Pealkirjas toodud temaatilise tajumise alguseks võib tinglikult lugeda neljapäeva 24. augusti 1967 pärastlõunat, mil pärast sündimist ja seitse päeva sünnitusmajas olemist vanematega koju jõuame. Hing selgitab ning esineb kohaspetsiifiline taju, et siin on turvaline elada.
Vikimõisa hingede tajumise all pean silmas mõisaga seotud ja kunagi elanud inimeste tajumist, kas otseselt üksiku hingena või tervikuna ja üldisemalt.
Mõisa- ja abihoonete tajumine on terviklik või osade kaupa.
Lähipiirkonna objektide all pean silmas puid, kive vms. Ümbruskond tähendab Harku järve vahetut ümbrust ja Tiskre oja kuni mereni.
Vikimõisa peahoone
Selgitan natukene hoone tausta, kus elame. Tollikontrolör Johann Crameri eestvedamisel loodi 18. sajandil Harku järve kaldale mõis, mis esialgu kandis nime Cramers Höfchen. Hilisemalt on tegemist apteeker Ficki perekonnale kunagi kuulunud suvemõisa peahoonega. Kutsuti veel Vickmõisa, Viigimõisa või Vikimõisa. Praegune aadress Sõudebaasi tee 18 ja endine Sõudebaasi tee 6, Tallinn, kus elasin sünnist august 1967 kuni juuni 1982.
Võimalik, et pea- ja abihooned ehitati 18-19. sajandil, mil hr Fick Keilas esimese arsti ja apteekrina töötas. Tõenäoline, et peahoonet on mitu korda ümber ehitatud, mida oskaks uurimistöö tulemusena öelda arhitektuuriajaloolane või ala suur huviline. Ühena viimastest kordadest ehitati mõis ENSV ajal 1946 aastal 6-korteriga elamuks ümber. Kuni 60-date lõpuni tegid elanikud korterites mõningaid nn mitteametlikke ümberehitusi.
Esimene suurem põleng oli 1982 aasta septembri lõpus või oktoobri alguses kui esimese korruse suure verandaga korter öösel süüdati ja gaasiballooni plahvatuse tulemusena süttis ka meie korter teisel korrusel. Süütajaks tõenäoliselt minu isa, kelle osalust ei suudetud lõplikult tõestada, sest miilitsal süütõendeid nappis.
Vahemärkus. Tulekahjust kuulsin järgmisel või ülejärgmisel päeval ja koheselt hing selgitas, et selle taga on isa. Olin 15 aastane. Hilisemal ajal olen temalt korduvalt küsinud, et tunnistaks oma teo üles. Kahjuks väidab, et ei mäleta mitte midagi. Paraku tegu tagasi võtta ei saa ning on selge, et varem või hiljem on ta valikute ees, kas kahetseda, et pani majaelanike elu suurde ohtu või mitte. Leian, et kahetsuse tee on vältimatult ees…
Sellel sajandil on olnud veel 2-3 põlengut ja hetkel on mõisast järgi varemed ning praeguse omaniku osas käib täitemenetlus kinnistu võõrandamise eesmärgil.
Korter nr 5
Mõne sõnaga meie korterist. Korteri number on koolipoisi hinne viis, mis lisab entusiasmi ja positiivsust. Teise korruse akendest on 50 meetri kaugusel asuvast järvest võrratult maaliline vaade!
Paar aastat tagasi umbes 2019 aastal mõtisklesin kui suur meie korter oli? Olen mõnevõrra kimbatuses ja nädalapäevad juurdlemist päädib selge unenäoga, kus kõik mõõdud väga täpselt kirjas. Vastu hommikut avan silmad, teen kiire joonise ning lisan mõõdud. Olen üllatunud, et pindala nii väike on – 23,12 m². Olin arvanud, et umbes 25-32 m². Kahtlus on suur, kuid igaks juhuks usaldan enda hinge, kes unenäos teejuhiks on olnud.
09.11.2021 vaatan huvipärast ehitisregistrit ja avastan, et Sõudebaasi 18 andmed kenasti olemas. Sinnamaani on kogu aeg arvamus olnud, et küllap kirjeid ei ole, maja ju varemetes…
Ametlikel andmetel on korteri pindala 21,7 m². Järelikult vahe on 1,42. Tekib küsimus: kas unes esitatud andmed on valed ja miks?
Otsin kritseldatud joonise üles. Natuke tudeerimist ning lahendus on leitud! 1967 aastal kui vanemad majja kolisid, anti sovhoosi poolt elamiseks 1 tuba pindalaga 21,7 m², mis invertariseerimise järgi tähendanuks köök-tuba. Kiiresti laoti ahi ja soojamüüriga pliit ning ehitati vahesein. Täiendavalt rajati korteri koosseisu juurde 1 m² panipaik ja 1,6 m² esik. Tekkis 2 tuba, köök, panipaik ja esik.
Kokku 24,3 m², millest lahutada vaheseina pindala 1,08 m² ning võrdub 23,22 m²! Erinevus unes nähtust 23,12 m² on kõigest 10 ruutsentimeetrit, mis mahub tolerantsi piiresse!
Seega tagasiarvutus oleks järgmine: 24,3 m² – 1 m² – 1,6 m² = 21,7 m².
Lugejale võib tunduda keeruline ja arusaamatu arvudejada, kuid minu jaoks on tähtis võimalikult suur autentsus. Järelikult matemaatiline arvutuskäik näitab, et kunagi unes esitatud andmed on tõesed ja täielikult kõrvutatavad ehitisregistri andmetega!
Hingede tajumine ja nägemine
Ilmselt 1969 septembri lõpp või oktoobri algus. Pärastlõuna laupäeval. 2 aastane. Olen juba suur poiss ja isa eemaldab voodilt lõplikult kolme külje võred. Neljas on varasemalt ära võetud. Piklikus 1,8 meetri laiuses ja 9,72 m² toas tehakse väikesed ümberkorraldused. Puhvetikapp tõstetakse toaukse juurest eemale ja asemele vastu seina lapsevoodi. Nüüd on otsevaade akendeta kööki, mille suurus 4,4 m². Seinal vasakul pool on vineerile maalitud 20. sajandi algupoole tundmatu kunstniku maal, mis kujutab teadmata asukohas olevat lahesoppi, kust on näha jäämäge. Selle lähedal üleval seinalamp, mis heidab õdusat kollakat valgust. Paremal on litograafiatehnikas pilt, kus esiplaanil loss ja vaade Saksa linnale.
Esimesed paar-kolm ööd tugedeta voodis kulub harjumisele, et maha ei veereks. Tegelikult ei ole teemat ja uinumine käib kiiresti. Uneaeg on kell kaheksa õhtul. Kui olen natuke vanem, siis pool üheksa või üheksa. Emale tuleb anda au ning ta järgib hoolikalt, et laps õigel ajal magama läheks ning und piisavalt jaguks.
Öösiti avan vahel silmad ja tekib hirmutunne. Kardan kolle! Neid ikkagi voorib ja üsna jõudsalt. Seetõttu võtab emme mind sageli enda juurde kaissu ning tunnen end turvaliselt. Vanemad vist arvavad, et voodi uus asukoht ja eemaldatud võred mõjuvad ebamugavalt ning kohanemine võtab palju aega.
Kuigi väga meeldib kaisus uinuda, siis ema treenib mind rohkem iseseisvusele ja vaprusele, mis iseenesest on lapse arengu huvides vajalik. Samal ajal füüsilises maailmas toimetuleku õpetamine tähendab paratamatult hingelise mina tahapoole tõrjumist.
Paljud emad, sealhulgas minu emps laulab unelaulu, et võsuke rahus uinuks. Kuigi olen üle kahe aastane, siiski hällilaul kuulub traditsiooni juurde 3-4 korda nädalas. Pealegi on hea põhjus, et püsiksin oma voodis… Või vastupidiselt juhtub hoopiski nii: „Emme, kas ma tohin kaissu tulla?” Ja emme õrn süda ei saa lapsele eitavalt vastata…
„Džungli hällilaul” kajastasin kuuendas peatükis, kuid tulen veel viivuks tagasi. Olen umbes 3-kuune ja süles. Ema on püsti voodi juures ja vaikselt ümiseb hällilaulukest, kussutab magama. Kallistab, mopsutab ja õrnutseb. Hing on kehast väljas ja jälgib seina juurest ligi meetri kauguselt kogu tegevust. Vaim on rahulik, kuid mõneti uudishimulik. Vaatab, kuis uinun ja koikusse asetamisega samal ajal siseneb minu kehasse tagasi. Kirjeldatud sarnaseid episoode esineb väga sageli.
Kui olen nädalate ja kuude võrra vanem, siis tasahilju laulmise ajaks enam sülle ei võeta. Emme istub voodi kõrval taburetil ja laulab. Võre vahelt hoian ta näpust kindlalt ja tugevalt kinni ning lahti ei lase. Hing on sõltuvalt õhtust 20-40 sentimeetrit kehast väljas, vaatleb meid mõlemat, kuid põhiline ülesanne on aidata uinumisele kaasa. Mida enam suigun, seda lähemale vaim tuleb. Viimaks lasen ema näpust lahti, kuid armastus jätkub sama võimsalt… Uinun ja hing naaseb tervikuna kehasse ning kujundab esimese une süžeepilte.
Esimestel päevadel võredeta voodi uues asukohas on hällilaul uinumise kohustuslik osa. Kui ema köögis vaikselt toimetab, siis tõmbab ukse kinni, et saaksin rahus tudida. Üldiselt läheb temagi umbes üheksa ja kümne vahel voodisse ning uks jäetakse taas lahti, et pliidisoe tuppa jõuaks.
Umbes neljandal või viiendal õhtul pean iseseisvalt magama jääma, kuid ema meelehärmiks ja minu rõõmuks sedamoodi ei juhtu. Mulle meeldib mõtetega mängida ja mida rohkem aktiivne oled, seda vähem uni silma tikub. Emps on teadlik ning sätib ennast samuti aegsasti magama, et laps võimalikult kiiresti unenägudemaale läheks.
Tuled on kustu, tuba pime, emme ja issi nohistavad und. Ja mina olen ärkvel… Mõistan, et lisaks vanematele ja teises toas magavale õele, on korteris veel keegi… Taju on selge ja kirgas! Kogusid on kohati näha, kuid mitte selgelt. Nad sisenevad kööki läbi suletud välis- ja vaheukse peaaegu hääletult, mõned sammud läbi köögi ning haihtuvad järve suunas. Pigem hõljuvad kui kõnnivad. Mõnikord harva näib, et kuulen ka sahinat. Ilmselt esmakordne kogemus või üks väheseid, mis varem on olnud või ei mäleta, kus inimest ei ole, aga tema hing liigub majas ringi… Olen teadmatuses, mida teha ning ei oska mentaalselt kuhugi toetuda, et kujundada sobilik seisukoht. Ainuke mõeldav lahendus on karta ja pea teki alla kuniks uinun.
Ometi ei õnnestu. Hirmunult, aga siiski, uudishimu ei anna asu ja piilun… Kedagi näha ei ole, kuid taju on… Pelglikkus suureneb. Seetõttu nimetan neid kollideks!
Vahemärkus. Lapsena ma ei nimetanud hinge kunagi hingeks. Ta on küll olemas, aga osa sinust või teisest lapsest, täiskasvanust või elusolendist, keda tajud ja sõltuvalt olukorrast näed ähmaselt.
Järgneval ööl toimub kõik enam vähem samas rütmis. Hinged liiguvad korteris ringi, mina kardan ja vanematele ei kõssagi. Põhjuseks, ei soovi näidata end titana!
Huvitav asjaolu on, et enese hing ei selgita olukorda ning pean nö iseseisvalt kõigega hakkama saama.
Ühel ööl tulevad jällegi külla ja kutsun ema appi. Emme tuleb lohutama, kallistama, pai tegema ja armastust pakkuma. Kõneleb, et kedagi ei ole ja äkki näen kõike unes. Ma ei ole tema väidetega nõus, aga rahunen ja suudan kuidagi magama jääda.
Lp lapsevanemad! Kui laps näeb, kuuleb või tajub kolle ja kardab pimedas magada, siis rääkige ja uurige, mis võib olla ilmingute algallikaks? Võib-olla hinged…
Pimedus võib olla impulss iseenesest, mis aktiveerib või võimendab tunnetust ja aitab hingi paremini tajuda. Iga tundliku inimese jaoks on olemas teatud stiimul või stiimulid, et oma hinge või väliseid tegureid paremini tajuda.
Hinged käivad öösiti külas 2-5 korda nädalas. Isa-ema on minu rahutusest mõnevõrra häiritud ja tõlgendavad, et tegemist on elava ettekujutuse viljaga. Samal ajal nad ei oska olukorda sügavuti hinnata ja läheneda vaatepunktist, kas laps tõesti kujutab kõike ette põhjusel, et ta öösiti magada ei saaks? Vanemad on klassikalised reaal-materialistliku maailmakäsitluse esindajad ning ei tule pähegi, et peale laua ja tabureti võib veel keegi köögis viibida.
Nad kasutavad erinevaid meetodeid veenmaks, et olen lapselikul eksiteel. Alguses mõned korrad etlevad, et on kollid… Selle peale hakkan nutma ning täiskasvanule pealtnäha geniaalne meetod, mitte kuidagi oma eesmärki ei täida. Või ähvardatakse arst kutsuda, et viiakse pikaks ajaks kodust ära haiglasse ravile…
Isa üks taktikatest on osatamine ja narrimine, et saan valesti aru ja mõtlen välja, mille tulemusena tunneksin end ebamugavalt, häbistatuna või süüdlaslikult. Paaril korral lähme koos kööki, kus kollid peaksid olema, kuid tõepoolest neid ei ole… Pole aga tollel hetkel kui olen koos isaga… Hingi tunnetan ainult mina, sest lapsena olen väga tundlik ja avatud erinevatele tajudele. Samal ajal isa ja ema ei saa süüdistada, sest nende saatuslik eluline teerada on teistsugune. Täiskasvanul ongi hinge ja immateriaalse maailma tajumine tavapäraselt sügavas unustuses.
Tean, et öösiti ringi kolavad hinged on kunagi elanud inimestes olnud. Ometi väikese lapsena puudub kogemus, mis on ja millisel põhjusel inimene sureb. Järeldan, et nn hingemälu on väikelapses veel säilinud ja on teadlik surma olemusest. Seega külalised on surnud inimeste hinged.
Päris alguses esimesel paaril ööl on hingi 5-8. Edaspidi pigem 1-3. Nendel kolmel vaimul sooviksin peatuda. Peremehelik, range, tähelepanu vajav, mentaalselt jõuline on alati musta kuube kandev natukene kongus ninaga, laubalt kiilanev brüneti-halliseguste juustega, võimalik kerge kikkhabe, lühemat kasvu ja sale, ärksaloomuline, aktiivne ja energiline umbes 57-62 aastane mees. 78-84 aastane natuke kogukam, mehest lühem ja teda vaimselt toetav ning tuge pakkuv, lojaalne lähedastele, väga nõudlik ja mõneti kõrk naine (noorena oli heledate juustega). 30-dates sale brünett, soliidselt väljapeetult ja kaasaegsemalt riides, haritud ning tark, kõige pikem mees.
Kui vaimud on kohal, siis tajun alati ja tihti näen. Olenemata, kas ööseks on köögis seinalamp sisse lülitatud või mitte. Tavapäraselt on kogud ebaselged, harvem selgepiirilisemad. Jalanõusid reeglina näha ei ole ja põrandani mitte midagi ei ulatu. Hõljuvad. Keha suurusest on näha sõltuvalt ööst 90% kuni pea koos rindkerega. Vaimud paistavad mõnevõrra läbi ning läbipaistvus on erinev, mis on jällegi sõltuvuses ööst.
Reeglipäraselt liiguvad läbi uste kööki ja suunaga otse õe toa poole, mille uksepakult edasi ei lähe ning haihtuvad justkui järve suunas. Köögis viibimise aeg on kuni 10 sekundit, harvem mõni minut kuni mõnikümmend minut. Vahel jäävad kööki ja mõne aja pärast pöörduvad tuldud teed tagasi.
Isegi kui visuaalselt näha ei ole, võib esineda taju, et keegi on ikkagi kohal.
Väga sageli on vanema mehe näo ja ülakeha projektsioon köögiseinal. Klassikaline portreepilt! Kui lamp valgustab, siis ilmutus on hästi nähtav. Ta on peaaegu liikumatu, aga siiski „elab”. Vaatab alati järve suunas ehk lõunapoole. Mina näen näokuju profiilis, küljepealt. Vahetevahel vaatab ka mulle otsa… Või liigutab kulme, suud või silmi.
Hirm on, kuid ajapikku harjun. Karm mees on muutumas sõbralikumaks… Saan aru, et ta ei tee mulle liiga. Näib, et hoiab hoopiski silma peal ja valvab!
Vaimude liiklus on aktiivne vanuses 2-6. Harvem kuni 13 eluaastani. Mida vanem olen, seda vähem külas käivad. Huvitava osisena, mõnikord minu hing läheb neid vaatlema. Suudan vaimusid näha enda ja hinge vaatepunktist. Harilikult läheb hing õe toauksele ja vaatab, kuidas vaimud läbi lukustatud välis- ja vaheukse libisevad. Kas otse läbi puidu, läbi ukselengi ja ukselehe vahelise prao, läbi ukseluku avause või uksest ringi läbi seina. Võib-olla näitlevad ja isegi naljatlevad!
Näiteks episood. 1979 oktoober, 12 aastane. Kella kahe ja kolme vahel pärast kooli. Elan juba õe toas ja tajun mõni sekund ette, et nad on tulemas. Välis- ja vaheuks on piltlikult läbipaistavad. Kõige ees vanem mees, tema järel natuke paremal pool naine ja kõige taga vasakul pool noormees. Mees jõuab köögi keskele ja alustan vestlust, verbaalselt ning mentaalselt. Kõnelus on lühike, kuni 1,5 minutit, mille sisu detailselt ei mäleta. Põhimõtteliselt soovin teada, kes nad on ja mida soovivad? Saan vastuse ning naine asub meest aktiivselt toetama. Paar lauset kostab noormees. Vaimud suhtlevad helitult telepaatilises vormis. Tasahilju haihtuvad. Kas sain vastavat infot, aga tajun, et nad on üksteisega lähedased. Ma ei karda neid juba ammu, üldjoontes on üsna sõbralikud.
Püüan tagantjärgi hinnata, miks sisenevad välisuksest ja suunduvad läbi köögi järve poole? Miks vanema mehe näo kujutis vaatab lõuna ja järve poole? Võib-olla oli mõisa ajal tegemist hoone osaga, kus asus magamis-, puhke- või söögituba, kus nad elavatena sageli viibisid. Akendest avanev maaliline vaade viitab mingile konkreetsele põhjuslikkusele. Võib-olla järvel juhtus hoopiski õnnetus?
Ilmselgelt, pidin vaimusid nägema, sest esineb põhjuslik seos. Paraku tänaseni täpselt ei tea miks, vaid oletan. Väga tähtis, kes need vaimud on? Võib-olla mõisa omanik Eduard Georg Fick (07.08.1836-30.06.1908), abikaasa Melanie Marie Adelheid Fick (1845-…) ja poeg Eduard Carl Anton von Fick (28.05.1864-1921)?
Ajades Eduard Georg Fick sugupuu jälgi jõuan tema isani Carl Georg Fick (28.06.1801-12.06.1883) ning hämmastun kui leian avalikest allikatest ainukese pildi! Mees, kes on fotol, sarnaneb erakordselt suures ulatuses või pea täielikult vanemale mehele, kes on üks vaimudest! Sealhulgas on tema nägu mitmeid aastaid köögiseinal öösiti figureerunud!
Carl Georg Fick oli Keila Miikaeli koguduse adjunkt 1827–1828 ja õpetaja 1828–1883. Lääne-Harju praostkonna praost 1835–1870. Esitan ühe allika – https://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Georg_Fick.
Melanie Marie Adelheid Fick on sündinud Viinis paruni ja ohvitseri Anton von Gudenus tütrena. Kõrkus, nõudlikkus ja lojaalsus võib olla kombinatsioon tema staatusest, kasvatusest ja isa omadustest. Võib-olla teine vaim on Melanie!
Eduard Carl Anton von Fick on pere ainuke poeg ja võib-olla on tema kolmas vaim!
Carl Georg Fick riietus sarnaneb kõikides detailides vaimuliku mustale rüüle. Melanie Marie Adelheid Fick riietus pigem 19. sajandi lõpu omale või kuni 1910. Eduard Carl Anton von Fick riided ja maneerid eristuvad selgelt ja vastavad natukene hilisemale perioodile 20. sajandist. Seega üks vaim võib olla „tuvastatud”, teised kaks oletuslikud. Võib-olla mõisa omanik Eduard Georg Fick on olnud vaimude hulgas kui nad suurema kuni kaheksase seltskonnana „ringi jalutasid”.
Mul esineb vastuoluline õhkõrn taju, et lapsepõlves nähtud kolm vaimu võivad vastata eeltoodud nimede taga elanud inimestele. Samal ajal kindlus puudub. Vaimud minuga ei suhelnud ja end ei tutvustanud. Välja arvatud episoodis 1979 aasta oktoobris ning üles jäi tees, et nad on mõisaga seotud.
Püüdes tuletada põhjuslikkust, miks pidin kolme lahkunud inimese hinge nägema, on võib olla selles, et kanda täiendavalt edasi nende mälestust, mis on oluline kultuuriloolises kontekstis. Oletan, et vanemat meest esitlenud hing püüdis võib-olla mingit sõnumit edastada, mida hetkel dešifreerida ei oska, aga suudan täiendavate seoste ilmnemisel tulevikus. Samal ajal ma ei ole teadlik, mida peaksin lahti harutama… Näib, et mingid osised tervikust on veel puudu. Kes soovib tudeerida, leiab hr Carl Georg Fick toimetamistest viiteid teistest allikatest.
Teoretiseerides seoste ja põhjuste üle, nad elasid ka seetõttu, et kunagi esineda hingedena, millest käesoleval perioodil kirjutan. Soovin öelda, et on võimalik leida oletuslikke seoseid ja põhjuslikkust läbi pealtnäha tavapäraste sümbolite (detailide). Sümbolite esinemist nimetan sümbolismiks.
Näib, et „minevikusündmused” võib panna jutumärkidesse. Kunagi olnud sündmuseid on võimalik esile tõsta ja taasesitada. Möödunud aeg ei oma sisulist tähendust ehk piltlikult aega ei eksisteeri.
Asjaolude tõlgendamisel ja mõistmisel on väga oluline tegur taju. Tunnetus annab märku, mis on tõene või mitte. Antud juhtumi hindamisel RM-käsitlus on tagaplaanil ja HI eespool.
⌘ Üldistatult kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad.⌘
Vikimõisa peahoone ja ehitiste tajumine
Eelnevalt mainitult seitsmendal päeval pärast sündi koju jõudes esineb taju, mis kinnitab, et tegemist on turvalise elukohaga ja piirkonnaga. Olulist rolli mängib hing, kes regulaarselt kehaväliselt seirab maja ja piirkonda, et mul oleks võimalikult mugav ning kindel olemine. Järelikult saatuslik rada kirjeldab, et valikud on õiged ja ainuvõimalikud.
Ema käib vankriga igapäevaselt väljas jalutamas. Tajun ja näen kõike, mis toimumas on. Hing on abiliseks, kes on sageli kehast väljas ning jälgib ja kindlustab ohutuse.
Peahoonet ja mõisa teisi ehitisi tajun üha intensiivsemalt vanuse lisandudes ja ajast kui olen käima õppinud. Tunnetus võimendub kui vaimud alustavad külastusvisiite. Seega tingliku määratlusena vanuses 2-12 esineb väga tugev ehitiste tajumine. Milles see seisneb? Väga üldistatult tähendab, et tajud ajaloolist konteksti. Hoomad siin toimetanud inimesi, mida ja kuidas ehitati, millist vaeva nähti, mida ümber tehti jms.
Klassikalised kaks näidet. Ronin maja pööningule ning paljud, enamik või kõik tollaegsed inimesed, kes kunagi katust ehitanud või pööningul viibinud, kangastuvad sinu kujutelmas ja võib-olla enamgi. Teiseks. Maja veranda tajumine kätkeb üldisemalt ja tervikuna inimeste hingede tunnetamist, kes seal kunagi on istunud ning aega veetnud. Esineb hooneosa tajumine.
Kolm detailinäidet. Imikuna ja väikelapsena ema kaisus olles pakub huvi vahesein, mis 1967 aastal korterisse ehitati (loe korter nr 5). Tajun töömehi, kes seina ehitasid… ehk elus olevaid inimesi. Teiseks. Tajun veranda välisust ja ukselinki üldises ulatuses. Elusate ning lahkunud inimeste hinged, kes uksest käinud ja/või linki puutunud. Kolmandaks. Köögi seinal asub maal jäämäega. Hooman üleüldiselt kunstnikku (vanus 28-34, sale või natuke kõhna, pigem heledate juuste ja silmadega, ilmselt heleda särgiga, tumedad lohvakad püksid – pruunikad või sinakad, ebamäärase kujuga mütsilodu peas) ja maaliga seotud loomingulisi väljakutseid.
Elusa ja surnud inimeste hingede tajumisel on erinevus. Lapsena tajun vajadusel elusa inimese hinge väga sügavalt, laiahaardeliselt ning mitmekesiselt. Tänapäeval täiskasvanuna natukene teistmoodi ja teadlikumalt. Sellest hingelise põhiolemuse tunnetamine on kõige lihtsam.
⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks.⌘
Selgitus – hing reinkarneerub inimese kehas põhjuslikult, et hing täidaks elu poolt seatud ülesandeid ning areneks. Ilmselt hinge areng toimub teatud perioodil kõige efektiivsemalt füüsilises kehas ülesandeid täites ja kogemusi omandades.
Lapsena ja praegu täiskasvanuna tajun surnud inimese hinge ühtemoodi.
Vikimõisa peahoone lähedale on rajatud kaunis, paksude paekivimüüridega ja kaarjate lagedega kelder pindalaga umbes 30 m². Oletan, et ehitati mõisa asutamisel 18. sajandi teisel poolel. Võimalik, et oli kasutuses toiduainete hoiustamiseks. Ei saa välistada, et omal ajal oli ehitis suurem ja ühendatud peahoonega. Lõunapoolne külg on kaetud pinnasega. Esimest korda astun üle keldriukse läve 1971 mai lõpus või juuni alguses kui olen nelja aastane.
Umbes meetri kaugusel ukseavast tekib eripärane taju ning sisse astudes võimendub. Hoomad tervikuna kadunud hingi, kuidas ja millal kelder ehitati. Sündmuseid, mis on keldris juhtunud.
Teen katsetusi, kuidas taju esineb. Astun korduvalt sisse ja siis välja – tekib taju ja kaob. Esineb selgepiiriline tunnetus.
Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat.
Objekti materjali ja kuju loovad sündmused. Sündmustesse on akumuleeritud erinevas mahus energiat. Paekivi formeerumiseks on vajalikud teatud olukorrad. Keldri ehitamiseks näevad inimesed vaeva ning esineb energia evimine. Keldris käivad erinevad inimesed, kes omakorda on energeetilised.
Seega taju saab aru ja püüab energia kinni, mis omakorda juhatab sündmusteni. Sündmus on üldistatult info. Tähendab, eripärane tajuliik on suuteline infot tõlgendama. Minnes natukene kaugemale, püstitub küsimus, kus kohast info pärineb? Subjektiivselt lähtudes nn infodimensioonist, millest hilisemates peatükkides.
Järelikult kelder on intensiivse hingelise impulsi allikas! Tajun keldrit erilisel ja väga sügaval moel ning järjepidevalt kui peahoones elan. Keldri seintesse on salvestunud palju energiat. Kelder tervikuna „elab”. Piisab ainult sisse astumisest ja tekib tugev taju, mis annab sulle infot edasi!
Külajuttude andmetel mõisa hoonete hulka kuulus järve kaldal asuv pesuköök, mis on hävinud ja 1926. aastal rajati asemele palkmaja. Ilmselt ENSV ajal ehitati 3-korteriga elamuks ümber. Millalgi 80-date keskel või lõpus läks erakätesse ning tänaseks on eramaja. Praegune aadress Sõudebaasi tee 19.
Ma ei lasku detailikirjeldusse. Antud majas olen väikelapsena alates 1969 aasta suvest väga palju käinud ja viibinud ning järjepidevalt tajud maja üksikosi või tervikuna ja seonduvalt lahkunud hingi.
Paljud inimesed teavad, milline tunne tekib kui vaatad vana ja ajaloolist maja või oled sees. Sul esineb omalaadne tunnetus ja taju! Mida tundlikum inimene on, seda mitmekesisemat, sügavamalt ja detailirohkemalt ta tajub. Seega sõltuvalt inimesest maja või selle osad võivad „kõneleda”!
Kaldkirjas väike vahemärkus ja täiendus, mis tuli meelde 03.06.2022. Eelnevalt mainitult olen antud hoones väikelapsena korduvalt käinud ja tajunud sügavalt rikkalikku ajaloolist tausta, mis kirjeldab maja lugu 19. sajandist. Ometi Ehitisregister selgitab, et maja pärineb aastast 1926. Segadus daatumites on leidnud vastuse kui hea trennikaaslane arhitekt Rene selgitas, et maja esmaregistreerimise kuupäev ei pruugi tähendada, et varem maja ei eksisteerinud. Lihtsalt maja dokumendid esitati alles 1926. aastal!
Sisuliselt ajalooline hõng aitab paikkonda või ehitist tunnetada. Taju annab märku ja hing kõneleb. Vikimõis tervikuna on energeetiline impulss ja elad hingeliste puudutuste sees, mis avab ja võimendab tajuliike. Oletuslikult ka seetõttu olen kohtunud lahkunud inimeste vaimudega ning nende olemust tajunud. Sealhulgas ühendunud infodimensiooniga, mille kaasabil erinevaid muid asjaolusid ja inimesi tajunud.
Piirkonna energeetiline väärtus on jätkuv kui aeg-ajalt seal jalutamas käin.
Ilmselt aasta 2017 sügis. Näen unenägu, et jalutan 18-19 sajandi hilissuve pärastlõunal Vikimõisa piirkonnas. Möödun peahoonest ja liigun mööda teed lääne poole edasi. Jõuan paekivist abihooneni… Panen kolm punkti ning ei hakka kirjeldama edasi juhtuvaid igavikulise hinge immateriaalsuses esinevaid võimeid ja oskuseid.
Tähelepanuväärne on, et taju eriliik kirjeldab ajastut. Ümbruskond, ehitusmaterjalid ja ehitamisel kasutatud töövõtted selgitavad 18-19 sajandit.
Hommikul silmi avades olen mõnevõrra hämmingus, sest arvan teadvat, et mõisa peahoone rajati 19. sajandil ja mitte 18. sajandil ning nähtud abihoonet tegelikus elus ma kunagi näinud ei ole. Tund-paar juurdlemist ning jätan unenäo sinnapaika.
Tavaliselt lähevad uned meelest kui üles ei kirjuta. Antud uni püsib meeles… Miks? Põhjuslikkust ei ole vaja kaugelt otsida. Esineb saatuslik kontekst, mis näitab, et alustan une nägemisest nelja aasta pärast kirjutamist… Kuigi minu nn tavamõistus seda ette ei näe.
Mõisatemaatika uurimist alustan intuitiivselt juuli viimasel päeval 2021, mille tulemusena selgub palju uut! 10.09.2021 teen otsuse veebiraamatu kirjutamise kasuks. 09.11.2021 otsustan kontrollida, kas unes nähtud abihoone võinuks eksisteerida ka 19. sajandil…. Olen vapustatud ja üllatunud! Abihoone on kaartidel 1931-1944, 1923-1935, 1895-1918. Kolmeverstasel kaardil aastast 1866 on peahoone ja väiksemaid üksuseid ei märgita. Varasemaid detailseid kaarte enam ei ole.
Seega abihoone lammutati pärast sõda või ajal kui 1956-58 ehitati arhitekt K. Pedaki juhendamisel sõudebaasi (avati ametlikult 01.01.1957) ning kasutati baasi vundamendi rajamisel ära. Abihoone paiknes peamajast umbes 120-150 meetri kaugusel, kus tänapäeval asub Tallinna Veemotoklubi aadressiga Sõudebaasi tee 23 Tallinn.
Järeldan, et une vahendusel kuvati autentne süžee pigem 18. sajandist!
Lähipiirkonna objektide ja ümbruskonna tervikuna tajumine
Isiklikul arvamusel lähipiirkond ja ümbrus kätkeb palju head energiat. Meeldiv emotsionaalne puudutus tekib võimsate pärnade, sangleppade ja tammede läheduses olles. Suurte puude vanus vähemalt 100-200 aastat. Taaskord. Puu energeetiline väärtus tekitab hingelise puudutuse, mis võimendab taju ning tunnetad suurepäraselt ja üldistatult surnud inimeste hingesid, kes puudega on kokku puutunud. Või üldiselt, kuidas puud on kasvanud.
Suur ja jäme tamm. Ümbermõõduga umbes kolm meetrit või enam oli majast ca 30 meetri kaugusel Sõudebaasi tee ääres. Millalgi 21. sajandi algul suure tuulega murdus. Oletan, et istutati mõisa rajamise ajal 18. sajandil või varem ja oli vanim ning väärikaim puu, mida sealkandis teadsin. Lapsena tamme vaadates kangastub vaatepilt kui abikaasad Fick’id troskaga linnapoolt tulevad… Taju ei ole ainulaadne, vaid kordub.
Tean veel teist sarnast ajaloolist puud, ilmselt tamm, mis kasvas peahoonest ca 20 meetri kaugusel otse järve suunas. 1960 aasta foto peahoonest, mille kõrval murdunud või langetatud võimas puu. Koore tekstuuri alusel oletan, et tamm. Tõenäoline, et sarnaselt eelmise puuga pärineb mõisa ajast 18. sajandist või varasemast perioodist.
Kolmas tamm, mis veel elus ja püsti, asub peahoonest ca 50 meetri kaugusel loode suunas. Eeltoodud tammedest kõige „pisem”. Maapinnast 1,3 meetri kõrguselt mõõdetuna on tüve ümbermõõt 3 meetrit. Kõrgus umbes 25 meetrit või enam. Oletuslikult pärineb 19. sajandi teisest poolest, seega vanust umbes 170 aastat. Saamaks täpselt teada, tuleb teha puurimine ja lugeda aastaringid üle.
Majast otse järve kaldal on suured 7-8 kivi, massiga ca 100-800 kilo. Ühed väga vähestest kividest jääajast, mis Harku järve kaldal säilinud on! Vist teiselpool järvekallast paar tükki on! Kividega seondub omalaadne tunnetus. Hoomad üldistatult kaugeid aegu, mil kivid tekkisid, milline oli nende liikumistrajektoor praegusesse asukohta ja kes on kivi peal istunud ning mõtisklenud, romantilised järvele vaatamised jms. Jällegi. Kivisse on salvestunud võimas sündmus ja energia, kuidas ta loodi. Pikaealine kivi võtab ümbritsevast läbi aegade kaasa info ja tekitab hingelise puudutuse või impulsi ning sul esineb kirgas taju. Teisisõnu kivi „kõneleb”!
Sõudebaasi territooriumi laiendamisega 21. sajandil ja kallasraja sulgemisega ning tarastamisega seoses kaunid kivid eemaldatakse! Kuhu on viidud, raske öelda, mitte kuskil sealkandis enam näha ei ole! Tükike mõisale omasest maastikust kaotatakse, puhas ja mõnus energia kaob, ajalooline kontekst hävib!
Suured kivid on minu jaoks energiaallikana, hea tunde ja hingelise puudutuse loojana läbi aegade olulised olnud. Tekib kompaktsem ja tihedam, nõks enesekindlam ning jõulisem tunne. Seetõttu praeguse kodu ümber on palju kive, suuruses 0,1 kuni 1,5 tonni. Tahutud ja tahumata. Ajalooline mekk ja jutustus juures.
Mõisa ümbruskond, tervikuna Harku järv ja suunaga mere poole on suurepärase energiaga. Energia tekitab hingelise puudutuse, mis mõjub tajule hästi. Oled suuteline tunnetama erinevaid asjaolusid eelkõige üldiselt ja ajaloolises kontekstis. Näiteks, kuidas toimus elu-olu möödunud sajanditel, kuidas toimetati põllul, järvel ja kodus või hoomad Harku piirkonnast mere taandumist ca 2000 aastat tagasi.
Kokkuvõtvalt! Iga inimene võib proovida analüüsida enda elukoha ja piirkonna energeetilist olemust ning leida võimalikke pidepunkte, mis võivad tekitada positiivseid hingelisi impulsse ning küsida, kas ja mida tunnetan! Mõtiskleda, kas loetud peatükk võib tuua esile uusi põhjuslikke seoseid sinu eelnevalt ja praegu elatud elus ning kogemustes või mitte!
Peatükk on kirjutatud novembris 2021.
Vikimõisa kohta saab lugeda ka 27-ndast peatükist.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 