II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-31)

34. PEATÜKK ⟡ Suitsiidikatse õpetab

Salvavast ja kibedast elektrilöögist tingitult pillan sukavardad põrandale. Hoop on väga tugev ning tõenäoliselt läks süda ajutiselt rütmist välja, mida ilmestab äkiline üüratult terav valu südame piirkonnas. Esmased mõtted on, et mind ei olegi ära võetud, mind ei tahetagi teisele poole, mida ma nüüd edasi teen…

29.11.2013. Fotograaf: Henry Küla

Tekib füüsiline ja emotsionaalne šokk! Asjade kulg on ootamatu, et ellu jäin! Ma ei olnud sellega arvestanud! Väga huvitav, et umbes 10 minutit ennem suitsiidikatset teadsin intuitiivselt ette, et pärast surma lähen teisele poole… Nn tavateadvuses sõna otseses mõttes mul suremise kogemust ei ole olnud ehk sa ei tohiks teada, mis tähendab olla surnud… Küsiksin, et kuidas sa saaksidki surma kogeda ja mäletada kui sa juba surnud oled?

Murdeeas ma hingetemaatikat laiahaardeliselt ning sügavalt ei adu ning hästi suhestuda ei oska. Järelikult hinge tasandil esineb teadmine, mida kuvatakse sinu käesoleva reaalsuse minasse või saad kontakti oma igavikulise hingega, kes jagab infot. Seega võib järeldada, et keha suremist on varemgi olnud, esineb hingemälu ning rakendub kindel mehhanism, mis annab märku, kuidas pärast surmahetke toimub edasine liikumine. Näiteks keha jätmine mateeriasse (füüsilisse maailma) ja hinge sisenemine immateriaalsusse ning keskkonna vahetusest tingitud järgmised toimingud.

Mõne minuti jooksul valud rinnus leevenevad. Ma ei ole üldse rahul, et „perfektselt” läbimõeldud plaan on luhtumas. Võtan sukavardad taas kätte, et „püha” üritus lõpuni viia ja taas elektrikontakti surkima asuda.

Käte- ja kehavärin on sedavõrd suur, et seinakontakti aukudele on keeruline pihta saada ning tahe endale haiget teha väheneb dramaatilise kiirusega… Viskan vardad põrandale… Mõnekümne sekundi pärast proovin veel, kuid kehatõmblused ei taha vaibuda, vaid isegi suurenevad… Hulljulgus on kadumas… Sekkub hing ja ettevaatlikult kõneleb… Taaskord heidan vardad eemale ja püüan rahuneda.

Organism sai erakordse vapustuse! Sees on õõnes tunne ja terve õhtu ning järgmise päeva taastun, millele aitab kaasa minu suhteliselt hea füüsiline vorm. Ma ei saa aru, miks enesetapp ebaõnnestus?

Täiskasvanuna mürsikueas toimunud sündmust hinnates nähtub, et enesetappu katsetades ma ei olnud veel füüsikaga kursis, mille tõttu jäin ellu. Mida võinuksin teha teistmoodi, et lugu oleks lõppenud vastavalt ettekavatsetud plaanile, ma lugejale öelda ei tahaks.

Resümeerides eluohtlikku olukorda klaarub, et episood pidi olema seetõttu, et õpiksin. Õpingutest on olnud kasu ning olen tänaseni elus ja lahendan igapäevaselt enda ette püstitatud ülesandeid.

Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et enesetapukatse võib tähendada enda väärtushinnangutest kinnihoidmist, mida loomulikult välistada ei saa.


1980, kuues klass (12 a). Jaanuar-mai. Aasta lõpus olnud ränk kogemus õpetab täiendavalt, et enda kaitsmiseks on veel vahendeid varuks. Põhilisem, et peaksin olema julgem ning hakkama Aivarile vastu. Teiseks pean kasvatama enesekindlust ja üritama vähendada alaväärsuskompleksi, et sealhulgas olla vaimselt kindlameelsem elimineerimaks õpetaja EF rünnakuid.

Samuti võtan appi kavaluse ja annan Aivarile teada, et ta ei pruugi enam pääseda kui minu kiusamisega jätkab… Muutun tema suhtes ülbeks ja lasen kehakeelel paista välja, et ma ei karda teda enam…

Ilmselt neljapäev või reede. Jaanuari teine pool kuni veebruari teine pool. Pärast kolmandat tundi vaheajal. Kolmas korrus. Aivar hakkab mind taas kiusama. Enesekaitseks võtan egokeskse positsiooni ja minu sõnum talle näeb välja umbes selline kui esimest korda Andrest mainin:

„Ma räägin Andresele… Ja sa saad peksa kui sa siin palju hüppad!”

Aivar: „ No mine räägi, mine räägi jah! Ma tahan seda näha!” Ülbitseb vastu, kuid kahtluseuss on juba sees…

Mina: „Ise tead…”

Näen koridoris Andrest, kes õpib seitsmendas klassis ja lähen temaga lobisema. Räägime vähetähtsatel teemadel. Aivar kaugustest piidleb ja kardab… Mõned minutid vestlemist ja lähen enesekindlal ning naerataval näol Aivari juurde ja lausun veenvalt:

„Kui mingid jamad veel on, siis sa saad peksa!”

Aivar: „Las ta tuleb, ma annan talle ise peksa!”

Raputan pead ja hakkan üleolevalt naerma: „ Andres on väga tugev! Ta on klassis kõige tugevam ja saab sinust kohe jagu!” Irvitan tähtsalt ja põlglikult ning puurin ründava pilgu Aivari silmadesse.

Aivar veel ärpleb, kuid tema enesekindlus kõigub. Ta tõmbub tagasi ning on suurepäraselt kursis, et füüsiliselt väga heas vormis ja suurte kaklemisoskustega Andrese vastu tal šansse ei ole. Andrese „kuulsus” on teada enamikele õpilastele ja kõikidele õpetajatele eesotsas direktoriga.

Analoogset kavaluse taktikat kasutan edaspidi lugematu arv kordi ning strateegia töötab. Füüsiline rusikaterror suures osas lõppeb ning asendub mõningase nügimisega. Jääb mõnitamine, alandamine ja üleoleku demonstreerimine, mis järgnevate aastatega vaikselt väheneb, kuid ei kao kunagi. Plõksin ja ülban Aivarile mõõdukalt vastu, mis tema entusiasmi tuntavalt vähendab.


Andrest tunnen juba väga varasest lapsepõlvest kui ta neljasena suveks Harku järve äärde vanaema juurde viiakse. Vanaema elab kõrvalmajas (tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 19 Tallinn) järve ääres. Maja kohta olen erinevates osades kirjutanud, näiteks 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Nii me kokku saamegi. Mina olen aasta noorem ja peaaegu kolmene (1970). Esmane kohtumine on Andrese muumi pisikeses toakeses. Mängime põrandal autodega ja Maria vaatab meid suure heldimusega. Kostitab kommide ja küpsistega.

Meist saavad üsnagi head sõbrad. Alati on põnev ja lõbus. Andres on äkilise ja temperamentse loomusega, mis väljendub eriti siis kui ta tajub ebaõiglust. Minusse suhtub kui nooremasse venda, keda vajadusel kaitsta kui olukord nõuab. Tal on anne erakordselt hästi kakelda… Võitluses on ta kartmatu ja väga agressiivne…

Andrese vanemad saavad Õismäele Järveotsa teele korteri kui ta kuuendasse klassi läheb (1978). Suured majad ja lapsi palju, mistõttu hakkan tema juures pärast kooli sageli külas käima. Peatselt sigineb ohtralt mängukaaslasi.

Lähedane sõprus kestab umbes aastani 1980, mil olen 12 aastane ja õpin 6 klassis. Tema (13 a) suhtlusringkonda lisanduvad uued head tuttavad ja sõbrad. Samuti esimesed tüdrukud. Paratamatult me kaugeneme, kuid suhtleme jätkuvalt sõbralikult, aga elulistel põhjustel üha harvem.

Pärast kaheksandat klassi läheb ta uude kooli (1981) ja mina kolin varsti Harku järve äärest ära (1982). Meil mõlemal on oma rada, mida mööda käime…

Kui saan 18 (1985), siis kutsun Andrese ja palju häid tuttavaid Järveotsa aegadest sünnipäevale. Taaskohtumine on vahva! Kõik me noormehed ja neiud… Aga lapsepõlvest on saanud kaunis mälestus… Meid sidusid ühised kelgutamised, kulli mängimised, luurekad, jalgpall ja hoki. Pikad jalutuskäigud, koos ujumised Harku järves, paadiga sõitmised jne. Periood, mis oli kosutav ja ilus.

Juba kooliajal kujuneb Andresest kurikuulus löömamees ja vanuse lisandudes tema tuntus üha laieneb… Omas ringkonnas teatakse teda suurepäraselt, Tallinn jääb talle väikeseks… Tekivad sekeldused miilitsaga ja kuulu järgi ka prokuratuuri ning kohtutega… Peatüki kirjutamise ajal kasutan otsingumootorit ja leian ta kümneid aastaid hiljem taas üles. Elab Soomes pereelu.


1980, kuues klass. Jaanuar-juuni. Suitsiidikatse mõjub sedavõrd tugevalt, et hing on igapäevaselt minuga. Peatükki kirjutades ja seikluseid meenutades saan aru, et tol ajal oli tegemist erakordse ajajärguga. Hinge lähedalolek on äärmiselt võimas ja vajalik tagamaks elu jätkumise ning parima kohanemise füüsilise maailmaga. Tema tajumine on „tipus” ja esineb ka füüsiline tunnetus – justkui keegi on sinuga, peaaegu katsutav ning vaadeldav. Mingis osas suudan hinge tasandil mõelda ja vaadelda end tema vaatepunktist. Loomulikult ja põhiosas oskan olla ka mina ise enda isiklikul tavateadvuse nivool. Sisuliselt esineb kahestumine või duaalsus. Väga omapärane kogemus!

Hing jagab mulle väga palju teadmisi, samal ajal mitte kõike. Teatud piirist edasi ta infot ei anna, millest tuleb järeldada, et elu on õping, kogemus ja täienemine. Kogemusteta me ei arene. Muidu oleks lihtne, lähme saatusliku raja lõppu ja naudime tehtut, kuid kogemuste puudumisel ei saa olnut nautida.

Eriline on, et hing informeerib ette, mis tulemas on. Tänu hingele sageli tean, mis juhtub 5 või 10 minuti pärast, pärastlõunal või järgmisel päeval jms. Väga mugav! Kuigi, ennustav faktor ei ole lõputu, vaid piiratud. Vastupidisel juhul sa ei omandaks efektiivselt elulisi kogemusi.

Tänu oskusele näha asju ette, muutun vähemääral enesekindlamaks. Enesekindluse kasv ei ole hüppeline, sest ettearvamine ei ole absoluutne. Näiteks soovin midagi ette teada, kuid hing infot ei jaga. Automaatselt kasutan mõistust… Varasemalt öeldud, mõistus võib eksida… Esineb seaduspära:

⌘ Intuitsiooni puudumist võidakse kompenseerida mõistusega. ⌘

Reeglit analüüsides ilmneb, et on võimalik eristada puhast intuitsiooni ehk hingelt tulevat infot ja mõistust. Ometi üleminek hinge võimetelt enda mõistusele (elu jooksul omandatud teadmised) võib jääda märkamatuks ja petlikult arvame, et intuitsioon eksib… Jään seisukoha juurde, et hinge teadmised on väga-väga laiad, mis tähendab, et intuitsioon ei väärata, vaid sinu piiratud taip sellel hetkel on puudulik või ei kehti.

Saame teada, et intuitsiooni ja mõistuse kasutamist olukordade lahendamisel on võimalik treenida. Sa tead, millal rakendub vaist (kui rakendub) ja millal tegutseb arunatuke. On olukordi, mille lahendamisel ei ilmne intuitsioon, samuti mõistus mitte. Sa ei tea vastust ja ei oska ka aimata! Arvan, et sellel hetkel sa ei peagi veel teadma. Põhjused on erinevad – isiklik saatuslik rada või sidusus laieneb paljudele inimestele, inimkonnale ja veel muule. Inimesena ei olegi kõigest võimalik kohe aru saada kui üldse.

Näiteks käesolev Vene-Ukraina sõda. Mul puudub intuitsioon ja teadmised, kuidas sõda lõppeb… Järelikult aeg annab arutust… Kui teaks kohe ette, millised lahendused konflikt täpselt välja pakub, siis võiks juba praegu teha detailseid ettevalmistusi, et uue olukorraga paremini kohaneda. Samal ajal vastastikune vägivald viib varem või hiljem vastusteni. Seetõttu oodatav väljapääs kätkeb minu arvates ikkagi ettemääratust.


Jaanuari lõpp või veebruari algus 1980. Ilmselt kolmapäev. Õhtu, umbes kell 19:35. Äkitselt ja ootamatult hing signaliseerib ning annab märku kohalolust. Astub minuga vestlusse ning tunne on sedavõrd tugev, et justkui keegi helistaks sulle. Seega taju on täiesti spontaanselt võimendunud ning oluliselt avardunud…

Meelt võiks kirjeldada niimoodi, et füüsilise maailma reaalsusest sisened vaevata sind ümbritsevasse immateriaalsusse. Piltlikult suudad vastavalt soovile olla nii mateerias kui ka osaliselt immateerias.

Saan aru, et pean vaatama aknast välja pimedusse… Põhjust siiski ei tea… Ainult lumi järvejääl helgib õrnalt vastu. Olen mõneti äraootaval seisukohal. Vaatan välja, kuid ei tea, mida peaksin nägema või otsima? Niimoodi korduvalt umbes seitsme minuti jooksul…

Viimaks lisandub infot juurde, mis selgitab et järvejääl on midagi toimumas… Kõik eeltoodu on puhas taju ja nüüd kasutan mõistust ning leian, et jääle maandub UFO…

Innustatuna mõistuse poolt loodud visioonist, panen talvesaapad jalga ja kiirustan toariietes, mütsita ning kinnasteta välja. Ilm on pilves ja tuulevaikne, temperatuur umbes -8 C. Tõttan jääle, kuid mitte otseteedpidi, vaid nii kuis sind „juhendatakse” – lääneloe suunas.

Vaatan ringi, aga UFO-t ei ole kuskilt paistmas. Saan väga hästi aru, et õhutaldrik on mu enda loodud kujutelm ja mitte taju. Ometi meeldib mõttega mängida, sooviksin ju UFO-t näha! Samal ajal puhas tunnetus annab märku, et midagi on varsti juhtumas…, aga millal täpselt…

Külm hakkab. Juba üle 17 minuti olen pakase käes olnud. Näib, et midagi aset ei leiagi… Füüsilises maailmas ei ole teistlaadseid märke ja kõik on tavapärane. Arutlen, et asutan vist koduteele… Hea küll, ootan veel mõned minutid…

Ühtäkki läheb keha raskemaks ja pulss kiireneb 160-170 löögini minutis. Kuklasse siseneb surve ja pitsitus, hirmuhoog võtab võimust… Erksalt tajun, et miskit selja taga on toimumas… Kardan vaadata, kuid siiski keeran end järsult ümber, põhjaloe suunas… Samal hetkel käib vali praksatus…

Paksust külmunud järvejääst ca 2/3 pikiulatusest vabaneb tohutu pinge ja pind jalge all kergelt võbiseb. Vabanenud energia tekitab õhus kaikuva madalsagedusliku tugeva kõmina. Mõne sekundiga heli hajub ja sulnis vaikus on taas päral.

Pingutan silmi, et miks ma UFO-t ei märka? Küllap on nähtamatu… Olen pettunud, et lendobjekti ei näe ning leian, et olen mõningases eksituses. Ma ei oska selgitada, miks jää pragunemine ja heli ning oletusliku UFO maandumine pidi samal hetkel toimuma? Pean kokkusattumust juhuseks ning vantsin koju. Kell on umbes 20:24 kuni 20:27.

Ammune lugu on hästi meeles ning leian vajaliku teha lühikokkuvõte. Võimalik on eristada aru ja tunnetust. Esmalt näeme, et mõistus oli eksiteel kui lõi kujundi, et kuskil peab olema UFO… Ei olnud! Teisalt kontakt enda hinge ja tajuga loob tõenäoliselt ühenduse infodimensiooniga (ID), kus kohast ammutan teadmise juba ligi 45 minutit ennem, et midagi võib lähitulevikus juhtuda. Situatsiooni täpne iseloom koorub järvejääl olles – jää pragunemine ja kõva heli.

Tuletan, et eelpool mainitud sündmused peavad olema kuskil kirjeldatud (näiteks ID-s) ja sa püüad teabe kinni. Küsimus seisneb, kas saadud sõnum on üksüheselt selge või pead tõlgendama. Konkreetsel juhul püüan lahti mõtestada ja miksin enda peas loodud konstruktsiooni UFO-st ja hinge vahendusel saadud info omavahel kokku. Saadud vastusesse (toimunud sündmus jääl) suhtun suure kahtlusega ja leian, et intuitsioon eksib.

Selgub, et vaist jagab tõest teavet, mis on ometi ebapiisav, et saada tervikust aru. Seetõttu lisad enda poolt midagi juurde (UFO) ja tulemus on veel segasem.

Taaskord jõuame ammu tuntud olukorrani, et mõistus võib olla eksiteel. Julgen arvata, et arvestamine pelgalt materiaalse maailma tõestatud ja tõestamata alusväidetega on liiga ühekülgne lähenemine kasvõi sinu enese reaalse lähiümbruse mõistmisel ning kogemisel. Ainult mateeriaga arvestamine tähendab suures osas infost ilmajäämist ehk immateriaalsusega suhestumata on ümbritsevast keskkonnast (kõiksusest) aru saamine äärmiselt ebatäielik.

Usalda oma puhast intuitsiooni ja oled suuteline ettetulevaid elulisi väljakutseid paremini lahendama!

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

II OSA. Inimese hingekodu ja -teadmised võivad vajuda unustusse (K-30)

33. PEATÜKK ⟡ Mõtisklused enesetapust ja suitsiidikatse aktiveerivad hinge jõulise avaldumise

Viiendas klassis (11 a) 1978-79 määratakse meile uus klassijuhataja HT, kes on väga inimlik ja leebe ning suhtub minusse mõistvalt ning hästi. Olen meeldivalt loksutatud ja tema poolt antavat eesti keele ja kirjanduse tundi naudin õppeainetest enim. Ta ei soosi kiusamisi ja Aivar on sunnitud vähemalt tema tunnis tagasi tõmbuma. Just seepärast on ta pannud mind keskmisse ritta kõige taha üksi istuma, mille eest olen talle tänulik. Õpetaja on teadlik, et mõned klassikaaslased on minu suhtes vaenulikud ja ta soovib mind säästa niipalju kui võimalik.

1979 jaanuar-märts, Henry Küla. HT tunnis tagumises reas üksi. Fotograaf: teadmata

Tegemist on vanusega, kus poistel on tekkimas kamba- ja grupivaim, mis on aluseks, et Aivari mõjusfääri kuulub aeg-ajalt kuni 3 kõige agressiivsemat poissi. On ju kambas julgem ja tal on võimalus etendada „tähtsat liidrirolli”. Füüsiliselt ta ongi vaieldamatu juht ning tema poolt sooritatava kiusamise ampluaa laieneb samm-sammult paljudele klassikaaslastele, sealhulgas tüdrukutele. Kui mõni poiss talle ei allu, siis annab peksa, korra või korduvalt. Järelikult tema tähelepanu jaguneb erinevate õpilaste vahel, mistõttu on mul vabamaid momente enam. Võib öelda, et ta on ebameeldiv tegelane.

Siiski on teatud seltskond julgeid poisse (3-4), kes tema ees mitte kuidagi ei paindu ja astuvad enda eest välja. Nad kuuluvad teise suurde kampa (ca 30 hingelist), kus on poisid paralleelklassidest, teistest koolidest ja ealine struktuur on erinev. Gruppi kuulub ka mitu aastat vanemaid noormehi, keda võib juba nimetada noorkurjategijateks.

Kiusamise mõistes on viies klass üsnagi stressirikas. Aivari ümber koondunud kuni 3 poissi on sisuliselt tentsikud, kes pealiku tunnustuse nimel poevad või nahast välja. Samal ajal nad ei ole nii ründavad, mistõttu saan end nende eest mõnevõrra kaitsta.

Juba tollel ajal sain aru, et kiusamise mõju minule on mõneti vastuoluline. Ühest küljest olen muutumas ka ise vihasemaks, mis on vajalik omadus, et enda eest seista. Kasutan nn „vihast ja ülbet maski”. Teisest küljest tajun empaatiavõime kasvu ja arengut. Selle hulgas tõuseb teravalt esile kaastunne kui selline; tunnen siiralt kaasa õpilastele, keda kiusatakse. Nähtud situatsioonid omakorda õpetavad ja arendavad sind teist inimest mitmekülgsemalt mõistma. Tegemist on saatusliku osaga minu elulisest teerajast ning mõistmise oskus on olnud läbi elu. Ütleksin, et inimest on üsnagi lihtne mõista, kuid sõltuvalt persoonist, tema tegudega ei ole võimalik kuidagi nõustuda.

Novembri algus või keskel 1978. Teisipäev või kolmapäev. Klassis ennem eesti keele tundi. Hjalmariga on meil omavaheline positsioonivõitlus. Tema üritab mind kiusata, mille läbi teenida tunnustust Aivarilt ja teistelt klassikaaslastelt ning tõsta oma staatust. Mina jällegi tõrjun rünnakuid. Ta on minust vähemalt poole peajagu pikem ja üle kolmandiku võrra kogukam. Vastaseis läheb tuliseks ja viimaks ta lööb mind.

Mul ei ole plaaniski alla anda ja läheb kakluseks. Rakendan oma viimsegi jõuraasu ja oskused ning kargan talle turja. Lasteaias omandatud maadluskogemused tulevad marjaks ja suhteliselt hea vastupidavus on eeliseks. Minu südikus on talle ootamatu ja vähendab tema indu rusikatega vehkida. Me oleme enamvähem võrdsed, kuid minu poolt talle tekitatud näovigastused on tõsisemad, hästi nähtavad ning paranevad mitmeid nädalaid. Vahetult ennem tunni algust lõpetame ärplemise.

Endalegi üllatuseks tõmbub Hjalmar samm-sammult tagasi ja katsetused kiusata kaovad. Aivari kolmest kambajõmmist kaks muudavad minusse suhtumist ja togimised ning tõukamised lõppevad. Jääb ainult egokeskne mokakobin, mis edaspidiste kuude jooksul vaikselt hääbub. Kolmas grupiliige Alar vähendab mõnevõrra oma agressiivsust. Aivar hoopiski võimendab enda üleolekut, millega näitab, et ta on jätkuvalt kõva tegija.

Umbes 1979 aasta alguseks võtab kiusamine Aivari poolt veelgi tuure üles. Pidev kaitserežiimis olemine on väsitav ning püüan leida pääseteed. Aeg-ajalt veeretan mõtteid, et võib-olla on vajalik end ära tappa… Ja valu lõppeb… Kuigi, mulle ei ole täpselt selge, mil moel ideed realiseerida?


Mai lõpus või juuni alguses laupäeva õhtul on kodus isaga suurem konflikt ja tema jõhkrus ilmneb taas. Saan karmilt nuheldud. Tajun väga suurt ülekohut ja nördimust, et isegi kodus keegi mind ei mõista… Lähen välja aia taha mõtlema…

Mind valdab viha, protestivaim ja nõutus. Allumine isale või Aivarile on tõsiselt ära tüüdanud ning pead tõstab iseteadlikkus ja ego. Ma ei talu enam rusikavõimu! Üritan keerulist olukorda lahendada, kuid ei oska. Tahan kogeda inimlikku suhtumist, aga kuidas? Parim väljapääs näikse olema kodust ära joosta… igaveseks…

Püüan koostada põgenemisplaani… Mõtetes tekib üsna intensiivne sisekõnelus iseendaga… Tegelikult enese hingega, mida sel moel ei ole ammu kogenud. Esineb diskussioon, kus mina esitan väite või idee. Näiteks, millal ja kuhu põgeneda? Samal ajal hing esitab veenvad vastuargumendid, miks minu heietus ei ole hea. Ideede hulka kuulub, et kodust lahkuda viivitamatult, ööbida kuskil erinevates keldrites ja mõne päeva pärast võiks vaagida enda uputamist Harku järve…

„Vestlus” vältab ligi 1,5 tundi ja hinge oskus targalt väidelda on muljetavaldav. Väljas hämardub, hakkab jahe, nälg näpistab, jalad ja selg on püstiseismisest väsinud ning üsnagi vastumeelselt hiilin koju. Soe söök on ootamas ja olen rahul, et kodust jalga ei lasknud… Poleks nagu põhjust olnud…

Sellest päevast alates on hing aeg-ajalt minuga ja ilmutab end. Ma ei ole enam üksi! Tähelepanuväärse asjaoluna kriitilised sündmused aktiveerivad hinge ilmnemise ja tema eesmärk on tagada minu eksistents. Võib arvata, et saatuse tahtel…


Juuni esimene pool 1979. Tulevad meelde laused, mida lasteaiajuhata kunagi ütles…

22. ja 23. peatükis kirjutasin lasteaia lõpetamisest (mai lõpp 1974), kus juhataja peab kohaletulnutele kõnet. Toon taas välja lõigu jutumärkides, millest ta rääkis:

„…Olete teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles…”

Tõenäoliselt hing juhendab ja suudan täpselt meenutada Ella mõtteid, mida ta rääkis viis aastat tagasi 1974 aastal. Sõnumist innustatuna järgmisel või ülejärgmisel päeval (neljapäev või reede) istun jalgratta selga ja väntan teisele poole Harku järve. Lõunapaiku jõuan lasteaia juurde.

Aia tagant juhataja kabineti aknasse vaadates teda näha ei ole. Lastel on praegu uneaeg. Umbes 15 minutit endamisi arutlen, kas otsida Ella üles ja rääkida kiusamisest koolist või mitte. Tean, et ta on ainuke, keda usaldan ja kes aidata suudaks. Mitte kellelegi, ka vanematele ei ole varasemalt midagi rääkinud… Ei ole kedagi, kes minust aru saaks…

Julgus veab alt ja tagasihoidliku idee matan maha. Leian, et ma ei ole enam nii väike, et abi paluda. Küllap saan ise hakkama…

Neid ridu kirjutades selgub, et hing teeb maksimumi, et mind nendel keerulistel aegadel aidata. Mul esineb puhas taju ja kontakt enda hingega ning antakse juhised, kuidas parimal võimlikul moel käituda. Teha kõige sobilikum valik!

Siiski otsuste langetamisel eiran taju ja kasutan nö reaalses maailmas omandatud teadmisi. Konkreetsel juhul on mõistuse hallata väga piiratud info, mis sisuliselt tähendab, et aruraas on eksiteel. Esineb situatsioon – hinge erakordsed ja laiaulatuslikud teadmised versus sinu tilluke taiplikkus. Eeltoodust näeme, et valikuid on kaks. Tajul põhinev on esimene, et pean Ellale kõik ära rääkima, mis lahendaks probleemi kiiremini. Mõistusel rajanev on teine, et jätan kõik enda teada ning lasen jalga, mis viib väljapääsust kaugemale ja võib keerdsõlme süvendada.

Isiklikult arvan:

⌘ Puhas taju ja hinge poolt antav autentne soovitus ei eksi kunagi, vaid elu jooksul omandatud teadmised võivad alt vedada. ⌘

Küsimus on, kuidas tuvastada, kas soovitus on antud hinge poolt või kasutad oma mõistust? Teave, mis pärineb immateriaalsusest ja käesolevast reaalsusest ning on omavahel segatud, võib otsuse langetamisel samuti „segavaks” faktoriks olla.

Juhataja poolt 1974. aastal öeldud laused on prohvetlikud. Justkui ta teadis juba tol ajal, mis tulevikus juhtub ja pakkus pääseteid… Leian, et tegemist ei ole juhusega, vaid ettemääratusega ehk kõik on kõigega põhjuslikus ja mõjusas seoses. Täpse teoreetilise sõnastuse leiad teooria lehe 9. peatüki alt.


Kuuendas klassis (12 a) 1979-1980 koolikiusamine jätkub. Aivari kiusab avalikult ja tema kambaliikmed varjatult. Ahistamise võtete hulka lisandub sinu koolikoti peitmine, kotti prahi panemine, koti sisu põrandale tühjendamine, õpikute ja õppevahendite erikohtadesse peitmine. Aivari puhul ka jõuline riietest ja harvem juustest tirimine ning ründav mõnitamine ja alandamine. Või selline „pisiasi”, et kui soovid istuda, siis tool tõmmatakse ootamatult alt ära ja kukud põrandale. Kamba tegevust saadab närviline lõbusus ja naer.

Olen segaduses ja ei oska seisukohta võtta. Kamba aktiveerumine on ootamatu ning viiendas klassis paikapandud jõujooned enam ei kehti, on murenemas või muutumas. Üritan uue olukorraga kohaneda ja asuda taas nö totaalkaitsele.

Endine klassijuhataja EF häbimärgistab mind endiselt ja tema tunnis pean õpilastest ainukesena istuma tagumises pingis üksinda. Justkui hoiatav näide imelikust puuriloomast, kellest peaks ilmtingimata hoiduma. Seega EF käitumine on suunatud minu alandamisele, kuid HT oma hoopiski toetamisele.

Siinjuures lisan, et kuuendas klassis HT tunnis ma pingis üksi enam ei istu, vaid paremas reas Ainiga üsna ees. Tuleb kasuks ja omandan eesti keelt ning kirjandust paremini, mis pealegi pakub huvi.

Ilmselt oktoober 1979, teisipäev või kolmapäev. Pärast neljandat tundi jookseb Aivari kamp mulle selga ja kallavad odavat odekolonni peale. Alguses ma ei saa aru, millega tegemist, on mingi arusaamatus või hoopiski rünnak ja kus kohast lääge lõhn tuleb? Alles pärast viiendat tundi mõistan, et tüübid tegid „nalja” ning avastan, et mind on täis lastud. Odekolonni valamine ja kooliasjade peitmine kestab kuni reedeni. Kiusajate vastu on raske saada, sest ma ei oska toimuvast kindlat arvamust kujundada. Täpselt ei tea, kes sulle grupist selja tagant odekolonni peale valab ning ei näe, kes vahetunni ajal kooliasjadega inetult ringi käib?

Siiski teen proovi ning manan ette vihase ja mõneti ründava näo ning kasutan lauseid ja sõnu, mida varasemalt öelnud ei ole. Taktika mõjub ja suudan kolme kambajõmmi ikkagi mõnevõrra taltsutada. Samas mõistan, et olen juba üsnagi abitus olukorras…

Frustratsioon on tõusnud lakke ja nädalavahetusel katsun mõtetes leida mingisugustki selgust ja väljapääsu. Arutlen, kuidas peaksin käituma, et edaspidi võimalikult vähe pihta saaksin.

Järgmise nädala esmaspäeval kolm kambapoissi on rahunenud ja agressiivsuse tase langenud. Nad ei ole oma iseloomudelt järjepidevalt tasakaalutud ja sõjakad nagu Aivar on. Olen jõudnud järeldusele, et pean enda eest veel enam seisma, muidu lihtsalt murdun või kaotan kontrolli ja vigastan kedagi (mängin mõttega võtta kooli isa pussnuga kaasa). Enesekaitsena rakendan vastu ülbamist ja näitlen kukke, kes vajadusel nokaga virutab. Harva esineva füüsilise kontakti korral kasutan kaitseks nügimist ja tõuklemist. Ainult Aivarist ei saa jagu, temale olen sunnitud alluma ja taluma aegajalt tulevaid rusikahoope.


Mu ümber on piisavalt klassikaaslasi, kellega saab normaalselt suheldud. Samuti väljaspool kooli on kaaslased ja sõbrad. Füüsiliselt ma ei ole üksi ja ka mu hing toetab kõigiti. Annab väga hästi nõu, kuidas peaksin käituma, mida ja millal tegema või mis juhtumas on. Hinge abi kontekstis olen väga hoitud ja varasemalt öeldud, hinge huvi seisneb selles, et püsiksin elus. Seega:

⌘ Kui sul on aega ja tahet enda hingega olemiseks ning sellesse süüvimiseks, siis see ongi tähtis ja vajalik hingelise arengu seisukohalt. ⌘

Ometi mul puudub kõige lähedasem ja usaldusväärsem sõber, kellega rääkida avameelselt kõigest pisemate detailideni, oma muredest ja soovidest ning saada inimlikku toetust, soojust või abi. Tunnen end üksikuna ja ebavajalikuna… Aivari vastuoluline ja ründav käitumine lõhub mu vaimset tasakaalu väga palju ning süvendab alaväärsuskompleksi.

1979 aasta sügisel olen tegemas plaani, kuidas ennast ära tappa… Variantide all on 9-korruselise maja katuselt allahüppamine, liikuva bussi või veoauto ette jooksmine, enda pussitamine, poomine või elektriga tapmine. Kaalun erinevate versioonide vahel, plusse ja miinuseid, milline nendest oleks kõige kiirem ja valutum meetod…

Enesehävituslike kavatsuste võrdlemisel kasutan mõistust ning taju ja tunnetus puudub. Nendel hetkedel hingega kontakti ei ole ja nõuandeid ei saa. Ei ole väitlust nagu kevadel kui kodust ära joosta tahtsin. Täiskasvanuna analüüsides leian, et saatuse tahtel on teerajal märk, mida pean nägema ning kogema… Ja kogemus õpetab!

Novembri lõpp või detsembri algus. Kolmapäev või neljapäev. Pärast kooli. Vaimselt olen kokkuvarisemise äärel ja iga samm viib järgmiseni. Saan aru, et ma ei suuda enam võidelda. Aivari tohutu agressiivsus ja EF kalkuleeritud alandamine on jõudnud erakordselt kõrge määrani, mis tinglikus mõistes on maksimum, mida need inimesed nendel hetkedel välja mõelda suudavad ja on võimelised teostama.

Viimases kahes tunnis ja iseäranis teel koolist koju teen lõpliku otsuse, et tapan end elektriga ja see mõte rahustab mind… Korduvalt naeratan endamisi ja suur koorem langeb õlgadelt… Tajun vabanemist, võrratut vabadust ja kergust… Miskit ei lähe enam korda…

Närvilisus tuleb koju jõudes tagasi, süda ägedalt klopib ning muretsen ema pärast, mida ta minu surmast võiks arvata… Viivuks käib mõte läbi, äkki ei tapaks end ära… Panen toariided selga, otsin kapist ema metallist sukavardad ning lähen akna all asuva elektrikontakti juurde…

Põlvitan põrandale, et mind aknast näha ei oleks… Käed värisevad, kuid viimane otsus on langetatud… Olen valmis lahkuma… Torkan vardad elektrikontakti… Tekib elektriring ja keha läbistab tohutu ning kujuteldamatult kõva värin ja võimsad raputused… Südamerütm on oluliselt häiritud…

Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.

NB! Ei soovita mitte kellelgi enesetappu proovida! Vabasurm ei lahenda probleeme, vaid lükkab järgmisse elusse edasi! Kaasaegses Eestis on loodud suitsiidiennetus ning kindlasti on vajalik kohe ja häbenemata abi küsida!

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: