II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-34)

37. PEATÜKK ⟡ Saatuse tahtel ⟡

Koolikiusamise mõju on mitmekihiline ja suunab sind tegevustele, mida saad individuaalselt sooritada. Sealhulgas arvan, et tegemist on saatuse poolt määratud käitumuslike mustritega.

Juuni keskel, pärast seitsmendat klassi 1981 (13 a) olen heal klassikaaslasel Eerol külas ning lobiseme maast ja ilmast. Äkitselt saan teada, et ta tegeleb pildistamisega… Olen üllatunud ja tekib wow-efekt, sest juba mitmeid nädalaid olen veeretanud mõtet, et võiks osata pilti teha…

Hingest käib „jõnks” läbi ja koheselt mõistan, et tegemist on minu teemaga… Tead, mis kuulub sulle! Siinjuures küsin, kus kohast täielik äratundmine tuleb? Kas tegemist on juhusega juhuste reas, kus Eero räägib täpselt sel ajal täpselt seda, mida kuulda soovin? Arvan, et juhus ei mängi rolli, vaid sinu saatuslik rada on ettemääratud ja detail antud rajast tuleb sulle lihtsalt meelde! Detail on seega fotograafia!

Pean ema mitmeid päevi veenma, et ta annaks mulle raha fotoaparaadi ostmiseks. Ta ei usu, et tegemist on tõelise huviga, vaid tavalise emotsionaalse puhanguga, mis tuleb ja läheb vastavalt meeleolule. Viimaks leebub ning seangi sammud Pärnu mnt 21 Tallinnas asuvasse poodi. Rahvast on vähe ja olengi fotoka Smena, 35 mm fotofilmi ning selle kasseti omanik.

Eero teeb koolituse. Kõik kohe meelde ei jää, kuid katsetamine võib alata. Tuleb hoolikalt valida, mida ja kuidas pildistada, et pilt ka välja tuleks. Eksida soovitavalt ei tohi, sest filmilindile mahub ainult 36 kaadrit.

Paari päevaga on film täis ja Eero näitab ette, kuidas käib filmilindi ilmutamine ja pimikus (vannitoas) fotode paberile panemine. Klassikaaslane elab Õismäel paneelmajas ning on võimalus vannitoast ajutine pimik teha – väike suletav ruum ja kraanist reguleeritav soe vesi ning kanalisatsioon on olemas.

Mina elan emaga vanas Vikimõisas, kus puudub kanalisatsioon, vesi on ämbritega toas ja pole väikest ruumi, millest pimik kujundada. Tähendab, tingimusi ei ole või kui ikkagi kuidagiviisi nuputada, siis peab väga palju vaeva nägema. Seetõttu tüütan Eerot ja kasutan tema heatahtlikkust ära. Arusaadavalt ta ajapikku tüdineb ning ärritub kui taas palun, et saaksime pilte ilmutada. Viimaks ma ei julge talle enam pinda käia ja piiran pildistamist.

Aasta hiljem 1982 kevadel saab ema sovhoosi poolt Laagrisse paneelmajja uue 3-toalise korteri ja juulis-augustis kolime Vikimõisast ära. Sügisel annab raha pimiku varustuse ostmiseks ning piiranguteta pildistamine ja ilmutamine võib jätkuda. Huviala kestab tänaseni.

Fotograafiast kirjutasin 27. peatükis, milles näitasin, et juba varases lapsepõlves 3 aastasena esinevad viited sinu saatuslikule teekonnale…


Õismäel Järveotsa teel veedan pärast kooli sageli aega. Seal elab sõber Andres kui ka palju poisse ja tüdrukuid, kelledega on hea läbisaamine.

Juuli teine pool 1981. Oleme poistega väljas ja keegi ütleb, et peame Urmast veel ootama, ta peaks varsti trennist jõudma… Teadsin juba kevadel, et käib trennis, kuid ei pööranud sellele kunagi tähelepanu. Visatakse nalja, et käib muskleid pingutamas…

„Muskleid pingutama” vms on huvitav fraas, mis tekitab tähelepanu ja paneb minu sees midagi liikuma. Sa oled kui seisev vesi, millesse visatakse väike kivike ning tekib virvendus. Õrn signaal kuskilt kaugustest jõuab sinu tavateadvusse ja signaliseerib midagi olulist.

Urmas on minust aasta vanem, poistest kõige tugevam ja silmnähtavalt turske. Tal on sõna otseses mõttes väga palju jõudu ja kui vaja midagi rasket sikutada, tõsta ning lükata, siis ainult Urmas saab hakkama. Me isegi vahel aasime, et tal on kolme poisi jõud, mida ta meile heameelega demonstreerib. Ta on rahulik, tasakaalukas ja sooja südamega poiss.

Umbes paari tunni pärast jõuab Urmas trennist tagasi, sööb kõhu täis, vahetab riided ja tuleb välja. Punt on koos ning lähme ringi kolistama. Kasutan võimalust ja pärin temalt trenni kohta aru. Ta natuke selgitab, kuid mitte väga palju. Uhkusenoot hinges täpsustab, et käib atleetvõimlemises…

Wow-efekt on taas saabunud! Eelnevalt esinenud õrn signaal võimendub kümneid või enam kordi ja saan aru, et tegemist on millegi väga tähtsaga. Peatükki kirjutades mainin, et tollel hetkel tundsin enda saatusliku raja ühe nüansi ära! Sul esineb hingemälu, mis kirjeldab sinu olemust vastavalt etteantud teerajale!

Liitsõna „atleetvõimlemine” ma varasemalt kuulnud ei olnud, ometi tunnen sõna ja tähenduse ära! Atleetvõimlemine on minu jaoks impulss või hingeline puudutus, kokkuvõtvalt sündmus, mis aktiveerib ja võimendab taju. Siinjuures toon välja teooria, mille sõnastasin 9. peatükis:

⌘ Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat. ⌘

Teine teooria, mille tõin välja 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

23. peatükis esitatud teooriast lähtuvalt „atleetvõimlemine” on muu komponent, mis tekitab impulsi ja loob ühenduse infodimensiooniga, kus on kirjeldatud sinu saatuslik rada. Terviklikku isiklikku saatust (elukäiku) ma teada ei saa, küll aga nüansi, milleks on regulaarsed treeningud jõusaalis.

Varasemates peatükkides räägitult arvan, et informatsioon meid ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse jms kõiksuse kohta on kirjeldatud infodimensioonis, kus aega ei eksisteeri ning kõik on olemas ühes ja samas hetkes. Eeltoodu kehtib ka inimese ja tema hinge kohta.

1. peatükis kirjutasin, kus olen 9-nädalane ja minu hing on kehast väljas ning tean tervikuna väikseimate seikadeni ema olnud eluteed ja tulevast saatuslikku rada. Kõik tema mõtted, emotsioonid ja sündmused läbi eluringi sünnist surmani on teada ning ei ole varjatud!

Püstitub küsimus: Kuidas on võimalik osaliselt või kõike enda või teise inimese kohta ette teada? Järeldus, et kuskil peab info olema, mille püüad kinni!


Paneme Urmasega paika, et järgmine kord kui ta trenni läheb, siis saame trenni juures kokku ja räägib treeneriga, kas mina ka saaksin osaleda. Urmase sõnul olen ma liiga noor ning mind ei pruugita saali lubada.

Juuli lõpp, ilmselt kolmapäev. Jõuan kaksteist minutit varem kui on kokkulepitud aeg kell 10:30. Päikeseline soe ilm. Trenn asub Tallinnas Tartu mnt 50 ja aknast näen, kuidas mehed hoolsasti liigutavad. Olen väga elevil! Aeg liigub teokiirusel…

Närvilisus ja rahutus suureneb, sest seltsikaaslast ei ole ikka veel näha. Teen otsuse, et ootan teda kella 11-ni… Paraku olen jätkuvalt üksi ning on tekkimas käegalöömise meeleolu ja iga minutiga eemaldun majast kuni poolteist meetrit. Olen hoonest juba umbes kolmekümne meetri kaugusel ning Urkit ikka ei ole… Pettumus on väga suur ning vastu tahtmist umbes kell 11:24 lahkun. Kaalun, kas üldse enam trenni sooviksin teha…

Mõne päeva pärast lähen taas Järveotsale ning küsin spordipoisilt, miks ta kohale ei tulnud? Urmas tunneb natuke ebamugavust ja ütleb, et tal oli tegemist. Lepime kohtumiseks uue aja kokku.

Jõuan umbes 10 minutit ennem määratud aega. Kolmapäev, 12. august 1981 kell 11:00 ja intuitsioon selgitab, et Urmas ei pruugi ka täna välja ilmuda. Olen suhteliselt enesekindel ja ootan teda 20 minutit. Puhas vaist on eksimatu!

Kardan, kuid otsustan ikkagi uksevahelt sisse piiluda. Arglikku poissi näeb lihaseline suur mees Sanja (mälu võib eksida) ja saab kohe matsule pihta. Kutsub mu julgelt sisse ja näitab treenerite ruumi kätte.

Ervin Liebert võtab mu viieks minutiks ette. Pabistan jubedalt ja pelgan, et trenni mind ei lubata. Küsimuste-vastuste voor ja lõpuks treener küsib, millal sooviksin treeningutega alustada…? Uhh… Tohutult raske kivi langeb südamelt ja vastan, et koheselt. Ervin küsib asjalikult, kas mul trenniasjad on kaasas?

Tallinna Atleetvõimlemise Klubi on esimene NSVL-s ja ENSV-s, mis toimib isemajanduslikul põhimõttel, et iga klubiliige peab maksma kuutasu. Emale ma palju selgitama ei pea ja tema finantseerib minu sportimist. Õpilastele on hinnaalandus ja summa oli vist 1 rubla ja 10-20 kopikat kuus.

02.03.2013. SK Reval-Sport, 115 kg hantel. Fotograaf: Henry Küla

Järgmisel päeval olen trennis ja esimese treeningkava teeb Arne Arro. Olen väga kõhnake ning kaalun kõigest 40 kilo, kuid aasta pärast olen juba 50 kilone. Esimestel aastatel juhendavad mind kolm meest – Arne Arro, Toomas Arro ja Ervin Liebert. Kuni sõjaväkke minekuni 1985 aasta oktoobris ma ei puudu mitte ühestki määratud trennipäevast! Välja arvatud juhul kui harva haige olen.

Urmast ma enam ei tülita ja trennis teda ka ei näe. Ajal, mil mina soovisin treeningutega alustada, mõlgutas tema hoopiski mõtteid lõpetamisest. Seetõttu ta kokkulepitud aegadel välja ei ilmunudki.


Kui lahata isiklikku saatuslikku konteksti, siis juba lasteaias pakub maadlemine huvi. Kolmandas klassis 9 aastaselt lähen sportvõimlemisse, sest tahan saada tugevaks, et hakata kiusajatele jõuga vastu. Trennis käin ebaregulaarselt ja poole aasta pärast lõpetan.

Talviti 11-13 aastaselt teen iseseisvalt treeninguid suusatamises.

12 aastaselt proovin kätt sportlaskmises. Olen vasakukäeline, kuid relv on mõeldud paremakäelisele, mis on minu jaoks väga ebamugav. Pean vastu ainult 2 nädalat.

10-12 aastaselt treenin end iseseisvalt vastavalt parimatele olemasolevatele teadmistele kergejõustikus – keskmaajooksus. Looduse poolt on kaasa antud suurepärased eeldused, mida soovin edasi arendada. 5-7 klassis (11-13 a) esindan kergejõustikus edukalt kooli ning loodan, et kekaõps viib mind kellegi treeneriga kokku… Ise ma ei julge õpetajat paluda ja ta ka ei taba minu salasoovi…

Elukoht Vikimõisas järve ääres pakub suviti igapäevaseid või sagedasi aktiivseid suplemisi ja ujumisi Harku järves.

Seega eelnevad sportlikud toimetamised on ettevalmistus selleks, et peaksin kuhugi jõudma. Jõusaalis käin saatuse tahtel regulaarselt tänaseni.

Väga negatiivse maiguga koolikius suunas mind erinevatele tegudele:

  • Olla palju üksi ehk omandada mõtlemise oskuseid;
  • Mõtlemine omakorda suunab sind kirjutama;
  • Fotograafia on tavaliselt individuaalne ala, mis pakub hingelist ja vaimset rahulolu. Sõltuvalt olukordadest ka sügavaid hingelisi puudutusi, mis aktiveerivad ja võimendavad taju, mis loob paremad võimalused ümbritsevate valitud objektide või inimeste eripäraseks tunnetamiseks.
  • Soov olla füüsiliselt tugev ja hakata vastu vägivallale suunab mind jõusaalis käima.

Selgub, et elulised sündmused mõjutavad sind ja juhatavad kõndima saatuslikul rajal. Toon välja teooria, mida käsitlesin 9. peatükis:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad. ⌘

Teooria sõnastus põhineb praktilistele elulistele ja hingelistele kogemustele ning tajule. Ilmselt paljud inimesed on suutelised enda elukäiku analüüsima ja leidma seoseid ning põhjuseid, miks elu kulgeb just niimoodi ja mitte teistmoodi.


Kaheksandas klassis 1981-82 (14 a) on koolikiusu nivoo mõnevõrra vähenemas. Aivar rusikatega enam ei vehi ja alandamist ei ole. Üleolev suhtumine ja mõõdukas mõnitamine on jätkuv. Olen natukene enesekindlam ja lasen paista välja, et vajadusel võin vastu lõugu anda kui keegi kipub liigselt ülbitsema. Tegemist on enesekaitse taktikaga, mis kannab kuust kuusse üha enam vilja. Teatakse, et teen trenni ja jõudu mul on. Siiski selline käitumismudel ei ole minule omane, mis on tüütu ja väsitav. Ma ei tunne end vabalt, kuid kool tuleb võimalikult valutult läbida.

Endine klassijuhataja EF on samuti pisut tagasi tõmmanud ja ma ei ole enam igapäevaselt tal hambus. Ilmselt on ta minust tüdinenud ja õppekoormus on tõusnud, mistõttu on ajapuuduses, et ühe õpilasega järjepidevalt mässata. Küll kirjutab päevikusse mõnuga pikki märkuseid ja väänab hinneteks ühtesid. Matemaatika on minu jaoks keeruline ja vajaksin täiendavat õpetamist ning selgitusi. Paraku ta nimme eirab mind, kuigi teab, et tema aines olen väga nõrk ning ei ole suuteline õhust kõike kinni püüdma. Lisaks ma ei julge ta käest abi paluda, sest ei talu tema alandavaid salvavaid repliike.

JS on ka kaheksandas klassis meie klassijuhataja. Pean temast lugu, kuid intuitsioon annab jätkuvalt märku, et ta on minu suhtes negatiivselt meelestatud. Antud teadmine tekkis juba varakult kuuendas klassis kui mul temaga kokkupuuteid veel ei olnud. Tajud, et midagi on valesti, kuid mõistus vastupidiselt ütleb, et kõik on korras, alust ei ole ju…

Maikuus 1982, reede. Päikesepaisteline ilm. Klassijuhataja tund on viimane. JS palub õpilastel tunni jooksul kirjutada oma tulevikuplaanidest. Kas soovitakse praegusesse kooli edasi jääda või vahetada õppeasutust? Tolleaegses süsteemis keskkool, tänapäevases mõistes gümnaasiumiaste. Kelleks soovime tulevikus saada?

Etteantud ülesannet võtan siira huviga. Kirjutada oskan ja tekst tuleb minu arvates sisutihe, ladus, aus ning inimlik. Toon välja, et soovin Kaarepere Sovhoostehnikumi (praegune Luua Metsanduskool) metsandust minna õppima ning erialaks valiksin metsavaht. Metsanduse huvi ei pea ma kaugelt otsima. Juba lapsena tajun taimi, puid ja loodust omamoodi hingestatult ning 12 aastaselt istutan esimesed kaks puud – kask ja pihlakas.

Järgmise nädala reedel klassijuhataja tunnis kommenteerib JS kõikide või enamike õpilaste kirjutisi, kuid minu oma mitte… Vahetult pärast tunni lõppu palub ta mul jääda. Lähme taharuumi, mis asub tahvli taga. Pabistan ja olen segaduses. Taju selgitab, et asjalood on viletsad, kuid mõistus ütleb, et õpetaja soovib mind julge ja puhtsüdamliku üllitise ning erialavaliku tõttu tunnustada.

JS esimesed laused on rasked… Ta teeb mind maha ja alandab… Jälgib puurivalt ja tähelepanelikult, kas murdun või mitte… Püüan jääda rahulikuks ja enda meeleolu mitte kuidagi reeta… Manan ükskõikse näo ette… Õpetaja ei saa aru, kuidas tema sõnad mind mõjutavad ning käigult kasutab erinevaid lähenemisviise – veenmine, mõnitamine, kaudne ähvardamine jms. Näide veenmisest:

„…Ma tean, et sa ei saa Kaareperes hakkama. Seal on väga raske… Usu mind, ma tean, mida räägin…”

Monoloog kestab umbes 15 minutit ning lõpuks saan tulema. Tunnen end reedetuna ja petetuna! Usaldasin enda parimad mõtted ja ideed õpetajale, aga ta kasutas mind jultunult ja põhjendamatult ära! Ma ei ole talle midagi halba teinud! Käinud korralikult koolis ja õppinud võimete piires. Väliselt õiglane klassijuhataja osutub hoopiski pahatahtlikuks inimeseks! Kuuendas klassis esinenud intuitsioon ei eksinud…


EF ja JS jätavad mind koos Arnoga suvetööle. Vastavalt matemaatikas ja füüsikas. Seega tähtajaks me kooli ametlikult ei lõpeta, mistõttu pidulikule lõpuaktusele meid ei lubata… Aktuse toimumise ajal saame juhuslikult Arnoga kooli juures kokku. Mõlemad oleme äärmiselt kurvad ja löödud ning me ei tea, mida edasi teha, täielik teadmatus. Olime tulnud kooli juurde, et saada selgust, kas ja millal meie tunnistused saame või kuidas peaksime edasi toimetama? Äkki keegi tuleb ütlema… Paraku infot meile ei jagata. JS suhtub meisse sisuliselt kui viimastesse jätistesse…

Mõni päev pärast aktust on lõpuekskursioon Pihkvasse ja Novgorodi. Minu jaoks oleks tegemist elu esimese klassiekskursiooniga… Mis siis, et viimasega ja seekord keeldu peale ei ole ka pandud… Võtan osa.

Põhiosas saab meenutada ainult pikka ja monotoonset bussisõitu. Jalutuskäiku Pihkvas, palju pildistamist ning öist telkimist metsas. Novgorodi me ei jõuagi, sest sajab lausvihma ja kõik koos otsustame, et keerame otsa poole tee peal ringi ning tuleme mõni päev varem Eestisse tagasi.

Tagasisõidul istun bussi tagumise ukse juures üksi ja tukun. Umbes poolteist tundi ennem Tallinna äratab mind miskit üles. Kõige tagumises pingireas lösutab kuuene Aivari kamp ja loobivad mind toidujäätmete ning prügiga. Irvitavad ja mõnitavad. Olen šokeeritud! Kambaga kiusamine oli viimati viiendas ja kohati kuuendas klassis. Ja nüüd viimasel päeval ning viimasel tunnil pean jällegi kannatama…

Nad proovivad mind igati kaklema provotseerida, et näha minu füüsilist võimekust. Olen treenitud ja suhteliselt tugev ning mul on piisavalt julgust, et nende igaühega eraldi vajadusel karvupidi kokku minna. Kaalun tõsiselt, et löön vähemalt ühel poisil nina veriseks, kuid intuitsioon annab selgelt aru, et seda nad ootavadki ning tahavad mulle kambaka teha… Ma ei mõista, miks nad minu karistusoperatsiooniks on välja valinud? Üks asjaolu on siiski selge. Soovitakse liidri tähelepanu ja temale meele järgi olla.

Üksi kuuele nokatsile vastu saada võrduks väga ebavõrdse ja eluohtliku lahinguga. Võtan kasutusele vana käitumisviisi ja annan mõista, et pean Andresele kõik ära rääkima… Neil ei ole pääsu, nopime nad ükshaaval üles ja esimeses järjekorras Aivari…

Selle peale tüübid kibedalt ja tehtult hirnuvad…

Kinnituseks lausun levinud vanasõna: „Kes viimasena naerab, naerab paremini”, mis selgitab, et Andrese tuntus ja tulivalus rusikaõigus on paljude Tallinna koolide õpilastele ning noorkurjategijate kampadele hästi teada.

Minu enesekaitsemeetod töötab. Poisid tõmbuvad natukene tagasi, kuid kambavaim ei kao ja hajus sõnadega nokkimine kestab kuni Tallinnani, mil buss koolini jõuab. Ennetamaks kambakat, tõusen pingilt julgelt püsti, ajan rinna kummi ja vaatan enamikele jõuguliikmetele ülbelt silma. Ütlen veelkord üleolevalt, et mitte kellelgi enam pääsu ei ole ja sisuliselt kõik on juba otsustatud…. Neil jääb üle ainult oodata, mil Andresega nende koduuksele koputame… Noormeeste võitlusvaim ja mokakobin on peaaegu kadunud…

Viskan koti selga ja sammun uhkel ning väärikal sammul kodu poole. Kordagi taha ei vaata.


Kaheksanda klassi lõputunnistuse saan pärast suvetööd ennem jaanipäeva. JS surub kätt, soovib jõudu ja annab dokumendid koos iseloomustusega. Tol ajal on süsteem, et iseloomustus kuulub kooli lõpudokumentide hulka, mis esitatakse uude kooli sisseastumisel.

Teel koju loen iseloomustuse mitu korda läbi… Närvivapustusest tingitult süda peksleb ning jalgades on nõrkus… Iseloomustus on väga kriitiline, ülekohtune, solvav ja halb. Minust on maalitud pilt, keda ma mitte kohe ei ole. Täielik ebaõiglus! Justkui oleksin a-sotsiaalsete eluviisidega saamatu ja ülirumal inimene jms. Tean, et sellise iseloomustusega on mul suured raskused ükspuha kuhu kooli sissesaamisega, rääkimata Kaareperest. Olenemata, et hinnete alusel oleksid uksed avatud.

Meeleheide on suur. Isa meiega enam koos ei ela ja läbisaamine ei ole kõige parem, siiski kaeban talle ära. Paps on täis jõulist otsustavust ja pärast jaanipäeva helistab kooli. Lepib JS-ga kohtumise kokku. Olen mures, et isa annab õpetajale peksa ja keelitan, et ta tema vastu kätt ei tõstaks…

Hommikul umbes kella üheteist paiku lähme koos koolimajja ja jään klassijuhataja ukse taha ootama. Poole tunni pärast tuleb isa rahulolevana välja ja annab mulle uue iseloomustuse, mille kohe läbi loen. Sisu on hea, millega võin rahule jääda!

Isa on eluliselt osav ja läbilöögivõimeline terve elu olnud. Ennem kohtumist uurib mu käest põhjalikult JS kohta ning kavandab oma taktikat temale lähenemiseks. Õpetaja üks nõrk koht on alkoholism. Ta on nn salajoodik, mida teavad-näevad kõik õpilased, kaasa arvatud kooli direktor. Tal peab igapäevaselt olema vähemalt 100 grammi sees. Tööpäeva lõpuks mõnikord ka kuni pool pudelit viina… Nädalavahetustel sageli enam. Õpilastena teadsime tema salaasju kui tagaruumis (tahvli taga) luurel käisime ja avastasime kapist mitmeid tühjasid viinapudeleid. Esmaspäeviti kooli tulles on tal sageli pohmell.

Paps vajutab õigele nupule ning altkäemaksuks võtab kaasa pudeli viina, mida poole tunni jooksul sõbralikult mekivad. Selle juurde käib ka lubadus, et hangib õpsile peatselt juulis ilmuva ENEKE sarja. Väärtuslikud raamatud, iseäranis entsüklopeedilised teatmikud on defitsiit, mille müük käib sealhulgas nö althõlma ehk mitteametlikult. Nõukogude aja eripära. Isa töötab ENSV Vabariiklikus Raamatukaubastuses ja kõikidele trükist ilmuvatele raamatutele on juba ennem lettidele ilmumist ligipääs.

Teel koju isa kirjeldab, et läbirääkimised klassijuhajaga läksid libedalt. Õpetaja oli väga rahul, et sõlmis kasuliku tehingu ning jääb ootama raamatuid, mida talle lubati… Paps ainult muigab ja vandudes lisab, et tunneb sedasorti mehi ning mitte kunagi nendega tegemist ei tee. Ta ei muretse talle lubatuid teatmikke… Sarkastiliselt ütleb: „Mingu ostku poest!”

Paari nädala pärast saadab JS mulle koju kirja, kus tuletab meelde, et raamatud on trükist juba ilmunud ja pean antud lubaduse täitma. 1-2 nädala jooksul saadab veel kaks kirja, mis sisaldavad juba ähvardusi. JS on osav manipulaator ning kardan, et tühistab mu iseloomustuse.

Õpetaja oma ähvardusi teoks ei tee ja vist ei oleks ka võimalik. Poest ilmselt raamatuid ei leia, sest vabamüügile need üldiselt ei jõua. Reeglina saad omanikuks ettetellimise alusel.


Tänaseni ma ei tea lõplikult, miks JS minu suhtes väga ebameeldivalt käitus. Kogesin tema kõige primitiivsemat ja tumedamat allhoovust. Saatuslikku rada arvestades võtsin klassijuhatajat kuulda ja kahtlesin endas ning Kaareperesse õppima ei läinud. Faktiliselt on tegemist otsese mõjuga, mis omakorda tingis selle, kuidas elulisel rajal edasi liikusin ja kus olen praegu.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin otsingumootorit ja avastasin, et ta oli tunnustatud ning lugupeetud pedagoog õpetajate ning õpilaste hulgas. Ta on mitmete füüsikaõpikute autor.

Klassikaaslane Eero suhtles JS-ga lähedalt kuni tema surmani 2007 aastal ja käis ka tema matustel. Eero sõnul suri ta alkoholist tingitud vaevustesse 53 või 54 aastaselt. Kui sündmusest vahetult pärast tema surma kuulsin, siis paradoksaalsel kombel tundsin teatud kergendust…

Ma ei ütleks, et olin inimese surma üle õnnelik, kuid hingerahu on parim määratlus. Minu seisukohalt vaadatuna oli vajalik, et ta omal ajal lubatuid raamatuid ei saanud ja saatuse tahtel suri varakult.

Siit joonistub välja, et meis kõigis on olemas positiivsed kui negatiivsed küljed.


Kooliajal suutsin Aivarit mõista sedamoodi, et kui talle kuuletun, siis saame hästi läbi. Ma ei allunud, mis tingis kiusamise ja tahtluse mulle järjepidevalt koht kätte näidata. Ta oli minu teatud isiksuslike omaduste peale kade. Samuti kadestas, et käin regulaarselt trennis ning arenen.

Täiskasvanuna hinnates arvan, et Aivar on psühhopaat. Ta on empaatiavõimetu sadist ja haiglaslik nartsissist. Patoloogiline valetaja ning egomaniakk. Kindlasti on tal positiivseid omadusi, mida mina siiski ei näinud.

Taaskord kasutan otsingumootorit ning püüan ta üles leida. Vanuse järgi sobituks temanimele mees ühe inimesega, kes töötab praegu taksojuhina. Ma ei ole kindel, kas tegemist on temaga.

Suur viha Aivari vastu lahtus umbes ajal kui sain 40 (2007). Seega ligikaudu 27 aastat hiljem pärast viimaseid kiusamisi. Välimuselt on ta tõenäoliselt palju muutunud ja ma ei tunneks teda enam ära. Viimati nägin teda 1982 aasta juunis kui kooli juures pärast ekskursiooni koju läksin.

Terekätt temale ei annaks ning ta ei pälviks minu tähelepanu. Mul ei ole võimalik talle praeguse elu jooksul andestada. Sealhulgas tajun, et ta oma tegusid ei kahetse. Olen kindel, et kunagi pärast tema surma jõuab ta hingelises arengus pika vinnaga tasemeni, mil on aeg andestust paluda. Minu tingimuseks oleks, et ta hing peaks kogema täpselt samasugust valu ja kiusamisest tekitatud problemaatikat sama kaua kui mina. Seejärel saan otsustada andestamise küsimuse. Paraku see hetk on veel väga-väga kaugel…


Aivari lähedane kambajõmm ja sõber Alar oli kooliajal mitmeid aastaid minu suhtes üleolev. Ainult mõned korrad virutas rusikaga. Seetõttu suhtun temasse suhteliselt neutraalselt, kuid okas on hinges. 1990 saan teada, et tema abikaasa (meie ühine klassiõde) sai autoavariis surma. Sellest hetkest alates suudan tehtud teod andestada, kuigi ma ei taju, et ta kahetseks minu kiusamist. Võib-olla saatus kaudselt hoolitses, et 23 aastase abikaasa hukkumine võib Alari kaastunnet ja mõistmist ligimeste vastu suurenda või avada silmi, et vägivald teps mitte hea ei ole.

Alar on edukas ettevõtja ja elu ning tervise juures. Viimati nägin teda 1982 juunis kui ekskursioonil olime. Esimest korda ilmutas unes veebruari viimasel ööl 2022 – ta oli minu suhtes tõrges. Tegelikus elus ma ei sooviks teda näha, suhelda või tegemist teha – kindel ei.


Aivari teised neli jõuguliiget ei vääri äramärkimist ning sisuliselt olid ajutised sabarakud. Nendest kaks jäävad üsna varakult elu hammasrataste vahele. Füüsiline ja vaimne nõtkus annab järgi, sest keskmiselt suurem alkoholilembus teeb oma töö. 90-ndate alguses teenivad leiba varastatud autode muutmise ja putitamisega. Nende pealikuks on ühe kuritegeliku grupeeringu pikaaegse vanglastaažiga löömamees, kes 90-ndatel „põhikohaga töötades” võtab Kadaka turu müüjatelt katuseraha vastu ja annab bande liidrile edasi. „Kõrvalärina” organiseerib kallite autode varguseid ning edasimüüki.

Meie klassist on võrsunud ka kaks rahvusvahelise tasemega retsidivisti, kellest varem rääkinud ei ole ning jätan nimed enda teada. Vahetevahel Eesti ja rahvusvaheline krimirubriik neist kirjutab.


1982 (14 a) vahetan kooli ja kogemus on näidanud, et kiusajatele peab kogu aeg süsteemselt vastu hakkama. Esimesed kuni 1,5 aastat uues klassis ongi mõningane võitlus enese eest rusikatega, sõnadega ja kavalusega. Suudan tagada hea läbisaamise enamike klassikaaslastega ning normaalne isiklik õpikeskkond on loodud. 10-nda klassi keskel on õpitulemused sedavõrd paranenud, et kuni kooli lõpetamiseni on mu nimi ja foto kooli autahvlil. Aitäh mõistvatele ja kannatlikele õpetajatele!

Armastus Katrini vastu ei ole kooliajal kuhugi kadunud. Ta on minu jaoks mõtetes alati olemas, kuigi kokkupuutepunkte meil ei ole. Tunne on suht-stabiilne, kuid paratamatult kindlas languses. Soojus hinges kannustab tutvuma ja suhtlema erinevate toredate naispoole esindajatega koolis ja väljapool. Enamikel juhtudel suudan nende hingelist põhiolemust tajuda, kuid pigem osaliselt. Tolle ajastu noormehel on soov „uut” armastust taas kogeda. Esineb intuitiivne teave saatuslikest komponentidest, mis käsitlevad just tundemaailma. Sa oled info kinni püüdnud ja proovid antud teadmisele tegelikus elus kinnitust leida.

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-33)

36. PEATÜKK ⟡ Inimene võib olla humanist ja samal ajal jõu pooldaja

Aprilli teine pool kuni mai algus 1980, kuues klass (12 a). Mõne nädala vältel esineb periood, mil alustan humoorikate nupukeste kirjutamisega. Kirjanduse tunnis ja ajaviiteks enese jaoks. Täiesti spontaanselt. Tähelepanu ei ole mitte õpetataval ainel, vaid iseenda huvil midagi valmis treida. Klassijuhataja HT viimaks märkab ja väike saladus tuleb ilmsiks. Loeb klassis kõva häälega ette ja sisu valmistab õpilastele nalja. Ettelugemine toimub kahel korral kolme nädala jooksul.

Tegemist on esimese korraga elus, mil teen katsetusi midagi sisukat valmis kirjutada. Paradoksaalsel kombel aitab sellelaadseks arenguks jätkuvalt kaasa esinev koolikius, mida esineb nüüd põhiliselt vaimsel tasandil – mõnitamine, alandamine, solvangud jms.

Kiusamine suunab mind olema sageli üksi, sest põhiliselt saan toetuda ainult iseendale, samuti enda hingele, kes jätkuvalt mu kõrval on. Huvitava osisena selline olukord soodustab ulatuslikke mõttearenguid. Miks saatuslik teerada näeb ette, et mõningate mõtete väljendamine peab toimuma läbi kirjutamise, ma tänaseni öelda ei oska.

Armumine ja armastus Katrini vastu ning tekkinud huviala midagi kirjutada näitavad, et on esindatud üsna tugev plussmärgiga energia, mis tasakaalustab oluliselt koolikiusu poolt produtseeritavat stressi või depressiooni. Sa hakkad väljastpoolt tulevale vaimsele terrorile vastu iseenese sisemise intellektuaalsusega.

Saan järeldada, et kõik elulised sündmused on vajalikud, et toimuks areng. Ilmselgelt on sügavalt negatiivseid olukordi üsnagi keeruline taluda, kuid reaalne elu meie ümber näitab, et paljut juhtub – naer ja pisarad käivad käsikäes.


Juuni algus kuni keskpaik on periood kui tekib konflikt enda hingega. Ta ei anna vastuseid kõikidele küsimustele, mida soovin Katriniga seonduvalt teada. Olen löödud ja pahane, et ma ei suuda armastust hästi välja kanda. Kuigi, armastus on ju väga positiivne tunne!

Sellel paaril nädalal suudan hinge ilmumist kutsuda esile või hoopiski lülitada välja, piisab käskluse andmisest. Varasemalt mul sellist oskust ei olnud. Hing tuli ise või läks, millal soovis ning mul puudus kontroll. Antud süsteem ka sobis ning ma ei protesteerinud.

Eelmistes peatükkides mainitult, hing tagab sinu eksistentsi ja kõige kriitilisemates olukordades aktiveerub ning tajud kirkalt, et ta on sinuga. Juunis olen jõudnud juba sinnamaani, et hing ei pea järjepidevalt tuge pakkuma.

Esineb mitmeid sisekõnelusi hingega, kus närviliselt teatan, et ta ei pea enam minuga olema, saan ise hakkama, olen jõuline, tark jms. Minus on võtnud maad lummus enese kõikvõimsusest, et füüsiline maailm ongi peamine, kus pean toimetama ja ennast realiseerima. Iseenesest on ju tegemist igati tavapärase materialistliku sooviga. Oleme siia maailma (Maale) sündinud, et end seeläbi teostada!

Umbes juuni keskel käibki piltlikult klõps ning hing, kes mulle aasta jooksul suureks abiks oli, end enam ei ilmuta… Ma ei taju, et ta minu kõrval oleks… Olen rõõmus ja rahulolev ning ligikaudu kuu möödudes hinge olemus läheb ka lõplikult meelest ära… Minust on saanud täisvereline füüsiline inimene ja käega katsutav maailm on väga põnev! Hing on kuskil olemas, kuid sinu enda tahtel seitsme luku ja riivi taga ning väljendub intuitsioonina, niivõrd-kuivõrd…


Seitsmendas klassis (13 a) 1980-81 määratakse meile uus klassijuhataja JS, kes saab hästi läbi õpetajaga EF. Eelmine klassijuhataja HT lahkus suvel raseduspuhkusele.

JS mind varasemalt ei tunne, kuid tema suhtumine on koheselt väga karm ning saan aru, et EF on talle minust rääkinud ühte-teist ja kolmandat… Tolleaegses pedagoogilises mõistes tema meetodid kannavad edu ja minu koolist pausitamine lõppeb, millele olin juba tol ajal talle tänulik. Eelkõige kardan teda ja hirm sunnib mind kokku võtma. Sealhulgas on vanus selline, kus haarad asju laiemalt ning suudad süsteemsemalt mõelda.

JS pitsitab ka Aivarit ja vähemalt tema tunnis käitub ontliku koolipoisina. Naiivselt isegi mõtlen, et äkki Aivar on nüüd muutunud… Paraku mitte… Ta on jätkuvalt agressiivne ja väga halvamaiguline ütleja. Ühesõnaga mitte midagi ei ole muutunud, ainult rusikatega vehkimist peaaegu enam ei ole.

Oktoobri esimene või teine nädal 1980, esmaspäev või teisipäev. Pärast viiendat tundi vaheajal. Aivar mängib kõva isast, ülbitseb ja mõnitab… Olen juba paar nädalat mõtisklenud, et võiks talle vastu vahtimist virutada ja nüüd tundub olema sobilik hetk.

Huvitaval kombel Aivar tajub, et soovin teda lüüa ning hakkab ilkuma. Olen üllatanud, et minu salaplaan on tulnud avalikuks… Eks temalgi on intuitsioon ja ründav tuluke silmis on mind reetnud. Ma ei saa ootamatu füüsilise rünnatu taktikat kasutada, et ta korralikult alistada ning kartus poeb hinge, et äkki saan haledalt peksa.

Loobun vastasseisust, mis mõjub Aivarile ego tõstavalt ja äsab kaks korda mulle rusikaga vastu õlga… Kusjuures päris valusalt ning saan aru, et füüsiliselt jääksin talle veel alla.


Aivar on pinnuks silmas enamikele meie klassi poistele, mis väljendub tema toorutsemises ja võimumängudes. Viimased paar nädalat jääb talle ette klassi kõige pikem poiss ja lugu kulmineerub ilmselt 30. oktoobri neljapäeval vaheajal pärast kolmandat tundi. Kakekullil on kindel plaan Arno enesele allutada, olenemata asjaolust, et ta on sõltumatu ja kuulub teise poiste gruppi, kes võib Aivari julgeolekut ohustada. Grupist kirjutasin lühidalt 33. peatükis.

Aivar norib tüli ja vehib rusikatega. Keerulises olukorras säilitab klassikaaslane välise tasakaalukuse ja üritab situatsiooni rahumeelselt lahendada, mis mõjub pätipoisile hoopiski julgustavalt ning äigabki Arnole vastu lõugu… Löök on suhteliselt oskamatu ning jääb nõrgaks, sest pikakasvulisel poisil õnnestub osaliselt kõrvale põigelda… Arno kogub end sisuliselt hetkega ja läheb keema. Looduse poolt kaasa antud eluline temperament lööb välja… Kiire vasaksirge ning peajagu lühem Aivar lendab nagu takukoonal põrandale pikali… Ajab küll kiiresti end püsti, kuid pauk oli sedavõrd tugev, et tasakaal on häiritud ja põsk lõikavalt punetab…

Arno on võitluspositsioonis ja valmis Aivari edasist rünnakut julgelt tõrjuma, mida siiski enam ei tulegi… Esimest korda nende aastate jooksul on klassi huligaan saanud kerepeale! Enamgi. Arno äge vihane reageering ja sõimamine trööstib kaabakat veelgi ning loobub lõplikult üleolevast hoiakust. Äkitselt on ta kuidagi tavaline ja kössis poisike ning tema poolt loodud hirmuõhkkond justkui kaob.

Kolki saamine rahustab Aivarit ning edaspidi on mõnevõrra vaoshoitum, kuid mitte kauaks. Ennast täis käitumine ja pealiku mängimine ikkagi jätkub. Teiste mõnitamine on sealhulgas veres. Arnot ta enam ei puutu.

Huvitaval kombel on mul väga heameel, et Aivar keretäie sai… Nautisin nähtud kaklust ja vägivalda… Kuigi jõhkrust ma ei ole kunagi hinnanud. Vastuolu kui selline! Lugu kirjutades ja elukogemusi arvesse võttes arvan, et vägivald sünnitab vägivalla. Inimkonnale väga omane käitumismudel, mis on kestnud läbi ajaloo! Keegi teeb kellelegi liiga ja ahistatu ei pööra teist põske ette, vaid asub kaitsele. Selle tulemusena võivad tekkida suuremad konfliktid ja sõjad. Konkreetne Vene-Ukraina sõda sobib eeltoodud käsitlusse suurepäraselt! Loodan, et pimeduse ja terrori kandja Venemaa poliitiline juhtkond, jõustruktuurid ning sõjavägi alistatakse ja õiglus ning valgus pääseb võidule! Tinglikult määratledes headus võidab kurja.

Isiklikult arvan, et ennast ja ühiskonda peab räige ülekohtu eest kaitsma, mis paratamatult sisaldab füüsilise jõu rakendamist. Tuleneb, et inimene ongi loodud olema agressiivne, mis omakorda võib tähendada, et kellegi arengutase on madal ja teadmised üsnagi piiratud. Kui siia lisada juurde ahnus ja nälg võimu järele, siis on olemas ideaalsed alused konflikti tekkele. Selliseid inimesi näeme igapäevaselt…

Selgub, et vägivaldse konflikti algatajaks võib olla rumalavõitu ahne võimuihar isik või kombinatsioon nendest omadustes ja ta soovib sulle maksahaagi lajatada. Kõik selle nimel, et oma ego rahuldada. Varem või hiljem tekib vastuhakk, kas üksikisiku või grupi poolt. Tulemuseks üldistatult sõda. Vastuhakkaja soovib sarnaseid valusaid kogemusi ka vägivalla põhjustajale ja isegi enam, et agressor saaks aru tagajärgedest.

Järelikult sõltuvalt inimesest võib temas peituda nii humanist kui ka füüsilise jõu pooldaja. Võib arvata, et eeltoodu ongi areng või taandareng üksikisiku ja ühiskonna tasandil ehk naer ning pisarad käivad käsikäes… Valus tõdemus, kuid niimoodi vist inimkonna evolutsioon ongi seatud…

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-32)

35. PEATÜKK ⟡ Hingelise tundlikkuse arengu keerdkäigud

Kooliõde Katrin hakkab silma juba teises klassis. Tema hingelise põhiolemuse tajumine on üsnagi lihtne ja kiire. Sarnaselt teistele lastele, keda olen kirjeldanud erinevates peatükkides ja kokkuvõtvalt 17. peatükis. Toon taaskord välja hingelise põhiolemuse teooria, mida esmakordselt defineerisin 9. peatükis:

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘

Koolis ja vabal ajal tüdrukutega suhtlemine ei põhine jõu-, võimu- või domineerimispositsioonile – kes keda allutab, vaid vastastikusele siirale huvile. Välja arvatud erandid. Seetõttu on tütarlastega lävimine kerge ja suhteliselt vaevatu, mis omakorda tähendab, et tema hinge- ja mõttemaailm on tuttavam, soositum ja mõistetavam kui poisi oma. Kui on valida, siis eelistan tüdrukuid ja poisse vähem.

Seepärast taju- ja tundemaailm areneb käsikäes tüdrukutega! Kogetav hingeline puudutus süvendab ja arendab tundlikkust!

Katrini sügava tunnetamisega kinnistub lõplikult saatuslik käsitlus, mis sai alguse juba varasest lapsepõlvest seonduvalt tüdrukute hingelise põhiolemuse tajumisega, et naissugu on väga eriline… Panen kolm punkti, sest tänaseni on põhjused ja seosed täielikult teadmata, miks saatus antud omapära ilmnemise minu jaoks määras.

Naissoo erilisus vajab lähemat selgitamist. Tüdrukuid või naisi tajun eripäraste ja äärmiselt intelligentsete olevustena, kelledel on kõrge vaimne võimekus ja väga lai silmaring. Nad on hingelt puhtad justkui kirkalt valge paberleht ja ilma ühegi plekita.

Naine on alati esiplaanil, veatu ja sisuliselt iidol või ingel, kellele võiks mees altpoolt üles vaadata. Olema aupaklik, abistav ja lugupidav ning osutama talle alati altruistlikult suurt tähelepanu. Naine ei eksi kunagi ja kui ikkagi juhtub, siis on tegemist „erandiga”!

Kirjeldatud arusaam naissoost esineb kuni aastani 2007 (40 a), misjärel hakkab tasapisi muutuma ja mõistan, et ka naised sarnaselt meestele võivad olla eksiteel, käituda vastuoluliselt, valetada, vägivallatseda, varastada jms… Eeltoodud „erandliku naise” ilmnemine ajaga üha enam sageneb… Põhjuseid on kaks. Selleks ajaks (2007) adun, et koolikiusu koorem on õlgadelt kadumas ja saadud vaimne trauma lahtumas (ca 27 aastat hiljem). Teine põhjus on õiguslik vaidlus ühe naisterahvaga ja protsesside vältel paljastuv tema valelik ja kalestunud pale.

Naiste idealiseerimine väheneb ja näen üha enam nende pahupoolt. Elu oma mitmekesisuses pakub selleks erinevaid elulisi situatsioone ning naiivne lillelõhnaline illusioon hajub üha kiiremini, mida tugevam tuulehoog on.


10.12.2014 (47 a) on põgus vestlus naisega TT, kelle hingelist põhiolemust tajun suurepäraselt, kuid käesoleva elu iseloomulikke detaile väga puudulikult. Olen šokeeritud, et põhiolemus ja praeguse elu komponendid erinevad üksteisest oluliselt! Üks väheseid või esmakordne sellelaadne intensiivne kogemus minu elus!

TT väline sära, intelligentsus ja arukus on põimitud äärmusliku egokesksusega, õeluse ja kurjusega… Esineb nartsissism ja vähene empaatia või selle puudumine… Olen hämmastunud, sest hingeline põhiolemus neid asjaolusid ei näita… Seega esineb suur vastuolu… Tegemist on veelgi enam silmi avava olukorraga, kus mõistan taaskord, et naine oma olemuselt ei olegi niiväga haruldane… Naissoo kuvand ingellikkusest mõraneb edasi…

Mitmeid aastaid vestlust järjepidevalt analüüsides olen jõudnud arusaamisele, et saatuse tahtel pidi kõnelus toimuma, et omandaksin minu jaoks ainulaadse kogemuse, mis õpetab ehk tarkust ei ole kunagi palju. Sain teada, et hingeline põhiolemus ja praeguse elu iseloom võivad üksteisest märgatavalt erineda ning teiseks naine ei ole hingeliselt eripärasem kui mees.

Ometi saatuslikul teerajal on naine oma isikus olnud väga kõrgelt hinnatud põhjuslikult! Kogetav koolikius tekitab ja salvestab negatiivseid emotsioone. Tüdruku või naise hingelise põhiolemuse tajumine kutsub esile positiivseid tundeid. Järelikult miinus ja pluss läbi eluperioodide püüavad leida tasakaalu! Umbes 40 aastaselt koolikiusu aktuaalsus sisemaailmas tunduvalt väheneb või kaob. Samal ajal „naine kui jumalus” jätkub hääbumist. Tuletan, et selles vanuses kirjeldatud tasakaal ei ole enam niivõrd vajalik.


24.09.2021. Vastu hommikut näen nn wow sisuga und, mis selgitab ja näitab ära põhjused ning seosed, miks läbi elu olen pidanud ja suutnud valitud naiste hingelist põhiolemust suurepäraselt tajuda? Olen leidnud vastuse läbi teadliku elu vaevanud küsimusele!

Lihtsuses peitub võlu ning vastus on lakooniline. Unes tajun ja pildikeel kirjeldab, et suur osa naistuttavaid minu elus on põhjuslikud hingelise arengu seisukohalt vähemal või suuremal määral.

Paljude naistega (mitte kõikidega) suheldes minu hing muutub tundlikuks ja vastuvõtlikuks. Sageli tajun naise hinge põhiolemust suhteliselt või väga hästi, mis sisuliselt ja piltlikult tähendab, et minu ja naise hing kommunikeeruvad üksteisega. Samal ajal naise füüsiline, argine ja maine „mina” ei pruugi sellest aru saada ega teadlik olla.

Minu hingele on oluline tajuda teist hinge. Saatuslikku teerada arvestades on kujunenud, et naise hinge tajun kiiremini, laiahaardelisemalt, sügavamalt ja mõnevõrra paremini kui mehe oma.

Teise hinge tajumine on tähtis minu hingelise tundlikkuse arengus. Iga tajumine arendab ja õpetab. Tunnetuslikud kogemused on vajalikud mateeria ja immateriaalsuse erinevate tahkude lahti mõtestamisel ning tajumisel.

Sõltuvalt hingelisest arengust on ka unenäod vastavad oma süžee, arusaadavuse, erinevate tajuvormide, sõnumite sisu ja hulga ning mäletamiste poolest.

Kordan üle lõigu, mille tõin välja 8. peatükis: “Järelikult. Mida rohkem keda/mida sügavuti tajud ja oled hingest puudutatud, seda efektiivsemalt su hingeline tundlikkus areneb. Seega sul edeneb ka oskus oma hinge võimalikult hästi hingelistele puudutustele avada. Tegemist on sisuliselt hinge tundlikkuse õpingute ja treeningutega.”

Septembri lõpus 2021 mõistan, et inimese hinge tajumisel ei ole oluline tema vanus, sugu, päritolu, isiklik ja isiksuslik ning ühiskondlik statuut. Seega inimeste tunnetamine varasest lapsepõlvest kuni tänaseni on teinud läbi omalaadse arengutsükli.

Hingelise tundlikkuse mõjusama arengu tagab sinu oskus oma hinge kuulata. Kui inimene ei kuula või ei oska oma hinge kuulata ja langetab reaal-materialistliku otsuse, siis see võib olla vastuolus hingelise maailma olemusega. Endas võib tekkida sisemine konflikt ja pinge.

Mida aeg edasi, seda lihtsam on olla oma hinges tundlik ning ammutada iseendast infot. Elu soodustab seda.

Järelikult nähtud uni on õpetlik, et jõuaksin enamike eelkirjeldatud tõdemusteni!

Iga inimene saab ennast analüüsida ja võib leida vastuseid, miks ta käitus elu jooksul niimoodi ning mitte teistmoodi? Samuti on võimalik jõuda enda unede sisudes järeldusteni, miks ja mida pidin nägema ning kas selles on sõnum või mitte?

Tüdruku või naise hingeline tajumine on arendanud minu hingelist tundlikkust oluliselt.

Hingeliste puudutuste temaatikat ja teooriat käsitlesin põhjalikumalt 17-ndas ning 30. peatükis.


Olenemata, et Katrini hingelist põhiolemust tajun hästi, siis tema käesoleva elu inimlikku iseloomu mitte. Võin enesele öelda, et ta meeldib mulle. Meeldivus jätkub kolmandas ja neljandas klassis ning samm-sammult võimendub. Tohutu vaimustus ja roosad prillid ees on viiendas klassis ning kuuendas (12 a) toimub magus edenemine. Armumine!

Ma ei saa armumisega mitte kuidagi hakkama. Tegemist on klassikalise platoonilise ja ainult endale teada oleva seisundiga. Katrin ei tea mitte midagi! Ja põhjuslikult. Minu enese hing aeg-ajalt kuulutab, et ma ei paku talle üldse huvi… Kusjuures hing ei eksi oma teadetes kunagi ja nii ongi…

Kuues klass. Aprilli lõpp (1980), päikesepaisteline ilm, +6 kuni +8 C, nõrk tuul. Teel koolist koju. Katrin on viimastel nädalatel sedavõrd minu mõtetes ja tunnetes, et esineb teatud paine või koorem, mis ei ole raske, kuid haldamine on keeruline ning ma ei tunne end ära… Kuidagi teistmoodi on olla… Ometi kuskilt kaugustest esinevad nõrgad signaalid, mis peegeldavad midagi omast…

20.05.2012. Fotograaf: Henry Küla

Koju jõudes viskan koti nurka, vahetan riided ja lähen järve äärde jalutama. Päike paitab nägu ja unistan temast… Äkitselt esineb vaimne plahvatus – ma armastan teda! Olen väga õnnelik… Taaskord kolm punkti ja ma ei lasku pikka arutellu armastuse üle, sest sellest tundest on kirjutatud väga palju. Enamik meist teavad, millega on tegu.

Tähelepanuväärne on hoopiski asjaolu, et tean väga selgelt, mis on armastus! Kuigi antud tunnet senise elu kestel ei ole varasemalt kogenud… Juba teel koolist koju esinevad märgid, et hinges on midagi omast ja tuttavlikku… Seega esineb peegeldus ja kaja eelmistest eludest, mil olen inimesena kedagi armastanud… Taaskordne kinnitus hingelisele järjepidevusele ja reinkarneerumisele elust elusse!

17. peatükis kajastasin Anneli ja Inge lugu, mis illustreerib samuti hingelist mälu eelmistest eludest.

Leian, et armastus on saatuse poolt määratud seaduspärane põhjuslik atribuut, mis teatud hetkel aktiveerub ning kestab kindla perioodi. Perioodi all võib pidada silmas lühemat või pikemat ajavahemikku. Pikema puhul kuni elu lõpuni.

Armastuse põhjuslikkust saab tõenäoliselt iga inimene ise analüüsida. Näiteks, milliseid muutuseid armastus sinu elus teeb, millised on kogemused-õpingud ja saadud tarkused? Kas armastusega seonduvalt on võimalik kõike lahti harutada ja mõista, ma öelda ei oska. Mina isiklikult selleks suuteline veel ei ole, kuigi edaspidi püüan teemasse vähemalt ühes peatükis süvendatult läheneda.

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-31)

34. PEATÜKK ⟡ Suitsiidikatse õpetab

Salvavast ja kibedast elektrilöögist tingitult pillan sukavardad põrandale. Hoop on väga tugev ning tõenäoliselt läks süda ajutiselt rütmist välja, mida ilmestab äkiline üüratult terav valu südame piirkonnas. Esmased mõtted on, et mind ei olegi ära võetud, mind ei tahetagi teisele poole, mida ma nüüd edasi teen…

29.11.2013. Fotograaf: Henry Küla

Tekib füüsiline ja emotsionaalne šokk! Asjade kulg on ootamatu, et ellu jäin! Ma ei olnud sellega arvestanud! Väga huvitav, et umbes 10 minutit ennem suitsiidikatset teadsin intuitiivselt ette, et pärast surma lähen teisele poole… Nn tavateadvuses sõna otseses mõttes mul suremise kogemust ei ole olnud ehk sa ei tohiks teada, mis tähendab olla surnud… Küsiksin, et kuidas sa saaksidki surma kogeda ja mäletada kui sa juba surnud oled?

Murdeeas ma hingetemaatikat laiahaardeliselt ning sügavalt ei adu ning hästi suhestuda ei oska. Järelikult hinge tasandil esineb teadmine, mida kuvatakse sinu käesoleva reaalsuse minasse või saad kontakti oma igavikulise hingega, kes jagab infot. Seega võib järeldada, et keha suremist on varemgi olnud, esineb hingemälu ning rakendub kindel mehhanism, mis annab märku, kuidas pärast surmahetke toimub edasine liikumine. Näiteks keha jätmine mateeriasse (füüsilisse maailma) ja hinge sisenemine immateriaalsusse ning keskkonna vahetusest tingitud järgmised toimingud.

Mõne minuti jooksul valud rinnus leevenevad. Ma ei ole üldse rahul, et „perfektselt” läbimõeldud plaan on luhtumas. Võtan sukavardad taas kätte, et „püha” üritus lõpuni viia ja taas elektrikontakti surkima asuda.

Käte- ja kehavärin on sedavõrd suur, et seinakontakti aukudele on keeruline pihta saada ning tahe endale haiget teha väheneb dramaatilise kiirusega… Viskan vardad põrandale… Mõnekümne sekundi pärast proovin veel, kuid kehatõmblused ei taha vaibuda, vaid isegi suurenevad… Hulljulgus on kadumas… Sekkub hing ja ettevaatlikult kõneleb… Taaskord heidan vardad eemale ja püüan rahuneda.

Organism sai erakordse vapustuse! Sees on õõnes tunne ja terve õhtu ning järgmise päeva taastun, millele aitab kaasa minu suhteliselt hea füüsiline vorm. Ma ei saa aru, miks enesetapp ebaõnnestus?

Täiskasvanuna mürsikueas toimunud sündmust hinnates nähtub, et enesetappu katsetades ma ei olnud veel füüsikaga kursis, mille tõttu jäin ellu. Mida võinuksin teha teistmoodi, et lugu oleks lõppenud vastavalt ettekavatsetud plaanile, ma lugejale öelda ei tahaks.

Resümeerides eluohtlikku olukorda klaarub, et episood pidi olema seetõttu, et õpiksin. Õpingutest on olnud kasu ning olen tänaseni elus ja lahendan igapäevaselt enda ette püstitatud ülesandeid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et enesetapukatse võib tähendada enda väärtushinnangutest kinnihoidmist, mida loomulikult välistada ei saa.


1980, kuues klass (12 a). Jaanuar-mai. Aasta lõpus olnud ränk kogemus õpetab täiendavalt, et enda kaitsmiseks on veel vahendeid varuks. Põhilisem, et peaksin olema julgem ning hakkama Aivarile vastu. Teiseks pean kasvatama enesekindlust ja üritama vähendada alaväärsuskompleksi, et sealhulgas olla vaimselt kindlameelsem elimineerimaks õpetaja EF rünnakuid.

Samuti võtan appi kavaluse ja annan Aivarile teada, et ta ei pruugi enam pääseda kui minu kiusamisega jätkab… Muutun tema suhtes ülbeks ja lasen kehakeelel paista välja, et ma ei karda teda enam…

Ilmselt neljapäev või reede. Jaanuari teine pool kuni veebruari teine pool. Pärast kolmandat tundi vaheajal. Kolmas korrus. Aivar hakkab mind taas kiusama. Enesekaitseks võtan egokeskse positsiooni ja minu sõnum talle näeb välja umbes selline kui esimest korda Andrest mainin:

„Ma räägin Andresele… Ja sa saad peksa kui sa siin palju hüppad!”

Aivar: „ No mine räägi, mine räägi jah! Ma tahan seda näha!” Ülbitseb vastu, kuid kahtluseuss on juba sees…

Mina: „Ise tead…”

Näen koridoris Andrest, kes õpib seitsmendas klassis ja lähen temaga lobisema. Räägime vähetähtsatel teemadel. Aivar kaugustest piidleb ja kardab… Mõned minutid vestlemist ja lähen enesekindlal ning naerataval näol Aivari juurde ja lausun veenvalt:

„Kui mingid jamad veel on, siis sa saad peksa!”

Aivar: „Las ta tuleb, ma annan talle ise peksa!”

Raputan pead ja hakkan üleolevalt naerma: „ Andres on väga tugev! Ta on klassis kõige tugevam ja saab sinust kohe jagu!” Irvitan tähtsalt ja põlglikult ning puurin ründava pilgu Aivari silmadesse.

Aivar veel ärpleb, kuid tema enesekindlus kõigub. Ta tõmbub tagasi ning on suurepäraselt kursis, et füüsiliselt väga heas vormis ja suurte kaklemisoskustega Andrese vastu tal šansse ei ole. Andrese „kuulsus” on teada enamikele õpilastele ja kõikidele õpetajatele eesotsas direktoriga.

Analoogset kavaluse taktikat kasutan edaspidi lugematu arv kordi ning strateegia töötab. Füüsiline rusikaterror suures osas lõppeb ning asendub mõningase nügimisega. Jääb mõnitamine, alandamine ja üleoleku demonstreerimine, mis järgnevate aastatega vaikselt väheneb, kuid ei kao kunagi. Plõksin ja ülban Aivarile mõõdukalt vastu, mis tema entusiasmi tuntavalt vähendab.


Andrest tunnen juba väga varasest lapsepõlvest kui ta neljasena suveks Harku järve äärde vanaema juurde viiakse. Vanaema elab kõrvalmajas (tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 19 Tallinn) järve ääres. Maja kohta olen erinevates osades kirjutanud, näiteks 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Nii me kokku saamegi. Mina olen aasta noorem ja peaaegu kolmene (1970). Esmane kohtumine on Andrese muumi pisikeses toakeses. Mängime põrandal autodega ja Maria vaatab meid suure heldimusega. Kostitab kommide ja küpsistega.

Meist saavad üsnagi head sõbrad. Alati on põnev ja lõbus. Andres on äkilise ja temperamentse loomusega, mis väljendub eriti siis kui ta tajub ebaõiglust. Minusse suhtub kui nooremasse venda, keda vajadusel kaitsta kui olukord nõuab. Tal on anne erakordselt hästi kakelda… Võitluses on ta kartmatu ja väga agressiivne…

Andrese vanemad saavad Õismäele Järveotsa teele korteri kui ta kuuendasse klassi läheb (1978). Suured majad ja lapsi palju, mistõttu hakkan tema juures pärast kooli sageli külas käima. Peatselt sigineb ohtralt mängukaaslasi.

Lähedane sõprus kestab umbes aastani 1980, mil olen 12 aastane ja õpin 6 klassis. Tema (13 a) suhtlusringkonda lisanduvad uued head tuttavad ja sõbrad. Samuti esimesed tüdrukud. Paratamatult me kaugeneme, kuid suhtleme jätkuvalt sõbralikult, aga elulistel põhjustel üha harvem.

Pärast kaheksandat klassi läheb ta uude kooli (1981) ja mina kolin varsti Harku järve äärest ära (1982). Meil mõlemal on oma rada, mida mööda käime…

Kui saan 18 (1985), siis kutsun Andrese ja palju häid tuttavaid Järveotsa aegadest sünnipäevale. Taaskohtumine on vahva! Kõik me noormehed ja neiud… Aga lapsepõlvest on saanud kaunis mälestus… Meid sidusid ühised kelgutamised, kulli mängimised, luurekad, jalgpall ja hoki. Pikad jalutuskäigud, koos ujumised Harku järves, paadiga sõitmised jne. Periood, mis oli kosutav ja ilus.

Juba kooliajal kujuneb Andresest kurikuulus löömamees ja vanuse lisandudes tema tuntus üha laieneb… Omas ringkonnas teatakse teda suurepäraselt, Tallinn jääb talle väikeseks… Tekivad sekeldused miilitsaga ja kuulu järgi ka prokuratuuri ning kohtutega… Peatüki kirjutamise ajal kasutan otsingumootorit ja leian ta kümneid aastaid hiljem taas üles. Elab Soomes pereelu.


1980, kuues klass. Jaanuar-juuni. Suitsiidikatse mõjub sedavõrd tugevalt, et hing on igapäevaselt minuga. Peatükki kirjutades ja seikluseid meenutades saan aru, et tol ajal oli tegemist erakordse ajajärguga. Hinge lähedalolek on äärmiselt võimas ja vajalik tagamaks elu jätkumise ning parima kohanemise füüsilise maailmaga. Tema tajumine on „tipus” ja esineb ka füüsiline tunnetus – justkui keegi on sinuga, peaaegu katsutav ning vaadeldav. Mingis osas suudan hinge tasandil mõelda ja vaadelda end tema vaatepunktist. Loomulikult ja põhiosas oskan olla ka mina ise enda isiklikul tavateadvuse nivool. Sisuliselt esineb kahestumine või duaalsus. Väga omapärane kogemus!

Hing jagab mulle väga palju teadmisi, samal ajal mitte kõike. Teatud piirist edasi ta infot ei anna, millest tuleb järeldada, et elu on õping, kogemus ja täienemine. Kogemusteta me ei arene. Muidu oleks lihtne, lähme saatusliku raja lõppu ja naudime tehtut, kuid kogemuste puudumisel ei saa olnut nautida.

Eriline on, et hing informeerib ette, mis tulemas on. Tänu hingele sageli tean, mis juhtub 5 või 10 minuti pärast, pärastlõunal või järgmisel päeval jms. Väga mugav! Kuigi, ennustav faktor ei ole lõputu, vaid piiratud. Vastupidisel juhul sa ei omandaks efektiivselt elulisi kogemusi.

Tänu oskusele näha asju ette, muutun vähemääral enesekindlamaks. Enesekindluse kasv ei ole hüppeline, sest ettearvamine ei ole absoluutne. Näiteks soovin midagi ette teada, kuid hing infot ei jaga. Automaatselt kasutan mõistust… Varasemalt öeldud, mõistus võib eksida… Esineb seaduspära:

⌘ Intuitsiooni puudumist võidakse kompenseerida mõistusega. ⌘

Reeglit analüüsides ilmneb, et on võimalik eristada puhast intuitsiooni ehk hingelt tulevat infot ja mõistust. Ometi üleminek hinge võimetelt enda mõistusele (elu jooksul omandatud teadmised) võib jääda märkamatuks ja petlikult arvame, et intuitsioon eksib… Jään seisukoha juurde, et hinge teadmised on väga-väga laiad, mis tähendab, et intuitsioon ei väärata, vaid sinu piiratud taip sellel hetkel on puudulik või ei kehti.

Saame teada, et intuitsiooni ja mõistuse kasutamist olukordade lahendamisel on võimalik treenida. Sa tead, millal rakendub vaist (kui rakendub) ja millal tegutseb arunatuke. On olukordi, mille lahendamisel ei ilmne intuitsioon, samuti mõistus mitte. Sa ei tea vastust ja ei oska ka aimata! Arvan, et sellel hetkel sa ei peagi veel teadma. Põhjused on erinevad – isiklik saatuslik rada või sidusus laieneb paljudele inimestele, inimkonnale ja veel muule. Inimesena ei olegi kõigest võimalik kohe aru saada kui üldse.

Näiteks käesolev Vene-Ukraina sõda. Mul puudub intuitsioon ja teadmised, kuidas sõda lõppeb… Järelikult aeg annab arutust… Kui teaks kohe ette, millised lahendused konflikt täpselt välja pakub, siis võiks juba praegu teha detailseid ettevalmistusi, et uue olukorraga paremini kohaneda. Samal ajal vastastikune vägivald viib varem või hiljem vastusteni. Seetõttu oodatav väljapääs kätkeb minu arvates ikkagi ettemääratust.


Jaanuari lõpp või veebruari algus 1980. Ilmselt kolmapäev. Õhtu, umbes kell 19:35. Äkitselt ja ootamatult hing signaliseerib ning annab märku kohalolust. Astub minuga vestlusse ning tunne on sedavõrd tugev, et justkui keegi helistaks sulle. Seega taju on täiesti spontaanselt võimendunud ning oluliselt avardunud…

Meelt võiks kirjeldada niimoodi, et füüsilise maailma reaalsusest sisened vaevata sind ümbritsevasse immateriaalsusse. Piltlikult suudad vastavalt soovile olla nii mateerias kui ka osaliselt immateerias.

Saan aru, et pean vaatama aknast välja pimedusse… Põhjust siiski ei tea… Ainult lumi järvejääl helgib õrnalt vastu. Olen mõneti äraootaval seisukohal. Vaatan välja, kuid ei tea, mida peaksin nägema või otsima? Niimoodi korduvalt umbes seitsme minuti jooksul…

Viimaks lisandub infot juurde, mis selgitab et järvejääl on midagi toimumas… Kõik eeltoodu on puhas taju ja nüüd kasutan mõistust ning leian, et jääle maandub UFO…

Innustatuna mõistuse poolt loodud visioonist, panen talvesaapad jalga ja kiirustan toariietes, mütsita ning kinnasteta välja. Ilm on pilves ja tuulevaikne, temperatuur umbes -8 C. Tõttan jääle, kuid mitte otseteedpidi, vaid nii kuis sind „juhendatakse” – lääneloe suunas.

Vaatan ringi, aga UFO-t ei ole kuskilt paistmas. Saan väga hästi aru, et õhutaldrik on mu enda loodud kujutelm ja mitte taju. Ometi meeldib mõttega mängida, sooviksin ju UFO-t näha! Samal ajal puhas tunnetus annab märku, et midagi on varsti juhtumas…, aga millal täpselt…

Külm hakkab. Juba üle 17 minuti olen pakase käes olnud. Näib, et midagi aset ei leiagi… Füüsilises maailmas ei ole teistlaadseid märke ja kõik on tavapärane. Arutlen, et asutan vist koduteele… Hea küll, ootan veel mõned minutid…

Ühtäkki läheb keha raskemaks ja pulss kiireneb 160-170 löögini minutis. Kuklasse siseneb surve ja pitsitus, hirmuhoog võtab võimust… Erksalt tajun, et miskit selja taga on toimumas… Kardan vaadata, kuid siiski keeran end järsult ümber, põhjaloe suunas… Samal hetkel käib vali praksatus…

Paksust külmunud järvejääst ca 2/3 pikiulatusest vabaneb tohutu pinge ja pind jalge all kergelt võbiseb. Vabanenud energia tekitab õhus kaikuva madalsagedusliku tugeva kõmina. Mõne sekundiga heli hajub ja sulnis vaikus on taas päral.

Pingutan silmi, et miks ma UFO-t ei märka? Küllap on nähtamatu… Olen pettunud, et lendobjekti ei näe ning leian, et olen mõningases eksituses. Ma ei oska selgitada, miks jää pragunemine ja heli ning oletusliku UFO maandumine pidi samal hetkel toimuma? Pean kokkusattumust juhuseks ning vantsin koju. Kell on umbes 20:24 kuni 20:27.

Ammune lugu on hästi meeles ning leian vajaliku teha lühikokkuvõte. Võimalik on eristada aru ja tunnetust. Esmalt näeme, et mõistus oli eksiteel kui lõi kujundi, et kuskil peab olema UFO… Ei olnud! Teisalt kontakt enda hinge ja tajuga loob tõenäoliselt ühenduse infodimensiooniga (ID), kus kohast ammutan teadmise juba ligi 45 minutit ennem, et midagi võib lähitulevikus juhtuda. Situatsiooni täpne iseloom koorub järvejääl olles – jää pragunemine ja kõva heli.

Tuletan, et eelpool mainitud sündmused peavad olema kuskil kirjeldatud (näiteks ID-s) ja sa püüad teabe kinni. Küsimus seisneb, kas saadud sõnum on üksüheselt selge või pead tõlgendama. Konkreetsel juhul püüan lahti mõtestada ja miksin enda peas loodud konstruktsiooni UFO-st ja hinge vahendusel saadud info omavahel kokku. Saadud vastusesse (toimunud sündmus jääl) suhtun suure kahtlusega ja leian, et intuitsioon eksib.

Selgub, et vaist jagab tõest teavet, mis on ometi ebapiisav, et saada tervikust aru. Seetõttu lisad enda poolt midagi juurde (UFO) ja tulemus on veel segasem.

Taaskord jõuame ammu tuntud olukorrani, et mõistus võib olla eksiteel. Julgen arvata, et arvestamine pelgalt materiaalse maailma tõestatud ja tõestamata alusväidetega on liiga ühekülgne lähenemine kasvõi sinu enese reaalse lähiümbruse mõistmisel ning kogemisel. Ainult mateeriaga arvestamine tähendab suures osas infost ilmajäämist ehk immateriaalsusega suhestumata on ümbritsevast keskkonnast (kõiksusest) aru saamine äärmiselt ebatäielik.

Usalda oma puhast intuitsiooni ja oled suuteline ettetulevaid elulisi väljakutseid paremini lahendama!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-29)

32. PEATÜKK ⟡ Koolikiusamine

04.03.2022 olen jõudnud sinnamaani, kus sõjapinge ja -ärevus on teinud oma töö. Esineb südamekloppimine või kiire pulss, kõrgem vererõhk, söögiisu langus, unehäired, väsimus, teatud jõuetus ja valud rinnus. Teen otsuse, et alustan antidepressantide kuuriga kui muud enese hoidmise meetodid vilja ei kanna. Pinge tajumine on esinenud tegelikult juba detsembri teisest poolest ja jaanuarist vaikselt intensiivistub.

Alates 28.02.2022 hakkan info ammutamist samm-sammult piirama. Enese säästmine on vajalik, et mitte kokku kukkuda. Otsuse ravimeid võtta lükkan siiski edasi, sest pingelise teabe selekteerimine kannab vaikselt vilja. Eeltoodud sümptomid leevenevad. Seega uudistemahu ca 50% tarbimise vähendamine mõjub hästi. Ilmselt mõnevõrra vähendan veel, kuid see ei tähenda, et mitte midagi enam kätte ei saa. Saab ikka, kuid ületarbimine ei ole hea! Tuleb tähele panna, et infoga mitte kursis olemine sõda ära hoida ei suuda ja pead liiva alla peita ei ole mõistlik. Seetõttu tuleb teha võimalikult tarku otsuseid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et liigne info ahnitsemine sarnaneb DoS-ründele, kus arvuti koormatakse suure hulga päringute teel üle. Paralleeli toomine arvutiga on asjakohane. Erinevus seisneb ainult selles, et inimene teeb ise valiku. Rünnaku tõttu vajab arvuti mahulist putitamist, et töökorda seada. Samuti vajab inimene aega, et taastuda.


Kohanemine kooliga võtab aega. Lapsi on ühtäkki väga palju ja kõiki ei suuda korraga tajuda. Koolikohustuse tõttu oled sunnitud järjepidevalt suurtes klassides olema, mis omakorda tekitab sisepinget.

Mõningane sisepinge motiveerib end kokku võtma ja üha enam keskenduma füüsilises maailmas toimivate reeglite omandamisele. Teises klassis (1975-76) suudan enamike klassikaaslastega head ja sõbralikud suhted luua, välja arvatud Aivariga. Ta peab mind enda konkurendiks, kuigi oleme iseloomudelt väga erinevad. Teda häirib, et klassikaaslaste hulgas on mul palju suurepärased suhtluspartnereid, mistõttu tunneb end ebamugavalt. Ma ei saa aru, miks ma talle kogu aeg ette jään? Aegapidi mõistan, et tema huvi on olla dominant ja teisi enesele allutada.

Teises klassis aprilli viimane nädal või mai esimene nädal. Ilmselt reede. Ennem vahetunni lõppu, umbes kell 11:55. Aivar kutsub mind klassiukse taha ja virutab kaks korda rusikaga kõhtu, misjärel hingata ma ei saa. Taastumiseks pean end mõnevõrra koguma, kuid vastu lüüa ma ei julge… Tegemist on olulise osaga saatuslikust teerajast… Sellest hetkest alates saab alguse koolikiusamine…

Kui analüüsida, siis kõik, mis oli, pidi olema… Ja saatuse tahtel… Lüüa ma ei hästi osanud, kuid maadelda võinuksin. Võimalik, et mul oli jõudu rohkem, kuid agressiivsust jällegi kaugelt vähem. Aivari ettehoiatamata ja põhjendamatu rünnak lõi mu rivist välja.

Omapärase osisena pöördun mõttes koheselt oma hinge poole küsimustega, miks sündmus pidi juhtuma ja mida peaksin tegema, et enam sellised asjad ei toimuks? Paraku vastust ei tule… Teisisõnu asjad peavadki niimoodi minema…

Edaspidise mõne nädala jooksul, mis jääb koolivaheajani, muutub Aivar üha julgemaks. Kummalisel kombel hakkab ta sekkuma vestlustesse kui teiste kaaslastega sõbralikult lobisen. Tuleb seltskonda ja hakkab mind verbaalselt ning mentaalselt tõrjuma. Teda häirib, et tema tähelepanu ei saa, vaid hoopiski mina. Soovib, et temaga räägitakse ja mitte minuga… Ta ei ole osav suhtleja, vaid äärmiselt enesekeskne ning kontrolliv ja kaaslased temast lugu ei pea. Teisisõnu ta tahab minu suhted klassikaaslastega kaaperdada…

Tõrjumise järgmine element on nügimine ja tõukamine, mis ei ole küll igapäevane, kuid ikkagi esineb. Alguses teeb varjatult, kuid hiljem juba teiste ees. Aivar saab oodatud tähelepanu ja mina olen sunnitud vestlusringidest vaikselt taanduma. Ennem koolivaheaega olengi juba suhteliselt üksi ja eemale jäetud. Olen kammitsetud ja sigineb pelgus suhelda.


Pärast koolivaheaega. Kolmas klass (1976), 9 aastane. Esimest korda ma ei soovi kooli minna ja loodan, et Aivaril on suve jooksul kõik meelest läinud. Kooli teisel päeval algab togimine, tõukamine ja jala taha panemine taas pihta, ta on agressiivne ja vaenulik. Nädalate jooksul kinnistub üleolev ja ülbe suhtumine ning mõne kuu pärast lisandub klassikaaslaste ees narrimine, mõnitamine ning alandamine. Kannatan vapralt ära, kuid samm-sammult hakkan end alaväärsena tundma ning arvan, et Aivar kiusab mind seetõttu, et olen kuidagi teistmoodi või imelik… Sealhulgas õppeedukus langeb.

Sööklas sööb vahel mu lõunasöögi ära või rikub toidu, mistõttu koolilõunal enam käima ei hakka. Söögiisu on väga suur, kuid kiusamine on muutunud talumatuks. Mul on väga heameel kui ta koolist poppi paneb või haigeks jääb. Nendel päevadel on meeleolu üsna hea. Tunnen ka rõõmu kui õpetaja teda mõne koerustüki eest pragab või noomib kui suitsetamisega vahele jääb. Osava valetajana vingerdab keerulistest olukordadest sageli üsna libedasti välja.


Neljandas klassis (10 a) 1977-78 lisandub kiusamise regulaarsesse metodoloogiasse füüsiline vägivald. Mõni löök kõhtu, 1-2 tugevat obadust vastu õlavart või lõugu, võimas laks lahtise käega vastu põske. Uue klassijuhataja EF ees alustab Aivar minu osatamise ja mõnitamisega katsetusi ning õpetaja ei tee selleks takistusi. Räige kiusamine mõjub vaimsele tervisele kurnavalt ning enese säästmise huvides hakkan koolist mõne päeva või nädalate kaupa puuduma. Hinded reaalainetes lähevad veelgi alla. Klassijuhataja ei tee märkamagi, et mind kiusatakse, vaid tilgutab ka ise õli tulle. Näiteks palub tunnis mul püsti tõusta ja kommenteerib õelalt õpiedukust ning lisab alandavaid repliike. Või Aivar korraldab mu kiusamise sedamoodi, et EF saadab mind tunnist hoopiski ukse taha või mõnikord ka nurka seisma.

Ilmselt märtsi esimene pool 1978. Varsti on reede pärastlõuna. Kool tähistab vastlapäeva vastlakuklitega ja pika piduliku liuga, millest olen paar nädalat juba unistanud. Iseäranis pakuvad pinget maitsvad kuklid, mida poest ei saa. Viimases või eelviimases tunnis EF teatab, et mina vastlapäevale minna ei tohi, ka koju mitte. Pean koolis olema kui lapsed kelgutavad ja lustivad ning kuni ajani, mil koolipere metsast ja mäelt tagasi tulevad ning õpetaja mu isiklikult koju lubab. Juhul kui korraldusele ei allu ja ikkagi koolist lahkun, siis saan märkuse ja nädalaks pean peale tunde jääma.

Klassijuhataja suunise võtan vastu suhteliselt stoiliselt. Majas on rahulik ja vaikne ning närv puhkab. Suure kooli peale ei ole kedagi! Garderoobis ainult valvuritädi. Saan palju mõelda. Vaatan neljanda korruse koridori aknast välja kui õpetajad ja õpilased metsa poole liiguvad ning vajun oma mõttemaailma.

Tavapäraselt ma lõunat söönud ei ole ja hullu ei ole midagi. Olen kindel, et kuigi liugu laskma mind ei lubata, siis igale õpilasele ettenähtud kukli saan ikkagi kätte. Kas toob õpetaja kui mind koju laseb või saan sööklast kätte. Kukli nimel võiksin kannatlik olla!

Väljas on üsna leebe. Umbes +1 kuni 2 kraadi sooja ja tuulevaikne pilves ilm. Rõõmustan, et lastel võib üsna huvitav olla ja on tore, et kool sellise vahva ürituse on korraldanud. Ma ei tunneta viha, et osaleda ei saa ja hoopiski naudin iseolemise võlu. Vahel küll kaalun, kas lasta jalga, kuid pärast tunde jääda ka ei tahaks ning sunnin end vagusi olema.

Kell on juba poole viie kandis ja kedagi tagasi ei ole veel tulnud. Närveerin ning olen teadmatuses kui kaua veel koolis passima pean? Tunnen kergendust kui viie paiku näen paarikümmend inimest kooli poole tulemas. Enamik õpilasi on juba otse pärast üritust koju läinud.

Kõht on tühi ning hõrk ja pehme kukkel on mõtetes ja suu jookseb vett. Paarkümmend minutit ootamist, kuid klassijuhatajat ei tule… Kell hakkab lähenema poole kuuele ning väljas hämardub. Võtan koti ning asutan vaikselt söökla poole sättima. Olen kindel, et minu kukkel ootab mind sööklas kandikul…

Neljandalt korruselt esimesele vantsin võimalikult aeglaselt. Õpetaja EF ei ole mind ju koju lubanud, samal ajal kuklist ilma ka ei tahaks jääda. Seega ratsionaalne käik on saiake kätte saada ja seejärel otsustada, mis edasi teha.

Jõuan sööklaukse taha, kuid uks on lukus ja hingelistki ei ole… Olen tõsiselt pettunud ja kurb, et minu kukli on keegi ära söönud ja ma ei tea, kes see olla võiks… Võtan garderoobist riided ja olen viimane õpilane, kes koolist lahkub. Ainult paar õpetajat kiirustavad koos minuga majast lahkuma.

Järgmise nädala esmaspäeval pelgan, et EF võtab mu ette, et koolist loata lahkusin. Kartus on sees terve nädala ja viimaks mõttes hõiskan, et olen õpetajal meelest läinud ning pärast tunde jääma ei pea.


Klassijuhataja poolsed jätkuvad mõnitamised ja alandamised võtan vastu suhteliselt enesekindlalt. Peamine, et ta mind „istuma” ei jätaks. Suveni on ainult mõni kuu jäänud ja kannatan ära. Ma ei hooli, et mai lõpus või juuni alguses toimuvale ekskursioonile mind ei lubata ja jäetakse suvetööle. Olenemata tema suhtumisest austan teda. Ta on siiski õpetaja ja teab, mida teeb ning ma ei ole ka kõige eeskujulikum õpilane… Tollel ajal arvan, et olen erinevad “karistused” ära teeninud… Teisisõnu järjepidev eneseväärikuse mahasurumine on kandmas vilju.


Täiskasvanuna kümneid aastaid hiljem mõistan, et küsimus ei olnud minus ja kesises õppeedukuses, vaid autokraatses klassijuhatajas, kes nõudis täielikku allumist. Paraku näib, et ta nautis kiusamist ning soovis mind tasalülitada…

Aivari ja EF käitumismudel süvendas alaväärsuskompleksi ilmnemist, et ma ei ole väärtuslik ning ei kõlba mitte kuhugi. Tegemist on saatusega, mis suunas minu hingelist kujunemist. Paradoksaalsel kombel suur kiusamine suurendas minu kontakti enda hingega. Kuigi ma ei teadvustanud hinge olemasolu ega osanud selgitada, siis intuitiivsel tasemel sisekõnelus järjepidevalt esines. Järelikult tohutu negatiivne kogemus mõjus teismoodi positiivselt ehk iga olukord ja sündmus õpetab.

EF täna õpetajana enam ei tööta ning on hallipäise pensionärina aktiivne teises valdkonnas. Kindel, et minu isik on ka teda mõnevõrra mõjutanud. Ma ei oska öelda, mil moel, kuid tean, et tema üks vaieldamatu õppetund seisneb selles, et ta peab õppima andestust paluma… Olenemata, et ta tõenäoliselt mind enam ei mäleta.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin veebis otsingumootorit ja leidsin ta isiku koos fotode ja videotega üles. Ligi 45 aastat hiljem! Videosid ma ei vaadanud, vaid mõnda fotot, mis eelmisel kümnendil tehtud. Ja foto kõneleb… Visuaalsed komponendid – tema olek ja silmavaade võimendavad mu taju ja tunnetan tema praeguse elu mentaalseid detaile…

Ta on autokraat ja õel jätkuvalt, kuid osavam ning käitub varjatumalt… Kahjuks edasi jäine, suhteliselt südametu ja enesekeskne, vähese empaatiavõimega ning kurjuseseeme ei ole kadunud. Täna ta veel ei oskaks andestust paluda… Sellest tulenevalt tema õppetund seisneb, et kui tuleb aeg, siis ta peab alustama õpingutega, kuidas kahetseda…

Kas ma andestan EF poolt põhjustatud halvad teod? Kindlasti andestan, kuid praeguses elus mitte. Ilmselt ta sureb ennem kui mina ning ta hing läheb tagasi hingekoju immateriaalsusse. Tuleb ka minu kord kunagi minna, mil hingemaailmas taas kohtume. Tõusetub vältimatu teema, kas ta on õppinud siiralt andestust paluma või mitte? Kui jah, siis palun tal kogeda kõike seda sama valu, mida ta mulle põhjustas. Seejärel saan andestada, kuid varem mitte.

Ma ei vihka teda, vaid on põlgus, kuid sedagi mitte palju. Minu mättalt vaadatuna küpseb ta enda keedetud supis… Seega ta ei vääri minu tähelepanu ja sedagi ainult peatükki raames osaliselt.

On oluline hästi läbi mõelda, kas on mõistlik teha tegusid, mis teisi inimesi või olendeid (nt linnud, loomad jne) kahjustavad? Leian, et iga kurjuse kild su sees vajab tasakaalustamist ja kõik sõltub konkreetsetest situatsioonidest, mis omakorda põhineb saatuslikule rajale. Seetõttu pead vastutama varem või hiljem hingelisel tasapinnal; võimalik, et ka füüsilises-materiaalses kontekstis, mis selgub sinu elu jooksul. Hingeline vastutus on oma olemuselt tinglik ja tähendab, et saad oma veast viimaks aru. Vastutuse võtmisele järgneb vajadus osata puhtast südamest kahetseda ja siiralt paluda andestust. Selliseid asjaolusid kogeb enda elu jooksul iga inimene või hiljemalt immateriaalsuses tema hing. Pääsu ei ole ja peita ei saa. Tegemist on süsteemiga ja vältimatu seaduspärasusega mateerias, immateriaalsuses või ümbritsevas kõiksuses.

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (A-1)

31. PEATÜKK ⟡ Sõda, hukatus ja surm õpetavad

Teen raamatu sisusse väikese ja planeerimatu muudatuse ning puudutan mõne sõnaga sõjaga seonduvat.

23.06.2014. Pirita. Fotograaf: Henry Küla

Aktiivne sõda Euroopas on suurendanud plahvatuslikult infohulka. Ilmselgelt on info vajalik, kuid juba varasemates peatükkides märgitult, peaks tegema valikuid, mida lugeda ja vaadata. Põhjaliku inimesena püüan alates neljapäevast 24.02 tutvuda tohutu ja mitmekesise teabega, et saada terviklikum pilt toimuvast niivõrd kuivõrd võimalik. Sinna sekka satub sõjapropagandat kui ka võltsinfot. Seega ma ei tee valikuid, vaid ahmin kõike sisse ja vaimsest energiast ca 90% kulub väga pingelisele sisule. Enesele aega ja tähelepanu sisuliselt ei jagu.

Ma ei ole varasemalt nii lähedalt massiivse sõja olemust kogenud. Pulss on tavapärasest natukene kiirem, vererõhk kõrgem ja söögiisu vähem. Hoomad suhteliselt terviklikult ja järjepidevalt seda mõõtmatut valu ning ängi. Seega püüad pinge kinni, mida omakorda võimendab loetu ja nähtu. Taaskord jõuame korratud teadmise juurde:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral. ⌘

Pühapäeva õhtuks 27. veebruariks 2022 on karikas täis ja enam midagi sisse ei mahu. Aju blokeerib teabevoo ja välised mõjutused. Järelikult aju on piiratud ressurss, samuti hing signaliseerib, et olen läinud üle piiri. Väga hea õppetund! Pean jätkuvalt õppima infot valima, et säästa ennast. Tean juba praegu, et õpinguid kannab edu, kuid millise aja jooksul, on teadmata.

Pärast blokki mõne tunni tunni pärast tekib vastupidine seisund ja vaimse keskendumisega suudan kutsuda esile taju eriliigi, mis loob nõrga ühenduse nn intelligentse teadvusega (IT). Isiklikult arvan, et kõiksus meie ümber sisaldab erinevaid materiaalseid ning mittemateriaalseid jms dimensioone, paralleelseid universumeid, erinevaid reaalsuseid ning määratlemata koosluseid, mille suhtelises keskmes on infodimensioon. Kõiksust tervikuna „haldab” intelligentne teadvus.

Eripärase tajuliigi tunnen ära, mida mäletan ühest kirkast unest 2006. aasta algusest, millest edaspidi. Omalaadne ühendus IT-ga mõjub jõudu tekitavalt kui ka rahustavalt ja tollel hetkel väga soovin, et minu poolt kogetav võimas hea energia laieneks kõikidele inimestele, kes Vene-Ukraina sõja pärast südant valutavad ning võigast Vene agressiooni ei poolda.

Paljudel või enamikel inimestel on omad meetodid, kuidas ühenduda temale teadaoleva nö kõige kõrgema jõuga, Jumalaga, vaimsusega vms, kes-kuidas mõistab, tunnetab ja nimetab. Maakeral elab ca 8,6 miljardit inimest ja igal ühel on oma isiklik teerada, mis sisaldab temale ainuomaseid tõdesid. Kõik teerajad ja tõed on vajalikud, et läbi eluliste kogemuste toimuks hinge täienemine.

Väita, et kellegi inimese tõde on vale, oleks ennatlik. Samal ajal kõikide tõdedega ei ole võimalik nõustuda ja asjakohane kriitika on lubatud. Seda kõike tegelik elu pakub. Konkreetsel juhul väljendub sõjana.

Olen püüdnud isekeskis arutleda ja mõtiskleda, mil moel võiks sõda inimesi mõjutada? Ilmselt kasutan mõistust, mis paraku on väga-väga piiratud ning mulle näib, et küsimusele vastamisel ma ei ole suuteline taju rakendama. Ometi intuitsioon võib esineda ka enesele teadmata.

Üldistatult ja inimkonda perspektiivis vaadeldes võib sõda või sõjad tingida edaspidise vägivalla vähenemise. Inimkonna teadaolevat ajalugu vaadates selgub, et sõdu on olnud palju, mis ühele poolele toob kaotuse ja teisele võidu. Üks astutud samm viib järgmiseni.

Kas inimkond on oma arengutasemel jõudnud sinnamaani või ei jõua kunagi, et vägivald väheneb, tarkus suureneb ja hinge olemasolu tõuseb üha kindlamalt esile või mitte? Kas Vene-Ukraina sõja lõppemine ja tulemus vähendab edaspidi vägivalda või mitte?

Ettemääratuse printsiibi alusel on sõja algus ja lõpp määratud, samuti tagajärg, mis omakorda on infona (energiana) kirjeldatud infodimensioonis. Kas jätkub ühiskondade vägivallaga allutamine või areneb enam rahu ja üksikisiku loov areng? Olenemata vastusest kõik tuleb niikuinii, mistõttu tavainimese seisukohast vaadatuna klammerdumine igasse sõjaga seonduvasse infokildu ei ole vajalik.

Kui võitjaks osutub Putini režiim, on tõenäoline, et vägivalla eskalatsioon maailmas jätkub. Sellisest arengust võib tuletada, et inimkond on alles oma tee alguses ja lootus, et tarkus, humanism ning rahu on levimas, osutub enneaegseks. Seetõttu tsivilisatsiooni edaspidine teekond on jätkuvalt erakordselt käänuline. Piltlikult igal käänakul toimub oluline konflikt või sõda, mis omakorda küll sisaldab õpinguid ja teadmisi, kuidas edasi liikuda; kuid kas teadmised on piisavad, et neid vastu võtta ja targemaks saada ning tuua inimene rahumeelse arengu juurde? Kas meeletu vägivald jätkub veel aastakümneid, sajandeid või enam, on keeruline oletada.

Vägivald iseenesest toob reaal-materialistliku maailmapildi intensiivselt esiplaanile ja tahapoole asetub hingelis-immateriaalne käsitlus. Seega kommunikatsiooni enda hingega ei ole soodustatud, mis omakorda tähendab, et inimese areng on takistatud. Üldistatult ta peab tegelema ellujäämisega ja enese kuulamiseks energiat napib.

Vaadates üksikisiku ja ühiskondade platvormilt, ma ei usu, et inimkonna eksistentsi mõte on end lõputult sõdadega koormata ja näiteks tuumasõja korral Maa hävitada. Samal ajal välistada ei saa põhjusel, et inimesed ju hävitavad end ja miks kogu Maa ei võiks kaduda?

Kui vaadata Maad näiteks kaugemalt, mõne kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni vaatepunktist ja Maa hukkub, siis tegemist on teadmisega, et meie siin, näiteks Orioni tähtkuju elanikud, oskame edaspidi olla targemad, et oma elu tuksi mitte keerata. Õpetus on silme all, mis juhtus Maaga kui inimesed tegid nii ja naa. Oluline on vaatepunkt, kus kohast jälgida! Kui lugeda teooriat, et kõik on kõigega seoses, siis ei saa eeldada, et Maa on sõltumatu üksus meie universumist või kõiksusest. Kõiksuses on kõik omavahel seotud!

Võib-olla tähistab võitu Lääne progressiivne ühiskond ja sellistel tingimustel oletan, et inimese vaimne areng saab suurema tõuke. Ei saa välistada, et Ukraina president Volodõmõr Zelenski esitatakse Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Vaimse arengu levik võib soodustada enese kuulamise oskust, mis on oluline intuitsiooni ilmnemisel ja hinge tajumisel.


Üksikisik areneb ning täieneb, mille aluseks on valikud. Iga inimene teab, milliseid valikuid ta kaalub ning millise otsuse langetab. Valikuid ei ole lõputult, mille summa on võimalik kokku arvutada. Järelikult ka kogu inimkond täieneb ning teeb valikud kindlas ajahetkes. Näiteks sekund, minut ja kuni teatud periood mahutab konkreetse arvu tehtud ning tegemata valikuid, mis määravad, kuidas ühiskond liigub. Saamegi teada ettemääratuse sisu, mis isiklikul arvamusel on kirjeldatud infodimensioonis (ID).

Väga põnev oleks teada, millisel moel ID-sse info tekib ja millal on tekkinud? Mulle näib, selle eest vastutab Intelligentne Teadvus (IT). Intuitiivselt panen suured tähed, kuid ma ei oska selgitada IT olemust. Mõistus jääb kohe hätta ja enese hingega kontakteerudes vastust ei tule. Küsimuses esinev „millal” on tõenäoliselt eksitav lähenemine, sest aeg on inimese väljamõeldis.

Alates 24.02 ja iseäranis 26.02 on raamatu lugemus suurenenud ning tagasiside on väga positiivne. Mul on siiralt heameel, et minu tagasihoidlikud kirjutised pakuvad Teile huvi ning puudutavad ühel või teisel moel. Suur-suur tänu!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-28)

30. PEATÜKK ⟡ Tegelik füüsiline elu võib häirida intuitsiooni ilmnemist ja enda hinge avaldumist

Viimased nädalad ja ligi paar kuud on minu kui tundliku inimese jaoks olnud mõnevõrra stressirikkad. Ühest küljest info üleküllus, mille hulka on täiendavalt lisandunud võimaliku sõja temaatika ning sellega seonduvad pinged. Asjaolusid käsitlesin 28-29-ndas peatükis. Paratamatult oleme kõigest mõjutatud, kes vähem või rohkem, negatiivselt või positiivselt.

Seetõttu raamatu kirjutamine on mõneti vaevarikas ja loomingulisus kannatab. Süvenemine iseendasse ja mõtetesse võtab väga palju vaimset energiat ning nõuab pingutust. Pealkirjas mainitult, tegelik elu mõjub kohati koormavalt, mistõttu kontakt iseenda sisemaailma ja hingega on äärmiselt katkendlik. Teisisõnu sa pead tegelema käesoleva materiaalse elu väljakutsete lahendamisega. Loomulikult kõik on seoses ja põhjuslik, kuid sellest olenemata absurditeater oletatava oodatava vägivallaga väsitab. Adun (vaist ütleb ette), et peaksin mõtlemises ja käitumises tegema muudatusi, et jama vähem hinge võtta. Järelikult kogu kakofoonia on õpetlik! Olen jätkuvalt arusaamisel, et kõik meie ümber toimuv on mingis kontekstis üksikisikule või grupile inimestele vajalik – me saame targemaks! Seega isegi sõda, hukatus ja surm õpetavad!

22. veebruar 2022 hommik. Ilm on üsna niiske, temperatuur +1 C, maapinnal alla nulli. Sajab lörtsi ja kõik on valge. Lumealune teepind on jäätunud ja libe. Teel saalitrenni. Sõidan rattaga suhteliselt ettevaatlikult mäest alla ja intuitsioon annab selgelt märku, et võin kukkuda… Paraku kasutan mõistust ja hoiatusele tähelepanu ei pööra. Kalkuleerin, et kiirus on väike ja midagi juhtuda ei tohiks… Ca 8 sekundit hiljem kurvi võttes libisen… Olenemata naelkummidest… Ja kukun üsna haledalt…

Kiirus on väike, kuid kukkumine on valus. Jään mõneks sekundiks selili ja arvan, et jalaluu võib katki olla… Õnneks ainult tugev põrutus ja sinikad. Loetud sekunditega saan aru, miks pidin kukkuma ja mida sellest õpin? Mõistan, et ümbritsev meediamaastik ja erksalt tajutav sõjapinge on teinud oma töö – stabiilne side enda hingega on osaliselt tahaplaanile jäänud. Seega olen välistele teguritele kui ka tohutule pinevusele allunud.

Püsti tõustes ja ratast kohendades hing signaliseerib jõuliselt: „Ärka üles!” Sürreaalne tegeliku elu pinge mõjub piltlikult unena. Sa hõljud kui unes ja elad pooleldi justkui teises reaalsuses. Ühest küljest on hea, et oled kinni püüdnud ja suudad tajuda komponente, mis otseselt sinu kohta ei käi, kuid teisalt vajab arendamist oskus, et „õigel ajal” enese mina lainele tagasi lülituda.

Huvitavalt kombel õnnetus rattaga on ümberpööratult mõnus ja koheselt tuletab meelde, et ennast ei tohi ära unustada! Pauk pidi olema sedavõrd tugev, et sellest aru saaksin! Olen antud teadmisest vaimustatud!

Põnev tähelepanek. Ennem kukkumist sisetunne ütleb, et „võin kukkuda” ning näiteks ei maini, et „kohe kukun”, „kukun kindlasti” vms. Mulle esitatakse valikuvõimalus! Valikuid tehes aga õpime! Kui ma oleksin hoo kohe maha võtnud ja rattalt maha tulnud, siis ma ei oleks kukkumise kogemust ja sellega seonduvat tarkust saanud ehk oleksin piisavalt tark juba olnud ning kuulanud enda hinge. Järelikult. Uperkuuti lendasin seetõttu ja õpingu sisu seisnes selles – kuula oma puhast intuitsiooni! Hing teadis ette, et libisen. Mõistus suudab ainult piiratult arvutusi teha, mis ees ootab. Võingi öelda, et piruett oli põhjuslik ning ettemääratud, et saaksin targemaks! Inimene õpib kogu elu, loodetavalt!

Tõepoolest. Sain targemaks, kuid väikesest frustratsioonist ei ole pääsu. Saalitrennis olles olen siiski häiritud, et mitu aastat pole rattaga kukkunud ja nüüd selline käpardlikkus… Siiski on heameel, et minu ümber on palju toredaid inimesi nii mehi kui naisi, kelledega suhtlemine pakub suurt emotsionaalset rahulolu või naudingut. Või valitutega esineb suisa sügav ja meeliülendav hingeline puudutus ning pärast saalis käimist oled oma tavapärases konditsioonis.

Sõna „valitu” põhineb tõenäoliselt isiklikule teerajale ning on lõplikult teadmata, miks saatus sind selliste eriliste helgete inimestega õnnistab. Piisab kui mainitud isikutega puutud kokku, vahetad mõtteid ning hinge valgub tavapärane kergus ja rahulolu tagasi. Stressiilmingud hajuvad nagu neid ei oleks olnudki. Väga omapärane mehhanism, mis pärineb ilmselt aegade algusest ja mida me kõik kogeme harvem või sagedamini. Kas eripäraste protsesside tekkelugu ja põhjuslikkust suudan kunagi põhjalikumalt selgitada ning defineerida, on teadmata? Tänaste teadmiste valguses oletan, et neid seikasid ma käesoleva elu jooksul lõplikult formuleerida ei suuda.

Siiski mõnevõrra katsetan ja arvestan praeguste teadmistega. Võimalik, et tugev hingeline puudutus esineb seetõttu, et oled antud persooniga varasemates eludes kokkupuutunud, lähemalt või kaugemalt ja mis iganes tingimustel. Ta on sinu jaoks tuttav ja hing tunneb ära. Ainult hing ongi selliseks toiminguks suuteline. Samuti võib olla, et praeguses elus kohtad teda esmakordselt, kuid puudutus ikkagi esineb, mis tähendab, et õpid temast või esineb vastastikune mõju ja kahepoolne õpimoment. Kindel on, et hingeline puudutus aitab iseenda hingega õdusat kontakti luua, mis omakorda tuletab meelde sinu hinge igavikulist olemust. Tekib väga kodune tunne, suur rõõm ja nauding. Jõuame tõdemuseni, et sinus endas ja inimeste vahel võib esineda väga hingetoitvaid olukordi!

Siin oleks paslik tuua taas esile definitsioon, mida käsitlesin 9. peatükis:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral. ⌘

Järelikult hingeline puudutus võib mainitult tähendada vastastikust mõju ja üksteisest õppimist. Minu puhul esineb reegel, et inimese hingelist põhiolemust tajud suhteliselt kiiresti, kuigi inimest tunned veel väga vähe – kümmekond minutit, mõni tund või paar päeva. Hingelise põhiolemuse kohta saad lugeda teooria lehe 9. peatüki alt:

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘

Pigem harva esineb olukord, et oled inimest juba kauem tundnud, alles seejärel suudad tema hingelise põhiolemuse üksikuid detaile tunnetada.

Eelkirjeldatut saaks põhjendada eripärase tajuliigi esinemisega, mis teatud tingimustel võimendub. Arvan, et tunnetus loob kanali infodimensiooniga, kust saad teabe inimese kohta kätte.

Tajuliik võimendub vajadusel ka fotode ja maalide uurimisel ning oled suuteline tuvastama autori hingelise põhiolemuse detaile või pildi loomisel esinenud meeleolu, fotol kujutatud tegelase enesetunnet või iseloomuomadusi jms, millest kunagi hiljem.


Intuitsioonist olen varasemates peatükkides juba põhjalikumalt kirjutanud, kuid jätnud lahkamata komponendi, et inimene võib käituda ka teadmatult intuitiivselt ehk ta on sisuliselt oma „juurte juures” või “saatuse lätetel”, kuid ise seda ei tea.

Raamatu esimeses osas oli suure tähelepanu all periood 0-7 eluaastat. Teises osas ja järgnevas mõnes peatükis püüan selgitada tundemeele ja hinge ilmnemist kooliajal.

Umbes vanuses viiendast eluaastast on laps füüsilise maailmaga suhteliselt hästi kohanenud ja immateriaalsest maailmast kaasa tulnud hinge võimed ja oskused vajuvad järjekindlalt tahaplaanile ning unustusse.

Esimene koolipäev (1974) ei ole minu jaoks suur rõõmupäev, vaid tunnen olulist võõristust ehk materiaalne maailm kogu oma jõulisuses ja konkreetsuses saabub väga äkki. Hingelis-immateriaalne maailmapilt saab tugeva löögi ning hajub ja väheneb veelgi. Hingega ei ole midagi peale hakata… Kõik või enamik koolikaaslasi, kes su ümber, on materiaalse maailma võlude võimuses. Seetõttu tabamatu ja nähtamatu „võlumaailm” kuulub nende arvates titekate ajajärku. Kergus ja sõbralikkus enese hinges ning silmades ei ole teps mitte popp, mistõttu olen kaaslastest mõjutatud ja võtan kasutusele mitu erinevat „maski”, mida kasutan vastavalt oludele. „Hingelist maski” saan kasutada ainult mõtetes ja ajapikku kujuneb lohutusauhinnaks kui olen isekeskis ning soovin reaalse elu probleemidest üle olla. Viimaks unustangi oma igavikulise hinge päritolu. Ometi saatuse tahtel esineb vahel olukordi ja sündmuseid, kus mu intuitsioon või hing sekkub ning ilmutab end.

Esimeses klassis hakkab silma klassiõde Õnne. Vaatlen teda siit ja sealt ning tajun üsna kiiresti tema hingelist põhiolemust, mis omakorda tekitab meeldiva hingelise puudutuse. Ta on klassi priimus, mis on tähtsaks mõjuteguriks, et pean teda üheks ilusamaks ja targemaks tüdrukuks… Temast tekitatud hingeline puudutus on loomulik, kaunis ja õhuline, mida enda südames hoolikalt hoian ning naudin selle olemust iseäranis siis kui olen mõtisklustes või on raske olla.

Hingeline puudutus pakub leevendust! Isiklik saatuslik teerada näeb ette, et teise inimese hingelise põhiolemuse ja puudutuse tajumine hoiab mu hinge nendel hetkedel erksana ning arendab tundlikkust; käitun intuitiivselt ja mitte teadlikult! Järelikult saatus tahab ja hoolitseb, et hing oleks tundlik ja ei muutuks tuimaks ka olukorras kui enda hinge päritolu olen juba unustanud.

Ülalkirjeldatud muster, mil tajud hingelist põhiolemust ja/või hingelist puudutust, sai alguse juba varases lapsepõlves:

  • Olen aasta ja üheksa kuune, mil tajun piimamees Augusti igavikulise hinge põhiolemust, vt 27. peatükk.
  • 4 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Anu hingelist põhiolemust, vt 10. peatükk.
  • 4,5 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Dainise hingelist põhiolemust, vt 15. peatükk.
  • Üle 5 aastane kui tajun lasteaiakaaslase Anneli hingelist põhiolemust ja mitmeid intensiivseid hingelisi puudutusi, vt 17. peatükk.
  • 5 aasta ja 10 kuune kui tajun naabermaja Inge hingelist põhiolemust ja tugevat hingelist puudutust, vt 17. peatükk.

Repliigi korras märgin taas (vt 17. peatükk), et:

⌘ Hingeline tundlikkus areneb läbi hingeliste puudutuste. ⌘

Peatükk on kirjutatud veebruaris 2022.

Rahu ja head vabariigi aastapäeva!

15.08.2011. Fotograaf: Henry Küla

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-18)

18. PEATÜKK ⟡ Keeruliste olukordade lahendamisel võib su hing tulla selgitustega appi

Raamatu kirjutamise käigus olen pidanud lapsepõlvedetaile väga palju meenutama ning tõusetuvad esile seigad, mis täiskasvanuna on sügavas unustuses olnud. 24.09.2021 hommikul tuleb meelde vahva sündmus.

Detsembri keskel või lõpus 1971 (4 a) haigestun kahepoolsesse keskkõrvapõletikku ja paranemine võtab umbes kuu või enam. 24.01.1972. Esmaspäeva hommik kell 07:00-05, suhteliselt külm ilm. Olen taas terve ja on aeg asuda teele lasteaia poole. Lähme emaga üle jäätunud Harku järve, kuid udu on sedavõrd paks ja minu hing juhendab, millise suuna peaksime võtma. Ometi emps mu nõuandeid kuulda ei võta ja eksime. Kõnnime jälgi mööda tuldud teed tagasi ja proovime veel ning juhindume hinge poolt antud juhistest. Viimaks hakkame jõudma järve teisele kaldale Harku oja suubumiskoha lähistele ning mul esineb teadmine, et seal on jää nõrk ja rabe või olematu. Hoiatan ema korduvalt. Ometi väikelapsena varasem sarnane kogemus puudub… Seega hing andis teada võimalikust eluohtlikust kohast!

06.05.2020 Harku järv vaatega lõunast põhja poole. Fotograaf: Henry Küla

Emme on segaduses, kas asume teisel pool kallast või mitte ja tema teada oja ei tohiks üldse selles kohas olla… Igaks juhuks keerame otsa ringi ja tipa-tapa jõuame kodu juurde tagasi.

Kell hakkab lähenema kaheksale. Mina peaksin olema lasteiaias ja ema sel ajal tööl. Tollel ajal oli bussiliiklus äärmiselt hõre ja ainuke võimalus kiirustada Paldiski maantee äärde, kust tööpäeviti kell 7:45 möödub sovhoosi töötajatele mõeldud väike mikrobuss (UAZ-452). Jõuame hilinenult ja igaks juhuks jääme ootama, mis tundub kõige mõistlikum otsus. Minuti paari pärast näeme tuttavat autot lähenemas.


Teisipäev või kolmapäev 5 või 6. juuni 1973, veel paar kuud olla viie aastane. Paljud lapsed on juba kodudes, aga mina olen jätkuvalt lasteaias. Kogu lasteaia peale on nelja kasvataja asemel 2. Üks sõimerühmas ja teine suurte laste omas. Meie rühmik on väga tagasihoidlikuks kuivanud. Vast seitse last on järgi. Pärast lõunauinakut peaksime minema välja mängima, aga kasvatajal on plaan, et läheme hoopiski Harku järve äärde jalutama.

Pikavarruka ilm ja kergelt sajab. Kummikud jalga ja väike matk võib alata. Meid on vähe ja juhendaja saab täielikult meile pühenduda. Ta käitub väga sõbralikult ja lausa vandeseltslaslikult. Selline tunne, et ainult paar aastat vanem plika. Suudab end väga oskuslikult laste tasemele sättida ja ealine vahe sisuliselt kaob.

Järve äärde jõudes tunnetan erksalt, et järv on minu armas koht, tohutult hea energiaga ja koheselt tekib vägev koduigatsus. Samal ajal taju järjepidevalt võimendub. Seega minu jaoks on järv impulss, mis võimendab taju. Saan aru, et mõtetelt ja ümbritseva tajumiselt hakkab justkui kardin eest ära minema ja igavikulise hingega tekib pinnapealne kontakt.

Endamisi arutlen ning pean plaani lasteaiast põgenemiseks… Huvitava komponendina hing sellist ettevõtmist ei toeta ja vaevata veenab mind ideest loobuma… Aga mõte jääb ning alustan strateegia väljatöötamist…

Vihma tibab natukene enam ja järvekaldal me kaua ei ole ning lähme kiirustades aeda tagasi.


Ilmselt 20.06.1973. Suvi on väga soe ja mõnus. Endist viisi olen lasteaias, aga kõigest väga tüdinenud… Üle poole lastest on juba kodudes. Hommikuti on 2, lõuna ajal 1 ja pärastlõunal 2 kasvatajat. Lõunauinak on tehtud. Sõime- (13) ja suurte laste (7) rühm pannakse kokku, 20 last vanuses 3-6 aastat. Täna lähme jällegi järve äärde jalutama. Seekord on ainukeseks kasvatajaks praktikant, kes on meiega juba mõned nädalad vahetevahel olnud. Ta on imeilus pikkade juustega 20-dates noor naine, kes suhtub lastesse ülisõbralikult ja loomulikult meeldib kõikidele! Püüab täiega, et praktikat edukalt sooritada.

Kasvataja ees, tema järel väiksemad lapsed ja suuremad viimases grupis, nendest mina kõige viimane. Kavatsus on salaja ära kaduda ja koju minna… Vaikselt jään grupist maha… Äkitselt praktikant peatub ja hõigub kõik lapsed enda juurde. Kiirustab ja hüüab tagant, et ma maha ei jääks… Kohendan tegevuskava ja planeerin järve juures vehkat teha, kuigi ürituse suhtes on väike kahtlus põue siginemas… Ilmselgelt hing mõistab olukorra ohtlikkust ning asub mind tasahilju mõjutama…

Jõuame järve äärde. Üle veesilma näen kodukanti… Järv täna olulist impulssi ei tekita ja hingeline puudutus esineb, kuid tunnetus on kuidagi teistmoodi… Sealhulgas süda taob meeletu hooga ja tugevalt… Hing on astunud aktiivsesse tegevusse ja võitleb minu heaolu ja võib-olla ka ellujäämise nimel, et reaal-materialistlik (loe teooria alalõigu 5. peatükki) mõtlemine ei võtaks juhtimist üle ning ma ei teeks valet otsust.

Esimene mõte, mis pähe tuleb, et äkki miilits hakkab mind taga otsima… Ometi mul ei ole varasemaid korralikke teadmisi, miks miilits loodud on ja kuidas toimetab… Järgmine mõte, et teel koju võidakse mind pahade inimeste poolt kinni püüda… Antud visiooni olin kunagi kasvatajatelt kuulnud kui nad meid õpetasid, mis tähendab, et tuli meelde.

Hing on agar mind ümber veenma ja söödab erinevaid mõtteid ette: pikal teel koju võin eksida, ema ja isa võivad minu taasnägemise üle hoopiski kurjustada, kogu lasteaed hakkab mind taga otsima, kasvatajad pahandavad mu peale, võidakse kahtlustada, et olen uppunud…

Äkki ilmub fotograaf ja hakkab meist kuni poole tunni jooksul ohtralt pilte tegema… Koorem langeb õlgadelt ja hulljulge plaani heidan kõrvale. Keskendun ilusale päevale, aasal olevatele lilledele ja paljudele lepatriinudele. Meeleolu on suurepärane, päike paitab põski ja naeratus on huulil.

1973 juuni. Henry Küla 5 aastane. Fotograaf: teadmata

Teel tagasi lasteaeda on mul heameel, et kasvataja usaldusväärsust ja head tahet ära ei kasutanud ning oma võimaliku teaoga teda raskesse olukorda ei pannud. Mul olnuks temast väga kahju. Tekib mõningane piinlikkusetunne, et üldse sellist koerustükki kavandasin… Paari päeva pärast reedel jään suvepuhkusele ja lasteaeda tagasi alles septembris!


11. september 1973 teisipäev, 6 aastane. Harku-järve lastepäevakodu pärast lõunauinakut. Mänguaeg ja oleme väljas. Poolpilves ilm ja natukene jahe. Lapsed mängivad ja on rõõmsad. Minul on vastupidiselt hoopiski tõsine meeleolu ning konutan üksinduses ja mõtisklen. Tunnen, et olen suureks kasvanud ja lasteaeda võtan mõneti kui rasket kohustust, mis tuleb läbida, ainult peaaegu aasta on veel jäänud… Osa mänge enam ei köida, millest on mõneti kahju ja ma ei saa aru, kas täiskasvanuna ongi sedavõrd igav… Ometi võlusid näikse palju olevat!

Lähen jalgvärava lähistele ja vaatan igatsevalt jõe ja pargi suunas. Umbes 100 meetri kaugusel asub sovhoosi kontor, kus töötab ema. Vahetavahel mõtlen, et teeks värava lahti, läheks emmele tööle külla ja rõõmustaks teda… Aga hoian end tagasi, intuitsioon hoiatab, et see ei ole kõige parem mõte. Tähendab, hing endast märku ei anna ja kõnelus hingega on asendunud intuitsiooniga (loe intuitsiooni kohta 16. peatükist).

Järgmisel päeval (kolmapäev) pärast lõunauinakut väljas olles on samad mõtted ja juba tugevamad… Taaskord intuitsioon signaliseerib ning kutsub mind alalhoidlikkusele, et aiast ei lahkuks… Sisekaemus selgitab, et peaksin enesele aiast ära minemise mõttega kohanemiseks aega andma… „Mis mõttes aega andma?” ei saa ma antud lausest lõpuni aru…

13. september 1973 neljapäev pärast lõunauinakut ja õues taaskordne mänguaeg. Meeleolu on seltskondlikum ning olen üsna tõhusas mänguhoos. Aeg lendab kiiresti… Ja äkki tekib paanika! 4 aastane Peeter on kadunud! Sellist peataolekut ja tralli ma varem näinud ei ole! Kõik lapsed saadetakse viivitamatult tuppa ja kasvatajad asuvad õudusega Peetrikest otsima…

Kardetakse, et poiss on röövitud, uppunud jõkke või kuhugi üksinda jalutama läinud… Kohalikud tõstetakse jalule, viivitamatult informeeritakse vanemaid! Paari tunni pärast selgub, et naaskel oli paarisaja meetri kaugusel asuvasse koju läinud…

Õhtul mõtisklen ja leian, et olen Peetri käpardlikkuses pettunud, et „minu idee” ära napsas ning toimis kõigiti rohmakalt, mis omakorda tähendab, et ma ei saa ja ei tohi sellist segadust ise korraldada.

Reedel toob ema Peetri hilinenult aeda ja vabandab kasvatajate ees. Poiss saab natukene pragada, kuid mitte palju. Tegemist on oivalise õppetunniga ja kasvatajad jagavad lastele põhjalikke juhiseid, miks sedamoodi teha ei tohi.

Hingan kergendatult ja nüüd saan lõplikult aru, miks kolmapäeval intuitsioon (hing) selgitas, et pean endale aega andma. Hinge poolt antud informatsioon oli nn ettenägev ehk on juba eelnevalt teada, mis tulevikus juhtuma hakkab ning antud sündmusest õpiksin.

Peetrikese lugu õpetab suurepäraselt ja aiast lahkumise mõte haihtub justkui iseenesest. Mul on jällegi heameel, et suudan pahandustest hoiduda.

Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et „ettenägev” on pigem info pidev olemasolu kui selline ja võimaluse korral suudad midagi kinni püüda. Isiklikult oletan, et teave on alati olemas. Seda ei teki juurde ja ei jää vähemaks, võib-olla ainult teiseneb vastavalt oludele. Kõik andmed ümbritseva ja kõiksuse kohta asuvad infodimensioonis. Dimensioonis inimesele mõistetavat lineaarset aega minevik, tulevik ja olevik ei eksisteeri ehk info jaoks ei oma aeg sisulist tähendust.

Huvitav asjaolu on, et nn immateriaalne info mõjutab mateeriat. Taaskord näeme, et immateeria ja mateeria on vastastikuses mõjusas põhjuslikus seoses ning kõik objektid selles on mõjutatud. Järelikult esineb kindel süsteem, toimivuse põhimõtted ja seaduspärasused, mis inimese eksistentsi ja ümbritseva olemasolu silmas pidades on vajalikud.

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-17)

17. PEATÜKK ⟡ Tüdrukute hingelise põhiolemuse momentaalne tajumine

Ilmselt 29. detsember 1972 lõunapaiku Harku-järve lastepäevakodu, 5 aastane. Tollel ENSV ajal jõulusid ametlikult ei tähistatud ja olid hoopiski näärid! Sealhulgas ma ei teadnud ka jõuludest mitte midagi ja ootasin pikisilmi nääre, mil tuleb näärivana külla ning peamine, saab kommi!

Lasteaia pidupäeva kava üks punkte näeb ette, et mina, Dainis ja Anneli (nime osas võin eksida) laulame ühe temaatilise loo. Dainis vasakul, brünett Anneli keskel ja mina paremal pool. Tüdruku kõrval on seista natukene ebamugav, sest tema suhtes esineb eriline tunnetus. Tajun midagi, kuid täpselt ei tea, mida taju tahab öelda ja selgitada. Olen põnevil ja huvitav, et hing mitte midagi ette ei ütle ning pean ise otsustama. Tegelikult on nii, et viieselt hing enam alati ette taha ei seleta ning kasutan intuitsiooni. Intuitsiooni kohta saab enam lugeda 16. peatükist.

Tunnetus on sedavõrd erk ja kirgas ning Anneli hingeline põhiolemus on loetud minutitega üsna selge. Hingelise põhiolemuse definitsiooni saab lugeda teooria alalõigu üheksandast peatükist. Siinjuures märgin, et teise inimese hinge ja tema põhiolemuse tajumine on suur hingeline nauding. Teisisõnu tunnetad hingelist puudutust, mis omakorda võimendab taju veel enam. Nauding tekib ilmselt seetõttu, et kontakt iseenda ja teise osapoole igavikulise hingega tuletab sinu immateriaalset olemust meelde. Järelikult immateriaalne hing mõjutab mateerias asuvat keha ja/või aju ehk esineb immateeria ja mateeria sidusus. Üldistatult ainetu maailm mõjutab füüsilist ja vastupidi! Vastastikmõju!

Pärast laulu lapsevanemate meeletu aplodisment, nii mõnigi vanaema pühib pisaraid. Usutavasti südamlik pala!

Istun eesritta ning Anneli esitab järgmise ettease üksinda ja juhataja saadab klaveril. Saan suhteliselt rahulikult ja tähelepanelikult teda jälgida. Kõik on uudishimuliku pilgu all nähtaval ja milline vapustavalt kõlav ning selge hääl… Mõttes tunnistan enesele, et ta meeldib mulle…. väga… Ja tunnetan piinlikkust…, et esmakordselt elus üldse niimoodi võib juhtuda! Meeldivus omakorda on jällegi tugev hingeline puudutus, mis veelgi võimendab taju… Saan aru, et ta sobiks mulle naiseks, abikaasaks…

Olen nende mõtete üle kohkunud, et kuidas siis nii? Esineb vähemalt kaks, pigem 3-4 või 5 tugevat erinevat hingelist puudutust, mis võimendab taju niivõrd, et intuitsiooni asemel saan kontakti enda hingega, kes avab Anneli hingemaailma vaevata ja kiiresti. Kuvatakse info tema olemusest, mõtetest, mil moel sobime ning millistel alustel mitte, tulevikupildid kui täiskasvanutena koos oleme, meie järeltulijad jms. Tähendab, kogu mõistlik info, et ta on sobilik naine…

Tohutu infovoog paneb mind tõsiselt hämmastuma. Tänu enda hingele näen maailma läbi täiskasvanud realistliku mehe pilgu läbi. Eriti küpselt ja kiiresti… Ometi viieselt ma ei olnud suuteline niimoodi mõtlema, analüüsima ja arutlema… Järelikult info on alati olemas ja subjektiivselt oletan, et nn infodimensioonis. Sobilike tingimuste korral on võimalik üles noppida!

Anneli on üldse esimene tüdruk, kelle hingelist põhiolemust nö „suure poisina” väga kiiresti tajun. Jätan välja väga varajases lapsepõlves esinenud rohkearvulised imikute, väikelaste ja täiskasvanute perfektsed ja laiahaardelised tajumised.

Isikliku saatusliku keerulise teeraja tahtel tõstan Anneli olemuse väga kõrgele pjedestaalile. Minu jaoks on ta eriti austusväärne ja tark tüdruk. Sarnaselt Anule (vt 10. peatükk). Teatud põhjustel personaalses saatuse kroonikas on kirjas, et enamik või kõik tüdrukud ja naised, kellega valitud perioodidel elu jooksul kohtun, väärivad suurt tähelepanu ja lugupidamist. Kõigest samm-sammult järgnevates lugudes.

Märtsis-aprillis 1972 saan teada, et Anneli on minust aasta vanem, mis tähendab, et mai lõpus on lasteaia lõpetamine ja ma ei näe teda enam… Kurvastan ja loodan, et meie vahel tekib kontakt ja hoiame ka edaspidi sidet. Asjaolu kirjeldab, et vaatamata oma vanusele viis aastat suudan mõelda sügavalt ja laiahaardeliselt. Seega hing on abiks.

26. mai. Pidulik üritus ja Anneli on viimast päeva lasteaias… Nukrus ja kahetsus, et olen sedavõrd arg, et tema kontakti ei küsi…

Võimalik, et tegemist on elu esimese armastusega või vähemasti sügava kiindumusega, mis on sedavõrd intensiivne, et esineb järjepidev nn hingeline avatus ja tüdruku sõnadeta mõistmine on väga lihtne.


27.05.1972, viie aastane. Laupäeva hommik umbes pool kümme kuni kümme ja väga ilus hiliskevadine ilm. Vikimõisa lähedal ca 150 meetri kaugusel paikneb nn barakk-stiilis ühekordne elamu ja ridamisi asub kuni viis korterit, kus elavad pered lastega. Kutsume kanalaks, sest seal on suur kanala kukkede, kanade ja kalkunitega.

Lähme isaga tema heale tuttavale külla, kes elab baraki parempoolses osas tagasihoidlikus pisikeses korteris. Issist vanem meesterahvas, umbes üle 50 aastane. Suur naljahammas, kuid kõva kärakamees ja ilmselt seetõttu üsna põdura moega. Reede õhtul on ta palju viina võtnud ja hetkel on tugev pohmell. Kasvatab üksi tütart, kes on seitsme aastane ja läheb sügisel kooli. Vahetame pilkusid ja mu hingest käib jõnks läbi…

Vahepala. Tegelikult tean Inget juba väga varajasest lapsepõlvest aastast 1968 suvi kui hakkan saama aastaseks, kuid käia veel ei oska ja vanemad lähevad kanalasse tüdruku isale ning emale külla. Me mängime koos põrandal. Kokkupuutepunkte järgneva aasta jooksul on veel ning võiksin öelda, et tüdruk on mu esimene mängukaaslane üldse! Umbes 1971 lahkub tirtsu ema pere juurest lõplikult.

Sissejuhatav põgus vestlus ja onu küsib kui vana olen? Teadmine, et olen peaaegu Inge ealine, siis selle peale kostab, et tütar sobiks mulle pruudiks… Tüdruk on väga rahulik ja ei liiguta jutu peale kulmugi. Selline lähenemine hoopiski meeldib… Ta on julge, aktiivne, hakkaja ja tahab minuga lobiseda ning mängida…

Huvitav ja kiire teemalahendus on ootamatu ning ma ei oska kohe midagi öelda. Olen kohmetunud mehe avameelsusest, lihtsusest ja otsekohesusest. Ometi pakkumus näikse olema üsna tuttavlik käitumismall, mida justkui mäletan… Esineb hingemälu eelnevatest eludest… Peas vahelduvad lapseks ja täiskasvanuks olemise mudelid, kuid üsna kiiresti muutun mentaalselt taas lapseks.

„Kui tahad, mine Ingega mängima!” ütleb tüdruku isa. Mõtlen viivuks ja raputan eituseks pead. Kardan ja häbenen… Inge on äärmiselt ilus ja meeldib mulle… Ta näib väga tark, haruldaselt intelligentne, viks ja tubli blond pliks. Hetkega tajun ta hingelist põhiolemust sarnaselt kui talvel Annelit tunnetasin. Taaskord tean, et ta sobiks mulle naiseks… ja muud temaatilised mõtted ning pildid, mis loetud sekunditega teadvusse tulvavad… Plikanääpsu aura ja ilu on võimsaks hingeliseks puudutuseks, mistõttu eripärane tajuliik muutub erksaks ning kuvab palju vajalikku infot, mida tüdruku olemusest ja isikust teadma peaksin. Sealhulgas suudan infot üsna hästi küpselt süstematiseerida ja töödelda.

Nähes, et olen otsustamisega kahevahel, läheb ta sõnagi lausumata ja rahulikult aiapoolsest uksest üksi välja… Tunnetan, et ta ootab mind…

Kergendatult mõttes ohkan, sest Anneli on truult mu südames ja justkui mingi õpitud eeskuju paneb mind vastavalt täisealisena ja teatud traditsioone järgides käituma… Kuigi väikese poisina vastavad elulised kogemused puuduvad… Samal ajal asun arutlema, kas jääda truuks Annelile või kasutada võimalust ja pühenduda Ingele… Tekib mõningane ebamugavustunne, et üldse sedamoodi Anneli seljataga mõtlen… Püüan mõtetes selgust luua, kuid vajun väikese poisi mõttemaailma järjekordselt tagasi. Tekib segadus, otsustamatus ja seisukohta ei oska võtta.

Umbes 11:30 paiku asume koduteele. Järgneval neljal aastal näen kaunist ja haruldaselt väljapeetud Inget veel mitmeid kordi juhuslikult kui ka oodatult, kuid pelglikkus on väga suur ning mitte kunagi teda ei kõneta… Isa varajase surma tõttu kolib tüdruk ära ning vajub unustusse…


Mai lõpuks 1972 on võimalik teha väike vahekokkuvõte, kuidas tajun teiste inimeste hingelist põhiolemust või enam. Eelnevatest peatükkidest on selgunud, et Dainise põhiolemuse tajumiseks kulus ca 7 kuud aega (vt 15. ptk). Anneli sügavaks ja laiahaardeliseks tajumiseks läheb vaja mõni minut, Inge kõikehõlmavaks tunnetamiseks piisab kuni minutist. Anu suurepäraseks tajumiseks läheb mõni päev (vt 10. ptk).

Eeltoodud laste tunnetamine mõjub emotsionaalselt võrratult, mida nimetan tugevaks hingeliseks puudutuseks, mis omakorda hoiab taju erksa ja võimekana, mis sisuliselt tähendab tajuliigi avaldumise treenimiseks. Mida paremini treenid, seda efektiivsem ja põhjalikum oled ehk rohkem infot saad.

⌘ Hingeline tundlikkus areneb läbi hingeliste puudutuste.⌘

Seega juba sel ajal hingelise tundlikkuse arengu ja säilimise eest vastutavad põhiosas tüdrukud! Nende ühine joon on tarkus, intelligentsus ja sügav sisemaailm. Järelikult teadmata põhjustel esineb sisemine ootus, tahe, vajadus ja motivatsioon antud omadustega tüdrukuid tajuda! Hakkab kujunema ja tasahilju kinnistuma saatuslik muster, et tüdrukutega on meeldiv ja turvaline suhelda. Tajuliik kinnitab, et nad on sinule olulised praegu ja edaspidi.

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-16)

16. PEATÜKK ⟡ Lapsena arutled, kelleks sa täiskasvanuna tahad saada? Intuitsiooni käsitlemine

Mai lõpp 1972, 4 aastane. Harku-järve lastepäevakodu. Päikeseline ja väga soe neljapäev või reede, pigem reede. Pärast lõunauinakut lähme välja mängima. Üsna kiiresti tabab mind suur üllatus…! Suurte paksude rauast ratastega „taktor” (lapsena nimetasin sedaviisi traktorit) sõidab aeglaselt õues ja kuuma auru tõuseb üles!

Esimesed põngerjad on juba uudistama läinud ja kasvatajad plaksutavad kiiresti kõik lapsed selgitusteks kokku. Suu on lahti ja kuulan uudishimulikult, mida räägitakse. Olen kõige taga ja laste kilkamiste tõttu enamik infot läheb kaotsi. Minu hämmastusel ei ole piire… Ikkagi üks asi saab selgeks… Tegemist on teerulliga…! Sellist sõna kuulen esimest korda elus ja teerulli näen samuti esimest korda! Kusjuures väga keeruline väljend! Ei ole võimalik kuidagi aru saada, mida naljakas sõna tähendab…?! Kuidas keeratakse teed rullist lahti ja mil moel teerull seda paigaldab…? Rulli pole ju näha… Rull peaks mitme maja suurune olema, aga näen ainult väikest… läkski meelest ära… Õige sõna on ikkagi taktor…

Võtan parimad teadmised appi ja arutlen, kuidas ema voodile tekki paneb… Toiming võib sarnaneda teki rullist lahti võtmisega ja koikule asetamisega… Jään ootama, et taktor tõuseb püsti, tekivad käed ja jalad… Aga aru ei saa, mis juhist saab… ta võib ju maha kukkuda… ja kuhu tekib rull…? Ja kas rull laotatakse teele laiali…?

Tulen mõtetes tagasi kui ema voodit teeb. Arusaadav tegevus! On tekk, mis laotatakse laiali… Ja padi… Mõtted takerduvad… Padi on vist taktor… Vaatan taktorit, mis põristab ja aurab… Ei sarnane kuidagi voodile ja padjale…!

Rehkendan asju ühtpidi ja teistpidi ja kõik läheb veel enam sassi ning mõtted on lootusetult sõlmes. Mängimine on meelest läinud… Olen ainuke lastest, kes taktorit ainiti vaatama on jäänud ja mõtiskleb… Teised on ammu mänguhoos.

Jooksen õhinal kõige esimese tüdruku juurde ja küsin ootusärevalt: „Mis selle asja nimi on?” ja näitan näpuga taktori poole. Minust noorem, umbes 3 aastane tirts vastab püüdlikult ja suurest soovist aidata, kuid omadega puntras olles: „Ma ei tea…” Kiirustan järgmise plika juurde ning temagi asjapulga nimetust ei tea.

Mänguasjade kuuri juures ukerdab minuealine tüdruk ning esitan küsimuse kolmas kord… Tegelikult tean väga hästi ette, kuidas ta käitub ja mida ütleb, mistõttu on viimane, kelle käest otsustan küsida… Vaatab mulle etteheitvalt otsa, mis tähendab, et just poisid peavad neid olulisi asju teadma ja ütleb rahutult, kiirustades ning õpetlikult: „See on teerull!” Ajab nina püsti, ei taha mind näha ega kuulda ja läheb rutakalt tähtsaid tüdrukute mänge mängima.

Jooksen teerulli juurde tagasi ja jälgin lummatult, kuidas tekib sile asfalttee… Ma ei saa ikka aru, kuidas krobelisest tekib sile, pole ju „suurt rulli” näha… Sellest olenemata on väga põnev!

Viimaks läheb ratastega agregaadi nimi taas meelest ja ruttan esimese poisi juurde küsima. Kahjuks temagi ei tea keerdus ja vastuolulist nimetust…

Kodus räägin emale-isale taktorist, mis teed ehitas… Isa parandab, et teerull asfalteerib… Astun vaidlusse ning ei taha kuidagi nõustuda, sest taktor on suupärasem ja mõistetavam nimetus…

Pea paari kuu jooksul pärin isalt tihtilugu taktori kohta üle ja viimaks kinnistub mällu teerull oma õige ja väga keerulise tiitliga!

Hilissügisel 1972 (5 a) näen taas, kuis teerull töös on. Sedakorda Paldiski maantee asfalteerimisel. Kallur kallab kuumusest auravat segu ette, mehed rehitsevad laiali ja masin teeb siledaks… Kõik on nüüdseks selge! Mitme maja kõrgust rulli ei ole, selle asemel hoopiski tuline ja mure asfaldisegu… Olen väga rahul ja vastuoluline ülesanne on eeskujulikult lahendatud ning tegeliku maailma kogemus olemas!


Intuitsioonist

Lasteaias maikuus nähtuga on tegemist tähelepanuväärse reaal-materialistliku (RM) sündmusega, mida ma ei oska hingelis-immateriaalse (HI) käsitlusega mitte kuidagimoodi hallata (vt. RM ja HI selgitust teooria alalõigust viiendast peatükist). Hing ei abista tee-ehituse telgitaguste selgitamisel ja pean ise õppima – omandama uusi füüsilise maailma teadmisi. Olukord on sedavõrd intensiivne, et alustan kaalumist, kas suureks kasvades sooviksin ka teerullijuhiks saada.

Esineb huvitav sisemine arupidamine. Kuulan puhast intuitsiooni, kes-mis annab vihjeid, et teerullijuhti minust ei saa, pole minu teerada ning illustratsiooniks kasutatakse väga määrdunud tööriideid. Seega hing kirjeldab täpselt ja ennustavalt, mida tulevikus ei juhtu.

Samal ajal eiran saadud infot ja võtan aluseks äsjanähtu meelelise põneva vaatepildi. Usaldan RM käsitlust ja tekkinud tugevaid emotsioone. Arvan, et tean ise, mis tulevikus toimub ning otsustan, et täismehena hakkan teerullijuhiks! Põnev komponent on, et juba tol ajal tajun selgelt HI ja RM olemust ja nendevahelist selgepiirilist vastuolu.

Võib arvestada, et lastel vanuses umbes 5 aastat hakkab immateriaalse hinge olemus meelest minema ja samm-sammult tõuseb RM käsitlus esiplaanile.

Teerullijuhti minust ei ole saanud ning antud situatsioon mais on esmakordne või üks esimesi, kus hing jätab mind teatud pikemaks perioodiks „omapäi”, et saaksin iseseisvalt füüsilises maailmas toimuvast arusaamise ja tõlgendamisega hakkama. Otsekõnelus hingega asendub nn intuitsiooniga. Piltlikult on tegemist helistamisega oma hingele, kes toru teises otsas sulle infot jagab. Paraku telefonid ja sideliinid on viletsad, mistõttu kõnes võib esineda moonutusi, midagi võib minna kaotsi ja vastastikune arusaamine on mõnevõrra vildakas. „Tühimikke” täidad füüsilise maailma õpetustega. Seetõttu info ei ole enam „kõige puhtam” ning sõltuvalt olukorrast leiad ja arvad tajuvat, et intuitsioon on suisa vale või osaliselt eksib.

Kriipsutan alla, et reaalne mõtlemine ei ole intuitsioon ega taju! Tähendab – kinnituse peab alati andma sinu hing ehk algupärane intuitsioon! Isiklikult leian, et puhas ja autentne intuitsioon ei eksi, aga füüsilises maailmas õpitud loogika, elulised kogemused, tarkused, teadmised ja mõistus võivad vead sisse lasta ning mõnevõrra või oluliselt infot moonutada. Intuitsioon on tõene kui selles ei esine RM mõjutusi! Vastupidisel juhul piisaks alati sinu elu jooksul saadud kogemustest ja kõik, mida teed, on õige! Siiski elu ei ole niimoodi seatud. Seega materiaalses maailmas on hingel oluline, abistav ja eluline roll täita.

Täpsustades arvan:

⌘ Intuitsioon on vahend, meetod või kanal info hankimiseks ja kontakteerumiseks (ühendumaks) oma hinge ja/või infodimensiooniga, kust vajalik info saadakse.⌘

Arvata, et intuitsioon kui selline on üksikisikule kuuluv tohutu infovaramu, kust küsid teadmisi sinu elu minevikuliste või tulevikuliste sündmuste ning ümbritseva kohta, tundub olevat naiivne ja lihtsustatud lähenemine. Sellisel juhul kõikide inimeste intuitsioone liites ja kogusummas vaadeldes peaksime ammu olema jõudnud nirvaanasse! Paraku reaalne elu näitab, et inimkonna arengutase on jätkuvalt üsna madal.


Intuitsiooni olulisus

Päevast päeva teeme valikuid, mille aluseks on elu jooksul õpitud-omandatud RM-põhised teadmised ja/või intuitsioon ehk info immateriaalsest keskkonnast. Selle tulemusena sisustame enda saatust. Tänaste teadmiste ja kogemuste alusel subjektiivselt oletan, et saatuslik teerada ei ole juhuslik, vaid osa laiemast pildist ja süsteemist ehk ettemääratud.

Toon näite. Oletame, et pead langetama kolmest valikust ühe. Nendest üks on nö õige ja parim ning viib lähemale tinglikule elu eesmärgile. Seega püüad teha kõige mõistlikuma valiku. Tähtsaid ning olulisi valikuid kaalume põhjalikult – võime valida nö „õigesti” või „valesti”. Ometi pole õiget ega valet, vaid iga valik tähendab juba omandatud teadmise kinnitust või alles õpitavat ülesannet.

Mida enam „valesti” valime, seda kaugemale elu eesmärgist läheme. Iga „vale” on võimalus õppida ning targemaks saamine kuulub elu juurde ehk nii peabki olema. Õpingute kestus võib olla tinglikult sekund või enam. Seetõttu varem või hiljem jõuame “õigele rajale” tagasi ja abiliseks on intuitsioon. Lõpmatut „eksimise” võimalust ei ole. Inimene peab kuhugi jõudma ehk täitma elu eesmärgi.

Intuitsiooni abil „õige” vastuse leidmine võib sealhulgas olla sõltuvuses inimese tundlikkusest ning olukorra poolt tekitatud vastastikmõju intensiivsusest. Oletuslikult, mida tundlikum ning empaatilisem on inimene ja mida intensiivsem on vastastikmõju, seda tõenäolisem on leida õige vastus. Siinjuures ei saa ära unustada saatuslikku tausta, kas „õige” vastuse pead just praegu saama või siiski pärast „õpingute” läbimist hiljem.

Füüsilises maailmas kasutavad inimesed õpitut, kogemusi ja intuitsiooni valikute langetamisel erinevalt.

Valikute langetamisel on RM-põhiste teadmiste ja kogemuste ning intuitsiooni poolt edastatava teabe hankimisel osakaal erinev. Millal, kuidas ja kas enda intuitsiooni kasutada ning usaldada? Sõltub inimesest ning sündmusest ja kuidas ta kõigest aru saab! Eesmärgiks üldistatult elu ülesannete võimalikult efektiivne lahendamine ja täitmine, millest tekivad elulised kogemused, mis omakorda tagab enda hinge arengu selles konkreetses elus.

Peatükk on kirjutatud august 2020 kuni november (k.a) 2021 materjalide alusel.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: