Vikimõisa pildi avastan 2021 aasta juulis juhuslikult veebist. Olen üllatunud ja samal ajal rõõmus, et armsast lapsepõlvekodust, kus elasin sünnist 1967 august kuni juuni 1982, on olemas väga vahva kaader.
Selgitan natukene hoone tausta, kus elame. Tollikontrolör Johann Crameri eestvedamisel loodi 18. sajandil Harku järve kaldale mõis, mis esialgu kandis nime Cramers Höfchen. Hilisemalt on tegemist arsti ja apteekri Ficki perekonnale kunagi kuulunud suvemõisa peahoonega. Kutsuti veel Vickmõisa, Viigimõisa või Vikimõisa. Praegune aadress Sõudebaasi tee 18 ja endine Sõudebaasi tee 6 Tallinn. Hoone asub järvest 50 meetri kaugusel.
Võimalik, et pea- ja abihooned ehitati 18-19. sajandil, mil hr Fick Keilas esimese arsti ja apteekrina töötas. Tõenäoline, et peahoonet on mitu korda ümber ehitatud, mida oskaks uurimistöö tulemusena öelda arhitektuuriajaloolane või asjatundlik huviline. Ühena viimastest kordadest ehitati mõis ENSV ajal 1946 aastal 6-korteriga elamuks ümber. Kuni 60-ndate lõpuni tegid elanikud korterites mõningaid nn mitteametlikke täiendusi. Meie elame teisel korrusel vaatega järvele.
Esimene suurem põleng oli 1982 aasta septembri lõpus või oktoobri alguses kui esimese korruse suure verandaga korter öösel süüdati ja gaasiballooni plahvatuse tulemusena süttis ka meie korter teisel korrusel. Sellel sajandil on olnud veel 2-3 põlengut ja hetkel on mõisast järgi varemed. Mõisatemaatikat lahkasin laiemalt 9. peatükis.
Esimesel paaril kuul ajab foto mind segadusse, sest pildi dateeringuks märgitud 1970 aastal, mälu järgi vasakul pool asuvat abihoonet enam ei eksisteerinud. Sealhulgas mäletan, et puhast killustikteed ei olnud, vaid tõrvatud kate. Veel mõned detailid, mis viitavad varasemale ajajärgule. Seetõttu pildistamise aeg on minu jaoks pigem ennem 1965. aastat. Ainuke „häiriv” komponent pildil, mis viitab uuemale ajale on katusel asuv televisiooniantenn…
Teen järelepärimise tädile ja õele. Viimane omakorda Edale, kes elas kõrval asuvas sõudebaasis. Kõik on minust vanemad. Küsimus – millisel aastal võiks foto olla pildistatud? Keegi ei mäleta mitte midagi!
Kuniks 23 oktoobri hilisõhtuni… ja mälukaadrid on avatud tutvumiseks. Üksikasjalik mäletamise protsess vältab vahelduvalt oktoobri lõpuni. Mida enam detaile ilmub, seda täpsemaks pildid joonistuvad.
1968. aasta suvel (olen saamas varsti aastaseks) 4-5 meest paigaldavad katusele antenni, et majarahval oleks võimalik „TV-luksust” nautida. Maja ainuke televiisor on Õiel, kes vist juba tol ajal töötas haridusministeeriumis. Fotol asub Õie avar korter vasakul pool verandat. Antud episoodi osas esineb põhiosas hingemälu, kes valdavalt kehast väljas olles jälgib, kuidas tööd käivad.
Meie pere saab pisikese kasutatud teleka 1969 aastal suve teisel poolel või sügisel. Isa käib katusel telerikaablit antenniga ühendamas. Järelikult foto ajatempel 1970 justkui peaks vastama pildistamise hetkele…
Mälu kirjeldab, et on septembri viimane täisnädal 1970. aastal. Teisipäev kuni neljapäev. Pigem neljapäev 24. september. Olen 3 aastane. Ema on kodus, sest meile tuuakse sovhoosi poolt suur kott kartuleid.
Emps saadab mind varakult kella poole üheteist paiku välja valvesse, sest äkki jõuavad kartulid kokkulepitust täistunnist 11:00 varem kohale.
Väljas on hea olla. Kuigi on mõnevõrra niiske, aga külm ei ole, olen soojalt riides. Meie kandis liigub hommikuti väga vähe rahvast ja iga inimene on põhjalikku uudistamist ning vaatlemist väärt. Umbes 10:40 ajal tuleb linnapoolt mööda Sõudebaasi teed pruunides viigitud pükstes, õhukese sügismantli ja heleda särgiga ning linnakingadega sale mees. Õlal rihma otsas kummaline „kandiline” kott. Kohe saan aru, et ta ei ole kohalik, vaid kuidagi tähtis tegelane…. Kõnnib enesekindlal ja suhteliselt kiirel sammul. Vaatab tähelepanelikult vasakule ja paremale, tutvub ümbrusega. Ootan, et ta küsiks minu käest midagi, kus-mis asub, kuid ainult vilksamisi heidab pilgu, läheb majast mööda ja sõudebaasi poole. Vaatan talle veel pikalt järgi, äkki on ära eksinud…
Oskan üksi olla ja keskendun mängimisele.
Kurvi tagant paistab 2-rattalise vankriga hobune ja laiaõlgne onu August. Ta jalutab suksu kõrval aeglasel, väärikal ja hoolikalt väljamõõdetud kindlal sammul. Otsekui sõjaväelasele kohane enesekindel kõnnak. Traditsiooniliselt on seljas pikk musta värvi aegu näinud nahkmantel, jalas rohekad sõduri või ohvitseri kalifeed, soni peas, läikima löödud kirsad ja alati pabeross suus.
Tavaliselt ta hilineb pool tundi, mõnikord kuni poolteist tundi. Täna on väga täpne ja kohal 11:10.
August jõuab minuni ja küsib: „Kus su ema on?” Olen ähmi täis ja arvasin, et suur kott kartuleid tuuakse ikka hiiglama kastiautoga! Imestan, et hobusel niipalju jõudu on… Jooksen tuppa emmet kutsuma.
Emme tuleb rõõmsalt vankri juurde ja saabub ka kandilise kotiga mees. Nad kõnelevad isekeskis millestki. Olen väga häiritud ja nihelen, et linnamees meid segama on tulnud. Ma ei saagi Augustiga tähtsatest asjadest rääkida…
Kui kummalisest kotist võetakse fotoaparaat välja ja sätitakse valmis, alles seejärel saan aru, et onkel tahab millegipärast pilti teha. Ema kamandab mu aia juurde. Vastumeelselt ja aeglaselt loivan eemale, kuid vargsi hiilin tagasi… Tahan ka pildile jääda… Emme on väga kannatlik ja saadab uuesti eemale.
Augustist ja emast tehakse ühispilt. Edaspidised kaadrid on ainult töömehe ja hobusega. Heino on väga viisakas ja kutsub hobumeest korduvalt härraks. Kaks pilti eestvaates ja üks profiilis.
Ajan rinna kummi ja manan paipoisi näo ette ning arvan, et nüüd on minu kord… Piltnik ei tee märkamagi… Olen pettunud ja ei saa aru, miks vana mees talle huvi pakub…
Emme on mures, kuidas kartulid vankrist kätte saame. Tahab üksi võtta ja püüan abiks olla, kuid August haarab päratu koti sülle ja viib kergel sammul maja juurde. Mu imestusel ja hämmingul ei ole piire! Tal on rohkem jaksu kui hobusel! Olen sinnamaani kogu aeg arvanud, et 68 aastane on juba ätt, kes vaevu suudab käia…
Oleme kartulite varumisega hiljaks jäänud ning saame ühed viimased pabulad, mis sovhoosi hoidlas veel järgi on. Hind on krõbe, üks rubla ja 10 või 20 kopikat kokku, kuid laual peab söök olema. Õigel ajal ostetuna saanuksime 60-80 kopikaga koti. Ema teeb kiire arvutuse. Ise kasvatades oleks omahind 30 kopikat kott.
Fotograaf palub vankri maja juurde ajada, et saaks järve äärest pildi teha. August on hobuse taga ja pildile jäävad jalad ning nahkmantel. Rahustab ja patsutab looma, et perutama ei hakkaks. Kaadris on veel naabermajast (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) uudishimulik pikakasvuline Rein Rahamägi (1939-2017), kel on alati seljas aegu näinud väljaveninud ülikond, heledas toonis triiksärk ja soni peas. Kui pilti suurendada, siis suksu tagant on näha ka minu ema jalad. Nii valmibki foto! Heino tänab viisakalt ja läheb. Kell on umbes 11:35.
Võib-olla on säilinud negatiiv täpse pildistamise kuupäeva ja kellaajaga, kus leiab minule teada olevad vähemalt viis fotot, aga äkki enamgi. Ei saa välistada, et Heino kasutas mitut negatiivi ja kahte kaamerat. Vahest on piimamehest tolleaegses ajakirjanduses lugu publitseeritud.
Võimalik, et väike rahulolematus, et pildile ei pääsenud, on olnud üheks oluliseks teguriks, miks kümme aastat hiljem 13 aastasena võtan ise juba Smena kätte ja teen esimesed klõpsud. Fotograafiahobi on tänaseni. Seega iga lugu saab kuskilt alguse…
Meenutused H. Gustavsoni poolt tehtud foto osas saatsin Tervishoiumuuseumile 01.11.2021. Muuseum võttis „sõnasabast kinni” ja meeldiva üllatusena avaldas suure osa mälestustest aadressil https://www.muis.ee/museaalview/2142025, mida hiljem veel täiendati. Novembri lõpus avastan, et museaalide hulka on veel üks foto lisatud. Samuti saab suures formaadis pildid allalaadida. Sealhulgas avaldati lugu aadressil https://tervisemuuseum.ee/kogude-paevik-8-heino-gustavsoni-uhe-foto-lugu-kohalikus-kultuuriloolises-pildis/.
Loo aluseks olnud fotot suurendades, redigeerides ja uurides selguvad veel mõned detailid, mida ma varasemalt ei teadnud, ei mäletanud ning tillukeselt pildilt ei näinud. Augustiga täiendavalt „lisandusid” R. Rahamägi ja „ema jalad”, misjärel natukene muutsin peatüki sõnastust.
Teise foto suurendamisel ilmuvad hobuse tagant osaliselt välja kaks täpilistes kleitides naist. Sarnased kleidid olid tol ajal kahel naisel. Eevi, kes oli meie naaber kõrvalkorteris. Hella-Vaike Rahamägi (1942-2011), kes oli Reinu abikaasa ja nad elasid järve kaldal asuvas kõrvalmajas, praeguse aadressiga Sõudebaasi 18 Tallinn. Mõne lausega kirjutasin majast 13. peatükis.
Samuti on fotol nähtav puust kastiga veoki number. Tegemist oli Harku järve sovhoosile kuuluva helekollase kabiiniga veoautoga GAZ-53 ja juht Vasja elas alumise korruse verandaga korteris. Auto kõrval olevad telliskivid tähendavad, et tollel perioodil ehitati meie õuele puukuuri, mis omakorda viitab, et pildi vasakul pool olevat kõrvalhoonet hakati lammutama hilissügisel 1970 kuni kevad 1971.
Minu jaoks on põnev, et oktoobris 2021 olnud „meenutusretkel” fotodel toodud Rein, Eevi ja Hella meelde ei tule… Rein on meeles osaliselt kui ta tuleb oma majast välja vankri suunas ehk pildil ta ei tohiks olla… Fotodest on Tervishoiumuuseumil olemas kaks pilti, kuid mina mäletan, et tehti enam… Seega mõni kuni 15 minutit seonduvalt pildistamisega minu mälus ei esine. Järeldan, et nendel hetkedel olin kas toas, keldris või hoovis. Igatahes väga vahva on üle 50 aasta tagasi toimunud sündmust püüda minuti täpsusega järjestada!
Samuti ei ole meeles, et maja kõrval oleksid olnud telliskivid ja veoauto… Järeldan, et väikelapse jaoks oli tegemist vähe oluliste või igapäevaste detailidega, millele ei pööranud tähelepanu.
Kadunud ema sõnul olla August kunagi külanõukogu esimees olnud. Millise küla, ei oska öelda. Kõva töömees ja tundvat suurepäraselt ka sepatööd. Sõudebaasi tee 3, praeguse aadressiga Pikaliiva tn 3 asub pisike nn tep-plaatidega vooderdatud hall majake, kus külamees sageli peatub või isegi elab. Meie kutsume Oksari-Mammi majaks ja tema lapselapsega käin vahel mängimas.
Kuldsete kätega August on pensionil ja aitab sovhoosis erinevaid töid teha. Üks toimetustest on lähedalasuvast karjalaudast külarahvast värske piimaga varustada ja seeläbi sovhoosile väikest tulu tuua. Vankris on 1-2 alumiiniumist 40 liitrist piimapütti ja piimapäevad on 2-3 korda nädalas hommikupoolikul umbes kella üheksa ja kümne vahel.
Aegapidi muutuvad piimaringid hõredamaks. Esiotsa kaks korda nädalas ühe pütiga. Seejärel kord nädalas ja viimaks ainult tellimuse peale. Rahvas käib tööl valdavalt linnas ja söögikraam tuuakse poest. Külmutuskappide laiema leviku, mõistlikuma hinna ja saadavusega 60-ndate lõpust kuni 70-ndate alguseni ostuharjumused muutuvad ja kiiresti riknevat toitu ei hoita enam sahvris või keldris. Samal ajal lähim suur ostukoht on Mustamäel, Szolnoki kauplus. Sovhoosi enda piiratud valikuga pood on teisel pool Harku järve.
Meie tellime põhiliselt piima ja köögivilju. Kord kuus on nn lihapäev ja värsket kraami saame otse karjalauda kõrval olevast väikesest sigalast. Paraku liha alati ei jätku. Ilmselt läheb eelisjärjekorras „sakstele” jaotamiseks ning süveneb varastamine. Paar korda aastas jagub kanalast ka mune.
Postiljon käib neljarattalise hobuvankriga, mis on üsna kiire liikumisvahend. Kui kirjakandja vahel haigestub, siis töö võtab ajutiselt üle August oma 2-rattalisega. Hobu on vana, mistõttu liikumine aeglane. Sellel perioodil peame toidupoolise hankimisega ise hakkama saama.
Vist 1973 aasta veebruari esimesel poolel põhikohaga postimees haigestub ja kohusetundlik August võtab oma suksu ning vankriga juhtimise üle. Märtsis ta külmetub ja haigestub raskelt. Märtsikuu lõpus sureb…
Mõne nädala pärast alustatakse korraldatud postivedu autoga. Hobuvankriga August vajub aegapidi sügavasse minevikku…
Augustit mäletan juba sülelapsena 1968 aasta märtsist-aprillist 7-8 kuusena kui olen ema süles ja lähme õue piima vastu võtma. Hing on vahel kõrval või mitme meetri kaugusel ja hoolitseb, et mul oleks vahetu info alati saadaval ning olemine kõigiti turvaline. Kui emme üksi piimal käib, siis vahetevahel hing saadab teda ehk täpne ülevaade peab olema, mis lähipiirkonnas toimub.
Hilisemal ajal kui juba käia oskan, olen sagedamini väljas, kuid külameest kardan ning olen empsi selja taga peidus. Natuke kahtlase ja karmi välimusega vana mees, hirmus must mantel üll…
Ilmselt 1969 mai, mõne kuu pärast saan kaheseks. Ema on tellinud piima, kapsast ja porgandit. Ta selgitab, et vankriga onu nimi on August. Turtsatan naerma…! Nimi on nii imelik ja ei olegi sellist varem kuulnud! Emme kutsub korrale ja seletab ning üsna kiiresti rahunen. Oleme väljas ja ootame. Varsti hobu peremehega saabubki.
Olukord on mõnevõrra keeruline. Ema soovib, et tutvustaksin ennast „hirmsale” onule… Olen pelglik ja ei taha mitte kuidagi tema juurde minna. Emps utsitab ja selja tagant hellalt lükkab. Puiklen vastu, kuid mehe väga sõbralikud silmad leevendavad arglikkust. Ta sirutab soonilise, parkunud ja suure tugeva käelaba tervituseks ette ning ütleb: „Minu nimi on August.” Naeratab säravalt ja kutsuvalt. Olen segaduses. Kuri mees ei olegi enam nii kahtlustäratav…
Emme õpetab, et pean käe ulatama ja nime ütlema. Ma ei saa aru ja ei ole kunagi sedamoodi teretanud…
Ebamugav situatsioon laheneb ise. August võtab mu käe pihku ja ütleb: „Tere! Sina oledki Henry!” Noogutan entusiastlikult ja pobisen midagi. Julgen talle nüüd silma vaadata! Vahetame veel mõned laused ning poolehoid piimamehe vastu on tõusnud taevastesse kõrgustesse. Tajun väga selgelt ja sügavalt tema igavikulise hinge põhiolemust. Põhiolemuse definitsiooni leiad teooria lehelt 9. peatüki alt.
Edaspidi ma heasoovlikku ja äärmiselt galantset Augustit enam ei karda! Mõnikord toob kommi, emmele ka vahel lilli või mõne meene. Sõidutab kaarikuga ja lobiseme kõige vahvamatel teemadel! Harjumuslikult on seljas nahkmantel, nööpidega kulunud särk, soni peas, kalifeed ja kirsad jalas. Tihtipeale on säärsaapad läikima löödud!
Suviti jätab mantli koju nagisse ja kui kalifeed pesus, siis asenduseks on sinised puuvillased dressipüksid, mille põlved on eriliselt välja veninud ning lotendavad. Kui on väga palav ilm, siis pikavarrukaga särgi asemel on lühikesed varrukad. Ja sageli on pabeross ees! Kui emal suitsud otsas, siis teinekord harva küsib Augustilt.
Toon eraldi välja seiga külamehe lahkusest. 1971 hiline kevad. Taaskord on kaubapäev. Lihakraam on otsas ja ema küsib, kas ta vorsti ka pakub. August vastab, et ise poodi ei lähe, aga ütleb autojuhile edasi, et too muretseks ja tooks ära. Järgmisel päeval on suur veoauto kohal ning juhil vorst näpuvahel – väikese koha võlu ja õlatunnetus!
1971 kevadel rajavad ema ja isa korraliku aiamaa ning esimesed köögiviljad saame juba enda aiast. Sügisel soetame sovhoosist terve talvevaru kartuleid, mis traktoriga kohale tuuakse. Edaspidi tellime põhiliselt ainult piima. Pärast Augusti surma 1973 aasta kevadel hakkab ema karjalaudast ise piima tooma. Vahel olen ka temaga kaasas. ENSV ajal ehitatud karjalauta, sigalat, kõrvalhooneid ja tööliselamut tänapäeval enam ei ole, vaid hoopiski kaasaegsed kortermajad Pikaliiva asumis Äkke tänaval. Karjalaut asus umbes Äkke 7 maja asemel.
Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021. Täiendatud novembris 2021 ja jaanuaris 2022.
Vikimõisa kohta saab pikemalt lugeda ka 9. peatükist ja 68. peatüki alalõigust “Vikimõisa peahoone edasine käekäik”.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 