Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

55. PEATÜKK ⟡ Saatuslik esmapilk ⟡

Tõenäoliselt on tegemist neljapäevaga 23. aprillil (või 30.04) 2020 aastaga. Kell on ligikaudu poole ühe paiku või natuke vähem keskpäeval. Olen trennis ja umbes kolm harjutust on veel jäänud. Tollel päeval on energiat palju, füüsiliselt on tihe olemine, kuid vaimselt natukene väsinud. Mõtted liiguvad ja ma ei pane ümbritsevat tähele. Tegelikult on trennis väga vähe rahvast ja enesele keskendumine on sellel hetkel tõeline voorus.

Juhuslikult märkan teda. Ta tõmbab oskamatult lõuga… Panen kohe tähele ja mõtlen, et ilmselt üks „pühapäevatreenija” (harva treeniv inimene). Ebakindel, tehnikat ja pingutust võiks paremaks kruttida ning näib mõnevõrra kõrvalviibiv. Ta liigutab plokksüsteemil, millega saab teha triitsepsit ja tõmmata lõuga (treenida lailihast) ning plokilt reguleeritav vasturaskus kergendab sooritusi. Hea küll, lukustun iseenda loodud maailmamulli ja ma ei pane taas enam mitte ühtegi inimest tähele.

Ometi ta usinus katkestab mu mõtisklused ja kaalun, kas pakkuda talle sportlikku nõuannet või mitte. Kogemused on õpetanud, et inimest kõnetada peab vaagima, kas on sobilik või ei ole? Ühest küljest ma ei soovi õpetada ega häirida ja minu ütlemine võib ta ego riivata. Teisalt hea sõna kulub marjaks ikka ära ja võtan aluseks positiivse teguri.

„Sa tõmbad üsna aktiivselt lõuga?” Ta pöördub kogu keha ja näoga minupoole ning alles nüüd näen ta silmi, punetavat nägu ja jookseotsad on märjad. Tal on palav, ilmselt tuli grupitrennist (aeroobika) ja teeb nüüd jõusaalis midagi peale. Vastab mu küsimusele selgelt ja suhteliselt pikalt. Vaistlikult saan momentaalselt aru, et liigutamisteemat on ta juba korralikult nuusutanud, mistõttu algaja kohe mitte ei ole. Rakendub harjumuspärane käitumismudel ning ma ei usu enda intuitsiooni ning mõistus võtab juhtimise üle.

„Kas sul on mingid eesmärgid?” Minu järgmisele küsimusele vastab enesekindlalt ja meie vahel areneb lühiajaline, kuid sisukas vestlus. Teeme harjutust edasi. Minuti-paari pärast kõnetan teda veel ja olen natukene üllatunud, et ta ei väsigi minu pöördumistest ära. Jällegi sujub vestlus äärmiselt hästi ja isegi huvitavalt. Äkitselt ja spontaanselt suunan terekäe talle ette ja ütlen:

„Henry. Mis sinu nimi on?”

„Kaisa!” ja surub tugevasti mu kätt.

Küsin kinnituseks veelkord üle: „Kaisa?”

„Kaisa!”, ja naeratab.

Loomulikult tajun, et ta on asjalik ja tegija inimene! Paraku ma ikkagi ei usu, keda näen ja mida kuulen ning viimaks pakun abi, et võiksin teda koolitada, kuidas professionaalselt ja tulemuslikult lõuga tõmmata. Ühesõnaga luua ta jaoks konkreetne süsteem! Ta on äärmiselt kombekas ning jätame teema õhku ja kui trennis taas kohtume, siis vaatame, kuidas kujuneb. Ta jääb lõuatõmbamise harjutust lõpetama. Lähen suurde saali enda teisi ülesandeid jätkama.

Olen veendunud (mõistus selgitab), et trennis ma teda enam ei näe ning pärast trenni on ta mul praktiliselt meelest läinud! Minu poolt oli tegemist altruistliku pakkumisega ühest küljest ja teisalt, trennisisene suhtlusringkond on üsna suur, mistõttu ma ei salvestanud teda edaspidise võimaliku tuttavana ära.

Minu oletus läheb täppi ja Kaisat trennis enam ei näe! Ilmselt 22. mai 2020, reede, päikesepaisteline ilm. Kell on umbes 11:00 paiku ja üks naine näib trennis kuidagi tuttav… Pingutan oma mälu ja umbes 20 minuti pärast koidab, et võib-olla on tegemist temaga, kellega aprilli lõpus lobisesime… Tudeerin teda siit ja sealt ja viimaks otsustan ta käest küsida:

„ Me oleme vist kohtunud?” Minu kohmetus on suur, et olen teda viimastel nädalatel trennis sageli näinud ja täpselt nii nagu mõistus palus, pärast aprilli teda enam ei märganud… Lisan kohe juurde: „Ma lihtsalt ei pannud sind tähele. Mul on trennis suhtlusringkond kaunikesti lai ja inimesed ei jää alati meelde.”

Ta on mõistev ning ei tee mu mälukaotust märkama ja lobiseme natukene. Trenni edenedes jätkame juttu sportimisest ja erinevatel üldistel teemadel ning mälu värskendamiseks küsin ta nime uuesti üle. Ja hästikasvatatud inimesena küsib taaskord ka minu nime.

Vestlusteema keerdub nädalavahetusele ja pärin, mis tal plaanis on? Ta ei ole ajagraafikut veel paika pannud, kuid arvab, et läheb metsa ja võtab mõtlemiseks aja, talle meeldib metsas käia. Soovitan, et tehku metsas foto, mida on hiljem hea meenutada. Metsateema paneb mu intuitsiooni tööle! Tajun tuttavlikku infot ja signaale ning käesolevat peatükki targemana kirjutades oskan öelda, et tollel momendil püüdsin teabe kinni!

Olukord on kurioosne juba 30.04.2020. Täpselt sellel hetkel kui Kaisa silmi nägin, blokeerisin mõistusega oma vaistu ära! Samal ajal annab intuitsioon teada, et tegemist on saatusliku esmapilguga ehk silmad on hingepeegel! Omapära seisneb selles, et mõistust kui instrumenti võid kasutada, mis ometi ei ole kõikvõimas ja saatuse vastu sa ei saa!

Võib kindlalt öelda, et juba 30.04.2020 teadsin hiilgavalt, et olen suuteline Kaisa hingelist põhiolemust tajuma tervikuna 100% ulatuses! Lugejale meeldetuletuseks minu definitsioon (loe 9. peatükk):

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘

Teave metsaminekust nõrgestab mu enda pandud mõistuslikku blokeeringut, mis jätkab kiiresti sulamist. Ometi püüan jõuga tõket hoida ja sellel hetkel tunnetan Kaisa hinge ca 60% ulatuses võimalikust sajast. Paraku ma ei saa ja ei pea enda saatuse vastu olema ning tean jällegi ette, et tajuda Kaisa hinge tervikuna, ei ole minu jaoks mitte mingisugune probleem, kuid olen segaduses! Pelgan, et inimese hinge autentse tajumisega tekkiv sügav ja positiivne hingeline puudutus jääb üürikeseks ning hea energeetiline foon võib kaduda! Kaisa hinge täielik tajumine sealhulgas tähendab, et tunnen ta ära!

Lugejale teadmiseks, et metsaga, seotud info on impulsiks, toomaks mälestusi esile. Minu poolt koostatud kaks definitsiooni, mida kasutasin esmakordselt 9-ndas ja 23-ndas peatükis:

⌘ Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat. ⌘

ja

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse Infodimensiooniga (ID). ⌘

Selgitan kahe definitsiooni näitel. Tajumaks Kaisa hingelist põhiolemust peab esinema impulss. Minu puhul on intensiivseks impulsiks sõna mets, ehk immateriaalne sündmus, mis aktiveerib su enda sees oleva taju või spetsiifilise tajuliigi. Sealhulgas kogen tugevat energiavoogu!

Mäletamise seoseks on mets! Sõna mets liigitan teoorias muude komponentide alla ja tekib väga tugev hingeline impulss (hingeline puudutus), mis avab koheselt kanali Infodimensiooniga, kus kohast saan teatud teabe Kaisa kohta kätte. Saadud infoks on, et tean ta hingelist põhiolemust 100% ulatuses! Ta on minu jaoks eriliselt ja erakordselt tuttav hing! Täpselt samuti toimus 30.04 ja Kaisa silmad olid tugevaks impulsiks, et saada aru, et olen ta ära tundnud!

Emotsionaalselt ja hingeliselt olen meeldivalt loksutatud, kuid ma ei oska enesele mitte kuidagi selgitada:

1. Miks pean Kaisa ära tundma?

2. Kus kohast äratundmine tuleb?


Aeg-ajalt trennis kohtume ja lobiseme üldisematel ning näpuotsaga vahel harva isiklikematel teemadel lühemalt või mõnevõrra pikemalt. Ma ei saa end enam keelata teda tajuda täies 100% ulatuses, kuid segadus minu sees on jätkuv! Kirjeldan talle vahel korduvalt, et mulle näib, et me oleme kunagi varem kohtunud, aga ma ei tea millal ning millistel asjaoludel? Samuti selgitan, et justkui olen ta hinge ära tundnud, kes on hea, mis omakorda tähendab, et olla hea, peab olema palju kogemusi erinevatest eludest. Tähendab, ta on kogenud hing ja leian, et vähemalt 15 reinkarnatsiooni on tal juba ees olnud!

Vahemärkus. Oletan, et mida enam on hing erinevatesse eludesse reinkarneerunud, seda enam ta kiirgab head ja positiivset energiat ehk kogemused õpetavad. Seda kinnitavad minu vaatlused ja läbielamised.

Naudin täiega olukorda, et kuigi ma ei pea Kaisa praegust isiklikku elu teadma, siis ometi tajun teda tervikuna ja täielikult! Tema hingeline põhiolemus on kui peopesal ja mis iganes võnkeid ta näos või silmades näen, siis hingelises võtmes tean ta sisemist energiavoogu ning maailmapilti väga hästi! Omainimene! Ma ei pea teda isegi nägema ja erk taju eksisteerib olenemata sellest.

Lihtne näide. Kümneid ja kümneid kordi on tulnud ette olukordi, kus trennis olles mõtlen viivuks Kaisale ja palun! Kuni 10 minuti pärast on ta trennis, reeglina aeroobikas ja me näeme üksteist kui ta läbi jõusaali läheb. Ometi ma tema trenni- ja ajagraafikut ei tea! Inimese hinge täieliku tajumise võlu ja lummus seisneb selles, et vajadusel on sul tema kohta info olemas! Kirjeldatud näide tähendab, sa püüad vaevata kinni info, mis juhtub lähitulevikus ehk teave pärineb ID-st (aju ei ole suuteline tulevikku ette ennustama). Ülaltoodud näitest kujunes ajaga välja meievaheline väike nali, et piisab Kaisale mõtlemisest kui ta tulebki trenni!

Vestlustest selgub, et Kaisa õpib FAF-s (Fitness Academy of Finland) ning soovib omandada jõusaali- ja personaaltreeneri kutset. 2021 alguses lõppevad õpingud edukalt ja maikuust 2021 on ta Reval-Sport klubi treenerite nimekirjas. Saalis trenni tehes näen juhuslikult ta fotot ja nime klubi monitoriekraanil ning olen siiralt üllatunud. Üllatus põhineb asjaolule, et ma ei oleks arvanud, et ta valib treeneritööks Revali, teisalt Reval ongi tema kodusaal. Inimesena olen teatud rutiiniga harjunud ja muutus konkreetsel juhul pakub üllatusmomenti.

Ekraanil on kirjas Kaisa Selde. Ma ei ole perekonnanime ta käest kunagi küsinud, ei ole vajadust olnud. Eesti kohalikus kultuuriruumis ja ühiskondlikus käitumises eraviisilistes vestlustes ei ole ka perekonnanime küsimine levinud. Paraku saab minus olev uudishimu võitu ja kasutan internetiotsingut tema nime otsimiseks ning leian piisavalt vasteid.

Omapärane, et tema kohta lugedes tunnen end ebamugavalt, justkui minupoolne uudistamine on vale. Ma ei tea täpselt, miks selline tunnetus esineb? Kuigi lugeda ja vaadata oleks piisavalt, siis 12 minuti pärast panen arvuti teadlikult kinni ja otsingut ei ole tema osas tänaseni kasutanud.

Info osas tabab mind mind meeldiv teadmine, et tema põhitöö on näitlemine teatrilaval, sealhulgas filmides, hääle andmine multifilmi kangelastele jms. Alles nüüd mõistan, et tema hingelisus peegeldub ka tema tegevusalades ja hingelisus iseenesest on kinnituseks, et ta on kogenud hing! Inimene käitub reeglina selliselt, kes ta on hingeliselt!

Annan Kaisale teada, et uurisin tema kohta internetist. Meie edaspidistesse vestlustesse sigineb grammike teatri- ja filmitemaatikat, mis on minu kui tundliku ning mõtiskleva inimese jaoks hingesoojust tekitav valdkond olenemata sellest, et käin harva teatris või Eesti seriaale ajanappusel tavaliselt vaadata ei jõua.


02.01.2022 vastu hommikut näen unes, et olen filmirežissöör ning mul on käsil uus film. Otsin peaosatäitjaks naist ja parim valik on Kaisa. Ta võtab mu pakkumise vastu.

Oleme just trennist väljunud ja arutame filmiteemat kui umbes 15 sekundi pärast ilmub minu lähedusse teine naine. Ta on minu suhtes küljega, vahel ka seljaga ning tema nägu ei ole näha, kuid kehakujult ja kasvult sarnaneb väga Kaisale. Ainuke erinevus on, et tal on beežikad või hästi helepruunid juuksed, erinevalt nö tegelikust Kaisast, kes on blond. Tajun sügavalt ja selgelt toda „tundmatut näota” naist, kes on vähemalt 99% ulatuses kui mitte täielikult samuti Kaisa!

Une stsenaarium kirjeldab pigem kevadet, kuid ei saa välistada ka hilissuve. Pikavarruka ilm on. Ja nii ma Kaisaga ja „peaaegu Kaisaga” Revali parklas jalutangi. Vasakul pool blond ja paremal helepruunide juustega naine.

Minu ees on väga keeruline ülesanne, valida kahe võimaliku osatäitja vahel, kes peaossa kõige paremini sobiks? Raske otsuse pean tegema mõne päeva jooksul. Avan silmad ja mõistan, et unest tingitud valikupinge on kandunud ka ärkvelolekusse.

Pärast und koostan resümee. Võimalik, et Kaisa tulevasel saatuslikul eluteel tuleb ette olukord, kus soovitakse leida filmi naispeaosatäitjat ja liisk langeb kahele naisele – Kaisa ja temale sarnanev näitlejanna.

13.01.2022 kella 11:00 paiku näen trennis Kaisat, kes läheb aeroobikasse. Räägin talle unenägu ja tuleb välja, et tal on mõttes mõlkunud idee juukseid värvida just sellesse tooni, mida unes nägin. Kaisa leiab, et helepruunide juustega naine unes oli tema ehk unes esines kaks Kaisat.

Nõustun, et unes oligi kaks Kaisat! Leian, et püüdsin unes kinni sealhulgas info, mida Kaisa on minevikus oma juuste kohta mõtisklenud. Teoreetilises käsitluses on olukorrad selgitatavad ja toon lugejale teadmiseks ning meeldetuletuseks välja kaks enda koostatud definitsiooni:

⌘ Info kõige kohta on kogu aeg olemas ja kirjeldatud Infodimensioonis (ID). ⌘ (Loe 1. peatükk).

⌘ Une vahendusel suudad ühenduda Infodimensiooniga. Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus. ⌘ (Loe 48. peatükk).

Oletan, et teise inimese aju ei ole suuteline taasesitama infot, mida keegi mõtles minevikus või mis juhtub kellegagi tulevikus. Arvan, et aju vahendab teavet, konkreetsel juhul on infokandjaks uni, mis võtab teavet ID-st.

Kaisa lõpetab trenni 12:00 paiku ning mul on tekkinud idee, et soovin unest ja temast raamatus peatüki kirjutada, millega ta nõustub.


2022. aasta jaanuaris lepime kokku, et teen peatüki juurde mõned fotod. Kevadest alates oleme püüdnud pildistamiseks aegu kooskõlastada, kuid erinevatel põhjustel jõuame tulemini alles sügisel. Hingelises võtmes olen täiesti rahulik ning mõtteis nendin, et kõik, mis on, peab olema ja aktsepteerin saatuse poolt määratud olukordi.

Sügis on ilus aeg ja ideeliselt püüaksin pildile natukene värve saada. Neli päeva ennem lepime aja kokku ja ilmaprognoos näitab vahelduvat pilvisust, kuid vaistlikult ma üldse ei imestaks kui sajab lausvihma. Teisipäeva hommikul 25. oktoobril on ilm eriti rõske ja vihmane! Päevaprognoos näitab samuti, et alles pärastlõunal jääb sadu harvemaks…

Olen mõnevõrra väsinud, et ma ei tunnetanud päikest või poolpilves ilma ja võtan saatuse poolt pakutud paduvihma mõningate reservatsioonidega vastu, kuid samas teatud huviga. Ma ei näe ju toimuvaid sündmusi tervikuna ette (ainult harvades detailides) ja jään põnevusega ootama, mis saab edasi?

Vihmakindlasse keepi riietatuna ja olnud ligi 15 minutit teel toimub kokkusattumus või juhus… Nendin, ma ei arva, et kogu ümbritsev kooslus on juhus ja leian, et kõik on kõigega seoses ning süsteemne… Vihmasabinad muutuvad harvemaks. Kokkulepitud ajaks kell 12:30 ei saja enam tilkagi vihma! Muhelen endamisi. Ma ei ole võlur, aga asjade käik on tõotavalt helge! Põnevus suureneb ja ootan pikisilmi meie kohtumist ja näis, mida järgnevad minutid toovad?

Juba eemalt näen teda kokkusaamiskoha Patkuli trepistiku juurde tulemas ja klassika saab teoks, tajun kõrgelt laetud positiivset energiavoogu. Hea küll, naeratan väikestviisi mõtteis edasi, küll see tänane päev mulle meeldib! Ootusärevus, aga suureneb ja näis, mis saatusel veel varuks on…

Valime pildistamiskoha välja ning sätin kaamera töökorda ja juhtub see, mida kodus olles vaistlikult tajusin – kaasa võetud lisavälklamp ei tööta! Olen seda kasutanud umbes 10 aastat. Kui ostsin, siis tudeerimine võttis vähekene aega. Selle kestel kahel korral kokku mõne minuti jooksul tõepoolest ei töötanud korrektselt, sest läks meelest ära kaamerale korralikult kinnitada. Kolmas ja viimane kord ca pool minutit ei töötanud ca 1,5 aastat tagasi, sest kaamera ja lambi programmis tekkis konflikt ning pärast restarti funkas normaalselt. Tänane olukord, mil välklamp ei tööta üldse, on ainukordne – kinnitatud oli õigesti ja tegin sealhulgas korduvalt restardi, kuid võta näpust, mitte midagi!

Vahemärkus. Pärast pildistamist teadsin väga selgelt, et koju jõudes töötab välklamp taas normaalselt. Kodus kohe proovin ja tõepoolest, kõik on kõige paremas korras!

Viiendas peatükis kirjeldasin kui isaga esimest korda loomaaias käisin. Väike lõik varblasest:

„Kohe väravas kohtan varblast ning häälestan ennast tema lainele. Kükitan ja uudishimulikult vaatlen linnu kehalisi parameetreid, kuidas ta käitub, reageerib ja häälitseb. Räägin temaga ja palun korduvalt, et teeks häält…”

Valime järgmise pildistamiskoha välja ja täpselt seal, kus peaks Kaisa seisma, toimetavad varblane ja vares! Varblane leidis maiuspala ja vares käib uhkelt ringi ning noka vahel mingi plastist jubin. Ma ütleksin, et tavaline olukord, kuid saatuse tahtel tuleb lapsepõlvest tihasega lugu meelde. Samuti episoodid varesest, kellega 7-8 aastat tagasi sõbrunesime ja ei kartnud peopesast palasid võtta. Minu jaoks tähenduslikud seigad, sest mingil põhjusel pean mõtteis ja tunnetustes naasma möödunud radadele….

Pildistamise lõppedes saadan ta teatri (Eesti Noorsooteater) ukseni ja muigan, et kui eelmine nädal mõtisklesin, kus võiks ennem pildistamist kokku saada, siis kaalusin J. Koorti metskitse juures. Teada tuntud maamärk ja skulptuur, mille ta kindlasti üles leiaks! Koomiline on, et mul oli meelest läinud Noorsooteatri asukoht, mis asubki otse skulptuuri vastas ja alles Kaisat saates selgus, kus teater täpselt asub!

Noorsooteatris käisin viimati seitsme aastaselt kui elasime Vikimõisas ja naabritüdrukute isa (Arvi Leosk, 1941-2008) kutsus ka mind mitmel korral koos enda lastega etendusi vaatama. Tema kunagised õpilased olid näitlejate rollis. Ülaltoodud humoorikas killuke viib mind taas lapsepõlveradadele…

Kodus laen fotod arvutisse, teen valiku ja asun fototöötlusprogrammidega redigeerima. Mul on võimas ja professionaalne lauaarvuti, millega saan suuremahulisi fotosid töödelda. Ainukordne lugu, kus proffidele mõeldud fototöötlusprogramm keeldub hõlpsast koostööst! Fotod pidanuksid kaante vahele saama umbes kella 14:00-ks, kuid lõpetan alles kell 17:30. Teadmata põhjustel teostab käskluseid teosammul mitmeid minuteid, mis tavapäraselt võtab aega mõned sekundid! Programm jooksutab arvuti kahel korral kinni! Sealhulgas esmakordne, kus programm ühte konkreetset käsklust ei teegi!

Umbes kella 18:00 paiku läheb köögis vee äravoolusüsteem katki ja põrand ujub sopast!

Ma ei imesta, vaid naudin saatuslikke viperusi! Teatud osas suudan äpardusi selgitada. Vihma suhteliselt ootamatu lõppemine on levinud nähtus ja müstikaks ei ole põhjust. Välise välklambi streikimist on oluliselt keerulisem kommenteerida, kuid tootjafirma insenerid suudaksid vastuse arvatavasti leida ja võib-olla on üks põhjuseid samal kellaajal (12:12 kuni 14:30) vältav osaline päikesevarjutus, mis tekitab atmosfääris magnetilisi kõikumisi.

Varblase ja varese paiknemine on tavaline – nad on linnakeskkonna ja inimestega harjunud. Selge on siiski see, et linnud tajuvad hea energia ära ja sedamoodi nad meid võtavadki.

Arvutiprogrammi streikimine just konkreetsel hetkel võib juhtuda varem või hiljem ja programmi parandatud versiooni hilisem allalaadimine kõrvaldab probleemi.

Torud ja värgid lähevad ikka kunagi katki!

Ei oma sisulist tähendust, kas ülaltoodud problemaatika juhtus just seetõttu, et Kaisaga pildistasime või hoopiski seepärast, et asusime juhuslikult sündmuste keskpunktis? Tähtsust omab, et põnevad väikesed seigad toimusid kõik ühel ja samal päeval, mis on tavapäratu (justkui Murphy seadus)! Tegemist on faktidereaga, mis peavad äratama sinu tähelepanu, et võtaksid mõtlemiseks aja ja püüaksid teha järeldusi!

Leian, et kirjeldatud juhtumused on põhjuslikud, mis näitavad, et mateeria ja immateeria on omavahel seotud ning mõjutavad üksteist. Mõjutus iseenesest tähendab energeetilist elementi – energia on järjepidevalt meie ümber, iseasi, kas sa seda tajud või mitte!


27. novembril 2022 olen trennis ja äkitsi täiesti ootamatult tuleb Kaisa mulle meelde – ID-st saan info kätte! Toon väikese lõigu jutumärkides 52. peatükist:

„Olen jõudnud 16. sajandisse. Aasta on 1534 kuni 1536, jahe, tuuline ja vihmane sügis. Minu 16 elu. Elan koos heledate juustega naisega Kesk-Eestis tänapäeva Paidemaal. Meil on väike väsinud majake, millel on 1-2 ruumi (kokku umbkaudu kuni 33 ruutmeetrit). Majake on ümbritsetud põlispuudest, põhiline on kuusk. Oleme kasimata, kõhnakesed ja tööst kurnatud, suhteliselt räbaldunud riietes, toitu napib. Toit on ühekülgne. Meie vanus on 20-ndad või 30-ndate algus.”

Mu hämmastusel ei ole piire! Mind valdab sügav ja siiras üllatus, täielik wow-efekt! Kaisa hingeline põhiolemus ja energeetiline identiteet (loe 50. peatüki teooriat) ühtib täielikult 16. sajandi naise omaga! Ja alles nüüd panen peaaegu kogu tervikpildi kokku, mida kõike Kaisaga tutvumise algusest alates tajusin!

Varasemalt oletatud, et Kaisa on kogenud hing, on osutunud tõeks! Tema hing on reinkarneerunud läbi erinevate sajandite (kaugelt enam kui 15 elu) ja jõudnud tänasesse päeva. Taju kirjeldab, et minu eelnevates eludes on ta olnud veel kahel korral, kuid ma ei tea millal ja milliseid rolle me üksteise suhtes täitsime? Minu praeguses elus on ta neljandat korda!

16. sajandil tajusin Kaisa hingelist põhiolemust täielikult 100% ulatuses. Täpselt sama tunnetus on kandunud üle tänasesse päeva, mis näitab, et ajaline faktor, distants ja ruum ei oma tähendust ning tulemiks on äratundmine. Distantsi ning ruumi all pean silmas erinevaid dimensioone, et hing on periooditi immateerias ja füüsilisse ellu astudes mateerias. Tänapäeval ei oma tähendust, kus Kaisa asub, tema kõrgelt laetud positiivse energiavoo suudan ikka kinni püüda ja hingelist põhiolemust vaevata mõista.

Kõrvutades tolleaegset Kaisat praegusega, siis tema sisemine tagasihoidlikkus, rahulikkus ja väljapeetus on suures osas sarnased, samuti meeldib talle mõelda ning arutleda (mõtiskleja), aga oluliselt enam kui tol ajal. Tõsi, väljapeetuse komponent on täna keerukam ning mitmekesisem. Juhin tähelepanu asjaolule, et tema ametialane näitlejatöö nõuab paljudes rollides ekstravertset lähenemist, mis selgitab, et saatus pakub talle väljundi, arendada eneses ka selliseid isiksusomadusi.

Kaisa hing on muutunud oluliselt uudishimulikumaks, enesekindlamaks ja kohusetundlikumaks ning mõnevõrra põhjalikumaks! Ta on teatud mõttes range või nõudlik enda kui ka teiste vastu, mis tol ajal oli arenemisjärgus.

Analüüsides ligi kolme aasta jooksul kogetud ja tajutud erinevaid nüansse, siis saatuse tahtel on kõik pidanud olema nii nagu on olnud! Panna Kaisat üldse tähele, oli saatus kujundatud, et ta tõmbas plokksüsteemil lõuga, mis tollel ajal oli ka minul programmis, mitte küll plokil, aga oma keharaskusega rippes asendis. Olin lõuatõmbamise lainel ühest küljest ja teisalt on mul treeneritöö kogemus 90-ndate algusest (3,5 aastat) ja lihtsalt pidin teda kõnetama.

Järgmine nüanss tema visuaal, mis mulle meeldib. Lisaks silmad ehk kokku juba 3 või enam impulssi, mis on nähtud ette selleks, et intelligentsel moel suunata su mõtte- ja tajutegevust, et suudaksid aja jooksul noppida vajaliku info ID-st üles, et samastada teda 16. sajandil elanud naisega ning ära tunda!

Eeltoodud metsateema on neljandaks impulsiks, mis peaks mind virgutama. 37-ndas peatükis kirjutasin, et soovisin metsandust minna õppima. Sealhulgas on mul erisuhe loodusega, kus vastavalt vajadusele ning tingimustele suudan tajuda looduse erinevaid objekte, näiteks taimi või puid jms. Minnes 16. sajandi elusse, selgub, et elukohaks on põlismets!

Viies impulss kui soovitasin Kaisal pilti teha kui ta metsas jalutab. Ta võttis soovituse omaks ja ka tegi mõned fotod, mis on osa viiendast impulsist. Fotograafiaga puutusin kokku juba varajases lapsepõlves, millest pajatasin 27-ndas peatükis.

Eelpool kirjutasin, et internetist Kaisa kohta lugedes tundsin end ebamugavalt, justkui minupoolne uudistamine on vale. Ma ei teadnud täpselt, miks selline tunnetus esineb? Ebamugavus põhines asjaolule, mida intuitiivselt tajusin, et palju detailset infot tema praeguse elu kohta võiks mõnevõrra tema hingelise põhiolemuse ja energeetilise koosseisu puhast tajumist segada, mis omakorda raskendaks või muudaks võimatuks teda 16. sajandist mäletada.

Mõtiskledes eeltoodud unele (kuues impulss), siis tänane resümee oleks, et nähtud kaks Kaisat ongi olemas, kellest blond on tänapäevane ja helepruunide juustega 16. sajandist pärit! Järelikult püüdsin unes Kaisa reinkarneerumiste kohta info kinni! Teema selles, et ma ei ole suuteline unes nähtut alati väga täpselt tõlgendama ja tagantjärgi hinnata on oluliselt lihtsam. Lisaks mainin, et Kaisal on olnud idee juukseid värvida. Ma ei välista, et toon võib olla selline, mis tal oli 16. sajandil. Järelikult on ta püüdnud eelmise elu kohta kinni nüansi, mis värvi ta juuksed olid!

⌘ Kui aju mõtleks iseseisvalt une stsenaariumi välja, siis pärast ärkamist oskaksid perfektselt ja koheselt sisu selgitada ning puuduks õpimoment. ⌘ Paraku sisaldab unenägu uut teavet, mille töötlemine võtab aega ja õpetab sind, teinekord mõne aasta või kümmekond ning enam kui üldse. Sõltub unest ja saatusest.

Olen jätkuvalt seda meelt, et Kaisa võib tulevikus filmis pearolli saada. Kui mina oleksin režissöör, siis ilmtingimata arvestaksin põhjalikult, et tegemist on erakordselt kogenud hingega, kes saakski filmirolli täita kõrgel professionaalsel tasemel! Isiklikult minu jaoks väga lihtne tõdemus, sest tajun niimoodi! Taju omakorda põhineb iseenda ja tema hingele ning teabele ID-st!

02.02.2023 õhtul tulen mõttele, et elu on tinglikult võttes film, milles Kaisa on täitnud ligi kolme aasta jooksul pearolli ning tulemiks suurem hulk teadmisi ja käesolev peatükk. Elukogemused on näidanud, et une poolt esitatav sõnum võib viidata mineviku või tuleviku erinevatele sündmustele, mida juba lugenud oleme. Seega, kas peaosa tulevases mängufilmis või filmides realiseerub, näitab ainult aeg.

Pildistamisega Snelli tiigi ääres seonduvad järgmised kolm impulssi – varblane, vares ja Noorsooteater, mis juhendavad sind meenutusteradadele. Sealhulgas kogu äparduste jada on üks suur impulss kokku.

Eeltoodust nähtub, et hingelis-intuitiivselt esmakohtumisest alates on otsekui kõik kristalselt juba selge (teave on Infodimensioonis alati olemas), ometi rakendub seaduspära:

⌘ Mateeria ja inimese koostoime paradoks – olenemata info tõelevastavusest on inimese mõistus kahtleval seisukohal ja vajab tõestuseks sageli palju aega, rohkem informatsiooni ning elulisi kogemusi. ⌘

Järelikult on aju teatud ülesannete efektiivses ja kiires lahendamises vähevõimekas või võimetu, kuid ometi vajalik. Üldistav näide. Olenemata, et saatuse tahtel suudad inimese hingelist põhiolemust täies ulatuses tajuda, mis omakorda soodustab isiku mõistmist, ei tähenda, et tema praeguse elu nn täiesti uued isiksuslikud omadused või nüansid oleksid hästi teada ning lõplikult arusaadavad. Loomulikult mitte, kuid uued värvingud on selleks, mille läbi õppida ja saada targemaks ehk täiendada su hingelist põhiolemust. Vastastikune kokkupuutepunkt ja õpingutele kuluv aeg võib olla lühike kuni elukestev, mille ulatuse määrab saatus. Kokkuvõtvalt:

⌘ Inimese reinkarnatsioon on põhjuslik – õppida ise ja õpetada teisi, mis tingib hinge täienemise. ⌘

Sündmused kogumina on suureks impulsiks ja 27.11.2022 avanebki kanal ID-sse, mille tulemusena suudan otsad kokku viia ja tekib hüüatus heureka! Heureka tähendab vanakreeka keeles „olen leidnud”. Mosaiikmõistatus ongi suures osas lahendatud!


Iseenda taju kaasabil on võimalik tuvastada, kas kokkupuude inimesega on praeguses elus esmakordne (üks tajuliik) või olete ka varasemalt kohtunud (teine tajuliik), näiteks eelmises või veel mitmes varasemas elus. Tajul ja tajul on vahe, mida nimetan eriliigilisteks tajudeks. Iga erinev tajuliik vastutab kindla tajumise eest. NB! Vahel võib esineda tunne, et tema isiksuslikke omadusi ja hinge olen kuskil varasemalt kohanud, kuigi tean, et praeguses elus ei ole kunagi kokkupuuteid olnud. Seega esineb viide! Nüüd sõltub sinu tundlikkusest ja saatusest, kas suudad ja pead olukorrast aru saama või mitte.

Vahemärkus. Eritüübilisi andmefaile võiks kaudselt võrrelda taju eriliikidega. Mõlema avades käivitad soovitud programmi.

Inimese hinge tajumine suuremas või vähemas ulatuses on individuaalne saatuslik komponent, sest niimoodi on konkreetsel juhul määratud. Toon lühinäited 2014. aasta lõpust alates:

1. 2014 – tajun tema hingelist põhiolemust 75% ulatuses. Võimalik, et eelmises elus eelmise sajandi 30-ndatel oleme kohtunud. Tema ei taju mind üldse ja reaktsioon on väga negatiivne. Olen teda näinud ühes spiritualistlikus unes.

2. 2017-2020 – tajun tema hingelist põhiolemust 25% ulatuses. Võimalik, et eelmistest eludest ühes oleme kohtunud.

3. 2017-2019 – tajun tema hingelist põhiolemust 80% ulatuses. Võimalik, et eelmistest eludest ühes oleme kohtunud. Periood võib olla ennem kristliku ajaarvamise algust.

4. 2018 – tajun tema hingelist põhiolemust 60% ulatuses. Võimalik, et eelmistest eludest ühes oleme kohtunud. Nägin teda spiritualistlikus (SP) unes 1,5 aastat ennem esmakohtumist ehk uni oli ennustav. Ühes SP-unes 2018. aastal veel korra näinud.

5. 2019-2023 – tajun tema hingelist põhiolemust 75% ulatuses. Võimalik, et eelmistest eludest kahes kuni neljas oleme kohtunud. SP-unes olen teda korra näinud.

6. 2020-2023 – tajun Kaisa Selde hingelist põhiolemust 100%. Võimalik, et eelmistest eludest kolmes oleme kohtunud. SP-unedes näinud kolmel korral ja tavalises üks kord.

7. 2022-2023 – tajun tema hingelist põhiolemust üle 95%. Võimalik, et eelmistest eludest ühes 17. sajandil oleme kohtunud. SP-unedes näinud kahel korral.

Vaatlustele ja kogemustele tuginedes on selgunud, et hingi, kes pärinevad eelmistest eludest ja mingil perioodil ilmuvad sinu praegusesse ellu, on ikkagi oluliselt vähem kui uudseid kontakte. Arvan, et reinkarneerunud nn noori hingi (mõned kuni näiteks 10 elu) ja täiesti uusi hingi on enamuses ning vanu (näiteks üle 20 reinkarnatsiooni) vähemuses. Sellest järeldan, et inimkond tervikuna on põhiosas veel nooremas koolieas ja arenguruumi on külluses.

Inimkonna lapseohtu noorusele viitavad sealhulgas sõjad ja pingekolded maailma erinevates osades. Inimeste omavahelistes suhetes esinev vägivald, jõhkrus, ülepaisunud egokesksus ning soov teiste üle domineerida. Üksikisiku teadlik ja pahatahtlik tahe kasutada teist inimest või inimesi enda omakasupüüdlike eesmärkide täitmises. Kõrgelt võimendunud ahnus – üksikindiviidi vaatepunktist lähtuvalt levinud ebaloomulik huvi väga suurte materiaalsete väärtuste ja võimu järele, mis ületab tema elulisi ning ühiskondlikke vajadusi tuhandeid, miljoneid või enam kordi. Piltlikult väljendades võib laps või nooruk (ka täiskasvanud inimene) käituda väga rumalalt ja vaimupimedalt põhjusel, sest omandatud tarkuseid napib.

Minu arvates on huviväärne, et maakeral elavast 8,6 miljardist inimesest suudad leida üles inimese, kelle hing ühtib 16. sajandil elanud inimese hingega! Tõenäosusteooria kirjeldab, et juhtum on seaduspärane (võimalik, et saatuslik ettemääratus) ning teoreetilised pidepunktid (meetodid) olen toonud välja. Enamikel inimestel on keegi tuttav või lähedane hing, kes võib pärineda eelmistest eludest. Mõtiskle, arutle ja süüvi enesesse ning valitud inimese hinge ning olen kindel, et leiad palju avastamisväärset!

Üks tuntumaid taassünni lugusid maailmas on Omm Sety (Dorothy Eady 1904-1981), kes väitis, et on Vana-Egiptuse preestrinna reinkarnatsioon. Ta on üks imelisimaid naisi 20. sajandil, kes viis arheoloogiat oluliselt edasi ning jahmatas arheolooge oma filigraanselt suurepäraste täppiminevate ajalooliste nüansirikaste teadmistega.

Kõik on kõigega põhjuslikus seoses. Samuti on inimesed üksteisega seotud vähemal või suuremal määral ning mõjutavad teineteist ja täidavad vastastikuseid rolle. Rollijaotust on kõige lihtsam hinnata tagantjärgi, sest saatuse ettenägemine on võimalik ainult üksikutes detailides. Järelikult on üldjuhul ka teadmata, kas vastastikune kokkupuude on lühiajaline, tinglikult sekund või pikemaajaline, näiteks kuni käesoleva elu lõpuni. Jällegi, tegemist on saatusega.

Kõiksust, energiat ja hingemaailma ei ole vaja välja mõelda, vaid eksisteerivad sinu isikust sõltumatult. Seega teise inimese (hinge) sügava ja tugeva energiavoo tajumine ning kogemine muudab su alandlikuks, sest selle olemasolu ei allu inimese kontrollile. Mida enam tajud hingelist puudutust, seda intensiivsem ja positiivsem on energiavoog ning seda enam samastud enda igavikulise hingega. Meid kõiki ümbritseb järjepidevalt energia, mistõttu olen rahulolev, et 2014. aasta lõpust alates hingerahu üha suureneb, mille üheks teguriks on tajutav positiivsus.

Mul on tõeliselt heameel, et Kaisal on olnud jaksu mu tagasihoidlikke ja väikeseid heietusi kuulata, mis on olnud aluseks pikkadeks mõtisklusteks, spirituaalseteks unedeks, avastusteks hingemaailmas ning peatüki kirjutamiseks. Ennem käesoleva jutustuse publitseerimist on ta sisu läbi lugenud ja andnud koos fotodega avaldamiseks oma heakskiidu.

III OSA. VALGUSE POOLE. 54. PEATÜKK ⟡ Ärkamine ⟡

Lugeja on pannud tähele, et hingest tingitud spirituaalseid lugusid või kogemusi, võimeid jms on enim sündides ning imikuna, edasi väikelapsena ja oluliselt vähem teismelisena. Enda ja teiste hinge ning Infodimensiooni jms tajumine langeb drastiliselt täiskasvanuks saades. Ilmselt on tegemist mingi kindla mehhanismiga, mida tänaseni selgitada ei oska.

2013. aasta sügisel ja 2014 algupoole ning terve aasta jooksul toimuvad isiklikus elus järjestikuliselt vähemalt kümme elulist muutust, kus pealtnäha väga keerulised protsessid leiavad „juhuslikult” suurepärase lahenduse. Üldistades ja mõistust appi võttes on lahendusteed ebarealistlikult soodsad ja tegelikus elus niimoodi ei tohiks juhtuda! Ainult muinasjutus! Justkui kellegi nähtamatu käsi on mängus olnud ja aidanud!

Kummalised riburada kokkusattumused ja isikliku elu pingete möödumine äratavad tähelepanu, mistõttu võtan mõtlemiseks filosoofilise temaatika vaba tahe, põhjus ja tagajärg. Siit ja sealt loen vastavat kirjandust ning saan targemaks, kuid tajun, et midagi jääb puudu.

21. sajandi esimese kümnendi lõpupoole ostsin Põltsamaa vallas asuva Pajusi mõisakompleksi kuuluva Pajusi Valitsejamaja, mille soovisin renoveerida eramajaks. Plaanid muutusid ja teise kümnendi lõpus müüsin kohalikule ettevõtjale, kes tänasel päeval hoonet kortermajaks renoveerib (ENSV perioodil oli kasutuses korterelamuna).

Hoone ja lähipiirkond on omalaadne sellepoolest, et evib suurepärast positiivset energiat! Oled majas või õues. Tugevaimad tunded tekivad hoones olles ja möödunud aegadest annavad seal elanud inimeste hinged endast märku. Keegi 19. sajandist, lahkunud inimene 30-ndatest, keegi metsavend või relvavend II maailmasõja ajast või vahetult pärast sõda, üks või kaks inimest 20. sajandi 50-ndatest jne. Igast kümnendist keegi kuni 90-ndate alguseni. Korstna tagant suletud pööningult leian väikelapse palitu, mis võib pärineda tsaariajast ja mingi võbelus käib läbi ning koged tema hinge või energiat, tema visuaal ilmub su kujutluspilti – heledate pikkade juustega tüdruk. Mõnel korral mõisapargis jalutades kangastub silme ette sõitev mõisarahva troska inimeste (3-4 isikut, nendest vähemalt 1-2 naist) ja hobustega.

Kuni 2014. aasta oktoobri keskpaigani ma ei pööra ülalkirjeldatud tundmustele erilist tähelepanu, sest hingelisel tasapinnal ma ei oska neid enesele selgitada ning pean aju poolt produtseeritud omalaadseteks veidrusteks. Meditsiinilist laadi vaimuhäireid või luulusid ei tea, et oleks. Mõistuslikult ja materiaalsest vaatepunktist lähtuvalt selgitust ei leia ning olen tüdinenud, et olen „liigselt tundlik”, mis mu „osta-müü-vaheta” eluviisi vahel häirib.

10-13. oktoober 2014 (47 a), mis on reede kuni esmaspäev, olen mõisas ja nokitsen majaga. Toestan sissevajunud põrandatala, puhastan katust samblast ja likvideerin vihmavee sissejooksu. Teen hädapäraseid töid. Ilm on väga niiske, sageli on udu või sajab vihma, temperatuur päeval kuni +10 °C. Klassikaliselt tajun maja ümber ja sees aegajalt valitsejamajaga seotud hingesid, kes justkui uudistavad ja jälgivad mind, kuid olen hõivatud ning ei ole aega mõelda ja kõrvalistele asjadele tähelepanu pöörata.

Esmaspäeval 13. oktoobri lõunapaiku umbes kella ühe kanti olen katusel ja paikan plekiga läbijooksu kohta. Olen üsnagi ettevaatlik, sest vihma kergelt tibutab ja katus on väga libe. Ometi tekib vajadus, kus ühel hetkel tõusen 30-kraadisel viilkatusel püsti, et kruvi keeramiseks end mugavamalt valmis panna ning libastun… Sedavõrd õnnetult, et esmalt kukun pea alaspidi selili ning ca kuue meetri kõrguselt libisen kiiresti vastu redeleid ja vabalangemine katuseräästalt maapinnani on umbkaudu kolm meetrit.

Kukkumine on eriti valus, kuid õnneks maandun vasakule küljele ja käsi jääb keha alla. Pauk on sedavõrd tugev, et esmalt võtab pildi mõneks sekundiks eest ja seiskub hingamine, mis kuni minuti pärast läheb vaikselt lahti. Ma ei liiguta end ja kummalisel kombel arutlen, et kas olen elus või mitte? Võimalik, et kukkudes lahkus hing lühiajaliselt kehast ja tuli tagasi, mis tingib sellelaadse mõtiskluse.

Väga selgelt saan aru, et minus on tekkinud äärmiselt oluline muutus! Oleksin kui unest ärganud ja tajun ümbritsevat palju selgemalt, laiahaardelisemalt, sügavamalt ning hingeline maailmapilt on avanenud! Naljatlen endamisi, et kui suudan end praegu liigutada, siis ma ei ole ju surnud! Tegelikkuses tunnetan, et minu kõrval on kaks hinge, kes mind jälgivad ja naljapiisk oli mõeldud ka neile.

Vahemärkus. Praegune äpardus tähistab hingelise teekonna ja ümbritseva kõiksuse parema mõistmise algust, mille üheks konkreetseks tulemiks on käesoleva raamatu kirjutamine. Huvitaval kombel pidin väga valusasti kukkuma, et miskit loksuks paika või hoopiski läheks lahti!

Suudan end liigutada ning olen rahulolev, et selgroog on paigas ja alakeha ei ole halvatud. Umbes seitse minutit mudas ukerdamist ja saan ennast püsti vinnata. Komberdan kõrvalasuvasse mõisa, saatjaks mõned hinged, kellede lähedalolek on hästi tajutav. Renoveeritud ajaloolises hoones toimetab Pajusi Rahvamaja. Kasutan tualeti kraanikaussi, et end puhtaks küürida.

Mõnekümne minuti pärast lähen õnnetuskohta tagasi ja avastan, et ligikaudu pool meetrit jäi puudu, et kukkunuksin maakivide otsa ja tõenäoliselt ma ei oleks sealt enam tõusnud. Siiski olen saanud kõvasti põrutada ja vasak käsi on üles paistetanud. Mulle näib, et anti võimalus edasi elada ja osaleda isikliku saatuse poolt määratud ülesannete lahendamises! Seda kinnitab ka intuitsioon, kes katusel olles endast pidevalt märku andis ja selgitas, et oleksin eriti tähelepanelik, sest võin libastuda ja kukkuda. Enamgi, vaist andis selgelt teada, et kukun katuselt alla! Ometi püüdsin kõigele mõistusega läheneda… Siit taaskordne meeldetuletus ja õpetus – usalda enda hinge (intuitsiooni), kes ei eksi kunagi! Mõistus on see, mis paneb sageli mööda!

Päeva jooksul tuleb appi kohalik noormees Hanno, kes veel pimedas taskulambiga valgustades lõpetab katuse paikamise. Pärast tööd tirime tööriistad, redelid ja kola suurde kaubikusse ning asun koduteele. Väsimus on meeletu ja juhtida saan ainult parema käega. Pärast keskööd jõuan koju ja hommikul päevavalges tarin auto tühjaks, mille viin rendifirmasse tagasi.

Käsi on jätkuvalt väga kõvasti paistes ja otsustan, et järgmisel päeval, kolmapäeval 15. oktoobril lähen igaks juhuks EMO-sse kontrolli, äkki on midagi tõsist. Röntgenpilt näitab, et tegemist on küünarvarremurruga. Kips peale ja koju.

Järgmise nädala esmaspäeval 20.10.2014 lähen taas trenni. Kõike saab teha, ainult kipsis kätt ei tohi kasutada. Neli nädalat hiljem võetakse lahas ära ja suurim raskus, mida haige käega jõuan tõsta, on tühi ca 20 grammine ravimitops. Juba järgmisel päeval suudan väikest õuna tõsta ja samm-sammuline käe taastamise treening võib alata. Umbes 10 päeva hiljem võin hästi ettevaatlikult 1,5 kilost hantlit liigutada. Ja nii see lähebki. Vasaku käe liikuvus taastub 99% ulatuses kolme aastaga.


Õnnetusega kaasnev ärkamine tähendab, et hingemaailm on paotanud mulle ukse, mida õpin aeglaselt ning tasahilju tundma. Hakkan nägema spirituaalseid unesid (varem nägin üsna harva, 2005-2010 aastal kuni 3 und), mis sisaldavad erinevat infot kellegi mineviku ja tuleviku kohta jms ning info vastab tõele. Esineb hetki, kus ilmsi ja ärkvel olles täiesti juhuslikult ning spontaanselt, suudad mõnedes detailides näha lähitulevikku ette. Muidugi liikvel hingede tajumised, info ammutamised Infodimensioonist, vajadusel ajutine mälu eripärane paranemine jne. Lugeja on neid asjaolusid raamatust lugenud, sealhulgas lapsepõlve kohta, sest nüüd olen suuteline olnud sündmuseid hingelise maailma võtmes selgitama. Tegelikkuses ei ole midagi eripärast, olen täiesti tavaline inimene oma plusside ja miinustega edasi, kuid hingelise maailma nüanss on osutunud oluliselt avaramaks kui oleks oodanud.

Unenäod ja iseäranis spirituaalsed uned sisaldavad palju informatsiooni ja väga laiahaardelist taju, mida ma ärkvelolekus ei suudaks eales välja mõelda ega kogeda. See on põhjuseks, et aegapidi olen proovinud unesid selgitada või tõlgendada, leida ühiseid jooni ja süstematiseerida, püüda defineerida, tabada seaduspärasusi jms.

Mõned üldised tähelepanekud. Põhineb isiklikel unedel ja kogemustel. Teatud erinevates lõikudes on infos kattuvusi näitamaks, millal ja kuidas olen tõdemusteni jõudnud.

Spiritualistlik tähendab, et esineb spetsiifiline tugev taju(-d), uni on eriti kirgas, süžees näidatav pildikeel sisaldab minu jaoks teatud sõnumit või sõnumeid ühest liigist/teemast või teemadest. Sõnum on sageli selgelt arusaadav ja tõlgendamisvajadus on vähene. Tavalisi unesid on oluliselt keerulisem mõista, tihtilugu võimatu ning taju on nõrgem.

Sisu võib olla kronoloogiline ja järjepidev ning tegemist on ühe ajastuga. Või esineb elemente minevikust ja tulevikust, mis tegelikus elus on juhtunud või juhtuvad ja millest sa ei ole varem teadlik olnud. Või puudub aeg. SP-unedes on enamik tegelasi mulle tundmatud. Vähem on neid, keda reaalses elus tunnen. Tundmatud või teada inimesed võivad esineda eri ajastutes piiranguteta. Teada olevate inimeste vanus võib erineda tema reaalse elu vanusest, ta võib olla noorem või harvem vanem või enda vanuses. Samuti esinevad surnud inimesed ning nende vanus on varieeruv.

Une žanrid on erinevad ning sarnanevad filmide või tegeliku elu žanritele. Esineb krimi, romantika, tavaelu, ulme, loodus, komöödia, meelelahutus jne elemente. On üks žanr või mitu žanrit koos. Näiteks dokumentaal-krimi, dokumentaal-fantastika jne.

Näiteks sa näed sündmust ja inimesi, mis on sinu jaoks tundmatud. Asjaolu, et oled ise sündmuse osaline, ei tähenda, et oled olnud selle sündmuse tunnistaja minevikus või tulevikus. Osaline oled võib-olla seetõttu, et mõista asjade käiku võimalikult adekvaatsel moel läbi enda silmade ja mõtete.

Une üks üldisemaid eesmärke on inimese eksistentsi soodustamine ja ilmselt hinge arengule kaasa aitamine või tagamine. Selgitus. Uni kujundab ja suunab inimese tegevusi vähemal või suuremal määral kogu tema elu vältel (isegi kui uni ei jää meelde).

Unest pärinev info võib salvestuda alateadvusse (näiteks luuakse kanal ID-ga info kiireks hankimiseks), mida kasutatakse vajadusel teadlikult või intuitiivselt. Uni mõjutab inimest otseselt ning unes nähtud meeleolu, sündmuseid või detaile teostatakse või soovitakse reaalses elus rakendada vähemal või suuremas määral, mis sõltub une süžeest ning nüanssidest. Uni mõjutab inimest vastavalt käituma ja vastupidi, inimese käitumine ja kogemused ning temaga seotud ümbritsev kajastub vähem või rohkem unenägudes. Seega taaskordne tõdemus, et mateeria mõjutab immateriaalsust ja vastupidi ehk esineb vastastikune seos ja mõju.


Miks on uni osaliselt või ei ole üldse meeles? Miks une sisu ei ole alati hästi ja selgesti arusaadav? Miks on unes ainult mõni üksik detail, millest aru saan?

Une mäletamine on tavapäraselt hüplik ja mitte terviklik, paljusid unesid ei mäleta. Oletan, et osaline või terviklik mäletamine on põhjuslik ning mäletamine iseenesest ei allu inimese materiaalse mina tahtele. Unede sisu täielik või osaline, selgem või vähem selgem mäletamine ja sõnumi või sõnumite saamine on piltlikult filtri taga kinni. Tajun selgelt nn filtri olemasolu.

Filtri omaduste hulka võib lugeda ka järgmised olukorrad. Sa ei mäleta oma und üldse (esineb minul väga harva) või tead, et sa ei ole oma elus kunagi und näinud (minul pole kordagi esinenud; trennikaaslane JS sõnul ei ole ta oma elus mitte ühtegi und näinud). Tunnetan, et filtri olemasolu ja omadused ei allu minu tahtele. Kindlalt ma ei tea, millisel põhjusel filter ja selle omadused olemas on ja millistel põhjustel filter on ees või mitte?

Oletan, et iga info peab tulema „õigel ajal”, mis on seotud sinu hingelise arengutasemega ja isikliku saatusrajaga, kas oled suuteline vastu võtma, aru saama ning vajadusel/võimalusel edaspidi rakendama.

Iga une detailne mäletamine ja keeruliste teadmiste saamine võib koormata sinu aju, sest unes esitatava info hulk on väga mahukas. Aju on piiratud ressursiga, kuidas ta töötleb teada olevat või täiesti uut infot, inimene vajab ka puhkust. Tajun, et kui mäletada kõiki unenägusid ja üritada infot mõtestada ning läbi töötada ja kogemuste hulka salvestada, siis tekib lühikese ajaga ülekoormus ja sisepinge. Järelikult üks valikulise mäletamise põhjuseid on inimlik vajadus puhata ja taastuda. Seega näib, et jupikaupa uneinfo saamine arendab inimest (võib-olla ka tema hinge) kõige efektiivsemal, ökonoomsemal ning terviklikumal moel.

Võimalik, et uni peegeldab osaliselt või täielikult kõiksuse suvalises punktis olevaid sündmuseid. Sa näed detaile ja sündmuseid, mis pärinevad Maalt või universumist, ühest või erinevatest dimensioonidest või paralleelsustest. Oletan, et uni on infokogum ja võib pärineda osaliselt või täielikult nn Infodimensioonist. Ehk kogu kõiksuse info on kirjeldatud ID-s.


20.09.2021 püstitan enesele mõned küsimused. Kas inimene on suuteline une pildikeelt niimoodi koostama, et esitatakse reaalselt toimunud minevikusündmused, millest sa ennem unenägu teadlik ei olnud? Kas sa oled suuteline looma iseseisvalt une stsenaariumi, mis on ennustav ja nähtu realiseerub tulevikus?

Kaks päeva hiljem 22.09.2021 näen und. Uni sisaldab taju erinevaid vorme, mis on sõltuvuses une stsenaariumist ja stseenidest.

Und nähes hakkan süžeed analüüsima ja lõpetan analüüsi edukalt. Saan teada, miks pean konkreetset und nägema ning milline on une poolt edastatud sõnum. Tegemist on üldse esimese unega minu elus, mil analüüsi tegemise ja lõpetamise ning sõnumi saamise ajal magan!

Vahemärkusena lisan, et ka varasemalt olen und nähes süžeed analüüsinud, kuid olen jätkanud ärkvel olles. Analüüsist moodustub sõnum või saab sõnumi tuletada.

Analüüsimisele aitavad kaasa unes kogetavad taju erivormid. Seega teistel inimestel võib olla sinu unest arusaamine või tõlgendamine keeruline või võimatu, sest nad ei kogenud une konkreetseid stseene taju erivormide abil sarnaselt nagu sina tollel hetkel kogesid. Sõltub unest.

Järelikult unes esitatavad süžeed ja saadavad sõnumid on tolles hetkes ettemääratud ning vajalikud! Une mäletamine või mittemäletamine ja sõnumi mittesaamine on samuti põhjuslik!

Une süžeest võib ärkel olekus keeruline aru saada, sest oled episoodi nägemise ajal kogetud tajuvormi unustanud. Järelikult unes pakutavat sõnumit ei pruugi leida või aru saada.

⌘ Une stseenid, struktuur, pildikeel ja taju erivormid on oma ülesehituselt väga keerukad, mille tekitamine ei allu inimese füüsilise „mina” võimekusele ja kontrollile. ⌘


Unes esinevad tajud. Olen pannud tähele, et tajuskaala on unes oluliselt laiem kui ärkvelolekus. Näiteks oled suuteline tajuma ja tunnetama erinevaid dimensioone, dimensioonidest üleminekuid ja minade erinevaid mõttestruktuure, enda muutumist vaimselt kui ka füüsiliselt. Üles tõustes su taju oluliselt aheneb, saadud tohutu teadmiste hulk läheb enamikul juhul meelest ära ning oled võimeline ennast ainult üksikisikuna tajuma, sedagi suhteliselt kitsal skaalal ja piiritletult. Kõik muu laial diapasoonil asetsev tajumehhanism erinevate minadega seonduva kohta muutub kättesaamatuks, sisuliselt kaob. Kirjeldatud olukorrad võivad esineda erandlikult ka ilmsi kui on tegemist olulise teadvuse teisenemisega, nt šamanism jne ilmingud.


Unes nähtud nn vähemtähtsad asjaolud võivad tähendada vastupidist, et on hoopiski olulised. Seega igasse episoodi on mõistlik suhtuda suure tähelepanuga.

Üksikutes unedes esineb nn „reklaamipaus”. Une süžee äkki katkeb, tekib uus teemaväline pildikeel, mida esitatakse lühiajaliselt. Pärast „reklaami” uni jätkub katkenud kohast.


Une mäletamine. 25.09.2021 mõtlen vahetevahel unede loogilise ülesehituse ja mäletamiste peale. Ja palun! Järgneval ööl 26.09. saan oluliste selgituste ja teadmiste osaliseks.

Esmalt tuleb märkida, et esineb eripärane tajuliik (tajuvorm), mis aitab mäletada ja mõista unenägusid! Piltlikult on aju justkui väga puhanud ja teda ei koorma reaalse elu tegurid. Info vastuvõtmise võime on suurepärane. Tuleb lisada, et vastupidiselt öeldule, on eelnevatel päevadel ja nädalatel järjepidevalt väga palju mõttetegevust olnud ehk koormus ajule on olnud väga suur!

Eelkirjeldatud tajuliiki aeg-ajalt mul unes esineb. Selline seisund võiks kesta 24/7, mida paraku ei juhtu. Ajul on sisuliselt võime teha „restart”, kõik eelnevad andmed korrektselt salvestada ning olla valmis uue ja mahuka info kvaliteetseks vastuvõtmiseks!

Mäletan üsna hästi viite eripikkusega unenägu, mida öö jooksul nägin. Ühe une fikseerisin kui avasin hetkeks silmad umbes pool kaks öösel. Teistkordselt ärkan hetkeks umbes pool viis ja kolmas kord hetkeks natuke seitse läbi. Umbes 7:24 paiku avan veel silmad (une pikkus oli ca 12-16 minutit). Uned lõppevad hommikul kaheksa läbi.

Öösel korduv silmade avamine on põhjuslik fikseerimaks unede arvu. Erinevad uned on üsna selged ja loogilise ülesehitusega. Suures osas mõistan stsenaariumi koostamise aluseid. Näiteks miks on stseen keeruline, mitmeti mõistetav, abstraktne või segane? Ja seda, kuidas ja millise süsteemi alusel põimitakse sulle esitatav sõnum stsenaariumisse ja millal ning millisel viisil sulle esitatakse?

Oli võimalus kiigata (tajuda) une koostamise („filmimise”) metoodikaid. Korrektsuse huvides ütlen, et märgitud aluseid, metoodikaid ja infot sõnumite kohta sain „nuusutada” (tajuda), kuid meelde ei jäänud, et kirjaviisina esitleda.

Öeldult, esineb tajuliik, mis aitab mäletada ja une sisu mõista. Jätame tajuvormi kõrvale ja juhtub see, et mäletame vähe või üldse mitte ning sisu on abstraktne ja segane.

Näitlikustan, miks niimoodi juhtub? Und võib käsitleda sisutiheda, erineva süžee ja pikkusega filmina. Kui sa vaatad järjest viite filmi, millest kolm on mängufilmid ja kaks dokumentaalid, siis mida pärast filmide lõppemist tunned? Tõenäoliselt väsimust ja tüdimust, pea on „paks”! Küsimused. Kui detailselt sa pärast seansse filme mäletad ja mida? Kas suudad samas järjestuses kõik täpselt taasesitada?

Aju on piiratud ressursiga või teeb valikuid, talletamaks detailselt kõiki filme ja selekteerimaks kõiki olulisi tarkuseid. Sama kehtib ka unenägude kohta.

Kui sul on keerulisest dokumentaalfilmist arusaamisega raskusi, siis tundub sulle film segasevõitu. Sama kehtib unenäos – abstraktsus ja segadus kui sa sisust aru ei saa, episoode järjekorda ei oska panna ning sõnumit või sõnumeid ei saa.

Sõltuvalt une pikkusest võid sa näha öö jooksul umbes 1-6 unenägu. Igal öösel. Aju reageerib vastavalt ja ei tekita ülekoormust – mäletad vähe või ei tea mitut erinevat und nägid või ei mäleta üldse.

Selgitan lihtsustatult. Inimene mäletab ärkvel olles toimunud sündmuseid valikuliselt ja reeglina mitte detailselt iga sekundi ja minuti jooksul olnut. Ülekoormuse vältimiseks tõenäoliselt sama mäletamise metoodikat unes tavaliselt rakendada ei saa (erandid välja arvatud). Seega esineb kaks mäletamise režiimi – ärkvel olles ja unes.

Unes esitatud sõnum omab sinu jaoks tähendust, on tõene ja võib seostada ühe või mitme sündmusega minevikus või tulevikus. Sama sõnum teise inimese jaoks võib tähendada muud sündmust või sündmuseid. Seega üks sõnum omab erinevate inimeste jaoks erinevat tähendust, mis tähendab, et esineb seotud infovõrgustik. Teisisõnu kõik mõjutab kõike vähemal ja suuremal ning erineval moel.


30.09.2021. Saan öelda, et varasemad ja praegune uni kinnitavad, et inimene võib näha pika magamise ajal mitut lühemat und või ühte pikka või sama stsenaariumiga liigendatud und.


06.10.2021. Unenäod on minu jaoks kui õppevaramu, mida viimastel aastatel olen oodanud kasvava huviga.


07.10.2021. Une mäletamine, pildikeele kujunemine ja sisu. Avan silmad ennem kella kuut hommikul ja ei mäleta unest mitte midagi. Olen rahulolematu ning otsustan, et püüan võimalusel tuletada niipalju meelde kui võimalik. Mäletamise protsess vältab umbes tund kuni kella seitsmeni.

Umbes kümme minutit pärast meenutamise protsessi selgub, et uni on olnud täielikult abstraktne ning esineb soov alustada päeva toimingutega – tõusta voodist üles, minna tualetti jne. Siiski proovin pingutades edasi meenutada, sest täiesti abstraktseid unenägusid mul viimastel aastatel peaaegu ei ole esinenud.

Abstraktsest kooslusest tekib umbes 15 minutit pärast meenutamise algust üks natukene selgem pildiline pidepunkt, millest hoian kinni (ei lase meelest ära minna) ja selle toel liigun mäletamises sügavamale tasemele.

Tasahilju avalduvad arusaadavamad ja hajusad pildid, mida esialgu kokku traageldada ei ole võimalik, rääkimata mõistmisest. Mida sügavamale ja kaugemale mäletamise protsessis liigun, seda enam tuleb pilte ette. Kaootilisena olnud pildikeel hakkab struktureeruma. Viimaks moodustub loogilise ülesehitusega mitmekihiline ja inforikas une stsenaarium, mis on äärmiselt õpetlik erinevates aspektides ja tasandites. Sealhulgas esineb 2-3 erinevat uut tajuliiki. Samuti on tajutav kadunud ema hinge esinemine.

Paraku jääb mäletamise teele ette nn filter või poolläbipaistev (udune) kardin, millest näen küll läbi, kuid une terviksisu ei mõista ja tajuliike ei suuda endasse haarata. Seega jäävad ka saamata sõnumid ja õpetused.

Tajun ning saan aru, et tänast und ma ei pidanud mäletama seetõttu, et kogu minu teadmistepagas ja erinevate tajuliikide tajumise võime on piiratud.

Samuti adun üldiseid printsiipe une pildikeele koostamise kohta. Une visuaal põhineb stsenaariumile, millesse omakorda on põimitud tarkused, õpetused ja sõnumid. Unest saan täielikult või osaliselt aru siis, kui minu hingeline areng on vastaval tasemel. Järelikult uni koostatakse vastavalt minu tasemele, mis iseenesest ei tähenda, et peaksin kõike kohe mõistma. Seega iga arusaamatu komponent tähendab õppetükki ja mida enam õpin, seda arusaadavamad võivad une erinevad episoodid olla.

Tajun, et uni pärineb nii immateeriast kui Infodimensioonist. Kuidas täpselt mehhanism töötab, jään vastuse võlgu. 52. peatükis selgitasin väga üldistatult ja lühidalt kõiksuse toimimist ja tõin välja üldise joonise. Jooniselt selgub, et nn immateeria on omaette struktuur, kuid osa ID-st.

Kanda uni immateriaalsusest üle mateeriasse, kus asud sina ja su aju, on võimalik, kuid on keerukas ning problemaatiline. Mulle näib, et inimese reaal-materialistlikud teadmised ja aju füüsiline struktuur on segavad faktorid info sujuvaks, muutusteta ja kadudeta vastuvõtmiseks või ülekandmiseks. Ometi suurepäraseid õnnestumisi esineb.

Uni on üks infokandjatest edastamaks teavet immateeriast või ID-st mateeriasse (inimese ajusse). Uni hoiab ära info olulise muutumise ja teisenemise ühest keskkonnast teise. Samal ajal sõltub vastuvõtjast inimesest, kuidas ta sellest aru saab.

Siinjuures on paslik meenutada unenägu ajast 12.11.2018. Läksin magama kell 21:30 ja tõusin üles 03:30. Oli tavapärane unenägu, mille kestel tajusin hetkeks, justkui unenäo väliselt ja täiesti loogiliselt, sealhulgas kuidagi eriliselt, et kõiki unenägusid, mida näen, siis nende sisu võin ise vabalt valida. Samuti saan valida tegelaskuju, keda unes esitlen. Seejärel too hetk või reklaamipaus lõppes ning jätkus tavapärane unenägu.

Võib-olla mu hingeline areng jõuab tulevikus teatud tasemele, et saan valida õppetükke, mida soovin unes omandada. Selleks peab võib-olla tekkima oskus une süžee koostamiseks. Märgin, füüsiline inimene ei ole suuteline une sisu looma ja toimingus osaleb ilmselt teatud osas tema hing ning veel kindlad teised hinged, lisaks teostatakse toimingud ID-s ning immateerias. Une loomine peab põhinema mingile konkreetsele seaduspärale ja süsteemile.


⌘ Inimene toodab ärkvel olles ja unenägudes ajaühiku kohta rohkem infot kui suudab meenutada. Aju ei ole suuteline mitte kunagi eranditult kõiki elusündmuseid talletama ja taasesitama. Oletuslikult aju vahendab infot, mis pärineb Infodimensioonist. ⌘


04.01.2022. Lause „hommik on õhtust targem” võib põhineda sellele, et täieliku ärkveloleku ja uinumise staadiumis N1 ühendud sa Infodimensiooniga ja saad vajalikud teadmised-vastused kätte. Hommikul avad silmad ja kohe või mõne tunni jooksul võib selguda, et eelmisel või eelmistel päevadel vaevanud probleem on leidnud lahenduse. Minu puhul antud meetod töötab vastavalt vajadusele harvemini või sagedamini, mis omakorda tähendab, et just selleks konkreetseks hetkeks pead nö õige vastuse saama. Teisisõnu saatuslik ettemääratus.

Infodimensioon ühes immateeriaga võib osaleda unede sisu loomise eest. Mis omakorda tähendab, et stsenaarium või sõnum võib vastata täielikult või osaliselt tegelikkusele. Ainuke asjaolu on, et infokillud on teatud põhjustel sageli olulises osas segatud ehk esinevad kaootiliselt (sarnaselt meenutamisele). Info võib pärineda nö minevikust või tulevikust, info on ka kellegi olendi mõte, idee või fantaasia või teise inimese unenäokatke jms. Üldistatult, sinu unes esinevad infokatked kõiksuse eri osade ja objektide kohta on tõesed või nendest moodustunud teave on tõene, kuid segatud. Järelikult infonoppeid on võimalik teinekord ritta sättida ja tõlgendada ning leida mitmetele teemadele pädevaid vastuseid.


10.04.2022. Unenägu näitab sinu otsest või kaudset sidusust inimeste ja asukohtadega. Materiaalses kontekstis võib sidusus tähendada, et oled inimest või asukohta tegelikus elus pelgalt korra kuulnud või näinud ja taasesitatakse unes mingi muu sündmuse osana.

Unenägu on informatsioon, mida edastatakse. Sisu võib seisneda ka teadmises, et inimene või asukoht on olemas, mis on osa une keerulisemast süžeest. Seega enamik stsenaariumist iseenesest ei pruugi tähendust omada, vaid ainult fakt asukohast ja inimesest. Järelikult saadav sõnum piirneb mõne üksiku detaili teadvustamisega.


06.09.2022. Ma ei lasku une kirjeldusse, mille sisu on äärmuseni sügav, soe ja tundeline. Täis vaimselt rikastavat ja arendavat palavat armastust ning tunnetega seotud väga tugevat energiavoogu. Avan silmad, kell on 02:58. Olen saadud info üle rõõmus kui ka alandlik.

Uni pakub mulle ka sõnumi, kuid jätan selle esile toomata. Hakkan uuesti uinuma ja esineb ärkveloleku ning uinumise staadium (hüpnagoogia ehk N1) – lühike intervall täieliku ärkveloleku ja sügava une vahel. N1 seisundist saab lugeda pikemalt peatükkidest 21-26.

Staadiumis N1 tulevad pähe erinevad mõtted. Iga mõtte kirjutan paberile üles ja lähen voodisse tagasi. Pendeldamine voodi ja kirjutuslaua vahet kestab 03:40-ni.

Mõtted:

  • Kuidas näha unes unistusi, mida sa veel ei tea, aga hoomad neid?
  • Intuitsioon on mitmekihiline ja seeläbi saadav info erinev.
  • Kuidas eksamineerida alateadlikke hirmusid? See tähendab sealhulgas, kuidas unes ekraniseerida alateadlikke hirmusid või ebamugavaid komponente?

⌘ Uni on väga hea ja võimas energia andja! Uni on vaimse eksistentsi ja vaimuelu keskus, kuhu võib abi saamiseks alati pöörduda! Abi on igal ajal garanteeritud! ⌘

Arvan, et N1 seisundis, olin ühenduses Infodimensiooniga, millest sain teavet ning selgitusi. Minu jaoks on iseäranis huvitav viimane infokild, et uni on vaimse eksistentsi ja vaimuelu keskus. Täpselt sellise sõnastusega teave mu ajusse voolas. Ühest küljest on tegemist sõnavaraga ja kuidas sõnu ritta seada, kuid informatsioon iseenesest on väga põnev ning viitab ID-le ja immateeriale. Tajun, et antud teoreetilist alust saan edaspidi veel täiendada ehk kanal ID-sse avaneb ka edaspidi.

51. PEATÜKK ⟡ Paari sõnaga armastusest ⟡

Pärast sõjaväge (20 a) kodumaale ja koju jõudes (05.12.1987) läheb kasahhitar väga kiiresti meelest ära. Harva meenutan, kuid detailid on unustatud. Uus tsiviilelu tuleb jõuliselt peale, millega kohanen suurepäraselt. Mõne päeva pärast esmaspäeval 07.12.1987 alustan jällegi treeningutega. Kolmapäeval (09.12) või neljapäeval (10.12) astun üle kahe aasta taas TPedI-i (E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut, tänapäevane nimetus Tallinna Ülikool) ukseläve ja jätkan esimese kursuse üliõpilasena matemaatika-füüsika teaduskonnas, mille teekonda alustasin 1985 septembris.

Näib, et inimkonna jätkuvus tagatakse teatud programmi olemasolu tõttu, mis on enamikes inimestes olemas, samuti minul. Tajun hästi, et kaaslase leidmine on hädavajalik. Mõjuteguriks ühest küljest saatuslik komponent ja teisalt tolle aja ühiskondlik surve. Minu arusaamises tähendab, et potentsiaalset kaaslast pean hingeliselt ja energeetiliselt väga hästi tajuma, kellest tekib tugev hingeline puudutus. Saatuslikud kogemused tulevad lapsepõlvest, mil tajusin erksalt Annelit ja Inget (vt 17. peatükk), rääkimata esimesest ühepoolsest platoonilisest armastusest kooliõe vastu (vt 35. peatükk).

Sündides ma ei programmeerinud ennast sedamoodi, et pean läbima sündmuseid, et omandada kogemusi, misläbi täienen. Niisamuti ei saanud luua programmilisi käskluseid, et kaaslase leidmine on hädavajalik! Ometi just antud tunnetus on tugev, mis peab vastama konkreetsetele tingimustele! Ülesanne on antud, aga kuidas alustada, mida läbida jms on teadmata. Puuduvad kuldaväärt õpetused ja pead kuulama ennast! Väga ebamäärane seis!

Ähmane olukord tekitab väikest stressi, mis tagantjärgi vaadates osutus tõukejõuks, et sa teatud olukordades tegutseksid! Motiveeriv stress ja pingutus on vajalikud! Hoian silmad ja kõrvad pingsalt lahti ning püüan ära arvata, kes võiks olla minu tulevane kaaslane?

Millalgi talvel või varakevadel 1988 otsustan teise eriala kasuks ja siirdun keeleteaduskonda õppima, kus on suur naisüliõpilaste ülekaal, umbkaudselt 1 mehe kohta 5-6 naist. Kursusekaaslased Alla ja Marge äratavad kohe tähelepanu.

Peatüki kirjutamise ajal koostan tingliku intuitsiooniskaala, mille mõõtevahemik oleks 1-100 punkti. Saad mõõta, mil määral tajud enese hingelist põhiolemust, Infodimensiooni ja teisi inimesi ning elusolendeid.

Samuti tooksin välja tingliku tajuskaala, mille mõõtevahemik oleks 1-100 punkti. Saad mõõta, mil määral tunnetad ümbritsevat keskkonda, inimesi (elusolendeid) ja objekte.

Intuitsiooni- ja tajuskaala on olemuselt mõneti kattuvad, samas natukene erinevad. Võimalikult suure täpsuse huvides võib vajadusel ühte või teist kasutada. 0 selgitab madalaimat väärtust ja 100 kõrgeimat taju.

Meid ümbritseb süsteem, kuid tekkiv suhtelisus põhineb sinu vaatepunktile. Mõõtmisareaal on dünaamiline, sõltub sündmusest, hetke oludest jms.

Intuitsiooniskaalal tajun Allat ja Marget üsnagi võrdeliselt kuni 25 punkti ulatuses, mis tähendab, et kuigi nad mõlemad välimuselt meeldivad mulle, siis hingelisel tasapinnal jääb tinglikud 75 punkti puudu ehk tajun nende hingelist põhiolemust kaunikesti napilt. Sealhulgas vaist selgitab, et võimaliku kaaslasena ma ei ole nende jaoks atraktiivne.


1988 aasta märtsi lõpus avastan ajalehest tillukese kuulutuse tutvumistalitus Nofretete kohta, mida vedas luuletaja Peeter Novod. Tollel ajal internetti, tutvumisportaale ja vastavaid äppe ei olnud, kuid inimene on loomult sotsiaalne olend ja käitub läbi inimkonna sarnaselt. Talituse süsteem on järgmine. Saadad lühikese tutvustava kirja „anonüümsele” aadressile, milleks on postkasti number ja postiindeks. Kirjas märgid ära, milline vanusevahemik sulle huvi pakub. Vastavalt teenuse sisule saadetakse sulle esimene kiri edasi tasuta. Seejärel on kuumaks 1 rubla ja 50 kopikat ning teatud arv kirju kuus. Mida enam kirju soovid saata-saada, seda rohkem pead maksma. Sinu ja teise poole kirju keegi kolmas lugema ei hakka, vaid kirjad saadetakse edasi. Juhul kui pooled üksteist usaldavad, siis annavad kodused aadressid ja edasine kirjavahetus toimub vahendajata.

Võtan härjal sarvist ja kirjutan Nofretetele. Juba mõne päeva pärast saan kirja vastu, kelleks on 18 aastane viimase klassi abiturient Ruth. Vahetame mõned üksikud kirjad ja jutustamisele palju aega ei raiska ning umbes aprilli keskel lepime kohtingu Tallinna kaubamaja juures kokku. Olen paarkümmend minutit varem ennem kella kolme kohal. Soojendan ennast kaubamajas kolmandal korrusel ning vaatan aknast välja. Võib-olla ma näen ja tunnen ta ära! Fotosid me ei vahetanud ja tegemist on pimekohtinguga!

Viimaks märkan sobilikus pikkuses ja vanuses imeilusat väga hästi riides neiut! Südamest käib jõnks läbi… Ta tuleb hoogsal sammul ja pikkade juuste lehvides kokkusaamispaiga poole. Torman välja, me kohtume! Wow! Olen positiivselt rabatud! Esmalt ta meeldib mulle väga ning intuitiivselt tean, et olen suuteline temasse armuma! Teisalt tajun teda suhteliselt hästi, umbes 60 punkti ulatuses. Sealhulgas on ta intelligentne.

Ta kutsub enda Liivalaia tänava koju külla. Elab isaga, kes on kuskil kõrgkoolis õppejõud. Tüdruk on üsnagi avatud, väga taibukas ja aktiivne. Meie esimene kohtumine õdusas korteris möödub suurepäraselt. Kostitab kuuma tee ja snäkkidega ning juttu jätkub kauemaks! Hinges juubeldan! Viimaks pean lahkuma, sest isa on koju tulemas.

3-4 päeva pärast helistan talle. Ta pakub välja, kas saaksin talle kohe külla tulla… Tema pealehakkamine ja kiirus on muljetavaldav ning adun, et küllakutse võib tähendada väga lähedast romantikat… Tema kõrge seksapiilsus oli juba esimesel kokkusaamisel igati nähtav ja tunnetatav… Umbes kella viiest avab ukse ja elutoas on kaks tema klassivenda… Magamistoas on kolmas klassivend kuhu ta tagasi tõttab ja uks pannakse kinni… Olen suures segaduses ja ei saa pihta pointile, miks ma üldse siin olen? Arutlen endamisi, et kas poisid soovivad teda vägistada, kuid nähtavaid kavatsusi ma kuskilt välja ei loe. Kõik on rahumeelne.

Umbes pool tunnikest ootamist ja Ruth tuleb magamistoast välja. Juuksed on sassis, nägu punetab ja riided on lohakalt seljas. Proovin temaga rääkida, kuid ütleb, et praegu on kiire ja räägime hiljem. Tõttab magamistuppa tagasi, uks pannakse jällegi kinni. Ligikaudu 45 minuti pärast tuleb koos kutiga välja. Poiss vaatab näod üle ja suundub uuesti magalasse, tüdruk varsti järgi. Olen kannatlik, kuid mitte lõputult. Kella seitsme paiku otsustan koju minna. Ma ei saa kuidagi aru, mis mu missioon peaks olema… Jätame hüvasti ja luban talle helistada.

Tollel ajal ma ei mõistnudki, miks ta mind koos teiste noormeestega külla kutsus? Täna arvan, et sellel õhtul soovis oma süütusest vabaneda ja kutsus igaks juhuks 4 poissi, et juhul kui ühega nihu läheb, siis järgmine on kohe võtta… Tõenäoliselt samal õhtul täitis püstitatud ülesande edukalt!

Ligikaudu 5 päeva pärast lähen talle kolmandat korra külla, kuid tema suhtumine minusse ei ole enam endine. Ta on eemalviibiv, hajevil ja mõnevõrra ükskõikne. Isa tulebki varsti koju, omaette enam olla ei saa ja nii me lahku lähemegi. Tajun, et meie loost ei tule midagi välja ja ma ei helista talle enam kunagi. Minu pisikene ego on saanud pihta. Samal ajal on hinges suur kahetsus ja kurbus!

1988. aasta septembri alguses näen teda juhuslikult TPed-i söökla pika järjekorra lõpus. Piltlikult lööb kogu saal särama! Kogen tohutut positiivset energiavoogu! Ta on hurmav ja veel kaunim kui ennem! Pagan! Küpseb kiirotsus, et teen temaga juttu kui ta järjekorraga minu lauale lähemale jõuab. Langetan pilgu oma taldrikusse ja süvenen kuni kümneks sekundiks toidukomponentide põhjalikku uurimisse… Kui uuesti silmad tõstan, siis teda enam ei näe… Ta on järjekorrast kadunud! Tänaseni ma ei ole teda enam kunagi kohanud!

Kevadel ta rääkis, et soovib minna Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (Eesti Kunstiakadeemia) õppima. Kas siis tuli hoopiski pedasse või õpib mõlemas? Vastust ma ei saagi. Lugu meenutades on suur soojus hinges! Olen tänaseni temaga seotud kogemustest positiivselt liigutatud!


Arvatavasti 10. juuni reede õhtul 1988 olen koos tolleaegse sõbra Raigoga Haapsalus ja veedame lõbusalt aega. Raigo on just sõjaväest tulnud ja sukeldub tsiviilellu üsnagi tarmukalt. Lõbus ajaveetmine tähendab, et lähme õhtul peole (diskole) ja tutvume nelja kohaliku tütarlapsega. Kujuneb umbes 10-ne laudkond nelja tüdruku ja kuue poisiga. Melu on kaunikesti alkoholiuimane.

Neidudest paistab iseäranis silma üks 19 aastane iludus, kes on poiste lemmik ning üksteise võidu üritatakse tema tähelepanu saada, mis talle ilmselgelt sobib. Noormehed kummutavad klaase ja tütarlapsed kelmikalt itsitavad. Umbes 1,5 tunni pärast on kutid purjus ja jämm muutub aina ilasemaks, labasemaks ning agressiivsemaks.

Olen noormeestest ainuke, kes kangema kraamiga enam-vähem piiri peab. Mul on kindel plaan, et nui neljaks sooviksin mainitud kaunitariga pikemalt ja lähemalt lobiseda. Kutsun ta tantsima ning pärast paari tantsu lähme välja jalutama. Kell on umbes pool kaksteist. Naispool on eestvedaja ja teeb ettepaneku, et võiksime tema kodus ajaveetmist jätkata. Ta elab mereäärses väikese puitmaja korteris, mille vanaema on talle kasutada andnud.

Lobiseme kõikidel teemadel, mis pähe tuleb ja meile meeldib üksteisega olla! Tajun hästi kõrget seksuaalset energiat ning on selge, et tema huvi ei piirdu ainult jutustamisega. Pärast 20 minutilist jalutuskäiku olemegi koju jõudnud. Kuigi tüdruk mõjub mulle pulssi kiirendavalt ja tean taaskord, et võiksin temasse tulevikus armuda, siis vähemasti esimesel ööl ma ei soovi temaga intiimsuseid jagada. Leian, et peaksin teda rohkem tundma, sealhulgas hingeliselt sügavuti tajuma. Tüli sellest ei tõuse ja öö möödub turvaliselt üksteise kaisus magades.

Esitan küllakutse Tallinnasse, millega ta nõustub. Meie teine kohting peaks toimuma kümne päeva pärast esmaspäeval 20. juunil, mil tal on töölt vaba päev. Kellaaja täpsustame helistades. Hoiatan ema, et külla tuleb neiu Haapsalust ja võib-olla ta ööbib meie juures. Paraku on saatusel omad plaanid ja tüdruk mu helistamistele ei reageeri ning mulle koju samuti ei helista. Tol ajal mobiiltelefone ei ole ning helistan talle tööle, kuid töökaaslased järjepidevalt ütlevad, et ta on hõivatud. Olen suures segaduses ja juuni lõpus lähen uuesti Haapsallu, et aru pärida. Sean sammud tema töökohta.

Tütarlaps püüab mind vältida, on tõrges ja mõnevõrra vihane ning käratab, et tollel esmaspäeval pidi ta tööl olema. Ta ei soovi minuga enam edasi rääkida. Mõistan, et idüll on lõppenud ja hingevalu on suur! Loole täna tagasi vaadates ütlen, et kõik, mis oli, pidi olema. Sain ühe killukese võrra targemaks, mida edaspidises käitumises võtsin arvesse. Nimelt kõrge seksuaalne tõmme ja väline ilu ei tähenda, et sobite muus osas kokku. Hingeliselt suutsin teda tajuda kuni 10 punkti ulatuses, mis tähendab, et vaist ei eksinud! Kui tajud inimest viletsalt, siis nii ongi! Usalda ennast!

Võimalik, et mõned päevad hiljem, pärast ebaõnnestunud öist katset minuga, võttis näitsik ette kogenud ligikaudu 30 aastase elumehe ja rasestus soovitult. Lapse saamise looduslikku kutset ei olnud mõtet kaugemasse tulevikku edasi lükata. Rasedus paistis silma loetud kuude pärast. Nad abiellusid 1988. aasta detsembris. Teisisõnu saatuse tahtel ma ei saanud tema tulevase lapse isaks.


Septembri keskpaik 1988. TPed-i sööklas olen üksinda lauas ja söön lõunat. Blond, taevasiniste silmadega, särava naeratusega nõtke kursuseõde astub ligi ja küsib, kas võib minuga liituda? Loomulikult! On veel teisi vabu laudu, kuid miks mitte viisakalt natukene jutustada. Tegelikult on ta ammu silma hakanud. Väga kaunis, tark ja intelligentne neiu! Paraku olen kuratlikult häbelik! Iseäranis kui on tegemist silmipimestavalt ilusa naisega, kes mulle tõeliselt tervikuna huvi pakub! Tajun tema hingelist põhiolemust ja energiat tervelt 90 punkti ulatuses! Ja milline võrratu visuaal, ainulaadne kunstiteos! Vaata ja naudi!

Tüdruk on suhteliselt aktiivne ja tema algatatud vestluse sisu ning suund ärgitaks veel järgnevate suhtlemisteni… Tunnetan, et pakun talle elutervet huvi ja ta sooviks minuga lähemalt tutvuda… Paraku, ma ei julge talle läheneda… Lugu kirjutades vangutan ainult pead. Tagantjärgi hinnates ja püüdes kinni selleaegse autentse õhkkonna ning taju, väidan, et sellist argpüksi nagu olin, annab ikka otsida! Täna tean (puhas intuitsioon kõneleb), et meist oleks kujunenud oivaline armastav paar! Jällegi olen iseenda üle hämmingus, kuivõrd rumaluke ikkagi olin… Samal ajal väheldane elukogemus hoiab mind nendel hetkedel tagasi. Ma ei taha saada uuesti haiget! Ometi kogemused on põhjuslikud, mida läheb vaja järgmise saatuse poolt määratud põhjapaneva episoodi juures.

Vahemärkus. 15.11.2022 kell 12:20 kuni 12:40 teen Tallinna Ülikoolis väikese meenutustetiiru. Valin loengute toimumise aja, et rahus ja vaikuses ahmida sisse hoonetekompleksi ning seal asuvate inimeste aurat, mis tekitab tugeva impulsi! Loetud minutitega valgub hinge oivaline ja suurepärane tunne! Püüan kinni väga kõrgelt laetud energiavoo! Samuti kogen üle 34 aasta tagust autentset energiat ning õhkkonda! Arvan, et mainitud impulss avab kanali ID-ga, millest vajaliku info ja taju kätte saan!

Eeltoodud olukorra arusaadavaks selgitamiseks on 9-nda, 21 ja 23-nda peatüki teooria alalõigus sobilikud definitsioonid välja toodud.


Teisipäev, 04.10.1988 (21 a) TPed-i Keeltemaja (tänapäeval TLÜ-i Silva maja) neljas korrus, 6-7 minutit ennem kella kahte. Teise kursuse tudengid on kogunemas suletud auditooriumi ukse ette (tänapäeval auditoorium S415) ja ootavad õppejõu Toomas Liiv (luuletaja ja kirjandusteadlane 30.12.1946-20.12.2009) saabumist, kes annab väliskirjanduse loengut.

Juhuslikult märkan tagasihoidlikult riides, selge ja terava pilguga kursusekaaslast, keda varasemalt näinud ei ole. Ta on ümbritsetud nähtamatu, kuid tunnetatava avara ja suure energiapilvega, mille murdosa sekundiga püüan kinni. Hetkega võtan vastu hästi palju infot, mille töötlusele kulub natukene aega. Minu sees on ülikiirelt arenemas „tuttav” supernoova-laadne plahvatus. 3-5 sekundiga tajun teda täielikult! Intuitsiooniskaalat appi võttes maksimaalses 100 punkti ulatuses! Nii energilises kui ka hingelises plaanis! Üllataval kombel tunnen ta ära! Kuigi me ei ole kunagi varem kohtunud!

Koondan kogu tähelepanu temale. Lülitan välja visuaalse faktori ehk elimineerin võimaluse, et tema väline ilu võiks mind eksitada ja vaatlust häirida. Soovin saada järjestikulisi mõttelisi ning hingelisi kinnitusi, et olen õigel rajal. Iga sekundi ja minutiga kindlus suureneb ja täpselt 15 minuti pärast on vastus olemas! Too naine hakkab mulle meeldima! Suudan temasse armuda ja teda armastada! Ta peab mu kaaslaseks saama! Hingan kergendatult, lõpuks ometi olen ta leidnud! Tean enda tulevikku antud lõigus hästi ette! Sinus oleks kirjas justkui programm ning aimad, mis juhtub. Lisan, et armumist ja armastust on võimalik enesele lubada või keelata!

Mis tähendab „tuttav” supernoova-laadne plahvatus? Tuttav tähendab, et tunneksin tema ja olukorra ära! Vastupidiselt ei tunneks! Tekib impulss, mis avab kanali enda hingelisse põhiolemusse ja ID-sse! Sa lihtsalt märkad situatsiooni erilisust! Küsin, kus kohast pärineb olukorra teadlikkus? Võib-olla olen hingena eludevahelisel perioodil enda praeguse elu saatuslike keerdkäikude planeerimises osalenud ning info on ID-s kirjas? Ma ei välistaks antud projektsiooni.

Kell on 14:15 ja kui 15 minutit õppejõud hilineb, siis võib tähendada, et teda ei tulegi. Rahvas hakkab vaikselt laiali minema ja kirun endamisi, et ei julge väljavalituga kõneleda. Võtan kohvri näppu ja vantsin oma teed. Jõudnud pikas koridoris umbes 20 meetrit käia, kuulen:

„Vabandage! Vabandage, millal järgmine loeng toimub?” Tulevane armastatu jookseb mulle järgi… Sellest hetkest alates ma teda enam ei pelga! 12 minuti pärast teeme esimese kokkuleppe, et järgmise päeva õhtul kell 18:00 kohtume, mille sisuks õhtusöök ja pikk jalutuskäik!

Igapäevaselt meeldivus suureneb. Kolme nädala pärast avastan, et olen armunud. Pärast loenguid lähme Kadrioru parki jalutama ja tagasiteel kella poole viie paiku on armumise kinnituseks L. Koidula tänaval esimene tundeline suudlus! Umbes 19 või 20. detsember tajun, et armastan teda! Armastus on aluseks lähiromantikale ning ma ei läbe enam oodata!

Seik on tegelikult koomiline. Kell on umbes pool üks öösel. Juba kolmapäev 21. detsember ja oleme veel koos. Mõtteis on kelmikas plaan, et esimest korda jääksin ööseks tema juurde, mida piigale ääri-veeri võimalikult viisakalt tutvustan. Vastus on samavõrd väljapeetult eitav. Ometi ma ei soovi kuidagi alla anda. Ma ju armastan teda ja üks kinnitusi on tõsimeelsed ning siirad lembehetked!

Nojah, aga naisolevus hakkab hoopiski kahtlustama, et äkki olen miskisorti maniakk kui pakun välja, et võiksin väikeses köögis pliidi juures isegi külmal laudpõrandal magada (tsaariaegne soojustamata puitmaja). Peaasi, et ei peaks pika ja tuisuse teekonna Laagri koju ette võtma. Tema kartus süveneb ja tõstab häält. Krutib ennast üles ja satub paanikasse! Haarab suure musta värvi panni, et sellega mulle lagipähe äsada… Mõistan viimaks, et inimene on hirmunud ja kohkunud! Ligi pool tundi sensuaalseid läbirääkimisi lõppesid edutult. Õnneks jõuan veel viimase marsruuttakso peale. Väljas on külma ligikaudu -12 °C, tugev tuul ja lumevaalud kuni põlvini. Koju jõuan natukene ennem kella kahte.

Laupäeval 24.12 või pühapäeval 25.12 tuleb temalt jaatav vastus… Intuitiivselt tajun (intuitsiooniskaalal 5 punkti), et meievaheline esimene intiimsus võib olla tähenduslik… Järgneva 2-3 päeva jooksul on vaist tugevnenud 15 punktile. Ma ei eksinud. 9 kuud hiljem septembri lõpus 1989 ta sünnibki!

Kõik, mida saatuse tahtel 04.10.1988 kirkalt tajusin, realiseerub.

Armastusest võiks lõputult kirjutada. Arvan, et enamikel meist on lugusid rääkida. On palju vastavaid mängufilme, romaane, teatrilavastusi, laule, luuletusi jms. Seetõttu piirdun temaatilise lihtsakoelise filosoofilise lähenemisega käesoleva peatüki raames. Armastusest on näpuotsaga juttu ka 50-ndas peatükis.


Armastuse lõngad mõtisklusteks. Mida uskuda või võtta tõeks? Tõde on vaataja silmades ja saatuses kinni!

  • Kui oletada, et teadvus väljaspool aju koosneb teatud osas armastusest, siis minu alateadlik soov inimesena on saada ja pakkuda armastust, mis tähendab, et püüan olla osa teadvusest või tahan saada osaks teadvusest. Inimesena võib olla tegemist armastuse õppimisega, mille tulemuseks võib olla armastus hinges, mis omakorda võib tähendada, et lisaks enda ja partneri armastamisele suureneb armastus kõige ümbritseva vastu.
  • Püsiv armastus ei teki mitte millestki ja ei teki olematu inimese vastu. Armastus on põhjuslik.
  • Armastus on energia ja tunne, mis loob võimaluse jõuda oma tegeliku minani.
  • Armastus on sõltuvust tekitav, mida erinevalt seksist osta ei saa.
  • Sõltuvalt inimesest teisendab armastus teadvust ning avab ukse Infodimensiooni (ID) väga suures ulatuses.
  • Tõeline, sügav, siiras, hingeline ja/või füüsiline armastus on vastastikune tõetruu soov, mis ei põhine materiaalsusel. Kas ahnus on armastus?
  • Protsess orgasmini sarnaneb mõneti hinge teekonnale ema üsas asuvasse lootesse. Orgasm sarnaneb väga ka hetkele kui laps (vastsündinu maailmatunnetus sünnimomendil ja tema orgasmikogemus täiskasvanuna) vahetult sünnib. Orgasm on sealhulgas harmooniline. Sarnasus lapse sünniga lõpeb hetkel kui lõpeb orgasm. Ehk pärast otsest sündi (ema üsast väljumist) kaob imikul harmoonia tunnetus ning algab vaevaline ning raske kohanemine materiaalse maailmaga.
  • Orgasm võib hingeliselt õpetada ja anda energiat. Võib aidata jõuda oma hinge põhiolemuseni ja luua ühenduse ID-ga, võimendada õnne ning armastuse tunnet. Eeltoodud kaks lauset esinevad pigem siis, kui orgasmis osalevate poolte hinged ja energia vastastikku sobituvad ning sa oled vaimselt tundlik või avatud. Armastus partneri vastu lihtsustab akti ajal teadvuse teisenemist ja sisenemist ID-sse. Samal ajal kõik orgasmid ei õpeta, vaid täidavad pelgalt keha füsioloogilisi vajadusi.
  • Kui hingeline armastus on suurem kui füüsiline, siis armastus on kestvam kui pelgalt füüsiline. Ainult hingetoidust ei piisa, et materiaalses maailmas eksisteerida.
  • Füüsilist kirge ja seksuaalsust ei ole võimalik kaasa võtta, vaid armastuse. Pärast surma võtad kaasa ainult armastuse Tema vastu (kui armastus antud on) ja mitte seksi erinevate partneritega. Kõiki partnereid korraga ei ole võimalik armastada.
  • Erinevad seksuaalsed partnerid võivad tähendada, et sisimas soovid leida ainult ühte inimest, keda armastada.
  • Pakkuda armastust, olla armastatud või võime armastada ei taga, et inimene oleks seksuaalne ja/või tal oleksid erinevad seksuaalsed partnerid. Erinevad seksuaalsed partnerid omakorda ei taga hingelise armastamise võimet või armastust iseennast.
  • Kõik ümbritsevad inimesed ja olukorrad, sealhulgas seksuaalpartnerid õpetavad sind vähemal või suuremal määral, mille hulgas on positiivseid kui ka negatiivseid komponente. Nähtud mõnesekundiline filmilõik või kuuldud lausekatke võib sind harida ja olla pöördepunktiks sinu senise käitumismustri muutusele. Õpitust kujuneb kogemus, mis saab osaks sinu hingelisest põhiolemusest. Sarnaste kogemuste järjepidev kordamine ehk „ämbrisse astumised” ei täienda ega rikasta sinu olemust, vaid annab märku, et hingeliselt edasiliikumist ei ole või on aeglane. Kui jätta ämber välja, siis stabiilsus võib tähendada kindlat rada. Üks või mitu armastust inimese eluajal on hingeliselt ja füüsiliselt liikumapanev jõud.
  • Seks, meeldivus, armumine ja armastus tekitavad sidusust, mis on olulised pooltele omandamaks elulisi kogemusi, mis omakorda on tähtsad väiksemate või suuremate hingeliste ülesannete täitmisel ehk hinge arengus. Poolte sidusus võib kesta vähe või kuni füüsilise elu lõpuni. Selgitus – sidusus võib tinglikult kesta rohkem kui sekund ning kestvus on sõltuvuses ülesannete täitmisele kuluvast ajast. Sidususe pikkus on inimesele reeglina teadmata ning selgub tavapäraselt siis, kui ülesanne või ülesanded on täidetud.
  • Armastuse teekonnal kalkuleerime inimese füüsise, vaimsuse, rahakoti paksuse plusse ning miinuseid ning arvame, et see on armastus. Materiaalses maailmas plussid ja miinused ajas muutuvad ning teisenevad, mistõttu armastus hääbub, muutub või hoopiski tugevneb – üldistatult saatus. Armastus on enamat – tingimusteta.
  • Armastus iseenesest võib anda märku, et oleme enamat kui füüsilised inimesed ja näidata, et tegelikkuses pärineme immateriaalsest maailmast/dimensioonist (vaimsest teadlikust dimensioonist, kus eksisteerib kõikehõlmav tingimusteta armastus). Tingimusteta armastus ületab kaugelt inimeste vahelist armastust, mis tavapäraselt on tingimuslik. Tingimusteta ja tingimuslikku armastust on väga keeruline võrrelda ainuüksi dimensioonide erinevuse tõttu.
07.10.2014. Taevas. Nomineeritud ja auhinnaline pilt fotokonkursil “Pilvejaht 2014”. Fotograaf: Henry Küla
  • Sõltuvalt inimesest on puhta armastuse energiavoog tajutav. Armastus sinus või temas on osake energiast, mille algallikas võib pärineda teisest dimensioonist või teispoolsusest, kus armastusevoog on püsiv ja veel intensiivsem. Kui maist armastust võimendada ja lisada juurde erinevaid armastuse spektreid, külgi ja asjaolusid (mida Maal ei ole võimalik tajuda), siis see tunne on mõneti sarnane armastusele immateriaalsuses.
  • Armastus inimesena võib tähendada, et jagad ja võtad vastu armastust seetõttu, et üks osa sinu põhiolemusest on armastus. Armastuse vajadus selgitab, et alateadlikult on sul enda põhiolemus meeles ja püüdled selle poole. Sa oled armastus ja lähed armastusse tagasi. Me oleme armastus.
  • Kui ekstaatilist orgasmi suurendada sadu ja enam kordi, siis tunne võib sarnaneda armastusele, mida koged immateriaalsuses (teispoolsuses).
  • Armastus on vajalik selleks, et saaksid ennast laadida, hing areneks ja lahendaksid erinevaid ülesandeid Maal. Näiteks viljastamine, lapse ilmaletoomine ja kasvatamine ehk läbi armastuse tuleb Maale „uus hing”.
  • Kas armastus on vajalik ainult paljunemiseks ja eelkõige iseenda efektiivseks tundmaõppimiseks (teist poolt õpid ka tundma)? Armastuseta on võimalik samuti paljuneda ja iseennast ning teisi tundma õppida. Saatused on erinevad!
  • Armastus on religiooni-, moraali-, kultuuri-, rahvuse-, keele-, rassi-, soo-, ruumi-, aja-, mateeria-, ja dimensioonideülene. Ei oma tähtsust, mis rahvusest oled, kas oled ametlikus või mitteametlikus suhtes jms. Kui poolte vahel tekib armastus, siis nad armastavad üksteist ja hingelisi takistusi ei ole. Kehtib sealhulgas armastuse eelsete protsesside kohta, näiteks meeldimine, armumine vms.
  • Armumise ja armastuse tunne teise inimese vastu muudab füüsilist reaalsust. Sageneb hingamine, kiireneb pulss, tõuseb vererõhk või vastupidi jms. Muutused organismis võivad olla vastastikused. Suurendad tähelepanu enda välimusele, riietusele, muudad kodu õdusamaks jms. ehk muudad ümbritsevat. Võimalik, et ühe inimese armastus muudab füüsilist reaalsust ka laiemas projektsioonis. Teadvus (armastus on osa teadvusest) muudab reaalsust.
  • Meeldimine ja armumine on protsess inimlikkuse tasandil. Armastus ületab inimlikkuse ning sarnaneb hingestatusele.
  • Saatus justkui hoolitseb, et armastuse leiad pigem enda lähiringist – koolist, tööalaselt, sarnaste huvide tõttu, tutvusringkonnast jms. Usalda enda vaistu ja ära muretse!
Mida rohkem võnguvad hinged koos,
seda suurem on nende armastuse intensiivsus
ning iga hing peegeldab peeglina teist. 

(Dante Alighieri 1265-1321)

50. PEATÜKK ⟡ Ennustavad ja selgitavad uned. Sa võid teada ette tulevasi sündmuseid. Mõtteid Infodimensioonist. Positiivne ja negatiivne energia ⟡

Teen tagasihoidliku hüppe Eesti poliitikasse. Kõik, mis meie ümber toimub, toimub niikuinii. Vastupidisel juhul oleks teistmoodi. Tegemist on faktiga! Ümbritsevat kajastavad ka unenäod. Alljärgneva 2-lõigulise unenäo tähendasin üles septembri lõpus, jutumärkides.

„21.09.2022. Vastu hommikut nähtav uni koosneb kahest süžeest. Esimene. Teadmata kohast saan informatsiooni, et Keskerakond on võitnud 2023. aasta Riigikogu valimised. Seejärel paiknen hetkega teisele korrusele, kus tunnen ennast kindlalt. Varsti ronin teatud pingutustega kolmandale, kus ei ole turvaline ning vaatan trepikoridorist alla… Trepistiku asemel on trepišaht või sügavik. Esimesele korrusele vaadates tajun ja selgub, et Keskerakond ikkagi ei ole võitnud. All on keegi naine, kellega antud teema üle hõikudes arutleme.

Teine süžee. Lobisen rootslannaga. Rootsi keelt ma ei oska ja tema ei valda jällegi eesti keelt. Ometi saame üksteisest suurepäraselt aru. Ütlen, et pärinen tulevikust ning tean, kuidas ta edaspidine elu hakkab kujunema! Milliseid õnnestumisi või karisid tuleb ette jms. Naisterahvas kahtleb, kuid aeg annab arutust. Ta elab läbi olukordi ja sündmuseid, mida olin talle ennustanud.

Kõnelen veel 2-3 inimesega ja kirjeldan, mida elu neile pakub. Jällegi selgub, et räägitu vastab nende ettemääratud saatuslikule rajale.

Oskus ja võime püüda kinni teavet ning arusaadavalt tõlgendada, mille sisu näitab tulevikus toimuvaid sündmuseid, mõjub kaaskodanikele segadust ja proteste tekitavalt. Inimene on kahevahel. Ühelt poolt soovib enda kohta teada, teisalt muutub rahulolematuks kui andmed saatuse kohta ei ole tema minapildile sobilikud. Ta soovib vaielda ja sind tõrjuda. Inimeste vastuolulisuse ja närvilisuse tõttu kogen iseendas pinge ning stressi tõusu. Ma ei soovi ennast kellelegi tõestada. Nende mõtete, taju ja nähtu tõttu avan silmad. Uni on lõppenud.”

Resümee. Esimene episood kirjeldab, et Keskerakond soovib võita 2023. aasta valimisi. Neil läheb kenasti ülesmäge, jõuavad teisele ning vaevaliselt kolmandale korrusele. Korruste arv võib viidata, et Keskerakond sai olla valitsuses kolme koalitsiooniga. 2016 aasta novembri lõpust koalitsioonipartneritega SDE ja IRL, 2019. aasta Riigikogu valimiste järgselt EKRE ja Isamaaga ning jaanuar 2021 kuni juuni 2022 Reformierakonnaga.

Vaevaliselt kolmandale korrusele minek, kus ei ole turvaline olla, võib osutada Keskerakonna viimasele valitsuse perioodile, mis lõppes juunis 2022.

Trepikoridori asemele tekkinud süvis võib näidata, et Keskerakond on kaotamas populaarsust ja saab 2023. aasta Riigikogu valimistel 1/3 kuni 3 korda vähem hääli võrrelduna 2019. aasta valimistega.

Teise lõigu järeldused. Võimalik, et episood kirjeldab, et Infodimensioonis (ID) on olemas kogu info ühes hetkes ehk aega ei eksisteeri. Sa ei pea valdama rootsi või muid keeli, inimesele arusaadavad minevik ja tulevik on ühes kogumis ning nopi, millist infot iganes soovid. Sealhulgas tõlgendan, et inimese saatus on ette määratud, st kõik olnud ja tulevased sündmused su elus on salvestatud ID-s.

Inimene soovib oma saatuse keerulised perioodid vahele jätta, mistõttu nähtud unepildis on ta rahutu, tõrjuv, pinges jms. Võib-olla seetõttu on küll võimalik enda saatust täies ulatuses ette näha (näiteks hingena), aga langetatud lõplikke valikuid ei saa muuta. Saad osaleda muutuvvõrrandis – etteantud valikute valimises ja vajadusel läbielamises, mis viimaks viib ikkagi ainukordse valikuni*.

Vastupidiselt sa jätaksid nö halva vahele ja valiksid mugavamad ajajärgud! Isegi võiksid enda käesoleva elu lõppu astuda ja “võtta vastu” juba saavutatu! Tähendab, sul jääksid läbimata saatuse poolt määratud erinevad olukorrad, kogemuste ja tarkuste omandamised. Sa ei täieneks!

*Selgitan. Iga elulise olukorra lahendamiseks kaalud mitmed või kümneid valikud. Langetad otsuse, kuid see ei lahenda situatsiooni. Võtad teise ja kolmanda valiku, mis pakub sulle kogemusi, kuid olukord ei lahene. Viimaks jõuad ainukordse valikuni, mis lahendab elulise ülesande. Ainukordse valiku võid langetada ka esimesena ja puudub vajadus teisi valikuid praktikas läbielada! Kogemused õpetavad!

29.11.2013. “Valgusenergia”. Fotograaf: Henry Küla

18.10.2022 näen omapärase ja huvitava stsenaariumiga und (ümberjutustust ma lugejale ei tee), mille järgselt tekib N1 sarnane seisund (N1 – hüpnagoogia, vt 21-26 peatükk), kuid vastupidise suunaga – unest väljumise ning ärkvele minemise vaheline periood. Isiklikele kogemustele ja vaatlustele tuginedes on tegemist erakordselt omalaadse seisundiga, mille kestel oled suuteline sarnaselt unele ammutama meeletul hulgal kättesaamatut ning olulist infot, mida ärkvel olles tavapäraselt ei saa. Tajuskaala on eripäraselt lai, sügav ja mitmekesine. Oletan, et sellel ajavahemikul on sinu sisemine sensoorika maksimaalses ja aktiivses faasis ning oled vajadusel suuteline ID-s liiklema. Vahetevahel oled võimeline antud seisundist tooma teavet ärkvelolekusse, mida pean tänuväärseks õnnestumiseks. Materiaalse maailma teave on sellega võrreldes pisike.

Olles kirjeldatud staadiumis alustan nähtud unenäo tõlgendamist. Kaalun erinevaid argumente. Kriipsutan alla, sinu „tööriistakast” on võimas ja suudad laial diapasoonil teavet (unenägu) kiiresti töödelda. Tähendab, teabe arvutustöötluse võimekus tugineb ilmselt ID-le.

Jõuan vastuseni ja nähtud unenägu tähendab kahte asjaolu. Esiteks. 49. peatükis oli lõik, kus töötasin 4 päeva kasahhi talus ja pererahva söögilauas kohtasin endaealist kasahhitari ning vastastikku tajusime omalaadset energiat. Sellest järeldasin:

Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas.

Staadiumis saadud vastusest nähtub, et eeltoodud rasvases kirjas märgitud teoorias ma eksinud ei ole. Tähendab, teatud tingimustel on minevikku reisimine võimalik.

Vastuse teine pool kirjeldab, et uni, mida nägin 21.09.2022 Keskerakonna kohta, ei ole eksimus. Teisisõnu, teatud tingimustel on tulevikku reisimine samuti võimalik.

Millised on „teatud tingimused” ajas reisimiseks, ma öelda ei oska.

Märgin, et ajamõisted „minevik” ja „tulevik” on inimese väljamõeldud üldistavad mõõtühikud. Hinge jaoks ei oma aeg puutumust ning võid ID-s vastavalt soovile navigeerida ja tutvuda erinevate huvipakkuvate sündmustega.

Minu jaoks on isiklikult põnev, et ärkvele minemise staadiumis saan teada, mida unenägu tähendas. Elus esimest korda koostan nähtud unele tõlgenduse veel magades! Tean, et ärkvel olles ma ei oleks osanud une poolt toodud sõnumit kätte saada.

Keskerakonnaga seotud uni võib olla ennustav. Kas ikkagi on? Selgub järgmise aasta 2023 kevadel! Juhul kui ennustusfaktorit ei ole, siis tuleb võtta olukord mõtisklemiseks ning hinnata tagantjärgi, kus on unede tõlgendamisel mööda pandud? Mina ei oska tulevikku ette näha! Mingil põhjusel uni siiski midagi selgitab…

Mõned lihtsakoelised näited tulevaste sündmuste etteteadmisest.

Sõjaväes on hommikuti kell 6:00 äratus, käskluse „äratus” annab korrapidaja. Ajapikku tekib sul harjumus, lihasmälu vms ja kuni 5 minutit ennem kuute teed silmad lahti, sest tead, et varsti on äratus. Ometi käituvad elusolendid pigem valguse ja pimeduse ehk päeva ja öö rütmis – sul on sisemine bioloogiline kell. Pealtvaadates on su bioloogiline kell justkui välja lülitatud ja talvel või suvel ennem äratust tead ette, et kell saab varsti kuus. Sa toimid aastaringselt näiliselt tehisliku rütmi järgi…

Arvan, et esimeses järjekorras tead vaistlikult ette, et toimub äratus ja avad silmad. Teisele kohale paigutaksin lihasmälu vms tegurid. Kus kohast võtab intuitsioon teadmise, et äratus on kell kuus? Oletan, et ID-st, kus on kogu info kõige kohta olemas.

Teine näide. Kahe aasta jooksul juhtus ükskord lugu, et korrapidaja jäi magama ja kell 6:00 äratust ei toimunud! Üllataval kombel kõik või enamik ligikaudu 100 sõdurit (samuti mina) magasid edasi! Just tollel hommikul ennem kella kuute ma erandlikult silmi ei ava, vaid jätkan magusat magamist! Miks niimoodi? Leian, et su vaist teab ette, et kell 6:00 äratust ei tule! Kus kohast su intuitsioon teadmise võtab? Oletan, et taaskord ID-st.

Korrapidaja tõuseb üles kell 6:30 ja tormab pahaselt ning karjudes kasarmusse, et miks sõduritest keegi õigeaegselt üles ei tõusnud…

Näiteks komandeeringutes olles on äratus kell 7 hommikul või hiljem. Nendel perioodidel sa kella kuuest silmi meelsamini ei ava.

Analoogseid äratusega seotud lugusid on erinevaid. Sealhulgas paljude tuttavate hulgas ning ma ei välista, et enamikul lugejatest on mitmeid sarnaseid situatsioone rääkida.


„Ma teadsin, et see juhtub ja sa ei kuulanud mind!” Sarnast lauset oleme ise tõenäoliselt nii mõnelegi inimesele öelnud. Samuti on meile öeldud. Ma ikkagi küsin, aga kus me kindlameelselt teame asjaolusid, mida arvame juhtuvat? Enesekindel teadmine võib põhineda erinevatele teguritele, kuid aluseks on info ülekande vältel saadud teadmised. Olen skeptiline selles osas, et inimese aju on sedavõrd võimekas, et produtseerib kogu teabe iseseisvalt. Sellisel juhul asetame inimese kõiksuse keskmesse ja kõik teadmised on tema hallata!

Sarnane positsioon oli kosmose mõistmisega, et Maa on kese ja kõik tähed ning planeedid tiirlevad ümber meie planeedi! Kaunikesti egokeskne lähenemine! Tänaste teadmiste alusel on Universumis sadu miljardeid galaktikaid, milles omakorda samapalju planeete, tähti jms. J. Webb’i kosmoseteleskoop kindlasti avardab galaktikate arvu. Naiivne oleks arvata, et pisikese planeedi Maa pisikese inimese aju on ümbritseva keskpunkt ja suudab sõltumatult kõigest aru saada.

Üks näide paljude seast, kus unes või ilmsi näeme minevikku või tulevikku, leiutame, avastame, oleme loomingulised jms. Mendelejev nägi oma perioodilisustabelit unes. Teadlane rääkis, kuidas ta pärast kolmepäevast pingelist arutlemist magama jäi. Näeb unes lauda, kus elemendid on vastavalt vajadusele paigutatud. Ärkab üles, kirjutab nähtu kohe paberile ja jääb uuesti magama. Ainult ühes kohas osutus hilisem parandus vajalikuks.

Une kirjeldusest nähtub, et tegemist oli spirituaalse ja kirka unega. Leian, et Mendelejev oli ühenduses ID-ga, kus vajaliku info sai. Konkreetses teemas oli kanal ID-sse peaaegu täielikult avatud, sest hiljem tuli ainult üks parandus teha. Siit järeldub, et unes saadud info tuleb kiiresti üles kirjutada, vastupidisel juhul võid unustada või muutub ehk teabe liikumine ID-st meie Universumisse ja Maale on komplitseeritud. Väidetavalt olla inimese ajus käbinääre, mis teatud tingimustel ja olukorras aktiveerub ning suudab luua avatud kanali ID-ga. Aju on piltlikult Bluetooth, mis ühendub arvutiga ehk Infodimensiooniga. Sõltub Bluetooth tehnilisest karakteristikust, kuidas, mil moel ja kui palju infot saab.

Kuidas saab olla võimalik, et kuskil asub müstiline ID, kuhu on koondunud kõiksuse kogu info ja kui planeedil Maa konkreetselt sinuga on olnud või tuleb mingi sündmus, siis saad teabe ID-st? Natuke segane lugu…

Loomulikult ma ei tea täpseid asjaolusid, kuid isiklikud vaatlused ja järeldused viitavad nn dimensioonile, mida nimetan ID-ks. Minul ja inimkonnal tuleb puudu teadmistest, et selgitada pädevalt ümbritseva toimimist. Mulle näib, et Infodimensiooni ja kõiksuse omavaheline suhtlus võib mingis osas põhineda kvantpõimitusele. Lihtsustatult väljendades ühes punktis tehtud otsus mõjutab silmapilkselt lõpmata kauguses teist punkti, mis on seotud põimumisega. Punktid 1 ja 2 on identsed ning omavaheline muutumine toimub sünkroonselt. Sisuliselt on tegemist duaalsusega.

Kvantpõimitusest on tuletatud kvantteleportatsioon ja info edastamine põhineb kvantefektile. Põimunud kvantsüsteemide oluliseks omaduseks on asjaolu, et mõõtes üht süsteemidest, saadakse automaatselt teada, millises olekus on teised süsteemid.

Ülaltoodut arvestades selgub, et ükspuha, mis kõiksuses toimub, võib esineda koopiana ka ID-s ja vastupidi. Seetõttu on võimalik „hõlpsalt” teada, mis toimus minevikus või juhtub tulevikus! Teadmisi ammutad ärkvelolekus või unenägu nähes!


Oletan, et ümbritsev materiaalne ja mittemateriaalne, sealhulgas teadvus, mõtted, info, emotsioonid jms, samuti aeg ning ruum kui ka aegruum ehk kokkuvõtvalt kõiksus on puhas energia. Arvan, et:

⌘ Kõikidel füüsilistel ja mittemateriaalsetel üksustel on oma ainukordne energeetiline koosseis. ⌘

⌘ Sõltuvalt inimesest oled suuteline tajuma eriliigilist energiat. ⌘

⌘ Eranditult kõikidel elusolenditel on isiklik energeetiline identiteet. ⌘

Inimestelt kiirguvat energiat on võimalik eristada. Lemmikloomadel ja igal üksikul objektil – taimed, erisuuruses kivid, looduslikud vaatamisväärsused jms on samuti oma ainulaadne energeetiline jälg. Energia tajumise intensiivsus võib olla sõltuvuses ümbritsevatest keskkonnatingimustest, näiteks ilmastikust, kliimast, planeetide ja tähtede seisust vms.

Teist inimest või elusolendit on võimalik tajuda ka suurelt distantsilt (rääkimata lähidistantsist). Kes ei oleks seda kogenud? Kui vaadelda inimest energeetilise osakesena, siis võib väita, et ta on osake Infodimensioonist või kõiksusest. Seega lisaks võimalikule kvantpõimituse põhimõttele suudab inimene teist inimest tajuda ka individuaalset energeetilist jälge kasutades.

Teoreetilises käsitluses teed Maal toimingu ning selle mõju on võimalik tuvastada või taasesitada suvalises kõiksuse punktis. Info ei kao mitte kuhugi! Piisab ainult mõtlemisest, mis olemuselt on energia ja kindlate tingimuste korral võid liigelda, kus iganes soovid! Arvan, et hingelises olekus on kiire liikumine võimalik.

Võib-olla tulevikus oskab inimene erinevaid energiaid mõõteriistadega määrata ja mõõta (hetkel on kirjeldatav energia tuvastatav tajuga), mis üldistatult võib anda võimaluse liigutada materiaalset keha kuhu vaja. Oletan, et energiaosakeste omavaheline sidusus kui ka liikumine põhineb universaalsele süsteemile või süsteemidele, milles ajafaktor (minevik-tulevik) ei oma tähendust, vaid hetk omab tähtsust.

Vastastikune hingeline ja füüsiline armastus. Toimub kahepoolne andmine ja saamine, mis mõjutab positiivselt. Tähendab, esineb energiate vahetus. Armastuse jaoks ei oma lõpmatult avar ruum tähendust. Tunnet suudad tajuda ka suure vahemaa tagant – te ei pea ninapidi alati koos olema.

Sa tead ise, mis ja kes ning millised tegevused teevad sulle head. Vapustava muusika kuulamine, raamatu lugemine, filmi vaatamine, olnud sündmuse või emotsiooni meenutamine, tööalane tegevus, treening, taim, loom, lind, loodusvaade, maitsev söök, värske õhk, lõhnad, päiksepaiste, uni jne. Teisisõnu kõik erinevad objektid ja sooritatavad tegevused sisaldavad eripärast positiivselt laetud energiat, mida vajad elamiseks!

09.08.2011. Cumulonimbus Capillatus Incus. Nomineeritud foto ja eriauhind fotokonkursil “Pilvejaht 2011”. Fotograaf: Henry Küla

Näide 1. 10.08.2022. Vaatan filmi „Unustatud”, mille lõppedes (kell 01:34) tekib suur positiivne energiavoog. Sa äkki avastad ja muutud vastuvõtlikuks positiivsele energiaväljale. Saad energiat väljastpoolt ja vastastikmõju tulemusena iseenda seest! Energia on meie ümber kogu aeg olemas!

14.07.2006. Liu sadama akvatoorium. Nomineeritud foto rahvusvahelisel fotokonkursil “Baltic Sea in My Eyes”. Publitseeritud fotoraamatus 2012. Fotograaf: Henry Küla

Näide 2. 26.10.2022. Trennis lobisen umbes 75 aastase mehega. Ta räägib, et käib naisega sageli metsas ja saab meeletus koguses head energiat. Rõõmustab ja tugineb korduvatele kogemustele, et nendel hetkedel jääb kõik negatiivne Tallinnasse! Näiteid võiks tuua palju ning lugeja teab, millest kõnelen.

Inimene on kui mesilane, kes lendab õielt õiele ehk sa liigud energialt energiale, millede hulk ja mitmekesisus on individuaalne ning põhineb isiklikule saatuslikule rajale. Eesmärk on end laadida ja kogeda hingelist puudutust ühest küljest. Teisalt, et sul oleks hea ning täieneksid hingeliselt. Intensiivne puudutus arendab sind kõige efektiivsemal moel!

Meid ümbritsev energiaookean on vajalik elamiseks. Analüüsi, eksperimenteeri ja mõtiskle, millised tegevused ja kes inimestest pakuvad sulle enim head energiat? Kuidas tajud energiavoo tekkimist? Millal energeetiline väli end parimal moel sulle avaldab ja miks? Eranditult kõike on võimalik tajuda – piirkondi, objekte kui ka sooritatavaid füüsilisi või vaimseid tegevusi.


⌘ Energia on äärmiselt dünaamiline, programmeeritav ja erinevalt tajutav ⌘

Näiteks inimene ja temast kiirguv positiivsus kui ka negatiivsus. Pluss- ja miinusmärk on mõneti tinglikud, sest ühte ja sama inimest võid sina tajuda positiivsena, teine isik seevastu negatiivsena. Või täna tajun teda positiivsena, kuid homme vihkan! Sa võid olla halvas tujus, kuid ometi kiirgad positiivset energiat. Sa oled heas tujus, kuid vastuvõtja kurdab sinu negatiivse energia üle. Elusolendi eripära on, et vajab nii positiivset kui negatiivset energiat. Näilise põhjuseta läheb su meeleolu äkki suurepäraseks või vastupidi halvaks. Proportsioon ja perioodilisus sõltub inimesest. Erinevate tegurite tõttu absoluutne ühekülgsus ja stabiilsus ei ole võimalik, mistõttu tajutav energia vaheldub.

Pluss- või miinusmärgi tunnetamine on sõltuvuses sinust enesest, vastastikmõjust (kõik mõjutab kõike) ja saatuslikust teerajast. Teist inimest mõista on lihtsam kui olla pahane ta saatuse peale ja kulutada energiat. Mõistmine ei välista temale osutatavat kriitikat ja negatiivsuse kogemise korral vajadusel kaitse- või ründetegevust.

Mõistmisvõime kui selline võib põhineda praeguse kui ka eelmiste elude kogemuste ehk tarkuste koosmõjule. Sinu hinge isiksuslikud omadused võivad soodustada teise inimese mõistmist, näiteks omakasupüüdmatus, arenenud empaatiavõime, humaansus, leplikkus jms. Tähtis tegur on intuitsioon, mille abil hoomad ta hinge, saad infot ID-st ja mõistad inimest sügavamalt ning laiemas kontekstis.

Üldistatult positiivsus toob naeratuse huulile ja negatiivsus tekitab stressi, vastavalt muutub kehakeemiline koosseis. Toimub liikumine mikrotasandil, mis on samuti energia. Sa saad teada, kuidas tunned end! Erimärgilisel energial on õpetamisfunktsioon. Negatiivse eripära on, et õpetab eriti intensiivsel moel. Kogemus iseenesest on pluss märgiga – sa rikastud ja saad targemaks ning arened! Järelikult oled mitmekesine!

Kui koged negatiivset olukorda, siis küsi, mida see olukord või inimene vms sulle annab, millisel moel saan targemaks ja kuidas peaksin reageerima? Sageli ei ole võimalik vastust kohe leida ehk vastupidisel juhul ei oleks maailmas probleeme olemas. Tavapäraselt tuleb vastus ajaga, lühema või pikema perioodi vältel. Alles siis saad aru, miks olukord on/oli, millise(-d) kogemuse(-d) omandad(-sid), milline on/oli kõige mõistlikum tegutsemismudel?

Reeglina sa valid inimesi või tegevusi, kes-mis pakuvad sulle head energiat, mida nimetad positiivseks. Sa püüad vältida tegevusi ja inimesi, millede-kellede energia sulle ei sobi ja nimetad negatiivseks energiaks.

Negatiivne energia võib su energeetilist olemust häirida vähemal või suuremal määral, mis võib lõppeda ka surmaga. Negatiivne energia võib su energeetilist balanssi vähendada ja tunned, et sul on energiat üha vähem. Erandlikes olukordades võib negatiivne energia sulle jõudu juurde anda. Näiteks kui pead ennast või teisi kaitsma jms.

Positiivne energia võib erandlikes oludes omandada spetsiifilise vormi, koostise või energeetilise väärtuse, mida nimetatakse armumiseks või ka armastuseks. Selline vorm või maatriks võib olla ühepoolne kui ka kahepoolne. Kahepoolsuse korral vastastikune energia sobitub omavahel parimal võimalikul viisil, mis tähendab, et nad ei pea teineteisega täiesti sarnased olema, vaid kaks erinevat vormi ühilduvad. Kujunenud olukorda võiks tinglikult nimetada armastuse sümbioosiks. Piltlikult pluss ja miinus läidab hinges valguse ning soojuse!

Järelikult võib armastus olla vastastikune visuaalne sobivus kui ka sobitumine maatriksina üksteisega, sobitumine on sealhulgas hingeline kui ka energeetiline, mida kahepoolne saatus näeb ette. Pakutav ja saadav mõlemapoolne positiivne armastuse energia on ilmselt absoluutne maksimum, mida nendel hetkel inimene on üldse suuteline kogema!

Inimese energeetiline vorm, nii positiivsus kui ka negatiivsus, vaheldub ja on muutumises. Teiseneb või täieneb. Puudub ühesuunalisus ja lineaarsus. Armastus võib samuti kasvada-täieneda või hoopiski väheneda ja kaduda. Elu on pidevas liikumises, mille vältel täieneme hingeliselt, mis omakorda põhineb saatuslikule rajale.

Oletan:

⌘ Hing ja tema energia on eristatavad ⌘

Piltlikult on hingel iseloom, üldistatult omadused, sealhulgas energia, millest ta ilmselt koosneb. Omadused ja energia on eristatavad, kuid on lahutamatud ja toimivad sünkroonis. Inimest on võimalik identifitseerida hinge või energia alusel.

Kõik eluslooduse üksused tunnetavad positiivsust ja negatiivsust, mis väljendub keemilises muutumises. Inimene, loom, putukas, taim jms. Pluss ja miinus on tajutav ka hingeliselt, mistõttu väidan, et kõiksuses võib kirjanduslikult väljendades hea ja halva printsiip olla universaalselt levinud. Kui jah, siis peab kehtima süsteem ning seaduspärad. Kahetsemine ja andestamine (loe 48. peatükki) võivad olla osa üldisemast reeglistikust.

37. PEATÜKK ⟡ Saatuse tahtel ⟡

Koolikiusamise mõju on mitmekihiline ja suunab sind tegevustele, mida saad individuaalselt sooritada. Sealhulgas arvan, et tegemist on saatuse poolt määratud käitumuslike mustritega.

Juuni keskel, pärast seitsmendat klassi 1981 (13 a) olen heal klassikaaslasel Eerol külas ning lobiseme maast ja ilmast. Äkitselt saan teada, et ta tegeleb pildistamisega… Olen üllatunud ja tekib wow-efekt, sest juba mitmeid nädalaid olen veeretanud mõtet, et võiks osata pilti teha…

Hingest käib „jõnks” läbi ja koheselt mõistan, et tegemist on minu teemaga… Tead, mis kuulub sulle! Siinjuures küsin, kus kohast täielik äratundmine tuleb? Kas tegemist on juhusega juhuste reas, kus Eero räägib täpselt sel ajal täpselt seda, mida kuulda soovin? Arvan, et juhus ei mängi rolli, vaid sinu saatuslik rada on ettemääratud ja detail antud rajast tuleb sulle lihtsalt meelde! Detail on seega fotograafia!

Pean ema mitmeid päevi veenma, et ta annaks mulle raha fotoaparaadi ostmiseks. Ta ei usu, et tegemist on tõelise huviga, vaid tavalise emotsionaalse puhanguga, mis tuleb ja läheb vastavalt meeleolule. Viimaks leebub ning seangi sammud Pärnu mnt 21 Tallinnas asuvasse poodi. Rahvast on vähe ja olengi fotoka Smena, 35 mm fotofilmi ning selle kasseti omanik.

Eero teeb koolituse. Kõik kohe meelde ei jää, kuid katsetamine võib alata. Tuleb hoolikalt valida, mida ja kuidas pildistada, et pilt ka välja tuleks. Eksida soovitavalt ei tohi, sest filmilindile mahub ainult 36 kaadrit.

Paari päevaga on film täis ja Eero näitab ette, kuidas käib filmilindi ilmutamine ja pimikus (vannitoas) fotode paberile panemine. Klassikaaslane elab Õismäel paneelmajas ning on võimalus vannitoast ajutine pimik teha – väike suletav ruum ja kraanist reguleeritav soe vesi ning kanalisatsioon on olemas.

Mina elan emaga vanas Vikimõisas, kus puudub kanalisatsioon, vesi on ämbritega toas ja pole väikest ruumi, millest pimik kujundada. Tähendab, tingimusi ei ole või kui ikkagi kuidagiviisi nuputada, siis peab väga palju vaeva nägema. Seetõttu tüütan Eerot ja kasutan tema heatahtlikkust ära. Arusaadavalt ta ajapikku tüdineb ning ärritub kui taas palun, et saaksime pilte ilmutada. Viimaks ma ei julge talle enam pinda käia ja piiran pildistamist.

Aasta hiljem 1982 kevadel saab ema sovhoosi poolt Laagrisse paneelmajja uue 3-toalise korteri ja juulis-augustis kolime Vikimõisast ära. Sügisel annab raha pimiku varustuse ostmiseks ning piiranguteta pildistamine ja ilmutamine võib jätkuda. Huviala kestab tänaseni.

Fotograafiast kirjutasin 27. peatükis, milles näitasin, et juba varases lapsepõlves 3 aastasena esinevad viited sinu saatuslikule teekonnale…


Õismäel Järveotsa teel veedan pärast kooli sageli aega. Seal elab sõber Andres kui ka palju poisse ja tüdrukuid, kelledega on hea läbisaamine.

Juuli teine pool 1981. Oleme poistega väljas ja keegi ütleb, et peame Urmast veel ootama, ta peaks varsti trennist jõudma… Teadsin juba kevadel, et käib trennis, kuid ei pööranud sellele kunagi tähelepanu. Visatakse nalja, et käib muskleid pingutamas…

„Muskleid pingutama” vms on huvitav fraas, mis tekitab tähelepanu ja paneb minu sees midagi liikuma. Sa oled kui seisev vesi, millesse visatakse väike kivike ning tekib virvendus. Õrn signaal kuskilt kaugustest jõuab sinu tavateadvusse ja signaliseerib midagi olulist.

Urmas on minust aasta vanem, poistest kõige tugevam ja silmnähtavalt turske. Tal on sõna otseses mõttes väga palju jõudu ja kui vaja midagi rasket sikutada, tõsta ning lükata, siis ainult Urmas saab hakkama. Me isegi vahel aasime, et tal on kolme poisi jõud, mida ta meile heameelega demonstreerib. Ta on rahulik, tasakaalukas ja sooja südamega poiss.

Umbes paari tunni pärast jõuab Urmas trennist tagasi, sööb kõhu täis, vahetab riided ja tuleb välja. Punt on koos ning lähme ringi kolistama. Kasutan võimalust ja pärin temalt trenni kohta aru. Ta natuke selgitab, kuid mitte väga palju. Uhkusenoot hinges täpsustab, et käib atleetvõimlemises…

Wow-efekt on taas saabunud! Eelnevalt esinenud õrn signaal võimendub kümneid või enam kordi ja saan aru, et tegemist on millegi väga tähtsaga. Peatükki kirjutades mainin, et tollel hetkel tundsin enda saatusliku raja ühe nüansi ära! Sul esineb hingemälu, mis kirjeldab sinu olemust vastavalt etteantud teerajale!

Liitsõna „atleetvõimlemine” ma varasemalt kuulnud ei olnud, ometi tunnen sõna ja tähenduse ära! Atleetvõimlemine on minu jaoks impulss või hingeline puudutus, kokkuvõtvalt sündmus, mis aktiveerib ja võimendab taju. Siinjuures toon välja teooria, mille sõnastasin 9. peatükis:

⌘ Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat. ⌘

Teine teooria, mille tõin välja 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

23. peatükis esitatud teooriast lähtuvalt „atleetvõimlemine” on muu komponent, mis tekitab impulsi ja loob ühenduse infodimensiooniga, kus on kirjeldatud sinu saatuslik rada. Terviklikku isiklikku saatust (elukäiku) ma teada ei saa, küll aga nüansi, milleks on regulaarsed treeningud jõusaalis.

Varasemates peatükkides räägitult arvan, et informatsioon meid ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse jms kõiksuse kohta on kirjeldatud infodimensioonis, kus aega ei eksisteeri ning kõik on olemas ühes ja samas hetkes. Eeltoodu kehtib ka inimese ja tema hinge kohta.

1. peatükis kirjutasin, kus olen 9-nädalane ja minu hing on kehast väljas ning tean tervikuna väikseimate seikadeni ema olnud eluteed ja tulevast saatuslikku rada. Kõik tema mõtted, emotsioonid ja sündmused läbi eluringi sünnist surmani on teada ning ei ole varjatud!

Püstitub küsimus: Kuidas on võimalik osaliselt või kõike enda või teise inimese kohta ette teada? Järeldus, et kuskil peab info olema, mille püüad kinni!


Paneme Urmasega paika, et järgmine kord kui ta trenni läheb, siis saame trenni juures kokku ja räägib treeneriga, kas mina ka saaksin osaleda. Urmase sõnul olen ma liiga noor ning mind ei pruugita saali lubada.

Juuli lõpp, ilmselt kolmapäev. Jõuan kaksteist minutit varem kui on kokkulepitud aeg kell 10:30. Päikeseline soe ilm. Trenn asub Tallinnas Tartu mnt 50 ja aknast näen, kuidas mehed hoolsasti liigutavad. Olen väga elevil! Aeg liigub teokiirusel…

Närvilisus ja rahutus suureneb, sest seltsikaaslast ei ole ikka veel näha. Teen otsuse, et ootan teda kella 11-ni… Paraku olen jätkuvalt üksi ning on tekkimas käegalöömise meeleolu ja iga minutiga eemaldun majast kuni poolteist meetrit. Olen hoonest juba umbes kolmekümne meetri kaugusel ning Urkit ikka ei ole… Pettumus on väga suur ning vastu tahtmist umbes kell 11:24 lahkun. Kaalun, kas üldse enam trenni sooviksin teha…

Mõne päeva pärast lähen taas Järveotsale ning küsin spordipoisilt, miks ta kohale ei tulnud? Urmas tunneb natuke ebamugavust ja ütleb, et tal oli tegemist. Lepime kohtumiseks uue aja kokku.

Jõuan umbes 10 minutit ennem määratud aega. Kolmapäev, 12. august 1981 kell 11:00 ja intuitsioon selgitab, et Urmas ei pruugi ka täna välja ilmuda. Olen suhteliselt enesekindel ja ootan teda 20 minutit. Puhas vaist on eksimatu!

Kardan, kuid otsustan ikkagi uksevahelt sisse piiluda. Arglikku poissi näeb lihaseline suur mees Sanja (mälu võib eksida) ja saab kohe matsule pihta. Kutsub mu julgelt sisse ja näitab treenerite ruumi kätte.

Ervin Liebert võtab mu viieks minutiks ette. Pabistan jubedalt ja pelgan, et trenni mind ei lubata. Küsimuste-vastuste voor ja lõpuks treener küsib, millal sooviksin treeningutega alustada…? Uhh… Tohutult raske kivi langeb südamelt ja vastan, et koheselt. Ervin küsib asjalikult, kas mul trenniasjad on kaasas?

Tallinna Atleetvõimlemise Klubi on esimene NSVL-s ja ENSV-s, mis toimib isemajanduslikul põhimõttel, et iga klubiliige peab maksma kuutasu. Emale ma palju selgitama ei pea ja tema finantseerib minu sportimist. Õpilastele on hinnaalandus ja summa oli vist 1 rubla ja 10-20 kopikat kuus.

02.03.2013. SK Reval-Sport, 115 kg hantel. Fotograaf: Henry Küla

Järgmisel päeval olen trennis ja esimese treeningkava teeb Arne Arro. Olen väga kõhnake ning kaalun kõigest 40 kilo, kuid aasta pärast olen juba 50 kilone. Esimestel aastatel juhendavad mind kolm meest – Arne Arro, Toomas Arro ja Ervin Liebert. Kuni sõjaväkke minekuni 1985 aasta oktoobris ma ei puudu mitte ühestki määratud trennipäevast! Välja arvatud juhul kui harva haige olen.

Urmast ma enam ei tülita ja trennis teda ka ei näe. Ajal, mil mina soovisin treeningutega alustada, mõlgutas tema hoopiski mõtteid lõpetamisest. Seetõttu ta kokkulepitud aegadel välja ei ilmunudki.


Kui lahata isiklikku saatuslikku konteksti, siis juba lasteaias pakub maadlemine huvi. Kolmandas klassis 9 aastaselt lähen sportvõimlemisse, sest tahan saada tugevaks, et hakata kiusajatele jõuga vastu. Trennis käin ebaregulaarselt ja poole aasta pärast lõpetan.

Talviti 11-13 aastaselt teen iseseisvalt treeninguid suusatamises.

12 aastaselt proovin kätt sportlaskmises. Olen vasakukäeline, kuid relv on mõeldud paremakäelisele, mis on minu jaoks väga ebamugav. Pean vastu ainult 2 nädalat.

10-12 aastaselt treenin end iseseisvalt vastavalt parimatele olemasolevatele teadmistele kergejõustikus – keskmaajooksus. Looduse poolt on kaasa antud suurepärased eeldused, mida soovin edasi arendada. 5-7 klassis (11-13 a) esindan kergejõustikus edukalt kooli ning loodan, et kekaõps viib mind kellegi treeneriga kokku… Ise ma ei julge õpetajat paluda ja ta ka ei taba minu salasoovi…

Elukoht Vikimõisas järve ääres pakub suviti igapäevaseid või sagedasi aktiivseid suplemisi ja ujumisi Harku järves.

Seega eelnevad sportlikud toimetamised on ettevalmistus selleks, et peaksin kuhugi jõudma. Jõusaalis käin saatuse tahtel regulaarselt tänaseni.

Väga negatiivse maiguga koolikius suunas mind erinevatele tegudele:

  • Olla palju üksi ehk omandada mõtlemise oskuseid;
  • Mõtlemine omakorda suunab sind kirjutama;
  • Fotograafia on tavaliselt individuaalne ala, mis pakub hingelist ja vaimset rahulolu. Sõltuvalt olukordadest ka sügavaid hingelisi puudutusi, mis aktiveerivad ja võimendavad taju, mis loob paremad võimalused ümbritsevate valitud objektide või inimeste eripäraseks tunnetamiseks.
  • Soov olla füüsiliselt tugev ja hakata vastu vägivallale suunab mind jõusaalis käima.

Selgub, et elulised sündmused mõjutavad sind ja juhatavad kõndima saatuslikul rajal. Toon välja teooria, mida käsitlesin 9. peatükis:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad. ⌘

Teooria sõnastus põhineb praktilistele elulistele ja hingelistele kogemustele ning tajule. Ilmselt paljud inimesed on suutelised enda elukäiku analüüsima ja leidma seoseid ning põhjuseid, miks elu kulgeb just niimoodi ja mitte teistmoodi.


Kaheksandas klassis 1981-82 (14 a) on koolikiusu nivoo mõnevõrra vähenemas. Aivar rusikatega enam ei vehi ja alandamist ei ole. Üleolev suhtumine ja mõõdukas mõnitamine on jätkuv. Olen natukene enesekindlam ja lasen paista välja, et vajadusel võin vastu lõugu anda kui keegi kipub liigselt ülbitsema. Tegemist on enesekaitse taktikaga, mis kannab kuust kuusse üha enam vilja. Teatakse, et teen trenni ja jõudu mul on. Siiski selline käitumismudel ei ole minule omane, mis on tüütu ja väsitav. Ma ei tunne end vabalt, kuid kool tuleb võimalikult valutult läbida.

Endine klassijuhataja EF on samuti pisut tagasi tõmmanud ja ma ei ole enam igapäevaselt tal hambus. Ilmselt on ta minust tüdinenud ja õppekoormus on tõusnud, mistõttu on ajapuuduses, et ühe õpilasega järjepidevalt mässata. Küll kirjutab päevikusse mõnuga pikki märkuseid ja väänab hinneteks ühtesid. Matemaatika on minu jaoks keeruline ja vajaksin täiendavat õpetamist ning selgitusi. Paraku ta nimme eirab mind, kuigi teab, et tema aines olen väga nõrk ning ei ole suuteline õhust kõike kinni püüdma. Lisaks ma ei julge ta käest abi paluda, sest ei talu tema alandavaid salvavaid repliike.

JS on ka kaheksandas klassis meie klassijuhataja. Pean temast lugu, kuid intuitsioon annab jätkuvalt märku, et ta on minu suhtes negatiivselt meelestatud. Antud teadmine tekkis juba varakult kuuendas klassis kui mul temaga kokkupuuteid veel ei olnud. Tajud, et midagi on valesti, kuid mõistus vastupidiselt ütleb, et kõik on korras, alust ei ole ju…

Maikuus 1982, reede. Päikesepaisteline ilm. Klassijuhataja tund on viimane. JS palub õpilastel tunni jooksul kirjutada oma tulevikuplaanidest. Kas soovitakse praegusesse kooli edasi jääda või vahetada õppeasutust? Tolleaegses süsteemis keskkool, tänapäevases mõistes gümnaasiumiaste. Kelleks soovime tulevikus saada?

Etteantud ülesannet võtan siira huviga. Kirjutada oskan ja tekst tuleb minu arvates sisutihe, ladus, aus ning inimlik. Toon välja, et soovin Kaarepere Sovhoostehnikumi (praegune Luua Metsanduskool) metsandust minna õppima ning erialaks valiksin metsavaht. Metsanduse huvi ei pea ma kaugelt otsima. Juba lapsena tajun taimi, puid ja loodust omamoodi hingestatult ning 12 aastaselt istutan esimesed kaks puud – kask ja pihlakas.

Järgmise nädala reedel klassijuhataja tunnis kommenteerib JS kõikide või enamike õpilaste kirjutisi, kuid minu oma mitte… Vahetult pärast tunni lõppu palub ta mul jääda. Lähme taharuumi, mis asub tahvli taga. Pabistan ja olen segaduses. Taju selgitab, et asjalood on viletsad, kuid mõistus ütleb, et õpetaja soovib mind julge ja puhtsüdamliku üllitise ning erialavaliku tõttu tunnustada.

JS esimesed laused on rasked… Ta teeb mind maha ja alandab… Jälgib puurivalt ja tähelepanelikult, kas murdun või mitte… Püüan jääda rahulikuks ja enda meeleolu mitte kuidagi reeta… Manan ükskõikse näo ette… Õpetaja ei saa aru, kuidas tema sõnad mind mõjutavad ning käigult kasutab erinevaid lähenemisviise – veenmine, mõnitamine, kaudne ähvardamine jms. Näide veenmisest:

„…Ma tean, et sa ei saa Kaareperes hakkama. Seal on väga raske… Usu mind, ma tean, mida räägin…”

Monoloog kestab umbes 15 minutit ning lõpuks saan tulema. Tunnen end reedetuna ja petetuna! Usaldasin enda parimad mõtted ja ideed õpetajale, aga ta kasutas mind jultunult ja põhjendamatult ära! Ma ei ole talle midagi halba teinud! Käinud korralikult koolis ja õppinud võimete piires. Väliselt õiglane klassijuhataja osutub hoopiski pahatahtlikuks inimeseks! Kuuendas klassis esinenud intuitsioon ei eksinud…


EF ja JS jätavad mind koos Arnoga suvetööle. Vastavalt matemaatikas ja füüsikas. Seega tähtajaks me kooli ametlikult ei lõpeta, mistõttu pidulikule lõpuaktusele meid ei lubata… Aktuse toimumise ajal saame juhuslikult Arnoga kooli juures kokku. Mõlemad oleme äärmiselt kurvad ja löödud ning me ei tea, mida edasi teha, täielik teadmatus. Olime tulnud kooli juurde, et saada selgust, kas ja millal meie tunnistused saame või kuidas peaksime edasi toimetama? Äkki keegi tuleb ütlema… Paraku infot meile ei jagata. JS suhtub meisse sisuliselt kui viimastesse jätistesse…

Mõni päev pärast aktust on lõpuekskursioon Pihkvasse ja Novgorodi. Minu jaoks oleks tegemist elu esimese klassiekskursiooniga… Mis siis, et viimasega ja seekord keeldu peale ei ole ka pandud… Võtan osa.

Põhiosas saab meenutada ainult pikka ja monotoonset bussisõitu. Jalutuskäiku Pihkvas, palju pildistamist ning öist telkimist metsas. Novgorodi me ei jõuagi, sest sajab lausvihma ja kõik koos otsustame, et keerame otsa poole tee peal ringi ning tuleme mõni päev varem Eestisse tagasi.

Tagasisõidul istun bussi tagumise ukse juures üksi ja tukun. Umbes poolteist tundi ennem Tallinna äratab mind miskit üles. Kõige tagumises pingireas lösutab kuuene Aivari kamp ja loobivad mind toidujäätmete ning prügiga. Irvitavad ja mõnitavad. Olen šokeeritud! Kambaga kiusamine oli viimati viiendas ja kohati kuuendas klassis. Ja nüüd viimasel päeval ning viimasel tunnil pean jällegi kannatama…

Nad proovivad mind igati kaklema provotseerida, et näha minu füüsilist võimekust. Olen treenitud ja suhteliselt tugev ning mul on piisavalt julgust, et nende igaühega eraldi vajadusel karvupidi kokku minna. Kaalun tõsiselt, et löön vähemalt ühel poisil nina veriseks, kuid intuitsioon annab selgelt aru, et seda nad ootavadki ning tahavad mulle kambaka teha… Ma ei mõista, miks nad minu karistusoperatsiooniks on välja valinud? Üks asjaolu on siiski selge. Soovitakse liidri tähelepanu ja temale meele järgi olla.

Üksi kuuele nokatsile vastu saada võrduks väga ebavõrdse ja eluohtliku lahinguga. Võtan kasutusele vana käitumisviisi ja annan mõista, et pean Andresele kõik ära rääkima… Neil ei ole pääsu, nopime nad ükshaaval üles ja esimeses järjekorras Aivari…

Selle peale tüübid kibedalt ja tehtult hirnuvad…

Kinnituseks lausun levinud vanasõna: „Kes viimasena naerab, naerab paremini”, mis selgitab, et Andrese tuntus ja tulivalus rusikaõigus on paljude Tallinna koolide õpilastele ning noorkurjategijate kampadele hästi teada.

Minu enesekaitsemeetod töötab. Poisid tõmbuvad natukene tagasi, kuid kambavaim ei kao ja hajus sõnadega nokkimine kestab kuni Tallinnani, mil buss koolini jõuab. Ennetamaks kambakat, tõusen pingilt julgelt püsti, ajan rinna kummi ja vaatan enamikele jõuguliikmetele ülbelt silma. Ütlen veelkord üleolevalt, et mitte kellelgi enam pääsu ei ole ja sisuliselt kõik on juba otsustatud…. Neil jääb üle ainult oodata, mil Andresega nende koduuksele koputame… Noormeeste võitlusvaim ja mokakobin on peaaegu kadunud…

Viskan koti selga ja sammun uhkel ning väärikal sammul kodu poole. Kordagi taha ei vaata.


Kaheksanda klassi lõputunnistuse saan pärast suvetööd ennem jaanipäeva. JS surub kätt, soovib jõudu ja annab dokumendid koos iseloomustusega. Tol ajal on süsteem, et iseloomustus kuulub kooli lõpudokumentide hulka, mis esitatakse uude kooli sisseastumisel.

Teel koju loen iseloomustuse mitu korda läbi… Närvivapustusest tingitult süda peksleb ning jalgades on nõrkus… Iseloomustus on väga kriitiline, ülekohtune, solvav ja halb. Minust on maalitud pilt, keda ma mitte kohe ei ole. Täielik ebaõiglus! Justkui oleksin a-sotsiaalsete eluviisidega saamatu ja ülirumal inimene jms. Tean, et sellise iseloomustusega on mul suured raskused ükspuha kuhu kooli sissesaamisega, rääkimata Kaareperest. Olenemata, et hinnete alusel oleksid uksed avatud.

Meeleheide on suur. Isa meiega enam koos ei ela ja läbisaamine ei ole kõige parem, siiski kaeban talle ära. Paps on täis jõulist otsustavust ja pärast jaanipäeva helistab kooli. Lepib JS-ga kohtumise kokku. Olen mures, et isa annab õpetajale peksa ja keelitan, et ta tema vastu kätt ei tõstaks…

Hommikul umbes kella üheteist paiku lähme koos koolimajja ja jään klassijuhataja ukse taha ootama. Poole tunni pärast tuleb isa rahulolevana välja ja annab mulle uue iseloomustuse, mille kohe läbi loen. Sisu on hea, millega võin rahule jääda!

Isa on eluliselt osav ja läbilöögivõimeline terve elu olnud. Ennem kohtumist uurib mu käest põhjalikult JS kohta ning kavandab oma taktikat temale lähenemiseks. Õpetaja üks nõrk koht on alkoholism. Ta on nn salajoodik, mida teavad-näevad kõik õpilased, kaasa arvatud kooli direktor. Tal peab igapäevaselt olema vähemalt 100 grammi sees. Tööpäeva lõpuks mõnikord ka kuni pool pudelit viina… Nädalavahetustel sageli enam. Õpilastena teadsime tema salaasju kui tagaruumis (tahvli taga) luurel käisime ja avastasime kapist mitmeid tühjasid viinapudeleid. Esmaspäeviti kooli tulles on tal sageli pohmell.

Paps vajutab õigele nupule ning altkäemaksuks võtab kaasa pudeli viina, mida poole tunni jooksul sõbralikult mekivad. Selle juurde käib ka lubadus, et hangib õpsile peatselt juulis ilmuva ENEKE sarja. Väärtuslikud raamatud, iseäranis entsüklopeedilised teatmikud on defitsiit, mille müük käib sealhulgas nö althõlma ehk mitteametlikult. Nõukogude aja eripära. Isa töötab ENSV Vabariiklikus Raamatukaubastuses ja kõikidele trükist ilmuvatele raamatutele on juba ennem lettidele ilmumist ligipääs.

Teel koju isa kirjeldab, et läbirääkimised klassijuhajaga läksid libedalt. Õpetaja oli väga rahul, et sõlmis kasuliku tehingu ning jääb ootama raamatuid, mida talle lubati… Paps ainult muigab ja vandudes lisab, et tunneb sedasorti mehi ning mitte kunagi nendega tegemist ei tee. Ta ei muretse talle lubatuid teatmikke… Sarkastiliselt ütleb: „Mingu ostku poest!”

Paari nädala pärast saadab JS mulle koju kirja, kus tuletab meelde, et raamatud on trükist juba ilmunud ja pean antud lubaduse täitma. 1-2 nädala jooksul saadab veel kaks kirja, mis sisaldavad juba ähvardusi. JS on osav manipulaator ning kardan, et tühistab mu iseloomustuse.

Õpetaja oma ähvardusi teoks ei tee ja vist ei oleks ka võimalik. Poest ilmselt raamatuid ei leia, sest vabamüügile need üldiselt ei jõua. Reeglina saad omanikuks ettetellimise alusel.


Tänaseni ma ei tea lõplikult, miks JS minu suhtes väga ebameeldivalt käitus. Kogesin tema kõige primitiivsemat ja tumedamat allhoovust. Saatuslikku rada arvestades võtsin klassijuhatajat kuulda ja kahtlesin endas ning Kaareperesse õppima ei läinud. Faktiliselt on tegemist otsese mõjuga, mis omakorda tingis selle, kuidas elulisel rajal edasi liikusin ja kus olen praegu.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin otsingumootorit ja avastasin, et ta oli tunnustatud ning lugupeetud pedagoog õpetajate ning õpilaste hulgas. Ta on mitmete füüsikaõpikute autor.

Klassikaaslane Eero suhtles JS-ga lähedalt kuni tema surmani 2007 aastal ja käis ka tema matustel. Eero sõnul suri ta alkoholist tingitud vaevustesse 53 või 54 aastaselt. Kui sündmusest vahetult pärast tema surma kuulsin, siis paradoksaalsel kombel tundsin teatud kergendust…

Ma ei ütleks, et olin inimese surma üle õnnelik, kuid hingerahu on parim määratlus. Minu seisukohalt vaadatuna oli vajalik, et ta omal ajal lubatuid raamatuid ei saanud ja saatuse tahtel suri varakult.

Siit joonistub välja, et meis kõigis on olemas positiivsed kui negatiivsed küljed.


Kooliajal suutsin Aivarit mõista sedamoodi, et kui talle kuuletun, siis saame hästi läbi. Ma ei allunud, mis tingis kiusamise ja tahtluse mulle järjepidevalt koht kätte näidata. Ta oli minu teatud isiksuslike omaduste peale kade. Samuti kadestas, et käin regulaarselt trennis ning arenen.

Täiskasvanuna hinnates arvan, et Aivar on psühhopaat. Ta on empaatiavõimetu sadist ja haiglaslik nartsissist. Patoloogiline valetaja ning egomaniakk. Kindlasti on tal positiivseid omadusi, mida mina siiski ei näinud.

Taaskord kasutan otsingumootorit ning püüan ta üles leida. Vanuse järgi sobituks temanimele mees ühe inimesega, kes töötab praegu taksojuhina. Ma ei ole kindel, kas tegemist on temaga.

Suur viha Aivari vastu lahtus umbes ajal kui sain 40 (2007). Seega ligikaudu 27 aastat hiljem pärast viimaseid kiusamisi. Välimuselt on ta tõenäoliselt palju muutunud ja ma ei tunneks teda enam ära. Viimati nägin teda 1982 aasta juunis kui kooli juures pärast ekskursiooni koju läksin.

Terekätt temale ei annaks ning ta ei pälviks minu tähelepanu. Mul ei ole võimalik talle praeguse elu jooksul andestada. Sealhulgas tajun, et ta oma tegusid ei kahetse. Olen kindel, et kunagi pärast tema surma jõuab ta hingelises arengus pika vinnaga tasemeni, mil on aeg andestust paluda. Minu tingimuseks oleks, et ta hing peaks kogema täpselt samasugust valu ja kiusamisest tekitatud problemaatikat sama kaua kui mina. Seejärel saan otsustada andestamise küsimuse. Paraku see hetk on veel väga-väga kaugel…


Aivari lähedane kambajõmm ja sõber Alar oli kooliajal mitmeid aastaid minu suhtes üleolev. Ainult mõned korrad virutas rusikaga. Seetõttu suhtun temasse suhteliselt neutraalselt, kuid okas on hinges. 1990 saan teada, et tema abikaasa (meie ühine klassiõde) sai autoavariis surma. Sellest hetkest alates suudan tehtud teod andestada, kuigi ma ei taju, et ta kahetseks minu kiusamist. Võib-olla saatus kaudselt hoolitses, et 23 aastase abikaasa hukkumine võib Alari kaastunnet ja mõistmist ligimeste vastu suurenda või avada silmi, et vägivald teps mitte hea ei ole.

Alar on edukas ettevõtja ja elu ning tervise juures. Viimati nägin teda 1982 juunis kui ekskursioonil olime. Esimest korda ilmutas unes veebruari viimasel ööl 2022 – ta oli minu suhtes tõrges. Tegelikus elus ma ei sooviks teda näha, suhelda või tegemist teha – kindel ei.


Aivari teised neli jõuguliiget ei vääri äramärkimist ning sisuliselt olid ajutised sabarakud. Nendest kaks jäävad üsna varakult elu hammasrataste vahele. Füüsiline ja vaimne nõtkus annab järgi, sest keskmiselt suurem alkoholilembus teeb oma töö. 90-ndate alguses teenivad leiba varastatud autode muutmise ja putitamisega. Nende pealikuks on ühe kuritegeliku grupeeringu pikaaegse vanglastaažiga löömamees, kes 90-ndatel „põhikohaga töötades” võtab Kadaka turu müüjatelt katuseraha vastu ja annab bande liidrile edasi. „Kõrvalärina” organiseerib kallite autode varguseid ning edasimüüki.

Meie klassist on võrsunud ka kaks rahvusvahelise tasemega retsidivisti, kellest varem rääkinud ei ole ning jätan nimed enda teada. Vahetevahel Eesti ja rahvusvaheline krimirubriik neist kirjutab.


1982 (14 a) vahetan kooli ja kogemus on näidanud, et kiusajatele peab kogu aeg süsteemselt vastu hakkama. Esimesed kuni 1,5 aastat uues klassis ongi mõningane võitlus enese eest rusikatega, sõnadega ja kavalusega. Suudan tagada hea läbisaamise enamike klassikaaslastega ning normaalne isiklik õpikeskkond on loodud. 10-nda klassi keskel on õpitulemused sedavõrd paranenud, et kuni kooli lõpetamiseni on mu nimi ja foto kooli autahvlil. Aitäh mõistvatele ja kannatlikele õpetajatele!

Armastus Katrini vastu ei ole kooliajal kuhugi kadunud. Ta on minu jaoks mõtetes alati olemas, kuigi kokkupuutepunkte meil ei ole. Tunne on suht-stabiilne, kuid paratamatult kindlas languses. Soojus hinges kannustab tutvuma ja suhtlema erinevate toredate naispoole esindajatega koolis ja väljapool. Enamikel juhtudel suudan nende hingelist põhiolemust tajuda, kuid pigem osaliselt. Tolle ajastu noormehel on soov „uut” armastust taas kogeda. Esineb intuitiivne teave saatuslikest komponentidest, mis käsitlevad just tundemaailma. Sa oled info kinni püüdnud ja proovid antud teadmisele tegelikus elus kinnitust leida.

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

36. PEATÜKK ⟡ Inimene võib olla humanist ja samal ajal jõu pooldaja ⟡

Aprilli teine pool kuni mai algus 1980, kuues klass (12 a). Mõne nädala vältel esineb periood, mil alustan humoorikate nupukeste kirjutamisega. Kirjanduse tunnis ja ajaviiteks enese jaoks. Täiesti spontaanselt. Tähelepanu ei ole mitte õpetataval ainel, vaid iseenda huvil midagi valmis treida. Klassijuhataja HT viimaks märkab ja väike saladus tuleb ilmsiks. Loeb klassis kõva häälega ette ja sisu valmistab õpilastele nalja. Ettelugemine toimub kahel korral kolme nädala jooksul.

Tegemist on esimese korraga elus, mil teen katsetusi midagi sisukat valmis kirjutada. Paradoksaalsel kombel aitab sellelaadseks arenguks jätkuvalt kaasa esinev koolikius, mida esineb nüüd põhiliselt vaimsel tasandil – mõnitamine, alandamine, solvangud jms.

Kiusamine suunab mind olema sageli üksi, sest põhiliselt saan toetuda ainult iseendale, samuti enda hingele, kes jätkuvalt mu kõrval on. Huvitava osisena selline olukord soodustab ulatuslikke mõttearenguid. Miks saatuslik teerada näeb ette, et mõningate mõtete väljendamine peab toimuma läbi kirjutamise, ma tänaseni öelda ei oska.

Armumine ja armastus Katrini vastu ning tekkinud huviala midagi kirjutada näitavad, et on esindatud üsna tugev plussmärgiga energia, mis tasakaalustab oluliselt koolikiusu poolt produtseeritavat stressi või depressiooni. Sa hakkad väljastpoolt tulevale vaimsele terrorile vastu iseenese sisemise intellektuaalsusega.

Saan järeldada, et kõik elulised sündmused on vajalikud, et toimuks areng. Ilmselgelt on sügavalt negatiivseid olukordi üsnagi keeruline taluda, kuid reaalne elu meie ümber näitab, et paljut juhtub – naer ja pisarad käivad käsikäes.


Juuni algus kuni keskpaik on periood kui tekib konflikt enda hingega. Ta ei anna vastuseid kõikidele küsimustele, mida soovin Katriniga seonduvalt teada. Olen löödud ja pahane, et ma ei suuda armastust hästi välja kanda. Kuigi, armastus on ju väga positiivne tunne!

Sellel paaril nädalal suudan hinge ilmumist kutsuda esile või hoopiski lülitada välja, piisab käskluse andmisest. Varasemalt mul sellist oskust ei olnud. Hing tuli ise või läks, millal soovis ning mul puudus kontroll. Antud süsteem ka sobis ning ma ei protesteerinud.

Eelmistes peatükkides mainitult, hing tagab sinu eksistentsi ja kõige kriitilisemates olukordades aktiveerub ning tajud kirkalt, et ta on sinuga. Juunis olen jõudnud juba sinnamaani, et hing ei pea järjepidevalt tuge pakkuma.

Esineb mitmeid sisekõnelusi hingega, kus närviliselt teatan, et ta ei pea enam minuga olema, saan ise hakkama, olen jõuline, tark jms. Minus on võtnud maad lummus enese kõikvõimsusest, et füüsiline maailm ongi peamine, kus pean toimetama ja ennast realiseerima. Iseenesest on ju tegemist igati tavapärase materialistliku sooviga. Oleme siia maailma (Maale) sündinud, et end seeläbi teostada!

Umbes juuni keskel käibki piltlikult klõps ning hing, kes mulle aasta jooksul suureks abiks oli, end enam ei ilmuta… Ma ei taju, et ta minu kõrval oleks… Olen rõõmus ja rahulolev ning ligikaudu kuu möödudes hinge olemus läheb ka lõplikult meelest ära… Minust on saanud täisvereline füüsiline inimene ja käega katsutav maailm on väga põnev! Hing on kuskil olemas, kuid sinu enda tahtel seitsme luku ja riivi taga ning väljendub intuitsioonina, niivõrd-kuivõrd…


Seitsmendas klassis (13 a) 1980-81 määratakse meile uus klassijuhataja JS, kes saab hästi läbi õpetajaga EF. Eelmine klassijuhataja HT lahkus suvel raseduspuhkusele.

JS mind varasemalt ei tunne, kuid tema suhtumine on koheselt väga karm ning saan aru, et EF on talle minust rääkinud ühte-teist ja kolmandat… Tolleaegses pedagoogilises mõistes tema meetodid kannavad edu ja minu koolist pausitamine lõppeb, millele olin juba tol ajal talle tänulik. Eelkõige kardan teda ja hirm sunnib mind kokku võtma. Sealhulgas on vanus selline, kus haarad asju laiemalt ning suudad süsteemsemalt mõelda.

JS pitsitab ka Aivarit ja vähemalt tema tunnis käitub ontliku koolipoisina. Naiivselt isegi mõtlen, et äkki Aivar on nüüd muutunud… Paraku mitte… Ta on jätkuvalt agressiivne ja väga halvamaiguline ütleja. Ühesõnaga mitte midagi ei ole muutunud, ainult rusikatega vehkimist peaaegu enam ei ole.

Oktoobri esimene või teine nädal 1980, esmaspäev või teisipäev. Pärast viiendat tundi vaheajal. Aivar mängib kõva isast, ülbitseb ja mõnitab… Olen juba paar nädalat mõtisklenud, et võiks talle vastu vahtimist virutada ja nüüd tundub olema sobilik hetk.

Huvitaval kombel Aivar tajub, et soovin teda lüüa ning hakkab ilkuma. Olen üllatanud, et minu salaplaan on tulnud avalikuks… Eks temalgi on intuitsioon ja ründav tuluke silmis on mind reetnud. Ma ei saa ootamatu füüsilise rünnatu taktikat kasutada, et ta korralikult alistada ning kartus poeb hinge, et äkki saan haledalt peksa.

Loobun vastasseisust, mis mõjub Aivarile ego tõstavalt ja äsab kaks korda mulle rusikaga vastu õlga… Kusjuures päris valusalt ning saan aru, et füüsiliselt jääksin talle veel alla.


Aivar on pinnuks silmas enamikele meie klassi poistele, mis väljendub tema toorutsemises ja võimumängudes. Viimased paar nädalat jääb talle ette klassi kõige pikem poiss ja lugu kulmineerub ilmselt 30. oktoobri neljapäeval vaheajal pärast kolmandat tundi. Kakekullil on kindel plaan Arno enesele allutada, olenemata asjaolust, et ta on sõltumatu ja kuulub teise poiste gruppi, kes võib Aivari julgeolekut ohustada. Grupist kirjutasin lühidalt 33. peatükis.

Aivar norib tüli ja vehib rusikatega. Keerulises olukorras säilitab klassikaaslane välise tasakaalukuse ja üritab situatsiooni rahumeelselt lahendada, mis mõjub pätipoisile hoopiski julgustavalt ning äigabki Arnole vastu lõugu… Löök on suhteliselt oskamatu ning jääb nõrgaks, sest pikakasvulisel poisil õnnestub osaliselt kõrvale põigelda… Arno kogub end sisuliselt hetkega ja läheb keema. Looduse poolt kaasa antud eluline temperament lööb välja… Kiire vasaksirge ning peajagu lühem Aivar lendab nagu takukoonal põrandale pikali… Ajab küll kiiresti end püsti, kuid pauk oli sedavõrd tugev, et tasakaal on häiritud ja põsk lõikavalt punetab…

Arno on võitluspositsioonis ja valmis Aivari edasist rünnakut julgelt tõrjuma, mida siiski enam ei tulegi… Esimest korda nende aastate jooksul on klassi huligaan saanud kerepeale! Enamgi. Arno äge vihane reageering ja sõimamine trööstib kaabakat veelgi ning loobub lõplikult üleolevast hoiakust. Äkitselt on ta kuidagi tavaline ja kössis poisike ning tema poolt loodud hirmuõhkkond justkui kaob.

Kolki saamine rahustab Aivarit ning edaspidi on mõnevõrra vaoshoitum, kuid mitte kauaks. Ennast täis käitumine ja pealiku mängimine ikkagi jätkub. Teiste mõnitamine on sealhulgas veres. Arnot ta enam ei puutu.

Huvitaval kombel on mul väga heameel, et Aivar keretäie sai… Nautisin nähtud kaklust ja vägivalda… Kuigi jõhkrust ma ei ole kunagi hinnanud. Vastuolu kui selline! Lugu kirjutades ja elukogemusi arvesse võttes arvan, et vägivald sünnitab vägivalla. Inimkonnale väga omane käitumismudel, mis on kestnud läbi ajaloo! Keegi teeb kellelegi liiga ja ahistatu ei pööra teist põske ette, vaid asub kaitsele. Selle tulemusena võivad tekkida suuremad konfliktid ja sõjad. Konkreetne Vene-Ukraina sõda sobib eeltoodud käsitlusse suurepäraselt! Loodan, et pimeduse ja terrori kandja Venemaa poliitiline juhtkond, jõustruktuurid ning sõjavägi alistatakse ja õiglus ning valgus pääseb võidule! Tinglikult määratledes headus võidab kurja.

Isiklikult arvan, et ennast ja ühiskonda peab räige ülekohtu eest kaitsma, mis paratamatult sisaldab füüsilise jõu rakendamist. Tuleneb, et inimene ongi loodud olema agressiivne, mis omakorda võib tähendada, et kellegi arengutase on madal ja teadmised üsnagi piiratud. Kui siia lisada juurde ahnus ja nälg võimu järele, siis on olemas ideaalsed alused konflikti tekkele. Selliseid inimesi näeme igapäevaselt…

Selgub, et vägivaldse konflikti algatajaks võib olla rumalavõitu ahne võimuihar isik või kombinatsioon nendest omadustes ja ta soovib sulle maksahaagi lajatada. Kõik selle nimel, et oma ego rahuldada. Varem või hiljem tekib vastuhakk, kas üksikisiku või grupi poolt. Tulemuseks üldistatult sõda. Vastuhakkaja soovib sarnaseid valusaid kogemusi ka vägivalla põhjustajale ja isegi enam, et agressor saaks aru tagajärgedest.

Järelikult sõltuvalt inimesest võib temas peituda nii humanist kui ka füüsilise jõu pooldaja. Võib arvata, et eeltoodu ongi areng või taandareng üksikisiku ja ühiskonna tasandil ehk naer ning pisarad käivad käsikäes… Valus tõdemus, kuid niimoodi vist inimkonna evolutsioon ongi seatud…

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

35. PEATÜKK ⟡ Hingelise tundlikkuse arengu keerdkäigud ⟡

Kooliõde Katrin hakkab silma juba teises klassis. Tema hingelise põhiolemuse tajumine on üsnagi lihtne ja kiire. Sarnaselt teistele lastele, keda olen kirjeldanud erinevates peatükkides ja kokkuvõtvalt 17. peatükis. Toon taaskord välja hingelise põhiolemuse teooria, mida esmakordselt defineerisin 9. peatükis:

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks. ⌘

Koolis ja vabal ajal tüdrukutega suhtlemine ei põhine jõu-, võimu- või domineerimispositsioonile – kes keda allutab, vaid vastastikusele siirale huvile. Välja arvatud erandid. Seetõttu on tütarlastega lävimine kerge ja suhteliselt vaevatu, mis omakorda tähendab, et tema hinge- ja mõttemaailm on tuttavam, soositum ja mõistetavam kui poisi oma. Kui on valida, siis eelistan tüdrukuid ja poisse vähem.

Seepärast taju- ja tundemaailm areneb käsikäes tüdrukutega! Kogetav hingeline puudutus süvendab ja arendab tundlikkust!

Katrini sügava tunnetamisega kinnistub lõplikult saatuslik käsitlus, mis sai alguse juba varasest lapsepõlvest seonduvalt tüdrukute hingelise põhiolemuse tajumisega, et naissugu on väga eriline… Panen kolm punkti, sest tänaseni on põhjused ja seosed täielikult teadmata, miks saatus antud omapära ilmnemise minu jaoks määras.

Naissoo erilisus vajab lähemat selgitamist. Tüdrukuid või naisi tajun eripäraste ja äärmiselt intelligentsete olevustena, kelledel on kõrge vaimne võimekus ja väga lai silmaring. Nad on hingelt puhtad justkui kirkalt valge paberleht ja ilma ühegi plekita.

Naine on alati esiplaanil, veatu ja sisuliselt iidol või ingel, kellele võiks mees altpoolt üles vaadata. Olema aupaklik, abistav ja lugupidav ning osutama talle alati altruistlikult suurt tähelepanu. Naine ei eksi kunagi ja kui ikkagi juhtub, siis on tegemist „erandiga”!

Kirjeldatud arusaam naissoost esineb kuni aastani 2007 (40 a), misjärel hakkab tasapisi muutuma ja mõistan, et ka naised sarnaselt meestele võivad olla eksiteel, käituda vastuoluliselt, valetada, vägivallatseda, varastada jms… Eeltoodud „erandliku naise” ilmnemine ajaga üha enam sageneb… Põhjuseid on kaks. Selleks ajaks (2007) adun, et koolikiusu koorem on õlgadelt kadumas ja saadud vaimne trauma lahtumas (ca 27 aastat hiljem). Teine põhjus on õiguslik vaidlus ühe naisterahvaga ja protsesside vältel paljastuv tema valelik ja kalestunud pale.

Naiste idealiseerimine väheneb ja näen üha enam nende pahupoolt. Elu oma mitmekesisuses pakub selleks erinevaid elulisi situatsioone ning naiivne lillelõhnaline illusioon hajub üha kiiremini, mida tugevam tuulehoog on.


10.12.2014 (47 a) on põgus vestlus naisega TT, kelle hingelist põhiolemust tajun suurepäraselt, kuid käesoleva elu iseloomulikke detaile väga puudulikult. Olen šokeeritud, et põhiolemus ja praeguse elu komponendid erinevad üksteisest oluliselt! Üks väheseid või esmakordne sellelaadne intensiivne kogemus minu elus!

TT väline sära, intelligentsus ja arukus on põimitud äärmusliku egokesksusega, õeluse ja kurjusega… Esineb nartsissism ja vähene empaatia või selle puudumine… Olen hämmastunud, sest hingeline põhiolemus neid asjaolusid ei näita… Seega esineb suur vastuolu… Tegemist on veelgi enam silmi avava olukorraga, kus mõistan taaskord, et naine oma olemuselt ei olegi niiväga haruldane… Naissoo kuvand ingellikkusest mõraneb edasi…

Mitmeid aastaid vestlust järjepidevalt analüüsides olen jõudnud arusaamisele, et saatuse tahtel pidi kõnelus toimuma, et omandaksin minu jaoks ainulaadse kogemuse, mis õpetab ehk tarkust ei ole kunagi palju. Sain teada, et hingeline põhiolemus ja praeguse elu iseloom võivad üksteisest märgatavalt erineda ning teiseks naine ei ole hingeliselt eripärasem kui mees.

Ometi saatuslikul teerajal on naine oma isikus olnud väga kõrgelt hinnatud põhjuslikult! Kogetav koolikius tekitab ja salvestab negatiivseid emotsioone. Tüdruku või naise hingelise põhiolemuse tajumine kutsub esile positiivseid tundeid. Järelikult miinus ja pluss läbi eluperioodide püüavad leida tasakaalu! Umbes 40 aastaselt koolikiusu aktuaalsus sisemaailmas tunduvalt väheneb või kaob. Samal ajal „naine kui jumalus” jätkub hääbumist. Tuletan, et selles vanuses kirjeldatud tasakaal ei ole enam niivõrd vajalik.


24.09.2021. Vastu hommikut näen nn wow sisuga und, mis selgitab ja näitab ära põhjused ning seosed, miks läbi elu olen pidanud ja suutnud valitud naiste hingelist põhiolemust suurepäraselt tajuda? Olen leidnud vastuse läbi teadliku elu vaevanud küsimusele!

Lihtsuses peitub võlu ning vastus on lakooniline. Unes tajun ja pildikeel kirjeldab, et suur osa naistuttavaid minu elus on põhjuslikud hingelise arengu seisukohalt vähemal või suuremal määral.

Paljude naistega (mitte kõikidega) suheldes minu hing muutub tundlikuks ja vastuvõtlikuks. Sageli tajun naise hinge põhiolemust suhteliselt või väga hästi, mis sisuliselt ja piltlikult tähendab, et minu ja naise hing kommunikeeruvad üksteisega. Samal ajal naise füüsiline, argine ja maine „mina” ei pruugi sellest aru saada ega teadlik olla.

Minu hingele on oluline tajuda teist hinge. Saatuslikku teerada arvestades on kujunenud, et naise hinge tajun kiiremini, laiahaardelisemalt, sügavamalt ja mõnevõrra paremini kui mehe oma.

Teise hinge tajumine on tähtis minu hingelise tundlikkuse arengus. Iga tajumine arendab ja õpetab. Tunnetuslikud kogemused on vajalikud mateeria ja immateriaalsuse erinevate tahkude lahti mõtestamisel ning tajumisel.

Sõltuvalt hingelisest arengust on ka unenäod vastavad oma süžee, arusaadavuse, erinevate tajuvormide, sõnumite sisu ja hulga ning mäletamiste poolest.

Kordan üle lõigu, mille tõin välja 8. peatükis: “Järelikult. Mida rohkem keda/mida sügavuti tajud ja oled hingest puudutatud, seda efektiivsemalt su hingeline tundlikkus areneb. Seega sul edeneb ka oskus oma hinge võimalikult hästi hingelistele puudutustele avada. Tegemist on sisuliselt hinge tundlikkuse õpingute ja treeningutega.”

Septembri lõpus 2021 mõistan, et inimese hinge tajumisel ei ole oluline tema vanus, sugu, päritolu, isiklik ja isiksuslik ning ühiskondlik statuut. Seega inimeste tunnetamine varasest lapsepõlvest kuni tänaseni on teinud läbi omalaadse arengutsükli.

Hingelise tundlikkuse mõjusama arengu tagab sinu oskus oma hinge kuulata. Kui inimene ei kuula või ei oska oma hinge kuulata ja langetab reaal-materialistliku otsuse, siis see võib olla vastuolus hingelise maailma olemusega. Endas võib tekkida sisemine konflikt ja pinge.

Mida aeg edasi, seda lihtsam on olla oma hinges tundlik ning ammutada iseendast infot. Elu soodustab seda.

Järelikult nähtud uni on õpetlik, et jõuaksin enamike eelkirjeldatud tõdemusteni!

Iga inimene saab ennast analüüsida ja võib leida vastuseid, miks ta käitus elu jooksul niimoodi ning mitte teistmoodi? Samuti on võimalik jõuda enda unede sisudes järeldusteni, miks ja mida pidin nägema ning kas selles on sõnum või mitte?

Tüdruku või naise hingeline tajumine on arendanud minu hingelist tundlikkust oluliselt.

Hingeliste puudutuste temaatikat ja teooriat käsitlesin põhjalikumalt 17-ndas ning 30. peatükis.


Olenemata, et Katrini hingelist põhiolemust tajun hästi, siis tema käesoleva elu inimlikku iseloomu mitte. Võin enesele öelda, et ta meeldib mulle. Meeldivus jätkub kolmandas ja neljandas klassis ning samm-sammult võimendub. Tohutu vaimustus ja roosad prillid ees on viiendas klassis ning kuuendas (12 a) toimub magus edenemine. Armumine!

Ma ei saa armumisega mitte kuidagi hakkama. Tegemist on klassikalise platoonilise ja ainult endale teada oleva seisundiga. Katrin ei tea mitte midagi! Ja põhjuslikult. Minu enese hing aeg-ajalt kuulutab, et ma ei paku talle üldse huvi… Kusjuures hing ei eksi oma teadetes kunagi ja nii ongi…

Kuues klass. Aprilli lõpp (1980), päikesepaisteline ilm, +6 kuni +8 C, nõrk tuul. Teel koolist koju. Katrin on viimastel nädalatel sedavõrd minu mõtetes ja tunnetes, et esineb teatud paine või koorem, mis ei ole raske, kuid haldamine on keeruline ning ma ei tunne end ära… Kuidagi teistmoodi on olla… Ometi kuskilt kaugustest esinevad nõrgad signaalid, mis peegeldavad midagi omast…

20.05.2012. Fotograaf: Henry Küla

Koju jõudes viskan koti nurka, vahetan riided ja lähen järve äärde jalutama. Päike paitab nägu ja unistan temast… Äkitselt esineb vaimne plahvatus – ma armastan teda! Olen väga õnnelik… Taaskord kolm punkti ja ma ei lasku pikka arutellu armastuse üle, sest sellest tundest on kirjutatud väga palju. Enamik meist teavad, millega on tegu.

Tähelepanuväärne on hoopiski asjaolu, et tean väga selgelt, mis on armastus! Kuigi antud tunnet senise elu kestel ei ole varasemalt kogenud… Juba teel koolist koju esinevad märgid, et hinges on midagi omast ja tuttavlikku… Seega esineb peegeldus ja kaja eelmistest eludest, mil olen inimesena kedagi armastanud… Taaskordne kinnitus hingelisele järjepidevusele ja reinkarneerumisele elust elusse!

17. peatükis kajastasin Anneli ja Inge lugu, mis illustreerib samuti hingelist mälu eelmistest eludest.

Leian, et armastus on saatuse poolt määratud seaduspärane põhjuslik atribuut, mis teatud hetkel aktiveerub ning kestab kindla perioodi. Perioodi all võib pidada silmas lühemat või pikemat ajavahemikku. Pikema puhul kuni elu lõpuni.

Armastuse põhjuslikkust saab tõenäoliselt iga inimene ise analüüsida. Näiteks, milliseid muutuseid armastus sinu elus teeb, millised on kogemused-õpingud ja saadud tarkused? Kas armastusega seonduvalt on võimalik kõike lahti harutada ja mõista, ma öelda ei oska. Mina isiklikult selleks suuteline veel ei ole, kuigi edaspidi püüan teemasse vähemalt ühes peatükis süvendatult läheneda.

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

34. PEATÜKK ⟡ Suitsiidikatse õpetab ⟡

Salvavast ja kibedast elektrilöögist tingitult pillan sukavardad põrandale. Hoop on väga tugev ning tõenäoliselt läks süda ajutiselt rütmist välja, mida ilmestab äkiline üüratult terav valu südame piirkonnas. Esmased mõtted on, et mind ei olegi ära võetud, mind ei tahetagi teisele poole, mida ma nüüd edasi teen…

29.11.2013. Fotograaf: Henry Küla

Tekib füüsiline ja emotsionaalne šokk! Asjade kulg on ootamatu, et ellu jäin! Ma ei olnud sellega arvestanud! Väga huvitav, et umbes 10 minutit ennem suitsiidikatset teadsin intuitiivselt ette, et pärast surma lähen teisele poole… Nn tavateadvuses sõna otseses mõttes mul suremise kogemust ei ole olnud ehk sa ei tohiks teada, mis tähendab olla surnud… Küsiksin, et kuidas sa saaksidki surma kogeda ja mäletada kui sa juba surnud oled?

Murdeeas ma hingetemaatikat laiahaardeliselt ning sügavalt ei adu ning hästi suhestuda ei oska. Järelikult hinge tasandil esineb teadmine, mida kuvatakse sinu käesoleva reaalsuse minasse või saad kontakti oma igavikulise hingega, kes jagab infot. Seega võib järeldada, et keha suremist on varemgi olnud, esineb hingemälu ning rakendub kindel mehhanism, mis annab märku, kuidas pärast surmahetke toimub edasine liikumine. Näiteks keha jätmine mateeriasse (füüsilisse maailma) ja hinge sisenemine immateriaalsusse ning keskkonna vahetusest tingitud järgmised toimingud.

Mõne minuti jooksul valud rinnus leevenevad. Ma ei ole üldse rahul, et „perfektselt” läbimõeldud plaan on luhtumas. Võtan sukavardad taas kätte, et „püha” üritus lõpuni viia ja taas elektrikontakti surkima asuda.

Käte- ja kehavärin on sedavõrd suur, et seinakontakti aukudele on keeruline pihta saada ning tahe endale haiget teha väheneb dramaatilise kiirusega… Viskan vardad põrandale… Mõnekümne sekundi pärast proovin veel, kuid kehatõmblused ei taha vaibuda, vaid isegi suurenevad… Hulljulgus on kadumas… Sekkub hing ja ettevaatlikult kõneleb… Taaskord heidan vardad eemale ja püüan rahuneda.

Organism sai erakordse vapustuse! Sees on õõnes tunne ja terve õhtu ning järgmise päeva taastun, millele aitab kaasa minu suhteliselt hea füüsiline vorm. Ma ei saa aru, miks enesetapp ebaõnnestus?

Täiskasvanuna mürsikueas toimunud sündmust hinnates nähtub, et enesetappu katsetades ma ei olnud veel füüsikaga kursis, mille tõttu jäin ellu. Mida võinuksin teha teistmoodi, et lugu oleks lõppenud vastavalt ettekavatsetud plaanile, ma lugejale öelda ei tahaks.

Resümeerides eluohtlikku olukorda klaarub, et episood pidi olema seetõttu, et õpiksin. Õpingutest on olnud kasu ning olen tänaseni elus ja lahendan igapäevaselt enda ette püstitatud ülesandeid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et enesetapukatse võib tähendada enda väärtushinnangutest kinnihoidmist, mida loomulikult välistada ei saa.


1980, kuues klass (12 a). Jaanuar-mai. Aasta lõpus olnud ränk kogemus õpetab täiendavalt, et enda kaitsmiseks on veel vahendeid varuks. Põhilisem, et peaksin olema julgem ning hakkama Aivarile vastu. Teiseks pean kasvatama enesekindlust ja üritama vähendada alaväärsuskompleksi, et sealhulgas olla vaimselt kindlameelsem elimineerimaks õpetaja EF rünnakuid.

Samuti võtan appi kavaluse ja annan Aivarile teada, et ta ei pruugi enam pääseda kui minu kiusamisega jätkab… Muutun tema suhtes ülbeks ja lasen kehakeelel paista välja, et ma ei karda teda enam…

Ilmselt neljapäev või reede. Jaanuari teine pool kuni veebruari teine pool. Pärast kolmandat tundi vaheajal. Kolmas korrus. Aivar hakkab mind taas kiusama. Enesekaitseks võtan egokeskse positsiooni ja minu sõnum talle näeb välja umbes selline kui esimest korda Andrest mainin:

„Ma räägin Andresele… Ja sa saad peksa kui sa siin palju hüppad!”

Aivar: „ No mine räägi, mine räägi jah! Ma tahan seda näha!” Ülbitseb vastu, kuid kahtluseuss on juba sees…

Mina: „Ise tead…”

Näen koridoris Andrest, kes õpib seitsmendas klassis ja lähen temaga lobisema. Räägime vähetähtsatel teemadel. Aivar kaugustest piidleb ja kardab… Mõned minutid vestlemist ja lähen enesekindlal ning naerataval näol Aivari juurde ja lausun veenvalt:

„Kui mingid jamad veel on, siis sa saad peksa!”

Aivar: „Las ta tuleb, ma annan talle ise peksa!”

Raputan pead ja hakkan üleolevalt naerma: „ Andres on väga tugev! Ta on klassis kõige tugevam ja saab sinust kohe jagu!” Irvitan tähtsalt ja põlglikult ning puurin ründava pilgu Aivari silmadesse.

Aivar veel ärpleb, kuid tema enesekindlus kõigub. Ta tõmbub tagasi ning on suurepäraselt kursis, et füüsiliselt väga heas vormis ja suurte kaklemisoskustega Andrese vastu tal šansse ei ole. Andrese „kuulsus” on teada enamikele õpilastele ja kõikidele õpetajatele eesotsas direktoriga.

Analoogset kavaluse taktikat kasutan edaspidi lugematu arv kordi ning strateegia töötab. Füüsiline rusikaterror suures osas lõppeb ning asendub mõningase nügimisega. Jääb mõnitamine, alandamine ja üleoleku demonstreerimine, mis järgnevate aastatega vaikselt väheneb, kuid ei kao kunagi. Plõksin ja ülban Aivarile mõõdukalt vastu, mis tema entusiasmi tuntavalt vähendab.


Andrest tunnen juba väga varasest lapsepõlvest kui ta neljasena suveks Harku järve äärde vanaema juurde viiakse. Vanaema elab kõrvalmajas (tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 19 Tallinn) järve ääres. Maja kohta olen erinevates osades kirjutanud, näiteks 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Nii me kokku saamegi. Mina olen aasta noorem ja peaaegu kolmene (1970). Esmane kohtumine on Andrese muumi pisikeses toakeses. Mängime põrandal autodega ja Maria vaatab meid suure heldimusega. Kostitab kommide ja küpsistega.

Meist saavad üsnagi head sõbrad. Alati on põnev ja lõbus. Andres on äkilise ja temperamentse loomusega, mis väljendub eriti siis kui ta tajub ebaõiglust. Minusse suhtub kui nooremasse venda, keda vajadusel kaitsta kui olukord nõuab. Tal on anne erakordselt hästi kakelda… Võitluses on ta kartmatu ja väga agressiivne…

Andrese vanemad saavad Õismäele Järveotsa teele korteri kui ta kuuendasse klassi läheb (1978). Suured majad ja lapsi palju, mistõttu hakkan tema juures pärast kooli sageli külas käima. Peatselt sigineb ohtralt mängukaaslasi.

Lähedane sõprus kestab umbes aastani 1980, mil olen 12 aastane ja õpin 6 klassis. Tema (13 a) suhtlusringkonda lisanduvad uued head tuttavad ja sõbrad. Samuti esimesed tüdrukud. Paratamatult me kaugeneme, kuid suhtleme jätkuvalt sõbralikult, aga elulistel põhjustel üha harvem.

Pärast kaheksandat klassi läheb ta uude kooli (1981) ja mina kolin varsti Harku järve äärest ära (1982). Meil mõlemal on oma rada, mida mööda käime…

Kui saan 18 (1985), siis kutsun Andrese ja palju häid tuttavaid Järveotsa aegadest sünnipäevale. Taaskohtumine on vahva! Kõik me noormehed ja neiud… Aga lapsepõlvest on saanud kaunis mälestus… Meid sidusid ühised kelgutamised, kulli mängimised, luurekad, jalgpall ja hoki. Pikad jalutuskäigud, koos ujumised Harku järves, paadiga sõitmised jne. Periood, mis oli kosutav ja ilus.

Juba kooliajal kujuneb Andresest kurikuulus löömamees ja vanuse lisandudes tema tuntus üha laieneb… Omas ringkonnas teatakse teda suurepäraselt, Tallinn jääb talle väikeseks… Tekivad sekeldused miilitsaga ja kuulu järgi ka prokuratuuri ning kohtutega… Peatüki kirjutamise ajal kasutan otsingumootorit ja leian ta kümneid aastaid hiljem taas üles. Elab Soomes pereelu.


1980, kuues klass. Jaanuar-juuni. Suitsiidikatse mõjub sedavõrd tugevalt, et hing on igapäevaselt minuga. Peatükki kirjutades ja seikluseid meenutades saan aru, et tol ajal oli tegemist erakordse ajajärguga. Hinge lähedalolek on äärmiselt võimas ja vajalik tagamaks elu jätkumise ning parima kohanemise füüsilise maailmaga. Tema tajumine on „tipus” ja esineb ka füüsiline tunnetus – justkui keegi on sinuga, peaaegu katsutav ning vaadeldav. Mingis osas suudan hinge tasandil mõelda ja vaadelda end tema vaatepunktist. Loomulikult ja põhiosas oskan olla ka mina ise enda isiklikul tavateadvuse nivool. Sisuliselt esineb kahestumine või duaalsus. Väga omapärane kogemus!

Hing jagab mulle väga palju teadmisi, samal ajal mitte kõike. Teatud piirist edasi ta infot ei anna, millest tuleb järeldada, et elu on õping, kogemus ja täienemine. Kogemusteta me ei arene. Muidu oleks lihtne, lähme saatusliku raja lõppu ja naudime tehtut, kuid kogemuste puudumisel ei saa olnut nautida.

Eriline on, et hing informeerib ette, mis tulemas on. Tänu hingele sageli tean, mis juhtub 5 või 10 minuti pärast, pärastlõunal või järgmisel päeval jms. Väga mugav! Kuigi, ennustav faktor ei ole lõputu, vaid piiratud. Vastupidisel juhul sa ei omandaks efektiivselt elulisi kogemusi.

Tänu oskusele näha asju ette, muutun vähemääral enesekindlamaks. Enesekindluse kasv ei ole hüppeline, sest ettearvamine ei ole absoluutne. Näiteks soovin midagi ette teada, kuid hing infot ei jaga. Automaatselt kasutan mõistust… Varasemalt öeldud, mõistus võib eksida… Esineb seaduspära:

⌘ Intuitsiooni puudumist võidakse kompenseerida mõistusega. ⌘

Reeglit analüüsides ilmneb, et on võimalik eristada puhast intuitsiooni ehk hingelt tulevat infot ja mõistust. Ometi üleminek hinge võimetelt enda mõistusele (elu jooksul omandatud teadmised) võib jääda märkamatuks ja petlikult arvame, et intuitsioon eksib… Jään seisukoha juurde, et hinge teadmised on väga-väga laiad, mis tähendab, et intuitsioon ei väärata, vaid sinu piiratud taip sellel hetkel on puudulik või ei kehti.

Saame teada, et intuitsiooni ja mõistuse kasutamist olukordade lahendamisel on võimalik treenida. Sa tead, millal rakendub vaist (kui rakendub) ja millal tegutseb arunatuke. On olukordi, mille lahendamisel ei ilmne intuitsioon, samuti mõistus mitte. Sa ei tea vastust ja ei oska ka aimata! Arvan, et sellel hetkel sa ei peagi veel teadma. Põhjused on erinevad – isiklik saatuslik rada või sidusus laieneb paljudele inimestele, inimkonnale ja veel muule. Inimesena ei olegi kõigest võimalik kohe aru saada kui üldse.

Näiteks käesolev Vene-Ukraina sõda. Mul puudub intuitsioon ja teadmised, kuidas sõda lõppeb… Järelikult aeg annab arutust… Kui teaks kohe ette, millised lahendused konflikt täpselt välja pakub, siis võiks juba praegu teha detailseid ettevalmistusi, et uue olukorraga paremini kohaneda. Samal ajal vastastikune vägivald viib varem või hiljem vastusteni. Seetõttu oodatav väljapääs kätkeb minu arvates ikkagi ettemääratust.


Jaanuari lõpp või veebruari algus 1980. Ilmselt kolmapäev. Õhtu, umbes kell 19:35. Äkitselt ja ootamatult hing signaliseerib ning annab märku kohalolust. Astub minuga vestlusse ning tunne on sedavõrd tugev, et justkui keegi helistaks sulle. Seega taju on täiesti spontaanselt võimendunud ning oluliselt avardunud…

Meelt võiks kirjeldada niimoodi, et füüsilise maailma reaalsusest sisened vaevata sind ümbritsevasse immateriaalsusse. Piltlikult suudad vastavalt soovile olla nii mateerias kui ka osaliselt immateerias.

Saan aru, et pean vaatama aknast välja pimedusse… Põhjust siiski ei tea… Ainult lumi järvejääl helgib õrnalt vastu. Olen mõneti äraootaval seisukohal. Vaatan välja, kuid ei tea, mida peaksin nägema või otsima? Niimoodi korduvalt umbes seitsme minuti jooksul…

Viimaks lisandub infot juurde, mis selgitab et järvejääl on midagi toimumas… Kõik eeltoodu on puhas taju ja nüüd kasutan mõistust ning leian, et jääle maandub UFO…

Innustatuna mõistuse poolt loodud visioonist, panen talvesaapad jalga ja kiirustan toariietes, mütsita ning kinnasteta välja. Ilm on pilves ja tuulevaikne, temperatuur umbes -8 C. Tõttan jääle, kuid mitte otseteedpidi, vaid nii kuis sind „juhendatakse” – lääneloe suunas.

Vaatan ringi, aga UFO-t ei ole kuskilt paistmas. Saan väga hästi aru, et õhutaldrik on mu enda loodud kujutelm ja mitte taju. Ometi meeldib mõttega mängida, sooviksin ju UFO-t näha! Samal ajal puhas tunnetus annab märku, et midagi on varsti juhtumas…, aga millal täpselt…

Külm hakkab. Juba üle 17 minuti olen pakase käes olnud. Näib, et midagi aset ei leiagi… Füüsilises maailmas ei ole teistlaadseid märke ja kõik on tavapärane. Arutlen, et asutan vist koduteele… Hea küll, ootan veel mõned minutid…

Ühtäkki läheb keha raskemaks ja pulss kiireneb 160-170 löögini minutis. Kuklasse siseneb surve ja pitsitus, hirmuhoog võtab võimust… Erksalt tajun, et miskit selja taga on toimumas… Kardan vaadata, kuid siiski keeran end järsult ümber, põhjaloe suunas… Samal hetkel käib vali praksatus…

Paksust külmunud järvejääst ca 2/3 pikiulatusest vabaneb tohutu pinge ja pind jalge all kergelt võbiseb. Vabanenud energia tekitab õhus kaikuva madalsagedusliku tugeva kõmina. Mõne sekundiga heli hajub ja sulnis vaikus on taas päral.

Pingutan silmi, et miks ma UFO-t ei märka? Küllap on nähtamatu… Olen pettunud, et lendobjekti ei näe ning leian, et olen mõningases eksituses. Ma ei oska selgitada, miks jää pragunemine ja heli ning oletusliku UFO maandumine pidi samal hetkel toimuma? Pean kokkusattumust juhuseks ning vantsin koju. Kell on umbes 20:24 kuni 20:27.

Ammune lugu on hästi meeles ning leian vajaliku teha lühikokkuvõte. Võimalik on eristada aru ja tunnetust. Esmalt näeme, et mõistus oli eksiteel kui lõi kujundi, et kuskil peab olema UFO… Ei olnud! Teisalt kontakt enda hinge ja tajuga loob tõenäoliselt ühenduse infodimensiooniga (ID), kus kohast ammutan teadmise juba ligi 45 minutit ennem, et midagi võib lähitulevikus juhtuda. Situatsiooni täpne iseloom koorub järvejääl olles – jää pragunemine ja kõva heli.

Tuletan, et eelpool mainitud sündmused peavad olema kuskil kirjeldatud (näiteks ID-s) ja sa püüad teabe kinni. Küsimus seisneb, kas saadud sõnum on üksüheselt selge või pead tõlgendama. Konkreetsel juhul püüan lahti mõtestada ja miksin enda peas loodud konstruktsiooni UFO-st ja hinge vahendusel saadud info omavahel kokku. Saadud vastusesse (toimunud sündmus jääl) suhtun suure kahtlusega ja leian, et intuitsioon eksib.

Selgub, et vaist jagab tõest teavet, mis on ometi ebapiisav, et saada tervikust aru. Seetõttu lisad enda poolt midagi juurde (UFO) ja tulemus on veel segasem.

Taaskord jõuame ammu tuntud olukorrani, et mõistus võib olla eksiteel. Julgen arvata, et arvestamine pelgalt materiaalse maailma tõestatud ja tõestamata alusväidetega on liiga ühekülgne lähenemine kasvõi sinu enese reaalse lähiümbruse mõistmisel ning kogemisel. Ainult mateeriaga arvestamine tähendab suures osas infost ilmajäämist ehk immateriaalsusega suhestumata on ümbritsevast keskkonnast (kõiksusest) aru saamine äärmiselt ebatäielik.

Usalda oma puhast intuitsiooni ja oled suuteline ettetulevaid elulisi väljakutseid paremini lahendama!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

32. PEATÜKK ⟡ Koolikiusamine ⟡

04.03.2022 olen jõudnud sinnamaani, kus sõjapinge ja -ärevus on teinud oma töö. Esineb südamekloppimine või kiire pulss, kõrgem vererõhk, söögiisu langus, unehäired, väsimus, teatud jõuetus ja valud rinnus. Teen otsuse, et alustan antidepressantide kuuriga kui muud enese hoidmise meetodid vilja ei kanna. Pinge tajumine on esinenud tegelikult juba detsembri teisest poolest ja jaanuarist vaikselt intensiivistub.

Alates 28.02.2022 hakkan info ammutamist samm-sammult piirama. Enese säästmine on vajalik, et mitte kokku kukkuda. Otsuse ravimeid võtta lükkan siiski edasi, sest pingelise teabe selekteerimine kannab vaikselt vilja. Eeltoodud sümptomid leevenevad. Seega uudistemahu ca 50% tarbimise vähendamine mõjub hästi. Ilmselt mõnevõrra vähendan veel, kuid see ei tähenda, et mitte midagi enam kätte ei saa. Saab ikka, kuid ületarbimine ei ole hea! Tuleb tähele panna, et infoga mitte kursis olemine sõda ära hoida ei suuda ja pead liiva alla peita ei ole mõistlik. Seetõttu tuleb teha võimalikult tarku otsuseid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et liigne info ahnitsemine sarnaneb DoS-ründele, kus arvuti koormatakse suure hulga päringute teel üle. Paralleeli toomine arvutiga on asjakohane. Erinevus seisneb ainult selles, et inimene teeb ise valiku. Rünnaku tõttu vajab arvuti mahulist putitamist, et töökorda seada. Samuti vajab inimene aega, et taastuda.


Kohanemine kooliga võtab aega. Lapsi on ühtäkki väga palju ja kõiki ei suuda korraga tajuda. Koolikohustuse tõttu oled sunnitud järjepidevalt suurtes klassides olema, mis omakorda tekitab sisepinget.

Mõningane sisepinge motiveerib end kokku võtma ja üha enam keskenduma füüsilises maailmas toimivate reeglite omandamisele. Teises klassis (1975-76) suudan enamike klassikaaslastega head ja sõbralikud suhted luua, välja arvatud Aivariga. Ta peab mind enda konkurendiks, kuigi oleme iseloomudelt väga erinevad. Teda häirib, et klassikaaslaste hulgas on mul palju suurepärased suhtluspartnereid, mistõttu tunneb end ebamugavalt. Ma ei saa aru, miks ma talle kogu aeg ette jään? Aegapidi mõistan, et tema huvi on olla dominant ja teisi enesele allutada.

Teises klassis aprilli viimane nädal või mai esimene nädal. Ilmselt reede. Ennem vahetunni lõppu, umbes kell 11:55. Aivar kutsub mind klassiukse taha ja virutab kaks korda rusikaga kõhtu, misjärel hingata ma ei saa. Taastumiseks pean end mõnevõrra koguma, kuid vastu lüüa ma ei julge… Tegemist on olulise osaga saatuslikust teerajast… Sellest hetkest alates saab alguse koolikiusamine…

Kui analüüsida, siis kõik, mis oli, pidi olema… Ja saatuse tahtel… Lüüa ma ei hästi osanud, kuid maadelda võinuksin. Võimalik, et mul oli jõudu rohkem, kuid agressiivsust jällegi kaugelt vähem. Aivari ettehoiatamata ja põhjendamatu rünnak lõi mu rivist välja.

Omapärase osisena pöördun mõttes koheselt oma hinge poole küsimustega, miks sündmus pidi juhtuma ja mida peaksin tegema, et enam sellised asjad ei toimuks? Paraku vastust ei tule… Teisisõnu asjad peavadki niimoodi minema…

Edaspidise mõne nädala jooksul, mis jääb koolivaheajani, muutub Aivar üha julgemaks. Kummalisel kombel hakkab ta sekkuma vestlustesse kui teiste kaaslastega sõbralikult lobisen. Tuleb seltskonda ja hakkab mind verbaalselt ning mentaalselt tõrjuma. Teda häirib, et tema tähelepanu ei saa, vaid hoopiski mina. Soovib, et temaga räägitakse ja mitte minuga… Ta ei ole osav suhtleja, vaid äärmiselt enesekeskne ning kontrolliv ja kaaslased temast lugu ei pea. Teisisõnu ta tahab minu suhted klassikaaslastega kaaperdada…

Tõrjumise järgmine element on nügimine ja tõukamine, mis ei ole küll igapäevane, kuid ikkagi esineb. Alguses teeb varjatult, kuid hiljem juba teiste ees. Aivar saab oodatud tähelepanu ja mina olen sunnitud vestlusringidest vaikselt taanduma. Ennem koolivaheaega olengi juba suhteliselt üksi ja eemale jäetud. Olen kammitsetud ja sigineb pelgus suhelda.


Pärast koolivaheaega. Kolmas klass (1976), 9 aastane. Esimest korda ma ei soovi kooli minna ja loodan, et Aivaril on suve jooksul kõik meelest läinud. Kooli teisel päeval algab togimine, tõukamine ja jala taha panemine taas pihta, ta on agressiivne ja vaenulik. Nädalate jooksul kinnistub üleolev ja ülbe suhtumine ning mõne kuu pärast lisandub klassikaaslaste ees narrimine, mõnitamine ning alandamine. Kannatan vapralt ära, kuid samm-sammult hakkan end alaväärsena tundma ning arvan, et Aivar kiusab mind seetõttu, et olen kuidagi teistmoodi või imelik… Sealhulgas õppeedukus langeb.

Sööklas sööb vahel mu lõunasöögi ära või rikub toidu, mistõttu koolilõunal enam käima ei hakka. Söögiisu on väga suur, kuid kiusamine on muutunud talumatuks. Mul on väga heameel kui ta koolist poppi paneb või haigeks jääb. Nendel päevadel on meeleolu üsna hea. Tunnen ka rõõmu kui õpetaja teda mõne koerustüki eest pragab või noomib kui suitsetamisega vahele jääb. Osava valetajana vingerdab keerulistest olukordadest sageli üsna libedasti välja.


Neljandas klassis (10 a) 1977-78 lisandub kiusamise regulaarsesse metodoloogiasse füüsiline vägivald. Mõni löök kõhtu, 1-2 tugevat obadust vastu õlavart või lõugu, võimas laks lahtise käega vastu põske. Uue klassijuhataja EF ees alustab Aivar minu osatamise ja mõnitamisega katsetusi ning õpetaja ei tee selleks takistusi. Räige kiusamine mõjub vaimsele tervisele kurnavalt ning enese säästmise huvides hakkan koolist mõne päeva või nädalate kaupa puuduma. Hinded reaalainetes lähevad veelgi alla. Klassijuhataja ei tee märkamagi, et mind kiusatakse, vaid tilgutab ka ise õli tulle. Näiteks palub tunnis mul püsti tõusta ja kommenteerib õelalt õpiedukust ning lisab alandavaid repliike. Või Aivar korraldab mu kiusamise sedamoodi, et EF saadab mind tunnist hoopiski ukse taha või mõnikord ka nurka seisma.

Ilmselt märtsi esimene pool 1978. Varsti on reede pärastlõuna. Kool tähistab vastlapäeva vastlakuklitega ja pika piduliku liuga, millest olen paar nädalat juba unistanud. Iseäranis pakuvad pinget maitsvad kuklid, mida poest ei saa. Viimases või eelviimases tunnis EF teatab, et mina vastlapäevale minna ei tohi, ka koju mitte. Pean koolis olema kui lapsed kelgutavad ja lustivad ning kuni ajani, mil koolipere metsast ja mäelt tagasi tulevad ning õpetaja mu isiklikult koju lubab. Juhul kui korraldusele ei allu ja ikkagi koolist lahkun, siis saan märkuse ja nädalaks pean peale tunde jääma.

Klassijuhataja suunise võtan vastu suhteliselt stoiliselt. Majas on rahulik ja vaikne ning närv puhkab. Suure kooli peale ei ole kedagi! Garderoobis ainult valvuritädi. Saan palju mõelda. Vaatan neljanda korruse koridori aknast välja kui õpetajad ja õpilased metsa poole liiguvad ning vajun oma mõttemaailma.

Tavapäraselt ma lõunat söönud ei ole ja hullu ei ole midagi. Olen kindel, et kuigi liugu laskma mind ei lubata, siis igale õpilasele ettenähtud kukli saan ikkagi kätte. Kas toob õpetaja kui mind koju laseb või saan sööklast kätte. Kukli nimel võiksin kannatlik olla!

Väljas on üsna leebe. Umbes +1 kuni 2 kraadi sooja ja tuulevaikne pilves ilm. Rõõmustan, et lastel võib üsna huvitav olla ja on tore, et kool sellise vahva ürituse on korraldanud. Ma ei tunneta viha, et osaleda ei saa ja hoopiski naudin iseolemise võlu. Vahel küll kaalun, kas lasta jalga, kuid pärast tunde jääda ka ei tahaks ning sunnin end vagusi olema.

Kell on juba poole viie kandis ja kedagi tagasi ei ole veel tulnud. Närveerin ning olen teadmatuses kui kaua veel koolis passima pean? Tunnen kergendust kui viie paiku näen paarikümmend inimest kooli poole tulemas. Enamik õpilasi on juba otse pärast üritust koju läinud.

Kõht on tühi ning hõrk ja pehme kukkel on mõtetes ja suu jookseb vett. Paarkümmend minutit ootamist, kuid klassijuhatajat ei tule… Kell hakkab lähenema poole kuuele ning väljas hämardub. Võtan koti ning asutan vaikselt söökla poole sättima. Olen kindel, et minu kukkel ootab mind sööklas kandikul…

Neljandalt korruselt esimesele vantsin võimalikult aeglaselt. Õpetaja EF ei ole mind ju koju lubanud, samal ajal kuklist ilma ka ei tahaks jääda. Seega ratsionaalne käik on saiake kätte saada ja seejärel otsustada, mis edasi teha.

Jõuan sööklaukse taha, kuid uks on lukus ja hingelistki ei ole… Olen tõsiselt pettunud ja kurb, et minu kukli on keegi ära söönud ja ma ei tea, kes see olla võiks… Võtan garderoobist riided ja olen viimane õpilane, kes koolist lahkub. Ainult paar õpetajat kiirustavad koos minuga majast lahkuma.

Järgmise nädala esmaspäeval pelgan, et EF võtab mu ette, et koolist loata lahkusin. Kartus on sees terve nädala ja viimaks mõttes hõiskan, et olen õpetajal meelest läinud ning pärast tunde jääma ei pea.


Klassijuhataja poolsed jätkuvad mõnitamised ja alandamised võtan vastu suhteliselt enesekindlalt. Peamine, et ta mind „istuma” ei jätaks. Suveni on ainult mõni kuu jäänud ja kannatan ära. Ma ei hooli, et mai lõpus või juuni alguses toimuvale ekskursioonile mind ei lubata ja jäetakse suvetööle. Olenemata tema suhtumisest austan teda. Ta on siiski õpetaja ja teab, mida teeb ning ma ei ole ka kõige eeskujulikum õpilane… Tollel ajal arvan, et olen erinevad “karistused” ära teeninud… Teisisõnu järjepidev eneseväärikuse mahasurumine on kandmas vilju.


Täiskasvanuna kümneid aastaid hiljem mõistan, et küsimus ei olnud minus ja kesises õppeedukuses, vaid autokraatses klassijuhatajas, kes nõudis täielikku allumist. Paraku näib, et ta nautis kiusamist ning soovis mind tasalülitada…

Aivari ja EF käitumismudel süvendas alaväärsuskompleksi ilmnemist, et ma ei ole väärtuslik ning ei kõlba mitte kuhugi. Tegemist on saatusega, mis suunas minu hingelist kujunemist. Paradoksaalsel kombel suur kiusamine suurendas minu kontakti enda hingega. Kuigi ma ei teadvustanud hinge olemasolu ega osanud selgitada, siis intuitiivsel tasemel sisekõnelus järjepidevalt esines. Järelikult tohutu negatiivne kogemus mõjus teismoodi positiivselt ehk iga olukord ja sündmus õpetab.

EF täna õpetajana enam ei tööta ning on hallipäise pensionärina aktiivne teises valdkonnas. Kindel, et minu isik on ka teda mõnevõrra mõjutanud. Ma ei oska öelda, mil moel, kuid tean, et tema üks vaieldamatu õppetund seisneb selles, et ta peab õppima andestust paluma… Olenemata, et ta tõenäoliselt mind enam ei mäleta.

Peatüki kirjutamise ajal kasutasin veebis otsingumootorit ja leidsin ta isiku koos fotode ja videotega üles. Ligi 45 aastat hiljem! Videosid ma ei vaadanud, vaid mõnda fotot, mis eelmisel kümnendil tehtud. Ja foto kõneleb… Visuaalsed komponendid – tema olek ja silmavaade võimendavad mu taju ja tunnetan tema praeguse elu mentaalseid detaile…

Ta on autokraat ja õel jätkuvalt, kuid osavam ning käitub varjatumalt… Kahjuks edasi jäine, suhteliselt südametu ja enesekeskne, vähese empaatiavõimega ning kurjuseseeme ei ole kadunud. Täna ta veel ei oskaks andestust paluda… Sellest tulenevalt tema õppetund seisneb, et kui tuleb aeg, siis ta peab alustama õpingutega, kuidas kahetseda…

Kas ma andestan EF poolt põhjustatud halvad teod? Kindlasti andestan, kuid praeguses elus mitte. Ilmselt ta sureb ennem kui mina ning ta hing läheb tagasi hingekoju immateriaalsusse. Tuleb ka minu kord kunagi minna, mil hingemaailmas taas kohtume. Tõusetub vältimatu teema, kas ta on õppinud siiralt andestust paluma või mitte? Kui jah, siis palun tal kogeda kõike seda sama valu, mida ta mulle põhjustas. Seejärel saan andestada, kuid varem mitte.

Ma ei vihka teda, vaid on põlgus, kuid sedagi mitte palju. Minu mättalt vaadatuna küpseb ta enda keedetud supis… Seega ta ei vääri minu tähelepanu ja sedagi ainult peatükki raames osaliselt.

On oluline hästi läbi mõelda, kas on mõistlik teha tegusid, mis teisi inimesi või olendeid (nt linnud, loomad jne) kahjustavad? Leian, et iga kurjuse kild su sees vajab tasakaalustamist ja kõik sõltub konkreetsetest situatsioonidest, mis omakorda põhineb saatuslikule rajale. Seetõttu pead vastutama varem või hiljem hingelisel tasapinnal; võimalik, et ka füüsilises-materiaalses kontekstis, mis selgub sinu elu jooksul. Hingeline vastutus on oma olemuselt tinglik ja tähendab, et saad oma veast viimaks aru. Vastutuse võtmisele järgneb vajadus osata puhtast südamest kahetseda ja siiralt paluda andestust. Selliseid asjaolusid kogeb enda elu jooksul iga inimene või hiljemalt immateriaalsuses tema hing. Pääsu ei ole ja peita ei saa. Tegemist on süsteemiga ja vältimatu seaduspärasusega mateerias, immateriaalsuses või ümbritsevas kõiksuses.

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

31. PEATÜKK ⟡ Sõda, hukatus ja surm õpetavad ⟡

Teen raamatu sisusse väikese ja planeerimatu muudatuse ning puudutan mõne sõnaga sõjaga seonduvat.

23.06.2014. Pirita. Fotograaf: Henry Küla

Aktiivne sõda Euroopas on suurendanud plahvatuslikult infohulka. Ilmselgelt on info vajalik, kuid juba varasemates peatükkides märgitult, peaks tegema valikuid, mida lugeda ja vaadata. Põhjaliku inimesena püüan alates neljapäevast 24.02 tutvuda tohutu ja mitmekesise teabega, et saada terviklikum pilt toimuvast niivõrd kuivõrd võimalik. Sinna sekka satub sõjapropagandat kui ka võltsinfot. Seega ma ei tee valikuid, vaid ahmin kõike sisse ja vaimsest energiast ca 90% kulub väga pingelisele sisule. Enesele aega ja tähelepanu sisuliselt ei jagu.

Ma ei ole varasemalt nii lähedalt massiivse sõja olemust kogenud. Pulss on tavapärasest natukene kiirem, vererõhk kõrgem ja söögiisu vähem. Hoomad suhteliselt terviklikult ja järjepidevalt seda mõõtmatut valu ning ängi. Seega püüad pinge kinni, mida omakorda võimendab loetu ja nähtu. Taaskord jõuame korratud teadmise juurde:

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral. ⌘

Pühapäeva õhtuks 27. veebruariks 2022 on karikas täis ja enam midagi sisse ei mahu. Aju blokeerib teabevoo ja välised mõjutused. Järelikult aju on piiratud ressurss, samuti hing signaliseerib, et olen läinud üle piiri. Väga hea õppetund! Pean jätkuvalt õppima infot valima, et säästa ennast. Tean juba praegu, et õpinguid kannab edu, kuid millise aja jooksul, on teadmata.

Pärast blokki mõne tunni tunni pärast tekib vastupidine seisund ja vaimse keskendumisega suudan kutsuda esile taju eriliigi, mis loob nõrga ühenduse nn intelligentse teadvusega (IT). Isiklikult arvan, et kõiksus meie ümber sisaldab erinevaid materiaalseid ning mittemateriaalseid jms dimensioone, paralleelseid universumeid, erinevaid reaalsuseid ning määratlemata koosluseid, mille suhtelises keskmes on infodimensioon. Kõiksust tervikuna „haldab” intelligentne teadvus.

Eripärase tajuliigi tunnen ära, mida mäletan ühest kirkast unest 2006. aasta algusest, millest edaspidi. Omalaadne ühendus IT-ga mõjub jõudu tekitavalt kui ka rahustavalt ja tollel hetkel väga soovin, et minu poolt kogetav võimas hea energia laieneks kõikidele inimestele, kes Vene-Ukraina sõja pärast südant valutavad ning võigast Vene agressiooni ei poolda.

Paljudel või enamikel inimestel on omad meetodid, kuidas ühenduda temale teadaoleva nö kõige kõrgema jõuga, Jumalaga, vaimsusega vms, kes-kuidas mõistab, tunnetab ja nimetab. Maakeral elab ca 8,6 miljardit inimest ja igal ühel on oma isiklik teerada, mis sisaldab temale ainuomaseid tõdesid. Kõik teerajad ja tõed on vajalikud, et läbi eluliste kogemuste toimuks hinge täienemine.

Väita, et kellegi inimese tõde on vale, oleks ennatlik. Samal ajal kõikide tõdedega ei ole võimalik nõustuda ja asjakohane kriitika on lubatud. Seda kõike tegelik elu pakub. Konkreetsel juhul väljendub sõjana.

Olen püüdnud isekeskis arutleda ja mõtiskleda, mil moel võiks sõda inimesi mõjutada? Ilmselt kasutan mõistust, mis paraku on väga-väga piiratud ning mulle näib, et küsimusele vastamisel ma ei ole suuteline taju rakendama. Ometi intuitsioon võib esineda ka enesele teadmata.

Üldistatult ja inimkonda perspektiivis vaadeldes võib sõda või sõjad tingida edaspidise vägivalla vähenemise. Inimkonna teadaolevat ajalugu vaadates selgub, et sõdu on olnud palju, mis ühele poolele toob kaotuse ja teisele võidu. Üks astutud samm viib järgmiseni.

Kas inimkond on oma arengutasemel jõudnud sinnamaani või ei jõua kunagi, et vägivald väheneb, tarkus suureneb ja hinge olemasolu tõuseb üha kindlamalt esile või mitte? Kas Vene-Ukraina sõja lõppemine ja tulemus vähendab edaspidi vägivalda või mitte?

Ettemääratuse printsiibi alusel on sõja algus ja lõpp määratud, samuti tagajärg, mis omakorda on infona (energiana) kirjeldatud infodimensioonis. Kas jätkub ühiskondade vägivallaga allutamine või areneb enam rahu ja üksikisiku loov areng? Olenemata vastusest kõik tuleb niikuinii, mistõttu tavainimese seisukohast vaadatuna klammerdumine igasse sõjaga seonduvasse infokildu ei ole vajalik.

Kui võitjaks osutub Putini režiim, on tõenäoline, et vägivalla eskalatsioon maailmas jätkub. Sellisest arengust võib tuletada, et inimkond on alles oma tee alguses ja lootus, et tarkus, humanism ning rahu on levimas, osutub enneaegseks. Seetõttu tsivilisatsiooni edaspidine teekond on jätkuvalt erakordselt käänuline. Piltlikult igal käänakul toimub oluline konflikt või sõda, mis omakorda küll sisaldab õpinguid ja teadmisi, kuidas edasi liikuda; kuid kas teadmised on piisavad, et neid vastu võtta ja targemaks saada ning tuua inimene rahumeelse arengu juurde? Kas meeletu vägivald jätkub veel aastakümneid, sajandeid või enam, on keeruline oletada.

Vägivald iseenesest toob reaal-materialistliku maailmapildi intensiivselt esiplaanile ja tahapoole asetub hingelis-immateriaalne käsitlus. Seega kommunikatsiooni enda hingega ei ole soodustatud, mis omakorda tähendab, et inimese areng on takistatud. Üldistatult ta peab tegelema ellujäämisega ja enese kuulamiseks energiat napib.

Vaadates üksikisiku ja ühiskondade platvormilt, ma ei usu, et inimkonna eksistentsi mõte on end lõputult sõdadega koormata ja näiteks tuumasõja korral Maa hävitada. Samal ajal välistada ei saa põhjusel, et inimesed ju hävitavad end ja miks kogu Maa ei võiks kaduda?

Kui vaadata Maad näiteks kaugemalt, mõne kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni vaatepunktist ja Maa hukkub, siis tegemist on teadmisega, et meie siin, näiteks Orioni tähtkuju elanikud, oskame edaspidi olla targemad, et oma elu tuksi mitte keerata. Õpetus on silme all, mis juhtus Maaga kui inimesed tegid nii ja naa. Oluline on vaatepunkt, kus kohast jälgida! Kui lugeda teooriat, et kõik on kõigega seoses, siis ei saa eeldada, et Maa on sõltumatu üksus meie universumist või kõiksusest. Kõiksuses on kõik omavahel seotud!

Võib-olla tähistab võitu Lääne progressiivne ühiskond ja sellistel tingimustel oletan, et inimese vaimne areng saab suurema tõuke. Ei saa välistada, et Ukraina president Volodõmõr Zelenski esitatakse Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Vaimse arengu levik võib soodustada enese kuulamise oskust, mis on oluline intuitsiooni ilmnemisel ja hinge tajumisel.


Üksikisik areneb ning täieneb, mille aluseks on valikud. Iga inimene teab, milliseid valikuid ta kaalub ning millise otsuse langetab. Valikuid ei ole lõputult, mille summa on võimalik kokku arvutada. Järelikult ka kogu inimkond täieneb ning teeb valikud kindlas ajahetkes. Näiteks sekund, minut ja kuni teatud periood mahutab konkreetse arvu tehtud ning tegemata valikuid, mis määravad, kuidas ühiskond liigub. Saamegi teada ettemääratuse sisu, mis isiklikul arvamusel on kirjeldatud infodimensioonis (ID).

Väga põnev oleks teada, millisel moel ID-sse info tekib ja millal on tekkinud? Mulle näib, selle eest vastutab Intelligentne Teadvus (IT). Intuitiivselt panen suured tähed, kuid ma ei oska selgitada IT olemust. Mõistus jääb kohe hätta ja enese hingega kontakteerudes vastust ei tule. Küsimuses esinev „millal” on tõenäoliselt eksitav lähenemine, sest aeg on inimese väljamõeldis.

Alates 24.02 ja iseäranis 26.02 on raamatu lugemus suurenenud ning tagasiside on väga positiivne. Mul on siiralt heameel, et minu tagasihoidlikud kirjutised pakuvad Teile huvi ning puudutavad ühel või teisel moel. Suur-suur tänu!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

%d bloggers like this: