Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

53. PEATÜKK ⟡ Saatuslik käekiri ⟡

Eelmises 52. peatüki viimases lõigus puudutasin lapse sündimist. Seonduvalt sellega toon välja mõned märgilised tähelepanekud, mis justkui näitavad saatuse poolt määratud teerada.

Umbes 5,5 aastat tagasi arendame tütrega teemat, et ta soovib ilmtingimata saada last. Minu arusaamises on tegemist loodusliku kutsega ühest küljest, teisalt hingeliselt määratud olude kulgemisega. Leiame, et planeeritud ilmakodanik võiks olla kindlam lähenemisviis kui „juhuslik” toimetamismudel. Tütar sealhulgas arvab, et rasestumine on kaunikesti keeruline protsess ja õnnestumine võib võtta aega, mitmeid kuid või isegi aasta. Seetõttu kavandatud tegevus näikse olema tulemuslikum.

Mina omakorda avaldan veendumust, et rasestumine on üks lihtsamaid tegevusi üldse, piisab viiest minutist ja küllap rasedus tuleb. Meie arvamused lähevad lahku, mis on täiesti loomulik ja ainult praktika saab anda vastuse. Aastad mööduvad ja diskussioon lapse saamise osas muutub 2021. aastal igapäevaseks. 2022 võetakse paarilisega praksis ette ja rasestumine toimub väga kiiresti ning efektiivselt!

Tulemuse üle ma hämmastunud ei ole ja iseenda käest küsin – minul kui kõrvalseisjal ei tohiks olla teadmisi, kuivõrd hästi saab tütar lapse saamisega hakkama või mitte? Ometi on mul intuitiivne info olemas!

Tulevase ilmakodaniku sündimisega seotud filosoofilises arutelus puudutame ka tema vanaisa teemat, kes on tema elus põhjuslikult. 5,5 aastat tagasi esmakordselt mainin, et Lembit on niikaua sinuga kuniks saad lapse. Antud loost räägime aastate jooksul korduvalt ja viimaks tütar rasestub. 18. augusti 2022 õhtupoolikul kell 18:58 Lembit lahkub… Ta on minu käte vahel ja kaks hingetõmmet jäävad viimaseks… Vaatan ta silmadesse, mis on nüüdsest põhjatud, hing on läinud oma teed… Omalaadne numbrimaagia, 18-ndal on suremine ja 18-ndal sündimine, sealhulgas 18 ja 8 on kellaaegades, mis justkui näitab asjaolude kindlamoelist sidusust.

Lemps vabastab varsti sündivale inimesele aja ja koha, mis oligi üks tema missioonidest – pakkuda parimat ja lahkuda temale sobilikul hetkel. Tema ülesanne oli meile teada juba 5,5 aastat tagasi! Mingeid olulisi asjaolusid sa lihtsalt tead ette ning ei imesta!

Tütretütar sünnib 18.11.2022 kell 23:08. Ametlikult võtan vastu vanaisa staatuse, mis on omapärane, sest sõnademängus ma ei pea ennast üldse vanaks. Vastupidi, head energiat on külluses ja vajadusel ajab üle ääre. Objektiivsete asjaolude tõttu kohustun alates 26.11 olema öises valves (kell 01:00 ja 04:00), et lapselast toita. Päevasel ajal on veel mõned graafikukohased ajad, kus pühendun tema toitmisele, mähkmete vahetamisele ja magama panemisele. Mainitud energia kulub marjaks ära ja kipub isegi vähenema, sest isiklik une- ja tegutsemisrežiim on pea peale pööratud. Kindlasti taastub perioodil, mil imikut öösiti enam toitma ei pea.

Esimest korda võtan ta sülle 24.11 pärastlõunal ja kogen suurt, sooja ja puhast energiavoogu! Üllatun! Järeldan, et imikus olev hing on jätkuvalt „uustulnuk” ja materiaalne keha ei ole jõudnud hinge poolt kiiratavat erksat energiat veel summutada. Tugev positiivne energia, mida võimendab tita naeratus, pühib unisuse ja olen üsnagi virge ning kraps! Saatuslikus kontekstis hea energia saamine ongi eesmärk omaette! Energiateemast räägin ka tütretütre lastearstile, kes kinnitab mu sõnu. Ka tema on täpselt sama kogenud kui tema lapselapsed ilmale tulid. Siinjuures energeetiline tunnetuslik kogemus on intensiivsem just lapselapse ja väiksem enda lapse korral. Arvan, et paljud vanaemad ja vanaisad võivad kinnitada minu sõnu! Võimalik, et nüüd on aega, tahtmist ja kogemusi antud teemale mõelda, erinevalt perioodist kui pidid tormakalt igapäevaselt hoolitsema enda lapse ja pere toimivuse, sealhulgas materiaalse käekäigu eest.

Vastsündinu silmadest kõnelesin mõne reaga eelmise peatüki viimases lõigus. Tõmban paralleeli lahkuva ja äsja sündinud inimese silmade vahel. Vahetult surnud inimese silmad on põhjatud ja näitavad, et hing on läinud ning asunud koduteele. Vastsündinu silmad omakorda selgitavad, et hing on nüüdsama kaugelt-kaugelt immateriaalsusest saabunud ja on peaaegu põhjatud. Kui hing on kehaga püsivamalt seotud, siis lõputut põhjatust silmadest enam välja ei loe ega taju, vaid võib asenduda suure sügavusega.

Panen tähele kui imik on ärkvel, siis sageli uudistab ümbrust, sealhulgas keskendub pingsalt mõnda konkreetset punkti vaatama. Minu jaoks väga tuttav käitumismudel ning mäletan üsnagi hästi erinevaid episoode, kus mõne nädala vanusena vaatan ühte kohta, mis tähendab, et sellesse asukohta on mu hing hetkel paiknenud. Suudan ümbritsevat vaadata nii keha kui ka hinge vaatepunktist, näiteks 1,5 meetri kõrguselt ja teatud nurga alt jms. Keskendunud vaatamine annab sealhulgas märku, et sellel hetkel on imikul pelgalt taju abil olustiku või kindlate objektide osas äärmiselt suur ülevaade.

Rõhutan veelkord üle, et vastsündinutel ja imikutel on väga hea ülevaade enda vahetust ümbruskonnast. Tema hing lahkub regulaarselt kehast ja tutvub uue kodu piirkonnaga mõnesaja meetri raadiuses. Samuti seal elavate ja liikuvate inimestega. Suudab täielikult lugeda nende mõtteid, emotsioone, näha ette tulevasi kavatsusi (teab lähitulevikku ette) või teada minevikku, mõistab erinevaid inimtüpaaže ja hingelist põhiolemust, mis/kes on hea ning halb jms. Eesmärgiks kaitsta last ja tagada lapse elu. Imiku teatud vaimne võimekus ületab kaugelt täiskasvanu oma. Kirjeldatud võimed on väga hästi arenenud ja tulevad immateriaalsest maailmast kaasa, et lapse kasvades tasapisi väheneda või peaaegu hääbuda. Temaatikat olen käsitlenud näiteks 25-ndas ja 26-ndas peatükis. Samal ajal materiaalse maailma võtmes on tita põhiteemad magamine, söömine, kõhugaasid, kakamine ja pissimine!

Loomulikult saab beebi suurepäraselt aru, mida sa talle öelda soovid! Juba sündides suudab sind mõista, olenemata, mis keeles räägid või mida mõtled! Kuigi ta ei oska ise veel rääkida, siis räägitust arusaamine on äärmiselt lihtne. Näide, mida olen kümneid kordi katsetanud. Lapselaps kipub lutipudelist piima imedes uinuma ja ütlen: „ Söö, söö! Natukene on veel jäänud!”, ja juhtubki klassikaline ime, ta joob edasi! Tähendab, ta saab suurepäraselt aru, et esmatähtis on püüda söömine esimeses järjekorras lõpetada, misjärel saab edasi tukkuda! Mõistagi teinekord on uni tugevam ja söömise asemel pigem magaks!

14.12.2022 (55 a) hommikupoolikul õues lund kühveldades tekib tunnetus, et saa või uuesti ise isaks! Signaal tekib äkitsi ja ootamatult! Ma ei oska antud taju lõpuni selgitada, kuid viimaste nädalate eluline kogemus lapselapsega toimetades kinnitab ja tuletab isiklikku rada meelde, et mehena enda lapse kasvatamine ei ole minu jaoks keeruline ülesanne kunagi olnud. Küll olen pidanud erinevaid probleeme lahendama, mis on leidnud toimivad vastused. Tütrega on lähedane ja mõistev side aastakümnete vältel kogu aeg olnud.

10.12.2010. Pärast lumetormi. Fotograaf: Henry Küla

Esitan unenäo jutumärkides, mille tähendasin üles juuli viimasel päeval.

„31.07.2022. Öösel kell 3:42 avan ootamatult silmad… Põhjuseks on unenägu ja selle vältel saadav impulss, mis põhineb sügavale hingelisele tajule. Une stsenaariumis näen enda tütre last (lapselast), kes tegelikus elus ei ole veel sündinud! Unenäos on ta 5-6 aastane, natukene suurema peaga ja hästi kõlava häälega.

Ta asub minust vasakul pool ca 1,5 meetri kaugusel ja vaatan teda ülevalt alla umbes 40 kraadise nurga alt. Hõljun hingena, mul ei ole keha ning ta ei näe mind, kuid ilmselt tajub… Vaatab korduvalt otsivalt enda ümber, vasakule ja paremale, justkui keegi on tema läheduses… Ütleb tugeva häälega ja suurepärase diktsiooniga midagi ning kilkab, on väga aktiivne, tormakas, energiline ja rõõmsameelne. Unes tean täpselt, kellega tegu! Hingeline puudutus ja vapustus on sedavõrd intensiivsed, et avan silmad. Esineb siiras wow-efekt! Vaatan telefonilt kella (3:42) ja otsustan episoodi meelde jätta ning jään taas magama. Hommikul silmi avades midagi muud unest meeles ei ole”

Resümee on koostatud 31.07 ja detsembris 2022. Tegemist oli üheainsa pika, sujuvalt muutliku ja sidusa unega, mis algas õhtul uinumisega ja lõppes kell seitse hommikul. Oletan, et viibisin hingena tulevikus ja nägin lapselast, kes peaks sündima selle aasta 2022 novembris. Arvan, et lapse hing sisenes 31.07.2022 lootesse! Eelmises 52. peatükis kirjeldasin:

„Jõudnud piirkonda aktiveerub minus eriline spetsiifiline tajuvorm, mis avaldub võimes oma eelnevaid elusid kujutelmas näha või siseneda nägemuse stseenidesse, mida vajadusel tollele hetkele vastavalt detailselt ja täpselt kogeda.”

Leian, et unes olin ühenduses infodimensiooniga või hing oli ID-s ning oli võimalus tulevase elu konkreetsesse episoodi minna ja kogeda.

Lapse suurem pea osundab sümbolismile ja võib viidata tema intelligentsusele ning tarkusele või peaga seotud meditsiinilisele teemale (kasvaja, tulevikus aset leidev peatrauma, ajupõletik vms). Tugev, kõlav, puhas ja selge hääl võib viidata, et tema tulevane tegevusala võib olla häälega seotud või vastupidi, hääleaparaadiga on probleemid.

18.11.2022 sündinud laps on kõigiti terve ja ligikaudu 30 minutit vana lapse silmad peegeldavad arukust (vt 52. peatükk). Seega unes olnud näitlik „natukene suurem pea” võib tähendada arukust! Järelikult uni näitas tulevikus juhtuvaid sündmuseid!


Tulen taaskord tagasi 52. peatüki juurde, kus kirjutasin, et 12.11.2007 (40 a) sattusin haiglasse. Tegemist on esmaspäeva hommikuga ja valmistun tütart autoga kooli viima. Esimene tund on matemaatika ja kontrolltöö. Olen duširuumis ning teen hommikust pesu. Täna on kuidagi teistmoodi olemine. Meeletu nõrkus ja olen näost täielikult kaame. Verd naha all ei ole, peaaegu lubivalge värv õrnade kollakate toonidega. Vaatan peeglisse ja tajun eneses väga intensiivset ning kiiret muutust… Tean väga selgelt, et mu hing on alustamas kehast lahkumist ja põhjuseks on varsti saabuv keha surm…

Eesriie on langemas ja teiselt poolt avanemas! Umbes minuti jooksul kaob mul ümbritseva vastu täielikult huvi! Mitte miski ei lähe enam korda! Loetud sekundite vältel kaob huvi enda keha, lähedaste ja absoluutselt kõikide inimeste vastu nagu neid ei oleks mitte kunagi olemas olnud! Samuti kaob huvi enda mõtete, emotsioonide ja eranditult kõige vaimse vastu, mis iseloomustab sinu olemust ning isiksust! Ma voolan energiast ja infost kiiresti tühjaks! Sinu olemus haihtub, sind ei ole mitte kunagi olemas olnud! Kõik, mis sind planeediga Maa ja mateeriaga seob, aurab ära! See on organismi suremise protsess!

⌘ Kui inimesel väheneb ümbritseva ja enda vastu kaasatus ning viimaks kaotab absoluutselt kõige vastu huvi ja sidususe, siis on võimalik, et ta on suremas. ⌘

Järgi jääb sinu puhas igavikuline hing ning esineb nõrk tõmme või kutse ära minemiseks! Sind ei takista ega seo mateeriaga enam mitte midagi, mis ongi areng ja etapp, et saaksid liikuda immateriaalsusesse! Kindel mehhanism, mis ei allu sinu kontrollile! Tõmme suureneb sedavõrd, kuivõrd lähedal oled suremisele! Tean absoluutselt hästi, et piisab üle tinglikult mentaalse piiri astumisest kui keha vajub siia-samma duširuumi põrandale ning olen läinud! Üleminek ühest olekust ja dimensioonist teise on vaevatu ja sujuv! Mitte mingi valemiga ma enam tagasi ei tuleks!

Ometi suudan surma edasi lükata ja ei astu teisele poole! Mõistan, et pean kööki minema ja andma teada enda olukorrast. Jõudnud kööki tulen mõne sammu võrra Maale tagasi. Siiski suurepäraselt tajun, et kutse teispoolsusesse on jätkuvalt jõus. Olukord on kaunikesti sant ja mulle kutsutakse kiirabi, mis tuleb üsna kiiresti. Arst esitab küsimused, millele pean vastama ja viimaks selgub esimene võimalik põhjus, mis võib olla ajendiks minu olukorrale. Ma ju voolan verest tühjaks ja ei osanud tualetis käies viimasel paaril nädalal pöörata tähelepanu, et väljaheide on musta värvi.

Situatsioon on kriitiline ja personal püüab mind kiirabiautos teadvusel hoida. Nad näevad eluohtlikku olukorda ning aega napib. Elutahe ei jäta maha ja otsustan vastu pidada. Jõudnud sireenide saatel Ida-Tallinna Keskhaiglasse viiakse mind otse operatsioonisaali, lükatakse sond suust sisse ja tehakse uuring. Põhjus on teada – kaksteistsõrmikuhaavand. Sõrmiku juures on suur veresoon, mis on auklik, millest immitseb verd välja.

14.11.2007. Intensiivravipalatis. Fotograaf: Romas Nool

20 minutit pärast uuringut tehakse operatsioon, mille kestus on kuni 20 minutit ja sondi abil kuumutatakse veresoone mulgud kinni. Doktori sõnul jäi mul elada kuni kuus tundi. Edasi intensiivravipalatisse jälgimise alla. Toitelahused ja täiendav veri kanüüliga sisse. Intensiivis olen kolm päeva ja juba neljapäeva hommikul määratakse tavapalatisse. Reede pärastlõunal saan koju. Järgmise nädala kolmapäeval lähen trenni tagasi. Ilmselgelt olen väga nõrk ning harjutusi teen väga väikese koormusega, olenemata, et pea käib ringi, võtab hingeldama ning jalad tudisevad. Lõplikult taastun aprillis-mais 2008. aastal.

Haigestumise otsene põhjus on Helicobacter pylori, mis otsustas aktiviseeruda. Enamikel inimestel on antud bakter organismis uinunud olekus olemas. Arstide sõnul võis bakteri elavnemise tekitada pingeline eluviis, mis tollel ajal põhines mammona tekitamisele ja suurendamisele. Sisuliselt 24/7 oled raha kühveldamisega ametis ja sisepinge on kõrgel tasemel. Sealhulgas happeline söögisedel tõstab seedeelundkonna koormust.

Kunagised lähedased kokkupuuted rahamaailmaga pani mind mõtisklema ning olen visandanud mõned korduvad mõtted erineva sõnastuse ja rõhuasetusega:

  • Materialism on oluline hinge arengus. Põhiküsimus – kui palju peab olema materialismi, et tagada hingeline areng? Ainult hingetoidust ei piisa, et materiaalses maailmas eksisteerida.
  • Materiaalsust on vaja minimaalselt niipalju, et täita hinge poolt püstitatuid ülesandeid materiaalses maailmas.
  • Materiaalsust on vaja maksimaalselt niipalju kuipalju on valitud ennem sündi. Maksimaalse materiaalsuse tagaajamine võib raskendada või muuta võimatuks mõnede või paljude enda hinge poolt määratud ülesannete täitmise materiaalses maailmas. Ometi on selline valik osa inimese saatusest.
  • Materiaalsust on vaja niipalju, et oleks tagatud võimalikult efektiivne hingeline areng. Samal ajal „ülemäärase” materiaalsuse tagaajamine võib hingelist arengut vähem või rohkem pärssida, sest oluline aeg ja energia kulub materialismile.
  • Kui inimene keskendub suures osas oma elus raha teenimisele ehk materialismile, siis hingeline areng võib olla kammitsetud.
  • Materialistlik käsitlus on inimeseti erinev ning on sõltuvuses tema hinge poolt püstitatud elueesmärgist. Selgitus. Elueesmärk koosneb erinevatest ülesannetest ning nende täitmisest või osalisest täitmisest või täitmata jätmisest, mille vältel hing areneb vähem või rohkem.
  • Materiaalses maailmas materiaalsed kulutused on olulised, et jõuda oma tegeliku minani. Selgitus. Kui suured need kulutused peavad olema, sõltub inimesest. Kui inimene suhestub kulutuste ja oma hingega hästi, siis aastatega on võimalik jõuda tegeliku minani või hoopiski mitte. Näiteks valitud raamatuid ostes ja neid lugedes sa arened või tarbid alkoholi ülemäära, mis võib viia alkoholismini ning vaimsus kannatab vms. Materiaalseid kulutusi tehes me õpime vastavalt konkreetsele olukorrale rohkem või vähem. Materiaalsus on pelgalt üks komponent ja mitte lõplik hingelises arengus ning täienemises.
  • Materiaalses maailmas on materiaalsusel hingelisuse kujunemisel täita oma roll. Selgitus. Kui sa ei mõtle materiaalsusele ja ei tegutse selle nimel, siis võid surra nälga, külmuda surnuks (pole kuskil elada või pole riided jms), surra haigustesse kui pole rahalisi vahendeid, et oma tervise eest hoolitseda jne. Ehk sa ei saa efektiivselt täita oma hinge poolt püstitatud hingelisi elueesmärke. Või sisuliselt materiaalsuseta inimese saatuslikul rajal omandatud kogemused-teadmised ja tema kiire surm ongi elueesmärk.
  • Materialistlik ellusuhtumine võib tähendada, et oled tinglikult 100% materialist või vähem. Näiteks inimeses on materialistlikkust 50% ja hingelisust 50%. Tundub, et tegemist on tasakaalupunktiga, kuid oletan, et nii see ei ole ning on sõltuvuses indiviidist ning ümbritsevast keskkonnast ehk elueesmärgist.
  • Kogu ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse olemus põhineb seaduspärasustele, reeglitele ja süsteemile. Sealhulgas inimese, inimühiskonna ja hinge eksisteerimine. Näiteks inimene kannab enda eest hoolt või teeb materialistlikke pingutusi, et leida kaaslane. Tegevus tagab rohkem või vähem hingelise arengu. Järelikult materialism on oluline hinge arengus, vastasel korral hing ei reinkarneeruks Maal. Põhiküsimus – kui palju peab olema materialismi, et tagada hingele areng?
  • Kogu ümbritsev mateeria, st materiaalne maailm suunab ja mõjutab sinu hingelist arengut. Näiteks viirused, haigused, taimed, linnud-loomad, inimesed jne. Teisisõnu kõiksus (sh teised inimesed) mõjutab inimest ja vastupidi – kõik mõjutab vähemal või suuremal määral kõike.
  • Sinu ühiskondlik positsioon materiaalses maailmas on tähtis ainult sedavõrd, kuivõrd on oluline hingelise arengu seisukohalt. Selgitus. Kõrge ühiskondlik positsioon ei pruugi tagada hingelist arengut, samal ajal madal seisund võib tagada hingelise arengu. Või vastupidi. Sõltub saatusest.
  • Hingeline isetus ei tähenda, et pead taluma järjepidevalt tühja kõhtu, jagama toidu teistele ära ja ise nälga surema.
  • Raha on kaasaegses ühiskonnas tähtis, et elada. Elamine on oluline, et hinge eest hoolt kanda. Selgitus. Inimene avastab varem või hiljem oma elude jooksul, et esmatähtis ei ole materialism, vaid oma hinge täienemine.
  • Inimese hingeline olemus ning nn hingeliste või loominguliste aladega tegelemine võib viidata (kuid ei pruugi), et tema hing on edasi arenenud.
  • Teadmised, tarkus, kogemused on immateriaalsed, mis võivad luua füüsilises maailmas materiaalseid väärtuseid, näiteks kunsti vms, mida omakorda on võimalik hoomata meeltega või kombata käega. Järelikult inimese mättalt vaadates immateriaalsus ning materiaalsus on põimunud. Hinge seisukohast vaadates materiaalsuseta ei saa hing Maal areneda, vastupidisel juhul hing ei oleks inimese sees ehk hing on immateriaalne ja keha materiaalne. Tähendab, hingeliste ülesannete täitmiseks ning enda arenguks vajab hing keha. Keha omakorda vajab materiaalset õhku, süüa, katust peakohale (kitsalt vaadates materialism) jne. Järelikult materialism on hädavajalik. Küsimus taandub indiviidile ja tema saatuserajale – mil määral ta vajab materiaalseid väärtuseid, et enda ette püstitatud ülesandeid täita? Ülesannete täitmine tähendab vaimsuse (kogemused, tarkus, põhiolemuse täienemine jne) kasvu.

27. PEATÜKK ⟡ Aja- ja koduloolase Heino Gustavsoni (1923-2005) poolt pildistatud ühe foto lugu kohalikus kultuuriloolises pildis. H. Gustavsoni ja Augusti mälestuseks ⟡

Vikimõisa pildi avastan 2021 aasta juulis juhuslikult veebist. Olen üllatunud ja samal ajal rõõmus, et armsast lapsepõlvekodust, kus elasin sünnist 1967 august kuni juuni 1982, on olemas väga vahva kaader.

Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN01

Selgitan natukene hoone tausta, kus elame. Tollikontrolör Johann Crameri eestvedamisel loodi 18. sajandil Harku järve kaldale mõis, mis esialgu kandis nime Cramers Höfchen. Hilisemalt on tegemist arsti ja apteekri Ficki perekonnale kunagi kuulunud suvemõisa peahoonega. Kutsuti veel Vickmõisa, Viigimõisa või Vikimõisa. Praegune aadress Sõudebaasi tee 18 ja endine Sõudebaasi tee 6 Tallinn. Hoone asub järvest 50 meetri kaugusel.

Võimalik, et pea- ja abihooned ehitati 18-19. sajandil, mil hr Fick Keilas esimese arsti ja apteekrina töötas. Tõenäoline, et peahoonet on mitu korda ümber ehitatud, mida oskaks uurimistöö tulemusena öelda arhitektuuriajaloolane või asjatundlik huviline. Ühena viimastest kordadest ehitati mõis ENSV ajal 1946 aastal 6-korteriga elamuks ümber. Kuni 60-ndate lõpuni tegid elanikud korterites mõningaid nn mitteametlikke täiendusi. Meie elame teisel korrusel vaatega järvele.

Esimene suurem põleng oli 1982 aasta septembri lõpus või oktoobri alguses kui esimese korruse suure verandaga korter öösel süüdati ja gaasiballooni plahvatuse tulemusena süttis ka meie korter teisel korrusel. Sellel sajandil on olnud veel 2-3 põlengut ja hetkel on mõisast järgi varemed. Mõisatemaatikat lahkasin laiemalt 9. peatükis.

Esimesel paaril kuul ajab foto mind segadusse, sest pildi dateeringuks märgitud 1970 aastal, mälu järgi vasakul pool asuvat abihoonet enam ei eksisteerinud. Sealhulgas mäletan, et puhast killustikteed ei olnud, vaid tõrvatud kate. Veel mõned detailid, mis viitavad varasemale ajajärgule. Seetõttu pildistamise aeg on minu jaoks pigem ennem 1965. aastat. Ainuke „häiriv” komponent pildil, mis viitab uuemale ajale on katusel asuv televisiooniantenn…

Teen järelepärimise tädile ja õele. Viimane omakorda Edale, kes elas kõrval asuvas sõudebaasis. Kõik on minust vanemad. Küsimus – millisel aastal võiks foto olla pildistatud? Keegi ei mäleta mitte midagi!

Kuniks 23 oktoobri hilisõhtuni… ja mälukaadrid on avatud tutvumiseks. Üksikasjalik mäletamise protsess vältab vahelduvalt oktoobri lõpuni. Mida enam detaile ilmub, seda täpsemaks pildid joonistuvad.

1968. aasta suvel (olen saamas varsti aastaseks) 4-5 meest paigaldavad katusele antenni, et majarahval oleks võimalik „TV-luksust” nautida. Maja ainuke televiisor on Õiel, kes vist juba tol ajal töötas haridusministeeriumis. Fotol asub Õie avar korter vasakul pool verandat. Antud episoodi osas esineb põhiosas hingemälu, kes valdavalt kehast väljas olles jälgib, kuidas tööd käivad.

Meie pere saab pisikese kasutatud teleka 1969 aastal suve teisel poolel või sügisel. Isa käib katusel telerikaablit antenniga ühendamas. Järelikult foto ajatempel 1970 justkui peaks vastama pildistamise hetkele…

Mälu kirjeldab, et on septembri viimane täisnädal 1970. aastal. Teisipäev kuni neljapäev. Pigem neljapäev 24. september. Olen 3 aastane. Ema on kodus, sest meile tuuakse sovhoosi poolt suur kott kartuleid.

Emps saadab mind varakult kella poole üheteist paiku välja valvesse, sest äkki jõuavad kartulid kokkulepitust täistunnist 11:00 varem kohale.

Väljas on hea olla. Kuigi on mõnevõrra niiske, aga külm ei ole, olen soojalt riides. Meie kandis liigub hommikuti väga vähe rahvast ja iga inimene on põhjalikku uudistamist ning vaatlemist väärt. Umbes 10:40 ajal tuleb linnapoolt mööda Sõudebaasi teed pruunides viigitud pükstes, õhukese sügismantli ja heleda särgiga ning linnakingadega sale mees. Õlal rihma otsas kummaline „kandiline” kott. Kohe saan aru, et ta ei ole kohalik, vaid kuidagi tähtis tegelane…. Kõnnib enesekindlal ja suhteliselt kiirel sammul. Vaatab tähelepanelikult vasakule ja paremale, tutvub ümbrusega. Ootan, et ta küsiks minu käest midagi, kus-mis asub, kuid ainult vilksamisi heidab pilgu, läheb majast mööda ja sõudebaasi poole. Vaatan talle veel pikalt järgi, äkki on ära eksinud…

Oskan üksi olla ja keskendun mängimisele.

Kurvi tagant paistab 2-rattalise vankriga hobune ja laiaõlgne onu August. Ta jalutab suksu kõrval aeglasel, väärikal ja hoolikalt väljamõõdetud kindlal sammul. Otsekui sõjaväelasele kohane enesekindel kõnnak. Traditsiooniliselt on seljas pikk musta värvi aegu näinud nahkmantel, jalas rohekad sõduri või ohvitseri kalifeed, soni peas, läikima löödud kirsad ja alati pabeross suus.

Tavaliselt ta hilineb pool tundi, mõnikord kuni poolteist tundi. Täna on väga täpne ja kohal 11:10.

August jõuab minuni ja küsib: „Kus su ema on?” Olen ähmi täis ja arvasin, et suur kott kartuleid tuuakse ikka hiiglama kastiautoga! Imestan, et hobusel niipalju jõudu on… Jooksen tuppa emmet kutsuma.

Emme tuleb rõõmsalt vankri juurde ja saabub ka kandilise kotiga mees. Nad kõnelevad isekeskis millestki. Olen väga häiritud ja nihelen, et linnamees meid segama on tulnud. Ma ei saagi Augustiga tähtsatest asjadest rääkida…

Kui kummalisest kotist võetakse fotoaparaat välja ja sätitakse valmis, alles seejärel saan aru, et onkel tahab millegipärast pilti teha. Ema kamandab mu aia juurde. Vastumeelselt ja aeglaselt loivan eemale, kuid vargsi hiilin tagasi… Tahan ka pildile jääda… Emme on väga kannatlik ja saadab uuesti eemale.

Augustist ja emast tehakse ühispilt. Edaspidised kaadrid on ainult töömehe ja hobusega. Heino on väga viisakas ja kutsub hobumeest korduvalt härraks. Kaks pilti eestvaates ja üks profiilis.

Ajan rinna kummi ja manan paipoisi näo ette ning arvan, et nüüd on minu kord… Piltnik ei tee märkamagi… Olen pettunud ja ei saa aru, miks vana mees talle huvi pakub…

Emme on mures, kuidas kartulid vankrist kätte saame. Tahab üksi võtta ja püüan abiks olla, kuid August haarab päratu koti sülle ja viib kergel sammul maja juurde. Mu imestusel ja hämmingul ei ole piire! Tal on rohkem jaksu kui hobusel! Olen sinnamaani kogu aeg arvanud, et 68 aastane on juba ätt, kes vaevu suudab käia…

Oleme kartulite varumisega hiljaks jäänud ning saame ühed viimased pabulad, mis sovhoosi hoidlas veel järgi on. Hind on krõbe, üks rubla ja 10 või 20 kopikat kokku, kuid laual peab söök olema. Õigel ajal ostetuna saanuksime 60-80 kopikaga koti. Ema teeb kiire arvutuse. Ise kasvatades oleks omahind 30 kopikat kott.

Fotograaf palub vankri maja juurde ajada, et saaks järve äärest pildi teha. August on hobuse taga ja pildile jäävad jalad ning nahkmantel. Rahustab ja patsutab looma, et perutama ei hakkaks. Kaadris on veel naabermajast (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) uudishimulik pikakasvuline Rein Rahamägi (1939-2017), kel on alati seljas aegu näinud väljaveninud ülikond, heledas toonis triiksärk ja soni peas. Kui pilti suurendada, siis suksu tagant on näha ka minu ema jalad. Nii valmibki foto! Heino tänab viisakalt ja läheb. Kell on umbes 11:35.

Võib-olla on säilinud negatiiv täpse pildistamise kuupäeva ja kellaajaga, kus leiab minule teada olevad vähemalt viis fotot, aga äkki enamgi. Ei saa välistada, et Heino kasutas mitut negatiivi ja kahte kaamerat. Vahest on piimamehest tolleaegses ajakirjanduses lugu publitseeritud.

Võimalik, et väike rahulolematus, et pildile ei pääsenud, on olnud üheks oluliseks teguriks, miks kümme aastat hiljem 13 aastasena võtan ise juba Smena kätte ja teen esimesed klõpsud. Fotograafiahobi on tänaseni. Seega iga lugu saab kuskilt alguse…


Meenutused H. Gustavsoni poolt tehtud foto osas saatsin Tervishoiumuuseumile 01.11.2021. Muuseum võttis „sõnasabast kinni” ja meeldiva üllatusena avaldas suure osa mälestustest aadressil https://www.muis.ee/museaalview/2142025, mida hiljem veel täiendati. Novembri lõpus avastan, et museaalide hulka on veel üks foto lisatud. Samuti saab suures formaadis pildid allalaadida.

Loo aluseks olnud fotot suurendades, redigeerides ja uurides selguvad veel mõned detailid, mida ma varasemalt ei teadnud, ei mäletanud ning tillukeselt pildilt ei näinud. Augustiga täiendavalt „lisandusid” R. Rahamägi ja „ema jalad”, misjärel natukene muutsin peatüki sõnastust.

Teise foto suurendamisel ilmuvad hobuse tagant osaliselt välja kaks täpilistes kleitides naist. Sarnased kleidid olid tol ajal kahel naisel. Eevi, kes oli meie naaber kõrvalkorteris. Hella-Vaike Rahamägi (1942-2011), kes oli Reinu abikaasa ja nad elasid järve kaldal asuvas kõrvalmajas, praeguse aadressiga Sõudebaasi 18 Tallinn. Mõne lausega kirjutasin majast 13. peatükis.

Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN02
Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN02

Samuti on fotol nähtav puust kastiga veoki number. Tegemist oli Harku järve sovhoosile kuuluva helekollase kabiiniga veoautoga GAZ-53 ja juht Vasja elas alumise korruse verandaga korteris. Auto kõrval olevad telliskivid tähendavad, et tollel perioodil ehitati meie õuele puukuuri, mis omakorda viitab, et pildi vasakul pool olevat kõrvalhoonet hakati lammutama hilissügisel 1970 kuni kevad 1971.

Minu jaoks on põnev, et oktoobris 2021 olnud „meenutusretkel” fotodel toodud Rein, Eevi ja Hella meelde ei tule… Rein on meeles osaliselt kui ta tuleb oma majast välja vankri suunas ehk pildil ta ei tohiks olla… Fotodest on Tervishoiumuuseumil olemas kaks pilti, kuid mina mäletan, et tehti enam… Seega mõni kuni 15 minutit seonduvalt pildistamisega minu mälus ei esine. Järeldan, et nendel hetkedel olin kas toas, keldris või hoovis. Igatahes väga vahva on üle 50 aasta tagasi toimunud sündmust püüda minuti täpsusega järjestada!

Samuti ei ole meeles, et maja kõrval oleksid olnud telliskivid ja veoauto… Järeldan, et väikelapse jaoks oli tegemist vähe oluliste või igapäevaste detailidega, millele ei pööranud tähelepanu.


Kadunud ema sõnul olla August kunagi külanõukogu esimees olnud. Millise küla, ei oska öelda. Kõva töömees ja tundvat suurepäraselt ka sepatööd. Sõudebaasi tee 3, praeguse aadressiga Pikaliiva tn 3 asub pisike nn tep-plaatidega vooderdatud hall majake, kus külamees sageli peatub või isegi elab. Meie kutsume Oksari-Mammi majaks ja tema lapselapsega käin vahel mängimas.

13.11.2021 Sõudebaasi tee 3 Tallinn. Fotograaf: Henry Küla

Kuldsete kätega August on pensionil ja aitab sovhoosis erinevaid töid teha. Üks toimetustest on lähedalasuvast karjalaudast külarahvast värske piimaga varustada ja seeläbi sovhoosile väikest tulu tuua. Vankris on 1-2 alumiiniumist 40 liitrist piimapütti ja piimapäevad on 2-3 korda nädalas hommikupoolikul umbes kella üheksa ja kümne vahel.

Aegapidi muutuvad piimaringid hõredamaks. Esiotsa kaks korda nädalas ühe pütiga. Seejärel kord nädalas ja viimaks ainult tellimuse peale. Rahvas käib tööl valdavalt linnas ja söögikraam tuuakse poest. Külmutuskappide laiema leviku, mõistlikuma hinna ja saadavusega 60-ndate lõpust kuni 70-ndate alguseni ostuharjumused muutuvad ja kiiresti riknevat toitu ei hoita enam sahvris või keldris. Samal ajal lähim suur ostukoht on Mustamäel, Szolnoki kauplus. Sovhoosi enda piiratud valikuga pood on teisel pool Harku järve.

Meie tellime põhiliselt piima ja köögivilju. Kord kuus on nn lihapäev ja värsket kraami saame otse karjalauda kõrval olevast väikesest sigalast. Paraku liha alati ei jätku. Ilmselt läheb eelisjärjekorras „sakstele” jaotamiseks ning süveneb varastamine. Paar korda aastas jagub kanalast ka mune.


Postiljon käib neljarattalise hobuvankriga, mis on üsna kiire liikumisvahend. Kui kirjakandja vahel haigestub, siis töö võtab ajutiselt üle August oma 2-rattalisega. Hobu on vana, mistõttu liikumine aeglane. Sellel perioodil peame toidupoolise hankimisega ise hakkama saama.

Vist 1973 aasta veebruari esimesel poolel põhikohaga postimees haigestub ja kohusetundlik August võtab oma suksu ning vankriga juhtimise üle. Märtsis ta külmetub ja haigestub raskelt. Märtsikuu lõpus sureb…

Mõne nädala pärast alustatakse korraldatud postivedu autoga. Hobuvankriga August vajub aegapidi sügavasse minevikku…


Augustit mäletan juba sülelapsena 1968 aasta märtsist-aprillist 7-8 kuusena kui olen ema süles ja lähme õue piima vastu võtma. Hing on vahel kõrval või mitme meetri kaugusel ja hoolitseb, et mul oleks vahetu info alati saadaval ning olemine kõigiti turvaline. Kui emme üksi piimal käib, siis vahetevahel hing saadab teda ehk täpne ülevaade peab olema, mis lähipiirkonnas toimub.

Hilisemal ajal kui juba käia oskan, olen sagedamini väljas, kuid külameest kardan ning olen empsi selja taga peidus. Natuke kahtlase ja karmi välimusega vana mees, hirmus must mantel üll…

Ilmselt 1969 mai, mõne kuu pärast saan kaheseks. Ema on tellinud piima, kapsast ja porgandit. Ta selgitab, et vankriga onu nimi on August. Turtsatan naerma…! Nimi on nii imelik ja ei olegi sellist varem kuulnud! Emme kutsub korrale ja seletab ning üsna kiiresti rahunen. Oleme väljas ja ootame. Varsti hobu peremehega saabubki.

Olukord on mõnevõrra keeruline. Ema soovib, et tutvustaksin ennast „hirmsale” onule… Olen pelglik ja ei taha mitte kuidagi tema juurde minna. Emps utsitab ja selja tagant hellalt lükkab. Puiklen vastu, kuid mehe väga sõbralikud silmad leevendavad arglikkust. Ta sirutab soonilise, parkunud ja suure tugeva käelaba tervituseks ette ning ütleb: „Minu nimi on August.” Naeratab säravalt ja kutsuvalt. Olen segaduses. Kuri mees ei olegi enam nii kahtlustäratav…

Emme õpetab, et pean käe ulatama ja nime ütlema. Ma ei saa aru ja ei ole kunagi sedamoodi teretanud…

Ebamugav situatsioon laheneb ise. August võtab mu käe pihku ja ütleb: „Tere! Sina oledki Henry!” Noogutan entusiastlikult ja pobisen midagi. Julgen talle nüüd silma vaadata! Vahetame veel mõned laused ning poolehoid piimamehe vastu on tõusnud taevastesse kõrgustesse. Tajun väga selgelt ja sügavalt tema igavikulise hinge põhiolemust. Põhiolemuse definitsiooni leiad teooria lehelt 9. peatüki alt.

Edaspidi ma heasoovlikku ja äärmiselt galantset Augustit enam ei karda! Mõnikord toob kommi, emmele ka vahel lilli või mõne meene. Sõidutab kaarikuga ja lobiseme kõige vahvamatel teemadel! Harjumuslikult on seljas nahkmantel, nööpidega kulunud särk, soni peas, kalifeed ja kirsad jalas. Tihtipeale on säärsaapad läikima löödud!

Suviti jätab mantli koju nagisse ja kui kalifeed pesus, siis asenduseks on sinised puuvillased dressipüksid, mille põlved on eriliselt välja veninud ning lotendavad. Kui on väga palav ilm, siis pikavarrukaga särgi asemel on lühikesed varrukad. Ja sageli on pabeross ees! Kui emal suitsud otsas, siis teinekord harva küsib Augustilt.

Toon eraldi välja seiga külamehe lahkusest. 1971 hiline kevad. Taaskord on kaubapäev. Lihakraam on otsas ja ema küsib, kas ta vorsti ka pakub. August vastab, et ise poodi ei lähe, aga ütleb autojuhile edasi, et too muretseks ja tooks ära. Järgmisel päeval on suur veoauto kohal ning juhil vorst näpuvahel – väikese koha võlu ja õlatunnetus!

1971 kevadel rajavad ema ja isa korraliku aiamaa ning esimesed köögiviljad saame juba enda aiast. Sügisel soetame sovhoosist terve talvevaru kartuleid, mis traktoriga kohale tuuakse. Edaspidi tellime põhiliselt ainult piima. Pärast Augusti surma 1973 aasta kevadel hakkab ema karjalaudast ise piima tooma. Vahel olen ka temaga kaasas. ENSV ajal ehitatud karjalauta, sigalat, kõrvalhooneid ja tööliselamut tänapäeval enam ei ole, vaid hoopiski kaasaegsed kortermajad Pikaliiva asumis Äkke tänaval. Karjalaut asus umbes Äkke 7 maja asemel.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021. Täiendatud novembris 2021 ja jaanuaris 2022.

26. PEATÜKK ⟡ Sünnijärgsed nädalad ja kuud ⟡

Sünnitusmajast jõuame koju kiiresti ja viperusteta. Esikust pääseb otse kööki, mis on väga palavaks köetud. Seega pisike elamine tervikuna on väga soe. Ema asetab mu õrnalt kõrgele vanaaegsele köögilauale selili ja harutab haiglast saadud lina ja teki seest välja.

10.08.2013 Maardu. Fotograaf: Henry Küla

Võtab sülle ning hüpitab, üles ja alla. Proovin natukene tihkuda, kuid hing selgitab olukorda ja kutsub rahule.

Paljas laps antakse esimest korda issi sülle, kes on natuke kohmetu ja väga ettevaatlik ning ema juhendab, kuidas mind hoida. Natuke võõrastan ja muutun rahutuks… 20-30 sekundit süles ja emps võtab lapse uuesti vastu.

Õrnutsemist ja hellust on oi kui palju! Mõned minutid hüpitamist, kiigutamist ja suurt armastust. Tagasi lauale ja mähitakse koduse lina ning teki sisse.

Sündmuste vältel on hing valdavalt kehast väljas 0,2 kuni 1 meetri kaugusel ning 0,2 kuni 1,8 meetri kõrgusel. Ta jälgib ja tajub eranditult kõike. Eesmärk on olla aktiivseks ühenduslüliks kehaga ja informeerida järjepidevalt ümberringi toimuvast. Tagada võimalikult mugav olemine, lapse kaitse ja eksistents.


Reede 25.08.1967, 8-päevane. Ema viib mu süles välja, sealhulgas majarahvale näitamiseks ja uhkeldamiseks. Kes tuleb ligi uudistama ja kes takseerib kaugemalt. Ilm on päikeseline ning soe. Olen pakitud lina ja teki sisse. Viibime maja õue-alal ainult kuni 30 minutit ja aiast välja ei lähe. Emme selgitab ning näitab mulle, mis tema arvates on oluline. Saan kõigest väga hästi aru!

Austatud lapsevanemad! Vastsündinu mõistab teid suurepäraselt! Mida ja kuidas temaga räägite, mida näitate. Olete lõbus või kurb, teete nalja või valetate. Väikseimadki nüansid on titale vajadusel teada. Varjata ei ole võimalik! Tänu tema hingele, kel on immateriaalsest dimensioonist pärinev võime kõike näha ja tajuda ning võimalike ohtude eest hoiatada.

⌘ Vastsündinul on vahetust ümbruskonnast ja inimestest erakordselt täiuslik ülevaade. Esineb ääretult sügav mõistmine nii füüsilisel, vaimsel kui ka telepaatilisel tasandil, mille tagab tema igavikuline hing. Kõrgeimaks eesmärgiks lapse elu jätkumine. ⌘


Nime panemine

Laupäev, 26. august 1967, pilves ilm, kell on umbes 11:00 paiku. Olen 9-päevane, pambuna ema süles ja issi tuleb väljast tuppa. Mind pannakse köögilauale ca 30 kraadise nurga all selili, et tekiks visuaalne ülevaade.

Emme teatab lustlikult ja nämmutades, et minu nimi on Henry. Ilmselt reede õhtul, öösel ja laupäeva hommikul lepiti nime lõplik variant omavahel kokku.

Esitan monoloogi, mis on enam-vähem meeles. Detailne sõna-sõnaline tekst on tõenäoliselt võimalik ka üles tõsta, kuid selleks peab taas tekitama spetsiifilise meeleseisundi, mille loomiseks olen veel suhteliselt algaja. Sealhulgas vajaksin „õiget aega”, rahulikku keskkonda, ajalist ressurssi ja vaimset pingutust. Praegu piirdun üldisemalt.

Ema: „Sinu nimi on Henry. Mina olen Henry, Henry on minu nimi. Henry on minu nimi…” Emps jälgib reaktsiooni ja jätkab: „Jaa, minu nimi on Henry, tubli poiss oled! Minu armas poiss on Henry…”

Isa: „Sinu nimi on Henry.”

Nime teatamine ja nn kinnitamise protsess vältab ca viis minutit. Hing on tavapäraselt kehast väljas ja vastavalt, kes räägib, liigub talle lähemale või vaatab tema positsioonilt lapse suunas jms. Järelikult mõistan ja tajun ümbritsevat ning vanemaid ideaalselt ning oluliselt enam kui täiskasvanud inimene ise oleks üldse suuteline.

Kuni nime panemiseni on minus esindatud sisuliselt täies 100% ulatuses hingelis-immateriaalne (HI) maailmakäsitlus. Nime panemise 5-minutiline välp tekitab „esimese reaal-materialistliku maailmatunnetuse” komponendi – elu esimene RM-põhine teadmine ja kogemus, mis edaspidise elu jaoks salvestub kindlalt! Tajun selgelt, et moodustub väga-väga hõre filter ette! Piltlikult RM käsitluse osist võib hinnata tinglikult 0,00…1% vääriliseks! Aja jooksul nn RM elemente lisandub juurde. Samal ajal HI intensiivsus väheneb. Teisisõnu ajaga võib inimene oma igavikulise hinge põhiolemuse, oskused ja teadmised, võime ja taju eriliigid teatud osas või täielikult unustada, kuid need ei kao ära, vaid jäävad varju. Näiteks intuitsioon on enamikel kui mitte kõikidel inimestel olemas. 3-4 päeva võõristan nime ja viiendal on nimi osa minu maisest identiteedist.

Samal nime panemise päeval lõunapaiku, umbes kella 13:00-14:00 vahel, mil taas ärkvel olen, paneb ema mulle elus esimest korda sipukad jalga ja titariided selga. Protseduuri ajal on hing kehas kui ka väljas kuni meetri kaugusel. Taaskord võõrastan, kuid sedakorda väga lühiajaliselt, ainult umbes 10-15 minutit ning võtan riided omaks. Tegemist on elu teise tõsise RM-põhise kogemuse ja tarkusega! Mainitud filter täieneb taas uue komponendi võrra. Tänaseni (26.08.67) olen omandanud kaks tähtsat elulist teadmist!

Tingliku nimetusega filtri tekkimine ja olemus põhineb mingile seaduspärasusele, mida ma hästi selgitada ei oska. Ilmselgelt elulised kogemused ja tarkused on inimesena Maal eksisteerimiseks vajalikud ja olulised ning vast seetõttu on RM-teadmised esiplaanil. Filtri tunnetamine iseenesest kirjeldab, et tundlik inimene tajub sõela takistusena näiteks intuitsiooni rakendamisel, iseenda või teise hingega suhtlemisel, meenutamisel, info hankimisel jms või ka igavikulise hinge võimete ja oskuste kasutamisel. Näiteks sa tajud, et kuskil on info või midagi kinni kui soovid saada vastust lahendatavale probleemile või midagi teostada. Just „kinni olemine” ongi filtri üks omadustest. Kordan üle – filter koosneb praeguse elu jooksul õpitud/omandatud mentaalsetest kõikvõimalikest teadmistest, tarkustest, tõdedest, tõketest, hoiakutest, kogemustest jms.

Siiski sõel ei ole kivisse raiutud, mida 25. peatükis sündimise meenutamisel märkisin. Leian, et metoodikaid ja erinevaid lähenemisi kasutades on filtrist võimalik osaliselt või täielikult ajutiselt mööda minna.

Tähelepanuväärne on, et seiklused sünnitusmajas ei andnud tõuget filtri tekkimisele. Jällegi on tegemist kindla mehhanismiga, mida ma selgitada ei oska. Võib-olla elu esimestel päevadel sõela moodustamine ei ole võimalik ja vajalik ühest küljest ja teisalt sinu toimetuleku ning elus püsimise tagab su enda hing, kellel on olemas vägevad oskused ja võimed. Arusaadavalt Maal toimetamiseks ei piisa ainult immateriaalse hinge tegevusest, vaid väike ilmakodanik peab alustama kogemuste ja tarkuste omandamisega esimesel võimalusel. Oletan, et filtri tekkimine varem või hiljem on inimeseti individuaalne.


Meenutamisel hingemälu selgitab ja pildiliselt näitab, et vanemad on üsna optimistlikud hoolimata asjaolust, et kannatavad majanduslikku kitsikust. Sovhoosi poolt saadud tilluke 23 ruudune korter on sisustatud tagasihoidlikult mõne üksiku kasutatud mööbliesemega. Mõningad toidunõud, kimp riideid ja nipet-näpet on kõik, mis neil on. Rahapuudusel lapsevankrit ostetud ei ole. Mõistagi oleks paslik lugejatelt küsida, kas raha on õnne allikas või mitte? Tõenäolised vastused on „jah” ja „ei” või „nii ja naa”. Seega seinast seina ehk igal ühel on oma tõde, mis illustreerib, et meil on individuaalne saatuslik rada, millel kõnnime.

Reede õhtul või laupäeva hommikul hakkab isa lapsevankrit meisterdama. Vanad, kulunud ja väsinud neli vankriratast on olemas. Käepärastest lauajuppidest ja vineerist jääkidest saab teha karkassi. Kui tita magab, siis hingena luusin maja ümbruses ringi. Samuti põikan issi manu, kes usinasti mõõdab, lõikab ja kopsib. Huvitav, et ainetu hing näeb, kuuleb ja tajub! Ma näen ja kuulen, mida ta teeb! Kui olen eemal ja visuaalne side puudub, siis tajun ning tean, kuidas töö edeneb, mida ta mõtleb, on heas või halvas tujus jms. Nendel päevadel on ta üsna heas ja töises meeleolus. Vanker saab valmis pühapäeva õhtul.

Laupäeval ning pühapäeval kui ärkvel olen, siis emme süles on hea olla ning õues viibides tutvustab lähimat ümbruskonda. Põhiliselt olen kehast kuni meetri kaugusel väljas. Empsi armastus on ülisuur ja nännutab ning mopsutab päris palju. Mulle selline suhtumine väga meeldib!


Esmaspäev, 28. august 1967, 11-päevane. Elu esimene ringsõit käruga! Sisuliselt on tegemist puust madalate äärtega kastiga, millele on 25-30 cm läbimõõduga rattad alla pandud. Seetõttu kastipõhi asub maapinnast keskmiselt 15 cm kõrgusel. Pehmenduseks on vooderdatud madratsi ja tekiga. Siiski tunnetan ebamugavust, sest puudub vedrustus ja iga maapinna konarus annab märku.

Väljas kärutamine vältab 45-60 minutit ja 2 korda päevas, harvem 3 korda. Mõnikord 1 kord päevas, vahel vihmaste ilmadega üldse mitte. Esimestel päevadel on uus olukord minu jaoks hirmutav ning kardan kärult maha veereda… Tähendab, hing on traditsiooniliselt kehast väljas, jälgib kaitsvalt ümbrust ja on ettevaatlik ning hoiatab mind võimaliku ohu eest. Ohutunne tingib tihkumise ja nutu. Ei luba rahulikult olla ja jääda magama. Ma ei tea, mida teha! Samal ajal ema annab kogu aeg märku, et tuttu jääksin. Tänu hinge olemusele olen teadlik ema soovidest ja mõtetest. Viimaks väsin, võtan ema ja hinge hoolitsust ning käru rütmilist liigutamist arvesse ja suigun unne.

Käru on kobakas ja emmel on ilmselt mõnevõrra piinlik sellega väljas olla. Võib-olla seetõttu oleme ainult hoovis ja maja läheduses. Kui vähegi võimalust, siis annab isale ülesande minuga jalutada. Erinevalt emast lükkab issi vankrit rabedalt ja mõnevõrra hooletult. Ta ei taha või ei oska arvestada, et kärus on tita ja mitte kartulid. Rappumine ja vibreerimine ei mõju suigutavalt, kuid lepin. Tean, et ta ei soovi mulle halba ja jalutamist võtab kohustusena, mida pigem teha ei sooviks. Vast seetõttu on väljas viibimine alati umbes poole tunni pikkune.

Vahemärkusena kordan üle, et meenutusprotsessis ilmneb lisaks hinge- ja imiku mälule ka kehaline mälu nagu eelnevatest ridadest ning peatükkidest olete lugeda saanud. Kadudeta tulevad sealhulgas meelde nende hetkede tajud.

Hing selgitab mulle isa isikut ja mõtteid ning minu osa tema saatuserajal. Lühidalt. Esmalt ema rasestub isa kõrge libiido tõttu ehk tema nn saatuslik missioon on ema rasestada. Ja sellega üldistatult eluline ülesanne lõppebki… Meenutades tuleb paraku kõik meelde ja kõik on kõigega seoses…

Imikuna on keeruline ja võimatu aru saada, miks täiskasvanud küps mees käru lükates on tormakas ja kärsitu… Aga kõik detailid asetuvad konteksti ja lisandub su enda hinge taju, kel on täielik info inimese olemuse kohta… Isal ei ole armastust minu vastu… Ta on teadlik, et olen olemas, vajalik emale ja ühiskondlik stereotüüpne peremudel näeb ette. Punkt.

Mul on väga heameel, et olen suutnud meenutada põnevaid asjaolusid ja on antud võimalus siseneda „vaimumaailma” ning saada teada paljut, mis tavapäraselt jääb varjatuks. Siinjuures oleks kohane öelda, et mitte midagi ei jää kalevi alla ja vajadusel on kõik leitav! Ka valed tulevad varem või hiljem päevavalgele… Kui mitte selles elus, siis hiljemalt hingena saad ikkagi kõik teada… Isiklikult minu jaoks on huvitav teadmine, et:

⌘ Kogu inimese elutee seisneb põhjuslikes ja omavahel seotud sündmustes. ⌘


Olen 4-5 nädalane, septembri teine pool või lõpp 1967. Vanemad ostavad kasutatud sinist värvi lapsevankri!

Esimene jalutamine ebaõnnestub, sest hakkan ohjeldamatult nutma. Suur vanker mõjub kohutavalt! Harjumatu! Kussutamine ja kiigutamine ei aita! Emme võtab mu sülle ja viib tuppa tagasi. Teine katsetus vankriga möödub juba edukamalt. Kuigi virisen, siis emps suudab mind unele äiutada. Oluline on tähele panna, et väikseimgi häiriv element, näiteks kiskuvad riided, niiske ja tuuline ilm vms on imikule väga hästi tunnetatavad. Ebamugavus võimendab teisi emotsioone ja pillime võibki alata. Siit ka soovitus. Vanemad võiksid püüda teha imiku olemise võimalikult mugavaks ehk lahendus võib peituda pisiasjades ja lapse stressirikas hädaldamine jääb ära.

Sinise vankriga toimetamine on ema jaoks esialgu vaevaline. Elame teisel korrusel ja esimesele viib kitsas ning käänuline puutrepp. Vanker on korteriukse taga ja koos lapsega allatirimine on vaevaline. 2-3 päeval ema sedamoodi tegutsebki. Hingena olen tähelepanelik ja hoolas. Alati jälgin kõrvalt kuni paari meetri kauguselt, kuidas asjad sujuvad. Alguses lähen allapoole trepipöördele vaatlema, seejärel trepimademele ning edasi välisuksele. Seiran ohutust ja vajadusel hoiatan beebit kui midagi juhtumas on. Õues jalutades on hing tavaliselt kehast väljas ning tudeerib piirkonda ligikaudu 1-300 meetri raadiuses, mis on sõltuvuses keskkonna eripärastest tingimustest. Kõik probleemid ja riskid on teada, mis last võivad ohustada.

Kogemus õpetab ja edaspidi on emps targem ning teeb vankri kaheks. Metallist raamistiku viib ennem välja ja seejärel hälli koos minuga. Varsti tõusetub uus probleem. Mul on vahel pissihäda… Juba riidesse pannes olen märg… Või välja minnes trepil teen püksid märjaks ja hakkan nutma… Või väljas on külm ja seetõttu tuleb häda peale… Tegelikult olen täiesti teadlik, et alla pissida ei tohi ning proovin ennast kõigiti reguleerida, et jääksin kuivaks ja külm ei hakkaks. Ometi, alati ei õnnestu – on ju kõht alati piima täis. Väikseimgi ebamugavustunne võib tekitada pissi-reaktsiooni. Tegemist on ilmselt kaitsereaktsiooniga ning kätkeb endas alalhoiu instinkti – sa pead elama ning vanem või keegi teine peab seda nägema või aru saama!

⌘ Imik saab suurepäraselt aru, mida tohib ja mida mitte. Isegi kui vanematepoolne õpetus on olnud vähene või nad leiavad, et laps ei mõista, mida talle räägitakse. Juba sündimata loode saab emast aru ja ilmavalgust näinuna ka kõnest. Hing aitab ja selgitab – loodus on sellise mehhanismi loonud. ⌘

Näide. Väljas olles püüan alati magama jääda. Esmalt, et ema tahab ja hing soovitab. Teisalt on tegemist füsioloogiaga ja uni tuleb nii või naa. Hilissügisel või talvel on mõnikord hetki kui jalutuskäigu lõpus kipun unisena tihkuma, millega annan märku, et pean kiiresti sooja saama või muidu külmetun ja haigestun. Imik teab, et tervis võib alla vanduda, mis tähendab, et hing annab mulle märku ja jagab teavet, mille mina peegeldan emmele edasi! Rääkida ma veel ei oska, kuid konkreetsel juhul „kõne” ongi nutmine.

⌘ Nutt on informatsiooni edastamine ning erinevad nutud sisaldavad erinevat teavet. ⌘


N1 aken ja mäletamise metoodika rakendamine oktoobris 2021 toob varasest lapsepõlvest väga palju meelde. Palju jõuan üles kirjutada ja info rohkuse tõttu mõnede sündmuste kohta lisan ainult paar märksõna kuni paar lauset. Märksõnad on meenutamise komponendiks, mis lihtsustavad sündmuse taaskordset meenutamist kui soovin materjali peatükki lisada. Toon siinkohal taas välja enda teooria, mida olen varasemalt edukalt rakendanud ja käsitlesin 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

Konkreetsel juhul märksõna või laused saab ülaltoodud teoorias paigutada „muude komponentide” alla, mis tekitavad impulsi ning kiiresti tuleb märksõna või lausega seotud sündmus meelde.

Käesoleva 26. peatüki olen osaliselt kirjutanud oktoobris 2021 ja nüüd jaanuaris 2022 täiendan. Aluseks võtan mustandi, mille vormistasin kiirkorras N1 staadiumi ja mäletamise protsessides oktoobris 2021. Paraku mõnede üksikute märksõnade taga ma sündmuseid enam ei mäleta… Õnneks ainult 2-3 sündmust on kadunud… Kui isa paaril korral sinise lapsevankriga jalutab ja ema-isa 1968 aasta talvel mind kelguga veavad…

Ei teki sidusust ja enam ei seosta end nende olukordadega. Seega natukene jääb kirjutamata ning hingelised asjaolud välja toomata. Kusjuures huvitav on, et tajusin juba oktoobris, et võin midagi unustada… Seega taju oli ennustava iseloomuga!

Järelikult eeltoodud teooria kehtib valdavalt (minu puhul ilmselt 99,9% juhtudest), kuid mitte alati. Siinjuures täpsustan, et kui täiendavalt rakendada N1 staadiumit ning järgida mäletamise metoodikat, siis on võimalik taas meelde tuletada…

Tõestus iseendale, et uus info tuleb iga hetkega kogu aeg peale ja paratamatult inimene unustab. Mäletamise-unustamise tõdemusi saad lugeda teooria lehelt 21. peatüki alt.

Peatüki lõpetuseks toon lühidalt välja mõned sündmused või episoodid, mis on ja ei ole meeles.

Ma ei hakanud meenutama, millal esimest korda emalt tissi sain. Märgin, et võinuksin tuletada meelde päeva ja kellaaja täpsusega kui sünnitusmajas olin. Me kõik oleme emapiima joonud, seega väga palju ei olegi midagi lisada. Vast seda, et on vahva kui tead, millal miskit oli esimest korda.

Mäletamine on minu jaoks erakordne selles kontekstis, et mitte midagi ei jää varjule. Olen tänaseni hämmastunud ja minu jaoks on vahel uskumatu. Oktoobris 2021 mäletamiste protsessides võisin vabalt päev-päeva ja kellaaja kaupa hetki järjestada. Sealhulgas isegi kaalusin, kas siseneda kindla öö unesse, näiteks kui olin 3-kuune. Isegi unenägusid suudad mäletada! Teema taandub sellele, et täiskasvanud inimese ja lugeja jaoks imiku tavapärane elu ei paku huvi või kui, siis natukene.

Meenutamine on aja- ja ressursimahukas. Ühest küljest annab energiat, kuid suures osas ka võtab. Seetõttu kõike lihtsalt puht-füüsiliselt ja vaimselt ei suuda, ei pea või ei ole vajadust mäletada ning peatükkideks kirjutada. Nende asjaolude tõttu jätsin teatud sündmuste meenutamise oktoobris pooleli. Tead, et info tuleb ja võta ainult vastu, kuid sündmuse keskelt katkestan vastuvõtu ja liigun järgmise situatsiooni meenutamisele. Teen valikuid!

Poolikuks jäid näiteks episoodid: kui ennem kolmandat kuud õppisin kõristit haarama ja paari nädala pärast juba suutsin sellega mängida. Kui tissi imemisest võõrdusin, kui ema 1968 kevadel pesu peseb, kui 1968 hommikune erk kevadpäike taju võimendab, kui 1968 kevadel märts-aprill emaga käruga jalutame või võrevoodi vahetati „suurte inimeste” voodi vastu jne.

Peatüki lõpetan paari lühikese looga.

Ilmselt 31.08.1967, 2-nädalane. Reede, umbes kella 16:00 paiku. Tellitud takso jõuab kohale. Hing läheb juba minut varem auto juurde luurele, kas kõik on korras. Varsti tulevad ka vanemad. Olen ema süles ja istume taha. Isa istub ette. Sõidame Mustamäele issi õele külla. Sõidu ajal on hing valdavalt kehast väljas kuni poole meetri kaugusel. Külas olles on hinge käitumine sarnane. Kehast väljas ning hoiab beebil ja lähiümbrusel tähelepanelikult silma peal.

Teist korda lähme taas tädile külla. Oktoobri teine pool või lõpp 1967. Ilmselt laupäev. Keskpäev või hiljemalt kell 14:30 on takso ees. Hingena olen natukene mures ja sõelun ootava takso ja korteri vahet mitmed korrad. Sinine lapsevanker tuleb kuidagi taksosse mahutada. Isa on leidlik ja vankri raam läheb pagasnikusse ning beebi hälliga tagaistmele. Hingena taaskord kontrollin, kas pagasiluuk on kindlalt kinni, kas hälliga tita on turvaliselt autos, kas auto saab korrektselt sõitmist alustada jms.

Lapse esimesel eluaastal, iseäranis esimestel elukuudel on hinge ülesanne titat kaitsta ja ohtude eest hoiatada, mis omakorda on sõltuvuses beebi füüsilisest ning vaimsest üldisest arengust. Hinge eest ei saa mitte midagi varjata – kõik on näha, kuulda ja tunnetada!

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021 ja täiendatud jaanuaris 2022.

11. PEATÜKK ⟡ Imiku olemuse, nutu ja häälitsuste sisuline mõistmine distantsilt ⟡

Igal talvel on mul keskkõrvapõletik, kord või kaks talve jooksul. Tavapäraselt kahepoolne. 3-5 nädalat kodust ravi, tohutu kõrvavalu ja kõrge palavik kuni 39, harvem kuni 40 kraadi. Vanuses 2-5, neljal talvel.

Pärast paranemist peab Mustamäele lastepolikliinikusse minema, kus tehakse ülevaatus ja vajadusel võetakse erinevad proovid. Esimest korda lähme emaga polikliinikusse 1970 detsembris või 1971 jaanuaris. Olen kolmene.

Kohapeal on palju lapsi. Nuttu, lalisemist, karjumist ja kõike muud jagub piisavalt. Panen tähele, et emad käituvad sageli risti vastupidi sellele, mis oleks lapsele hea või mida laps ootab. Tähendab, vanem ei mõista, miks laps nutab, mida ta soovib sulle öelda või mida tema kehakeel väljendab jne. Paratamatult esineb oluline lahknevus väikese inimese hingelise maailma ja suure inimese reaalse maailma vahel.

Imik või väikelaps kasutab sageli endale teada olevaid hingelisi väljendusviise ning oskuseid, mis on talle omased hingena olemise aegadest ja mida ta füüsilises keskkonnas veel unustanud ei ole.

Piisab sellest kui läheksin mõne nutva lapse juurde, kes rääkida veel ei oska ning suudan vaevata saada aru, mida ta vajab ja millisel põhjusel nutab. Nutmine iseenesest on nn „laulev kõne”. Mul on olemas võime tajuda lapse hinge, vajadusel temale arusaadavas häälitsuste vormis suhelda ja nutt lõppeb. Hinged suhtlevad omavahel!

Väikelapse nutu, lalina, koogamise, karjumise ja muude häälitsuste iseloomud on erinevad ning edastavad isesugust ja mitmekesist informatsiooni, põhimõte sarnaselt pudikeelele. Pead ainult tähelepanelikult kuulatama ja asetad ennast tema „lainele”. Sinu hingelises varamus on tajuliigid, mida kasutad, et mõista ja tekitada suhtlemine.

Koridori lõpus on üks ema meelehärmi täis ja tema sülelaps nutab lohutamatult. Vanema pingutused ei kanna vilja ja nutt jätkub. Saan tite olukorrast hästi aru ja mõtlen endamisi, et sooviksin emmet aidata ja öelda, miks ta nutab ning suudaksin ka rahustada. Samal ajal teadvustan, et oleks kentsakas kui kolme aastane põnn on targem kui lapse ema… Pelgan, et naine ütleb mulle halvasti. Kahetsetavasti olen kartlik ja ei julge tõrksa ning võõra inimese juurde minna ja oma abi pakkuda…

Kõikidel kordadel kui emaga polikliinikus käime (vanuses 3-5), alati suudan imikuid ja väikeseid lapsi hästi mõista ning nende vajadusi tabada. Piisab ainult, et end hõlpsalt vastavale lainele häälestada.


Imik püüab füüsilise maailma olemust selgitada hingelisi tarkuseid arvesse võttes, mis pärinevad hinge immateriaalsest keskkonnast. Samal ajal hingelise maailma toimivuse süsteem ei kattu füüsilise maailmaga täielikult ja esineb vastuolu. Hingel on oluline roll õpetamaks ja rahustamaks imikut materiaalse ümbrusega võimalikult valutult kohanema. Tegemist on suhteliselt keerulise ülesandega, sest hingelise olustiku ja füüsilise maailma tajuliigid on erinevad ning esinevad tal vaheldumisi. Mida kiiremini erisuguse keskkonna tajud vahelduvad ehk võnguvad, seda suuremat rahutust, segadust, sisepinget ja stressi imik tunnetab, mis omakorda mõjub ka füüsiliselt väsitavalt. Tulemuseks võib laps nutma puhkeda.

Püüan lihtsustatult selgitada.

Imik nutab näilise põhjuseta kord järjepidevalt ja seejärel vahelduvalt. Nutu ajal ta kuulab ja tajub enda reaal-materialistliku (RM) maailma olemust ning eelkõige keskendub kehale. Kui ei nuta, siis kuulab enda hinge ja juhindub hingelisest põhiolemusest. Või on vastupidine keskkondade (RM ja HI) ja nutu või rahu järjekord. Imikul vahelduvad nn olemused sageli, näiteks iga viie või kümne sekundi järel. Või mitme kuni kümmekonna minuti möödudes. Sõltub olukorrast ja lapsest.

Mida väiksem on laps, seda enam on ülekaalus immateriaalsest keskkonnast pärinevad taju eriliigid, igavikulise hinge oskused ja võimed. Füüsilise maailma nn tajumehhanismid esinevad piiratult. Lapse arenedes jäävad immateriaalsed tajuliigid üha enam tagaplaanile.

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist

Sissejuhatus esimesele osale

Järgnevates lugudes esitan läbilõike iseloomulikumatest sündmustest enda hingelise tundlikkuse kujunemises, arengus ja väljendumises. Lood olen koostanud võimalikult kokkusurutult ja eesmärk ei ole elulugu jutustada, vaid anda aimu tagamaadest. Samuti käsitlen põgusalt hingelis-immateriaalset ja reaal-materialistlikku maailmapilti ning nende vastuolusid.

Arvan, et inimese hingeline kõrge tundlikkus põhineb suures osas saatusele ja isiklikule elulisele teerajale. Teerada omakorda kirjeldab, kuidas reaalne elu sinu sisekaemust mõjutab.

1. PEATÜKK ⟡ Hingena väljaspool keha ⟡

Argipäev oktoobris 1967. Päike paistab läbi pilvede, suhteliselt tuulevaikne, kuiv, temperatuur +3 kuni +6 C. Maja juures suurtelt ja võimsatelt pärnadelt ning tammedelt on lehed täielikult kadunud, vaid mõni üksik on järgi. Leppadel veel mõned lehed on. Kell on umbes 10:30-12:15. Olen 9-nädalane.

Ema triigib pesu. Olen ruudulisel tekil laua peal paljalt selili ja siputan jalgadega. Keeramine ei ole selge ja istuda veel ei oska.

Tuba on väga soe, mis tähendab, et pliit köeb täiel võimsusel ja soemüür on tuntavalt kuum.

Ema näib olevat muretu, rahulik, naiivne, mõnevõrra piiratud ja ahta silmaringiga ning suurt õnnelikkust ma ei tunneta. Ma ei tunne end tema pojana, aga hoopiski range õpetajana või nõuandjana. Mul on täielikult laiahaardeline detailirohke ülevaade tema olnud ja tulevasest eluteest, tean kõiki tema mõtteid ja emotsioone.

Äkki tekib “selginemine” ning alustan emaga kõnelust. Häälitsuste ja häälikute abil, sest veel ei oska keeleliselt arusaadavalt väljendada. Seletan, kuidas ta peaks elama, milliseid karisid elu jooksul vältima ehk üldistatult, et käituks-toimetaks võimalikult õigesti ning suhtuks oma saatusesse suure tõsiduse ja pühendumisega. Palju sõltub temast, et elulisel teerajal komistamised ei oleks väga valusad.

Alguses ta ei pööra mulle tähelepanu ja ei saa aru taotlusest dialoogile. Tõstan mõnevõrra häält ning õnnestub, et ta mind hetkeks arusaamatul pilgul vaatab. Ja triigib edasi.

Olen visa ja läbi mõnede katsetuste ema kuulatab ja püüab aru saada. Kõigest olenemata ta ikkagi räägib teemast mööda ning selle asemel minu kui vanema ja kogenud inimese vastu austust üles näidata, hakkab ninnu-nännutamine pihta.

Ägestun ning mu hääl muutub nõudlikuks ja rangeks, mis tähendab, et ema peab mõistma ja kuuletuma. Minu hing on kehast väljunud ja kuni meetri kaugusel ning vaatan ülevalt alla omaenese praeguse täiskasvanud inimese pikkuse kõrguselt või natuke kõrgemalt lühema kasvuga ema poole.

Üritan temast üle rääkida ning annan kõrgendatud nördinud vihase hääletooniga märku, et ta peab aupaklikult vaikima kui targem räägib. Paraku ema ei saa soovist aru. Olenemata protestidest võtab mu pehmelt sülle, on väga hell, kuid natuke etteheitev ja magusalt tõre.

Hakkab kussutama ja õrnal laulval häälel rahustama ning ei lase edasi rääkida (karjuda). Hing „tõmmatakse” kehasse tagasi. Püüan hingena taas kehast korduvalt väljuda, kuid justkui magnet hoiab kinni ja tõmbejõudu ei ole ole võimalik kuidagi eirata.

Kussutamise ja äiutamise tulemusena lõpetan paari minuti jooksul kisendamise ning suigun unne. Avatud aken immateriaalsesse maailma peaaegu sulgub ja pikaks ajaks.

Resümee

Vestlus emaga kestis kuni 12 minutit. Kehast väljas käimine näitab, et hingena esinesin oma igavikulises põhiolemuses, tarkuses ja võimetega. Olin toimekas, tegus, tahtejõuline ja aktiivne, et panna asjad liikuma endale teada olevalt õiges suunas.

Ma ei olnud rahulolev, mistõttu tõstsin enesekindlalt häält ja muutusin temperamentseks ning jõuliseks. Olin väga häiritud ema rumalusest ja et ta minust üldse aru ei saa.

Juhin tähelepanu asjaolule, et esineb nn keha mälu ja hinge mälu. Peavoolu teadus selgitab, et pikaajalised mälestused pärinevad konkreetsest aju piirkonnast. Kui hing on kehast väljas, siis piltlikult esineb ka hinge mälu. Mälust ja varajastest mälestustest edaspidistes artiklites.

Tõenäoliselt esineb seos kehast väljas käimise aja ja ema surmakuupäeva ning kellaaja vahel. Võimalik, et kehast väljas käimine oli 16-18 oktoobril 1967 aastal, pigem 16-17 oktoober. Ema suri 15. oktoobril 2018. aastal kell 10:30. Järelikult minu hing teadis juba tollel ajal, millal ema sureb.

Seos kirjeldab, et 54 aastat hiljem saaksin aru ja jätkuvat kinnitust, et:

⌘ Mateerias esineb põhjuslikkus ja ettemääratus ning võimalik, et ka immateriaalsuses. ⌘

Sidusus annab märku igavikulise hinge olemasolust. Tähendab:

⌘ Info kõige kohta on kogu aeg olemas ja kirjeldatud nn infodimensioonis. ⌘

Kahe oktoobris olnud sündmuse vahelise mõeldava seose avastasin 29.09.2021.

Peatükk on kirjutatud augustis 2020 ja täiendatud septembris-oktoobris 2021.

%d bloggers like this: