Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

52. PEATÜKK ⟡ Suremine, olemine ja taassündimine ⟡

Saamaks teada, kes me oleme, kuhu läheme ja kus kohast pärinemine, “peab” surema! Meie Universum on ümbritseva Kõiksuse erinevatest materiaalsetest, immateriaalsetest jms dimensioonidest koosneva struktuuri osa. Järgnev kirjeldus põhineb unes kogetule! Unenägu näen jaanuaris või veebruaris 2006 aastal (38 a) ja otsustan jätta meelde, sest on väga eriline ning eripärane. Unenägu sellel ajal üles ei kirjuta kuna puudub harjumus ja kogemus. 16.09.2021 alustan kirjutamist ja mõne päevaga on sisu põhiosas koos, mida täiendan mõne nädala jooksul detailides, mis meelde tuleb. Novembri lõpus 2022 lisan veel vajalikke ridu.

10.08.2013. Teekond tundmatusse! Fotograaf: Henry Küla

Tolle öö uni on eriline juba seetõttu, et kuni hommikuni näen ilmselt ainult ühte ja sama kirgast und! Jään suhteliselt kiiresti magama ja kuni kümne minuti jooksul pärast uinumist tekib väga eriline taju.

Vahemärkus. Antud taju esineb olukorras kui oled ühenduses enda igavikulise hingega, mõne teise hingega või Infodimensiooniga (ID), mida suutsin enesele selgitada samm-sammult alles 2018-2021 aastal.

Tean, et suren… Ma ei puikle eriti vastu ning hing hakkab kehast aeglaselt lahkuma.

Unes tean selgelt, et asun iseenda voodis ja näen und. Esineb kummaline kahestumine. Teadvus on seotud sinu unega ühest küljest ning teisalt sinu kehaga. Sellest tuleneb, et teadvus on erakordselt dünaamiline ning tema variatsioonid on väga eripalgelised. Tajun, et teadvust juhib esimeses järjekorras minu hing.

Hinge kehast lahkumise hetkest hakkan allapoole vajuma. Raskus tõmbab sügavamale, justkui vajud sohu. Unes mõtisklen, et uppuda ma ei soovi ja proovin flegmaatiliselt pinnale tõusta, kuid keha ei kuuletu minu tahtele. Vajun ja vajun… Esmalt läbi voodi, siis läbi põranda. Olen natukene imestunud, et kuidas see võimalik on, aga vastust pikalt ei otsi ning lähen kaasa vooluga alla. Olukord tundub iseenesest mõistetav.

Vajun läbi maja ja maa sisse jõudes läheb kõik pimedaks. Absoluutne pimedus ja vaikus, mis kestab alla minuti. Saan aru, et sellel hetkel suren ning hing lahkub lõplikult kehast.

Kehast lahkununa lõppeb „vabalangemine” kuni 15 sekundi jooksul ning hing muudab suunda ja umbes 75 kraadise nurga alt sööstab väga kiiresti üles. Kiirus on meeletu ja kurss kergelt vasakule poole. Umbes 20 sekundit „hüperlendu” ning jõuan tunnelisse. Tunnel on umbes viie kraadise nurgaga üles ja mõnevõrra vasakule poole suunatud, ristkülikukujuline. Kuni 5 meetrit lai ja kuni 3,5 meetrit kõrge.

07.10.2014. Taevas. Fotograaf: Henry Küla

Käigus on täielik pimedus ning tekib väike hirm ja ebamugavustunne. Võin ju seinte vastu põrgata ja viga saada! Samal ajal tajun, et olen tunnelis kantud ja juhitud täpselt selle keskel. Käed on vastu keha ja jalad koos, puudub vajadust liigutada. Tunnen end turvaliselt.

Tahan ja proovin mõttejõuga tunnelisse valgust tuua… „Ma ei saa endast aru, mõttejõuga?”, küsib teadvus minult, mis on Maal voodis!

Kiirus on jätkuvalt meeletu ja minu kihutav hing justkui teab ette kui kõneleb mõttejõust. Umbes viis sekundit lennatud hakkan eristama seintelt ja nurkadest peegelduvat valgust. Tunnel on juba laiem ja sujuvalt suureneb. Iga lennatud millisekund vähendab hirmu ja teeb mind targemaks. Viivuks veel mõtlen, et mõttejõust on kasu valguse loomiseks! Mõttejõud kui ka valgus kirjeldavad energeetilist väärtust.

Sahmaki! Hetkeks väga ere valgus, mis silmadele valusalt ei mõju. Tunnel on läbitud ning olen päral! Teekond „ussiaugus” vältas kuni 20 sekundit, tunneli lõpuosa laius on umbes 20 meetrit ja kõrgus ca 17 meetrit. Minu hing muutub tervikuks!

Hirm on kadunud. Ma (minu hing) olen hoopis teine! Mind valdab täielik hingerahu ning teadlikkus ümbritsevast on üli-ülikõrge. Tajun end professionaalina ning tean täpselt, mida tegema pean. Koheselt mõistan, et olen siin varemgi palju kordi olnud! Minu jaoks ei ole midagi uut, võiks isegi öelda, et tavapärane rutiin! Jõudsin immateriaalsesse dimensiooni, kus puudub mateeria! Tunneli lõpu suue tähistab tinglikult immateriaalset keskkonda.

Tean ette, et tunneli juurde keegi mulle vastu ei tule ja ei peagi tulema. Ma ei muretse, olen rahulik ja äärmiselt sihikindel. Hakkan edasi liikuma. Liikumine tähendab piltlikult hõljumist kui ka jalutamist vastavalt, kuidas sa oma mõtteis soovid. Esineb mõtte ja taju eri vormide sümbioos. Puhast mõtet kui sellist ei ole. Liikumine võib toimuda ka mõtte-taju jõul ning sina oled omakorda „mõte ja taju”.

Tunneli juurest lahkumiseks kasutan visuaalselt tuvastatavat kõndimist ja hõljumist. Sisuliselt kõnnin teerajal või hõljun õhus… Selgituseks veelkord kinnitan, immateriaalsuses puudub mateeria ehk teerada ja õhk. Visuaalse pildi lood oma mõtte-taju abil ja sedamoodi näevad sind ka teised hinged. Välimuselt olen ikka nagu mina, inimene.

Umbes üle kümne minuti jalutamist ja kohtun suurema seltskonna inimestega. Inimesed on tinglik mõiste, nad on hinged, aga minu jaoks näitavad end inimestena, keda kunagi teadsin või pidin teadma või nemad teadsid mind. Kõik lahkunud sugulased, lähemad ja kaugemad. Mehed ja naised, vanemad ja nooremad. Ligi sada või natuke üle saja inimese. Nad tulid mind tervitama!

Osaga nendest olin oma eluajal ainult korraks kohtunud. Olin seitsme aastane ja vanaema (isa ema) matustel oli palju sugulasi koos. On sugulasi, kes on mind näinud, kuid reaalse elu võtmes ma neid ei mäleta. Ometi tean väga hästi, kes nad on, näod ja olemus on mulle tuttavad. On sugulasi, kes surid juba siis kui mina veel sündinud ei olnud. Ometi tean neid samuti hästi. Paar sugulast olid surnud juba umbes 19. sajandil, neidki tean suurepäraselt.

Tunnen kõiki sugulasi nii näo kui välimuse ja riiete poolest! Mul on võime teada iga sugulase elulugu väiksemategi detailideni – iga sekund ja minut, iga tund, päev ning aasta tema elust ei ole mulle tundmatu. Kõik tema mõtted, kavatsused, tunded, emotsioonid inimesena kui ta veel elus oli, on kui peopesal ning suudan sellesse hetke siseneda ning tajuda ja kogeda sarnaselt nagu tema omal ajal. Mõtted ja emotsioonid, mida ta kogeb hingena immateriaalses dimensioonis olles, on mulle vajadusel kohe teada või sisenen tolle hinge käesolevasse hetke ning tunnetan kõiki mõtteid või emotsioone vms.

Mõistagi olin teadlik, et sugulased tulevad mind tervitama. Sisseharjunud sooritus ja traditsioon kui lahkunud inimese hing tuleb tagasi oma kodudimensiooni!

Natuke üle kümne minuti vestlemist (telepaatiliselt) ja sätin minekule. Tajun taas, et olen väga kogenud tegija (mateeria ja immateriaalse maailmade vahel sage käija), mistõttu tuleb tegutseda kiirelt ja efektiivselt. Samal ajal tean selgelt, et näen und ja minu keha on voodis… Ühel hetkel saab uni otsa ning une jooksul pean jõudma võimalikult palju ära teha.

Hõljun umbes kümmekond meetrit kõrgemale, siis otse edasi ja taas sujuvalt veel kõrgemale. Sugulased jäävad allapoole tahaplaanile. Seejärel teen järsu pöörde vasakule ja ca 75-80 kraadise nurga alt üles.

Minu keha kaotab inimesele iseloomuliku välimuse. Ennast ma kõrvalt ei näe, kuid olen sisuliselt „mõte ja taju”, puuduvad konkreetsed piirjooned, võib-olla hästi õrnalt valgust ja väga vähe udu, samahästi läbipaistev.

Ei, ma ei ole kadunud! Immateriaalsuses on ümbritsev tajutav! Hinged on tajutavad, mis tähendab, et faktiliselt sa näed, kuigi nägemine ei toimu silmade abil!

Lisan hõljumisele kiirust ning piltlikult lendan kõrgemale ning jätkuvalt suund on kergelt vasakule. „Ainetus” maailmas puuduvad pidepunktid, mistõttu vasakule ja kõrgemale on mõneti tinglik kirjeldus, mis ometi võib tähendada konkreetset teerada kindlasse asukohta. Samal ajal une pildikeel niimoodi näitab, vastupidisel juhul ma ei pruugiks pelgalt oma tajust aru saada.

Inimese kasutatav sõnavara on piiratud info edastaja ja on piiritletud ainult sõnade ning lausete arvuga. Tuleb leppida, et immateriaalset keskkonda suudan kirjeldada väga puudulikult.

Umbes 5-10 minutit ülikiiret lendu tabamatult avaras ja hoomamatus keskkonnas on mind kandnud suhteliselt kaugele. Näen ja tajun üksikuid hingi, keda ma ei tunne, kuid tean, et nad võivad pärineda Maalt, teistelt planeetidelt „meie universumist” või erinevatest mateeria vormidest ja dimensioonidest või teistest immateriaalsetest dimensioonidest või loetlemata dimensioonidest.

Olen suuteline nägema ennast ja ümbritsevat kahest vaatenurgast. Esimene pidepunkt tunneli suudme juurest. Teine vaateväli lähtub minust endast. Sealhulgas tajud perspektiivselt kogu ümbritsevat struktuuri, mida allolev skeem näitab.

Lihtsustatud kõiksuse struktuur. Tähed ümber ID on dimensioonid, millede suurused on tinglikud ja miljoneid või enam kordi väiksemad kui joonisel näidatud.

Tunneli suudme juurest vaadatuna olen lennanud loode suunas ja jõudnud koguda vaateväljast kaugust ja kõrgust kuni 12% ulatuses. Tuleb rõhutada, et kui jõuaksin vaatevälja piirile (100%), siis tunneli suudme juurest ma ennast enam ei näeks. Küll on võimalik edasi lennata.

Kaugustes näen valgustäppe (lääneloe kuni idakirre), mis sarnanevad kui öösel Maal tähistaevast vaatad. Täpid asuvad üsna hõredalt, kuid ei tähista tähti, tähesüsteeme või galaktikaid. Suuremad heledamad täpid on lähemal ja väiksemad tumedamad kaugemal. Enim täppe on loode suunas, põhjast kuni idakirdeni on väga vähe.

Võimalik, et tegemist on suurte dimensioonidega, millest inimkond veel teadlik ei ole. Selgituseks. Ühe täpi maht võib olla sama suur või suurem kui „meie universum”. Meie universum on jutumärkides ja tähendab inimesele teadaolevat universumit ning mateeriat, mis minu vaatevälja ei jää ja asub tunneli suudmest vaadatuna allpool lõunakagus.

Mida kaugemale lendan, seda selgemaks mulle kõik saab. Selgus tekib siiski üsna kiiresti. Äkki tekib absoluutne kirgastumine! Olen suuteline tõeselt vastama absoluutselt ja eranditult kõikidele küsimustele!

Mul esineb väga ainulaadne ning eriline taju, mida esineb ainult selles piirkonnas! Kasutada mõistet üliteadvus, siis sellest jääb väga väheks. Taju ja taju eri vorme kirjeldada maise sõnavara abil on väga keeruline, sisuliselt võimatu.

Ma ei tunne end võõrana tundmatus keskkonnas. Vastupidi, olen kogu aeg olnud oodatud… Tunnetus on stabiilselt hea. Sisuliselt olen Teadvus. Kõige keerulisematele küsimustele on olemas vastused. Ainult küsi ja ma vastan, tean kõike! Kuidas ja miks tekkis mateeria ja immateriaalsus ning selles olevad struktuurid…

Paraku ma ei küsi endalt mitte ühtegi küsimust, seega ka ei vasta mitte millelegi! Puudub sisuline põhjus, sest kõik on teada ühes ja samas hetkes! Kogu info on olemas! Mulle näib, et Teadvus on kõige algus, põhjus ja edasiste arengute tekitaja ning kõikide struktuuride looja…

Tegelikult ma ei imesta. Mulle tunduvad asjalood normaalsed ja pole vajadust tavapäraste ilmingute pärast üllatuda. Võimalik, et asun nn Infodimensioonis, mis/kes on teadvusel…, kus puudub aeg ja kõik sündmused infona on siin olemas. Maal inimese ajaarvamise mõistes on siin ühes hetkes minevik, olevik ja tulevik. Infodimensioon asub teiste dimensioonide suhtes ligikaudu keskel ning ilmselt on suurim ja võib mahult ületada kõiki teisi dimensioone kokku. Teised erisuuruses dimensioonid paiknevad üksteisest korrapäratult ja ebaühtlaselt.

Olen Teadvus ja minus avaldub täiendavalt, kuid nõrgalt ja ähmaselt taju üks spetsiifiline vorm, mis aktiveerub ainult kindlatel tingimustel. Tingimus on saabunud konkreetses hetkes ja asukohas! Kui soovin teada kõike Teadvuse ja Kõiksuse kohta – miks, kuidas ja millisel põhjusel on loodud, kõige loomise algus…

Kuigi ma ei mõtle otseselt nendele teemadele ja küsimustele, siis sellest olenemata saan tajul ja telepaatial põhinevat tagasisidet… Sisu ma täpselt enam ei mäleta, aga tagasi peegelduva teabe mõte umbes on, et ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda…

Proovin tekitada sisuka kahekõne. Paraku minu vaimsest võimekusest ja selle hetke taju ainulaadsusest jääb vajaka isegi olukorras, mil olen Teadvus ja haldan kogu infot! Teine osapool on samuti Teadvus… Tajun tema Teadvuse olemuse suurust ja mind justkui ei oleks olemas või olen imetilluke kübe… Tema (kes, mis…) on Teadvus, Kõiksus ja veel, mida ma ei oska kirjeldada ning lõplikult tajuda. Sellel nähtusel või fenomenil ei olegi piire, on absoluutselt piiritu!

Mul õnnestub alustada teemast (eelmärgitud kõige loomise algus…) mõtlemist, kuid küsimuse esitamist ei jõua lõpetada kui saan leebe, sõbraliku, osavõtliku ja kindlameelse tagasiside. Info on analoogne, et ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda vms. Side nähtusega lõpeb…

Teen veel ühe kiire katse kahekõneks ning juba eos saan aru, et asjatu proovimine. Tajun fenomeni mõõtmatut olemasolu ja lähedust, kuid dialoogi ei tule. Minusse sigineb piiritult suur aupaklikkuse ja alandlikkuse tunne.

Mõistan koheselt, et edasi ja kaugemale lendamisel puudub mõte. Teadvustan taaskord, et tegemist on unega ja mu keha asub voodis. Mind kannustab tegutsema kohustus kohas, mis on väga kodune ja mida hästi tean ning tunnen! Minu dimensioon, minu immateriaalne keskkond, minu kodu!

Immateriaalsesse kodudimensiooni jõuan tagasi väga kiiresti, piltlikult mõne minutiga. Väljumine Infodimensioonist on täiesti märkamatu. Ainuke erisus on, et ma ei ole enam Teadvus ja minu võime piirneb oskusega „lugeda” hingesid sarnaselt eelpool kirjeldatud kohtumisele sugulastega.

Võttes vaatepunktiks tunneli suudme, siis hõljun idakirde suunas ja umbes üks kraad allapoole tunneli suudme tasapinnast. Hõljumise kiirus on mõõdukas ja kohale jõuan umbes nelja minutiga.

Tegemist on kindla ja tuttava asukohaga, kuhu lähen hingena alati pärast enda keha surma. Seal kohtun kuni kahe hingega, keda tunnen hästi juba eelmistest kohtumistest. Kahjuks ma ei mäleta vestluse sisu enam. Kõneluse kestus on umbes 25 minutit. Tegemist on omalaadse kohaga ning vestlemise tulemusel selgub kuhu piirkonda sa lähed edasi. Need kaks hinge on ilmselt otsustajad või soovitajad ning sulle pakutakse välja kaks kuni kolm kohta kuhu pead kindlas järjekorras minema.

Antakse kooskõlastus ja saan minna kohe immateriaalse dimensiooni tsooni, kus võin vaadata iseenda eelnevaid elusid ja kõike vajadusel kogeda. Juhin tähelepanu asjaolule, et kirjeldatud piirkonda tavapäraselt hing esimeses järjekorras minna ei saa, vaid pärast määratud kohtade läbimist.

Kuigi ma ei mäleta, millest hingedega rääkisime, siis ilmselgelt on neile teada, et minu keha magab voodis ning ei ole surnud. Seetõttu on võimalus eelisvalikuna tutvuda oma eelnevate eludega.

Hõljun sihtpunkti põhjaloe suunas, tõus on kuni kaks kraadi. Ennem lõppu pööre põhjakirde poole. Umbes paari minutiga olen kohal. Jõudnud piirkonda aktiveerub minus eriline spetsiifiline tajuvorm, mis avaldub võimes oma eelnevaid elusid kujutelmas näha või siseneda nägemuse stseenidesse, mida vajadusel tollele hetkele vastavalt detailselt ja täpselt kogeda.

Vahemärkus. Kujutelm ja nägemus on parim kirjeldus, mida oskan piiratud sõnavarast leida.

Hakkan kindlameelselt ja rahulikult tegutsema. Tean täpselt, kuidas toimingud käivad ja midagi uut ei ole. Sisenen eelmise elu perioodi.

Eelmise elu läbivaatust alustan sünnihetkest. Mind huvitavad erinevad vähemtähtsad kui ka olulised sündmused tolle elu jooksul. Olen väga põhjalik, mis tähendab, et väheoluliste detailide vaatamisele või kogemisele kulub märgatav aeg. Näiteks valin välja konkreetse elulise hetke ja sisenen situatsiooni. Tean, mida sellel momendil mõtlesin, milliseid emotsioone kogesin ning millise valiku langetasin.

Pikemalt peatun 20. sajandi 30-ndate perioodil. Ilmselt alates 1932-1935 kuni 1939 või 1940. Kannan ülikonda ja torukübarat või sellelaadset peakatet. Olen lähedalt seotud Tallinna valitsemisega ning minu nn ühiskondlik või poliitiline positsioon on teine linna valitsemise struktuuris.

Vahemärkus. Ma ei ole arhiivis käinud ning ei tea, kes konkreetselt sellel ajal linna juhtis ning kuidas oli juhtimine jaotatud.

Toimetan sageli Tallinna vanalinnas ja palju sealhulgas all-linnas. Suhteliselt sageli Uuel tänaval.

Mind huvitab väga, millisel aastal sündisin ja surin? Mis on mu nimi, kas olen abielus ja kellega, mis on tema nimi, sünni- ja surmaaeg? Mitu last meil on ja nende nimed, sünni- ja surmaaeg? Laste puhul on surmaaeg tinglik, sest unenäo nägemise 2006. aastal võib keegi nendest veel elada.

Olen väga põhjalik minu üle-eelmise elu uuringutes. Taaskord peatun ka valitud vähemtähtsatel elulistel sündmustel ning kulutan palju aega. Uurin järgi lähedaste (abikaasa ja lapsed) nimed, sünni- ja surmadaatumid, elukohad ning tegevusalad.

Uuringute käekiri on sarnane ka minu 3-4 eelmise elu tudeerimisel ja sisseelamisel.

Tajun, et aega napib ja uni võib hakata lõppema… Kiirendan enda elude uuringuid. Ma ei peatu enam vähemtähtsatel elulistel sündmustel, vaid ainult olulistel. Alati uurin järgi lähedaste (abikaasa ja lapsed) nimed, sünni- ja surmadaatumid ja mil moel on nad minu elus olemas olnud. Elukohad ja tegevusalad.

Kui olen jõudnud enda eelmise 7-8 elu uuringuteni, siis tajun, et une lõpuni ei ole palju jäänud ning varsti tõusen üles. Kiirendan läbivaatuseid veelgi. Eesmärk on käia läbi võimalikult palju eelmisi elusid ja saada võimalikult palju infot.

Olen jõudnud 16. sajandisse. Aasta on 1534 kuni 1536, jahe, tuuline ja vihmane sügis. Minu 16 elu. Elan koos heledate juustega naisega Kesk-Eestis tänapäeva Paidemaal. Meil on väike väsinud majake, millel on 1-2 ruumi (kokku umbkaudu kuni 33 ruutmeetrit). Majake on ümbritsetud põlispuudest, põhiline on kuusk. Oleme kasimata, kõhnakesed ja tööst kurnatud, suhteliselt räbaldunud riietes, toitu napib. Toit on ühekülgne. Meie vanus on 20-ndad või 30-ndate algus.

Vahemärkus. 16 elu jooksul olen 14 korral mees ja kahel korral naine olnud. Kõrgeim ühiskondlik positsioon on eelmine elu Tallinna linna struktuuris 30-ndatel töötades. Kõik elud on kulgenud Eestis.

Tean, et kohe-kohe lõppeb uni… Püüan oma eelmisi elusid kiiresti edasi uurida. Kahjuks enamat ei ole võimalik… Hakkan vältimatult langema allapoole. Teen väga suuri pingutusi ning vehin aktiivselt „kätega”, et haarata kuskilt kinni, et end tagasi tõmmata. Edutult! Langemine on vältimatu ja kindel! Mind suisa imetakse Maa poole! Laskun lõunaedela suunas 1-2 minutit ja kiirus suureneb. Tagasiteel Maale ma ei kasuta enam eeltoodud tunnelit kui Maalt lahkusin. Hägusad, teise tunneli või mingisuguse sügaviku piirjooned on hoomatavad.

26.09.2013. Virga. Noteeritud ja auhinnaline pilt fotokonkursil “Pilvejaht 2013”. Fotograaf: Henry Küla

Jõuan Maale. Otse ema üsasse. Rasedus on kestnud 7-8 kuud.

Ma sünnin! Sünnihetk ja kõik emotsioonid tulevad väga hästi meelde! Kisan täiest kõrist ja võtan appi kogu jõu ning energia! Tunnen end rabedalt ja kammitsetuna, samal ajal tajun palju inimlikku soojust ning hellust… Ma ei jõua enam karjuda ning hakkan rahunema. Mu hing lahkub minu vastsündinud kehast…

Vahemärkus. Sünnin tavapäraselt pärast 9 kuud kestnud rasedust. Sündimisest kirjutasin 25-ndas peatükis.

Hõljun hingena maapinnast umbes 1,5-2 meetri kõrgusel ja olen Tallinnas Narva maantee ja Poska tänava ristmiku juures tolleaegse kohviku Kadriorg (Must Luik) juures. Olen oma vastsündinud kehaga seotud, kuid ma ei kiirusta enda kehasse. On 17. august 1967.

Mõistan, et mul on kolm päeva aega ja pärast unustan kõik oma eelmised elud ning ülejäänu, mida hingena tean enda olemuse, immateriaalsuse jms kohta. Igatsen olla ainult hing ja on teatud nostalgia immateriaalse eksistentsi ning päriskodu järele… Paraku pean keskenduma tegevustele ning õpingutele inimese kehas.

Teine päev pärast sündi. Olen jätkuvalt mõnevõrra rahulolematu ja muutnud natukene oma asukohta. Ma ei ole enam ristmiku lähedal, vaid olen hõljunud kohviku taha. Lähedal on elamu (tänapäeval asub seal Villa „Mon Repos”). Hakkan unustama enda eelmiste elude väiksemaid detaile. Kutse vastsündinud kehasse tagasi tugevneb. Olen iseenda suhtes leplikum.

Kolmas päev pärast sündi. Ennelõunane aeg, kell on 10:00 kuni 11:00, päike kumab läbi tihedate kiudpilvede. Ilm on natuke jahedam kui eelmisel päeval. Hõljun jätkuvalt kohviku taga, kuid tõusnud umbes viie meetri kõrgusele. Saan aru ja tajun vältimatut asjade kulgu ning ma ei saa enam hingena vastsündinu kehast eemal olla. Sooviksin justkui veel omaette olla, kuid kutsung kehasse tugevneb iga sekundiga! Olen sisuliselt nõus ja leppinud uue olukorraga ning eelmised elud on peaaegu juba meelest läinud.

Hoian veel kramplikult olemasolevast olukorrast kinni… Viimane pingutus… Jaks on otsas… Ma enam ei suuda mitte midagi teha… Ma ei kontrolli end! Avan silmad… Uni on lõppenud…

Resümee. Olen voodis täiesti vait. Seedin nähtut ja kogetut kümneid sekundeid ja võib-olla minuteid. Olen väga üllatunud une üle! Ma ei ole kunagi elus mitte üheski unes sellist erilist ja sõnuseletamatut taju ning taju eri vorme kogenud! Samuti sisu on omalaadne!

Mäletan jätkuvalt kõigi eelmiste 16 elu olulisemaid detaile – minu nimi, millal sündisin ja surin. Osaliselt elukohtade ja tegevusalade andmeid. Abikaasa olemasolu korral tema nimi, laste olemasolu korral nende nimed. Elukaaslase ja laste sünni- ja surmadaatumid, sõltuvalt elust on meeles osaliselt või üldse mitte.

Kaalutlen, kas kirjutada uni üles või mitte. Mul ei ole varasemat kogemust unede kirjutamisega olnud ja otsustan, et jätan põhilised asjaolud meelde. 16 elu daatumeid, nimesid jne pean vähemtähtsateks ning tean ette, et nad kustuvad mu mälust.

Umbes 30-60 minutit pärast ärkamist on kõik 16 elu nimed, kuupäevad jms meelest läinud.

Unenäo kirjutamise ajal septembris 2021 tulevad paljud pisi-detailid ja taju eri vormid hästi meelde, mis näitab, et unenägu on väga oluline ning minu hinge sidusus nähtuga otsene.

Uni oli kirgas ja selge ning võib-olla tõesti sain käia ära piirkondades, kuhu pärast keha surma su hing läheb! Mõista natukene, kuidas kõiksus toimib! Liikumine erinevate dimensioonide vahel paistab une vahendusel olema võimalik!

2006. aastal ma ei osanud und mitte kuidagi tõlgendada ega millegagi-kellegagi seostada. Ajapikku hakkasin nähtut ja kogetut pidama eripäraseks aju fantaasiaks, ometi ei leidnud kunagi alget, mis sellise fantaasia võiks põhjustada.

12.11.2007 sattusin haiglasse ja otse operatsioonile, mis oli elupäästev, sest arsti sõnul olnuks mul elada jäänud umbes kuus tundi. Seega unenägu oli ühelt poolt ennustav, et ligi kaks aastat hiljem võin surra. Tollel ajal ma ei osanud und ja haiglasse sattumist seostada.

2017. aasta novembris nägin National Geographic dokumentaalfilmist juhuslikult väikest lõiku Ameerika neurokirurgi Eben Alexander surmalähedase kogemuse kohta. Otsingu tulemusel leidsin veel müügil oleva tema kirjutatud raamatu „Tõendid taeva olemasolu kohta”, mille detsembris 2017 suure innuga läbi lugesin.

Raamatu lugemise lõpupoole mul äkki plahvatab ja 2006. aastal nähtud uni tõusis taas päevakorda. Suudan une süžeest peaaegu täielikult aru saada! Minu jaoks on tegemist nn wow-efektiga!

Teadmised ja kogemused tekivad ajaga. Hiljemalt 2019 aasta jooksul arvan, et suudan und täielikult mõista ja aru saada! Seega näiliselt kõikehõlmavaks mõistmiseks kulub umbes 14 aastat! Tegelikult 16 aastat, sest alles 2022. aastal suudan nähtud une enamikke detaile (mitte kõiki) enesele selgitada.

2020 aastal tuleb meelde, et pärast sõjaväge, ajavahemikul detsember 1987 kuni aprill 1988 kaasa arvatud, nägin 16 unenägu (vt 48. peatükk), kus elus püsimiseks pidin teise inimese elu kustutama või tema surma soodustama…

Eluohtlikke olukordi vanuses 0-20 aastat käsitlesin kokkuvõtvalt 39-47 peatükis. Kokku 16 eripärast sündmust, mis võinuksid lõppeda surmaga.

Käesolevas peatükis on leidnud kajastamist 16 eelmist elu. Tagasihoidlik kokkusattumus numbrites 16 on ilmselgelt põhjuslik. Teoreetiliselt oletan, et materiaalse elu juhtlõngad arvus 16 näitavad mulle sidusust, et maine eluline teerada on immateriaalsusest ette määratud. Sarnasele järeldusele jõudsin ka 48-ndas peatükis.

Eriline on, et unes nähtud sünnihetkes ema ümber olnud inimesed on samad, kes tegelikus elus minu sünnitusel osalesid! Kirjelduse leiab 25-ndas peatükis.


Planeedil Maa tajub inimene ümbritsevat tavapäraselt kolmemõõtmelisena. Samuti on olukordi, mil tunnetad teiste inimeste hingesid, teatud ulatuses Infodimensiooni või loetlemata dimensioone, paralleelsuseid või reaalsuseid. Seetõttu kõiksuse tajumist võiks käsitleda vähemalt viiemõõtmelisena.

Käesolevas peatükis on selgunud, et hingede kõikvõimalike mõtteid jms on võimalik lugeda ning tutvuda enda eelmiste eludega. Järelikult kõiksuse tajumine võib olla vähemalt seitsmemõõtmeline. Kui lisada juurde ID täielik tunnetamine, aja olemasolu puudumine või vastavalt vajadusele teisendamine, samuti Teadvuse tajumine, suureneb mõõtmelisus vähemalt kümnele. Seega hinge ja kõiksuse mõistmine vaadatuna läbi kolmemõõtmelise prisma võib olla üsnagi keeruline!

Unes kõiksuses liigeldes kogen teatud lõikudes gravitatsiooni vähemal või suuremal määral, mis näitab, et gravitatsioon suudab erinevaid dimensioone ületada. Samuti võib ta soodustada info liikumist või gravitatsioon on osa infost. Samal ajal allub hing pelgalt osaliselt gravitatsioonile ja suudab konkreetsetes tingimustes selle ületada. Vajadusel hing ei allu mitte ühelegi täna teada olevale jõuliigile! Küll on hing seotud kehaga ja kutse saamisel peab liikuma kehasse – vältimine on võimatu.

Unes kirjeldamist leidnud kaks tunnelit võivad olla portaalid või ussiaugud kiirendamaks liiklemist erinevate dimensioonide vahel, mis võivad tekkida või on olemas inimese surma ja sünni korral. Sealhulgas suudab hing liikuda väga kiiresti lihtsalt hõljudes, mis näikse olema kiireim või üks kiiremaid meetodeid kõiksuses. Ületades loomulikult valguskiirust, mis kõrvutatuna on kui lapsemäng. Isiklikult leian, et info liikumiskiirus ID ja dimensioonide vahel ületab hinge liikumiskiirust ja on hetkeline.

Teame, et hing suudab läbida kõik materiaalsed struktuurid. Milline energia ja jõud paneb hinge liikuma, väljuma ja sisenema kehasse ning ületama suuri vahemaid? Jään praegu vastuse võlgu, ma ei tea!

Inimesena sa kujutad ette, et sinu käes on kontroll. Arvan, kontroll ei ole sinu käes täielikult, vaid tillukese osisena. On „miski”, mis kõike kontrollib. Võib-olla on „kontrollija” käesolevas peatükis näidatud Teadvus? Vähemasti uni annab otseseid vihjeid ja võib-olla kõik ongi teadvusel.


Inimese sündimine ja hingamine on osa materialismist. Lootesse siseneb hing ja jääb inimesega elu lõpuni. Selgub, et mateeria ja immateeria on omavahel seotud. 18.11.2022 kell 23:08 sündis lähisugulasel tütar, kellest tehti foto ligikaudu pool tundi hiljem. Minu arusaamises tema sügavad silmad peegeldavad kelmikust, uudishimu, turvatunnet ja arukust. Vastsündinul ei tohiks eeltoodud kogemusi ja omadusi veel olla… ja küsin, kus kohast see tuleb… Vastan – silmad on hinge peegel. Teisisõnu hinge eelnevate elude komponendid ehk hingeline põhiolemus on tema silmades olemas, mida on võimalik tuvastada!

Tajun suhteliselt hästi tema hingelist põhiolemust. Tegemist on kogenud hingega, kellega on mul erinevates eludes kokkupuuteid olnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: