Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

52. PEATÜKK ⟡ Suremine, olemine ja taassündimine ⟡

Saamaks teada, kes me oleme, kuhu läheme ja kus kohast pärinemine, “peab” surema! Meie Universum on ümbritseva Kõiksuse erinevatest materiaalsetest, immateriaalsetest jms dimensioonidest koosneva struktuuri osa. Järgnev kirjeldus põhineb unes kogetule! Unenägu näen jaanuaris või veebruaris 2006 aastal ja otsustan jätta meelde, sest on väga eriline ning eripärane. Unenägu sellel ajal üles ei kirjuta kuna puudub harjumus ja kogemus. 16.09.2021 alustan kirjutamist ja mõne päevaga on sisu põhiosas koos, mida täiendan mõne nädala jooksul detailides, mis meelde tuleb. Novembri lõpus 2022 lisan veel vajalikke ridu.

10.08.2013. Teekond tundmatusse! Fotograaf: Henry Küla

Tolle öö uni on eriline juba seetõttu, et kuni hommikuni näen ilmselt ainult ühte ja sama kirgast und! Jään suhteliselt kiiresti magama ja kuni kümne minuti jooksul pärast uinumist tekib väga eriline taju.

Vahemärkus. Antud taju esineb olukorras kui oled ühenduses enda igavikulise hingega, mõne teise hingega või Infodimensiooniga (ID), mida suutsin enesele selgitada samm-sammult alles 2018-2021 aastal.

Tean, et suren… Ma ei puikle eriti vastu ning hing hakkab kehast aeglaselt lahkuma.

Unes tean selgelt, et asun iseenda voodis ja näen und. Esineb kummaline kahestumine. Teadvus on seotud sinu unega ühest küljest ning teisalt sinu kehaga. Sellest tuleneb, et teadvus on erakordselt dünaamiline ning tema variatsioonid on väga eripalgelised. Tajun, et teadvust juhib esimeses järjekorras minu hing.

Hinge kehast lahkumise hetkest hakkan allapoole vajuma. Raskus tõmbab sügavamale, justkui vajud sohu. Unes mõtisklen, et uppuda ma ei soovi ja proovin flegmaatiliselt pinnale tõusta, kuid keha ei kuuletu minu tahtele. Vajun ja vajun… Esmalt läbi voodi, siis läbi põranda. Olen natukene imestunud, et kuidas see võimalik on, aga vastust pikalt ei otsi ning lähen kaasa vooluga alla. Olukord tundub iseenesest mõistetav.

Vajun läbi maja ja maa sisse jõudes läheb kõik pimedaks. Absoluutne pimedus ja vaikus, mis kestab alla minuti. Saan aru, et sellel hetkel suren ning hing lahkub lõplikult kehast.

Kehast lahkununa lõppeb „vabalangemine” kuni 15 sekundi jooksul ning hing muudab suunda ja umbes 75 kraadise nurga alt sööstab väga kiiresti üles. Kiirus on meeletu ja kurss kergelt vasakule poole. Umbes 20 sekundit „hüperlendu” ning jõuan tunnelisse. Tunnel on umbes viie kraadise nurgaga üles ja mõnevõrra vasakule poole suunatud, ristkülikukujuline. Kuni 5 meetrit lai ja kuni 3,5 meetrit kõrge.

07.10.2014. Taevas. Fotograaf: Henry Küla

Käigus on täielik pimedus ning tekib väike hirm ja ebamugavustunne. Võin ju seinte vastu põrgata ja viga saada! Samal ajal tajun, et olen tunnelis kantud ja juhitud täpselt selle keskel. Käed on vastu keha ja jalad koos, puudub vajadust liigutada. Tunnen end turvaliselt.

Tahan ja proovin mõttejõuga tunnelisse valgust tuua… „Ma ei saa endast aru, mõttejõuga?”, küsib teadvus minult, mis on Maal voodis!

Kiirus on jätkuvalt meeletu ja minu kihutav hing justkui teab ette kui kõneleb mõttejõust. Umbes viis sekundit lennatud hakkan eristama seintelt ja nurkadest peegelduvat valgust. Tunnel on juba laiem ja sujuvalt suureneb. Iga lennatud millisekund vähendab hirmu ja teeb mind targemaks. Viivuks veel mõtlen, et mõttejõust on kasu valguse loomiseks! Mõttejõud kui ka valgus kirjeldavad energeetilist väärtust.

Sahmaki! Hetkeks väga ere valgus, mis silmadele valusalt ei mõju. Tunnel on läbitud ning olen päral! Teekond „ussiaugus” vältas kuni 20 sekundit, tunneli lõpuosa laius on umbes 20 meetrit ja kõrgus ca 17 meetrit. Minu hing muutub tervikuks!

Hirm on kadunud. Ma (minu hing) olen hoopis teine! Mind valdab täielik hingerahu ning teadlikkus ümbritsevast on üli-ülikõrge. Tajun end professionaalina ning tean täpselt, mida tegema pean. Koheselt mõistan, et olen siin varemgi palju kordi olnud! Minu jaoks ei ole midagi uut, võiks isegi öelda, et tavapärane rutiin! Jõudsin immateriaalsesse dimensiooni, kus puudub mateeria! Tunneli lõpu suue tähistab tinglikult immateriaalset keskkonda.

Tean ette, et tunneli juurde keegi mulle vastu ei tule ja ei peagi tulema. Ma ei muretse, olen rahulik ja äärmiselt sihikindel. Hakkan edasi liikuma. Liikumine tähendab piltlikult hõljumist kui ka jalutamist vastavalt, kuidas sa oma mõtteis soovid. Esineb mõtte ja taju eri vormide sümbioos. Puhast mõtet kui sellist ei ole. Liikumine võib toimuda ka mõtte-taju jõul ning sina oled omakorda „mõte ja taju”.

Tunneli juurest lahkumiseks kasutan visuaalselt tuvastatavat kõndimist ja hõljumist. Sisuliselt kõnnin teerajal või hõljun õhus… Selgituseks veelkord kinnitan, immateriaalsuses puudub mateeria ehk teerada ja õhk. Visuaalse pildi lood oma mõtte-taju abil ja sedamoodi näevad sind ka teised hinged. Välimuselt olen ikka nagu mina, inimene.

Umbes üle kümne minuti jalutamist ja kohtun suurema seltskonna inimestega. Inimesed on tinglik mõiste, nad on hinged, aga minu jaoks näitavad end inimestena, keda kunagi teadsin või pidin teadma või nemad teadsid mind. Kõik lahkunud sugulased, lähemad ja kaugemad. Mehed ja naised, vanemad ja nooremad. Ligi sada või natuke üle saja inimese. Nad tulid mind tervitama!

Osaga nendest olin oma eluajal ainult korraks kohtunud. Olin seitsme aastane ja vanaema (isa ema) matustel oli palju sugulasi koos. On sugulasi, kes on mind näinud, kuid reaalse elu võtmes ma neid ei mäleta. Ometi tean väga hästi, kes nad on, näod ja olemus on mulle tuttavad. On sugulasi, kes surid juba siis kui mina veel sündinud ei olnud. Ometi tean neid samuti hästi. Paar sugulast olid surnud juba umbes 19. sajandil, neidki tean suurepäraselt.

Tunnen kõiki sugulasi nii näo kui välimuse ja riiete poolest! Mul on võime teada iga sugulase elulugu väiksemategi detailideni – iga sekund ja minut, iga tund, päev ning aasta tema elust ei ole mulle tundmatu. Kõik tema mõtted, kavatsused, tunded, emotsioonid inimesena kui ta veel elus oli, on kui peopesal ning suudan sellesse hetke siseneda ning tajuda ja kogeda sarnaselt nagu tema omal ajal. Mõtted ja emotsioonid, mida ta kogeb hingena immateriaalses dimensioonis olles, on mulle vajadusel kohe teada või sisenen tolle hinge käesolevasse hetke ning tunnetan kõiki mõtteid või emotsioone vms.

Mõistagi olin teadlik, et sugulased tulevad mind tervitama. Sisseharjunud sooritus ja traditsioon kui lahkunud inimese hing tuleb tagasi oma kodudimensiooni!

Natuke üle kümne minuti vestlemist (telepaatiliselt) ja sätin minekule. Tajun taas, et olen väga kogenud tegija (mateeria ja immateriaalse maailmade vahel sage käija), mistõttu tuleb tegutseda kiirelt ja efektiivselt. Samal ajal tean selgelt, et näen und ja minu keha on voodis… Ühel hetkel saab uni otsa ning une jooksul pean jõudma võimalikult palju ära teha.

Hõljun umbes kümmekond meetrit kõrgemale, siis otse edasi ja taas sujuvalt veel kõrgemale. Sugulased jäävad allapoole tahaplaanile. Seejärel teen järsu pöörde vasakule ja ca 75-80 kraadise nurga alt üles.

Minu keha kaotab inimesele iseloomuliku välimuse. Ennast ma kõrvalt ei näe, kuid olen sisuliselt „mõte ja taju”, puuduvad konkreetsed piirjooned, võib-olla hästi õrnalt valgust ja väga vähe udu, samahästi läbipaistev.

Ei, ma ei ole kadunud! Immateriaalsuses on ümbritsev tajutav! Hinged on tajutavad, mis tähendab, et faktiliselt sa näed, kuigi nägemine ei toimu silmade abil!

Lisan hõljumisele kiirust ning piltlikult lendan kõrgemale ning jätkuvalt suund on kergelt vasakule. „Ainetus” maailmas puuduvad pidepunktid, mistõttu vasakule ja kõrgemale on mõneti tinglik kirjeldus, mis ometi võib tähendada konkreetset teerada kindlasse asukohta. Samal ajal une pildikeel niimoodi näitab, vastupidisel juhul ma ei pruugiks pelgalt oma tajust aru saada.

Inimese kasutatav sõnavara on piiratud info edastaja ja on piiritletud ainult sõnade ning lausete arvuga. Tuleb leppida, et immateriaalset keskkonda suudan kirjeldada väga puudulikult.

Umbes 5-10 minutit ülikiiret lendu tabamatult avaras ja hoomamatus keskkonnas on mind kandnud suhteliselt kaugele. Näen ja tajun üksikuid hingi, keda ma ei tunne, kuid tean, et nad võivad pärineda Maalt, teistelt planeetidelt „meie universumist” või erinevatest mateeria vormidest ja dimensioonidest või teistest immateriaalsetest dimensioonidest või loetlemata dimensioonidest.

Olen suuteline nägema ennast ja ümbritsevat kahest vaatenurgast. Esimene pidepunkt tunneli suudme juurest. Teine vaateväli lähtub minust endast. Sealhulgas tajud perspektiivselt kogu ümbritsevat struktuuri, mida allolev skeem näitab.

Lihtsustatud kõiksuse struktuur. Tähed ümber ID on dimensioonid, millede suurused on tinglikud ja miljoneid või enam kordi väiksemad kui joonisel näidatud.

Tunneli suudme juurest vaadatuna olen lennanud loode suunas ja jõudnud koguda vaateväljast kaugust ja kõrgust kuni 12% ulatuses. Tuleb rõhutada, et kui jõuaksin vaatevälja piirile (100%), siis tunneli suudme juurest ma ennast enam ei näeks. Küll on võimalik edasi lennata.

Kaugustes näen valgustäppe (lääneloe kuni idakirre), mis sarnanevad kui öösel Maal tähistaevast vaatad. Täpid asuvad üsna hõredalt, kuid ei tähista tähti, tähesüsteeme või galaktikaid. Suuremad heledamad täpid on lähemal ja väiksemad tumedamad kaugemal. Enim täppe on loode suunas, põhjast kuni idakirdeni on väga vähe.

Võimalik, et tegemist on suurte dimensioonidega, millest inimkond veel teadlik ei ole. Selgituseks. Ühe täpi maht võib olla sama suur või suurem kui „meie universum”. Meie universum on jutumärkides ja tähendab inimesele teadaolevat universumit ning mateeriat, mis minu vaatevälja ei jää ja asub tunneli suudmest vaadatuna allpool lõunakagus.

Mida kaugemale lendan, seda selgemaks mulle kõik saab. Selgus tekib siiski üsna kiiresti. Äkki tekib absoluutne kirgastumine! Olen suuteline tõeselt vastama absoluutselt ja eranditult kõikidele küsimustele!

Mul esineb väga ainulaadne ning eriline taju, mida esineb ainult selles piirkonnas! Kasutada mõistet üliteadvus, siis sellest jääb väga väheks. Taju ja taju eri vorme kirjeldada maise sõnavara abil on väga keeruline, sisuliselt võimatu.

Ma ei tunne end võõrana tundmatus keskkonnas. Vastupidi, olen kogu aeg olnud oodatud… Tunnetus on stabiilselt hea. Sisuliselt olen Teadvus. Kõige keerulisematele küsimustele on olemas vastused. Ainult küsi ja ma vastan, tean kõike! Kuidas ja miks tekkis mateeria ja immateriaalsus ning selles olevad struktuurid…

Paraku ma ei küsi endalt mitte ühtegi küsimust, seega ka ei vasta mitte millelegi! Puudub sisuline põhjus, sest kõik on teada ühes ja samas hetkes! Kogu info on olemas! Mulle näib, et Teadvus on kõige algus, põhjus ja edasiste arengute tekitaja ning kõikide struktuuride looja…

Tegelikult ma ei imesta. Mulle tunduvad asjalood normaalsed ja pole vajadust tavapäraste ilmingute pärast üllatuda. Võimalik, et asun nn Infodimensioonis, mis/kes on teadvusel…, kus puudub aeg ja kõik sündmused infona on siin olemas. Maal inimese ajaarvamise mõistes on siin ühes hetkes minevik, olevik ja tulevik. Infodimensioon asub teiste dimensioonide suhtes ligikaudu keskel ning ilmselt on suurim ja võib mahult ületada kõiki teisi dimensioone kokku. Teised erisuuruses dimensioonid paiknevad üksteisest korrapäratult ja ebaühtlaselt.

Olen Teadvus ja minus avaldub täiendavalt, kuid nõrgalt ja ähmaselt taju üks spetsiifiline vorm, mis aktiveerub ainult kindlatel tingimustel. Tingimus on saabunud konkreetses hetkes ja asukohas! Kui soovin teada kõike Teadvuse ja Kõiksuse kohta – miks, kuidas ja millisel põhjusel on loodud, kõige loomise algus…

Kuigi ma ei mõtle otseselt nendele teemadele ja küsimustele, siis sellest olenemata saan tajul ja telepaatial põhinevat tagasisidet… Sisu ma täpselt enam ei mäleta, aga tagasi peegelduva teabe mõte umbes on, et ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda…

Proovin tekitada sisuka kahekõne. Paraku minu vaimsest võimekusest ja selle hetke taju ainulaadsusest jääb vajaka isegi olukorras, mil olen Teadvus ja haldan kogu infot! Teine osapool on samuti Teadvus… Tajun tema Teadvuse olemuse suurust ja mind justkui ei oleks olemas või olen imetilluke kübe… Tema (kes, mis…) on Teadvus, Kõiksus ja veel, mida ma ei oska kirjeldada ning lõplikult tajuda. Sellel nähtusel või fenomenil ei olegi piire, on absoluutselt piiritu!

Mul õnnestub alustada teemast (eelmärgitud kõige loomise algus…) mõtlemist, kuid küsimuse esitamist ei jõua lõpetada kui saan leebe, sõbraliku, osavõtliku ja kindlameelse tagasiside. Info on analoogne, et ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda vms. Side nähtusega lõpeb…

Teen veel ühe kiire katse kahekõneks ning juba eos saan aru, et asjatu proovimine. Tajun fenomeni mõõtmatut olemasolu ja lähedust, kuid dialoogi ei tule. Minusse sigineb piiritult suur aupaklikkuse ja alandlikkuse tunne.

Mõistan koheselt, et edasi ja kaugemale lendamisel puudub mõte. Teadvustan taaskord, et tegemist on unega ja mu keha asub voodis. Mind kannustab tegutsema kohustus kohas, mis on väga kodune ja mida hästi tean ning tunnen! Minu dimensioon, minu immateriaalne keskkond, minu kodu!

Immateriaalsesse kodudimensiooni jõuan tagasi väga kiiresti, piltlikult mõne minutiga. Väljumine Infodimensioonist on täiesti märkamatu. Ainuke erisus on, et ma ei ole enam Teadvus ja minu võime piirneb oskusega „lugeda” hingesid sarnaselt eelpool kirjeldatud kohtumisele sugulastega.

Võttes vaatepunktiks tunneli suudme, siis hõljun idakirde suunas ja umbes üks kraad allapoole tunneli suudme tasapinnast. Hõljumise kiirus on mõõdukas ja kohale jõuan umbes nelja minutiga.

Tegemist on kindla ja tuttava asukohaga, kuhu lähen hingena alati pärast enda keha surma. Seal kohtun kuni kahe hingega, keda tunnen hästi juba eelmistest kohtumistest. Kahjuks ma ei mäleta vestluse sisu enam. Kõneluse kestus on umbes 25 minutit. Tegemist on omalaadse kohaga ning vestlemise tulemusel selgub kuhu piirkonda sa lähed edasi. Need kaks hinge on ilmselt otsustajad või soovitajad ning sulle pakutakse välja kaks kuni kolm kohta kuhu pead kindlas järjekorras minema.

Antakse kooskõlastus ja saan minna kohe immateriaalse dimensiooni tsooni, kus võin vaadata iseenda eelnevaid elusid ja kõike vajadusel kogeda. Juhin tähelepanu asjaolule, et kirjeldatud piirkonda tavapäraselt hing esimeses järjekorras minna ei saa, vaid pärast määratud kohtade läbimist.

Kuigi ma ei mäleta, millest hingedega rääkisime, siis ilmselgelt on neile teada, et minu keha magab voodis ning ei ole surnud. Seetõttu on võimalus eelisvalikuna tutvuda oma eelnevate eludega.

Hõljun sihtpunkti põhjaloe suunas, tõus on kuni kaks kraadi. Ennem lõppu pööre põhjakirde poole. Umbes paari minutiga olen kohal. Jõudnud piirkonda aktiveerub minus eriline spetsiifiline tajuvorm, mis avaldub võimes oma eelnevaid elusid kujutelmas näha või siseneda nägemuse stseenidesse, mida vajadusel tollele hetkele vastavalt detailselt ja täpselt kogeda.

Vahemärkus. Kujutelm ja nägemus on parim kirjeldus, mida oskan piiratud sõnavarast leida.

Hakkan kindlameelselt ja rahulikult tegutsema. Tean täpselt, kuidas toimingud käivad ja midagi uut ei ole. Sisenen eelmise elu perioodi.

Eelmise elu läbivaatust alustan sünnihetkest. Mind huvitavad erinevad vähemtähtsad kui ka olulised sündmused tolle elu jooksul. Olen väga põhjalik, mis tähendab, et väheoluliste detailide vaatamisele või kogemisele kulub märgatav aeg. Näiteks valin välja konkreetse elulise hetke ja sisenen situatsiooni. Tean, mida sellel momendil mõtlesin, milliseid emotsioone kogesin ning millise valiku langetasin.

Pikemalt peatun 20. sajandi 30-ndate perioodil. Ilmselt alates 1932-1935 kuni 1939 või 1940. Kannan ülikonda ja torukübarat või sellelaadset peakatet. Olen lähedalt seotud Tallinna valitsemisega ning minu nn ühiskondlik või poliitiline positsioon on teine linna valitsemise struktuuris.

Vahemärkus. Ma ei ole arhiivis käinud ning ei tea, kes konkreetselt sellel ajal linna juhtis ning kuidas oli juhtimine jaotatud.

Toimetan sageli Tallinna vanalinnas ja palju sealhulgas all-linnas. Suhteliselt sageli Uuel tänaval.

Mind huvitab väga, millisel aastal sündisin ja surin? Mis on mu nimi, kas olen abielus ja kellega, mis on tema nimi, sünni- ja surmaaeg? Mitu last meil on ja nende nimed, sünni- ja surmaaeg? Laste puhul on surmaaeg tinglik, sest unenäo nägemise 2006. aastal võib keegi nendest veel elada.

Olen väga põhjalik minu üle-eelmise elu uuringutes. Taaskord peatun ka valitud vähemtähtsatel elulistel sündmustel ning kulutan palju aega. Uurin järgi lähedaste (abikaasa ja lapsed) nimed, sünni- ja surmadaatumid, elukohad ning tegevusalad.

Uuringute käekiri on sarnane ka minu 3-4 eelmise elu tudeerimisel ja sisseelamisel.

Tajun, et aega napib ja uni võib hakata lõppema… Kiirendan enda elude uuringuid. Ma ei peatu enam vähemtähtsatel elulistel sündmustel, vaid ainult olulistel. Alati uurin järgi lähedaste (abikaasa ja lapsed) nimed, sünni- ja surmadaatumid ja mil moel on nad minu elus olemas olnud. Elukohad ja tegevusalad.

Kui olen jõudnud enda eelmise 7-8 elu uuringuteni, siis tajun, et une lõpuni ei ole palju jäänud ning varsti tõusen üles. Kiirendan läbivaatuseid veelgi. Eesmärk on käia läbi võimalikult palju eelmisi elusid ja saada võimalikult palju infot.

Olen jõudnud 16. sajandisse. Aasta on 1534 kuni 1536, jahe, tuuline ja vihmane sügis. Minu 16 elu. Elan koos heledate juustega naisega Kesk-Eestis tänapäeva Paidemaal. Meil on väike väsinud majake, millel on 1-2 ruumi (kokku umbkaudu kuni 33 ruutmeetrit). Majake on ümbritsetud põlispuudest, põhiline on kuusk. Oleme kasimata, kõhnakesed ja tööst kurnatud, suhteliselt räbaldunud riietes, toitu napib. Toit on ühekülgne. Meie vanus on 20-ndad või 30-ndate algus.

Vahemärkus. 16 elu jooksul olen 14 korral mees ja kahel korral naine olnud. Kõrgeim ühiskondlik positsioon on eelmine elu Tallinna linna struktuuris 30-ndatel töötades. Kõik elud on kulgenud Eestis.

Tean, et kohe-kohe lõppeb uni… Püüan oma eelmisi elusid kiiresti edasi uurida. Kahjuks enamat ei ole võimalik… Hakkan vältimatult langema allapoole. Teen väga suuri pingutusi ning vehin aktiivselt „kätega”, et haarata kuskilt kinni, et end tagasi tõmmata. Edutult! Langemine on vältimatu ja kindel! Mind suisa imetakse Maa poole! Laskun lõunaedela suunas 1-2 minutit ja kiirus suureneb. Tagasiteel Maale ma ei kasuta enam eeltoodud tunnelit kui Maalt lahkusin. Hägusad, teise tunneli või mingisuguse sügaviku piirjooned on hoomatavad.

26.09.2013. Virga. Noteeritud ja auhinnaline pilt fotokonkursil “Pilvejaht 2013”. Fotograaf: Henry Küla

Jõuan Maale. Otse ema üsasse. Rasedus on kestnud 7-8 kuud.

Ma sünnin! Sünnihetk ja kõik emotsioonid tulevad väga hästi meelde! Kisan täiest kõrist ja võtan appi kogu jõu ning energia! Tunnen end rabedalt ja kammitsetuna, samal ajal tajun palju inimlikku soojust ning hellust… Ma ei jõua enam karjuda ning hakkan rahunema. Mu hing lahkub minu vastsündinud kehast…

Vahemärkus. Sünnin tavapäraselt pärast 9 kuud kestnud rasedust. Sündimisest kirjutasin 25-ndas peatükis.

Hõljun hingena maapinnast umbes 1,5-2 meetri kõrgusel ja olen Tallinnas Narva maantee ja Poska tänava ristmiku juures tolleaegse kohviku Kadriorg (Must Luik) juures. Olen oma vastsündinud kehaga seotud, kuid ma ei kiirusta enda kehasse. On 17. august 1967.

Mõistan, et mul on kolm päeva aega ja pärast unustan kõik oma eelmised elud ning ülejäänu, mida hingena tean enda olemuse, immateriaalsuse jms kohta. Igatsen olla ainult hing ja on teatud nostalgia immateriaalse eksistentsi ning päriskodu järele… Paraku pean keskenduma tegevustele ning õpingutele inimese kehas.

Teine päev pärast sündi. Olen jätkuvalt mõnevõrra rahulolematu ja muutnud natukene oma asukohta. Ma ei ole enam ristmiku lähedal, vaid olen hõljunud kohviku taha. Lähedal on elamu (tänapäeval asub seal Villa „Mon Repos”). Hakkan unustama enda eelmiste elude väiksemaid detaile. Kutse vastsündinud kehasse tagasi tugevneb. Olen iseenda suhtes leplikum.

Kolmas päev pärast sündi. Ennelõunane aeg, kell on 10:00 kuni 11:00, päike kumab läbi tihedate kiudpilvede. Ilm on natuke jahedam kui eelmisel päeval. Hõljun jätkuvalt kohviku taga, kuid tõusnud umbes viie meetri kõrgusele. Saan aru ja tajun vältimatut asjade kulgu ning ma ei saa enam hingena vastsündinu kehast eemal olla. Sooviksin justkui veel omaette olla, kuid kutsung kehasse tugevneb iga sekundiga! Olen sisuliselt nõus ja leppinud uue olukorraga ning eelmised elud on peaaegu juba meelest läinud.

Hoian veel kramplikult olemasolevast olukorrast kinni… Viimane pingutus… Jaks on otsas… Ma enam ei suuda mitte midagi teha… Ma ei kontrolli end! Avan silmad… Uni on lõppenud…

Resümee. Olen voodis täiesti vait. Seedin nähtut ja kogetut kümneid sekundeid ja võib-olla minuteid. Olen väga üllatunud une üle! Ma ei ole kunagi elus mitte üheski unes sellist erilist ja sõnuseletamatut taju ning taju eri vorme kogenud! Samuti sisu on omalaadne!

Mäletan jätkuvalt kõigi eelmiste 16 elu olulisemaid detaile – minu nimi, millal sündisin ja surin. Osaliselt elukohtade ja tegevusalade andmeid. Abikaasa olemasolu korral tema nimi, laste olemasolu korral nende nimed. Elukaaslase ja laste sünni- ja surmadaatumid, sõltuvalt elust on meeles osaliselt või üldse mitte.

Kaalutlen, kas kirjutada uni üles või mitte. Mul ei ole varasemat kogemust unede kirjutamisega olnud ja otsustan, et jätan põhilised asjaolud meelde. 16 elu daatumeid, nimesid jne pean vähemtähtsateks ning tean ette, et nad kustuvad mu mälust.

Umbes 30-60 minutit pärast ärkamist on kõik 16 elu nimed, kuupäevad jms meelest läinud.

Unenäo kirjutamise ajal septembris 2021 tulevad paljud pisi-detailid ja taju eri vormid hästi meelde, mis näitab, et unenägu on väga oluline ning minu hinge sidusus nähtuga otsene.

Uni oli kirgas ja selge ning võib-olla tõesti sain käia ära piirkondades, kuhu pärast keha surma su hing läheb! Mõista natukene, kuidas kõiksus toimib! Liikumine erinevate dimensioonide vahel paistab une vahendusel olema võimalik!

2006. aastal ma ei osanud und mitte kuidagi tõlgendada ega millegagi-kellegagi seostada. Ajapikku hakkasin nähtut ja kogetut pidama eripäraseks aju fantaasiaks, ometi ei leidnud kunagi alget, mis sellise fantaasia võiks põhjustada.

12.11.2007 sattusin haiglasse ja otse operatsioonile, mis oli elupäästev, sest arsti sõnul olnuks mul elada jäänud umbes kuus tundi. Seega unenägu oli ühelt poolt ennustav, et ligi kaks aastat hiljem võin surra. Tollel ajal ma ei osanud und ja haiglasse sattumist seostada.

2017. aasta novembris nägin National Geographic dokumentaalfilmist juhuslikult väikest lõiku Ameerika neurokirurgi Eben Alexander surmalähedase kogemuse kohta. Otsingu tulemusel leidsin veel müügil oleva tema kirjutatud raamatu „Tõendid taeva olemasolu kohta”, mille detsembris 2017 suure innuga läbi lugesin.

Raamatu lugemise lõpupoole mul äkki plahvatab ja 2006. aastal nähtud uni tõusis taas päevakorda. Suudan une süžeest peaaegu täielikult aru saada! Minu jaoks on tegemist nn wow-efektiga!

Teadmised ja kogemused tekivad ajaga. Hiljemalt 2019 aasta jooksul arvan, et suudan und täielikult mõista ja aru saada! Seega näiliselt kõikehõlmavaks mõistmiseks kulub umbes 14 aastat! Tegelikult 16 aastat, sest alles 2022. aastal suudan nähtud une enamikke detaile (mitte kõiki) enesele selgitada.

2020 aastal tuleb meelde, et pärast sõjaväge, ajavahemikul detsember 1987 kuni aprill 1988 kaasa arvatud, nägin 16 unenägu (vt 48. peatükk), kus elus püsimiseks pidin teise inimese elu kustutama või tema surma soodustama…

Eluohtlikke olukordi vanuses 0-20 aastat käsitlesin kokkuvõtvalt 39-47 peatükis. Kokku 16 eripärast sündmust, mis võinuksid lõppeda surmaga.

Käesolevas peatükis on leidnud kajastamist 16 eelmist elu. Tagasihoidlik kokkusattumus numbrites 16 on ilmselgelt põhjuslik. Teoreetiliselt oletan, et materiaalse elu juhtlõngad arvus 16 näitavad mulle sidusust, et maine eluline teerada on immateriaalsusest ette määratud. Sarnasele järeldusele jõudsin ka 48-ndas peatükis.

Eriline on, et unes nähtud sünnihetkes ema ümber olnud inimesed on samad, kes tegelikus elus minu sünnitusel osalesid! Kirjelduse leiab 25-ndas peatükis.


Planeedil Maa tajub inimene ümbritsevat tavapäraselt kolmemõõtmelisena. Samuti on olukordi, mil tunnetad teiste inimeste hingesid, teatud ulatuses Infodimensiooni või loetlemata dimensioone, paralleelsuseid või reaalsuseid. Seetõttu kõiksuse tajumist võiks käsitleda vähemalt viiemõõtmelisena.

Käesolevas peatükis on selgunud, et hingede kõikvõimalike mõtteid jms on võimalik lugeda ning tutvuda enda eelmiste eludega. Järelikult kõiksuse tajumine võib olla vähemalt seitsmemõõtmeline. Kui lisada juurde ID täielik tunnetamine, aja olemasolu puudumine või vastavalt vajadusele teisendamine, samuti Teadvuse tajumine, suureneb mõõtmelisus vähemalt kümnele. Seega hinge ja kõiksuse mõistmine vaadatuna läbi kolmemõõtmelise prisma võib olla üsnagi keeruline!

Unes kõiksuses liigeldes kogen teatud lõikudes gravitatsiooni vähemal või suuremal määral, mis näitab, et gravitatsioon suudab erinevaid dimensioone ületada. Samuti võib ta soodustada info liikumist või gravitatsioon on osa infost. Samal ajal allub hing pelgalt osaliselt gravitatsioonile ja suudab konkreetsetes tingimustes selle ületada. Vajadusel hing ei allu mitte ühelegi täna teada olevale jõuliigile! Küll on hing seotud kehaga ja kutse saamisel peab liikuma kehasse – vältimine on võimatu.

Unes kirjeldamist leidnud kaks tunnelit võivad olla portaalid või ussiaugud kiirendamaks liiklemist erinevate dimensioonide vahel, mis võivad tekkida või on olemas inimese surma ja sünni korral. Sealhulgas suudab hing liikuda väga kiiresti lihtsalt hõljudes, mis näikse olema kiireim või üks kiiremaid meetodeid kõiksuses. Ületades loomulikult valguskiirust, mis kõrvutatuna on kui lapsemäng. Isiklikult leian, et info liikumiskiirus ID ja dimensioonide vahel ületab hinge liikumiskiirust ja on hetkeline.

Teame, et hing suudab läbida kõik materiaalsed struktuurid. Milline energia ja jõud paneb hinge liikuma, väljuma ja sisenema kehasse ning ületama suuri vahemaid? Jään praegu vastuse võlgu, ma ei tea!

Inimesena sa kujutad ette, et sinu käes on kontroll. Arvan, kontroll ei ole sinu käes täielikult, vaid tillukese osisena. On „miski”, mis kõike kontrollib. Võib-olla on „kontrollija” käesolevas peatükis näidatud Teadvus? Vähemasti uni annab otseseid vihjeid ja võib-olla kõik ongi teadvusel.


Inimese sündimine ja hingamine on osa materialismist. Lootesse siseneb hing ja jääb inimesega elu lõpuni. Selgub, et mateeria ja immateeria on omavahel seotud. 18.11.2022 kell 23:08 sündis lähisugulasel tütar, kellest tehti foto ligikaudu pool tundi hiljem. Minu arusaamises tema sügavad silmad peegeldavad kelmikust, uudishimu, turvatunnet ja arukust. Vastsündinul ei tohiks eeltoodud kogemusi ja omadusi veel olla… ja küsin, kus kohast see tuleb… Vastan – silmad on hinge peegel. Teisisõnu hinge eelnevate elude komponendid ehk hingeline põhiolemus on tema silmades olemas, mida on võimalik tuvastada!

Tajun suhteliselt hästi tema hingelist põhiolemust. Tegemist on kogenud hingega, kellega on mul erinevates eludes kokkupuuteid olnud.

51. PEATÜKK ⟡ Paari sõnaga armastusest ⟡

Pärast sõjaväge (20 a) kodumaale ja koju jõudes (05.12.1987) läheb kasahhitar väga kiiresti meelest ära. Harva meenutan, kuid detailid on unustatud. Uus tsiviilelu tuleb jõuliselt peale, millega kohanen suurepäraselt. Mõne päeva pärast esmaspäeval 07.12.1987 alustan jällegi treeningutega. Kolmapäeval (09.12) või neljapäeval (10.12) astun üle kahe aasta taas TPedI-i (E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut, tänapäevane nimetus Tallinna Ülikool) ukseläve ja jätkan esimese kursuse üliõpilasena matemaatika-füüsika teaduskonnas, mille teekonda alustasin 1985 septembris.

Näib, et inimkonna jätkuvus tagatakse teatud programmi olemasolu tõttu, mis on enamikes inimestes olemas, samuti minul. Tajun hästi, et kaaslase leidmine on hädavajalik. Mõjuteguriks ühest küljest saatuslik komponent ja teisalt tolle aja ühiskondlik surve. Minu arusaamises tähendab, et potentsiaalset kaaslast pean hingeliselt ja energeetiliselt väga hästi tajuma, kellest tekib tugev hingeline puudutus. Saatuslikud kogemused tulevad lapsepõlvest, mil tajusin erksalt Annelit ja Inget (vt 17. peatükk), rääkimata esimesest ühepoolsest platoonilisest armastusest kooliõe vastu (vt 35. peatükk).

Sündides ma ei programmeerinud ennast sedamoodi, et pean läbima sündmuseid, et omandada kogemusi, misläbi täienen. Niisamuti ei saanud luua programmilisi käskluseid, et kaaslase leidmine on hädavajalik! Ometi just antud tunnetus on tugev, mis peab vastama konkreetsetele tingimustele! Ülesanne on antud, aga kuidas alustada, mida läbida jms on teadmata. Puuduvad kuldaväärt õpetused ja pead kuulama ennast! Väga ebamäärane seis!

Ähmane olukord tekitab väikest stressi, mis tagantjärgi vaadates osutus tõukejõuks, et sa teatud olukordades tegutseksid! Motiveeriv stress ja pingutus on vajalikud! Hoian silmad ja kõrvad pingsalt lahti ning püüan ära arvata, kes võiks olla minu tulevane kaaslane?

Millalgi talvel või varakevadel 1988 otsustan teise eriala kasuks ja siirdun keeleteaduskonda õppima, kus on suur naisüliõpilaste ülekaal, umbkaudselt 1 mehe kohta 5-6 naist. Kursusekaaslased Alla ja Marge äratavad kohe tähelepanu.

Peatüki kirjutamise ajal koostan tingliku intuitsiooniskaala, mille mõõtevahemik oleks 1-100 punkti. Saad mõõta, mil määral tajud enese hingelist põhiolemust, Infodimensiooni ja teisi inimesi ning elusolendeid.

Samuti tooksin välja tingliku tajuskaala, mille mõõtevahemik oleks 1-100 punkti. Saad mõõta, mil määral tunnetad ümbritsevat keskkonda, inimesi (elusolendeid) ja objekte.

Intuitsiooni- ja tajuskaala on olemuselt mõneti kattuvad, samas natukene erinevad. Võimalikult suure täpsuse huvides võib vajadusel ühte või teist kasutada. 0 selgitab madalaimat väärtust ja 100 kõrgeimat taju.

Meid ümbritseb süsteem, kuid tekkiv suhtelisus põhineb sinu vaatepunktile. Mõõtmisareaal on dünaamiline, sõltub sündmusest, hetke oludest jms.

Intuitsiooniskaalal tajun Allat ja Marget üsnagi võrdeliselt kuni 25 punkti ulatuses, mis tähendab, et kuigi nad mõlemad välimuselt meeldivad mulle, siis hingelisel tasapinnal jääb tinglikud 75 punkti puudu ehk tajun nende hingelist põhiolemust kaunikesti napilt. Sealhulgas vaist selgitab, et võimaliku kaaslasena ma ei ole nende jaoks atraktiivne.


1988 aasta märtsi lõpus avastan ajalehest tillukese kuulutuse tutvumistalitus Nofretete kohta, mida vedas luuletaja Peeter Novod. Tollel ajal internetti, tutvumisportaale ja vastavaid äppe ei olnud, kuid inimene on loomult sotsiaalne olend ja käitub läbi inimkonna sarnaselt. Talituse süsteem on järgmine. Saadad lühikese tutvustava kirja „anonüümsele” aadressile, milleks on postkasti number ja postiindeks. Kirjas märgid ära, milline vanusevahemik sulle huvi pakub. Vastavalt teenuse sisule saadetakse sulle esimene kiri edasi tasuta. Seejärel on kuumaks 1 rubla ja 50 kopikat ning teatud arv kirju kuus. Mida enam kirju soovid saata-saada, seda rohkem pead maksma. Sinu ja teise poole kirju keegi kolmas lugema ei hakka, vaid kirjad saadetakse edasi. Juhul kui pooled üksteist usaldavad, siis annavad kodused aadressid ja edasine kirjavahetus toimub vahendajata.

Võtan härjal sarvist ja kirjutan Nofretetele. Juba mõne päeva pärast saan kirja vastu, kelleks on 18 aastane viimase klassi abiturient Ruth. Vahetame mõned üksikud kirjad ja jutustamisele palju aega ei raiska ning umbes aprilli keskel lepime kohtingu Tallinna kaubamaja juures kokku. Olen paarkümmend minutit varem ennem kella kolme kohal. Soojendan ennast kaubamajas kolmandal korrusel ning vaatan aknast välja. Võib-olla ma näen ja tunnen ta ära! Fotosid me ei vahetanud ja tegemist on pimekohtinguga!

Viimaks märkan sobilikus pikkuses ja vanuses imeilusat väga hästi riides neiut! Südamest käib jõnks läbi… Ta tuleb hoogsal sammul ja pikkade juuste lehvides kokkusaamispaiga poole. Torman välja, me kohtume! Wow! Olen positiivselt rabatud! Esmalt ta meeldib mulle väga ning intuitiivselt tean, et olen suuteline temasse armuma! Teisalt tajun teda suhteliselt hästi, umbes 60 punkti ulatuses. Sealhulgas on ta intelligentne.

Ta kutsub enda Liivalaia tänava koju külla. Elab isaga, kes on kuskil kõrgkoolis õppejõud. Tüdruk on üsnagi avatud, väga taibukas ja aktiivne. Meie esimene kohtumine õdusas korteris möödub suurepäraselt. Kostitab kuuma tee ja snäkkidega ning juttu jätkub kauemaks! Hinges juubeldan! Viimaks pean lahkuma, sest isa on koju tulemas.

3-4 päeva pärast helistan talle. Ta pakub välja, kas saaksin talle kohe külla tulla… Tema pealehakkamine ja kiirus on muljetavaldav ning adun, et küllakutse võib tähendada väga lähedast romantikat… Tema kõrge seksapiilsus oli juba esimesel kokkusaamisel igati nähtav ja tunnetatav… Umbes kella viiest avab ukse ja elutoas on kaks tema klassivenda… Magamistoas on kolmas klassivend kuhu ta tagasi tõttab ja uks pannakse kinni… Olen suures segaduses ja ei saa pihta pointile, miks ma üldse siin olen? Arutlen endamisi, et kas poisid soovivad teda vägistada, kuid nähtavaid kavatsusi ma kuskilt välja ei loe. Kõik on rahumeelne.

Umbes pool tunnikest ootamist ja Ruth tuleb magamistoast välja. Juuksed on sassis, nägu punetab ja riided on lohakalt seljas. Proovin temaga rääkida, kuid ütleb, et praegu on kiire ja räägime hiljem. Tõttab magamistuppa tagasi, uks pannakse jällegi kinni. Ligikaudu 45 minuti pärast tuleb koos kutiga välja. Poiss vaatab näod üle ja suundub uuesti magalasse, tüdruk varsti järgi. Olen kannatlik, kuid mitte lõputult. Kella seitsme paiku otsustan koju minna. Ma ei saa kuidagi aru, mis mu missioon peaks olema… Jätame hüvasti ja luban talle helistada.

Tollel ajal ma ei mõistnudki, miks ta mind koos teiste noormeestega külla kutsus? Täna arvan, et sellel õhtul soovis oma süütusest vabaneda ja kutsus igaks juhuks 4 poissi, et juhul kui ühega nihu läheb, siis järgmine on kohe võtta… Tõenäoliselt samal õhtul täitis püstitatud ülesande edukalt!

Ligikaudu 5 päeva pärast lähen talle kolmandat korra külla, kuid tema suhtumine minusse ei ole enam endine. Ta on eemalviibiv, hajevil ja mõnevõrra ükskõikne. Isa tulebki varsti koju, omaette enam olla ei saa ja nii me lahku lähemegi. Tajun, et meie loost ei tule midagi välja ja ma ei helista talle enam kunagi. Minu pisikene ego on saanud pihta. Samal ajal on hinges suur kahetsus ja kurbus!

1988. aasta septembri alguses näen teda juhuslikult TPed-i söökla pika järjekorra lõpus. Piltlikult lööb kogu saal särama! Kogen tohutut positiivset energiavoogu! Ta on hurmav ja veel kaunim kui ennem! Pagan! Küpseb kiirotsus, et teen temaga juttu kui ta järjekorraga minu lauale lähemale jõuab. Langetan pilgu oma taldrikusse ja süvenen kuni kümneks sekundiks toidukomponentide põhjalikku uurimisse… Kui uuesti silmad tõstan, siis teda enam ei näe… Ta on järjekorrast kadunud! Tänaseni ma ei ole teda enam kunagi kohanud!

Kevadel ta rääkis, et soovib minna Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (Eesti Kunstiakadeemia) õppima. Kas siis tuli hoopiski pedasse või õpib mõlemas? Vastust ma ei saagi. Lugu meenutades on suur soojus hinges! Olen tänaseni temaga seotud kogemustest positiivselt liigutatud!


Arvatavasti 10. juuni reede õhtul 1988 olen koos tolleaegse sõbra Raigoga Haapsalus ja veedame lõbusalt aega. Raigo on just sõjaväest tulnud ja sukeldub tsiviilellu üsnagi tarmukalt. Lõbus ajaveetmine tähendab, et lähme õhtul peole (diskole) ja tutvume nelja kohaliku tütarlapsega. Kujuneb umbes 10-ne laudkond nelja tüdruku ja kuue poisiga. Melu on kaunikesti alkoholiuimane.

Neidudest paistab iseäranis silma üks 19 aastane iludus, kes on poiste lemmik ning üksteise võidu üritatakse tema tähelepanu saada, mis talle ilmselgelt sobib. Noormehed kummutavad klaase ja tütarlapsed kelmikalt itsitavad. Umbes 1,5 tunni pärast on kutid purjus ja jämm muutub aina ilasemaks, labasemaks ning agressiivsemaks.

Olen noormeestest ainuke, kes kangema kraamiga enam-vähem piiri peab. Mul on kindel plaan, et nui neljaks sooviksin mainitud kaunitariga pikemalt ja lähemalt lobiseda. Kutsun ta tantsima ning pärast paari tantsu lähme välja jalutama. Kell on umbes pool kaksteist. Naispool on eestvedaja ja teeb ettepaneku, et võiksime tema kodus ajaveetmist jätkata. Ta elab mereäärses väikese puitmaja korteris, mille vanaema on talle kasutada andnud.

Lobiseme kõikidel teemadel, mis pähe tuleb ja meile meeldib üksteisega olla! Tajun hästi kõrget seksuaalset energiat ning on selge, et tema huvi ei piirdu ainult jutustamisega. Pärast 20 minutilist jalutuskäiku olemegi koju jõudnud. Kuigi tüdruk mõjub mulle pulssi kiirendavalt ja tean taaskord, et võiksin temasse tulevikus armuda, siis vähemasti esimesel ööl ma ei soovi temaga intiimsuseid jagada. Leian, et peaksin teda rohkem tundma, sealhulgas hingeliselt sügavuti tajuma. Tüli sellest ei tõuse ja öö möödub turvaliselt üksteise kaisus magades.

Esitan küllakutse Tallinnasse, millega ta nõustub. Meie teine kohting peaks toimuma kümne päeva pärast esmaspäeval 20. juunil, mil tal on töölt vaba päev. Kellaaja täpsustame helistades. Hoiatan ema, et külla tuleb neiu Haapsalust ja võib-olla ta ööbib meie juures. Paraku on saatusel omad plaanid ja tüdruk mu helistamistele ei reageeri ning mulle koju samuti ei helista. Tol ajal mobiiltelefone ei ole ning helistan talle tööle, kuid töökaaslased järjepidevalt ütlevad, et ta on hõivatud. Olen suures segaduses ja juuni lõpus lähen uuesti Haapsallu, et aru pärida. Sean sammud tema töökohta.

Tütarlaps püüab mind vältida, on tõrges ja mõnevõrra vihane ning käratab, et tollel esmaspäeval pidi ta tööl olema. Ta ei soovi minuga enam edasi rääkida. Mõistan, et idüll on lõppenud ja hingevalu on suur! Loole täna tagasi vaadates ütlen, et kõik, mis oli, pidi olema. Sain ühe killukese võrra targemaks, mida edaspidises käitumises võtsin arvesse. Nimelt kõrge seksuaalne tõmme ja väline ilu ei tähenda, et sobite muus osas kokku. Hingeliselt suutsin teda tajuda kuni 10 punkti ulatuses, mis tähendab, et vaist ei eksinud! Kui tajud inimest viletsalt, siis nii ongi! Usalda ennast!

Võimalik, et mõned päevad hiljem, pärast ebaõnnestunud öist katset minuga, võttis näitsik ette kogenud ligikaudu 30 aastase elumehe ja rasestus soovitult. Lapse saamise looduslikku kutset ei olnud mõtet kaugemasse tulevikku edasi lükata. Rasedus paistis silma loetud kuude pärast. Nad abiellusid 1988. aasta detsembris. Teisisõnu saatuse tahtel ma ei saanud tema tulevase lapse isaks.


Septembri keskpaik 1988. TPed-i sööklas olen üksinda lauas ja söön lõunat. Blond, taevasiniste silmadega, särava naeratusega nõtke kursuseõde astub ligi ja küsib, kas võib minuga liituda? Loomulikult! On veel teisi vabu laudu, kuid miks mitte viisakalt natukene jutustada. Tegelikult on ta ammu silma hakanud. Väga kaunis, tark ja intelligentne neiu! Paraku olen kuratlikult häbelik! Iseäranis kui on tegemist silmipimestavalt ilusa naisega, kes mulle tõeliselt tervikuna huvi pakub! Tajun tema hingelist põhiolemust ja energiat tervelt 90 punkti ulatuses! Ja milline võrratu visuaal, ainulaadne kunstiteos! Vaata ja naudi!

Tüdruk on suhteliselt aktiivne ja tema algatatud vestluse sisu ning suund ärgitaks veel järgnevate suhtlemisteni… Tunnetan, et pakun talle elutervet huvi ja ta sooviks minuga lähemalt tutvuda… Paraku, ma ei julge talle läheneda… Lugu kirjutades vangutan ainult pead. Tagantjärgi hinnates ja püüdes kinni selleaegse autentse õhkkonna ning taju, väidan, et sellist argpüksi nagu olin, annab ikka otsida! Täna tean (puhas intuitsioon kõneleb), et meist oleks kujunenud oivaline armastav paar! Jällegi olen iseenda üle hämmingus, kuivõrd rumaluke ikkagi olin… Samal ajal väheldane elukogemus hoiab mind nendel hetkedel tagasi. Ma ei taha saada uuesti haiget! Ometi kogemused on põhjuslikud, mida läheb vaja järgmise saatuse poolt määratud põhjapaneva episoodi juures.

Vahemärkus. 15.11.2022 kell 12:20 kuni 12:40 teen Tallinna Ülikoolis väikese meenutustetiiru. Valin loengute toimumise aja, et rahus ja vaikuses ahmida sisse hoonetekompleksi ning seal asuvate inimeste aurat, mis tekitab tugeva impulsi! Loetud minutitega valgub hinge oivaline ja suurepärane tunne! Püüan kinni väga kõrgelt laetud energiavoo! Samuti kogen üle 34 aasta tagust autentset energiat ning õhkkonda! Arvan, et mainitud impulss avab kanali ID-ga, millest vajaliku info ja taju kätte saan!

Eeltoodud olukorra arusaadavaks selgitamiseks on 9-nda, 21 ja 23-nda peatüki teooria alalõigus sobilikud definitsioonid välja toodud.


Teisipäev, 04.10.1988 (21 a) TPed-i Keeltemaja (tänapäeval TLÜ-i Silva maja) neljas korrus, 6-7 minutit ennem kella kahte. Teise kursuse tudengid on kogunemas suletud auditooriumi ukse ette (tänapäeval auditoorium S415) ja ootavad õppejõu Toomas Liiv (luuletaja ja kirjandusteadlane 30.12.1946-20.12.2009) saabumist, kes annab väliskirjanduse loengut.

Juhuslikult märkan tagasihoidlikult riides, selge ja terava pilguga kursusekaaslast, keda varasemalt näinud ei ole. Ta on ümbritsetud nähtamatu, kuid tunnetatava avara ja suure energiapilvega, mille murdosa sekundiga püüan kinni. Hetkega võtan vastu hästi palju infot, mille töötlusele kulub natukene aega. Minu sees on ülikiirelt arenemas „tuttav” supernoova-laadne plahvatus. 3-5 sekundiga tajun teda täielikult! Intuitsiooniskaalat appi võttes maksimaalses 100 punkti ulatuses! Nii energilises kui ka hingelises plaanis! Üllataval kombel tunnen ta ära! Kuigi me ei ole kunagi varem kohtunud!

Koondan kogu tähelepanu temale. Lülitan välja visuaalse faktori ehk elimineerin võimaluse, et tema väline ilu võiks mind eksitada ja vaatlust häirida. Soovin saada järjestikulisi mõttelisi ning hingelisi kinnitusi, et olen õigel rajal. Iga sekundi ja minutiga kindlus suureneb ja täpselt 15 minuti pärast on vastus olemas! Too naine hakkab mulle meeldima! Suudan temasse armuda ja teda armastada! Ta peab mu kaaslaseks saama! Hingan kergendatult, lõpuks ometi olen ta leidnud! Tean enda tulevikku antud lõigus hästi ette! Sinus oleks kirjas justkui programm ning aimad, mis juhtub. Lisan, et armumist ja armastust on võimalik enesele lubada või keelata!

Mis tähendab „tuttav” supernoova-laadne plahvatus? Tuttav tähendab, et tunneksin tema ja olukorra ära! Vastupidiselt ei tunneks! Tekib impulss, mis avab kanali enda hingelisse põhiolemusse ja ID-sse! Sa lihtsalt märkad situatsiooni erilisust! Küsin, kus kohast pärineb olukorra teadlikkus? Võib-olla olen hingena eludevahelisel perioodil enda praeguse elu saatuslike keerdkäikude planeerimises osalenud ning info on ID-s kirjas? Ma ei välistaks antud projektsiooni.

Kell on 14:15 ja kui 15 minutit õppejõud hilineb, siis võib tähendada, et teda ei tulegi. Rahvas hakkab vaikselt laiali minema ja kirun endamisi, et ei julge väljavalituga kõneleda. Võtan kohvri näppu ja vantsin oma teed. Jõudnud pikas koridoris umbes 20 meetrit käia, kuulen:

„Vabandage! Vabandage, millal järgmine loeng toimub?” Tulevane armastatu jookseb mulle järgi… Sellest hetkest alates ma teda enam ei pelga! 12 minuti pärast teeme esimese kokkuleppe, et järgmise päeva õhtul kell 18:00 kohtume, mille sisuks õhtusöök ja pikk jalutuskäik!

Igapäevaselt meeldivus suureneb. Kolme nädala pärast avastan, et olen armunud. Pärast loenguid lähme Kadrioru parki jalutama ja tagasiteel kella poole viie paiku on armumise kinnituseks L. Koidula tänaval esimene tundeline suudlus! Umbes 19 või 20. detsember tajun, et armastan teda! Armastus on aluseks lähiromantikale ning ma ei läbe enam oodata!

Seik on tegelikult koomiline. Kell on umbes pool üks öösel. Juba kolmapäev 21. detsember ja oleme veel koos. Mõtteis on kelmikas plaan, et esimest korda jääksin ööseks tema juurde, mida piigale ääri-veeri võimalikult viisakalt tutvustan. Vastus on samavõrd väljapeetult eitav. Ometi ma ei soovi kuidagi alla anda. Ma ju armastan teda ja üks kinnitusi on tõsimeelsed ning siirad lembehetked!

Nojah, aga naisolevus hakkab hoopiski kahtlustama, et äkki olen miskisorti maniakk kui pakun välja, et võiksin väikeses köögis pliidi juures isegi külmal laudpõrandal magada (tsaariaegne soojustamata puitmaja). Peaasi, et ei peaks pika ja tuisuse teekonna Laagri koju ette võtma. Tema kartus süveneb ja tõstab häält. Krutib ennast üles ja satub paanikasse! Haarab suure musta värvi panni, et sellega mulle lagipähe äsada… Mõistan viimaks, et inimene on hirmunud ja kohkunud! Ligi pool tundi sensuaalseid läbirääkimisi lõppesid edutult. Õnneks jõuan veel viimase marsruuttakso peale. Väljas on külma ligikaudu -12 °C, tugev tuul ja lumevaalud kuni põlvini. Koju jõuan natukene ennem kella kahte.

Laupäeval 24.12 või pühapäeval 25.12 tuleb temalt jaatav vastus… Intuitiivselt tajun (intuitsiooniskaalal 5 punkti), et meievaheline esimene intiimsus võib olla tähenduslik… Järgneva 2-3 päeva jooksul on vaist tugevnenud 15 punktile. Ma ei eksinud. 9 kuud hiljem septembri lõpus 1989 ta sünnibki!

Kõik, mida saatuse tahtel 04.10.1988 kirkalt tajusin, realiseerub.

Armastusest võiks lõputult kirjutada. Arvan, et enamikel meist on lugusid rääkida. On palju vastavaid mängufilme, romaane, teatrilavastusi, laule, luuletusi jms. Seetõttu piirdun temaatilise lihtsakoelise filosoofilise lähenemisega käesoleva peatüki raames. Armastusest on näpuotsaga juttu ka 50-ndas peatükis.


Armastuse lõngad mõtisklusteks. Mida uskuda või võtta tõeks? Tõde on vaataja silmades ja saatuses kinni!

  • Kui oletada, et teadvus väljaspool aju koosneb teatud osas armastusest, siis minu alateadlik soov inimesena on saada ja pakkuda armastust, mis tähendab, et püüan olla osa teadvusest või tahan saada osaks teadvusest. Inimesena võib olla tegemist armastuse õppimisega, mille tulemuseks võib olla armastus hinges, mis omakorda võib tähendada, et lisaks enda ja partneri armastamisele suureneb armastus kõige ümbritseva vastu.
  • Püsiv armastus ei teki mitte millestki ja ei teki olematu inimese vastu. Armastus on põhjuslik.
  • Armastus on energia ja tunne, mis loob võimaluse jõuda oma tegeliku minani.
  • Armastus on sõltuvust tekitav, mida erinevalt seksist osta ei saa.
  • Sõltuvalt inimesest teisendab armastus teadvust ning avab ukse Infodimensiooni (ID) väga suures ulatuses.
  • Tõeline, sügav, siiras, hingeline ja/või füüsiline armastus on vastastikune tõetruu soov, mis ei põhine materiaalsusel. Kas ahnus on armastus?
  • Protsess orgasmini sarnaneb mõneti hinge teekonnale ema üsas asuvasse lootesse. Orgasm sarnaneb väga ka hetkele kui laps (vastsündinu maailmatunnetus sünnimomendil ja tema orgasmikogemus täiskasvanuna) vahetult sünnib. Orgasm on sealhulgas harmooniline. Sarnasus lapse sünniga lõpeb hetkel kui lõpeb orgasm. Ehk pärast otsest sündi (ema üsast väljumist) kaob imikul harmoonia tunnetus ning algab vaevaline ning raske kohanemine materiaalse maailmaga.
  • Orgasm võib hingeliselt õpetada ja anda energiat. Võib aidata jõuda oma hinge põhiolemuseni ja luua ühenduse ID-ga, võimendada õnne ning armastuse tunnet. Eeltoodud kaks lauset esinevad pigem siis, kui orgasmis osalevate poolte hinged ja energia vastastikku sobituvad ning sa oled vaimselt tundlik või avatud. Armastus partneri vastu lihtsustab akti ajal teadvuse teisenemist ja sisenemist ID-sse. Samal ajal kõik orgasmid ei õpeta, vaid täidavad pelgalt keha füsioloogilisi vajadusi.
  • Kui hingeline armastus on suurem kui füüsiline, siis armastus on kestvam kui pelgalt füüsiline. Ainult hingetoidust ei piisa, et materiaalses maailmas eksisteerida.
  • Füüsilist kirge ja seksuaalsust ei ole võimalik kaasa võtta, vaid armastuse. Pärast surma võtad kaasa ainult armastuse Tema vastu (kui armastus antud on) ja mitte seksi erinevate partneritega. Kõiki partnereid korraga ei ole võimalik armastada.
  • Erinevad seksuaalsed partnerid võivad tähendada, et sisimas soovid leida ainult ühte inimest, keda armastada.
  • Pakkuda armastust, olla armastatud või võime armastada ei taga, et inimene oleks seksuaalne ja/või tal oleksid erinevad seksuaalsed partnerid. Erinevad seksuaalsed partnerid omakorda ei taga hingelise armastamise võimet või armastust iseennast.
  • Kõik ümbritsevad inimesed ja olukorrad, sealhulgas seksuaalpartnerid õpetavad sind vähemal või suuremal määral, mille hulgas on positiivseid kui ka negatiivseid komponente. Nähtud mõnesekundiline filmilõik või kuuldud lausekatke võib sind harida ja olla pöördepunktiks sinu senise käitumismustri muutusele. Õpitust kujuneb kogemus, mis saab osaks sinu hingelisest põhiolemusest. Sarnaste kogemuste järjepidev kordamine ehk „ämbrisse astumised” ei täienda ega rikasta sinu olemust, vaid annab märku, et hingeliselt edasiliikumist ei ole või on aeglane. Kui jätta ämber välja, siis stabiilsus võib tähendada kindlat rada. Üks või mitu armastust inimese eluajal on hingeliselt ja füüsiliselt liikumapanev jõud.
  • Seks, meeldivus, armumine ja armastus tekitavad sidusust, mis on olulised pooltele omandamaks elulisi kogemusi, mis omakorda on tähtsad väiksemate või suuremate hingeliste ülesannete täitmisel ehk hinge arengus. Poolte sidusus võib kesta vähe või kuni füüsilise elu lõpuni. Selgitus – sidusus võib tinglikult kesta rohkem kui sekund ning kestvus on sõltuvuses ülesannete täitmisele kuluvast ajast. Sidususe pikkus on inimesele reeglina teadmata ning selgub tavapäraselt siis, kui ülesanne või ülesanded on täidetud.
  • Armastuse teekonnal kalkuleerime inimese füüsise, vaimsuse, rahakoti paksuse plusse ning miinuseid ning arvame, et see on armastus. Materiaalses maailmas plussid ja miinused ajas muutuvad ning teisenevad, mistõttu armastus hääbub, muutub või hoopiski tugevneb – üldistatult saatus. Armastus on enamat – tingimusteta.
  • Armastus iseenesest võib anda märku, et oleme enamat kui füüsilised inimesed ja näidata, et tegelikkuses pärineme immateriaalsest maailmast/dimensioonist (vaimsest teadlikust dimensioonist, kus eksisteerib kõikehõlmav tingimusteta armastus). Tingimusteta armastus ületab kaugelt inimeste vahelist armastust, mis tavapäraselt on tingimuslik. Tingimusteta ja tingimuslikku armastust on väga keeruline võrrelda ainuüksi dimensioonide erinevuse tõttu.
07.10.2014. Taevas. Nomineeritud ja auhinnaline pilt fotokonkursil “Pilvejaht 2014”. Fotograaf: Henry Küla
  • Sõltuvalt inimesest on puhta armastuse energiavoog tajutav. Armastus sinus või temas on osake energiast, mille algallikas võib pärineda teisest dimensioonist või teispoolsusest, kus armastusevoog on püsiv ja veel intensiivsem. Kui maist armastust võimendada ja lisada juurde erinevaid armastuse spektreid, külgi ja asjaolusid (mida Maal ei ole võimalik tajuda), siis see tunne on mõneti sarnane armastusele immateriaalsuses.
  • Armastus inimesena võib tähendada, et jagad ja võtad vastu armastust seetõttu, et üks osa sinu põhiolemusest on armastus. Armastuse vajadus selgitab, et alateadlikult on sul enda põhiolemus meeles ja püüdled selle poole. Sa oled armastus ja lähed armastusse tagasi. Me oleme armastus.
  • Kui ekstaatilist orgasmi suurendada sadu ja enam kordi, siis tunne võib sarnaneda armastusele, mida koged immateriaalsuses (teispoolsuses).
  • Armastus on vajalik selleks, et saaksid ennast laadida, hing areneks ja lahendaksid erinevaid ülesandeid Maal. Näiteks viljastamine, lapse ilmaletoomine ja kasvatamine ehk läbi armastuse tuleb Maale „uus hing”.
  • Kas armastus on vajalik ainult paljunemiseks ja eelkõige iseenda efektiivseks tundmaõppimiseks (teist poolt õpid ka tundma)? Armastuseta on võimalik samuti paljuneda ja iseennast ning teisi tundma õppida. Saatused on erinevad!
  • Armastus on religiooni-, moraali-, kultuuri-, rahvuse-, keele-, rassi-, soo-, ruumi-, aja-, mateeria-, ja dimensioonideülene. Ei oma tähtsust, mis rahvusest oled, kas oled ametlikus või mitteametlikus suhtes jms. Kui poolte vahel tekib armastus, siis nad armastavad üksteist ja hingelisi takistusi ei ole. Kehtib sealhulgas armastuse eelsete protsesside kohta, näiteks meeldimine, armumine vms.
  • Armumise ja armastuse tunne teise inimese vastu muudab füüsilist reaalsust. Sageneb hingamine, kiireneb pulss, tõuseb vererõhk või vastupidi jms. Muutused organismis võivad olla vastastikused. Suurendad tähelepanu enda välimusele, riietusele, muudad kodu õdusamaks jms. ehk muudad ümbritsevat. Võimalik, et ühe inimese armastus muudab füüsilist reaalsust ka laiemas projektsioonis. Teadvus (armastus on osa teadvusest) muudab reaalsust.
  • Meeldimine ja armumine on protsess inimlikkuse tasandil. Armastus ületab inimlikkuse ning sarnaneb hingestatusele.
  • Saatus justkui hoolitseb, et armastuse leiad pigem enda lähiringist – koolist, tööalaselt, sarnaste huvide tõttu, tutvusringkonnast jms. Usalda enda vaistu ja ära muretse!
Mida rohkem võnguvad hinged koos,
seda suurem on nende armastuse intensiivsus
ning iga hing peegeldab peeglina teist. 

(Dante Alighieri 1265-1321)

50. PEATÜKK ⟡ Ennustavad ja selgitavad uned. Sa võid teada ette tulevasi sündmuseid. Mõtteid Infodimensioonist. Positiivne ja negatiivne energia ⟡

Teen tagasihoidliku hüppe Eesti poliitikasse. Kõik, mis meie ümber toimub, toimub niikuinii. Vastupidisel juhul oleks teistmoodi. Tegemist on faktiga! Ümbritsevat kajastavad ka unenäod. Alljärgneva 2-lõigulise unenäo tähendasin üles septembri lõpus, jutumärkides.

„21.09.2022. Vastu hommikut nähtav uni koosneb kahest süžeest. Esimene. Teadmata kohast saan informatsiooni, et Keskerakond on võitnud 2023. aasta Riigikogu valimised. Seejärel paiknen hetkega teisele korrusele, kus tunnen ennast kindlalt. Varsti ronin teatud pingutustega kolmandale, kus ei ole turvaline ning vaatan trepikoridorist alla… Trepistiku asemel on trepišaht või sügavik. Esimesele korrusele vaadates tajun ja selgub, et Keskerakond ikkagi ei ole võitnud. All on keegi naine, kellega antud teema üle hõikudes arutleme.

Teine süžee. Lobisen rootslannaga. Rootsi keelt ma ei oska ja tema ei valda jällegi eesti keelt. Ometi saame üksteisest suurepäraselt aru. Ütlen, et pärinen tulevikust ning tean, kuidas ta edaspidine elu hakkab kujunema! Milliseid õnnestumisi või karisid tuleb ette jms. Naisterahvas kahtleb, kuid aeg annab arutust. Ta elab läbi olukordi ja sündmuseid, mida olin talle ennustanud.

Kõnelen veel 2-3 inimesega ja kirjeldan, mida elu neile pakub. Jällegi selgub, et räägitu vastab nende ettemääratud saatuslikule rajale.

Oskus ja võime püüda kinni teavet ning arusaadavalt tõlgendada, mille sisu näitab tulevikus toimuvaid sündmuseid, mõjub kaaskodanikele segadust ja proteste tekitavalt. Inimene on kahevahel. Ühelt poolt soovib enda kohta teada, teisalt muutub rahulolematuks kui andmed saatuse kohta ei ole tema minapildile sobilikud. Ta soovib vaielda ja sind tõrjuda. Inimeste vastuolulisuse ja närvilisuse tõttu kogen iseendas pinge ning stressi tõusu. Ma ei soovi ennast kellelegi tõestada. Nende mõtete, taju ja nähtu tõttu avan silmad. Uni on lõppenud.”

Resümee. Esimene episood kirjeldab, et Keskerakond soovib võita 2023. aasta valimisi. Neil läheb kenasti ülesmäge, jõuavad teisele ning vaevaliselt kolmandale korrusele. Korruste arv võib viidata, et Keskerakond sai olla valitsuses kolme koalitsiooniga. 2016 aasta novembri lõpust koalitsioonipartneritega SDE ja IRL, 2019. aasta Riigikogu valimiste järgselt EKRE ja Isamaaga ning jaanuar 2021 kuni juuni 2022 Reformierakonnaga.

Vaevaliselt kolmandale korrusele minek, kus ei ole turvaline olla, võib osutada Keskerakonna viimasele valitsuse perioodile, mis lõppes juunis 2022.

Trepikoridori asemele tekkinud süvis võib näidata, et Keskerakond on kaotamas populaarsust ja saab 2023. aasta Riigikogu valimistel 1/3 kuni 3 korda vähem hääli võrrelduna 2019. aasta valimistega.

Teise lõigu järeldused. Võimalik, et episood kirjeldab, et Infodimensioonis (ID) on olemas kogu info ühes hetkes ehk aega ei eksisteeri. Sa ei pea valdama rootsi või muid keeli, inimesele arusaadavad minevik ja tulevik on ühes kogumis ning nopi, millist infot iganes soovid. Sealhulgas tõlgendan, et inimese saatus on ette määratud, st kõik olnud ja tulevased sündmused su elus on salvestatud ID-s.

Inimene soovib oma saatuse keerulised perioodid vahele jätta, mistõttu nähtud unepildis on ta rahutu, tõrjuv, pinges jms. Võib-olla seetõttu on küll võimalik enda saatust täies ulatuses ette näha (näiteks hingena), aga langetatud lõplikke valikuid ei saa muuta. Saad osaleda muutuvvõrrandis – etteantud valikute valimises ja vajadusel läbielamises, mis viimaks viib ikkagi ainukordse valikuni*.

Vastupidiselt sa jätaksid nö halva vahele ja valiksid mugavamad ajajärgud! Isegi võiksid enda käesoleva elu lõppu astuda ja “võtta vastu” juba saavutatu! Tähendab, sul jääksid läbimata saatuse poolt määratud erinevad olukorrad, kogemuste ja tarkuste omandamised. Sa ei täieneks!

*Selgitan. Iga elulise olukorra lahendamiseks kaalud mitmed või kümneid valikud. Langetad otsuse, kuid see ei lahenda situatsiooni. Võtad teise ja kolmanda valiku, mis pakub sulle kogemusi, kuid olukord ei lahene. Viimaks jõuad ainukordse valikuni, mis lahendab elulise ülesande. Ainukordse valiku võid langetada ka esimesena ja puudub vajadus teisi valikuid praktikas läbielada! Kogemused õpetavad!

29.11.2013. “Valgusenergia”. Fotograaf: Henry Küla

18.10.2022 näen omapärase ja huvitava stsenaariumiga und (ümberjutustust ma lugejale ei tee), mille järgselt tekib N1 sarnane seisund (N1 – hüpnagoogia, vt 21-26 peatükk), kuid vastupidise suunaga – unest väljumise ning ärkvele minemise vaheline periood. Isiklikele kogemustele ja vaatlustele tuginedes on tegemist erakordselt omalaadse seisundiga, mille kestel oled suuteline sarnaselt unele ammutama meeletul hulgal kättesaamatut ning olulist infot, mida ärkvel olles tavapäraselt ei saa. Tajuskaala on eripäraselt lai, sügav ja mitmekesine. Oletan, et sellel ajavahemikul on sinu sisemine sensoorika maksimaalses ja aktiivses faasis ning oled vajadusel suuteline ID-s liiklema. Vahetevahel oled võimeline antud seisundist tooma teavet ärkvelolekusse, mida pean tänuväärseks õnnestumiseks. Materiaalse maailma teave on sellega võrreldes pisike.

Olles kirjeldatud staadiumis alustan nähtud unenäo tõlgendamist. Kaalun erinevaid argumente. Kriipsutan alla, sinu „tööriistakast” on võimas ja suudad laial diapasoonil teavet (unenägu) kiiresti töödelda. Tähendab, teabe arvutustöötluse võimekus tugineb ilmselt ID-le.

Jõuan vastuseni ja nähtud unenägu tähendab kahte asjaolu. Esiteks. 49. peatükis oli lõik, kus töötasin 4 päeva kasahhi talus ja pererahva söögilauas kohtasin endaealist kasahhitari ning vastastikku tajusime omalaadset energiat. Sellest järeldasin:

Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas.

Staadiumis saadud vastusest nähtub, et eeltoodud rasvases kirjas märgitud teoorias ma eksinud ei ole. Tähendab, teatud tingimustel on minevikku reisimine võimalik.

Vastuse teine pool kirjeldab, et uni, mida nägin 21.09.2022 Keskerakonna kohta, ei ole eksimus. Teisisõnu, teatud tingimustel on tulevikku reisimine samuti võimalik.

Millised on „teatud tingimused” ajas reisimiseks, ma öelda ei oska.

Märgin, et ajamõisted „minevik” ja „tulevik” on inimese väljamõeldud üldistavad mõõtühikud. Hinge jaoks ei oma aeg puutumust ning võid ID-s vastavalt soovile navigeerida ja tutvuda erinevate huvipakkuvate sündmustega.

Minu jaoks on isiklikult põnev, et ärkvele minemise staadiumis saan teada, mida unenägu tähendas. Elus esimest korda koostan nähtud unele tõlgenduse veel magades! Tean, et ärkvel olles ma ei oleks osanud une poolt toodud sõnumit kätte saada.

Keskerakonnaga seotud uni võib olla ennustav. Kas ikkagi on? Selgub järgmise aasta 2023 kevadel! Juhul kui ennustusfaktorit ei ole, siis tuleb võtta olukord mõtisklemiseks ning hinnata tagantjärgi, kus on unede tõlgendamisel mööda pandud? Mina ei oska tulevikku ette näha! Mingil põhjusel uni siiski midagi selgitab…

Mõned lihtsakoelised näited tulevaste sündmuste etteteadmisest.

Sõjaväes on hommikuti kell 6:00 äratus, käskluse „äratus” annab korrapidaja. Ajapikku tekib sul harjumus, lihasmälu vms ja kuni 5 minutit ennem kuute teed silmad lahti, sest tead, et varsti on äratus. Ometi käituvad elusolendid pigem valguse ja pimeduse ehk päeva ja öö rütmis – sul on sisemine bioloogiline kell. Pealtvaadates on su bioloogiline kell justkui välja lülitatud ja talvel või suvel ennem äratust tead ette, et kell saab varsti kuus. Sa toimid aastaringselt näiliselt tehisliku rütmi järgi…

Arvan, et esimeses järjekorras tead vaistlikult ette, et toimub äratus ja avad silmad. Teisele kohale paigutaksin lihasmälu vms tegurid. Kus kohast võtab intuitsioon teadmise, et äratus on kell kuus? Oletan, et ID-st, kus on kogu info kõige kohta olemas.

Teine näide. Kahe aasta jooksul juhtus ükskord lugu, et korrapidaja jäi magama ja kell 6:00 äratust ei toimunud! Üllataval kombel kõik või enamik ligikaudu 100 sõdurit (samuti mina) magasid edasi! Just tollel hommikul ennem kella kuute ma erandlikult silmi ei ava, vaid jätkan magusat magamist! Miks niimoodi? Leian, et su vaist teab ette, et kell 6:00 äratust ei tule! Kus kohast su intuitsioon teadmise võtab? Oletan, et taaskord ID-st.

Korrapidaja tõuseb üles kell 6:30 ja tormab pahaselt ning karjudes kasarmusse, et miks sõduritest keegi õigeaegselt üles ei tõusnud…

Näiteks komandeeringutes olles on äratus kell 7 hommikul või hiljem. Nendel perioodidel sa kella kuuest silmi meelsamini ei ava.

Analoogseid äratusega seotud lugusid on erinevaid. Sealhulgas paljude tuttavate hulgas ning ma ei välista, et enamikul lugejatest on mitmeid sarnaseid situatsioone rääkida.


„Ma teadsin, et see juhtub ja sa ei kuulanud mind!” Sarnast lauset oleme ise tõenäoliselt nii mõnelegi inimesele öelnud. Samuti on meile öeldud. Ma ikkagi küsin, aga kus me kindlameelselt teame asjaolusid, mida arvame juhtuvat? Enesekindel teadmine võib põhineda erinevatele teguritele, kuid aluseks on info ülekande vältel saadud teadmised. Olen skeptiline selles osas, et inimese aju on sedavõrd võimekas, et produtseerib kogu teabe iseseisvalt. Sellisel juhul asetame inimese kõiksuse keskmesse ja kõik teadmised on tema hallata!

Sarnane positsioon oli kosmose mõistmisega, et Maa on kese ja kõik tähed ning planeedid tiirlevad ümber meie planeedi! Kaunikesti egokeskne lähenemine! Tänaste teadmiste alusel on Universumis sadu miljardeid galaktikaid, milles omakorda samapalju planeete, tähti jms. J. Webb’i kosmoseteleskoop kindlasti avardab galaktikate arvu. Naiivne oleks arvata, et pisikese planeedi Maa pisikese inimese aju on ümbritseva keskpunkt ja suudab sõltumatult kõigest aru saada.

Üks näide paljude seast, kus unes või ilmsi näeme minevikku või tulevikku, leiutame, avastame, oleme loomingulised jms. Mendelejev nägi oma perioodilisustabelit unes. Teadlane rääkis, kuidas ta pärast kolmepäevast pingelist arutlemist magama jäi. Näeb unes lauda, kus elemendid on vastavalt vajadusele paigutatud. Ärkab üles, kirjutab nähtu kohe paberile ja jääb uuesti magama. Ainult ühes kohas osutus hilisem parandus vajalikuks.

Une kirjeldusest nähtub, et tegemist oli spirituaalse ja kirka unega. Leian, et Mendelejev oli ühenduses ID-ga, kus vajaliku info sai. Konkreetses teemas oli kanal ID-sse peaaegu täielikult avatud, sest hiljem tuli ainult üks parandus teha. Siit järeldub, et unes saadud info tuleb kiiresti üles kirjutada, vastupidisel juhul võid unustada või muutub ehk teabe liikumine ID-st meie Universumisse ja Maale on komplitseeritud. Väidetavalt olla inimese ajus käbinääre, mis teatud tingimustel ja olukorras aktiveerub ning suudab luua avatud kanali ID-ga. Aju on piltlikult Bluetooth, mis ühendub arvutiga ehk Infodimensiooniga. Sõltub Bluetooth tehnilisest karakteristikust, kuidas, mil moel ja kui palju infot saab.

Kuidas saab olla võimalik, et kuskil asub müstiline ID, kuhu on koondunud kõiksuse kogu info ja kui planeedil Maa konkreetselt sinuga on olnud või tuleb mingi sündmus, siis saad teabe ID-st? Natuke segane lugu…

Loomulikult ma ei tea täpseid asjaolusid, kuid isiklikud vaatlused ja järeldused viitavad nn dimensioonile, mida nimetan ID-ks. Minul ja inimkonnal tuleb puudu teadmistest, et selgitada pädevalt ümbritseva toimimist. Mulle näib, et Infodimensiooni ja kõiksuse omavaheline suhtlus võib mingis osas põhineda kvantpõimitusele. Lihtsustatult väljendades ühes punktis tehtud otsus mõjutab silmapilkselt lõpmata kauguses teist punkti, mis on seotud põimumisega. Punktid 1 ja 2 on identsed ning omavaheline muutumine toimub sünkroonselt. Sisuliselt on tegemist duaalsusega.

Kvantpõimitusest on tuletatud kvantteleportatsioon ja info edastamine põhineb kvantefektile. Põimunud kvantsüsteemide oluliseks omaduseks on asjaolu, et mõõtes üht süsteemidest, saadakse automaatselt teada, millises olekus on teised süsteemid.

Ülaltoodut arvestades selgub, et ükspuha, mis kõiksuses toimub, võib esineda koopiana ka ID-s ja vastupidi. Seetõttu on võimalik „hõlpsalt” teada, mis toimus minevikus või juhtub tulevikus! Teadmisi ammutad ärkvelolekus või unenägu nähes!


Oletan, et ümbritsev materiaalne ja mittemateriaalne, sealhulgas teadvus, mõtted, info, emotsioonid jms, samuti aeg ning ruum kui ka aegruum ehk kokkuvõtvalt kõiksus on puhas energia. Arvan, et:

⌘ Kõikidel füüsilistel ja mittemateriaalsetel üksustel on oma ainukordne energeetiline koosseis. ⌘

⌘ Sõltuvalt inimesest oled suuteline tajuma eriliigilist energiat. ⌘

⌘ Eranditult kõikidel elusolenditel on isiklik energeetiline identiteet. ⌘

Inimestelt kiirguvat energiat on võimalik eristada. Lemmikloomadel ja igal üksikul objektil – taimed, erisuuruses kivid, looduslikud vaatamisväärsused jms on samuti oma ainulaadne energeetiline jälg. Energia tajumise intensiivsus võib olla sõltuvuses ümbritsevatest keskkonnatingimustest, näiteks ilmastikust, kliimast, planeetide ja tähtede seisust vms.

Teist inimest või elusolendit on võimalik tajuda ka suurelt distantsilt (rääkimata lähidistantsist). Kes ei oleks seda kogenud? Kui vaadelda inimest energeetilise osakesena, siis võib väita, et ta on osake Infodimensioonist või kõiksusest. Seega lisaks võimalikule kvantpõimituse põhimõttele suudab inimene teist inimest tajuda ka individuaalset energeetilist jälge kasutades.

Teoreetilises käsitluses teed Maal toimingu ning selle mõju on võimalik tuvastada või taasesitada suvalises kõiksuse punktis. Info ei kao mitte kuhugi! Piisab ainult mõtlemisest, mis olemuselt on energia ja kindlate tingimuste korral võid liigelda, kus iganes soovid! Arvan, et hingelises olekus on kiire liikumine võimalik.

Võib-olla tulevikus oskab inimene erinevaid energiaid mõõteriistadega määrata ja mõõta (hetkel on kirjeldatav energia tuvastatav tajuga), mis üldistatult võib anda võimaluse liigutada materiaalset keha kuhu vaja. Oletan, et energiaosakeste omavaheline sidusus kui ka liikumine põhineb universaalsele süsteemile või süsteemidele, milles ajafaktor (minevik-tulevik) ei oma tähendust, vaid hetk omab tähtsust.

Vastastikune hingeline ja füüsiline armastus. Toimub kahepoolne andmine ja saamine, mis mõjutab positiivselt. Tähendab, esineb energiate vahetus. Armastuse jaoks ei oma lõpmatult avar ruum tähendust. Tunnet suudad tajuda ka suure vahemaa tagant – te ei pea ninapidi alati koos olema.

Sa tead ise, mis ja kes ning millised tegevused teevad sulle head. Vapustava muusika kuulamine, raamatu lugemine, filmi vaatamine, olnud sündmuse või emotsiooni meenutamine, tööalane tegevus, treening, taim, loom, lind, loodusvaade, maitsev söök, värske õhk, lõhnad, päiksepaiste, uni jne. Teisisõnu kõik erinevad objektid ja sooritatavad tegevused sisaldavad eripärast positiivselt laetud energiat, mida vajad elamiseks!

09.08.2011. Cumulonimbus Capillatus Incus. Nomineeritud foto ja eriauhind fotokonkursil “Pilvejaht 2011”. Fotograaf: Henry Küla

Näide 1. 10.08.2022. Vaatan filmi „Unustatud”, mille lõppedes (kell 01:34) tekib suur positiivne energiavoog. Sa äkki avastad ja muutud vastuvõtlikuks positiivsele energiaväljale. Saad energiat väljastpoolt ja vastastikmõju tulemusena iseenda seest! Energia on meie ümber kogu aeg olemas!

14.07.2006. Liu sadama akvatoorium. Nomineeritud foto rahvusvahelisel fotokonkursil “Baltic Sea in My Eyes”. Publitseeritud fotoraamatus 2012. Fotograaf: Henry Küla

Näide 2. 26.10.2022. Trennis lobisen umbes 75 aastase mehega. Ta räägib, et käib naisega sageli metsas ja saab meeletus koguses head energiat. Rõõmustab ja tugineb korduvatele kogemustele, et nendel hetkedel jääb kõik negatiivne Tallinnasse! Näiteid võiks tuua palju ning lugeja teab, millest kõnelen.

Inimene on kui mesilane, kes lendab õielt õiele ehk sa liigud energialt energiale, millede hulk ja mitmekesisus on individuaalne ning põhineb isiklikule saatuslikule rajale. Eesmärk on end laadida ja kogeda hingelist puudutust ühest küljest. Teisalt, et sul oleks hea ning täieneksid hingeliselt. Intensiivne puudutus arendab sind kõige efektiivsemal moel!

Meid ümbritsev energiaookean on vajalik elamiseks. Analüüsi, eksperimenteeri ja mõtiskle, millised tegevused ja kes inimestest pakuvad sulle enim head energiat? Kuidas tajud energiavoo tekkimist? Millal energeetiline väli end parimal moel sulle avaldab ja miks? Eranditult kõike on võimalik tajuda – piirkondi, objekte kui ka sooritatavaid füüsilisi või vaimseid tegevusi.


⌘ Energia on äärmiselt dünaamiline, programmeeritav ja erinevalt tajutav ⌘

Näiteks inimene ja temast kiirguv positiivsus kui ka negatiivsus. Pluss- ja miinusmärk on mõneti tinglikud, sest ühte ja sama inimest võid sina tajuda positiivsena, teine isik seevastu negatiivsena. Või täna tajun teda positiivsena, kuid homme vihkan! Sa võid olla halvas tujus, kuid ometi kiirgad positiivset energiat. Sa oled heas tujus, kuid vastuvõtja kurdab sinu negatiivse energia üle. Elusolendi eripära on, et vajab nii positiivset kui negatiivset energiat. Näilise põhjuseta läheb su meeleolu äkki suurepäraseks või vastupidi halvaks. Proportsioon ja perioodilisus sõltub inimesest. Erinevate tegurite tõttu absoluutne ühekülgsus ja stabiilsus ei ole võimalik, mistõttu tajutav energia vaheldub.

Pluss- või miinusmärgi tunnetamine on sõltuvuses sinust enesest, vastastikmõjust (kõik mõjutab kõike) ja saatuslikust teerajast. Teist inimest mõista on lihtsam kui olla pahane ta saatuse peale ja kulutada energiat. Mõistmine ei välista temale osutatavat kriitikat ja negatiivsuse kogemise korral vajadusel kaitse- või ründetegevust.

Mõistmisvõime kui selline võib põhineda praeguse kui ka eelmiste elude kogemuste ehk tarkuste koosmõjule. Sinu hinge isiksuslikud omadused võivad soodustada teise inimese mõistmist, näiteks omakasupüüdmatus, arenenud empaatiavõime, humaansus, leplikkus jms. Tähtis tegur on intuitsioon, mille abil hoomad ta hinge, saad infot ID-st ja mõistad inimest sügavamalt ning laiemas kontekstis.

Üldistatult positiivsus toob naeratuse huulile ja negatiivsus tekitab stressi, vastavalt muutub kehakeemiline koosseis. Toimub liikumine mikrotasandil, mis on samuti energia. Sa saad teada, kuidas tunned end! Erimärgilisel energial on õpetamisfunktsioon. Negatiivse eripära on, et õpetab eriti intensiivsel moel. Kogemus iseenesest on pluss märgiga – sa rikastud ja saad targemaks ning arened! Järelikult oled mitmekesine!

Kui koged negatiivset olukorda, siis küsi, mida see olukord või inimene vms sulle annab, millisel moel saan targemaks ja kuidas peaksin reageerima? Sageli ei ole võimalik vastust kohe leida ehk vastupidisel juhul ei oleks maailmas probleeme olemas. Tavapäraselt tuleb vastus ajaga, lühema või pikema perioodi vältel. Alles siis saad aru, miks olukord on/oli, millise(-d) kogemuse(-d) omandad(-sid), milline on/oli kõige mõistlikum tegutsemismudel?

Reeglina sa valid inimesi või tegevusi, kes-mis pakuvad sulle head energiat, mida nimetad positiivseks. Sa püüad vältida tegevusi ja inimesi, millede-kellede energia sulle ei sobi ja nimetad negatiivseks energiaks.

Negatiivne energia võib su energeetilist olemust häirida vähemal või suuremal määral, mis võib lõppeda ka surmaga. Negatiivne energia võib su energeetilist balanssi vähendada ja tunned, et sul on energiat üha vähem. Erandlikes olukordades võib negatiivne energia sulle jõudu juurde anda. Näiteks kui pead ennast või teisi kaitsma jms.

Positiivne energia võib erandlikes oludes omandada spetsiifilise vormi, koostise või energeetilise väärtuse, mida nimetatakse armumiseks või ka armastuseks. Selline vorm või maatriks võib olla ühepoolne kui ka kahepoolne. Kahepoolsuse korral vastastikune energia sobitub omavahel parimal võimalikul viisil, mis tähendab, et nad ei pea teineteisega täiesti sarnased olema, vaid kaks erinevat vormi ühilduvad. Kujunenud olukorda võiks tinglikult nimetada armastuse sümbioosiks. Piltlikult pluss ja miinus läidab hinges valguse ning soojuse!

Järelikult võib armastus olla vastastikune visuaalne sobivus kui ka sobitumine maatriksina üksteisega, sobitumine on sealhulgas hingeline kui ka energeetiline, mida kahepoolne saatus näeb ette. Pakutav ja saadav mõlemapoolne positiivne armastuse energia on ilmselt absoluutne maksimum, mida nendel hetkel inimene on üldse suuteline kogema!

Inimese energeetiline vorm, nii positiivsus kui ka negatiivsus, vaheldub ja on muutumises. Teiseneb või täieneb. Puudub ühesuunalisus ja lineaarsus. Armastus võib samuti kasvada-täieneda või hoopiski väheneda ja kaduda. Elu on pidevas liikumises, mille vältel täieneme hingeliselt, mis omakorda põhineb saatuslikule rajale.

Oletan:

⌘ Hing ja tema energia on eristatavad ⌘

Piltlikult on hingel iseloom, üldistatult omadused, sealhulgas energia, millest ta ilmselt koosneb. Omadused ja energia on eristatavad, kuid on lahutamatud ja toimivad sünkroonis. Inimest on võimalik identifitseerida hinge või energia alusel.

Kõik eluslooduse üksused tunnetavad positiivsust ja negatiivsust, mis väljendub keemilises muutumises. Inimene, loom, putukas, taim jms. Pluss ja miinus on tajutav ka hingeliselt, mistõttu väidan, et kõiksuses võib kirjanduslikult väljendades hea ja halva printsiip olla universaalselt levinud. Kui jah, siis peab kehtima süsteem ning seaduspärad. Kahetsemine ja andestamine (loe 48. peatükki) võivad olla osa üldisemast reeglistikust.

49. PEATÜKK ⟡ Mõne sõnaga kiindumusest, energiast, Infodimensioonist ja võimalikust ajas reisimisest. Unenägu tegemata elulisest valikust, mida peegeldatakse paralleelsuses ⟡

Ilmselt 16. juuni 1986, esmaspäev. Hommikusel rivistusel kella kaheksa paiku kutsub Koroljov minu, armeenlaste grupeeringu liidri ja tšetšeenide grupeeringu liikme kõrvale ning annab meile 10 minutit aega, et oleksime valmis minema komandeeringusse. Oleme teadmatuses kuhu, miks ja kui kauaks?

Sõit väeosa veoautoga GAZ-53 mööda käänulisi ja künklikke stepiteid kestab ligikaudu tund ning 15 minutit. Kui arvestuse aluseks võtta sõidule kulunud aeg ja liikumiskiirus 20-50 km/h, siis sihtpunkti kauguseks väeosast on umbes 35-40 kilomeetrit. Sinna kuhu silm ulatub on ümberringi täiesti tühi lauskmaa! Ütleksin, et haruldaselt väga tasane stepp! Ja ühekordne maja 7-8 suurema toaga, kus elab kuni 20 venelast, mis on ka meie peatuspaik.

Heina tegemise aeg! Olen üllatunud, sest ma ei teadnudki, et maapinnast turritavad harvad kõrred on võimalik kokku koguda! Näiteks Eestimaa heinamaadel kasvavate rohttaimede tihedus ruutmeetrile on 10-20 korda suurem! Meie ülesandeks on istuda ratastraktori järel veetaval loorehal ja traktori poolt lõigatav hein looreha abil vaalutada. Meid on juba oodatud ja kohe asume tegevusse. Väljaõpe kestab kuni viis minutit ja keerulist ei ole midagi! Töötatakse kahekesi – traktorist roolis ja üks sõdur loorehal. Oleme Semiyarka kolhoosnike pundi täieõiguslikud liikmed ja töö ei anna oodata!

Mulle pakub suurt huvi, kas armeenlane ja tšetšeen tööd ka teevad? Armeenlane on klanni teine liider, sest kriminaalist esimene saadeti juba detsembris 1985 teise väeossa. Meie väeosas on nn vanglaseadused ja subkultuur levinud, mistõttu liidrid ja liikmed ei tohi kunagi tööd teha, vastupidisel juhul nad rikuksid „seadust”!

Armeenlane püüab esiotsa igati kõrvale viilida. Mängib lollikest, et ei oska looreha käsitseda või teeb üldse valesti. Või hommikul ei tule voodist välja ja üritab platnoid mängida. Tähendab, soovib temaga olevat traktoristi veenda ja kurnata, et ta rahule jäetaks. Traktorist on kogenud vend ja teab, kuidas luuserite ning muiduleivasööjatega käituda. Tõstab häält ja on karm ning mõnikord sikutab kaukaaslast riietest. Pedagoogika mõjub ja umbes nädalaga on laiskloom taltunud. Teeb enam vähem normaalselt tööd ja õhtuks on väsinud. Oreool grupeeringu liidrist on kadunud ja nüüdsest on ta peaaegu tavaline poiss.

Tšetšeeni rühmituse liige ei viitsi rumalat mängida ja selgub, et erinevalt käitumisest väeosas on tegemist kõigiti tubli töölisega. Ta on heas lihaselises vormis maapoiss, koolis vähe käinud ja füüsilist tööd ei karda.

Võimalik, et Koroljov on venelasi informeerinud, keda ta tööle saadab. Samal ajal on tema üks eesmärkidest lõhkuda või nõrgestada armeenlaste ja tšetšeenide grupeeringuid. Kui grupiliikmed ei ole koos, vaid eraldi, siis on võimalik selekteerida välja poisid, kellest saaksid ikkagi inimesed. Võin kinnitada, et mainitud armeenlasest ja tšetšeenist saavadki teenistuse lõpuks (1987 detsember) enam-vähem mõistlikud ilmakodanikud!

Kaassõdurite küpsemine ja kasvamine ei käi hetkega, mistõttu on nad jätkuvalt pinnuks silmas. Komandeeringu esimesel kahel nädalal proovivad mind endale allutada. Olen võtnud seisukoha, et mitte mingil juhul ma ei hakka nende pilli järgi tantsima ja püüan näida võimalikult tugev ning ülbe. Esineb huvitav nüanss, et sõnades on nad kõvad tegijad, aga füüsiliselt rünnata ei julge! Neil ei ole grupeeringute tuge seljataga, mistõttu ei võeta suuremaks vastasseisuks riski. Oh imet! Mõne aja pärast saamegi üksteisega suuremate probleemideta eksisteerida!

Olen Koroljovile sügavalt tänulik, et ta mind komandeeringusse saatis. Eemale pingelisest kasarmu- ja sõdurielust ning tagantjärgi hinnates soovis mind ilmselt kasahhide kättemaksust säästa või hoopiski päästa. Erinevus tsiviilisiku elust on ainult riietus. Muus osas on kõik sama. Argipäeviti kell 7:00 on äratus ja hommikusöök. Kell 8:00 alustame tööga. Seejärel lõunasöök ja töö lõpetame poole kuue ja kuue vahel õhtul. Kella poole kaheksa ja kaheksa vahel on õhtusöök. Öörahu algab kell 23:00 ja kõvasti põrisev elektrigeneraator lülitatakse välja, et umbes kella kuuest uuesti tööle panna.

Töövälisel ajal ja nädalavahetusel on vaba aeg! Tee, mida hing ihkab! Lesi, maga, laiskle, noki nina jne. Minu jaoks täielik luksuskuurort, peamine, et on rahulik! Peaaegu kõik venelased sõidavad nädalavahetuseks perede juurde koju. Meie jääma alati paigale ja väeossa ei viida.

Söögikorrad on toitvad, maitsvad ja portsjonid on üle kahe korra suuremad kui väeosas. Lõunasöök on kahekäiguline! Supp ja praad! Valget leiba ja teed suhkruga võid süüa kuipalju soovid! Kord või paar nädalas saab lisaks ka magustoitu! Samas piimatooteid ja puuvilju ei ole. Ühesõnaga peaaegu nagu kodus! Väärib märkimist, et komandeeringusse saabudes olen niivõrd näljane, et tihtilugu küsin koka käest toidulisa, mida sageli ka antakse. Kokatädi on umbes 38-40 aastane meeldiv, sõbralik heleda peaga venelanna. Tema abiline on 18-aastane kaunis ja malbe kasahhitar, kes on ka ainuke kasahh kogu seltskonnas!

Vahemärkusena lisan, et ümberkaudsetes auulides on penisid väga vähe, sest kohalikud kasahhid söövad koeri. Nahast teevad talvemütse, kindaid ja saapaid. Koeraliha peetakse delikatessiks ning söömisharjumus on rahvuslik traditsioon.

Olen juba varasemalt pannud tähele, et kasahhid peavad end venelastest paremateks. Kasahh on põliselanik, kuid venelane tavaliselt migrant, mistõttu rahvustel tehakse olulist vahet. Kasahh ei soovi venelasega koos töötada ja lihttöid ammugi mitte. Just seetõttu on kõik heinatöölised venelased, aga ülemused kasahhid. Antud eluolu toimib ja väliselt saadakse üksteisega normaalselt läbi. Ma ei ole pilusilm ja venelased võtavad mind kiiresti omaks. Kaassõduritest kaukaaslasi vaatavad pigem reservatsiooniga ning põhiliselt on nad omaette.

Aeg lendab linnutiivul ja sõduritega hõõrumist peaaegu enam ei esine. Ühel erandlikult laupäeval on meid kolme sõdurit jäetud terveks päevaks omapäi. Valvama pidanud tsivilist laseb jalga ja tuleb alles õhtul kella seitsme paiku. Kõik uksed lukustatakse, ainult kaks tuba ja söögisaal jäetakse lahti, kus vajadusel olla saame. Kaukaaslastel lööb päti mõtteviis kohe välja. Sobravad tööliste isiklikes asjades ja proovivad suletud akendest ning ustest sisse murda. Vastik! Omakeskis loodan, et nad jääksid vahele ja saadetaks väeossa!

Jorsid viimaks väsivad ja armeenlane igavusest demonstreerib, kuivõrd osav tuvipüüdja ta on. Püüabki kinni ja murrab kaela kahekorra! Järelikult on lapsepõlvest ja noorukieast kogemused! Küpsetab linnu lõkkel ära ja pakub ka mulle mekkida. Suurest uudishimust võtan tükikese vastu ja pean mainima, et väga hõrk ning õrn liha! Kiidan noormeest ja tunnustus teeb talle heameelt.

Laupäev, 19. juuli 1986. Kõik töölised on koju läinud. Ainult kokatädi ja kasahhitar on kohal. Teevad meile lõunasöögi ja selline sõbralik jutuajamine käib. Neiu hakkab pärast sööki söögituba koristama, kuid kaukaaslased sepitsevad plaani… Näevad tütarlapses objekti, kellele võiks agressiivselt läheneda… Tüdruk küll keelitab poisse ning on silmnähtavalt hirmunud. Sõdurid omakorda süttivad üha enam ja enam ning olukord kisub inetuks. Tahavad kasahhitari ära vägistada…

Olen noormeeste pealetükkivusest, hulljulgusest ja rumalusest tõsiselt häiritud ning sekkun hetkel kui antakse kätele voli ja alustavad käperdamist. Ma lihtsalt ei saa pealt vaadata kui tehakse teisele inimesele liiga ning iseäranis kaitsetule neiule! Tõukan tüübid eemale ja ei lase neid tüdrukule ligi. Kutid lähevad pöördesse ja ütlevad, et lähme välja, ajame asjad jutti!

Mitu nädalat on kõht täis olnud ning olen kosunud. Vastupidavust ja jõudu on, ma ei karda. Teen ettepaneku, et kakleme 1:1, millega üleolevalt nõustuvad. Nad ei saa tütarlapse nähes mulle kahekesi kallale tulla, see oleks nõrkuse märk! Olen arvestanud, et isegi kui üheskoos ründavad, siis rusikaid ma tagasi ei hoia!

Esimesena kaklen armeenlasega. Mõni minut ja ta annab alla. Järgmine on tšetešeen ja samuti jääb kaotajaks! Häbi missugune! Seejärel asjatavad kahekesi koos, kuid neist ei ole tolku ja ebameeldivast situatsioonist väljun võitjana püstipäi! Lähen kasahhitari juurde ja ütlen, et kui tüübid taas teda kiusavad, siis andku mulle teada. Neiu punastab häbelikult ja lausub tagasihoidlikult vaikse häälega: „Aitäh.”

Kaukaaslased enam tüdrukule lähenemiskatseid ei tee ja püüavad isegi silmsidet temaga vältida. Minuga nad kokku saada ei soovi. Olen karmimoeline onu ja jälgin kotkapilgul valvsalt toimuvat, et õiglus oleks majas! Ja eluke sujub taas tavapäraselt rutiinsel rahulikul viisil. Vahel lobisen tütarlapsega, kuid külge ma talle ei aja.

Jõuab kätte reede 25. juuli. Pärast lõunasööki kutsub neiu mind oma vanematekoju külla ja õhtul läheksime Semiyarkas diskole! Wow! Olen rabatud ja üllatunud! Tema otsekohesus ja siirus mõjub intensiivse impulsina ning tajun tema hingelist põhiolemust! Olen hingeliigutusest meeldivalt vapustatud ja sooviksin teda kallistada! Ilmselgelt ta ootab minu tähelepanu ja ei saa välistada, et on armunud.

18.04.2012. Varjus tüdruk. Fotograaf: Henry Küla

Vahemärkus. Elulist episoodi meenutades ja kirjutades tuleb naeratus näole ning soojus hinge! Olen tolleaegse autentse taju ja energia kinni püüdnud! Mitte midagi ei ole muutunud, sa koged kõike taaskord!

Samal ajal on mul kartus, et kuskil küladiskol, kus on purjakil kohalikud, võib minna kakluseks. Mina kui võõramaalane saaksin niisama kolakat. Pealegi mul on sõjaväeriided ja paistaksin silma. Räägin avameelselt oma mõtetest ja hirmudest. Tüdruk vastu, et kõik on sõbralikud ja tal on 6 venda, kes mind kaitseksid! Pealegi võin vendade riideid kasutada ning keegi ei saagi aru, et olen tegelikult sõdur.

Paraku neiu ei tea, et mul on kasahhidega nn erisuhe ja vaistlikult arvan, et mu isik võib välja tulla. Suudan tüdrukut veenda, et ma siiski ei julge diskole tulla, kuigi väga sooviksin. Ta mõistab mind ja nädalavahetuseks koju ei lähe.

Pühapäev, 27. juuli kella viie paiku pärastlõunal. Väeosa veoauto GAZ-53 eesotsas Koroljoviga jõuab ootamatult meie peatuskohta ja annab 5 minutit lahkumiseks. Pakin kiirelt oma asjad ja jooksen kasahhitari manu:

„Ma sõidan kohe praegu ära. Kui soovid, ma kirjutan sulle?”

Tüdruk ruttab paberit ja pastakat otsima ning aadress ongi olemas. Jätame naeratades kiiruga hüvasti ja luban talle kirjutada. Veokas võtab tuurid üles ja alla tunni meeletut kiirustamist jõuamegi väeossa. Varsti on õhtusöök. 6 nädalat kuninglikku puhkust ongi selleks korraks möödas!


Pärast õhtusööki on väeosa klubis kinofilmi vaatamine ja kuulen, et üks turkmeen on aserite jõugu pealiku Gulmalijevi käest mõned päevad tagasi (24.07-26.07) peksa saanud. Arutab erinevate poistega, kas kaevata Korljovile ära või mitte. Pärast filmi on jõudnud selgusele, et annab kaptenile vahejuhtumist ikkagi teada. Samal päeval või esmaspäeval teeb ettekande ja Gulmalijev võetakse kinni. Juba esimesel augustil korraldatakse klubis näitlik ja hoiatav kohtuprotsess ning jõuguliider mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni. Seejärel jõuk laguneb.

Väike ääremärkus. Veebruarist maini 1986 käime oma jaoga (11 sõdurit) Semiyarka asulas paarismaja ehitamas. Meie pundis on ka Gulmalijev, kes järjepidevalt ärpleb ja mängib laia lehte. Aserite jõuguliidrile omaselt tööd ta teha ei tohi (nn vanglakoodeks ei luba) ja ka ei tee. Tal on idee, et soovib minust kujundada endale jooksupoisi. Märtsi alguses viimaks otsustan, et hakkan talle vastu, tuleb, mis tuleb. Pärastlõunal oleme objektil ja külma on kuni viis kraadi. Kastan kindad müürisegu sisse ja lasen mõnevõrra taheneda. Lähenen talle ja virutan seeria rusikalööke vastu silmanägemist. Tema kongus ninast voolab ohtralt verd. Tirin ta maja keldrisse ja rusikate ning jalgadega tambin täie jõuga edasi… Ta karjub, hüüab appi ja keelitab end mitte lööma… Vajub kokku ja hakkab nutma… Olin sunnitud rakendama vägivalda, et ennast kaitsta. Samast hetkest alates ta ei tülita mind enam kunagi. Tänaseni arvan, et käitusin õigesti ning ma ei tunne, et peaksin midagi kahetsema. Hoopiski tema kui probleemide algataja peaks hingelisest kontekstist lähtuvalt lepitust paluma.

Komandeeringutega on mul vedanud. Esmaspäeval, 04. augustil 1986 hommikul, määrab Koroljov mind ühe eraisiku juurde tööle. Isiklikult minu jaoks ei oma tähtsust, kus ja mida teen. Seekord veab ja saan väeosast minema, 10 kilomeetri kaugusel asuva Semiyarka asula ühe kasahhi talusse toimetama. Tegelikkuses on nii, et peremees maksis kaptenile raha (altkäemaksu) ja ostis ajutiselt endale orja. Mõistagi ma kardan. Äkki on tegemist mingisuguse kasahhide vandenõuga… Õnneks midagi eriti hullu ei ole ning ma ei välista, et ka seekord on kapten mu „ära peitnud”. Tavapärane talutöö põllul – põletava päikese käes rohimine ja kivide korjamine. Isandale abiks suuremate ja kobakamate asjade tõstmisel ning tirimisel.

Ma ei tea, kes too mees on, kuid käitumise järgi oletan, et keegi ülemus kuskil. Käitub üleolevalt ja kõrgustest vaatavalt. On range ja nõudlik, ei häbene solvata. Ägestub kergelt ja tõstab häält, vahel ka karjub ja annab mõista, et tahaks mulle virutada. Meeldib kamandada ja põhifraas on: „ Noh, kiiremini, kiiremini! No mis sa magad seal?” Mõistan tema olemust – soovib võtta minust maksimumi ja mahlad välja pigistada. Ikkagi nõks orjapidaja moodi! Hea, et tal piitsa käes ei ole!

05.10.2013. Mägiotsa, Põlvamaa. Fotograaf: Henry Küla

Endalegi imestuseks saan süüa hästi ja ööbin puhaste linade vahel pererahva tarekeses (ehitatud ajavahemikul umbes 1930-1940). Kusjuures peresse kuulub ka minuealine tütarlaps, kes söögilauas kelmika pilguga vaatab… Autoritaarne isa jälgib mängu ja annab kurja näoilmega märku… Eakaaslastena peame lihtsalt rahunema ja manama ette tõsised näod! Ometi praksub õhk energiast, mida me ei näe, kuid vastastikku tajume!

Vahemärkus. Ülaltoodud olukorda meenutades ja lõiku kirjutades tuleb jällegi naeratus näole ning soojus hinge. Esineb sarnane või täpselt sama energeetiline koosseis, mis üle 36 aasta tagasi! Isiklikus teoreetilises käsitluses pärineb teave ümbritseva ja kõiksuse kohta Infodimensioonist. Sinu aju pelgalt vahendab. Leian:

⌘ Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas. ⌘

Selgitan. Erinevates dimensioonides ja meie Universumis minevikus või tulevikus toimuvad(-nud) sündmused on ID-s pidevalt ja kadudeta olemas ehk ID-s ajakomponenti ei eksisteeri. Sünkroonsus tähendab, et ühes hetkes on info ja energia lahutamatud. Lihtsustatud näide – meenutad eile toimunud sündmust kell 12:00 keskpäeval. Saad info kätte ja sõltuvalt sinu tundlikkusest jõuab ka täpselt sama energia sinuni, mis sellel hetkel oli. Ehk info ja energia on lahutamatud. Infot ei ole võimalik asendada energiaga või vastupidi, mis oli kell 11:00 või 13:00 jms.

Sa oled suuteline tooma olnud info ja energia tänasesse päeva! Teisisõnu rekonstrueerid osaliselt (materiaalse ümbruseta) kunagise situatsiooni! Tegemist on pisikese näitega, et ajas reisimine teatud tingimustel võib olla võimalik! Kuidas defineerida „ajas reisimist” on omaette teema.

Pärast tööd on vaba aeg, mida kasutan ümbruskonnaga tutvumiseks. Ütleksin, et küll see vabadus on hää ja mõttes avaldan Koroljovile tänu. Üks väga vähestest sõduritest, kes niimoodi saab lulli lüüa. Täielik vedamine! Nojah, aga mulle ei meeldi orjandus!

Esimest korda käin Irtõšis ujumas teisipäeva õhtul. Hämmastusel ei ole piire, vesi on väga soe! Ja milline värskus ning õndsus kasta end üleni sooja vette! Pakun, et veetemperatuur kalda lähedal on umbes +28 °C. Kolmapäeval ujun mõnevõrra kaugemale (ca 30 meetrit), kuid 200 meetrit laia jõe kiire vool haarab mind tasapisi kaasa… Liiga kaugele ujusin!

Ausalt öelda tekib hirm. Kui jõgi su kaasa veab, siis pääsemislootust ei ole! Adun selgelt, et oht on väga suur! 10-12 minutit jõulist ujumist ühe koha peal ja praktiliselt meetritki kalda poole tagasi ei liigu, õnneks ka mitte edasi jõe keskosa suunas! Jõud on kohe lõppemas, kuid äkitselt on vetevoos väga õrn keeris, mis mu poole meetri võrra kalda poole nihutab. Iga meeter omakorda tähendab nõrgemat vetevoolu. Niimoodi kaldale jõuangi ja viskan rampväsinuna liivale pikali. Pääsesin!

Leivaisa jätab mu neljapäeval põllule rohima ja kive korjama. Joogivett kaasa ei anta, täispäike ja sooja +33 kuni 35 °C varjus. Muld on täiesti kuiv ja tugev koorik peal. Majapidamises vist kõblast ei ole ja töökindad ka ei raatsita anda. Hea küll, palja käsi saab samuti hakkama! Umbes kella kolme paiku tuleb pahur seltsimees tööjärge kontrollima ja saan taaskordselt sõimata, et olen laisk jms. Pikka juttu ta ei aja ja kirudes kihutab mu põllult minema. Kadugu väeossa tagasi, ma ei ole tema hoiatusi kuulda võtnud…. Juba teisipäeval ja kolmapäeval ta sajatas, et töötan aeglaselt ning kui ma tempot kordades ei tõsta, siis ähvardab mu tagasi saata.

Olengi nüüd prii ja loobun tema küüdist, et mind väeossa viiks. Saan ise hakkama! Arutlen endamisi, ta on ikka turakas küll. Sõduritest on baltlased kõige usinamad töötegijad! Seejärel ukrainlased ja siis venelased. Tumedanahalised ja kasahhid pigem luuserdavad ning tööviljakus on madal. Üldistan roodus nähtu ja kogetu üle. Järelikult tal ei ole kedagi peale minu enam võtta! Raha lõppes lihtsalt otsa ja nüüd olen mina tema närvilises elukorralduses süüdi…

Tegelikult olen rahul, et tulema sain. Igapäevane ajudesse panek ruineerib mentaalselt ja ma ei soovi lömitav sulane olla! Mul on sügavalt ükskõik, mida ta mõtleb! Lähen jõe äärde ning viskan pikali. Puhkan, suplen ja naudin mõnetunnist vabadust. Õhtul hääletan veoka peale ja sõidan väeossa tagasi. 4 päeva suhtelist vabadust ja vaheldust kulus marjaks ära! Erinevad kogemused õpetavad!


Neljapäev, 14.08.1986. Mina ja 4 ukrainlast määratakse Semiyarka kolhoosi lambafarmi tööle. Kõik mõistlikud ja töökad mehed! Farm asub väeosast lääne suunas umbes 20 kilomeetri kaugusel. Võrratult kaunis loodus! Natuke künkaid, steppi ja väikesed puuderühmad. Mõnus maaelu! Meil veab, oleme väeosast eemal ja peaaegu iseenda peremehed.

Karjas on lambaid ligikaudu 5000 ja käimas on pügamise hoogtöö. Kokku on 17-18 pügajat ning samapalju lammaste etteandjat. Uted on aedikus, kes tuleb samuti kinni püüda. Koos sõduritega kokku ligi 40 töölist. Enamik on venelased ja mõned üksikud pügajad kasahhid. Farmi brigadir on 50-ndates kopsakas kasahhitar. Tööpäeva pikkus on 5-6 tundi, misjärel on korralik ja maitsev lõunasöök. Hommiku- ja õhtusöök on kesine, põhiliselt valge leib ning tee. Sõdurid ööbivad farmi juures majakeses ja enamik kolhoosnikke viiakse koju magama.

Soldatid kuuluvad etteandjate gruppi. Aedikust tuuakse või võtad ise lamba. Viid pügajani ja paned looma pikali ning hoiad kinni. Villa lõikus kestab ca 3-5 minutit. Päeva jooksul koos puhkepausidega sõltuvalt töö iseloomust, annan ette 64-93 lammast.

Planeeritult pidi pügamine kestma 2 päeva, siis tegelikkuses lõpetame alles pühapäeva pärastlõunal. Mis saab sõdurile olla parem kui suur puhkus, eemal sõjateenistusest ja pidevalt kamandavatest ohvitseridest kui ka jõhkratest rusikameestest! Võtame maksimumi ja logeleme! Mul on sünnipäev, saan 19, kuid kellelegi ei räägi. Hea on olla omaette ja mõelda kodule. Esmaspäeva pärastlõunast tuleb veoauto meile järgi ja sõdurielu nuusutamine jätkub!


Esimese kirja saadan kasahhitarile augusti lõpus ja tuleb välja, et ta läks Leningradi ülikooli kliimat ja meteoroloogiat õppima. Asjakohane ja loogiline käik, sest Semiyarka asulas on meteoroloogiajaam kuhu ta tahab tööle minna. Jaam on püsti tänaseni.

Kirjavahetus on suhteliselt tihe ning muutub ajapikku üha isiklikumaks ja temperatuur tõuseb! Päris kindlasti olen temasse kiindunud! Ta on kui soe tuuleke, kes õrnalt ja hellalt paitab mu päevitunud nägu ning sikutab enda poole – vabadusse kui ka suhtesse. Muutume väga lähedaseks ja viimaks 87-nda aasta maikuus saabub kiri, kuhu ta on joonistanud oma käe, millel sõrmus sõrmes… Ta ei ole oma aktiivsust minetanud, vastupidi. Joonistus sümboliseerib abieluettepanekut…

Umbes juuni algusest kuni juuli keskpaigani 1987 oleme paarikümne sõduriga, venelased ja ukrainlased, komandeeringus ning ehitame steppi niisutuskanaleid. Meie hulgas on 3 kasahhi grupeeringu liidrit, kes on pandud meid valvama. Mõistagi nemad tööd ei tee.

Kogu kirjavahetuse Eestiga ja kasahhitariga olen kenasti hoiustanud. Paraku võtan vastu otsuse, et ennem ärasõitu kõik kirjad ja neiu foto põletan ära. Juhul kui platnoidest kasahhid mu kirjad avastavad ja loevad kirjavahetust kasahhitariga, tuleb väga suur probleem. Säästan ennast ja tüdrukut. Juuli lõpus ja augustis veel kirjutame. Ta on ülikoolist ära tulnud ning Semiyarkas tagasi. Suurlinna melu ja jahe niiske kliima talle ei sobinud. Septembrist ma talle enam ei kirjuta. Mõtted on koduteel ja vene keeles kirjutamine võtab palju aega.

Tulen tagasi 47. peatüki juurde, kus visandasin alljärgneva lõigu jutumärkides:

„1986. aasta hilissuvel leidsin ühe endistest kriminaalidest perekonna, kelle kodus hoian oma sõjaväe paraadvormi. Maja asub väeosast kilomeetri kaugusel üsna Lesnoe asula lõpus. Võtan riski ja vähekasutatavaid teid pidi jõuan kaarega majani. Keegi turja ei karanud ja pussitama ei kippunud, mistõttu leian, et mul on vedanud. Uksed on lahti ja kedagi kodus ei ole. Vahetan tööriided kärmelt mundri vastu ning lahkun kohe. Mul on kahju, et ei saa pererahvaga hüvasti jätta, kuid juhindun Koroljovi sõnadest, et olukord on ohtlik. Kõnnin ligi 1,8 kilomeetrit ja jõuan suurema teeni ning ootan autot, et hääletada ning sõita Semiyarka asulasse, kus on üks asi vaja jutti ajada…”

Google Maps satelliidipildilt nähtub, et majas tänapäeval elatakse ja verandal on must täpp, mis võib tähistada inimest. Vähemasti mulle meeldiks nii mõelda!

Kaua ei pea autot ootama ning mõnekümne minuti pärast jõuan asulasse, kus elab kasahhitar, kellest olen palju mõelnud. Neljapäev, 03.12.1987. Kell on natukene pärast kella ühte ja sätin sammud kokatädi manu. Võib-olla ta nimi on Katja, aga ma ei ole kindel. Tema maja on kohe Semiyarkasse sissesõidu piiril paremat kätt tee ääres. Kui 86-ndal heinateol olin, siis ta andis oma aadressi ja kutsus lahkelt külla.

Katja on meeldivalt üllatunud ja pakub kohe kuuma teed ning küpsiseid. Umbes 10 minutiline sissejuhatus ja naisterahvas ei saa pihta, miks teda näha soovin! Uudishimu on tal mõistagi suur ja ei oska kuidagi olla, aga manab magusa ning osavõtliku näo ette. Kohmetunult lõpuks teatan, et soovin neiu aadressi saada… Olukord on pentsik. Kuivõrd palju kirjutasin tema koduse aadressi ümbrikule, mis oli pähe kulunud… Ootusärevus, närveerimine, koduigatsus ja paljud stressifaktorid on info igavesti blokeerinud… Saatuse tahtel…

Suureks-suureks üllatuseks aadressi Katja ei anna! Teab, kuid kategooriliselt keeldub! Püüan aru saada, miks? Paraku adekvaatset vastust ei tule! Adun mingit kunagist konflikti, sealhulgas rahvustevahelist (venelased-kasahhid) hõõrumist. Mõistmine iseenesest ei omagi tähtsust! Faktiliselt ta aadressi ei ütle, kuigi ligi pool tundi pinnin ning anun!

Viimaks võtan trumbi tagataskust välja ja teatan, et me soovime abielluda… Venelanna peaaegu ei kergita kulmugi, kergelt ainult vangutab pead, aga appi mulle ei tule! Püüab veenda, et tütarlapse kätt paluda ei ole hea mõte, kultuuriline erinevus on väga suur, erinev rahvus jms. Heaküll, valikute puudumisel võtan loobumise vastu ja isegi rahunen mõnevõrra.

Lesnoesse läheb buss umbes poole nelja paiku ja kuniks sinnamaani lobiseme niisama. Samal ajal mõtisklen, kas Katja on armukade või on tal mingi põhimõte, et peaksin kasahhitare vältima või hoopiski tagamõte… Seegi sähvatus käib korduvalt peast läbi kui ta kehahoiakut ja särisevat silmavaadet jälgin – ta pakub ennast delikaatselt välja… Elab üksi, soovib leida korralikku meest. Jätan küsimata, kas võiksin ööseks jääda, millele ta võinuks jaatavalt vastata…

01.05.2012. Hõberemmelgas (Salix Alba) Tallinnas Russalka vahetus läheduses. Fotograaf: Henry Küla

Jätame soojalt ja sõbralikult hüvasti. Kuigi tütarlapsega ei kohtunud, on kergem olla. Ometi on tunded ja emotsioonid ebalevad ning väga segased. Soovisin ju neiut näha ja teha talle abieluettepaneku. Pakkuda kooselu Eestis, kuid ma ei oleks keeldunud punuda pesa ka Semiyarkas. Palju suuri, vastuolulisi ja ilusaid mõtteid! Tagasiteel Lesnoesse hoian bussis silmad lahti, pelgan kasahhide kättemaksu…

Tänapäeval mõistan, et mu hing soovis saada palju rahu ja armastust vastukaaluks stressile. Selle saavutamise nimel olin nõus võtma vastu ebaharilikke otsuseid. Teadsin väga hästi, et olin tüdrukusse kiindunud, kuid minupoolset armastust ei olnud ja lootsin, et äkki tekib…


Peatükki kirjutades ja kogenud täiskasvanuna vaadates unistus näitsikust toitis mu hinge ehk me hinged evisid vastastikku energiat. Elus püsimiseks pidin millestki või kellestki kinni hoidma – õlekõrs väärikale elule. Tema omakorda lootis ja mõtles sageli minule. Hingeliselt andsin talle palju, ta toetus minule ja oma olemusega leevendasin tema suhtelist üksildast olekut. Tegelikult mitte midagi keerulist, kaks inimest soovivad üksteisega olla!

24.10.2018 näen pikemat unenägu, mille alguseks võib lugeda uinumist kella 04:30 paiku ja lõppu ennem kella üheksat hommikul. 2018 sügisel nägin palju spirituaalseid, kirkaid ning hästi meeldejäävaid unesid ning too kuulub samasse kategooriasse. Une eripära on, et on jätk (järgmine seeria) 23.10 viimasele unele, milles püstitusid mõned teemad ja küsimused, milledele leidsin vastuse siis 24.10 unes.

Uni on keeruline ja olulise, kihilise ning mahulise teabega. Üks väike lõik une lõpust kirjeldab olukorda minu tegemata valikust kui soovisin kasahhitari aadressi saada ning tema kätt paluda.

Lõigu süžee kirjeldab, et olen 58 aastane päevitunud pilusilmne lihttööline, kellele maitseb alkohol, aga ma ei ole joodik. Olen põllul, toetun labidale ja puhkan. Päike paistab lagipähe. Äsja pestud maika on seljas, jalas sinised põlvedest väljaveninud dressipüksid. Mul on suhteliselt hea füüsiline vorm. Mõtteviisilt olen mõnevõrra primitiivne, väljaütlemiselt sirgjooneline ja pigem otsekohene.

Minu hing vaatleb erinevate nurkade alt imestunult minu füüsilist pilusilmset „mina” ja püüab selgusele jõuda, kas tegemist on minuga?

Avan silmad. Uni lõppeb.

Resümee. Kui oleksin kasahhitari üles leidnud, siis jäänuksin Semiyarkasse ja seal pere loonud. Minust oleks kujunenud unes nähtud mees, kes on võtnud omaks kasahhide peremudeli ja elustiili. Õppinud ära kasahhi keele ja suurepäraselt assimileerunud kohalikku ühiskonda. Mentaalselt oleksin tänaseks päevaks kasahh olnud.

Katja osa minu saatusliku teekonna kulgemisel on olnud ettemääratult oluline. Tema käitumine ja veenmine suunas kuulama mu enda alateadvust, et peaksin minema koju Eestisse! Seetõttu oli mul hinges kergus kui Katjaga hüvasti jätsin. Järgmise päeva pärastlõunal asumegi Arviga pikale koduteele!

Saan kindlameelselt öelda, kuula oma vaistu, võta arvesse kõik tegurid ja langeta mõistlik valik!

Järeldan:

⌘ Uni võib kirjeldada sinu elu tegemata valikute tagajärgi!⌘

24.10.2018 täispikkuses terviklik uni näitas erinevaid tegemata olulisi elulisi valikuid ja tagajärgi. Iga tegemata valik ja selle järelm (kui oleksid valiku ikkagi langetanud), asus omaette paralleelsuses ning elas oma elu. Seega kõik sinu elu jooksul sooritamata otsused ja tulemused on põhjuslikud ning kuskil salvestunud, näiteks paralleelsuses. Sisuliselt on tegemist veel sõnastamata info jäävuse seadusega! Mis on paralleelsus, on juba omaette teema.


Sõjaväest saadud trauma on põhiosas kogemuseks mugandunud. Juba teenistusest tulles püstitasin küsimuse, kas 2 aastat on mahavisatud aeg? Leidsin, et ükspuha, mis oli, õppisin erinevate inimeste tüpaaže tundma, mis mõnevõrra andis teadmisi tulevaseks eluks ja lihtsustas võimalike sarnaste olukordadega toimetulekut. Tuleb märkida, et nn vangla subkultuuri, reeglistikku ja koodeksit ei ole tänaseni selgeks saanud.

12.06.2011. Patarei vangla territoorium. Fotograaf: Henry Küla

Lugusid sõjaväest on olnud mõnevõrra keerulisem meenutada kui nn tavaelulisi sündmuseid. Esmalt seetõttu, et sõjaväes olles ei ole mõtisklusteks väga palju aega, vaid pead ellu jääma. Ellujäämine vaimses plaanis tähendab, et kõik negatiivse ja stressitekitava heidad kohe eemale ning püüad unustada. Sisuliselt unustadki, sest negatiivseid koormaid tuleb sageli peale ja oled sunnitud ennast säästvalt toimetama.

Teisalt trauma-aja meenutamine on vaevaline ka seetõttu, et vahetult pärast sündmuse toimumist oled pannud peale blokeeringu. Ja nüüd aastakümneid hiljem võtab blokeeringu lahtimuukimine sõna otseses mõttes palju aega ning vaimset energiat. Ukse mälestustesse küll avad, kuid detailid ei taha kuidagi üles tõusta. Nüansid tõusetuvad suvalisel ajal – öösel, peldikus olles, rattaga trenni sõites jms ehk paber on olnud vahel näpu vahel, et pisiasi kiiresti üles kirjutada. Detail omakorda avab järgmised unustatud rajad jne. Meenutustes jõuad viimaks peaaegu maksimumini või lausa autentsuseni – iga minut tuleb täpselt meelde… Ometi ümbrikule palju kirjutatud unelmate kasahhitari ees- ja perekonnanime ei suuda kuidagi meelde tuletada… Intuitsioon selgelt ütleb, et lähiajal või mitte kunagi ta nimi meelde ei tule! Kindlasti põhjuslikult, kuid mille pagana pärast, ma kahjuks öelda ei oska.

Kroonuaegsete mälestustega kaasnevad tolleaegsed vahetud emotsioonid, mõtted, valu ja äng või soojus ning naeratus… Tagasivaated loovad sinu olemuses ja mõtetes kindlama ning süsteemsema struktuuri, kes oled, kuhu liigud jms. Üllatusena meenuvad isegi mõningad väikesed, kuid olulised peensused, mis tollel ajal sündmuse tekkimise ajal koheselt unustasid.

Meenutused sõjaväest on minu jaoks kui enesesugessioon, hüpnoos või eriline seisund, mis sind kunagi kogetud valu köidikutest suures osas vabastab. Pikk protsess kui selline, mis viimaks elu loomulikkuse võlud paremini välja toob.

%d bloggers like this: