Ilmselt 16. juuni 1986, esmaspäev. Hommikusel rivistusel kella kaheksa paiku kutsub Koroljov minu, armeenlaste grupeeringu liidri ja tšetšeenide grupeeringu liikme kõrvale ning annab meile 10 minutit aega, et oleksime valmis minema komandeeringusse. Oleme teadmatuses kuhu, miks ja kui kauaks?
Sõit väeosa veoautoga GAZ-53 mööda käänulisi ja künklikke stepiteid kestab ligikaudu tund ning 15 minutit. Kui arvestuse aluseks võtta sõidule kulunud aeg ja liikumiskiirus 20-50 km/h, siis sihtpunkti kauguseks väeosast on umbes 35-40 kilomeetrit. Sinna kuhu silm ulatub on ümberringi täiesti tühi lauskmaa! Ütleksin, et haruldaselt väga tasane stepp! Ja ühekordne maja 7-8 suurema toaga, kus elab kuni 20 venelast, mis on ka meie peatuspaik.
Heina tegemise aeg! Olen üllatunud, sest ma ei teadnudki, et maapinnast turritavad harvad kõrred on võimalik kokku koguda! Näiteks Eestimaa heinamaadel kasvavate rohttaimede tihedus ruutmeetrile on 10-20 korda suurem! Meie ülesandeks on istuda ratastraktori järel veetaval loorehal ja traktori poolt lõigatav hein looreha abil vaalutada. Meid on juba oodatud ja kohe asume tegevusse. Väljaõpe kestab kuni viis minutit ja keerulist ei ole midagi! Töötatakse kahekesi – traktorist roolis ja üks sõdur loorehal. Oleme Semiyarka kolhoosnike pundi täieõiguslikud liikmed ja töö ei anna oodata!
Mulle pakub suurt huvi, kas armeenlane ja tšetšeen tööd ka teevad? Armeenlane on klanni teine liider, sest kriminaalist esimene saadeti juba detsembris 1985 teise väeossa. Meie väeosas on nn vanglaseadused ja subkultuur levinud, mistõttu liidrid ja liikmed ei tohi kunagi tööd teha, vastupidisel juhul nad rikuksid „seadust”!
Armeenlane püüab esiotsa igati kõrvale viilida. Mängib lollikest, et ei oska looreha käsitseda või teeb üldse valesti. Või hommikul ei tule voodist välja ja üritab platnoid mängida. Tähendab, soovib temaga olevat traktoristi veenda ja kurnata, et ta rahule jäetaks. Traktorist on kogenud vend ja teab, kuidas luuserite ning muiduleivasööjatega käituda. Tõstab häält ja on karm ning mõnikord sikutab kaukaaslast riietest. Pedagoogika mõjub ja umbes nädalaga on laiskloom taltunud. Teeb enam vähem normaalselt tööd ja õhtuks on väsinud. Oreool grupeeringu liidrist on kadunud ja nüüdsest on ta peaaegu tavaline poiss.
Tšetšeeni rühmituse liige ei viitsi rumalat mängida ja selgub, et erinevalt käitumisest väeosas on tegemist kõigiti tubli töölisega. Ta on heas lihaselises vormis maapoiss, koolis vähe käinud ja füüsilist tööd ei karda.
Võimalik, et Koroljov on venelasi informeerinud, keda ta tööle saadab. Samal ajal on tema üks eesmärkidest lõhkuda või nõrgestada armeenlaste ja tšetšeenide grupeeringuid. Kui grupiliikmed ei ole koos, vaid eraldi, siis on võimalik selekteerida välja poisid, kellest saaksid ikkagi inimesed. Võin kinnitada, et mainitud armeenlasest ja tšetšeenist saavadki teenistuse lõpuks (1987 detsember) enam-vähem mõistlikud ilmakodanikud!
Kaassõdurite küpsemine ja kasvamine ei käi hetkega, mistõttu on nad jätkuvalt pinnuks silmas. Komandeeringu esimesel kahel nädalal proovivad mind endale allutada. Olen võtnud seisukoha, et mitte mingil juhul ma ei hakka nende pilli järgi tantsima ja püüan näida võimalikult tugev ning ülbe. Esineb huvitav nüanss, et sõnades on nad kõvad tegijad, aga füüsiliselt rünnata ei julge! Neil ei ole grupeeringute tuge seljataga, mistõttu ei võeta suuremaks vastasseisuks riski. Oh imet! Mõne aja pärast saamegi üksteisega suuremate probleemideta eksisteerida!
Olen Koroljovile sügavalt tänulik, et ta mind komandeeringusse saatis. Eemale pingelisest kasarmu- ja sõdurielust ning tagantjärgi hinnates soovis mind ilmselt kasahhide kättemaksust säästa või hoopiski päästa. Erinevus tsiviilisiku elust on ainult riietus. Muus osas on kõik sama. Argipäeviti kell 7:00 on äratus ja hommikusöök. Kell 8:00 alustame tööga. Seejärel lõunasöök ja töö lõpetame poole kuue ja kuue vahel õhtul. Kella poole kaheksa ja kaheksa vahel on õhtusöök. Öörahu algab kell 23:00 ja kõvasti põrisev elektrigeneraator lülitatakse välja, et umbes kella kuuest uuesti tööle panna.
Töövälisel ajal ja nädalavahetusel on vaba aeg! Tee, mida hing ihkab! Lesi, maga, laiskle, noki nina jne. Minu jaoks täielik luksuskuurort, peamine, et on rahulik! Peaaegu kõik venelased sõidavad nädalavahetuseks perede juurde koju. Meie jääma alati paigale ja väeossa ei viida.
Söögikorrad on toitvad, maitsvad ja portsjonid on üle kahe korra suuremad kui väeosas. Lõunasöök on kahekäiguline! Supp ja praad! Valget leiba ja teed suhkruga võid süüa kuipalju soovid! Kord või paar nädalas saab lisaks ka magustoitu! Samas piimatooteid ja puuvilju ei ole. Ühesõnaga peaaegu nagu kodus! Väärib märkimist, et komandeeringusse saabudes olen niivõrd näljane, et tihtilugu küsin koka käest toidulisa, mida sageli ka antakse. Kokatädi on umbes 38-40 aastane meeldiv, sõbralik heleda peaga venelanna. Tema abiline on 18-aastane kaunis ja malbe kasahhitar, kes on ka ainuke kasahh kogu seltskonnas!
Vahemärkusena lisan, et ümberkaudsetes auulides on penisid väga vähe, sest kohalikud kasahhid söövad koeri. Nahast teevad talvemütse, kindaid ja saapaid. Koeraliha peetakse delikatessiks ning söömisharjumus on rahvuslik traditsioon.
Olen juba varasemalt pannud tähele, et kasahhid peavad end venelastest paremateks. Kasahh on põliselanik, kuid venelane tavaliselt migrant, mistõttu rahvustel tehakse olulist vahet. Kasahh ei soovi venelasega koos töötada ja lihttöid ammugi mitte. Just seetõttu on kõik heinatöölised venelased, aga ülemused kasahhid. Antud eluolu toimib ja väliselt saadakse üksteisega normaalselt läbi. Ma ei ole pilusilm ja venelased võtavad mind kiiresti omaks. Kaassõduritest kaukaaslasi vaatavad pigem reservatsiooniga ning põhiliselt on nad omaette.
Aeg lendab linnutiivul ja sõduritega hõõrumist peaaegu enam ei esine. Ühel erandlikult laupäeval on meid kolme sõdurit jäetud terveks päevaks omapäi. Valvama pidanud tsivilist laseb jalga ja tuleb alles õhtul kella seitsme paiku. Kõik uksed lukustatakse, ainult kaks tuba ja söögisaal jäetakse lahti, kus vajadusel olla saame. Kaukaaslastel lööb päti mõtteviis kohe välja. Sobravad tööliste isiklikes asjades ja proovivad suletud akendest ning ustest sisse murda. Vastik! Omakeskis loodan, et nad jääksid vahele ja saadetaks väeossa!
Jorsid viimaks väsivad ja armeenlane igavusest demonstreerib, kuivõrd osav tuvipüüdja ta on. Püüabki kinni ja murrab kaela kahekorra! Järelikult on lapsepõlvest ja noorukieast kogemused! Küpsetab linnu lõkkel ära ja pakub ka mulle mekkida. Suurest uudishimust võtan tükikese vastu ja pean mainima, et väga hõrk ning õrn liha! Kiidan noormeest ja tunnustus teeb talle heameelt.
Laupäev, 19. juuli 1986. Kõik töölised on koju läinud. Ainult kokatädi ja kasahhitar on kohal. Teevad meile lõunasöögi ja selline sõbralik jutuajamine käib. Neiu hakkab pärast sööki söögituba koristama, kuid kaukaaslased sepitsevad plaani… Näevad tütarlapses objekti, kellele võiks agressiivselt läheneda… Tüdruk küll keelitab poisse ning on silmnähtavalt hirmunud. Sõdurid omakorda süttivad üha enam ja enam ning olukord kisub inetuks. Tahavad kasahhitari ära vägistada…
Olen noormeeste pealetükkivusest, hulljulgusest ja rumalusest tõsiselt häiritud ning sekkun hetkel kui antakse kätele voli ja alustavad käperdamist. Ma lihtsalt ei saa pealt vaadata kui tehakse teisele inimesele liiga ning iseäranis kaitsetule neiule! Tõukan tüübid eemale ja ei lase neid tüdrukule ligi. Kutid lähevad pöördesse ja ütlevad, et lähme välja, ajame asjad jutti!
Mitu nädalat on kõht täis olnud ning olen kosunud. Vastupidavust ja jõudu on, ma ei karda. Teen ettepaneku, et kakleme 1:1, millega üleolevalt nõustuvad. Nad ei saa tütarlapse nähes mulle kahekesi kallale tulla, see oleks nõrkuse märk! Olen arvestanud, et isegi kui üheskoos ründavad, siis rusikaid ma tagasi ei hoia!
Esimesena kaklen armeenlasega. Mõni minut ja ta annab alla. Järgmine on tšetešeen ja samuti jääb kaotajaks! Häbi missugune! Seejärel asjatavad kahekesi koos, kuid neist ei ole tolku ja ebameeldivast situatsioonist väljun võitjana püstipäi! Lähen kasahhitari juurde ja ütlen, et kui tüübid taas teda kiusavad, siis andku mulle teada. Neiu punastab häbelikult ja lausub tagasihoidlikult vaikse häälega: „Aitäh.”
Kaukaaslased enam tüdrukule lähenemiskatseid ei tee ja püüavad isegi silmsidet temaga vältida. Minuga nad kokku saada ei soovi. Olen karmimoeline onu ja jälgin kotkapilgul valvsalt toimuvat, et õiglus oleks majas! Ja eluke sujub taas tavapäraselt rutiinsel rahulikul viisil. Vahel lobisen tütarlapsega, kuid külge ma talle ei aja.
Jõuab kätte reede 25. juuli. Pärast lõunasööki kutsub neiu mind oma vanematekoju külla ja õhtul läheksime Semiyarkas diskole! Wow! Olen rabatud ja üllatunud! Tema otsekohesus ja siirus mõjub intensiivse impulsina ning tajun tema hingelist põhiolemust! Olen hingeliigutusest meeldivalt vapustatud ja sooviksin teda kallistada! Ilmselgelt ta ootab minu tähelepanu ja ei saa välistada, et on armunud.
Vahemärkus. Elulist episoodi meenutades ja kirjutades tuleb naeratus näole ning soojus hinge! Olen tolleaegse autentse taju ja energia kinni püüdnud! Mitte midagi ei ole muutunud, sa koged kõike taaskord!
Samal ajal on mul kartus, et kuskil küladiskol, kus on purjakil kohalikud, võib minna kakluseks. Mina kui võõramaalane saaksin niisama kolakat. Pealegi mul on sõjaväeriided ja paistaksin silma. Räägin avameelselt oma mõtetest ja hirmudest. Tüdruk vastu, et kõik on sõbralikud ja tal on 6 venda, kes mind kaitseksid! Pealegi võin vendade riideid kasutada ning keegi ei saagi aru, et olen tegelikult sõdur.
Paraku neiu ei tea, et mul on kasahhidega nn erisuhe ja vaistlikult arvan, et mu isik võib välja tulla. Suudan tüdrukut veenda, et ma siiski ei julge diskole tulla, kuigi väga sooviksin. Ta mõistab mind ja nädalavahetuseks koju ei lähe.
Pühapäev, 27. juuli kella viie paiku pärastlõunal. Väeosa veoauto GAZ-53 eesotsas Koroljoviga jõuab ootamatult meie peatuskohta ja annab 5 minutit lahkumiseks. Pakin kiirelt oma asjad ja jooksen kasahhitari manu:
„Ma sõidan kohe praegu ära. Kui soovid, ma kirjutan sulle?”
Tüdruk ruttab paberit ja pastakat otsima ning aadress ongi olemas. Jätame naeratades kiiruga hüvasti ja luban talle kirjutada. Veokas võtab tuurid üles ja alla tunni meeletut kiirustamist jõuamegi väeossa. Varsti on õhtusöök. 6 nädalat kuninglikku puhkust ongi selleks korraks möödas!
Pärast õhtusööki on väeosa klubis kinofilmi vaatamine ja kuulen, et üks turkmeen on aserite jõugu pealiku Gulmalijevi käest mõned päevad tagasi (24.07-26.07) peksa saanud. Arutab erinevate poistega, kas kaevata Korljovile ära või mitte. Pärast filmi on jõudnud selgusele, et annab kaptenile vahejuhtumist ikkagi teada. Samal päeval või esmaspäeval teeb ettekande ja Gulmalijev võetakse kinni. Juba esimesel augustil korraldatakse klubis näitlik ja hoiatav kohtuprotsess ning jõuguliider mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni. Seejärel jõuk laguneb.
Väike ääremärkus. Veebruarist maini 1986 käime oma jaoga (11 sõdurit) Semiyarka asulas paarismaja ehitamas. Meie pundis on ka Gulmalijev, kes järjepidevalt ärpleb ja mängib laia lehte. Aserite jõuguliidrile omaselt tööd ta teha ei tohi (nn vanglakoodeks ei luba) ja ka ei tee. Tal on idee, et soovib minust kujundada endale jooksupoisi. Märtsi alguses viimaks otsustan, et hakkan talle vastu, tuleb, mis tuleb. Pärastlõunal oleme objektil ja külma on kuni viis kraadi. Kastan kindad müürisegu sisse ja lasen mõnevõrra taheneda. Lähenen talle ja virutan seeria rusikalööke vastu silmanägemist. Tema kongus ninast voolab ohtralt verd. Tirin ta maja keldrisse ja rusikate ning jalgadega tambin täie jõuga edasi… Ta karjub, hüüab appi ja keelitab end mitte lööma… Vajub kokku ja hakkab nutma… Olin sunnitud rakendama vägivalda, et ennast kaitsta. Samast hetkest alates ta ei tülita mind enam kunagi. Tänaseni arvan, et käitusin õigesti ning ma ei tunne, et peaksin midagi kahetsema. Hoopiski tema kui probleemide algataja peaks hingelisest kontekstist lähtuvalt lepitust paluma.
Komandeeringutega on mul vedanud. Esmaspäeval, 04. augustil 1986 hommikul, määrab Koroljov mind ühe eraisiku juurde tööle. Isiklikult minu jaoks ei oma tähtsust, kus ja mida teen. Seekord veab ja saan väeosast minema, 10 kilomeetri kaugusel asuva Semiyarka asula ühe kasahhi talusse toimetama. Tegelikkuses on nii, et peremees maksis kaptenile raha (altkäemaksu) ja ostis ajutiselt endale orja. Mõistagi ma kardan. Äkki on tegemist mingisuguse kasahhide vandenõuga… Õnneks midagi eriti hullu ei ole ning ma ei välista, et ka seekord on kapten mu „ära peitnud”. Tavapärane talutöö põllul – põletava päikese käes rohimine ja kivide korjamine. Isandale abiks suuremate ja kobakamate asjade tõstmisel ning tirimisel.
Ma ei tea, kes too mees on, kuid käitumise järgi oletan, et keegi ülemus kuskil. Käitub üleolevalt ja kõrgustest vaatavalt. On range ja nõudlik, ei häbene solvata. Ägestub kergelt ja tõstab häält, vahel ka karjub ja annab mõista, et tahaks mulle virutada. Meeldib kamandada ja põhifraas on: „ Noh, kiiremini, kiiremini! No mis sa magad seal?” Mõistan tema olemust – soovib võtta minust maksimumi ja mahlad välja pigistada. Ikkagi nõks orjapidaja moodi! Hea, et tal piitsa käes ei ole!
Endalegi imestuseks saan süüa hästi ja ööbin puhaste linade vahel pererahva tarekeses (ehitatud ajavahemikul umbes 1930-1940). Kusjuures peresse kuulub ka minuealine tütarlaps, kes söögilauas kelmika pilguga vaatab… Autoritaarne isa jälgib mängu ja annab kurja näoilmega märku… Eakaaslastena peame lihtsalt rahunema ja manama ette tõsised näod! Ometi praksub õhk energiast, mida me ei näe, kuid vastastikku tajume!
Vahemärkus. Ülaltoodud olukorda meenutades ja lõiku kirjutades tuleb jällegi naeratus näole ning soojus hinge. Esineb sarnane või täpselt sama energeetiline koosseis, mis üle 36 aasta tagasi! Isiklikus teoreetilises käsitluses pärineb teave ümbritseva ja kõiksuse kohta Infodimensioonist. Sinu aju pelgalt vahendab. Leian:
⌘ Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas. ⌘
Selgitan. Erinevates dimensioonides ja meie Universumis minevikus või tulevikus toimuvad(-nud) sündmused on ID-s pidevalt ja kadudeta olemas ehk ID-s ajakomponenti ei eksisteeri. Sünkroonsus tähendab, et ühes hetkes on info ja energia lahutamatud. Lihtsustatud näide – meenutad eile toimunud sündmust kell 12:00 keskpäeval. Saad info kätte ja sõltuvalt sinu tundlikkusest jõuab ka täpselt sama energia sinuni, mis sellel hetkel oli. Ehk info ja energia on lahutamatud. Infot ei ole võimalik asendada energiaga või vastupidi, mis oli kell 11:00 või 13:00 jms.
Sa oled suuteline tooma olnud info ja energia tänasesse päeva! Teisisõnu rekonstrueerid osaliselt (materiaalse ümbruseta) kunagise situatsiooni! Tegemist on pisikese näitega, et ajas reisimine teatud tingimustel võib olla võimalik! Kuidas defineerida „ajas reisimist” on omaette teema.
Pärast tööd on vaba aeg, mida kasutan ümbruskonnaga tutvumiseks. Ütleksin, et küll see vabadus on hää ja mõttes avaldan Koroljovile tänu. Üks väga vähestest sõduritest, kes niimoodi saab lulli lüüa. Täielik vedamine! Nojah, aga mulle ei meeldi orjandus!
Esimest korda käin Irtõšis ujumas teisipäeva õhtul. Hämmastusel ei ole piire, vesi on väga soe! Ja milline värskus ning õndsus kasta end üleni sooja vette! Pakun, et veetemperatuur kalda lähedal on umbes +28 °C. Kolmapäeval ujun mõnevõrra kaugemale (ca 30 meetrit), kuid 200 meetrit laia jõe kiire vool haarab mind tasapisi kaasa… Liiga kaugele ujusin!
Ausalt öelda tekib hirm. Kui jõgi su kaasa veab, siis pääsemislootust ei ole! Adun selgelt, et oht on väga suur! 10-12 minutit jõulist ujumist ühe koha peal ja praktiliselt meetritki kalda poole tagasi ei liigu, õnneks ka mitte edasi jõe keskosa suunas! Jõud on kohe lõppemas, kuid äkitselt on vetevoos väga õrn keeris, mis mu poole meetri võrra kalda poole nihutab. Iga meeter omakorda tähendab nõrgemat vetevoolu. Niimoodi kaldale jõuangi ja viskan rampväsinuna liivale pikali. Pääsesin!
Leivaisa jätab mu neljapäeval põllule rohima ja kive korjama. Joogivett kaasa ei anta, täispäike ja sooja +33 kuni 35 °C varjus. Muld on täiesti kuiv ja tugev koorik peal. Majapidamises vist kõblast ei ole ja töökindad ka ei raatsita anda. Hea küll, palja käsi saab samuti hakkama! Umbes kella kolme paiku tuleb pahur seltsimees tööjärge kontrollima ja saan taaskordselt sõimata, et olen laisk jms. Pikka juttu ta ei aja ja kirudes kihutab mu põllult minema. Kadugu väeossa tagasi, ma ei ole tema hoiatusi kuulda võtnud…. Juba teisipäeval ja kolmapäeval ta sajatas, et töötan aeglaselt ning kui ma tempot kordades ei tõsta, siis ähvardab mu tagasi saata.
Olengi nüüd prii ja loobun tema küüdist, et mind väeossa viiks. Saan ise hakkama! Arutlen endamisi, ta on ikka turakas küll. Sõduritest on baltlased kõige usinamad töötegijad! Seejärel ukrainlased ja siis venelased. Tumedanahalised ja kasahhid pigem luuserdavad ning tööviljakus on madal. Üldistan roodus nähtu ja kogetu üle. Järelikult tal ei ole kedagi peale minu enam võtta! Raha lõppes lihtsalt otsa ja nüüd olen mina tema närvilises elukorralduses süüdi…
Tegelikult olen rahul, et tulema sain. Igapäevane ajudesse panek ruineerib mentaalselt ja ma ei soovi lömitav sulane olla! Mul on sügavalt ükskõik, mida ta mõtleb! Lähen jõe äärde ning viskan pikali. Puhkan, suplen ja naudin mõnetunnist vabadust. Õhtul hääletan veoka peale ja sõidan väeossa tagasi. 4 päeva suhtelist vabadust ja vaheldust kulus marjaks ära! Erinevad kogemused õpetavad!
Neljapäev, 14.08.1986. Mina ja 4 ukrainlast määratakse Semiyarka kolhoosi lambafarmi tööle. Kõik mõistlikud ja töökad mehed! Farm asub väeosast lääne suunas umbes 20 kilomeetri kaugusel. Võrratult kaunis loodus! Natuke künkaid, steppi ja väikesed puuderühmad. Mõnus maaelu! Meil veab, oleme väeosast eemal ja peaaegu iseenda peremehed.
Karjas on lambaid ligikaudu 5000 ja käimas on pügamise hoogtöö. Kokku on 17-18 pügajat ning samapalju lammaste etteandjat. Uted on aedikus, kes tuleb samuti kinni püüda. Koos sõduritega kokku ligi 40 töölist. Enamik on venelased ja mõned üksikud pügajad kasahhid. Farmi brigadir on 50-ndates kopsakas kasahhitar. Tööpäeva pikkus on 5-6 tundi, misjärel on korralik ja maitsev lõunasöök. Hommiku- ja õhtusöök on kesine, põhiliselt valge leib ning tee. Sõdurid ööbivad farmi juures majakeses ja enamik kolhoosnikke viiakse koju magama.
Soldatid kuuluvad etteandjate gruppi. Aedikust tuuakse või võtad ise lamba. Viid pügajani ja paned looma pikali ning hoiad kinni. Villa lõikus kestab ca 3-5 minutit. Päeva jooksul koos puhkepausidega sõltuvalt töö iseloomust, annan ette 64-93 lammast.
Planeeritult pidi pügamine kestma 2 päeva, siis tegelikkuses lõpetame alles pühapäeva pärastlõunal. Mis saab sõdurile olla parem kui suur puhkus, eemal sõjateenistusest ja pidevalt kamandavatest ohvitseridest kui ka jõhkratest rusikameestest! Võtame maksimumi ja logeleme! Mul on sünnipäev, saan 19, kuid kellelegi ei räägi. Hea on olla omaette ja mõelda kodule. Esmaspäeva pärastlõunast tuleb veoauto meile järgi ja sõdurielu nuusutamine jätkub!
Esimese kirja saadan kasahhitarile augusti lõpus ja tuleb välja, et ta läks Leningradi ülikooli kliimat ja meteoroloogiat õppima. Asjakohane ja loogiline käik, sest Semiyarka asulas on meteoroloogiajaam kuhu ta tahab tööle minna. Jaam on püsti tänaseni.
Kirjavahetus on suhteliselt tihe ning muutub ajapikku üha isiklikumaks ja temperatuur tõuseb! Päris kindlasti olen temasse kiindunud! Ta on kui soe tuuleke, kes õrnalt ja hellalt paitab mu päevitunud nägu ning sikutab enda poole – vabadusse kui ka suhtesse. Muutume väga lähedaseks ja viimaks 87-nda aasta maikuus saabub kiri, kuhu ta on joonistanud oma käe, millel sõrmus sõrmes… Ta ei ole oma aktiivsust minetanud, vastupidi. Joonistus sümboliseerib abieluettepanekut…
Umbes juuni algusest kuni juuli keskpaigani 1987 oleme paarikümne sõduriga, venelased ja ukrainlased, komandeeringus ning ehitame steppi niisutuskanaleid. Meie hulgas on 3 kasahhi grupeeringu liidrit, kes on pandud meid valvama. Mõistagi nemad tööd ei tee.
Kogu kirjavahetuse Eestiga ja kasahhitariga olen kenasti hoiustanud. Paraku võtan vastu otsuse, et ennem ärasõitu kõik kirjad ja neiu foto põletan ära. Juhul kui platnoidest kasahhid mu kirjad avastavad ja loevad kirjavahetust kasahhitariga, tuleb väga suur probleem. Säästan ennast ja tüdrukut. Juuli lõpus ja augustis veel kirjutame. Ta on ülikoolist ära tulnud ning Semiyarkas tagasi. Suurlinna melu ja jahe niiske kliima talle ei sobinud. Septembrist ma talle enam ei kirjuta. Mõtted on koduteel ja vene keeles kirjutamine võtab palju aega.
Tulen tagasi 47. peatüki juurde, kus visandasin alljärgneva lõigu jutumärkides:
„1986. aasta hilissuvel leidsin ühe endistest kriminaalidest perekonna, kelle kodus hoian oma sõjaväe paraadvormi. Maja asub väeosast kilomeetri kaugusel üsna Lesnoe asula lõpus. Võtan riski ja vähekasutatavaid teid pidi jõuan kaarega majani. Keegi turja ei karanud ja pussitama ei kippunud, mistõttu leian, et mul on vedanud. Uksed on lahti ja kedagi kodus ei ole. Vahetan tööriided kärmelt mundri vastu ning lahkun kohe. Mul on kahju, et ei saa pererahvaga hüvasti jätta, kuid juhindun Koroljovi sõnadest, et olukord on ohtlik. Kõnnin ligi 1,8 kilomeetrit ja jõuan suurema teeni ning ootan autot, et hääletada ning sõita Semiyarka asulasse, kus on üks asi vaja jutti ajada…”
Google Maps satelliidipildilt nähtub, et majas tänapäeval elatakse ja verandal on must täpp, mis võib tähistada inimest. Vähemasti mulle meeldiks nii mõelda!
Kaua ei pea autot ootama ning mõnekümne minuti pärast jõuan asulasse, kus elab kasahhitar, kellest olen palju mõelnud. Neljapäev, 03.12.1987. Kell on natukene pärast kella ühte ja sätin sammud kokatädi manu. Võib-olla ta nimi on Katja, aga ma ei ole kindel. Tema maja on kohe Semiyarkasse sissesõidu piiril paremat kätt tee ääres. Kui 86-ndal heinateol olin, siis ta andis oma aadressi ja kutsus lahkelt külla.
Katja on meeldivalt üllatunud ja pakub kohe kuuma teed ning küpsiseid. Umbes 10 minutiline sissejuhatus ja naisterahvas ei saa pihta, miks teda näha soovin! Uudishimu on tal mõistagi suur ja ei oska kuidagi olla, aga manab magusa ning osavõtliku näo ette. Kohmetunult lõpuks teatan, et soovin neiu aadressi saada… Olukord on pentsik. Kuivõrd palju kirjutasin tema koduse aadressi ümbrikule, mis oli pähe kulunud… Ootusärevus, närveerimine, koduigatsus ja paljud stressifaktorid on info igavesti blokeerinud… Saatuse tahtel…
Suureks-suureks üllatuseks aadressi Katja ei anna! Teab, kuid kategooriliselt keeldub! Püüan aru saada, miks? Paraku adekvaatset vastust ei tule! Adun mingit kunagist konflikti, sealhulgas rahvustevahelist (venelased-kasahhid) hõõrumist. Mõistmine iseenesest ei omagi tähtsust! Faktiliselt ta aadressi ei ütle, kuigi ligi pool tundi pinnin ning anun!
Viimaks võtan trumbi tagataskust välja ja teatan, et me soovime abielluda… Venelanna peaaegu ei kergita kulmugi, kergelt ainult vangutab pead, aga appi mulle ei tule! Püüab veenda, et tütarlapse kätt paluda ei ole hea mõte, kultuuriline erinevus on väga suur, erinev rahvus jms. Heaküll, valikute puudumisel võtan loobumise vastu ja isegi rahunen mõnevõrra.
Lesnoesse läheb buss umbes poole nelja paiku ja kuniks sinnamaani lobiseme niisama. Samal ajal mõtisklen, kas Katja on armukade või on tal mingi põhimõte, et peaksin kasahhitare vältima või hoopiski tagamõte… Seegi sähvatus käib korduvalt peast läbi kui ta kehahoiakut ja särisevat silmavaadet jälgin – ta pakub ennast delikaatselt välja… Elab üksi, soovib leida korralikku meest. Jätan küsimata, kas võiksin ööseks jääda, millele ta võinuks jaatavalt vastata…
Jätame soojalt ja sõbralikult hüvasti. Kuigi tütarlapsega ei kohtunud, on kergem olla. Ometi on tunded ja emotsioonid ebalevad ning väga segased. Soovisin ju neiut näha ja teha talle abieluettepaneku. Pakkuda kooselu Eestis, kuid ma ei oleks keeldunud punuda pesa ka Semiyarkas. Palju suuri, vastuolulisi ja ilusaid mõtteid! Tagasiteel Lesnoesse hoian bussis silmad lahti, pelgan kasahhide kättemaksu…
Tänapäeval mõistan, et mu hing soovis saada palju rahu ja armastust vastukaaluks stressile. Selle saavutamise nimel olin nõus võtma vastu ebaharilikke otsuseid. Teadsin väga hästi, et olin tüdrukusse kiindunud, kuid minupoolset armastust ei olnud ja lootsin, et äkki tekib…
Peatükki kirjutades ja kogenud täiskasvanuna vaadates unistus näitsikust toitis mu hinge ehk me hinged evisid vastastikku energiat. Elus püsimiseks pidin millestki või kellestki kinni hoidma – õlekõrs väärikale elule. Tema omakorda lootis ja mõtles sageli minule. Hingeliselt andsin talle palju, ta toetus minule ja oma olemusega leevendasin tema suhtelist üksildast olekut. Tegelikult mitte midagi keerulist, kaks inimest soovivad üksteisega olla!
24.10.2018 näen pikemat unenägu, mille alguseks võib lugeda uinumist kella 04:30 paiku ja lõppu ennem kella üheksat hommikul. 2018 sügisel nägin palju spirituaalseid, kirkaid ning hästi meeldejäävaid unesid ning too kuulub samasse kategooriasse. Une eripära on, et on jätk (järgmine seeria) 23.10 viimasele unele, milles püstitusid mõned teemad ja küsimused, milledele leidsin osalise vastuse siis 24.10 unes.
Uni on keeruline ja olulise, kihilise ning mahulise teabega. Üks väike lõik une lõpust kirjeldab olukorda minu tegemata valikust kui soovisin kasahhitari aadressi saada ning tema kätt paluda.
Lõigu süžee kirjeldab, et olen 58 aastane päevitunud pilusilmne lihttööline, kellele maitseb alkohol, aga ma ei ole joodik. Olen põllul, toetun labidale ja puhkan. Päike paistab lagipähe. Äsja pestud maika on seljas, jalas sinised põlvedest väljaveninud dressipüksid. Mul on suhteliselt hea füüsiline vorm. Mõtteviisilt olen mõnevõrra primitiivne, väljaütlemiselt sirgjooneline ja pigem otsekohene.
Minu hing vaatleb erinevate nurkade alt imestunult minu füüsilist pilusilmset „mina” ja püüab selgusele jõuda, kas tegemist on minuga?
Avan silmad. Uni lõppeb.
Resümee. Kui oleksin kasahhitari üles leidnud, siis jäänuksin Semiyarkasse ja seal pere loonud. Minust oleks kujunenud unes nähtud mees, kes on võtnud omaks kasahhide peremudeli ja elustiili. Õppinud ära kasahhi keele ja suurepäraselt assimileerunud kohalikku ühiskonda. Mentaalselt oleksin tänaseks päevaks kasahh olnud.
Katja osa minu saatusliku teekonna kulgemisel on olnud ettemääratult oluline. Tema käitumine ja veenmine suunas kuulama mu enda alateadvust, et peaksin minema koju Eestisse! Seetõttu oli mul hinges kergus kui Katjaga hüvasti jätsin. Järgmise päeva pärastlõunal asumegi Arviga pikale koduteele!
Saan kindlameelselt öelda, kuula oma vaistu, võta arvesse kõik tegurid ja langeta mõistlik valik!
Järeldan:
⌘ Uni võib kirjeldada sinu elu tegemata valikute tagajärgi!⌘
24.10.2018 täispikkuses terviklik uni näitas erinevaid tegemata olulisi elulisi valikuid ja tagajärgi. Iga tegemata valik ja selle järelm (kui oleksid valiku ikkagi langetanud), asus omaette paralleelsuses ning elas oma elu. Seega kõik sinu elu jooksul sooritamata otsused ja tulemused on põhjuslikud ning kuskil salvestunud, näiteks paralleelsuses. Sisuliselt on tegemist veel sõnastamata info jäävuse seadusega! Mis on paralleelsus, on juba omaette teema.
Sõjaväest saadud trauma on põhiosas kogemuseks mugandunud. Juba teenistusest tulles püstitasin küsimuse, kas 2 aastat on mahavisatud aeg? Leidsin, et ükspuha, mis oli, õppisin erinevate inimeste tüpaaže tundma, mis mõnevõrra andis teadmisi tulevaseks eluks ja lihtsustas võimalike sarnaste olukordadega toimetulekut. Tuleb märkida, et nn vangla subkultuuri, reeglistikku ja koodeksit ei ole tänaseni selgeks saanud.
Lugusid sõjaväest on olnud mõnevõrra keerulisem meenutada kui nn tavaelulisi sündmuseid. Esmalt seetõttu, et sõjaväes olles ei ole mõtisklusteks väga palju aega, vaid pead ellu jääma. Ellujäämine vaimses plaanis tähendab, et kõik negatiivse ja stressitekitava heidad kohe eemale ning püüad unustada. Sisuliselt unustadki, sest negatiivseid koormaid tuleb sageli peale ja oled sunnitud ennast säästvalt toimetama.
Teisalt trauma-aja meenutamine on vaevaline ka seetõttu, et vahetult pärast sündmuse toimumist oled pannud peale blokeeringu. Ja nüüd aastakümneid hiljem võtab blokeeringu lahtimuukimine sõna otseses mõttes palju aega ning vaimset energiat. Ukse mälestustesse küll avad, kuid detailid ei taha kuidagi üles tõusta. Nüansid tõusetuvad suvalisel ajal – öösel, peldikus olles, rattaga trenni sõites jms ehk paber on olnud vahel näpu vahel, et pisiasi kiiresti üles kirjutada. Detail omakorda avab järgmised unustatud rajad jne. Meenutustes jõuad viimaks peaaegu maksimumini või lausa autentsuseni – iga minut tuleb täpselt meelde… Ometi ümbrikule palju kirjutatud unelmate kasahhitari ees- ja perekonnanime ei suuda kuidagi meelde tuletada… Intuitsioon selgelt ütleb, et lähiajal või mitte kunagi ta nimi meelde ei tule! Kindlasti põhjuslikult, kuid mille pagana pärast, ma kahjuks öelda ei oska.
Kroonuaegsete mälestustega kaasnevad tolleaegsed vahetud emotsioonid, mõtted, valu ja äng või soojus ning naeratus… Tagasivaated loovad sinu olemuses ja mõtetes kindlama ning süsteemsema struktuuri, kes oled, kuhu liigud jms. Üllatusena meenuvad isegi mõningad väikesed, kuid olulised peensused, mis tollel ajal sündmuse tekkimise ajal koheselt unustasid.
Meenutused sõjaväest on minu jaoks kui enesesugessioon, hüpnoos või eriline seisund, mis sind kunagi kogetud valu köidikutest suures osas vabastab. Pikk protsess kui selline, mis viimaks elu loomulikkuse võlud paremini välja toob.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 