Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

55. PEATÜKK ⟡ Saatuslik esmapilk ⟡

Tõenäoliselt on tegemist neljapäevaga 23. aprillil (või 30.04) 2020 aastaga. Kell on ligikaudu poole ühe paiku või natuke vähem keskpäeval. Olen trennis ja umbes kolm harjutust on veel jäänud. Tollel päeval on energiat palju, füüsiliselt on tihe olemine, kuid vaimselt natukene väsinud. Mõtted liiguvad ja ma ei pane ümbritsevat tähele. Tegelikult on trennis väga vähe rahvast ja enesele keskendumine on sellel hetkel tõeline voorus.

Juhuslikult märkan teda. Ta tõmbab oskamatult lõuga… Panen kohe tähele ja mõtlen, et ilmselt üks „pühapäevatreenija” (harva treeniv inimene). Ebakindel, tehnikat ja pingutust võiks paremaks kruttida ning näib mõnevõrra kõrvalviibiv. Ta liigutab plokksüsteemil, millega saab teha triitsepsit ja tõmmata lõuga (treenida lailihast) ning plokilt reguleeritav vasturaskus kergendab sooritusi. Hea küll, lukustun iseenda loodud maailmamulli ja ma ei pane taas enam mitte ühtegi inimest tähele.

Ometi ta usinus katkestab mu mõtisklused ja kaalun, kas pakkuda talle sportlikku nõuannet või mitte. Kogemused on õpetanud, et inimest kõnetada peab vaagima, kas on sobilik või ei ole? Ühest küljest ma ei soovi õpetada ega häirida ja minu ütlemine võib ta ego riivata. Teisalt hea sõna kulub marjaks ikka ära ja võtan aluseks positiivse teguri.

„Sa tõmbad üsna aktiivselt lõuga?” Ta pöördub kogu keha ja näoga minupoole ning alles nüüd näen ta silmi, punetavat nägu ja jookseotsad on märjad. Tal on palav, ilmselt tuli grupitrennist (aeroobika) ja teeb nüüd jõusaalis midagi peale. Vastab mu küsimusele selgelt ja suhteliselt pikalt. Vaistlikult saan momentaalselt aru, et liigutamisteemat on ta juba korralikult nuusutanud, mistõttu algaja kohe mitte ei ole. Rakendub harjumuspärane käitumismudel ning ma ei usu enda intuitsiooni ning mõistus võtab juhtimise üle.

„Kas sul on mingid eesmärgid?” Minu järgmisele küsimusele vastab enesekindlalt ja meie vahel areneb lühiajaline, kuid sisukas vestlus. Teeme harjutust edasi. Minuti-paari pärast kõnetan teda veel ja olen natukene üllatunud, et ta ei väsigi minu pöördumistest ära. Jällegi sujub vestlus äärmiselt hästi ja isegi huvitavalt. Äkitselt ja spontaanselt suunan terekäe talle ette ja ütlen:

„Henry. Mis sinu nimi on?”

„Kaisa!” ja surub tugevasti mu kätt.

Küsin kinnituseks veelkord üle: „Kaisa?”

„Kaisa!”, ja naeratab.

Loomulikult tajun, et ta on asjalik ja tegija inimene! Paraku ma ikkagi ei usu, keda näen ja mida kuulen ning viimaks pakun abi, et võiksin teda koolitada, kuidas professionaalselt ja tulemuslikult lõuga tõmmata. Ühesõnaga luua ta jaoks konkreetne süsteem! Ta on äärmiselt kombekas ning jätame teema õhku ja kui trennis taas kohtume, siis vaatame, kuidas kujuneb. Ta jääb lõuatõmbamise harjutust lõpetama. Lähen suurde saali enda teisi ülesandeid jätkama.

Olen veendunud (mõistus selgitab), et trennis ma teda enam ei näe ning pärast trenni on ta mul praktiliselt meelest läinud! Minu poolt oli tegemist altruistliku pakkumisega ühest küljest ja teisalt, trennisisene suhtlusringkond on üsna suur, mistõttu ma ei salvestanud teda edaspidise võimaliku tuttavana ära.

Minu oletus läheb täppi ja Kaisat trennis enam ei näe! Ilmselt 22. mai 2020, reede, päikesepaisteline ilm. Kell on umbes 11:00 paiku ja üks naine näib trennis kuidagi tuttav… Pingutan oma mälu ja umbes 20 minuti pärast koidab, et võib-olla on tegemist temaga, kellega aprilli lõpus lobisesime… Tudeerin teda siit ja sealt ja viimaks otsustan ta käest küsida:

„ Me oleme vist kohtunud?” Minu kohmetus on suur, et olen teda viimastel nädalatel trennis sageli näinud ja täpselt nii nagu mõistus palus, pärast aprilli teda enam ei märganud… Lisan kohe juurde: „Ma lihtsalt ei pannud sind tähele. Mul on trennis suhtlusringkond kaunikesti lai ja inimesed ei jää alati meelde.”

Ta on mõistev ning ei tee mu mälukaotust märkama ja lobiseme natukene. Trenni edenedes jätkame juttu sportimisest ja erinevatel üldistel teemadel ning mälu värskendamiseks küsin ta nime uuesti üle. Ja hästikasvatatud inimesena küsib taaskord ka minu nime.

Vestlusteema keerdub nädalavahetusele ja pärin, mis tal plaanis on? Ta ei ole ajagraafikut veel paika pannud, kuid arvab, et läheb metsa ja võtab mõtlemiseks aja, talle meeldib metsas käia. Soovitan, et tehku metsas foto, mida on hiljem hea meenutada. Metsateema paneb mu intuitsiooni tööle! Tajun tuttavlikku infot ja signaale ning käesolevat peatükki targemana kirjutades oskan öelda, et tollel momendil püüdsin teabe kinni!

Olukord on kurioosne juba 30.04.2020. Täpselt sellel hetkel kui Kaisa silmi nägin, blokeerisin mõistusega oma vaistu ära! Samal ajal annab intuitsioon teada, et tegemist on saatusliku esmapilguga ehk silmad on hingepeegel! Omapära seisneb selles, et mõistust kui instrumenti võid kasutada, mis ometi ei ole kõikvõimas ja saatuse vastu sa ei saa!

Võib kindlalt öelda, et juba 30.04.2020 teadsin hiilgavalt, et olen suuteline Kaisa hingelist põhiolemust tajuma tervikuna 100% ulatuses! Lugejale meeldetuletuseks minu definitsioon (loe 9. peatükk):

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘

Teave metsaminekust nõrgestab mu enda pandud mõistuslikku blokeeringut, mis jätkab kiiresti sulamist. Ometi püüan jõuga tõket hoida ja sellel hetkel tunnetan Kaisa hinge ca 60% ulatuses võimalikust sajast. Paraku ma ei saa ja ei pea enda saatuse vastu olema ning tean jällegi ette, et tajuda Kaisa hinge tervikuna, ei ole minu jaoks mitte mingisugune probleem, kuid olen segaduses! Pelgan, et inimese hinge autentse tajumisega tekkiv sügav ja positiivne hingeline puudutus jääb üürikeseks ning hea energeetiline foon võib kaduda! Kaisa hinge täielik tajumine sealhulgas tähendab, et tunnen ta ära!

Lugejale teadmiseks, et metsaga, seotud info on impulsiks, toomaks mälestusi esile. Minu poolt koostatud kaks definitsiooni, mida kasutasin esmakordselt 9-ndas ja 23-ndas peatükis:

⌘ Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat. ⌘

ja

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse Infodimensiooniga (ID). ⌘

Selgitan kahe definitsiooni näitel. Tajumaks Kaisa hingelist põhiolemust peab esinema impulss. Minu puhul on intensiivseks impulsiks sõna mets, ehk immateriaalne sündmus, mis aktiveerib su enda sees oleva taju või spetsiifilise tajuliigi. Sealhulgas kogen tugevat energiavoogu!

Mäletamise seoseks on mets! Sõna mets liigitan teoorias muude komponentide alla ja tekib väga tugev hingeline impulss (hingeline puudutus), mis avab koheselt kanali Infodimensiooniga, kus kohast saan teatud teabe Kaisa kohta kätte. Saadud infoks on, et tean ta hingelist põhiolemust 100% ulatuses! Ta on minu jaoks eriliselt ja erakordselt tuttav hing! Täpselt samuti toimus 30.04 ja Kaisa silmad olid tugevaks impulsiks, et saada aru, et olen ta ära tundnud!

Emotsionaalselt ja hingeliselt olen meeldivalt loksutatud, kuid ma ei oska enesele mitte kuidagi selgitada:

1. Miks pean Kaisa ära tundma?

2. Kus kohast äratundmine tuleb?


Aeg-ajalt trennis kohtume ja lobiseme üldisematel ning näpuotsaga vahel harva isiklikematel teemadel lühemalt või mõnevõrra pikemalt. Ma ei saa end enam keelata teda tajuda täies 100% ulatuses, kuid segadus minu sees on jätkuv! Kirjeldan talle vahel korduvalt, et mulle näib, et me oleme kunagi varem kohtunud, aga ma ei tea millal ning millistel asjaoludel? Samuti selgitan, et justkui olen ta hinge ära tundnud, kes on hea, mis omakorda tähendab, et olla hea, peab olema palju kogemusi erinevatest eludest. Tähendab, ta on kogenud hing ja leian, et vähemalt 15 reinkarnatsiooni on tal juba ees olnud!

Vahemärkus. Oletan, et mida enam on hing erinevatesse eludesse reinkarneerunud, seda enam ta kiirgab head ja positiivset energiat ehk kogemused õpetavad. Seda kinnitavad minu vaatlused ja läbielamised.

Naudin täiega olukorda, et kuigi ma ei pea Kaisa praegust isiklikku elu teadma, siis ometi tajun teda tervikuna ja täielikult! Tema hingeline põhiolemus on kui peopesal ja mis iganes võnkeid ta näos või silmades näen, siis hingelises võtmes tean ta sisemist energiavoogu ning maailmapilti väga hästi! Omainimene! Ma ei pea teda isegi nägema ja erk taju eksisteerib olenemata sellest.

Lihtne näide. Kümneid ja kümneid kordi on tulnud ette olukordi, kus trennis olles mõtlen viivuks Kaisale ja palun! Kuni 10 minuti pärast on ta trennis, reeglina aeroobikas ja me näeme üksteist kui ta läbi jõusaali läheb. Ometi ma tema trenni- ja ajagraafikut ei tea! Inimese hinge täieliku tajumise võlu ja lummus seisneb selles, et vajadusel on sul tema kohta info olemas! Kirjeldatud näide tähendab, sa püüad vaevata kinni info, mis juhtub lähitulevikus ehk teave pärineb ID-st (aju ei ole suuteline tulevikku ette ennustama). Ülaltoodud näitest kujunes ajaga välja meievaheline väike nali, et piisab Kaisale mõtlemisest kui ta tulebki trenni!

Vestlustest selgub, et Kaisa õpib FAF-s (Fitness Academy of Finland) ning soovib omandada jõusaali- ja personaaltreeneri kutset. 2021 alguses lõppevad õpingud edukalt ja maikuust 2021 on ta Reval-Sport klubi treenerite nimekirjas. Saalis trenni tehes näen juhuslikult ta fotot ja nime klubi monitoriekraanil ning olen siiralt üllatunud. Üllatus põhineb asjaolule, et ma ei oleks arvanud, et ta valib treeneritööks Revali, teisalt Reval ongi tema kodusaal. Inimesena olen teatud rutiiniga harjunud ja muutus konkreetsel juhul pakub üllatusmomenti.

Ekraanil on kirjas Kaisa Selde. Ma ei ole perekonnanime ta käest kunagi küsinud, ei ole vajadust olnud. Eesti kohalikus kultuuriruumis ja ühiskondlikus käitumises eraviisilistes vestlustes ei ole ka perekonnanime küsimine levinud. Paraku saab minus olev uudishimu võitu ja kasutan internetiotsingut tema nime otsimiseks ning leian piisavalt vasteid.

Omapärane, et tema kohta lugedes tunnen end ebamugavalt, justkui minupoolne uudistamine on vale. Ma ei tea täpselt, miks selline tunnetus esineb? Kuigi lugeda ja vaadata oleks piisavalt, siis 12 minuti pärast panen arvuti teadlikult kinni ja otsingut ei ole tema osas tänaseni kasutanud.

Info osas tabab mind mind meeldiv teadmine, et tema põhitöö on näitlemine teatrilaval, sealhulgas filmides, hääle andmine multifilmi kangelastele jms. Alles nüüd mõistan, et tema hingelisus peegeldub ka tema tegevusalades ja hingelisus iseenesest on kinnituseks, et ta on kogenud hing! Inimene käitub reeglina selliselt, kes ta on hingeliselt!

Annan Kaisale teada, et uurisin tema kohta internetist. Meie edaspidistesse vestlustesse sigineb grammike teatri- ja filmitemaatikat, mis on minu kui tundliku ning mõtiskleva inimese jaoks hingesoojust tekitav valdkond olenemata sellest, et käin harva teatris või Eesti seriaale ajanappusel tavaliselt vaadata ei jõua.


02.01.2022 vastu hommikut näen unes, et olen filmirežissöör ning mul on käsil uus film. Otsin peaosatäitjaks naist ja parim valik on Kaisa. Ta võtab mu pakkumise vastu.

Oleme just trennist väljunud ja arutame filmiteemat kui umbes 15 sekundi pärast ilmub minu lähedusse teine naine. Ta on minu suhtes küljega, vahel ka seljaga ning tema nägu ei ole näha, kuid kehakujult ja kasvult sarnaneb väga Kaisale. Ainuke erinevus on, et tal on beežikad või hästi helepruunid juuksed, erinevalt nö tegelikust Kaisast, kes on blond. Tajun sügavalt ja selgelt toda „tundmatut näota” naist, kes on vähemalt 99% ulatuses kui mitte täielikult samuti Kaisa!

Une stsenaarium kirjeldab pigem kevadet, kuid ei saa välistada ka hilissuve. Pikavarruka ilm on. Ja nii ma Kaisaga ja „peaaegu Kaisaga” Revali parklas jalutangi. Vasakul pool blond ja paremal helepruunide juustega naine.

Minu ees on väga keeruline ülesanne, valida kahe võimaliku osatäitja vahel, kes peaossa kõige paremini sobiks? Raske otsuse pean tegema mõne päeva jooksul. Avan silmad ja mõistan, et unest tingitud valikupinge on kandunud ka ärkvelolekusse.

Pärast und koostan resümee. Võimalik, et Kaisa tulevasel saatuslikul eluteel tuleb ette olukord, kus soovitakse leida filmi naispeaosatäitjat ja liisk langeb kahele naisele – Kaisa ja temale sarnanev näitlejanna.

13.01.2022 kella 11:00 paiku näen trennis Kaisat, kes läheb aeroobikasse. Räägin talle unenägu ja tuleb välja, et tal on mõttes mõlkunud idee juukseid värvida just sellesse tooni, mida unes nägin. Kaisa leiab, et helepruunide juustega naine unes oli tema ehk unes esines kaks Kaisat.

Nõustun, et unes oligi kaks Kaisat! Leian, et püüdsin unes kinni sealhulgas info, mida Kaisa on minevikus oma juuste kohta mõtisklenud. Teoreetilises käsitluses on olukorrad selgitatavad ja toon lugejale teadmiseks ning meeldetuletuseks välja kaks enda koostatud definitsiooni:

⌘ Info kõige kohta on kogu aeg olemas ja kirjeldatud Infodimensioonis (ID). ⌘ (Loe 1. peatükk).

⌘ Une vahendusel suudad ühenduda Infodimensiooniga. Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus. ⌘ (Loe 48. peatükk).

Oletan, et teise inimese aju ei ole suuteline taasesitama infot, mida keegi mõtles minevikus või mis juhtub kellegagi tulevikus. Arvan, et aju vahendab teavet, konkreetsel juhul on infokandjaks uni, mis võtab teavet ID-st.

Kaisa lõpetab trenni 12:00 paiku ning mul on tekkinud idee, et soovin unest ja temast raamatus peatüki kirjutada, millega ta nõustub.


2022. aasta jaanuaris lepime kokku, et teen peatüki juurde mõned fotod. Kevadest alates oleme püüdnud pildistamiseks aegu kooskõlastada, kuid erinevatel põhjustel jõuame tulemini alles sügisel. Hingelises võtmes olen täiesti rahulik ning mõtteis nendin, et kõik, mis on, peab olema ja aktsepteerin saatuse poolt määratud olukordi.

Sügis on ilus aeg ja ideeliselt püüaksin pildile natukene värve saada. Neli päeva ennem lepime aja kokku ja ilmaprognoos näitab vahelduvat pilvisust, kuid vaistlikult ma üldse ei imestaks kui sajab lausvihma. Teisipäeva hommikul 25. oktoobril on ilm eriti rõske ja vihmane! Päevaprognoos näitab samuti, et alles pärastlõunal jääb sadu harvemaks…

Olen mõnevõrra väsinud, et ma ei tunnetanud päikest või poolpilves ilma ja võtan saatuse poolt pakutud paduvihma mõningate reservatsioonidega vastu, kuid samas teatud huviga. Ma ei näe ju toimuvaid sündmusi tervikuna ette (ainult harvades detailides) ja jään põnevusega ootama, mis saab edasi?

Vihmakindlasse keepi riietatuna ja olnud ligi 15 minutit teel toimub kokkusattumus või juhus… Nendin, ma ei arva, et kogu ümbritsev kooslus on juhus ja leian, et kõik on kõigega seoses ning süsteemne… Vihmasabinad muutuvad harvemaks. Kokkulepitud ajaks kell 12:30 ei saja enam tilkagi vihma! Muhelen endamisi. Ma ei ole võlur, aga asjade käik on tõotavalt helge! Põnevus suureneb ja ootan pikisilmi meie kohtumist ja näis, mida järgnevad minutid toovad?

Juba eemalt näen teda kokkusaamiskoha Patkuli trepistiku juurde tulemas ja klassika saab teoks, tajun kõrgelt laetud positiivset energiavoogu. Hea küll, naeratan väikestviisi mõtteis edasi, küll see tänane päev mulle meeldib! Ootusärevus, aga suureneb ja näis, mis saatusel veel varuks on…

Valime pildistamiskoha välja ning sätin kaamera töökorda ja juhtub see, mida kodus olles vaistlikult tajusin – kaasa võetud lisavälklamp ei tööta! Olen seda kasutanud umbes 10 aastat. Kui ostsin, siis tudeerimine võttis vähekene aega. Selle kestel kahel korral kokku mõne minuti jooksul tõepoolest ei töötanud korrektselt, sest läks meelest ära kaamerale korralikult kinnitada. Kolmas ja viimane kord ca pool minutit ei töötanud ca 1,5 aastat tagasi, sest kaamera ja lambi programmis tekkis konflikt ning pärast restarti funkas normaalselt. Tänane olukord, mil välklamp ei tööta üldse, on ainukordne – kinnitatud oli õigesti ja tegin sealhulgas korduvalt restardi, kuid võta näpust, mitte midagi!

Vahemärkus. Pärast pildistamist teadsin väga selgelt, et koju jõudes töötab välklamp taas normaalselt. Kodus kohe proovin ja tõepoolest, kõik on kõige paremas korras!

Viiendas peatükis kirjeldasin kui isaga esimest korda loomaaias käisin. Väike lõik varblasest:

„Kohe väravas kohtan varblast ning häälestan ennast tema lainele. Kükitan ja uudishimulikult vaatlen linnu kehalisi parameetreid, kuidas ta käitub, reageerib ja häälitseb. Räägin temaga ja palun korduvalt, et teeks häält…”

Valime järgmise pildistamiskoha välja ja täpselt seal, kus peaks Kaisa seisma, toimetavad varblane ja vares! Varblane leidis maiuspala ja vares käib uhkelt ringi ning noka vahel mingi plastist jubin. Ma ütleksin, et tavaline olukord, kuid saatuse tahtel tuleb lapsepõlvest tihasega lugu meelde. Samuti episoodid varesest, kellega 7-8 aastat tagasi sõbrunesime ja ei kartnud peopesast palasid võtta. Minu jaoks tähenduslikud seigad, sest mingil põhjusel pean mõtteis ja tunnetustes naasma möödunud radadele….

Pildistamise lõppedes saadan ta teatri (Eesti Noorsooteater) ukseni ja muigan, et kui eelmine nädal mõtisklesin, kus võiks ennem pildistamist kokku saada, siis kaalusin J. Koorti metskitse juures. Teada tuntud maamärk ja skulptuur, mille ta kindlasti üles leiaks! Koomiline on, et mul oli meelest läinud Noorsooteatri asukoht, mis asubki otse skulptuuri vastas ja alles Kaisat saates selgus, kus teater täpselt asub!

Noorsooteatris käisin viimati seitsme aastaselt kui elasime Vikimõisas ja naabritüdrukute isa (Arvi Leosk, 1941-2008) kutsus ka mind mitmel korral koos enda lastega etendusi vaatama. Tema kunagised õpilased olid näitlejate rollis. Ülaltoodud humoorikas killuke viib mind taas lapsepõlveradadele…

Kodus laen fotod arvutisse, teen valiku ja asun fototöötlusprogrammidega redigeerima. Mul on võimas ja professionaalne lauaarvuti, millega saan suuremahulisi fotosid töödelda. Ainukordne lugu, kus proffidele mõeldud fototöötlusprogramm keeldub hõlpsast koostööst! Fotod pidanuksid kaante vahele saama umbes kella 14:00-ks, kuid lõpetan alles kell 17:30. Teadmata põhjustel teostab käskluseid teosammul mitmeid minuteid, mis tavapäraselt võtab aega mõned sekundid! Programm jooksutab arvuti kahel korral kinni! Sealhulgas esmakordne, kus programm ühte konkreetset käsklust ei teegi!

Umbes kella 18:00 paiku läheb köögis vee äravoolusüsteem katki ja põrand ujub sopast!

Ma ei imesta, vaid naudin saatuslikke viperusi! Teatud osas suudan äpardusi selgitada. Vihma suhteliselt ootamatu lõppemine on levinud nähtus ja müstikaks ei ole põhjust. Välise välklambi streikimist on oluliselt keerulisem kommenteerida, kuid tootjafirma insenerid suudaksid vastuse arvatavasti leida ja võib-olla on üks põhjuseid samal kellaajal (12:12 kuni 14:30) vältav osaline päikesevarjutus, mis tekitab atmosfääris magnetilisi kõikumisi.

Varblase ja varese paiknemine on tavaline – nad on linnakeskkonna ja inimestega harjunud. Selge on siiski see, et linnud tajuvad hea energia ära ja sedamoodi nad meid võtavadki.

Arvutiprogrammi streikimine just konkreetsel hetkel võib juhtuda varem või hiljem ja programmi parandatud versiooni hilisem allalaadimine kõrvaldab probleemi.

Torud ja värgid lähevad ikka kunagi katki!

Ei oma sisulist tähendust, kas ülaltoodud problemaatika juhtus just seetõttu, et Kaisaga pildistasime või hoopiski seepärast, et asusime juhuslikult sündmuste keskpunktis? Tähtsust omab, et põnevad väikesed seigad toimusid kõik ühel ja samal päeval, mis on tavapäratu (justkui Murphy seadus)! Tegemist on faktidereaga, mis peavad äratama sinu tähelepanu, et võtaksid mõtlemiseks aja ja püüaksid teha järeldusi!

Leian, et kirjeldatud juhtumused on põhjuslikud, mis näitavad, et mateeria ja immateeria on omavahel seotud ning mõjutavad üksteist. Mõjutus iseenesest tähendab energeetilist elementi – energia on järjepidevalt meie ümber, iseasi, kas sa seda tajud või mitte!


27. novembril 2022 olen trennis ja äkitsi täiesti ootamatult tuleb Kaisa mulle meelde – ID-st saan info kätte! Toon väikese lõigu jutumärkides 52. peatükist:

„Olen jõudnud 16. sajandisse. Aasta on 1534 kuni 1536, jahe, tuuline ja vihmane sügis. Minu 16 elu. Elan koos heledate juustega naisega Kesk-Eestis tänapäeva Paidemaal. Meil on väike väsinud majake, millel on 1-2 ruumi (kokku umbkaudu kuni 33 ruutmeetrit). Majake on ümbritsetud põlispuudest, põhiline on kuusk. Oleme kasimata, kõhnakesed ja tööst kurnatud, suhteliselt räbaldunud riietes, toitu napib. Toit on ühekülgne. Meie vanus on 20-ndad või 30-ndate algus.”

Mu hämmastusel ei ole piire! Mind valdab sügav ja siiras üllatus, täielik wow-efekt! Kaisa hingeline põhiolemus ja energeetiline identiteet (loe 50. peatüki teooriat) ühtib täielikult 16. sajandi naise omaga! Ja alles nüüd panen peaaegu kogu tervikpildi kokku, mida kõike Kaisaga tutvumise algusest alates tajusin!

Varasemalt oletatud, et Kaisa on kogenud hing, on osutunud tõeks! Tema hing on reinkarneerunud läbi erinevate sajandite (kaugelt enam kui 15 elu) ja jõudnud tänasesse päeva. Taju kirjeldab, et minu eelnevates eludes on ta olnud veel kahel korral, kuid ma ei tea millal ja milliseid rolle me üksteise suhtes täitsime? Minu praeguses elus on ta neljandat korda!

16. sajandil tajusin Kaisa hingelist põhiolemust täielikult 100% ulatuses. Täpselt sama tunnetus on kandunud üle tänasesse päeva, mis näitab, et ajaline faktor, distants ja ruum ei oma tähendust ning tulemiks on äratundmine. Distantsi ning ruumi all pean silmas erinevaid dimensioone, et hing on periooditi immateerias ja füüsilisse ellu astudes mateerias. Tänapäeval ei oma tähendust, kus Kaisa asub, tema kõrgelt laetud positiivse energiavoo suudan ikka kinni püüda ja hingelist põhiolemust vaevata mõista.

Kõrvutades tolleaegset Kaisat praegusega, siis tema sisemine tagasihoidlikkus, rahulikkus ja väljapeetus on suures osas sarnased, samuti meeldib talle mõelda ning arutleda (mõtiskleja), aga oluliselt enam kui tol ajal. Tõsi, väljapeetuse komponent on täna keerukam ning mitmekesisem. Juhin tähelepanu asjaolule, et tema ametialane näitlejatöö nõuab paljudes rollides ekstravertset lähenemist, mis selgitab, et saatus pakub talle väljundi, arendada eneses ka selliseid isiksusomadusi.

Kaisa hing on muutunud oluliselt uudishimulikumaks, enesekindlamaks ja kohusetundlikumaks ning mõnevõrra põhjalikumaks! Ta on teatud mõttes range või nõudlik enda kui ka teiste vastu, mis tol ajal oli arenemisjärgus.

Analüüsides ligi kolme aasta jooksul kogetud ja tajutud erinevaid nüansse, siis saatuse tahtel on kõik pidanud olema nii nagu on olnud! Panna Kaisat üldse tähele, oli saatus kujundatud, et ta tõmbas plokksüsteemil lõuga, mis tollel ajal oli ka minul programmis, mitte küll plokil, aga oma keharaskusega rippes asendis. Olin lõuatõmbamise lainel ühest küljest ja teisalt on mul treeneritöö kogemus 90-ndate algusest (3,5 aastat) ja lihtsalt pidin teda kõnetama.

Järgmine nüanss tema visuaal, mis mulle meeldib. Lisaks silmad ehk kokku juba 3 või enam impulssi, mis on nähtud ette selleks, et intelligentsel moel suunata su mõtte- ja tajutegevust, et suudaksid aja jooksul noppida vajaliku info ID-st üles, et samastada teda 16. sajandil elanud naisega ning ära tunda!

Eeltoodud metsateema on neljandaks impulsiks, mis peaks mind virgutama. 37-ndas peatükis kirjutasin, et soovisin metsandust minna õppima. Sealhulgas on mul erisuhe loodusega, kus vastavalt vajadusele ning tingimustele suudan tajuda looduse erinevaid objekte, näiteks taimi või puid jms. Minnes 16. sajandi elusse, selgub, et elukohaks on põlismets!

Viies impulss kui soovitasin Kaisal pilti teha kui ta metsas jalutab. Ta võttis soovituse omaks ja ka tegi mõned fotod, mis on osa viiendast impulsist. Fotograafiaga puutusin kokku juba varajases lapsepõlves, millest pajatasin 27-ndas peatükis.

Eelpool kirjutasin, et internetist Kaisa kohta lugedes tundsin end ebamugavalt, justkui minupoolne uudistamine on vale. Ma ei teadnud täpselt, miks selline tunnetus esineb? Ebamugavus põhines asjaolule, mida intuitiivselt tajusin, et palju detailset infot tema praeguse elu kohta võiks mõnevõrra tema hingelise põhiolemuse ja energeetilise koosseisu puhast tajumist segada, mis omakorda raskendaks või muudaks võimatuks teda 16. sajandist mäletada.

Mõtiskledes eeltoodud unele (kuues impulss), siis tänane resümee oleks, et nähtud kaks Kaisat ongi olemas, kellest blond on tänapäevane ja helepruunide juustega 16. sajandist pärit! Järelikult püüdsin unes Kaisa reinkarneerumiste kohta info kinni! Teema selles, et ma ei ole suuteline unes nähtut alati väga täpselt tõlgendama ja tagantjärgi hinnata on oluliselt lihtsam. Lisaks mainin, et Kaisal on olnud idee juukseid värvida. Ma ei välista, et toon võib olla selline, mis tal oli 16. sajandil. Järelikult on ta püüdnud eelmise elu kohta kinni nüansi, mis värvi ta juuksed olid!

⌘ Kui aju mõtleks iseseisvalt une stsenaariumi välja, siis pärast ärkamist oskaksid perfektselt ja koheselt sisu selgitada ning puuduks õpimoment. ⌘ Paraku sisaldab unenägu uut teavet, mille töötlemine võtab aega ja õpetab sind, teinekord mõne aasta või kümmekond ning enam kui üldse. Sõltub unest ja saatusest.

Olen jätkuvalt seda meelt, et Kaisa võib tulevikus filmis pearolli saada. Kui mina oleksin režissöör, siis ilmtingimata arvestaksin põhjalikult, et tegemist on erakordselt kogenud hingega, kes saakski filmirolli täita kõrgel professionaalsel tasemel! Isiklikult minu jaoks väga lihtne tõdemus, sest tajun niimoodi! Taju omakorda põhineb iseenda ja tema hingele ning teabele ID-st!

02.02.2023 õhtul tulen mõttele, et elu on tinglikult võttes film, milles Kaisa on täitnud ligi kolme aasta jooksul pearolli ning tulemiks suurem hulk teadmisi ja käesolev peatükk. Elukogemused on näidanud, et une poolt esitatav sõnum võib viidata mineviku või tuleviku erinevatele sündmustele, mida juba lugenud oleme. Seega, kas peaosa tulevases mängufilmis või filmides realiseerub, näitab ainult aeg.

Pildistamisega Snelli tiigi ääres seonduvad järgmised kolm impulssi – varblane, vares ja Noorsooteater, mis juhendavad sind meenutusteradadele. Sealhulgas kogu äparduste jada on üks suur impulss kokku.

Eeltoodust nähtub, et hingelis-intuitiivselt esmakohtumisest alates on otsekui kõik kristalselt juba selge (teave on Infodimensioonis alati olemas), ometi rakendub seaduspära:

⌘ Mateeria ja inimese koostoime paradoks – olenemata info tõelevastavusest on inimese mõistus kahtleval seisukohal ja vajab tõestuseks sageli palju aega, rohkem informatsiooni ning elulisi kogemusi. ⌘

Järelikult on aju teatud ülesannete efektiivses ja kiires lahendamises vähevõimekas või võimetu, kuid ometi vajalik. Üldistav näide. Olenemata, et saatuse tahtel suudad inimese hingelist põhiolemust täies ulatuses tajuda, mis omakorda soodustab isiku mõistmist, ei tähenda, et tema praeguse elu nn täiesti uued isiksuslikud omadused või nüansid oleksid hästi teada ning lõplikult arusaadavad. Loomulikult mitte, kuid uued värvingud on selleks, mille läbi õppida ja saada targemaks ehk täiendada su hingelist põhiolemust. Vastastikune kokkupuutepunkt ja õpingutele kuluv aeg võib olla lühike kuni elukestev, mille ulatuse määrab saatus. Kokkuvõtvalt:

⌘ Inimese reinkarnatsioon on põhjuslik – õppida ise ja õpetada teisi, mis tingib hinge täienemise. ⌘

Sündmused kogumina on suureks impulsiks ja 27.11.2022 avanebki kanal ID-sse, mille tulemusena suudan otsad kokku viia ja tekib hüüatus heureka! Heureka tähendab vanakreeka keeles „olen leidnud”. Mosaiikmõistatus ongi suures osas lahendatud!


Iseenda taju kaasabil on võimalik tuvastada, kas kokkupuude inimesega on praeguses elus esmakordne (üks tajuliik) või olete ka varasemalt kohtunud (teine tajuliik), näiteks eelmises või veel mitmes varasemas elus. Tajul ja tajul on vahe, mida nimetan eriliigilisteks tajudeks. Iga erinev tajuliik vastutab kindla tajumise eest. NB! Vahel võib esineda tunne, et tema isiksuslikke omadusi ja hinge olen kuskil varasemalt kohanud, kuigi tean, et praeguses elus ei ole kunagi kokkupuuteid olnud. Seega esineb viide! Nüüd sõltub sinu tundlikkusest ja saatusest, kas suudad ja pead olukorrast aru saama või mitte.

Vahemärkus. Eritüübilisi andmefaile võiks kaudselt võrrelda taju eriliikidega. Mõlema avades käivitad soovitud programmi.

Inimese hinge tajumine suuremas või vähemas ulatuses on individuaalne saatuslik komponent, sest niimoodi on konkreetsel juhul määratud. Toon lühinäited 2014. aasta lõpust alates:

1. 2014 – tajun tema hingelist põhiolemust 75% ulatuses. Võimalik, et eelmises elus eelmise sajandi 30-ndatel oleme kohtunud. Tema ei taju mind üldse ja reaktsioon on väga negatiivne. Olen teda näinud ühes spiritualistlikus unes.

2. 2017-2020 – tajun tema hingelist põhiolemust 25% ulatuses. Võimalik, et eelmistest eludest ühes oleme kohtunud.

3. 2017-2019 – tajun tema hingelist põhiolemust 80% ulatuses. Võimalik, et eelmistest eludest ühes oleme kohtunud. Periood võib olla ennem kristliku ajaarvamise algust.

4. 2018 – tajun tema hingelist põhiolemust 60% ulatuses. Võimalik, et eelmistest eludest ühes oleme kohtunud. Nägin teda spiritualistlikus (SP) unes 1,5 aastat ennem esmakohtumist ehk uni oli ennustav. Ühes SP-unes 2018. aastal veel korra näinud.

5. 2019-2023 – tajun tema hingelist põhiolemust 75% ulatuses. Võimalik, et eelmistest eludest kahes kuni neljas oleme kohtunud. SP-unes olen teda korra näinud.

6. 2020-2023 – tajun Kaisa Selde hingelist põhiolemust 100%. Võimalik, et eelmistest eludest kolmes oleme kohtunud. SP-unedes näinud kolmel korral ja tavalises üks kord.

7. 2022-2023 – tajun tema hingelist põhiolemust üle 95%. Võimalik, et eelmistest eludest ühes 17. sajandil oleme kohtunud. SP-unedes näinud kahel korral.

Vaatlustele ja kogemustele tuginedes on selgunud, et hingi, kes pärinevad eelmistest eludest ja mingil perioodil ilmuvad sinu praegusesse ellu, on ikkagi oluliselt vähem kui uudseid kontakte. Arvan, et reinkarneerunud nn noori hingi (mõned kuni näiteks 10 elu) ja täiesti uusi hingi on enamuses ning vanu (näiteks üle 20 reinkarnatsiooni) vähemuses. Sellest järeldan, et inimkond tervikuna on põhiosas veel nooremas koolieas ja arenguruumi on külluses.

Inimkonna lapseohtu noorusele viitavad sealhulgas sõjad ja pingekolded maailma erinevates osades. Inimeste omavahelistes suhetes esinev vägivald, jõhkrus, ülepaisunud egokesksus ning soov teiste üle domineerida. Üksikisiku teadlik ja pahatahtlik tahe kasutada teist inimest või inimesi enda omakasupüüdlike eesmärkide täitmises. Kõrgelt võimendunud ahnus – üksikindiviidi vaatepunktist lähtuvalt levinud ebaloomulik huvi väga suurte materiaalsete väärtuste ja võimu järele, mis ületab tema elulisi ning ühiskondlikke vajadusi tuhandeid, miljoneid või enam kordi. Piltlikult väljendades võib laps või nooruk (ka täiskasvanud inimene) käituda väga rumalalt ja vaimupimedalt põhjusel, sest omandatud tarkuseid napib.

Minu arvates on huviväärne, et maakeral elavast 8,6 miljardist inimesest suudad leida üles inimese, kelle hing ühtib 16. sajandil elanud inimese hingega! Tõenäosusteooria kirjeldab, et juhtum on seaduspärane (võimalik, et saatuslik ettemääratus) ning teoreetilised pidepunktid (meetodid) olen toonud välja. Enamikel inimestel on keegi tuttav või lähedane hing, kes võib pärineda eelmistest eludest. Mõtiskle, arutle ja süüvi enesesse ning valitud inimese hinge ning olen kindel, et leiad palju avastamisväärset!

Üks tuntumaid taassünni lugusid maailmas on Omm Sety (Dorothy Eady 1904-1981), kes väitis, et on Vana-Egiptuse preestrinna reinkarnatsioon. Ta on üks imelisimaid naisi 20. sajandil, kes viis arheoloogiat oluliselt edasi ning jahmatas arheolooge oma filigraanselt suurepäraste täppiminevate ajalooliste nüansirikaste teadmistega.

Kõik on kõigega põhjuslikus seoses. Samuti on inimesed üksteisega seotud vähemal või suuremal määral ning mõjutavad teineteist ja täidavad vastastikuseid rolle. Rollijaotust on kõige lihtsam hinnata tagantjärgi, sest saatuse ettenägemine on võimalik ainult üksikutes detailides. Järelikult on üldjuhul ka teadmata, kas vastastikune kokkupuude on lühiajaline, tinglikult sekund või pikemaajaline, näiteks kuni käesoleva elu lõpuni. Jällegi, tegemist on saatusega.

Kõiksust, energiat ja hingemaailma ei ole vaja välja mõelda, vaid eksisteerivad sinu isikust sõltumatult. Seega teise inimese (hinge) sügava ja tugeva energiavoo tajumine ning kogemine muudab su alandlikuks, sest selle olemasolu ei allu inimese kontrollile. Mida enam tajud hingelist puudutust, seda intensiivsem ja positiivsem on energiavoog ning seda enam samastud enda igavikulise hingega. Meid kõiki ümbritseb järjepidevalt energia, mistõttu olen rahulolev, et 2014. aasta lõpust alates hingerahu üha suureneb, mille üheks teguriks on tajutav positiivsus.

Mul on tõeliselt heameel, et Kaisal on olnud jaksu mu tagasihoidlikke ja väikeseid heietusi kuulata, mis on olnud aluseks pikkadeks mõtisklusteks, spirituaalseteks unedeks, avastusteks hingemaailmas ning peatüki kirjutamiseks. Ennem käesoleva jutustuse publitseerimist on ta sisu läbi lugenud ja andnud koos fotodega avaldamiseks oma heakskiidu.

III OSA. VALGUSE POOLE. 54. PEATÜKK ⟡ Ärkamine ⟡

Lugeja on pannud tähele, et hingest tingitud spirituaalseid lugusid või kogemusi, võimeid jms on enim sündides ning imikuna, edasi väikelapsena ja oluliselt vähem teismelisena. Enda ja teiste hinge ning Infodimensiooni jms tajumine langeb drastiliselt täiskasvanuks saades. Ilmselt on tegemist mingi kindla mehhanismiga, mida tänaseni selgitada ei oska.

2013. aasta sügisel ja 2014 algupoole ning terve aasta jooksul toimuvad isiklikus elus järjestikuliselt vähemalt kümme elulist muutust, kus pealtnäha väga keerulised protsessid leiavad „juhuslikult” suurepärase lahenduse. Üldistades ja mõistust appi võttes on lahendusteed ebarealistlikult soodsad ja tegelikus elus niimoodi ei tohiks juhtuda! Ainult muinasjutus! Justkui kellegi nähtamatu käsi on mängus olnud ja aidanud!

Kummalised riburada kokkusattumused ja isikliku elu pingete möödumine äratavad tähelepanu, mistõttu võtan mõtlemiseks filosoofilise temaatika vaba tahe, põhjus ja tagajärg. Siit ja sealt loen vastavat kirjandust ning saan targemaks, kuid tajun, et midagi jääb puudu.

21. sajandi esimese kümnendi lõpupoole ostsin Põltsamaa vallas asuva Pajusi mõisakompleksi kuuluva Pajusi Valitsejamaja, mille soovisin renoveerida eramajaks. Plaanid muutusid ja teise kümnendi lõpus müüsin kohalikule ettevõtjale, kes tänasel päeval hoonet kortermajaks renoveerib (ENSV perioodil oli kasutuses korterelamuna).

Hoone ja lähipiirkond on omalaadne sellepoolest, et evib suurepärast positiivset energiat! Oled majas või õues. Tugevaimad tunded tekivad hoones olles ja möödunud aegadest annavad seal elanud inimeste hinged endast märku. Keegi 19. sajandist, lahkunud inimene 30-ndatest, keegi metsavend või relvavend II maailmasõja ajast või vahetult pärast sõda, üks või kaks inimest 20. sajandi 50-ndatest jne. Igast kümnendist keegi kuni 90-ndate alguseni. Korstna tagant suletud pööningult leian väikelapse palitu, mis võib pärineda tsaariajast ja mingi võbelus käib läbi ning koged tema hinge või energiat, tema visuaal ilmub su kujutluspilti – heledate pikkade juustega tüdruk. Mõnel korral mõisapargis jalutades kangastub silme ette sõitev mõisarahva troska inimeste (3-4 isikut, nendest vähemalt 1-2 naist) ja hobustega.

Kuni 2014. aasta oktoobri keskpaigani ma ei pööra ülalkirjeldatud tundmustele erilist tähelepanu, sest hingelisel tasapinnal ma ei oska neid enesele selgitada ning pean aju poolt produtseeritud omalaadseteks veidrusteks. Meditsiinilist laadi vaimuhäireid või luulusid ei tea, et oleks. Mõistuslikult ja materiaalsest vaatepunktist lähtuvalt selgitust ei leia ning olen tüdinenud, et olen „liigselt tundlik”, mis mu „osta-müü-vaheta” eluviisi vahel häirib.

10-13. oktoober 2014 (47 a), mis on reede kuni esmaspäev, olen mõisas ja nokitsen majaga. Toestan sissevajunud põrandatala, puhastan katust samblast ja likvideerin vihmavee sissejooksu. Teen hädapäraseid töid. Ilm on väga niiske, sageli on udu või sajab vihma, temperatuur päeval kuni +10 °C. Klassikaliselt tajun maja ümber ja sees aegajalt valitsejamajaga seotud hingesid, kes justkui uudistavad ja jälgivad mind, kuid olen hõivatud ning ei ole aega mõelda ja kõrvalistele asjadele tähelepanu pöörata.

Esmaspäeval 13. oktoobri lõunapaiku umbes kella ühe kanti olen katusel ja paikan plekiga läbijooksu kohta. Olen üsnagi ettevaatlik, sest vihma kergelt tibutab ja katus on väga libe. Ometi tekib vajadus, kus ühel hetkel tõusen 30-kraadisel viilkatusel püsti, et kruvi keeramiseks end mugavamalt valmis panna ning libastun… Sedavõrd õnnetult, et esmalt kukun pea alaspidi selili ning ca kuue meetri kõrguselt libisen kiiresti vastu redeleid ja vabalangemine katuseräästalt maapinnani on umbkaudu kolm meetrit.

Kukkumine on eriti valus, kuid õnneks maandun vasakule küljele ja käsi jääb keha alla. Pauk on sedavõrd tugev, et esmalt võtab pildi mõneks sekundiks eest ja seiskub hingamine, mis kuni minuti pärast läheb vaikselt lahti. Ma ei liiguta end ja kummalisel kombel arutlen, et kas olen elus või mitte? Võimalik, et kukkudes lahkus hing lühiajaliselt kehast ja tuli tagasi, mis tingib sellelaadse mõtiskluse.

Väga selgelt saan aru, et minus on tekkinud äärmiselt oluline muutus! Oleksin kui unest ärganud ja tajun ümbritsevat palju selgemalt, laiahaardelisemalt, sügavamalt ning hingeline maailmapilt on avanenud! Naljatlen endamisi, et kui suudan end praegu liigutada, siis ma ei ole ju surnud! Tegelikkuses tunnetan, et minu kõrval on kaks hinge, kes mind jälgivad ja naljapiisk oli mõeldud ka neile.

Vahemärkus. Praegune äpardus tähistab hingelise teekonna ja ümbritseva kõiksuse parema mõistmise algust, mille üheks konkreetseks tulemiks on käesoleva raamatu kirjutamine. Huvitaval kombel pidin väga valusasti kukkuma, et miskit loksuks paika või hoopiski läheks lahti!

Suudan end liigutada ning olen rahulolev, et selgroog on paigas ja alakeha ei ole halvatud. Umbes seitse minutit mudas ukerdamist ja saan ennast püsti vinnata. Komberdan kõrvalasuvasse mõisa, saatjaks mõned hinged, kellede lähedalolek on hästi tajutav. Renoveeritud ajaloolises hoones toimetab Pajusi Rahvamaja. Kasutan tualeti kraanikaussi, et end puhtaks küürida.

Mõnekümne minuti pärast lähen õnnetuskohta tagasi ja avastan, et ligikaudu pool meetrit jäi puudu, et kukkunuksin maakivide otsa ja tõenäoliselt ma ei oleks sealt enam tõusnud. Siiski olen saanud kõvasti põrutada ja vasak käsi on üles paistetanud. Mulle näib, et anti võimalus edasi elada ja osaleda isikliku saatuse poolt määratud ülesannete lahendamises! Seda kinnitab ka intuitsioon, kes katusel olles endast pidevalt märku andis ja selgitas, et oleksin eriti tähelepanelik, sest võin libastuda ja kukkuda. Enamgi, vaist andis selgelt teada, et kukun katuselt alla! Ometi püüdsin kõigele mõistusega läheneda… Siit taaskordne meeldetuletus ja õpetus – usalda enda hinge (intuitsiooni), kes ei eksi kunagi! Mõistus on see, mis paneb sageli mööda!

Päeva jooksul tuleb appi kohalik noormees Hanno, kes veel pimedas taskulambiga valgustades lõpetab katuse paikamise. Pärast tööd tirime tööriistad, redelid ja kola suurde kaubikusse ning asun koduteele. Väsimus on meeletu ja juhtida saan ainult parema käega. Pärast keskööd jõuan koju ja hommikul päevavalges tarin auto tühjaks, mille viin rendifirmasse tagasi.

Käsi on jätkuvalt väga kõvasti paistes ja otsustan, et järgmisel päeval, kolmapäeval 15. oktoobril lähen igaks juhuks EMO-sse kontrolli, äkki on midagi tõsist. Röntgenpilt näitab, et tegemist on küünarvarremurruga. Kips peale ja koju.

Järgmise nädala esmaspäeval 20.10.2014 lähen taas trenni. Kõike saab teha, ainult kipsis kätt ei tohi kasutada. Neli nädalat hiljem võetakse lahas ära ja suurim raskus, mida haige käega jõuan tõsta, on tühi ca 20 grammine ravimitops. Juba järgmisel päeval suudan väikest õuna tõsta ja samm-sammuline käe taastamise treening võib alata. Umbes 10 päeva hiljem võin hästi ettevaatlikult 1,5 kilost hantlit liigutada. Ja nii see lähebki. Vasaku käe liikuvus taastub 99% ulatuses kolme aastaga.


Õnnetusega kaasnev ärkamine tähendab, et hingemaailm on paotanud mulle ukse, mida õpin aeglaselt ning tasahilju tundma. Hakkan nägema spirituaalseid unesid (varem nägin üsna harva, 2005-2010 aastal kuni 3 und), mis sisaldavad erinevat infot kellegi mineviku ja tuleviku kohta jms ning info vastab tõele. Esineb hetki, kus ilmsi ja ärkvel olles täiesti juhuslikult ning spontaanselt, suudad mõnedes detailides näha lähitulevikku ette. Muidugi liikvel hingede tajumised, info ammutamised Infodimensioonist, vajadusel ajutine mälu eripärane paranemine jne. Lugeja on neid asjaolusid raamatust lugenud, sealhulgas lapsepõlve kohta, sest nüüd olen suuteline olnud sündmuseid hingelise maailma võtmes selgitama. Tegelikkuses ei ole midagi eripärast, olen täiesti tavaline inimene oma plusside ja miinustega edasi, kuid hingelise maailma nüanss on osutunud oluliselt avaramaks kui oleks oodanud.

Unenäod ja iseäranis spirituaalsed uned sisaldavad palju informatsiooni ja väga laiahaardelist taju, mida ma ärkvelolekus ei suudaks eales välja mõelda ega kogeda. See on põhjuseks, et aegapidi olen proovinud unesid selgitada või tõlgendada, leida ühiseid jooni ja süstematiseerida, püüda defineerida, tabada seaduspärasusi jms.

Mõned üldised tähelepanekud. Põhineb isiklikel unedel ja kogemustel. Teatud erinevates lõikudes on infos kattuvusi näitamaks, millal ja kuidas olen tõdemusteni jõudnud.

Spiritualistlik tähendab, et esineb spetsiifiline tugev taju(-d), uni on eriti kirgas, süžees näidatav pildikeel sisaldab minu jaoks teatud sõnumit või sõnumeid ühest liigist/teemast või teemadest. Sõnum on sageli selgelt arusaadav ja tõlgendamisvajadus on vähene. Tavalisi unesid on oluliselt keerulisem mõista, tihtilugu võimatu ning taju on nõrgem.

Sisu võib olla kronoloogiline ja järjepidev ning tegemist on ühe ajastuga. Või esineb elemente minevikust ja tulevikust, mis tegelikus elus on juhtunud või juhtuvad ja millest sa ei ole varem teadlik olnud. Või puudub aeg. SP-unedes on enamik tegelasi mulle tundmatud. Vähem on neid, keda reaalses elus tunnen. Tundmatud või teada inimesed võivad esineda eri ajastutes piiranguteta. Teada olevate inimeste vanus võib erineda tema reaalse elu vanusest, ta võib olla noorem või harvem vanem või enda vanuses. Samuti esinevad surnud inimesed ning nende vanus on varieeruv.

Une žanrid on erinevad ning sarnanevad filmide või tegeliku elu žanritele. Esineb krimi, romantika, tavaelu, ulme, loodus, komöödia, meelelahutus jne elemente. On üks žanr või mitu žanrit koos. Näiteks dokumentaal-krimi, dokumentaal-fantastika jne.

Näiteks sa näed sündmust ja inimesi, mis on sinu jaoks tundmatud. Asjaolu, et oled ise sündmuse osaline, ei tähenda, et oled olnud selle sündmuse tunnistaja minevikus või tulevikus. Osaline oled võib-olla seetõttu, et mõista asjade käiku võimalikult adekvaatsel moel läbi enda silmade ja mõtete.

Une üks üldisemaid eesmärke on inimese eksistentsi soodustamine ja ilmselt hinge arengule kaasa aitamine või tagamine. Selgitus. Uni kujundab ja suunab inimese tegevusi vähemal või suuremal määral kogu tema elu vältel (isegi kui uni ei jää meelde).

Unest pärinev info võib salvestuda alateadvusse (näiteks luuakse kanal ID-ga info kiireks hankimiseks), mida kasutatakse vajadusel teadlikult või intuitiivselt. Uni mõjutab inimest otseselt ning unes nähtud meeleolu, sündmuseid või detaile teostatakse või soovitakse reaalses elus rakendada vähemal või suuremas määral, mis sõltub une süžeest ning nüanssidest. Uni mõjutab inimest vastavalt käituma ja vastupidi, inimese käitumine ja kogemused ning temaga seotud ümbritsev kajastub vähem või rohkem unenägudes. Seega taaskordne tõdemus, et mateeria mõjutab immateriaalsust ja vastupidi ehk esineb vastastikune seos ja mõju.


Miks on uni osaliselt või ei ole üldse meeles? Miks une sisu ei ole alati hästi ja selgesti arusaadav? Miks on unes ainult mõni üksik detail, millest aru saan?

Une mäletamine on tavapäraselt hüplik ja mitte terviklik, paljusid unesid ei mäleta. Oletan, et osaline või terviklik mäletamine on põhjuslik ning mäletamine iseenesest ei allu inimese materiaalse mina tahtele. Unede sisu täielik või osaline, selgem või vähem selgem mäletamine ja sõnumi või sõnumite saamine on piltlikult filtri taga kinni. Tajun selgelt nn filtri olemasolu.

Filtri omaduste hulka võib lugeda ka järgmised olukorrad. Sa ei mäleta oma und üldse (esineb minul väga harva) või tead, et sa ei ole oma elus kunagi und näinud (minul pole kordagi esinenud; trennikaaslane JS sõnul ei ole ta oma elus mitte ühtegi und näinud). Tunnetan, et filtri olemasolu ja omadused ei allu minu tahtele. Kindlalt ma ei tea, millisel põhjusel filter ja selle omadused olemas on ja millistel põhjustel filter on ees või mitte?

Oletan, et iga info peab tulema „õigel ajal”, mis on seotud sinu hingelise arengutasemega ja isikliku saatusrajaga, kas oled suuteline vastu võtma, aru saama ning vajadusel/võimalusel edaspidi rakendama.

Iga une detailne mäletamine ja keeruliste teadmiste saamine võib koormata sinu aju, sest unes esitatava info hulk on väga mahukas. Aju on piiratud ressursiga, kuidas ta töötleb teada olevat või täiesti uut infot, inimene vajab ka puhkust. Tajun, et kui mäletada kõiki unenägusid ja üritada infot mõtestada ning läbi töötada ja kogemuste hulka salvestada, siis tekib lühikese ajaga ülekoormus ja sisepinge. Järelikult üks valikulise mäletamise põhjuseid on inimlik vajadus puhata ja taastuda. Seega näib, et jupikaupa uneinfo saamine arendab inimest (võib-olla ka tema hinge) kõige efektiivsemal, ökonoomsemal ning terviklikumal moel.

Võimalik, et uni peegeldab osaliselt või täielikult kõiksuse suvalises punktis olevaid sündmuseid. Sa näed detaile ja sündmuseid, mis pärinevad Maalt või universumist, ühest või erinevatest dimensioonidest või paralleelsustest. Oletan, et uni on infokogum ja võib pärineda osaliselt või täielikult nn Infodimensioonist. Ehk kogu kõiksuse info on kirjeldatud ID-s.


20.09.2021 püstitan enesele mõned küsimused. Kas inimene on suuteline une pildikeelt niimoodi koostama, et esitatakse reaalselt toimunud minevikusündmused, millest sa ennem unenägu teadlik ei olnud? Kas sa oled suuteline looma iseseisvalt une stsenaariumi, mis on ennustav ja nähtu realiseerub tulevikus?

Kaks päeva hiljem 22.09.2021 näen und. Uni sisaldab taju erinevaid vorme, mis on sõltuvuses une stsenaariumist ja stseenidest.

Und nähes hakkan süžeed analüüsima ja lõpetan analüüsi edukalt. Saan teada, miks pean konkreetset und nägema ning milline on une poolt edastatud sõnum. Tegemist on üldse esimese unega minu elus, mil analüüsi tegemise ja lõpetamise ning sõnumi saamise ajal magan!

Vahemärkusena lisan, et ka varasemalt olen und nähes süžeed analüüsinud, kuid olen jätkanud ärkvel olles. Analüüsist moodustub sõnum või saab sõnumi tuletada.

Analüüsimisele aitavad kaasa unes kogetavad taju erivormid. Seega teistel inimestel võib olla sinu unest arusaamine või tõlgendamine keeruline või võimatu, sest nad ei kogenud une konkreetseid stseene taju erivormide abil sarnaselt nagu sina tollel hetkel kogesid. Sõltub unest.

Järelikult unes esitatavad süžeed ja saadavad sõnumid on tolles hetkes ettemääratud ning vajalikud! Une mäletamine või mittemäletamine ja sõnumi mittesaamine on samuti põhjuslik!

Une süžeest võib ärkel olekus keeruline aru saada, sest oled episoodi nägemise ajal kogetud tajuvormi unustanud. Järelikult unes pakutavat sõnumit ei pruugi leida või aru saada.

⌘ Une stseenid, struktuur, pildikeel ja taju erivormid on oma ülesehituselt väga keerukad, mille tekitamine ei allu inimese füüsilise „mina” võimekusele ja kontrollile. ⌘


Unes esinevad tajud. Olen pannud tähele, et tajuskaala on unes oluliselt laiem kui ärkvelolekus. Näiteks oled suuteline tajuma ja tunnetama erinevaid dimensioone, dimensioonidest üleminekuid ja minade erinevaid mõttestruktuure, enda muutumist vaimselt kui ka füüsiliselt. Üles tõustes su taju oluliselt aheneb, saadud tohutu teadmiste hulk läheb enamikul juhul meelest ära ning oled võimeline ennast ainult üksikisikuna tajuma, sedagi suhteliselt kitsal skaalal ja piiritletult. Kõik muu laial diapasoonil asetsev tajumehhanism erinevate minadega seonduva kohta muutub kättesaamatuks, sisuliselt kaob. Kirjeldatud olukorrad võivad esineda erandlikult ka ilmsi kui on tegemist olulise teadvuse teisenemisega, nt šamanism jne ilmingud.


Unes nähtud nn vähemtähtsad asjaolud võivad tähendada vastupidist, et on hoopiski olulised. Seega igasse episoodi on mõistlik suhtuda suure tähelepanuga.

Üksikutes unedes esineb nn „reklaamipaus”. Une süžee äkki katkeb, tekib uus teemaväline pildikeel, mida esitatakse lühiajaliselt. Pärast „reklaami” uni jätkub katkenud kohast.


Une mäletamine. 25.09.2021 mõtlen vahetevahel unede loogilise ülesehituse ja mäletamiste peale. Ja palun! Järgneval ööl 26.09. saan oluliste selgituste ja teadmiste osaliseks.

Esmalt tuleb märkida, et esineb eripärane tajuliik (tajuvorm), mis aitab mäletada ja mõista unenägusid! Piltlikult on aju justkui väga puhanud ja teda ei koorma reaalse elu tegurid. Info vastuvõtmise võime on suurepärane. Tuleb lisada, et vastupidiselt öeldule, on eelnevatel päevadel ja nädalatel järjepidevalt väga palju mõttetegevust olnud ehk koormus ajule on olnud väga suur!

Eelkirjeldatud tajuliiki aeg-ajalt mul unes esineb. Selline seisund võiks kesta 24/7, mida paraku ei juhtu. Ajul on sisuliselt võime teha „restart”, kõik eelnevad andmed korrektselt salvestada ning olla valmis uue ja mahuka info kvaliteetseks vastuvõtmiseks!

Mäletan üsna hästi viite eripikkusega unenägu, mida öö jooksul nägin. Ühe une fikseerisin kui avasin hetkeks silmad umbes pool kaks öösel. Teistkordselt ärkan hetkeks umbes pool viis ja kolmas kord hetkeks natuke seitse läbi. Umbes 7:24 paiku avan veel silmad (une pikkus oli ca 12-16 minutit). Uned lõppevad hommikul kaheksa läbi.

Öösel korduv silmade avamine on põhjuslik fikseerimaks unede arvu. Erinevad uned on üsna selged ja loogilise ülesehitusega. Suures osas mõistan stsenaariumi koostamise aluseid. Näiteks miks on stseen keeruline, mitmeti mõistetav, abstraktne või segane? Ja seda, kuidas ja millise süsteemi alusel põimitakse sulle esitatav sõnum stsenaariumisse ja millal ning millisel viisil sulle esitatakse?

Oli võimalus kiigata (tajuda) une koostamise („filmimise”) metoodikaid. Korrektsuse huvides ütlen, et märgitud aluseid, metoodikaid ja infot sõnumite kohta sain „nuusutada” (tajuda), kuid meelde ei jäänud, et kirjaviisina esitleda.

Öeldult, esineb tajuliik, mis aitab mäletada ja une sisu mõista. Jätame tajuvormi kõrvale ja juhtub see, et mäletame vähe või üldse mitte ning sisu on abstraktne ja segane.

Näitlikustan, miks niimoodi juhtub? Und võib käsitleda sisutiheda, erineva süžee ja pikkusega filmina. Kui sa vaatad järjest viite filmi, millest kolm on mängufilmid ja kaks dokumentaalid, siis mida pärast filmide lõppemist tunned? Tõenäoliselt väsimust ja tüdimust, pea on „paks”! Küsimused. Kui detailselt sa pärast seansse filme mäletad ja mida? Kas suudad samas järjestuses kõik täpselt taasesitada?

Aju on piiratud ressursiga või teeb valikuid, talletamaks detailselt kõiki filme ja selekteerimaks kõiki olulisi tarkuseid. Sama kehtib ka unenägude kohta.

Kui sul on keerulisest dokumentaalfilmist arusaamisega raskusi, siis tundub sulle film segasevõitu. Sama kehtib unenäos – abstraktsus ja segadus kui sa sisust aru ei saa, episoode järjekorda ei oska panna ning sõnumit või sõnumeid ei saa.

Sõltuvalt une pikkusest võid sa näha öö jooksul umbes 1-6 unenägu. Igal öösel. Aju reageerib vastavalt ja ei tekita ülekoormust – mäletad vähe või ei tea mitut erinevat und nägid või ei mäleta üldse.

Selgitan lihtsustatult. Inimene mäletab ärkvel olles toimunud sündmuseid valikuliselt ja reeglina mitte detailselt iga sekundi ja minuti jooksul olnut. Ülekoormuse vältimiseks tõenäoliselt sama mäletamise metoodikat unes tavaliselt rakendada ei saa (erandid välja arvatud). Seega esineb kaks mäletamise režiimi – ärkvel olles ja unes.

Unes esitatud sõnum omab sinu jaoks tähendust, on tõene ja võib seostada ühe või mitme sündmusega minevikus või tulevikus. Sama sõnum teise inimese jaoks võib tähendada muud sündmust või sündmuseid. Seega üks sõnum omab erinevate inimeste jaoks erinevat tähendust, mis tähendab, et esineb seotud infovõrgustik. Teisisõnu kõik mõjutab kõike vähemal ja suuremal ning erineval moel.


30.09.2021. Saan öelda, et varasemad ja praegune uni kinnitavad, et inimene võib näha pika magamise ajal mitut lühemat und või ühte pikka või sama stsenaariumiga liigendatud und.


06.10.2021. Unenäod on minu jaoks kui õppevaramu, mida viimastel aastatel olen oodanud kasvava huviga.


07.10.2021. Une mäletamine, pildikeele kujunemine ja sisu. Avan silmad ennem kella kuut hommikul ja ei mäleta unest mitte midagi. Olen rahulolematu ning otsustan, et püüan võimalusel tuletada niipalju meelde kui võimalik. Mäletamise protsess vältab umbes tund kuni kella seitsmeni.

Umbes kümme minutit pärast meenutamise protsessi selgub, et uni on olnud täielikult abstraktne ning esineb soov alustada päeva toimingutega – tõusta voodist üles, minna tualetti jne. Siiski proovin pingutades edasi meenutada, sest täiesti abstraktseid unenägusid mul viimastel aastatel peaaegu ei ole esinenud.

Abstraktsest kooslusest tekib umbes 15 minutit pärast meenutamise algust üks natukene selgem pildiline pidepunkt, millest hoian kinni (ei lase meelest ära minna) ja selle toel liigun mäletamises sügavamale tasemele.

Tasahilju avalduvad arusaadavamad ja hajusad pildid, mida esialgu kokku traageldada ei ole võimalik, rääkimata mõistmisest. Mida sügavamale ja kaugemale mäletamise protsessis liigun, seda enam tuleb pilte ette. Kaootilisena olnud pildikeel hakkab struktureeruma. Viimaks moodustub loogilise ülesehitusega mitmekihiline ja inforikas une stsenaarium, mis on äärmiselt õpetlik erinevates aspektides ja tasandites. Sealhulgas esineb 2-3 erinevat uut tajuliiki. Samuti on tajutav kadunud ema hinge esinemine.

Paraku jääb mäletamise teele ette nn filter või poolläbipaistev (udune) kardin, millest näen küll läbi, kuid une terviksisu ei mõista ja tajuliike ei suuda endasse haarata. Seega jäävad ka saamata sõnumid ja õpetused.

Tajun ning saan aru, et tänast und ma ei pidanud mäletama seetõttu, et kogu minu teadmistepagas ja erinevate tajuliikide tajumise võime on piiratud.

Samuti adun üldiseid printsiipe une pildikeele koostamise kohta. Une visuaal põhineb stsenaariumile, millesse omakorda on põimitud tarkused, õpetused ja sõnumid. Unest saan täielikult või osaliselt aru siis, kui minu hingeline areng on vastaval tasemel. Järelikult uni koostatakse vastavalt minu tasemele, mis iseenesest ei tähenda, et peaksin kõike kohe mõistma. Seega iga arusaamatu komponent tähendab õppetükki ja mida enam õpin, seda arusaadavamad võivad une erinevad episoodid olla.

Tajun, et uni pärineb nii immateeriast kui Infodimensioonist. Kuidas täpselt mehhanism töötab, jään vastuse võlgu. 52. peatükis selgitasin väga üldistatult ja lühidalt kõiksuse toimimist ja tõin välja üldise joonise. Jooniselt selgub, et nn immateeria on omaette struktuur, kuid osa ID-st.

Kanda uni immateriaalsusest üle mateeriasse, kus asud sina ja su aju, on võimalik, kuid on keerukas ning problemaatiline. Mulle näib, et inimese reaal-materialistlikud teadmised ja aju füüsiline struktuur on segavad faktorid info sujuvaks, muutusteta ja kadudeta vastuvõtmiseks või ülekandmiseks. Ometi suurepäraseid õnnestumisi esineb.

Uni on üks infokandjatest edastamaks teavet immateeriast või ID-st mateeriasse (inimese ajusse). Uni hoiab ära info olulise muutumise ja teisenemise ühest keskkonnast teise. Samal ajal sõltub vastuvõtjast inimesest, kuidas ta sellest aru saab.

Siinjuures on paslik meenutada unenägu ajast 12.11.2018. Läksin magama kell 21:30 ja tõusin üles 03:30. Oli tavapärane unenägu, mille kestel tajusin hetkeks, justkui unenäo väliselt ja täiesti loogiliselt, sealhulgas kuidagi eriliselt, et kõiki unenägusid, mida näen, siis nende sisu võin ise vabalt valida. Samuti saan valida tegelaskuju, keda unes esitlen. Seejärel too hetk või reklaamipaus lõppes ning jätkus tavapärane unenägu.

Võib-olla mu hingeline areng jõuab tulevikus teatud tasemele, et saan valida õppetükke, mida soovin unes omandada. Selleks peab võib-olla tekkima oskus une süžee koostamiseks. Märgin, füüsiline inimene ei ole suuteline une sisu looma ja toimingus osaleb ilmselt teatud osas tema hing ning veel kindlad teised hinged, lisaks teostatakse toimingud ID-s ning immateerias. Une loomine peab põhinema mingile konkreetsele seaduspärale ja süsteemile.


⌘ Inimene toodab ärkvel olles ja unenägudes ajaühiku kohta rohkem infot kui suudab meenutada. Aju ei ole suuteline mitte kunagi eranditult kõiki elusündmuseid talletama ja taasesitama. Oletuslikult aju vahendab infot, mis pärineb Infodimensioonist. ⌘


04.01.2022. Lause „hommik on õhtust targem” võib põhineda sellele, et täieliku ärkveloleku ja uinumise staadiumis N1 ühendud sa Infodimensiooniga ja saad vajalikud teadmised-vastused kätte. Hommikul avad silmad ja kohe või mõne tunni jooksul võib selguda, et eelmisel või eelmistel päevadel vaevanud probleem on leidnud lahenduse. Minu puhul antud meetod töötab vastavalt vajadusele harvemini või sagedamini, mis omakorda tähendab, et just selleks konkreetseks hetkeks pead nö õige vastuse saama. Teisisõnu saatuslik ettemääratus.

Infodimensioon ühes immateeriaga võib osaleda unede sisu loomise eest. Mis omakorda tähendab, et stsenaarium või sõnum võib vastata täielikult või osaliselt tegelikkusele. Ainuke asjaolu on, et infokillud on teatud põhjustel sageli olulises osas segatud ehk esinevad kaootiliselt (sarnaselt meenutamisele). Info võib pärineda nö minevikust või tulevikust, info on ka kellegi olendi mõte, idee või fantaasia või teise inimese unenäokatke jms. Üldistatult, sinu unes esinevad infokatked kõiksuse eri osade ja objektide kohta on tõesed või nendest moodustunud teave on tõene, kuid segatud. Järelikult infonoppeid on võimalik teinekord ritta sättida ja tõlgendada ning leida mitmetele teemadele pädevaid vastuseid.


10.04.2022. Unenägu näitab sinu otsest või kaudset sidusust inimeste ja asukohtadega. Materiaalses kontekstis võib sidusus tähendada, et oled inimest või asukohta tegelikus elus pelgalt korra kuulnud või näinud ja taasesitatakse unes mingi muu sündmuse osana.

Unenägu on informatsioon, mida edastatakse. Sisu võib seisneda ka teadmises, et inimene või asukoht on olemas, mis on osa une keerulisemast süžeest. Seega enamik stsenaariumist iseenesest ei pruugi tähendust omada, vaid ainult fakt asukohast ja inimesest. Järelikult saadav sõnum piirneb mõne üksiku detaili teadvustamisega.


06.09.2022. Ma ei lasku une kirjeldusse, mille sisu on äärmuseni sügav, soe ja tundeline. Täis vaimselt rikastavat ja arendavat palavat armastust ning tunnetega seotud väga tugevat energiavoogu. Avan silmad, kell on 02:58. Olen saadud info üle rõõmus kui ka alandlik.

Uni pakub mulle ka sõnumi, kuid jätan selle esile toomata. Hakkan uuesti uinuma ja esineb ärkveloleku ning uinumise staadium (hüpnagoogia ehk N1) – lühike intervall täieliku ärkveloleku ja sügava une vahel. N1 seisundist saab lugeda pikemalt peatükkidest 21-26.

Staadiumis N1 tulevad pähe erinevad mõtted. Iga mõtte kirjutan paberile üles ja lähen voodisse tagasi. Pendeldamine voodi ja kirjutuslaua vahet kestab 03:40-ni.

Mõtted:

  • Kuidas näha unes unistusi, mida sa veel ei tea, aga hoomad neid?
  • Intuitsioon on mitmekihiline ja seeläbi saadav info erinev.
  • Kuidas eksamineerida alateadlikke hirmusid? See tähendab sealhulgas, kuidas unes ekraniseerida alateadlikke hirmusid või ebamugavaid komponente?

⌘ Uni on väga hea ja võimas energia andja! Uni on vaimse eksistentsi ja vaimuelu keskus, kuhu võib abi saamiseks alati pöörduda! Abi on igal ajal garanteeritud! ⌘

Arvan, et N1 seisundis, olin ühenduses Infodimensiooniga, millest sain teavet ning selgitusi. Minu jaoks on iseäranis huvitav viimane infokild, et uni on vaimse eksistentsi ja vaimuelu keskus. Täpselt sellise sõnastusega teave mu ajusse voolas. Ühest küljest on tegemist sõnavaraga ja kuidas sõnu ritta seada, kuid informatsioon iseenesest on väga põnev ning viitab ID-le ja immateeriale. Tajun, et antud teoreetilist alust saan edaspidi veel täiendada ehk kanal ID-sse avaneb ka edaspidi.

53. PEATÜKK ⟡ Saatuslik käekiri ⟡

Eelmises 52. peatüki viimases lõigus puudutasin lapse sündimist. Seonduvalt sellega toon välja mõned märgilised tähelepanekud, mis justkui näitavad saatuse poolt määratud teerada.

Umbes 5,5 aastat tagasi arendame tütrega teemat, et ta soovib ilmtingimata saada last. Minu arusaamises on tegemist loodusliku kutsega ühest küljest, teisalt hingeliselt määratud olude kulgemisega. Leiame, et planeeritud ilmakodanik võiks olla kindlam lähenemisviis kui „juhuslik” toimetamismudel. Tütar sealhulgas arvab, et rasestumine on kaunikesti keeruline protsess ja õnnestumine võib võtta aega, mitmeid kuid või isegi aasta. Seetõttu kavandatud tegevus näikse olema tulemuslikum.

Mina omakorda avaldan veendumust, et rasestumine on üks lihtsamaid tegevusi üldse, piisab viiest minutist ja küllap rasedus tuleb. Meie arvamused lähevad lahku, mis on täiesti loomulik ja ainult praktika saab anda vastuse. Aastad mööduvad ja diskussioon lapse saamise osas muutub 2021. aastal igapäevaseks. 2022 võetakse paarilisega praksis ette ja rasestumine toimub väga kiiresti ning efektiivselt!

Tulemuse üle ma hämmastunud ei ole ja iseenda käest küsin – minul kui kõrvalseisjal ei tohiks olla teadmisi, kuivõrd hästi saab tütar lapse saamisega hakkama või mitte? Ometi on mul intuitiivne info olemas!

Tulevase ilmakodaniku sündimisega seotud filosoofilises arutelus puudutame ka tema vanaisa teemat, kes on tema elus põhjuslikult. 5,5 aastat tagasi esmakordselt mainin, et Lembit on niikaua sinuga kuniks saad lapse. Antud loost räägime aastate jooksul korduvalt ja viimaks tütar rasestub. 18. augusti 2022 õhtupoolikul kell 18:58 Lembit lahkub… Ta on minu käte vahel ja kaks hingetõmmet jäävad viimaseks… Vaatan ta silmadesse, mis on nüüdsest põhjatud, hing on läinud oma teed… Omalaadne numbrimaagia, 18-ndal on suremine ja 18-ndal sündimine, sealhulgas 18 ja 8 on kellaaegades, mis justkui näitab asjaolude kindlamoelist sidusust.

Lemps vabastab varsti sündivale inimesele aja ja koha, mis oligi üks tema missioonidest – pakkuda parimat ja lahkuda temale sobilikul hetkel. Tema ülesanne oli meile teada juba 5,5 aastat tagasi! Mingeid olulisi asjaolusid sa lihtsalt tead ette ning ei imesta!

Tütretütar sünnib 18.11.2022 kell 23:08. Ametlikult võtan vastu vanaisa staatuse, mis on omapärane, sest sõnademängus ma ei pea ennast üldse vanaks. Vastupidi, head energiat on külluses ja vajadusel ajab üle ääre. Objektiivsete asjaolude tõttu kohustun alates 26.11 olema öises valves (kell 01:00 ja 04:00), et lapselast toita. Päevasel ajal on veel mõned graafikukohased ajad, kus pühendun tema toitmisele, mähkmete vahetamisele ja magama panemisele. Mainitud energia kulub marjaks ära ja kipub isegi vähenema, sest isiklik une- ja tegutsemisrežiim on pea peale pööratud. Kindlasti taastub perioodil, mil imikut öösiti enam toitma ei pea.

Esimest korda võtan ta sülle 24.11 pärastlõunal ja kogen suurt, sooja ja puhast energiavoogu! Üllatun! Järeldan, et imikus olev hing on jätkuvalt „uustulnuk” ja materiaalne keha ei ole jõudnud hinge poolt kiiratavat erksat energiat veel summutada. Tugev positiivne energia, mida võimendab tita naeratus, pühib unisuse ja olen üsnagi virge ning kraps! Saatuslikus kontekstis hea energia saamine ongi eesmärk omaette! Energiateemast räägin ka tütretütre lastearstile, kes kinnitab mu sõnu. Ka tema on täpselt sama kogenud kui tema lapselapsed ilmale tulid. Siinjuures energeetiline tunnetuslik kogemus on intensiivsem just lapselapse ja väiksem enda lapse korral. Arvan, et paljud vanaemad ja vanaisad võivad kinnitada minu sõnu! Võimalik, et nüüd on aega, tahtmist ja kogemusi antud teemale mõelda, erinevalt perioodist kui pidid tormakalt igapäevaselt hoolitsema enda lapse ja pere toimivuse, sealhulgas materiaalse käekäigu eest.

Vastsündinu silmadest kõnelesin mõne reaga eelmise peatüki viimases lõigus. Tõmban paralleeli lahkuva ja äsja sündinud inimese silmade vahel. Vahetult surnud inimese silmad on põhjatud ja näitavad, et hing on läinud ning asunud koduteele. Vastsündinu silmad omakorda selgitavad, et hing on nüüdsama kaugelt-kaugelt immateriaalsusest saabunud ja on peaaegu põhjatud. Kui hing on kehaga püsivamalt seotud, siis lõputut põhjatust silmadest enam välja ei loe ega taju, vaid võib asenduda suure sügavusega.

Panen tähele kui imik on ärkvel, siis sageli uudistab ümbrust, sealhulgas keskendub pingsalt mõnda konkreetset punkti vaatama. Minu jaoks väga tuttav käitumismudel ning mäletan üsnagi hästi erinevaid episoode, kus mõne nädala vanusena vaatan ühte kohta, mis tähendab, et sellesse asukohta on mu hing hetkel paiknenud. Suudan ümbritsevat vaadata nii keha kui ka hinge vaatepunktist, näiteks 1,5 meetri kõrguselt ja teatud nurga alt jms. Keskendunud vaatamine annab sealhulgas märku, et sellel hetkel on imikul pelgalt taju abil olustiku või kindlate objektide osas äärmiselt suur ülevaade.

Rõhutan veelkord üle, et vastsündinutel ja imikutel on väga hea ülevaade enda vahetust ümbruskonnast. Tema hing lahkub regulaarselt kehast ja tutvub uue kodu piirkonnaga mõnesaja meetri raadiuses. Samuti seal elavate ja liikuvate inimestega. Suudab täielikult lugeda nende mõtteid, emotsioone, näha ette tulevasi kavatsusi (teab lähitulevikku ette) või teada minevikku, mõistab erinevaid inimtüpaaže ja hingelist põhiolemust, mis/kes on hea ning halb jms. Eesmärgiks kaitsta last ja tagada lapse elu. Imiku teatud vaimne võimekus ületab kaugelt täiskasvanu oma. Kirjeldatud võimed on väga hästi arenenud ja tulevad immateriaalsest maailmast kaasa, et lapse kasvades tasapisi väheneda või peaaegu hääbuda. Temaatikat olen käsitlenud näiteks 25-ndas ja 26-ndas peatükis. Samal ajal materiaalse maailma võtmes on tita põhiteemad magamine, söömine, kõhugaasid, kakamine ja pissimine!

Loomulikult saab beebi suurepäraselt aru, mida sa talle öelda soovid! Juba sündides suudab sind mõista, olenemata, mis keeles räägid või mida mõtled! Kuigi ta ei oska ise veel rääkida, siis räägitust arusaamine on äärmiselt lihtne. Näide, mida olen kümneid kordi katsetanud. Lapselaps kipub lutipudelist piima imedes uinuma ja ütlen: „ Söö, söö! Natukene on veel jäänud!”, ja juhtubki klassikaline ime, ta joob edasi! Tähendab, ta saab suurepäraselt aru, et esmatähtis on püüda söömine esimeses järjekorras lõpetada, misjärel saab edasi tukkuda! Mõistagi teinekord on uni tugevam ja söömise asemel pigem magaks!

14.12.2022 (55 a) hommikupoolikul õues lund kühveldades tekib tunnetus, et saa või uuesti ise isaks! Signaal tekib äkitsi ja ootamatult! Ma ei oska antud taju lõpuni selgitada, kuid viimaste nädalate eluline kogemus lapselapsega toimetades kinnitab ja tuletab isiklikku rada meelde, et mehena enda lapse kasvatamine ei ole minu jaoks keeruline ülesanne kunagi olnud. Küll olen pidanud erinevaid probleeme lahendama, mis on leidnud toimivad vastused. Tütrega on lähedane ja mõistev side aastakümnete vältel kogu aeg olnud.

10.12.2010. Pärast lumetormi. Fotograaf: Henry Küla

Esitan unenäo jutumärkides, mille tähendasin üles juuli viimasel päeval.

„31.07.2022. Öösel kell 3:42 avan ootamatult silmad… Põhjuseks on unenägu ja selle vältel saadav impulss, mis põhineb sügavale hingelisele tajule. Une stsenaariumis näen enda tütre last (lapselast), kes tegelikus elus ei ole veel sündinud! Unenäos on ta 5-6 aastane, natukene suurema peaga ja hästi kõlava häälega.

Ta asub minust vasakul pool ca 1,5 meetri kaugusel ja vaatan teda ülevalt alla umbes 40 kraadise nurga alt. Hõljun hingena, mul ei ole keha ning ta ei näe mind, kuid ilmselt tajub… Vaatab korduvalt otsivalt enda ümber, vasakule ja paremale, justkui keegi on tema läheduses… Ütleb tugeva häälega ja suurepärase diktsiooniga midagi ning kilkab, on väga aktiivne, tormakas, energiline ja rõõmsameelne. Unes tean täpselt, kellega tegu! Hingeline puudutus ja vapustus on sedavõrd intensiivsed, et avan silmad. Esineb siiras wow-efekt! Vaatan telefonilt kella (3:42) ja otsustan episoodi meelde jätta ning jään taas magama. Hommikul silmi avades midagi muud unest meeles ei ole”

Resümee on koostatud 31.07 ja detsembris 2022. Tegemist oli üheainsa pika, sujuvalt muutliku ja sidusa unega, mis algas õhtul uinumisega ja lõppes kell seitse hommikul. Oletan, et viibisin hingena tulevikus ja nägin lapselast, kes peaks sündima selle aasta 2022 novembris. Arvan, et lapse hing sisenes 31.07.2022 lootesse! Eelmises 52. peatükis kirjeldasin:

„Jõudnud piirkonda aktiveerub minus eriline spetsiifiline tajuvorm, mis avaldub võimes oma eelnevaid elusid kujutelmas näha või siseneda nägemuse stseenidesse, mida vajadusel tollele hetkele vastavalt detailselt ja täpselt kogeda.”

Leian, et unes olin ühenduses infodimensiooniga või hing oli ID-s ning oli võimalus tulevase elu konkreetsesse episoodi minna ja kogeda.

Lapse suurem pea osundab sümbolismile ja võib viidata tema intelligentsusele ning tarkusele või peaga seotud meditsiinilisele teemale (kasvaja, tulevikus aset leidev peatrauma, ajupõletik vms). Tugev, kõlav, puhas ja selge hääl võib viidata, et tema tulevane tegevusala võib olla häälega seotud või vastupidi, hääleaparaadiga on probleemid.

18.11.2022 sündinud laps on kõigiti terve ja ligikaudu 30 minutit vana lapse silmad peegeldavad arukust (vt 52. peatükk). Seega unes olnud näitlik „natukene suurem pea” võib tähendada arukust! Järelikult uni näitas tulevikus juhtuvaid sündmuseid!


Tulen taaskord tagasi 52. peatüki juurde, kus kirjutasin, et 12.11.2007 (40 a) sattusin haiglasse. Tegemist on esmaspäeva hommikuga ja valmistun tütart autoga kooli viima. Esimene tund on matemaatika ja kontrolltöö. Olen duširuumis ning teen hommikust pesu. Täna on kuidagi teistmoodi olemine. Meeletu nõrkus ja olen näost täielikult kaame. Verd naha all ei ole, peaaegu lubivalge värv õrnade kollakate toonidega. Vaatan peeglisse ja tajun eneses väga intensiivset ning kiiret muutust… Tean väga selgelt, et mu hing on alustamas kehast lahkumist ja põhjuseks on varsti saabuv keha surm…

Eesriie on langemas ja teiselt poolt avanemas! Umbes minuti jooksul kaob mul ümbritseva vastu täielikult huvi! Mitte miski ei lähe enam korda! Loetud sekundite vältel kaob huvi enda keha, lähedaste ja absoluutselt kõikide inimeste vastu nagu neid ei oleks mitte kunagi olemas olnud! Samuti kaob huvi enda mõtete, emotsioonide ja eranditult kõige vaimse vastu, mis iseloomustab sinu olemust ning isiksust! Ma voolan energiast ja infost kiiresti tühjaks! Sinu olemus haihtub, sind ei ole mitte kunagi olemas olnud! Kõik, mis sind planeediga Maa ja mateeriaga seob aurab ära! See on organismi suremise protsess!

⌘ Kui inimesel väheneb ümbritseva ja enda vastu kaasatus ning viimaks kaotab absoluutselt kõige vastu huvi ja sidususe, siis on võimalik, et ta on suremas. ⌘

Järgi jääb sinu puhas igavikuline hing ning esineb nõrk tõmme või kutse ära minemiseks! Sind ei takista ega seo mateeriaga enam mitte midagi, mis ongi areng ja etapp, et saaksid liikuda immateriaalsusesse! Kindel mehhanism, mis ei allu sinu kontrollile! Tõmme suureneb sedavõrd, kuivõrd lähedal oled suremisele! Tean absoluutselt hästi, et piisab üle tinglikult mentaalse piiri astumisest kui keha vajub siia-samma duširuumi põrandale ning olen läinud! Üleminek ühest olekust ja dimensioonist teise on vaevatu ja sujuv! Mitte mingi valemiga ma enam tagasi ei tuleks!

Ometi suudan surma edasi lükata ja ei astu teisele poole! Mõistan, et pean kööki minema ja andma teada enda olukorrast. Jõudnud kööki tulen mõne sammu võrra Maale tagasi. Siiski suurepäraselt tajun, et kutse teispoolsusesse on jätkuvalt jõus. Olukord on kaunikesti sant ja mulle kutsutakse kiirabi, mis tuleb üsna kiiresti. Arst esitab küsimused, millele pean vastama ja viimaks selgub esimene võimalik põhjus, mis võib olla ajendiks minu olukorrale. Ma ju voolan verest tühjaks ja ei osanud tualetis käies viimasel paaril nädalal pöörata tähelepanu, et väljaheide on musta värvi.

Situatsioon on kriitiline ja personal püüab mind kiirabiautos teadvusel hoida. Nad näevad eluohtlikku olukorda ning aega napib. Elutahe ei jäta maha ja otsustan vastu pidada. Jõudnud sireenide saatel Ida-Tallinna Keskhaiglasse viiakse mind otse operatsioonisaali, lükatakse sond suust sisse ja tehakse uuring. Põhjus on teada – kaksteistsõrmikuhaavand. Sõrmiku juures on suur veresoon, mis on auklik, millest immitseb verd välja.

14.11.2007. Intensiivravipalatis. Fotograaf: Romas Nool

20 minutit pärast uuringut tehakse operatsioon, mille kestus on kuni 20 minutit ja sondi abil kuumutatakse veresoone mulgud kinni. Doktori sõnul jäi mul elada kuni kuus tundi. Edasi intensiivravipalatisse jälgimise alla. Toitelahused ja täiendav veri kanüüliga sisse. Intensiivis olen kolm päeva ja juba neljapäeva hommikul määratakse tavapalatisse. Reede pärastlõunal saan koju. Järgmise nädala kolmapäeval lähen trenni tagasi. Ilmselgelt olen väga nõrk ning harjutusi teen väga väikese koormusega, olenemata, et pea käib ringi, võtab hingeldama ning jalad tudisevad. Lõplikult taastun aprillis-mais 2008. aastal.

Haigestumise otsene põhjus on Helicobacter pylori, mis otsustas aktiviseeruda. Enamikel inimestel on antud bakter organismis uinunud olekus olemas. Arstide sõnul võis bakteri elavnemise tekitada pingeline eluviis, mis tollel ajal põhines mammona tekitamisele ja suurendamisele. Sisuliselt 24/7 oled raha kühveldamisega ametis ja sisepinge on kõrgel tasemel. Sealhulgas happeline söögisedel tõstab seedeelundkonna koormust.

Kunagised lähedased kokkupuuted rahamaailmaga pani mind mõtisklema ning olen visandanud mõned korduvad mõtted erineva sõnastuse ja rõhuasetusega:

  • Materialism on oluline hinge arengus. Põhiküsimus – kui palju peab olema materialismi, et tagada hingeline areng? Ainult hingetoidust ei piisa, et materiaalses maailmas eksisteerida.
  • Materiaalsust on vaja minimaalselt niipalju, et täita hinge poolt püstitatuid ülesandeid materiaalses maailmas.
  • Materiaalsust on vaja maksimaalselt niipalju kuipalju on valitud ennem sündi. Maksimaalse materiaalsuse tagaajamine võib raskendada või muuta võimatuks mõnede või paljude enda hinge poolt määratud ülesannete täitmise materiaalses maailmas. Ometi on selline valik osa inimese saatusest.
  • Materiaalsust on vaja niipalju, et oleks tagatud võimalikult efektiivne hingeline areng. Samal ajal „ülemäärase” materiaalsuse tagaajamine võib hingelist arengut vähem või rohkem pärssida, sest oluline aeg ja energia kulub materialismile.
  • Kui inimene keskendub suures osas oma elus raha teenimisele ehk materialismile, siis hingeline areng võib olla kammitsetud.
  • Materialistlik käsitlus on inimeseti erinev ning on sõltuvuses tema hinge poolt püstitatud elueesmärgist. Selgitus. Elueesmärk koosneb erinevatest ülesannetest ning nende täitmisest või osalisest täitmisest või täitmata jätmisest, mille vältel hing areneb vähem või rohkem.
  • Materiaalses maailmas materiaalsed kulutused on olulised, et jõuda oma tegeliku minani. Selgitus. Kui suured need kulutused peavad olema, sõltub inimesest. Kui inimene suhestub kulutuste ja oma hingega hästi, siis aastatega on võimalik jõuda tegeliku minani või hoopiski mitte. Näiteks valitud raamatuid ostes ja neid lugedes sa arened või tarbid alkoholi ülemäära, mis võib viia alkoholismini ning vaimsus kannatab vms. Materiaalseid kulutusi tehes me õpime vastavalt konkreetsele olukorrale rohkem või vähem. Materiaalsus on pelgalt üks komponent ja mitte lõplik hingelises arengus ning täienemises.
  • Materiaalses maailmas on materiaalsusel hingelisuse kujunemisel täita oma roll. Selgitus. Kui sa ei mõtle materiaalsusele ja ei tegutse selle nimel, siis võid surra nälga, külmuda surnuks (pole kuskil elada või pole riided jms), surra haigustesse kui pole rahalisi vahendeid, et oma tervise eest hoolitseda jne. Ehk sa ei saa efektiivselt täita oma hinge poolt püstitatud hingelisi elueesmärke. Või sisuliselt materiaalsuseta inimese saatuslikul rajal omandatud kogemused-teadmised ja tema kiire surm ongi elueesmärk.
  • Materialistlik ellusuhtumine võib tähendada, et oled tinglikult 100% materialist või vähem. Näiteks inimeses on materialistlikkust 50% ja hingelisust 50%. Tundub, et tegemist on tasakaalupunktiga, kuid oletan, et nii see ei ole ning on sõltuvuses indiviidist ning ümbritsevast keskkonnast ehk elueesmärgist.
  • Kogu ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse olemus põhineb seaduspärasustele, reeglitele ja süsteemile. Sealhulgas inimese, inimühiskonna ja hinge eksisteerimine. Näiteks inimene kannab enda eest hoolt või teeb materialistlikke pingutusi, et leida kaaslane. Tegevus tagab rohkem või vähem hingelise arengu. Järelikult materialism on oluline hinge arengus, vastasel korral hing ei reinkarneeruks Maal. Põhiküsimus – kui palju peab olema materialismi, et tagada hingele areng?
  • Kogu ümbritsev mateeria, st materiaalne maailm suunab ja mõjutab sinu hingelist arengut. Näiteks viirused, haigused, taimed, linnud-loomad, inimesed jne. Teisisõnu kõiksus (sh teised inimesed) mõjutab inimest ja vastupidi – kõik mõjutab vähemal või suuremal määral kõike.
  • Sinu ühiskondlik positsioon materiaalses maailmas on tähtis ainult sedavõrd, kuivõrd on oluline hingelise arengu seisukohalt. Selgitus. Kõrge ühiskondlik positsioon ei pruugi tagada hingelist arengut, samal ajal madal seisund võib tagada hingelise arengu. Või vastupidi. Sõltub saatusest.
  • Hingeline isetus ei tähenda, et pead taluma järjepidevalt tühja kõhtu, jagama toidu teistele ära ja ise nälga surema.
  • Raha on kaasaegses ühiskonnas tähtis, et elada. Elamine on oluline, et hinge eest hoolt kanda. Selgitus. Inimene avastab varem või hiljem oma elude jooksul, et esmatähtis ei ole materialism, vaid oma hinge täienemine.
  • Inimese hingeline olemus ning nn hingeliste või loominguliste aladega tegelemine võib viidata (kuid ei pruugi), et tema hing on edasi arenenud.
  • Teadmised, tarkus, kogemused on immateriaalsed, mis võivad luua füüsilises maailmas materiaalseid väärtuseid, näiteks kunsti vms, mida omakorda on võimalik hoomata meeltega või kombata käega. Järelikult inimese mättalt vaadates immateriaalsus ning materiaalsus on põimunud. Hinge seisukohast vaadates materiaalsuseta ei saa hing Maal areneda, vastupidisel juhul hing ei oleks inimese sees ehk hing on immateriaalne ja keha materiaalne. Tähendab, hingeliste ülesannete täitmiseks ning enda arenguks vajab hing keha. Keha omakorda vajab materiaalset õhku, süüa, katust peakohale (kitsalt vaadates materialism) jne. Järelikult materialism on hädavajalik. Küsimus taandub indiviidile ja tema saatuserajale – mil määral ta vajab materiaalseid väärtuseid, et enda ette püstitatud ülesandeid täita? Ülesannete täitmine tähendab vaimsuse (kogemused, tarkus, põhiolemuse täienemine jne) kasvu.

52. PEATÜKK ⟡ Suremine, olemine ja taassündimine ⟡

Saamaks teada, kes me oleme, kuhu läheme ja kus kohast pärinemine, “peab” surema! Meie Universum on ümbritseva Kõiksuse erinevatest materiaalsetest, immateriaalsetest jms dimensioonidest koosneva struktuuri osa. Järgnev kirjeldus põhineb unes kogetule! Unenägu näen jaanuaris või veebruaris 2006 aastal (38 a) ja otsustan jätta meelde, sest on väga eriline ning eripärane. Unenägu sellel ajal üles ei kirjuta kuna puudub harjumus ja kogemus. 16.09.2021 alustan kirjutamist ja mõne päevaga on sisu põhiosas koos, mida täiendan mõne nädala jooksul detailides, mis meelde tuleb. Novembri lõpus 2022 lisan veel vajalikke ridu.

10.08.2013. Teekond tundmatusse! Fotograaf: Henry Küla

Tolle öö uni on eriline juba seetõttu, et kuni hommikuni näen ilmselt ainult ühte ja sama kirgast und! Jään suhteliselt kiiresti magama ja kuni kümne minuti jooksul pärast uinumist tekib väga eriline taju.

Vahemärkus. Antud taju esineb olukorras kui oled ühenduses enda igavikulise hingega, mõne teise hingega või Infodimensiooniga (ID), mida suutsin enesele selgitada samm-sammult alles 2018-2021 aastal.

Tean, et suren… Ma ei puikle eriti vastu ning hing hakkab kehast aeglaselt lahkuma.

Unes tean selgelt, et asun iseenda voodis ja näen und. Esineb kummaline kahestumine. Teadvus on seotud sinu unega ühest küljest ning teisalt sinu kehaga. Sellest tuleneb, et teadvus on erakordselt dünaamiline ning tema variatsioonid on väga eripalgelised. Tajun, et teadvust juhib esimeses järjekorras minu hing.

Hinge kehast lahkumise hetkest hakkan allapoole vajuma. Raskus tõmbab sügavamale, justkui vajud sohu. Unes mõtisklen, et uppuda ma ei soovi ja proovin flegmaatiliselt pinnale tõusta, kuid keha ei kuuletu minu tahtele. Vajun ja vajun… Esmalt läbi voodi, siis läbi põranda. Olen natukene imestunud, et kuidas see võimalik on, aga vastust pikalt ei otsi ning lähen kaasa vooluga alla. Olukord tundub iseenesest mõistetav.

Vajun läbi maja ja maa sisse jõudes läheb kõik pimedaks. Absoluutne pimedus ja vaikus, mis kestab alla minuti. Saan aru, et sellel hetkel suren ning hing lahkub lõplikult kehast.

Kehast lahkununa lõppeb „vabalangemine” kuni 15 sekundi jooksul ning hing muudab suunda ja umbes 75 kraadise nurga alt sööstab väga kiiresti üles. Kiirus on meeletu ja kurss kergelt vasakule poole. Umbes 20 sekundit „hüperlendu” ning jõuan tunnelisse. Tunnel on umbes viie kraadise nurgaga üles ja mõnevõrra vasakule poole suunatud, ristkülikukujuline. Kuni 5 meetrit lai ja kuni 3,5 meetrit kõrge.

07.10.2014. Taevas. Fotograaf: Henry Küla

Käigus on täielik pimedus ning tekib väike hirm ja ebamugavustunne. Võin ju seinte vastu põrgata ja viga saada! Samal ajal tajun, et olen tunnelis kantud ja juhitud täpselt selle keskel. Käed on vastu keha ja jalad koos, puudub vajadust liigutada. Tunnen end turvaliselt.

Tahan ja proovin mõttejõuga tunnelisse valgust tuua… „Ma ei saa endast aru, mõttejõuga?”, küsib teadvus minult, mis on Maal voodis!

Kiirus on jätkuvalt meeletu ja minu kihutav hing justkui teab ette kui kõneleb mõttejõust. Umbes viis sekundit lennatud hakkan eristama seintelt ja nurkadest peegelduvat valgust. Tunnel on juba laiem ja sujuvalt suureneb. Iga lennatud millisekund vähendab hirmu ja teeb mind targemaks. Viivuks veel mõtlen, et mõttejõust on kasu valguse loomiseks! Mõttejõud kui ka valgus kirjeldavad energeetilist väärtust.

Sahmaki! Hetkeks väga ere valgus, mis silmadele valusalt ei mõju. Tunnel on läbitud ning olen päral! Teekond „ussiaugus” vältas kuni 20 sekundit, tunneli lõpuosa laius on umbes 20 meetrit ja kõrgus ca 17 meetrit. Minu hing muutub tervikuks!

Hirm on kadunud. Ma (minu hing) olen hoopis teine! Mind valdab täielik hingerahu ning teadlikkus ümbritsevast on üli-ülikõrge. Tajun end professionaalina ning tean täpselt, mida tegema pean. Koheselt mõistan, et olen siin varemgi palju kordi olnud! Minu jaoks ei ole midagi uut, võiks isegi öelda, et tavapärane rutiin! Jõudsin immateriaalsesse dimensiooni, kus puudub mateeria! Tunneli lõpu suue tähistab tinglikult immateriaalset keskkonda.

Tean ette, et tunneli juurde keegi mulle vastu ei tule ja ei peagi tulema. Ma ei muretse, olen rahulik ja äärmiselt sihikindel. Hakkan edasi liikuma. Liikumine tähendab piltlikult hõljumist kui ka jalutamist vastavalt, kuidas sa oma mõtteis soovid. Esineb mõtte ja taju eri vormide sümbioos. Puhast mõtet kui sellist ei ole. Liikumine võib toimuda ka mõtte-taju jõul ning sina oled omakorda „mõte ja taju”.

Tunneli juurest lahkumiseks kasutan visuaalselt tuvastatavat kõndimist ja hõljumist. Sisuliselt kõnnin teerajal või hõljun õhus… Selgituseks veelkord kinnitan, immateriaalsuses puudub mateeria ehk teerada ja õhk. Visuaalse pildi lood oma mõtte-taju abil ja sedamoodi näevad sind ka teised hinged. Välimuselt olen ikka nagu mina, inimene.

Umbes üle kümne minuti jalutamist ja kohtun suurema seltskonna inimestega. Inimesed on tinglik mõiste, nad on hinged, aga minu jaoks näitavad end inimestena, keda kunagi teadsin või pidin teadma või nemad teadsid mind. Kõik lahkunud sugulased, lähemad ja kaugemad. Mehed ja naised, vanemad ja nooremad. Ligi sada või natuke üle saja inimese. Nad tulid mind tervitama!

Osaga nendest olin oma eluajal ainult korraks kohtunud. Olin seitsme aastane ja vanaema (isa ema) matustel oli palju sugulasi koos. On sugulasi, kes on mind näinud, kuid reaalse elu võtmes ma neid ei mäleta. Ometi tean väga hästi, kes nad on, näod ja olemus on mulle tuttavad. On sugulasi, kes surid juba siis kui mina veel sündinud ei olnud. Ometi tean neid samuti hästi. Paar sugulast olid surnud juba umbes 19. sajandil, neidki tean suurepäraselt.

Tunnen kõiki sugulasi nii näo kui välimuse ja riiete poolest! Mul on võime teada iga sugulase elulugu väiksemategi detailideni – iga sekund ja minut, iga tund, päev ning aasta tema elust ei ole mulle tundmatu. Kõik tema mõtted, kavatsused, tunded, emotsioonid inimesena kui ta veel elus oli, on kui peopesal ning suudan sellesse hetke siseneda ning tajuda ja kogeda sarnaselt nagu tema omal ajal. Mõtted ja emotsioonid, mida ta kogeb hingena immateriaalses dimensioonis olles, on mulle vajadusel kohe teada või sisenen tolle hinge käesolevasse hetke ning tunnetan kõiki mõtteid või emotsioone vms.

Mõistagi olin teadlik, et sugulased tulevad mind tervitama. Sisseharjunud sooritus ja traditsioon kui lahkunud inimese hing tuleb tagasi oma kodudimensiooni!

Natuke üle kümne minuti vestlemist (telepaatiliselt) ja sätin minekule. Tajun taas, et olen väga kogenud tegija (mateeria ja immateriaalse maailmade vahel sage käija), mistõttu tuleb tegutseda kiirelt ja efektiivselt. Samal ajal tean selgelt, et näen und ja minu keha on voodis… Ühel hetkel saab uni otsa ning une jooksul pean jõudma võimalikult palju ära teha.

Hõljun umbes kümmekond meetrit kõrgemale, siis otse edasi ja taas sujuvalt veel kõrgemale. Sugulased jäävad allapoole tahaplaanile. Seejärel teen järsu pöörde vasakule ja ca 75-80 kraadise nurga alt üles.

Minu keha kaotab inimesele iseloomuliku välimuse. Ennast ma kõrvalt ei näe, kuid olen sisuliselt „mõte ja taju”, puuduvad konkreetsed piirjooned, võib-olla hästi õrnalt valgust ja väga vähe udu, samahästi läbipaistev.

Ei, ma ei ole kadunud! Immateriaalsuses on ümbritsev tajutav! Hinged on tajutavad, mis tähendab, et faktiliselt sa näed, kuigi nägemine ei toimu silmade abil!

Lisan hõljumisele kiirust ning piltlikult lendan kõrgemale ning jätkuvalt suund on kergelt vasakule. „Ainetus” maailmas puuduvad pidepunktid, mistõttu vasakule ja kõrgemale on mõneti tinglik kirjeldus, mis ometi võib tähendada konkreetset teerada kindlasse asukohta. Samal ajal une pildikeel niimoodi näitab, vastupidisel juhul ma ei pruugiks pelgalt oma tajust aru saada.

Inimese kasutatav sõnavara on piiratud info edastaja ja on piiritletud ainult sõnade ning lausete arvuga. Tuleb leppida, et immateriaalset keskkonda suudan kirjeldada väga puudulikult.

Umbes 5-10 minutit ülikiiret lendu tabamatult avaras ja hoomamatus keskkonnas on mind kandnud suhteliselt kaugele. Näen ja tajun üksikuid hingi, keda ma ei tunne, kuid tean, et nad võivad pärineda Maalt, teistelt planeetidelt „meie universumist” või erinevatest mateeria vormidest ja dimensioonidest või teistest immateriaalsetest dimensioonidest või loetlemata dimensioonidest.

Olen suuteline nägema ennast ja ümbritsevat kahest vaatenurgast. Esimene pidepunkt tunneli suudme juurest. Teine vaateväli lähtub minust endast. Sealhulgas tajud perspektiivselt kogu ümbritsevat struktuuri, mida allolev skeem näitab.

Lihtsustatud kõiksuse struktuur. Tähed ümber ID on dimensioonid, millede suurused on tinglikud ja miljoneid või enam kordi väiksemad kui joonisel näidatud.

Tunneli suudme juurest vaadatuna olen lennanud loode suunas ja jõudnud koguda vaateväljast kaugust ja kõrgust kuni 12% ulatuses. Tuleb rõhutada, et kui jõuaksin vaatevälja piirile (100%), siis tunneli suudme juurest ma ennast enam ei näeks. Küll on võimalik edasi lennata.

Kaugustes näen valgustäppe (lääneloe kuni idakirre), mis sarnanevad kui öösel Maal tähistaevast vaatad. Täpid asuvad üsna hõredalt, kuid ei tähista tähti, tähesüsteeme või galaktikaid. Suuremad heledamad täpid on lähemal ja väiksemad tumedamad kaugemal. Enim täppe on loode suunas, põhjast kuni idakirdeni on väga vähe.

Võimalik, et tegemist on suurte dimensioonidega, millest inimkond veel teadlik ei ole. Selgituseks. Ühe täpi maht võib olla sama suur või suurem kui „meie universum”. Meie universum on jutumärkides ja tähendab inimesele teadaolevat universumit ning mateeriat, mis minu vaatevälja ei jää ja asub tunneli suudmest vaadatuna allpool lõunakagus.

Mida kaugemale lendan, seda selgemaks mulle kõik saab. Selgus tekib siiski üsna kiiresti. Äkki tekib absoluutne kirgastumine! Olen suuteline tõeselt vastama absoluutselt ja eranditult kõikidele küsimustele!

Mul esineb väga ainulaadne ning eriline taju, mida esineb ainult selles piirkonnas! Kasutada mõistet üliteadvus, siis sellest jääb väga väheks. Taju ja taju eri vorme kirjeldada maise sõnavara abil on väga keeruline, sisuliselt võimatu.

Ma ei tunne end võõrana tundmatus keskkonnas. Vastupidi, olen kogu aeg olnud oodatud… Tunnetus on stabiilselt hea. Sisuliselt olen Teadvus. Kõige keerulisematele küsimustele on olemas vastused. Ainult küsi ja ma vastan, tean kõike! Kuidas ja miks tekkis mateeria ja immateriaalsus ning selles olevad struktuurid…

Paraku ma ei küsi endalt mitte ühtegi küsimust, seega ka ei vasta mitte millelegi! Puudub sisuline põhjus, sest kõik on teada ühes ja samas hetkes! Kogu info on olemas! Mulle näib, et Teadvus on kõige algus, põhjus ja edasiste arengute tekitaja ning kõikide struktuuride looja…

Tegelikult ma ei imesta. Mulle tunduvad asjalood normaalsed ja pole vajadust tavapäraste ilmingute pärast üllatuda. Võimalik, et asun nn Infodimensioonis, mis/kes on teadvusel…, kus puudub aeg ja kõik sündmused infona on siin olemas. Maal inimese ajaarvamise mõistes on siin ühes hetkes minevik, olevik ja tulevik. Infodimensioon asub teiste dimensioonide suhtes ligikaudu keskel ning ilmselt on suurim ja võib mahult ületada kõiki teisi dimensioone kokku. Teised erisuuruses dimensioonid paiknevad üksteisest korrapäratult ja ebaühtlaselt.

Olen Teadvus ja minus avaldub täiendavalt, kuid nõrgalt ja ähmaselt taju üks spetsiifiline vorm, mis aktiveerub ainult kindlatel tingimustel. Tingimus on saabunud konkreetses hetkes ja asukohas! Kui soovin teada kõike Teadvuse ja Kõiksuse kohta – miks, kuidas ja millisel põhjusel on loodud, kõige loomise algus…

Kuigi ma ei mõtle otseselt nendele teemadele ja küsimustele, siis sellest olenemata saan tajul ja telepaatial põhinevat tagasisidet… Sisu ma täpselt enam ei mäleta, aga tagasi peegelduva teabe mõte umbes on, et ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda…

Proovin tekitada sisuka kahekõne. Paraku minu vaimsest võimekusest ja selle hetke taju ainulaadsusest jääb vajaka isegi olukorras, mil olen Teadvus ja haldan kogu infot! Teine osapool on samuti Teadvus… Tajun tema Teadvuse olemuse suurust ja mind justkui ei oleks olemas või olen imetilluke kübe… Tema (kes, mis…) on Teadvus, Kõiksus ja veel, mida ma ei oska kirjeldada ning lõplikult tajuda. Sellel nähtusel või fenomenil ei olegi piire, on absoluutselt piiritu!

Mul õnnestub alustada teemast (eelmärgitud kõige loomise algus…) mõtlemist, kuid küsimuse esitamist ei jõua lõpetada kui saan leebe, sõbraliku, osavõtliku ja kindlameelse tagasiside. Info on analoogne, et ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda vms. Side nähtusega lõpeb…

Teen veel ühe kiire katse kahekõneks ning juba eos saan aru, et asjatu proovimine. Tajun fenomeni mõõtmatut olemasolu ja lähedust, kuid dialoogi ei tule. Minusse sigineb piiritult suur aupaklikkuse ja alandlikkuse tunne.

Mõistan koheselt, et edasi ja kaugemale lendamisel puudub mõte. Teadvustan taaskord, et tegemist on unega ja mu keha asub voodis. Mind kannustab tegutsema kohustus kohas, mis on väga kodune ja mida hästi tean ning tunnen! Minu dimensioon, minu immateriaalne keskkond, minu kodu!

Immateriaalsesse kodudimensiooni jõuan tagasi väga kiiresti, piltlikult mõne minutiga. Väljumine Infodimensioonist on täiesti märkamatu. Ainuke erisus on, et ma ei ole enam Teadvus ja minu võime piirneb oskusega „lugeda” hingesid sarnaselt eelpool kirjeldatud kohtumisele sugulastega.

Võttes vaatepunktiks tunneli suudme, siis hõljun idakirde suunas ja umbes üks kraad allapoole tunneli suudme tasapinnast. Hõljumise kiirus on mõõdukas ja kohale jõuan umbes nelja minutiga.

Tegemist on kindla ja tuttava asukohaga, kuhu lähen hingena alati pärast enda keha surma. Seal kohtun kuni kahe hingega, keda tunnen hästi juba eelmistest kohtumistest. Kahjuks ma ei mäleta vestluse sisu enam. Kõneluse kestus on umbes 25 minutit. Tegemist on omalaadse kohaga ning vestlemise tulemusel selgub kuhu piirkonda sa lähed edasi. Need kaks hinge on ilmselt otsustajad või soovitajad ning sulle pakutakse välja kaks kuni kolm kohta kuhu pead kindlas järjekorras minema.

Antakse kooskõlastus ja saan minna kohe immateriaalse dimensiooni tsooni, kus võin vaadata iseenda eelnevaid elusid ja kõike vajadusel kogeda. Juhin tähelepanu asjaolule, et kirjeldatud piirkonda tavapäraselt hing esimeses järjekorras minna ei saa, vaid pärast määratud kohtade läbimist.

Kuigi ma ei mäleta, millest hingedega rääkisime, siis ilmselgelt on neile teada, et minu keha magab voodis ning ei ole surnud. Seetõttu on võimalus eelisvalikuna tutvuda oma eelnevate eludega.

Hõljun sihtpunkti põhjaloe suunas, tõus on kuni kaks kraadi. Ennem lõppu pööre põhjakirde poole. Umbes paari minutiga olen kohal. Jõudnud piirkonda aktiveerub minus eriline spetsiifiline tajuvorm, mis avaldub võimes oma eelnevaid elusid kujutelmas näha või siseneda nägemuse stseenidesse, mida vajadusel tollele hetkele vastavalt detailselt ja täpselt kogeda.

Vahemärkus. Kujutelm ja nägemus on parim kirjeldus, mida oskan piiratud sõnavarast leida.

Hakkan kindlameelselt ja rahulikult tegutsema. Tean täpselt, kuidas toimingud käivad ja midagi uut ei ole. Sisenen eelmise elu perioodi.

Eelmise elu läbivaatust alustan sünnihetkest. Mind huvitavad erinevad vähemtähtsad kui ka olulised sündmused tolle elu jooksul. Olen väga põhjalik, mis tähendab, et väheoluliste detailide vaatamisele või kogemisele kulub märgatav aeg. Näiteks valin välja konkreetse elulise hetke ja sisenen situatsiooni. Tean, mida sellel momendil mõtlesin, milliseid emotsioone kogesin ning millise valiku langetasin.

Pikemalt peatun 20. sajandi 30-ndate perioodil. Ilmselt alates 1932-1935 kuni 1939 või 1940. Kannan ülikonda ja torukübarat või sellelaadset peakatet. Olen lähedalt seotud Tallinna valitsemisega ning minu nn ühiskondlik või poliitiline positsioon on teine linna valitsemise struktuuris.

Vahemärkus. Ma ei ole arhiivis käinud ning ei tea, kes konkreetselt sellel ajal linna juhtis ning kuidas oli juhtimine jaotatud.

Toimetan sageli Tallinna vanalinnas ja palju sealhulgas all-linnas. Suhteliselt sageli Uuel tänaval.

Mind huvitab väga, millisel aastal sündisin ja surin? Mis on mu nimi, kas olen abielus ja kellega, mis on tema nimi, sünni- ja surmaaeg? Mitu last meil on ja nende nimed, sünni- ja surmaaeg? Laste puhul on surmaaeg tinglik, sest unenäo nägemise 2006. aastal võib keegi nendest veel elada.

Olen väga põhjalik minu üle-eelmise elu uuringutes. Taaskord peatun ka valitud vähemtähtsatel elulistel sündmustel ning kulutan palju aega. Uurin järgi lähedaste (abikaasa ja lapsed) nimed, sünni- ja surmadaatumid, elukohad ning tegevusalad.

Uuringute käekiri on sarnane ka minu 3-4 eelmise elu tudeerimisel ja sisseelamisel.

Tajun, et aega napib ja uni võib hakata lõppema… Kiirendan enda elude uuringuid. Ma ei peatu enam vähemtähtsatel elulistel sündmustel, vaid ainult olulistel. Alati uurin järgi lähedaste (abikaasa ja lapsed) nimed, sünni- ja surmadaatumid ja mil moel on nad minu elus olemas olnud. Elukohad ja tegevusalad.

Kui olen jõudnud enda eelmise 7-8 elu uuringuteni, siis tajun, et une lõpuni ei ole palju jäänud ning varsti tõusen üles. Kiirendan läbivaatuseid veelgi. Eesmärk on käia läbi võimalikult palju eelmisi elusid ja saada võimalikult palju infot.

Olen jõudnud 16. sajandisse. Aasta on 1534 kuni 1536, jahe, tuuline ja vihmane sügis. Minu 16 elu. Elan koos heledate juustega naisega Kesk-Eestis tänapäeva Paidemaal. Meil on väike väsinud majake, millel on 1-2 ruumi (kokku umbkaudu kuni 33 ruutmeetrit). Majake on ümbritsetud põlispuudest, põhiline on kuusk. Oleme kasimata, kõhnakesed ja tööst kurnatud, suhteliselt räbaldunud riietes, toitu napib. Toit on ühekülgne. Meie vanus on 20-ndad või 30-ndate algus.

Vahemärkus. 16 elu jooksul olen 14 korral mees ja kahel korral naine olnud. Kõrgeim ühiskondlik positsioon on eelmine elu Tallinna linna struktuuris 30-ndatel töötades. Kõik elud on kulgenud Eestis.

Tean, et kohe-kohe lõppeb uni… Püüan oma eelmisi elusid kiiresti edasi uurida. Kahjuks enamat ei ole võimalik… Hakkan vältimatult langema allapoole. Teen väga suuri pingutusi ning vehin aktiivselt „kätega”, et haarata kuskilt kinni, et end tagasi tõmmata. Edutult! Langemine on vältimatu ja kindel! Mind suisa imetakse Maa poole! Laskun lõunaedela suunas 1-2 minutit ja kiirus suureneb. Tagasiteel Maale ma ei kasuta enam eeltoodud tunnelit kui Maalt lahkusin. Hägusad, teise tunneli või mingisuguse sügaviku piirjooned on hoomatavad.

26.09.2013. Virga. Noteeritud ja auhinnaline pilt fotokonkursil “Pilvejaht 2013”. Fotograaf: Henry Küla

Jõuan Maale. Otse ema üsasse. Rasedus on kestnud 7-8 kuud.

Ma sünnin! Sünnihetk ja kõik emotsioonid tulevad väga hästi meelde! Kisan täiest kõrist ja võtan appi kogu jõu ning energia! Tunnen end rabedalt ja kammitsetuna, samal ajal tajun palju inimlikku soojust ning hellust… Ma ei jõua enam karjuda ning hakkan rahunema. Mu hing lahkub minu vastsündinud kehast…

Vahemärkus. Sünnin tavapäraselt pärast 9 kuud kestnud rasedust. Sündimisest kirjutasin 25-ndas peatükis.

Hõljun hingena maapinnast umbes 1,5-2 meetri kõrgusel ja olen Tallinnas Narva maantee ja Poska tänava ristmiku juures tolleaegse kohviku Kadriorg (Must Luik) juures. Olen oma vastsündinud kehaga seotud, kuid ma ei kiirusta enda kehasse. On 17. august 1967.

Mõistan, et mul on kolm päeva aega ja pärast unustan kõik oma eelmised elud ning ülejäänu, mida hingena tean enda olemuse, immateriaalsuse jms kohta. Igatsen olla ainult hing ja on teatud nostalgia immateriaalse eksistentsi ning päriskodu järele… Paraku pean keskenduma tegevustele ning õpingutele inimese kehas.

Teine päev pärast sündi. Olen jätkuvalt mõnevõrra rahulolematu ja muutnud natukene oma asukohta. Ma ei ole enam ristmiku lähedal, vaid olen hõljunud kohviku taha. Lähedal on elamu (tänapäeval asub seal Villa „Mon Repos”). Hakkan unustama enda eelmiste elude väiksemaid detaile. Kutse vastsündinud kehasse tagasi tugevneb. Olen iseenda suhtes leplikum.

Kolmas päev pärast sündi. Ennelõunane aeg, kell on 10:00 kuni 11:00, päike kumab läbi tihedate kiudpilvede. Ilm on natuke jahedam kui eelmisel päeval. Hõljun jätkuvalt kohviku taga, kuid tõusnud umbes viie meetri kõrgusele. Saan aru ja tajun vältimatut asjade kulgu ning ma ei saa enam hingena vastsündinu kehast eemal olla. Sooviksin justkui veel omaette olla, kuid kutsung kehasse tugevneb iga sekundiga! Olen sisuliselt nõus ja leppinud uue olukorraga ning eelmised elud on peaaegu juba meelest läinud.

Hoian veel kramplikult olemasolevast olukorrast kinni… Viimane pingutus… Jaks on otsas… Ma enam ei suuda mitte midagi teha… Ma ei kontrolli end! Avan silmad… Uni on lõppenud…

Resümee. Olen voodis täiesti vait. Seedin nähtut ja kogetut kümneid sekundeid ja võib-olla minuteid. Olen väga üllatunud une üle! Ma ei ole kunagi elus mitte üheski unes sellist erilist ja sõnuseletamatut taju ning taju eri vorme kogenud! Samuti sisu on omalaadne!

Mäletan jätkuvalt kõigi eelmiste 16 elu olulisemaid detaile – minu nimi, millal sündisin ja surin. Osaliselt elukohtade ja tegevusalade andmeid. Abikaasa olemasolu korral tema nimi, laste olemasolu korral nende nimed. Elukaaslase ja laste sünni- ja surmadaatumid, sõltuvalt elust on meeles osaliselt või üldse mitte.

Kaalutlen, kas kirjutada uni üles või mitte. Mul ei ole varasemat kogemust unede kirjutamisega olnud ja otsustan, et jätan põhilised asjaolud meelde. 16 elu daatumeid, nimesid jne pean vähemtähtsateks ning tean ette, et nad kustuvad mu mälust.

Umbes 30-60 minutit pärast ärkamist on kõik 16 elu nimed, kuupäevad jms meelest läinud.

Unenäo kirjutamise ajal septembris 2021 tulevad paljud pisi-detailid ja taju eri vormid hästi meelde, mis näitab, et unenägu on väga oluline ning minu hinge sidusus nähtuga otsene.

Uni oli kirgas ja selge ning võib-olla tõesti sain käia ära piirkondades, kuhu pärast keha surma su hing läheb! Mõista natukene, kuidas kõiksus toimib! Liikumine erinevate dimensioonide vahel paistab une vahendusel olema võimalik!

2006. aastal ma ei osanud und mitte kuidagi tõlgendada ega millegagi-kellegagi seostada. Ajapikku hakkasin nähtut ja kogetut pidama eripäraseks aju fantaasiaks, ometi ei leidnud kunagi alget, mis sellise fantaasia võiks põhjustada.

12.11.2007 sattusin haiglasse ja otse operatsioonile, mis oli elupäästev, sest arsti sõnul olnuks mul elada jäänud umbes kuus tundi. Seega unenägu oli ühelt poolt ennustav, et ligi kaks aastat hiljem võin surra. Tollel ajal ma ei osanud und ja haiglasse sattumist seostada.

2017. aasta novembris nägin National Geographic dokumentaalfilmist juhuslikult väikest lõiku Ameerika neurokirurgi Eben Alexander surmalähedase kogemuse kohta. Otsingu tulemusel leidsin veel müügil oleva tema kirjutatud raamatu „Tõendid taeva olemasolu kohta”, mille detsembris 2017 suure innuga läbi lugesin.

Raamatu lugemise lõpupoole mul äkki plahvatab ja 2006. aastal nähtud uni tõusis taas päevakorda. Suudan une süžeest peaaegu täielikult aru saada! Minu jaoks on tegemist nn wow-efektiga!

Teadmised ja kogemused tekivad ajaga. Hiljemalt 2019 aasta jooksul arvan, et suudan und täielikult mõista ja aru saada! Seega näiliselt kõikehõlmavaks mõistmiseks kulub umbes 14 aastat! Tegelikult 16 aastat, sest alles 2022. aastal suudan nähtud une enamikke detaile (mitte kõiki) enesele selgitada.

2020 aastal tuleb meelde, et pärast sõjaväge, ajavahemikul detsember 1987 kuni aprill 1988 kaasa arvatud, nägin 16 unenägu (vt 48. peatükk), kus elus püsimiseks pidin teise inimese elu kustutama või tema surma soodustama…

Eluohtlikke olukordi vanuses 0-20 aastat käsitlesin kokkuvõtvalt 39-47 peatükis. Kokku 16 eripärast sündmust, mis võinuksid lõppeda surmaga.

Käesolevas peatükis on leidnud kajastamist 16 eelmist elu. Tagasihoidlik kokkusattumus numbrites 16 on ilmselgelt põhjuslik. Teoreetiliselt oletan, et materiaalse elu juhtlõngad arvus 16 näitavad mulle sidusust, et maine eluline teerada on immateriaalsusest ette määratud. Sarnasele järeldusele jõudsin ka 48-ndas peatükis.

Eriline on, et unes nähtud sünnihetkes ema ümber olnud inimesed on samad, kes tegelikus elus minu sünnitusel osalesid! Kirjelduse leiab 25-ndas peatükis.


Planeedil Maa tajub inimene ümbritsevat tavapäraselt kolmemõõtmelisena. Samuti on olukordi, mil tunnetad teiste inimeste hingesid, teatud ulatuses Infodimensiooni või loetlemata dimensioone, paralleelsuseid või reaalsuseid. Seetõttu kõiksuse tajumist võiks käsitleda vähemalt viiemõõtmelisena.

Käesolevas peatükis on selgunud, et hingede kõikvõimalike mõtteid jms on võimalik lugeda ning tutvuda enda eelmiste eludega. Järelikult kõiksuse tajumine võib olla vähemalt seitsmemõõtmeline. Kui lisada juurde ID täielik tunnetamine, aja olemasolu puudumine või vastavalt vajadusele teisendamine, samuti Teadvuse tajumine, suureneb mõõtmelisus vähemalt kümnele. Seega hinge ja kõiksuse mõistmine vaadatuna läbi kolmemõõtmelise prisma võib olla üsnagi keeruline!

Unes kõiksuses liigeldes kogen teatud lõikudes gravitatsiooni vähemal või suuremal määral, mis näitab, et gravitatsioon suudab erinevaid dimensioone ületada. Samuti võib ta soodustada info liikumist või gravitatsioon on osa infost. Samal ajal allub hing pelgalt osaliselt gravitatsioonile ja suudab konkreetsetes tingimustes selle ületada. Vajadusel hing ei allu mitte ühelegi täna teada olevale jõuliigile! Küll on hing seotud kehaga ja kutse saamisel peab liikuma kehasse – vältimine on võimatu.

Unes kirjeldamist leidnud kaks tunnelit võivad olla portaalid või ussiaugud kiirendamaks liiklemist erinevate dimensioonide vahel, mis võivad tekkida või on olemas inimese surma ja sünni korral. Sealhulgas suudab hing liikuda väga kiiresti lihtsalt hõljudes, mis näikse olema kiireim või üks kiiremaid meetodeid kõiksuses. Ületades loomulikult valguskiirust, mis kõrvutatuna on kui lapsemäng. Isiklikult leian, et info liikumiskiirus ID ja dimensioonide vahel ületab hinge liikumiskiirust ja on hetkeline.

Teame, et hing suudab läbida kõik materiaalsed struktuurid. Milline energia ja jõud paneb hinge liikuma, väljuma ja sisenema kehasse ning ületama suuri vahemaid? Jään praegu vastuse võlgu, ma ei tea!

Inimesena sa kujutad ette, et sinu käes on kontroll. Arvan, kontroll ei ole sinu käes täielikult, vaid tillukese osisena. On „miski”, mis kõike kontrollib. Võib-olla on „kontrollija” käesolevas peatükis näidatud Teadvus? Vähemasti uni annab otseseid vihjeid ja võib-olla kõik ongi teadvusel.


Inimese sündimine ja hingamine on osa materialismist. Lootesse siseneb hing ja jääb inimesega elu lõpuni. Selgub, et mateeria ja immateeria on omavahel seotud. 18.11.2022 kell 23:08 sündis lähisugulasel tütar, kellest tehti foto ligikaudu pool tundi hiljem. Minu arusaamises tema sügavad silmad peegeldavad kelmikust, uudishimu, turvatunnet ja arukust. Vastsündinul ei tohiks eeltoodud kogemusi ja omadusi veel olla… ja küsin, kus kohast see tuleb… Vastan – silmad on hinge peegel. Teisisõnu hinge eelnevate elude komponendid ehk hingeline põhiolemus on tema silmades olemas, mida on võimalik tuvastada!

Tajun suhteliselt hästi tema hingelist põhiolemust. Tegemist on kogenud hingega, kellega on mul erinevates eludes kokkupuuteid olnud.

51. PEATÜKK ⟡ Paari sõnaga armastusest ⟡

Pärast sõjaväge (20 a) kodumaale ja koju jõudes (05.12.1987) läheb kasahhitar väga kiiresti meelest ära. Harva meenutan, kuid detailid on unustatud. Uus tsiviilelu tuleb jõuliselt peale, millega kohanen suurepäraselt. Mõne päeva pärast esmaspäeval 07.12.1987 alustan jällegi treeningutega. Kolmapäeval (09.12) või neljapäeval (10.12) astun üle kahe aasta taas TPedI-i (E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut, tänapäevane nimetus Tallinna Ülikool) ukseläve ja jätkan esimese kursuse üliõpilasena matemaatika-füüsika teaduskonnas, mille teekonda alustasin 1985 septembris.

Näib, et inimkonna jätkuvus tagatakse teatud programmi olemasolu tõttu, mis on enamikes inimestes olemas, samuti minul. Tajun hästi, et kaaslase leidmine on hädavajalik. Mõjuteguriks ühest küljest saatuslik komponent ja teisalt tolle aja ühiskondlik surve. Minu arusaamises tähendab, et potentsiaalset kaaslast pean hingeliselt ja energeetiliselt väga hästi tajuma, kellest tekib tugev hingeline puudutus. Saatuslikud kogemused tulevad lapsepõlvest, mil tajusin erksalt Annelit ja Inget (vt 17. peatükk), rääkimata esimesest ühepoolsest platoonilisest armastusest kooliõe vastu (vt 35. peatükk).

Sündides ma ei programmeerinud ennast sedamoodi, et pean läbima sündmuseid, et omandada kogemusi, misläbi täienen. Niisamuti ei saanud luua programmilisi käskluseid, et kaaslase leidmine on hädavajalik! Ometi just antud tunnetus on tugev, mis peab vastama konkreetsetele tingimustele! Ülesanne on antud, aga kuidas alustada, mida läbida jms on teadmata. Puuduvad kuldaväärt õpetused ja pead kuulama ennast! Väga ebamäärane seis!

Ähmane olukord tekitab väikest stressi, mis tagantjärgi vaadates osutus tõukejõuks, et sa teatud olukordades tegutseksid! Motiveeriv stress ja pingutus on vajalikud! Hoian silmad ja kõrvad pingsalt lahti ning püüan ära arvata, kes võiks olla minu tulevane kaaslane?

Millalgi talvel või varakevadel 1988 otsustan teise eriala kasuks ja siirdun keeleteaduskonda õppima, kus on suur naisüliõpilaste ülekaal, umbkaudselt 1 mehe kohta 5-6 naist. Kursusekaaslased Alla ja Marge äratavad kohe tähelepanu.

Peatüki kirjutamise ajal koostan tingliku intuitsiooniskaala, mille mõõtevahemik oleks 1-100 punkti. Saad mõõta, mil määral tajud enese hingelist põhiolemust, Infodimensiooni ja teisi inimesi ning elusolendeid.

Samuti tooksin välja tingliku tajuskaala, mille mõõtevahemik oleks 1-100 punkti. Saad mõõta, mil määral tunnetad ümbritsevat keskkonda, inimesi (elusolendeid) ja objekte.

Intuitsiooni- ja tajuskaala on olemuselt mõneti kattuvad, samas natukene erinevad. Võimalikult suure täpsuse huvides võib vajadusel ühte või teist kasutada. 0 selgitab madalaimat väärtust ja 100 kõrgeimat taju.

Meid ümbritseb süsteem, kuid tekkiv suhtelisus põhineb sinu vaatepunktile. Mõõtmisareaal on dünaamiline, sõltub sündmusest, hetke oludest jms.

Intuitsiooniskaalal tajun Allat ja Marget üsnagi võrdeliselt kuni 25 punkti ulatuses, mis tähendab, et kuigi nad mõlemad välimuselt meeldivad mulle, siis hingelisel tasapinnal jääb tinglikud 75 punkti puudu ehk tajun nende hingelist põhiolemust kaunikesti napilt. Sealhulgas vaist selgitab, et võimaliku kaaslasena ma ei ole nende jaoks atraktiivne.


1988 aasta märtsi lõpus avastan ajalehest tillukese kuulutuse tutvumistalitus Nofretete kohta, mida vedas luuletaja Peeter Novod. Tollel ajal internetti, tutvumisportaale ja vastavaid äppe ei olnud, kuid inimene on loomult sotsiaalne olend ja käitub läbi inimkonna sarnaselt. Talituse süsteem on järgmine. Saadad lühikese tutvustava kirja „anonüümsele” aadressile, milleks on postkasti number ja postiindeks. Kirjas märgid ära, milline vanusevahemik sulle huvi pakub. Vastavalt teenuse sisule saadetakse sulle esimene kiri edasi tasuta. Seejärel on kuumaks 1 rubla ja 50 kopikat ning teatud arv kirju kuus. Mida enam kirju soovid saata-saada, seda rohkem pead maksma. Sinu ja teise poole kirju keegi kolmas lugema ei hakka, vaid kirjad saadetakse edasi. Juhul kui pooled üksteist usaldavad, siis annavad kodused aadressid ja edasine kirjavahetus toimub vahendajata.

Võtan härjal sarvist ja kirjutan Nofretetele. Juba mõne päeva pärast saan kirja vastu, kelleks on 18 aastane viimase klassi abiturient Ruth. Vahetame mõned üksikud kirjad ja jutustamisele palju aega ei raiska ning umbes aprilli keskel lepime kohtingu Tallinna kaubamaja juures kokku. Olen paarkümmend minutit varem ennem kella kolme kohal. Soojendan ennast kaubamajas kolmandal korrusel ning vaatan aknast välja. Võib-olla ma näen ja tunnen ta ära! Fotosid me ei vahetanud ja tegemist on pimekohtinguga!

Viimaks märkan sobilikus pikkuses ja vanuses imeilusat väga hästi riides neiut! Südamest käib jõnks läbi… Ta tuleb hoogsal sammul ja pikkade juuste lehvides kokkusaamispaiga poole. Torman välja, me kohtume! Wow! Olen positiivselt rabatud! Esmalt ta meeldib mulle väga ning intuitiivselt tean, et olen suuteline temasse armuma! Teisalt tajun teda suhteliselt hästi, umbes 60 punkti ulatuses. Sealhulgas on ta intelligentne.

Ta kutsub enda Liivalaia tänava koju külla. Elab isaga, kes on kuskil kõrgkoolis õppejõud. Tüdruk on üsnagi avatud, väga taibukas ja aktiivne. Meie esimene kohtumine õdusas korteris möödub suurepäraselt. Kostitab kuuma tee ja snäkkidega ning juttu jätkub kauemaks! Hinges juubeldan! Viimaks pean lahkuma, sest isa on koju tulemas.

3-4 päeva pärast helistan talle. Ta pakub välja, kas saaksin talle kohe külla tulla… Tema pealehakkamine ja kiirus on muljetavaldav ning adun, et küllakutse võib tähendada väga lähedast romantikat… Tema kõrge seksapiilsus oli juba esimesel kokkusaamisel igati nähtav ja tunnetatav… Umbes kella viiest avab ukse ja elutoas on kaks tema klassivenda… Magamistoas on kolmas klassivend kuhu ta tagasi tõttab ja uks pannakse kinni… Olen suures segaduses ja ei saa pihta pointile, miks ma üldse siin olen? Arutlen endamisi, et kas poisid soovivad teda vägistada, kuid nähtavaid kavatsusi ma kuskilt välja ei loe. Kõik on rahumeelne.

Umbes pool tunnikest ootamist ja Ruth tuleb magamistoast välja. Juuksed on sassis, nägu punetab ja riided on lohakalt seljas. Proovin temaga rääkida, kuid ütleb, et praegu on kiire ja räägime hiljem. Tõttab magamistuppa tagasi, uks pannakse jällegi kinni. Ligikaudu 45 minuti pärast tuleb koos kutiga välja. Poiss vaatab näod üle ja suundub uuesti magalasse, tüdruk varsti järgi. Olen kannatlik, kuid mitte lõputult. Kella seitsme paiku otsustan koju minna. Ma ei saa kuidagi aru, mis mu missioon peaks olema… Jätame hüvasti ja luban talle helistada.

Tollel ajal ma ei mõistnudki, miks ta mind koos teiste noormeestega külla kutsus? Täna arvan, et sellel õhtul soovis oma süütusest vabaneda ja kutsus igaks juhuks 4 poissi, et juhul kui ühega nihu läheb, siis järgmine on kohe võtta… Tõenäoliselt samal õhtul täitis püstitatud ülesande edukalt!

Ligikaudu 5 päeva pärast lähen talle kolmandat korra külla, kuid tema suhtumine minusse ei ole enam endine. Ta on eemalviibiv, hajevil ja mõnevõrra ükskõikne. Isa tulebki varsti koju, omaette enam olla ei saa ja nii me lahku lähemegi. Tajun, et meie loost ei tule midagi välja ja ma ei helista talle enam kunagi. Minu pisikene ego on saanud pihta. Samal ajal on hinges suur kahetsus ja kurbus!

1988. aasta septembri alguses näen teda juhuslikult TPed-i söökla pika järjekorra lõpus. Piltlikult lööb kogu saal särama! Kogen tohutut positiivset energiavoogu! Ta on hurmav ja veel kaunim kui ennem! Pagan! Küpseb kiirotsus, et teen temaga juttu kui ta järjekorraga minu lauale lähemale jõuab. Langetan pilgu oma taldrikusse ja süvenen kuni kümneks sekundiks toidukomponentide põhjalikku uurimisse… Kui uuesti silmad tõstan, siis teda enam ei näe… Ta on järjekorrast kadunud! Tänaseni ma ei ole teda enam kunagi kohanud!

Kevadel ta rääkis, et soovib minna Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (Eesti Kunstiakadeemia) õppima. Kas siis tuli hoopiski pedasse või õpib mõlemas? Vastust ma ei saagi. Lugu meenutades on suur soojus hinges! Olen tänaseni temaga seotud kogemustest positiivselt liigutatud!


Arvatavasti 10. juuni reede õhtul 1988 olen koos tolleaegse sõbra Raigoga Haapsalus ja veedame lõbusalt aega. Raigo on just sõjaväest tulnud ja sukeldub tsiviilellu üsnagi tarmukalt. Lõbus ajaveetmine tähendab, et lähme õhtul peole (diskole) ja tutvume nelja kohaliku tütarlapsega. Kujuneb umbes 10-ne laudkond nelja tüdruku ja kuue poisiga. Melu on kaunikesti alkoholiuimane.

Neidudest paistab iseäranis silma üks 19 aastane iludus, kes on poiste lemmik ning üksteise võidu üritatakse tema tähelepanu saada, mis talle ilmselgelt sobib. Noormehed kummutavad klaase ja tütarlapsed kelmikalt itsitavad. Umbes 1,5 tunni pärast on kutid purjus ja jämm muutub aina ilasemaks, labasemaks ning agressiivsemaks.

Olen noormeestest ainuke, kes kangema kraamiga enam-vähem piiri peab. Mul on kindel plaan, et nui neljaks sooviksin mainitud kaunitariga pikemalt ja lähemalt lobiseda. Kutsun ta tantsima ning pärast paari tantsu lähme välja jalutama. Kell on umbes pool kaksteist. Naispool on eestvedaja ja teeb ettepaneku, et võiksime tema kodus ajaveetmist jätkata. Ta elab mereäärses väikese puitmaja korteris, mille vanaema on talle kasutada andnud.

Lobiseme kõikidel teemadel, mis pähe tuleb ja meile meeldib üksteisega olla! Tajun hästi kõrget seksuaalset energiat ning on selge, et tema huvi ei piirdu ainult jutustamisega. Pärast 20 minutilist jalutuskäiku olemegi koju jõudnud. Kuigi tüdruk mõjub mulle pulssi kiirendavalt ja tean taaskord, et võiksin temasse tulevikus armuda, siis vähemasti esimesel ööl ma ei soovi temaga intiimsuseid jagada. Leian, et peaksin teda rohkem tundma, sealhulgas hingeliselt sügavuti tajuma. Tüli sellest ei tõuse ja öö möödub turvaliselt üksteise kaisus magades.

Esitan küllakutse Tallinnasse, millega ta nõustub. Meie teine kohting peaks toimuma kümne päeva pärast esmaspäeval 20. juunil, mil tal on töölt vaba päev. Kellaaja täpsustame helistades. Hoiatan ema, et külla tuleb neiu Haapsalust ja võib-olla ta ööbib meie juures. Paraku on saatusel omad plaanid ja tüdruk mu helistamistele ei reageeri ning mulle koju samuti ei helista. Tol ajal mobiiltelefone ei ole ning helistan talle tööle, kuid töökaaslased järjepidevalt ütlevad, et ta on hõivatud. Olen suures segaduses ja juuni lõpus lähen uuesti Haapsallu, et aru pärida. Sean sammud tema töökohta.

Tütarlaps püüab mind vältida, on tõrges ja mõnevõrra vihane ning käratab, et tollel esmaspäeval pidi ta tööl olema. Ta ei soovi minuga enam edasi rääkida. Mõistan, et idüll on lõppenud ja hingevalu on suur! Loole täna tagasi vaadates ütlen, et kõik, mis oli, pidi olema. Sain ühe killukese võrra targemaks, mida edaspidises käitumises võtsin arvesse. Nimelt kõrge seksuaalne tõmme ja väline ilu ei tähenda, et sobite muus osas kokku. Hingeliselt suutsin teda tajuda kuni 10 punkti ulatuses, mis tähendab, et vaist ei eksinud! Kui tajud inimest viletsalt, siis nii ongi! Usalda ennast!

Võimalik, et mõned päevad hiljem, pärast ebaõnnestunud öist katset minuga, võttis näitsik ette kogenud ligikaudu 30 aastase elumehe ja rasestus soovitult. Lapse saamise looduslikku kutset ei olnud mõtet kaugemasse tulevikku edasi lükata. Rasedus paistis silma loetud kuude pärast. Nad abiellusid 1988. aasta detsembris. Teisisõnu saatuse tahtel ma ei saanud tema tulevase lapse isaks.


Septembri keskpaik 1988. TPed-i sööklas olen üksinda lauas ja söön lõunat. Blond, taevasiniste silmadega, särava naeratusega nõtke kursuseõde astub ligi ja küsib, kas võib minuga liituda? Loomulikult! On veel teisi vabu laudu, kuid miks mitte viisakalt natukene jutustada. Tegelikult on ta ammu silma hakanud. Väga kaunis, tark ja intelligentne neiu! Paraku olen kuratlikult häbelik! Iseäranis kui on tegemist silmipimestavalt ilusa naisega, kes mulle tõeliselt tervikuna huvi pakub! Tajun tema hingelist põhiolemust ja energiat tervelt 90 punkti ulatuses! Ja milline võrratu visuaal, ainulaadne kunstiteos! Vaata ja naudi!

Tüdruk on suhteliselt aktiivne ja tema algatatud vestluse sisu ning suund ärgitaks veel järgnevate suhtlemisteni… Tunnetan, et pakun talle elutervet huvi ja ta sooviks minuga lähemalt tutvuda… Paraku, ma ei julge talle läheneda… Lugu kirjutades vangutan ainult pead. Tagantjärgi hinnates ja püüdes kinni selleaegse autentse õhkkonna ning taju, väidan, et sellist argpüksi nagu olin, annab ikka otsida! Täna tean (puhas intuitsioon kõneleb), et meist oleks kujunenud oivaline armastav paar! Jällegi olen iseenda üle hämmingus, kuivõrd rumaluke ikkagi olin… Samal ajal väheldane elukogemus hoiab mind nendel hetkedel tagasi. Ma ei taha saada uuesti haiget! Ometi kogemused on põhjuslikud, mida läheb vaja järgmise saatuse poolt määratud põhjapaneva episoodi juures.

Vahemärkus. 15.11.2022 kell 12:20 kuni 12:40 teen Tallinna Ülikoolis väikese meenutustetiiru. Valin loengute toimumise aja, et rahus ja vaikuses ahmida sisse hoonetekompleksi ning seal asuvate inimeste aurat, mis tekitab tugeva impulsi! Loetud minutitega valgub hinge oivaline ja suurepärane tunne! Püüan kinni väga kõrgelt laetud energiavoo! Samuti kogen üle 34 aasta tagust autentset energiat ning õhkkonda! Arvan, et mainitud impulss avab kanali ID-ga, millest vajaliku info ja taju kätte saan!

Eeltoodud olukorra arusaadavaks selgitamiseks on 9-nda, 21 ja 23-nda peatüki teooria alalõigus sobilikud definitsioonid välja toodud.


Teisipäev, 04.10.1988 (21 a) TPed-i Keeltemaja (tänapäeval TLÜ-i Silva maja) neljas korrus, 6-7 minutit ennem kella kahte. Teise kursuse tudengid on kogunemas suletud auditooriumi ukse ette (tänapäeval auditoorium S415) ja ootavad õppejõu Toomas Liiv (luuletaja ja kirjandusteadlane 30.12.1946-20.12.2009) saabumist, kes annab väliskirjanduse loengut.

Juhuslikult märkan tagasihoidlikult riides, selge ja terava pilguga kursusekaaslast, keda varasemalt näinud ei ole. Ta on ümbritsetud nähtamatu, kuid tunnetatava avara ja suure energiapilvega, mille murdosa sekundiga püüan kinni. Hetkega võtan vastu hästi palju infot, mille töötlusele kulub natukene aega. Minu sees on ülikiirelt arenemas „tuttav” supernoova-laadne plahvatus. 3-5 sekundiga tajun teda täielikult! Intuitsiooniskaalat appi võttes maksimaalses 100 punkti ulatuses! Nii energilises kui ka hingelises plaanis! Üllataval kombel tunnen ta ära! Kuigi me ei ole kunagi varem kohtunud!

Koondan kogu tähelepanu temale. Lülitan välja visuaalse faktori ehk elimineerin võimaluse, et tema väline ilu võiks mind eksitada ja vaatlust häirida. Soovin saada järjestikulisi mõttelisi ning hingelisi kinnitusi, et olen õigel rajal. Iga sekundi ja minutiga kindlus suureneb ja täpselt 15 minuti pärast on vastus olemas! Too naine hakkab mulle meeldima! Suudan temasse armuda ja teda armastada! Ta peab mu kaaslaseks saama! Hingan kergendatult, lõpuks ometi olen ta leidnud! Tean enda tulevikku antud lõigus hästi ette! Sinus oleks kirjas justkui programm ning aimad, mis juhtub. Lisan, et armumist ja armastust on võimalik enesele lubada või keelata!

Mis tähendab „tuttav” supernoova-laadne plahvatus? Tuttav tähendab, et tunneksin tema ja olukorra ära! Vastupidiselt ei tunneks! Tekib impulss, mis avab kanali enda hingelisse põhiolemusse ja ID-sse! Sa lihtsalt märkad situatsiooni erilisust! Küsin, kus kohast pärineb olukorra teadlikkus? Võib-olla olen hingena eludevahelisel perioodil enda praeguse elu saatuslike keerdkäikude planeerimises osalenud ning info on ID-s kirjas? Ma ei välistaks antud projektsiooni.

Kell on 14:15 ja kui 15 minutit õppejõud hilineb, siis võib tähendada, et teda ei tulegi. Rahvas hakkab vaikselt laiali minema ja kirun endamisi, et ei julge väljavalituga kõneleda. Võtan kohvri näppu ja vantsin oma teed. Jõudnud pikas koridoris umbes 20 meetrit käia, kuulen:

„Vabandage! Vabandage, millal järgmine loeng toimub?” Tulevane armastatu jookseb mulle järgi… Sellest hetkest alates ma teda enam ei pelga! 12 minuti pärast teeme esimese kokkuleppe, et järgmise päeva õhtul kell 18:00 kohtume, mille sisuks õhtusöök ja pikk jalutuskäik!

Igapäevaselt meeldivus suureneb. Kolme nädala pärast avastan, et olen armunud. Pärast loenguid lähme Kadrioru parki jalutama ja tagasiteel kella poole viie paiku on armumise kinnituseks L. Koidula tänaval esimene tundeline suudlus! Umbes 19 või 20. detsember tajun, et armastan teda! Armastus on aluseks lähiromantikale ning ma ei läbe enam oodata!

Seik on tegelikult koomiline. Kell on umbes pool üks öösel. Juba kolmapäev 21. detsember ja oleme veel koos. Mõtteis on kelmikas plaan, et esimest korda jääksin ööseks tema juurde, mida piigale ääri-veeri võimalikult viisakalt tutvustan. Vastus on samavõrd väljapeetult eitav. Ometi ma ei soovi kuidagi alla anda. Ma ju armastan teda ja üks kinnitusi on tõsimeelsed ning siirad lembehetked!

Nojah, aga naisolevus hakkab hoopiski kahtlustama, et äkki olen miskisorti maniakk kui pakun välja, et võiksin väikeses köögis pliidi juures isegi külmal laudpõrandal magada (tsaariaegne soojustamata puitmaja). Peaasi, et ei peaks pika ja tuisuse teekonna Laagri koju ette võtma. Tema kartus süveneb ja tõstab häält. Krutib ennast üles ja satub paanikasse! Haarab suure musta värvi panni, et sellega mulle lagipähe äsada… Mõistan viimaks, et inimene on hirmunud ja kohkunud! Ligi pool tundi sensuaalseid läbirääkimisi lõppesid edutult. Õnneks jõuan veel viimase marsruuttakso peale. Väljas on külma ligikaudu -12 °C, tugev tuul ja lumevaalud kuni põlvini. Koju jõuan natukene ennem kella kahte.

Laupäeval 24.12 või pühapäeval 25.12 tuleb temalt jaatav vastus… Intuitiivselt tajun (intuitsiooniskaalal 5 punkti), et meievaheline esimene intiimsus võib olla tähenduslik… Järgneva 2-3 päeva jooksul on vaist tugevnenud 15 punktile. Ma ei eksinud. 9 kuud hiljem septembri lõpus 1989 ta sünnibki!

Kõik, mida saatuse tahtel 04.10.1988 kirkalt tajusin, realiseerub.

Armastusest võiks lõputult kirjutada. Arvan, et enamikel meist on lugusid rääkida. On palju vastavaid mängufilme, romaane, teatrilavastusi, laule, luuletusi jms. Seetõttu piirdun temaatilise lihtsakoelise filosoofilise lähenemisega käesoleva peatüki raames. Armastusest on näpuotsaga juttu ka 50-ndas peatükis.


Armastuse lõngad mõtisklusteks. Mida uskuda või võtta tõeks? Tõde on vaataja silmades ja saatuses kinni!

  • Kui oletada, et teadvus väljaspool aju koosneb teatud osas armastusest, siis minu alateadlik soov inimesena on saada ja pakkuda armastust, mis tähendab, et püüan olla osa teadvusest või tahan saada osaks teadvusest. Inimesena võib olla tegemist armastuse õppimisega, mille tulemuseks võib olla armastus hinges, mis omakorda võib tähendada, et lisaks enda ja partneri armastamisele suureneb armastus kõige ümbritseva vastu.
  • Püsiv armastus ei teki mitte millestki ja ei teki olematu inimese vastu. Armastus on põhjuslik.
  • Armastus on energia ja tunne, mis loob võimaluse jõuda oma tegeliku minani.
  • Armastus on sõltuvust tekitav, mida erinevalt seksist osta ei saa.
  • Sõltuvalt inimesest teisendab armastus teadvust ning avab ukse Infodimensiooni (ID) väga suures ulatuses.
  • Tõeline, sügav, siiras, hingeline ja/või füüsiline armastus on vastastikune tõetruu soov, mis ei põhine materiaalsusel. Kas ahnus on armastus?
  • Protsess orgasmini sarnaneb mõneti hinge teekonnale ema üsas asuvasse lootesse. Orgasm sarnaneb väga ka hetkele kui laps (vastsündinu maailmatunnetus sünnimomendil ja tema orgasmikogemus täiskasvanuna) vahetult sünnib. Orgasm on sealhulgas harmooniline. Sarnasus lapse sünniga lõpeb hetkel kui lõpeb orgasm. Ehk pärast otsest sündi (ema üsast väljumist) kaob imikul harmoonia tunnetus ning algab vaevaline ning raske kohanemine materiaalse maailmaga.
  • Orgasm võib hingeliselt õpetada ja anda energiat. Võib aidata jõuda oma hinge põhiolemuseni ja luua ühenduse ID-ga, võimendada õnne ning armastuse tunnet. Eeltoodud kaks lauset esinevad pigem siis, kui orgasmis osalevate poolte hinged ja energia vastastikku sobituvad ning sa oled vaimselt tundlik või avatud. Armastus partneri vastu lihtsustab akti ajal teadvuse teisenemist ja sisenemist ID-sse. Samal ajal kõik orgasmid ei õpeta, vaid täidavad pelgalt keha füsioloogilisi vajadusi.
  • Kui hingeline armastus on suurem kui füüsiline, siis armastus on kestvam kui pelgalt füüsiline. Ainult hingetoidust ei piisa, et materiaalses maailmas eksisteerida.
  • Füüsilist kirge ja seksuaalsust ei ole võimalik kaasa võtta, vaid armastuse. Pärast surma võtad kaasa ainult armastuse Tema vastu (kui armastus antud on) ja mitte seksi erinevate partneritega. Kõiki partnereid korraga ei ole võimalik armastada.
  • Erinevad seksuaalsed partnerid võivad tähendada, et sisimas soovid leida ainult ühte inimest, keda armastada.
  • Pakkuda armastust, olla armastatud või võime armastada ei taga, et inimene oleks seksuaalne ja/või tal oleksid erinevad seksuaalsed partnerid. Erinevad seksuaalsed partnerid omakorda ei taga hingelise armastamise võimet või armastust iseennast.
  • Kõik ümbritsevad inimesed ja olukorrad, sealhulgas seksuaalpartnerid õpetavad sind vähemal või suuremal määral, mille hulgas on positiivseid kui ka negatiivseid komponente. Nähtud mõnesekundiline filmilõik või kuuldud lausekatke võib sind harida ja olla pöördepunktiks sinu senise käitumismustri muutusele. Õpitust kujuneb kogemus, mis saab osaks sinu hingelisest põhiolemusest. Sarnaste kogemuste järjepidev kordamine ehk „ämbrisse astumised” ei täienda ega rikasta sinu olemust, vaid annab märku, et hingeliselt edasiliikumist ei ole või on aeglane. Kui jätta ämber välja, siis stabiilsus võib tähendada kindlat rada. Üks või mitu armastust inimese eluajal on hingeliselt ja füüsiliselt liikumapanev jõud.
  • Seks, meeldivus, armumine ja armastus tekitavad sidusust, mis on olulised pooltele omandamaks elulisi kogemusi, mis omakorda on tähtsad väiksemate või suuremate hingeliste ülesannete täitmisel ehk hinge arengus. Poolte sidusus võib kesta vähe või kuni füüsilise elu lõpuni. Selgitus – sidusus võib tinglikult kesta rohkem kui sekund ning kestvus on sõltuvuses ülesannete täitmisele kuluvast ajast. Sidususe pikkus on inimesele reeglina teadmata ning selgub tavapäraselt siis, kui ülesanne või ülesanded on täidetud.
  • Armastuse teekonnal kalkuleerime inimese füüsise, vaimsuse, rahakoti paksuse plusse ning miinuseid ning arvame, et see on armastus. Materiaalses maailmas plussid ja miinused ajas muutuvad ning teisenevad, mistõttu armastus hääbub, muutub või hoopiski tugevneb – üldistatult saatus. Armastus on enamat – tingimusteta.
  • Armastus iseenesest võib anda märku, et oleme enamat kui füüsilised inimesed ja näidata, et tegelikkuses pärineme immateriaalsest maailmast/dimensioonist (vaimsest teadlikust dimensioonist, kus eksisteerib kõikehõlmav tingimusteta armastus). Tingimusteta armastus ületab kaugelt inimeste vahelist armastust, mis tavapäraselt on tingimuslik. Tingimusteta ja tingimuslikku armastust on väga keeruline võrrelda ainuüksi dimensioonide erinevuse tõttu.
07.10.2014. Taevas. Nomineeritud ja auhinnaline pilt fotokonkursil “Pilvejaht 2014”. Fotograaf: Henry Küla
  • Sõltuvalt inimesest on puhta armastuse energiavoog tajutav. Armastus sinus või temas on osake energiast, mille algallikas võib pärineda teisest dimensioonist või teispoolsusest, kus armastusevoog on püsiv ja veel intensiivsem. Kui maist armastust võimendada ja lisada juurde erinevaid armastuse spektreid, külgi ja asjaolusid (mida Maal ei ole võimalik tajuda), siis see tunne on mõneti sarnane armastusele immateriaalsuses.
  • Armastus inimesena võib tähendada, et jagad ja võtad vastu armastust seetõttu, et üks osa sinu põhiolemusest on armastus. Armastuse vajadus selgitab, et alateadlikult on sul enda põhiolemus meeles ja püüdled selle poole. Sa oled armastus ja lähed armastusse tagasi. Me oleme armastus.
  • Kui ekstaatilist orgasmi suurendada sadu ja enam kordi, siis tunne võib sarnaneda armastusele, mida koged immateriaalsuses (teispoolsuses).
  • Armastus on vajalik selleks, et saaksid ennast laadida, hing areneks ja lahendaksid erinevaid ülesandeid Maal. Näiteks viljastamine, lapse ilmaletoomine ja kasvatamine ehk läbi armastuse tuleb Maale „uus hing”.
  • Kas armastus on vajalik ainult paljunemiseks ja eelkõige iseenda efektiivseks tundmaõppimiseks (teist poolt õpid ka tundma)? Armastuseta on võimalik samuti paljuneda ja iseennast ning teisi tundma õppida. Saatused on erinevad!
  • Armastus on religiooni-, moraali-, kultuuri-, rahvuse-, keele-, rassi-, soo-, ruumi-, aja-, mateeria-, ja dimensioonideülene. Ei oma tähtsust, mis rahvusest oled, kas oled ametlikus või mitteametlikus suhtes jms. Kui poolte vahel tekib armastus, siis nad armastavad üksteist ja hingelisi takistusi ei ole. Kehtib sealhulgas armastuse eelsete protsesside kohta, näiteks meeldimine, armumine vms.
  • Armumise ja armastuse tunne teise inimese vastu muudab füüsilist reaalsust. Sageneb hingamine, kiireneb pulss, tõuseb vererõhk või vastupidi jms. Muutused organismis võivad olla vastastikused. Suurendad tähelepanu enda välimusele, riietusele, muudad kodu õdusamaks jms. ehk muudad ümbritsevat. Võimalik, et ühe inimese armastus muudab füüsilist reaalsust ka laiemas projektsioonis. Teadvus (armastus on osa teadvusest) muudab reaalsust.
  • Meeldimine ja armumine on protsess inimlikkuse tasandil. Armastus ületab inimlikkuse ning sarnaneb hingestatusele.
  • Saatus justkui hoolitseb, et armastuse leiad pigem enda lähiringist – koolist, tööalaselt, sarnaste huvide tõttu, tutvusringkonnast jms. Usalda enda vaistu ja ära muretse!
Mida rohkem võnguvad hinged koos,
seda suurem on nende armastuse intensiivsus
ning iga hing peegeldab peeglina teist. 

(Dante Alighieri 1265-1321)

50. PEATÜKK ⟡ Ennustavad ja selgitavad uned. Sa võid teada ette tulevasi sündmuseid. Mõtteid Infodimensioonist. Positiivne ja negatiivne energia ⟡

Teen tagasihoidliku hüppe Eesti poliitikasse. Kõik, mis meie ümber toimub, toimub niikuinii. Vastupidisel juhul oleks teistmoodi. Tegemist on faktiga! Ümbritsevat kajastavad ka unenäod. Alljärgneva 2-lõigulise unenäo tähendasin üles septembri lõpus, jutumärkides.

„21.09.2022. Vastu hommikut nähtav uni koosneb kahest süžeest. Esimene. Teadmata kohast saan informatsiooni, et Keskerakond on võitnud 2023. aasta Riigikogu valimised. Seejärel paiknen hetkega teisele korrusele, kus tunnen ennast kindlalt. Varsti ronin teatud pingutustega kolmandale, kus ei ole turvaline ning vaatan trepikoridorist alla… Trepistiku asemel on trepišaht või sügavik. Esimesele korrusele vaadates tajun ja selgub, et Keskerakond ikkagi ei ole võitnud. All on keegi naine, kellega antud teema üle hõikudes arutleme.

Teine süžee. Lobisen rootslannaga. Rootsi keelt ma ei oska ja tema ei valda jällegi eesti keelt. Ometi saame üksteisest suurepäraselt aru. Ütlen, et pärinen tulevikust ning tean, kuidas ta edaspidine elu hakkab kujunema! Milliseid õnnestumisi või karisid tuleb ette jms. Naisterahvas kahtleb, kuid aeg annab arutust. Ta elab läbi olukordi ja sündmuseid, mida olin talle ennustanud.

Kõnelen veel 2-3 inimesega ja kirjeldan, mida elu neile pakub. Jällegi selgub, et räägitu vastab nende ettemääratud saatuslikule rajale.

Oskus ja võime püüda kinni teavet ning arusaadavalt tõlgendada, mille sisu näitab tulevikus toimuvaid sündmuseid, mõjub kaaskodanikele segadust ja proteste tekitavalt. Inimene on kahevahel. Ühelt poolt soovib enda kohta teada, teisalt muutub rahulolematuks kui andmed saatuse kohta ei ole tema minapildile sobilikud. Ta soovib vaielda ja sind tõrjuda. Inimeste vastuolulisuse ja närvilisuse tõttu kogen iseendas pinge ning stressi tõusu. Ma ei soovi ennast kellelegi tõestada. Nende mõtete, taju ja nähtu tõttu avan silmad. Uni on lõppenud.”

Resümee. Esimene episood kirjeldab, et Keskerakond soovib võita 2023. aasta valimisi. Neil läheb kenasti ülesmäge, jõuavad teisele ning vaevaliselt kolmandale korrusele. Korruste arv võib viidata, et Keskerakond sai olla valitsuses kolme koalitsiooniga. 2016 aasta novembri lõpust koalitsioonipartneritega SDE ja IRL, 2019. aasta Riigikogu valimiste järgselt EKRE ja Isamaaga ning jaanuar 2021 kuni juuni 2022 Reformierakonnaga.

Vaevaliselt kolmandale korrusele minek, kus ei ole turvaline olla, võib osutada Keskerakonna viimasele valitsuse perioodile, mis lõppes juunis 2022.

Trepikoridori asemele tekkinud süvis võib näidata, et Keskerakond on kaotamas populaarsust ja saab 2023. aasta Riigikogu valimistel 1/3 kuni 3 korda vähem hääli võrrelduna 2019. aasta valimistega.

Teise lõigu järeldused. Võimalik, et episood kirjeldab, et Infodimensioonis (ID) on olemas kogu info ühes hetkes ehk aega ei eksisteeri. Sa ei pea valdama rootsi või muid keeli, inimesele arusaadavad minevik ja tulevik on ühes kogumis ning nopi, millist infot iganes soovid. Sealhulgas tõlgendan, et inimese saatus on ette määratud, st kõik olnud ja tulevased sündmused su elus on salvestatud ID-s.

Inimene soovib oma saatuse keerulised perioodid vahele jätta, mistõttu nähtud unepildis on ta rahutu, tõrjuv, pinges jms. Võib-olla seetõttu on küll võimalik enda saatust täies ulatuses ette näha (näiteks hingena), aga langetatud lõplikke valikuid ei saa muuta. Saad osaleda muutuvvõrrandis – etteantud valikute valimises ja vajadusel läbielamises, mis viimaks viib ikkagi ainukordse valikuni*.

Vastupidiselt sa jätaksid nö halva vahele ja valiksid mugavamad ajajärgud! Isegi võiksid enda käesoleva elu lõppu astuda ja “võtta vastu” juba saavutatu! Tähendab, sul jääksid läbimata saatuse poolt määratud erinevad olukorrad, kogemuste ja tarkuste omandamised. Sa ei täieneks!

*Selgitan. Iga elulise olukorra lahendamiseks kaalud mitmed või kümneid valikud. Langetad otsuse, kuid see ei lahenda situatsiooni. Võtad teise ja kolmanda valiku, mis pakub sulle kogemusi, kuid olukord ei lahene. Viimaks jõuad ainukordse valikuni, mis lahendab elulise ülesande. Ainukordse valiku võid langetada ka esimesena ja puudub vajadus teisi valikuid praktikas läbielada! Kogemused õpetavad!

29.11.2013. “Valgusenergia”. Fotograaf: Henry Küla

18.10.2022 näen omapärase ja huvitava stsenaariumiga und (ümberjutustust ma lugejale ei tee), mille järgselt tekib N1 sarnane seisund (N1 – hüpnagoogia, vt 21-26 peatükk), kuid vastupidise suunaga – unest väljumise ning ärkvele minemise vaheline periood. Isiklikele kogemustele ja vaatlustele tuginedes on tegemist erakordselt omalaadse seisundiga, mille kestel oled suuteline sarnaselt unele ammutama meeletul hulgal kättesaamatut ning olulist infot, mida ärkvel olles tavapäraselt ei saa. Tajuskaala on eripäraselt lai, sügav ja mitmekesine. Oletan, et sellel ajavahemikul on sinu sisemine sensoorika maksimaalses ja aktiivses faasis ning oled vajadusel suuteline ID-s liiklema. Vahetevahel oled võimeline antud seisundist tooma teavet ärkvelolekusse, mida pean tänuväärseks õnnestumiseks. Materiaalse maailma teave on sellega võrreldes pisike.

Olles kirjeldatud staadiumis alustan nähtud unenäo tõlgendamist. Kaalun erinevaid argumente. Kriipsutan alla, sinu „tööriistakast” on võimas ja suudad laial diapasoonil teavet (unenägu) kiiresti töödelda. Tähendab, teabe arvutustöötluse võimekus tugineb ilmselt ID-le.

Jõuan vastuseni ja nähtud unenägu tähendab kahte asjaolu. Esiteks. 49. peatükis oli lõik, kus töötasin 4 päeva kasahhi talus ja pererahva söögilauas kohtasin endaealist kasahhitari ning vastastikku tajusime omalaadset energiat. Sellest järeldasin:

Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas.

Staadiumis saadud vastusest nähtub, et eeltoodud rasvases kirjas märgitud teoorias ma eksinud ei ole. Tähendab, teatud tingimustel on minevikku reisimine võimalik.

Vastuse teine pool kirjeldab, et uni, mida nägin 21.09.2022 Keskerakonna kohta, ei ole eksimus. Teisisõnu, teatud tingimustel on tulevikku reisimine samuti võimalik.

Millised on „teatud tingimused” ajas reisimiseks, ma öelda ei oska.

Märgin, et ajamõisted „minevik” ja „tulevik” on inimese väljamõeldud üldistavad mõõtühikud. Hinge jaoks ei oma aeg puutumust ning võid ID-s vastavalt soovile navigeerida ja tutvuda erinevate huvipakkuvate sündmustega.

Minu jaoks on isiklikult põnev, et ärkvele minemise staadiumis saan teada, mida unenägu tähendas. Elus esimest korda koostan nähtud unele tõlgenduse veel magades! Tean, et ärkvel olles ma ei oleks osanud une poolt toodud sõnumit kätte saada.

Keskerakonnaga seotud uni võib olla ennustav. Kas ikkagi on? Selgub järgmise aasta 2023 kevadel! Juhul kui ennustusfaktorit ei ole, siis tuleb võtta olukord mõtisklemiseks ning hinnata tagantjärgi, kus on unede tõlgendamisel mööda pandud? Mina ei oska tulevikku ette näha! Mingil põhjusel uni siiski midagi selgitab…

Mõned lihtsakoelised näited tulevaste sündmuste etteteadmisest.

Sõjaväes on hommikuti kell 6:00 äratus, käskluse „äratus” annab korrapidaja. Ajapikku tekib sul harjumus, lihasmälu vms ja kuni 5 minutit ennem kuute teed silmad lahti, sest tead, et varsti on äratus. Ometi käituvad elusolendid pigem valguse ja pimeduse ehk päeva ja öö rütmis – sul on sisemine bioloogiline kell. Pealtvaadates on su bioloogiline kell justkui välja lülitatud ja talvel või suvel ennem äratust tead ette, et kell saab varsti kuus. Sa toimid aastaringselt näiliselt tehisliku rütmi järgi…

Arvan, et esimeses järjekorras tead vaistlikult ette, et toimub äratus ja avad silmad. Teisele kohale paigutaksin lihasmälu vms tegurid. Kus kohast võtab intuitsioon teadmise, et äratus on kell kuus? Oletan, et ID-st, kus on kogu info kõige kohta olemas.

Teine näide. Kahe aasta jooksul juhtus ükskord lugu, et korrapidaja jäi magama ja kell 6:00 äratust ei toimunud! Üllataval kombel kõik või enamik ligikaudu 100 sõdurit (samuti mina) magasid edasi! Just tollel hommikul ennem kella kuute ma erandlikult silmi ei ava, vaid jätkan magusat magamist! Miks niimoodi? Leian, et su vaist teab ette, et kell 6:00 äratust ei tule! Kus kohast su intuitsioon teadmise võtab? Oletan, et taaskord ID-st.

Korrapidaja tõuseb üles kell 6:30 ja tormab pahaselt ning karjudes kasarmusse, et miks sõduritest keegi õigeaegselt üles ei tõusnud…

Näiteks komandeeringutes olles on äratus kell 7 hommikul või hiljem. Nendel perioodidel sa kella kuuest silmi meelsamini ei ava.

Analoogseid äratusega seotud lugusid on erinevaid. Sealhulgas paljude tuttavate hulgas ning ma ei välista, et enamikul lugejatest on mitmeid sarnaseid situatsioone rääkida.


„Ma teadsin, et see juhtub ja sa ei kuulanud mind!” Sarnast lauset oleme ise tõenäoliselt nii mõnelegi inimesele öelnud. Samuti on meile öeldud. Ma ikkagi küsin, aga kus me kindlameelselt teame asjaolusid, mida arvame juhtuvat? Enesekindel teadmine võib põhineda erinevatele teguritele, kuid aluseks on info ülekande vältel saadud teadmised. Olen skeptiline selles osas, et inimese aju on sedavõrd võimekas, et produtseerib kogu teabe iseseisvalt. Sellisel juhul asetame inimese kõiksuse keskmesse ja kõik teadmised on tema hallata!

Sarnane positsioon oli kosmose mõistmisega, et Maa on kese ja kõik tähed ning planeedid tiirlevad ümber meie planeedi! Kaunikesti egokeskne lähenemine! Tänaste teadmiste alusel on Universumis sadu miljardeid galaktikaid, milles omakorda samapalju planeete, tähti jms. J. Webb’i kosmoseteleskoop kindlasti avardab galaktikate arvu. Naiivne oleks arvata, et pisikese planeedi Maa pisikese inimese aju on ümbritseva keskpunkt ja suudab sõltumatult kõigest aru saada.

Üks näide paljude seast, kus unes või ilmsi näeme minevikku või tulevikku, leiutame, avastame, oleme loomingulised jms. Mendelejev nägi oma perioodilisustabelit unes. Teadlane rääkis, kuidas ta pärast kolmepäevast pingelist arutlemist magama jäi. Näeb unes lauda, kus elemendid on vastavalt vajadusele paigutatud. Ärkab üles, kirjutab nähtu kohe paberile ja jääb uuesti magama. Ainult ühes kohas osutus hilisem parandus vajalikuks.

Une kirjeldusest nähtub, et tegemist oli spirituaalse ja kirka unega. Leian, et Mendelejev oli ühenduses ID-ga, kus vajaliku info sai. Konkreetses teemas oli kanal ID-sse peaaegu täielikult avatud, sest hiljem tuli ainult üks parandus teha. Siit järeldub, et unes saadud info tuleb kiiresti üles kirjutada, vastupidisel juhul võid unustada või muutub ehk teabe liikumine ID-st meie Universumisse ja Maale on komplitseeritud. Väidetavalt olla inimese ajus käbinääre, mis teatud tingimustel ja olukorras aktiveerub ning suudab luua avatud kanali ID-ga. Aju on piltlikult Bluetooth, mis ühendub arvutiga ehk Infodimensiooniga. Sõltub Bluetooth tehnilisest karakteristikust, kuidas, mil moel ja kui palju infot saab.

Kuidas saab olla võimalik, et kuskil asub müstiline ID, kuhu on koondunud kõiksuse kogu info ja kui planeedil Maa konkreetselt sinuga on olnud või tuleb mingi sündmus, siis saad teabe ID-st? Natuke segane lugu…

Loomulikult ma ei tea täpseid asjaolusid, kuid isiklikud vaatlused ja järeldused viitavad nn dimensioonile, mida nimetan ID-ks. Minul ja inimkonnal tuleb puudu teadmistest, et selgitada pädevalt ümbritseva toimimist. Mulle näib, et Infodimensiooni ja kõiksuse omavaheline suhtlus võib mingis osas põhineda kvantpõimitusele. Lihtsustatult väljendades ühes punktis tehtud otsus mõjutab silmapilkselt lõpmata kauguses teist punkti, mis on seotud põimumisega. Punktid 1 ja 2 on identsed ning omavaheline muutumine toimub sünkroonselt. Sisuliselt on tegemist duaalsusega.

Kvantpõimitusest on tuletatud kvantteleportatsioon ja info edastamine põhineb kvantefektile. Põimunud kvantsüsteemide oluliseks omaduseks on asjaolu, et mõõtes üht süsteemidest, saadakse automaatselt teada, millises olekus on teised süsteemid.

Ülaltoodut arvestades selgub, et ükspuha, mis kõiksuses toimub, võib esineda koopiana ka ID-s ja vastupidi. Seetõttu on võimalik „hõlpsalt” teada, mis toimus minevikus või juhtub tulevikus! Teadmisi ammutad ärkvelolekus või unenägu nähes!


Oletan, et ümbritsev materiaalne ja mittemateriaalne, sealhulgas teadvus, mõtted, info, emotsioonid jms, samuti aeg ning ruum kui ka aegruum ehk kokkuvõtvalt kõiksus on puhas energia. Arvan, et:

⌘ Kõikidel füüsilistel ja mittemateriaalsetel üksustel on oma ainukordne energeetiline koosseis. ⌘

⌘ Sõltuvalt inimesest oled suuteline tajuma eriliigilist energiat. ⌘

⌘ Eranditult kõikidel elusolenditel on isiklik energeetiline identiteet. ⌘

Inimestelt kiirguvat energiat on võimalik eristada. Lemmikloomadel ja igal üksikul objektil – taimed, erisuuruses kivid, looduslikud vaatamisväärsused jms on samuti oma ainulaadne energeetiline jälg. Energia tajumise intensiivsus võib olla sõltuvuses ümbritsevatest keskkonnatingimustest, näiteks ilmastikust, kliimast, planeetide ja tähtede seisust vms.

Teist inimest või elusolendit on võimalik tajuda ka suurelt distantsilt (rääkimata lähidistantsist). Kes ei oleks seda kogenud? Kui vaadelda inimest energeetilise osakesena, siis võib väita, et ta on osake Infodimensioonist või kõiksusest. Seega lisaks võimalikule kvantpõimituse põhimõttele suudab inimene teist inimest tajuda ka individuaalset energeetilist jälge kasutades.

Teoreetilises käsitluses teed Maal toimingu ning selle mõju on võimalik tuvastada või taasesitada suvalises kõiksuse punktis. Info ei kao mitte kuhugi! Piisab ainult mõtlemisest, mis olemuselt on energia ja kindlate tingimuste korral võid liigelda, kus iganes soovid! Arvan, et hingelises olekus on kiire liikumine võimalik.

Võib-olla tulevikus oskab inimene erinevaid energiaid mõõteriistadega määrata ja mõõta (hetkel on kirjeldatav energia tuvastatav tajuga), mis üldistatult võib anda võimaluse liigutada materiaalset keha kuhu vaja. Oletan, et energiaosakeste omavaheline sidusus kui ka liikumine põhineb universaalsele süsteemile või süsteemidele, milles ajafaktor (minevik-tulevik) ei oma tähendust, vaid hetk omab tähtsust.

Vastastikune hingeline ja füüsiline armastus. Toimub kahepoolne andmine ja saamine, mis mõjutab positiivselt. Tähendab, esineb energiate vahetus. Armastuse jaoks ei oma lõpmatult avar ruum tähendust. Tunnet suudad tajuda ka suure vahemaa tagant – te ei pea ninapidi alati koos olema.

Sa tead ise, mis ja kes ning millised tegevused teevad sulle head. Vapustava muusika kuulamine, raamatu lugemine, filmi vaatamine, olnud sündmuse või emotsiooni meenutamine, tööalane tegevus, treening, taim, loom, lind, loodusvaade, maitsev söök, värske õhk, lõhnad, päiksepaiste, uni jne. Teisisõnu kõik erinevad objektid ja sooritatavad tegevused sisaldavad eripärast positiivselt laetud energiat, mida vajad elamiseks!

09.08.2011. Cumulonimbus Capillatus Incus. Nomineeritud foto ja eriauhind fotokonkursil “Pilvejaht 2011”. Fotograaf: Henry Küla

Näide 1. 10.08.2022. Vaatan filmi „Unustatud”, mille lõppedes (kell 01:34) tekib suur positiivne energiavoog. Sa äkki avastad ja muutud vastuvõtlikuks positiivsele energiaväljale. Saad energiat väljastpoolt ja vastastikmõju tulemusena iseenda seest! Energia on meie ümber kogu aeg olemas!

14.07.2006. Liu sadama akvatoorium. Nomineeritud foto rahvusvahelisel fotokonkursil “Baltic Sea in My Eyes”. Publitseeritud fotoraamatus 2012. Fotograaf: Henry Küla

Näide 2. 26.10.2022. Trennis lobisen umbes 75 aastase mehega. Ta räägib, et käib naisega sageli metsas ja saab meeletus koguses head energiat. Rõõmustab ja tugineb korduvatele kogemustele, et nendel hetkedel jääb kõik negatiivne Tallinnasse! Näiteid võiks tuua palju ning lugeja teab, millest kõnelen.

Inimene on kui mesilane, kes lendab õielt õiele ehk sa liigud energialt energiale, millede hulk ja mitmekesisus on individuaalne ning põhineb isiklikule saatuslikule rajale. Eesmärk on end laadida ja kogeda hingelist puudutust ühest küljest. Teisalt, et sul oleks hea ning täieneksid hingeliselt. Intensiivne puudutus arendab sind kõige efektiivsemal moel!

Meid ümbritsev energiaookean on vajalik elamiseks. Analüüsi, eksperimenteeri ja mõtiskle, millised tegevused ja kes inimestest pakuvad sulle enim head energiat? Kuidas tajud energiavoo tekkimist? Millal energeetiline väli end parimal moel sulle avaldab ja miks? Eranditult kõike on võimalik tajuda – piirkondi, objekte kui ka sooritatavaid füüsilisi või vaimseid tegevusi.


⌘ Energia on äärmiselt dünaamiline, programmeeritav ja erinevalt tajutav ⌘

Näiteks inimene ja temast kiirguv positiivsus kui ka negatiivsus. Pluss- ja miinusmärk on mõneti tinglikud, sest ühte ja sama inimest võid sina tajuda positiivsena, teine isik seevastu negatiivsena. Või täna tajun teda positiivsena, kuid homme vihkan! Sa võid olla halvas tujus, kuid ometi kiirgad positiivset energiat. Sa oled heas tujus, kuid vastuvõtja kurdab sinu negatiivse energia üle. Elusolendi eripära on, et vajab nii positiivset kui negatiivset energiat. Näilise põhjuseta läheb su meeleolu äkki suurepäraseks või vastupidi halvaks. Proportsioon ja perioodilisus sõltub inimesest. Erinevate tegurite tõttu absoluutne ühekülgsus ja stabiilsus ei ole võimalik, mistõttu tajutav energia vaheldub.

Pluss- või miinusmärgi tunnetamine on sõltuvuses sinust enesest, vastastikmõjust (kõik mõjutab kõike) ja saatuslikust teerajast. Teist inimest mõista on lihtsam kui olla pahane ta saatuse peale ja kulutada energiat. Mõistmine ei välista temale osutatavat kriitikat ja negatiivsuse kogemise korral vajadusel kaitse- või ründetegevust.

Mõistmisvõime kui selline võib põhineda praeguse kui ka eelmiste elude kogemuste ehk tarkuste koosmõjule. Sinu hinge isiksuslikud omadused võivad soodustada teise inimese mõistmist, näiteks omakasupüüdmatus, arenenud empaatiavõime, humaansus, leplikkus jms. Tähtis tegur on intuitsioon, mille abil hoomad ta hinge, saad infot ID-st ja mõistad inimest sügavamalt ning laiemas kontekstis.

Üldistatult positiivsus toob naeratuse huulile ja negatiivsus tekitab stressi, vastavalt muutub kehakeemiline koosseis. Toimub liikumine mikrotasandil, mis on samuti energia. Sa saad teada, kuidas tunned end! Erimärgilisel energial on õpetamisfunktsioon. Negatiivse eripära on, et õpetab eriti intensiivsel moel. Kogemus iseenesest on pluss märgiga – sa rikastud ja saad targemaks ning arened! Järelikult oled mitmekesine!

Kui koged negatiivset olukorda, siis küsi, mida see olukord või inimene vms sulle annab, millisel moel saan targemaks ja kuidas peaksin reageerima? Sageli ei ole võimalik vastust kohe leida ehk vastupidisel juhul ei oleks maailmas probleeme olemas. Tavapäraselt tuleb vastus ajaga, lühema või pikema perioodi vältel. Alles siis saad aru, miks olukord on/oli, millise(-d) kogemuse(-d) omandad(-sid), milline on/oli kõige mõistlikum tegutsemismudel?

Reeglina sa valid inimesi või tegevusi, kes-mis pakuvad sulle head energiat, mida nimetad positiivseks. Sa püüad vältida tegevusi ja inimesi, millede-kellede energia sulle ei sobi ja nimetad negatiivseks energiaks.

Negatiivne energia võib su energeetilist olemust häirida vähemal või suuremal määral, mis võib lõppeda ka surmaga. Negatiivne energia võib su energeetilist balanssi vähendada ja tunned, et sul on energiat üha vähem. Erandlikes olukordades võib negatiivne energia sulle jõudu juurde anda. Näiteks kui pead ennast või teisi kaitsma jms.

Positiivne energia võib erandlikes oludes omandada spetsiifilise vormi, koostise või energeetilise väärtuse, mida nimetatakse armumiseks või ka armastuseks. Selline vorm või maatriks võib olla ühepoolne kui ka kahepoolne. Kahepoolsuse korral vastastikune energia sobitub omavahel parimal võimalikul viisil, mis tähendab, et nad ei pea teineteisega täiesti sarnased olema, vaid kaks erinevat vormi ühilduvad. Kujunenud olukorda võiks tinglikult nimetada armastuse sümbioosiks. Piltlikult pluss ja miinus läidab hinges valguse ning soojuse!

Järelikult võib armastus olla vastastikune visuaalne sobivus kui ka sobitumine maatriksina üksteisega, sobitumine on sealhulgas hingeline kui ka energeetiline, mida kahepoolne saatus näeb ette. Pakutav ja saadav mõlemapoolne positiivne armastuse energia on ilmselt absoluutne maksimum, mida nendel hetkel inimene on üldse suuteline kogema!

Inimese energeetiline vorm, nii positiivsus kui ka negatiivsus, vaheldub ja on muutumises. Teiseneb või täieneb. Puudub ühesuunalisus ja lineaarsus. Armastus võib samuti kasvada-täieneda või hoopiski väheneda ja kaduda. Elu on pidevas liikumises, mille vältel täieneme hingeliselt, mis omakorda põhineb saatuslikule rajale.

Oletan:

⌘ Hing ja tema energia on eristatavad ⌘

Piltlikult on hingel iseloom, üldistatult omadused, sealhulgas energia, millest ta ilmselt koosneb. Omadused ja energia on eristatavad, kuid on lahutamatud ja toimivad sünkroonis. Inimest on võimalik identifitseerida hinge või energia alusel.

Kõik eluslooduse üksused tunnetavad positiivsust ja negatiivsust, mis väljendub keemilises muutumises. Inimene, loom, putukas, taim jms. Pluss ja miinus on tajutav ka hingeliselt, mistõttu väidan, et kõiksuses võib kirjanduslikult väljendades hea ja halva printsiip olla universaalselt levinud. Kui jah, siis peab kehtima süsteem ning seaduspärad. Kahetsemine ja andestamine (loe 48. peatükki) võivad olla osa üldisemast reeglistikust.

49. PEATÜKK ⟡ Mõne sõnaga kiindumusest, energiast, Infodimensioonist ja võimalikust ajas reisimisest. Unenägu tegemata elulisest valikust, mida peegeldatakse paralleelsuses ⟡

Ilmselt 16. juuni 1986, esmaspäev. Hommikusel rivistusel kella kaheksa paiku kutsub Koroljov minu, armeenlaste grupeeringu liidri ja tšetšeenide grupeeringu liikme kõrvale ning annab meile 10 minutit aega, et oleksime valmis minema komandeeringusse. Oleme teadmatuses kuhu, miks ja kui kauaks?

Sõit väeosa veoautoga GAZ-53 mööda käänulisi ja künklikke stepiteid kestab ligikaudu tund ning 15 minutit. Kui arvestuse aluseks võtta sõidule kulunud aeg ja liikumiskiirus 20-50 km/h, siis sihtpunkti kauguseks väeosast on umbes 35-40 kilomeetrit. Sinna kuhu silm ulatub on ümberringi täiesti tühi lauskmaa! Ütleksin, et haruldaselt väga tasane stepp! Ja ühekordne maja 7-8 suurema toaga, kus elab kuni 20 venelast, mis on ka meie peatuspaik.

Heina tegemise aeg! Olen üllatunud, sest ma ei teadnudki, et maapinnast turritavad harvad kõrred on võimalik kokku koguda! Näiteks Eestimaa heinamaadel kasvavate rohttaimede tihedus ruutmeetrile on 10-20 korda suurem! Meie ülesandeks on istuda ratastraktori järel veetaval loorehal ja traktori poolt lõigatav hein looreha abil vaalutada. Meid on juba oodatud ja kohe asume tegevusse. Väljaõpe kestab kuni viis minutit ja keerulist ei ole midagi! Töötatakse kahekesi – traktorist roolis ja üks sõdur loorehal. Oleme Semiyarka kolhoosnike pundi täieõiguslikud liikmed ja töö ei anna oodata!

Mulle pakub suurt huvi, kas armeenlane ja tšetšeen tööd ka teevad? Armeenlane on klanni teine liider, sest kriminaalist esimene saadeti juba detsembris 1985 teise väeossa. Meie väeosas on nn vanglaseadused ja subkultuur levinud, mistõttu liidrid ja liikmed ei tohi kunagi tööd teha, vastupidisel juhul nad rikuksid „seadust”!

Armeenlane püüab esiotsa igati kõrvale viilida. Mängib lollikest, et ei oska looreha käsitseda või teeb üldse valesti. Või hommikul ei tule voodist välja ja üritab platnoid mängida. Tähendab, soovib temaga olevat traktoristi veenda ja kurnata, et ta rahule jäetaks. Traktorist on kogenud vend ja teab, kuidas luuserite ning muiduleivasööjatega käituda. Tõstab häält ja on karm ning mõnikord sikutab kaukaaslast riietest. Pedagoogika mõjub ja umbes nädalaga on laiskloom taltunud. Teeb enam vähem normaalselt tööd ja õhtuks on väsinud. Oreool grupeeringu liidrist on kadunud ja nüüdsest on ta peaaegu tavaline poiss.

Tšetšeeni rühmituse liige ei viitsi rumalat mängida ja selgub, et erinevalt käitumisest väeosas on tegemist kõigiti tubli töölisega. Ta on heas lihaselises vormis maapoiss, koolis vähe käinud ja füüsilist tööd ei karda.

Võimalik, et Koroljov on venelasi informeerinud, keda ta tööle saadab. Samal ajal on tema üks eesmärkidest lõhkuda või nõrgestada armeenlaste ja tšetšeenide grupeeringuid. Kui grupiliikmed ei ole koos, vaid eraldi, siis on võimalik selekteerida välja poisid, kellest saaksid ikkagi inimesed. Võin kinnitada, et mainitud armeenlasest ja tšetšeenist saavadki teenistuse lõpuks (1987 detsember) enam-vähem mõistlikud ilmakodanikud!

Kaassõdurite küpsemine ja kasvamine ei käi hetkega, mistõttu on nad jätkuvalt pinnuks silmas. Komandeeringu esimesel kahel nädalal proovivad mind endale allutada. Olen võtnud seisukoha, et mitte mingil juhul ma ei hakka nende pilli järgi tantsima ja püüan näida võimalikult tugev ning ülbe. Esineb huvitav nüanss, et sõnades on nad kõvad tegijad, aga füüsiliselt rünnata ei julge! Neil ei ole grupeeringute tuge seljataga, mistõttu ei võeta suuremaks vastasseisuks riski. Oh imet! Mõne aja pärast saamegi üksteisega suuremate probleemideta eksisteerida!

Olen Koroljovile sügavalt tänulik, et ta mind komandeeringusse saatis. Eemale pingelisest kasarmu- ja sõdurielust ning tagantjärgi hinnates soovis mind ilmselt kasahhide kättemaksust säästa või hoopiski päästa. Erinevus tsiviilisiku elust on ainult riietus. Muus osas on kõik sama. Argipäeviti kell 7:00 on äratus ja hommikusöök. Kell 8:00 alustame tööga. Seejärel lõunasöök ja töö lõpetame poole kuue ja kuue vahel õhtul. Kella poole kaheksa ja kaheksa vahel on õhtusöök. Öörahu algab kell 23:00 ja kõvasti põrisev elektrigeneraator lülitatakse välja, et umbes kella kuuest uuesti tööle panna.

Töövälisel ajal ja nädalavahetusel on vaba aeg! Tee, mida hing ihkab! Lesi, maga, laiskle, noki nina jne. Minu jaoks täielik luksuskuurort, peamine, et on rahulik! Peaaegu kõik venelased sõidavad nädalavahetuseks perede juurde koju. Meie jääma alati paigale ja väeossa ei viida.

Söögikorrad on toitvad, maitsvad ja portsjonid on üle kahe korra suuremad kui väeosas. Lõunasöök on kahekäiguline! Supp ja praad! Valget leiba ja teed suhkruga võid süüa kuipalju soovid! Kord või paar nädalas saab lisaks ka magustoitu! Samas piimatooteid ja puuvilju ei ole. Ühesõnaga peaaegu nagu kodus! Väärib märkimist, et komandeeringusse saabudes olen niivõrd näljane, et tihtilugu küsin koka käest toidulisa, mida sageli ka antakse. Kokatädi on umbes 38-40 aastane meeldiv, sõbralik heleda peaga venelanna. Tema abiline on 18-aastane kaunis ja malbe kasahhitar, kes on ka ainuke kasahh kogu seltskonnas!

Vahemärkusena lisan, et ümberkaudsetes auulides on penisid väga vähe, sest kohalikud kasahhid söövad koeri. Nahast teevad talvemütse, kindaid ja saapaid. Koeraliha peetakse delikatessiks ning söömisharjumus on rahvuslik traditsioon.

Olen juba varasemalt pannud tähele, et kasahhid peavad end venelastest paremateks. Kasahh on põliselanik, kuid venelane tavaliselt migrant, mistõttu rahvustel tehakse olulist vahet. Kasahh ei soovi venelasega koos töötada ja lihttöid ammugi mitte. Just seetõttu on kõik heinatöölised venelased, aga ülemused kasahhid. Antud eluolu toimib ja väliselt saadakse üksteisega normaalselt läbi. Ma ei ole pilusilm ja venelased võtavad mind kiiresti omaks. Kaassõduritest kaukaaslasi vaatavad pigem reservatsiooniga ning põhiliselt on nad omaette.

Aeg lendab linnutiivul ja sõduritega hõõrumist peaaegu enam ei esine. Ühel erandlikult laupäeval on meid kolme sõdurit jäetud terveks päevaks omapäi. Valvama pidanud tsivilist laseb jalga ja tuleb alles õhtul kella seitsme paiku. Kõik uksed lukustatakse, ainult kaks tuba ja söögisaal jäetakse lahti, kus vajadusel olla saame. Kaukaaslastel lööb päti mõtteviis kohe välja. Sobravad tööliste isiklikes asjades ja proovivad suletud akendest ning ustest sisse murda. Vastik! Omakeskis loodan, et nad jääksid vahele ja saadetaks väeossa!

Jorsid viimaks väsivad ja armeenlane igavusest demonstreerib, kuivõrd osav tuvipüüdja ta on. Püüabki kinni ja murrab kaela kahekorra! Järelikult on lapsepõlvest ja noorukieast kogemused! Küpsetab linnu lõkkel ära ja pakub ka mulle mekkida. Suurest uudishimust võtan tükikese vastu ja pean mainima, et väga hõrk ning õrn liha! Kiidan noormeest ja tunnustus teeb talle heameelt.

Laupäev, 19. juuli 1986. Kõik töölised on koju läinud. Ainult kokatädi ja kasahhitar on kohal. Teevad meile lõunasöögi ja selline sõbralik jutuajamine käib. Neiu hakkab pärast sööki söögituba koristama, kuid kaukaaslased sepitsevad plaani… Näevad tütarlapses objekti, kellele võiks agressiivselt läheneda… Tüdruk küll keelitab poisse ning on silmnähtavalt hirmunud. Sõdurid omakorda süttivad üha enam ja enam ning olukord kisub inetuks. Tahavad kasahhitari ära vägistada…

Olen noormeeste pealetükkivusest, hulljulgusest ja rumalusest tõsiselt häiritud ning sekkun hetkel kui antakse kätele voli ja alustavad käperdamist. Ma lihtsalt ei saa pealt vaadata kui tehakse teisele inimesele liiga ning iseäranis kaitsetule neiule! Tõukan tüübid eemale ja ei lase neid tüdrukule ligi. Kutid lähevad pöördesse ja ütlevad, et lähme välja, ajame asjad jutti!

Mitu nädalat on kõht täis olnud ning olen kosunud. Vastupidavust ja jõudu on, ma ei karda. Teen ettepaneku, et kakleme 1:1, millega üleolevalt nõustuvad. Nad ei saa tütarlapse nähes mulle kahekesi kallale tulla, see oleks nõrkuse märk! Olen arvestanud, et isegi kui üheskoos ründavad, siis rusikaid ma tagasi ei hoia!

Esimesena kaklen armeenlasega. Mõni minut ja ta annab alla. Järgmine on tšetešeen ja samuti jääb kaotajaks! Häbi missugune! Seejärel asjatavad kahekesi koos, kuid neist ei ole tolku ja ebameeldivast situatsioonist väljun võitjana püstipäi! Lähen kasahhitari juurde ja ütlen, et kui tüübid taas teda kiusavad, siis andku mulle teada. Neiu punastab häbelikult ja lausub tagasihoidlikult vaikse häälega: „Aitäh.”

Kaukaaslased enam tüdrukule lähenemiskatseid ei tee ja püüavad isegi silmsidet temaga vältida. Minuga nad kokku saada ei soovi. Olen karmimoeline onu ja jälgin kotkapilgul valvsalt toimuvat, et õiglus oleks majas! Ja eluke sujub taas tavapäraselt rutiinsel rahulikul viisil. Vahel lobisen tütarlapsega, kuid külge ma talle ei aja.

Jõuab kätte reede 25. juuli. Pärast lõunasööki kutsub neiu mind oma vanematekoju külla ja õhtul läheksime Semiyarkas diskole! Wow! Olen rabatud ja üllatunud! Tema otsekohesus ja siirus mõjub intensiivse impulsina ning tajun tema hingelist põhiolemust! Olen hingeliigutusest meeldivalt vapustatud ja sooviksin teda kallistada! Ilmselgelt ta ootab minu tähelepanu ja ei saa välistada, et on armunud.

18.04.2012. Varjus tüdruk. Fotograaf: Henry Küla

Vahemärkus. Elulist episoodi meenutades ja kirjutades tuleb naeratus näole ning soojus hinge! Olen tolleaegse autentse taju ja energia kinni püüdnud! Mitte midagi ei ole muutunud, sa koged kõike taaskord!

Samal ajal on mul kartus, et kuskil küladiskol, kus on purjakil kohalikud, võib minna kakluseks. Mina kui võõramaalane saaksin niisama kolakat. Pealegi mul on sõjaväeriided ja paistaksin silma. Räägin avameelselt oma mõtetest ja hirmudest. Tüdruk vastu, et kõik on sõbralikud ja tal on 6 venda, kes mind kaitseksid! Pealegi võin vendade riideid kasutada ning keegi ei saagi aru, et olen tegelikult sõdur.

Paraku neiu ei tea, et mul on kasahhidega nn erisuhe ja vaistlikult arvan, et mu isik võib välja tulla. Suudan tüdrukut veenda, et ma siiski ei julge diskole tulla, kuigi väga sooviksin. Ta mõistab mind ja nädalavahetuseks koju ei lähe.

Pühapäev, 27. juuli kella viie paiku pärastlõunal. Väeosa veoauto GAZ-53 eesotsas Koroljoviga jõuab ootamatult meie peatuskohta ja annab 5 minutit lahkumiseks. Pakin kiirelt oma asjad ja jooksen kasahhitari manu:

„Ma sõidan kohe praegu ära. Kui soovid, ma kirjutan sulle?”

Tüdruk ruttab paberit ja pastakat otsima ning aadress ongi olemas. Jätame naeratades kiiruga hüvasti ja luban talle kirjutada. Veokas võtab tuurid üles ja alla tunni meeletut kiirustamist jõuamegi väeossa. Varsti on õhtusöök. 6 nädalat kuninglikku puhkust ongi selleks korraks möödas!


Pärast õhtusööki on väeosa klubis kinofilmi vaatamine ja kuulen, et üks turkmeen on aserite jõugu pealiku Gulmalijevi käest mõned päevad tagasi (24.07-26.07) peksa saanud. Arutab erinevate poistega, kas kaevata Korljovile ära või mitte. Pärast filmi on jõudnud selgusele, et annab kaptenile vahejuhtumist ikkagi teada. Samal päeval või esmaspäeval teeb ettekande ja Gulmalijev võetakse kinni. Juba esimesel augustil korraldatakse klubis näitlik ja hoiatav kohtuprotsess ning jõuguliider mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni. Seejärel jõuk laguneb.

Väike ääremärkus. Veebruarist maini 1986 käime oma jaoga (11 sõdurit) Semiyarka asulas paarismaja ehitamas. Meie pundis on ka Gulmalijev, kes järjepidevalt ärpleb ja mängib laia lehte. Aserite jõuguliidrile omaselt tööd ta teha ei tohi (nn vanglakoodeks ei luba) ja ka ei tee. Tal on idee, et soovib minust kujundada endale jooksupoisi. Märtsi alguses viimaks otsustan, et hakkan talle vastu, tuleb, mis tuleb. Pärastlõunal oleme objektil ja külma on kuni viis kraadi. Kastan kindad müürisegu sisse ja lasen mõnevõrra taheneda. Lähenen talle ja virutan seeria rusikalööke vastu silmanägemist. Tema kongus ninast voolab ohtralt verd. Tirin ta maja keldrisse ja rusikate ning jalgadega tambin täie jõuga edasi… Ta karjub, hüüab appi ja keelitab end mitte lööma… Vajub kokku ja hakkab nutma… Olin sunnitud rakendama vägivalda, et ennast kaitsta. Samast hetkest alates ta ei tülita mind enam kunagi. Tänaseni arvan, et käitusin õigesti ning ma ei tunne, et peaksin midagi kahetsema. Hoopiski tema kui probleemide algataja peaks hingelisest kontekstist lähtuvalt lepitust paluma.

Komandeeringutega on mul vedanud. Esmaspäeval, 04. augustil 1986 hommikul, määrab Koroljov mind ühe eraisiku juurde tööle. Isiklikult minu jaoks ei oma tähtsust, kus ja mida teen. Seekord veab ja saan väeosast minema, 10 kilomeetri kaugusel asuva Semiyarka asula ühe kasahhi talusse toimetama. Tegelikkuses on nii, et peremees maksis kaptenile raha (altkäemaksu) ja ostis ajutiselt endale orja. Mõistagi ma kardan. Äkki on tegemist mingisuguse kasahhide vandenõuga… Õnneks midagi eriti hullu ei ole ning ma ei välista, et ka seekord on kapten mu „ära peitnud”. Tavapärane talutöö põllul – põletava päikese käes rohimine ja kivide korjamine. Isandale abiks suuremate ja kobakamate asjade tõstmisel ning tirimisel.

Ma ei tea, kes too mees on, kuid käitumise järgi oletan, et keegi ülemus kuskil. Käitub üleolevalt ja kõrgustest vaatavalt. On range ja nõudlik, ei häbene solvata. Ägestub kergelt ja tõstab häält, vahel ka karjub ja annab mõista, et tahaks mulle virutada. Meeldib kamandada ja põhifraas on: „ Noh, kiiremini, kiiremini! No mis sa magad seal?” Mõistan tema olemust – soovib võtta minust maksimumi ja mahlad välja pigistada. Ikkagi nõks orjapidaja moodi! Hea, et tal piitsa käes ei ole!

05.10.2013. Mägiotsa, Põlvamaa. Fotograaf: Henry Küla

Endalegi imestuseks saan süüa hästi ja ööbin puhaste linade vahel pererahva tarekeses (ehitatud ajavahemikul umbes 1930-1940). Kusjuures peresse kuulub ka minuealine tütarlaps, kes söögilauas kelmika pilguga vaatab… Autoritaarne isa jälgib mängu ja annab kurja näoilmega märku… Eakaaslastena peame lihtsalt rahunema ja manama ette tõsised näod! Ometi praksub õhk energiast, mida me ei näe, kuid vastastikku tajume!

Vahemärkus. Ülaltoodud olukorda meenutades ja lõiku kirjutades tuleb jällegi naeratus näole ning soojus hinge. Esineb sarnane või täpselt sama energeetiline koosseis, mis üle 36 aasta tagasi! Isiklikus teoreetilises käsitluses pärineb teave ümbritseva ja kõiksuse kohta Infodimensioonist. Sinu aju pelgalt vahendab. Leian:

⌘ Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas. ⌘

Selgitan. Erinevates dimensioonides ja meie Universumis minevikus või tulevikus toimuvad(-nud) sündmused on ID-s pidevalt ja kadudeta olemas ehk ID-s ajakomponenti ei eksisteeri. Sünkroonsus tähendab, et ühes hetkes on info ja energia lahutamatud. Lihtsustatud näide – meenutad eile toimunud sündmust kell 12:00 keskpäeval. Saad info kätte ja sõltuvalt sinu tundlikkusest jõuab ka täpselt sama energia sinuni, mis sellel hetkel oli. Ehk info ja energia on lahutamatud. Infot ei ole võimalik asendada energiaga või vastupidi, mis oli kell 11:00 või 13:00 jms.

Sa oled suuteline tooma olnud info ja energia tänasesse päeva! Teisisõnu rekonstrueerid osaliselt (materiaalse ümbruseta) kunagise situatsiooni! Tegemist on pisikese näitega, et ajas reisimine teatud tingimustel võib olla võimalik! Kuidas defineerida „ajas reisimist” on omaette teema.

Pärast tööd on vaba aeg, mida kasutan ümbruskonnaga tutvumiseks. Ütleksin, et küll see vabadus on hää ja mõttes avaldan Koroljovile tänu. Üks väga vähestest sõduritest, kes niimoodi saab lulli lüüa. Täielik vedamine! Nojah, aga mulle ei meeldi orjandus!

Esimest korda käin Irtõšis ujumas teisipäeva õhtul. Hämmastusel ei ole piire, vesi on väga soe! Ja milline värskus ning õndsus kasta end üleni sooja vette! Pakun, et veetemperatuur kalda lähedal on umbes +28 °C. Kolmapäeval ujun mõnevõrra kaugemale (ca 30 meetrit), kuid 200 meetrit laia jõe kiire vool haarab mind tasapisi kaasa… Liiga kaugele ujusin!

Ausalt öelda tekib hirm. Kui jõgi su kaasa veab, siis pääsemislootust ei ole! Adun selgelt, et oht on väga suur! 10-12 minutit jõulist ujumist ühe koha peal ja praktiliselt meetritki kalda poole tagasi ei liigu, õnneks ka mitte edasi jõe keskosa suunas! Jõud on kohe lõppemas, kuid äkitselt on vetevoos väga õrn keeris, mis mu poole meetri võrra kalda poole nihutab. Iga meeter omakorda tähendab nõrgemat vetevoolu. Niimoodi kaldale jõuangi ja viskan rampväsinuna liivale pikali. Pääsesin!

Leivaisa jätab mu neljapäeval põllule rohima ja kive korjama. Joogivett kaasa ei anta, täispäike ja sooja +33 kuni 35 °C varjus. Muld on täiesti kuiv ja tugev koorik peal. Majapidamises vist kõblast ei ole ja töökindad ka ei raatsita anda. Hea küll, palja käsi saab samuti hakkama! Umbes kella kolme paiku tuleb pahur seltsimees tööjärge kontrollima ja saan taaskordselt sõimata, et olen laisk jms. Pikka juttu ta ei aja ja kirudes kihutab mu põllult minema. Kadugu väeossa tagasi, ma ei ole tema hoiatusi kuulda võtnud…. Juba teisipäeval ja kolmapäeval ta sajatas, et töötan aeglaselt ning kui ma tempot kordades ei tõsta, siis ähvardab mu tagasi saata.

Olengi nüüd prii ja loobun tema küüdist, et mind väeossa viiks. Saan ise hakkama! Arutlen endamisi, ta on ikka turakas küll. Sõduritest on baltlased kõige usinamad töötegijad! Seejärel ukrainlased ja siis venelased. Tumedanahalised ja kasahhid pigem luuserdavad ning tööviljakus on madal. Üldistan roodus nähtu ja kogetu üle. Järelikult tal ei ole kedagi peale minu enam võtta! Raha lõppes lihtsalt otsa ja nüüd olen mina tema närvilises elukorralduses süüdi…

Tegelikult olen rahul, et tulema sain. Igapäevane ajudesse panek ruineerib mentaalselt ja ma ei soovi lömitav sulane olla! Mul on sügavalt ükskõik, mida ta mõtleb! Lähen jõe äärde ning viskan pikali. Puhkan, suplen ja naudin mõnetunnist vabadust. Õhtul hääletan veoka peale ja sõidan väeossa tagasi. 4 päeva suhtelist vabadust ja vaheldust kulus marjaks ära! Erinevad kogemused õpetavad!


Neljapäev, 14.08.1986. Mina ja 4 ukrainlast määratakse Semiyarka kolhoosi lambafarmi tööle. Kõik mõistlikud ja töökad mehed! Farm asub väeosast lääne suunas umbes 20 kilomeetri kaugusel. Võrratult kaunis loodus! Natuke künkaid, steppi ja väikesed puuderühmad. Mõnus maaelu! Meil veab, oleme väeosast eemal ja peaaegu iseenda peremehed.

Karjas on lambaid ligikaudu 5000 ja käimas on pügamise hoogtöö. Kokku on 17-18 pügajat ning samapalju lammaste etteandjat. Uted on aedikus, kes tuleb samuti kinni püüda. Koos sõduritega kokku ligi 40 töölist. Enamik on venelased ja mõned üksikud pügajad kasahhid. Farmi brigadir on 50-ndates kopsakas kasahhitar. Tööpäeva pikkus on 5-6 tundi, misjärel on korralik ja maitsev lõunasöök. Hommiku- ja õhtusöök on kesine, põhiliselt valge leib ning tee. Sõdurid ööbivad farmi juures majakeses ja enamik kolhoosnikke viiakse koju magama.

Soldatid kuuluvad etteandjate gruppi. Aedikust tuuakse või võtad ise lamba. Viid pügajani ja paned looma pikali ning hoiad kinni. Villa lõikus kestab ca 3-5 minutit. Päeva jooksul koos puhkepausidega sõltuvalt töö iseloomust, annan ette 64-93 lammast.

Planeeritult pidi pügamine kestma 2 päeva, siis tegelikkuses lõpetame alles pühapäeva pärastlõunal. Mis saab sõdurile olla parem kui suur puhkus, eemal sõjateenistusest ja pidevalt kamandavatest ohvitseridest kui ka jõhkratest rusikameestest! Võtame maksimumi ja logeleme! Mul on sünnipäev, saan 19, kuid kellelegi ei räägi. Hea on olla omaette ja mõelda kodule. Esmaspäeva pärastlõunast tuleb veoauto meile järgi ja sõdurielu nuusutamine jätkub!


Esimese kirja saadan kasahhitarile augusti lõpus ja tuleb välja, et ta läks Leningradi ülikooli kliimat ja meteoroloogiat õppima. Asjakohane ja loogiline käik, sest Semiyarka asulas on meteoroloogiajaam kuhu ta tahab tööle minna. Jaam on püsti tänaseni.

Kirjavahetus on suhteliselt tihe ning muutub ajapikku üha isiklikumaks ja temperatuur tõuseb! Päris kindlasti olen temasse kiindunud! Ta on kui soe tuuleke, kes õrnalt ja hellalt paitab mu päevitunud nägu ning sikutab enda poole – vabadusse kui ka suhtesse. Muutume väga lähedaseks ja viimaks 87-nda aasta maikuus saabub kiri, kuhu ta on joonistanud oma käe, millel sõrmus sõrmes… Ta ei ole oma aktiivsust minetanud, vastupidi. Joonistus sümboliseerib abieluettepanekut…

Umbes juuni algusest kuni juuli keskpaigani 1987 oleme paarikümne sõduriga, venelased ja ukrainlased, komandeeringus ning ehitame steppi niisutuskanaleid. Meie hulgas on 3 kasahhi grupeeringu liidrit, kes on pandud meid valvama. Mõistagi nemad tööd ei tee.

Kogu kirjavahetuse Eestiga ja kasahhitariga olen kenasti hoiustanud. Paraku võtan vastu otsuse, et ennem ärasõitu kõik kirjad ja neiu foto põletan ära. Juhul kui platnoidest kasahhid mu kirjad avastavad ja loevad kirjavahetust kasahhitariga, tuleb väga suur probleem. Säästan ennast ja tüdrukut. Juuli lõpus ja augustis veel kirjutame. Ta on ülikoolist ära tulnud ning Semiyarkas tagasi. Suurlinna melu ja jahe niiske kliima talle ei sobinud. Septembrist ma talle enam ei kirjuta. Mõtted on koduteel ja vene keeles kirjutamine võtab palju aega.

Tulen tagasi 47. peatüki juurde, kus visandasin alljärgneva lõigu jutumärkides:

„1986. aasta hilissuvel leidsin ühe endistest kriminaalidest perekonna, kelle kodus hoian oma sõjaväe paraadvormi. Maja asub väeosast kilomeetri kaugusel üsna Lesnoe asula lõpus. Võtan riski ja vähekasutatavaid teid pidi jõuan kaarega majani. Keegi turja ei karanud ja pussitama ei kippunud, mistõttu leian, et mul on vedanud. Uksed on lahti ja kedagi kodus ei ole. Vahetan tööriided kärmelt mundri vastu ning lahkun kohe. Mul on kahju, et ei saa pererahvaga hüvasti jätta, kuid juhindun Koroljovi sõnadest, et olukord on ohtlik. Kõnnin ligi 1,8 kilomeetrit ja jõuan suurema teeni ning ootan autot, et hääletada ning sõita Semiyarka asulasse, kus on üks asi vaja jutti ajada…”

Google Maps satelliidipildilt nähtub, et majas tänapäeval elatakse ja verandal on must täpp, mis võib tähistada inimest. Vähemasti mulle meeldiks nii mõelda!

Kaua ei pea autot ootama ning mõnekümne minuti pärast jõuan asulasse, kus elab kasahhitar, kellest olen palju mõelnud. Neljapäev, 03.12.1987. Kell on natukene pärast kella ühte ja sätin sammud kokatädi manu. Võib-olla ta nimi on Katja, aga ma ei ole kindel. Tema maja on kohe Semiyarkasse sissesõidu piiril paremat kätt tee ääres. Kui 86-ndal heinateol olin, siis ta andis oma aadressi ja kutsus lahkelt külla.

Katja on meeldivalt üllatunud ja pakub kohe kuuma teed ning küpsiseid. Umbes 10 minutiline sissejuhatus ja naisterahvas ei saa pihta, miks teda näha soovin! Uudishimu on tal mõistagi suur ja ei oska kuidagi olla, aga manab magusa ning osavõtliku näo ette. Kohmetunult lõpuks teatan, et soovin neiu aadressi saada… Olukord on pentsik. Kuivõrd palju kirjutasin tema koduse aadressi ümbrikule, mis oli pähe kulunud… Ootusärevus, närveerimine, koduigatsus ja paljud stressifaktorid on info igavesti blokeerinud… Saatuse tahtel…

Suureks-suureks üllatuseks aadressi Katja ei anna! Teab, kuid kategooriliselt keeldub! Püüan aru saada, miks? Paraku adekvaatset vastust ei tule! Adun mingit kunagist konflikti, sealhulgas rahvustevahelist (venelased-kasahhid) hõõrumist. Mõistmine iseenesest ei omagi tähtsust! Faktiliselt ta aadressi ei ütle, kuigi ligi pool tundi pinnin ning anun!

Viimaks võtan trumbi tagataskust välja ja teatan, et me soovime abielluda… Venelanna peaaegu ei kergita kulmugi, kergelt ainult vangutab pead, aga appi mulle ei tule! Püüab veenda, et tütarlapse kätt paluda ei ole hea mõte, kultuuriline erinevus on väga suur, erinev rahvus jms. Heaküll, valikute puudumisel võtan loobumise vastu ja isegi rahunen mõnevõrra.

Lesnoesse läheb buss umbes poole nelja paiku ja kuniks sinnamaani lobiseme niisama. Samal ajal mõtisklen, kas Katja on armukade või on tal mingi põhimõte, et peaksin kasahhitare vältima või hoopiski tagamõte… Seegi sähvatus käib korduvalt peast läbi kui ta kehahoiakut ja särisevat silmavaadet jälgin – ta pakub ennast delikaatselt välja… Elab üksi, soovib leida korralikku meest. Jätan küsimata, kas võiksin ööseks jääda, millele ta võinuks jaatavalt vastata…

01.05.2012. Hõberemmelgas (Salix Alba) Tallinnas Russalka vahetus läheduses. Fotograaf: Henry Küla

Jätame soojalt ja sõbralikult hüvasti. Kuigi tütarlapsega ei kohtunud, on kergem olla. Ometi on tunded ja emotsioonid ebalevad ning väga segased. Soovisin ju neiut näha ja teha talle abieluettepaneku. Pakkuda kooselu Eestis, kuid ma ei oleks keeldunud punuda pesa ka Semiyarkas. Palju suuri, vastuolulisi ja ilusaid mõtteid! Tagasiteel Lesnoesse hoian bussis silmad lahti, pelgan kasahhide kättemaksu…

Tänapäeval mõistan, et mu hing soovis saada palju rahu ja armastust vastukaaluks stressile. Selle saavutamise nimel olin nõus võtma vastu ebaharilikke otsuseid. Teadsin väga hästi, et olin tüdrukusse kiindunud, kuid minupoolset armastust ei olnud ja lootsin, et äkki tekib…


Peatükki kirjutades ja kogenud täiskasvanuna vaadates unistus näitsikust toitis mu hinge ehk me hinged evisid vastastikku energiat. Elus püsimiseks pidin millestki või kellestki kinni hoidma – õlekõrs väärikale elule. Tema omakorda lootis ja mõtles sageli minule. Hingeliselt andsin talle palju, ta toetus minule ja oma olemusega leevendasin tema suhtelist üksildast olekut. Tegelikult mitte midagi keerulist, kaks inimest soovivad üksteisega olla!

24.10.2018 näen pikemat unenägu, mille alguseks võib lugeda uinumist kella 04:30 paiku ja lõppu ennem kella üheksat hommikul. 2018 sügisel nägin palju spirituaalseid, kirkaid ning hästi meeldejäävaid unesid ning too kuulub samasse kategooriasse. Une eripära on, et on jätk (järgmine seeria) 23.10 viimasele unele, milles püstitusid mõned teemad ja küsimused, milledele leidsin vastuse siis 24.10 unes.

Uni on keeruline ja olulise, kihilise ning mahulise teabega. Üks väike lõik une lõpust kirjeldab olukorda minu tegemata valikust kui soovisin kasahhitari aadressi saada ning tema kätt paluda.

Lõigu süžee kirjeldab, et olen 58 aastane päevitunud pilusilmne lihttööline, kellele maitseb alkohol, aga ma ei ole joodik. Olen põllul, toetun labidale ja puhkan. Päike paistab lagipähe. Äsja pestud maika on seljas, jalas sinised põlvedest väljaveninud dressipüksid. Mul on suhteliselt hea füüsiline vorm. Mõtteviisilt olen mõnevõrra primitiivne, väljaütlemiselt sirgjooneline ja pigem otsekohene.

Minu hing vaatleb erinevate nurkade alt imestunult minu füüsilist pilusilmset „mina” ja püüab selgusele jõuda, kas tegemist on minuga?

Avan silmad. Uni lõppeb.

Resümee. Kui oleksin kasahhitari üles leidnud, siis jäänuksin Semiyarkasse ja seal pere loonud. Minust oleks kujunenud unes nähtud mees, kes on võtnud omaks kasahhide peremudeli ja elustiili. Õppinud ära kasahhi keele ja suurepäraselt assimileerunud kohalikku ühiskonda. Mentaalselt oleksin tänaseks päevaks kasahh olnud.

Katja osa minu saatusliku teekonna kulgemisel on olnud ettemääratult oluline. Tema käitumine ja veenmine suunas kuulama mu enda alateadvust, et peaksin minema koju Eestisse! Seetõttu oli mul hinges kergus kui Katjaga hüvasti jätsin. Järgmise päeva pärastlõunal asumegi Arviga pikale koduteele!

Saan kindlameelselt öelda, kuula oma vaistu, võta arvesse kõik tegurid ja langeta mõistlik valik!

Järeldan:

⌘ Uni võib kirjeldada sinu elu tegemata valikute tagajärgi!⌘

24.10.2018 täispikkuses terviklik uni näitas erinevaid tegemata olulisi elulisi valikuid ja tagajärgi. Iga tegemata valik ja selle järelm (kui oleksid valiku ikkagi langetanud), asus omaette paralleelsuses ning elas oma elu. Seega kõik sinu elu jooksul sooritamata otsused ja tulemused on põhjuslikud ning kuskil salvestunud, näiteks paralleelsuses. Sisuliselt on tegemist veel sõnastamata info jäävuse seadusega! Mis on paralleelsus, on juba omaette teema.


Sõjaväest saadud trauma on põhiosas kogemuseks mugandunud. Juba teenistusest tulles püstitasin küsimuse, kas 2 aastat on mahavisatud aeg? Leidsin, et ükspuha, mis oli, õppisin erinevate inimeste tüpaaže tundma, mis mõnevõrra andis teadmisi tulevaseks eluks ja lihtsustas võimalike sarnaste olukordadega toimetulekut. Tuleb märkida, et nn vangla subkultuuri, reeglistikku ja koodeksit ei ole tänaseni selgeks saanud.

12.06.2011. Patarei vangla territoorium. Fotograaf: Henry Küla

Lugusid sõjaväest on olnud mõnevõrra keerulisem meenutada kui nn tavaelulisi sündmuseid. Esmalt seetõttu, et sõjaväes olles ei ole mõtisklusteks väga palju aega, vaid pead ellu jääma. Ellujäämine vaimses plaanis tähendab, et kõik negatiivse ja stressitekitava heidad kohe eemale ning püüad unustada. Sisuliselt unustadki, sest negatiivseid koormaid tuleb sageli peale ja oled sunnitud ennast säästvalt toimetama.

Teisalt trauma-aja meenutamine on vaevaline ka seetõttu, et vahetult pärast sündmuse toimumist oled pannud peale blokeeringu. Ja nüüd aastakümneid hiljem võtab blokeeringu lahtimuukimine sõna otseses mõttes palju aega ning vaimset energiat. Ukse mälestustesse küll avad, kuid detailid ei taha kuidagi üles tõusta. Nüansid tõusetuvad suvalisel ajal – öösel, peldikus olles, rattaga trenni sõites jms ehk paber on olnud vahel näpu vahel, et pisiasi kiiresti üles kirjutada. Detail omakorda avab järgmised unustatud rajad jne. Meenutustes jõuad viimaks peaaegu maksimumini või lausa autentsuseni – iga minut tuleb täpselt meelde… Ometi ümbrikule palju kirjutatud unelmate kasahhitari ees- ja perekonnanime ei suuda kuidagi meelde tuletada… Intuitsioon selgelt ütleb, et lähiajal või mitte kunagi ta nimi meelde ei tule! Kindlasti põhjuslikult, kuid mille pagana pärast, ma kahjuks öelda ei oska.

Kroonuaegsete mälestustega kaasnevad tolleaegsed vahetud emotsioonid, mõtted, valu ja äng või soojus ning naeratus… Tagasivaated loovad sinu olemuses ja mõtetes kindlama ning süsteemsema struktuuri, kes oled, kuhu liigud jms. Üllatusena meenuvad isegi mõningad väikesed, kuid olulised peensused, mis tollel ajal sündmuse tekkimise ajal koheselt unustasid.

Meenutused sõjaväest on minu jaoks kui enesesugessioon, hüpnoos või eriline seisund, mis sind kunagi kogetud valu köidikutest suures osas vabastab. Pikk protsess kui selline, mis viimaks elu loomulikkuse võlud paremini välja toob.

48. PEATÜKK ⟡ Tsiviilellu naasmine, unenäod ja andestamine ⟡

Lasen uksekella ja ema avab korteriukse täpselt kaks minutit ennem südaööd! Minul on jällenägemisrõõm suur, kuid emps on mõneti kohmetu. Ta on harjunud juba üksi elama! Palun tal valmistada meile õhtusöök, sest alles nüüd Arviga tunneme, et kõht on tühi. Närvipinge võttis söögiisu ära. Viimati sõime lahjat lõunasööki reedel kell 12:00 väeosas olles. Seega ajavahet arvestades on söögipaus olnud üle 38 tunni! Arvestusest jätan välja mõned ampsud lennukites olles.

Järgmise päeva pühapäeva hommikul saadan Arvi Laagri rongijaamas elektrirongile. Ilm on tuulevaikne, päike paistab ja mõni kraad külma. Ta sõidab Balti jaama ja sealt teise rongiga Türi-Paide kanti. Äkitselt meil ei olegi millestki sisulisest palju rääkida. Tema on mõtetes koduteel ja mina teen plaane lähitulevikuks. Kahe aasta jooksul sidus meid kohustuslik (sunniviisiline) ajateenistus, ühine kodumaa-armastus, eestlus, kuidas jääda ellu ja koduigatsus. Eeltoodud asjaolud ja vastastikune missioon on nüüd täidetud… Kolm punkti peaksid viitama, et iga inimene täidab teise inimese suhtes teatud rolli, mille kestuseks võib tinglikult määrata sekund või enam. Ajaline pikkus on sõltuvuses saatuse poolt määratud ülesannete mahust. Tänaseni me ei ole rohkem kohtunud, kuid hinges on jätkuvalt soe mälestus suurepärasest õlatunnetusest!

Ma ei oska tohutu vabadusega midagi peale hakata ja lõunast sõidan rongiga Balti jaama. Perrooni lähedasest putkast ostan kilo Kalevi kommi (hind 5 rubla või mõni kopikas peale) ja kuni 45 minutiga keeran kinni! Magusavajadus on erakordselt suur ja ostuga täitsin ühe suure-suure unistuse, mida kahe aasta jooksul mõttes tihtilugu veeretasin!

Teen tiiru suhteliselt räämas ja räpases hallivõitu vanalinnas ning panen tähele, et eraettevõtlus on saanud esimese tuule tiibadesse. Kooperatiivide ajastu! Müüakse põlveotsas õmmeldud näotuid kalleid rõivaid, tänavanurkadel suhkruvatti jms. Minu meenutuspildis oli Tallinn palju kaunim, väljapeetum, värvilisem ja suurlinlikum. Paraku tavapärane provintslik kodukootus, üksluisus, vaesus ja süvenev seisak ei tekita vaimustust. Harjumatu sagimine väsitab. Mõnevõrra pettununa sõidan bussiga koju.

Pärast maitsvat õhtusööki ja alles hilisõhtul lähen üle mitme päeva esimest korda tualetti. Potil istuda on suur luksus! Vast 1-2 korda kahe aasta jooksul õnnestus „potitada” kui staabis valves olin. Kõikidel teistel kordadel kükitad odöörilõhnalises 20-kohalises ühises puupeldikus augu kohal ning oled valvas, et erikujuliste rohkete julkade otsa ei komista… Tegelikult kaunikesti ropp ja jälk ning tervislikum on kuskil stepis keha kergendada!

11.08.2011. Süvahavva, Põlva maakond. Fotograaf: Henry Küla

Endalegi üllatuseks on mul söögiisu võrrelduna novembriga 1985 (ennem teenistusse minemist) oluliselt väiksem. Põhjus on lihtne. Esmalt on magu kokkukuivanud ja organism käitub jätkuvalt säästurežiimil ning kõik, mida sööd, kasutab maksimaalselt ära. Olukord ei ole uudne. Kui 03.12.1985 esmakordselt väeossa jõudsin, siis kaks nädalat kemmergus ei käinud. Süüa sai väga vähe ning praktiliselt algas kaks aastat vältav näljaperiood.

Alles kodus saan ennast suurest peeglist vaadata. Nälgimine tingis pundunud kõhu, hamstri sarnase punnis põskedega ja kinni paistetanud silmadega näo ning kõhetunud lihased. Vitamiinide ja mineraalainete puudus tekitas hammaste lagunemise.

Sõjaväes pidid saama süüa kolm korda päevas. Hommikusöök kell 7:00, lõunasöök 12:00 ja õhtusöök 19:00. Sageli võtsid grupeeringute liikmed su toidu ära või polnudki midagi lauale panna, sest ohvitserid ja sõdurid olid kraami ennem pihta pannud. Kui midagi süüa ei olnud, siis leiget teevett ikka sai, harvem viilakas või kaks valget leiba kõrvale. Toiduportsjonid olid väikesed ja soovinuks 3-5 korda enam süüa!

25.05.2022. Sipelgad on talve ja kevade jooksul kõrvitsa seest tühjaks söönud. Koor on kuivaks ning kõvaks palsameerunud. Fotograaf: Henry Küla

Menüü kahe aasta jooksul. Koosneb ühekordsest lahjast portsjonist ja maitsestamiseks kasutatakse ainult soola. Pärast sööki on kõht jätkuvalt tühi:

  1. Kapsasupp, mille põhiline koostis on vesi, sool ja mõni kapsaleht. Harva kuulub supi hulka ka üksik kartulitükike;
  2. Hirsipuder;
  3. Tatrapuder sealihaga. Liha sageli ei ole. Vahel on tegemist pudrusupiga. Kõik pudrud tehakse ohtra veega ja mitte piimaga! Piima ja piimatooteid meil ei ole;
  4. Vesine kartulipuder sealihaga või kalaga. Liha ja kala hulk on vähene või puudu;
  5. Umbes kord kuus plov sealihaga, milles on vähe liha;
  6. Kruubipuder sealiha või kalaga. Liha ei ole või väga vähe. Kala on vähe.

Portsjoni juurde kuulub alati must tee, 2 suhkrutükki ja kaks kääru valget leiba. Reeglina on suhkur ära varastatud või kui hommikuti on, siis sageli võtavad grupeeringud endale. Eelnevalt mainitult jääd leivast sageli ilma.

Hommikuti on menüüs ka 20 grammi võid, mis samuti ühtelugu ära võetakse. Laupäeva hommikul peab sõdur lisaks kaks keedetud muna saama, mida tavaliselt kõigile ei jätku – grupeeringud tahavad ka süüa.

Skorbuudi ehk avitaminoosi vältimiseks peab sõduri toidusedelisse kuuluma vitamiinirikkad toidud. 31. detsembri õhtusöögil 1985 on igale sõdurile nähtud ette 2 õuna. Koroljov kontrollib ja keegi ilma ei jää. Nõukogude armee aastapäeval 23.02.1986 peaksime jällegi 2 õuna saama. Järelvalve puudub ja osa õunu on juba varakult ära jalutanud. Mina saan ühe õuna. 31.12.1986 saan kaks õuna. 23.02.1987 ei ole õunakoorem kohale jõudnud, kuid märtsi esimesel nädalal saame ubinad tagantjärgi kätte. Olen 2 õuna võrra rikkam. Seega kahe aasta jooksul söön ära 7 õuna!

1986. aasta augustis saadetakse meie jagu sõdureid, 7-8 poissi, melonipõllule küpseid vilju korjama. Väeossa ma lõunasöögile ei lähe, vaid viskan põhuhunnikule pikali. Naudin vaikust, päikest ning mõtlen kodule. Ja maiustan kõige suuremate, kuldsemate ning eriti magusate suus sulavate mahlaste melonitega! Elus esimest ja ilmselt viimast korda! Võrreldavaid melonipõldusid ning sedavõrd kuuma päikest Eestis veel ei ole!

1986. aasta septembri lõpus korra ja oktoobris 1987 kahel korral käime rooduga Semiyarka kolhoosis arbuuse korjamas. Ma ei ole kunagi niipalju arbuusi oma elus varem söönud! Viljaliha on tumepunane, rikkaliku maitsebuketiga ja eriti magus! Suure küpse arbuusi lööd vastu maad katki, võtad käega keskmise kõige suhkrusema ja mahlakama osa välja ning mekid! Suurest maiustamisest läheb keel villi!

Arbuuse tuuakse ka väeossa ning kahel korral 1986 sügisel saab iga sõdur toidukorra kohta 1-2 viilakat ehk kokku kuni 4 viilu arbuusi. Millalgi sama aasta oktoobris nihverdab meie roodu sõdur (Habarovskist pärit vene kriminaal, platnoi) ühe suure arbuusi ja hilisõhtul pistame pintslisse, st 2 hõrku viilakat on minu! 1987-nda aasta sügisel neljal toidukorral saan 7-8 arbuusilõigu omanikuks!

Esmaspäeval 7-ndal detsembril 1987 lähen trenni tagasi. Viimasest treeningust on üle kahe aasta möödas. Ühekülgne ja vitamiinivaene toit ning suur töökoormus sõjaväes on mõjunud tervisele laastavalt. Füüsiline vorm, mis oli mais 1985 on kadunud! Alles 1990-nda aasta novembris-detsembris saavutan võrreldavad kehalised ja jõulised näitajad, mis olid 5,5 aastat tagasi!

Paar-kolm ööd kodus maganud tunnen, et keegi vist hammustab mind. Kahtlus on suur ja järgmine öö selgitab täiendavalt, et olen sõjaväest võtnud kaasa mandavoškad ehk riidetäid (Pediculus humanus). Nad on 2-3,5 millimeetri suurused olevused, kes elutsevad põhiliselt inimese riiete õmblustes. Mida lähemal kehale on riie, näiteks pesu, seda parem neile. Meelsasti elavad ka madratsi-, teki-, lina- ja padjaõmblustes. Satikad on kohanenud inimestega elama ja imevad su verd. Meelepäraseimad kohad rünnakuks on juustepiir või natuke ülespoole, habetunud nägu, kulmud, kaenlaalused ja kube. Mõnevõrra vähem ülejäänud kehapiirkond.

Kuigi viskasin tööriided ja pesu ennem paraadvormi selga panemist ära, siis osa putukaid ja mune jäid kehale ning on nüüd Eestis… Uudis teeb meele mõruks. Teen kohe väga põhjaliku mürgitamise ja mutukatevaba priius on saabunud! Lõpuks ometi!

Vahemärkus. Putukad on eriti aktiivsed õhtul ja öösel ning natukene vähem päeval. Hammustavad valusalt ning hammustuskoht hakkab sügelema. Sügamisest tekivad punetused, marrastused ja putuka süljest või võõrbakteritest tingitult lööve. Raskemal juhul lokaalsed veritsused ning kõvad nahakoorikud, ajapikku mädanikud.

Vereimejad paljunevad väga kiiresti ja umbes veebruaris 1986 on igal sõduril riidetäid. Sügiseks on populatsioon saavutanud haripunkti. Sõna otseses mõttes kümned ja sajad putukad siblivad igal hetkel su kehal või riietel, mis on kohutav! Mida rohkem neid on, seda julgemad ja verejanulisemad! Võivad ronida isegi ninna, kuulmekanalisse ja silma! Kui raputad riideid, siis mõnikümmend tegelast kukuvad kohe krõbinal põrandale ja piltlikult võta kühvel ning korja kokku!

Sügisel 1986 tehakse kogu väeosas kahepäevane täitõrje, kuid paari nädala pärast on nad tagasi. Ja sõdur peab harjuma kõigega…

Hiliskevadel 1986 vestlen turkmeenidega ja selgub, et riidetäid tõi väeossa nende kaasmaalane kui ta novembris-detsembris 1985 meie roodus teenistust alustas. Tema elukohaks on Türkmenistani väike küla või majapidamine kuskil kõrbepiirkonnas. Arvutada ja lugeda ei oska, st harimatu, kuid lihtsameelne ning heasüdamlik. Kinnitab, et putukad on olnud tema loomulikud kaaslased terve elu ja ei häiri teda! Tähendab, ta ei ole teadlik, et sitikateta olla on palju mugavam!

Tema ja teiste turkmeenide sõnul kuulub rahvusliku omapära juurde seik, et suguküpsuse saavutanud poiss peab vanemate meeste terase pilgu all ning näpunäidete järgi esimese vahekorra sooritama valgekarvalise (albiino) kitsega, misjärel ta loetakse täisväärtuslikuks täiskasvanud meheks! Kas seksimine kitsega on ka tänapäeval traditsioone järgiv, au sees ja levinud, ma öelda ei oska.


Teenistus Nõukogude armees tekitas suure emotsionaalse ja hingelise šoki ning trauma. Esinevad mõningad posttraumaatilise stressihäire tunnused detsember 1987 kuni aprill 1988 kaasa arvatud. Näiteks õudusunenäod. Märgitud perioodi jooksul on 16 erinevat rikkaliku mõrvastsenaariumiga und. Unedes on suures osas teatud ühised nimetajad:

  • Tundmatu mees ajab mind taga, kelle nägu ma ei näe või ainult vilksamisi. Ta soovib mind mõrvata.
  • Une lõpufaasis näib, et pääsemislootust ei ole. Kõige viimasel hetkel ennem hukkumist sekkub sündmusesse müstiline osis, võimalik, et minu hing. Situatsiooni lahendus on ootamatu, mille peale ma ei oleks ise kunagi osanud tulla. Sealhulgas likvideerin vastase ja ise vigastada ei saa.

Mõned näited. Viimasel poolel sekundil kui väljapääsu enam ei ole, leian ootamatult muru seest noa ja löön talle esimesena südamesse.

Või raskekaaluline vastane on paisanud mind pikali. Istub kaksiratsi peal ja suudan ainult abitult tõmmelda. Ta lööb mind noaga, kuid samal momendil satub juhuslikult mu pihku metallviil ja jõuan teda esimesena äsada – lükkan rauatüki välkkiirelt kõrri.

Või viimasel sekundil kui ta on noaga mulle selja tagant virutamas, keeran äkitselt ringi ja kohe tean, et valdan eriti perfektselt võitluskunste ning noaga käsitsemist. Pareerin osava võttega löögi ja suunan tema käes oleva noa tema enda kehasse.

Või lidun tema eest ära ning olen jõudnud hoovilaadsesse majadega ümbritsetud tupikusse. Jooksen majaseina suunas ning olen sellega kohe kokku põrkamas. Vaenlane on jõudnud juba väga lähedale ja mind kinni krabamas, et suure väitsega virutada. Seina ja maapinna vahele tekib järsku mõnekümne sentimeetri kõrgune pragu. Hüppan avausse ja libisen teisele poole seina. Tüüp sukeldub järgi, kuid sein vajub talle täies ulatuses peale ja märga plekkigi ei jää!

Alati pärast õnnelikku pääsemist avan silmad.

  • Tean, et juhul kui mind tapetakse, siis reaalses elus oleksin samuti surnud.
  • Kõik uned jäävad suurepäraselt ja detailselt meelde.

Elus esimest korda näen unesid, kus mind soovitakse tappa! Esimest korda näen sedavõrd kirkaid ja realistlikke unesid! Esimest korda elus võtan kaalumiseks, et kirjutaks nähtu üles, mida laiskusest tingitult paraku ei tee.

Esimene uni on kõige räigem ja hirmujudinaid tekitav põhjusel, et puudub varasem sarnane unekogemus. Unes esinevat taju ei saa võrrelda ärkvelolekus ümbritseva tunnetamisega, sest sedavõrd laiahaardelisi ja sügavaid tajupiire me nö tavaelus ei kohta ega koge. Küll unes olles! Unes tean selgelt, et kui mind tapetakse, siis mu hing lahkub voodis magavast kehast ehk olengi surnud ja Maale enam tagasi ei tule! Uni peegeldab võib-olla infarktieelset seisundit.

Sellest tulenevalt pean unes rakendama kõiki oma oskuseid, et hoopiski ise ülekaalukas vastane rajalt maha võtta. Käib võitlus elu ja surma peale! Kui saabub otsustav hetk, et kohe-kohe lüüakse mind maha, selgub, et mul on varuks viimane ja täiesti ootamatu võimalus ning hoopiski mina tapan ta ära! Vahetult pärast minu võitu ja vaenlase surma avan silmad. Saan aru, et olen surmasuust pääsenud! Esineb sügav õnnetunne ja rahulolu, et olen elus ning suutsin võimatuna näiva olukorra lahendada! Samal ajal esineb poole päeva jooksul meeleolulangus ja sisepinge tõus. Kusjuures tegemist on esimese unega üldse, kus kellegi eluküünla kustutan!

Ma ei oota selliseid unesid, kuid saatuse tahtel pean roimaunesid nägema ja elama läbi võimendatud tundeid ning emotsioone, mida sõjaväes kogesin. Pärast teist unenägu esineb taas eriline õnnetunne ja justkui oleksin midagi kasulikku korda saatnud, kuigi olen ju mõrvar! Tujulangust enam ei järgne. Esimest korda tajun, et väike osake raskest koormast on kadunud! Tähendab, antud sisuga uni mõjub teraapiliselt! Sa näed ja elad läbi ebainimlikku vastikut pinget ning surmahõngu, kuid silmi avades naeratad!

Pärast kolmandat ja neljandat und on koormat jällegi vähem! Viiendat und ma näha enam ei karda ja silmi avades on taaskord oivaline tunne. 6-16 und juba ootan! Alates kaheksandast unenäost on enesekindlus unes tõusnud sellisele tasemele, et vaenlast enam ei karda, kuid adun ülikõrget riski, et mind kustutatakse ikkagi ära. Siiski ja alati juhtub nii, et imepärasel moel saavutan mina võidu. Alates 14-ndast unest julgen vastasele kavakindlalt vastu hakata, sest mul on tekkinud kogemus! Võitlused kujunevad pikemaks ja esineb nõrk intuitsioon, et suudan teda võita. Jäängi peale! Ja enda päästmise nimel olen sunnitud ta mõrvama… 16-nda une omapära seisneb selles, et olen ebaharilikult julge ja mõistatuslikult võimekas. Tean kindlalt, et saavutan võidu. Sealhulgas aiman ette, mida verivaenlane kavatseb. Taplus on raske, kuid triumf on minu!

Unenägudes olen 16-kordne mõrvar! Samal ajal iga unega muutub sisemine koorem üha kergemaks ja pärast viimast, 16-ndat und aprillis, võiksin piltlikult lendu tõusta. Hinges on vabanemistunne! Stress, depressioon, emotsionaalsed häiringud jms on valdavalt kadunud! Intuitsioon annab teada, et edaspidi selliseid unesid enam ei näe!

Siinjuures märgin, et unehäireid üldse ei esine ja suigun unne väga kiiresti. Kui on tegemist mõrvaunega, siis stsenaarium käivitub pärast uinumist ja sama süžee jätkub kuni hommikuni! Öö jooksul näen ainult ühte ja sama und! Tavapäraselt näeb inimene öö jooksul erineva sisuga unesid, kuid konkreetsel juhul antud reegel ei kehti.

Arvan, et unel on laiem tähendus ja funktsioon kui tänapäevane peavooluteadus osundab. Une üks eesmärkidest on võimalus siseneda erinevatesse dimensioonidesse ja ammutada teavet. Teine siht on hankida sulle sobilikku spetsiifilist eluks vajalikku tervendavat energiat, mida 16 une jooksul sain. Uni pakub kõike muud veel, sellest edaspidi.

Lugeja on pannud tähele, et eluohtlikke olukordi vanuses 0-20 aastat käsitlesin kokkuvõtvalt 39-47 peatükis. Kokku 16 eripärast sündmust, mis võinuksid lõppeda surmaga. Vahetult pärast sõjaväge näen viie kuu jooksul 16 und, mis une pildikeelt ja taju arvestades tähendasid samuti surma. Põnev kokkusattumus! Isiklikult ma juhustesse ei usu põhjendusel, et ümbritsev kooslus on piisavalt keeruline süsteem ja näiline juhus või kokkusattumus on osa süsteemist, et süsteem toimiks süsteemina. Vastupidisel juhul oleks kaootilisus, kaos või anarhia. Ometi on meie ümber järjepidevad seaduspärad!

Isiklike vaatluste ja kogemuste tulemusena leian, et keha surm tähendab hinge lahkumist kehast. Eeltoodud numbrid 16 ja 16 on minu arusaamises juhtlõngad materiaalses elus, mis peavad sulle andma märku millestki. Numbrite tõlgendamine viitab, et minuga seonduvalt on olnud vähemalt 16 surma. Järeldan, et reinkarnatsiooni arvestades on toimunud vähemalt 16 sündi. Seega olen Maal vähemalt 16-ndat korda. Oletan, et iga inimese hingel on au järgmisse ellu taaskehastuda. Põhiküsimus kui mitu korda… Rõhutan, et tegemist on teoreetilise ja filosoofilise arutlusega!


20.09.2021. Andestamine. Vastu hommikut näen keskmisest lühemat und, mis ometi on rikkaliku infoga. Meelde on jäänud osaliselt.

Kasahh nimega Akbanbekov* ütleb mulle, et peame omavahel võitlema ja selgitab, et kui ära lepime, siis võitlust ei tule. Olen taplemise teemast frustreeritud ning tean, et jään väga valusalt kaotajaks. Tal on head kaklemise oskused ning on agressiivne. Pilusilm lahkub, ei anna ennast enam näole ja jääb minu reaktsiooni ootama. Seega leppimine peab toimuma minu initsiatiivil, mis mulle mitte kuidagi ei meeldi! Isegi kui sooviksin lepitust, siis ta kasutaks seda minu alandamiseks. Olen dilemma ees!

Akbanbekov*Nõukogude armees oli meie roodu kasahhide grupeeringu liige. Roodu parim ja julmim kakleja ning tülinorija. Mul oli temaga sageli kokkupuuteid ning ta kasutas oma rusikaid suure mõnuga.

Mööduva paari päeva jooksul mu stressitase suureneb, sest järgmisel päeval on võitlus ning olukord ei ole kõige parem. Ma ei tea, mida edasi teha!

Kunagine klassivend Arno otsib mind pärastlõunal üles. Me ei ole kümneid aastaid üksteist näinud. Härra paistab vanem ja turskem kui viimati kohtusime. Ta on aktiivne ja otsekohene ning läheb kohe asja juurde:

„Kas sa sooviksid Akbanbekoviga ära leppida?”

Saan aru, et Arno on kasahhi vahemees. Sellist kummaliselt ootamatut olukorda ma ei osanud ette näha. Ometi eripäraselt tajun, et probleemi lahendus on ise mulle sülle jooksnud…

Koolivend püüab mind mõjutada ja keelitada, et leppimise ettepanekuga nõus oleksin. Ta ei jõua palju rääkida kui annan nõusoleku märgiks ja käepigistuseks Arnole oma käe. Arno räägib veel midagi, kuid olen läbematu ja surun oma lahtise peopesa talle vastu õlga:

„Jah, ma olen nõus leppima!”

Surume kätt ja koorem õlgadelt kaob! Avan silmad.

Resümee. Olen unest jätkuvalt pinges ning püüan aru saada, miks ma pidin seda üldse nägema? Pikutan ja mõtisklen, aga mitte ühtegi sõnumit ei oska leida. Äkitselt tõuseb unenäo sügav põhjus esile ja ütlen endale kõvasti:

„Ei, see ei ole võimalik! Võtan oma sõnad tagasi! Ma ei lepi temaga ära! Ma ei andesta talle!”

Vajab eraldi selgitamist, et unes olen nõus leppima (andestama) kasahhi tehtud teod 1986-1987 tingimusel, et võitlust ei tuleks. Une pildikeel näitab, et käitun vastuoluliselt, mis ei ole minu tegeliku „minaga” ja hingelise põhiolemusega kooskõlas. Tegemist on hoiatava näitega, kuidas teha (andestada) ei tohi ja olemuslikult ei saa!

Targem ja arenenum või varsti lahkuv inimene või surnud inimese hing soovib leppimist. Ma ei välista, et ta on surnud ning hingena läbi mõtiskluste on jõudnud arusaamiseni, et vajab oma tegude eest andestust. Tõenäoliselt olen une vahendusel püüdnud tema kohta info kinni. Asjaolu kinnitab ka une- ja ärkvelolekuülene muutumatu ning autentne eripärane puhas taju.

Unenägu kirjeldab ja tunnetan, et Akbanbekov õpib kahetsema kõike halba, mida ta mulle ning teistele on teinud. Õppimise komponenti näitab tema huvi teostada leppimine äraspidiselt ehk kasutada kavalust ja väljapressimist. Tähendab, ta ei ole saatuse poolt määratud kahetsemise-andestuse palumise ülesandeid veel täielikult omandanud.

Uni õpetab ja tajun. Võimalik, et tegemist on dimensioonideülese universaalse seaduspärasusega:

⌘ Sügavast isiklikust egost tulenev teist inimest (elusolendit) ja hinge tahtlikult kahjustava tegevuse esmasooritaja peab ka algatama omakasupüüdmatu kahetsemise, et sündmuse tõttu saada kannatajalt andestust.⌘

⌘ Kahetsemine, andestuse palumine ja andestamine ei saa olla tingimuslik või eksitav, vaid ainult puhtast südamest ning hingest tulenev absoluutselt siiras soov! ⌘

Järelikult Akbanbekov ei ole jõudnud hingelises arengus tasemele, et ta saaks oma tegudest lõpuni aru. Tal on veel arenguruumi. Kui kunagi jõuab sinnamaani, et suudab avameelselt oma tegusid kahetseda ja palub andestust puhtast südamest ning hingest, siis sellisel juhul on andestamine väärt kaalumist.

Kindel on, et enda elu jooksul ma talle ei andesta. Tunnetan, et ma ei ole selleks valmis ehk puhas taju kui selline näitab, et Akbanbekov ei ole õpinguid veel lõpetanud. Ta võis(b) olla domineeriv maises elus, kuid noore, vähearenenud ja rumala hingena peab ta olema väga kannatlik ning ootama, mil hingedena kunagi kohtume. Soovin veenduda tema sobilikus arengutasemes ja kui see mind rahuldab, alles seejärel saan andestada.

Unenäost joonistub välja tõdemus, et meievaheline suhe sõjaväes sisaldab tema jaoks ülesandeid – mõista oma tegude tagajärgi, õppida siiralt kahetsema ja andestust paluma! Mina seevastu õpin andeks andma.

Ülaltoodust selgub:

⌘ Uni pakub sulle võimalusi reisida erinevatesse paralleelsustesse ja dimensioonidesse. ⌘

⌘ Uni pakub sulle eluks vajalikku energiat. Uni võib sind tervendada. ⌘

⌘ Uni kirjeldab saatuse poolt määratud elulisi ülesandeid, lahendusvariante ja sinu olemust. ⌘

⌘ Une vahendusel suudad ühenduda Infodimensiooniga. Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus. ⌘

⌘ Uni võib anda infot sinu hingelise põhiolemuse kohta. ⌘

37. PEATÜKK ⟡ Saatuse tahtel ⟡

Koolikiusamise mõju on mitmekihiline ja suunab sind tegevustele, mida saad individuaalselt sooritada. Sealhulgas arvan, et tegemist on saatuse poolt määratud käitumuslike mustritega.

Juuni keskel, pärast seitsmendat klassi 1981 (13 a) olen heal klassikaaslasel Eerol külas ning lobiseme maast ja ilmast. Äkitselt saan teada, et ta tegeleb pildistamisega… Olen üllatunud ja tekib wow-efekt, sest juba mitmeid nädalaid olen veeretanud mõtet, et võiks osata pilti teha…

Hingest käib „jõnks” läbi ja koheselt mõistan, et tegemist on minu teemaga… Tead, mis kuulub sulle! Siinjuures küsin, kus kohast täielik äratundmine tuleb? Kas tegemist on juhusega juhuste reas, kus Eero räägib täpselt sel ajal täpselt seda, mida kuulda soovin? Arvan, et juhus ei mängi rolli, vaid sinu saatuslik rada on ettemääratud ja detail antud rajast tuleb sulle lihtsalt meelde! Detail on seega fotograafia!

Pean ema mitmeid päevi veenma, et ta annaks mulle raha fotoaparaadi ostmiseks. Ta ei usu, et tegemist on tõelise huviga, vaid tavalise emotsionaalse puhanguga, mis tuleb ja läheb vastavalt meeleolule. Viimaks leebub ning seangi sammud Pärnu mnt 21 Tallinnas asuvasse poodi. Rahvast on vähe ja olengi fotoka Smena, 35 mm fotofilmi ning selle kasseti omanik.

Eero teeb koolituse. Kõik kohe meelde ei jää, kuid katsetamine võib alata. Tuleb hoolikalt valida, mida ja kuidas pildistada, et pilt ka välja tuleks. Eksida soovitavalt ei tohi, sest filmilindile mahub ainult 36 kaadrit.

Paari päevaga on film täis ja Eero näitab ette, kuidas käib filmilindi ilmutamine ja pimikus (vannitoas) fotode paberile panemine. Klassikaaslane elab Õismäel paneelmajas ning on võimalus vannitoast ajutine pimik teha – väike suletav ruum ja kraanist reguleeritav soe vesi ning kanalisatsioon on olemas.

Mina elan emaga vanas Vikimõisas, kus puudub kanalisatsioon, vesi on ämbritega toas ja pole väikest ruumi, millest pimik kujundada. Tähendab, tingimusi ei ole või kui ikkagi kuidagiviisi nuputada, siis peab väga palju vaeva nägema. Seetõttu tüütan Eerot ja kasutan tema heatahtlikkust ära. Arusaadavalt ta ajapikku tüdineb ning ärritub kui taas palun, et saaksime pilte ilmutada. Viimaks ma ei julge talle enam pinda käia ja piiran pildistamist.

Aasta hiljem 1982 kevadel saab ema sovhoosi poolt Laagrisse paneelmajja uue 3-toalise korteri ja juulis-augustis kolime Vikimõisast ära. Sügisel annab raha pimiku varustuse ostmiseks ning piiranguteta pildistamine ja ilmutamine võib jätkuda. Huviala kestab tänaseni.

Fotograafiast kirjutasin 27. peatükis, milles näitasin, et juba varases lapsepõlves 3 aastasena esinevad viited sinu saatuslikule teekonnale…


Õismäel Järveotsa teel veedan pärast kooli sageli aega. Seal elab sõber Andres kui ka palju poisse ja tüdrukuid, kelledega on hea läbisaamine.

Juuli teine pool 1981. Oleme poistega väljas ja keegi ütleb, et peame Urmast veel ootama, ta peaks varsti trennist jõudma… Teadsin juba kevadel, et käib trennis, kuid ei pööranud sellele kunagi tähelepanu. Visatakse nalja, et käib muskleid pingutamas…

„Muskleid pingutama” vms on huvitav fraas, mis tekitab tähelepanu ja paneb minu sees midagi liikuma. Sa oled kui seisev vesi, millesse visatakse väike kivike ning tekib virvendus. Õrn signaal kuskilt kaugustest jõuab sinu tavateadvusse ja signaliseerib midagi olulist.

Urmas on minust aasta vanem, poistest kõige tugevam ja silmnähtavalt turske. Tal on sõna otseses mõttes väga palju jõudu ja kui vaja midagi rasket sikutada, tõsta ning lükata, siis ainult Urmas saab hakkama. Me isegi vahel aasime, et tal on kolme poisi jõud, mida ta meile heameelega demonstreerib. Ta on rahulik, tasakaalukas ja sooja südamega poiss.

Umbes paari tunni pärast jõuab Urmas trennist tagasi, sööb kõhu täis, vahetab riided ja tuleb välja. Punt on koos ning lähme ringi kolistama. Kasutan võimalust ja pärin temalt trenni kohta aru. Ta natuke selgitab, kuid mitte väga palju. Uhkusenoot hinges täpsustab, et käib atleetvõimlemises…

Wow-efekt on taas saabunud! Eelnevalt esinenud õrn signaal võimendub kümneid või enam kordi ja saan aru, et tegemist on millegi väga tähtsaga. Peatükki kirjutades mainin, et tollel hetkel tundsin enda saatusliku raja ühe nüansi ära! Sul esineb hingemälu, mis kirjeldab sinu olemust vastavalt etteantud teerajale!

Liitsõna „atleetvõimlemine” ma varasemalt kuulnud ei olnud, ometi tunnen sõna ja tähenduse ära! Atleetvõimlemine on minu jaoks impulss või hingeline puudutus, kokkuvõtvalt sündmus, mis aktiveerib ja võimendab taju. Siinjuures toon välja teooria, mille sõnastasin 9. peatükis:

⌘ Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat. ⌘

Teine teooria, mille tõin välja 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

23. peatükis esitatud teooriast lähtuvalt „atleetvõimlemine” on muu komponent, mis tekitab impulsi ja loob ühenduse infodimensiooniga, kus on kirjeldatud sinu saatuslik rada. Terviklikku isiklikku saatust (elukäiku) ma teada ei saa, küll aga nüansi, milleks on regulaarsed treeningud jõusaalis.

Varasemates peatükkides räägitult arvan, et informatsioon meid ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse jms kõiksuse kohta on kirjeldatud infodimensioonis, kus aega ei eksisteeri ning kõik on olemas ühes ja samas hetkes. Eeltoodu kehtib ka inimese ja tema hinge kohta.

1. peatükis kirjutasin, kus olen 9-nädalane ja minu hing on kehast väljas ning tean tervikuna väikseimate seikadeni ema olnud eluteed ja tulevast saatuslikku rada. Kõik tema mõtted, emotsioonid ja sündmused läbi eluringi sünnist surmani on teada ning ei ole varjatud!

Püstitub küsimus: Kuidas on võimalik osaliselt või kõike enda või teise inimese kohta ette teada? Järeldus, et kuskil peab info olema, mille püüad kinni!


Paneme Urmasega paika, et järgmine kord kui ta trenni läheb, siis saame trenni juures kokku ja räägib treeneriga, kas mina ka saaksin osaleda. Urmase sõnul olen ma liiga noor ning mind ei pruugita saali lubada.

Juuli lõpp, ilmselt kolmapäev. Jõuan kaksteist minutit varem kui on kokkulepitud aeg kell 10:30. Päikeseline soe ilm. Trenn asub Tallinnas Tartu mnt 50 ja aknast näen, kuidas mehed hoolsasti liigutavad. Olen väga elevil! Aeg liigub teokiirusel…

Närvilisus ja rahutus suureneb, sest seltsikaaslast ei ole ikka veel näha. Teen otsuse, et ootan teda kella 11-ni… Paraku olen jätkuvalt üksi ning on tekkimas käegalöömise meeleolu ja iga minutiga eemaldun majast kuni poolteist meetrit. Olen hoonest juba umbes kolmekümne meetri kaugusel ning Urkit ikka ei ole… Pettumus on väga suur ning vastu tahtmist umbes kell 11:24 lahkun. Kaalun, kas üldse enam trenni sooviksin teha…

Mõne päeva pärast lähen taas Järveotsale ning küsin spordipoisilt, miks ta kohale ei tulnud? Urmas tunneb natuke ebamugavust ja ütleb, et tal oli tegemist. Lepime kohtumiseks uue aja kokku.

Jõuan umbes 10 minutit ennem määratud aega. Kolmapäev, 12. august 1981 kell 11:00 ja intuitsioon selgitab, et Urmas ei pruugi ka täna välja ilmuda. Olen suhteliselt enesekindel ja ootan teda 20 minutit. Puhas vaist on eksimatu!

Kardan, kuid otsustan ikkagi uksevahelt sisse piiluda. Arglikku poissi näeb lihaseline suur mees Sanja (mälu võib eksida) ja saab kohe matsule pihta. Kutsub mu julgelt sisse ja näitab treenerite ruumi kätte.

Ervin Liebert võtab mu viieks minutiks ette. Pabistan jubedalt ja pelgan, et trenni mind ei lubata. Küsimuste-vastuste voor ja lõpuks treener küsib, millal sooviksin treeningutega alustada…? Uhh… Tohutult raske kivi langeb südamelt ja vastan, et koheselt. Ervin küsib asjalikult, kas mul trenniasjad on kaasas?

Tallinna Atleetvõimlemise Klubi on esimene NSVL-s ja ENSV-s, mis toimib isemajanduslikul põhimõttel, et iga klubiliige peab maksma kuutasu. Emale ma palju selgitama ei pea ja tema finantseerib minu sportimist. Õpilastele on hinnaalandus ja summa oli vist 1 rubla ja 10-20 kopikat kuus.

02.03.2013. SK Reval-Sport, 115 kg hantel. Fotograaf: Henry Küla

Järgmisel päeval olen trennis ja esimese treeningkava teeb Arne Arro. Olen väga kõhnake ning kaalun kõigest 40 kilo, kuid aasta pärast olen juba 50 kilone. Esimestel aastatel juhendavad mind kolm meest – Arne Arro, Toomas Arro ja Ervin Liebert. Kuni sõjaväkke minekuni 1985 aasta oktoobris ma ei puudu mitte ühestki määratud trennipäevast! Välja arvatud juhul kui harva haige olen.

Urmast ma enam ei tülita ja trennis teda ka ei näe. Ajal, mil mina soovisin treeningutega alustada, mõlgutas tema hoopiski mõtteid lõpetamisest. Seetõttu ta kokkulepitud aegadel välja ei ilmunudki.


Kui lahata isiklikku saatuslikku konteksti, siis juba lasteaias pakub maadlemine huvi. Kolmandas klassis 9 aastaselt lähen sportvõimlemisse, sest tahan saada tugevaks, et hakata kiusajatele jõuga vastu. Trennis käin ebaregulaarselt ja poole aasta pärast lõpetan.

Talviti 11-13 aastaselt teen iseseisvalt treeninguid suusatamises.

12 aastaselt proovin kätt sportlaskmises. Olen vasakukäeline, kuid relv on mõeldud paremakäelisele, mis on minu jaoks väga ebamugav. Pean vastu ainult 2 nädalat.

10-12 aastaselt treenin end iseseisvalt vastavalt parimatele olemasolevatele teadmistele kergejõustikus – keskmaajooksus. Looduse poolt on kaasa antud suurepärased eeldused, mida soovin edasi arendada. 5-7 klassis (11-13 a) esindan kergejõustikus edukalt kooli ning loodan, et kekaõps viib mind kellegi treeneriga kokku… Ise ma ei julge õpetajat paluda ja ta ka ei taba minu salasoovi…

Elukoht Vikimõisas järve ääres pakub suviti igapäevaseid või sagedasi aktiivseid suplemisi ja ujumisi Harku järves.

Seega eelnevad sportlikud toimetamised on ettevalmistus selleks, et peaksin kuhugi jõudma. Jõusaalis käin saatuse tahtel regulaarselt tänaseni.

Väga negatiivse maiguga koolikius suunas mind erinevatele tegudele:

  • Olla palju üksi ehk omandada mõtlemise oskuseid;
  • Mõtlemine omakorda suunab sind kirjutama;
  • Fotograafia on tavaliselt individuaalne ala, mis pakub hingelist ja vaimset rahulolu. Sõltuvalt olukordadest ka sügavaid hingelisi puudutusi, mis aktiveerivad ja võimendavad taju, mis loob paremad võimalused ümbritsevate valitud objektide või inimeste eripäraseks tunnetamiseks.
  • Soov olla füüsiliselt tugev ja hakata vastu vägivallale suunab mind jõusaalis käima.

Selgub, et elulised sündmused mõjutavad sind ja juhatavad kõndima saatuslikul rajal. Toon välja teooria, mida käsitlesin 9. peatükis:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad. ⌘

Teooria sõnastus põhineb praktilistele elulistele ja hingelistele kogemustele ning tajule. Ilmselt paljud inimesed on suutelised enda elukäiku analüüsima ja leidma seoseid ning põhjuseid, miks elu kulgeb just niimoodi ja mitte teistmoodi.


Kaheksandas klassis 1981-82 (14 a) on koolikiusu nivoo mõnevõrra vähenemas. Aivar rusikatega enam ei vehi ja alandamist ei ole. Üleolev suhtumine ja mõõdukas mõnitamine on jätkuv. Olen natukene enesekindlam ja lasen paista välja, et vajadusel võin vastu lõugu anda kui keegi kipub liigselt ülbitsema. Tegemist on enesekaitse taktikaga, mis kannab kuust kuusse üha enam vilja. Teatakse, et teen trenni ja jõudu mul on. Siiski selline käitumismudel ei ole minule omane, mis on tüütu ja väsitav. Ma ei tunne end vabalt, kuid kool tuleb võimalikult valutult läbida.

Endine klassijuhataja EF on samuti pisut tagasi tõmmanud ja ma ei ole enam igapäevaselt tal hambus. Ilmselt on ta minust tüdinenud ja õppekoormus on tõusnud, mistõttu on ajapuuduses, et ühe õpilasega järjepidevalt mässata. Küll kirjutab päevikusse mõnuga pikki märkuseid ja väänab hinneteks ühtesid. Matemaatika on minu jaoks keeruline ja vajaksin täiendavat õpetamist ning selgitusi. Paraku ta nimme eirab mind, kuigi teab, et tema aines olen väga nõrk ning ei ole suuteline õhust kõike kinni püüdma. Lisaks ma ei julge ta käest abi paluda, sest ei talu tema alandavaid salvavaid repliike.

JS on ka kaheksandas klassis meie klassijuhataja. Pean temast lugu, kuid intuitsioon annab jätkuvalt märku, et ta on minu suhtes negatiivselt meelestatud. Antud teadmine tekkis juba varakult kuuendas klassis kui mul temaga kokkupuuteid veel ei olnud. Tajud, et midagi on valesti, kuid mõistus vastupidiselt ütleb, et kõik on korras, alust ei ole ju…

Maikuus 1982, reede. Päikesepaisteline ilm. Klassijuhataja tund on viimane. JS palub õpilastel tunni jooksul kirjutada oma tulevikuplaanidest. Kas soovitakse praegusesse kooli edasi jääda või vahetada õppeasutust? Tolleaegses süsteemis keskkool, tänapäevases mõistes gümnaasiumiaste. Kelleks soovime tulevikus saada?

Etteantud ülesannet võtan siira huviga. Kirjutada oskan ja tekst tuleb minu arvates sisutihe, ladus, aus ning inimlik. Toon välja, et soovin Kaarepere Sovhoostehnikumi (praegune Luua Metsanduskool) metsandust minna õppima ning erialaks valiksin metsavaht. Metsanduse huvi ei pea ma kaugelt otsima. Juba lapsena tajun taimi, puid ja loodust omamoodi hingestatult ning 12 aastaselt istutan esimesed kaks puud – kask ja pihlakas.

Järgmise nädala reedel klassijuhataja tunnis kommenteerib JS kõikide või enamike õpilaste kirjutisi, kuid minu oma mitte… Vahetult pärast tunni lõppu palub ta mul jääda. Lähme taharuumi, mis asub tahvli taga. Pabistan ja olen segaduses. Taju selgitab, et asjalood on viletsad, kuid mõistus ütleb, et õpetaja soovib mind julge ja puhtsüdamliku üllitise ning erialavaliku tõttu tunnustada.

JS esimesed laused on rasked… Ta teeb mind maha ja alandab… Jälgib puurivalt ja tähelepanelikult, kas murdun või mitte… Püüan jääda rahulikuks ja enda meeleolu mitte kuidagi reeta… Manan ükskõikse näo ette… Õpetaja ei saa aru, kuidas tema sõnad mind mõjutavad ning käigult kasutab erinevaid lähenemisviise – veenmine, mõnitamine, kaudne ähvardamine jms. Näide veenmisest:

„…Ma tean, et sa ei saa Kaareperes hakkama. Seal on väga raske… Usu mind, ma tean, mida räägin…”

Monoloog kestab umbes 15 minutit ning lõpuks saan tulema. Tunnen end reedetuna ja petetuna! Usaldasin enda parimad mõtted ja ideed õpetajale, aga ta kasutas mind jultunult ja põhjendamatult ära! Ma ei ole talle midagi halba teinud! Käinud korralikult koolis ja õppinud võimete piires. Väliselt õiglane klassijuhataja osutub hoopiski pahatahtlikuks inimeseks! Kuuendas klassis esinenud intuitsioon ei eksinud…


EF ja JS jätavad mind koos Arnoga suvetööle. Vastavalt matemaatikas ja füüsikas. Seega tähtajaks me kooli ametlikult ei lõpeta, mistõttu pidulikule lõpuaktusele meid ei lubata… Aktuse toimumise ajal saame juhuslikult Arnoga kooli juures kokku. Mõlemad oleme äärmiselt kurvad ja löödud ning me ei tea, mida edasi teha, täielik teadmatus. Olime tulnud kooli juurde, et saada selgust, kas ja millal meie tunnistused saame või kuidas peaksime edasi toimetama? Äkki keegi tuleb ütlema… Paraku infot meile ei jagata. JS suhtub meisse sisuliselt kui viimastesse jätistesse…

Mõni päev pärast aktust on lõpuekskursioon Pihkvasse ja Novgorodi. Minu jaoks oleks tegemist elu esimese klassiekskursiooniga… Mis siis, et viimasega ja seekord keeldu peale ei ole ka pandud… Võtan osa.

Põhiosas saab meenutada ainult pikka ja monotoonset bussisõitu. Jalutuskäiku Pihkvas, palju pildistamist ning öist telkimist metsas. Novgorodi me ei jõuagi, sest sajab lausvihma ja kõik koos otsustame, et keerame otsa poole tee peal ringi ning tuleme mõni päev varem Eestisse tagasi.

Tagasisõidul istun bussi tagumise ukse juures üksi ja tukun. Umbes poolteist tundi ennem Tallinna äratab mind miskit üles. Kõige tagumises pingireas lösutab kuuene Aivari kamp ja loobivad mind toidujäätmete ning prügiga. Irvitavad ja mõnitavad. Olen šokeeritud! Kambaga kiusamine oli viimati viiendas ja kohati kuuendas klassis. Ja nüüd viimasel päeval ning viimasel tunnil pean jällegi kannatama…

Nad proovivad mind igati kaklema provotseerida, et näha minu füüsilist võimekust. Olen treenitud ja suhteliselt tugev ning mul on piisavalt julgust, et nende igaühega eraldi vajadusel karvupidi kokku minna. Kaalun tõsiselt, et löön vähemalt ühel poisil nina veriseks, kuid intuitsioon annab selgelt aru, et seda nad ootavadki ning tahavad mulle kambaka teha… Ma ei mõista, miks nad minu karistusoperatsiooniks on välja valinud? Üks asjaolu on siiski selge. Soovitakse liidri tähelepanu ja temale meele järgi olla.

Üksi kuuele nokatsile vastu saada võrduks väga ebavõrdse ja eluohtliku lahinguga. Võtan kasutusele vana käitumisviisi ja annan mõista, et pean Andresele kõik ära rääkima… Neil ei ole pääsu, nopime nad ükshaaval üles ja esimeses järjekorras Aivari…

Selle peale tüübid kibedalt ja tehtult hirnuvad…

Kinnituseks lausun levinud vanasõna: „Kes viimasena naerab, naerab paremini”, mis selgitab, et Andrese tuntus ja tulivalus rusikaõigus on paljude Tallinna koolide õpilastele ning noorkurjategijate kampadele hästi teada.

Minu enesekaitsemeetod töötab. Poisid tõmbuvad natukene tagasi, kuid kambavaim ei kao ja hajus sõnadega nokkimine kestab kuni Tallinnani, mil buss koolini jõuab. Ennetamaks kambakat, tõusen pingilt julgelt püsti, ajan rinna kummi ja vaatan enamikele jõuguliikmetele ülbelt silma. Ütlen veelkord üleolevalt, et mitte kellelgi enam pääsu ei ole ja sisuliselt kõik on juba otsustatud…. Neil jääb üle ainult oodata, mil Andresega nende koduuksele koputame… Noormeeste võitlusvaim ja mokakobin on peaaegu kadunud…

Viskan koti selga ja sammun uhkel ning väärikal sammul kodu poole. Kordagi taha ei vaata.


Kaheksanda klassi lõputunnistuse saan pärast suvetööd ennem jaanipäeva. JS surub kätt, soovib jõudu ja annab dokumendid koos iseloomustusega. Tol ajal on süsteem, et iseloomustus kuulub kooli lõpudokumentide hulka, mis esitatakse uude kooli sisseastumisel.

Teel koju loen iseloomustuse mitu korda läbi… Närvivapustusest tingitult süda peksleb ning jalgades on nõrkus… Iseloomustus on väga kriitiline, ülekohtune, solvav ja halb. Minust on maalitud pilt, keda ma mitte kohe ei ole. Täielik ebaõiglus! Justkui oleksin a-sotsiaalsete eluviisidega saamatu ja ülirumal inimene jms. Tean, et sellise iseloomustusega on mul suured raskused ükspuha kuhu kooli sissesaamisega, rääkimata Kaareperest. Olenemata, et hinnete alusel oleksid uksed avatud.

Meeleheide on suur. Isa meiega enam koos ei ela ja läbisaamine ei ole kõige parem, siiski kaeban talle ära. Paps on täis jõulist otsustavust ja pärast jaanipäeva helistab kooli. Lepib JS-ga kohtumise kokku. Olen mures, et isa annab õpetajale peksa ja keelitan, et ta tema vastu kätt ei tõstaks…

Hommikul umbes kella üheteist paiku lähme koos koolimajja ja jään klassijuhataja ukse taha ootama. Poole tunni pärast tuleb isa rahulolevana välja ja annab mulle uue iseloomustuse, mille kohe läbi loen. Sisu on hea, millega võin rahule jääda!

Isa on eluliselt osav ja läbilöögivõimeline terve elu olnud. Ennem kohtumist uurib mu käest põhjalikult JS kohta ning kavandab oma taktikat temale lähenemiseks. Õpetaja üks nõrk koht on alkoholism. Ta on nn salajoodik, mida teavad-näevad kõik õpilased, kaasa arvatud kooli direktor. Tal peab igapäevaselt olema vähemalt 100 grammi sees. Tööpäeva lõpuks mõnikord ka kuni pool pudelit viina… Nädalavahetustel sageli enam. Õpilastena teadsime tema salaasju kui tagaruumis (tahvli taga) luurel käisime ja avastasime kapist mitmeid tühjasid viinapudeleid. Esmaspäeviti kooli tulles on tal sageli pohmell.

Paps vajutab õigele nupule ning altkäemaksuks võtab kaasa pudeli viina, mida poole tunni jooksul sõbralikult mekivad. Selle juurde käib ka lubadus, et hangib õpsile peatselt juulis ilmuva ENEKE sarja. Väärtuslikud raamatud, iseäranis entsüklopeedilised teatmikud on defitsiit, mille müük käib sealhulgas nö althõlma ehk mitteametlikult. Nõukogude aja eripära. Isa töötab ENSV Vabariiklikus Raamatukaubastuses ja kõikidele trükist ilmuvatele raamatutele on juba ennem lettidele ilmumist ligipääs.

Teel koju isa kirjeldab, et läbirääkimised klassijuhajaga läksid libedalt. Õpetaja oli väga rahul, et sõlmis kasuliku tehingu ning jääb ootama raamatuid, mida talle lubati… Paps ainult muigab ja vandudes lisab, et tunneb sedasorti mehi ning mitte kunagi nendega tegemist ei tee. Ta ei muretse talle lubatuid teatmikke… Sarkastiliselt ütleb: „Mingu ostku poest!”

Paari nädala pärast saadab JS mulle koju kirja, kus tuletab meelde, et raamatud on trükist juba ilmunud ja pean antud lubaduse täitma. 1-2 nädala jooksul saadab veel kaks kirja, mis sisaldavad juba ähvardusi. JS on osav manipulaator ning kardan, et tühistab mu iseloomustuse.

Õpetaja oma ähvardusi teoks ei tee ja vist ei oleks ka võimalik. Poest ilmselt raamatuid ei leia, sest vabamüügile need üldiselt ei jõua. Reeglina saad omanikuks ettetellimise alusel.


Tänaseni ma ei tea lõplikult, miks JS minu suhtes väga ebameeldivalt käitus. Kogesin tema kõige primitiivsemat ja tumedamat allhoovust. Saatuslikku rada arvestades võtsin klassijuhatajat kuulda ja kahtlesin endas ning Kaareperesse õppima ei läinud. Faktiliselt on tegemist otsese mõjuga, mis omakorda tingis selle, kuidas elulisel rajal edasi liikusin ja kus olen praegu.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin otsingumootorit ja avastasin, et ta oli tunnustatud ning lugupeetud pedagoog õpetajate ning õpilaste hulgas. Ta on mitmete füüsikaõpikute autor.

Klassikaaslane Eero suhtles JS-ga lähedalt kuni tema surmani 2007 aastal ja käis ka tema matustel. Eero sõnul suri ta alkoholist tingitud vaevustesse 53 või 54 aastaselt. Kui sündmusest vahetult pärast tema surma kuulsin, siis paradoksaalsel kombel tundsin teatud kergendust…

Ma ei ütleks, et olin inimese surma üle õnnelik, kuid hingerahu on parim määratlus. Minu seisukohalt vaadatuna oli vajalik, et ta omal ajal lubatuid raamatuid ei saanud ja saatuse tahtel suri varakult.

Siit joonistub välja, et meis kõigis on olemas positiivsed kui negatiivsed küljed.


Kooliajal suutsin Aivarit mõista sedamoodi, et kui talle kuuletun, siis saame hästi läbi. Ma ei allunud, mis tingis kiusamise ja tahtluse mulle järjepidevalt koht kätte näidata. Ta oli minu teatud isiksuslike omaduste peale kade. Samuti kadestas, et käin regulaarselt trennis ning arenen.

Täiskasvanuna hinnates arvan, et Aivar on psühhopaat. Ta on empaatiavõimetu sadist ja haiglaslik nartsissist. Patoloogiline valetaja ning egomaniakk. Kindlasti on tal positiivseid omadusi, mida mina siiski ei näinud.

Taaskord kasutan otsingumootorit ning püüan ta üles leida. Vanuse järgi sobituks temanimele mees ühe inimesega, kes töötab praegu taksojuhina. Ma ei ole kindel, kas tegemist on temaga.

Suur viha Aivari vastu lahtus umbes ajal kui sain 40 (2007). Seega ligikaudu 27 aastat hiljem pärast viimaseid kiusamisi. Välimuselt on ta tõenäoliselt palju muutunud ja ma ei tunneks teda enam ära. Viimati nägin teda 1982 aasta juunis kui kooli juures pärast ekskursiooni koju läksin.

Terekätt temale ei annaks ning ta ei pälviks minu tähelepanu. Mul ei ole võimalik talle praeguse elu jooksul andestada. Sealhulgas tajun, et ta oma tegusid ei kahetse. Olen kindel, et kunagi pärast tema surma jõuab ta hingelises arengus pika vinnaga tasemeni, mil on aeg andestust paluda. Minu tingimuseks oleks, et ta hing peaks kogema täpselt samasugust valu ja kiusamisest tekitatud problemaatikat sama kaua kui mina. Seejärel saan otsustada andestamise küsimuse. Paraku see hetk on veel väga-väga kaugel…


Aivari lähedane kambajõmm ja sõber Alar oli kooliajal mitmeid aastaid minu suhtes üleolev. Ainult mõned korrad virutas rusikaga. Seetõttu suhtun temasse suhteliselt neutraalselt, kuid okas on hinges. 1990 saan teada, et tema abikaasa (meie ühine klassiõde) sai autoavariis surma. Sellest hetkest alates suudan tehtud teod andestada, kuigi ma ei taju, et ta kahetseks minu kiusamist. Võib-olla saatus kaudselt hoolitses, et 23 aastase abikaasa hukkumine võib Alari kaastunnet ja mõistmist ligimeste vastu suurenda või avada silmi, et vägivald teps mitte hea ei ole.

Alar on edukas ettevõtja ja elu ning tervise juures. Viimati nägin teda 1982 juunis kui ekskursioonil olime. Esimest korda ilmutas unes veebruari viimasel ööl 2022 – ta oli minu suhtes tõrges. Tegelikus elus ma ei sooviks teda näha, suhelda või tegemist teha – kindel ei.


Aivari teised neli jõuguliiget ei vääri äramärkimist ning sisuliselt olid ajutised sabarakud. Nendest kaks jäävad üsna varakult elu hammasrataste vahele. Füüsiline ja vaimne nõtkus annab järgi, sest keskmiselt suurem alkoholilembus teeb oma töö. 90-ndate alguses teenivad leiba varastatud autode muutmise ja putitamisega. Nende pealikuks on ühe kuritegeliku grupeeringu pikaaegse vanglastaažiga löömamees, kes 90-ndatel „põhikohaga töötades” võtab Kadaka turu müüjatelt katuseraha vastu ja annab bande liidrile edasi. „Kõrvalärina” organiseerib kallite autode varguseid ning edasimüüki.

Meie klassist on võrsunud ka kaks rahvusvahelise tasemega retsidivisti, kellest varem rääkinud ei ole ning jätan nimed enda teada. Vahetevahel Eesti ja rahvusvaheline krimirubriik neist kirjutab.


1982 (14 a) vahetan kooli ja kogemus on näidanud, et kiusajatele peab kogu aeg süsteemselt vastu hakkama. Esimesed kuni 1,5 aastat uues klassis ongi mõningane võitlus enese eest rusikatega, sõnadega ja kavalusega. Suudan tagada hea läbisaamise enamike klassikaaslastega ning normaalne isiklik õpikeskkond on loodud. 10-nda klassi keskel on õpitulemused sedavõrd paranenud, et kuni kooli lõpetamiseni on mu nimi ja foto kooli autahvlil. Aitäh mõistvatele ja kannatlikele õpetajatele!

Armastus Katrini vastu ei ole kooliajal kuhugi kadunud. Ta on minu jaoks mõtetes alati olemas, kuigi kokkupuutepunkte meil ei ole. Tunne on suht-stabiilne, kuid paratamatult kindlas languses. Soojus hinges kannustab tutvuma ja suhtlema erinevate toredate naispoole esindajatega koolis ja väljapool. Enamikel juhtudel suudan nende hingelist põhiolemust tajuda, kuid pigem osaliselt. Tolle ajastu noormehel on soov „uut” armastust taas kogeda. Esineb intuitiivne teave saatuslikest komponentidest, mis käsitlevad just tundemaailma. Sa oled info kinni püüdnud ja proovid antud teadmisele tegelikus elus kinnitust leida.

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

34. PEATÜKK ⟡ Suitsiidikatse õpetab ⟡

Salvavast ja kibedast elektrilöögist tingitult pillan sukavardad põrandale. Hoop on väga tugev ning tõenäoliselt läks süda ajutiselt rütmist välja, mida ilmestab äkiline üüratult terav valu südame piirkonnas. Esmased mõtted on, et mind ei olegi ära võetud, mind ei tahetagi teisele poole, mida ma nüüd edasi teen…

29.11.2013. Fotograaf: Henry Küla

Tekib füüsiline ja emotsionaalne šokk! Asjade kulg on ootamatu, et ellu jäin! Ma ei olnud sellega arvestanud! Väga huvitav, et umbes 10 minutit ennem suitsiidikatset teadsin intuitiivselt ette, et pärast surma lähen teisele poole… Nn tavateadvuses sõna otseses mõttes mul suremise kogemust ei ole olnud ehk sa ei tohiks teada, mis tähendab olla surnud… Küsiksin, et kuidas sa saaksidki surma kogeda ja mäletada kui sa juba surnud oled?

Murdeeas ma hingetemaatikat laiahaardeliselt ning sügavalt ei adu ning hästi suhestuda ei oska. Järelikult hinge tasandil esineb teadmine, mida kuvatakse sinu käesoleva reaalsuse minasse või saad kontakti oma igavikulise hingega, kes jagab infot. Seega võib järeldada, et keha suremist on varemgi olnud, esineb hingemälu ning rakendub kindel mehhanism, mis annab märku, kuidas pärast surmahetke toimub edasine liikumine. Näiteks keha jätmine mateeriasse (füüsilisse maailma) ja hinge sisenemine immateriaalsusse ning keskkonna vahetusest tingitud järgmised toimingud.

Mõne minuti jooksul valud rinnus leevenevad. Ma ei ole üldse rahul, et „perfektselt” läbimõeldud plaan on luhtumas. Võtan sukavardad taas kätte, et „püha” üritus lõpuni viia ja taas elektrikontakti surkima asuda.

Käte- ja kehavärin on sedavõrd suur, et seinakontakti aukudele on keeruline pihta saada ning tahe endale haiget teha väheneb dramaatilise kiirusega… Viskan vardad põrandale… Mõnekümne sekundi pärast proovin veel, kuid kehatõmblused ei taha vaibuda, vaid isegi suurenevad… Hulljulgus on kadumas… Sekkub hing ja ettevaatlikult kõneleb… Taaskord heidan vardad eemale ja püüan rahuneda.

Organism sai erakordse vapustuse! Sees on õõnes tunne ja terve õhtu ning järgmise päeva taastun, millele aitab kaasa minu suhteliselt hea füüsiline vorm. Ma ei saa aru, miks enesetapp ebaõnnestus?

Täiskasvanuna mürsikueas toimunud sündmust hinnates nähtub, et enesetappu katsetades ma ei olnud veel füüsikaga kursis, mille tõttu jäin ellu. Mida võinuksin teha teistmoodi, et lugu oleks lõppenud vastavalt ettekavatsetud plaanile, ma lugejale öelda ei tahaks.

Resümeerides eluohtlikku olukorda klaarub, et episood pidi olema seetõttu, et õpiksin. Õpingutest on olnud kasu ning olen tänaseni elus ja lahendan igapäevaselt enda ette püstitatud ülesandeid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et enesetapukatse võib tähendada enda väärtushinnangutest kinnihoidmist, mida loomulikult välistada ei saa.


1980, kuues klass (12 a). Jaanuar-mai. Aasta lõpus olnud ränk kogemus õpetab täiendavalt, et enda kaitsmiseks on veel vahendeid varuks. Põhilisem, et peaksin olema julgem ning hakkama Aivarile vastu. Teiseks pean kasvatama enesekindlust ja üritama vähendada alaväärsuskompleksi, et sealhulgas olla vaimselt kindlameelsem elimineerimaks õpetaja EF rünnakuid.

Samuti võtan appi kavaluse ja annan Aivarile teada, et ta ei pruugi enam pääseda kui minu kiusamisega jätkab… Muutun tema suhtes ülbeks ja lasen kehakeelel paista välja, et ma ei karda teda enam…

Ilmselt neljapäev või reede. Jaanuari teine pool kuni veebruari teine pool. Pärast kolmandat tundi vaheajal. Kolmas korrus. Aivar hakkab mind taas kiusama. Enesekaitseks võtan egokeskse positsiooni ja minu sõnum talle näeb välja umbes selline kui esimest korda Andrest mainin:

„Ma räägin Andresele… Ja sa saad peksa kui sa siin palju hüppad!”

Aivar: „ No mine räägi, mine räägi jah! Ma tahan seda näha!” Ülbitseb vastu, kuid kahtluseuss on juba sees…

Mina: „Ise tead…”

Näen koridoris Andrest, kes õpib seitsmendas klassis ja lähen temaga lobisema. Räägime vähetähtsatel teemadel. Aivar kaugustest piidleb ja kardab… Mõned minutid vestlemist ja lähen enesekindlal ning naerataval näol Aivari juurde ja lausun veenvalt:

„Kui mingid jamad veel on, siis sa saad peksa!”

Aivar: „Las ta tuleb, ma annan talle ise peksa!”

Raputan pead ja hakkan üleolevalt naerma: „ Andres on väga tugev! Ta on klassis kõige tugevam ja saab sinust kohe jagu!” Irvitan tähtsalt ja põlglikult ning puurin ründava pilgu Aivari silmadesse.

Aivar veel ärpleb, kuid tema enesekindlus kõigub. Ta tõmbub tagasi ning on suurepäraselt kursis, et füüsiliselt väga heas vormis ja suurte kaklemisoskustega Andrese vastu tal šansse ei ole. Andrese „kuulsus” on teada enamikele õpilastele ja kõikidele õpetajatele eesotsas direktoriga.

Analoogset kavaluse taktikat kasutan edaspidi lugematu arv kordi ning strateegia töötab. Füüsiline rusikaterror suures osas lõppeb ning asendub mõningase nügimisega. Jääb mõnitamine, alandamine ja üleoleku demonstreerimine, mis järgnevate aastatega vaikselt väheneb, kuid ei kao kunagi. Plõksin ja ülban Aivarile mõõdukalt vastu, mis tema entusiasmi tuntavalt vähendab.


Andrest tunnen juba väga varasest lapsepõlvest kui ta neljasena suveks Harku järve äärde vanaema juurde viiakse. Vanaema elab kõrvalmajas (tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 19 Tallinn) järve ääres. Maja kohta olen erinevates osades kirjutanud, näiteks 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Nii me kokku saamegi. Mina olen aasta noorem ja peaaegu kolmene (1970). Esmane kohtumine on Andrese muumi pisikeses toakeses. Mängime põrandal autodega ja Maria vaatab meid suure heldimusega. Kostitab kommide ja küpsistega.

Meist saavad üsnagi head sõbrad. Alati on põnev ja lõbus. Andres on äkilise ja temperamentse loomusega, mis väljendub eriti siis kui ta tajub ebaõiglust. Minusse suhtub kui nooremasse venda, keda vajadusel kaitsta kui olukord nõuab. Tal on anne erakordselt hästi kakelda… Võitluses on ta kartmatu ja väga agressiivne…

Andrese vanemad saavad Õismäele Järveotsa teele korteri kui ta kuuendasse klassi läheb (1978). Suured majad ja lapsi palju, mistõttu hakkan tema juures pärast kooli sageli külas käima. Peatselt sigineb ohtralt mängukaaslasi.

Lähedane sõprus kestab umbes aastani 1980, mil olen 12 aastane ja õpin 6 klassis. Tema (13 a) suhtlusringkonda lisanduvad uued head tuttavad ja sõbrad. Samuti esimesed tüdrukud. Paratamatult me kaugeneme, kuid suhtleme jätkuvalt sõbralikult, aga elulistel põhjustel üha harvem.

Pärast kaheksandat klassi läheb ta uude kooli (1981) ja mina kolin varsti Harku järve äärest ära (1982). Meil mõlemal on oma rada, mida mööda käime…

Kui saan 18 (1985), siis kutsun Andrese ja palju häid tuttavaid Järveotsa aegadest sünnipäevale. Taaskohtumine on vahva! Kõik me noormehed ja neiud… Aga lapsepõlvest on saanud kaunis mälestus… Meid sidusid ühised kelgutamised, kulli mängimised, luurekad, jalgpall ja hoki. Pikad jalutuskäigud, koos ujumised Harku järves, paadiga sõitmised jne. Periood, mis oli kosutav ja ilus.

Juba kooliajal kujuneb Andresest kurikuulus löömamees ja vanuse lisandudes tema tuntus üha laieneb… Omas ringkonnas teatakse teda suurepäraselt, Tallinn jääb talle väikeseks… Tekivad sekeldused miilitsaga ja kuulu järgi ka prokuratuuri ning kohtutega… Peatüki kirjutamise ajal kasutan otsingumootorit ja leian ta kümneid aastaid hiljem taas üles. Elab Soomes pereelu.


1980, kuues klass. Jaanuar-juuni. Suitsiidikatse mõjub sedavõrd tugevalt, et hing on igapäevaselt minuga. Peatükki kirjutades ja seikluseid meenutades saan aru, et tol ajal oli tegemist erakordse ajajärguga. Hinge lähedalolek on äärmiselt võimas ja vajalik tagamaks elu jätkumise ning parima kohanemise füüsilise maailmaga. Tema tajumine on „tipus” ja esineb ka füüsiline tunnetus – justkui keegi on sinuga, peaaegu katsutav ning vaadeldav. Mingis osas suudan hinge tasandil mõelda ja vaadelda end tema vaatepunktist. Loomulikult ja põhiosas oskan olla ka mina ise enda isiklikul tavateadvuse nivool. Sisuliselt esineb kahestumine või duaalsus. Väga omapärane kogemus!

Hing jagab mulle väga palju teadmisi, samal ajal mitte kõike. Teatud piirist edasi ta infot ei anna, millest tuleb järeldada, et elu on õping, kogemus ja täienemine. Kogemusteta me ei arene. Muidu oleks lihtne, lähme saatusliku raja lõppu ja naudime tehtut, kuid kogemuste puudumisel ei saa olnut nautida.

Eriline on, et hing informeerib ette, mis tulemas on. Tänu hingele sageli tean, mis juhtub 5 või 10 minuti pärast, pärastlõunal või järgmisel päeval jms. Väga mugav! Kuigi, ennustav faktor ei ole lõputu, vaid piiratud. Vastupidisel juhul sa ei omandaks efektiivselt elulisi kogemusi.

Tänu oskusele näha asju ette, muutun vähemääral enesekindlamaks. Enesekindluse kasv ei ole hüppeline, sest ettearvamine ei ole absoluutne. Näiteks soovin midagi ette teada, kuid hing infot ei jaga. Automaatselt kasutan mõistust… Varasemalt öeldud, mõistus võib eksida… Esineb seaduspära:

⌘ Intuitsiooni puudumist võidakse kompenseerida mõistusega. ⌘

Reeglit analüüsides ilmneb, et on võimalik eristada puhast intuitsiooni ehk hingelt tulevat infot ja mõistust. Ometi üleminek hinge võimetelt enda mõistusele (elu jooksul omandatud teadmised) võib jääda märkamatuks ja petlikult arvame, et intuitsioon eksib… Jään seisukoha juurde, et hinge teadmised on väga-väga laiad, mis tähendab, et intuitsioon ei väärata, vaid sinu piiratud taip sellel hetkel on puudulik või ei kehti.

Saame teada, et intuitsiooni ja mõistuse kasutamist olukordade lahendamisel on võimalik treenida. Sa tead, millal rakendub vaist (kui rakendub) ja millal tegutseb arunatuke. On olukordi, mille lahendamisel ei ilmne intuitsioon, samuti mõistus mitte. Sa ei tea vastust ja ei oska ka aimata! Arvan, et sellel hetkel sa ei peagi veel teadma. Põhjused on erinevad – isiklik saatuslik rada või sidusus laieneb paljudele inimestele, inimkonnale ja veel muule. Inimesena ei olegi kõigest võimalik kohe aru saada kui üldse.

Näiteks käesolev Vene-Ukraina sõda. Mul puudub intuitsioon ja teadmised, kuidas sõda lõppeb… Järelikult aeg annab arutust… Kui teaks kohe ette, millised lahendused konflikt täpselt välja pakub, siis võiks juba praegu teha detailseid ettevalmistusi, et uue olukorraga paremini kohaneda. Samal ajal vastastikune vägivald viib varem või hiljem vastusteni. Seetõttu oodatav väljapääs kätkeb minu arvates ikkagi ettemääratust.


Jaanuari lõpp või veebruari algus 1980. Ilmselt kolmapäev. Õhtu, umbes kell 19:35. Äkitselt ja ootamatult hing signaliseerib ning annab märku kohalolust. Astub minuga vestlusse ning tunne on sedavõrd tugev, et justkui keegi helistaks sulle. Seega taju on täiesti spontaanselt võimendunud ning oluliselt avardunud…

Meelt võiks kirjeldada niimoodi, et füüsilise maailma reaalsusest sisened vaevata sind ümbritsevasse immateriaalsusse. Piltlikult suudad vastavalt soovile olla nii mateerias kui ka osaliselt immateerias.

Saan aru, et pean vaatama aknast välja pimedusse… Põhjust siiski ei tea… Ainult lumi järvejääl helgib õrnalt vastu. Olen mõneti äraootaval seisukohal. Vaatan välja, kuid ei tea, mida peaksin nägema või otsima? Niimoodi korduvalt umbes seitsme minuti jooksul…

Viimaks lisandub infot juurde, mis selgitab et järvejääl on midagi toimumas… Kõik eeltoodu on puhas taju ja nüüd kasutan mõistust ning leian, et jääle maandub UFO…

Innustatuna mõistuse poolt loodud visioonist, panen talvesaapad jalga ja kiirustan toariietes, mütsita ning kinnasteta välja. Ilm on pilves ja tuulevaikne, temperatuur umbes -8 C. Tõttan jääle, kuid mitte otseteedpidi, vaid nii kuis sind „juhendatakse” – lääneloe suunas.

Vaatan ringi, aga UFO-t ei ole kuskilt paistmas. Saan väga hästi aru, et õhutaldrik on mu enda loodud kujutelm ja mitte taju. Ometi meeldib mõttega mängida, sooviksin ju UFO-t näha! Samal ajal puhas tunnetus annab märku, et midagi on varsti juhtumas…, aga millal täpselt…

Külm hakkab. Juba üle 17 minuti olen pakase käes olnud. Näib, et midagi aset ei leiagi… Füüsilises maailmas ei ole teistlaadseid märke ja kõik on tavapärane. Arutlen, et asutan vist koduteele… Hea küll, ootan veel mõned minutid…

Ühtäkki läheb keha raskemaks ja pulss kiireneb 160-170 löögini minutis. Kuklasse siseneb surve ja pitsitus, hirmuhoog võtab võimust… Erksalt tajun, et miskit selja taga on toimumas… Kardan vaadata, kuid siiski keeran end järsult ümber, põhjaloe suunas… Samal hetkel käib vali praksatus…

Paksust külmunud järvejääst ca 2/3 pikiulatusest vabaneb tohutu pinge ja pind jalge all kergelt võbiseb. Vabanenud energia tekitab õhus kaikuva madalsagedusliku tugeva kõmina. Mõne sekundiga heli hajub ja sulnis vaikus on taas päral.

Pingutan silmi, et miks ma UFO-t ei märka? Küllap on nähtamatu… Olen pettunud, et lendobjekti ei näe ning leian, et olen mõningases eksituses. Ma ei oska selgitada, miks jää pragunemine ja heli ning oletusliku UFO maandumine pidi samal hetkel toimuma? Pean kokkusattumust juhuseks ning vantsin koju. Kell on umbes 20:24 kuni 20:27.

Ammune lugu on hästi meeles ning leian vajaliku teha lühikokkuvõte. Võimalik on eristada aru ja tunnetust. Esmalt näeme, et mõistus oli eksiteel kui lõi kujundi, et kuskil peab olema UFO… Ei olnud! Teisalt kontakt enda hinge ja tajuga loob tõenäoliselt ühenduse infodimensiooniga (ID), kus kohast ammutan teadmise juba ligi 45 minutit ennem, et midagi võib lähitulevikus juhtuda. Situatsiooni täpne iseloom koorub järvejääl olles – jää pragunemine ja kõva heli.

Tuletan, et eelpool mainitud sündmused peavad olema kuskil kirjeldatud (näiteks ID-s) ja sa püüad teabe kinni. Küsimus seisneb, kas saadud sõnum on üksüheselt selge või pead tõlgendama. Konkreetsel juhul püüan lahti mõtestada ja miksin enda peas loodud konstruktsiooni UFO-st ja hinge vahendusel saadud info omavahel kokku. Saadud vastusesse (toimunud sündmus jääl) suhtun suure kahtlusega ja leian, et intuitsioon eksib.

Selgub, et vaist jagab tõest teavet, mis on ometi ebapiisav, et saada tervikust aru. Seetõttu lisad enda poolt midagi juurde (UFO) ja tulemus on veel segasem.

Taaskord jõuame ammu tuntud olukorrani, et mõistus võib olla eksiteel. Julgen arvata, et arvestamine pelgalt materiaalse maailma tõestatud ja tõestamata alusväidetega on liiga ühekülgne lähenemine kasvõi sinu enese reaalse lähiümbruse mõistmisel ning kogemisel. Ainult mateeriaga arvestamine tähendab suures osas infost ilmajäämist ehk immateriaalsusega suhestumata on ümbritsevast keskkonnast (kõiksusest) aru saamine äärmiselt ebatäielik.

Usalda oma puhast intuitsiooni ja oled suuteline ettetulevaid elulisi väljakutseid paremini lahendama!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

%d bloggers like this: