II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-34)

37. PEATÜKK ⟡ Saatuse tahtel ⟡

Koolikiusamise mõju on mitmekihiline ja suunab sind tegevustele, mida saad individuaalselt sooritada. Sealhulgas arvan, et tegemist on saatuse poolt määratud käitumuslike mustritega.

Juuni keskel, pärast seitsmendat klassi 1981 (13 a) olen heal klassikaaslasel Eerol külas ning lobiseme maast ja ilmast. Äkitselt saan teada, et ta tegeleb pildistamisega… Olen üllatunud ja tekib wow-efekt, sest juba mitmeid nädalaid olen veeretanud mõtet, et võiks osata pilti teha…

Hingest käib „jõnks” läbi ja koheselt mõistan, et tegemist on minu teemaga… Tead, mis kuulub sulle! Siinjuures küsin, kus kohast täielik äratundmine tuleb? Kas tegemist on juhusega juhuste reas, kus Eero räägib täpselt sel ajal täpselt seda, mida kuulda soovin? Arvan, et juhus ei mängi rolli, vaid sinu saatuslik rada on ettemääratud ja detail antud rajast tuleb sulle lihtsalt meelde! Detail on seega fotograafia!

Pean ema mitmeid päevi veenma, et ta annaks mulle raha fotoaparaadi ostmiseks. Ta ei usu, et tegemist on tõelise huviga, vaid tavalise emotsionaalse puhanguga, mis tuleb ja läheb vastavalt meeleolule. Viimaks leebub ning seangi sammud Pärnu mnt 21 Tallinnas asuvasse poodi. Rahvast on vähe ja olengi fotoka Smena, 35 mm fotofilmi ning selle kasseti omanik.

Eero teeb koolituse. Kõik kohe meelde ei jää, kuid katsetamine võib alata. Tuleb hoolikalt valida, mida ja kuidas pildistada, et pilt ka välja tuleks. Eksida soovitavalt ei tohi, sest filmilindile mahub ainult 36 kaadrit.

Paari päevaga on film täis ja Eero näitab ette, kuidas käib filmilindi ilmutamine ja pimikus (vannitoas) fotode paberile panemine. Klassikaaslane elab Õismäel paneelmajas ning on võimalus vannitoast ajutine pimik teha – väike suletav ruum ja kraanist reguleeritav soe vesi ning kanalisatsioon on olemas.

Mina elan emaga vanas Vikimõisas, kus puudub kanalisatsioon, vesi on ämbritega toas ja pole väikest ruumi, millest pimik kujundada. Tähendab, tingimusi ei ole või kui ikkagi kuidagiviisi nuputada, siis peab väga palju vaeva nägema. Seetõttu tüütan Eerot ja kasutan tema heatahtlikkust ära. Arusaadavalt ta ajapikku tüdineb ning ärritub kui taas palun, et saaksime pilte ilmutada. Viimaks ma ei julge talle enam pinda käia ja piiran pildistamist.

Aasta hiljem 1982 kevadel saab ema sovhoosi poolt Laagrisse paneelmajja uue 3-toalise korteri ja juulis-augustis kolime Vikimõisast ära. Sügisel annab raha pimiku varustuse ostmiseks ning piiranguteta pildistamine ja ilmutamine võib jätkuda. Huviala kestab tänaseni.

Fotograafiast kirjutasin 27. peatükis, milles näitasin, et juba varases lapsepõlves 3 aastasena esinevad viited sinu saatuslikule teekonnale…


Õismäel Järveotsa teel veedan pärast kooli sageli aega. Seal elab sõber Andres kui ka palju poisse ja tüdrukuid, kelledega on hea läbisaamine.

Juuli teine pool 1981. Oleme poistega väljas ja keegi ütleb, et peame Urmast veel ootama, ta peaks varsti trennist jõudma… Teadsin juba kevadel, et käib trennis, kuid ei pööranud sellele kunagi tähelepanu. Visatakse nalja, et käib muskleid pingutamas…

„Muskleid pingutama” vms on huvitav fraas, mis tekitab tähelepanu ja paneb minu sees midagi liikuma. Sa oled kui seisev vesi, millesse visatakse väike kivike ning tekib virvendus. Õrn signaal kuskilt kaugustest jõuab sinu tavateadvusse ja signaliseerib midagi olulist.

Urmas on minust aasta vanem, poistest kõige tugevam ja silmnähtavalt turske. Tal on sõna otseses mõttes väga palju jõudu ja kui vaja midagi rasket sikutada, tõsta ning lükata, siis ainult Urmas saab hakkama. Me isegi vahel aasime, et tal on kolme poisi jõud, mida ta meile heameelega demonstreerib. Ta on rahulik, tasakaalukas ja sooja südamega poiss.

Umbes paari tunni pärast jõuab Urmas trennist tagasi, sööb kõhu täis, vahetab riided ja tuleb välja. Punt on koos ning lähme ringi kolistama. Kasutan võimalust ja pärin temalt trenni kohta aru. Ta natuke selgitab, kuid mitte väga palju. Uhkusenoot hinges täpsustab, et käib atleetvõimlemises…

Wow-efekt on taas saabunud! Eelnevalt esinenud õrn signaal võimendub kümneid või enam kordi ja saan aru, et tegemist on millegi väga tähtsaga. Peatükki kirjutades mainin, et tollel hetkel tundsin enda saatusliku raja ühe nüansi ära! Sul esineb hingemälu, mis kirjeldab sinu olemust vastavalt etteantud teerajale!

Liitsõna „atleetvõimlemine” ma varasemalt kuulnud ei olnud, ometi tunnen sõna ja tähenduse ära! Atleetvõimlemine on minu jaoks impulss või hingeline puudutus, kokkuvõtvalt sündmus, mis aktiveerib ja võimendab taju. Siinjuures toon välja teooria, mille sõnastasin 9. peatükis:

⌘ Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat. ⌘

Teine teooria, mille tõin välja 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

23. peatükis esitatud teooriast lähtuvalt „atleetvõimlemine” on muu komponent, mis tekitab impulsi ja loob ühenduse infodimensiooniga, kus on kirjeldatud sinu saatuslik rada. Terviklikku isiklikku saatust (elukäiku) ma teada ei saa, küll aga nüansi, milleks on regulaarsed treeningud jõusaalis.

Varasemates peatükkides räägitult arvan, et informatsioon meid ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse jms kõiksuse kohta on kirjeldatud infodimensioonis, kus aega ei eksisteeri ning kõik on olemas ühes ja samas hetkes. Eeltoodu kehtib ka inimese ja tema hinge kohta.

1. peatükis kirjutasin, kus olen 9-nädalane ja minu hing on kehast väljas ning tean tervikuna väikseimate seikadeni ema olnud eluteed ja tulevast saatuslikku rada. Kõik tema mõtted, emotsioonid ja sündmused läbi eluringi sünnist surmani on teada ning ei ole varjatud!

Püstitub küsimus: Kuidas on võimalik osaliselt või kõike enda või teise inimese kohta ette teada? Järeldus, et kuskil peab info olema, mille püüad kinni!


Paneme Urmasega paika, et järgmine kord kui ta trenni läheb, siis saame trenni juures kokku ja räägib treeneriga, kas mina ka saaksin osaleda. Urmase sõnul olen ma liiga noor ning mind ei pruugita saali lubada.

Juuli lõpp, ilmselt kolmapäev. Jõuan kaksteist minutit varem kui on kokkulepitud aeg kell 10:30. Päikeseline soe ilm. Trenn asub Tallinnas Tartu mnt 50 ja aknast näen, kuidas mehed hoolsasti liigutavad. Olen väga elevil! Aeg liigub teokiirusel…

Närvilisus ja rahutus suureneb, sest seltsikaaslast ei ole ikka veel näha. Teen otsuse, et ootan teda kella 11-ni… Paraku olen jätkuvalt üksi ning on tekkimas käegalöömise meeleolu ja iga minutiga eemaldun majast kuni poolteist meetrit. Olen hoonest juba umbes kolmekümne meetri kaugusel ning Urkit ikka ei ole… Pettumus on väga suur ning vastu tahtmist umbes kell 11:24 lahkun. Kaalun, kas üldse enam trenni sooviksin teha…

Mõne päeva pärast lähen taas Järveotsale ning küsin spordipoisilt, miks ta kohale ei tulnud? Urmas tunneb natuke ebamugavust ja ütleb, et tal oli tegemist. Lepime kohtumiseks uue aja kokku.

Jõuan umbes 10 minutit ennem määratud aega. Kolmapäev, 12. august 1981 kell 11:00 ja intuitsioon selgitab, et Urmas ei pruugi ka täna välja ilmuda. Olen suhteliselt enesekindel ja ootan teda 20 minutit. Puhas vaist on eksimatu!

Kardan, kuid otsustan ikkagi uksevahelt sisse piiluda. Arglikku poissi näeb lihaseline suur mees Sanja (mälu võib eksida) ja saab kohe matsule pihta. Kutsub mu julgelt sisse ja näitab treenerite ruumi kätte.

Ervin Liebert võtab mu viieks minutiks ette. Pabistan jubedalt ja pelgan, et trenni mind ei lubata. Küsimuste-vastuste voor ja lõpuks treener küsib, millal sooviksin treeningutega alustada…? Uhh… Tohutult raske kivi langeb südamelt ja vastan, et koheselt. Ervin küsib asjalikult, kas mul trenniasjad on kaasas?

Tallinna Atleetvõimlemise Klubi on esimene NSVL-s ja ENSV-s, mis toimib isemajanduslikul põhimõttel, et iga klubiliige peab maksma kuutasu. Emale ma palju selgitama ei pea ja tema finantseerib minu sportimist. Õpilastele on hinnaalandus ja summa oli vist 1 rubla ja 10-20 kopikat kuus.

02.03.2013. SK Reval-Sport, 115 kg hantel. Fotograaf: Henry Küla

Järgmisel päeval olen trennis ja esimese treeningkava teeb Arne Arro. Olen väga kõhnake ning kaalun kõigest 40 kilo, kuid aasta pärast olen juba 50 kilone. Esimestel aastatel juhendavad mind kolm meest – Arne Arro, Toomas Arro ja Ervin Liebert. Kuni sõjaväkke minekuni 1985 aasta oktoobris ma ei puudu mitte ühestki määratud trennipäevast! Välja arvatud juhul kui harva haige olen.

Urmast ma enam ei tülita ja trennis teda ka ei näe. Ajal, mil mina soovisin treeningutega alustada, mõlgutas tema hoopiski mõtteid lõpetamisest. Seetõttu ta kokkulepitud aegadel välja ei ilmunudki.


Kui lahata isiklikku saatuslikku konteksti, siis juba lasteaias pakub maadlemine huvi. Kolmandas klassis 9 aastaselt lähen sportvõimlemisse, sest tahan saada tugevaks, et hakata kiusajatele jõuga vastu. Trennis käin ebaregulaarselt ja poole aasta pärast lõpetan.

Talviti 11-13 aastaselt teen iseseisvalt treeninguid suusatamises.

12 aastaselt proovin kätt sportlaskmises. Olen vasakukäeline, kuid relv on mõeldud paremakäelisele, mis on minu jaoks väga ebamugav. Pean vastu ainult 2 nädalat.

10-12 aastaselt treenin end iseseisvalt vastavalt parimatele olemasolevatele teadmistele kergejõustikus – keskmaajooksus. Looduse poolt on kaasa antud suurepärased eeldused, mida soovin edasi arendada. 5-7 klassis (11-13 a) esindan kergejõustikus edukalt kooli ning loodan, et kekaõps viib mind kellegi treeneriga kokku… Ise ma ei julge õpetajat paluda ja ta ka ei taba minu salasoovi…

Elukoht Vikimõisas järve ääres pakub suviti igapäevaseid või sagedasi aktiivseid suplemisi ja ujumisi Harku järves.

Seega eelnevad sportlikud toimetamised on ettevalmistus selleks, et peaksin kuhugi jõudma. Jõusaalis käin saatuse tahtel regulaarselt tänaseni.

Väga negatiivse maiguga koolikius suunas mind erinevatele tegudele:

  • Olla palju üksi ehk omandada mõtlemise oskuseid;
  • Mõtlemine omakorda suunab sind kirjutama;
  • Fotograafia on tavaliselt individuaalne ala, mis pakub hingelist ja vaimset rahulolu. Sõltuvalt olukordadest ka sügavaid hingelisi puudutusi, mis aktiveerivad ja võimendavad taju, mis loob paremad võimalused ümbritsevate valitud objektide või inimeste eripäraseks tunnetamiseks.
  • Soov olla füüsiliselt tugev ja hakata vastu vägivallale suunab mind jõusaalis käima.

Selgub, et elulised sündmused mõjutavad sind ja juhatavad kõndima saatuslikul rajal. Toon välja teooria, mida käsitlesin 9. peatükis:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad. ⌘

Teooria sõnastus põhineb praktilistele elulistele ja hingelistele kogemustele ning tajule. Ilmselt paljud inimesed on suutelised enda elukäiku analüüsima ja leidma seoseid ning põhjuseid, miks elu kulgeb just niimoodi ja mitte teistmoodi.


Kaheksandas klassis 1981-82 (14 a) on koolikiusu nivoo mõnevõrra vähenemas. Aivar rusikatega enam ei vehi ja alandamist ei ole. Üleolev suhtumine ja mõõdukas mõnitamine on jätkuv. Olen natukene enesekindlam ja lasen paista välja, et vajadusel võin vastu lõugu anda kui keegi kipub liigselt ülbitsema. Tegemist on enesekaitse taktikaga, mis kannab kuust kuusse üha enam vilja. Teatakse, et teen trenni ja jõudu mul on. Siiski selline käitumismudel ei ole minule omane, mis on tüütu ja väsitav. Ma ei tunne end vabalt, kuid kool tuleb võimalikult valutult läbida.

Endine klassijuhataja EF on samuti pisut tagasi tõmmanud ja ma ei ole enam igapäevaselt tal hambus. Ilmselt on ta minust tüdinenud ja õppekoormus on tõusnud, mistõttu on ajapuuduses, et ühe õpilasega järjepidevalt mässata. Küll kirjutab päevikusse mõnuga pikki märkuseid ja väänab hinneteks ühtesid. Matemaatika on minu jaoks keeruline ja vajaksin täiendavat õpetamist ning selgitusi. Paraku ta nimme eirab mind, kuigi teab, et tema aines olen väga nõrk ning ei ole suuteline õhust kõike kinni püüdma. Lisaks ma ei julge ta käest abi paluda, sest ei talu tema alandavaid salvavaid repliike.

JS on ka kaheksandas klassis meie klassijuhataja. Pean temast lugu, kuid intuitsioon annab jätkuvalt märku, et ta on minu suhtes negatiivselt meelestatud. Antud teadmine tekkis juba varakult kuuendas klassis kui mul temaga kokkupuuteid veel ei olnud. Tajud, et midagi on valesti, kuid mõistus vastupidiselt ütleb, et kõik on korras, alust ei ole ju…

Maikuus 1982, reede. Päikesepaisteline ilm. Klassijuhataja tund on viimane. JS palub õpilastel tunni jooksul kirjutada oma tulevikuplaanidest. Kas soovitakse praegusesse kooli edasi jääda või vahetada õppeasutust? Tolleaegses süsteemis keskkool, tänapäevases mõistes gümnaasiumiaste. Kelleks soovime tulevikus saada?

Etteantud ülesannet võtan siira huviga. Kirjutada oskan ja tekst tuleb minu arvates sisutihe, ladus, aus ning inimlik. Toon välja, et soovin Kaarepere Sovhoostehnikumi (praegune Luua Metsanduskool) metsandust minna õppima ning erialaks valiksin metsavaht. Metsanduse huvi ei pea ma kaugelt otsima. Juba lapsena tajun taimi, puid ja loodust omamoodi hingestatult ning 12 aastaselt istutan esimesed kaks puud – kask ja pihlakas.

Järgmise nädala reedel klassijuhataja tunnis kommenteerib JS kõikide või enamike õpilaste kirjutisi, kuid minu oma mitte… Vahetult pärast tunni lõppu palub ta mul jääda. Lähme taharuumi, mis asub tahvli taga. Pabistan ja olen segaduses. Taju selgitab, et asjalood on viletsad, kuid mõistus ütleb, et õpetaja soovib mind julge ja puhtsüdamliku üllitise ning erialavaliku tõttu tunnustada.

JS esimesed laused on rasked… Ta teeb mind maha ja alandab… Jälgib puurivalt ja tähelepanelikult, kas murdun või mitte… Püüan jääda rahulikuks ja enda meeleolu mitte kuidagi reeta… Manan ükskõikse näo ette… Õpetaja ei saa aru, kuidas tema sõnad mind mõjutavad ning käigult kasutab erinevaid lähenemisviise – veenmine, mõnitamine, kaudne ähvardamine jms. Näide veenmisest:

„…Ma tean, et sa ei saa Kaareperes hakkama. Seal on väga raske… Usu mind, ma tean, mida räägin…”

Monoloog kestab umbes 15 minutit ning lõpuks saan tulema. Tunnen end reedetuna ja petetuna! Usaldasin enda parimad mõtted ja ideed õpetajale, aga ta kasutas mind jultunult ja põhjendamatult ära! Ma ei ole talle midagi halba teinud! Käinud korralikult koolis ja õppinud võimete piires. Väliselt õiglane klassijuhataja osutub hoopiski pahatahtlikuks inimeseks! Kuuendas klassis esinenud intuitsioon ei eksinud…


EF ja JS jätavad mind koos Arnoga suvetööle. Vastavalt matemaatikas ja füüsikas. Seega tähtajaks me kooli ametlikult ei lõpeta, mistõttu pidulikule lõpuaktusele meid ei lubata… Aktuse toimumise ajal saame juhuslikult Arnoga kooli juures kokku. Mõlemad oleme äärmiselt kurvad ja löödud ning me ei tea, mida edasi teha, täielik teadmatus. Olime tulnud kooli juurde, et saada selgust, kas ja millal meie tunnistused saame või kuidas peaksime edasi toimetama? Äkki keegi tuleb ütlema… Paraku infot meile ei jagata. JS suhtub meisse sisuliselt kui viimastesse jätistesse…

Mõni päev pärast aktust on lõpuekskursioon Pihkvasse ja Novgorodi. Minu jaoks oleks tegemist elu esimese klassiekskursiooniga… Mis siis, et viimasega ja seekord keeldu peale ei ole ka pandud… Võtan osa.

Põhiosas saab meenutada ainult pikka ja monotoonset bussisõitu. Jalutuskäiku Pihkvas, palju pildistamist ning öist telkimist metsas. Novgorodi me ei jõuagi, sest sajab lausvihma ja kõik koos otsustame, et keerame otsa poole tee peal ringi ning tuleme mõni päev varem Eestisse tagasi.

Tagasisõidul istun bussi tagumise ukse juures üksi ja tukun. Umbes poolteist tundi ennem Tallinna äratab mind miskit üles. Kõige tagumises pingireas lösutab kuuene Aivari kamp ja loobivad mind toidujäätmete ning prügiga. Irvitavad ja mõnitavad. Olen šokeeritud! Kambaga kiusamine oli viimati viiendas ja kohati kuuendas klassis. Ja nüüd viimasel päeval ning viimasel tunnil pean jällegi kannatama…

Nad proovivad mind igati kaklema provotseerida, et näha minu füüsilist võimekust. Olen treenitud ja suhteliselt tugev ning mul on piisavalt julgust, et nende igaühega eraldi vajadusel karvupidi kokku minna. Kaalun tõsiselt, et löön vähemalt ühel poisil nina veriseks, kuid intuitsioon annab selgelt aru, et seda nad ootavadki ning tahavad mulle kambaka teha… Ma ei mõista, miks nad minu karistusoperatsiooniks on välja valinud? Üks asjaolu on siiski selge. Soovitakse liidri tähelepanu ja temale meele järgi olla.

Üksi kuuele nokatsile vastu saada võrduks väga ebavõrdse ja eluohtliku lahinguga. Võtan kasutusele vana käitumisviisi ja annan mõista, et pean Andresele kõik ära rääkima… Neil ei ole pääsu, nopime nad ükshaaval üles ja esimeses järjekorras Aivari…

Selle peale tüübid kibedalt ja tehtult hirnuvad…

Kinnituseks lausun levinud vanasõna: „Kes viimasena naerab, naerab paremini”, mis selgitab, et Andrese tuntus ja tulivalus rusikaõigus on paljude Tallinna koolide õpilastele ning noorkurjategijate kampadele hästi teada.

Minu enesekaitsemeetod töötab. Poisid tõmbuvad natukene tagasi, kuid kambavaim ei kao ja hajus sõnadega nokkimine kestab kuni Tallinnani, mil buss koolini jõuab. Ennetamaks kambakat, tõusen pingilt julgelt püsti, ajan rinna kummi ja vaatan enamikele jõuguliikmetele ülbelt silma. Ütlen veelkord üleolevalt, et mitte kellelgi enam pääsu ei ole ja sisuliselt kõik on juba otsustatud…. Neil jääb üle ainult oodata, mil Andresega nende koduuksele koputame… Noormeeste võitlusvaim ja mokakobin on peaaegu kadunud…

Viskan koti selga ja sammun uhkel ning väärikal sammul kodu poole. Kordagi taha ei vaata.


Kaheksanda klassi lõputunnistuse saan pärast suvetööd ennem jaanipäeva. JS surub kätt, soovib jõudu ja annab dokumendid koos iseloomustusega. Tol ajal on süsteem, et iseloomustus kuulub kooli lõpudokumentide hulka, mis esitatakse uude kooli sisseastumisel.

Teel koju loen iseloomustuse mitu korda läbi… Närvivapustusest tingitult süda peksleb ning jalgades on nõrkus… Iseloomustus on väga kriitiline, ülekohtune, solvav ja halb. Minust on maalitud pilt, keda ma mitte kohe ei ole. Täielik ebaõiglus! Justkui oleksin a-sotsiaalsete eluviisidega saamatu ja ülirumal inimene jms. Tean, et sellise iseloomustusega on mul suured raskused ükspuha kuhu kooli sissesaamisega, rääkimata Kaareperest. Olenemata, et hinnete alusel oleksid uksed avatud.

Meeleheide on suur. Isa meiega enam koos ei ela ja läbisaamine ei ole kõige parem, siiski kaeban talle ära. Paps on täis jõulist otsustavust ja pärast jaanipäeva helistab kooli. Lepib JS-ga kohtumise kokku. Olen mures, et isa annab õpetajale peksa ja keelitan, et ta tema vastu kätt ei tõstaks…

Hommikul umbes kella üheteist paiku lähme koos koolimajja ja jään klassijuhataja ukse taha ootama. Poole tunni pärast tuleb isa rahulolevana välja ja annab mulle uue iseloomustuse, mille kohe läbi loen. Sisu on hea, millega võin rahule jääda!

Isa on eluliselt osav ja läbilöögivõimeline terve elu olnud. Ennem kohtumist uurib mu käest põhjalikult JS kohta ning kavandab oma taktikat temale lähenemiseks. Õpetaja üks nõrk koht on alkoholism. Ta on nn salajoodik, mida teavad-näevad kõik õpilased, kaasa arvatud kooli direktor. Tal peab igapäevaselt olema vähemalt 100 grammi sees. Tööpäeva lõpuks mõnikord ka kuni pool pudelit viina… Nädalavahetustel sageli enam. Õpilastena teadsime tema salaasju kui tagaruumis (tahvli taga) luurel käisime ja avastasime kapist mitmeid tühjasid viinapudeleid. Esmaspäeviti kooli tulles on tal sageli pohmell.

Paps vajutab õigele nupule ning altkäemaksuks võtab kaasa pudeli viina, mida poole tunni jooksul sõbralikult mekivad. Selle juurde käib ka lubadus, et hangib õpsile peatselt juulis ilmuva ENEKE sarja. Väärtuslikud raamatud, iseäranis entsüklopeedilised teatmikud on defitsiit, mille müük käib sealhulgas nö althõlma ehk mitteametlikult. Nõukogude aja eripära. Isa töötab ENSV Vabariiklikus Raamatukaubastuses ja kõikidele trükist ilmuvatele raamatutele on juba ennem lettidele ilmumist ligipääs.

Teel koju isa kirjeldab, et läbirääkimised klassijuhajaga läksid libedalt. Õpetaja oli väga rahul, et sõlmis kasuliku tehingu ning jääb ootama raamatuid, mida talle lubati… Paps ainult muigab ja vandudes lisab, et tunneb sedasorti mehi ning mitte kunagi nendega tegemist ei tee. Ta ei muretse talle lubatuid teatmikke… Sarkastiliselt ütleb: „Mingu ostku poest!”

Paari nädala pärast saadab JS mulle koju kirja, kus tuletab meelde, et raamatud on trükist juba ilmunud ja pean antud lubaduse täitma. 1-2 nädala jooksul saadab veel kaks kirja, mis sisaldavad juba ähvardusi. JS on osav manipulaator ning kardan, et tühistab mu iseloomustuse.

Õpetaja oma ähvardusi teoks ei tee ja vist ei oleks ka võimalik. Poest ilmselt raamatuid ei leia, sest vabamüügile need üldiselt ei jõua. Reeglina saad omanikuks ettetellimise alusel.


Tänaseni ma ei tea lõplikult, miks JS minu suhtes väga ebameeldivalt käitus. Kogesin tema kõige primitiivsemat ja tumedamat allhoovust. Saatuslikku rada arvestades võtsin klassijuhatajat kuulda ja kahtlesin endas ning Kaareperesse õppima ei läinud. Faktiliselt on tegemist otsese mõjuga, mis omakorda tingis selle, kuidas elulisel rajal edasi liikusin ja kus olen praegu.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin otsingumootorit ja avastasin, et ta oli tunnustatud ning lugupeetud pedagoog õpetajate ning õpilaste hulgas. Ta on mitmete füüsikaõpikute autor.

Klassikaaslane Eero suhtles JS-ga lähedalt kuni tema surmani 2007 aastal ja käis ka tema matustel. Eero sõnul suri ta alkoholist tingitud vaevustesse 53 või 54 aastaselt. Kui sündmusest vahetult pärast tema surma kuulsin, siis paradoksaalsel kombel tundsin teatud kergendust…

Ma ei ütleks, et olin inimese surma üle õnnelik, kuid hingerahu on parim määratlus. Minu seisukohalt vaadatuna oli vajalik, et ta omal ajal lubatuid raamatuid ei saanud ja saatuse tahtel suri varakult.

Siit joonistub välja, et meis kõigis on olemas positiivsed kui negatiivsed küljed.


Kooliajal suutsin Aivarit mõista sedamoodi, et kui talle kuuletun, siis saame hästi läbi. Ma ei allunud, mis tingis kiusamise ja tahtluse mulle järjepidevalt koht kätte näidata. Ta oli minu teatud isiksuslike omaduste peale kade. Samuti kadestas, et käin regulaarselt trennis ning arenen.

Täiskasvanuna hinnates arvan, et Aivar on psühhopaat. Ta on empaatiavõimetu sadist ja haiglaslik nartsissist. Patoloogiline valetaja ning egomaniakk. Kindlasti on tal positiivseid omadusi, mida mina siiski ei näinud.

Taaskord kasutan otsingumootorit ning püüan ta üles leida. Vanuse järgi sobituks temanimele mees ühe inimesega, kes töötab praegu taksojuhina. Ma ei ole kindel, kas tegemist on temaga.

Suur viha Aivari vastu lahtus umbes ajal kui sain 40 (2007). Seega ligikaudu 27 aastat hiljem pärast viimaseid kiusamisi. Välimuselt on ta tõenäoliselt palju muutunud ja ma ei tunneks teda enam ära. Viimati nägin teda 1982 aasta juunis kui kooli juures pärast ekskursiooni koju läksin.

Terekätt temale ei annaks ning ta ei pälviks minu tähelepanu. Mul ei ole võimalik talle praeguse elu jooksul andestada. Sealhulgas tajun, et ta oma tegusid ei kahetse. Olen kindel, et kunagi pärast tema surma jõuab ta hingelises arengus pika vinnaga tasemeni, mil on aeg andestust paluda. Minu tingimuseks oleks, et ta hing peaks kogema täpselt samasugust valu ja kiusamisest tekitatud problemaatikat sama kaua kui mina. Seejärel saan otsustada andestamise küsimuse. Paraku see hetk on veel väga-väga kaugel…


Aivari lähedane kambajõmm ja sõber Alar oli kooliajal mitmeid aastaid minu suhtes üleolev. Ainult mõned korrad virutas rusikaga. Seetõttu suhtun temasse suhteliselt neutraalselt, kuid okas on hinges. 1990 saan teada, et tema abikaasa (meie ühine klassiõde) sai autoavariis surma. Sellest hetkest alates suudan tehtud teod andestada, kuigi ma ei taju, et ta kahetseks minu kiusamist. Võib-olla saatus kaudselt hoolitses, et 23 aastase abikaasa hukkumine võib Alari kaastunnet ja mõistmist ligimeste vastu suurenda või avada silmi, et vägivald teps mitte hea ei ole.

Alar on edukas ettevõtja ja elu ning tervise juures. Viimati nägin teda 1982 juunis kui ekskursioonil olime. Esimest korda ilmutas unes veebruari viimasel ööl 2022 – ta oli minu suhtes tõrges. Tegelikus elus ma ei sooviks teda näha, suhelda või tegemist teha – kindel ei.


Aivari teised neli jõuguliiget ei vääri äramärkimist ning sisuliselt olid ajutised sabarakud. Nendest kaks jäävad üsna varakult elu hammasrataste vahele. Füüsiline ja vaimne nõtkus annab järgi, sest keskmiselt suurem alkoholilembus teeb oma töö. 90-ndate alguses teenivad leiba varastatud autode muutmise ja putitamisega. Nende pealikuks on ühe kuritegeliku grupeeringu pikaaegse vanglastaažiga löömamees, kes 90-ndatel „põhikohaga töötades” võtab Kadaka turu müüjatelt katuseraha vastu ja annab bande liidrile edasi. „Kõrvalärina” organiseerib kallite autode varguseid ning edasimüüki.

Meie klassist on võrsunud ka kaks rahvusvahelise tasemega retsidivisti, kellest varem rääkinud ei ole ning jätan nimed enda teada. Vahetevahel Eesti ja rahvusvaheline krimirubriik neist kirjutab.


1982 (14 a) vahetan kooli ja kogemus on näidanud, et kiusajatele peab kogu aeg süsteemselt vastu hakkama. Esimesed kuni 1,5 aastat uues klassis ongi mõningane võitlus enese eest rusikatega, sõnadega ja kavalusega. Suudan tagada hea läbisaamise enamike klassikaaslastega ning normaalne isiklik õpikeskkond on loodud. 10-nda klassi keskel on õpitulemused sedavõrd paranenud, et kuni kooli lõpetamiseni on mu nimi ja foto kooli autahvlil. Aitäh mõistvatele ja kannatlikele õpetajatele!

Armastus Katrini vastu ei ole kooliajal kuhugi kadunud. Ta on minu jaoks mõtetes alati olemas, kuigi kokkupuutepunkte meil ei ole. Tunne on suht-stabiilne, kuid paratamatult kindlas languses. Soojus hinges kannustab tutvuma ja suhtlema erinevate toredate naispoole esindajatega koolis ja väljapool. Enamikel juhtudel suudan nende hingelist põhiolemust tajuda, kuid pigem osaliselt. Tolle ajastu noormehel on soov „uut” armastust taas kogeda. Esineb intuitiivne teave saatuslikest komponentidest, mis käsitlevad just tundemaailma. Sa oled info kinni püüdnud ja proovid antud teadmisele tegelikus elus kinnitust leida.

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-31)

34. PEATÜKK ⟡ Suitsiidikatse õpetab

Salvavast ja kibedast elektrilöögist tingitult pillan sukavardad põrandale. Hoop on väga tugev ning tõenäoliselt läks süda ajutiselt rütmist välja, mida ilmestab äkiline üüratult terav valu südame piirkonnas. Esmased mõtted on, et mind ei olegi ära võetud, mind ei tahetagi teisele poole, mida ma nüüd edasi teen…

29.11.2013. Fotograaf: Henry Küla

Tekib füüsiline ja emotsionaalne šokk! Asjade kulg on ootamatu, et ellu jäin! Ma ei olnud sellega arvestanud! Väga huvitav, et umbes 10 minutit ennem suitsiidikatset teadsin intuitiivselt ette, et pärast surma lähen teisele poole… Nn tavateadvuses sõna otseses mõttes mul suremise kogemust ei ole olnud ehk sa ei tohiks teada, mis tähendab olla surnud… Küsiksin, et kuidas sa saaksidki surma kogeda ja mäletada kui sa juba surnud oled?

Murdeeas ma hingetemaatikat laiahaardeliselt ning sügavalt ei adu ning hästi suhestuda ei oska. Järelikult hinge tasandil esineb teadmine, mida kuvatakse sinu käesoleva reaalsuse minasse või saad kontakti oma igavikulise hingega, kes jagab infot. Seega võib järeldada, et keha suremist on varemgi olnud, esineb hingemälu ning rakendub kindel mehhanism, mis annab märku, kuidas pärast surmahetke toimub edasine liikumine. Näiteks keha jätmine mateeriasse (füüsilisse maailma) ja hinge sisenemine immateriaalsusse ning keskkonna vahetusest tingitud järgmised toimingud.

Mõne minuti jooksul valud rinnus leevenevad. Ma ei ole üldse rahul, et „perfektselt” läbimõeldud plaan on luhtumas. Võtan sukavardad taas kätte, et „püha” üritus lõpuni viia ja taas elektrikontakti surkima asuda.

Käte- ja kehavärin on sedavõrd suur, et seinakontakti aukudele on keeruline pihta saada ning tahe endale haiget teha väheneb dramaatilise kiirusega… Viskan vardad põrandale… Mõnekümne sekundi pärast proovin veel, kuid kehatõmblused ei taha vaibuda, vaid isegi suurenevad… Hulljulgus on kadumas… Sekkub hing ja ettevaatlikult kõneleb… Taaskord heidan vardad eemale ja püüan rahuneda.

Organism sai erakordse vapustuse! Sees on õõnes tunne ja terve õhtu ning järgmise päeva taastun, millele aitab kaasa minu suhteliselt hea füüsiline vorm. Ma ei saa aru, miks enesetapp ebaõnnestus?

Täiskasvanuna mürsikueas toimunud sündmust hinnates nähtub, et enesetappu katsetades ma ei olnud veel füüsikaga kursis, mille tõttu jäin ellu. Mida võinuksin teha teistmoodi, et lugu oleks lõppenud vastavalt ettekavatsetud plaanile, ma lugejale öelda ei tahaks.

Resümeerides eluohtlikku olukorda klaarub, et episood pidi olema seetõttu, et õpiksin. Õpingutest on olnud kasu ning olen tänaseni elus ja lahendan igapäevaselt enda ette püstitatud ülesandeid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et enesetapukatse võib tähendada enda väärtushinnangutest kinnihoidmist, mida loomulikult välistada ei saa.


1980, kuues klass (12 a). Jaanuar-mai. Aasta lõpus olnud ränk kogemus õpetab täiendavalt, et enda kaitsmiseks on veel vahendeid varuks. Põhilisem, et peaksin olema julgem ning hakkama Aivarile vastu. Teiseks pean kasvatama enesekindlust ja üritama vähendada alaväärsuskompleksi, et sealhulgas olla vaimselt kindlameelsem elimineerimaks õpetaja EF rünnakuid.

Samuti võtan appi kavaluse ja annan Aivarile teada, et ta ei pruugi enam pääseda kui minu kiusamisega jätkab… Muutun tema suhtes ülbeks ja lasen kehakeelel paista välja, et ma ei karda teda enam…

Ilmselt neljapäev või reede. Jaanuari teine pool kuni veebruari teine pool. Pärast kolmandat tundi vaheajal. Kolmas korrus. Aivar hakkab mind taas kiusama. Enesekaitseks võtan egokeskse positsiooni ja minu sõnum talle näeb välja umbes selline kui esimest korda Andrest mainin:

„Ma räägin Andresele… Ja sa saad peksa kui sa siin palju hüppad!”

Aivar: „ No mine räägi, mine räägi jah! Ma tahan seda näha!” Ülbitseb vastu, kuid kahtluseuss on juba sees…

Mina: „Ise tead…”

Näen koridoris Andrest, kes õpib seitsmendas klassis ja lähen temaga lobisema. Räägime vähetähtsatel teemadel. Aivar kaugustest piidleb ja kardab… Mõned minutid vestlemist ja lähen enesekindlal ning naerataval näol Aivari juurde ja lausun veenvalt:

„Kui mingid jamad veel on, siis sa saad peksa!”

Aivar: „Las ta tuleb, ma annan talle ise peksa!”

Raputan pead ja hakkan üleolevalt naerma: „ Andres on väga tugev! Ta on klassis kõige tugevam ja saab sinust kohe jagu!” Irvitan tähtsalt ja põlglikult ning puurin ründava pilgu Aivari silmadesse.

Aivar veel ärpleb, kuid tema enesekindlus kõigub. Ta tõmbub tagasi ning on suurepäraselt kursis, et füüsiliselt väga heas vormis ja suurte kaklemisoskustega Andrese vastu tal šansse ei ole. Andrese „kuulsus” on teada enamikele õpilastele ja kõikidele õpetajatele eesotsas direktoriga.

Analoogset kavaluse taktikat kasutan edaspidi lugematu arv kordi ning strateegia töötab. Füüsiline rusikaterror suures osas lõppeb ning asendub mõningase nügimisega. Jääb mõnitamine, alandamine ja üleoleku demonstreerimine, mis järgnevate aastatega vaikselt väheneb, kuid ei kao kunagi. Plõksin ja ülban Aivarile mõõdukalt vastu, mis tema entusiasmi tuntavalt vähendab.


Andrest tunnen juba väga varasest lapsepõlvest kui ta neljasena suveks Harku järve äärde vanaema juurde viiakse. Vanaema elab kõrvalmajas (tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 19 Tallinn) järve ääres. Maja kohta olen erinevates osades kirjutanud, näiteks 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Nii me kokku saamegi. Mina olen aasta noorem ja peaaegu kolmene (1970). Esmane kohtumine on Andrese muumi pisikeses toakeses. Mängime põrandal autodega ja Maria vaatab meid suure heldimusega. Kostitab kommide ja küpsistega.

Meist saavad üsnagi head sõbrad. Alati on põnev ja lõbus. Andres on äkilise ja temperamentse loomusega, mis väljendub eriti siis kui ta tajub ebaõiglust. Minusse suhtub kui nooremasse venda, keda vajadusel kaitsta kui olukord nõuab. Tal on anne erakordselt hästi kakelda… Võitluses on ta kartmatu ja väga agressiivne…

Andrese vanemad saavad Õismäele Järveotsa teele korteri kui ta kuuendasse klassi läheb (1978). Suured majad ja lapsi palju, mistõttu hakkan tema juures pärast kooli sageli külas käima. Peatselt sigineb ohtralt mängukaaslasi.

Lähedane sõprus kestab umbes aastani 1980, mil olen 12 aastane ja õpin 6 klassis. Tema (13 a) suhtlusringkonda lisanduvad uued head tuttavad ja sõbrad. Samuti esimesed tüdrukud. Paratamatult me kaugeneme, kuid suhtleme jätkuvalt sõbralikult, aga elulistel põhjustel üha harvem.

Pärast kaheksandat klassi läheb ta uude kooli (1981) ja mina kolin varsti Harku järve äärest ära (1982). Meil mõlemal on oma rada, mida mööda käime…

Kui saan 18 (1985), siis kutsun Andrese ja palju häid tuttavaid Järveotsa aegadest sünnipäevale. Taaskohtumine on vahva! Kõik me noormehed ja neiud… Aga lapsepõlvest on saanud kaunis mälestus… Meid sidusid ühised kelgutamised, kulli mängimised, luurekad, jalgpall ja hoki. Pikad jalutuskäigud, koos ujumised Harku järves, paadiga sõitmised jne. Periood, mis oli kosutav ja ilus.

Juba kooliajal kujuneb Andresest kurikuulus löömamees ja vanuse lisandudes tema tuntus üha laieneb… Omas ringkonnas teatakse teda suurepäraselt, Tallinn jääb talle väikeseks… Tekivad sekeldused miilitsaga ja kuulu järgi ka prokuratuuri ning kohtutega… Peatüki kirjutamise ajal kasutan otsingumootorit ja leian ta kümneid aastaid hiljem taas üles. Elab Soomes pereelu.


1980, kuues klass. Jaanuar-juuni. Suitsiidikatse mõjub sedavõrd tugevalt, et hing on igapäevaselt minuga. Peatükki kirjutades ja seikluseid meenutades saan aru, et tol ajal oli tegemist erakordse ajajärguga. Hinge lähedalolek on äärmiselt võimas ja vajalik tagamaks elu jätkumise ning parima kohanemise füüsilise maailmaga. Tema tajumine on „tipus” ja esineb ka füüsiline tunnetus – justkui keegi on sinuga, peaaegu katsutav ning vaadeldav. Mingis osas suudan hinge tasandil mõelda ja vaadelda end tema vaatepunktist. Loomulikult ja põhiosas oskan olla ka mina ise enda isiklikul tavateadvuse nivool. Sisuliselt esineb kahestumine või duaalsus. Väga omapärane kogemus!

Hing jagab mulle väga palju teadmisi, samal ajal mitte kõike. Teatud piirist edasi ta infot ei anna, millest tuleb järeldada, et elu on õping, kogemus ja täienemine. Kogemusteta me ei arene. Muidu oleks lihtne, lähme saatusliku raja lõppu ja naudime tehtut, kuid kogemuste puudumisel ei saa olnut nautida.

Eriline on, et hing informeerib ette, mis tulemas on. Tänu hingele sageli tean, mis juhtub 5 või 10 minuti pärast, pärastlõunal või järgmisel päeval jms. Väga mugav! Kuigi, ennustav faktor ei ole lõputu, vaid piiratud. Vastupidisel juhul sa ei omandaks efektiivselt elulisi kogemusi.

Tänu oskusele näha asju ette, muutun vähemääral enesekindlamaks. Enesekindluse kasv ei ole hüppeline, sest ettearvamine ei ole absoluutne. Näiteks soovin midagi ette teada, kuid hing infot ei jaga. Automaatselt kasutan mõistust… Varasemalt öeldud, mõistus võib eksida… Esineb seaduspära:

⌘ Intuitsiooni puudumist võidakse kompenseerida mõistusega. ⌘

Reeglit analüüsides ilmneb, et on võimalik eristada puhast intuitsiooni ehk hingelt tulevat infot ja mõistust. Ometi üleminek hinge võimetelt enda mõistusele (elu jooksul omandatud teadmised) võib jääda märkamatuks ja petlikult arvame, et intuitsioon eksib… Jään seisukoha juurde, et hinge teadmised on väga-väga laiad, mis tähendab, et intuitsioon ei väärata, vaid sinu piiratud taip sellel hetkel on puudulik või ei kehti.

Saame teada, et intuitsiooni ja mõistuse kasutamist olukordade lahendamisel on võimalik treenida. Sa tead, millal rakendub vaist (kui rakendub) ja millal tegutseb arunatuke. On olukordi, mille lahendamisel ei ilmne intuitsioon, samuti mõistus mitte. Sa ei tea vastust ja ei oska ka aimata! Arvan, et sellel hetkel sa ei peagi veel teadma. Põhjused on erinevad – isiklik saatuslik rada või sidusus laieneb paljudele inimestele, inimkonnale ja veel muule. Inimesena ei olegi kõigest võimalik kohe aru saada kui üldse.

Näiteks käesolev Vene-Ukraina sõda. Mul puudub intuitsioon ja teadmised, kuidas sõda lõppeb… Järelikult aeg annab arutust… Kui teaks kohe ette, millised lahendused konflikt täpselt välja pakub, siis võiks juba praegu teha detailseid ettevalmistusi, et uue olukorraga paremini kohaneda. Samal ajal vastastikune vägivald viib varem või hiljem vastusteni. Seetõttu oodatav väljapääs kätkeb minu arvates ikkagi ettemääratust.


Jaanuari lõpp või veebruari algus 1980. Ilmselt kolmapäev. Õhtu, umbes kell 19:35. Äkitselt ja ootamatult hing signaliseerib ning annab märku kohalolust. Astub minuga vestlusse ning tunne on sedavõrd tugev, et justkui keegi helistaks sulle. Seega taju on täiesti spontaanselt võimendunud ning oluliselt avardunud…

Meelt võiks kirjeldada niimoodi, et füüsilise maailma reaalsusest sisened vaevata sind ümbritsevasse immateriaalsusse. Piltlikult suudad vastavalt soovile olla nii mateerias kui ka osaliselt immateerias.

Saan aru, et pean vaatama aknast välja pimedusse… Põhjust siiski ei tea… Ainult lumi järvejääl helgib õrnalt vastu. Olen mõneti äraootaval seisukohal. Vaatan välja, kuid ei tea, mida peaksin nägema või otsima? Niimoodi korduvalt umbes seitsme minuti jooksul…

Viimaks lisandub infot juurde, mis selgitab et järvejääl on midagi toimumas… Kõik eeltoodu on puhas taju ja nüüd kasutan mõistust ning leian, et jääle maandub UFO…

Innustatuna mõistuse poolt loodud visioonist, panen talvesaapad jalga ja kiirustan toariietes, mütsita ning kinnasteta välja. Ilm on pilves ja tuulevaikne, temperatuur umbes -8 C. Tõttan jääle, kuid mitte otseteedpidi, vaid nii kuis sind „juhendatakse” – lääneloe suunas.

Vaatan ringi, aga UFO-t ei ole kuskilt paistmas. Saan väga hästi aru, et õhutaldrik on mu enda loodud kujutelm ja mitte taju. Ometi meeldib mõttega mängida, sooviksin ju UFO-t näha! Samal ajal puhas tunnetus annab märku, et midagi on varsti juhtumas…, aga millal täpselt…

Külm hakkab. Juba üle 17 minuti olen pakase käes olnud. Näib, et midagi aset ei leiagi… Füüsilises maailmas ei ole teistlaadseid märke ja kõik on tavapärane. Arutlen, et asutan vist koduteele… Hea küll, ootan veel mõned minutid…

Ühtäkki läheb keha raskemaks ja pulss kiireneb 160-170 löögini minutis. Kuklasse siseneb surve ja pitsitus, hirmuhoog võtab võimust… Erksalt tajun, et miskit selja taga on toimumas… Kardan vaadata, kuid siiski keeran end järsult ümber, põhjaloe suunas… Samal hetkel käib vali praksatus…

Paksust külmunud järvejääst ca 2/3 pikiulatusest vabaneb tohutu pinge ja pind jalge all kergelt võbiseb. Vabanenud energia tekitab õhus kaikuva madalsagedusliku tugeva kõmina. Mõne sekundiga heli hajub ja sulnis vaikus on taas päral.

Pingutan silmi, et miks ma UFO-t ei märka? Küllap on nähtamatu… Olen pettunud, et lendobjekti ei näe ning leian, et olen mõningases eksituses. Ma ei oska selgitada, miks jää pragunemine ja heli ning oletusliku UFO maandumine pidi samal hetkel toimuma? Pean kokkusattumust juhuseks ning vantsin koju. Kell on umbes 20:24 kuni 20:27.

Ammune lugu on hästi meeles ning leian vajaliku teha lühikokkuvõte. Võimalik on eristada aru ja tunnetust. Esmalt näeme, et mõistus oli eksiteel kui lõi kujundi, et kuskil peab olema UFO… Ei olnud! Teisalt kontakt enda hinge ja tajuga loob tõenäoliselt ühenduse infodimensiooniga (ID), kus kohast ammutan teadmise juba ligi 45 minutit ennem, et midagi võib lähitulevikus juhtuda. Situatsiooni täpne iseloom koorub järvejääl olles – jää pragunemine ja kõva heli.

Tuletan, et eelpool mainitud sündmused peavad olema kuskil kirjeldatud (näiteks ID-s) ja sa püüad teabe kinni. Küsimus seisneb, kas saadud sõnum on üksüheselt selge või pead tõlgendama. Konkreetsel juhul püüan lahti mõtestada ja miksin enda peas loodud konstruktsiooni UFO-st ja hinge vahendusel saadud info omavahel kokku. Saadud vastusesse (toimunud sündmus jääl) suhtun suure kahtlusega ja leian, et intuitsioon eksib.

Selgub, et vaist jagab tõest teavet, mis on ometi ebapiisav, et saada tervikust aru. Seetõttu lisad enda poolt midagi juurde (UFO) ja tulemus on veel segasem.

Taaskord jõuame ammu tuntud olukorrani, et mõistus võib olla eksiteel. Julgen arvata, et arvestamine pelgalt materiaalse maailma tõestatud ja tõestamata alusväidetega on liiga ühekülgne lähenemine kasvõi sinu enese reaalse lähiümbruse mõistmisel ning kogemisel. Ainult mateeriaga arvestamine tähendab suures osas infost ilmajäämist ehk immateriaalsusega suhestumata on ümbritsevast keskkonnast (kõiksusest) aru saamine äärmiselt ebatäielik.

Usalda oma puhast intuitsiooni ja oled suuteline ettetulevaid elulisi väljakutseid paremini lahendama!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-25)

25. PEATÜKK ⟡ Sündimise ja järgneva nädala mäletamine

Lood varasest lapsepõlvest 1-7 aastat pidid lõppema lasteaia lõpetamisega pärast 24. peatükki, paraku tekkisid teatud „ootamatused” ja mõned peatükid on vajalik täiendavalt lisada. Järgnev pajatus allpool.

23.10.2021 õhtul suhtlen e-kirja teel põgusalt hea sõbra RN-ga. Ta esitab küsimuse: „Kui vanalt sa oma lapsepõlve mäletama hakkasid?” Vastan: „Põhiosas umbes 1 aastaselt.” Tund hiljem saadan järgmise kirja: „…On pildid veel varasemast ajast… Meenutades tõusetuvad detailid sujuvalt esile.”

Lapsepõlve radadel olen seigelnud 2021 aasta septembri teisest poolest alates. Kui alustasin kirjutamist, siis on olnud kuvand, et mäletan üsna hästi. „Hästi” on suhteline mõiste ja minu puhul tähendab, et kõige varajasem pilt on 9-nädalase imiku kehaväline kogemus, mille publitseerisin 16.10.2021 esimeses peatükis. Järgmine mälukaader on kiikhobusega kui olen umbes aastane ja kirjelduse paigutasin teise peatükki. Ennem ja pärast kehavälist kogemust mälu midagi esile ei too.

Raamatu kirjutamise ajal tuleb väga-väga palju meelde, kuid tajun, et ometi on info kuskil kinni. Piltlikult sõel või filter on ees. 14.10.2021 kasutan varajase lapsepõlve sündmuste meenutamiseks metoodikat, mida 2021 aasta suvel olen kasutanud paaril korral unede mäletamiseks.

Mäletamise süsteem on kujunenud välja intuitiivselt ja mitte teadlikult, samm-sammult ning üsnagi ladusalt. Lühidalt. Umbes pool tundi ennem magama minemist pead leidma võimaluse üksi ja rahus keskendumiseks. Eemaldad peast üleliigsed mõtted ja elu jooksul õpitud mentaalsed kõikvõimalikud teadmised-tõed-tõkked (nimetatud sõel, filter vms). Tähendab, puhastad tingliku kanali, et ei esineks takistusi-ummistusi infodimensiooniga (ID) mugavaks ühendumiseks ja info vastuvõtmiseks.

Pead olema rahu ise ning kõrvalisi häiringuid ei tohi olla. Istud, pikutad või sätid ennast muud moodi mugavasse asendisse ja olekusse. Kontsentreeritult teed vaimseid pingutusi ja püüad meenutada seikasid, mis sulle vajalikud on. Kui ilmneb kasvõi pisike detail möödunud ajast, siis haara sellest kinni, sest too komponent võib olla impulss, mis võimaldab ID-ga ühenduda (loe teooria alalõigu 23. peatükki).

Antud poole tunni jooksul võib juba midagi meelde tulla, kuid ei pruugi. Lähed voodisse. Puhastad taas oma pea kõikidest „reaal-materialistliku mina” mõtetest – järgi jääb „puhas valge paberileht”. Keskendud ja lõdvestud maksimaalselt ning kutsud end veelkord suurele rahule. Alustad taaskord meenutamise protsessi.

Ärkveloleku ja uinumise vahelist aega nimetatakse hüpnagoogiaks ehk N1 intervalliks, mis minu isiklikule kogemusele tuginedes on väravaks infodimensiooni. N1 staadiumis võib sul tekkida eriline seisund või tajuliik, mis loob ühenduse ID-ga, kust saad info kätte.

Põhjaliku mäletamise süvakirjelduse ja teoreetilise arutluse esitasin lasteaia lõpetamise peatükkides 21-24. Seetõttu ei hakka teooriat siia uuesti dubleerima.

Tulen tagasi RN-ga kirjavahetuse juurde. Sõbra küsimuse püstitus on huvitav, millele ei ole varasemalt eriti mõelnud. Pole olnud vajadust esmalt, teiseks ei ole midagi meenutada… Ei ole erksaid detaile… Eelnevad read peegeldavad reaal-materialistliku mina mõttemustrit…

Seega ma ei püstita üldse mitte mingisugust eesmärki, kas suudan rohkem mäletada. Reaalse maailma mina informeerib, et ei ole võimalik midagi enamat meenutada…

Siiski vajun mõttesse ja ei tee pingutusi keskendumiseks, kell on 23:45… Ilmneb esimene uus kaader kui hakkan esimest korda käima… Haaran käimise pidepunktist kinni. Kustutan tule, lähen voodisse, sulen silmad, kontsentreerun ja… Kõik tekib ise, justkui kätteõpitud võte… Mõnikümmend sekundit ja info tuleb… Mälestused voolavad nagu vesi väikeses ojas. Surveta, pingeta, järjepideva vulinaga… Selgemat kirjeldust sõnavara vist ei paku…

Tõusen väledalt voodist üles, arvuti lahti ja nobedalt kirjutama. Seega N1 staadiumi algus tekitab omakorda kauakestva erilise seisundi. Kohati esineb nn automaatkirjutamine ning info hulk on piiritu. Meenutamine vapustab väga tugevalt ja tunned eriti intensiivset puudutust omaenese igavikulise hingega. Sõltuvalt episoodi ilmnemisest lähevad silmad niiskeks või puhked lohutamatult nutma… Impulsid on sedavõrd võimsad… Protsess kestab kuni kella 01:45. Seejärel magama.

24.10 varahommikul pärast ärkamist info kinnistub, mõned detailid tõusevad veel üles. Jällegi pisarad ilmuvad silmadesse… Lõigud tulevad meelde erksalt ja puhtalt, justkui kõik oleks äsja olnud… Esineb ääretult kirgas taju ja maailmapilt. Eriline seisund tagab, et saan isikliku saatuse paljudest elulistest seostest ja põhjustest suurepäraselt aru…. Miks on olnud nii ja mitte teistmoodi… Keerulist ei ole mitte midagi! Päeva jooksul tuleb riburadapidi uusi episoode jätkuvalt meelde.

Eelpool märgitud „sõela või filtrit” ees enam ei ole. Justkui on avatud nn lairiba-otseühendus ja nopi mälestusi, mida soovid. Esineb teadvuse tohutu avardumine ehk sa oled teatud osas piiranguteta oma hingelise põhiolemuse ehk tuumani jõudnud. Tajun ning minu subjektiivsel hinnangul arvan, et ühendus infodimensiooniga on avatud. Taaskord näib ja tunnetus signaliseerib, et inimaju ei ole suuteline 24/7 terve elu jooksul kõike sekund-sekundi järel salvestama. Aju pelgalt vahendab infot.

Mälestused kerkivad esile alates hobusega kiikumisest kuni sünnimomendi suunas ja mitte vastupidi alates sünnist. Väga huvitav, miks tulevad mälestused meelde nn tagurpidi järjekorras? Oletan, et tegemist on mingi kindla seaduspärasusega.


Teoreetiline miniarutlus infodimensiooniga seonduvalt

Jaanuari esimeses pooles 2022 tekivad tagasihoidlikud mõtted, mida sooviksin lugejatega jagada. Näiteks tuntud lause „hommik on õhtust targem” võib põhineda sealhulgas sellele, et täieliku ärkveloleku ja uinumise staadiumis N1 ühendud sa infodimensiooniga (ID) ning saad vajalikud teadmised-vastused kätte. Hommikul avad silmad ja kohe või mõne tunni jooksul võib selguda, et eelmisel või eelmistel päevadel vaevanud probleem on leidnud lahenduse. Minu puhul antud meetod töötab harvemini või sagedamini, mis omakorda tähendab, et just selleks konkreetseks hetkeks pead nö õige vastuse saama. Teisisõnu saatuslik ettemääratus.

Mäletamise protsess on huvitav, et info saad kätte kaootiliselt ja erinevate episoodidena. Kuna tead, kuidas sündmused kulgesid, siis oskad saadud lõike järjestada. Samal ajal on tähelepanuväärne, et ID-st püüad kinni ainult sinuga seotud mälestusi ja mitte kellegi teise omi, mis selgitab, et info on markeeritud sinuga seotuks ja/või ID on teadvusel ning on teadlik, mida/kuidas sulle edastada. Kuigi tuleb tõdeda, et erandlikkust või hoopiski tavapärasust esineb ka siin nagu eelnevates peatükkides lasteaia juhataja taju ja mõtete tunnetamisel olen selgitanud.

Sa saad teise hinge tajusid ja mõtteid kogeda õigesti ning oled suuteline erinevad episoodid loogiliselt ja toimivuse põhiselt järjestama. Võimalik, et hingedel on teatud võimed ja oskused infot kasutada täpselt nii nagu peab või info on märgistatud hetkepõhiselt ja sinu ülesanne ritta seada. Huvitav temaatika, millele täna hästi vastata ei oska. Ilmselgelt infoga seotu põhineb seaduspärasustele ja süsteemile.

Seetõttu käesolev ja mõned järgnevad peatükid näitavad mäletamisest palju laiemat pilti.

N1 ja sellele lisatud metoodika rikastab sind erineva info ja tajudega. Kas N1 võimaldab ka vastupidist infoliiklust, et koormavad ja ennast häirivatest mõtetest ning valusatest kogemustest kiiremini vabaneda või leevendust saada? See omakorda tähendab, et peaksid saama ennast piiratud ulatuses muuta või reguleerida. Põhjalikud katsetused peaks tulevikus ette võtma, kas süsteem töötab ka sedamoodi või mitte.

Paratamatult ja vältimatult osa infot muutub kurnavaks, sealhulgas mittevajalikuks. Andmed sisaldavad energiat, mistõttu liigne ja koormav energia tuleb endast vabastada. Samuti tuleb tähele panna, et uus info tuleb üsna kiiresti asemele. Võimalik, et ka seetõttu inimene unustab ehk looduslik ja automaatne mehhanism kannab sinu eest hoolt. Samal ajal kõike ei unustata elulistel või mitte olulistel põhjustel ja teave jääb üles, mistõttu võib tulla päevakorrale info eemaldamiseks rakendada N1 akent ja meetodit. Tegemist on väga suure ja mitmekesise teemaga, mida paari reaga ei ole võimalik lahata.

Varasemalt olen korra märkinud, et N1 aken ja edukas lapsepõlve meenutamine koosmõjus võivad tekitada samal ning järgneval paaril ööl erinevaid huvitavaid, ka kirkaid unenägusid. Need on väga selged, arusaadavad, loogilise ülesehitusega ja kindla sõnumiga. Samuti mäletad sisu hästi. Näib, et tegemist on jällegi osaga mingist süsteemist ning seaduspärasustest.

Vastand eredatele unedele on sageli nähtavad abstraktse või sürrealistliku stsenaariumiga uned. Sõnumi leidmine on võimalik, kuid üsnagi vaevaline. Sealhulgas sa ei pruugi unenägu ka hästi mäletada. Oletan, et unede nägemisel on seos ID-ga. Kirkad ja selged uned võivad tähendada, et ID-st info ülekandmine unenäosse toimub hästi ja kadudeta või väikeste kadudega. Näiliselt seosetu ja segase une süžee võib omakorda näidata, et teabe konverteerimine ID-st unenäosse on problemaatiline.

Seega infodimensioon on sisuliselt andmekogum omas kindlas vormis ja „keeles”. Mõistmaks ID-st pärinevaid teateid, tuleb need kinni püüda ja muundada sinule arusaadavasse „keelde”. Sisuliselt võiks võrrelda faili konverteerimist sobilikku formaati, et saaksid oma arvutis oleva programmiga avada. Temaatika taandub sellele, kas saadud infoga oskad midagi peale hakata või mitte?!


Tänaseni puudus info, millises sünnitusmajas sündisin. Palun väga! Nüüd on seni varjus olnud pildid, tajud ja kõik muu teada!

Tallinna Sakala tänava sünnitusmajas tulin ilmale 17.08.1967 pärastlõunasel ajal. Esimese korruse soojas (umbes +25 kuni 27 C) ja valgusküllases sünnitustoas on lisaks emale 4 naist. Nendest üks on lapse vastuvõtja, ilmselt ämmaemand. Ta tegutseb väga kiiresti ja äärmiselt professionaalselt. Kaks on abilised. Minu hing asub spetsiaalse voodi peatsis vasakul pool ema ja paremal on naine, kes last vastu võtab.

Vahemärkus. Esineb nn hinge mälu, mis kirjeldab, et teoreetiliselt ei saa mälestused pärineda vastsündinu ajust. Oletan, et otse infodimensioonist (ID).

Kehaline mälu selgitab, et olen väga kindlates kätes. Hing positsioneerub toa lääneossa ja naised on minu poole seljaga. Asun umbes 1,9 meetri kõrgusel ja kolme meetri kaugusel ning jälgin toimuvat. Olenemata, et hing on kehast eemal, tajub kõigiti ümbritsevat ning keha – esineb sidusus.

Laps karjub väga-väga kõvasti ja mitte kuidagi ei taha rahuneda. Vastuvõtja ulatab vastsündinu kahele abilisele, kes on valge lina ja roosaka-punaste lillelise mustriga tekiga valmis mind katma. Edasi antakse kõige tagumisele naisele, kes on seltskonnast kõige kõlavama ja puhtama häälega. Ta suudab väga oskuslikult mind rahustada. Tajun äärmiselt suurt hellust, sõbralikkust, kõikehõlmavat toetust, erakordset hoolitsust. Selle naisega (”minu tädi”) tekib koheselt eriliselt sügav side. Ta on ainuke naistest sünnitusmajas peale ema, kes suudab mind tõeliselt rahustada!

Tuleb tunnistada, et reaalne maailm on väga võõras! Ometi ka tuttavalik… Seega hingemälu kirjeldab, et varasemaid sündimisi on veel olnud. Igal sünnil on omad nüansid. Ma mäletan!

Umbes 14-15 minuti pärast hakkan vähehaaval rahunema. Tuppa tuleb veel üks naine vaatama.


Sündimisele järgneval neljal päeval olen tädide hoole ja jälgimise all ühes esimese korruse vastsündinute toas, millel on suur siseaken. Minu väike pesakene on ukse juures paremat kätt. Emal lubatakse pisipoisiga olla ainult kahel toitmiskorral, lõuna ajal ja õhtul. Lõunapaiku kuni 1,5 tundi ja õhtul sõltuvalt 30-45 minutit. Maja teises tiivas asub teine tillukeste ilmakodanike tuba.

Siiamaani esimesel ööpäeval on minusse suhtutud suurepäraselt. Tunnen end hoituna ja turvaliselt. Mõttes naeratan kõikidele inimestele ja hingedele. Üldiselt olen suhteliselt rahulik.

Reede pärastlõunal 18. augustil 1967 on mul esimene kokkupuude vastuolulise naisega. Ta on umbes 23-24 aastane, ca 161-163 cm pikk ja 60-62 kg, heleda peaga, pesemata juuksed, 2 lapse (umbes 3 aastane poeg ja 6-7 aastane tütar) ema. Põhiharidus või mõni klass vähem, rumal. Ta on range ja väga napi empaatiavõimega. Tema põhiline ülesanne on koristada ja vajadusel lühiajaliselt asendada tädisid, kes laste eest hoolitsevad.

Töösse suhtumine on lohakas, tuim ning monotoonne. Ta ei taha tööd teha, kuid napi raha saamiseks on sunnitud. Eesmärk venitada päev õhtusse. Tööpäev algab umbes kella kuuest hommikul ja lõpeb pärast lõunat nelja paiku.

Oma laste vastu on ta mõistev, kuid sünnitusmajas suhtub võõrastesse titadesse kui „objektidesse”, keda peab vastu tahtmist kantseldama. Ta on ainuke, kes kannab räpast sinist kitlit, teistel töötajatel on valget värvi. Arstidel ka triigitud.

On hetk, kus ta peab naistele abiks olema. Mul on nutuhoog peal ning tema ülesanne on rahustada ja kussutada. Naeratan (mõttes) ning olen täielikult avatud tema olemusele ja abile mind hoida. Kehaline mälu kirjeldab, et on uus inimene, kes sülle võtab. Väliselt on ta hell, kuid tegelikkuses teiste töötajate ees pelgalt mängib. Paraku tajun tema pahatahtlikkust… Minu hing on kehast väljas ning näeb, kuuleb, teab ja tajub. Samal ajal olen hingega järjepidevas ühenduses. Esineb koostöö.

Kussutamisi tuleb sageli ette ja vahel on sinise kitliga naine taas minuga. Iga korraga muutub ta karmimaks ja õelamaks. Ilmselt seetõttu, et tema silmis olen iseteadev ning allumatu, sealhulgas ta elab enda sisepingeid vastsündinute peal välja. Kõikidest vastsündinutest kiusab põhiliselt mind. Ühte teist titat ka, aga oluliselt vähem. Olen sellest teadmisest väga häiritud ja on äärmiselt piiratud võimalused ennast kaitsta.

Muutun tema juuresolekul alati närviliseks, mis väljendub tihkumisena. Naine naudib oma üleolekut ja võimu ning minu täielikku abitust. Tal on vaba voli… Teha nägusid, koledat häält, hirmutada…

Laupäeval 19. augusti lõunapaiku on tõre tädi jällegi kohal ning kaitsereaktsioonina hakkan karjuma. Ta kurjustab ja noomib, kuid rahu ei tule, vaid jätkan kisamist. Olukord kipub minema kontrolli alt välja ning koristaja on kimbatuses ja suures hädas. Suure nutu peale tuleb üks töötaja ja proovib mind rahustada, kuid edutult. Kiirustades kutsutakse maja pealt appi sünnitusel olnud „minu tädi”, kes suudab väikepoisi kiiresti unele kussutada.

Edaspidi on tõreleja ettevaatlikum. Alati kui minust mööda läheb ning teisi naisi läheduses ei ole ja ärkvel olen, ütleb inetusi või teeb jõledat häält. Seetõttu tunnen ennast väga halvasti ning hakkan nutma. Ta ei rahusta mind maha ja nutan niikaua kui keegi teine tuleb hoolitsema.

Sünnitusjärgse nelja päeva sees on juhus, kus on mitme tunnine auk ja sinine kittel on ainukesena vastsündinute eest hoolitsemas. Pühapäev, 20. august. Tavapäraselt on hing kehast väljas ja jälgib lähiümbrust. Eranditult kõik on teada, mis tulemas ja kuidas situatsioonid lahenevad. Tähendab, nn tulevikusündmuste kujunemine ja kulg on taju eriliigi abil vabalt ette jälgitav. Esineb keha ja hinge selgelt eristatav duaalsus ning sünkroonne põimitus ja koostöö.

Hing hoiatab korduvalt, et lood lähevad kehvaks… Esmalt umbes viis minutit ennem, seejärel minut ja alarmeerimine on järjepidev…

Ta tuleb kiusama! Teeb nägusid ja jäledat häält, mille peale pistan pisarates appihüüdvalt karjuma. Kardan! Samal ajal hing on vahetus läheduses ja jälgib erinevatest vaatepunktidest toimuvat.

Vastsündinul on hinge kaasabil selge mõtlemine ning arsenali kuulub täielik komplekt, kuidas sarnaselt inimkõnele end häälitsuste abil väljendada. Mõistagi täiskasvanu ei saa aru ja eristab väga piiratult erinevaid häälitsusi ning hääle tonaalsuseid.

Ta laseb mul pikalt nutta ning viimaks karistab… Võtab toorelt ja kramplikult sülle… Rahutult ning tormakalt õõtsutab… Laseb kiiresti madalamale ja seejärel tõstab äkiliselt üles… Hirmutab, et viskab mind jõuga põrandale… Kahel kuni kolmel korral…

Tegemist on äärmiselt ootamatu olukorra eskaleerumisega! Hing on põranda lähedal ja kaitsvalt proovib mind „kinni püüda”… Koristajaeide väga närviline ja impulsiivne meeleseisund on kui peopesal näha, kuulda ning tajun suurepäraselt, kuid kontrollida ei saa… On kujunenud erakordne ja väga kõrge riskiga eluohtlik seisukord!

Karjun sõna otseses mõttes elu eest… ja hing annab samuti maksimumi… Viimaks tekib pööre ja ei kukutagi mind põrandale… Ta näpistab tugevalt! Elus esimest korda tunnen suurt füüsilist valu, mis omakorda lisab veel õli tulle…

Äkitselt naine „kaineneb” ja kuskilt jõuab kohale, et oli napilt üle piiri astumas… Ta on sunnitud beebit inimlikult rahustama, sest kardab teistele töötajatele vahele jääda. Võtan ta „ettepaneku” rahule vastu, sest füüsiline jaks on täiesti otsas ja edasine karjumine kurnaks veel enam ning võiks tekitada olulisi terviserikkeid. Ainuke soov, et ta lõpetaks vägivalla ja elu nendel hetkedel ei katkeks!

Vahemärkus. Kordan mõned asjaolud veel üle ja täiendan. Eelnevad kirjeldused sisaldavad minu ja hinge mälu. Ärkvelolekus näen toimuvat enda ja hinge erinevatest vaatekohtadest. Sageli asub hing kehast väljas ja kuni paari meetri kaugusel. Magamise ajal on hing kehast eemal ning tal on täielik ülevaade, mis pesakese läheduses ja sünnitusmajas toimub. Kes on kes, kus keegi töötajatest asub, majas on 1-2 venekeelset töötajat jne. Suudan aru saada, mida keegi mõtleb või kavatseb, kes-mis on tulemas jms. Hingena käin ringi ka väljaspool maja.

Esmaspäev, 21. august. Jällegi olukord kui tülinorija on tulemas kollitama. Eelmisest korrast jäi talle väheks ning tahab võtta revanši, lisaks on halvas tujus. Ta on kättemaksuhimuline, et olen põikpäine, ei tantsi nööri mööda ning ei naerata ja ei sõbrusta temaga. Hingena tean ette, mis toimumas on ning hoiatan iseennast, kes asub voodis! Panen silmad kinni ja teesklen, et magan sügavalt. Ta raputab mind mõned korrad, et avaksin silmad… Jään enesele kindlaks ning pärast pobinat paha naine lahkub…


Teisipäeval hommikul 22. augustil antakse mind ema hoole alla, kes on teise korruse palatis koos kolme naise ja vastsündinuga. Toas kokku 4 naist ja last. Tema voodi asub toa tagumises osas paremat kätt. Tuba on vasakul asuva trepikoridori kõrval.

Pärast lõunast imetamist võtab mu sülle ja läheb lärmakast ning sumisevast palatist trepikoridori. Seal on vaikne ning saab minule tõelist õrnust, erakordset hellust, suurt vaimustust ja tähelepanu osutada. Kõik on sedavõrd võimas, et tunnen end väga hoituna ja turvaliselt ning nagu tavaks jään taas magama.

Kolmapäeval, 23. augusti lõunapaiku läheme jälle koridori isekeskis aega veetma. Emme armastus on piiritu ning kallib ja musib lõputult. Pärast söömist kipun üsna kiiresti uniseks jääma, tavaliselt kümne minuti jooksul. Emps väga palub, et hoiaksin silmi veel natukene lahti… Ärkveloleku aeg on ju napp… Pingutan kõigest väest ja mõne minuti saame lisaks.

Õhtupoolikul oleme taas koridoris, kuid mõne minuti. Keegi töötajatest tuleb ja vahetab emaga mõned laused. Lapsega koridoris niisama olla ei tohi… nakkused, võimalik külmetamine jms. Emme kuuletub vastuvaidlematult.

Kaheksas päev sünnitusmajas, neljapäev 24.08.1967. Pika-varruka ilm on. Valdavalt pilves ja mõnevõrra jahe. Umbes kella ühe ja kahe vahel päeval antakse luba koju minna. Isa tuleb vastu ja lähme tipa-tapa Estonia teatri vastas asuvasse taksopeatusse. Hing kuni 15 meetrit meist eespool. Tänapäeval on seal nn trolliring.

Peatuses on mõned inimesed, kuid meid lastakse ette (tollel ajal vastavalt korrale sai väikelastega taksojärjekorras ette minna). 10-12 minuti ootamist ja Volga on platsis. Taksos pean end vaguralt üleval ja magan õiglast und. Hing on sõidu ajal salongis ja kehast väljas või paari meetri kaugusel takso kõrval vaatega lõuna suunas. Tal on täielik ülevaade, mida ema-isa ja juht mõtlevad, millised on emotsioonid ja tunded ning kas teekond on turvaline.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021 ja täiendatud jaanuaris 2022.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-21)

21. PEATÜKK ⟡ Lõuna ajal enam magama ei pea. Lasteaia lõpetamine (1)

14.10.2021 kell on pool üks öösel. Varsti lähen magama ja meenutan enda lasteaia episoode, mida tuua peatükkides esile hingelise arengu aspektist. Sealhulgas mõtisklen, et oleks vahva kui näen mõnda unustatud temaatilist lõiku ka unes võimalikult detailirohke kirjeldusena.

Paarikümne minuti pärast lähen voodisse ja mõtted on üsna argised. Umbes kell üks olen uinumas. Esineb ärkveloleku ja uinumise staadium (hüpnagoogia ehk N1) – lühike intervall täieliku ärkveloleku ja sügava une vahel. Argimõtete asemele tulevad sujuvalt pildid lasteaiast.

1974 mai teine pool, veel kuue aastane. Meid on kokku 5-6 poissi ja tüdrukut. Me ei pea enam lõunauinakut tegema. Oleme suured ja juhataja on meid lubanud välja mängima tingimusel, et mürglit ei tee ning väikseid lapsi, kes magavad, kilkamisega üles ei aja.

Oleme väga liigutatud juhataja sellise personaalse pöördumise eest. Mina tajun sisimas võimast hingelist impulssi ja on väga eriline tunne. Sellel hetkel piltlikult mu hing avaneb ja lisaks füüsilise maailma tunnetamisele, tajun eriti kirkalt enda hingelist põhiolemust ja komponente immateriaalsest maailmast. Komponentide all pean silmas immateriaalsuses esinevaid mõningaid tajuliike, mis annavad märku, et need on olemas, kuid täies ulatuses ei aktiveeru.

Ligi paaril nädalal saame lõuna ajal väljas mängida. Ütleksin, et tegemist ei ole enam nn klassikaliste lasteaia-mängudega ja me ei oskagi äkitselt mitte midagi teha… Lasteaed on oma ja kodune, aga ei ole enam keskkond, mis päriselt meile kuulub… Esineb vastuolu…

Oleme väga kiiresti nendest imelistest ja ilusatest varajase lapsepõlve hetkedest välja kasvamas. Meie mentaalsus muutub tormiliselt. Ülekaalus on reaal-materialistlik (RM) mõtteviis ja hingelis-immateriaalne (HI) käsitlus on tagaplaanil (loe teooria alalõigu 5. peatükki). Mõtteviisi olemus ja suhe on lapseti erinev. Näen ja mõistan, et poisid on minust füüsilises maailmas olemise tarkuseid rohkem omandanud.

Mai lõpupoole üha enam kuue ja seitsme aastaseid lapsi jäetakse koju ning ning nendel päevadel olen üksinda kõige vanematest lasteaias. Juhataja lubab mul lõunauinaku ajal taas välja minna. Ta ei loe mulle sõnu peale, et peaksin vagusi olema. Selle asemel vaatab sügavalt ja mõistvalt silma. Olen väga puudutatud ja tajun ta hinge väga erksalt.

Oskan üksi mängida. Tegemist ei ole sisulise mänguga, vaid käin aiaga piiratud alal ringi. Vaatlen, arutlen ja meenutan. Lähen liivakasti juurde ning vaimusilmas kerkivad selgelt esile paljud olnud stseenid. Olen aia juures, kus näen Harku oja vulisemas ja mälupildis on ehtsad kaadrid, mil seal palju kordi olen seisnud ning tähendusrikkaid mõtteid veeretanud. Vaatlen kuuri, kus on välimänguasjad, millega lapsed õues mängivad. Jällegi tõusetuvad hunnitud rohked seigad.

Kõik nurgad ja kohad jalutan läbi. Kogen ja tajun korduvalt ning taas paljut. Olen sügavates eksistentsiaalsetes mõtetes, hing on minuga ja aitab eri maailmade asju paremini mõista.

Paaril järgneval päeval on mul uuesti voli uinaku asemel üksi väljas olla. Eeltoodud jalutamise ja mõtiskluste iseloom on sarnane.

Loo alguses toodud uinumise staadium on olnud sillaks sündmuste nüansirohkele meenutamisele, mida just praegu loete. Enamik pilte ja tajusid tõusetub esile nn staadiumis ning hommikul kui silmad avan ja pärast mitme tunni jooksul. Tähendab, esineb meenutamise potsess ja info lapsepõlvest ei ole mitte kuhugi kadunud.

⌘ Kaugete eluliste sündmuste selge mäletamine – kui su hingeline arengutase ja/või seisund on meenutamise algushetkele sobilikul nivool, siis mäletad minevikus olnud konkreetse hetke sündmuseid ja taju väga hästi. Taju mäletamine – taju esitatakse kadudeta ja autentselt. ⌘

⌘ Taju jaoks ei ole aega olemas. Kunagi kogetud tunnetused tuuakse meenutuste abil autentselt reaalse mina teadvusse ehk tajumisel kadusid ei esine. ⌘

Lähen tagasi uinumise staadiumisse ja kirjeldan ülaltoodud mälestuste ja tajude ilmnemist. Esineb aktiivne ja täielik hingelise avanemise protsess:

  • Reaal-materialistlikus minas avanenud hing loob kanali infodimensiooniga mälestuste saamiseks ja sinu reaalsele minale edastamiseks.
  • Reaal-materialistlikus minas avanenud hing loob kanali sinu immateriaalse hingelise põhiolemusega lapsepõlves kogetud tajude saamiseks ja sinu reaalsele minale edastamiseks. Oled oma hinge immateriaalse olemusega terviklikult ühenduses ning avaldub piiritu hingeline rahulolu ja õnnetunde.

Nn kanal on üks ja sama, mis kätkeb erinevaid funktsioone. Esimeses järjekorras ilmuvad mälestused, seejärel tajumised. Reaalne mina püüab „tolleaegsed” tajud kinni ja samal hetkel oled oma hinge immateriaalse olemusega terviklikult ühenduses – sa mõistad, et hinge ja taju jaoks aega ei eksisteeri ning need on olemas järjepidevalt. Sa naudid oma igavikulise hinge põhiolemust.

⌘ Seega sinu käesolevas Maa ja kogu mateeria füüsilises reaalsuses asuv piiratud ressursi ning võimekusega „mina” (aju) peab sündmuseid unustama ja ei ole ettenähtud kogu infot 24/7 raamistikus pidevalt üleval hoidma. ⌘

⌘ Ilmselt teatud info unustamine suuremas või väiksemas mahus on vajalik energia säästmiseks ehk meenutamise protsess iseenesest on üsna aja- ja ressursimahukas. Sündmuse meenutamisele kulub kordades ja oluliselt enam aega kui sündmuse enese toimumisele minevikus. Järelikult mateerias elamiseks ja eksisteerimiseks absoluutne mälu ei ole reeglina eluliselt vajalik ja võimalik (v.a. erandid). ⌘

Sõltuvalt konkreetsest meenutamise protsessist võivad ka tajud ennem esile tulla ja seejärel mälestused. Või meenub ainult taju. Või meenub ainult mälestus. Või mälestused ja tajud tõusetuvad üheaegselt.

Eelnevalt toodud mäletamise protsess sisaldab pilte ja tajusid ning väga vähesel määral nende hetkede mõtteid.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Täiendatud detsembris 2021. Satun juhuslikult ajaleht Postimees artiklitele, mis kirjeldavad N1 seisundit:

Subjektiivselt arvan, et ärkveloleku ja uinumise staadium on üks näidetest immateriaalsuse ning mateeria omavahelisest põimitusest, süsteemist ja seaduspärasustest. Nimetatud N1 vahemik on loodud inimese jaoks põhjuslikult, et ühenduda efektiivselt infodimensiooniga (ID). Arvan, et infodimensioonis asub kogu info ümbritseva ja kõiksuse kohta (selgitusi ID toimivusest hilisemates peatükkides) olenemata dimensioonide kooslusest (immateriaalsed, materiaalsed, loetlemata dimensioonid, paralleelsused ja teised reaalsused). Sealhulgas võid saada detailselt endaga seotud mälestusi praeguse või eelmiste elude või infot tuleviku ja teiste inimeste kohta. Parema oskuse enda unenägusid mõista. Tajuda, kogeda, näha ja aru saada teiste inimeste tunnetest, mõtetest ja unenägudest. Kõikvõimalikku muud infot, mida inimene väljendab loominguna, teaduslike avastustena jms.

Oletan, et inimene (aju vms) pelgalt vahendab, kopeerib ja ei produtseeri infot. Või produtseerib piiratult. Sealhulgas leian, et saadud teabe salvestab osaliselt ja ajutiselt. Info on ID-s sõltumatult olemas juba ammu ja kunagi sündiv Homo sapiens püüab teatud komponendid vastavalt oma saatusele elu jooksul kinni. Ta ise tõlgendab, et sündmus toimus minevikus või saab olema tulevikus ja aluseks võtab iseenda sünnihetke ning jäljendatavad RM-põhised teadmised. Tuleb jälgida et infodimensioonis ei eksisteeri lineaarset aega, mida inimene mõistab ja mille ise välja mõelnud on. Siinjuures jätan puutumata teised teadlikud ja arenenud olendid, kes samuti võivad oletuslikult N1 võimalust kasutada.

Mida avatum on kanal, näiteks N1, seda enam ja mitmekesisemat infot on võimalik saada. Lisaks N1 aknale on veel teisi võimalusi ühendumaks infodimensiooniga.

Järgneb…

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-18)

18. PEATÜKK ⟡ Keeruliste olukordade lahendamisel võib su hing tulla selgitustega appi

Raamatu kirjutamise käigus olen pidanud lapsepõlvedetaile väga palju meenutama ning tõusetuvad esile seigad, mis täiskasvanuna on sügavas unustuses olnud. 24.09.2021 hommikul tuleb meelde vahva sündmus.

Detsembri keskel või lõpus 1971 (4 a) haigestun kahepoolsesse keskkõrvapõletikku ja paranemine võtab umbes kuu või enam. 24.01.1972. Esmaspäeva hommik kell 07:00-05, suhteliselt külm ilm. Olen taas terve ja on aeg asuda teele lasteaia poole. Lähme emaga üle jäätunud Harku järve, kuid udu on sedavõrd paks ja minu hing juhendab, millise suuna peaksime võtma. Ometi emps mu nõuandeid kuulda ei võta ja eksime. Kõnnime jälgi mööda tuldud teed tagasi ja proovime veel ning juhindume hinge poolt antud juhistest. Viimaks hakkame jõudma järve teisele kaldale Harku oja suubumiskoha lähistele ning mul esineb teadmine, et seal on jää nõrk ja rabe või olematu. Hoiatan ema korduvalt. Ometi väikelapsena varasem sarnane kogemus puudub… Seega hing andis teada võimalikust eluohtlikust kohast!

06.05.2020 Harku järv vaatega lõunast põhja poole. Fotograaf: Henry Küla

Emme on segaduses, kas asume teisel pool kallast või mitte ja tema teada oja ei tohiks üldse selles kohas olla… Igaks juhuks keerame otsa ringi ja tipa-tapa jõuame kodu juurde tagasi.

Kell hakkab lähenema kaheksale. Mina peaksin olema lasteiaias ja ema sel ajal tööl. Tollel ajal oli bussiliiklus äärmiselt hõre ja ainuke võimalus kiirustada Paldiski maantee äärde, kust tööpäeviti kell 7:45 möödub sovhoosi töötajatele mõeldud väike mikrobuss (UAZ-452). Jõuame hilinenult ja igaks juhuks jääme ootama, mis tundub kõige mõistlikum otsus. Minuti paari pärast näeme tuttavat autot lähenemas.


Teisipäev või kolmapäev 5 või 6. juuni 1973, veel paar kuud olla viie aastane. Paljud lapsed on juba kodudes, aga mina olen jätkuvalt lasteaias. Kogu lasteaia peale on nelja kasvataja asemel 2. Üks sõimerühmas ja teine suurte laste omas. Meie rühmik on väga tagasihoidlikuks kuivanud. Vast seitse last on järgi. Pärast lõunauinakut peaksime minema välja mängima, aga kasvatajal on plaan, et läheme hoopiski Harku järve äärde jalutama.

Pikavarruka ilm ja kergelt sajab. Kummikud jalga ja väike matk võib alata. Meid on vähe ja juhendaja saab täielikult meile pühenduda. Ta käitub väga sõbralikult ja lausa vandeseltslaslikult. Selline tunne, et ainult paar aastat vanem plika. Suudab end väga oskuslikult laste tasemele sättida ja ealine vahe sisuliselt kaob.

Järve äärde jõudes tunnetan erksalt, et järv on minu armas koht, tohutult hea energiaga ja koheselt tekib vägev koduigatsus. Samal ajal taju järjepidevalt võimendub. Seega minu jaoks on järv impulss, mis võimendab taju. Saan aru, et mõtetelt ja ümbritseva tajumiselt hakkab justkui kardin eest ära minema ja igavikulise hingega tekib pinnapealne kontakt.

Endamisi arutlen ning pean plaani lasteaiast põgenemiseks… Huvitava komponendina hing sellist ettevõtmist ei toeta ja vaevata veenab mind ideest loobuma… Aga mõte jääb ning alustan strateegia väljatöötamist…

Vihma tibab natukene enam ja järvekaldal me kaua ei ole ning lähme kiirustades aeda tagasi.


Ilmselt 20.06.1973. Suvi on väga soe ja mõnus. Endist viisi olen lasteaias, aga kõigest väga tüdinenud… Üle poole lastest on juba kodudes. Hommikuti on 2, lõuna ajal 1 ja pärastlõunal 2 kasvatajat. Lõunauinak on tehtud. Sõime- (13) ja suurte laste (7) rühm pannakse kokku, 20 last vanuses 3-6 aastat. Täna lähme jällegi järve äärde jalutama. Seekord on ainukeseks kasvatajaks praktikant, kes on meiega juba mõned nädalad vahetevahel olnud. Ta on imeilus pikkade juustega 20-dates noor naine, kes suhtub lastesse ülisõbralikult ja loomulikult meeldib kõikidele! Püüab täiega, et praktikat edukalt sooritada.

Kasvataja ees, tema järel väiksemad lapsed ja suuremad viimases grupis, nendest mina kõige viimane. Kavatsus on salaja ära kaduda ja koju minna… Vaikselt jään grupist maha… Äkitselt praktikant peatub ja hõigub kõik lapsed enda juurde. Kiirustab ja hüüab tagant, et ma maha ei jääks… Kohendan tegevuskava ja planeerin järve juures vehkat teha, kuigi ürituse suhtes on väike kahtlus põue siginemas… Ilmselgelt hing mõistab olukorra ohtlikkust ning asub mind tasahilju mõjutama…

Jõuame järve äärde. Üle veesilma näen kodukanti… Järv täna olulist impulssi ei tekita ja hingeline puudutus esineb, kuid tunnetus on kuidagi teistmoodi… Sealhulgas süda taob meeletu hooga ja tugevalt… Hing on astunud aktiivsesse tegevusse ja võitleb minu heaolu ja võib-olla ka ellujäämise nimel, et reaal-materialistlik (loe teooria alalõigu 5. peatükki) mõtlemine ei võtaks juhtimist üle ning ma ei teeks valet otsust.

Esimene mõte, mis pähe tuleb, et äkki miilits hakkab mind taga otsima… Ometi mul ei ole varasemaid korralikke teadmisi, miks miilits loodud on ja kuidas toimetab… Järgmine mõte, et teel koju võidakse mind pahade inimeste poolt kinni püüda… Antud visiooni olin kunagi kasvatajatelt kuulnud kui nad meid õpetasid, mis tähendab, et tuli meelde.

Hing on agar mind ümber veenma ja söödab erinevaid mõtteid ette: pikal teel koju võin eksida, ema ja isa võivad minu taasnägemise üle hoopiski kurjustada, kogu lasteaed hakkab mind taga otsima, kasvatajad pahandavad mu peale, võidakse kahtlustada, et olen uppunud…

Äkki ilmub fotograaf ja hakkab meist kuni poole tunni jooksul ohtralt pilte tegema… Koorem langeb õlgadelt ja hulljulge plaani heidan kõrvale. Keskendun ilusale päevale, aasal olevatele lilledele ja paljudele lepatriinudele. Meeleolu on suurepärane, päike paitab põski ja naeratus on huulil.

1973 juuni. Henry Küla 5 aastane. Fotograaf: teadmata

Teel tagasi lasteaeda on mul heameel, et kasvataja usaldusväärsust ja head tahet ära ei kasutanud ning oma võimaliku teaoga teda raskesse olukorda ei pannud. Mul olnuks temast väga kahju. Tekib mõningane piinlikkusetunne, et üldse sellist koerustükki kavandasin… Paari päeva pärast reedel jään suvepuhkusele ja lasteaeda tagasi alles septembris!


11. september 1973 teisipäev, 6 aastane. Harku-järve lastepäevakodu pärast lõunauinakut. Mänguaeg ja oleme väljas. Poolpilves ilm ja natukene jahe. Lapsed mängivad ja on rõõmsad. Minul on vastupidiselt hoopiski tõsine meeleolu ning konutan üksinduses ja mõtisklen. Tunnen, et olen suureks kasvanud ja lasteaeda võtan mõneti kui rasket kohustust, mis tuleb läbida, ainult peaaegu aasta on veel jäänud… Osa mänge enam ei köida, millest on mõneti kahju ja ma ei saa aru, kas täiskasvanuna ongi sedavõrd igav… Ometi võlusid näikse palju olevat!

Lähen jalgvärava lähistele ja vaatan igatsevalt jõe ja pargi suunas. Umbes 100 meetri kaugusel asub sovhoosi kontor, kus töötab ema. Vahetavahel mõtlen, et teeks värava lahti, läheks emmele tööle külla ja rõõmustaks teda… Aga hoian end tagasi, intuitsioon hoiatab, et see ei ole kõige parem mõte. Tähendab, hing endast märku ei anna ja kõnelus hingega on asendunud intuitsiooniga (loe intuitsiooni kohta 16. peatükist).

Järgmisel päeval (kolmapäev) pärast lõunauinakut väljas olles on samad mõtted ja juba tugevamad… Taaskord intuitsioon signaliseerib ning kutsub mind alalhoidlikkusele, et aiast ei lahkuks… Sisekaemus selgitab, et peaksin enesele aiast ära minemise mõttega kohanemiseks aega andma… „Mis mõttes aega andma?” ei saa ma antud lausest lõpuni aru…

13. september 1973 neljapäev pärast lõunauinakut ja õues taaskordne mänguaeg. Meeleolu on seltskondlikum ning olen üsna tõhusas mänguhoos. Aeg lendab kiiresti… Ja äkki tekib paanika! 4 aastane Peeter on kadunud! Sellist peataolekut ja tralli ma varem näinud ei ole! Kõik lapsed saadetakse viivitamatult tuppa ja kasvatajad asuvad õudusega Peetrikest otsima…

Kardetakse, et poiss on röövitud, uppunud jõkke või kuhugi üksinda jalutama läinud… Kohalikud tõstetakse jalule, viivitamatult informeeritakse vanemaid! Paari tunni pärast selgub, et naaskel oli paarisaja meetri kaugusel asuvasse koju läinud…

Õhtul mõtisklen ja leian, et olen Peetri käpardlikkuses pettunud, et „minu idee” ära napsas ning toimis kõigiti rohmakalt, mis omakorda tähendab, et ma ei saa ja ei tohi sellist segadust ise korraldada.

Reedel toob ema Peetri hilinenult aeda ja vabandab kasvatajate ees. Poiss saab natukene pragada, kuid mitte palju. Tegemist on oivalise õppetunniga ja kasvatajad jagavad lastele põhjalikke juhiseid, miks sedamoodi teha ei tohi.

Hingan kergendatult ja nüüd saan lõplikult aru, miks kolmapäeval intuitsioon (hing) selgitas, et pean endale aega andma. Hinge poolt antud informatsioon oli nn ettenägev ehk on juba eelnevalt teada, mis tulevikus juhtuma hakkab ning antud sündmusest õpiksin.

Peetrikese lugu õpetab suurepäraselt ja aiast lahkumise mõte haihtub justkui iseenesest. Mul on jällegi heameel, et suudan pahandustest hoiduda.

Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et „ettenägev” on pigem info pidev olemasolu kui selline ja võimaluse korral suudad midagi kinni püüda. Isiklikult oletan, et teave on alati olemas. Seda ei teki juurde ja ei jää vähemaks, võib-olla ainult teiseneb vastavalt oludele. Kõik andmed ümbritseva ja kõiksuse kohta asuvad infodimensioonis. Dimensioonis inimesele mõistetavat lineaarset aega minevik, tulevik ja olevik ei eksisteeri ehk info jaoks ei oma aeg sisulist tähendust.

Huvitav asjaolu on, et nn immateriaalne info mõjutab mateeriat. Taaskord näeme, et immateeria ja mateeria on vastastikuses mõjusas põhjuslikus seoses ning kõik objektid selles on mõjutatud. Järelikult esineb kindel süsteem, toimivuse põhimõtted ja seaduspärasused, mis inimese eksistentsi ja ümbritseva olemasolu silmas pidades on vajalikud.

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-16)

16. PEATÜKK ⟡ Lapsena arutled, kelleks sa täiskasvanuna tahad saada? Intuitsiooni käsitlemine

Mai lõpp 1972, 4 aastane. Harku-järve lastepäevakodu. Päikeseline ja väga soe neljapäev või reede, pigem reede. Pärast lõunauinakut lähme välja mängima. Üsna kiiresti tabab mind suur üllatus…! Suurte paksude rauast ratastega „taktor” (lapsena nimetasin sedaviisi traktorit) sõidab aeglaselt õues ja kuuma auru tõuseb üles!

Esimesed põngerjad on juba uudistama läinud ja kasvatajad plaksutavad kiiresti kõik lapsed selgitusteks kokku. Suu on lahti ja kuulan uudishimulikult, mida räägitakse. Olen kõige taga ja laste kilkamiste tõttu enamik infot läheb kaotsi. Minu hämmastusel ei ole piire… Ikkagi üks asi saab selgeks… Tegemist on teerulliga…! Sellist sõna kuulen esimest korda elus ja teerulli näen samuti esimest korda! Kusjuures väga keeruline väljend! Ei ole võimalik kuidagi aru saada, mida naljakas sõna tähendab…?! Kuidas keeratakse teed rullist lahti ja mil moel teerull seda paigaldab…? Rulli pole ju näha… Rull peaks mitme maja suurune olema, aga näen ainult väikest… läkski meelest ära… Õige sõna on ikkagi taktor…

Võtan parimad teadmised appi ja arutlen, kuidas ema voodile tekki paneb… Toiming võib sarnaneda teki rullist lahti võtmisega ja koikule asetamisega… Jään ootama, et taktor tõuseb püsti, tekivad käed ja jalad… Aga aru ei saa, mis juhist saab… ta võib ju maha kukkuda… ja kuhu tekib rull…? Ja kas rull laotatakse teele laiali…?

Tulen mõtetes tagasi kui ema voodit teeb. Arusaadav tegevus! On tekk, mis laotatakse laiali… Ja padi… Mõtted takerduvad… Padi on vist taktor… Vaatan taktorit, mis põristab ja aurab… Ei sarnane kuidagi voodile ja padjale…!

Rehkendan asju ühtpidi ja teistpidi ja kõik läheb veel enam sassi ning mõtted on lootusetult sõlmes. Mängimine on meelest läinud… Olen ainuke lastest, kes taktorit ainiti vaatama on jäänud ja mõtiskleb… Teised on ammu mänguhoos.

Jooksen õhinal kõige esimese tüdruku juurde ja küsin ootusärevalt: „Mis selle asja nimi on?” ja näitan näpuga taktori poole. Minust noorem, umbes 3 aastane tirts vastab püüdlikult ja suurest soovist aidata, kuid omadega puntras olles: „Ma ei tea…” Kiirustan järgmise plika juurde ning temagi asjapulga nimetust ei tea.

Mänguasjade kuuri juures ukerdab minuealine tüdruk ning esitan küsimuse kolmas kord… Tegelikult tean väga hästi ette, kuidas ta käitub ja mida ütleb, mistõttu on viimane, kelle käest otsustan küsida… Vaatab mulle etteheitvalt otsa, mis tähendab, et just poisid peavad neid olulisi asju teadma ja ütleb rahutult, kiirustades ning õpetlikult: „See on teerull!” Ajab nina püsti, ei taha mind näha ega kuulda ja läheb rutakalt tähtsaid tüdrukute mänge mängima.

Jooksen teerulli juurde tagasi ja jälgin lummatult, kuidas tekib sile asfalttee… Ma ei saa ikka aru, kuidas krobelisest tekib sile, pole ju „suurt rulli” näha… Sellest olenemata on väga põnev!

Viimaks läheb ratastega agregaadi nimi taas meelest ja ruttan esimese poisi juurde küsima. Kahjuks temagi ei tea keerdus ja vastuolulist nimetust…

Kodus räägin emale-isale taktorist, mis teed ehitas… Isa parandab, et teerull asfalteerib… Astun vaidlusse ning ei taha kuidagi nõustuda, sest taktor on suupärasem ja mõistetavam nimetus…

Pea paari kuu jooksul pärin isalt tihtilugu taktori kohta üle ja viimaks kinnistub mällu teerull oma õige ja väga keerulise tiitliga!

Hilissügisel 1972 (5 a) näen taas, kuis teerull töös on. Sedakorda Paldiski maantee asfalteerimisel. Kallur kallab kuumusest auravat segu ette, mehed rehitsevad laiali ja masin teeb siledaks… Kõik on nüüdseks selge! Mitme maja kõrgust rulli ei ole, selle asemel hoopiski tuline ja mure asfaldisegu… Olen väga rahul ja vastuoluline ülesanne on eeskujulikult lahendatud ning tegeliku maailma kogemus olemas!


Intuitsioonist

Lasteaias maikuus nähtuga on tegemist tähelepanuväärse reaal-materialistliku (RM) sündmusega, mida ma ei oska hingelis-immateriaalse (HI) käsitlusega mitte kuidagimoodi hallata (vt. RM ja HI selgitust teooria alalõigust viiendast peatükist). Hing ei abista tee-ehituse telgitaguste selgitamisel ja pean ise õppima – omandama uusi füüsilise maailma teadmisi. Olukord on sedavõrd intensiivne, et alustan kaalumist, kas suureks kasvades sooviksin ka teerullijuhiks saada.

Esineb huvitav sisemine arupidamine. Kuulan puhast intuitsiooni, kes-mis annab vihjeid, et teerullijuhti minust ei saa, pole minu teerada ning illustratsiooniks kasutatakse väga määrdunud tööriideid. Seega hing kirjeldab täpselt ja ennustavalt, mida tulevikus ei juhtu.

Samal ajal eiran saadud infot ja võtan aluseks äsjanähtu meelelise põneva vaatepildi. Usaldan RM käsitlust ja tekkinud tugevaid emotsioone. Arvan, et tean ise, mis tulevikus toimub ning otsustan, et täismehena hakkan teerullijuhiks! Põnev komponent on, et juba tol ajal tajun selgelt HI ja RM olemust ja nendevahelist selgepiirilist vastuolu.

Võib arvestada, et lastel vanuses umbes 5 aastat hakkab immateriaalse hinge olemus meelest minema ja samm-sammult tõuseb RM käsitlus esiplaanile.

Teerullijuhti minust ei ole saanud ning antud situatsioon mais on esmakordne või üks esimesi, kus hing jätab mind teatud pikemaks perioodiks „omapäi”, et saaksin iseseisvalt füüsilises maailmas toimuvast arusaamise ja tõlgendamisega hakkama. Otsekõnelus hingega asendub nn intuitsiooniga. Piltlikult on tegemist helistamisega oma hingele, kes toru teises otsas sulle infot jagab. Paraku telefonid ja sideliinid on viletsad, mistõttu kõnes võib esineda moonutusi, midagi võib minna kaotsi ja vastastikune arusaamine on mõnevõrra vildakas. „Tühimikke” täidad füüsilise maailma õpetustega. Seetõttu info ei ole enam „kõige puhtam” ning sõltuvalt olukorrast leiad ja arvad tajuvat, et intuitsioon on suisa vale või osaliselt eksib.

Kriipsutan alla, et reaalne mõtlemine ei ole intuitsioon ega taju! Tähendab – kinnituse peab alati andma sinu hing ehk algupärane intuitsioon! Isiklikult leian, et puhas ja autentne intuitsioon ei eksi, aga füüsilises maailmas õpitud loogika, elulised kogemused, tarkused, teadmised ja mõistus võivad vead sisse lasta ning mõnevõrra või oluliselt infot moonutada. Intuitsioon on tõene kui selles ei esine RM mõjutusi! Vastupidisel juhul piisaks alati sinu elu jooksul saadud kogemustest ja kõik, mida teed, on õige! Siiski elu ei ole niimoodi seatud. Seega materiaalses maailmas on hingel oluline, abistav ja eluline roll täita.

Täpsustades arvan:

⌘ Intuitsioon on vahend, meetod või kanal info hankimiseks ja kontakteerumiseks (ühendumaks) oma hinge ja/või infodimensiooniga, kust vajalik info saadakse.⌘

Arvata, et intuitsioon kui selline on üksikisikule kuuluv tohutu infovaramu, kust küsid teadmisi sinu elu minevikuliste või tulevikuliste sündmuste ning ümbritseva kohta, tundub olevat naiivne ja lihtsustatud lähenemine. Sellisel juhul kõikide inimeste intuitsioone liites ja kogusummas vaadeldes peaksime ammu olema jõudnud nirvaanasse! Paraku reaalne elu näitab, et inimkonna arengutase on jätkuvalt üsna madal.


Intuitsiooni olulisus

Päevast päeva teeme valikuid, mille aluseks on elu jooksul õpitud-omandatud RM-põhised teadmised ja/või intuitsioon ehk info immateriaalsest keskkonnast. Selle tulemusena sisustame enda saatust. Tänaste teadmiste ja kogemuste alusel subjektiivselt oletan, et saatuslik teerada ei ole juhuslik, vaid osa laiemast pildist ja süsteemist ehk ettemääratud.

Toon näite. Oletame, et pead langetama kolmest valikust ühe. Nendest üks on nö õige ja parim ning viib lähemale tinglikule elu eesmärgile. Seega püüad teha kõige mõistlikuma valiku. Tähtsaid ning olulisi valikuid kaalume põhjalikult – võime valida nö „õigesti” või „valesti”. Ometi pole õiget ega valet, vaid iga valik tähendab juba omandatud teadmise kinnitust või alles õpitavat ülesannet.

Mida enam „valesti” valime, seda kaugemale elu eesmärgist läheme. Iga „vale” on võimalus õppida ning targemaks saamine kuulub elu juurde ehk nii peabki olema. Õpingute kestus võib olla tinglikult sekund või enam. Seetõttu varem või hiljem jõuame “õigele rajale” tagasi ja abiliseks on intuitsioon. Lõpmatut „eksimise” võimalust ei ole. Inimene peab kuhugi jõudma ehk täitma elu eesmärgi.

Intuitsiooni abil „õige” vastuse leidmine võib sealhulgas olla sõltuvuses inimese tundlikkusest ning olukorra poolt tekitatud vastastikmõju intensiivsusest. Oletuslikult, mida tundlikum ning empaatilisem on inimene ja mida intensiivsem on vastastikmõju, seda tõenäolisem on leida õige vastus. Siinjuures ei saa ära unustada saatuslikku tausta, kas „õige” vastuse pead just praegu saama või siiski pärast „õpingute” läbimist hiljem.

Füüsilises maailmas kasutavad inimesed õpitut, kogemusi ja intuitsiooni valikute langetamisel erinevalt.

Valikute langetamisel on RM-põhiste teadmiste ja kogemuste ning intuitsiooni poolt edastatava teabe hankimisel osakaal erinev. Millal, kuidas ja kas enda intuitsiooni kasutada ning usaldada? Sõltub inimesest ning sündmusest ja kuidas ta kõigest aru saab! Eesmärgiks üldistatult elu ülesannete võimalikult efektiivne lahendamine ja täitmine, millest tekivad elulised kogemused, mis omakorda tagab enda hinge arengu selles konkreetses elus.

Peatükk on kirjutatud august 2020 kuni november (k.a) 2021 materjalide alusel.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-1)

Sissejuhatus esimesele osale

Järgnevates lugudes esitan läbilõike iseloomulikumatest sündmustest enda hingelise tundlikkuse kujunemises, arengus ja väljendumises. Lood olen koostanud võimalikult kokkusurutult ja eesmärk ei ole elulugu jutustada, vaid anda aimu tagamaadest. Samuti käsitlen põgusalt hingelis-immateriaalset ja reaal-materialistlikku maailmapilti ning nende vastuolusid.

Arvan, et inimese hingeline kõrge tundlikkus põhineb suures osas saatusele ja isiklikule elulisele teerajale. Teerada omakorda kirjeldab, kuidas reaalne elu sinu sisekaemust mõjutab.

1. PEATÜKK ⟡ Hingena väljaspool keha

Argipäev oktoobris 1967. Päike paistab läbi pilvede, suhteliselt tuulevaikne, kuiv, temperatuur +3 kuni +6 C. Maja juures suurtelt ja võimsatelt pärnadelt ning tammedelt on lehed täielikult kadunud, vaid mõni üksik on järgi. Leppadel veel mõned lehed on. Kell on umbes 10:30-12:15. Olen 9-nädalane.

Ema triigib pesu. Olen ruudulisel tekil laua peal paljalt selili ja siputan jalgadega. Keeramine ei ole selge ja istuda veel ei oska.

Tuba on väga soe, mis tähendab, et pliit köeb täiel võimsusel ja soemüür on tuntavalt kuum.

Ema näib olevat muretu, rahulik, naiivne, mõnevõrra piiratud ja ahta silmaringiga ning suurt õnnelikkust ma ei tunneta. Ma ei tunne end tema pojana, aga hoopiski range õpetajana või nõuandjana. Mul on täielikult laiahaardeline detailirohke ülevaade tema olnud ja tulevasest eluteest, tean kõiki tema mõtteid ja emotsioone.

Äkki tekib “selginemine” ning alustan emaga kõnelust. Häälitsuste ja häälikute abil, sest veel ei oska keeleliselt arusaadavalt väljendada. Seletan, kuidas ta peaks elama, milliseid karisid elu jooksul vältima ehk üldistatult, et käituks-toimetaks võimalikult õigesti ning suhtuks oma saatusesse suure tõsiduse ja pühendumisega. Palju sõltub temast, et elulisel teerajal komistamised ei oleks väga valusad.

Alguses ta ei pööra mulle tähelepanu ja ei saa aru taotlusest dialoogile. Tõstan mõnevõrra häält ning õnnestub, et ta mind hetkeks arusaamatul pilgul vaatab. Ja triigib edasi.

Olen visa ja läbi mõnede katsetuste ema kuulatab ja püüab aru saada. Kõigest olenemata ta ikkagi räägib teemast mööda ning selle asemel minu kui vanema ja kogenud inimese vastu austust üles näidata, hakkab ninnu-nännutamine pihta.

Ägestun ning mu hääl muutub nõudlikuks ja rangeks, mis tähendab, et ema peab mõistma ja kuuletuma. Minu hing on kehast väljunud ja kuni meetri kaugusel ning vaatan ülevalt alla omaenese praeguse täiskasvanud inimese pikkuse kõrguselt või natuke kõrgemalt lühema kasvuga ema poole.

Üritan temast üle rääkida ning annan kõrgendatud nördinud vihase hääletooniga märku, et ta peab aupaklikult vaikima kui targem räägib. Paraku ema ei saa soovist aru. Olenemata protestidest võtab mu pehmelt sülle, on väga hell, kuid natuke etteheitev ja magusalt tõre.

Hakkab kussutama ja õrnal laulval häälel rahustama ning ei lase edasi rääkida (karjuda). Hing „tõmmatakse” kehasse tagasi. Püüan hingena taas kehast korduvalt väljuda, kuid justkui magnet hoiab kinni ja tõmbejõudu ei ole ole võimalik kuidagi eirata.

Kussutamise ja äiutamise tulemusena lõpetan paari minuti jooksul kisendamise ning suigun unne. Avatud aken immateriaalsesse maailma peaaegu sulgub ja pikaks ajaks.

Resümee

Vestlus emaga kestis kuni 12 minutit. Kehast väljas käimine näitab, et hingena esinesin oma igavikulises põhiolemuses, tarkuses ja võimetega. Olin toimekas, tegus, tahtejõuline ja aktiivne, et panna asjad liikuma endale teada olevalt õiges suunas.

Ma ei olnud rahulolev, mistõttu tõstsin enesekindlalt häält ja muutusin temperamentseks ning jõuliseks. Olin väga häiritud ema rumalusest ja et ta minust üldse aru ei saa.

Juhin tähelepanu asjaolule, et esineb nn keha mälu ja hinge mälu. Peavoolu teadus selgitab, et pikaajalised mälestused pärinevad konkreetsest aju piirkonnast. Kui hing on kehast väljas, siis piltlikult esineb ka hinge mälu. Mälust ja varajastest mälestustest edaspidistes artiklites.

Tõenäoliselt esineb seos kehast väljas käimise aja ja ema surmakuupäeva ning kellaaja vahel. Võimalik, et kehast väljas käimine oli 16-18 oktoobril 1967 aastal, pigem 16-17 oktoober. Ema suri 15. oktoobril 2018. aastal kell 10:30. Järelikult minu hing teadis juba tollel ajal, millal ema sureb.

Seos kirjeldab, et 54 aastat hiljem saaksin aru ja jätkuvat kinnitust, et:

⌘ Mateerias esineb põhjuslikkus ja ettemääratus ning võimalik, et ka immateriaalsuses. ⌘

Sidusus annab märku igavikulise hinge olemasolust. Tähendab:

⌘ Info kõige kohta on kogu aeg olemas ja kirjeldatud nn infodimensioonis. ⌘

Kahe oktoobris olnud sündmuse vahelise mõeldava seose avastasin 29.09.2021.

Peatükk on kirjutatud augustis 2020 ja täiendatud septembris-oktoobris 2021.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: