Ilmselt 16. juuni 1986, esmaspäev. Hommikusel rivistusel kella kaheksa paiku kutsub Koroljov minu, armeenlaste grupeeringu liidri ja tšetšeenide grupeeringu liikme kõrvale ning annab meile 10 minutit aega, et oleksime valmis minema komandeeringusse. Oleme teadmatuses kuhu, miks ja kui kauaks?
Sõit väeosa veoautoga GAZ-53 mööda käänulisi ja künklikke stepiteid kestab ligikaudu tund ning 15 minutit. Kui arvestuse aluseks võtta sõidule kulunud aeg ja liikumiskiirus 20-50 km/h, siis sihtpunkti kauguseks väeosast on umbes 35-40 kilomeetrit. Sinna kuhu silm ulatub on ümberringi täiesti tühi lauskmaa! Ütleksin, et haruldaselt väga tasane stepp! Ja ühekordne maja 7-8 suurema toaga, kus elab kuni 20 venelast, mis on ka meie peatuspaik.
Heina tegemise aeg! Olen üllatunud, sest ma ei teadnudki, et maapinnast turritavad harvad kõrred on võimalik kokku koguda! Näiteks Eestimaa heinamaadel kasvavate rohttaimede tihedus ruutmeetrile on 10-20 korda suurem! Meie ülesandeks on istuda ratastraktori järel veetaval loorehal ja traktori poolt lõigatav hein looreha abil vaalutada. Meid on juba oodatud ja kohe asume tegevusse. Väljaõpe kestab kuni viis minutit ja keerulist ei ole midagi! Töötatakse kahekesi – traktorist roolis ja üks sõdur loorehal. Oleme Semiyarka kolhoosnike pundi täieõiguslikud liikmed ja töö ei anna oodata!
Mulle pakub suurt huvi, kas armeenlane ja tšetšeen tööd ka teevad? Armeenlane on klanni teine liider, sest kriminaalist esimene saadeti juba detsembris 1985 teise väeossa. Meie väeosas on nn vanglaseadused ja subkultuur levinud, mistõttu liidrid ja liikmed ei tohi kunagi tööd teha, vastupidisel juhul nad rikuksid „seadust”!
Armeenlane püüab esiotsa igati kõrvale viilida. Mängib lollikest, et ei oska looreha käsitseda või teeb üldse valesti. Või hommikul ei tule voodist välja ja üritab platnoid mängida. Tähendab, soovib temaga olevat traktoristi veenda ja kurnata, et ta rahule jäetaks. Traktorist on kogenud vend ja teab, kuidas luuserite ning muiduleivasööjatega käituda. Tõstab häält ja on karm ning mõnikord sikutab kaukaaslast riietest. Pedagoogika mõjub ja umbes nädalaga on laiskloom taltunud. Teeb enam vähem normaalselt tööd ja õhtuks on väsinud. Oreool grupeeringu liidrist on kadunud ja nüüdsest on ta peaaegu tavaline poiss.
Tšetšeeni rühmituse liige ei viitsi rumalat mängida ja selgub, et erinevalt käitumisest väeosas on tegemist kõigiti tubli töölisega. Ta on heas lihaselises vormis maapoiss, koolis vähe käinud ja füüsilist tööd ei karda.
Võimalik, et Koroljov on venelasi informeerinud, keda ta tööle saadab. Samal ajal on tema üks eesmärkidest lõhkuda või nõrgestada armeenlaste ja tšetšeenide grupeeringuid. Kui grupiliikmed ei ole koos, vaid eraldi, siis on võimalik selekteerida välja poisid, kellest saaksid ikkagi inimesed. Võin kinnitada, et mainitud armeenlasest ja tšetšeenist saavadki teenistuse lõpuks (1987 detsember) enam-vähem mõistlikud ilmakodanikud!
Kaassõdurite küpsemine ja kasvamine ei käi hetkega, mistõttu on nad jätkuvalt pinnuks silmas. Komandeeringu esimesel kahel nädalal proovivad mind endale allutada. Olen võtnud seisukoha, et mitte mingil juhul ma ei hakka nende pilli järgi tantsima ja püüan näida võimalikult tugev ning ülbe. Esineb huvitav nüanss, et sõnades on nad kõvad tegijad, aga füüsiliselt rünnata ei julge! Neil ei ole grupeeringute tuge seljataga, mistõttu ei võeta suuremaks vastasseisuks riski. Oh imet! Mõne aja pärast saamegi üksteisega suuremate probleemideta eksisteerida!
Olen Koroljovile sügavalt tänulik, et ta mind komandeeringusse saatis. Eemale pingelisest kasarmu- ja sõdurielust ning tagantjärgi hinnates soovis mind ilmselt kasahhide kättemaksust säästa või hoopiski päästa. Erinevus tsiviilisiku elust on ainult riietus. Muus osas on kõik sama. Argipäeviti kell 7:00 on äratus ja hommikusöök. Kell 8:00 alustame tööga. Seejärel lõunasöök ja töö lõpetame poole kuue ja kuue vahel õhtul. Kella poole kaheksa ja kaheksa vahel on õhtusöök. Öörahu algab kell 23:00 ja kõvasti põrisev elektrigeneraator lülitatakse välja, et umbes kella kuuest uuesti tööle panna.
Töövälisel ajal ja nädalavahetusel on vaba aeg! Tee, mida hing ihkab! Lesi, maga, laiskle, noki nina jne. Minu jaoks täielik luksuskuurort, peamine, et on rahulik! Peaaegu kõik venelased sõidavad nädalavahetuseks perede juurde koju. Meie jääma alati paigale ja väeossa ei viida.
Söögikorrad on toitvad, maitsvad ja portsjonid on üle kahe korra suuremad kui väeosas. Lõunasöök on kahekäiguline! Supp ja praad! Valget leiba ja teed suhkruga võid süüa kuipalju soovid! Kord või paar nädalas saab lisaks ka magustoitu! Samas piimatooteid ja puuvilju ei ole. Ühesõnaga peaaegu nagu kodus! Väärib märkimist, et komandeeringusse saabudes olen niivõrd näljane, et tihtilugu küsin koka käest toidulisa, mida sageli ka antakse. Kokatädi on umbes 38-40 aastane meeldiv, sõbralik heleda peaga venelanna. Tema abiline on 18-aastane kaunis ja malbe kasahhitar, kes on ka ainuke kasahh kogu seltskonnas!
Vahemärkusena lisan, et ümberkaudsetes auulides on penisid väga vähe, sest kohalikud kasahhid söövad koeri. Nahast teevad talvemütse, kindaid ja saapaid. Koeraliha peetakse delikatessiks ning söömisharjumus on rahvuslik traditsioon.
Olen juba varasemalt pannud tähele, et kasahhid peavad end venelastest paremateks. Kasahh on põliselanik, kuid venelane tavaliselt migrant, mistõttu rahvustel tehakse olulist vahet. Kasahh ei soovi venelasega koos töötada ja lihttöid ammugi mitte. Just seetõttu on kõik heinatöölised venelased, aga ülemused kasahhid. Antud eluolu toimib ja väliselt saadakse üksteisega normaalselt läbi. Ma ei ole pilusilm ja venelased võtavad mind kiiresti omaks. Kaassõduritest kaukaaslasi vaatavad pigem reservatsiooniga ning põhiliselt on nad omaette.
Aeg lendab linnutiivul ja sõduritega hõõrumist peaaegu enam ei esine. Ühel erandlikult laupäeval on meid kolme sõdurit jäetud terveks päevaks omapäi. Valvama pidanud tsivilist laseb jalga ja tuleb alles õhtul kella seitsme paiku. Kõik uksed lukustatakse, ainult kaks tuba ja söögisaal jäetakse lahti, kus vajadusel olla saame. Kaukaaslastel lööb päti mõtteviis kohe välja. Sobravad tööliste isiklikes asjades ja proovivad suletud akendest ning ustest sisse murda. Vastik! Omakeskis loodan, et nad jääksid vahele ja saadetaks väeossa!
Jorsid viimaks väsivad ja armeenlane igavusest demonstreerib, kuivõrd osav tuvipüüdja ta on. Püüabki kinni ja murrab kaela kahekorra! Järelikult on lapsepõlvest ja noorukieast kogemused! Küpsetab linnu lõkkel ära ja pakub ka mulle mekkida. Suurest uudishimust võtan tükikese vastu ja pean mainima, et väga hõrk ning õrn liha! Kiidan noormeest ja tunnustus teeb talle heameelt.
Laupäev, 19. juuli 1986. Kõik töölised on koju läinud. Ainult kokatädi ja kasahhitar on kohal. Teevad meile lõunasöögi ja selline sõbralik jutuajamine käib. Neiu hakkab pärast sööki söögituba koristama, kuid kaukaaslased sepitsevad plaani… Näevad tütarlapses objekti, kellele võiks agressiivselt läheneda… Tüdruk küll keelitab poisse ning on silmnähtavalt hirmunud. Sõdurid omakorda süttivad üha enam ja enam ning olukord kisub inetuks. Tahavad kasahhitari ära vägistada…
Olen noormeeste pealetükkivusest, hulljulgusest ja rumalusest tõsiselt häiritud ning sekkun hetkel kui antakse kätele voli ja alustavad käperdamist. Ma lihtsalt ei saa pealt vaadata kui tehakse teisele inimesele liiga ning iseäranis kaitsetule neiule! Tõukan tüübid eemale ja ei lase neid tüdrukule ligi. Kutid lähevad pöördesse ja ütlevad, et lähme välja, ajame asjad jutti!
Mitu nädalat on kõht täis olnud ning olen kosunud. Vastupidavust ja jõudu on, ma ei karda. Teen ettepaneku, et kakleme 1:1, millega üleolevalt nõustuvad. Nad ei saa tütarlapse nähes mulle kahekesi kallale tulla, see oleks nõrkuse märk! Olen arvestanud, et isegi kui üheskoos ründavad, siis rusikaid ma tagasi ei hoia!
Esimesena kaklen armeenlasega. Mõni minut ja ta annab alla. Järgmine on tšetešeen ja samuti jääb kaotajaks! Häbi missugune! Seejärel asjatavad kahekesi koos, kuid neist ei ole tolku ja ebameeldivast situatsioonist väljun võitjana püstipäi! Lähen kasahhitari juurde ja ütlen, et kui tüübid taas teda kiusavad, siis andku mulle teada. Neiu punastab häbelikult ja lausub tagasihoidlikult vaikse häälega: „Aitäh.”
Kaukaaslased enam tüdrukule lähenemiskatseid ei tee ja püüavad isegi silmsidet temaga vältida. Minuga nad kokku saada ei soovi. Olen karmimoeline onu ja jälgin kotkapilgul valvsalt toimuvat, et õiglus oleks majas! Ja eluke sujub taas tavapäraselt rutiinsel rahulikul viisil. Vahel lobisen tütarlapsega, kuid külge ma talle ei aja.
Jõuab kätte reede 25. juuli. Pärast lõunasööki kutsub neiu mind oma vanematekoju külla ja õhtul läheksime Semiyarkas diskole! Wow! Olen rabatud ja üllatunud! Tema otsekohesus ja siirus mõjub intensiivse impulsina ning tajun tema hingelist põhiolemust! Olen hingeliigutusest meeldivalt vapustatud ja sooviksin teda kallistada! Ilmselgelt ta ootab minu tähelepanu ja ei saa välistada, et on armunud.
18.04.2012. Varjus tüdruk. Fotograaf: Henry Küla
Vahemärkus. Elulist episoodi meenutades ja kirjutades tuleb naeratus näole ning soojus hinge! Olen tolleaegse autentse taju ja energia kinni püüdnud! Mitte midagi ei ole muutunud, sa koged kõike taaskord!
Samal ajal on mul kartus, et kuskil küladiskol, kus on purjakil kohalikud, võib minna kakluseks. Mina kui võõramaalane saaksin niisama kolakat. Pealegi mul on sõjaväeriided ja paistaksin silma. Räägin avameelselt oma mõtetest ja hirmudest. Tüdruk vastu, et kõik on sõbralikud ja tal on 6 venda, kes mind kaitseksid! Pealegi võin vendade riideid kasutada ning keegi ei saagi aru, et olen tegelikult sõdur.
Paraku neiu ei tea, et mul on kasahhidega nn erisuhe ja vaistlikult arvan, et mu isik võib välja tulla. Suudan tüdrukut veenda, et ma siiski ei julge diskole tulla, kuigi väga sooviksin. Ta mõistab mind ja nädalavahetuseks koju ei lähe.
Pühapäev, 27. juuli kella viie paiku pärastlõunal. Väeosa veoauto GAZ-53 eesotsas Koroljoviga jõuab ootamatult meie peatuskohta ja annab 5 minutit lahkumiseks. Pakin kiirelt oma asjad ja jooksen kasahhitari manu:
„Ma sõidan kohe praegu ära. Kui soovid, ma kirjutan sulle?”
Tüdruk ruttab paberit ja pastakat otsima ning aadress ongi olemas. Jätame naeratades kiiruga hüvasti ja luban talle kirjutada. Veokas võtab tuurid üles ja alla tunni meeletut kiirustamist jõuamegi väeossa. Varsti on õhtusöök. 6 nädalat kuninglikku puhkust ongi selleks korraks möödas!
Pärast õhtusööki on väeosa klubis kinofilmi vaatamine ja kuulen, et üks turkmeen on aserite jõugu pealiku Gulmalijevi käest mõned päevad tagasi (24.07-26.07) peksa saanud. Arutab erinevate poistega, kas kaevata Korljovile ära või mitte. Pärast filmi on jõudnud selgusele, et annab kaptenile vahejuhtumist ikkagi teada. Samal päeval või esmaspäeval teeb ettekande ja Gulmalijev võetakse kinni. Juba esimesel augustil korraldatakse klubis näitlik ja hoiatav kohtuprotsess ning jõuguliider mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni. Seejärel jõuk laguneb.
Väike ääremärkus. Veebruarist maini 1986 käime oma jaoga (11 sõdurit) Semiyarka asulas paarismaja ehitamas. Meie pundis on ka Gulmalijev, kes järjepidevalt ärpleb ja mängib laia lehte. Aserite jõuguliidrile omaselt tööd ta teha ei tohi (nn vanglakoodeks ei luba) ja ka ei tee. Tal on idee, et soovib minust kujundada endale jooksupoisi. Märtsi alguses viimaks otsustan, et hakkan talle vastu, tuleb, mis tuleb. Pärastlõunal oleme objektil ja külma on kuni viis kraadi. Kastan kindad müürisegu sisse ja lasen mõnevõrra taheneda. Lähenen talle ja virutan seeria rusikalööke vastu silmanägemist. Tema kongus ninast voolab ohtralt verd. Tirin ta maja keldrisse ja rusikate ning jalgadega tambin täie jõuga edasi… Ta karjub, hüüab appi ja keelitab end mitte lööma… Vajub kokku ja hakkab nutma… Olin sunnitud rakendama vägivalda, et ennast kaitsta. Samast hetkest alates ta ei tülita mind enam kunagi. Tänaseni arvan, et käitusin õigesti ning ma ei tunne, et peaksin midagi kahetsema. Hoopiski tema kui probleemide algataja peaks hingelisest kontekstist lähtuvalt lepitust paluma.
Komandeeringutega on mul vedanud. Esmaspäeval, 04. augustil 1986 hommikul, määrab Koroljov mind ühe eraisiku juurde tööle. Isiklikult minu jaoks ei oma tähtsust, kus ja mida teen. Seekord veab ja saan väeosast minema, 10 kilomeetri kaugusel asuva Semiyarka asula ühe kasahhi talusse toimetama. Tegelikkuses on nii, et peremees maksis kaptenile raha (altkäemaksu) ja ostis ajutiselt endale orja. Mõistagi ma kardan. Äkki on tegemist mingisuguse kasahhide vandenõuga… Õnneks midagi eriti hullu ei ole ning ma ei välista, et ka seekord on kapten mu „ära peitnud”. Tavapärane talutöö põllul – põletava päikese käes rohimine ja kivide korjamine. Isandale abiks suuremate ja kobakamate asjade tõstmisel ning tirimisel.
Ma ei tea, kes too mees on, kuid käitumise järgi oletan, et keegi ülemus kuskil. Käitub üleolevalt ja kõrgustest vaatavalt. On range ja nõudlik, ei häbene solvata. Ägestub kergelt ja tõstab häält, vahel ka karjub ja annab mõista, et tahaks mulle virutada. Meeldib kamandada ja põhifraas on: „ Noh, kiiremini, kiiremini! No mis sa magad seal?” Mõistan tema olemust – soovib võtta minust maksimumi ja mahlad välja pigistada. Ikkagi nõks orjapidaja moodi! Hea, et tal piitsa käes ei ole!
05.10.2013. Mägiotsa, Põlvamaa. Fotograaf: Henry Küla
Endalegi imestuseks saan süüa hästi ja ööbin puhaste linade vahel pererahva tarekeses (ehitatud ajavahemikul umbes 1930-1940). Kusjuures peresse kuulub ka minuealine tütarlaps, kes söögilauas kelmika pilguga vaatab… Autoritaarne isa jälgib mängu ja annab kurja näoilmega märku… Eakaaslastena peame lihtsalt rahunema ja manama ette tõsised näod! Ometi praksub õhk energiast, mida me ei näe, kuid vastastikku tajume!
Vahemärkus. Ülaltoodud olukorda meenutades ja lõiku kirjutades tuleb jällegi naeratus näole ning soojus hinge. Esineb sarnane või täpselt sama energeetiline koosseis, mis üle 36 aasta tagasi! Isiklikus teoreetilises käsitluses pärineb teave ümbritseva ja kõiksuse kohta Infodimensioonist. Sinu aju pelgalt vahendab. Leian:
⌘ Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas. ⌘
Selgitan. Erinevates dimensioonides ja meie Universumis minevikus või tulevikus toimuvad(-nud) sündmused on ID-s pidevalt ja kadudeta olemas ehk ID-s ajakomponenti ei eksisteeri. Sünkroonsus tähendab, et ühes hetkes on info ja energia lahutamatud. Lihtsustatud näide – meenutad eile toimunud sündmust kell 12:00 keskpäeval. Saad info kätte ja sõltuvalt sinu tundlikkusest jõuab ka täpselt sama energia sinuni, mis sellel hetkel oli. Ehk info ja energia on lahutamatud. Infot ei ole võimalik asendada energiaga või vastupidi, mis oli kell 11:00 või 13:00 jms.
Sa oled suuteline tooma olnud info ja energia tänasesse päeva! Teisisõnu rekonstrueerid osaliselt (materiaalse ümbruseta) kunagise situatsiooni! Tegemist on pisikese näitega, et ajas reisimine teatud tingimustel võib olla võimalik! Kuidas defineerida „ajas reisimist” on omaette teema.
Pärast tööd on vaba aeg, mida kasutan ümbruskonnaga tutvumiseks. Ütleksin, et küll see vabadus on hää ja mõttes avaldan Koroljovile tänu. Üks väga vähestest sõduritest, kes niimoodi saab lulli lüüa. Täielik vedamine! Nojah, aga mulle ei meeldi orjandus!
Esimest korda käin Irtõšis ujumas teisipäeva õhtul. Hämmastusel ei ole piire, vesi on väga soe! Ja milline värskus ning õndsus kasta end üleni sooja vette! Pakun, et veetemperatuur kalda lähedal on umbes +28 °C. Kolmapäeval ujun mõnevõrra kaugemale (ca 30 meetrit), kuid 200 meetrit laia jõe kiire vool haarab mind tasapisi kaasa… Liiga kaugele ujusin!
Ausalt öelda tekib hirm. Kui jõgi su kaasa veab, siis pääsemislootust ei ole! Adun selgelt, et oht on väga suur! 10-12 minutit jõulist ujumist ühe koha peal ja praktiliselt meetritki kalda poole tagasi ei liigu, õnneks ka mitte edasi jõe keskosa suunas! Jõud on kohe lõppemas, kuid äkitselt on vetevoos väga õrn keeris, mis mu poole meetri võrra kalda poole nihutab. Iga meeter omakorda tähendab nõrgemat vetevoolu. Niimoodi kaldale jõuangi ja viskan rampväsinuna liivale pikali. Pääsesin!
Leivaisa jätab mu neljapäeval põllule rohima ja kive korjama. Joogivett kaasa ei anta, täispäike ja sooja +33 kuni 35 °C varjus. Muld on täiesti kuiv ja tugev koorik peal. Majapidamises vist kõblast ei ole ja töökindad ka ei raatsita anda. Hea küll, palja käsi saab samuti hakkama! Umbes kella kolme paiku tuleb pahur seltsimees tööjärge kontrollima ja saan taaskordselt sõimata, et olen laisk jms. Pikka juttu ta ei aja ja kirudes kihutab mu põllult minema. Kadugu väeossa tagasi, ma ei ole tema hoiatusi kuulda võtnud…. Juba teisipäeval ja kolmapäeval ta sajatas, et töötan aeglaselt ning kui ma tempot kordades ei tõsta, siis ähvardab mu tagasi saata.
Olengi nüüd prii ja loobun tema küüdist, et mind väeossa viiks. Saan ise hakkama! Arutlen endamisi, ta on ikka turakas küll. Sõduritest on baltlased kõige usinamad töötegijad! Seejärel ukrainlased ja siis venelased. Tumedanahalised ja kasahhid pigem luuserdavad ning tööviljakus on madal. Üldistan roodus nähtu ja kogetu üle. Järelikult tal ei ole kedagi peale minu enam võtta! Raha lõppes lihtsalt otsa ja nüüd olen mina tema närvilises elukorralduses süüdi…
Tegelikult olen rahul, et tulema sain. Igapäevane ajudesse panek ruineerib mentaalselt ja ma ei soovi lömitav sulane olla! Mul on sügavalt ükskõik, mida ta mõtleb! Lähen jõe äärde ning viskan pikali. Puhkan, suplen ja naudin mõnetunnist vabadust. Õhtul hääletan veoka peale ja sõidan väeossa tagasi. 4 päeva suhtelist vabadust ja vaheldust kulus marjaks ära! Erinevad kogemused õpetavad!
Neljapäev, 14.08.1986. Mina ja 4 ukrainlast määratakse Semiyarka kolhoosi lambafarmi tööle. Kõik mõistlikud ja töökad mehed! Farm asub väeosast lääne suunas umbes 20 kilomeetri kaugusel. Võrratult kaunis loodus! Natuke künkaid, steppi ja väikesed puuderühmad. Mõnus maaelu! Meil veab, oleme väeosast eemal ja peaaegu iseenda peremehed.
Karjas on lambaid ligikaudu 5000 ja käimas on pügamise hoogtöö. Kokku on 17-18 pügajat ning samapalju lammaste etteandjat. Uted on aedikus, kes tuleb samuti kinni püüda. Koos sõduritega kokku ligi 40 töölist. Enamik on venelased ja mõned üksikud pügajad kasahhid. Farmi brigadir on 50-ndates kopsakas kasahhitar. Tööpäeva pikkus on 5-6 tundi, misjärel on korralik ja maitsev lõunasöök. Hommiku- ja õhtusöök on kesine, põhiliselt valge leib ning tee. Sõdurid ööbivad farmi juures majakeses ja enamik kolhoosnikke viiakse koju magama.
Soldatid kuuluvad etteandjate gruppi. Aedikust tuuakse või võtad ise lamba. Viid pügajani ja paned looma pikali ning hoiad kinni. Villa lõikus kestab ca 3-5 minutit. Päeva jooksul koos puhkepausidega sõltuvalt töö iseloomust, annan ette 64-93 lammast.
Planeeritult pidi pügamine kestma 2 päeva, siis tegelikkuses lõpetame alles pühapäeva pärastlõunal. Mis saab sõdurile olla parem kui suur puhkus, eemal sõjateenistusest ja pidevalt kamandavatest ohvitseridest kui ka jõhkratest rusikameestest! Võtame maksimumi ja logeleme! Mul on sünnipäev, saan 19, kuid kellelegi ei räägi. Hea on olla omaette ja mõelda kodule. Esmaspäeva pärastlõunast tuleb veoauto meile järgi ja sõdurielu nuusutamine jätkub!
Esimese kirja saadan kasahhitarile augusti lõpus ja tuleb välja, et ta läks Leningradi ülikooli kliimat ja meteoroloogiat õppima. Asjakohane ja loogiline käik, sest Semiyarka asulas on meteoroloogiajaam kuhu ta tahab tööle minna. Jaam on püsti tänaseni.
Kirjavahetus on suhteliselt tihe ning muutub ajapikku üha isiklikumaks ja temperatuur tõuseb! Päris kindlasti olen temasse kiindunud! Ta on kui soe tuuleke, kes õrnalt ja hellalt paitab mu päevitunud nägu ning sikutab enda poole – vabadusse kui ka suhtesse. Muutume väga lähedaseks ja viimaks 87-nda aasta maikuus saabub kiri, kuhu ta on joonistanud oma käe, millel sõrmus sõrmes… Ta ei ole oma aktiivsust minetanud, vastupidi. Joonistus sümboliseerib abieluettepanekut…
Umbes juuni algusest kuni juuli keskpaigani 1987 oleme paarikümne sõduriga, venelased ja ukrainlased, komandeeringus ning ehitame steppi niisutuskanaleid. Meie hulgas on 3 kasahhi grupeeringu liidrit, kes on pandud meid valvama. Mõistagi nemad tööd ei tee.
Kogu kirjavahetuse Eestiga ja kasahhitariga olen kenasti hoiustanud. Paraku võtan vastu otsuse, et ennem ärasõitu kõik kirjad ja neiu foto põletan ära. Juhul kui platnoidest kasahhid mu kirjad avastavad ja loevad kirjavahetust kasahhitariga, tuleb väga suur probleem. Säästan ennast ja tüdrukut. Juuli lõpus ja augustis veel kirjutame. Ta on ülikoolist ära tulnud ning Semiyarkas tagasi. Suurlinna melu ja jahe niiske kliima talle ei sobinud. Septembrist ma talle enam ei kirjuta. Mõtted on koduteel ja vene keeles kirjutamine võtab palju aega.
Tulen tagasi 47. peatüki juurde, kus visandasin alljärgneva lõigu jutumärkides:
„1986. aasta hilissuvel leidsin ühe endistest kriminaalidest perekonna, kelle kodus hoian oma sõjaväe paraadvormi. Maja asub väeosast kilomeetri kaugusel üsna Lesnoe asula lõpus. Võtan riski ja vähekasutatavaid teid pidi jõuan kaarega majani. Keegi turja ei karanud ja pussitama ei kippunud, mistõttu leian, et mul on vedanud. Uksed on lahti ja kedagi kodus ei ole. Vahetan tööriided kärmelt mundri vastu ning lahkun kohe. Mul on kahju, et ei saa pererahvaga hüvasti jätta, kuid juhindun Koroljovi sõnadest, et olukord on ohtlik. Kõnnin ligi 1,8 kilomeetrit ja jõuan suurema teeni ning ootan autot, et hääletada ning sõita Semiyarka asulasse, kus on üks asi vaja jutti ajada…”
Google Maps satelliidipildilt nähtub, et majas tänapäeval elatakse ja verandal on must täpp, mis võib tähistada inimest. Vähemasti mulle meeldiks nii mõelda!
Kaua ei pea autot ootama ning mõnekümne minuti pärast jõuan asulasse, kus elab kasahhitar, kellest olen palju mõelnud. Neljapäev, 03.12.1987. Kell on natukene pärast kella ühte ja sätin sammud kokatädi manu. Võib-olla ta nimi on Katja, aga ma ei ole kindel. Tema maja on kohe Semiyarkasse sissesõidu piiril paremat kätt tee ääres. Kui 86-ndal heinateol olin, siis ta andis oma aadressi ja kutsus lahkelt külla.
Katja on meeldivalt üllatunud ja pakub kohe kuuma teed ning küpsiseid. Umbes 10 minutiline sissejuhatus ja naisterahvas ei saa pihta, miks teda näha soovin! Uudishimu on tal mõistagi suur ja ei oska kuidagi olla, aga manab magusa ning osavõtliku näo ette. Kohmetunult lõpuks teatan, et soovin neiu aadressi saada… Olukord on pentsik. Kuivõrd palju kirjutasin tema koduse aadressi ümbrikule, mis oli pähe kulunud… Ootusärevus, närveerimine, koduigatsus ja paljud stressifaktorid on info igavesti blokeerinud… Saatuse tahtel…
Suureks-suureks üllatuseks aadressi Katja ei anna! Teab, kuid kategooriliselt keeldub! Püüan aru saada, miks? Paraku adekvaatset vastust ei tule! Adun mingit kunagist konflikti, sealhulgas rahvustevahelist (venelased-kasahhid) hõõrumist. Mõistmine iseenesest ei omagi tähtsust! Faktiliselt ta aadressi ei ütle, kuigi ligi pool tundi pinnin ning anun!
Viimaks võtan trumbi tagataskust välja ja teatan, et me soovime abielluda… Venelanna peaaegu ei kergita kulmugi, kergelt ainult vangutab pead, aga appi mulle ei tule! Püüab veenda, et tütarlapse kätt paluda ei ole hea mõte, kultuuriline erinevus on väga suur, erinev rahvus jms. Heaküll, valikute puudumisel võtan loobumise vastu ja isegi rahunen mõnevõrra.
Lesnoesse läheb buss umbes poole nelja paiku ja kuniks sinnamaani lobiseme niisama. Samal ajal mõtisklen, kas Katja on armukade või on tal mingi põhimõte, et peaksin kasahhitare vältima või hoopiski tagamõte… Seegi sähvatus käib korduvalt peast läbi kui ta kehahoiakut ja särisevat silmavaadet jälgin – ta pakub ennast delikaatselt välja… Elab üksi, soovib leida korralikku meest. Jätan küsimata, kas võiksin ööseks jääda, millele ta võinuks jaatavalt vastata…
01.05.2012. Hõberemmelgas (Salix Alba) Tallinnas Russalka vahetus läheduses. Fotograaf: Henry Küla
Jätame soojalt ja sõbralikult hüvasti. Kuigi tütarlapsega ei kohtunud, on kergem olla. Ometi on tunded ja emotsioonid ebalevad ning väga segased. Soovisin ju neiut näha ja teha talle abieluettepaneku. Pakkuda kooselu Eestis, kuid ma ei oleks keeldunud punuda pesa ka Semiyarkas. Palju suuri, vastuolulisi ja ilusaid mõtteid! Tagasiteel Lesnoesse hoian bussis silmad lahti, pelgan kasahhide kättemaksu…
Tänapäeval mõistan, et mu hing soovis saada palju rahu ja armastust vastukaaluks stressile. Selle saavutamise nimel olin nõus võtma vastu ebaharilikke otsuseid. Teadsin väga hästi, et olin tüdrukusse kiindunud, kuid minupoolset armastust ei olnud ja lootsin, et äkki tekib…
Peatükki kirjutades ja kogenud täiskasvanuna vaadates unistus näitsikust toitis mu hinge ehk me hinged evisid vastastikku energiat. Elus püsimiseks pidin millestki või kellestki kinni hoidma – õlekõrs väärikale elule. Tema omakorda lootis ja mõtles sageli minule. Hingeliselt andsin talle palju, ta toetus minule ja oma olemusega leevendasin tema suhtelist üksildast olekut. Tegelikult mitte midagi keerulist, kaks inimest soovivad üksteisega olla!
24.10.2018 näen pikemat unenägu, mille alguseks võib lugeda uinumist kella 04:30 paiku ja lõppu ennem kella üheksat hommikul. 2018 sügisel nägin palju spirituaalseid, kirkaid ning hästi meeldejäävaid unesid ning too kuulub samasse kategooriasse. Une eripära on, et on jätk (järgmine seeria) 23.10 viimasele unele, milles püstitusid mõned teemad ja küsimused, milledele leidsin osalise vastuse siis 24.10 unes.
Uni on keeruline ja olulise, kihilise ning mahulise teabega. Üks väike lõik une lõpust kirjeldab olukorda minu tegemata valikust kui soovisin kasahhitari aadressi saada ning tema kätt paluda.
Lõigu süžee kirjeldab, et olen 58 aastane päevitunud pilusilmne lihttööline, kellele maitseb alkohol, aga ma ei ole joodik. Olen põllul, toetun labidale ja puhkan. Päike paistab lagipähe. Äsja pestud maika on seljas, jalas sinised põlvedest väljaveninud dressipüksid. Mul on suhteliselt hea füüsiline vorm. Mõtteviisilt olen mõnevõrra primitiivne, väljaütlemiselt sirgjooneline ja pigem otsekohene.
Minu hing vaatleb erinevate nurkade alt imestunult minu füüsilist pilusilmset „mina” ja püüab selgusele jõuda, kas tegemist on minuga?
Avan silmad. Uni lõppeb.
Resümee. Kui oleksin kasahhitari üles leidnud, siis jäänuksin Semiyarkasse ja seal pere loonud. Minust oleks kujunenud unes nähtud mees, kes on võtnud omaks kasahhide peremudeli ja elustiili. Õppinud ära kasahhi keele ja suurepäraselt assimileerunud kohalikku ühiskonda. Mentaalselt oleksin tänaseks päevaks kasahh olnud.
Katja osa minu saatusliku teekonna kulgemisel on olnud ettemääratult oluline. Tema käitumine ja veenmine suunas kuulama mu enda alateadvust, et peaksin minema koju Eestisse! Seetõttu oli mul hinges kergus kui Katjaga hüvasti jätsin. Järgmise päeva pärastlõunal asumegi Arviga pikale koduteele!
Saan kindlameelselt öelda, kuula oma vaistu, võta arvesse kõik tegurid ja langeta mõistlik valik!
Järeldan:
⌘ Uni võib kirjeldada sinu elu tegemata valikute tagajärgi!⌘
24.10.2018 täispikkuses terviklik uni näitas erinevaid tegemata olulisi elulisi valikuid ja tagajärgi. Iga tegemata valik ja selle järelm (kui oleksid valiku ikkagi langetanud), asus omaette paralleelsuses ning elas oma elu. Seega kõik sinu elu jooksul sooritamata otsused ja tulemused on põhjuslikud ning kuskil salvestunud, näiteks paralleelsuses. Sisuliselt on tegemist veel sõnastamata info jäävuse seadusega! Mis on paralleelsus, on juba omaette teema.
Sõjaväest saadud trauma on põhiosas kogemuseks mugandunud. Juba teenistusest tulles püstitasin küsimuse, kas 2 aastat on mahavisatud aeg? Leidsin, et ükspuha, mis oli, õppisin erinevate inimeste tüpaaže tundma, mis mõnevõrra andis teadmisi tulevaseks eluks ja lihtsustas võimalike sarnaste olukordadega toimetulekut. Tuleb märkida, et nn vangla subkultuuri, reeglistikku ja koodeksit ei ole tänaseni selgeks saanud.
12.06.2011. Patarei vangla territoorium. Fotograaf: Henry Küla
Lugusid sõjaväest on olnud mõnevõrra keerulisem meenutada kui nn tavaelulisi sündmuseid. Esmalt seetõttu, et sõjaväes olles ei ole mõtisklusteks väga palju aega, vaid pead ellu jääma. Ellujäämine vaimses plaanis tähendab, et kõik negatiivse ja stressitekitava heidad kohe eemale ning püüad unustada. Sisuliselt unustadki, sest negatiivseid koormaid tuleb sageli peale ja oled sunnitud ennast säästvalt toimetama.
Teisalt trauma-aja meenutamine on vaevaline ka seetõttu, et vahetult pärast sündmuse toimumist oled pannud peale blokeeringu. Ja nüüd aastakümneid hiljem võtab blokeeringu lahtimuukimine sõna otseses mõttes palju aega ning vaimset energiat. Ukse mälestustesse küll avad, kuid detailid ei taha kuidagi üles tõusta. Nüansid tõusetuvad suvalisel ajal – öösel, peldikus olles, rattaga trenni sõites jms ehk paber on olnud vahel näpu vahel, et pisiasi kiiresti üles kirjutada. Detail omakorda avab järgmised unustatud rajad jne. Meenutustes jõuad viimaks peaaegu maksimumini või lausa autentsuseni – iga minut tuleb täpselt meelde… Ometi ümbrikule palju kirjutatud unelmate kasahhitari ees- ja perekonnanime ei suuda kuidagi meelde tuletada… Intuitsioon selgelt ütleb, et lähiajal või mitte kunagi ta nimi meelde ei tule! Kindlasti põhjuslikult, kuid mille pagana pärast, ma kahjuks öelda ei oska.
Kroonuaegsete mälestustega kaasnevad tolleaegsed vahetud emotsioonid, mõtted, valu ja äng või soojus ning naeratus… Tagasivaated loovad sinu olemuses ja mõtetes kindlama ning süsteemsema struktuuri, kes oled, kuhu liigud jms. Üllatusena meenuvad isegi mõningad väikesed, kuid olulised peensused, mis tollel ajal sündmuse tekkimise ajal koheselt unustasid.
Meenutused sõjaväest on minu jaoks kui enesesugessioon, hüpnoos või eriline seisund, mis sind kunagi kogetud valu köidikutest suures osas vabastab. Pikk protsess kui selline, mis viimaks elu loomulikkuse võlud paremini välja toob.
Lasen uksekella ja ema avab korteriukse täpselt kaks minutit ennem südaööd! Minul on jällenägemisrõõm suur, kuid emps on mõneti kohmetu. Ta on harjunud juba üksi elama! Palun tal valmistada meile õhtusöök, sest alles nüüd Arviga tunneme, et kõht on tühi. Närvipinge võttis söögiisu ära. Viimati sõime lahjat lõunasööki reedel kell 12:00 väeosas olles. Seega ajavahet arvestades on söögipaus olnud üle 38 tunni! Arvestusest jätan välja mõned ampsud lennukites olles.
Järgmise päeva pühapäeva hommikul saadan Arvi Laagri rongijaamas elektrirongile. Ilm on tuulevaikne, päike paistab ja mõni kraad külma. Ta sõidab Balti jaama ja sealt teise rongiga Türi-Paide kanti. Äkitselt meil ei olegi millestki sisulisest palju rääkida. Tema on mõtetes koduteel ja mina teen plaane lähitulevikuks. Kahe aasta jooksul sidus meid kohustuslik (sunniviisiline) ajateenistus, ühine kodumaa-armastus, eestlus, kuidas jääda ellu ja koduigatsus. Eeltoodud asjaolud ja vastastikune missioon on nüüd täidetud… Kolm punkti peaksid viitama, et iga inimene täidab teise inimese suhtes teatud rolli, mille kestuseks võib tinglikult määrata sekund või enam. Ajaline pikkus on sõltuvuses saatuse poolt määratud ülesannete mahust. Tänaseni me ei ole rohkem kohtunud, kuid hinges on jätkuvalt soe mälestus suurepärasest õlatunnetusest!
Ma ei oska tohutu vabadusega midagi peale hakata ja lõunast sõidan rongiga Balti jaama. Perrooni lähedasest putkast ostan kilo Kalevikommi (hind 5 rubla või mõni kopikas peale) ja kuni 45 minutiga keeran kinni! Magusavajadus on erakordselt suur ja ostuga täitsin ühe suure-suure unistuse, mida kahe aasta jooksul mõttes tihtilugu veeretasin!
Teen tiiru suhteliselt räämas ja räpases hallivõitu vanalinnas ning panen tähele, et eraettevõtlus on saanud esimese tuule tiibadesse. Kooperatiivide ajastu! Müüakse põlveotsas õmmeldud näotuid kalleid rõivaid, tänavanurkadel suhkruvatti jms. Minu meenutuspildis oli Tallinn palju kaunim, väljapeetum, värvilisem ja suurlinlikum. Paraku tavapärane provintslik kodukootus, üksluisus, vaesus ja süvenev seisak ei tekita vaimustust. Harjumatu sagimine väsitab. Mõnevõrra pettununa sõidan bussiga koju.
Pärast maitsvat õhtusööki ja alles hilisõhtul lähen üle mitme päeva esimest korda tualetti. Potil istuda on suur luksus! Vast 1-2 korda kahe aasta jooksul õnnestus „potitada” kui staabis valves olin. Kõikidel teistel kordadel kükitad odöörilõhnalises 20-kohalises ühises puupeldikus augu kohal ning oled valvas, et erikujuliste rohkete julkade otsa ei komista… Tegelikult kaunikesti ropp ja jälk ning tervislikum on kuskil stepis keha kergendada!
11.08.2011. Süvahavva, Põlva maakond. Fotograaf: Henry Küla
Endalegi üllatuseks on mul söögiisu võrrelduna novembriga 1985 (ennem teenistusse minemist) oluliselt väiksem. Põhjus on lihtne. Esmalt on magu kokkukuivanud ja organism käitub jätkuvalt säästurežiimil ning kõik, mida sööd, kasutab maksimaalselt ära. Olukord ei ole uudne. Kui 03.12.1985 esmakordselt väeossa jõudsin, siis kaks nädalat kemmergus ei käinud. Süüa sai väga vähe ning praktiliselt algas kaks aastat vältav näljaperiood.
Alles kodus saan ennast suurest peeglist vaadata. Nälgimine tingis pundunud kõhu, hamstri sarnase punnis põskedega ja kinni paistetanud silmadega näo ning kõhetunud lihased. Vitamiinide ja mineraalainete puudus tekitas hammaste lagunemise.
Sõjaväes pidid saama süüa kolm korda päevas. Hommikusöök kell 7:00, lõunasöök 12:00 ja õhtusöök 19:00. Sageli võtsid grupeeringute liikmed su toidu ära või polnudki midagi lauale panna, sest ohvitserid ja sõdurid olid kraami ennem pihta pannud. Kui midagi süüa ei olnud, siis leiget teevett ikka sai, harvem viilakas või kaks valget leiba kõrvale. Toiduportsjonid olid väikesed ja soovinuks 3-5 korda enam süüa!
25.05.2022. Sipelgad on talve ja kevade jooksul kõrvitsa seest tühjaks söönud. Koor on kuivaks ning kõvaks palsameerunud. Fotograaf: Henry Küla
Menüü kahe aasta jooksul. Koosneb ühekordsest lahjast portsjonist ja maitsestamiseks kasutatakse ainult soola. Pärast sööki on kõht jätkuvalt tühi:
Kapsasupp, mille põhiline koostis on vesi, sool ja mõni kapsaleht. Harva kuulub supi hulka ka üksik kartulitükike;
Hirsipuder;
Tatrapuder sealihaga. Liha sageli ei ole. Vahel on tegemist pudrusupiga. Kõik pudrud tehakse ohtra veega ja mitte piimaga! Piima ja piimatooteid meil ei ole;
Vesine kartulipuder sealihaga või kalaga. Liha ja kala hulk on vähene või puudu;
Umbes kord kuus plov sealihaga, milles on vähe liha;
Kruubipuder sealiha või kalaga. Liha ei ole või väga vähe. Kala on vähe.
Portsjoni juurde kuulub alati must tee, 2 suhkrutükki ja kaks kääru valget leiba. Reeglina on suhkur ära varastatud või kui hommikuti on, siis sageli võtavad grupeeringud endale. Eelnevalt mainitult jääd leivast sageli ilma.
Hommikuti on menüüs ka 20 grammi võid, mis samuti ühtelugu ära võetakse. Laupäeva hommikul peab sõdur lisaks kaks keedetud muna saama, mida tavaliselt kõigile ei jätku – grupeeringud tahavad ka süüa.
Skorbuudi ehk avitaminoosi vältimiseks peab sõduri toidusedelisse kuuluma vitamiinirikkad toidud. 31. detsembri õhtusöögil 1985 on igale sõdurile nähtud ette 2 õuna. Koroljov kontrollib ja keegi ilma ei jää. Nõukogude armee aastapäeval 23.02.1986 peaksime jällegi 2 õuna saama. Järelvalve puudub ja osa õunu on juba varakult ära jalutanud. Mina saan ühe õuna. 31.12.1986 saan kaks õuna. 23.02.1987 ei ole õunakoorem kohale jõudnud, kuid märtsi esimesel nädalal saame ubinad tagantjärgi kätte. Olen 2 õuna võrra rikkam. Seega kahe aasta jooksul söön ära 7 õuna!
1986. aasta augustis saadetakse meie jagu sõdureid, 7-8 poissi, melonipõllule küpseid vilju korjama. Väeossa ma lõunasöögile ei lähe, vaid viskan põhuhunnikule pikali. Naudin vaikust, päikest ning mõtlen kodule. Ja maiustan kõige suuremate, kuldsemate ning eriti magusate suus sulavate mahlaste melonitega! Elus esimest ja ilmselt viimast korda! Võrreldavaid melonipõldusid ning sedavõrd kuuma päikest Eestis veel ei ole!
1986. aasta septembri lõpus korra ja oktoobris 1987 kahel korral käime rooduga Semiyarka kolhoosis arbuuse korjamas. Ma ei ole kunagi niipalju arbuusi oma elus varem söönud! Viljaliha on tumepunane, rikkaliku maitsebuketiga ja eriti magus! Suure küpse arbuusi lööd vastu maad katki, võtad käega keskmise kõige suhkrusema ja mahlakama osa välja ning mekid! Suurest maiustamisest läheb keel villi!
Arbuuse tuuakse ka väeossa ning kahel korral 1986 sügisel saab iga sõdur toidukorra kohta 1-2 viilakat ehk kokku kuni 4 viilu arbuusi. Millalgi sama aasta oktoobris nihverdab meie roodu sõdur (Habarovskist pärit vene kriminaal, platnoi) ühe suure arbuusi ja hilisõhtul pistame pintslisse, st 2 hõrku viilakat on minu! 1987-nda aasta sügisel neljal toidukorral saan 7-8 arbuusilõigu omanikuks!
Esmaspäeval 7-ndal detsembril 1987 lähen trenni tagasi. Viimasest treeningust on üle kahe aasta möödas. Ühekülgne ja vitamiinivaene toit ning suur töökoormus sõjaväes on mõjunud tervisele laastavalt. Füüsiline vorm, mis oli mais 1985 on kadunud! Alles 1990-nda aasta novembris-detsembris saavutan võrreldavad kehalised ja jõulised näitajad, mis olid 5,5 aastat tagasi!
Paar-kolm ööd kodus maganud tunnen, et keegi vist hammustab mind. Kahtlus on suur ja järgmine öö selgitab täiendavalt, et olen sõjaväest võtnud kaasa mandavoškad ehk riidetäid (Pediculus humanus). Nad on 2-3,5 millimeetri suurused olevused, kes elutsevad põhiliselt inimese riiete õmblustes. Mida lähemal kehale on riie, näiteks pesu, seda parem neile. Meelsasti elavad ka madratsi-, teki-, lina- ja padjaõmblustes. Satikad on kohanenud inimestega elama ja imevad su verd. Meelepäraseimad kohad rünnakuks on juustepiir või natuke ülespoole, habetunud nägu, kulmud, kaenlaalused ja kube. Mõnevõrra vähem ülejäänud kehapiirkond.
Kuigi viskasin tööriided ja pesu ennem paraadvormi selga panemist ära, siis osa putukaid ja mune jäid kehale ning on nüüd Eestis… Uudis teeb meele mõruks. Teen kohe väga põhjaliku mürgitamise ja mutukatevaba priius on saabunud! Lõpuks ometi!
Vahemärkus. Putukad on eriti aktiivsed õhtul ja öösel ning natukene vähem päeval. Hammustavad valusalt ning hammustuskoht hakkab sügelema. Sügamisest tekivad punetused, marrastused ja putuka süljest või võõrbakteritest tingitult lööve. Raskemal juhul lokaalsed veritsused ning kõvad nahakoorikud, ajapikku mädanikud.
Vereimejad paljunevad väga kiiresti ja umbes veebruaris 1986 on igal sõduril riidetäid. Sügiseks on populatsioon saavutanud haripunkti. Sõna otseses mõttes kümned ja sajad putukad siblivad igal hetkel su kehal või riietel, mis on kohutav! Mida rohkem neid on, seda julgemad ja verejanulisemad! Võivad ronida isegi ninna, kuulmekanalisse ja silma! Kui raputad riideid, siis mõnikümmend tegelast kukuvad kohe krõbinal põrandale ja piltlikult võta kühvel ning korja kokku!
Sügisel 1986 tehakse kogu väeosas kahepäevane täitõrje, kuid paari nädala pärast on nad tagasi. Ja sõdur peab harjuma kõigega…
Hiliskevadel 1986 vestlen turkmeenidega ja selgub, et riidetäid tõi väeossa nende kaasmaalane kui ta novembris-detsembris 1985 meie roodus teenistust alustas. Tema elukohaks on Türkmenistani väike küla või majapidamine kuskil kõrbepiirkonnas. Arvutada ja lugeda ei oska, st harimatu, kuid lihtsameelne ning heasüdamlik. Kinnitab, et putukad on olnud tema loomulikud kaaslased terve elu ja ei häiri teda! Tähendab, ta ei ole teadlik, et sitikateta olla on palju mugavam!
Tema ja teiste turkmeenide sõnul kuulub rahvusliku omapära juurde seik, et suguküpsuse saavutanud poiss peab vanemate meeste terase pilgu all ning näpunäidete järgi esimese vahekorra sooritama valgekarvalise (albiino) kitsega, misjärel ta loetakse täisväärtuslikuks täiskasvanud meheks! Kas seksimine kitsega on ka tänapäeval traditsioone järgiv, au sees ja levinud, ma öelda ei oska.
Teenistus Nõukogude armees tekitas suure emotsionaalse ja hingelise šoki ning trauma. Esinevad mõningad posttraumaatilise stressihäire tunnused detsember 1987 kuni aprill 1988 kaasa arvatud. Näiteks õudusunenäod. Märgitud perioodi jooksul on 16 erinevat rikkaliku mõrvastsenaariumiga und. Unedes on suures osas teatud ühised nimetajad:
Tundmatu mees ajab mind taga, kelle nägu ma ei näe või ainult vilksamisi. Ta soovib mind mõrvata.
Une lõpufaasis näib, et pääsemislootust ei ole. Kõige viimasel hetkel ennem hukkumist sekkub sündmusesse müstiline osis, võimalik, et minu hing. Situatsiooni lahendus on ootamatu, mille peale ma ei oleks ise kunagi osanud tulla. Sealhulgas likvideerin vastase ja ise vigastada ei saa.
Mõned näited. Viimasel poolel sekundil kui väljapääsu enam ei ole, leian ootamatult muru seest noa ja löön talle esimesena südamesse.
Või raskekaaluline vastane on paisanud mind pikali. Istub kaksiratsi peal ja suudan ainult abitult tõmmelda. Ta lööb mind noaga, kuid samal momendil satub juhuslikult mu pihku metallviil ja jõuan teda esimesena äsada – lükkan rauatüki välkkiirelt kõrri.
Või viimasel sekundil kui ta on noaga mulle selja tagant virutamas, keeran äkitselt ringi ja kohe tean, et valdan eriti perfektselt võitluskunste ning noaga käsitsemist. Pareerin osava võttega löögi ja suunan tema käes oleva noa tema enda kehasse.
Või lidun tema eest ära ning olen jõudnud hoovilaadsesse majadega ümbritsetud tupikusse. Jooksen majaseina suunas ning olen sellega kohe kokku põrkamas. Vaenlane on jõudnud juba väga lähedale ja mind kinni krabamas, et suure väitsega virutada. Seina ja maapinna vahele tekib järsku mõnekümne sentimeetri kõrgune pragu. Hüppan avausse ja libisen teisele poole seina. Tüüp sukeldub järgi, kuid sein vajub talle täies ulatuses peale ja märga plekkigi ei jää!
Alati pärast õnnelikku pääsemist avan silmad.
Tean, et juhul kui mind tapetakse, siis reaalses elus oleksin samuti surnud.
Kõik uned jäävad suurepäraselt ja detailselt meelde.
Elus esimest korda näen unesid, kus mind soovitakse tappa! Esimest korda näen sedavõrd kirkaid ja realistlikke unesid! Esimest korda elus võtan kaalumiseks, et kirjutaks nähtu üles, mida laiskusest tingitult paraku ei tee.
Esimene uni on kõige räigem ja hirmujudinaid tekitav põhjusel, et puudub varasem sarnane unekogemus. Unes esinevat taju ei saa võrrelda ärkvelolekus ümbritseva tunnetamisega, sest sedavõrd laiahaardelisi ja sügavaid tajupiire me nö tavaelus ei kohta ega koge. Küll unes olles! Unes tean selgelt, et kui mind tapetakse, siis mu hing lahkub voodis magavast kehast ehk olengi surnud ja Maale enam tagasi ei tule! Uni peegeldab võib-olla infarktieelset seisundit.
Sellest tulenevalt pean unes rakendama kõiki oma oskuseid, et hoopiski ise ülekaalukas vastane rajalt maha võtta. Käib võitlus elu ja surma peale! Kui saabub otsustav hetk, et kohe-kohe lüüakse mind maha, selgub, et mul on varuks viimane ja täiesti ootamatu võimalus ning hoopiski mina tapan ta ära! Vahetult pärast minu võitu ja vaenlase surma avan silmad. Saan aru, et olen surmasuust pääsenud! Esineb sügav õnnetunne ja rahulolu, et olen elus ning suutsin võimatuna näiva olukorra lahendada! Samal ajal esineb poole päeva jooksul meeleolulangus ja sisepinge tõus. Kusjuures tegemist on esimese unega üldse, kus kellegi eluküünla kustutan!
Ma ei oota selliseid unesid, kuid saatuse tahtel pean roimaunesid nägema ja elama läbi võimendatud tundeid ning emotsioone, mida sõjaväes kogesin. Pärast teist unenägu esineb taas eriline õnnetunne ja justkui oleksin midagi kasulikku korda saatnud, kuigi olen ju mõrvar! Tujulangust enam ei järgne. Esimest korda tajun, et väike osake raskest koormast on kadunud! Tähendab, antud sisuga uni mõjub teraapiliselt! Sa näed ja elad läbi ebainimlikku vastikut pinget ning surmahõngu, kuid silmi avades naeratad!
Pärast kolmandat ja neljandat und on koormat jällegi vähem! Viiendat und ma näha enam ei karda ja silmi avades on taaskord oivaline tunne. 6-16 und juba ootan! Alates kaheksandast unenäost on enesekindlus unes tõusnud sellisele tasemele, et vaenlast enam ei karda, kuid adun ülikõrget riski, et mind kustutatakse ikkagi ära. Siiski ja alati juhtub nii, et imepärasel moel saavutan mina võidu. Alates 14-ndast unest julgen vastasele kavakindlalt vastu hakata, sest mul on tekkinud kogemus! Võitlused kujunevad pikemaks ja esineb nõrk intuitsioon, et suudan teda võita. Jäängi peale! Ja enda päästmise nimel olen sunnitud ta mõrvama… 16-nda une omapära seisneb selles, et olen ebaharilikult julge ja mõistatuslikult võimekas. Tean kindlalt, et saavutan võidu. Sealhulgas aiman ette, mida verivaenlane kavatseb. Taplus on raske, kuid triumf on minu!
Unenägudes olen 16-kordne mõrvar! Samal ajal iga unega muutub sisemine koorem üha kergemaks ja pärast viimast, 16-ndat und aprillis, võiksin piltlikult lendu tõusta. Hinges on vabanemistunne! Stress, depressioon, emotsionaalsed häiringud jms on valdavalt kadunud! Intuitsioon annab teada, et edaspidi selliseid unesid enam ei näe!
Siinjuures märgin, et unehäireid üldse ei esine ja suigun unne väga kiiresti. Kui on tegemist mõrvaunega, siis stsenaarium käivitub pärast uinumist ja sama süžee jätkub kuni hommikuni! Öö jooksul näen ainult ühte ja sama und! Tavapäraselt näeb inimene öö jooksul erineva sisuga unesid, kuid konkreetsel juhul antud reegel ei kehti.
Arvan, et unel on laiem tähendus ja funktsioon kui tänapäevane peavooluteadus osundab. Une üks eesmärkidest on võimalus siseneda erinevatesse dimensioonidesse ja ammutada teavet. Teine siht on hankida sulle sobilikku spetsiifilist eluks vajalikku tervendavat energiat, mida 16 une jooksul sain. Uni pakub kõike muud veel, sellest edaspidi.
Lugeja on pannud tähele, et eluohtlikke olukordi vanuses 0-20 aastat käsitlesin kokkuvõtvalt 39-47 peatükis. Kokku 16 eripärast sündmust, mis võinuksid lõppeda surmaga. Vahetult pärast sõjaväge näen viie kuu jooksul 16 und, mis une pildikeelt ja taju arvestades tähendasid samuti surma. Põnev kokkusattumus! Isiklikult ma juhustesse ei usu põhjendusel, et ümbritsev kooslus on piisavalt keeruline süsteem ja näiline juhus või kokkusattumus on osa süsteemist, et süsteem toimiks süsteemina. Vastupidisel juhul oleks kaootilisus, kaos või anarhia. Ometi on meie ümber järjepidevad seaduspärad!
Isiklike vaatluste ja kogemuste tulemusena leian, et keha surm tähendab hinge lahkumist kehast. Eeltoodud numbrid 16 ja 16 on minu arusaamises juhtlõngad materiaalses elus, mis peavad sulle andma märku millestki. Numbrite tõlgendamine viitab, et minuga seonduvalt on olnud vähemalt 16 surma. Järeldan, et reinkarnatsiooniarvestades on toimunud vähemalt 16 sündi. Seega olen Maal vähemalt 16-ndat korda. Oletan, et iga inimese hingel on au järgmisse ellu taaskehastuda. Põhiküsimus kui mitu korda… Rõhutan, et tegemist on teoreetilise ja filosoofilise arutlusega!
20.09.2021. Andestamine. Vastu hommikut näen keskmisest lühemat und, mis ometi on rikkaliku infoga. Meelde on jäänud osaliselt.
Kasahh nimega Akbanbekov* ütleb mulle, et peame omavahel võitlema ja selgitab, et kui ära lepime, siis võitlust ei tule. Olen taplemise teemast frustreeritud ning tean, et jään väga valusalt kaotajaks. Tal on head kaklemise oskused ning on agressiivne. Pilusilm lahkub, ei anna ennast enam näole ja jääb minu reaktsiooni ootama. Seega leppimine peab toimuma minu initsiatiivil, mis mulle mitte kuidagi ei meeldi! Isegi kui sooviksin lepitust, siis ta kasutaks seda minu alandamiseks. Olen dilemma ees!
Akbanbekov* – Nõukogude armees oli meie roodu kasahhide grupeeringu liige. Roodu parim ja julmim kakleja ning tülinorija. Mul oli temaga sageli kokkupuuteid ning ta kasutas oma rusikaid suure mõnuga.
Mööduva paari päeva jooksul mu stressitase suureneb, sest järgmisel päeval on võitlus ning olukord ei ole kõige parem. Ma ei tea, mida edasi teha!
Kunagine klassivend Arno otsib mind pärastlõunal üles. Me ei ole kümneid aastaid üksteist näinud. Härra paistab vanem ja turskem kui viimati kohtusime. Ta on aktiivne ja otsekohene ning läheb kohe asja juurde:
„Kas sa sooviksid Akbanbekoviga ära leppida?”
Saan aru, et Arno on kasahhi vahemees. Sellist kummaliselt ootamatut olukorda ma ei osanud ette näha. Ometi eripäraselt tajun, et probleemi lahendus on ise mulle sülle jooksnud…
Koolivend püüab mind mõjutada ja keelitada, et leppimise ettepanekuga nõus oleksin. Ta ei jõua palju rääkida kui annan nõusoleku märgiks ja käepigistuseks Arnole oma käe. Arno räägib veel midagi, kuid olen läbematu ja surun oma lahtise peopesa talle vastu õlga:
„Jah, ma olen nõus leppima!”
Surume kätt ja koorem õlgadelt kaob! Avan silmad.
Resümee. Olen unest jätkuvalt pinges ning püüan aru saada, miks ma pidin seda üldse nägema? Pikutan ja mõtisklen, aga mitte ühtegi sõnumit ei oska leida. Äkitselt tõuseb unenäo sügav põhjus esile ja ütlen endale kõvasti:
„Ei, see ei ole võimalik! Võtan oma sõnad tagasi! Ma ei lepi temaga ära! Ma ei andesta talle!”
Vajab eraldi selgitamist, et unes olen nõus leppima (andestama) kasahhi tehtud teod 1986-1987 tingimusel, et võitlust ei tuleks. Une pildikeel näitab, et käitun vastuoluliselt, mis ei ole minu tegeliku „minaga” ja hingelise põhiolemusega kooskõlas. Tegemist on hoiatava näitega, kuidas teha (andestada) ei tohi ja olemuslikult ei saa!
Targem ja arenenum või varsti lahkuv inimene või surnud inimese hing soovib leppimist. Ma ei välista, et ta on surnud ning hingena läbi mõtiskluste on jõudnud arusaamiseni, et vajab oma tegude eest andestust. Tõenäoliselt olen une vahendusel püüdnud tema kohta info kinni. Asjaolu kinnitab ka une- ja ärkvelolekuülene muutumatu ning autentne eripärane puhas taju.
Unenägu kirjeldab ja tunnetan, et Akbanbekov õpib kahetsema kõike halba, mida ta mulle ning teistele on teinud. Õppimise komponenti näitab tema huvi teostada leppimine äraspidiselt ehk kasutada kavalust ja väljapressimist. Tähendab, ta ei ole saatuse poolt määratud kahetsemise-andestuse palumise ülesandeid veel täielikult omandanud.
Uni õpetab ja tajun. Võimalik, et tegemist on dimensioonideülese universaalse seaduspärasusega:
⌘ Sügavast isiklikust egost tulenev teist inimest (elusolendit) ja hinge tahtlikult kahjustava tegevuse esmasooritaja peab ka algatama omakasupüüdmatu kahetsemise, et sündmuse tõttu saada kannatajalt andestust.⌘
⌘ Kahetsemine, andestuse palumine ja andestamine ei saa olla tingimuslik või eksitav, vaid ainult puhtast südamest ning hingest tulenev absoluutselt siiras soov! ⌘
Järelikult Akbanbekov ei ole jõudnud hingelises arengus tasemele, et ta saaks oma tegudest lõpuni aru. Tal on veel arenguruumi. Kui kunagi jõuab sinnamaani, et suudab avameelselt oma tegusid kahetseda ja palub andestust puhtast südamest ning hingest, siis sellisel juhul on andestamine väärt kaalumist.
Kindel on, et enda elu jooksul ma talle ei andesta. Tunnetan, et ma ei ole selleks valmis ehk puhas taju kui selline näitab, et Akbanbekov ei ole õpinguid veel lõpetanud. Ta võis(b) olla domineeriv maises elus, kuid noore, vähearenenud ja rumala hingena peab ta olema väga kannatlik ning ootama, mil hingedena kunagi kohtume. Soovin veenduda tema sobilikus arengutasemes ja kui see mind rahuldab, alles seejärel saan andestada.
Unenäost joonistub välja tõdemus, et meievaheline suhe sõjaväes sisaldab tema jaoks ülesandeid – mõista oma tegude tagajärgi, õppida siiralt kahetsema ja andestust paluma! Mina seevastu õpin andeks andma.
Ülaltoodust selgub:
⌘ Uni pakub sulle võimalusi reisida erinevatesse paralleelsustesse ja dimensioonidesse. ⌘
⌘ Uni pakub sulle eluks vajalikku energiat. Uni võib sind tervendada. ⌘
⌘ Uni kirjeldab saatuse poolt määratud elulisi ülesandeid, lahendusvariante ja sinu olemust. ⌘
⌘ Une vahendusel suudad ühenduda Infodimensiooniga. Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus. ⌘
⌘ Uni võib anda infot sinu hingelise põhiolemuse kohta. ⌘
Lesnoe asula – ümbermõõt üle 4 km ja pindala enam kui 1 km²
Vallakeskus Semiyarka (tänapäevane nimetus Жетижар) asub Irtõši jõe kaldal. Asula alal ja vahetus läheduses oli 3000-3500 aastat tagasi iidne linn, mis kõneleb, et inimasustus pärineb sellest perioodist. Nõukaajal elas seal 2000 inimese ringis, 1999. aastal 1309 ja 2013. aastal 820 inimest.
Lesnoe kuulub Semiyarka valda ja asub keskusest 10 kilomeetrit ida pool. Lesnoe sai asula õigused ja nimetuse 1980 või 1981 aastal. Esimesed majad ehitati ilmselt 70-ndatel. Oletan, et Lesnoe on kunstlik moodustis, sest asustust ei ole seal arvatavasti kunagi olnud. Ümberringi on ainult viljatu kuiv stepp ja lähim jõgi Irtõš jääb sõltuvalt lähenemispunktist linnulennult 4-5 kilomeetri kaugusele.
Põhiliselt on tegemist ühekorruseliste era- või paarismajadega, mis on ehitatud silikaattellistest. Välisseina paksus on kaks kivi ehk 250-260 mm, seejärel ca 2,5 kivi paksune õhuvahe 390-400 mm ja siseseina paksus on kaks kivi ehk 250-260 mm. Seina siseosa on krohvitud (1 cm) ja võõbatud lubivärviga valgeks, valge lubivärviga on ka lagi. Moodustub terviklik väga tugev ja kapitaalne seotud sein paksusega ca 93 cm. Soojustamise eesmärgil seintesse jäetud vahed on täidetud kivisöe põletamise jääkidega ehk šlakiga.
Seintele on tõstetud betoonist õõnespaneelid, millele piki vundamendi perimeetrit on peale ehitatud kahe kivi paksune ja kaheksa kivi kõrgune (ca 80 cm) nn vöö. Moodustub kast, mis on ääreni täidetud šlakiga. Tähendab, tubade lagede peal ehk pööningul on kuni 80 cm paksune soojustus.
Viilkatuse vertikaalsed otsaseinad on ehitatud kahe kivi paksuselt. Katuse puitsõrestikule on paigaldatud laineline eterniit.
Eramaja krundi suurus on ca 1200-1400 m². Ehitusalune pindala on ca 110 m², maja pikim külg ca 13 m ja lühem ca 8 m. 3 tuba ja köök-veranda, mille sisepindala on kokku umbes 85 m². Elutoast pääseb kahte tuppa ja kööki. Ruumidesse on ehitatud laudpõrandad, aknad on kahekordsed puidust raamidega ja sinist värvi. Elutuppa on ehitatud punastest tellistest ahi, mis on vooderdatud plekiga. Majal on kaks sissepääsu. Esimesest välisuksest pääseb otse esikusse, st puudub tuulekoridor kahe uksega nagu Eestis on levinud. Esik moodustab nurgakese elutoast. Köök-verandalt pääseb aeda.
Puupeldik auguga põrandas asub õues. Puurkaevuvesi on kümmekonna maja peale ühine. Lähed ämbritega liivasele tänavale, vantsid loetud sammud ja vee tarid kööki. Solgivee viskad kuhugi aianurka. Väikesed haisvad prügimäed on pea igal krundil.
Talved on sealkandis külmad. -30 kuni -40 °C on suhteliselt tavapärane, mistõttu klassikaline üksainus plekkahi maja meeldivalt soojaks ei küta. Suurte külmadega on ühe ahjuga majas +5 kuni +8 kraadi sooja ja tubades võivad seinte nurgad olla härmas. Sarnaseid ahjusid ehitati Eestis nõukaajal laialdaselt ja iga puuküttega elamise omanik teab, et kütta 85 ruutu soojaks, peaks veel üks ahi olema või siis vähemasti pliit lisaks. Enamik Lesnoe majaelanikke ehitabki lisakorstna ja täiendava küttekolde, näiteks pliidi kööki. Kui 2 küttekollet huugavad ööpäevaringselt, siis tõsise külmaga ei tõuse sisetemperatuur kõrgemale kui +11 kuni +13 kraadi. Sellisel juhul võetakse appi veel 1-2 elektriradiaatorit ja soojust on võimalik tõsta +16 kuni +18 kraadini. Suvel on tavaline kui kuumus on +40 °C varjus. Paksud kiviseinad tulevad kasuks ning hoone sisekliima on jahedam kui väljas.
Paarismaja krundi suurus on ca 1750-2300 m². Ehitusalune pindala ca 200-230 m². Ühes boksis 3 tuba ja köök. Peldik õues ja vesi ämbritega.
Asulas on 7 viilkatusega ja 12 lamekatusega kahekorruselist korter- või büroomaja. Majas on 4-8 korterit või kontoriruumid. Majja on veetud veevõrk ja kanalisatsioon ning ehitatud tualetid. Kas koridoride peale ühised, ei oska öelda. Kütmine on lahendatud ahjudega või väikeste katlaruumidega. Küttematerjalina on levinud põhiliselt kivisüsi, harvem puuhalud (puid kasvab suhteliselt vähe).
Era- ja paarismajade ehitamiseks on kasutatud 6-7 tüüpprojekti, korter- ja büroomajade jaoks 7-8 tüüpprojekti ning sõltuvalt projektist ühetüübiliste hoonete suurus ja pindala varieeub kuni pluss-miinus 20% ulatuses. Mõned paarismajad on eriprojekti alusel kohandatud eramuteks, kohalikus mõistes villad, ruumide üldpindalaga kuni 250 m².
Asulas on sõjaväeosa, postkontor, väike hosteli tüüpi hotell või võõrastemaja, ühiselamu, söökla, 2 toidukauplust, arstipunkt, lasteaed, segusõlm (toodetakse müüri- ja betoonsegu majade ehitamiseks, mis veoautodega kohe objektidele veetakse), paar ehitustehnika ja veokite hoiustamise platsi ning sellega seotud mõned väiksemad hooned, veokite ja ehitustehnika remonditöökoda. Era- ja paarismaju on kokku ligikaudu 159. Lähim kool asub 10 kilomeetri kaugusel Semiyarka asulas. Lähim haigla on 50 kilomeetri kaugusel Semyonovka asulas.
1985. aastal alustatakse suure hoone rajamist kuhu tuleb kõige suuremate ehitusmasinate (kraanad, traktorid, suured veokid jms) garaaž, remondi-, kontori- ja olmeruumid ehitusaluse pindalaga ~ 6600 m² ja põrandapinnaga ~ 7500 m². Ligi 3,4 hektari suurusel kinnistul asuv hoone ja 2 väiksemat ehitist valmivad tõenäoliselt lõplikult alles 80-ndate lõpus. Ilmselt on väheses kasutuses tänapäevani.
1987 aasta kevadel ja suvel alustatakse leivatehase ning sauna ehitamist, mis valmivad tõenäoliselt 1988 aasta lõpus või 1989. aasta esimeses pooles.
Arvestades elukondlike hoonete arvu, peaks asulas elama 750-900 elanikku. Põhiosa moodustavad endised retsidivistid, kriminaalid ja karistust kandvad tingimisi vabastatud seaduserikkujad, kes oma kuritegeliku karjääri on lõpetanud või näiliselt lõpetamas. Pätid on rehabiliteerimise ja süükoorma lunastamise eesmärgil saadetud Lesnoesse elama ning kopikate eest töötama. Võib isegi öelda, et pahategijad on deporteeritud vastu nende tahtmist pärapõrgusse asumisele suurt deržaavat rajama! Umbes 80% on mehed ja 20% naised. Keskmine vanus 40 ja üle selle. Väidan, et nendest enamik on alkohoolikud. Töötavad suures osas ehitussektoris ja ehitavad asulasse endasuguste jaoks hooneid juurde.
Väike seltskond elanikke on ohvitseride pered ja pärast kooli lõpetamist kohustuslikus korras elama-töötama saadetud uusasunikud, kes on valdavalt ajutised, aga mõned jäävad ka püsivalt paigale. Rahvuslik kooseis on umbes 90% venelased ja 10% kasahhid.
Kuni 900 elaniku numbrisse suhtun skeptiliselt, sest sõjaväes olles ja asulas sageli käies näen, et inimesi üle 600 ei ole. Järeldan, et võimud ei tea, mis kohapeal toimub! Ega mitte ühtegi miilitsat siin ka ei ole! Kurjategijate ühiskonda sulandamine on puudulik ja korruptsiooni tõttu paljud kriminaalid on paberil olemas, kuid tegelikkuses kablutavad kuskil Venemaal või NSVL avarustes ringi ning sooritavad valgustkartvaid tegusid.
Eelnevas peatükis mainisin, et oblasti keskuse Semipalatinski linnaga on bussiühendus argipäeviti kaks korda päevas korraldatud. Asula lähedal on ka lennuväli ja navigatsioonihooaeg lennukiga AN-2 sõltuvalt ilmastikust on aprillist kuni oktoobri lõpuni. Korralik lennujaam koos lennuvälja ja mitmete võimsate rajatiste ning hoonetega on asula piirist 800 meetri kaugusel.
Kuigi suur jõgi Irtõš asub Lesnoest kuni 5 kilomeetri kaugusel, siis asula suunas on laeva jaoks rajatud 3,5 km pikkune sirge kanal. Sildumiskohani tuleb ikkagi mööda käänulist teed 3 kilomeetrit vantsida. Väga kiire katamaraan kurseerib argipäeviti iga ca 3 tunni järel hommikust õhtuni linnade Pavlodar-Semipalatinsk ja jõe kallastele jäävate asulate vahel. Nädalavahetusel paar korda päevas. Mööda maanteed on kahe linna vaheline kaugus ~ 333 km, siis mööda jõge ~ 465 km. Lesnoe-Semipalatinsk vaheline kaugus piki jõge on ~ 195 km ja linna jõuad umbes 3,5 tunniga (laeva keskmine kiirus 30 sõlme ehk 55 km/h). Bussiga võtaks aega üle 4 tunni, et läbida ~ 175 km.
Tänapäev
Ülaltoodud kirjeldus põhineb satelliidipildile, avalikele andmetele ja minu mälule. Satelliidipildilt selgub, et elumajadest 25-30% on tänaseks mahajäetud ja varemetes. Eelmises peatükis mainitult, sõjaväeosa tänapäeval enam ei eksisteeri ning hooned on osaliselt varemetes. Varemetes on veel 1 toidukauplus, mitmed büroohooned, söökla, ühiselamu ja leivatehas. Mahajäetud, kuid katus on veel peal, on lasteaed, postkontor, saun, kõik büroohooned, arstipunkt, enamik korterelamuid ja segusõlm.
Asulas ja ümbruskonnas ei ole asfalt teedele veel jõudnud ja olukord on endine nagu eelmise sajandi 80-ndatel. Lähim asfalttee asub 50-60 kilomeetri kaugusel. Tähendab, et kevadel ja sügisel on liiklemine raskendatud ning sõltub, millist liiklusvahendit sa kasutad. Põhiliselt sobib nelja- või kuuerattaveoga maastikukindel tehnika. Kaugelt Euroopast vaadates tundub olema eksootika missugune ja on isegi huvitav, et tsivilisatsiooni hüvesid on vähevõitu. Samal ajal vaesus, mahajäämus ja tööpuudus ongi ühtedeks olulisteks teguriteks, miks maapiirkonnad tühjenevad.
Lennujaam on varemetes ja lennuväli osaliselt võsastunud. Seega lennutransport on hääbunud. Interneti andmetel Pavlodari ja praeguse nimetusega Semej või Semey (endine Semipalatinsk) vahelist reisilaevandust enam ei ole. Tänaseks on sildumiskohad, kaid, hooned jms atribuutika amortiseerunud, lagunenud ja ära varastatud. Regiooni poliitilisel tasandil veeretatakse ideed reisilaevandus piiratud mahus taastada ja 2022 aasta suvel käidi välja mõte, et äkki keegi investor sooviks antud sektorisse raha paigutada… Olen irooniline ja ütlen, miks peaks erainvestor kulutama kümneid miljoneid ja enam eurosid kaheldavasse projekti kui linnastumise trendi jätkudes maaelanikkond paraku väheneb. Olukord hoopiski nõuab, et reisijatele mõeldud jõelaevandus vajaks riigi olulist korruptsioonivaba tuge infrastruktuuri rajamiseks, laevade ostuks ja igakuist dotatsiooni, et üldse saaks kohaliku tähtsusega transpordiühendus uuesti käivitatud ning funktsioneerima!
Üks toidukauplus näikse veel tegutsevat! Tegemist oli pisikese kauplusega, mis koosnes laoruumist ja letist, mille taga toimetas müüja. Müügiruumi pindala oli kuni 20 ruutu. Võimalik, et toimetamise skeem on sarnaseks jäänud. Sealhulgas on majas ruumi ka elamiseks.
Satelliidipildilt avastan kuni 6 sõidukit, millest 1 halli värvi sõiduauto asub kortermaja ees, 3 veokit ja sõiduauto ehitustehnika hoiuplatsil ning 1 sõiduauto mainitud 7500 ruuduse põrandapinnaga hoone kõrval.
Märgiline on, et Google Maps antud asukohas Lesnoe nimetust ei näita. Justkui oleks nimetu tühi stepp ja kui piirkonda ei teaks, siis oleks suurendamata satelliitpildilt hoonestust väga keeruline leida. Ametlikel andmetel elas asulas 2013. aastal 157 inimest. Elu jätkumist näitab sissetallatud sõidu- ning jalgrajad ja eluks kõlblike hoonete eterniitkatused on vahetatud. Hiljuti on ehitatud üks suurem hoone ehitusaluse pindalaga 1450 m², kinnistu on heakorrastatud.
Väeosast – ümbermõõt üle 1 kilomeetri ja pindala ligi 6,3 hektarit
Püüan leida internetist infot ehituspataljon ОСТБ 1938 kohta. Materjali on väga vähe, kuid midagi siiski on. Avastan lipniku, kes teenis väeosas aastatel 1968-1991, ja tunnen ta ära – Nikolai Artamonov. Foto on tehtud kuskil sünnipäevalauas alkoholipudeli kõrval. Pildil on ta umbes 70 aastane, aga muidu on täna 73-ne (sünd. 20.05.1949). Ta oli juba tol ajal joodik. Lipniku auastme saab üleajateenija, kes jääb väeossa aega edasi teenima. Ankeet kirjeldab, et 1991 lõpetas väeosa tegevuse.
Veel 1979. aasta kevadel asuti linnas Taldõkorgan, Lesnoest linnulennult 650 km lõuna suunas. 1979 sügisest paikneti ümber praegusesse asukohta. Sõdurite põhiliseks ülesandeks on ehitada Lesnoe asulat. Ohvitserid tegelevad sealhulgas sisuliselt inimkaubandusega, mistõttu töökaid poisse müüakse naaberasula Semiyarka ametnikele, jõukatele eraisikutele või ettevõtetele, osalemaks ehitus- või põllumajandustegevuses.
Satelliidipildi alusel tuletan, et 1991 aasta sügisel kui sõjaväeosa lõpetas tegevuse, olid sõdurid hõivatud 20 era- ja paarismaja ehitusega, mida kinnitavad tänaseni nähtavad poolikud ehitusplatsid ja rajatud vundamendid.
Semipalatinski tuumapolügoon
Kui lähen väeosast lõuna suunas kilomeeter eemale, siis all orus on kaugustest näha suurte sõjaväelennukite maandumised ja õhkutõusud. Lesnoe asula paikneb tuumapolügooni kinnisest teadus- ja sõjaväelinnast Kurtšatov linnulennult 16 kilomeetri kaugusel. Semipalatinski testimispaika kasutati tuumakatsetusteks aastatel 1949–1989, kokku korraldati seal 456 katsetust, millest 340 maa all ja 116 atmosfääris. Olen Semipalatinski oblastis 1985 detsember kuni 1987 detsember. Minu teenistuse vältel sooritatakse 24 maa-alust tuumakatsetust veebruarist 1987 kuni novembrini 1987 kaasa arvatud. Testimispaiga Degelen epitsenter asub väeosast 120 km kaugusel ja teise testkoha epitsenter Balapan 109 km kaugusel. Võimas plahvatus tähendab, et koged tugevat maavärinat!
Tuumakatsetuste tõttu kannatanud territooriumi kogusuurus on enam kui 300 000 ruutkilomeetrit. 2000. aastate keskpaiga andmetel kuulutas Kasahstani Vabariik kannatanuks 1,3 miljonit inimest.
Väeosa ohvitser räägib alles 1987. aasta sügisel, et kõrgenenud radioaktiivse kiirguse tõttu peab õues olles aastaringselt mütsi kandma ja soovitavalt jooma keedetud vett või veel parem, vesi mujalt kohale tuua. Kumbagi soovitust ei teadnud järgida ja vast ei oleks ka hoolinud. Kas mütsi kandmine ja vee keetmine vähendab mingil määral organismile saadavat kiirgusannust, ma täpselt öelda ei oska. Võimalik, et sooja ilma ja palavaga sageli mütsita käimine tingis praeguse juuste hõrenemise.
Küll on praktiline tähelepanek, et kui juhuslikult end õrnalt kriimustasid, siis koht läks kuni nädala jooksul mädanema. Lihasmädanik laienes kontrollimatult kuni lähima luuni, mis samuti hakkas pehkima ja abtsess laienema. Väeosa leitnandist arst suutis haiguskoldele kahe erineva kange salviga piiri panna. Selleks pidid 3-4 nädalat iga päev sidumas käima. 2 aasta jooksul kriimustasin end 4-5 korda ja 4-5 korda tekkis nii lihas- kui luumädanik, millest on järgi olulised armid.
22. detsember 1985 (18 a) kella ühe paiku pühapäeva öösel meie kasarmus nr 2. Õhkkond on ärev ja keegi ei maga. Oodatakse suurt kaklust. Kasahhide grupeering on nädalapäevad üritanud Habarovski ja Vladivostoki kriminaale endale allutada, kuid tagajärjetult. Venelased suudavad olla edukad kaitses kui ka vajadusel rünnata. Kasahhid on visad ja õhus on info, et kutsuvad kõrvalkasarmu vanakesed appi.
Kasarmus nr 3 on roodust järel veel 5-6 kõige karmimat ja hullemat demobiliseeruvad ajateenijat, platnoid. 2 tüüpi on venelased, kellest vähemalt üks on tõenäoliselt endine kogenud kriminaal. 1-2 venda on oletatavasti tšetšeenide grupeeringu juhid, sest rood oli 2 aastat (1983-85) nende kontrolli all. 1-2 meest on kasahhid, kes arvatavasti olid kasahhide grupeeringu juhtliikmed. Kõik retsid on paistnud silma võika terroriga ning barbaarse võimutsemisega. Roodu komandör ei kiirusta neid koju laskma, vaid soovib hoida väeosas kuni 31. detsembrini, mil vastavalt seadusele on viimane päev, mil tohib sõdurit kinni hoida.
Kartus ja kuulujutt osutub tõeks. Meie kasarmu valve annab häiret, et kõrvalroodu kolm demblit (demobiliseeruvat sõdurit) kasahhid ja tšetšeenid väljusid oma kasarmust ning liiguvad meie suunas. Paljud venelased ja ukrainlased, sealhulgas Kaug-Ida kutid on lahinguks valmis ja on aegsasti end riidesse pannud. Poisse on kokku ligi 30 ja nad on kõvahäälselt väge täis, kuid tajuda on meeleheidet. Olen kõrvaltvaataja ning jälgin sündmuse arengut eemalt.
Vanad astuvad kasarmusse ja nendega ühineb meie roodu kasahhide grupeering ning läheb löömaks. Elus esimest korda näen pealt brutaalset massikaklust ning olen kindel, et venelased võidavad, kuid võta näpust. Ma lihtsalt ei tunne kasahhe ja tšetšeene rahvusena ning piirkondi, kus nad elavad. Raudne kambavaim ja kokkuhoidmine kriitilistes situatsioonides on rahvuslik omapära, mis ületab venelaste grupikuuluvust. Sealhulgas kolm demblit on äärmiselt kogenud kaklejad ning teavad hästi, kuidas inimesi allutada, tasalülitada ning panna alandlikult enda ees põrandal roomama.
Kasahhide külm ja kalkuleeritud strateegia seisneb selles, et võtta julmalt maha venelaste-ukrainlaste kõige kõvemad sellid. Eripärase julguse, jõhkruse ja osavusega paistab silma kasahhist dembel, kes jõuliselt võtab ükshaaval tugevaimad vastuhakkajad ette ning alistab nad suhteliselt kergesti. Umbes 10-12 minutiga on selge, et venelased jäävad alla ja nende punt laguneb. Armutu tapluse aktiivne faas on möödas ning kaks demblit lahkuvad. Meie roodu kasahhide grupeeringule jääb toeks kasahhist dembel, kes väljakutsuvalt demonstreerib, kuidas venelasi peksta ning alavääristada. Arvete klaarimine kestab vahelduvalt kuni poole kolmeni öösel. Magada palju ei saa, sest kella kuuest hommikul on äratus ning kohustuslik hommikuvõimlemine õues.
Pühapäeval ohvitsere väeosas ei ole, mistõttu kähmlemine oligi sihitud öisele ajale. Päeval saadetakse meie roodu komandörile sõnum ja pahur kapten Koroljov on sunnitud pärastlõunal oma soojast kodust lahkuma ning kõledasse kasarmusse tulema. Professionaalina on talle kiiresti selge, mis toimus.
12.01.1986. Vasakul kapten Koroljov, esiplaanil pataljoni komandör alampolkovnik A. Fotograaf: Lesnoe kohalik elanik.
Esmaspäeval pärast hommikusööki tuleb koos Koroljoviga meie kasarmut tudeerima ka pataljoni alampolkovnikust komandör. Pavlodarist saabuvad teisipäeva hommikul väeossa musta värvi Volgaga kaks kõrget pagunikandjat sõjaväeprokuratuurist. Staabis kuulatakse kõik väeosa sõdurid ükshaaval üle. Minu kord astuda platele on umbes kella kahe paiku päeval. Räägin kõik nähtu detailselt ära ja panen kinnituseks allkirja. Olen muretu ja rahulolev, et lõpuks on õiglus majja tulemas…
Kolmapäeval ülekuulamine jätkub ning pärast lõunat umbes kella nelja ja viie vahel kutsutakse mind staapi tagasi. Räägin loo veekord üle ja vastan täpsustavatele küsimustele. Mul on heameel, et saan kannatanute sõdurite ja väeosa heaks oma positiivse panuse anda. Umbes tunni pärast lähen enesekindlalt ja muheledes kasarmusse tagasi.
Jõudnud uksest sisse saan aru, et midagi on teistmoodi. Mind vaadatakse altkulmu ja mitte keski minuga ei räägi. Umbes 10 minuti pärast ütleb keegi vene keeles sõna, mida tollel ajal kuulen elus esimest korda: „Koputaja!” Sõna suudan enese jaoks tõlkida alles mitu kuud hiljem – Eesti-Vene sõnaraamatut kuskil riiulil ei vedele.
Õhtu jooksul kasutavad mitmed sõdurid minu suunas seda sõna, kuid aru ma ei saa ja naeratan vastu. Kuni poole tunni jooksul mõistan, et minu poolt antud tunnistuse üldine sisu on jõudnud juba levida üle väeosa. Olen pettunud, sest arvasin, et info kuulub ainult uurijatele ja teiseks on arusaamatu, et enda arvates olen peksa saanud sõdurite päästeingel, kuid isegi nemad on ebasõbralikud! Vastukaaluks kõik ohvitserid suhtuvad minusse austuse ja respektiga. Neljapäeval 26-nda detsembri hommikul lahkuvad uurijad väeosast.
Alates 26-ndast detsembrist hakatakse kolmanda kasarmu 5-6 platnoid ükshaaval koju laskma. 31. detsembri pärastlõunal saab sõjaväepileti eelnevalt mainitud venelane, endine kriminaal. Tähendab, kõige jäledamat pätti hoitakse viimase vindini kinni, et anda märku, et möödunud kahe aasta jooksul käitus ta väga valesti… Ilmselgelt selline pehme kasvatusmeetod 29-30 aastasele paadunud kurjategijale korda ei lähe. Ta on tõeliselt lai leht ja ka näost paras kaak. Talle tehakse erand ning nüüdsest tsivilistina lubatakse jääda mõneks päevaks väeossa. Laupäeval neljanda jaanuari lõunapaiku võtab ka tema oma kodutee jalge alla. Krae on üles tõstetud ja kindlal sammul astub üle paraadväljaku väeosa väljapääsu suunas. Juhuslikult näen ta lahkumist.
Arvan, et aeg teeb oma töö ja uurijatele minupoolse tunnistuse andmine vajub unustusse… Paraku ei… Olen kui albiino ahv, ohvitseride imetleda ja kaitse all, kuid paljud kaassõdurid hoiavad minust distantsi, sealhulgas kasahhide ja tšetšeenide grupeeringud. Esmaspäeval 13. jaanuaril 1986-ndal aastal astub kapten Koroljov mulle sõbralikult ning omamehelikult ligi ja ütleb, et sättigu ma ennast homseks valmis, pean Semipalatinskisse tunnistajana kohtusse minema… Uudis võtab mul jalad nõrgaks ning ma ei arvanud, et detsembris toimunud sündmus üldse sellise pöörde võtab…
12.01.1986. Lenini tuba. Müts on viltu- väeosas peegleid ei ole. Kogemusteta ja naiivne H. Küla. Fotograaf: Lesnoe kohalik elanik.
Järgmise päeva varahommikul olen valmis ja saatjaks on roodu staršina Oleškevitš. Nõukogude armees on staršina auaste seersantide omast järgmine ehk asub kõrgemal positsioonil. Oleškevitš on pärit Leedust ja räägib vabalt leedu ning vene keelt. Sünni poolest vist leedu-vene segaperekonnast. Ta on tulnud meist pool aastat varem teenima. Sinisilmne ja heledate juustega, pikka kasvu, väga turske ning jõuline. Staršina sealhulgas tähendab, et meie roodus on ta vastavalt korrale ametlikult sõdurite juhiks määratud, kes allub otseselt kapten Koroljovile. Oleškevitši silmapaistev füüsiline vorm, tugev hääl ja rahulik olek tagab talle võimu ning valdavalt kõik roodu sõdurid ja grupeerinud kuulavad ta sõna. Samal ajal ta peab olema ka osav laveerija, et täita Koroljovi suuniseid, kuid mitte sattuma vastuollu tugevate grupeeringutega. Ütleksin, et tal on väga keeruline ja vastutusrikas positsioon. 1986. aasta hilissügisel teeb kasahhi grupeering talle vähemalt kahel korral kambaka, mida juhuslikult näen pealt…
Olen tõsiselt üllatunud kui õues liitub meiega kasahhist dembel, kelle üle mõistetakse kohut… Ma ei teadnudki, et ta veel väeosas on… Arvasin, et viidi ära ja oletatavasti valmistub koju minema või on läinud. Tunnen ennast tõeliselt ebamugavalt, sest sisuliselt oleme täielikud vastandid ja vaenlased… Õiguskuulekas poiss Eestist ja kriminaalse ning sadistliku käitumisega silma paistnud kasahh. Mõtisklen, et kui mul tekiks temaga vastasseis, siis isegi parimal juhul ei oleks tema vastu šansse. Ta on laiaõlgne, minust üle poole pea pikem, sitke, lihaseline ja hästi liikuv, 25-30 kilo raskem, pikkade käte ja suurte kondiste rusikatega.
Kiireim ja mugavaim moodus pääseda linna on minna katamaraaniga ning Lesnoest 3 kilomeetri kaugusel asuvast sadamast lähme peale. Elus esimest korda kruiisin piki laia ja võimast Irtõši jõge ja elamus on seda väärt! Julgen kindlalt öelda, et loodus on väga ilus! Püüan keskenduda ümbruse vaatlemisele, kuid paratamatult tuleb dembliga mõned laused vahetada. Ta on tavatult sõbralik… Ettevaatlikult, kuid kindlalt proovib mind mõjutada tunnistusest loobuma…
Kohtuprotsess on kella 10:00 ja 11:00 vahel. Esimesena lähen mina saali, kus on mõned kõrged ohvitserid. Prokuröril on polkovniku auaste. Alles saalis teen otsuse, et mul on mäluhäired… Küsimuste-vastuste voor ja mina vastan, et ei mäleta… Minu ees on mõtlemapanev dilemma. Olen kuritegevuse ja pätinduse vastane, kuid see ei tähenda, et selliseid asjaolusid maailmas ei esineks. Sealhulgas kardan oma elu pärast ja intuitsioon annab vastavaid signaale…
Prokurör on laia silmaringiga, intelligentne ja sihikindel 50-ndates meesterahvas. Ta vaatab mulle otsa ja sõnadeta saab aru, miks ma ei taha oma tunnistust kohtu ees kinnitada… Suurepäraselt mõistab mu kehakeelt ning anuvaid silmi… Meie vahel oleks kui telepaatiline side… Vastastikku tajume üksteist… Ta on väga rahulik, minu suhtes toetav ja ei üldse ei survesta ning rahumeelselt kuulab mu vastuseid.
Pärast mind läheb saali dembel. Mina Oleškevitšiga ootame koridoris. Umbes kella üheteistkümneks on protsess läbi ja jääme kolmekesi lahendit ootama. Ligikaudu poole tunni pärast kutsutakse meid kahekesi saali tagasi tulemust kuulama. Vagura näoga kasahh peab minema nn süüdistatavate pinki istuma ja mina pealtvaatajate omasse. Prokurör kirjeldab detsembris olnud sündmuse kulgu, kirjalikke tunnistusi ja meie ütlusi, mida istungil andsime. Selgelt ütleb välja, et minu sõnul olla mul kõik meelest läinud, kuid tema hinnangul asjaolusid arvestades minupoolne mittemäletamine ei ole tõepärane… Usutavad ei ole ka väidetava peksja ütlused, et ta kedagi löönud ei ole.
Kohtuotsus. Kasahh on süüdi vägivallategudes ja mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni.
Dembli nägu muutub veel mornimaks, kuid väliselt peab ta vapralt vastu. Elus esimest korda kuulen sõna „distsiplinaarpataljon” ja sellest mitte midagi ei tea. Oletasin, et karistuse sisuks võib olla hoiatus, trahv või maksimaalselt 15 päeva aresti ja seejärel läheb koju. Ometi jään kohtuotsusega rahule, sest arvan, et iga teo eest peab vastutama ja iseäranis kui kellelegi liiga teed. Mulle meeldib prokuröri käsitlus, et minu mäluhäired paigutas ainult sõnasse „asjaolusid” alla ehk suhestus minu isikuga parimal võimalikul moel ja sanktsioone ei rakendanud ega lisanud täiendavaid kommentaare.
Jääme päevaks linna ja staršina võtab hotelli kaks tuba. Üks mulle ja teise toa kahepeale. Oleškevitši suhtumine on minu vastu tõrjuv. Ta peab kasahhi ees mängima mängu, et toetab teda, sest tal ei ole valikuid. Dembel on kõva vend ja võib ta elu kibedaks teha. Kui detsembri lõpus oli kaklus, siis Oleškevitš lukustas oma kamorka ukse ja ennem hommikut välja ei tulnud. Käitus targalt ja ennast säästvalt. Kogu jama oli täielikult üle võlli ja ta ei oleks üksinda suutnud vägivalda ära hoida. Teenistusaja vältel suhtub ta minusse pooldava neutraalsusega.
Päeva jooksul räägin kasahhiga vähe. Endalegi ootamatult näen ta silmis üsna suurt kurbust, mis on segatud masendusega. Väge enam ei ole ja justkui oleks alla andnud. Kas kohtuotsus tegi tõesti temast parema ja targema inimese ning sai aru, et ta tegi vea? Tema olemuses on väga suur vastuolu. Ühest küljest inimlikkuse ja toe otsimine, mida näen näost ja teisalt teadmine, et ta on julm sadist… Avastan, et mul on temast kahju…
Järgmisel päeval sõidame katamaraaniga tagasi ning dembliga tekib väike vestlus ja mainib: „Näed, mis sa tegid?” Ma ei oska kohe midagi vastata (kas tõesti olen mina süüdlane…), kuid proovin teda kuidagimoodi lohutada… Mind valdab kaastunne ja näib, et ta ta on korralikuks inimeseks ümber kasvanud… Õhtupoolikul jõuame väeossa tagasi ja järgmisel päeval viiakse kasahh ära…
Märtsi viimasel või aprilli esimesel nädalal Koroljov teatab, et pean Pavlodari linna sõjaväeprokuratuuri minema. Mul ei ole õrna aimugi, mille pärast? Saatjaks on väeosa leitnant, kes töötab meditsiinipunktis arstina. Ta on natukene vanem kui 30 aastat, haritud, sõbralik ja intelligentne ohvitser. Rahvuselt turkmeen.
Prokuratuuri uurija on äärmiselt meeldiv ja osav suhtleja. Professionaal! Rõhutab mitmel korral, et kõik siin räägitu jääb meie kahe vahele, st ei jõua väeossa ja sõduriteni (leitnant ootab mind koridoris). Olen ebalev ja kahtlustav, kuid tema metoodika kannab samm-sammult vilja – me saavutame nö usaldusliku suhte. Palub kõneleda meie väeosa sõdurite omavahelistest suhetest, iseäranis kasahhi ja tšetšeeni grupeeringute toimetamistest. Teeb mõned märkmed. Ja nüüd jõuab asja tuumani. Tõstab süüdimõistetud kasahh-dembli teema üles. Teda huvitab jaanuaris kohtus antud ütlused, et ma ei mäletavat midagi… Taaskord toonitab, et kõik jääb meie vahele ja kui mul ikkagi midagi meelde tuleb, siis tegemist on väga vajaliku infoga. Mõned kuud tagasi antud tunnistuse sisu võin muuta või täiendada ja sellega ei kaasne minu jaoks midagi.
Võtan mõtlemiseks umbes minuti. Mul on siiras lootus, et sõnadel on kaalu ning üldistatult hea võidab kurja – see on motiiv. Lõpuks ütlen, et tegelikult on mul kõik meeles, mind mõjutati jms. Uurijal on mitmeid täpsustavaid küsimusi, mis omakorda sõltuvad minu vastustest. Kusjuures üles ta midagi ei kirjuta, kuid oletan, et vestlus salvestatakse makilindile minu teadmata ikkagi. Meie jutuajamine vältab kuni pool tundi.
Oleškevitš kui staršina on tõenäoliselt teadlik, kus ma käisin. Ta näeb äraminekut hommikul ja tagasitulekut hilisõhtul. Ei esita mitte ühtegi küsimust ja ei vihja millelegi, et midagi oleks valesti. Mitte ükski sõdur ei pane minu ärakäimist tähele ja ei tea, kus ma terve päeva olin. Uurija peab sõna ja minu poolt räägitud infot ei lekita.
Vahemärkus. Kui olen antud peatüki valmis kirjutanud, alles siis tuleb sõjaväeprokuratuuri külastamise episood meelde. Tagantjärgi hinnates arvan, et mind kutsuti vist seetõttu välja, et kasahh-dembel osutus distsiplinaarpataljonis problemaatiliseks tegelaseks ning nad kogusid tema kohta täiendavat infot, et rakendada tõhusamaid sanktsioone. Ei ole välistatud, et ta jäi ka vahele või imbus sisejulgeolekuni teave tema plaanidest mulle kätte maksta. Salastatud ohuhinnang edastati ainult minu pataljoni alampolkovnikust komandörile ja roodu komandör Koroljovile.
Tollel ajal ma ei osanud näha laiemat pilti ning seoseid ja kitsalt isiklik põhiküsimus oli, kuidas ellu jääda. Seetõttu just praegu arvan, et uurijale antud ütlused olid üheks teguriks, et meie roodu tšetšeenide grupeeringu liider saadeti loetud päevade pärast teise väeossa. Tema asemele asus Holuhojev ja grupi lagunemist ei toimunud. 1987. aasta suvel vabanes Nõukogude Liidu ühest distsiplinaarpataljonist pikakasvuline tugevakondiline tšetšeen, kes saadeti meie roodu järelejäänud 3-5 kuulist teenistust läbima. Arvatavalt teenis ta kõrvalkasarmus nr 3 aastatel 1983-85 ja suvel 1985 mõisteti süüdi ning sai 2 aastat DP-d. 2 aastat on maksimum, mida sai määrata (80-ndate lõpus suurendati karistusmäära kolmele aastale), mistõttu oletuslikult sooritas ta eriti raske kuriteo(d).
Kuni suveni kutsutakse mind sageli koputajaks, kuid sõnakasutus jääb üha harvemaks, sest kasahhide ja tšetšeenide grupeeringute terror muutub aina võikamaks ning ka paadunud Kaug-Ida kurjategijatele jõuab pärale, et just nende heaolu eest ma seisingi. Grupeeringute käest saab iga päev peksa vähemalt üle kümne sõduri.
Tulen korraks tagasi eelmise peatüki juurde, kus kirjeldasin väliduššide juures juhtunut. Kuni tänaseni on olnud selgusetu, kes võis olla kolmas tegelane, kes mulle telliskiviga pähe virutas? Loo kirjutamine tähendab, et paljud asjaolud tulevad detailselt meelde ja aja möödudes suudan kogenud inimesena sündmust ka kõrvalt vaadata ning analüüsida.
1986. aasta sügis. Lenini tuba. Tööriietes. Vasakul kaasmaalane Taras ja paremal kogemustega ning õpitult ülbe näoga H. Küla. Fotograaf: Lesnoe kohalik elanik.
Rakišev ja korealane nimetavad mind korduvalt koputajaks, mis tekitab imestust ja hämmingut. Säärane sõnakasutus on 1986. aasta oktoobriks juba kaunikesti harv ja korealane kui teise roodu noorem sõdur ei oma üldse puutumust. „Koputaja” kasutamine mitmes lauses öeldakse suunatult selge ja kõlava häälega, otsekui kellegi jaoks. Järelikult keegi peab kuulma! Oletan, et kiviga ja võib-olla ka armatuurlatiga lööja oli hoopiski tsivilist ning kuuldu oli mõeldud tema jaoks!
Arvan, et süüdimõistetud dembel-kasahh, kes samal ajal istus distsiplinaarpataljonis (DP), oli veretöö tellijaks. Võimalik, et saavutas DP-s mõjukuse ning oli tahet ja energiat minuga seonduvat sadade või tuhandete kilomeetrite tagant organiseerida, olenemata kuhu ta paigutati. Nõukogude Liidus oli distsiplinaarpataljone kokku 14, nendest 2 asusid Kasahstanis – Karagandas (linnulennult 400 km kaugusel Lesnoest) ja Džambuli piirkonnas Gvardeisky asulas (linnulennult Lesnoe asulast 850 km kaugusel lõuna suunas).
Järeldan, et pärast kohtuotsuse teadasaamist näideldud etendus kurvast saatusest, uuesti sündimisest ja vajadusest leida sõbralikku kaastunnet, oli osav manipulatsioon, et mind eksitada ja on tõenäoline, et juba siis planeeris ta kättemaksu. Kohtuprotsessil esinenud intuitsioon kuvas mulle selgelt, et on põhjust oma elu pärast karta… Ja nii juhtuski üle 9 kuu hiljem…
30. oktoober 1987, reede (20 a). Tuulevaikne ja päike paistab, õhutemperatuur +12 kuni +13 °C. Väeosa lähedal 225 meetri kaugusel asub Lesnoe asula kõige suurem ehitis, millel on juba katus peal. Eelnevalt mainitult on tegemist ~ 7500 m² põrandapinnaga suure ehitustehnika garaaži-, lao- ja remondikompleksiga kuhu kuuluvad ka kontori- ja olmeruumid. Kontori- ja olmeruumide plokis on 3 korrust ning aknad on avatud õue kui ka avara kompleksi siseossa. Tulevane ülemus saab otse aknast vaadata, kuidas töömehed tehnikat remondivad ja hooldavad.
Tsivilistid ehitavad kompleksi alates 1985-ndast aastast. Meie roodust ligikaudu 20 sõdurit sh mina lasti ligi alles 1987. aasta augusti teisel poolel kui pidime väiksel lõigul mõnel päeval katust tõrvama. Meie jagu, kus on 10 sõdurit ja pealikuks on määratud kasahhist seersant (nime ei mäleta), saadetakse suurehitusele taas oktoobris. Seersant kuulub kasahhi grupeeringusse, on mõningase südametunnistusega ja rusikaid kasutab teistest harvem, ainult paar korda kuus. Kontoriplokis laome silikaatkividest seina või teeme abitöid.
Oktoober on aeg, mil iga sõdur unistab kojuminekust ja igal hetkel võib see juhtuda. Seetõttu töö tegemine üldiselt ei suju ja mõtted on kodustel radadel. Kompleksi kontorihoone ploki keldris teeme täna koristustöid. Mainitud seersandile teatati õhtusel rivistusel kaks päeva tagasi, et ta võib koju minna. Seetõttu on ehitusel teda harva näha ning teeb ettevalmistusi demobiliseerumiseks. Ta on meie roodust järjekorras viies-kuues sõdur, kes nendel päevadel koju läheb.
Kuigi peaksime töötama kella viieni, siis kasahh kui “töödejuhataja” tuleb varem meie juurde, annab korralduse töö lõpetada ning asutame minekule. Jõudnud keldrist ja kompleksist välja, ütleb seersant mulle rahulikult, et mind oodatakse… Kell on umbes 16:35. Taamal paarikümne meetri kaugusel seisavad neli pikakasvulist ontliku välimusega 25-28 aastast heatahtlikku tsiviilisikut. Intuitsioon signaliseerib ohtu… Astun ligi ja mulle tehakse kuuletumist nõudev ettepanek, et me peame rääkima…
23.02.1987. Nõukogude armee ja sõjalaevastiku päev. Paraadmundris Lenini toas. Ülbe nägu on enesekaitseks juba ammu selgeks õpitud. Fotograaf: Lesnoe kohalik elanik.19.07.1987. Tööriietes. Vasakul Vahur, keskel üleolev H. Küla, paremal Arvi. Fotograaf: Lesnoe kohalik elanik.
Lähme ehitusele tagasi ja kontorihoone plokki. Mind käsutatakse esimesena trepist üles minema ja nemad tulevad järgi. Jõuame kolmandale korrusele, kuid kamandavad redelist katusele ronima. Katus on suur ja lai ~ 6600 m². Üks tüüpidest alustab sisulisema vestlusega ja küsib: „Kas ma tean, miks me siin oleme?” Mul ei ole aimugi ning vaist annab jätkuvalt teada ohust, kuid mõistus ütleb, et äkki pakutakse mingisugust tööd… Lasen välja paista, et olen muretu, sõbralik ja lõbus, kuid piisavalt enesekindel.
Mõne minutiga võtab vestlus konkreetsema suuna ja mainitakse 86-nda aasta jaanuarikuu kohtuprotsessi… Üks seltsimees jalutab minu kõrval ja kolm meest mõni meeter eemal. Kõnnime aeglaselt kindlas suunas ning jututeemat arendades ning küsimustele vastates püüan olla võimalikult delikaatne, kuid ka laveeriv. Silmanurgast ja korduvalt taha vaadates hindan kasahhide füüsilist võimekust ning ära arvata nende kavatsusi. Kahtlustan, et nad võivad mulle kambaka teha ja enda edulootuseid pean väga madalaks.
Iga meetriga jõuame katuseservale lähemale ja tüübid seljataga hingavad vaikselt kuklasse. Soovin võtta vastupidise suuna, katuseäärest eemale, kuid nad ei lase mind haardeulatusest välja. Väline heatahtlikkus on kadumas ning limukate näod muutuvad tõsiseks ja vaenulikkus hiilib silmadesse. Vestluskaaslane, kes minuga ainuisikuliselt omamehelikult räägib ja pinda sondeerib, vahetab koha kahe teise pilusilmaga. Nad esitavad mulle süüdistusi, on ülbed ja agressiivsus kasvab. Otsekui siiami kaksikud laulavad sarnast viisi ühest suust. Välimuselt on mõnel määral erinevad, kuid ma ei välista, et on omavahel vennad ning grupi liidrid.
Väeosapoolne katus on tõrvamata, äärtele ei ole piirdeid ehitatud ja betoonpind on tillukest kivipuru täis, mis teeb pinna libedaks. Umbes 4 meetrit ennem katuse lõppu hakkan ettevaatlikult vastupanu osutama, kuid aktiivset rüselemist soovin vältida. Surun kannad maha ja trügin vastu. Paraku jõud ei ole võrdsed ja libisen nagu jääl ääre poole. Intuitsioon annab tugevat häiret ja teatab, et mind võidakse katuselt alla tõugata!
22.08.2022. Lesnoe asula. Nelinurgas on sõjaväeosa. Foto: Google Maps pilt satelliidilt.19.09.2022. ~ 7500 m² põrandapinnaga kompleks. Noolega on näidatud sündmuse toimumise asukoht. Foto: Google Maps pilt satelliidilt.
Pool meetrit ennem katuselõppu tundub üha tõenäolisem, et midagi hakkab juhtuma. Arvatavate vennakeste vidukil silmad on ründevalmis ja lihased pinges… Kahe aasta jooksul olen õppinud seda tüüpi nägusid ja situatsioone ära tundma… Mitte midagi head see ei tähenda… Emb-kumb võib äkitselt rusikaga virutada või tõugata ja lendan üle ääre 11-12 meetrit allapoole…
Täiesti ootamatult meeletult kiire pulss aeglustub ja adrenaliinitase langeb oluliselt. Plahvatuslikult suureneb eneseusk ja -kindlus. Muutun väge täis ja jõuliseks, isalikuks ning haaran olukorra üle täieliku kontrolli! Otse loomulikult minu unikaalne kameeleonlik metamorfoos hakkab silma ja tekitab pättides suurendatud valvsust! Tegemist on erilise seisundiga!
Mina: „Ei ole vaja mind tõugata! Ma võin alla kukkuda! Minu kaasmaalane helistab mulle esmaspäeval väeossa! Kui ma temaga rääkida ei saa, siis nad tulevad Semipalatinskist mind kontrollima!”
Pätt: „Sa valetad!”
Mina: „Miks ma peaksin valetama? See on ju tõde, millest ma räägin! Kui on midagi juhtunud… neid seal on… nad tulevad vaatama… ja kohapeal juba otsustavad, mis edasi saab…”
Vennakesed kõhklevad ja proovivad mind ähvardustega veenda, et valetan neile. Minu märkimisväärne rahulikkus, puuriv pilk sinu sügavaimatesse hämaratesse soppidesse, väljapeetus ja maalitud pilt ülitäpsetest, vaheda mõistusega ning terase silmavaatega eestlastest, kes ei karda korda majja lüüa, ajab kasahhid segadusse.
Jutujärje võtab üles meeskodanik, kes pahategijatest minuga esimesena pikalt kõneles. Ta on seltskonnast kõige mõtlevam ja inimlikum. Talle paistab, et minu sõnad kajastavad tegelikku olukorda, mis lähitulevikus mõne päeva pärast võib toimuda juhul kui…. ja pöördub oma kaaslaste poole: „Aga kui ta ei valeta?”
Kurikaelte ringis tekib vaidlus. Ühel pool on riskivalmis närvilised ja sõjakad vellekesed, kes soovivad mu katuselt alla visata ja teised kaks, kes leiavad, et ettekavatsetud tapatöö võib välja tulla, mistõttu peaksid nad plaanist loobuma. Väideldakse varjamatult avatud kaartidega ja paratamatult kuulen kavatsusliku mõrva üksikasju pealt. Asja vastuolulisusse ja kakofooniasse lisab vürtsi juurde kurioosne nüanss, et minu kaks alahoidlikku „kaitsjat” küsivad mu käest toetust ning nõu, kuidas kujunenud situatsiooni lahendada…
Võimeka kahe „advokaadi” veenmistöö kannab vilja ja kõvahäälne diskussioon on raugemas. Vennad on uskumas versiooni, et varsti saabuv eestlaste hord teeb uut ja vana ning mitte kellelgil ei ole pääsu! Minu loodud kujutluspilt elab juba oma elu! Kasahhide meelsus näikse pöörduvat vastupidises suunas, et mis nüüd saab, kuidas me sellest tulisest supist pääseme…
Kasutan hetkelist peataolekut ära ja küsin, et kas ma võin nüüd ära minna? Kehakeele ja kurjategijate autoriteedile (juhile) sarnase hoiakuga annan märku, et loen nende poolt kogemata tekitatud olukorra lahendatuks, eestlasi Semipalatinskist ei informeeri ja siinsamas paneme loole lõpliku punkti…
Minu jutukas „eestkostja” vastab: „Olgu, mine!”
Kahte korda ma öelda ei lase. Krimid tulevad eest ära ja allakukkumisohtu enam ei ole. Lahkun väärikal, mõõdetud sammul ja kõnnakul. Piisavalt aeglaselt, et autoriteedile omane imago jääks alles ning piisavalt kiiresti, et kaduda, kus kurat… Tajun kuklas molluskite pilkusid ja teatud nõutust kui ka kergendust… Kardan, et nad võivad mind tagasi kutsuda… Juba katuseredelist alla ronides tekib teatud pingetõus, adrekas läheb üles ning jalad värisevad. Muutun taas iseendaks ja filmilik mafioosne karakter, keda eluohtlikus olukorras näitlesin, jääb katusele. Katusele jäävad arutlema ka kriminaalsed naaskelsabad.
Trepist alla kiirel sammul, hoone sees on tuli takus samuti. Garaažist välja jõudes tajun jällegi, et nad jälgivad mind. Ma ei tohi joosta ega neid vaadata – see ei ole „mõjuvõimsale tegelasele” kohane. Kätteõpitud mõõdukalt aeglane kõnnak peab täiendavalt kinnitama, et nad tegid ainuvõimaliku valiku ja vältisid tõsiseid probleeme…
Pingelangus tekib alles väeosa „kaitsvate” seinte vahel olles. Mul ei ole enam mahti olnud sündmusesse süveneda, vaid soovin sõduri elu-oluga hakkama saada. Loetud minutitega läbielatu kaugeneb ja on määratud hägustumisele. Tegemist on kohastumisvõimega, sa pead lihtsalt ellu jääma ja edasi elama.
Järgmisel päeval pärast lõunasööki on paraadväljakul rivistus ja roodu komandör kapten Koroljov loeb ette kuni 65 sõduri nimed, kes lähevad juba täna mõne tunni pärast Semipalatinski linna komandeeringusse. Kui kuulen enda nime, siis väike raskus langeb südamelt. Saan väeosast minema ning oht on kadunud… Pelgan jätkuvalt, et eilsed vennikesed mõtlevad ümber ja mul võib minna kehvasti.
Kiire ja märkamatu tegutsemine on hetkel esmane. Ema on saatnud mulle paar kuud tagasi 200 rubla, mille peitsin väeosast eemale steppi liiva sisse ühe betoonposti juurde. Pean raha kaasa võtma, sest ma ei tea, millal ja kus mind demobiliseeritakse, mistõttu kojusõidu raha peab ühes olema.
Jõudnud asukohta ma betoonposti ei näe! Satun momentaalselt paanikasse ja silmad kipuvad niiskeks minema. Keegi on posti ära viinud ja ma ei suuda täpset raha peidukohta tuvastada! On absoluutselt arusaamatu, kuidas on võimalik, et üksik post keset steppi on kadunud? Püüan rahuneda ja keskenduda jäljeküti tegevusele. Närv on üleval, kuid avastan oletatavad traktorijäljed ja võimaliku asukoha, kus pidi post olema. Viskun põlvili ja hakkan pea kaotanult tohutu kiirusega kätega liiva kühveldama… Mitte midagi, kilesse pakitud nutsakat rahaga ei ole!
Tõusen püsti ja olen ahastuses! Mõtlen, kas tõesti keegi nägi mind kui raha peitsin? Umbes 5 minutit miljoni mõttega ei vii lahenduseni lähemale ja eelmisest otsimiskohast kuni 2 meetri kaugusel alustan taas metsikut kätega kaevamist. Stseenid on dramaatilised ja kõik juhtub reaalses elus! Jõuan sobrada kuni 15 sekundit ja tuttav tutsak ilmub liivast välja… Olen pääsenud! Positiivsed emotsioonid hüppavad lakke, kuid mul ei ole aega meeleliigutusteks! Pean kiirustama väeossa tagasi, ma ei tohi maha jääda! Väeosast väljas olles ei tohi mitte kellelegi ka vahele ei jääda – ei ohvitseridele, kasahhide grupeeringule ja eilsele neljale kriminaalile…
Jõuan märkamatult tagasi ja tiirutan paraadväljaku läheduses. Pean olema nähtaval kohal, sest on aimdus, et neli vereimejat on vist ümber mõelnud… Tähendab, puhas vaist jagab infot… Kella nelja paiku jõuab buss staabi juurde ja kõik see mees mahutavad end kuidagi ära. Bussi pakiruum topitakse ääreni täis madratseid, tekke, patju ja detailideks lahti võetud reformvoodeid. Ikarus buss ei ole kummist, aga kandejõudu on piisavalt! Reformikaid veab veel väeosa veoauto GAZ-53, mille kasti laotud ülikõrge kuhi ei vasta kindlasti liikluseeskirjadele.
Asume sõitu. Mõistan, et taaskord mul on läinud õnneks! On heameel, et minu jao kasahhist seersant komandeeringusse ei tule, vaid nendel päevadel läheb koju. Seega kontakt kriminaalidega peaks teoreetiliselt temaga jääma ja mitte edasi levima… Enamik kasahhide grupeeringu liikmeid istub siiski bussis…
Katusel toimuva olukorra vältel mul ei tule pähegi, õigupoolest on meelest läinud, et jaanuaris 1986 süüdimõistetud kasahh-dembel vabanes distsiplinaarpataljonist ilmselt juuli teisel poolel 1987-ndal aastal. Peaaegu kuni tänaseni, peatüki kirjutamise ajani, ma antud lihtsat aritmeetikat ei teinud. Nüüd on ka aega lugu analüüsida. Arvan, et ta planeeris mu mõrva pikalt ette ja soovis korraldada näitliku ja julma hukkamise. Kõrgelt kukkumine tekitab paratamatult olulisi kehamoonutusi ja oleks hoiatuseks kõigile, et platnoidega ei jamata. Kuuletu või sind tapetakse! Samuti on oluline kuu ja päeva valik. Oktoobris sõdurid juba demobiliseeruvad, mis peaks näitama, et ka tema tahtis ligi 2 aastat tagasi koju minna, aga ei saanud. Ja mina samuti ei saa. Reedene päev tähistab, et uurimistoiminguid ei alustata ennem järgmist nädalat. Kõige varem teisipäeval, mis looks edumaa mõrvaritele. Sealhulgas laip viiakse juba reedel ära, sündmuskohta ei piirata (inimesed peavad liikuma, tööd tegema jne) ehk võimalikud asitõendid on miilitsa või sõjaväeuurijate saabumiseks hävinud ja kadunud.
Ilmselgelt langeks kahtlus demblile, kuid püüa tuult väljal. Tal on kindlapeale vettpidav alibi, et samal ajal asub näiteks tuhande kilomeetri kaugusel, kus suhtleb mitmete inimestega jne.
Oluline nüanss, et katusel olles püüdsin kahte venda siduda dembliga ehk usutavasti on nad kolmekesi vennad. Välimuselt mõneti erinevad, kuid mõningad sarnasused on olemas – pikakasvulised, tugevad ja julmad (käbi ei kuku kännust kaugele).
Katusel iseeneslik ümberkehastumine nn „teiseks inimeseks” on minu tolleaegses elus esmakordne. Sealhulgas jutustus, mis libiseb üle huulte, toimub automaatselt ehk sa ei mõtle, vaid võtad voolava info vastu ja räägid edasi. Esineb eripärane seisund (sarnane seisundileN1 – hüpnagoogia, vt 21-26 peatükk) ja sa oled justkui ühenduses millegagi. Teoreetiliselt oletan, et on avatud otsekanal infodimensiooniga, kus kohast liigub sobilik ja vajalik teave sinuni, mida taasesitad. Konkreetsel juhul õige teave tähendab, et mõjutab kuulajat oluliselt, mille tulemusena olen tänini elus.
Hinge ülesanne on tagada su elukestvus ning leian, et sündmusesse sekkus minu hing, kes avas „ukse” teise dimensiooni. Juba kohtuprotsessil 14. jaanuaril 1986 esines mul puhas vaist ja hoiatas, et elu on ohus. Teisisõnu sinu tulevase elu olukorrad on ette teada. Väidan taaskord, et immateeria mõjutab mateeriat.
Mõne tunni pärast jõuame Semipalatinskisse. Meie paiknemis- ja elamiskoht on äärelinna tühja büroohoone teise korruse saal. Esimesel korrusel on argipäeviti avatud tsiviilisikute söökla. Kiiruga tarime voodid jms varustuse saali ning öörahu on varsti algamas. Pühapäev kulgeb elu-olu sättimisele ja logelemisele.
Mõne sõnaga Semipalatinskist (tänapäeval Semey). Semey sadam asub Irtõši jõe kaldal, mis suubub Lääne-Siberi tasandikele. Venelased rajasid selle kindlusena 1718. aastal. Sadam ja linn on oma nime saanud lähedal asuvate seitsmest saalist koosneva budistliku kloostri varemete järgi, mistõttu kutsutakse Semipalatinskiks või Semey’ks. Tegemist on ka raudtee- ja jõetransporti pakkuva kaubandusliku keskusega. Semey’sse on rajatud toiduaine- ja metallitööstus, väikesed villatöötlemisüksused jms, mille tooteid veetakse sadama vahendusel Venemaale, Kõrgõzstani, Hiinasse ja Euroopasse. 1986-1987 viibin linnas mitmeid kordi ja tollel ajal on äärelinna elamurajoonid sisuliselt nn kõdupiirkonnad, kus on mudateed ja tänavavalgustus puudub.
Esmaspäeva hommikul 2. novembril koguneme maja ette, kuhu varsti saabuvad tsiviilisikutest töödejuhatajad. Koroljov moodustab sõduritest rühmad ja iga rühm määratakse erineva objektijuhi alluvusse. Niimoodi igal hommikul. Ehitusobjekte on üle linna või äärealadel palju ja võib öelda, et töökäsi jääb puudu. Põhiosas aitame tsiviilidest ehitajaid ehk oleme abitöölised. Ilm on järsult jahenenud, on ainult mõni kraad sooja ja tõuseb mõõdukas tuul.
Esmaspäevast reedeni olen kahel erineval ehitusobjektil linnast eemal ja minu rühma kuulub 2 kasahhi grupeeringu liiget, aga neil ei ole aega minule tähelepanu pöörata, vaid passivad soojakus. Olen väga rahul, sest arvan, et demobiliseeruv kasahh võib olla eriti agressiivne ja rusikaid tagasi ei hoia – tal ei ole midagi kaotada, varsti läheb niikuinii koju. Pärast tööd ja õhtusööki väldin igal võimalusel grupeeringuga kokkupuudet ning põhiliselt veedan aega väljas viibides. Kui on öörahu, siis hiilin salamisi majja tagasi ning voodisse.
Laupäeval pärast lõunasööki annab Koroljov minule ja Arvile korralduse minna ühe venelasega kaasa. Viks, äärmiselt viisakas ja sõbralik umbes 30 aastane mees. Istume tema heledat värvi autosse VAZ-2106 ja kihutame linnast välja suvilate piirkonda. On näha, et meesterahvas on väga heal majanduslikul järjel. Ainuüksi automark kõneleb sellest. Ta on kaptenile maksnud ja meie oleme tema teenistuses. Ülesandeks labidatega ja raudkangiga tema uhke suvila juurde rajatava abihoone vundamendiaugu kaevamine. Pinnas on tihke, savine ja kõva. Kahe sõduri maksumus on tõenäoliselt odavam kui tellida traktor. Meil ei ole selle vastu midagi. Me ei karda ükspuha kui rasket tööd ning on tähelepanuväärne, et kahe aasta jooksul saame esimest korda koos töötada. Peaasi, et laagrist eemal olla ja vältida kasahhide terrorit. Pühapäeval pärast lõunasööki oleme taas tema hoole all.
Algava nädala esmaspäeval 9-nda novembri hommikul on tuttav noorhärra taas kohal ja viib meid suvilasse. Sellel korral jääme omapäi, sest tema peab riigitööle minema. Töö on raske, aga majas võime puhata-soojendada ja lõuna ajal valmis pandud rikkalikku sööki mekkida. Suitsuvorsti saime viimati Eestis süüa! Elus esimest korda näen, et keskküttetorustik ja radiaatorid on paksust kuumuskindlast rohekast läbipaistvast klaasist! Radikad on tulikuumad ja pakun, et veetemperatuur võib olla +85 kuni +90 °C!
Teisipäeval toimub kõik tuttava skeemi alusel ja jätkame augu kaevamist. Õhutemperatuur on kerges miinuses, pinnas külmumas ning töö produktiivsus madal. Õhtul suvila omanik tänab meid suurepärase tööpanuse eest ja avaldab kahetsust, et samamoodi enam jätkata ei saa… Usutavasti on Koroljovil teised plaanid… Neli päeva viibida rahus ja vaikuses oli nauding! Midagi enamat ei oskakski tahta!
Kolmapäeval määratakse mind 4 sõdurist koosnevasse rühma ja grupeeringute liikmeid pundis ei ole. Töötame meie elamiskohast ligikaudu 500 meetri kaugusel. Õhkkond on töine ja nautleme kui keegi sulle ajudele ei käi. Koristame väljas prahti ja kogume kokku pilla-palla jäänud ehitusmaterjale. Väljas on kaks kuni kolm kraadi külma, tuulekiirus 4-6 m/s ja esimesed lumeräitsakad on pärale jõudnud. Peame vapralt vastu. Piirkond on tikitud täis erinevaid tööstushooneid, soojakuid, poolikuid ehitusi, liivahunnikuid, ehitusplokkide kuhilaid jms. Kergesti võid ära eksida, sest puudub teedevõrk ja tänavavalgustus. Tegemist on väga suure ja kõleda labürindilaadse ehitustandriga.
Neljapäeval töötan samas kohas, kuid seekord oleme kolmekesi. Tund-tunnilt läheb külmemaks, lumesadu tiheneb ja tuul tõuseb. Kella kolmeks lõppeb töö otsa, sest maapind on juba valge. Õhutemperatuur on langenud -11 kuni -13 kraadini, tuulekiirus on kuni 15 m/s. Tuiskab päris talviselt! Töödejuhataja peaks tulema kella viieks ja jääme õue soojaku juurde ootama. 15-20 minutit lõdisemist ning kaaslased lähevad sooja. Jään välja. Tuul ulub läbilõikavalt, kuid soovin omaette olla, mõelda kodule Eestis… Need mõtted on igapäevased… Kella nelja paiku on niivõrd külm, et vastu enam ei pea ning kobin samuti varju alla. Soojakus on lisaks meile veel kolm tsiviili, kellest üks on siilisoenguga platnoi… Näkku on kirjutatud, et kriminaal, retsidivist ja autoriteet…
Reedel oleme kahekesi samas kohas. Külma on -13 kuni -15 °C, tuulekiirus 15-17 m/s, tuiskab ja nähtavus aegapidi halveneb. Töödejuhataja annab käsu, et piirkond peab olema pahnast ja ehitusmaterjalide jääkidest puhas! Selleks peaksime kuni põlvekõrguse lume väikeste maakaevamise labidatega eemaldama, et tuvastada, kus võiks risu olla. Seejärel maasse kinnikülmunud jäätmed lahti kangutama ja hunnikusse viskama.
15-20 minutit töötame ja proovime täita etteantud juhiseid, kuid sellisest kilplaslikkusest ma aru ei saa! Tüdinenult viskan labida lumehange ja kõvasti vene keeles vannun! Ma ei ole nõus olema idioot ja täitma absurdseid korraldusi! Ma ei soovi ära külmuda ja lähme soojakusse puhkemaie! Aitab! Me oleme ka inimesed! Siilisoenguga platnoi on jälle kohal…
Ennem kella kahteteist tuleb brigadir ja kutsub meid õue. Sõimab ropult näod täis ja kamandab tööd jätkama. Püüan talle rahulikult selgitada, et meil ei ole lumelabidaid, koristatud lumi tuiskab kiiresti tagasi, ei ole raudkange, et kinnikülmunud sodi lahti taguda jne. Vihane seltsimees ei saa kohe kuidagi aru, et etteantud ülesannete maht ja raskusaste on jõukohane ainult linttraktorile ning mitte meile! Karjub ja karjub ning lõpuks viskab mul üle ning ütlen, et mina enam tööd ei tee! Täimuna proovib meid veel tööle sundida, kuid lõugamine on ta energianatukest oluliselt kärpinud ning võtab tagataskust trumbi välja, et kaebab kapten Koroljovile ära… No mis seal ikka, aga lollustega me tegelema ei hakka! Sajatuste saatel laseb meid viimaks minema.
Esmaspäeval 16. novembri hommikul määratakse mind ühe teise sõduriga 700-800 meetri kaugusel asuvale ehitusobjektile abitöölisteks. Anname müüriladujatele labidaga segu ja telliskive ette. Töötame õues ja käsil on seina ladumine. Viis kraadi külma ennem lõunat ja õhtupoolikul kuni kaheksa, tuulevaikne. Ehitajad on normaalsed ja oleme nendega võrdväärsed. Mõistlikul ajal soojakus puhkepausid, küttekeha ees soojendamine ning kuum tee.
Teisipäevalal sama rida, kuid töötamine on keeruline ning segu külmub kiiresti ära. Õhutemperatuur on ennem lõunat umbes -13 °C ja pärast -20 °C, mõõdukas tuul. Kaua ei suuda väljas olla ja peab sageli soojendama. Pärast tööpäeva mul ei ole huvi õues konutada või laagrisse minna ja sean sammud soojaku poole, kus eelmisel nädalal kahel korral kurjakuulutavat eraisikust platnoid kohtasin. Õhtusöögini on ligi kaks tundi aega ning oleks tervislik kuskil soojas olla.
Koputan ja astun soojakusse. Ta on umbes 192-195 cm pikk, 140-145 kilone (mitte rasvunud), eriti laiaõlgne ja suure rinnakorviga, muljetavaldavalt heas füüsilises vormis, jämedakondiline, rusikad on nagu labidad, lihaseline kael on sama lai nagu pea. Ühesõnaga väga turske hiiglane! Ta põrnitseb mind altkulmu ja ainuüksi silmavaade mõjub raskepäraselt. Samal ajal silmad on hingepeegel ning on hoomata mõõtmatut sügavust, elukogemust ja kindlasti mitte rumalust. Suure lömmis ninaga näos on paar armistunud lõikehaava ning parkunud, kare ja sooniline näonahk sarnaneb tema jalas olevatele kirsasaabaste nahale. Seljas on pruuni värvi tööriided ja puhvaika. Istub klassikalise bursuika ahju ees ja soojendab ennast.
Vaatan talle paluvalt otsa ja ütlen: „Väljas on külm. Kas ma võin siin natukene soojendada?” Olen valmis vihaseks käratuseks, et viskab mu välja. Suurmees vastab neutraalsel väga madalal bassihäälsel toonil: „Võib.” Elus esimest korda kuulen sedavõrd sügavat kõuekõminalaadset häält. Istun pingile ja olen natuke imestunud, et ta mulle loa andis. Eeldatavasti on ka tema hämmastunud, et tullakse üksildase hundi juurde ulualust paluma.
Nii me istumegi ja praktiliselt üldse ei räägi. Mina ei taha teda tülitada ja tema jällegi mõistab mind, et soovin rahu. Mul on tegelikult väga hea meel, et olenemata karmist välimusest, on ta ikkagi inimene, vähemasti minu jaoks. Kui poole seitsme paiku hakkan minema, on mu hinges teda toetav kuvand tekkinud ja tänan siiralt ning südamlikult osutatud lahkuse eest. Minu vahetu olemus loksutab teda nähtavalt ja jätame hüvasti.
Kolmapäeval saadetakse mind samale tööobjektile kui eile, kuid seekord üksi. Pean asjaolu suureks luksuseks ning privileegiks. Juhtub harva, et sõdur lubatakse üksi tsiviilidega toimetama. Sisuliselt oled eraisik! Proovime müüri laduda, kuid ei õnnestu – segu kristalliseerub ja külmub suhteliselt momentaalselt. Õhutemperatuur on ennem lõunat umbes -25 °C ja pärast lõunat juba -30 °C, tuiskab. Tööpäev möödub soojakus. Neljapäev ja reede läheb natukene soojemaks, kuid tööjõudlus on madal.
Neljapäeval pärast tööd istume soojakus, joome teed ja lobiseme. Ennem kella kuut lahkume ja tean kuhu võti pannakse. Kümmekonna minuti pärast hiilin soojakusse tagasi ning panen kütte sisse. Plaanin mõni tund iseendaga olla ja öörahuks sõdurite magamiskohta tagasi minna. Lülitan valgustnäitava kollaka hõõglambi välja. Viskan kitsale puupingile selili, jalad on tasakaalu hoidmiseks ja toeks põrandal ning mõtisklen… Avan hetkeks silmad… Ma jäin magama… Unesegaselt tuigun ukse juurde, et vaadata välja ning püüda ära arvata palju kell on… Kella mul ju ei ole… Õues läheb vaikselt valgemaks!
Unisus kaob loetud sekunditega! Enda arust mul ei olnud kavatsust uinuda ja ühes asendis magada järgemööda üle 13 tunni! Nüüd pean kiiresti tegutsema! Töölistele ei tohi jääda vahele, muidu tuleb pahandus. Lülitan elektrikütte välja, uks lukku, võti peidukohta ja ummisjalu torman baasi poole. Sihtkohast umbes paarisaja meetri kauguselt kuulen, kuidas kõvahäälne Koroljov annab käskluseid. Mõtlen, et jama on majas… ja mida põhjenduseks toon, kus ma öösel olin…
Hiilin vargsi ligi ja selgub, et on täielik korralagedus. Maja ees sõdureid peaaegu ei ole, mistõttu kapten lõugab. Määrustiku järgi peaks olema kell 6:00 äratus, 7:00 hommikusöök ja 8:00 rivistus. Praegu hakkab kell lähenema poole üheksale! Hingan kergendatult, et pääsesin. Koroljov saadab mind ka seekord objektile, kus äsja öö veetsin!
Pärast tööpäeva lähen spartalikule vägilasele taas külla. Tervitame ja kätleme, justkui ta oleks oodanud mind. Tema neutraalne olek on asendunud ettevaatliku sõbralikkuse ja oskamatult varjatud poolehoiu vastu. Tema nimi on Ivan! Vahetevahel lobiseme ja kombime teemasid. Ta pakub kuuma teed ja kõneleb, et on siin ehitusel valvur. Mina jällegi räägin lühidalt, et olen komandeeringus ja varsti koju minemas. Meie vahel on tärkamas vaimne side! Aeg möödub kiirelt ja pean varsti ära minema. Küsin, kas võin laupäeval ka tulla ja vastus on positiivne.
Kokkulepitult järgmisel päeval pärast kella kümmet hommikul olen uuesti kohal. Jällenägemisrõõm on vastastikune ja esimest korda näen, kuidas ta naeratab! Palub mul ahju ette istuda, et saaksin end korralikult soojendada. Umbes kümne minuti pärast joome kuuma teed ja ta hakkab rääkima… Usutavasti olen üks väheseid, kellele ta end mõnevõrra avab ning on aru saada, et soovib lahti rääkimist.
Kirjeldab, et on varasest noorusest alates viibinud põhiliselt ainult vanglates ja kolooniates. Vabadust on maitsnud vähe. Ta on istunud erinevates kõige rangemates kinnipidamiskohtades üle avara Nõukogude Liidu. Tema registrisse kuuluvad eriti rasked kuriteod. Mõtteliselt asetan end tema kingadesse ja inimese mõistmine on ääretult lihtne. Ta on hingelt üksik ning mina olen tema silmis tänulik ja sõbralik kuulaja. Oleme täielikud vastandid, kuid me sobitume üksteisega hästi, st ka vastandid tõmbuvad!
Minu rahulikkus mõjub talle hästi. Küsin kui vana ta on? Vastab, et võib mulle isa eest olla… Ta on 50 aastane ja isalikkust tõepoolest tajun kogu aeg. Selgitab, et ta kavatseb oma elu muuta ning kriminaalse minevikuga lõpparve teha ja pensionile minna.
Nüüd on minu kord talle pajatada ja väga üldiselt räägin, et kasahhi grupeering terroriseerib tervet roodu jms. Ivan ägestub ja pakub, et lähme laagrisse ja lööb ükshaaval piludel mollid sassi! Seejuures püüab mind mitu korda veenda. Rahustan ta ikkagi maha, kuid tunne on oivaline. Selline jõmm suudaks mind kindlapeale igaühe eest vajadusel kaitsta. Tajun, et meie vahel on sealhulgas teatav vendluse komponent tekkinud.
Ennem lõunasööki hakkan minema ja mitu korda ütleb, et kui keegi mind kiusab, siis tulgu talle ütlema, ta kaitseb mind! Tänan teda ja lähen.
Esmaspäeva hommikul 23-ndal novembril määratakse mind üksi linna segusõlme tööle. Küsin kaptenilt, kas võin Arvi ka kaasa võtta? Ohvitser pikalt ei mõtle ja annab loa. Teist korda kahe aasta jooksul kui saan kaasmaalasega koos töötada ja kõik on juhtunud viimastel nädalatel! Sõidame töödejuhataja autoga 6-7 km kaugusel asuvasse Semipalatinski suurimasse segusõlme, kus toodetakse betooni. Kompleks on üüratult suur ja liigendatud. Nähtavasti on tegemist osaga suuremast tehasest, mis toodab sealhulgas betoonpaneele ja -konstruktsioone. Oletan, et territooriumi suurus on vähemalt 20-30 hektarit.
Ülemus on ääretult sõbralik ja inimlik. Peame killustikku vedavate kiirete konveierlintide kõrval olema ja jälgima, et lindid töötaksid normaalselt. Kui tekib mingi probleem, siis lülitame lindi seisma ja likvideerime killustikust tekkiva ummistuse võimalikult kiiresti. Kui lindilt kive maha pudiseb, viskame labidaga tagasi. Töö on lihtne, kuid vastutusrikas. Müra on väga suur! Meist sõltub, kas linn saab betooni valmistada või mitte! Konveierlindid on pikad ja meie vastutusala on mitusada meetrit pikk.
Oluline on märkida, et nädala jooksul, mil seal oleme, peame lindid lülitama välja ainult paaril korral. Ummistusi on väga harva. Pealik käib üksnes kahel korral vaatamas ja kogu aeg kiidab, et oleme tublid. Peale tema me mitte ühtegi inimest ei näe! Mulle jääb arusaamatuks, miks tavalistele sõduritele on usaldatud selline vastutav positsioon ja peaaegu tööd tegema ei pea?
Kolmapäeval 25-ndal novembril on väljas külma -44 °C. Enamik või kõik sõdurid jäävad baasi, meie hiilime ära. Betooni tootmine ei seisku ka sellise käreda pakasega. Oleme Arviga väga rahul, et Koroljov on meid teistest sõduritest, iseäranis kasahhi grupeeringust eraldanud. Mitte keegi ei tea, kus me töötame. Oleme märkamatud ja varjame kui lähme tööle linnaliini bussiga või tuleme bussiga. Täielik konspiratsioon! Küll see „tsiviilelu” maitseb hästi!
Neljapäeval pärast tööd lähen Ivanile külla ja oleme kui vanad sõbrad. Meil on, millest rääkida! Vastastikune õlatunnetus!
Reedel 27-ndal novembril pärast tööd lähen Koroljovi juurde ja pakun talle 100 rubla, et ta laseks mind koju. Kapten ei ole nõus ja ütleb, et armeenia sõdurid just andsid talle raha ja rahapuudust ei ole. Ta on natukene kelmikas ning mul on heameel, et ei saanud sõimata.
Esmaspäeval 30-nda novembri hommikul pärast töökäskude jagamist kutsub punase näoga pohmellis kapten mind teisel korrusel asuvasse putkasse enda juurde ja küsib: „Sa tahtsid anda mulle raha, et ma sind koju lubaksin?”
Mina: „Jah! Kui te soovite ma annan teile raha?”
Kapten: „Anna kahekümneviiekas ja ma lasen su koju!” ja noolib keelega oma kitsaid huuli.
Mina: „Ma võin anda ka 100 rubla?”
Kapten raputab pead: „Ei, anna 25.”
Mina: „ Ma kohe toon! Kohe, paari minuti pärast!” Olen rõõmus ja juubeldan! Kapten naeratab isalikult. Torman ukse taha ja sealsamas lükkan püksid rebadele. Pükste värvli vahele olen peitnud raha.
Annan ohvitserile palutud summa.
Kapten: „Tahad sa kaasmaalase ka kaasa võtta?”
Mina: “Jah!” ja torman välja Arvit otsima ning rõõmusõnumit teatama!
Kihutan putkasse tagasi ja samal ajal on Koroljov lõpetamas kirja kirjutamist, mis on ametlik dokument, mille esitan väeossa ning saame sõjaväepileti kätte. Sõjaväepilet on isikut tõendav dokument, kus on kirjas andmed, et oled ametlikult demobiliseeritud.
Kapten: „Ole ettevaatlik. Sa tead ju?”
Ma ei saa kohe aru, mida ta ettevaatlikkuse all silmas peab ja mõne sekundiga viin otsad kokku: „Jah, tean…”
Kapten: „Ohtlik on. Hoia ennast!”
Tänan kaptenit. Võtan valveseisaku ja viskan kulpi: „Lubate minna?”
Kapten: „Mine!” ja naeratab vaevumärgatavalt. Temas avaldub peidus olnud inimlikkus, hoolivus ja isalikkus.
Tean, et ta on joodik ja armeenlaste poolt antud raha jõi nädalavahetusel maha. Ka minu 25 rubla kallab kõrist alla. Olen rabatud tema mõningasest empaatiast ja et ta mind hoiatas!
Jällegi mul ei ole aega teema üle juurelda ning tõttan Ivaniga hüvasti jätma. Vahetame mõne minuti jooksul südamlikud laused. Hüvastijätt läheb mõlemaile väga korda ja jätab sooja kustumatu jälje sügavale hinge! Ruttame Arviga bussijaama, et jõuda kella üheteistkümnesele bussile, et nelja tunni pärast Lesnoe väeosas tagasi olla. Pilet maksab 1 rubla 74 kopikat. Tähtsa päeva puhul luban üle pika aja vaheldust ja ostan meile teekonnale kaasa kaks väikest suhkruga sarvesaiakest maksumusega 22 kopikat kokku!
Vahemärkus. Kapten Koroljovi öeldud hoiatav lause on tähtis ja alles sellest hetkest mõtlesin teadlikult, et pean ennast hoidma. Kõik eelnev kõrge ettevaatlikkus põhines puhtale intuitsioonile ehk hinge poolt edastatud infole, et käituksin võimalikult alalhoidlikult ja kahtlustavalt. Täna arvan, Koroljovil oli vähemalt 1,5 aasta jooksul suhteliselt hea info, et minu elu on ohus. Ma ei pea võimatuks, et lisaks sõjaväe või miilitsa varjatud kanalitele, sai regulaarset teavet ka kasahhi grupeeringu liikmelt… Informaator oli pundist ainuke tavaline ja normaalne poiss, kes suhtus minusse suhteliselt sõbralikult.
Ohvitser nähtavasti oli teadlik, et kõrilõikajad tulid Semipalatinskisse mind likvideerima ning võimalusel määras mind teistest sõduritest eraldi tsiviilisikutega töötama. Sealhulgas töötamine segusõlmes oli vormiline, kuid tegelikkuses ta peitis mind (meid) kurjategijate eest ära. Ta ei saanud lubada, et üks tema sõduritest lihtlabaselt maha lüüakse, mis oleks halb plekk tema sõjaväelisele karjäärile. Kui oletused peavad paika, siis võib-olla nood samad neli timukat, kes mind katuselt alla soovisid visata, tulid ka linna “jahile”. Minu asukohainfot jagasid loomulikult meie roodu kasahhi grupeeringu juhid.
Pärast kella kolme jõuame Lesnoesse ja lähme kohe staapi. Meid võtab vastu lühikest kasvu heledate juuste ja siniste silmadega staabiülem kapten Tšaikin (38-42 a). Loeb Koroljovi koostatud dokumendi läbi ja annab vastu paberi, et ennem kui meid reservi arvatakse peame täitma teatud tingimused:
Arviga otsustame, et homme, teisipäeval esimesel detsembril hakkame tegutsema.
Uus päev on alanud ja Tšaikin kutsub mind hommikul staapi ning räägib mõistujuttu. Kurdab, et kui ta öösel magas, siis keegi hiilis tema koju ja varastas Jaapani päritolu elektroonilise äratuskella ära. Küsib, et äkki ma tean, kes pihta pani? Olen üllatunud ja kostan, et kust mina peaksin teadma ja avaldan kahetsust, et selline lugu sai toimuda ning küllap kaabakas üles leitakse. Kapten vastu, et kell maksis 50 rubla, mis on suur raha… äkki mina olen varas? Ma ei lasku temaga pikka vestlusse ja kiirustan välja. Ma ei saa ohvitseri segasest jutust eriti aru ja mille kuradi pärast peaksin mina teadma, kes varas on? Mul ei ole aega, et detektiivi mängida ning sõdurite hulgast pikanäpumees üles otsida!
12.01.1986. Väeosa tagala asetäitja, major. Fotograaf: Lesnoe kohalik elanik.
Meile esitatud 3-punktiline tingimuste tabel on jaburdus! Kuidas me saame tagastada voodi ja magamistarbed kui kõik jäi linna? Miks üldse peab sõdur nende küsimustega tegelema? Kui tahame koju saada, siis valikut ei ole! Meie roodus voodeid on ja anname lattu üle. Allkirja paneb teine mees pataljonis, kelleks on „väeosa tagala asetäitja”. Auastmelt major (57-58 a), kuid nime enam ei mäleta.
Keerukuselt järgmine teema on magamisasjad. Tõsine ettevõtmine! Madratsite peal me öösel magasime, need on olemas. Minul on ka tekk, aga Arvil ei ole. Minul on puudu padi ja linad… Õhtuks kraabime kraami kokku ja mõned asjad leiame katlamajast ning segusõlmest. Anname nodi järgmise päeva kolmapäeva hommikul roodu kaptjoršikule (каптерщик tuleneb vene keelest каптёрка, mis tähendab kasarmu ladu-kamorkat) ehk laohoidjale üle, kelleks on kasahhi grupeeringu liige. Üllatusena on ta ülisõbralik, mis on tema puhul äärmiselt tavatu. Ta on grupeeringu liikmetest väeosas üksi, mistõttu tal puudub võim ja tüli ei kisu. Kõik on üle antud ja allkirja paneb dokumendile ilusasti.
Peame toimetama võimalikult kiiresti, sest teave eestlaste saabumisest ja peatsest demobiliseerumisest on asulas ilmselt „oluliste” inimesteni jõudnud ning kardame, et bandiidid võivad varsti meid üles leida.
Nimekirja kolmanda punkti täitmine on kõige keerulisem. Telogreika ja vatipüksid on meilt ammu ära võetud ja kus neid leida, mitte ei oska öelda. Hea koht kontrollimiseks on sigala ning katlamaja. Viimasest leiame määrdunud ja ribadeks kantud vatipüksid ja kahed telogreikad. Seega minul on puudu veel vatipüksid. Lepime kokku, et veel õhtul läheb Arvi majori koju jutule ning annab teada, et soovime asjad üle anda. Mina kardan oma elu pärast ja jään väeossa.
Neljapäeva hommikul kella poole kümne paiku on major kohal ja Arvi annab oma riided üle ning saab dokumendile allkirja. Püüan ohvitserile selgitada, et puuduolevaid vatipükse ma ei leia, äkki paneb allkirja ära… Püüan seltsimeest mitu minutit veenda, kuid ta on kindlameelne! Olen kerges ahastuses ja asume Arviga otsima, meil jääb aega üha vähemaks…
Ligi tunnike mööda pataljoni nurgataguseid kolatud ja viimaks äranäritud vatipükste ribad on kasvuhoone juures maasse külmunult leitud. Kõik ei olegi nii lihtne, kuid sikutades ning jõudu kasutates saan riidekärina saatel jupid kätte. Ohvitser toimetab veel laos ja annan kaltsupambu üle. Igale riideesemele viskab pilgu peale ja pükste jäänuste kohta ei ütle midagi ega kulmu ei kergita. Küsin, kas paksu vatijope ja kindad, mis seljas on, võin hiljem üle anda? Vastus on eitav, kuid valik on minu kui allkirja soovin… Kehasooja puhvaika ja kindad annan ära ning kõik takistused kojuminekuks on ületatud! Täname majorit ning suundume otsemaid staapi!
Kapten Tšaikin alustab taas udujutuga, et ennem ta sõjaväepileteid meile ei anna kui otsime varastatud äratuskella üles või maksame kinni… 50 rubla… Astun kapteniga läbirääkimistesse, et mul on ainult kojusõiduraha ja mitte midagi üle ei jää… Ta on väga kannatlik kui ka jäärapäine ning järgi üldse ei anna. Loobume. Arvame, et tal on paha tuju ja homme hommikul proovime uuesti, järsku näkkab…
1986. aasta hilissuvel leidsin ühe endistest kriminaalidest perekonna, kelle kodus hoian oma sõjaväe paraadvormi. Maja asub väeosast kilomeetri kaugusel üsna Lesnoe asula lõpus. Võtan riski ja vähekasutatavaid teid pidi jõuan kaarega majani. Keegi turja ei karanud ja pussitama ei kippunud, mistõttu leian, et mul on vedanud. Uksed on lahti ja kedagi kodus ei ole. Vahetan tööriided kärmelt mundri vastu ning lahkun kohe. Mul on kahju, et ei saa pererahvaga hüvasti jätta, kuid juhindun Koroljovi sõnadest, et olukord on ohtlik. Kõnnin ligi 1,8 kilomeetrit ja jõuan suurema teeni ning ootan autot, et hääletada ning sõita Semiyarka asulasse, kus on üks asi vaja jutti ajada…
Reede hommik kell 8:00, 3. detsember. Mina olen paraadmundris ja Arvi on erariietes. Lähme taas kapteni jutule ja ümmargune halvamaitseline jutt algab otsast peale. Tšaikin on heas meeleolus, puhanud näoilmega, ilusasti kammitud ning kirsad läikima löönud. Väliselt viks ja aus ohvitser! Enesekindel naeratus suul on ta varsti otsekohene. Kui me talle 50 rubla ei maksa, siis sõjaväepiletitele ta oma pootshaaki ei pane ja meid koju ei lase! Võta või jäta!
Valik on meil olemas, altkäemaksu me ei maksa ja koju peame saama! Amüseerida me ei kavatse ja lõpetame kauplemise! Väeosa tagala asetäitjaga on meil suurepärased suhted olnud kaks aastat. Ta peab eestlastest lugu. Arvi läheb jällegi ohvitseri juurde koju ja kaebab loo ära. Peame jõudma kella kümnesele bussile ja õnneks on major ennem üheksat staabis… Ja sõimab kaptenit vängete sõnadega kuni 12 minutit…
Major tuleb staabist välja ja küsime, kas Tšaikin loa annab? Ohvitser väsinult vastab, et annab ja võime tema juurde minna. Täname ja olemegi kapteni juures. Jupats on erakordselt rahulik ja ütleb, et tuleksime varsti tagasi, sõjaväepiletite vormistamisega läheb natukene aega.
Ta jooksutab meid kättemaksuks neli korda! Loomulikult hommikusele bussile me ei jõua! Kutsub meid staapi kella kolmeks ja 15 minutit ajab mõttetut iba. Täpselt kell 15:15 annab sõjaväepiletid kätte ja ütleb:”…Et ma teid väeosas enam ei näeks, muidu…” Kell 15:15 väljus teine ja viimane buss Semipalatinskisse… Ilmselgelt ohvitser arvestas sellega… On reede pärastlõuna ja väljavaated Lesnoest tervena minema saada tekitab hirmu…
Kiirkõnnakuga jõuame väeosa kontrollpunkti, noorsõdur annab au ja olemegi värava taga. Esimene suur pääsemine ja osa koormast on õlgadelt kadunud! Kogu vastutus on nüüd meil, kuidas ja kui kiiresti suudame märkamatult linna jõuda? Õigemini oleks öelda, kas õnnestub kasahhidest kättemaksuhimulisi roimareid vältida? On väga tõenäoline, et meid jälitatakse ja üritatakse kätte saada!
Paar kraadi külma ja tuulevaikne. Siinkandis on sadanud vähem lund kui linnas. Pool kilomeetrit kiirmarssi ja saabume külmunud mudasegusele magistraalile. Ümberringi on tühi stepp ning varsti hakkab hämarduma. Isegi argipäeviti liigub siin väga vähe masinaid, rääkimata reede pärastlõunast, mil enamikel siinkandi inimestest on nina juba tahmane… Kõhe on olla ja võib liialdamata öelda, et surmahirm on naha vahel. Jõuame oodata vaid viis minutit kui näeme kallurit ZIL-MMZ-555. Käsi püsti ja veokas õnneks peatub. Linnani ta ei sõida, aga Buraš asulani küll, mis juhi sõnul asub 60 kilomeetri kaugusel. Kahekesi ta meid peale ei võta, kuid paarimehe kallur on on ka juba sabas ja asume teele. Teine suur pääsemine ning koorem õlgadelt on järjekordselt vähenenud!
Vahemärkus. Sõna Buraš kasutavad venelased ja tuleneb kasahhikeelsest asula nimetusest Karabas, mille venekeelseks vasteks on ka sõna Semyonovka. Google Mapsilt mõõtes on Lesnoe ja Buraši vahemaa napilt üle 50 kilomeetri. Tollel ajal olid asulate ja linnade vahelised kaugused teeviitadele märgitult suuremad kui mõõta tänapäevaselt digitaalselt kaardilt. Millest tingitult esineb kuni 18% erinevus, ma öelda ei oska.
Umbes 20 minutit loksumist ja meile sõidab vastu Ikarus. Bussi esimeses pingis istub kapten Koroljov ja buss on meie roodu sõdureid pilgeni täis. Komandeering Semipalatinskis on lõppenud ja suur segadus on väeosas algamas. Ohkan, hinges on väike vabanemistunne…
Buraš on oluline liiklussõlm. Seal algab asfalt ja linnani on üle 110 kilomeetri. Meid viiakse otse bussijaama. Kell on peaaegu pool viis ning pimeneb. Arvi ostab piletid (kokku 2 rubla ja 40 kopikat) ja buss linna väljub 45 minuti pärast. Väeosas kogetud mitmepäevane peedistamine, surmahirm ja suur koduigatsus on väga vastuoluline kokteil, mis mõjub kurnavalt ning oleme rampväsinud.
Linna jõuame seitse läbi ja võtan Irtõši jõe kaldal asuvasse tolleaegsesse luksushotelli kahe voodiga toa. Süsteem on selline, et sõjaväelased saavad alati toa, mis tähendab, et teatud osa kambreid hoitakse reservis. Hind on samuti oluliselt odavam kui tsiviilidele. Maksumus on kahepeale siiski neli rubla kopikatega, mida pean kalliks. Mina maksan, sest Arvil on näpud põhjas.
Viskame voodisse pikali ja naerame pidurdamatult nagu väikesed lapsed! Järjekordne pääsemine, vabanemine ning taas on kergem olla! Üle kahe aasta me ei ole nii soojas toas ja mugavates voodites veel põõnanud! Täielik kuninglikkus ja šikk olemine! Nüüd on aeg dušši alla minna! Viimasest pesemisest on 2-3 kuud möödas! Viimati sai kuuma duši all käidud 1985 aastal kodus olles! Täielik mõnu ja paneb vere hästi liikuma! Sõjaväes dušši kui sellist ei olnudki, dušiks nimetati kraani, millest tuli külm või leige vesi. Pesta sai ebaregulaarselt. Vahel kord nädalas või kord kuus või harvem ja suvel Irtõši jões või põldude niisutuskanalites.
Üritame telekat vaadata ning lobiseda, kuid pidupäev on hinges ja soojus kontides (talviti ei olnud kasarmus kunagi soe, +1 kuni +11 °C, sõltuvalt ilmast ja reformvoodi asukohast) ning silm vajub looja. Varsti jäämegi tukkuma. Magame järjest kuni kella poole üheksani hommikul.
29.09.2013. Nõukogude ohvitseride majajäetud elumaja toa interjöör 90-ndate algusest Kalavälja teel Aegna saarel. Fotograaf: Henry Küla
Laupäeva hommikul kiirustame lennujaama, kuid kesklinnas põrkame kokku meie väeosa ülbe lipnikuga, kes on väga uuriv, kahtlustav ja urgitseb, kas me lähme koju, kuidas, millal jms. Küsimustele vastamisest põikleme valdavalt kõrvale, mis suurendab tema uudishimu ja soovib pikemalt jutustada, aga paari minutiga lõpetame arupärimise. Oleme ülitundlikud ja paranoilised ning omakeskis siuname, et viimasel hetkel pidi ikka keegi meid nägema… Loodame, et ta ei ole kurjategijate jooksupoiss, ei tõmba kellelegi traati ning ei saada mõrtsukaid meie jälgedele.
Unisesse ja väikesesse lennujaama jõuame kella 10:10 paiku. Ema poolt saadetud 200 rublast ja varasemast taskurahast ca 13 rubla kopikatega on järgi umbes 172 rubla kopikatega. Mul ei ole vähimatki teavet kui palju piletid maksavad, kas pileteid on, kas täna üldse lend toimub? Kassas selgub, et väljalend Moskvasse* on umbes poole nelja või poole viie paiku pärastlõunal ja kahe pileti maksumus kokku on umbes 144 rubla. Demobiliseeruvale sõjaväelasele rakendub soodushind ja kokku on ligikaudu 119 rubla.
*Vahemärkus. Ma ei mäleta, kas Semipalatinski ja Moskva ajavahe oli 1987 aasta detsembris 1 või 2 tundi. Tänapäeval on erinevus 3 tundi. Tallinnal ja Moskval ajavahet omavahel ei olnud.
Jääme lennujaama ootele, sest välja ei julge minna. Ootesaalis oleme valvsad ja tähelepanelikud ning jälgime, kas keegi võiks meie vastu ebatervet uudishimu üles näidata… Aeg liigub üliaeglaselt ja närvilisus ei taha kuidagi kaduda. Järgmine vabanemise tunne on kui oleme lennukis istet võtnud. Koorem õlgadelt on taaskord vähenenud!
Õhtul ennem kella kaheksat jõuame Moskvasse. Seega ajavahet arvestades on lennuajaks kulunud üle viie tunni. Infoletist selgub, et lennuk Tallinnasse väljub teisest lennujaamast kella 21:30 kuni 21:45 vahel. Aega on väga vähe ja on teadmata piletite hind ning kuidas teise lennujaama pääseme? Taksojuhtide kambad pakuvad häälekalt oma teenust ja hinnaks küsitakse sõltuvalt sohvrist 70-100 rubla. Mul on järgi ainult ca 53 rubla kopikatega. Nende sõnul ühistransporti siin ei ole, kuid hoolikalt otsides leiame bussi, mis väljub kümne minuti pärast. Pileti hind 10 rubla ja kahe peale kokku 20. Kallis küll, aga väga tahaks koju jõuda…
Bussi sõiduajaks on peaaegu tund, mille vältel püüan ära arvata, kas 33 rublast jagub raha piletite ostuks? Pärast kella üheksat jõuame kassade juurde ja järjekord on pikk! Õnneks avastame teate, et sõjaväelaseid teenindatakse väljaspool järjekorda… Meie jaoks on hoopiski teine kassa, kus inimesi ei ole! Vaatan tädile otsa ja häälevärinal küsin, kas pileteid on? Tema omakorda uurib mind põhjalikult ning selgub, et sõjaväelaste jaoks on piletid alati reserveeritud, st eraisikutele on piletid otsas! Koos hinnaalandusega on ühe pileti maksumuseks 11 rubla kopikatega… Mälus sorides 11 rubla ja 73-78 kopikat… Olen üllatunud, et nii madal hind! Järjekordne kergendusohe ja saamegi koju lennata! Taskusse jääb 9 rubla kopikatega!
Inimesed on kogunenud juba järjekorda ja ootavad lennukisse laskmist. Liitume seltskonnaga ja umbes 12-15 minuti pärast avatakse uks. Alles nüüd, mil Moskva-Tallinn lennukis istume, tajume lõplikku vabanemist ja kergust, piltlikult kaaluta olekut ja imepärast õnnetunnet! Varsti oleme kodus! Meeliülendav on salongis näha üksikuid eestlaseid ja harjumatu on kuulda, kuidas ka stjuardess puhtas eesti keeles räägib! Ennem Tallinna maandumist on uudse teenusena võimalik lennujaama takso tellida. Tellimuse maksumus 1 rubla 50 kopikat. Teen arvutuse ja ülevoolavate positiivsete emotsioonide ajel otsustan. Noh, mis seal ikka! Kui luksus, siis luksus!
Kella 23:30 paiku helistan lennujaamast emale ja teatan uudisest! 7-8 minuti pärast sahiseb läikiv musta värvi uut tüüpi Volga (GAZ-3102) ukse ette ja sõit võib alata! Oleme ainukesed, kes on takso tellinud. Lennujaam on vaikne ja inimestest peaaegu tühi. Palun eestlasest sohvril anda kanda ja nii me kiirust ületamegi! Paar minutit ennem südaööd jõuame maja ette. Sõidu maksumuseks kujuneb ligikaudu 4 rubla kopikatega. Sõjaväes olin õppinud iga kopikat näppude vahel kaua veeretama ja kulutusi hoolikalt planeerima… Annan 5 rubla ja tagasi ei küsi! Taskusse jääb umbes kolm rubla kopikatega! Kiire lõpuspurt vabadusse maksis peaaegu 200 rubla… Täpselt niipalju palusin emal mulle saata…
1982 (15 a) pühapäev. Ilmselt 14. november. Tegemist on vanusega, mil lapsena mängimine ei ole enam sobilik ja eakohane. Samal ajal mängulisus ning ajaveetmine on kõrgelt hinnatud. Ometi suudad vabalt ja pingutusteta ka täiskasvanulikult käituda.
Laupäeva õhtul sõber Arnega otsustame, et pühapäeva hommikul lähme linnapeale kolama ja eks paistab, mis juhtub. Ilmselgelt otsime seikluseid. Mõeldud tehtud. Elame mõlemad Laagris uhiuues sovhoosi (V. I. Lenini nimeline köögiviljakasvatuse näidissovhoos) poolt ehitatud 5-kordses paneelmajas. Tema elab vanematega teisel korrusel ja mina emaga neljandal korrusel kõrvuti asuvates trepikodades. Kiire ühendus linnaga on sõita elektrirongiga. Balti jaamas oled 23-25 minutiga.
Pärast üheksat umbes päiksetõusul jõuame Baltasse. Ilm on tuulevaikne. Päike paistab läbi õhukese pilvevine ja külma on umbes -1 °C. Tunne on natukene jahedavõitu, sest mõlemad oleme liiga õhukeselt riides. Ometi ilm on suurepärane ja kuidagi salapärane aura on. Tõuseme Patkuli trepist üles. Linnas on inimesi väga vähe ja kaunis ning romantiline vanalinn võimendab erilisuse tunnet.
Võiks öelda, et müstika! Vanalinnas patseerimine seda ongi! Mõlemad tajume ajalooliste hoonete ja aegade hõngu. Muudmoodi vist ei saakski! Jututeemad on samuti vastavalt laiahaardelised ja piiritud. Ütleksin, et väga huvitav on niisama kultuurselt jalutada ja lobiseda. Naudid ilmast, arhitektuurist ja kaaslasest saadavat positiivset energiat. Toimub energia andmine ja saamine. Tegelikult ei ole midagi erakorralist ja väga tore on.
Ligikaudu kella kümne paiku jõuame Kiek in de Kök juurde ja eriti pakub huvi ronida paekivist piirdele, mille kõrgus on umbes 1,3 meetrit. Siinjuures juhin tähelepanu, et tänapäeval on piire ehitatud kõrgemaks vististi ohutuse huvides.
Müürile ronime eelkõige seetõttu, et saada sooja. Loomulikult ka mängulisus, sest lööb välja poisikeselikkus ja adrenaliinivajadus! Nii kummaline kui see ei tundu! Mõõdukas närvikõdi on ealine iseärasus. Avanev vaade on muidugi lummav!
02.08.2022. Vaade Komandandi tee poolt. Fotograaf: Henry Küla
Fotost. Fotol kirjeldatud känd on tänapäeval olemas. Pildil märgitud ring tähistab paika, kus kohast sai ronida mööda puud kõrgemale. Samuti näitab kohta kuhu pidin selg ees tagasi hüppama.
Vastu müüritist kasvab suure läbimõõduga puu, mis on Komandandi tee poole mõnevõrra kaldus ja nüüd on paras aeg veel kõrgemale ronida. Tähendab, asume hetkel müüril ja ca 1,3 meetri kõrgusel maapinnast. Arne on esimene ja on väga osav. Ronib mööda puud nagu orav ja tagasi müürile samamoodi! Nüüd on minu kord. Üles saan ilusasti, kuid alla saamisega tekib probleem.
Suudan selg ees laskuda niipalju, et müüritiseni jääb 70-80 sentimeetrit. Veel allapoole liikumiseks peaksin kätega ümber puutüve hoidma, sest oksi ei ole. Paraku tüvi on kaunikesti jäme ja haare jääks väga nõrgaks, mis tähendab, et libiseksin-kukuksin müüritisele ning omakorda alla Rüütli tänava poole hoovimaja viilkatusele (Rüütli 28/30). Kukkumiskõrguseks oleks ca 5 meetrit ja hoovimaja katuselt tänavasillutisele omakorda ca 5 meetrit. Teine variant on hüpata puu otsast ca 3,2-3,5 meetri kõrguselt Komandandi tee poole otse maapinnale, mida isegi tõsiselt kaalun, kuid ikkagi loobun. Liiga kõrgelt külmunud murukamarale hüpata võiks tähendada valulikku liigesenihestust või halvimal juhul jalaluumurdu.
Tegelikult olen plindris ja alla mitte kuidagi ei saa! Katsetan ja mõtisklen kahe erineva meetodi vahel umbes 10 minutit kuniks teen otsuse, et ronin puul nii madalale kui võimalik ja pean selg ees (selg on mere ja Rüütli tänava poole) võimalikult täpselt müürile hüppama.
Asja keerulisus seisneb selles, et esmalt äratõukekoht puult on müürist kuni 80 sentimeetri kõrgusel ja müüri äärest lisaks 50 sentimeetri kaugusel. Puust eemale tõukamine on keeruline, sest oled väga ebastabiilses positsioonis, võid libiseda kui ka libastuda ja kukud ca 10 meetri kõrguselt müürilt alla. Samuti pead hüppama täpselt, sest müüritise laius on kuni 60 sentimeetrit ja väikseimgi eksitus lõppeks jällegi kõrge õhulennuga. Elus esimest korda hüppan selg ees ülevalt alla ja eemale…
Pikalt enam mõelda ei saa, sest lihased on väsimas. Hüppan ja maandun kenasti müüritisele, kuid tasakaal kipub kaduma… Olen kukkumas selg ees Rüütli tänava poole hoovimaja katusele… Tasakaalu hoidmiseks teen kahe käega intensiivseid ringjaid liigutusi tahapoole ja olen plaanimas astuda ühe sammu tagasi…
Esineb taas seaduspära ja füüsilise maailma ajale lisandub teine aeg, mis on aeglasem ning pärineb teispoolsusest. Täpsemalt, sa koged nii materiaalset kui immateriaalset maailma. Aken teispoolsusse avaneb hetkel kui tasakaalu säilitamiseks planeerin astuda sammu tagasi. Sündmusesse sekkub minu hing ja teatab, et ühe sammu võrra tagasi astumine ei ole mõistlik, sest võin alla kukkuda.
Seega:
⌘ Hing kujundab immateriaalses dimensioonis aja tekkimise ja liikumise kiiruse vastavalt oludele ning oma subjektiivsele soovile. ⌘
Esineb arutelu ja dialoog minus eneses. Vestluse asukoht on teispoolsuses ja aega on piisavalt, et langetada pädev otsus. Kaalutlen, et kui astun tagasi ning kukun katusele, kas kukkumine võib olla valus ning eluohtlik? Viimaks teen valiku, et tagasi ei astu ja püüan tasakaalu tagasi saada.
Otsuse langetamise järgselt väljun teispoolsusest ja keha saavutab tasakaalu. Vaatan nüüd seljataha ja avastan, et kannad on millimeetri täpsusega müüritise äärega tasa… Kui oleksin astunud kasvõi mõned sentimeetrid tagasi, siis kaotanuksin taas tasakaalu ja samm võinuks jääda mu elu viimaseks tatsamiseks…
Teoreetiline miniarutlus ajast. Aeg on suhteline mõiste. Seda võib venitada, kokku suruda jne. A. Einsteini erirelatiivsusteooria alusel on kõik suhteline, isegi aja kulg. Üldistatult ja lihtsustatult mainides, valguskiirusel liikudes sinu aeg möödub oluliselt aeglasemalt kui Maal olles. Tähendab, väga kiiresti liikuvate kehade vaatepunktist lähtuvalt liigub aeg aeglasemalt. Asjaolu nimetatakse aja venimiseks ehk aja dilatatsiooniks.
Sealhulgas näitlikustades gravitatsioon painutab aegruumi ja valguse kulgu, mille tõttu Universumi erinevates punktides liigub aeg eri kiirustel.
Itaalia teoreetiline füüsik Carlo Rovelli väidab oma 2017. aastal ilmunud raamatus “L’ordine del tempo” (ingl “The Order of Time”, ee „Aja kord“), et kvantgravitatsioonilistes võrrandites aeg puudub. „Asjade mikroskoopilist olekut analüüsides kaob erinevus mineviku ja tuleviku vahel,“ kirjutab Rovelli. Ehk „põhjusel“ ja „tagajärjel“ puudub tähendus.
Leian, et kui materiaalses maailmas võib aeg kulgeda erineva kiirusega või sõltuvalt asukohast puududa, siis immateriaalses dimensioonis kehtivad samuti omad kindlad seaduspärasused – aeg liigub sõltuvalt oludest aeglasemalt või kiiremalt, peatub või aega ei ole.
Esmaspäeval 28.10.1985 (18 a) väljastab Harju rajooni sõjakomissariaat sõjaväepileti, mis tähendab, et oled vastavalt seadusele Nõukogude armee kutsealune ja varsti toimub saatmine väeossa. Samal päeval on ka esmane visiit Tallinnas Rataskaevu tänaval asuvasse sõjakomissariaati.
Komissar vaatab oma kabinetis ükshaaval kõik kutsealused üle ja sul on seljas ainult lühikesed püksid. Ohvitser tunnustab mu suurepärast füüsilist vormi ja pakub, et võiksin spordiroodu saada teenima. Loomulikult nõustun.
Umbes nädala pärast pean komissariaati uuesti külastama ja seekord küsitakse, kas sooviksin õhudessanti minna aega teenima? Taaskord nõustun.
Kuni nädal hiljem vestlen komissariga kolmas kord ja pärib, kas tahaksin minna Kaug-Itta Ussuriiskisse (Primorje krai, 111 km Vladivostokist põhja pool) radistiks? Sellise huvitava pakkumise vastu mul ei ole jällegi mitte midagi.
24.11.1985 pühapäeva hommikul kell 10:00 peame kogunema komissariaadi juurde. Vihma kergelt tibutab ja on mõni kraad sooja. Elevust on palju! Enamikel on saatjad kaasas – sugulased, sõbrad-tuttavad, pruudid ja elukaaslased. Mind saadavad ema ja isa. Buss pannakse triiki noormehi täis ja ligikaudu kell 10:20 käivitatakse mootor, viimased lehvitused ning teekond tundmatusse võib alata. Peaksin ütlema, et on huvitav ja põnev! Enesekindlust on kuhjaga! Ametlikult tänasest olen alustanud sõjaväeteenistust Nõukogude armees!
Jõuame Tallinnas Kuuli tänava ülerahvastatud jaotuskeskusse, kus on üks suure pindalaga primitiivne kahekordne ehitis. Hoonesse on paigutatud mitusada klassikalist reformvoodit, sealhulgas puidust lavatsid või küljealused. Õhk on paks, niiske ja on palav. Ventilatsiooni ei ole. Kõik kutsealused justkui kanad õrrel ootavad, millal hüütakse tema nimi, määratakse väeosa ja ajateenistuse piirkond avaras Nõukogude Liidus.
Venekeelsed ohvitserid marsivad sisse ja välja. Poisse tuuakse juurde ja osa kutsutakse välja. Siblimine ja toimetamine kestab hiliste õhtutundideni ning ootajate närvilisus ja ärevus suureneb. Umbes kella kümne paiku õhtul kustutatakse tuled ja kõik see mees peab magama minema.
Öörahust ei tule midagi välja. Pikutada ja magada kõige mugavam ei ole. Madratseid on puudu, tekke ja patju vähe. Muljete vahetamine ja tehislik lõbusus kestab varaste hommikutundideni. Esmaspäeva hommik on saabunud märkamatult ja kella kaheksa paiku jätkub eelmisele päevale sarnane triangel.
Teadmatus tuleviku ees suurendab rahutust ja stressielemendid hiilivad vaikselt ligi. Üks esimesi ilminguid on söögiisu puudumine. Kuigi ema pani toidukoti kaasa, siis kõht tühi ei ole ja ega riigipoolset toitlustamist siin ette nähtud ka ei ole. Suures ootustuhinas saabki alanud päev oma lõpu.
Viimaks kolmapäeva lõunapaiku 27. novembril kuulen oma nime ja lähen üle mitme päeva esimest korda õue. Ilm on meeldiv ja värske, õhk paitab meeli. Kerge naeratus on näol – vabanemine… Päike pilvevine vahelt paistab, sooja on +4 kuni +5 °C. Väljas poiste käest küsin, et kuhu minek? Enamik ei tea, aga üks poiss on kuskilt kuulnud, et tööpatti (töö- ja ehituspataljon)… Uudis võtab sõnatuks. Teadsin, et spordiroodu, dessanti või radistiks…
Meid on kokku umbes kahekümne ringis ja heledapäine taevasiniste silmadega, kongus ninaga kõhukas kapten Koroljov (49-52 aastane) on meie saatja. Tallinna lennujaamas maksab piletite eest sularahas ja lend võib umbes kella 14:30 paiku alata. Mitte keegi ei tea kuhu lendame! Teadmata linnas teeme vahepeatuse ja paljud tsiviilreisijad lahkuvad. Lendame veel mitmeid tunde, saame isegi süüa ja jõuame hilisõhtul sihtkohta… Taškenti (Usbekistani pealinn).
Neljapäeva hommikuni ootame lennujaamas ja lähme jalgsi suhteliselt lähedalasuvasse rongijaama. Ilmselt Tukimachi. Umbes tunnike rongisõitu ja esimesed 3-4 noormeest kutsutakse perroonile. Paar ohvitseri, UAZ 469 ja sõdurite veoks ehitatud veoauto on ootamas. Kell on umbes 10:00-11:00 vahel. Tõenäoliselt oleme Põhja-Usbekistanis Kasahstani piiri lähedal.
Hingan kergendatult, et seekord pääsesin ja rongisõit jätkub. Sama päeva hilisõhtul 28. novembril käsutatakse meid rongist maha. Arvatavasti oleme Lõuna-Kasahstanis ja jõudnud Kõrgõzstani piiri lähedale teadmata nimega asulasse ja väeossa. Kõrgõzstani pealinn Biškek jääb natuke üle tunniajase rongisõidu kaugusele (ca 120 km). Ööbimispaigaks on sõjaväeosa mingisugune akendeta laole sarnanev ruum, mille suured riiulid moodustavad tinglikud kahekorruselised narid. Kamber on Kaukaasiast pärit kutsealuseid täis.
Järgmisel päeval reedel saan mitmeid kordi rääkida kahe eestlasega, kes selles väeosas teenivad ja on nendel päevadel ning nädalatel demobiliseerumas (koju minemas). Lühemat kasvu heledapäine eestlane on väga näljane ja küsib, kas saaksin talle süüa anda… Meeste sõnum on ühine – väga hull koht.
Esmalt sõdurite omavahelised suhted on äärmiselt pingelised ja vägivalda on palju. Teisalt pead lähedalasuvas tellisetehases tervist kahjustavates tingimustes kuni 12 tundi päevas või vajadusel öösiti töötama, kus kõik käib käsitsi ning tolmumaske ei ole. Jutu alusel oletan, et tehas ehitati 20. sajandi alguses või hiljemalt esimeses pooles, toodetakse punast tellist ja tehnoloogia on arhailine…
Mõlemal sõduril on hingamisega olulised probleemid ja kaks aastat töötamist ülitolmuses keskkonnas on jätnud oma jälje – sage kuiv köha, kohati vilisev hingamine, hääl on kähe või mõnevõrra kahisev. Kopsud on oluliselt kahjustatud! Väeosa, kus hetkel oleme, on kohati kaetud õhukese punaka tellisetolmuga!
Väeossa jäetakse 9-11 kutsealust Eestist, kellest pooled on eestlased. Laupäeval 30. novembri varahommikul umbes kella nelja ajal 10-12 armeenlast ja grusiini ning järelejäänud seitse poissi Eestist kupatatakse rongile ja reis võõral maal võib jätkuda. Samas on mul väga heameel, et saan kapten Koroljoviga edasi minna.
Rong logistab aeglaselt ja tiirutab erinevate väikeste asulate ning linnakeste vahel. Põhiosas on ümberringi stepp või kivikõrbe meenutav maastik. Päeval on väljas mõni kraad külma ja öösel ligi -7 kraadi, mistõttu ajateenijatele määratud vagunis on sõltuvalt kellaajast 7-9 kraadi sooja. Tsiviilreisijate vagunites on temperatuur umbes +16 kuni +17 °C. Õnneks mõned korrad päevas organiseeritakse meile kuuma teed, seegi abiks. Siinjuures on paslik märkida, et rongijuht hoiab meie arvelt kütet kokku.
Külmus muutub aina talumatumaks. Punetava näoga kapten elab meist mitu vagunit eemal soojaks köetud (ca +23 kuni +25 °C) kupees ning käime sageli enda elutingimuste üle talle kurtmas. Viimaks võetakse meid kuulda ja esmaspäeval 2. detsembri varahommikul lülitatakse vagunis soojus osaliselt sisse! Temperatuurikõver hakkab väga aeglaselt ülespoole nihkuma, kuid kuni reisi lõpuni üle 13 kraadi ei tõuse.
2. detsembri hilisõhtul jõuame ühte linna ja meid viiakse linna servas asuvasse väeossa. Kehakinnituseks saame paar kääru valget leiba ja tass sooja teed. Noormehed Eestist majutatakse Lenini tuppa põrandale madratsitele magama. Esimest korda saab soojas mõne tunni tukastada!
3 armeenlast, 1 abhaas ning seitse poissi Eestist kapten Koroljovi juhtimisel jätkavad järgmise päeva hommikul teekonda. Linna kesksest kaugliinide bussijaamast istume bussi ПАЗ-672, mis väljub mõned minutid ennem kella 11:00. Sõidame sinka-vonka läbi paljude külade ja asulate. Esimesed 114 kilomeetrit kuni asulani Buraš on põhiosas asfalteeritud (väikeste asulate ning külade vahel on siiski mudateed) ja järgmised ligi 60 kilomeetrit on ainult pinnastee. Selliseid mudateid näen elus esimest korda! Kuigi pinnas on osaliselt külmunud, siis rattad vajuvad ikkagi läbi ja päästab nelivedu ning bussijuhi suurepärased oskused.
Natukene pärast kella kolme jõuame sihtpunkti! Lõpp-peatus asub väeosa kontrollpunktist 270 meetri kaugusel. Elevus, enesekindlus ja lõbusus hakkasid vähenema juba Taškendi lennujaamas ja kadusid lõplikult Kõrgõzstanis. Praegune meeleolu on sügaval miinuses ja ohutunne on laes… Vaikides ja pilk maas kõmbime väeossa.
Läbinud kontrollpunkti saadetakse meid otseteed sauna. Tegemist ei ole klassikalise saunaga, aga pesuruumiga, kus kahest kraanist tuleb leiget vett. Ülevaatajateks on määratud kaks demobiliseeruvat kaukaaslast, kes võtavad oma kaasmaalased vastu sõbralike ovatsioonidega ja nad juhatakse nö pidulikule vastuvõtule.
Meid seitset noormeest Eestist, põrnitsetakse altkulmu ja käsutatakse lahti riietuma ning pesema minema. Pärast pesu aetakse sealsamas pead kiilaks ning saame sõjaväevormi. Tsiviilriietega on omaette ooper. Paljud sõdurid tulevad meid vaatama ja lunima, kes soovib jopet, kes jalatseid endale jne. Kui keeldud andmast, võid peksa saada. Kuni 10 minutiga on poiste koduriided ära võetud.
Koguneme staabi ette ja kõvahäälne kapten Koroljov esmakordselt tutvustab ennast. Ta on NSVL meister poksis ja on meie roodu komandör. Täna teisipäevast alates, 03.12.1985, oleme ametlikult väeossa sissemöllitud. Sealhulgas saame esimest korda teada, et asume Kasahhi NSV-s! Semipalatinski oblastis (Ida-Kasahstan) ja Lesnoe asulas, väeosas nimetusega ОСТБ 1938. Täheühend tähendab: ОТДЕЛЬНЫЙ СТРОИТЕЛЬНЫЙ ТЕХНИЧЕСКИ БАТАЛЬОН ehk eraldiseisev (iseseisev) ehituspataljon või ehitus-tehniline pataljon. Seega bussisõitu alustasime linnast nimega Semipalatinsk (tänapäevane nimetus Semeij). Armas kodu Eestis Laagris jääb linnulennult täpselt 3445 km kaugusele!
Töö- ja ehituspataljonide kurikuulsus on NSVL-s teada ja tuntud tõsiasi. Sinna koondatakse vähese või puuduva haridusega ja kriminaalse taustaga mehed vanuses 18-27 aastat, kes on korra või enam kohtulikult süüdimõistetud ning olnud kolooniates või vanglates. Oletuslikult üle 50% on siiski keskharidusega ja mõned üksikud ülikoolist tulnud poisid, kes peaksid põhjakihist kujundama täisväärtuslikud inimesed, mis pahatihti ei õnnestu. Hoopiski vastupidi!
Sõdurite omavahelistes suhetes on juurdunud vanglate ja kriminaalse maailma subkultuur ning sõnavara. Meie roodus on korra või mitmeid kordi kohtulikult karistatuid 40% sõduritest. Korduvalt vanglas istunud 28 aastase roodukaaslase Aleksei sõnul on meie eluolu oluliselt hullem kui vanglas. 1986. aasta hilissügisel mõistetakse ta sõjaväest põgenemise ja varguste eest süüdi ning karistuseks määratakse aasta distsiplinaarpataljoni. Pärast DP-d peab meie roodu tagasi tulema ja läbima järelejäänud aja üks aasta kohustuslikku ajateenistust. Alles seejärel saab koju.
Distsiplinaarpataljonide süsteem loodi Nõukogude armees süüdi mõistetud sõdurite kasvatamiseks. Tegemist on kõige rängema karistusmeetodiga üldse! Lühidalt – kinnisel ja valvataval territooriumil (sisuliselt koloonia või GULAGi-aegne sunnitöölaager) rakendatakse sinu suhtes järjepidevat igapäevast võimalikku ja võimatut piiranguteta vägivalda, mida suudetakse välja mõelda ning relva ähvardusel pead nõrkemiseni tööd tegema. Inimeseks olemist, olemust ja väärikust proovitakse jõuga miinimumini viia.
Meie väeosa on kõige ohtlikum ja vägivaldsem Ida-Kasahstani sõjaväeringkonnas 600 km raadiuses. Sealhulgas ohvitserid varastavad sõjaväe vara nagu toiduained, riideid jms. „Rendivad” sõdureid eraisikutele või ettevõtetele töölisteks ja täidavad oma taskuid. Rikastuvad nii valitud sõjaväelased kui ka tsiviilsektor. Sõdur-tööliste ekspluateerimine on üsna ränk ning tänapäevases mõistes võiks nimetada inimkaubanduseks ja orjanduseks. Seetõttu käib väeosa kontrollimas korra kuus või sagedamini kõrge sõjaväe erikomisjon, et püüda lahendada ettetulnud probleeme. Sõduri jaoks on see positiivne kontekstis, et nendel päevadel saame „normaalselt” süüa.
Alles 21. sajandi esimesel kümnendil mõistsin, miks mind ehituspataljoni määrati? Oktoobris-novembris 1985 kolmel korral rääkisin Harjumaa sõjakomissariaadi komissariga ja kõigil kolmel korral tegi ettepanekuid, kus võiksin aega teenida. Tegemist oli konkreetsete vihjetega, et soovis saada altkäemaksu (ilmselt 25-100 rubla), millest ma tollel ajal aru ei saanud. Paraku ka Nõukogude armees oli korruptsioon laialt levinud.
Meie väeosas on kaks roodu, nooremad ja vanemad. Kokku ligi 200 meest. Mina teenin nooremate roodus, kus on peaaegu 120 meest ning vanglate subkultuurile kohaselt on moodustunud grupeeringud, jõugud, suhteliselt sõltumatud sõdurid ja heidikud.
Tugevaim ja kõige jõhkram on kasahhide grupeering, mis on 16-liikmeline ja kuhu kuuluvad ka paar venelast, kes on samuti Kasahstanist pärit. Liider on platnoi Akbanbekov ning tema lähiringi kuulub veel 2 platnoist löömameest. Grupeering on suuteline tervet roodu allutama, kuid tšetšeene nad üldiselt ei puutu.
Julmuselt teisel kohal on 14-liikmeline tšetšeenide grupeering, kelle juht (platnoi) saadetakse 1986. aasta varakevadel vägivallatsemise tõttu teise väeossa. Tema asemele asub ennem bossi parem käsi olnud platnoi Holuhojev. Grupeering suudab enamikke sõdureid terroriseerida, mida esimesel aastal ka aktiivselt praktiseeritakse, kuid teisel aastal vägivald mõnevõrra leeveneb.
Kolmandale kohale võiks paigutada 12-13 liikmelise armeenlaste ja grusiinide grupeeringu, mis toetub suures osas umbes 27 aastasele platnoist armeenlasest liidrile (nime ei mäleta), kes on ilmselt terve teadliku elu kolooniates olnud. Detsembri lõpus 1985 ründab kapten Koroljovi taburetiga ja saadetakse teise väeossa. Grupeering jääb liidrita ning muutub nõrgemaks ning suudab kuni neljakümmet sõdurit kiusata. Põhiosas tegelevad enesekaitsega.
Siinjuures tooks välja slängis kasutatava „platnoi” seletuse. Sõna tuleneb vene keelest блатной – kõrgeima staatusega rühma esindaja vangide mitteametlikus hierarhias. Platnoi on tavaliselt karjäärikurjategija. Lisaks peab ta tunnustama vanglaseadust ja järgima õigeid kontseptsioone. Olema “puhta” minevikuga ja tsoonis mitte töötama.
Aserite 4-liikmelise jõugu liider on kriminaal Gulmalijev, kes 1986. aasta juuli teisel poolel või augusti esimesel poolel lööb ühel turkmeenil silma rulli. Turkmeen kaebab kapten Koroljovile ära. Kuni 10 päeva jooksul korraldatakse väeosa klubis näitlik ja hoiatav kohtuprotsess ning Gulmalijev mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni. Seejärel jõuk laguneb.
Turkmeenide nõrgas grupeeringus on üle 20 liikme, mis suudab ainult heidikuid alistada ning valdavalt kasutatakse teatraalset sõnajõudu. Liider on Mamedov, kes togib põhiliselt oma kaasmaalaseid.
„Sõltumatud platnoid” (3 sõdurit), kellel ei ole grupeeringut, on pärit Kaug-Idast Habarovski ja Vladivostoki kandist. Nad on kirju ja mitmekesise kriminaalse minevikuga.
„Suhteliselt sõltumatuid” sõdureid on üle 40 ning nende hulka kuuluvad ka 11 baltlast. Sealhulgas mina.
Heidikuid on umbes kuni 10 sõdurit.
Ülaltoodu on väga üldine hierarhiline kirjeldus meie roodust. Tegelikkuses on struktuur oluliselt mitmekesisem ja keerulisem.
1986. aasta sügiseks on jõujooned üsnagi hästi väljajoonistunud. Kasahhide liidri Akbanbekoviga on vastaseis olnud, mis jäi viiki. Nädalapäevad hiljem tehakse mulle kambakas, millele paraku vastu ei saanud. Ta on psühhopaadist sadist ja naudib rusikaõigust. Kahe aasta jooksul jään talle sageli ette, saan vastu lõugu, löögid neerudesse, kõhtu vms.
Tšetšeenide liidri parema käe Holuhojeviga on vastaseis detsembris 1985, mis jääb viiki. Suhted on väga pingelised kuni teenistuse lõpuni.
Armeenlaste grupeeringuliidrile annan detsembris 1985 peksa, misjärel soovivad mulle kambakat teha, kuid üritus ei õnnestu. Edaspidised suhted jäävad suhteliselt pingeliseks kui ka suhteliselt rahumeelseks. Sõltub erinevatest teguritest ning olukordadest.
Aserite jõuk proovib mind jõuga allutada. Jaanuaris 1986 murran ühe liikme maha ja tema tõmbub tagasi. Märtsi alguses 1986 peksan jõuguliidri Gulmalijevi rängalt läbi, misjärel terror kaob. Juunis 1986 annan kolmandale jõuguliikmele peksa. Neljas liige ei julge enam midagi kibedat minu suunas öelda.
Veebruaris 1986 turkmeenide grupeeringu liidri Mamedovi parem käsi (nime ai mäleta) proovib mind grupeeringule allutada, kuid annan talle peksa. Grupeering hakkab vastupanuks kogunema, kuid julgusest jääb puudu ja kaklus jääb ära. Kaks aastat möödub nendega suhteliselt rahulikult.
23.10.1986 oktoober (19 a) neljapäev. Mõned minutid peale päikseloojangut, kell on 17:47 kuni 17:52. Pilves ilm ja tuulevaikne, külma on umbes -1 °C.
„Hei Küla, tule siia!”, hüüab eemalt kasahhide jõuguliige Rakišev käskivalt. Ta on kõrgete plekkseintega piiratud välidušši sissepääsu juures ja temaga on kõrvalroodust korealane (Põhja-Korea päritolu), kes alustas teenistust meist pool aastat hiljem. Ta on enda roodus kasahhide liider või üks liidritest.
Jõuan pärale ja lähme välidušši alale. Rakišev käskivalt jätkab: „Tule seisa siia”, ja näitab käega külmunud ning libeda jääga kaetud maapinnale.
22.08.2022. Lesnoe asula. Nelinurgas on sõjaväeosa. Foto: Google Maps pilt satelliidilt.22.08.2022. Nelinurgas on sõjaväeosa. Foto: Google Maps pilt satelliidilt.
Tänapäeval sõjaväeosa enam ei eksisteeri. Hooned on osaliselt varemetes. Sõjaväeosa skeemi seletus:
nr 8 – ringi sees on väliduššide ala ja eluohtliku sündmuse toimumise asukoht;
nr 1 – esimene kasarmu (sõduriteta), kuhu 1986. aasta sügisel rajati ca 50 ruutmeetrine tagasihoidlik spordisaal ühe tõstekangiga ja mõne sangpommiga. Väeosa sõdurid treenida ei tohtinud, sest tegemist oli näidissaaliga;
nr 2 – meie kasarmu, kus oli kuni 120 sõdurit;
nr 3 – kasarmu number 3, kus oli kuni 80 sõdurit;
nr 4 – meditsiinipunkt, mis oli alati “väga haigeid” sõdureid täis. Hoonega on ehitatud kokku ohvitseride võõrastemaja, mis majutab kõrgeid sõjaväelaseid, kes väeosa külastavad;
nr 5 – sportimisala. Torudest keevitatud rööbaspuud, redelid jms, kus mitte kunagi keegi ei treeninud;
nr 6 – väeosa sõdurite 20 kohaline puust peldik. Loomulikult kuivkäimla ja põrandas on 20 auku. Erakordselt räpane ja haisev koht;
nr 7 – sigala, kus töötasid ja elasid põhiliselt 2 leedukat ja 1 venelane. Iga sõdur peab saama liha! Liha rändas sageli ohvitseride kõhtu või koju;
nr 9 – söökla. Vägivallapesa, mis allus armeenlastele ja grusiinidele. Öises köögitoimkonnas said paljud sõdurid kerepeale, millele lisandus meeletu vaimne alandamine jms;
nr 10 – staap;
nr 11 – kasvuhoone, mida hakati ehitama 1987 suve teisel poolel;
nr 12 – garaažide kompleks. Autojuhtideks põhiliselt venelased;
nr 13 – saun, mille taga käidi sageli keha kergendamas – s…l;
nr 14 – ladu söögikraami jaoks;
nr 15 – katlamaja, kus töötasid põhiliselt venelased;
nr 16 – KPP – kontrollpunkt ja väike sõjaväekauplus, sissepääs väeossa;
nr 17 – klubihoone, kus näidati mõnikord filme või toimus avalik kohtuprotsess, millest eelpool kirjutasin;
nr 18 – paraadväljak, kus toimusid rivistused, hommikuvõimlemised, harva pidulikud marsid jms. Pindala ca 3700 ruutmeetrit;
B – bussi lõpp-peatus, kuhu saabub-väljub argipäeviti kaks korda päevas buss ja kurseerib linna Semipalatinsk (tänapäeval Semej) vahel.
Otsustan kuuletuda. Olenemata, et intuitsioon selgitab, et oleksin ettevaatlik. Jalgealune on tõepoolest erakordselt libe. Vaatan paar korda seljataha, et kas keegi kolmas võib ka lähedal olla. Seljatagant võidakse jalad ära niita, kukuksin maha ning lendaksid kahekesi või kolmekesi peale.
Traditsiooniliselt on meie väeosa kasahhid väga vaenulikud ja agressiivsed. Õelates solvangutes end tagasi hoia ja füüsiline maksmapanek kuulub rutiini juurde. Praegu samamoodi. Tüübid proovivad mind provotseerida ja ülbitsevad, et kohe läheb andmiseks. Ma ainult muigan nähtavalt ja kogu tähelepanu koondan nendele. Kuigi olen üsna nälginud ja kaklemiseks on vastupidavust vähe, siis ma ei karda neid karvavõrdki. Rakišev on minust lühem ja punnpõskne täissöönud paksuke. Korealane on samuti lühem ning kleenuke. Nende ainuke eelis on, et mõlemad on väga heas toitumuses – juhtgrupeeringu liikmed ei ole kunagi näljas ja sageli võtavad teiste sõdurite söögi endale.
Jään rahulikuks ja ootan rünnakut, et end maksimaalselt kaitsta ja vastu hakata. Vastuseis peab jääma mõistlikuks, sest kui nad mutta tambin, siis terve grupeering teeb kambaka ja võin rängalt kannatada saada. Seetõttu pean tegutsema sedamoodi, et neil kaob isu rünnata ja peaksid arvama, et seis on viigiline.
Pinev olukord kestab kuni minuti…
Umbes kell 18:17 mõistan, et pean hingena enda kehasse tagasi pöörduma, kuid eluline kutsung on nõrk. Teispoolsuse pimeneva tumepunase päikseloojangu värvi keskkond ümbritseb mu hinge ning püüan aeglaselt mustjat spiraalset trajektoori mööda allapoole laskuda… Tagasitee on väga vaevaline ning ei taha mitte kuidagi õnnestuda, sest olen ooterežiimis – tulla tagasi Maale või liikuda teispoolsuses edasi.
Kutse reisida külmunud, jäigastunud ja kangesse kehasse tagasi aegamisi tugevneb ning hästi õrnalt hooman füüsilise maailma piire ning olemust. Avastan, et mu käsi on toetatud üle korealase õla ja ta talutab mind aeglaselt sauna poole, mis asub umbes 90 meetri kaugusel. Ma ei tunne teda ära, kuid ta on ebaharilikult sõbralik ning järjepidevalt korrutab, et võtaksin jalad alla ja liiguksin edasi. Tema kummaline kindlameelsus on oluliseks faktoriks, et mu hing hoiab üha tugevamalt mu kehast kinni… Ma ei saa mitte millestki aru, kus ja miks asun ning kes ma olen? Jõudes saunani, kus on mõnikümmend noorsõdurit sees, palub riided ära võtta, et läheksin pesema. Küsin ta käest palju kell on ja ütleb, et 18:20. Korealane lahkub.
Toimetan vastavalt etteantud juhisele pesta, mis on ainuke vaimne nabanöör, mis seob mind füüsilise maailmaga kindlalt. Mul on väga keeruline enda kehaga suhestuda ja sellega kohaneda! Esmalt, keha on tavatult võõras ja on suur vastumeelsus selles olla. Teisalt, ma ei peaks üldse siin olema ja ei saa aru, miks pidin lahkuma meeldivast ning turvalisest päikseloojangu värvi keskkonnast?
Soe vesi mõnevõrra toibutab ja soojendab. Tekivad esimesed maised mõtted – pean kiiresti riidesse panema ja jõudma roodu juurde, kell 19:00 on õhtusöök… Riidesse panemise ajal hakkan enda isikut üha paremini mõistma ning suudan läbi uduloori luua kontakti. Siiski olen jätkuvalt uimane ja on tuim peavalu. Ma ei tea, miks noorsõduritega saunas olen? Teadvuses ja mõtlemises esinevad häired ning katkestused…
Teel kasarmusse jõuab pärale, et olen sõjaväes ja Kasahstanis. Kell 18:34 olen roodus ja üritan endas paremini selgusele jõuda. Umbes kell 18:45 jõuab teadvusse lõplikult info, et sain kolakat, aga kuidas, jääb arusaamatuks. Avastan, et lõug on kummaliselt tundlik… Mäletan ainult detaili, et oleme kolmekesi väliduši juures ja püüan jääl mitte kukkuda…
Kell 19:00 oleme rooduga sööklas ja Rakiševi ma söömas ei näe (ka õhtul ja öösel teda roodus ei ole). Mõtlen, et ilmselt ta kardab. Söön ja arutlen endamisi, et küllap oli keegi veel, kes mulle seljatagant millegagi pähe virutas… Katsun käega ettevaatlikult pead ja avastan, et keset kolpa on ebamäärase kujuga laialivalguv muhk…
Järgmisel päeval reede õhtul hakkab hämarduma ja lähen väliduššide piirkonda uurima ning püüan leida relva, millega mulle pähe virutati. Mitte midagi ei leia!
Laupäeval pärast lõunasööki päevavalges ligikaudu kella ühe paiku lähen sündmuskohale taas tagasi. Olen põhjalik ja kannatlik ning leian eeldatava relva, milleks on murtud vana telliskivi, millest on järgi umbes 75-85%, ca 5 kg. On näha, et kivi on alles kasutatud ja asub minu seismiskoha lähedal mõne meetri kaugusel.
Järgmise nädala esmaspäevaks 27. oktoobriks on lõug üsnagi paistes ja alles nüüd vaatan peeglisse. Miks mitmeid päevi hiljem? Põhjus on tragikoomiline! Sõjaväes meil peegleid ei ole! Mitte kuskile seinale ei ole pandud! Kaassõduri käest küsin taskupeeglit kasutada!
Varasemalt oletatud valulik punn on hoopiski sügav haav ja tol ajal leian, et jalaga virutati näkku. Kirsanina pidi olema plekiga tugevdatud. Haav kasvab kinni mõne kuuga.
Esmakordselt 36 aastat hiljem analüüsin juhtunut põhjalikult. On aega ja artikli kirjutamiseks on põhjust. Ilmselgelt oli rünnak spetsiaalselt minu jaoks ette planeeritud. Oletan, et vastaseid oli kolm, kellest üks peitis end plekist piirde taga taburetil ja teda ma ei näinud. Tema ülesandeks oli, tõusta õigel ajal kükkasendist varju tagant püsti, ülevalt poolt visata mind telliskiviga võimalikult suure jõuga ja tabada pead. Eesmärgiks tekitada maksimaalset valu ja tähelepanu hajumist, misjärel teised kaks ründaksid mind. Telliskivi suund ja paiknemiskoht mõne meetri kaugusel minu seismiskohast viitab, et visati hooga piirde tagant. Tellis põrkas vastu pead ja paiskus eemale.
Pärast lööki kukkusin maha ja rünnati armatuurlatiga, millega virutati vastu lõuga. Paraku nad ei arvestanud, et kaotasin teadvuse hetkel kui tellisega vastu pead sain. Latiga ründamise järgselt tüübid avastavad, et olen teadvuse kaotanud või surnud, ehmatavad ja jooksevad ära. Sellele viitab otsene fakt, et minu taskuid ei olnud läbi otsitud ja isiklikke asju ära ei võetud, vaid äraminek oli kiire ning planeerimatu.
Kaudne fakt. Teadvuseta olin umbes kell 17:48-18:17 (29 minutit) või minimaalselt kell 17:53-18:17 (24 minutit). Tüübid jäid kaugustest vaatlema ja iga hetkega muutusid närvilisemaks. 24-29 minutit on pikk aeg, et saada aru, et midagi eluohtlikku on juhtunud või külmun nii või naa surnuks (olin õhukeselt riides).
Selle aja vältel laseb Rakišev väeosast jalga. Ta on arg ja ei ole suuteline vastutama. Teist tüüpi ma ei näinud ja ei oska anda hinnangut. Korealane on kolmest kõige vastutusvõimelisem ja võtab vastu otsuse kas iseseisvalt või kellegagi konsulteerides, et läheb sündmuspaika tagasi. Peidab laiba ära või kui saab, siis püüab mind elule turgutada.
Näeb mu liikumatut keha, katsub pulssi ning saab aru, et olen ilmselt elus ja teadvuseta, kuid võin ära külmuda. Püüab mind kuidagimoodi toibutada, võib-olla sai med-punktist nuuskpiiritust, pani nina alla vms. Paradoksaalsel moel on korealane nii ründaja ja kui ka elupäästja rollis! Igatahes pilt tuli mul ette umbes 10 meetrit sündmuskohast eemal, mida eelpool kirjeldasin.
Artikli kirjutamise ajal uurin hoolega vaevumärgatavat spetsiifilist kaarjat armi lõual ja arvan, et vastu lõuga ei virutatud kirsaga, vaid hoopiski armatuurrauaga, mille läbimõõt on 20 või 25 mm (standardmõõt).
Ma ei tea, kas pärast lööki pähe olin elus ja teadvuseta kuni 29 minutit või teatud ajavahemiku jooksul oli ka süda seiskunud – mõni sekund, mõni minut või kauem? Südame seiskumisele võib viidata seik, et hing oli kehast väljas ja kehasse tagasitulek ning selginemine oli keeruline. Või kuni 29 minutit külmunud maapinnal teadvusetuna lebamist tähendab, et hakkasin vaikselt surnuks külmuma, mistõttu hinge kehasse tagasipöördumine oli vaevaline.
Äramärkimist vajab intuitsioon ehk hinge poolt edastatud hoiatus, et pean olema ettevaatlik kui astun libedale jääle. Samuti on tõepärane aimdus, et keegi kolmas ründaja on ka läheduses. Leian, et hing lahkus kehast vahetult ennem telliskivi kokkupuudet peaga, sest ma ei mäleta valulikku kokkupõrkehetke. Hinge üks eesmärke on hoida sind elu ja tervise juures. Teisisõnu sündmuse toimumise fakt ja iseloom oli juba ammu ette teada!
1978 (11 a) viies klass. Ilmselt kolmapäev, 18 või 25. oktoober. Kehaline kasvatus on kolmas ja neljas tund. Võimla on poiste kasutuses ja õpetaja on andnud meile vabad käed. Õpilased on kehalises üldiselt aktiivsed ja lorutamist on vähe. Siiski tuleb ette ka olukordi, kus mõned poisid otsustavad, et nemad liigutada ei viitsi, tekib kambavaim ning kaasajooksikud viskavad samuti tennised nurka.
Mina olen individualist ning sõltumatu ja ei määgi karjaga kaasa. Pealegi kehaline kasvatus on üks mu lemmikutest, mistõttu heameelega osalen ja erinevate alade tulemused on klassis parimad või ühed parematest.
Tund on juba alanud ja poisid uuristavad jätkuvalt nina. Umbes 10 minutit laisklemist saab läbi ja on tekkinud konkreetne plaan. Võtta jooksuga hoogu, hüpata hüppelauale, mis omakorda lisab kineetilist kiirust juurde ning karata üle hobuse. Keerulist ei ole midagi ja niimoodi olen varasemalt väga palju kordi veatult teinud.
Huvitava nüansina hüppab Aivar üle hobuse saltot. Kusjuures väga puhtalt ja kenasti. Osa klassikaaslasi vaatab minu poole… Ja seda põhjusega. Kolmandas klassis (1976-1977) käisime Aivariga alates oktoobrist Tööjõureservide spordikompleksis sportvõimlemises. Aivar käis pausidega mõned kuud ja mina ebaregulaarselt kuni varakevadeni.
Vahemärkus. Tõnismäel asuva spordiühingu Tööjõureservide spordikompleksi kuulus lisaks sport- ja iluvõimlemise saalile ka 25-meetrine ujula. Lammutati 2001 aastal ja ehitati kolm 8-korruselist korterelamut praeguse aadressiga Tuvi tn 12/1, 12/2 ja 12/3.
4-5 tavahüpet üle hobuse sooritan kergelt ja pingutusteta. Salto tegemisega olen saanud kogu aeg hakkama, kuid üle hobuse ei ole varem proovinud. Pealegi salto viskamiseks pead regulaarselt treenima ja hoidma nö keha soojas. Seega viimastest sportvõimlemise treeningutest on möödas juba ligi 1,5 aastat ja progresseeruvalt olen suhteliselt rooste minemas. Sealhulgas intuitsioon aegsasti signaliseerib kindlalt ning selgelt, et ma ei pruugi saltot sooritada ja pea saab vigastada.
Kontrollin korduvalt hobust ja hüppamisvõimalusi ning langetan otsuse, et klassikaaslaste rõõmuks ja enese upitamiseks hüppan samuti saltot. Otsuse langetamise järgselt sekkub mu hing veel jõulisemalt ja annab kogu aeg märku, et võin viga saada… Hoiatus on sedavõrd intensiivne, et hakkan enda füüsilises võimekuses kahtlema ning jõud ja energilisus on kiiresti kadumas…
Lükkan vaistu siiski kõrvale ja kasutan enda piiratud ning väheldast mõistust. Kavatsen saltot hüpata niimoodi, et midagi ei juhtuks… Kell on 10:23-10:25. Võtan enam-vähem korralikult hoogu ja tõukan hüppelaualt ebakindlalt ära. Kõhklemine eneses on impulsiks nn ukse avanemiseks vaimumaailma ja õhus lennates tuleb hing mu teadvusse tagasi ning annab teada, et juhtub õnnetus… Tekib ajanihe ehk esineb kaks aega. Tavapärane füüsilise maailma aeg ca 1 sekund ja umbes viiendiku võrra aeglasemalt kulgev teine aeg ca 1,2 sekundit.
Tinglik 1,2 sekundit annab märku, et olen teispoolsusse sisenemise lävepakul ja aeg kipub seiskuma. Kui olen õhus oskamatu tiiru peaaegu ära teinud, siis lendan peaga vastu hobuse alumist äärt ja otse hobusejala poldi ning kinnitusmutri otsa… Kuni minuti jooksul ajanihe hajub ning kaotan enda hingega kontakti.
Löök on äärmiselt tugev ning võtab jalad nõrgaks. Peast purskab verd ja põrand on kiiresti verine. Mind valdab tohutu peavalu ja uimasus ning minuti jooksul ei saa jalgu alla. Toibununa tuigerdan vaevaliselt pingini. Mitte keegi minust välja ei tee, justkui midagi ei oleks juhtunud! Õpilased on ignorantsed ja näiliselt ei ole mind olemaski! Valdavalt on tegemist karjavaimuga ehk grupis esineva suhteliselt ühtse suhtumisega, kus mind kui klassis kiusatut ja mõneti kõrvaletõugatut eiratakse, keda ei ole sünnis toetada, aidata või kaasa tunda jms. Ainult Teet astub ligi ja pärib, kuidas end tunnen?
Proovin verejooksu pidama saada, kuid edutult. Särk on juba punane ja viimaks otsustan abi paluda. Kell 10:43-10:47 astun üle kooliarsti kabineti ukse. Verejooks peatatakse kiiresti, haav puhastatakse ja tohterdatakse. Kell 11:07 tänan doktorit abi eest. Vabastus tundidest on näpu vahel ning lähen võimlasse tagasi.
Hobune enam kellelegi huvi ei paku ja saan rahulikult verist õnnetuskohta uurida. Polti kinnitusmutriga ei olegi väga lihtne leida ja asub üsnagi sügaval hobuse all. Imestan, et kuidas sinna otsa üldse kukkuda sain? Sealhulgas mõistan alles nüüd, et võinuksin surma saada…
Energia ja jõud on otsas ning ennem kella 11:30 väljun koolimajast. Kodutee mõjub toetavalt ja hingerahu on tagasi. Pilves ilm, kerge tuuleke ja kõrge õhuniiskus, sooja +9 kuni +11 °C.
Resümeena mainin, et saatusesse on eeltoodud õnnetus sisse kirjutatud, mistõttu teadlik hing astus sobilikul hetkel tegevusse, et mind hoiatada. Tuleb tunnistada, et mõistus ja minu ego jäid kohase käitumismudeli pakkumisel hätta, sest nad ei suutnud sündmuse kohta terviklikku infot hankida ja toimuski draama.
Lugu kirjutades mõtlen, et inimene usaldab sageli oma mõistust ja mitte puhast intuitsiooni. Ometi elukogemus näitab, et keeruliste olukordade lahendamisel on esimeses järjekorras kasu pigem vaistust ja mitte mõistusest! Küsimuste küsimus taandub sellele, kuidas saada aru, millal on tegemist intuitsiooniga ja millal mõistusega…
Hinge ülesanne on sind hoiatada ohtlike olukordade eest ja püüda tagada sinu elu jätkumine!
1979 kuues klass (12 a) novembri lõpp või detsembri algus. Kolmapäev või neljapäev. Pärast kooli. Suitsiidikatset käsitlesin 33-ndas ja 34-ndas peatükis.
1980 laupäev (12 a). 5, 12 või 19. juuli. Pärastlõunane aeg Järveotsa teel Tallinnas. Valdavalt päikeseline ilm, peaaegu tuulevaikne, sooja +26 kuni +27 °C. Juba tund aega oleme poistega kogunenud ja meid on kokku seitse. Kes soovib veel liituda, küllap meid ka üles leiab.
Midagi mõistlikku teha ei ole ja lähme niisama kolama. 9-kordsetest paneelmajadest ca 200 meetri kaugusel on pooleliolev ehitus, mis koosneb umbes viiest garaažiboksist ja boksidega risti asuvast soojakust. Ronime sinna katusele. On ju vajadus lobiseda ja enda mehelikkust üksteisele demonstreerida. Huvitav vanus selles kontekstis, et saad juba aru, siin elus sõltub palju sinust enesest ja stereotüüpne ealine mõtteviis kirjeldab, et suudan olla tugev, osav ning võimekas ja seista enda eest. Lühidalt, noor mees peab olema väekas ja suutma elulisi raskuseid iseseisvalt kanda! Sealhulgas kambas olemine tekitab omalaadse ühtekuuluvus- ja turvatunde. Sõnaga, meie mõtteviis mingites teemades on sarnane.
02.08.2022. Järveotsa tee 53. Fotograaf: Henry Küla02.08.2022. Järveotsa tee 53. Fotograaf: Henry Küla02.08.2022. Järveotsa tee 53. Fotograaf: Henry Küla02.08.2022. Järveotsa tee 51 ja 53 vaheline park. Fotograaf: Henry Küla24.05.2022. Järveotsa tee 51. Lasteaed Pääsusilm. Fotograaf: Henry Küla
Fotodest. Mälestuste geolokaator selgitab, et sündmus toimus Järveotsa tee 51 ja 53 vahelisel pargialal, mis omal ajal oli tühermaa. Järveotsa tee 53 on tänapäeval suur garaažide kompleks enama kui 65 garaažiga, mis sai kasutusloa 1990. aastal. Ei saa välistada, et garaažide ehitamist alustati juba 70-ndate lõpus või kevadel 1980, mistõttu Järveotsa tee 53 võis olla loos kirjeldatud tragöödia toimumise koht. Fotol kujutatud lasteaed asub Järveotsa tee 51 ja sai kasutusloa 1983. aastal, mida tol ajal veel ei ehitatud. Sealhulgas puudus teedevõrk ja haljastust ei olnud.
Üks jõu- ja ilunumbritest on, kui kiiresti suudad katusele ronida? Selleks hüppad mitmele kivile ja betoonplokile, mis moodustavad trepitaolise moodustise ning jõuadki katusele. Katus on ca 3,2-3,5 kõrgusel maapinnast (kivid ja plokid olid kuhjatud garaaži otsaseina juurde, mis fotol on vertikaalse valge joonega näidatud). Sa oled nagu noor jänes, kellele meeldib joosta, kepselda ja hüpelda! Sul on palju energiat! Teine võimalus on ronida soojaku katusele mööda elektrikaablit, mis seinale kinnitatud elektrikilbist välja tuleb, piki seina üles läheb ja siseneb katuseharja vahelt soojakusse. Soojaku katuselt saad garaaži katusele hüpata.
Mina kasutan ronimiseks sageli elektrikaablit. Tegemist on kõige raskema meetodiga mööda vertikaalset seina üles ronida. Sul peab olema kätes piisavalt jõudu, et oma keha kontrollida. Minu jaoks on tegemist vähe pingutust nõudva ülesandega ja ma ei tea kedagi poistest, kes antud jõuproovis oleks osavam ning väledam.
Mul on varasem valus elektrialane kogemus eelmise aasta novembri lõpust või detsembri algusest kui ise vabatahtlikult soovisin elektrit saada… Täna üle poole aasta hiljem olen targem ja ennem ronimist teen põhjaliku uuringu. Kas elektrikaabli isolatsioon on terve, kas kaabel on korralikult seina külge kinnitatud ja kas elektrikilbist on vool välja lülitatud või mitte? Mulle näib, et 380 voldine elektrikilp ja kaabel on turvalised ning ohutud.
Hängimisest on möödas üle tunnikese. Alustan järjekordselt, viiendat või kuuendat korda, mööda elektrikaablit üles ronima kui kuskilt kaugustest ja „õrna häälega” intuitsioon teatab, et sellest kaabli kohast, kust kohe soovin kinni haarata, võib tekkida probleem… Kuni viis sekundit võtan mõtlemiseks lisaaega ja mõistus deklareerib, et kõik on korras ning jätkan turnimist. Krahman kõrgemalt poolt kaabliosast kinni ja momentaalselt kogen lisaks tavapärasele ümbrusele ka immateriaalset dimensiooni! Iga loetud hetkega sisenen üha kindlamalt teispoolsusse!
Vaistu poolt edastatud hoiatus on osutunud tõepäraseks – kui võtan vasaku käega kaablist kinni, siis silmapilkselt läbib mu keha 380 volti… Esineb massiivne judin… Püüan kätt lahti saada, kuid peopesa oleks kui kinni kleepunud ja vabaneda mitte kuidagi ei õnnestu! Justkui magnetist tingitult võtan 3-4 sekundi jooksul automaatselt kaablist kinni ka parema käega… Tekib ringvool… Koheselt annab hing teada, et ringvool läbi südame võib mõjuda surmavalt…
Ma pole kunagi sellist tugevat keha läbistavat värinat ja väristamist kogenud! Kõik rakud vibreerivad tohutu ja ebaloomuliku amplituudiga! On tunne justkui plahvatad üheaegselt nii sisse- kui väljapoole… Laguned pisikesteks tükikesteks, molekulideks ning aatomiteks… Südamerütm on häiritud, jätab lööke vahele ja on aimdus, et ta ei pea vastu… Kehas ei ole mitte ühtegi turvalist kohta, eranditult kõik on surve all!
„Appi! Tulge appi!” hüüan korduvalt, kuid poisid on nagu soolasambad ja ei oska midagi teha. Ilmselt nad ei saa mu sõnadest aru, vaid kuulevad abitut häälitsemist.
Püüan kõigest väest end kaablist lahti raputada, kuid värin hoopiski suureneb. Põhiosas olen teispoolsuses ja hing soovib lõplikult kehast väljuda. Seega enamikus osas on hing kehast väljunud, teatud osa on kehas edasi ning mingi osa on kehast kuni viie sentimeetri kaugusel (hinge kolm erinevat positsiooni). Kirjeldatud olukorda ei ole võimalik meile teada olevate loodusseaduste ja füüsikareeglite alla paigutada ning situatsioon allub teistele seaduspärasustele. Järelikult:
⌘ Hing võib olla samaaegselt mitmes erinevas asukohas! ⌘
Varasemalt on teada, et teispoolsuses ajamõõdet ei ole ja tajun, et seal olles olen alustanud hoopis teistmoodi eksisteerimist ning näib, et oled lõpmatus igavikulises olekus. Sidusus Maaga ja Universumiga on vähene või olematu. Ühest küljest immateriaalne ja materiaalne (meie) dimensioon on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist, teisalt eksistents teatud oludes võib olla sõltumatu. Täpselt nii on ka minuga. Iga käesoleva traagilise sekundiga Maal olen üha enam osa teispoolsusest.
380 voldise elektrivõrguga olen ühendatud minimaalselt ca 22 sekundit ja maksimaalselt 48 sekundit! Seejärel jääb süda seisma paariks kuni mõnekümneks sekundiks!
Tõenäoliselt mu süda seiskub pärast elektrilööki 22-25 sekundi jooksul, sest sellel ajal kaotan füüsilise maailmaga täielikult kontakti ja minust on saanud igavikuline hing teispoolsuses. Ometi ma ei liigu sealt kiiresti edasi, vaid jään nö ooterežiimile.
Tinglik ooteala sealhulgas tähendab, et saad hingena oma elutu keha vahetus ümbruses liigelda. Vaadata ennast ja ümbritsevat materiaalset maailma erinevatest horisontaalsetest või vertikaalsetest vaatenurkadest täpselt sedamoodi, kuidas sulle huvi pakub. Kirjeldatud võimalust kasutan vähe ning põhiosas olen valmistumas teispoolsuses edasi liikuma. Edasimarss tekib siis, kui saan aru, et mu osalus Maal enam vajalik ei ole.
Juhul kui süda seiskus 22-25 sekundi ajavahemiku jooksul, siis tekib küsimus, kas kangestunult ja krampi tõmbununa võisin kaabli küljes järgnevad mõnikümmend sekundit veel tõmmelda või haare lõtvus koheselt ning kukkusin maapinnale? Küsimusele vastata ei oska, sest mu hing ei olnud sellel hetkel Maal (?), vaid hoopiski teispoolsuses. Huvitava nüansina on hingena siiski üks detail kui rappusin kaabli küljes ja vaatasin poisse enda kehast ca 3-4 meetri kauguselt ning maapinnast umbes 1-1,5 meetri kõrguselt (neljas hinge samaaegne vaatepunkt või asukoht). Seega kui vaatlesin poisse, siis jällegi küsin, kas süda juba seisis või mitte?
Järgnev põnev asjaolu on, et hing siseneb samal hetkel osaliselt kehasse tagasi, kui kangestunult selg ees kaela ja peaga ca 1,6-1,8 meetri kõrguselt maapinnale kukun… Oletan, et tavaolukorras pidanuksin kaela murdma ja vigastusse surema. Elektrivoolust tingitult on keha sedavõrd jäik, et maapinnaga kokkupuutel kaela ja pea tagasi paindumist peaaegu ei toimu, luud jäävad terveks ning valu ei ole.
Kukkumist näen hingena kõrvalt, mil pea on maapinnast ca poole meetri kõrgusel ja ise asun kehast samuti poole meetri kõrgusel ning kaugusel. Maani langemine on kehaga sünkroonis. Iga sentimeeter lähemale maapinnale toob mu hinge omakorda sentimeetri võrra kehale ligemale. Kui pea ja kael puutuvad killustiku ja liivasegust maapinda, siis samal ajal puutub hing kehaga kokku ja siseneb.
Omapärane komponent on, et kui olen maapinnale kukkunud ja hing on kehasse sisenemas, suudan hingena enda keha 1-1,5 meetri kauguselt ning ca 0,5 meetri kõrguselt vaadata. Sealhulgas poisse jälgida, kes on üsnagi liikumatud ja jälgivad toimuvat. Järeldan, et hing on osaliselt kehas või paikneb nii kehas, keha kõrval kui ka teispoolsuses.
Kokkupuutel maapinnaga tekib kiirelt tugevnev ühendus ning sümbioos keha, hinge ja teadvusega, mille kestvus on kuni 3 sekundit. Samuti tunnetan, et hing on immateriaalsest dimensioonist meeletu hooga väljumas. Seejärel tekib imestus ja kõige esimene mõte on: „Olen elus! Ma ei olegi surnud!” Laman liikumatult edasi ning hämmastus ei taha kaduda. Hingena ma enam ei vaata, kuid tajun poiste uudishimulikke ja üllatunud pilkusid ning soolasambad on nad jätkuvalt. Kas kokkupõrge maapinnaga tekitas impulsi ja süda hakkas taas tööle? Võimalik!
Laman ca 10 sekundit kokku, misjärel ma ei suuda hingena enda keha ja poisse vajadusel enam kõrvalt jälgida ning avan silmad. Näib, et hing on sisenenud jäädavalt kehasse! Uks teispoolsusse on lõplikult sulgunud! Kas hoopiski nüüd taastus südametegevus täielikult? Võimalik!
Keha on jäik. Jätkuvalt imestan, et kukkumine ei tekitanud üldse valu, kaelalülisid ei murdnud ja peapõrutust ei saanud. Tõusen ääri-veeri püsti ja proovin ettevaatlikult ringutada ning painutada. Lihased ja tervikuna kogu skelett on kanged! Otsekui kuskilt pikalt reisilt oleks tulnud ja pidanud ühes ning samas asendis väga kaua pikutama, istuma või kägaras olema.
Olen pettunud, et poistest keegi appi ei tulnud. Samal ajal mõistan kui näen nende ehmunud ja hirmunud nägusid. Koorem langeb kõigi õlgadelt kui saavad aru, et olen elu ja tervise juures! Mõne minutiga tavapärane melu taastub.
Lähen elektrikappi ja kaablit uuesti kontrollima. Kapile on kenasti kinnitatud silt, millele kirjutatud 380 V, joonistatud elektrilööki imiteeriv välgunool ning lisatud sõna „Ohtlik” või vastavalt vene keeles. Mulle ei mahu pähe, kuidas laupäevasel päeval saab kapis vool olla? Varsti adun, et minu oletus, et garaažide omanikud või ehitaja on nädalavahetuseks kapist voolu välja lülitanud, on üdini vale! Kapi vasakul küljel ülemisel kolmandikul on kang ja sealt on võimalik sisse ning välja lülitada… Järelikult on ikkagi sisse lülitatud!
Teine arusaamatus, mis lahendamist vajab, on isolatsiooniga kaabel. Isolatsioon on täiesti terve ja terased silmad mitte ühtegi pragu ei tuvasta. Ometi sain ju elektrilöögi! Põhjalik uurimine kannab viimaks vilja ja avastan, et vastu seina olev kaabli tagumine külg on praktiliselt täies ulatuses haljas, st isolatsioonita! Tegemist on kasutatud ja vana täielikult või osalise lapiku kaabliga, kus kolme faasijuhtme vahel on isolatsioon säilinud, kuid vastu seina olev külg on inimese poolt eemaldatud. Seetõttu puutun kokku vähemalt kolme puhastatud faasijuhtmega ja võimalik, et ka nulljuhtmega.
Taaskord hämmastun, et sedavõrd lohakas ja tähelepanematu olin! Ahhetus ei taha kaduda ka põhjusel, et mitmeid kordi ronisin mööda kaablit üles ja midagi ei juhtunud. Poisikesena ma vastust ei saagi, miks kohe elektrilööki ei saanud…
Täiskasvanuna hinnates peaks antud olukorrale olema füüsikaline selgitus. Kuna soovisin kaablist kõrgemalt haarata, siis pidin ennast pingutama ja mingi kehaosa, näiteks katmata paljas jalg puutus vastu metallist elektrikappi (esimest ja viimast korda) ning läbi minu tekkis maaühendus… Elektrilöögi ja maaühenduse korral on võimalik surma saada, tavapäraselt niimoodi juhtub. Seda ka pingega 220-230 volti, rääkimata 380 voldi korral. Kuna elektrikapp on maanduskaabli abil alati maaga ühendatud, mida ma tol ajal ka ei teadnud, siis õnnetus on kiire tulema.
Antud teoreetilises käsitluses on nõrk koht, sest maaühenduse puudumisel pidanuksin elektrit ikkagi saama, kuid ainult viivuks ja löök paisanuks mu eemale. Seega tundub tõenäoline, et järjepidev sündmuse meenutamine toob veatult ja autentselt esile unustatud pisidetailid. Need kinnitavad, et viimase turnimisega astusin vasaku jala tennisega elektrikilbi üles tõstetud juhtkangi käepideme otsale, samal ajal tõin parema jala teise jala kõrvale ja vasakuga tõusin kikivarvukile, et suuta käega haarata kaabli ülemisest osast! Keha ja käega küünitamine vähendas kontrolli ning raskusjõu tõttu vajus kang alla, mille tulemusena lülitasin voolu sisse! Samal ajal olin juba haaranud vasaku käega kaablist ja parema jala palja säärega olin tihedalt vastu metallist elektrikapi külge ning tekkis maaühendus!
Meenutamine sedastab, et juba esimestel ronimistel olin käega juhtkangist haaranud, kogemata paar korda alla vajutanud ja voolu sisse lülitanud, kuid kohe kangi tagasi lükanud (vool välja). Sealhulgas olin pidevalt jalaga ettevaatlikult kangi otsale astunud, mis liikuma ei hakanud. Turnimise tuhinas omapärase asjaoluna ma ei mõelnud üldse, et elektrikapi juhtkangist saab voolu sisse ja välja lülitada.
Eriti kummaline finess! Ennem turnima asumist teen elektrikapile ja kaablile ülevaatuse. Näen, et kapi juhtkang on üleval väljalülitatud asendis ning vooluring on katkestatud. Pärast õnnetust kappi uurides panen sisselülitatud (alla vajutatud) juhtkangi tähele, kuid mälust on kadunud, et üle tunni aja väldanud turnimise kestel olin kangi kasutanud ronimiseks ning sageli ise sisse-välja lülitanud, sealhulgas viimasel korral jalaga vajutades!
Ilmselt šokist tingitult lähevad mõned sündmusega seotud nüansid tol ajal aastakümneteks meelest ära. 42 aastat hiljem 2022 juulis peatükki kirjutades meenuvad needki asjaolud!
Kõrvutades 220 ja 380 voldist voolutugevust, siis 380 V on väga vastik kogeda kui ka taluda! Seega füüsikaseaduseid arvesse võttes peaksin olema juba ammu hukkunud! Ometi saatuse tahtel sedamoodi ei juhtunud ja rakendusid immateriaalse dimensiooni seaduspärad, mida inimkond tänaseni ei oska veel hästi selgitada.
Mööda betoonkamakaid ronin katusele ja istun maha. Ma ei ole suuteline olema aktiivne ja keksida edasi, justkui poleks midagi juhtunud. Keha tudiseb ja võbeleb jätkuvalt, sisemine värin on suur. Ma ei näita teistele välja, kuid käed ja jalad värisevad nähtavalt, hääl on jõuetu ning mõnevõrra kogelen. Püüan saavutada mingitki tasakaalu, kuid ma ei leia kuskilt energiat ja ei saa enesega hakkama. Asutan end koduteele.
Tagasiteel ma ei suuda jätkuvalt uskuda, et ellu jäin. Kogemus on äärmiselt ebatavaline ja füüsiliseks kinnituseks on vasaku käe põlenud nimeta sõrm (väikesest sõrmest järgmine). Jõudes Harku järve äärde hakkan vaikselt taastuma. Kusjuures hingerahu on tagasi.
Koju jõuan kella 17:30-17:45 vahel ja olen üllatunud, et isa on kodus. Parasjagu napsutab emaga. Papsil on käsil pere juurest ära minemise periood. Tavapäraselt kodus enam ei ole ja on põhiliselt uue naise juures. Sügise saabudes teeb lõpliku valiku, pühib jalad puhtaks ja laseb jalga.
Räägin isale-emale juhtunud sündmuse ära ja näitan põlenud sõrme. Paps ei usu mitte ühtegi mu sõna. Ainult naerab irooniliselt ja alavääristavalt ning ütleb, et mõtlen kõik käigult välja, et asja (elu) huvitavamaks teha ning tähelepanu saada. Jutu lõpetuseks mainib, et 380 voldise voolupinge korral peaksin kohapeal surma saama.
Ilmselt 2016 aasta kevadel või varem, räägin talle uuesti seda lugu ja taaskord ütleb, et see ei ole võimalik, hukkumine on garanteeritud. Mõistagi ta ei ole kõigega kursis ja elektrist tekitatud löökidesse ning vigastustesse mitte alati ei surda ja reeglis esinevad ka erandid. Olgu tegemist 230, 380-400 või 500 V ja enama pingega ning maaühendusega või ilma.
Vanemad kingivad punast värvi jalgratta „Ereliukas” 1974. aasta septembris kui juba paar nädalat esimeses klassis olen käinud. Esiotsa on ratas natukene suur, kuid 1975 suveks olen kasvus piisavalt visanud ja sõitmine on üha mugavam. Umbes juuli keskel ratta raam lihtviisil murdub, mis on tingitud materjali vähesest vastupidavusest ja töö olematust koostekvaliteedist. Augustis laseb isa raami uuesti kokku keevitada, sest uus ratas on kallis, mida pealegi poest ei ole saada.
Ilmselt 09. juuni 1976 (8 a), kolmapäev. Koolivaheaeg pärast teist klassi tähendab suurt vabadust, palju mängimist ja peaaegu kõikide probleemide ning murede puudumist!
Naaber Vasjal on luitunud rohelist värvi kasti ja helekollase kabiiniga veoauto GAZ-53 numbriga …0-16 ЭСЖ, millega ta hommikuti kümne paiku tööle sõidab. Vassilil on harjumuspärane rütm ja enam-vähem kindlal ajal käivitab maja juurde pargitud auto. Ligikaudu 10 minutit hiljem sõidab mööda Sõudebaasi teed Paldiski maanteeni, et liikuda Harku järve sovhoosi, mis asub teisel pool järve, et võtta selle päeva tööülesanded vastu.
Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN02Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN02
Vassili elab oma naisega esimesel korrusel verandaga korteris. Meie tema peal teisel korrusel. Ülaltoodud H. Gustavsoni foto tegemise loo leiab 27-ndast peatükist.
Tajun ja saan aru, et veokas pakub mulle suurt huvi, pinget ja on kuidagi armas… Sumbutajast väljuv tohutu sinine toss lõhnab omapäraselt magusalt, mootori mürin on küll vali, aga paitab ikkagi kõrvu ja kõik kokku on kuidagi mehine ning maskuliinne värk! Auto kõrval olles tunnen end küpsema mehena ja paista välja mehisemana näikse olema just see, mida sooviksin! Suur kallur teeb ka mind suuremaks ja tekib idee enda ning jalgratta võimekust proovile panna! Leian, et suudan rattaga pedaalida juba kõrgel professionaalsel tasemel, vähemasti tol ajal arvan sedamoodi.
Eelneval kahel päeval, esmaspäeval ja teisipäeval, olen elu esimestel katsetustel mõned meetrid autole järgi sõitnud ja põnev on, et veokast ma maha ei jää! Täna on väga tähtis päev ja on plaanis masinale järgneda niipalju kui jaksu on ning võib-olla jõuan kuni Paldiski maanteeni (620 meetrit) vändata! Kerge pilvisus, kuid valdavas osas päevast päike paistab. Sooja on juba hommikul umbes +21 °C.
Olen aegsasti jalgrattaga ootel ning Vasja hakkabki sõitma! Samal hetkel kui asun veoautot jälitama puhas intuitsioon signaliseerib, et hoiaksin mõistlikku vahemaad… Sealhulgas teen kiire hindamise kui kõrgel veoka tagumine järelhaagise metallkonks minu suhtes asetseb… Selgub, et kui kummardun sügavale lenksu lähedale, siis ligikaudu pea kõrgusel ja kui sõidan püstisemas asendis, siis südame kõrgusel.
Kuulan vaistu ja hoian masinaga natukene suuremat pikivahet. Rammu on ning rõõmustan, et autost maha ei jäägi! Olen järgi sõitnud juba 140 meetrit ja jõudnud Sõudebaasi tee 15 (tänapäevane aadress) maja juurde kui äkitselt kuulen pidurite kriginat ning kallur vähendab drastiliselt kiirust kuniks peatub…
Varasemalt kogetud eluohtlikele situatsioonidele kohaselt ümbritsev materiaalne maailm teiseneb ja oled osaline ka teispoolsusest ehk immateriaalsest dimensioonist. Teispoolsuses olles on ajaline mõõde suhteline, mida võid vastavalt oma soovile pikendada või laiendada nii kuis vaja läheb. Piltlikult oled ühe jalaga oma tavapärases tegelikus materiaalses keskkonnas, kus aeg liigub harjumuspäraselt lineaarselt ja teise jalaga asud nn vaimses dimensioonis, kus ajal puudub tähendus.
Tajun olulist ajanihet! Kui veoauto alustab pidurdamist, siis reageerin välkkiirelt, pööran paremale teepervele ning sõidan garaaži ja aia vahelisse põõsastikku… mul ei ole mahti isegi pidurada… Tegemist on füüsilise maailma ajaskaalaga ja selle tunnetamisega.
24.05.2022. Sõudebaasi tee 15 teeala haljasribaga. Fotograaf: Henry Küla24.05.2022. Sõudebaasi tee 15 juurest vaade Sõudebaasi teele Paldiski maantee suunas. Fotograaf: Henry Küla
Fotodel võsa enam ei ole ja garaaži samuti mitte. Sealhulgas viis suurt puud on ära lõigatud – 2 leppa, 2 vahtrapuud ja 1 saarepuu. Rattaga põõsastikku sõitmise koht on märgitud ringiga.Tollel ajal elas Sõudebaasi 15 majas Harku-Järve Aiandussovhoosi kunagine direktor seltsimees Rusman (perekonnanime osas võib mälu eksida), kes läks vanaduspensionile kui oli üsna eakas. Tema lapselapse Ivariga sai aeg-ajalt koos mängitud. Lühiajaliselt oli sovhoosi järgmine direktor Peeter Uibo, kes muidu töötas brigadirina ja hiljem samuti brigadirina. Ta elas kõrvalmajas tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 14.
* 27. veebruaril 1976 ühendati Harku-Järve Aiandussovhoos Saue Köögiviljakasvatuse Näidissovhoosiga. Endise Harku-Järve sovhoosi territooriumile loodi Saue sovhoosi Järve ja Harku osakond.
* Paul Rahno „Harku”, „Eesti Raamat” 1976.
Ajanihke teine pool asub teispoolsuses, mida samuti kogen, kuid mis on umbes kolm korda pikem ehk 1 sekund võrdub 3 sekundiga. Just teispoolsuse tinglikku 3 sekundit on mulle vajalikud, et langetada pädev otsus, kuidas edasi toimida! Kas sõita hooga vastu veoauto järelhaagise konksu ning saada surmavaid vigastusi või keerata paremale poole võssa ning saada haiget ja põrutada? Kolm sekundit on piisav aeg kokkupuuteks enese hingega ja aruteluks, milliseid valikuid langetada! Seejärel aken immateriaalsesse dimensiooni sulgub.
Hing kinnitab taaskordselt oma tegevusega seaduspära, et tema üks ülesandeid on püüda tagada sinu elu jätkumine. Seetõttu sain intuitsiooni vahendusel eelnevalt hoiatuse, et võiksin pikemat vahemaad hoida. Sealhulgas anti mulle teada, milline võib surma saamise iseloom välja näha. Järelikult sinu saatusliku raja detailid on kuskil kirjas… Võimalik, et infodimensioonis.
Põõsastik võtab mu hoo maha ja asun peatunud veoauto kabiiniga kõrvutades peaaegu samal kaugusel. Olenemata hoitud vahemaast, ma ei oleks mitte mingi valemiga suutnud ennem järelkonksu jalgratast pidama saada. Vaistu poolt eelnevalt soovitatud pikivahe oli mõeldud hoopiski selleks, et jõuaksin kõrvale keerata! Võpsikusse sõitmise koht on ainuke või üks väheseid, kus mu vigastused olnuksid minimaalsed. Järelikult antud kohas pidigi kallur pidurdama ja “minu põõsas” ootas mind!
Saan mõned sinikad, muhud ja marrastused. „Kellad” saavad päris tugeva löögi, sest libisen sadulalt maha ja kukun kaksiratsi ratta raamile… Ilmselgelt käin Vasjale närvidele, mistõttu ta pidurdas. Kardan, et ta hüppab autost välja ja hakkab sõimama või tuleb kätega kallale. Ta on hoopiski vaguralt kannatlik ja passib kabiinis kuniks näeb, et ronin põõsastest välja ning lonkan kodupoole. Seejärel jätkab sõitu.
Olen naabrimehe peale vihane, nördinud ja segaduses! Ma ei suuda mitte kuidagi mõista, miks ta järsku pidurdas? Kas ta tõesti tahab, et saaksin viga või surma? Küsimusele vastust ei saa ning järeldan, et küllap soovis mind karmilt hoiatada liiklusohtliku olukorra tekitamise eest…
Ma ei jäta jonni ja järgmistel päevadel neljapäeval ning reedel katsetan kättemaksuks taas veokale järgi sõita. Vasja on samuti sihikindel ja kohe pidurdab kui asun kallurit jälitama. Sõnadeta kassi-hiire mäng kestab kokku pelgalt mõned minutid. Hulljulgust mul enam ei ole ja füüsis on ikkagi kannatada saanud ning vajan taastumiseks aega. Targem annab järgi (kogemustest õppinuna) ja nii ma teengi. Loobun otsusest liiga kiiresti mehistuda ning minu järgmised mängud on leebed ja eakohased.
Jalgrattaga meeldib edaspidigi sõita, kuid nüüd püüan olla viks ja korralik!
lmselt neljapäev 22.09 1977 (10 a). Umbes kella kaheksa paiku õhtul. Ema libistab käe üle mu juuste ja tunneb, et miskit jääb näppude alla: „Oota, oota! Sul on midagi peas! Las ma vaatan!”
Nihelen ja üritan häbelikult pead eemale keerata, et ta haigele kohale enam tähelepanu ei osutaks ja ütlen: „Ei ole midagi!” Ma ei soovi, et ema avastaks tükikese, mis on mind kolm nädalat vaevanud. Olenemata tavapärasest regulaarsest kehahooldusest arvan, et tegemist on vähesest hügieenist ja pesemata juustest tingitud koorikuga, mis on peanaha küljes pooleldi kinni.
Emps on äärmiselt kindlameelne ja kordab: „Las ma vaatan! Ma ju tundsin, et sul on midagi peas!” Otsivalt liigutab sõrmi läbi juuste ja on jõudmas tundliku kohani.
„Ai-ai, valus on! Ära tee mulle haiget!” Tõmban pea õlgade vahele. Ema järjekindlus teeb talle au ja leiab hella koha üles: „See on puuk!” Uurib lähemalt: „Jah, täitsa puuk! Lase ma tõmban ta välja!”
Meievaheline dialoog jätkub veel lühikest aega ja emps rahustab mu enam-vähem maha. Vahepeal tuleb ka õde vaatama. Hakkan taas kaeblema kui ema soovib puuki välja tõmmata. Traditsiooniliselt on emps väga delikaatne ja osav suhtleja. Läheb ainult hetk ning väga suur puugitüdruk ongi paremalt ülevalt poolt kaela, kukla tagant kõrvanibu kõrguselt, vaevata välja tõmmatud!
Elus esimest korda näen täisimenud parasiiti, keda nimetatakse puugiks! Varasemalt olin küll kunagi puugist korra või paar kuulnud ja sõna näikse kuidagi harjumatu tunduma. Olen uhke, et selline haruldane loomake mind haukas! Ja hammustuskoht samuti enam ei tuika! Ebameeldiv valu on kadunud! Olen õnnelik ja rahulolev, et pikaajalist ebamugavust tekitanud olukord lahenes kiirelt ja hõlpsasti!
Esmaspäeva õhtul 26. septembril tekib väike palavik, 37,2 kuni 37,3 °C. Teisipäeval ma kooli ei lähe (neljas klass) ja kolmapäeval 28.09 lähme arstitädi juurde. Ema räägib doktorile puugiloo ära, et augusti lõpus Lõuna-Eestis olles tõin nugilise tõenäoliselt kaasa, kes augusti eelviimasel või viimasel päeval peanaha külge kinnitus.
Lastearst saadab meid kohe eriarsti juurde, kes umbes 5 minuti pärast vaatab mind üle. Tehakse üldine kontroll. Eelkõige pakub arstionule huvi, kas närvid funktsioneerivad tavapäraselt ja kuidas on lood tasakaaluga. Koputab kummihaamrikesega põlveõndlasse, vaatab suhu, katsub erinevatest kohtadest jne. Mitte midagi eripärast ei avasta ja saadab arstitädi juurde otsuse langetamiseks tagasi. Esialgne seisukoht on, et palavik on tingitud võib-olla külmetamisest ning aspiriinikuur palaviku alandamiseks on mõistlik. Juhul kui palavik ei lange, siis tuleb nädala pärast läbivaatusele tagasi tulla. Seitsmenda oktoobrini saan koolist vabastuse.
Palavik on tõusnud ja on vahemikus 37,5 kuni 37,6 °C. 6. oktoobril lähme arsti juurde tagasi. Taaskord eriarst kontrollib ja selgub, et parema kehapoole närvid reageerivad loiult või üldse mitte. Puugi hammustuse kohta on tekkinud kerge punetav lööve. Täiendavalt kirjutatakse välja retseptiravim, mida tuleb lisaks aspiriinile võtta. Sealhulgas kreem lööbe raviks. Saan suunamiskirja praeguse nimetusega Ida-Tallinna Keskhaiglasse (ITK) läbivaatusele, et kujundada edasine ravi. Vabastust koolist pikendatakse ja lõpukuupäeva ei märgita.
Haiglasse ülevaatusele pääsemine on keeruline ning seda asjaolu mainivad ka mind vaadanud lastepolikliiniku arstid. Siinjuures on paslik rõhutada, et tegemist on nõukaaja omapäraga. Suunamiskiri on vajalik, kuid mitte määrav. Sõltub, kuidas ema suudab valvearsti telefonitsi veenda…
Haiglasse saame aja 20. oktoobriks umbes kell 14:45 ja ema hingab kergendatult kui rõõmusõnumit mulle teatab! Selleks ajaks on palavik tõusnud ja on vahemikus 37,9 kuni 38,1 °C. Lööve on oluliselt suurenenud ja on laienenud osaliselt kaelale. Esineb jõuetus, suhteline apaatia ning loidus. Parem kehapool reageerib sandilt ning halvatus süveneb. Tasakaal on häiritud, pea on kaldus vist paremale poole ning liigutades esinevad kaelalihastes aeg-ajalt mõõdukad krambid. Kerge lihasevalu kätes ja jalgades. Püsivalt tuim peavalu. Kesknärvisüsteemi talituse häired.
Haiglas mõõdetakse palavikku 38,4 °C ja karmimoeline valvearst kuulab ema jutustuse ära ning teatab resoluutselt, et vabu kohti ei ole. Minu seisund ei ole hospidali pääsemiseks tõeliselt haige vääriline! Arstitädi suunab meid protseduuride ruumi ootele ja lahkub. Kohe tuleb ka õde ning mu osaliselt halvatud kael ja lööbe piirkond tehakse salviga kokku ning mähitakse sidemesse.
Ema üritab õde veenda, et mind haiglasse võetaks. Paraku laiutatakse käsi ja ütleb, et mõistab olukorra tõsidust, kuid ta ei saa midagi teha ja ainult arst otsustab. Vastuvõtu pikkuseks kujuneb umbes 25 minutit.
Koju lähme kella kolmveerand nelja paiku bussiga nr 16 tänapäevase nimetusega Liivalaia või Olümpia peatusest. Trügimine kuulub asja juurde. Närviline rahvamass tungleb bussi ja viivitamatult hõivatakse paar vaba istekohta. Seismisruumi napib samuti. Emps on morn ja tõsine ning kui buss on Kaarli kiriku juurde jõudnud, prahvatab otsustava, vihase ja valju häälega: „Kas te ei näe, et mul on laps haige ja ei jõua püsti seista! Te peaksite püsti tõusma ja istet pakkuma!” 50-ndates portfelliga meesterahvas vabastab kuulekalt koheselt koha ja saan istuma. Päiksekiir aknast paitab hellalt põske ja sidemes pea on jätkuvalt paremale poole lõdvalt kaldu… Hing on nendel hetkedel minuga. Olen väga rahulik ja mõnevõrra transis. Ma ei näe ega kuule, ümbritsev tegelik elu ei lähe mulle eriti korda.
Salv, aspiriin ja veel üks tablettravim terviseseisundit ei paranda. Eelnevalt märgitud sümptomid tasapisi süvenevad. Parema kehapoole halvatus päev-päevalt progresseerub. Palavik on 38,8 kuni 38,9 °C. Esmaspäeval 31. oktoobri hommikul teeb emps otsuse, et kutsumata ja ettehoiatamata lähme Ravi tänava haiglasse tagasi ning ennem ta sealt ei lahku kui mind haiglasse võetakse! Ta on jõuline ja sõjakas! Ei jää palju puudu, et läheb kellelegi kätega kallale…
Umbes kell 10:18 jõuame haiglasse. Kõnnime juba tuttavasse kabinetti ja ema alustab jutulooga. Kraadiklaas pannakse mulle kohe kaenla alla. Vene keeles kõnelev valvearst on range, pikalt ei kuula ja katkestab, et vastuvõtule mind registreeritud ei ole, samuti vabu kohti ei ole! Lisab, et ootame kuniks mu kehatemperatuuri teada saame. Õhus on ootusärevus ja ema närveerib.
Varsti on palavikunumber teada, 38,7 °C. Doktor kordab mantrat ja raputab eituseks pead, et vabu kohti ei ole. Selle peale kostab emps vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et tema siit ennem ei lahku kui mind on haiglasse võetud!
Arstitädi vakatab ja on üllatunud. Ta ei osanud sellist vastureaktsiooni oodata. Proovib veel midagi öelda, kuid emps on resoluutne! Kuni minuti nad vastastikku enesekindlalt põrnitsevad ja viimaks võtab ema mul käest kinni ning lähme protseduurituppa ja nõuab, et mind põhjalikult ülevaadetaks. Vaikus. Arstitädi ja õde on rabatud ning meile ei järgne. Koguvad siiski kiiresti ning asuvad hõikudes selgitama, et kohti ei ole.
Ema on rahulolematu ja kange ning ootab kuni 5 minutit, et keegi tuleks mind kontrollima. Taaskord vaikus ja mitte midagi ei toimu… Ootamatult ta jõud raugeb ja hakkab nutma. Võtab käekotist rahakoti ning läheb doktori manu. Annab 25 rubla ja hakkab minu juurde tagasi tulema, kuid keerab otsa ringi ja ulatab ka õele raha, 10 rubla.
Juhin tähelepanu asjaolule, et emal oli kuupalk tol ajal umbes 80-85 rubla. Tegemist oli tasuta meditsiinisüsteemi eripäraga ja valitud inimesed teenisid korralikke summasid kui olid õiges kohas ja teadsid vajutada õigetele nuppudele. Vähemasti selles haiglas oli nii.
Ja oh imet! Arsti hääletoon muutub leplikuks ning hoolivaks, mina ja ema oleme sooja tähelepanu keskpunktis! Doktor rahustab ema ja kinnitab, et nad annavad parima, et minu tervist stabiliseerida ning ravida. Samuti tunnustab, et emps tegi õige valiku ja mu haiglasse tõi. Sealhulgas lisab, et tulime üsna viimasel hetkel… Abi saamata ma võinuksin kahe nädala pärast surra…
Mõne minutiga vormistatakse dokumendid ja mind möllitakse haiglasse sisse. Jätan emaga hüvasti. Linnariiete vastu saan haiglariided ja peale minu on palatis veel kaks patsienti. Üsna väeti vanem mees ja 20 aastane Jüri. Ta töötab Viru varietees muusikuna ja peab kiiresti terveks saama, sest mõne nädala pärast pulmakellad helisevad. Umbes poole tunni pärast tuuakse palatisse üks 14 aastane poiss. Paari päeva pärast 12 aastane poiss ning järgmise nädala teisel poolel keskealine mees. Oleme kuuekesi.
Jürka on kõva naljamees ja jutupaunik ning on seltskonnahing. Suuresti tänu tema vahetule olemusele võtame me poistena üksteist kiiremini omaks ja umbes 3-5 päeva pärast oleme teineteisega heas kontaktis.
Meil kõigil diagnoositakse puukentsefaliit ja haiguse teatud faasis tõuseb palavik üsna kõrgele, üle 39 kraadi ja isegi kuni 40 alla. Erand on 14 aastane poiss, tema põeb kergemalt. Nädal pärast haiglasse saabumist on mul palavik stabiilselt 39,3 kuni 39,4 °C. Selline kõrge temperatuur püsib 7-8 päeva, misjärel hakkab väga aeglaselt langema.
Raviskeemi määrab eakas meesdoktor B, kes käib meid vaatamas kaks korda nädalas. Selleks lendab lennukiga Moskvast Tallinnasse ja sedamoodi aastast aastasse kui patsiente on. Sealhulgas veel 80-ndatel ja 90-ndate alguses.
Oletatavasti 2006. aasta sügisel käisin külma saanud ja paistetanud lümfide tõttu taaskord 29 aastat hiljem Ravi tänava kompleksis läbivaatusel ning mind tudeeris suurte kogemustega naisarst. Ta mäletas doktorit B ja ütles ka nime, kuid paraku ma ei suuda meenutada. B olla surnud 90-ndate esimeses pooles.
Peatüki kirjutamise ajal teen järelpärimise Ida-Tallinna Keskhaiglasse saamaks teada doktor B täisnime ja sünni- ning surmaaja. Kahjuks haiglal infot ei ole. Tõenäoliselt kuskilt arhiivist saaks informatsiooni kätte, kuid selleks peab oskaja inimene tegema uurimustööd.
Ravi seisneb kuni kolm korda päevas tablettide võtmises. Kuni kolm korda päevas tehakse süsti – tagumikku ja õlga ning kokku kolm või enam süsti. Sageli võetakse verd näpust või veenist. Haiglasoleku jooksul loetlen kokku 118-126 torget.
Kõikidele puukentsefaliiti põdevatele patsientidele tehakse kohaliku tuimestusega valulik seljaaju operatsioon selgroo nimmelülide piirkonnas, mille kestus on ligi 2 tundi. Operatsioonijärgselt peab olema voodis kõhuli järjepidevalt kuni 24 tundi (tualetis võib käia) ja järgnevad mõned päevad tohib ennast minimaalselt liigutada. Operatsioonist pääseb 14 aastane palatikaaslane. Haiglarežiim kogu haiglas olemise aja sealhulgas tähendab, et põhiosas pead lesima voodis ning füüsiline koormus ei ole lubatud.
Ema ja isa käivad mind 1-3 korda nädalas õues palati akna taga vaatamas. Mõnikord võtavad kodust kaasa näksimist ja isa toob ka raadio. Õde annab asjad mulle üle.
Elus esimest korda tekib väike harjumus aeg-ajalt raadiost midagi meelepärast kuulata. Seda tänu Jürkale, kes pühapäeviti tõstab minu isa raadio enda kapikesele ja kuulab Tõnis Erilaiu saadet „Soovid, soovid, soovid”. Saate vahendusel kuulen esimest korda meeleolukat bändi nimega ABBA ning sedasorti muusika meeldib tänaseni. Kui haiglas on öörahu ja kõik peavad magama ning eetris on „Keskööprogramm”, siis Jüri kuulab pooleldi salaja teki all igat sõna ja muusikakildu, mida lustikummut edastab.
Haiglas olles tekib esmakordne huvi süvendatud lugemise vastu. Elu esimene paksem raamat, mille loen läbi, on Tšehhi kirjaniku Václav Čtvrtek’i 1976. aastal trükist ilmunud „Rumcajs”. Lugemine avardab meeletult mõttetegevust ja tajun, et arenen. Elukestev suhteline huvi lugemise ja raamatute vastu saab alguse!
Tähetarkus leevendab küll ajutiselt koduigatsust, kuid tegemist on äärmiselt võimsa tundega, mille sarnast pole varasemalt kogenud ning tunne on püsiv. Kordades võimsam, laiahaardelisem, sügavam ning taju poolest oluliselt mitmekesisem on koduigatsuse tunne kui inimene hakkab surema ja on saanud kutse kätte. Sa tead, et lähed koju, mida kinnitab iga pisemgi detail, mis/kes sinus on… Võib-olla maise elu koduigatsuse tunde juured pärinevad hoopiski sinu hinge päriskodust teispoolsuses…
Osalen ainulaadses elukogemuses, mille sisuks on olla mitmeid nädalaid pesemata. Ühel hetkel pöörad paratamatult isiklikule hügieenile eriti teravdatud tähelepanu, mida varasemas elus sellises vormis ei ole kunagi juhtunud. Haiglas puuduvad pesemisvõimalused, kuigi koridoris asuv vannituba roostetanud vanniga on olemas. Paraku sooja vett ei ole ja veekraanid on täielikult roostes ning põhilises osas katki. Dušiotsik on tõenäoliselt olnud puudu juba aastaid ja veeavaus kinni roostetanud, kust vett üldse ei tule. Saad kasutada vannikraani, millest õrnalt ainult niriseb vett. Ust lukustada ja kinni panna ei saa, vaid vajub poolirvakile lahti.
Ilmselt 26. november. Laupäeva hommikupoolik, umbes kella 9 ja 10 vahel. Parim ettevõtmine natukenegi vett saada on loputada külma veega läppunud kaenlaaluseid koridoris peldiku kraanikausis. Sealgi on omad väikesed nüansid. Tualetis on sageli pirn läbi ja uks lukus (haagis) ei käi.
27. november pühapäev. Ebamugavustunne on suur. Hügieeni puudumine käib vaikselt närvidele. Jalad kipuvad sügelema. Sealhulgas jalalabad on mustusest triibulised ja paakunud ning võidunud tumehalli-kollaka tooniga. Teen otsuse, et lähen vannituppa ja nui neljaks pesen end puhtaks. Veeprotseduuridega alustan umbes kell 14:45. Kohe märgin, et olukord on kaunikesti nutune.
Üritan end miskitmoodi vannikraani alla kägarasse mahutada, kuidagi märjaks kasta ja kemmergust toodud majapidamisseebiga seebitada. Kahjuks mitte midagi välja ei tule! Esmalt ei ole võimalik ennast kassi suuruseks olevuseks kokku pakkida! Teiseks veenire on õnnetuke, mida lihtsalt ei jagu sulle! Minutis tuleb vett 0,2 kuni 0,3 liitrit! Vähesest veest tingitult seebitamine ja pesemine on võimatu, sest seep kipub su kehal ära kuivama. Pealegi on vesi külm ja vannituba ei köeta, õhutemperatuur on umbes +17 kuni +18 °C. Umbes 15 minutit mässan ebaõnnestunult ja külma tõttu kobin palatisse tagasi.
Rahulolematus ei vähene ja tunni pärast lähen vannituppa tagasi. Tahan jalad puhtaks pesta! Võtan asja suure pühendumise ning hoolega. Vähese vee tõttu seepi kasutada ei saa ning tuleb rakendada primitiivset leidlikkust. Põlvest allapoole jalgade pesemine on tõsine pingutus. Määrdunud vana nahk on kõvasti su külge tahkunud ja ainus meetod on küüntega lahti kraapida. Mitte kunagi varasemas elus ei ole pesemisega niipalju vaeva näinud ja nahk lõpmatult rullitab ning rullitab. Väsin. Kolmveerand tundi küüritud ja umbes kell 16:45 lõpetan. Kiiresti oma kambrikesse teki alla sooja. Jalalabad surisevad, õhk pääseb ligi ja vereringe on kõvasti paranenud. Tehtud töö pakub suurt füüsilist ja emotsionaalset naudingut! Olen midagi saavutanud!
Ilmselt 11. november reedel. 14 aastane palatikaaslane saab koju. Kolmapäeval 16. novembril loevad arstid ja õed lemmikpatsiendile Jürile sõnad peale ning lasevad ta vabadusse. Tal on paari päeva pärast laupäeval 19. novembril pulmad. Reedel 18. novembril lastakse minu kõrvalvoodis olev põdur vanem härrasmees koju. Meie palat on jäänud tühjemaks, oleme kolmekesi ja sellevõrra on ka hingesoojust vähem…
Vististi reedel 25. novembril hommikupoole saab 12 aastane palatikaaslane koju. Koos minuga on jäänud tuppa veel keskealine mees. Olengi mentaalselt üksi ja kurvastan! Head eakaaslastest poisid on läinud! Mõnusat õlatunnetust enam ei ole, lõbusaid salajutte samuti mitte! Selle lühikese ajaga tajusin tärkavat sõprusetunnet, kuid kontakte me ei vahetanud ja järelikult pidigi nii minema. Praegu täiskasvanuna mõeldes olin pakutud positiivselt laetud emotsionaalsete hetkede üle väga õnnelik, kuigi tervis lonkas kahte jalga. Tollal ma ei saanud aru, aga täna targemana ütlen, et vastastikune hingeline puudutus toob naeratuse näole ja see on parim, mida elu materiaalses maailmas pakkuda suudab!
Neljapäeval, 1. detsembril 1977 aastal leiab sõnuseletamatu koduigatsus kauaoodatud lahenduse! Kuigi kehakaal on langenud 26 kiloni ja olen nõrk ning energiat napib, on puukentsefaliit seljatatud! Umbes kella poole kolme paiku ütlen viimasele palatikaaslasele head aega ja rahuolevatena asume emaga koduteele.
Ennem kella poolt nelja jõuame bussiga Väike-Õismäe lõpp-peatusse. Hakkab hämarduma. Peaaegu tuulevaikne ilm, mõõdukalt pilves, õhutemperatuur umbes +1 °C. Maapind on kuiv, väga vähene lumi on nädalapäevad tagasi ära sulanud. Oleme juba 200 meetrit käinud kui siira ja vaevukuuldava häälega küsin: „Emme, kas ma võin ära surra?”
Ema hakkab nutma ja end mõnevõrra kogununa vastab võimalikult tasakaaluka ja tavapärase häälega: „Ei, enam sa ei sure. Pead olema rahulik, palju puhkama ja vastu pidama.” Pisarad valguvad taas ta silmadesse ja ma ei taha teda enam kurvastada ning surma teemat puudutada. Otsustan ta soovitusi täita sõna-sõnalt.
Hoian emmel käest kinni ning alles nüüd jõuavad mulle lõplikult kohale valvearsti sõnad ennem haiglasse registreerimist, et ainult 2 nädalat lahutas mind kaunist koduteest ja suurest koduigatsusest teispoolsusse… Võitlesin elu eest… Ja hing hoidis kogu aeg mu tähelepanu elurütmil ning õnnestunult!
Hinge üks ülesandeid on sind kaitsta ja tagada elukestvus. Juhendada ning kontrollida, et kõnniksid võimalikult kindlameelselt enda saatuslikul rajal.
Esmaspäeval 5. detsembril lähen kooli ja näen esimest korda oma klassi uut klassijuhatajat EF-i. Nädal hiljem võtab ta mind ette ja alustab süstemaatilise kiusamisega kuni põhikooli lõpuni. Sellega on hea lugeja juba kursis varasematest peatükkidest.
Puukentsefaliidist paranen 99,5% ulatuses. Parema silmalau lihas on ainult mõnevõrra kannatada saanud. Kuulun nende 1/3 laste hulka, kes entsefaliidist on täielikult tervenenud (https://et.wikipedia.org/wiki/Entsefaliit).
Laupäev 14.06.1975 kella kümne paiku hommikul. 7 aastane. Päikeseline ilm. Õhtutemperatuur +23 kuni +25°C. Harku järve veetemperatuur +21 kuni +23°C . Kõrvalmajja (praeguse aadressiga Sõudebaasi tee 19, loe 9-ndat ja 13-ndat peatükki) tuleb vanaemale külla Aivo (12 a) koos ema, isa ja kahe õega. Aivol ja Andresel on ühine vanaema Maria (1915-1989). Aivo on vastavalt pojapoeg ja Andres (vt 34, 37 ja 42 peatükis) tütrepoeg.
Aivo isa Eino (1935-2006) on tehnikahuviline ja nad tulevad külgkorviga mootorrattaga! Pereema istub peremehe selja taga, poeg Aivo on külgkorvis ja noorem õde Raili (peaaegu 5 a) tema süles. Vanem õde Eili (14 a) saabub bussiga. Pereisa on hoolas ja on laste jaoks võtnud kaasa mootorratta, sõiduauto ja veoki sisekummi.
Elus esimest korda näen, et täispuhutud musta värvi suurte kummist rõngastega on võimalik supelda! Aivo saab kõige suurema kummi, Eili keskmise ja Raili motika oma. Lõbu ja kilkamist on palju! Pereisa teeb pikema ujumise ja pereema on jalgupidi vees ning on lastega.
Piidlen kõrvalt ja ammuli sui vaatan järvekaldal kadedalt pealt ning sooviksin ka sisekummiga hullata! Mul on täispuhutav piltidega laste ujumisrõngas, milles on paraku väike auguke ja õhk pidama ei jää. Sellest hoolimata jooksen koju ja toon oma rõnga järve äärde.
Auk ujumisvahendis ei ole kahjuks iseseisvalt ära paranenud ja üritan näpuga välja sisisevat õhku peatada, kuid võru läheb üsna kiiresti tühjaks. Seega rõngas mind veepeal kanda ei suuda ja jääb üle seda ainult kuni paar minutit vees ujutada kuniks täielikult tühi on.
Kõige esimesena tüdineb Eili ja ruttab minu õe ja Edaga (loe peatükke 41 ja 42) lobisema. Kummi viib muidugi koju. Tund kuni poolteist kannatlikku ootamist ja näib, et Raili kipub väsima. Võtan julguse kokku ja üsnagi kaeblikult mangun, et saaksin tema rõngast kasutada. Tirts lubabki, kuid ainult mõneks minutiks!
Supelda on vahva! Eriti kui on abivahend, mis sind kindlalt veepinnal hoiab! Väga lahe! Kahjuks aeg on napp ja pean rõnga Railile üsna kiiresti tagastama. Varsti üritan tüdrukutirtsu taas veenda, et sooviksin taaskord mängida, kuid plika jääb enesele kindlaks ja sisekummi mulle ei loovuta.
Antud teemas olen paraku kaunikesti egokeskne ja teen Aivole selgeks, et Raili on kadekops ning vanem vend suudab tüdruku pehmeks rääkida. Seekord saan umbes kümme minutit hullata. Sedamoodi vahelduvalt ühe rõngaga lustimegi kuniks asun tugevama õigust kasutama ja mänguasja enam tagasi ei anna. Aivo toetab mind, mille peale hakkab Raili lõpuks nutma ja lubab isale kõik ära kaevata.
Tegelikult puhas traagika ja täiskasvanuna mõtlen, ega mu käitumine lapsena teps mitte hea ei olnud. Situatsioon laheneb õnneks hästi ja lapsed kutsutakse tuppa sööma.
15.06.1975. Vähene pilvisus, +22 kuni +24 °C. Juba hommikul teen Aivole ettepaneku, et läheksime vette mängima. Kahjuks vanemad ei luba ja ta peab lapselapse kohuseid täitma ning olema vanaemaga. Viimaks umbes 12:30 paiku vabaneb ja mitu tundi kannatlikkust on end kuhjaga ära tasunud! Saan Eili rõngaga supelda!
Esiotsa pelgan sügavamal vees liigelda, kuid julgust vaikselt lisandub ja katsetan tõelisi vägitükke. Pladistan kuni 25 meetri kaugusel kaldast ja tunne on vägev ning ülev! Pole eales nii kaugel järves kunagi olnud!
Tunnike mängitud ja suhteliselt kalda lähedal ujub mulle kiiresti ligi umbes 10 aastane vene poiss. Proovin eest ära saada, kuid püüab mu kinni, ronib rõngale ja tõukab toorest jõudu kasutades mu vette… Vesi on üle pea kuni 30 sentimeetrit ja ma ei oska ujuda… Kohkun ja satun mõnevõrra paanikasse, kuid suudan end siiski koguda – pean ellu jääma… Hästi on meeles meetod, mida kasutasin peaaegu kaks aastat tagasi kui ema proovis mind ujuma õpetada ja oleksin hoopiski uppunud (loe 41. peatükki).
24.05.2022. Rünnakupaik on märgitud ringiga. Vaade Harku suunas. Fotograaf: Henry Küla24.05.2022. Rünnakupaik jääb pildil paremale poole paju kanti. Vaade Järveotsa suunas. Fotograaf: Henry Küla
Asupaik on aja jooksul muutunud ja saanud osaks sõudebaasi territooriumist. Kalda muutmise tulemusena on puid ja kõrkjaid vähem ning ajaloolised jääajast olnud suured graniitkivid ära viidud. Pinnasetööde tõttu on kallas laugeks tehtud, praht ja muda veest eemaldatud ning asendatud liiva ja kruusaga.
Vajun jalgadega mudasesse põhja ja tõukan hingamiseks end jõuliselt üles. Nibin-nabin ulatub suu veepinnani ning vett ja õhku suhu ahmides suudan aeglaselt kalda poole hüpelda. Adrenaliin on üleval, süda klopib ning üritan kõigest väest ennast päästa! Turvalisemasse vette jõudes vajun peaaegu kokku. Energiat sama hästi kui enam ei ole, värisen hirmust nagu haavaleht tuules, mõtlemine on oluliselt häiritud ja katkendlik.
Tähelepanuväärne on ja veel ennem suplema minemist teadsin täpselt ette ning rääkisin ka Aivole, et meie rõngad võidakse ära võtta… Aivo kuulas, kuid ei osanud selle peale midagi kosta. Seega puhas vaist andis hoiatuse! Siinjuurs rõhutan, et sisekumme nägin alles eile esimest korda elus ja puudusid teadmised, kuidas nendega supelda, sellist vene lapse agressiivsust ei olnud varem kogenud jms. Järelikult sinu hing püüab hoolitseda sinu elukestvuse eest ja vajadusel sekkub! Info sinu tulevaste eluliste olukordade kohta on ammu juba kuskil olemas (näiteks infodimensioonis) ja hinge ülesanne on see vajadusel sulle esitada.
Teine omalaadne tähelepanek, et 41. peatükis omandatud kogemus sügavas vees hüppamisega ja praegune sarnane meetod on omavahel seotud. Isiklikul arvamusel saatuslikul teerajal astudes ühele sammule järgneb teine. Kuue aastaselt (1973) saadud kogemus on oluline, et suudaksid targemana edasi liikuda. Järelikult kunagine veeõnnetus oli vajalik, et käesolev äpardus ei lõppeks traagiliselt. Teisisõnu kõik mis oli/on, pidi ja peab olema! Eluohtlikud olukorrad õpetavad ja kujundavad sinu elulist käekäiku!
Viie minuti pärast kaeban Aivole ära ja võtab väikeröövli väga karmilt ette… Vene juntsu ei saa aru, miks teda nuheldakse… Võõrkeeles rääkiv naga on küllap harjunud jõuga võtma, mis meeldib ja tõenäoliselt tema vanemad annavad talle eeskuju. Esineb nõukaaegne mentaliteet „всё наша – kõik on meie”, mida kohtab sageli ka tänapäeval ja üldistatult Vene-Ukraina sõja iseloom seda kirjeldab, kus Ukraina rahva loodud materiaalseid väärtusi lihtviisil röövitakse ning viiakse Venemaale. Siinjuures rõhutan, et minu tutvusringkonnas on toredaid vene keeles rääkivaid sõpru ja tuttavaid, kes ei evi kirjeldatud mentaliteeti, ei ole sovjetid või putinistid ning on igati mõistlikud inimesed.
Kummirõngas on taas minu valduses ja püüan head meeleolu taastada. Paraku kaunis ilm ja mõnus suplemine ärevust lõplikult ei maanda ning ennem kella poolt kolme väsin.
Aivo koos perega lahkuvad kella nelja paiku enda koju Mustamäele. Nad elavad Kuldnoka tänaval 5-kordses paneelmajas.
Lühikese elu jooksul kogetud sagedased eluohtlikud veeõnnetused on viimaks tekitanud tungiva vajaduse ja motivatsiooni, et peaksin õppima ujuma! Milline võiks olla asjakohane plaan ning kuidas, ei ole aimugi…
Vanasõna kirjeldab: „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Saatus ise tuleb appi! Ilmselt 15. august, soe reede õhtu, pärast kella kaheksat. Tuulevaikne ja pilves ilm. Istun sõudebaasis sillal ja mõtisklen. Üksiolemist „segab” keegi naine, kes läheb minu lähedal vette. Näen ja saan aru, milliseid liigutusi ta teeb, et suudab ujuda! Mõeldud ja otsustatud!
Kui taaskord üksi jään, võtan riided seljast ja sulpsatan samuti vette (veetemperatuur umbes +20 °C). Matkin nähtud “koera” ujumise liigutusi ja endalegi üllatuseks suudan paarkümmend sentimeetrit ujuda! Suurest edust innustatuna proovin veel ja veel kuniks läbin ligemale meetri!
Kuni koolini harjutan ujumist peaaegu iga päev ja augusti lõpus (veetemperatuur +17 kuni +18 °C) ujun järjest juba ca 15 meetrit! Teises klassis 1976 veebruari teisest poolest kuni aprillini tuleb läbida kohustuslik ujumiskursus tolleaegses Dünamo ujulas Tallinnas Aia tn 3, mille vältel omandan selili ujumise oskuse. 1977 ja 1978 suvel täiendan iseseisvalt väljaõpet ja suudan „konna” ujuda vee all või peal.
Olen nagu kala vees!
Aprilli teine pool 1976 (8 a), kolmapäev. Võimalikud kuupäevad 14, 21, 28. Poolpilves ilm, kerge tuuleke, +10 kuni +12 °C. Pärast viiendat tundi olen teel koolist koju. Meeleolu on hea ja rahulik, tatsan enesekindlalt. Sügavad ja laiahaardelised mõtted võtavad kogu tähelepanu. Kella ühe paiku ületan Paldiski maanteed. Äkitselt tuhiseb veoauto (GAZ-53) suunaga linna poole minust kiiresti mööda ja tuulekeeris soovib mind kaasa haarata… Veok möödub sedavõrd lähedalt, et astunuksin üks kuni poolteist sammu veel, oleksin surmava löögi saanud.
24.05.2022. Tolleaegne Paldiski maantee ületuskoht ja väike kodutee. Fotograaf: Henry Küla
Südame alt läheb õõnsaks, pulss läheb üles ja adrenaliin tulvab verre! Vaatan veokale järele. See sõidab ebaharilikult kiiresti, ilmselt üle 90 km/h. Tol ajal oli seal kiirusepiirang 70 km/h ja liiklus suhteliselt hõre. Autojuhid olid reeglina ebaviisakad ja ei vaevutud aeglustama või masinat peatama, et sind üle sõidutee lasta.
Ma ei mõista, miks ta mind ei näinud ja arutult kihutab? Samal ajal olen hämmingus, et ma ise midagi ei märganud ega kuulnud! Üllatun, et tavapäraselt esinev intuitsioon keerulise situatsiooni tekkimisest aegsasti ette ei hoiatanud!
Õppisin, et vastuolulised või pingelised sündmused võivad toimuda ka vaistu osaluseta. Hinge seisukohast lähtudes õnnetust ei toimunud, sellest tulenevalt justkui ma ei pidanudki midagi ette teadma. Seega esineb mitmekesisus ühest küljest ja teisalt võtsin kogemuse viivitamatult arvesse ning edaspidi kuni põhikooli lõpuni olin antud kohas eriti hoolas liiklust jälgima. Järelikult pidin kogemuse saama ja võimalikud tulevased õnnetused sõidutee ületamisel jäid toimumata.
Efektiivseim teadmiste omandamine on sageli praktikas! Tegelik elu õpetab! Ma ei võtnud vanemate ja õpetajate korduvaid liiklusalaseid õpetussõnu piisavalt tõsiselt kuulda, mistõttu saatus pidi ise sekkuma ja andis meeldejääva õppetunni!
Ilmselt 09. detsember 1974, esmaspäev. Seitsme aastane ja esimene klass. Koolis on kolm tundi ja keskpäeval olen kodus. Andres (8 a) elab Harku järve kaldal kõrvalmajas (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) ajutiselt vanaema juures ja peaks samuti varsti koolist koju jõudma. Andresest kirjutasin 34-ndas ja 37-ndas peatükis. Naabermajast kirjutasin 9-ndas ja 13-ndas peatükis.
Kell on natukene pärast ühte päeval. Ilm on tuulevaikne ja mõnevõrra udune. Külma on umbes -4 kuni -6 C. Heade sõpradena tahame koos aega veeta ja lähme sõudebaasi kandis järvejääle uudistama. Jää on veel õhuke, millel omakorda kleenuke lumekiht, mistõttu vastastikku utsitame ja näitame enda julgust, kas koorik kannab või mitte. Jää vahel ragiseb ja on meeletult põnev! Valdavas osas on jääkaas ikkagi üsnagi tugev.
Andres suunab käega ettepoole ja ütleb: „Jää on õhuke, me ei saa edasi minna, kukume sisse…”Korduvalt vaatan tähelepanelikult, kuid ei saa aru, et jääga mingi teema oleks: „Ei ole õhuke, mina küll midagi ei näe!” Olen oma arvamuses veendunud, sest elan järve ääres ja tean täpselt, kuidas lahtine või veidike külmunud vesi välja näeb!
Tekib väike vaidlus ja viimaks annan kindlameelselt teada, et edasi lähen üksi ning kui too koht vastu peab, siis sõber tuleb järgi. Situatsiooni omapära seisneb selles, et ma tõepoolest ei saa aru ega suuda tuvastada, et eesolev jää oleks miskitmoodi probleemne! Täiesti tavapärane vaade, mis ei erine absoluutselt saabaste all asuvast jääkattest või peangi nägema seda, mida näen! See ala ei saa olla rabe, sest mitte kunagi ja mitte ühelgi talvel seda ei ole olnud! Sinna ei sisene ühtegi allikat ja kui ma visuaalselt mitte midagi eripärast ei näe, siis arvan, et Andres viskab nalja või kardab!
24.05.2022. Uppumiskoht on märgitud ringiga. Fotograaf: Henry Küla24.05.2022. Vaade sõudebaasi lähedal asuvale Tallinna Veemotoklubi poole. Fotograaf: Henry Küla24.05.2022. Uppumiskoht on märgitud ringiga. Fotograaf: Henry Küla19.05.2012. Parempoolse viilkatusega halli parempoolses osas oli töökoda. Fotograaf: Henry Küla06.05.2020. Vasaku halli vasakul pool esiplaanil oli katlamaja ja samas pooles edasi järve suunas töökoda. Fotograaf: Henry Küla
Näitan talle ette, kuidas jääl peab kõndima. Ettevaatlikult ja aeglaselt! Vaatan veel paar korda selja taha ja lähen nüüd juba julgelt edasi. Täiesti ootamatult ja äkki kaob jää jalge alt ning karmauhti vajun vette! Kõik käib välkkiirelt! Ehmatus on suur ja hakkan paanikas kätega pladistama. Kuigi ma ujuda ei oska, kuid endalegi üllatuseks suudan end mingi valemiga 180 kraadi ringi keerata ja kaaslasega tekib silmside. Veepinnal suudan püsida kuni 10 sekundit, misjärel umbes 2,5 meetrine sügavik vältimatult kutsub…
Eelnevatele lugudele sarnaselt siseneb hing taaskord immateriaalsesse dimensiooni (teispoolsusse) ja ajakulg muutub väga aeglaseks. Sa puudutad materiaalset ja teispoolset maailma üheaegselt! Teispoolsuses olemine avardab, laiendab, teravdab ja mitmekesistab su aistinguid ning taju kümneid kordi. Maal kõndides tavapärases olukorras sa ei ole üldiselt suuteline selliseid vaimseid võnkeid ja nüansse kogema kui teispoolsuses! Jääb väheks sõnavarast ja värvidest, et seda kõike kirjeldada! Isegi kui sõnu juurde konstrueerida ja seninägematuid värve luua, ka siis on füüsiline inimene võimetu teispoolsuses olevaid erinevaid detaile täies ulatuses autentselt kajastama.
Üllatun teistkordselt, sest järve põhjas on üsnagi valgusrikas olla, vesi on tavapäratult selge ja jää alla on üsnagi hästi näha. Justkui päike läbi pilve paistaks, mis omakorda rahustab ning annab sulle energiat kui ka jõudu. Hing on kohati kehast väljas umbes 1 kuni 1,5 meetri kaugusel, samal tasapinnal või kõrgemal.
Hingelises plaanis olen väga rahulik ja valguse ilmnemine selgitab, et hing on valmis lõplikult keha hülgama ning minema oma igavikulisele teerajale. Olemine on väga kerge! Antud seisund on ideaalne, et arutleda iseendaga, kas jääda põhja või liikuda jää alla ja uppuda või mitte? Ajameri on sisuliselt peatunud ning võin lõputult mõtiskleda, kuidas edasi toimetada…
Materiaalse maailma mõistes olen põhjas ainult mõned sekundid ning mingi seletamatu jõud tõukab mind ülesse! Olen kui õngekork ja vulpsatan taas pinnale, et umbes 5-6 sekundi pärast uuesti alla vajuda… Põhjast jääb puudu 0,5-1 meeter ning jällegi esineb fenomen ja olenemata rasketest vettinud riietest suudan veepinna poole rühkida! Tegemist on vist esimeste oskamatute ujumise liigutustega (!), mis tõstavad mu pinnale! Müstika! Ma ei oska ujuda, kuid esineb teadmine, et suudan vees liikuda! Olen ähmis ja kardan! Ometi hing juhendab ja aitab, et püsiksin elus!
Olen jääkaanest eemaldunud kuni 2,5 meetri kaugusele… Kukkumispaiga juurde suudan siiski imekombel tagasi manööverdada. Rõhutan, mitte ujuda, aga manööverdada!
Saan jääservast kinni, kuid kibelen teispoolsusse tagasi minema ehk esineb kaalutlus, et laseksin end lahti ja suunduksin jää alla… Tekkimas on väsimus, energia on nobedalt kadumas ja ma ei suuda libedast jääst kaua kinni hoida. Olen kahevahel, kas anda alla või mitte.
Andres on minust umbes 10 meetri kaugusel, kohkunud ja ei oska midagi ette võtta. Kutsun teda appi, kuid ta väga pelgab… Ütlen mitmeid kordi, et ma ei suuda ja võin uppuda…
Õnneks ei lase sõber end kaua veenda ja roomab augu juurde ning võtab kahe käega mu külmunud parema käekese pihku, vasakuga hoian jääst. Proovib mitmeid kordi mind välja sikutada, kuid hoopiski libiseb augule lähemale. Nüüdseks on mul jõud otsas ja muutun kuidagi raskemaks, külm tikub kontidesse ning hambad hakkavad plaksuma. Uimasus ja unisus hiilib ligi… Sõltun nüüd ainult Andresest.
Me ei tea, mida edasi teha ning sedamoodi möödub veel 2-3 minutit. Naabripoiss laseb enda vasaku käe lahti, et ise mitte sisse vajuda, kuid aeglane libisemine augu poole on pidurdamatu…
Püüame jätkuvalt isekeskis hakkama saada ja arvame, et oleme paharetid, sest vette kukkumine peaks seda tähendama… Lisaks kardame karistust… Kõiki asjaolusid arvestades ometi peatselt leian, et kõrvaline abi on vajalik.
Hakkame täiest kõrist appi hüüdma… Asume sõudebaasist kaugemal kui 60 meetrit ja on kahtlane, et keegi meid kuuleb… On esmaspäev ja me ei ole hingelistki seal näinud… Reaalne tegelikkus tuletab end kogu aeg meelde ning mõistame, et oleme eriti täbaras ja väljapääsmatus olukorras, iseäranis mina…
Vaatan Andresele sügavalt silma ja otsin tröösti, julgustust ning tuge, kuid vastu vaatab hirmunud poisike, kes ise vajab pikka-pikka pai ning sooja kallistust. Loomulikult mõistan teda. Ta ei jõua mind lõputult kinni hoida ja liigagi selgelt adun, et varsti on ta sunnitud mu käe lahti laskma, et ise mitte vette kaduda…
Selles kriitilises olukorras olen taas sisenenud hingemaailma ning aeg kipub peatuma. Aega mul on, sest meeldib tema hinge tudeerida ja teavet ammutada. Saan ta hingega kontakti ning tajun tema hingelist põhiolemust. Mõistan, et tema üks hämmastavaid omadusi läbi erinevate elude on olnud altruismi õpingud, mida eales ei oleks osanud hüperaktiivsest poisist varasemalt arvata! Just praegu lööb see eredalt välja ja ennastunustavalt oma elu hinnaga ta aitab mind! Seega saatusliku ettemääratuse teerada peegeldab, et esineb vastastikune sidusus ja õnnetus peab olema, millest me mõlemad eluliselt õpiksime ning omandaksime vajalikud kogemused!
Hingelist põhiolemust olen lahanud erinevates peatükkides. Definitsiooni leiad 9-nda peatüki teooria lehelt siit.
Tema hingelise põhiolemuse tunnetamine ja mõistmine on mulle hädavajalik ning tajun energia juurdevoolu! Siinkohal julgeksin väita, et tänu kahe inimese hingede pingutustele saan jõudu, teadmisi ja oskuseid juurde! Lohutan Andrest ja räägin, et ta peab vastu ning ei tohi alla anda. Me saame koos üle ja sealhulgas on oluline, et võimalikult kõva häälega hüüaksime appi.
Taaskord karjume täiest jõust ja minu hääl on tema omast isegi mõnevõrra tugevam, kuid palju karjuda enam ei suuda. Häälepaelad annavad järgi ja hääl kipub kähisema. Püüan säilitada optimismi ja olla talle eeskujuks, et küllap olukord laheneb…
Põneva ääremärkusena mainin, et ajal kui sõbraga vaidlesime, kas eesolev jää on eluohtlik või mitte, teadsin intuitiivselt suurepäraselt ette, et isegi kui vette kukun, siis meid (mind) päästetakse. Kuigi hing ei öelnud, et juhtumas on õnnetus, vaid kuidas õnnetusest pääsen.
Järgmine tähtis asjaolu on, et Andrese vaist kirjeldas, et jää on õhuke! Võimalik, et ta oskas omamoodi teraselt vaadata, aga teadmine on selgepiiriline! Järelikult sõber usaldab enda hinge, kuid mina kasutan mõistust, ei võta teise inimese hingehäält kuulda ja astun otse suuremasse jäälahvandusse!
Möödunud on peaaegu 10 minutit ja abiväge ei ole. Üritan veel appi hüüda, kuid hääl on muutunud nõrgaks, mis ei kostaks kaugemale kui 10 meetrit… Paraku külm vesi teeb oma töö ja jäigastuva keha vastupanuvõime on kärmelt ning progresseeruvalt lähenemas kriitilisele piirile… Andres on murdumas ja üha sagedamini kurdab, et ta ei jõua mind enam kinni hoida, käehaarde tugevus on silmnähtavalt nõrgenemas… Olukorrast tulenevalt minu mõistus hakkab järeldama, et võin sellegipoolest uppuda… ometi hing seda versiooni ei toeta…
Viimaks näeme, et sõudebaasist jooksevad välja kaks meest. Üks kõrgekaelusega punakaspruuni kampsuniga ja soniga meestest nöör näpus on sõudebaasi direktor Ilmar Ruhno (vt 39. peatükk) ning teine kuni 3 meetri pikkuse puidust prussiga on halli tööjakiga, karvamütsiga ja labakutega töömees. Vaatan õnnelikult Andresele otsa ja tänan teda mõttes oma elu päästmise eest! Ta muutub minu jaoks suureks iidoliks ja jään talle elu lõpuni tänuvõlglaseks!
Jääpind vetrub ja praksub ning Ilmar roomab prussiga minuni ja ütleb Andresele karmilt ning otsustavalt: „Mine eest ära!” Tõmbab mu veest vaevata välja ning roomame ohutumasse kohta. Õigupoolest mina olen suuteline osaliselt liigutama ja ta sikutab mind enda järgi. Lõpuks saame püsti tõusta ning läbilõikav vappekülm, intensiivsed värinad ja kangestuskrambid on kohe jaol, ligunenud riided hakkavad jäätuma. Ma ei ole suuda oma keha kontrollida. Vees olin umbes 12-14 minutit.
Ilmar võtab mu vasakust käest kinni, tõstab maast üles ja kiirustab sõudebaasi sooja. Puidutöökoda, kus hooldatakse ja valmistatakse kanuusid ning süstasid on meeldivalt soe ja on kivisöega köetava katlamajaga kokku ehitatud. Kell on umbes 13:35.
Direktori tütar Eda (loe 41. peatükki) soojendab end radiaatori juures ja käsutab mind lahti riietuma. Puiklen ja häbenen, kuid tundes teda terve elu, ta vastuvaidlemist ei salli. Käed ja jalad ei kuula sõna ning ta aitab mind. Paks puhvaika üll ja varsti saan ta suured lotendavad dressid ning villased sokid selga-jalga.
Ilmselt 1975 suvi. Harku-järve sõudebaas. Foto: Paul Rahno “Harku”, “Eesti Raamat” 1976Ilmselt 50-ndate lõpp. Harku-järve sõudebaas. Ehitatud 1956-58. Ametlik avamine 01.01.1957. Fotograaf: Teadmata
Kamandab radiaatori äärde istuma ja tulikuuma musta teed jooma. Üle kahe sinist värvi suurt metallist kruusitäit teed sisse ei mahu. Uhh, keha läheb tasapisi soojemaks ja värisemine leeveneb. Samal ajal varvaste ning näppude soojenemine on erakordselt valulik, otsekui sajad nõelad torgiksid sind. Mõnus rammestus on lõpuks mu parim kaaslane.
Emale on juba teatatud ja jõuab varakult umbes poole nelja paiku töölt tagasi. Pliidi alla tehakse kohe tuli ja tuleb mulle baasi järele. Harjumuspärased toariided selga ja koju!
Mitte keegi ei riidle! Ei Ilmar, Eda ega ema! Mul on põhjust jällegi üllatuda! Haigeks ma ei jää ja järgmisel päeval lähen kooli ning räägin parimatele klassikaaslastele oma eelmise päeva uskumatutest seiklustest!
Lugu kirjutades tänaseni imestan ja pean väikeseks imeks, et linnulennult keskmiselt 65 meetri kaugusel sõudebaasi töökojas puidutööpinkide müras üldse keegi meid kuulis. Sündmust meenutades kogen kõike korduvalt uuesti. Läbielatud emotsioonid ja tajud tõusevad taas eksimatult ning värskelt esile, olen hingepõhjani puudutatud ja pisarad kipuvad voolama. Olen iseenda hingega otseühenduses ja mälestusi piltlikult ei eksisteeri ning justkui kõik toimub praegu ja samal hetkel! Sa suudad navigeerida oma sisemaailmas (või väidetavas infodimensioonis) suhteliselt vabalt ja vaadata ning tunnetada endaga seotud sobilikke andmeid nii, kuidas parasjagu soovid.
Peatükk on kirjutatud juunis 2022.
Täiendan mõnevõrra käesolevat peatükki väikese episoodilise lõiguga hommikusest unenäost, mida nägin 17.06.2022. Jutumärkides:
„Varahommik ja kaks last (7-8 a) teevad ulakusi ning soovin neid korrale kutsuda, kuid satun hoopiski laste kogunemisele. Tulevad kokku pidulikult riietatud 3-12 aastased lapsed, kes on seotud mingit moodi Vene-Ukraina sõjaga. Enamik või kõik nendest on sõjas hukkunud ehk uni näitab laste hingesid. Põhiosas räägivad ukraina, vähem ka vene ja eesti keeles. Saan kõikidest keeltest suurepäraselt aru. Lapsi on 427*.
Eesmärk on päeva jooksul saada selgeks spektaakli stsenaarium, mille ühekordne avaetendus toimub sama päeva õhtul Tallinnas Estonia teatri ja Linnahalliga sarnases suures hoonete kompleksis, kus on liuväli. Seega tegemist on jääetendusega ja kõik lapsed peavad õppima ka uisutama. Tegelikult enamik juba oskavad.
Üritusel on üks kandvaid osi minul, kuid õhtul avastan ja olen ähmi täis, et ma ei ole rollist veel midagi sisulist jõudnud omandada. Ühiskondlikult oluline ja väljapeetud publik on suures osas juba saalis. Ootamatult paiknen ümber Ukraina väejuhatuse peastaapi, kus antakse esmakordne käsk kahele M142 HIMARS (kerge ja suure liikuvusega suurtükiväe raketisüsteem M142 on mitmekordne raketiheitja, mille laskekaugus sõltuvalt raketist on kuni 500 km) Ukraina raketiüksusele avada tuli Venemaa sõjaväe positsioonide pihta…”
*2022. aasta 18. juuni hommikuse seisuga on Vene okupandid Ukrainas tapnud 323 last. Vene Föderatsiooni täiemahulise relvastatud agressiooni tagajärjel on saanud viga 906 last. Allikas: Ukraina portaal TSN.
Siinjuures tuleb rõhutada, et tegemist on ametlike andmetega ning tõenäoliselt on surma saanud ja vigastatud lapsi oluliselt rohkem.
Reedel 17. augustil 1973 pärastlõunal umbes kella kahe ja kolme vahel. Täispäike või vähene pilvisus, õrn tuuleke, sooja varjus ca +22 kuni +24 C. Täna on minu sünnipäev ja saan 6 aastaseks, mistõttu isa tuleb töölt varem koju. Emal on puhkus.
Ootan pingsalt ja olen kannatamatu, millal sünnipäeva hakkame tähistama?! Vanemad teevad ettepaneku, et lähme järve äärde päevitama ja ujuma. Harva saame koos päiksevanne võtta ja supelda, mistõttu olen väga elevil. Järve kallastel on väga palju inimesi pikutamas ja aega mõnusasti veetmas. Põhiliselt on tuldud Mustamäelt. Paarisaja meetri kaugusel majast otsime vaba murulapi ja sätime päevituslinad maha. Ema läheb kohe ujuma ja jääme isaga kahekesi.
24.05.2022. Ujumiskoht lähivaates, mis tänapäeval on kinni kasvamas. Fotograaf: Henry Küla24.05.2022. Ujumis- ja päevituskoht üldplaanis Harku järve ääres. Tänapäeval on puud suureks kasvanud, kuid 1973 aastal oli põhiliselt väike lepavõsa. Fotograaf: Henry Küla24.05.2022. Meie päevituskoht lähivaates ja asus fotol paremal pool pajuvõsa asemel. Tänapäeval on puud suureks kasvanud, kuid 1973 aastal oli põhiliselt väike lepavõsa. Fotograaf: Henry Küla24.05.2022. Meie päevituskoht Harku järve ääres üldvaates ja asus fotol vasakul pool pool pajuvõsa asemel lepapuu juures. Tänapäeval on puud suureks kasvanud, kuid 1973 aastal oli põhiliselt väike lepavõsa. Fotograaf: Henry Küla
Alles nüüd soovib isa mulle sünnipäeva puhul õnne ja asjalikult pärib, kas ootasin väga sünnipäeva? Olen väga loksutatud, et issile viimaks meelde tulin ja minu vastu huvi tunneb! Mõne aja pärast tuleb ka ema ja naudin meie vahvat seltskonda! Mul on huvitav! Varsti on meie kord isaga vette minna. Issi ujub ja mina hullan, sest ujuda veel ei oska.
Vees hakkab üsna kiiresti külm ja jooksen empsi juurde tagasi. Päike hellalt paitab ning värin ja hammaste plaksumine on kadumas. Ema teatab, et peaks mind ujuma õpetama. Kõhklen tõsiselt, kuid tänase erilise päeva puhul olen püüdlikult kuulekas ja läbi pika veenmise jään nõusse.
Kui täna sünnipäeva ei oleks, siis ma ei oleks ema ettepanekuga nõustunud! Lihtsalt ei! Tänu hingele tean täpselt, mis juhtub, kuid minu mõistus põhineb loogikale, et esiteks ei taha vanemate meeleolu rikkuda ja teiseks soovin pidulikku õhkkonda säilitada ning torti süüa!
Emme eriline enesekindlus ja muretus on sedavõrd tugevad, et varjutavad mu ohuhinnangu. Täpsemalt hing on juba ettevaatavalt alarmeerinud, et kui ema mind vees õpetab, pean olema väga valvas… Teisisõnu info on ammu juba kuskil olemas ning hing vahendab sulle, et varsti on midagi eluohtlikku toimumas!
Olenemata hoiatusest usaldad ema ja oma mõistust ehk nähtav, kuuldav ja katsutav näib olema tõeline. Seega esineb materiaalse maailma paradoks, mida varasemates peatükkides olen korduvalt esile tõstnud – me pigem ei usalda puhast intuitsiooni, vaid piiratud mõistust!
Korduvalt arglikult poetan, et võin ära uppuda… Ometi soovin ujuma õppida, mida paljud minuvanused juba oskavad… Ema järjekindel ja kõrge eneseusaldus ei jäta kahtlusevarjugi ning umbes poole tunni pärast lähme „õpingutele”.
Valime sügavuse, kus vesi on mulle rinnuni. Ema paneb oma käed mulle kõhu alla ja julgustab, et jalgadega siputaksin ning kätega teeksin samuti liigutusi. Seejärel lükkab mu eemale, mille tulemusena peaksin ujuma. Ometi veepinnal ma ei püsi ja midagi välja ei tule. Kardan! Teine katse ebaõnnestub samuti.
Kolmas proov. Olenemata minu keelitustest ja palvetest liigub ema sügavamale, kus vesi on minust peaaegu üle pea. Ta leiab, et kui muudmoodi ujuma ei õpi, siis hirm on parim õpetaja! Paraku ta ei mõista, et tean suurepäraselt, et praegune eksperiment on kõige kriitilisem. Nii juhtubki…
Ta heidab mu põhjatuma, tumedama ja külmema vee suunas. Rabelemine viib mu kiiresti vee alla. Ahmides tõmban järvevett hingetorru ning võib-olla ka kopsudesse, mistõttu eluks vajalik õhk enam ligi ei pääse.
Tajun aja teisenemist… Esineb kaks aega. Nn tavakiirusel lineaarselt liikuv aeg, kus praegu asun (minu keha) ja teine aeg, mis on hoopiski aeglasem. Eeltoodud aegasid nimetame tinglikult „hetkeks”. Eluohtlikus olukorras võid hetke venitada lõputult suureks ja avaraks ning sellises olukorras su hing on sisenemas või sisenenud immateriaalsesse dimensiooni. Esineb ettevalmistus hinge lahkumiseks kehast või on juba lahkunud ehk keha surm ei ole enam kaugel.
Hinge üks ülesandeid on tagada su elu jätkumine ja saan aru, et pean tegutsema väga kiiresti. Jalad vajuvad põhja ja tõukan end vee alt üles ning sedamoodi hüpates liigun kalda suunas kuniks jalad on kindlamalt põhjas ning saan püsivalt liikuda.
Ema ei saa millestki aru ja püüab mind kalda poole minemast takistada, kuid viimaks suudan kiirust ikkagi lisada ja jooksen ära. Kiire jooksmine, hüppamine, jalgadega trampimine, intensiivne kätega vehkimine on instinktiivsed ja intuitiivsed tegevused tagamaks hingamine. Hingamispeetus on piisavalt pikk ning olen äärepealt teadvust kaotamas ja tõmblustes maha kukkumas. Samal ajal ema ujub ja isa on kõhuli ning ei näe, mis minuga toimub. Rääkida ma ju ei saa…
Umbes 1,5-3 minuti pärast õnnestub vähehaaval hapnikku kätte saada, mille tulemusena tekivad nn kurgukorinad. Kuni 12 minuti jooksul on hingamine taastumas. Tunne on üsnagi ebamugav, rinnakorvis ja kurgus on valud. Ilmselt terviklik hingamisaparaat on osaliselt kahjustatud.
Jõuvarud on otsakorral ja umbes poole viie paiku lähen üksi koju. Aja teisenemine ning piltlikult ühe jalaga teispoolsuses olemine on hajumas. Jään õhtut ja tordi söömist ootama.
Juuni alguses 1974 tulevad tädi Maimu ja tema mees Ilmar meile ootamatult kuni tunniks külla ja teevad mulle ettepaneku nendega Lõuna-Eestisse kaasa tulla. Emal läheb kiireks. Vaja pojale riided kaasa pakkida, kuid ega midagi polegi panna… Ketsid on ära kulunud ja tallad auklikud, sokke ei ole… Emps lõikab vanad puuvillased sukapüksid soki kõrguselt ära ja ajutised lotendavad sokid ongi olemas. Selga lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega särgike, kanged sandaalid ning sukapükstest lõigatud sokid. Kilekotti hambahari, hambapasta, kamm, pesu, veel üks paar “sukapüksisokke”, õues mängimiseks väsinud-veninud lühikesed püksid ja särgike. Empsil ja minul on piinlik. Keerasime kapid pahupidi, kuid leitud riided on väikesed või määrdunud, väga kulunud ja rebenenud.
Sugulased on rohelist värvi uhke autoga VAZ 2101 (Žiguli), mis on ENSV-ajastu edu ja jõukuse sümbol. Autoga tagaistmel sõitmine on mulle väga suur au ja elamus ning üle nelja tunni sõitu Tahevasse kulgeb märkamatult justkui linnutiivul. Maimu on väga hooliv ja tähelepanelik ning tema noorema poja väikeseks jäänud korralikud riided sobivad mulle suurepäraselt. Mul ei olegi nii palju ilusaid riided varem olnud!
Enamik linnalapsi teavad, et maal möödub suvi traditsiooniliselt kiiresti. On palju erinevaid huvitavaid seikluseid, mis arendavad ja mõjuvad hästi ning kui kooli alguseks koju jõuad, siis oled juba suurem ning kogenum, sisuliselt küps maailmakodanik. Seega üldistatult on lugejal aimu, kes on koolieelik ja kuidas ta mõtleb.
17-ndal augustil 1974 on päikeseline laupäeva õhtu ja suurem seltskond sugulasi on kogunenud Räime järve (ca 5 km Tahevast Valga suunas) kaldal asuvasse majakesse, kus on saun ja kaminaruum. Veedetakse lõbusalt aega ning küpsetatakse sokulihast šašlõkki. Sealhulgas on mul sünnipäev, saan 7 aastaseks ja ema on ka umbes nädalapäevad tagasi kohale jõudnud. Sageli rõhutatakse, et olen nüüd suureks kasvanud ja juba peaaegu täiskasvanud. Selline jutt mulle meeldib ja tõepoolest, kuidagi täismehe tunne on tekkinud. Teen tõsisemat nägu ja püüan madalama meheliku häälega rääkida.
Pühapäeval 18-nda augusti õhtul paneb Ilmar Žigulile hääled sisse, 28 kilomeetrit sõitu ja viib meid Valga rongijaama. Sõidame Tallinn-Minsk-Tallinn rongiga koju! Ema peab esmaspäevast tööle minema.
Teisipäeva õhtu, 20. august umbes kella kaheksa paiku. Tuulevaikne, vähene pilvisus, sooja ca +20 kuni 22 C. Nurun õde (13 a), et ta võtaks mind endaga kaasa. Soovin samuti mõnusasti aega veeta! Endast vanemate ja targemate noormeeste ning neiudega on alati põnev koos olla! Viimaks õde nõustub, kuid tingimus on, et ma ei tohi teda ja teisi segada!
Meie maja kõrval asuvasse sõudebaasi on kogunenud sõpruskond, kokku umbes kaheksa poissi ja tüdrukut. Mina olen ainukene kõige väiksem, kuid saan alati meeldiva tähelepanu osaliseks. Olen ju pikajuukselise, kauni, särasilmse ja temperamentse õe noorem vend!
Sõudebaasi ühe halli juurde õue on paigutatud veokiga veetav suur ratastega käru süstade ja kanuude transpordiks, mis sisuliselt on metalltorudest kokkukeevitatud neljakorruseline riiul või sõrestik; matemaatiliselt väljendades risttahukas. Mõõtudega: laius kuni 2,5 m, pikkus 6+ m ja kõrgus kuni 2 m. Sõrestik sõna otseses mõttes, sest puudub nn plankpõrand ja plankküljed ning -lagi. Kanuud ja süstad peavad ainult torudele toetuma. Konstruktsiooni kõrgus maapinnast on ca 0,85-0,9 meetrit ja minule rinnuni.
25.05.2022. Elektriposti ja trepi vahel olid tol ajal ajutiselt tellingud. Fotograaf: Henry Küla
Fotol halli kõrval on kaks kaasaegset väikest kergekaalulist sõiduautoga veetavat käru süstade ja kanuude jaoks. Kui nüüdisaegset omaaegsega võrrelda, siis uuem mudel on ligi neli korda väiksem ja umbes 5-6 korda kergem.
Käru on parasjagu tühi, millel saab lahedasti turnida. Kogunetakse tellingutele ja lobisetakse erinevatel huvipakkuvatel teemadel. Grupi vanim liige sõudebaasi direktori tütar Eda (14 või 15 a) mind ronima ei luba, sest tema sõnul olen väike ja võin kukkuda. Olen keelust väga löödud, kuid praegu kirjaridasid ritta sättides mõistan, eks Eda käitus vastavalt oma isa näpunäidetele ja võttis vastutuse, sest õhtul suletud territooriumil viibimine ei ole lubatud.
Poisid asuvad minu kaitsele ja viimaks saan ikkagi loa maapinnalt torudele kolida ja koos teistega kõõluda ning torult torule hüpata. Enda arvates olen suvega kõvasti mehistunud, kasvanud mõnevõrra pikemaks ja muutunud osavamaks. Rakendan parimaid teadmisi ja kogemusi, mida möödunud paari kuu jooksul olen Lõuna-Eestist kaasa saanud. Pean ennast juba peaaegu täisealiseks! Soovin, et mind võetakse kui võrdset ja näitan kõigiti välja, et olen suureks kasvanud. Pealegi tunnustatakse minu seitsme aastast elulist küpsust ja lähen peatselt kooli!
Torult torule liikumine tähendab, et hüppan joonisel toodud punktide A ja B vahel, mille vahemaa on ca 150-170 cm. Mulle näib, et nii mõnigi poiss ja tüdruk hindavalt vaatavad, et olen füüsiliselt väga võimekas, mistõttu püüan igat hüpet sooritada võimalikult veatult, lenneldes ja kunstipäraselt. Pealegi naudin ja olen iseenda ees üllatunud, et tõepoolest kuidagi meisterlikult tuleb kõik välja. Saan kenasti hakkama, kuid hing annab sageli märku, et oleksin väga ettevaatlik…
Loo omapära seisneb selles, et veel maapinnal olles ütleb hing mulle selgelt ette, et võin rängalt kukkuda… peaga vastu toru… Pealegi on Edal väga hea intuitsioon ning tema leiab samuti, et võib õnnetus juhtuda… Iga hüpe, mille edukalt sooritan, kirjeldab mulle enesele, et hing on eksiteel ja ma ei kuku ning lisab juurde julgust kui ka hooletust… Tähendab, usaldan enda mõistust ja jätan vaistu tahaplaanile.
Ees on järgmine hüpe ning hing alarmeerib kohe saabuvat eluohtlikku olukorda… Eiran hoiatust, sest ma ei ole ennem ju veel kukkunud… Enesekindlalt tõukan end torult ära, kuid parem tõukejalg libiseb kergelt tahapoole, mis tähendab, et hüppele rakendatav jõud on osaline, tasakaal on kadumas ning üks osa energiast kulub tennise tagasi libisemisele ja püüdele keha stabiliseerida.
Õhus lennates alustab aeg teisenemist. Keha jätkab oma teed ja aeg liigub samaväärselt lineaarselt. Kell on 20:28. Hing omakorda valmistub kehast väljuma ja aeg on sisuliselt peatumas. Sa koged materiaalset ja immateriaalset maailma samaaegselt!
Lugeja on juba aru saanud, et jõukatsumine ebaõnnestub ja ma ei maandu teisel torul. Nii ongi. Hüpe jääb lühikeseks ja kuna torukonstruktsioon on ligi meeter maapinnast kõrgemal, siis gravitatsiooni tulemusena õhus püsida ei õnnestu ja hakkan lähenema maapinnale. Mitte jalgadega ei maandu torule, vaid suuga vastu toru… Pauk on erakordselt tugev ja kogu torustikutarind väriseb ning kõmiseb… Kaelast käib ränk raksatus läbi ja pea väändub ebaloomulikult tahapoole… Jään liikumatult kõhuli lamama…
Huvitava osisena mõistus küsib minult eneselt, kas võin praegu ära surra? Teine küsimus, kas surra või mitte? Esineb arutelu mõistuse ja füüsilise keha vahel (!), kas elust lahkuda või mitte… Sa võid anda käskluse surra ja süda seiskub…
Juhin tähelepanu asjaolule, et ennem lööki on hing kehast väljunud ja aega enam ei ole. Hing on tinglikult hetkes ehk oled astunud teispoolsusse, kus aega ei eksisteeri. Piltlikult võid selles momendis veeta mitu päeva või nädalaid ja enam kui Maal on möödunud kõigest mõned sekundid.
Olen justkui lõputus ja piiritlemata ruumis või dimensioonis, kus on valgus ja ei ole. Siiski kuulen, mis Maal toimub, hingena suudan vajadusel ümbritsevat näha, inimeste mõtteid, meeleolusid ning muud tajuda.
Pärast põmakat seltskonna jutuvada katkeb… vaikus… 5-6 sekundi pärast keegi poistest ärevalt ütleb: „Ta on surnud!” või „Vaata, kas ta on surnud?” Misjärel koheselt väljub mu hing immateriaalsest dimensioonist ja paikneb lamava keha juurde ca 60 cm kaugusele ja kõrgusele. Sekund või kaks hiljem ahastuses ja hädaldades Eda karjatab: „Ma ju ütlesin, et ta kukub!”
Õde hüppab tellingutelt maha ja tõttab minu juurde… Õnnetusest on möödunud 16-17 sekundit… Ennem kui õeke jõuab midagi öelda, siseneb hing kehasse tagasi…
„Henry-Henry, kas sa oled elus?!” keerab mu jõuliselt selili, tõstab rindkere ülespoole ning üritab nägu mullast ja sodist kiirustades puhastada. Avan silmad. Kõik hingavad kergendatult ja murekoorem väheneb tuntavalt.
Vahemärkus. Eeltoodud situatsioonikirjeldus ei ole mu jaoks midagi uut… Aegsasti juba ennem sündmust olin püüdnud kinni küllaltki täpse info detailide ja sõnadeni, mis lähitulevikus hakkab toimuma…
Hoop oli sedavõrd tugev, et võttis mu sõna otseses mõttes oimetuks. Olen šokis ja alles nüüd tunnen tohutut valu. Kogu peakolju tuikab, iseäranis nägu ja lõualuud, kael on eripäraselt kange ja jäigastunud. Õde palub mul suu lahti teha ja katsub esihambaid… meeletu valu ja pisarad voolavad… Ta ütleb: „Issand, hambad on täitsa katki… sul on varsti kool…” jms.
Eda soovib uudishimust samuti mu hambaid kontrollida, kuid ma ei taha teda ligi lasta. Valu on läinud liiga suureks ja suust tuleb palju verd. Tüdruk rakendab jõudu ja on mu suhtes karm… Allun korraldusele.
Õde aitab mind püsti ja olen tõsiselt üllatunud, et kael ei ole enam endine ning pea keeramine on vastikult piinarikas. Mõne minutiga oleme kodus ja selleks ajaks on suu juba paistes ja paistetuse tõttu ei saa enam kinni panna. Kael on samuti mõnevõrra pundunud ja pea tervikuna on kuidagi paks. Kõigest hoolimata olen hingelises plaanis muretu ja tean, et perspektiivis läheb kõik hästi. Samal ajal mõistus deklareerib, et nüüdsest olen hammasteta, üsna ebameeldiv olukord jms.
Kodus ütleb ema meile etteheitvalt umbes järgmise lause ning mõtte: „Varsti on kool ja hambaid suus ei ole…” Sisu on pikem ja jätan kolm punkti. Ligi tunni jooksul saame verevoolu suust pidama.
Emps on väga närviline, sest esimese aja arstile saame alles neljapäeval 22. augustil. Kuigi emal on keeruline töölt ära tulla, siis paaritunnise akna leiab lõunapaiku. Arsti esmane hinnang on, ülemised esimesed kaks purihammast on murdunud ja infektsiooni ning põletiku vältimiseks tuleb koos juurtega koheselt eemaldada, kuid lõpliku hinnangu annab arstide konsiilium, mis koguneb homme pärastlõunal.
Järgmise päeva õhtul ema kodus teatab, et arstid soovitavad katkised hambad kõrvaldada, muid võimalusi ei ole ja samal ajal raputab eituseks pikalt pead, et poeg on nüüdsest hammasteta ning varsti on kool… Vaatab mulle ainiti otsa, on nutma puhkemas ja järjepidevalt korrutab, kuidas ma ilma hammasteta kooli lähen… Tasahiljukesi muutub üha kindlameelsemaks ja sõjakamaks. Umbes poole tunni jooksul otsustab, et tema alla ei anna ja hambaid välja tõmmata ei lase!
Järgmise nädala esmaspäeva 25. augusti hommikul lähme arsti juurde tagasi ja ema enesekindlalt avaldab, et ennem ta siit kabinetist ei lahku kui murdunud ja ainult igemete küljes olevad hambad kinnitatakse juurte kohale tagasi. Aega ei ole, iga kaotatud tund vähendab võimalust, et eksperiment õnnestub. Arst püüab ema leebelt veenda „kasutust” ideest loobuma, kuid tulutult. Viimaks doktor resoluutselt ütleb, et tema seda tööd ei tee ja vastutust ei võta! Järgneb kümmekond minutit pingelist vaidlemist ja iga minutiga muutub ema jäigemaks ning põikpäisemaks ehk mida enam hagu alla viskad, seda suuremaks tuli läheb. Emps ei kavatsegi siit ära minna, kasvõi õhtuni oleme siin! Lõpuks arstitädi alistub ja põgeneb ning näole end enam ei anna.
Veel umbes 12-13 minutit ja maja pealt leitakse keegi õde, kes ilmselt on varemgi traatide paigaldamisega tegelenud ja esihambad seotakse väga tugevasti oma kohale tagasi. Loomulikult tuimestuseta ja valu on päris suur, kuid kannatan ära. Ligikaudu nädalajagu on valu ja paistetus veel igapäevane. Esimest koolipäeva käsitlesin lühidalt 30. peatükis.
Novembri keskel kuni detsembri esimeses pooles käime arsti juures kontrollis ja traadid võetakse ära. Tohter on üllatunud ja ema on rahulolev, on juhtunud väikest viisi meditsiiniline ime ning murtud hambad on kasvanud juurte peale tagasi! Seega ema ja minu intuitsioon ei eksinud – saan hambad tagasi!
Pannakse uued traadid ja pingutatakse natukene teistmoodi. Ennem kevadet käime veel korra arstil ja mõnevõrra leevendatakse traatide pinget. 1975. aasta märtsi lõpus kuni aprilli esimesel poolel võetakse käsitöönduslikud traadid ära, sest hambad on korralikult kinnikasvanud. Aprilli lõpus kuni mai alguses saan hammaste painutamiseks klassikalised hambaklambrid, mida peab 1,5-2 aastat kandma.
Ülaltoodud lugu on hea näide, et puhast intuitsiooni on vajalik usaldada! Mõistus võib eksida!
Olenemata, et olen kolm korda vaktsineeritud, leiab covid-viirus mind aprillis 2022 üles. Põdemine läheb suhteliselt kergelt. Kuni seitsmel päeval on palavik 37 kuni 37,9 C, valus kurk, nohu ja köha. Hilisem nn tüsistuste periood on siiski vaevalisem, mis võib kesta kuni mai lõpuni, võib-olla kauemgi.
Justkui oleks äkitselt kuni 30 kilo juurde võtnud ja gravitatsioon maapinnaga on oluliselt suurenenud. Oled aeglasem, liigutuste amplituud on väiksem ja raskem end liigutada. Sa oleksid kui tiheda külmunud määrdega koos, mis piirab sind.
Väsimus ja unisus on meeletult suur. Ööpäevaringselt soovid väga palju magada, millest järeldan, et organism võitleb millegagi ja annab sulle järjepidevalt puhkust. Jõudu on, kuid vastupidavus on kuni 50% vähenenud. Väikseimgi füüsiline pingutus tõstab pulsi üles, hakkad hingeldama ja toimetamisi sooritad hoolikalt ja mõõdetult, et end mitte väsitada. Sealhulgas tahtejõud ehk vaimne komponent on langenud kuni 40%. Rääkimine on keeruline ja tekitab järjepidevad spontaansed köhahood.
Eeltoodut arvestades on võib-olla tegemist neuroloogiliste (kesknärvisüsteem on pihta saanud) ja hapniku omastamisega seotud probleemidega. Olen mõnevõrra imestunud, sest haige ei ole ammu olnud. Viimati 2013 jaanuaris kui -18 C kraadiga olin hooletu ja õhukeselt riides ning rattaga sõites külmetusin.
Oletan, et kui vaktsineerimise oleksin vahele jätnud, siis ei saaks välistada raskelt haigestumist ja hospitaliseerimist või isegi surma. Tulenevalt eeltoodust püüan ikkagi planeeritud tegevusi teha, kuid paratamatult kõike enam ei jõua.
Iga olukord, mis meie elus toimub, on vajalik ja üldistatult tähendab, et saame targemaks. Ma ei oska veel täpselt öelda, mida haigestumine mulle juurde andnud on, kuid vähemalt ühele elulisele tähtsale küsimusele vastuse leidmisel olen lähemale jõudnud. Samuti jõudsin tõdemuseni, et mai kuni august kaasa arvatud tüütan lugejat peatükkide avaldamisega harvem. Mais 1-3 korda ja juuni kuni august kord kuus. Seda sellel põhjusel, et tegemist on väga kauni ajaga, mil õues on toimetamisi piisavalt, mille tõttu kirjutamisele ja lugemisele ei pruugi sedavõrd palju tähelepanu jaguda.
Ilmselt 30.06.1973 (5 a). Laupäev. Soe, päikeseline ja peaaegu tuulevaikne ilm Vikimõisas. Olen väga kannatlik ning ootan, mil paar aastat nooremal naabripoisil lõunauinak lõppeb ja kõhu täis sööb. Umbes kahe paiku tuleb välja. Meeleolu on suurepärane ja olemine helge. Suur vabadus! Nädal tagasi sain lasteaiast koju (vt 18. peatükk) ja juuli alguses lähme emaga vanaemale külla (vt 19. peatükk)!
Lastevibu koosneb painduvast metallvardast, mis on kaetud plastrüüga ning keskel on käepide. Mina lasen vibu ja Rain toob heameelega noole ära, mille otsik on kummist iminapa. Mängukaaslane on paraku veel üsnagi väike ja iseseisva laskmisega ta mitte kuidagi hakkama ei saa. Puudub võistlusmoment ja aktiivsus, mistõttu muutub tegevus minu jaoks varsti igavaks.
Võtan vibu lahti ja järgi jääb metallvarras, mida hakkame odana kasutama. Tutvustan kaaslasele mängu sisu, et oleme sõdurid vanast ajast ja on oluline võimalikult kaugele lennutada. Oda visata Rain oskab ja loobime kordamööda. Samal ajal korrigeerin teda sageli, kuidas kõige parem oleks heita. Poiss on püüdlik ja püüab õppida. Meil on põnev ning oleme mõnusas mänguhoos.
Adun suurepäraselt, et umbes 6 mm läbimõõduga metalljublakas on väga ohtlik ja keelitan Raini, selle otsa mitte hüppama. Varda teravus on oluline, et seda heites siseneb vaevata maasse ja jääb kenasti püsti. Omapära seisneb selles, et kus kohast mul tulevad teadmised kirjeldatud „külmrelva” ohtlikkusest? Varasemaid kokkupuuteid selliste asjadega ei ole olnud ja olen veel liiga noor, et saada hästi aru, mis on eluohtlik ja mis mitte…
Teine eripära on, et peas järjepidevalt vasardab, et mängime keelatud mängu ja peame olema väga tähelepanelikud… Ometi pealtvaatajaid ei ole ja mitte keegi ei keela… Järelikult esineb sügav ja puhas intuitsioon, mis tugineb andmetele, mille olen kinni püüdnud… Teisisõnu hing on andnud ligipääsu teadmistele, mis pärinevad mittemateriaalsest maailmast…
Maa sees turritavale odale lähenen alati hoolsalt ja ettevaatlikult teatud nurga alt, et sellele kõhuga mitte peale koperdada. Õpetan ka poisipõngerjat sedamoodi toimima. Minu kord on heita ja asun varrast maa seest üles noppima…
Äkki käib löök selga… Rain on vargsi selja taha hiilinud ja proovib mulle mänguhoos jõuliselt peale hüpata. Komistan ja kukun avatud suuga varda otsa… Oda siseneb suhu, aeg peatub ja kaotab taaskord oma tähenduse… Hing väljub kehast ja selgelt mõistan, kuidas raudtüügas on suulakke läinud. Piltlikult on hing minu suus ning visuaalselt näen varda paiknemist suulaes – kui sügaval, millise nurga all jms. Suu sees ei ole pime ega hämar, vaid kõik väiksed detailid on selgelt jälgitavad ja näha. Justkui illustreeriv joonis raamatust.
39. peatükis selgitasin, et eluohtlikus olukorras lineaarselt kulgev ajamõiste teiseneb ning allub teistele reeglitele. Täpselt niisamuti toimub ka praegu. Hetke, mil varras suhu siseneb, saab venitada nii pikaks ja laiaks kui soovid. Sul esineb spetsiifiline ja eriline taju, mis aktiveerub momentaalselt siis kui on oht surra.
Arvan, et sellistel juhtudel avalduvad materiaalne ja immateriaalne maailm sulle selgelt üheaegselt. Koged ja tajud mõlemat, osaled mõlemas. Hingelises kontekstis olen eluohtliku olukorra hetkes ja sisuliselt võib seda vaadelda ja tudeerida väga kaua.
Edastatakse info, et kui vajutan pead veel allapoole, siis varras läheb sügavamale ja suren koheselt ehk esineb hingeline teave, mis ei ole minu mõistusega seotud. Lapse mõistusel ei olegi veel selliseid meditsiinilisi õpitud tarkuseid.
Huvitav, et astun iseenda hingega arutellu, kas surra või mitte, kuidas edasi toimida ja muud harivad asjaolud. Vestluse vältel ma ei ole enam laps. Kui mõtiskluse pikkust stopperiga mõõta, siis ajaühikuks saaks määrata paar minutit materiaalse maailma mõistes, kuid diskussioon toimub hoopiski immateriaalses dimensioonis, kus aega ei eksisteeri.
Mõne sekundi pärast hüppab Rain mulle taas selga. Hetkega väljun immateriaalsusest ja tulen tagasi tegelikku ellu. Kukun kõhuli ja varras paindub maapinnani, kuid on jätkuvalt ühe otsaga murukamaras ning teiselt poolt suulaes pingega kinni. Püüan häälitseda ja naaskelpoiss arvab, et toimub mäng ning hüppab kolmas kord peale, kuid varsti ikkagi mõistab, et midagi on valesti.
Olen kõhuli ja nihutan ettevaatlikult pead kuniks varda suust välja saan. Metallimaitse on äärmiselt intensiivne. Oigan valust, nutan ja suust voolab ohtralt verd. Rain jookseb kohkunult tuppa ja kutsub oma ema appi. Evi tõttab ummisjalu välja aru pärima… ja nuhtleb rängalt oma poega… Varsti on minu ema platsis ja suhu topitakse rätikuid, et pulseeriv verevool pidama saada.
Isa kamandatakse taksot otsima, et lapsega kiiresti traumapunkti minna. Nõukogude ajale kohaselt vaba taksot ei ole väga lihtne leida, kuid umbes ennem kella nelja saame asuda sõitu. Taksos olen isaga ja rätikud on verest punased. Arsti juures selgub, et elutähtsatest organitest jäi õige väheke puudu ning õnnetus võinuks lõppeda surmaga. Pean kodus kaheks nädalaks tubasele režiimile jääma.
Eelnevalt kirjutatule selgituseks lisan, teises dimensioonis (teispoolsus) toimus mõttevahetus kaugelt kauem kui reaalse maailma ajaskaala mõni sekund seda võimaldanuks.
⌘ Erinevates dimensioonides on samad tajutavad hetked erineva mahtuvuse ja pikkusega. ⌘
Teisisõnu immateriaalne dimensioon tinglikult paar minutit versus loetud sekundid materiaalne maailm. Väidan, et:
⌘ Immateriaalses dimensioonis esinev info hulk on oluliselt suurem ja on võimalik teavet omandada efektiivsemalt kui füüsilises maailmas piiratud mõistuse kaasabil. ⌘
Teooriat lahti mõtestades kommenteerin, et mateerias või vähemalt Maal kasutame põhiosas enda mõistust, mis üldistatult piirneb elu jooksul omandatud teadmistega. Paraku elu on lühike ja me ei suuda väga palju õppida. Sealhulgas aju võimekus on kammitsetud, et ümbritsevat mateeriat piisavalt laiahaardeliselt ja sügavalt mõista, mis iseenesest ei tähenda, et materiaalne maailm vähe infot sisaldaks või vähem kui immateriaalne dimensioon. Seega viimati kirjeldatud teooria on tinglik ja põhineb inimese positsioonilt tehtavale vaatlusele.
Lugejale juba teadaolev järgmine tähelepanek, et teispoolsuses olles tead täpselt, millal võid surra või mitte, mida kinnitas ka traumatoloog oma hinnangus.
Neljapäeval 04. juulil 1973 sõidame rongiga emaga Lõuna-Eestisse vanaemale külla, mida käsitlesin 19. peatükis. Eirame arsti soovitust, sest minu taastumine on kiire ja enesetunne läheb päev-päevalt paremaks.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 