Teen lühikese tagasipõike 50-nda peatüki algusesse, milles kirjeldasin 21.09.2022 nähtud unenägu ja tegin tõlgenduse, et Keskerakond on kaotamas populaarsust ning saab 2023. aasta Riigikogu valimistel 1/3 kuni 3 korda vähem hääli võrrelduna 2019. aasta valimistega.
05.03.2023 valimiste tulemused näitavad, et Riigikogusse pääseb Keskerakonnast 16 saadikut, mis on 10 võrra vähem (26) 2019. aasta tulemustest. Seega unenägu oli ennustav ja Riigikogusse saab 38,46% vähem saadikuid! Ei midagi erilist, sest lugeja on raamatu põhjal juba varasemast teadlik, et:
⌘ Info kõige kohta on kogu aeg olemas ja kirjeldatud Infodimensioonis. ⌘
Eeltoodud teooria tõin välja esimeses peatükis ja on käsitlemist leidnud erinevates lugudes.
Tagantjärgi on unenägu alati lihtsam selgitada ja näib, et 16 mandaati on ka unes juba kirja pandud. Teema jällegi seisneb, kas inimene on suuteline esitatud infost aru saama? Suhtun numbri leidmisse loominguliselt ja jätan välja harjumuspärase ning inimliku soovi teavet loogiliselt järjestada ehk info jaoks ei oma järjekord tähendust. Teave jääb teabeks ka olenemata ajafaktorist, millal sündmus toimus(b).
Une tegevus leiab aset kolmel korrusel – 1, 2 ja 3. 1+2+3=6. Number ühe leiame kuue ette esimeselt korruselt ja moodustubki 16! Küsimus ongi tõlgendamises ja hiljem pärast sündmuse (valimiste) toimumist on oluliselt lihtsam une sisu mõista.
Une sõnumist lähtub ettemääratuse printsiip mitte ainult numbris 16, vaid sedastab ka erinevaid komponente, kuidas 16 kujunes, sedagi ettemääratust arvestades. Näiteks Vene-Ukraina sõda, suurepärane ilm, Eesti ühiskonnas aset leidvad protsessid jne. Isiklikult arvan, et ettemääratuse põhimõte on kõiksuses laialt levinud kui mitte valdav põhjendusel, et ID-s on kõik niikuinii kirjas. Tulles une juurde, siis lihtsustatul moel kitsas osas on võimalik teada ette, mis tulevikus juhtub!
Tulen 56-nda peatüki juurde tagasi ja hetkesse, kus kirjeldasin episoodi kui õde 15.10.2018 kell 11:30 helistab ja teatab ema surmast.
Olen hämmastunud kui ka vapustatud, et tajun selgelt ema hinge lähedalolekut! Äärmiselt realistlik ja erakordselt võimas tunnetus! Saatuse tahtel koju jõudes võtan pliiatsi ja paberi ning tähendan kõik eripäraselt kogetava üles! Tänaseni on sageli põhjust põnevaid detaile talletada.
Surmapäeval on ema hing peaaegu pidevalt minuga ning trööstib, et kõik on korras ja rahu säilitamine on vajalik, ta on jõudnud koju. Täiesti uskumatu, ma pole elus sellist sedavõrd järjepidevat pikaajalist ebamaist tunnetust kogenud! Adun konkreetselt, et mu peas on mingi kanal või kanalid lahti läinud, tundlikkus on hüppeliselt tõusnud. Maailmapilt on drastiliselt mitmekesistunud. Suudan tajuda erinevaid väiksemaidki energiavõnkeid, millele ei osanud varasemalt tähelepanu pöörata. On võimendunud tabamatu oskus valitud inimeste hingelist põhiolemust ja energeetilist identiteeti vaevata tunnetada. Järeldan, et ema surm õpetab mind!
Olles täpne, siis tundlikkuse tõus algas juba oktoobris, mil näen erinevaid äärmiselt põneva sisuga spirituaalseid unesid. Uned jäävad suurepäraselt meelde pisemateski detailides. Esitan alltoodult jutumärkides lühida näite, mille kirjutasin 08.10.2018.
„Unenägu mida näen, on võimalik tagasi kerida nagu filmi, mida vaatad. Unes olles alustan une tagasi kerimisega. Nähtud unenäo kaadrid tulevad taas esile ja vajadusel koged kõike, mida stseen näitab. Otsustan kiiremini kerida – kõik toimub mõttejõul, edasi ja tagasi, kiiremini ning aeglasemalt, korduvalt, kuniks leian kaadri veel varasemast teisest unest. Jätan unenäo seisma ja piltlikult peatub aeg, ja nüüd veel magades keeran oma keha küljele. Tähendab, und kerides ja vaadeldes on võimalik tuvastada, millisel hetkel sa vahetasid oma keha asendit…”
Resümee koostan peatükki kirjutades. Süžee võib viidata mehhanismile või süsteemile, et uni on loodud ja koostatud immateriaalses dimensioonis. Vajadusel saad kerida, midagi lisada või ära võtta ning sinu keha käitub vastavalt. Esineb une ja füüsilise mina sünkroonsus.
Une kirjeldus sarnaneb episoodile 52. peatükist, kus olen immateriaalse dimensiooni tsoonis ja võin vaadata iseenda eelnevaid elusid ning kõike vajadusel kogeda. Aktiveerub eriline spetsiifiline tajuvorm, mis avaldub võimes oma eelnevaid elusid kujutelmas näha või siseneda nägemuse stseenidesse, mida vajadusel tollele hetkele vastavalt detailselt ja täpselt kogeda.
Eeltoodust järeldan, et uni on põhjuslik ja eelnevalt koostatud ehk osa ettemääratusest.
Samal ööl näen veel kahte und, mille tolleaegse tõlgenduse toon ära jutumärkides:
„Sõnumid selgitavad, et elulised õpingud on järjepidevad, omandan palju uut juurde. Jätkan regulaarsete treeningutega ning magan hästi. Käitun õigesti ja püsin kindlalt enda saatuslikul teerajal.”
Nüüd 2023. aasta märtsis eeltoodud tõlgendust lugedes selgub, et une järeldused on läinud täppi! Piisab näha kahte und, kus on sulaselge tõde sinu edaspidise elu kohta kirjas! Naljatledes ütlen, et kobi magama ja tõustes oled juba kaugelt haritum!
Surmapäevale järgneval ööl, s.o. teisipäeval 16.10.2018 kella poole kahe paiku püüan jääda magama. Olen eripäraselt tundlik ja piisab kui mõtetes kutsun ema külla ning ta tuleb! Tunnetan, et on mu selja taga, teinekord ees, siis istub voodile või on keset tuba. Tal on kiire! Jällegi lohutab ja ütleb:
„Sul on veel pikk tee käia ning teha on palju!”
Seejärel tuleb mu ette ja piltlikult teiseneb. Ta muutub emast kolleegiks. Kolleegiks selles mõistes, et tema hing ei ole minu ema, aga oleme sarnased ja võrdsed enese teadvuse olekus. Tajun suurepäraselt, et tean teda juba „ammustest aegadest”. Mul on olnud temaga palju kokkupuuteid ja ülesannete lahendamisi veel perioodidest kui ema ei olnud sündinud.
Ja siis muutub ta taaskord emaks ehk jätkab emarolli täitmisega. Ta hing on minuga pisteliselt kuni kella kaheni, vastavalt sellele kui teda konkreetses hetkes enim vajan. Tajun, et hingel on „käed-jalad” tegevusi täis teiste elus olevate lähedaste inimeste juures olemisega, kõnelemisega, unenägudes viibimisega jms. Sellest tingitult „kord siin kord seal” paiknemine.
Umbes kella kahest öösel ta kaob. Mul ei ole teda enam vaja, olen rahulik ning hakkan uinuma. Ennem unenägudemaale jõudmist jookseb mu silme eest läbi kiire „pildirida” ema hingest, millistel aegadel on ta tegutsenud. Ehitised on väga vanadest ajajärkudest… Näen ainult ajastuid, aga mitte tema erinevaid missioone emana või kellegi teisena.
Uinun. Unede läbiv teema on surm. Olen küll surma unes näinud, kuid seekordne sõnum on teise värvi ja tonaalsusega. Meelde jäävad mõned detailid hommikusest unenäost. Tulen inimesi täis bussist nr 145 maha (buss tuleb linnast ning peatub koduraja – Sõudebaasi tee alguses) ja kõnnin oma lapsepõlvekodu Vikimõisa poole. Aastaajad vahelduvad kiiresti. Kohati tuiskab ja siis on lume asemel pikk hein, mis mõlemad raskendavad liikumist. Minuga on kaasas koer Bim, kes on lahkunud tädi (surnud 2012. a) surnud koer (surnud 80-ndate keskpaigas). Ja veel kaks koera. Kutsad aeg-ajalt mängivad omavahel.
Üritan koduni jõuda, aga mitte kuidagi ei suuda… Liikumine ei edene… Tajun surma hõngu.
Lõpuks astun rongivagunisse, mis asub Vikimõisa (tegelikkuses raudteed seal ei ole) lähedal. Vagunis on roostes kahekorruselised metallnarid, mida on okastraadiga tugevdatud. Ülemise nari magamisaseme pehmenduseks on kaks madratsit, mille peal kuni meeter heina. Heintel lebab räbaldunud sõjaväeriietes noor mees. Ta on rongiga teel koju… See inimene olen mina.
Toon välja resümee, mille kirjutasin 16.10.2018, mida kohandanud ja täiendanud peatüki kirjutamise käigus märtsis 2023.
Unes on esindatud Bimi hing. Teised kaks koera võivad olla vanaema Mamma (1913-1998) koerte hinged. Tunnetan, et ema ei ole minu unedes otseselt, küll on kaudselt osaline ja teab, mida näen. Nr 145 sümboliseerib ema surmakuupäeva – pärast 14-ndat ehk 15.10.2018. Kusjuures 145 buss vastab tegelikkusele ja omal ajal alustas väljasõitu Balti jaamast ning sihtkoht oli vist Keila, Klooga, Paldiski, Vasalemma vms. Sihtpunkti ma ei mäleta. Seega taaskordne ettemääratuse printsiip!
Roostes kahekorruselised narid, kaks kihti madratseid, meeter heina (hein pärineb minu praeguse vana maja lakast aastast 1919 ning vastab tegelikkusele) ja aastaaegade kiire varieerumine viitavad erinevate elude kihistustele ning eluradadele, teisisõnu mitmetele või paljudele reinkarnatsioonidele. Okastraat osundab elude mitmekesisusele, vastuoludele kui ka valudele (okastraadi nagad ehk okkad).
Meie Vikimõisa koduni ma jalgsi ei jõuagi. Teine rännak rongiga seletab, et olen Kasahstanis sõjaväest demobiliseerunud ja teel koju. 1987. aasta suvel kaalusin, kas sõita lennukiga või rongiga kodumaale. Rongiga on odavam, kuid miinuspool 4-5 ööpäeva reisi pikkuseks. Seetõttu valisingi lennuki. Uni selgitab, et ka rongiga ma ei jõua koju.
Retk koju sümboliseerib minu eluteekonna pikkust samuti. Ma ei saagi kiiresti päriskoju immateriaalsesse dimensiooni jõuda, sest selleks pean Maal elama ligi 99 aastat. Koju jõuan kindlasti ja alati, kuid alles pärast viimast elupäeva. Seejärel kohtun emaga ehk oma kolleegiga.
Une nägemise ajal on vanade heinte vanus 99 aastat. Resümees 2018-ndal aastal esines teatud taju, et võib esineda viide praeguse elu vanusele. Olen tõlgenduse päri ka praegu peatükki kirjutades ja võib-olla tõesti, elan kuni 99 aastaseks. Tegemist on teistkordse taju eriliigi ilmnemisega, mis selgitab, millises vanuses sa oled lahkumas… Ligi meeter heina on minu arvates põhjuslik, milles iga sentimeeter võib viidata ühele aastale sinu elust. Seega 99 aastat eluea kestuseks tundub olema kahekordselt huvitav!
Esimest korda avaldus taju eriliik suve esimesel poolel (ilmselt juunikuu) ühel päikeselisel kastemärjal varahommikul kui Vikimõisa aiamaal vaikust ja üksindust nautisin, oli aasta 1972 (peaaegu 5 a). Ootamatu sündmus tekitas impulsi, mis omakorda tõi esile taju eriliigi ja osundas, et elan 96 aastaseks. Enda eluea peale olin millegipärast mõelnud juba hilistalvest alates ja palun, vastuse saan mõne kuu pärast! Hingan kergendatult, numbreid oskan lugeda kuni sajani! Kui elaksin kauem, siis läheks kõik sassi! Lõpuks ometi tean ja ei pea murdma terve elu pead kui kaua elan – sellised mõtted ning vabanemistunne mind tollel hetkel väikelapsena valdasid.
Võttes aluseks, et jätkuvalt olen terve, mul on väga tervislikud eluviisid ja isapoolses suguvõsas on üksjagu pikaealisi, siis teoreetiliselt võiks isegi peaaegu 100 aastaseks ka elada! Mõistagi, üks asi on uni ja teoreetika, aga mine tea, praktika annab arutust!
16.10.2018 hommik. Elus esimest korda adun kõikehaaravat leinaprotsessi, mida suudan ka kõrvalt vaadata (ilmselt hingena) ning analüüsida See ei ole sedamoodi kui sureb tädi, onu või vanaema. Leinal on mitu nägu ja tõenäoliselt on väga individuaalne oma olemuses ning nüanssides.
Näiteks eile kuulusid leina juurde väike keskendumisraskus ja vähesed tasakaalumehhanismi häired. Väsimus ja energiakadu esinesid lainetena – tuleb ja kaob, misjärel oled äärmiselt värske. Lained!
Hommikul kell 8:15 saan aru, et märgitud füüsilised vaevused on kadumas ning esineb leina uus nägu. Lein on kui „minisurm”. Tunnetan, kuidas voolan energiast tühjaks justkui inimene, kes hakkab surema ning minetab oma maise jõu. Tõusen voodist ja tatsan suhteliselt vaevaliselt, energiat on napilt järel. Tund hiljem olen peaaegu taastunud, ma ei tunneta leina ega ema.
Kell 11:39 jätkuvalt ema ei taju, leinast on järgi ligi 10%, pisaraid ei ole ja väike väsimus on. Võib öelda, et suhteliselt tavapärane enesetunne.
Peatükki kirjutades ja leina ajaliselt distantsilt tudeerides, uurides ning kohati taas läbi elades sedastan, et lein puudutab sügavalt su hinge. Tegemist on hingelise puudutusega ja kahe hinge vahelise kommunikatsiooniga! Minu hing on ema hinge puudutustele täielikult avatud! Tajun ja kogen sageli, mis on väga võimas ning eriline tunne!
Ema hing käib tänaseni väga sageli mu unedes, mõnevõrra vähem ärkveloleku mõtetes, mille tulemusena olen saanud targemaks ja silmaring on täienenud. Olen talle väga tänulik, et suudan ümbritsevat sügavamalt mõista!
⌘ Lein võib avada kanali lahkunud inimese hingega suhtlemiseks lühemaks või pikemaks ajaks. ⌘
⌘ Teise inimese surm võib sind lühi- või pikaajaliselt õpetada või elukestvalt täiendada. ⌘
Eeltoodud hingeline puudutus on väga sarnane kui mitte autentne kui tütre imikut (lapselast) süles hoian ja talle silma vaatan. Ta naeratab avalalt ja tema hinge ning põhiolemust on väga kerge tajuda! Samamoodi tunnetab tita sind, sinu hinge ja vaimset puudutust! Esineb sõnadeta telepaatiline suhtlus! Usun, et paljud lapsevanemad, vanavanemad jne teavad, millest räägin! Beebi on reeglina väga tundlik ja tema igavikuline hing ning võimed on veel hästi meeles. Ta mäletab, et pärineb immateriaalsest dimensioonist.
Seega surm ja sünd käivad lähestikku käsikäes!
Lõunapaiku tuleb õde külla ja võtame emaga seonduva aruteluks. Ta arvab, et ema tuha võiksime matta minu aeda. Ütlen, et mõtlesin seda sama eile ja juba eelmisel nädalal! Järeldan, et meie mõlema saatuserajal on mainitud teave olemas, mille nüüd taasesitame! Ometi me ei tea, kuidas tuhastamisse ja aeda sängitamisse ema suhtuks… Mõte jääb mind kummitama…
2018 juunis jääb ligi 2 aastane tilluke tamm maja lähedases võpsikus silma ja umbes septembris märgistan puu ning asukoha ära, et 2019 kevadel välja kaevata ning aeda istutada. Lähme õega padrikusse ja näitan talle tammekese ette ning tutvustan ideed, et tuha matmiskoha peale võiks tamme kasvama panna. Mõte talle sobib ja piduliku tseremoonia lepime kokku järgmise aasta 9-ndaks aprilliks, mil on ema sünniaastapäev.
Leian, et kõik on kõigega põhjuslikus seoses ja tammega seonduvad mõtted 2018. aasta hiliskevadel näitavad ettemääratuse ühte komponenti, millele järgnevad teised põhjuslikud asjaolud – surm, tuhastamine, tuha sängitamine, tamme istutamine jne.
Kolmapäev, 17.10.2018.
16-nda õhtul tekib eripärane ja võimendatud energia üleküllus. Magama jään alles 17-nda varahommikul kella nelja paiku ja üles kell kaheksa.
Näen spiritualistlikku und, mis on koerte ja rongivaguni une põhimõtteline jätk. Läbiv teema on minu isiku eksistentsialism ja pildiliselt on meeles une viimased kaadrid. Jutumärkides:
„Sõidan autoga kiiresti piki Paldiski maanteed linna poole ja soovin käbedalt lapsepõlvekoju Vikimõisa jõuda. Möödun Harku-järvest ja minu sõidusuunale keerab ootamatult ette veok. Laveerin sõidukist oskuslikult mööda ja alustan vasakpööret Sõudebaasi teele ning koduni jääks ca 600 meetrit. Kui pööre on sooritatud unenägu lõppeb.”
Resümee. Olenemata, kas bussiga nr 145 linna poolt või autoga järve suunast tulles, ma koju ikkagi ei jõua. Vikimõis sümboliseerib päriskodu immateriaalses dimensioonis.
Ei oma tähendust minu tahe, kiirus, osavus ja millist teekonda kasutan, päriskoju jõuan ikkagi pärast viimast päeva! Alles seejärel saan emaga kokku!
Ette keeranud veok ja võimaliku hukkumisega lõppev kokkupõrge illustreerib, et teispoolsusse jõuan pärast surma.
Kaks hommikust und (16 ja 17.10) koosmõjus selgitavad, et koju jõudmiseks kulub mul veel aega, teekond on mitmekesine.
Voodist tõustes on väsimus täielikult kadunud! Mind valdab meeletu energia ja tajumehhanism on ebatavaliselt äärmuseni teravdatud! Tunnetan kõige pisemaid liikumisi! Samuti tajun tervikuna ümbritsevat kõiksust, sealhulgas loodust, inimesi jne ühtse võrgustikuna, mis/kes on omavahel põhjuslikult seotud!
Tajun, et pean aknast välja vaatama, midagi on toimumas… Tõepoolest! Alles nüüd märkan, et õues on suhteliselt paks udu ja 20 meetri kaugusel majast kõnnivad rahulikult ning uhkelt püstipäi kaks kitse. Ees jalutab emakits ja tema järel väiksem poeg. Mõistan, et peangi idüllilist episoodi nägema! Saatuse tahtel vastab nähtu olukorrale, kus on ema ja minu hing, meie hinged on koos! Nii ongi, ema hing tuleb jällegi mu juurde ja kinnitab, et saan käesolevast olukorrast hästi aru! Esineb ettemääratuse printsiip!
Ma ei ole mitte kunagi varem maja juures oktoobris kitsi kohanud. Hiliseim aeg on olnud september. Nad jõuavad kaseni ja üllatuseks märkan, et puu juures kasvab valge õiega lill! Olen hämmastunud! Kuidas saab veel oktoobris õitseda lill, mida varasematel aastatel ei ole kordagi näinud? Vastust ma ei tea tänaseni! Konkreetset lille pole ma aias enam mitte kunagi kohanud. Siinjuures väärib mainimist, et ema kasvatas usinalt erinevaid lilli ja lilled pakkusid talle väga suurt huvi.
Tunnetan, et ema kõneleb minuga ja kiidab eilse otsuse heaks, et ta tuhastame ning sängitame mulda järgmise aasta kevadel istutatava tamme alla. Koorem langeb mu õlgadelt ja tunnen väga sügavat hingelist puudutust, pisarad tikuvad silma…
Vahemärkus. Reede hommikul 10.03.2023 panen tähele, et maja juures asuvale oksahunnikule maandub suur ja võimas kanakull ning peab okstes peituvatele musträstastele jahti. Olen kanakulle sageli pildistanud, kuid antud isend on väga suur… Hea küll, otsin kaamera välja, vahetan objektiivi ning panen seadistused paika. Pean mõistlikuks kull pildile saada! Hetkel kui akna lahti teen, lendab musträstas peidukohast välja ja kanakull talle järgi. Paar sekundit jäin hiljaks!
Elus esimest korda teen otsuse, et igaks juhuks jätan kaamera „laskevalmis”, st haara ainult aparaat ja tee klõps! Selle asemel, et kohmitseda ning heast kaadrist ilma jääda!
Hetkega olen mõtetes peatüki juures ja tuleb meelde eeltoodud lugu kahest kitsest… Kull läheb meelest… Paari minuti pärast kella 8:15 paiku vaatan juhuslikult aknast välja ja olen rabatud! Umbes 50 meetri kaugusel näen kitsekarja nelja isendiga! Sokk kahlab lumes ees, kaks emast ja noor kitseke tema järel!
Haaran fotoka ja teen läbi akna kiiresti kaks klõpsu. Päike paistab peaaegu objektiivi ja torman varjukit (varjuk varjab objektiivi ees päikese, et foto parema kvaliteediga tuleks) otsima. Kümne sekundiga olen akna juures tagasi, kuid kari on juba kaugel silmapiiril võpsikusse minemas.
Hämmastus ei kao! Viimati nägin nelja kitse maja juures 90-ndate teisel poolel! Nüüd ligi 25 aastat hiljem uuesti ja täpselt õigel ajal! Järjekordne ettemääratuse põhialus!
Läbi aknaklaasi jääb foto mõnevõrra udune, aga lugejal on võimalik kitsed tuvastada.
Energia üleküllus jätkub hommikuses trennis, kus tavapärasest on jõudu ca 10-15% ja vastupidavust ligi 50% rohkem. Tajun selgelt mitmete inimeste energiaid! Sealhulgas, kui palju on indiviidis positiivsust või negatiivsust, kurbust ja headust, milline on tema meeleolu? Erksalt tunnetan veel erinevaid nüansse. Pärast trenni tundlikkus langeb ja paigutub tavapärasele tasemele.
Neljapäev, 18.10.2018.
Hommikul avan silmad umbes kell 7:50 ja ei mäleta mitte midagi, mida unedes nägin. Küll tunnetan, et unede läbiv teema uinumisest ärkamiseni on mõiste „plahvatus”, mis vaheldub inglise keelse vastega „explosion”. Kord on esiplaanil inglise keeles ja siis eesti keeles.
Meenutusprotsess oleks nagu pärast plahvatust – eelnevat üldse ei mäleta ja taastumine võtab oma aja. Läbi suurte pingutuste hakkabki une lõpp meenuma.
Olen hingena ajastus 1972 või 1973, 28. august kuni 07 september. Õhutemperatuur +15 kuni +18 0C. Tuule kiirus 0-1 m/sek, tugevalt pilves või väga sombune, mõneti hämar ilm, kuiv. Kell on 15:37-16:12.
Asukoht. Kino Kosmose bussipeatus suunaga kesklinna poole. Peatuse bussitasku. Bussitasku asfaldis on on vaod, mis on tingitud bussiliiklusest. Hõljun vagude kohal hingena (1) ca 45-48 cm kõrgusel, olen rätsepaistes ja justkui mediteerin. Mul on seljas kaitsevärvi mustriteta/laikudeta militaarne tume khakivärvi riietus.
Vagude kohal hõljuvat minu hinge (1) vaatlen sõltumatult veel teisest vaatepunktist (hing võib asuda samal hetkel mitmes erinevas asukohas või näha erinevatest vaatepunktidest, millest kirjutasin 45. peatükis). Vaatluskoht asub esimesest ca 3,8-5,7 meetri kaugusel bussipeatuse juures kõnniteel.
Sõltumatu jälgimise teine (2) vaatepunkt on peaaegu staatiline piirkond, mis on tinglikult ellipsi kujuga ja ei kuulu eeltoodud ajastusse 1972-1973! Ellipsikujulist immateriaalset dimensiooni kujutasin 52. peatüki joonisel. Seega ellips tähendab, et vaatepunktiks on pisikene osa immateriaalsest dimensioonist! Väärib märkimist, et unes saan aru, et ellipsis ei ole aega – minevikku ja tulevikku! Võib-olla, et ellipsis mu hinge ei ole, seal asub mu nägemis- ja tunnetuskeskus ning mõistmismeel,
Hõljun (1) ja olen näoga kesklinna poole, rätsepaistes, mediteerin ja mõttes pobisen. Minu ümber ei ole liiklust, mitte ühtegi inimest, ei lenda linnud, on täielik vaikus. Ainult väike sumin, mida tekitan kui suhtlen asfaldivagudega. Suhtlemine on segu gravitatsioonist ning telepaatiast, mil viisil toimub teabe edastamine. Rääkimist ei ole. Asfaldivaod on sealhulgas suhtluskanaliks. Seega sumin ei ole kuulatav ega nähtav, küll on tajutav kõrvaltvaatajale – vaatlen ennast teisest (2) vaatekohast.
Asfaldivagude abil suhtlen ühe või mitme inimesega (hingega). Kus need inimesed või hinged asuvad? Ilmselt vagude lõpus kesklinna suunas… kus on vagude lõpp… vist seal, kus lõppeb asfalt ja selle vaod… Niimoodi saan kõrvaltvaatajana (2) aru. Milline on suhtlusteema – ma ei mäleta enam.
Resümee. 16.10 unede läbiv teema on surm, 17.10 unedes eksistentsialism ja 18.10 plahvatus. Kõik erinevad uned kolmel ööl on omavahel seotud, mis on esmakordne minu unede praktikas! Vahel harva tuleb unele järg järgmisel ööl või jätkub uni samast kohast järgmisel nädalal või mõned kuud hiljem.
Kommunikatsioon asfaldivagude abil viitab, et suudan suhelda surnud ja elavate inimeste hingedega.
Mõiste plahvatus ja explosion näitab, et isiksuslikul tasandil on tegemist oluliste eluliste muutuste ja arengutega hingemaailma ning reinkarnatsiooni mõistmisel ning kogemisel. Unes toodud sõnum on ennustava iseloomuga ja kehtib ka 5,5 aastat hiljem.
Ellipsist põhinev vaatepunkt (2) näitab:
1. Füüsilise ja hingelise mina toiminguid Maal on võimalik jälgida immateriaalsest dimensioonist.
2. Füüsilise ja hingelise mina toimingud Maal põhinevad saatuslikule teerajale, mis on kirjas Infodimensioonis.
18.10.2018 kell 16:40. Fenomen.
Olen ülakorrusel ja seonduvalt leinakõne koostamisega mõtlen ema eluloo peale ning kuulen, et allkorrusel läheb köögiuks lahti, keegi läheb kööki, misjärel pannakse uks kinni. Köögis jalutatakse. Taas uks lahti ja ta lahkub. Uks kinni. Sammud sumbuvad maja sisemusse. Külaskäik kestab ligi 1,5 minutit.
Koheselt kontrollin köögi üle! Vaatan pööningule, käin toad läbi. Õues teen tiiru ümber maja. Püüan leida jälgi sissemurdmisest, akende, uste või lukkude lõhkumisest. Kõik on korras!
Lähen ülakorrusele tagasi ja istun kirjutuslaua taha. Vaatan akna poole ning tajun, et ema istub akna all voodiserval ja vaatab mulle kogu aeg otsa.
Reede, 19.10.2018.
Uni lõppeb hommikul pärast kella viite. Meeles on kaks viimast unenägu, mille detaile hakkan meenutama ja looma tõlgendusi. Kell 06:23 alustan kirjutamisega. Esimese une läbiv süžee on teel koju.
Esimene unenägu koosneb neljast osast. Esimeses etapis olen koos emaga. Tema päriskodus ehk teispoolsuses. Me teeme seal midagi, mida meenutada ei suuda.
Teises osas lähen emale töö juurde vastu (Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut, direktor P. Bogovski), ajavahemik on umbes 1962-1965 (ma ei olnud veel sündinud). Teekond instituuti on keeruline ning vaevaline. Jõuan suure maja pikkade koridoridega palistatud kolmandale või neljandale korrusele, kus on palju rohelust või roheline oaas. Seal on kaks inimest (hinge), kes valvavad edasipääsu. Nemad mind ei näe. Jään ema ootama.
Saan ema käest noomida, et miks ma teda vales kohas ootan, sest viibida siin ei tohi! Kirjeldab, kus oleks õige koht!
Hõljume hingedena kodu poole, Vikimõisa. Oleme maapinnast ca 10-12 meetri kõrgusel ning asume Õismäel tolleaegse Tallinna 17. Keskkooli juures (praegune Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium). Teekond koju katkeb.
Resümee. Roheline oaas kui selline on ilmselt visualiseeritud pilt immateriaalse dimensiooni piirkonnast, kuhu mina kui veel elav inimene hingena siseneda ei saa.
Järeldan, et olen hingena teispoolsuses ja koos emaga kogen tema elatud elu konkreetseid stseene. Näiteks 60-ndatel instituudis olles ja 70-ndate teises pooles Õismäel hõljudes.
Vikimõisa koju me ei saagi jõuda, sest sellisel juhul peaks ema olema elus. Praegusel juhul on ta kodu teispoolsuses!
Kolmandas osas lähen taaskord talle instituuti vastu, mille asukoht ei ole maist päritolu. Ootan ema poolt soovitatud kohas. Soovime minna Laagri koju. Teekond instituudist kuni Veskitammi jõeni Kaskede pst 6 (Laagri) toimub hetkega. Edasi hõljume ligi 1 meetri kõrgusel maapinnast. Teekond koju katkeb.
Resümee. Oleme hingena teispoolsuses ja koos emaga kogen tema elatud elu konkreetseid stseene. Näiteks 60-ndatel instituudis olles ja 80-ndate esimese pooles kindlas piirkonnas Laagris hõljudes.
Laagri koju me ei jõua põhjuslikult, sest ema kodu on teispoolsuses!
Neljas osa. Lähen emale töö juurde vastu. Ma ei mäleta, kus töökoht asub. Soovime Laagri koju minna. Hetkega oleme jõudnud Laagri-Harku teele ning edasine teekond jätkub hõljudes natukene madalamal kui puuladvad. Metsa tee kandis (Laagri) tekib olukord, kus suudan meie lendavaid hingi ligi 30 meetri kauguselt suunaga alt üles jälgida. Teekond koju katkeb.
Resümee. Oleme hingena teispoolsuses ja koos emaga kogen tema elatud elu konkreetseid stseene. Laagri-Harku tee viitab perioodile 1983-1989 kui ema sealkandis põldu peab. Samuti ajajärk umbes 2000-2010, mil seal lähedal Ants Üitsi (1941-2022) Tammemäe talumaadel enda aiamaad hooldab. Metsa teest sõidab ta jalgrattaga alati mööda.
Hingena lennates osundab, et olen emaga tema elustseenide sees. 30 m kauguselt jälgimine näitab, et vaatlen ema läbitud eluteed kõrvalt.
Laagri koju me ei jõua põhjuslikult, sest ema praegune kodu on immateriaalses dimensioonis!
Teine ehk viimane unenägu vahetult ennem ärkamist kella viie paiku. Une läbiv süžee sarnaselt esimesele on teel koju.
Olen teel lapsepõlvekoju Vikimõisa koos meie surnud koera Sammyga (1979-1991). Asume umbes loomaaia piirkonnas ja kõnnime Harku-järve poole. Sajab vihma. Ligikaudu Paldiski mnt ringi kandis (tänapäeval Paldiski mnt, Ehitajate tee ja Rannamõisa tee ristmik) istun oma sinist värvi põrnikasse (1999-2007) ja alustan üle põllu kiiresti kodu poole sõitmist, Sammy jookseb järgi. Ees sõitev auto äkitselt pidurdab, mistõttu vajutan nobedalt samuti piduritele. Taga liikuv traktor keerab kõrvale, et otsasõitu minule vältida. Põkats jääb kuni poole rattani mudasse kinni. Teen kõrvalistuja autoukse lahti ja lasen kutsa sisse. Sammy on märg ja õnnelik ning liputab saba. Koduni oleks jäänud ca 700 meetrit. Ärkan ja avan silmad.
Resümee ja lugu. Tajun suurepäraselt, et Sammy hing tuli unes minu juurde ja andestas… Vikimõis tähendab päriskodu immateriaalses dimensioonis ja sinna jõuan alles pärast enda surma.
Elame Harku-järvel ja 1979 varasügisel toob õde mulle 4-kuulise väikese segaverelise koera ning nimeks panen Sammy. Soovin temast tugevat hundikoera kasvatada… Koera ülisõbralik iseloom ärritab mind ja olen ta vastu liigselt karm…
Vanas eas tekib Sammy’l kasvaja, mida opereeritakse. Lõikus õnnestub edukalt, kuid ilmselt tekib tal mürgistus ja paari nädala pärast, oktoobri lõpp või novembri algus 1991, sureb. Ta oli 12 aastane.
Ema helistab mulle lõunapaiku ja teatab et Sammy on lahkunud… Mul on väga raske asjalikuks jääda ning mõlemad tihume telefonitsi nutta…
Samal päeval sõidan bussiga ema juurde Laagrisse. Ennem maja juurde jõudmist tekib äkki eriline tunne ning Sammy hing tuleb minu mõtetesse… Eriliigiline taju tekitab segadust. Ometi annab märku teise hinge lähedalolekust, mida tol ajal ei osanud kuidagi selgitada. Sammy ütleb, et temaga on kõik korras ning ma ei peaks või ei tohiks nutta… Ja ta hing ongi läinud… Pisarad tulevad silma… Ning juba astusingi trepist üles neljandale korrusele… Kurvastus lööb üle pea kokku ja ma ei suuda enam end pidurdada…
Umbes 15-20 minutit lihtsalt nutame lohutamatult… Mõtlen, kas ütlen talle, et Sammy hing käis mul just külas… Mul on mõnevõrra häbi ja piinlik, kuid surun ebamugava tunde alla ja räägin. Mu avameelsus liigutab ema ja ütleb, et kutsa hing viibis ka tema juures üsna kaua…
Vahemärkus. Üldistatult. Erinevate elusolendite hinged suudavad vastastikku vabalt suhelda ja üksteist mõista.
Sätime minekuvalmis, Sammy ilusasti karbikeses. Matame aiamaale. Püüan veelkord armast lemmikut tajuda, kuid edutult. Näib, et ta teab kuhu ta sängitame, kuid kinnitust enam ei saa… Ta on lõplikult läinud…
Mu hinges on väga-väga suur raskus, et olin sageli ta vastu ebaloomulikult karm… Koera parem mõistmine tekkis alles siis, kui nad emaga juba paar aastat kahekesi elasid. Sammy pigem pelgas mind ja ei tulnud alati uksele tervitama ning liputas saba ettevaatlikult…
Kahetsus, äng ja hingevalu kestab 27 aastat, mis tekitab enda vastu suurt ebameeldivust. Tihtilugu kirun, et olen rumal olnud. Enamgi, ma tean, et ei saa kunagi andestust… Kuniks 19.10.2018 ja Sammy tuleb hingena personaalselt minu juurde… Andestama…
Vahetult pärast und valdab mind tohutu vabanemine ja kergendus! Olen ääretult õnnelik ja õhulisus on hinges… Vapustav ja uskumatu! Silmis on õnne-, kahetsus- ja kurvastuspisarad. Olen väga liigutatud, heldinud ja härdas meeleolus. Üllas ja kaitsetu Sammy tuli suure inimese juurde… ja võttis ta enda sügavasse siirasse embusse…
Tähtis õppetund! Ära tee teisele mitte kunagi halba kui sa ei taha olulise osa või terve elu oma inetut tegu või tegusid kahetseda ning tunda hingevalu! Sulle ei pruugita sinu eluajal andestada! Tegelikkuses ma õppisin. Pärast Sammy surma hakkan ümbritsevasse eluskeskkonda (taimed, loomad, putukad jms) samm-sammult suurema lugupidamisega ja austusega suhtuma, mis tänaseks päevaks on arenenud suhteliselt kõrgele tunnetatavale tasemele ning võib tituleerida väga hooliv ja hoolitsev. Seega surm õpetab!
Laupäev, 20.10.2018. Fenomen. Ema viimane maine teekond.
Kell 8:30. Söögilauas kõnelen äiapapaga (26.01.1938-18.08.2022, 84 a), et minu ema jõudis päriskoju. Samal ajal hakkab kokkukägardatud pehmepaberrätik laual edasi-tagasi 1 sekundi jooksul ebatavaliselt hoogsalt liikuma… Leian, et tegemist on ettemääratuse printsiibiga, miks toimub sündmus valitud momendil! Printsiip esineb põhjuslikult näitamaks, et samal hetkel paberi liikumine ja emast kõnelemine on omavahel seotud ning näitab, et ema hinge jõudmine immateriaalsesse dimensiooni vastab tegelikkusele.
Ei oma sisulist tähtsust, kas paberi liikumine on tingitud paberi kortsutamisest põhjustatud energia vabanemisega või on rakendunud muu inimkonnale tänaseni teadmata energeetiline osis.
Keskpäeval on ema leinatalitus ja ärasaatmine. Näen teda viimast korda ning kurvastus võtab võimust… Ema hing ei ole sarnaselt eelnevatele päevadele mind enam lohutamas. Tõenäoliselt on ta hõivatud kutsutud leinajate mõtetega.
Pean kokkutulnutele umbes 17-minutilise kõne, millest lugejatele toon allpool välja ühe lõigu, mida käesolevat peatükki kirjutades olen oluliselt täiendanud.
Vististi märtsi algus 2011. Ema saab järgmisel kuul 75. Meil on pikem jutuajamine isiklikel teemadel. Küsin, et kuidas on lood armastusega tema elus? Ema lööb ainult käega ja tagasihoidlikult vaikib kui jutt tema elu delikaatsetele nüanssidele läheb… Äkitselt prahvatab, märgatavalt elavneb ja ütleb:
„Sa ei tea armastusest mitte midagi!”
Vahemärkus. Minu vanaema on kategooriliselt vastu, et tütar (ema) läheb gümnaasiumi edasi õppima. Põhjus on lihtne, tütre usinust ja suurt töökust peab rakendama talu majapidamises. Ema jällegi arvab, et soovib elu jooksul areneda ning edasi pürgida.
Tal on väga hea õppeedukus ja on Valga Gümnaasiumis priimus. Ta ei ole kade ning koju antud ülesannete lahendusi lubab klassikaaslastel enda vihikust maha kirjutada. Iseäranis noormehed, kes soovivad tema tähelepanu. Ta on kaunitar ja poiste suud on sageli naerul. Kooli lõpetab 1955 kevadel ja viib dokumendid TRÜ-sse (tänapäeval Tartu Ülikool) arstiteaduskonda. Paraku eksamiperioodil haigestub raskelt ning on sunnitud paberid EPA-sse (tänapäeval Eesti Maaülikool) viima. Diplomi ja zootehniku eriala saab 1960. aastal.
Ema jätkab kõnelust. 1955-nda aasta sügisel on Tartus tantsuõhtu, kus on palju esmakursuslasi ning tutvuse sobitamine on eluliselt tähtis. Ema on pannud juba mõnda aega tagasi silma peale ühele noormehele, kes teda tantsima palub… Tolleaegne kirjutamata moekas reeglistik on, kui poiss tüdrukule meeldib, siis esimesele kutsele tantsule vastab neiu eitavalt. Kui mõne aja pärast teeb noormees uue katse, siis tütarlaps vastab jaatavalt, millega omakorda kinnitab, et mees meeldib talle. Idee seisneb selles, et mees peab nägema vaeva ja pingutuste eest saab heldelt tasutud, st nad järgivad mõttelist trendikat reeglistikku, misjärel lähevad rõõmsalt tantsima.
Ema järgib rangelt populaarset normistikku, kutset tantsule ei võta vastu lootuses, et noormees teda korduvalt paluma hakkab. Tudengipoiss on isepäine ja ei vaevu kummalist koodeksit täitma, vaid siirdub järgmise särava näitsiku manu. Kaunis piiga kuulab oma südant ja intuitsiooni ning jalakeerutus saalipõrandal võib alata.
Saatuse tahtel ema oma vaistu ei usalda, vaid juhindub tobedatest kommetest! Noormees ja tema uus väljavalitu kuulavad tähelepanelikult enda vaistu ja preemiaks nad jäävadki elu lõpuni kokku. Abielluvad ja loovad pere.
Linda süda on elu lõpuni murtud, unistused purunevad. Armumisest kujuneb elukestev vastamata salaarmastus, millele lisandub suur kahetsus, armu- ja südamevalu. Lootusetuluke kustub ning asendub argise paratamatusega. Elu viimane kümnend on ta kibestunud.
Ma ei jäta ema rahule ja uurin edasi: „Mis lugu sul Heitiga oli? (esimene abikaasa)?” Ema pobiseb mõne sõna enda nina alla ja vaikib. Ma ei kuulnudki, mida ta ütles…
Küsin edasi: „Eelariga, mis temaga oli (minu isa)?”
Ema naerab sapiselt ja räägib loo, mis kokkuvõtlikult tähendab, et abielu isaga oli kui kiire avantüristlik karusellisõit, mis viimaks seisma jäi. Seejärel lõppes ka seiklus… Isa lahkub pere juurest 10-12 aasta jooksul…
Vastamata armastus tolle noormehega tantsuõhtul saadab ema abieludes Heiti ja Eelariga. Kurbus ja kibestumine uputatakse üheskoos viinapudelisse. Ausa naisena on talle vastuvõetamatud mõlema abikaasa riskikäitumine ja olulised kõrvalekalded pereväärtustest…
Linda otsustab mitte kunagi enam abielluda… Vahel kohtub ühe kindla meesterahvaga, kes ta üksindust ajutisteks hetkedeks leevendab. See ei ole armastus, aga võimalus end austatud naisena tunda…
51. peatükis kirjeldasin armastusest mitmete nurkade alt. Elus esimest korda proovin armastust teoreetilises võtmes defineerida:
⌘ Armastus on saatuse poolt määratud pikaajaline, sügavaim ja võimendatud versioon hingelisest puudutusest, millega kaasneb positiivseim ning tugevaim energiavoog, mida inimene on eales suuteline tajuma. ⌘
Ema oli väga sügava hingega ja empaatiline naine. Ometi ta suutis veenvalt terve elu materialisti mängida, mis saigi osaks temast. Ta ei tahtnud enam mitte kunagi haiget saada nagu 1955-ndal aastal tantsupeol…
Peietel tajun ema lähedalolekut, kuid ta ei ole minuga. Ilmselt kuue koolivennaga õpiajast Valgas, kes õhinal räägivad Lindast, kiidavad ta lahkust ning vestavad lõbusaid lugusid, kuidas ta poistel päid segi ajas.
Kella 16:33 paiku olen Poska tänava ja Narva mnt nurgal asuvas Kadrioru Selveri kaupluses. Tajun, kuis ema kuni kaheksaks sekundiks mõtetesse astub ja tänab meeldiva ärasaatmise eest ning läinud ta ongi! Naeratan, mind valdab mõõtmatu hingerahu.
Vahemärkus. Tulemine ja lahkumine. Kadrioru Selveri kaupluse taga asub Villa Mon Repos. Vahetult pärast sündi 1967 viibisin hingena 3 päeva jooksul sageli kirjeldatud piirkonnas (vt 52. peatükk). Sündisin pärastlõunasel ajal (vt 25. peatükk). Seega ema hinge külaskäik kell 16:33 võib vastata enam-vähem või täpselt minu sünniajale.
Ma ei tea, miks asukoht on minu jaoks märgilise tähendusega? Võib-olla on seotud minu eelmise eluga eelmise sajandi 30-ndatest, mil Tallinna linnas toimetasin (vt 52. peatükk) ja olin piirkonnaga mingitmoodi võib-olla seotud.
Eeltoodud seosed viitavad saatuslikule ettemääratuse printsiibile ja vastastikmõju võrgustiku olemasolule.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 
