, et mind kustutatakse ikkagi ära. Siiski ja alati juhtub nii, et imepärasel moel saavutan mina võidu. Alates 14-ndast unest julgen vastasele kavakindlalt vastu hakata, sest mul on tekkinud kogemus! Võitlused kujunevad pikemaks ja esineb nõrk intuitsioon, et suudan teda võita. Jäängi peale! Ja enda päästmise nimel olen sunnitud ta mõrvama… 16-nda une omapära seisneb selles, et olen ebaharilikult julge ja mõistatuslikult võimekas. Tean kindlalt, et saavutan võidu. Sealhulgas aiman ette, mida verivaenlane kavatseb. Taplus on raske, kuid triumf on minu!
Unenägudes olen 16-kordne mõrvar! Samal ajal iga unega muutub sisemine koorem üha kergemaks ja pärast viimast, 16-ndat und aprillis, võiksin piltlikult lendu tõusta. Hinges on vabanemistunne! Stress, depressioon, emotsionaalsed häiringud jms on valdavalt kadunud! Intuitsioon annab teada, et edaspidi selliseid unesid enam ei näe!
Siinjuures märgin, et unehäireid üldse ei esine ja suigun unne väga kiiresti. Kui on tegemist mõrvaunega, siis stsenaarium käivitub pärast uinumist ja sama süžee jätkub kuni hommikuni! Öö jooksul näen ainult ühte ja sama und! Tavapäraselt näeb inimene öö jooksul erineva sisuga unesid, kuid konkreetsel juhul antud reegel ei kehti.
Arvan, et unel on laiem tähendus ja funktsioon kui tänapäevane peavooluteadus osundab. Une üks eesmärkidest on võimalus siseneda erinevatesse dimensioonidesse ja ammutada teavet. Teine siht on hankida sulle sobilikku spetsiifilist eluks vajalikku tervendavat energiat, mida 16 une jooksul sain. Uni pakub kõike muud veel, sellest edaspidi.
Lugeja on pannud tähele, et eluohtlikke olukordi vanuses 0-20 aastat käsitlesin kokkuvõtvalt 39-47 peatükis. Kokku 16 eripärast sündmust, mis võinuksid lõppeda surmaga. Vahetult pärast sõjaväge näen viie kuu jooksul 16 und, mis une pildikeelt ja taju arvestades tähendasid samuti surma. Põnev kokkusattumus! Isiklikult ma juhustesse ei usu põhjendusel, et ümbritsev kooslus on piisavalt keeruline süsteem ja näiline juhus või kokkusattumus on osa süsteemist, et süsteem toimiks süsteemina. Vastupidisel juhul oleks kaootilisus, kaos või anarhia. Ometi on meie ümber järjepidevad seaduspärad!
Isiklike vaatluste ja kogemuste tulemusena leian, et keha surm tähendab hinge lahkumist kehast. Eeltoodud numbrid 16 ja 16 on minu arusaamises juhtlõngad materiaalses elus, mis peavad sulle andma märku millestki. Numbrite tõlgendamine viitab, et minuga seonduvalt on olnud vähemalt 16 surma. Järeldan, et reinkarnatsiooni arvestades on toimunud vähemalt 16 sündi. Seega olen Maal vähemalt 16-ndat korda. Oletan, et iga inimese hingel on au järgmisse ellu taaskehastuda. Põhiküsimus kui mitu korda… Rõhutan, et tegemist on teoreetilise ja filosoofilise arutlusega!
20.09.2021. Andestamine. Vastu hommikut näen keskmisest lühemat und, mis ometi on rikkaliku infoga. Meelde on jäänud osaliselt.
Kasahh nimega Akbanbekov* ütleb mulle, et peame omavahel võitlema ja selgitab, et kui ära lepime, siis võitlust ei tule. Olen taplemise teemast frustreeritud ning tean, et jään väga valusalt kaotajaks. Tal on head kaklemise oskused ning on agressiivne. Pilusilm lahkub, ei anna ennast enam näole ja jääb minu reaktsiooni ootama. Seega leppimine peab toimuma minu initsiatiivil, mis mulle mitte kuidagi ei meeldi! Isegi kui sooviksin lepitust, siis ta kasutaks seda minu alandamiseks. Olen dilemma ees!
Akbanbekov* – Nõukogude armees oli meie roodu kasahhide grupeeringu liige. Roodu parim ja julmim kakleja ning tülinorija. Mul oli temaga sageli kokkupuuteid ning ta kasutas oma rusikaid suure mõnuga.
Mööduva paari päeva jooksul mu stressitase suureneb, sest järgmisel päeval on võitlus ning olukord ei ole kõige parem. Ma ei tea, mida edasi teha!
Kunagine klassivend Arno otsib mind pärastlõunal üles. Me ei ole kümneid aastaid üksteist näinud. Härra paistab vanem ja turskem kui viimati kohtusime. Ta on aktiivne ja otsekohene ning läheb kohe asja juurde:
„Kas sa sooviksid Akbanbekoviga ära leppida?”
Saan aru, et Arno on kasahhi vahemees. Sellist kummaliselt ootamatut olukorda ma ei osanud ette näha. Ometi eripäraselt tajun, et probleemi lahendus on ise mulle sülle jooksnud…
Koolivend püüab mind mõjutada ja keelitada, et leppimise ettepanekuga nõus oleksin. Ta ei jõua palju rääkida kui annan nõusoleku märgiks ja käepigistuseks Arnole oma käe. Arno räägib veel midagi, kuid olen läbematu ja surun oma lahtise peopesa talle vastu õlga:
„Jah, ma olen nõus leppima!”
Surume kätt ja koorem õlgadelt kaob! Avan silmad.
Resümee. Olen unest jätkuvalt pinges ning püüan aru saada, miks ma pidin seda üldse nägema? Pikutan ja mõtisklen, aga mitte ühtegi sõnumit ei oska leida. Äkitselt tõuseb unenäo sügav põhjus esile ja ütlen endale kõvasti:
„Ei, see ei ole võimalik! Võtan oma sõnad tagasi! Ma ei lepi temaga ära! Ma ei andesta talle!”
Vajab eraldi selgitamist, et unes olen nõus leppima (andestama) kasahhi tehtud teod 1986-1987 tingimusel, et võitlust ei tuleks. Une pildikeel näitab, et käitun vastuoluliselt, mis ei ole minu tegeliku „minaga” ja hingelise põhiolemusega kooskõlas. Tegemist on hoiatava näitega, kuidas teha (andestada) ei tohi ja olemuslikult ei saa!
Targem ja arenenum või varsti lahkuv inimene või surnud inimese hing soovib leppimist. Ma ei välista, et ta on surnud ning hingena läbi mõtiskluste on jõudnud arusaamiseni, et vajab oma tegude eest andestust. Tõenäoliselt olen une vahendusel püüdnud tema kohta info kinni. Asjaolu kinnitab ka une- ja ärkvelolekuülene muutumatu ning autentne eripärane puhas taju.
Unenägu kirjeldab ja tunnetan, et Akbanbekov õpib kahetsema kõike halba, mida ta mulle ning teistele on teinud. Õppimise komponenti näitab tema huvi teostada leppimine äraspidiselt ehk kasutada kavalust ja väljapressimist. Tähendab, ta ei ole saatuse poolt määratud kahetsemise-andestuse palumise ülesandeid veel täielikult omandanud.
Uni õpetab ja tajun. Võimalik, et tegemist on dimensioonideülese universaalse seaduspärasusega:
⌘ Sügavast isiklikust egost tulenev teist inimest (elusolendit) ja hinge tahtlikult kahjustava tegevuse esmasooritaja peab ka algatama omakasupüüdmatu kahetsemise, et sündmuse tõttu saada kannatajalt andestust.⌘
⌘ Kahetsemine, andestuse palumine ja andestamine ei saa olla tingimuslik või eksitav, vaid ainult puhtast südamest ning hingest tulenev absoluutselt siiras soov! ⌘
Järelikult Akbanbekov ei ole jõudnud hingelises arengus tasemele, et ta saaks oma tegudest lõpuni aru. Tal on veel arenguruumi. Kui kunagi jõuab sinnamaani, et suudab avameelselt oma tegusid kahetseda ja palub andestust puhtast südamest ning hingest, siis sellisel juhul on andestamine väärt kaalumist.
Kindel on, et enda elu jooksul ma talle ei andesta. Tunnetan, et ma ei ole selleks valmis ehk puhas taju kui selline näitab, et Akbanbekov ei ole õpinguid veel lõpetanud. Ta võis(b) olla domineeriv maises elus, kuid noore, vähearenenud ja rumala hingena peab ta olema väga kannatlik ning ootama, mil hingedena kunagi kohtume. Soovin veenduda tema sobilikus arengutasemes ja kui see mind rahuldab, alles seejärel saan andestada.
Unenäost joonistub välja tõdemus, et meievaheline suhe sõjaväes sisaldab tema jaoks ülesandeid – mõista oma tegude tagajärgi, õppida siiralt kahetsema ja andestust paluma! Mina seevastu õpin andeks andma.
Ülaltoodust selgub:
⌘ Uni pakub sulle võimalusi reisida erinevatesse paralleelsustesse ja dimensioonidesse. ⌘
⌘ Uni pakub sulle eluks vajalikku energiat. Uni võib sind tervendada. ⌘
⌘ Uni kirjeldab saatuse poolt määratud elulisi ülesandeid, lahendusvariante ja sinu olemust. ⌘
⌘ Une vahendusel suudad ühenduda Infodimensiooniga. Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus. ⌘
⌘ Uni võib anda infot sinu hingelise põhiolemuse kohta. ⌘
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 