Salvavast ja kibedast elektrilöögist tingitult pillan sukavardad põrandale. Hoop on väga tugev ning tõenäoliselt läks süda ajutiselt rütmist välja, mida ilmestab äkiline üüratult terav valu südame piirkonnas. Esmased mõtted on, et mind ei olegi ära võetud, mind ei tahetagi teisele poole, mida ma nüüd edasi teen…
Tekib füüsiline ja emotsionaalne šokk! Asjade kulg on ootamatu, et ellu jäin! Ma ei olnud sellega arvestanud! Väga huvitav, et umbes 10 minutit ennem suitsiidikatset teadsin intuitiivselt ette, et pärast surma lähen teisele poole… Nn tavateadvuses sõna otseses mõttes mul suremise kogemust ei ole olnud ehk sa ei tohiks teada, mis tähendab olla surnud… Küsiksin, et kuidas sa saaksidki surma kogeda ja mäletada kui sa juba surnud oled?
Murdeeas ma hingetemaatikat laiahaardeliselt ning sügavalt ei adu ning hästi suhestuda ei oska. Järelikult hinge tasandil esineb teadmine, mida kuvatakse sinu käesoleva reaalsuse minasse või saad kontakti oma igavikulise hingega, kes jagab infot. Seega võib järeldada, et keha suremist on varemgi olnud, esineb hingemälu ning rakendub kindel mehhanism, mis annab märku, kuidas pärast surmahetke toimub edasine liikumine. Näiteks keha jätmine mateeriasse (füüsilisse maailma) ja hinge sisenemine immateriaalsusse ning keskkonna vahetusest tingitud järgmised toimingud.
Mõne minuti jooksul valud rinnus leevenevad. Ma ei ole üldse rahul, et „perfektselt” läbimõeldud plaan on luhtumas. Võtan sukavardad taas kätte, et „püha” üritus lõpuni viia ja taas elektrikontakti surkima asuda.
Käte- ja kehavärin on sedavõrd suur, et seinakontakti aukudele on keeruline pihta saada ning tahe endale haiget teha väheneb dramaatilise kiirusega… Viskan vardad põrandale… Mõnekümne sekundi pärast proovin veel, kuid kehatõmblused ei taha vaibuda, vaid isegi suurenevad… Hulljulgus on kadumas… Sekkub hing ja ettevaatlikult kõneleb… Taaskord heidan vardad eemale ja püüan rahuneda.
Organism sai erakordse vapustuse! Sees on õõnes tunne ja terve õhtu ning järgmise päeva taastun, millele aitab kaasa minu suhteliselt hea füüsiline vorm. Ma ei saa aru, miks enesetapp ebaõnnestus?
Täiskasvanuna mürsikueas toimunud sündmust hinnates nähtub, et enesetappu katsetades ma ei olnud veel füüsikaga kursis, mille tõttu jäin ellu. Mida võinuksin teha teistmoodi, et lugu oleks lõppenud vastavalt ettekavatsetud plaanile, ma lugejale öelda ei tahaks.
Resümeerides eluohtlikku olukorda klaarub, et episood pidi olema seetõttu, et õpiksin. Õpingutest on olnud kasu ning olen tänaseni elus ja lahendan igapäevaselt enda ette püstitatud ülesandeid.
Üks hea lugeja juhtis tähelepanu, et enesetapukatse võib tähendada enda väärtushinnangutest kinnihoidmist, mida loomulikult välistada ei saa.
1980, kuues klass (12 a). Jaanuar-mai. Aasta lõpus olnud ränk kogemus õpetab täiendavalt, et enda kaitsmiseks on veel vahendeid varuks. Põhilisem, et peaksin olema julgem ning hakkama Aivarile vastu. Teiseks pean kasvatama enesekindlust ja üritama vähendada alaväärsuskompleksi, et sealhulgas olla vaimselt kindlameelsem elimineerimaks õpetaja EF rünnakuid.
Samuti võtan appi kavaluse ja annan Aivarile teada, et ta ei pruugi enam pääseda kui minu kiusamisega jätkab… Muutun tema suhtes ülbeks ja lasen kehakeelel paista välja, et ma ei karda teda enam…
Ilmselt neljapäev või reede. Jaanuari teine pool kuni veebruari teine pool. Pärast kolmandat tundi vaheajal. Kolmas korrus. Aivar hakkab mind taas kiusama. Enesekaitseks võtan egokeskse positsiooni ja minu sõnum talle näeb välja umbes selline kui esimest korda Andrest mainin:
„Ma räägin Andresele… Ja sa saad peksa kui sa siin palju hüppad!”
Aivar: „ No mine räägi, mine räägi jah! Ma tahan seda näha!” Ülbitseb vastu, kuid kahtluseuss on juba sees…
Mina: „Ise tead…”
Näen koridoris Andrest, kes õpib seitsmendas klassis ja lähen temaga lobisema. Räägime vähetähtsatel teemadel. Aivar kaugustest piidleb ja kardab… Mõned minutid vestlemist ja lähen enesekindlal ning naerataval näol Aivari juurde ja lausun veenvalt:
„Kui mingid jamad veel on, siis sa saad peksa!”
Aivar: „Las ta tuleb, ma annan talle ise peksa!”
Raputan pead ja hakkan üleolevalt naerma: „ Andres on väga tugev! Ta on klassis kõige tugevam ja saab sinust kohe jagu!” Irvitan tähtsalt ja põlglikult ning puurin ründava pilgu Aivari silmadesse.
Aivar veel ärpleb, kuid tema enesekindlus kõigub. Ta tõmbub tagasi ning on suurepäraselt kursis, et füüsiliselt väga heas vormis ja suurte kaklemisoskustega Andrese vastu tal šansse ei ole. Andrese „kuulsus” on teada enamikele õpilastele ja kõikidele õpetajatele eesotsas direktoriga.
Analoogset kavaluse taktikat kasutan edaspidi lugematu arv kordi ning strateegia töötab. Füüsiline rusikaterror suures osas lõppeb ning asendub mõningase nügimisega. Jääb mõnitamine, alandamine ja üleoleku demonstreerimine, mis järgnevate aastatega vaikselt väheneb, kuid ei kao kunagi. Plõksin ja ülban Aivarile mõõdukalt vastu, mis tema entusiasmi tuntavalt vähendab.
Andrest tunnen juba väga varasest lapsepõlvest kui ta neljasena suveks Harku järve äärde vanaema juurde viiakse. Vanaema elab kõrvalmajas (tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 19 Tallinn) järve ääres. Maja kohta olen erinevates osades kirjutanud, näiteks 9-ndas ja 13-ndas peatükis.
Nii me kokku saamegi. Mina olen aasta noorem ja peaaegu kolmene (1970). Esmane kohtumine on Andrese muumi pisikeses toakeses. Mängime põrandal autodega ja Maria vaatab meid suure heldimusega. Kostitab kommide ja küpsistega.
Meist saavad üsnagi head sõbrad. Alati on põnev ja lõbus. Andres on äkilise ja temperamentse loomusega, mis väljendub eriti siis kui ta tajub ebaõiglust. Minusse suhtub kui nooremasse venda, keda vajadusel kaitsta kui olukord nõuab. Tal on anne erakordselt hästi kakelda… Võitluses on ta kartmatu ja väga agressiivne…
Andrese vanemad saavad Õismäele Järveotsa teele korteri kui ta kuuendasse klassi läheb (1978). Suured majad ja lapsi palju, mistõttu hakkan tema juures pärast kooli sageli külas käima. Peatselt sigineb ohtralt mängukaaslasi.
Lähedane sõprus kestab umbes aastani 1980, mil olen 12 aastane ja õpin 6 klassis. Tema (13 a) suhtlusringkonda lisanduvad uued head tuttavad ja sõbrad. Samuti esimesed tüdrukud. Paratamatult me kaugeneme, kuid suhtleme jätkuvalt sõbralikult, aga elulistel põhjustel üha harvem.
Pärast kaheksandat klassi läheb ta uude kooli (1981) ja mina kolin varsti Harku järve äärest ära (1982). Meil mõlemal on oma rada, mida mööda käime…
Kui saan 18 (1985), siis kutsun Andrese ja palju häid tuttavaid Järveotsa aegadest sünnipäevale. Taaskohtumine on vahva! Kõik me noormehed ja neiud… Aga lapsepõlvest on saanud kaunis mälestus… Meid sidusid ühised kelgutamised, kulli mängimised, luurekad, jalgpall ja hoki. Pikad jalutuskäigud, koos ujumised Harku järves, paadiga sõitmised jne. Periood, mis oli kosutav ja ilus.
Juba kooliajal kujuneb Andresest kurikuulus löömamees ja vanuse lisandudes tema tuntus üha laieneb… Omas ringkonnas teatakse teda suurepäraselt, Tallinn jääb talle väikeseks… Tekivad sekeldused miilitsaga ja kuulu järgi ka prokuratuuri ning kohtutega… Peatüki kirjutamise ajal kasutan otsingumootorit ja leian ta kümneid aastaid hiljem taas üles. Elab Soomes pereelu.
1980, kuues klass. Jaanuar-juuni. Suitsiidikatse mõjub sedavõrd tugevalt, et hing on igapäevaselt minuga. Peatükki kirjutades ja seikluseid meenutades saan aru, et tol ajal oli tegemist erakordse ajajärguga. Hinge lähedalolek on äärmiselt võimas ja vajalik tagamaks elu jätkumise ning parima kohanemise füüsilise maailmaga. Tema tajumine on „tipus” ja esineb ka füüsiline tunnetus – justkui keegi on sinuga, peaaegu katsutav ning vaadeldav. Mingis osas suudan hinge tasandil mõelda ja vaadelda end tema vaatepunktist. Loomulikult ja põhiosas oskan olla ka mina ise enda isiklikul tavateadvuse nivool. Sisuliselt esineb kahestumine või duaalsus. Väga omapärane kogemus!
Hing jagab mulle väga palju teadmisi, samal ajal mitte kõike. Teatud piirist edasi ta infot ei anna, millest tuleb järeldada, et elu on õping, kogemus ja täienemine. Kogemusteta me ei arene. Muidu oleks lihtne, lähme saatusliku raja lõppu ja naudime tehtut, kuid kogemuste puudumisel ei saa olnut nautida.
Eriline on, et hing informeerib ette, mis tulemas on. Tänu hingele sageli tean, mis juhtub 5 või 10 minuti pärast, pärastlõunal või järgmisel päeval jms. Väga mugav! Kuigi, ennustav faktor ei ole lõputu, vaid piiratud. Vastupidisel juhul sa ei omandaks efektiivselt elulisi kogemusi.
Tänu oskusele näha asju ette, muutun vähemääral enesekindlamaks. Enesekindluse kasv ei ole hüppeline, sest ettearvamine ei ole absoluutne. Näiteks soovin midagi ette teada, kuid hing infot ei jaga. Automaatselt kasutan mõistust… Varasemalt öeldud, mõistus võib eksida… Esineb seaduspära:
⌘ Intuitsiooni puudumist võidakse kompenseerida mõistusega. ⌘
Reeglit analüüsides ilmneb, et on võimalik eristada puhast intuitsiooni ehk hingelt tulevat infot ja mõistust. Ometi üleminek hinge võimetelt enda mõistusele (elu jooksul omandatud teadmised) võib jääda märkamatuks ja petlikult arvame, et intuitsioon eksib… Jään seisukoha juurde, et hinge teadmised on väga-väga laiad, mis tähendab, et intuitsioon ei väärata, vaid sinu piiratud taip sellel hetkel on puudulik või ei kehti.
Saame teada, et intuitsiooni ja mõistuse kasutamist olukordade lahendamisel on võimalik treenida. Sa tead, millal rakendub vaist (kui rakendub) ja millal tegutseb arunatuke. On olukordi, mille lahendamisel ei ilmne intuitsioon, samuti mõistus mitte. Sa ei tea vastust ja ei oska ka aimata! Arvan, et sellel hetkel sa ei peagi veel teadma. Põhjused on erinevad – isiklik saatuslik rada või sidusus laieneb paljudele inimestele, inimkonnale ja veel muule. Inimesena ei olegi kõigest võimalik kohe aru saada kui üldse.
Näiteks käesolev Vene-Ukraina sõda. Mul puudub intuitsioon ja teadmised, kuidas sõda lõppeb… Järelikult aeg annab arutust… Kui teaks kohe ette, millised lahendused konflikt täpselt välja pakub, siis võiks juba praegu teha detailseid ettevalmistusi, et uue olukorraga paremini kohaneda. Samal ajal vastastikune vägivald viib varem või hiljem vastusteni. Seetõttu oodatav väljapääs kätkeb minu arvates ikkagi ettemääratust.
Jaanuari lõpp või veebruari algus 1980. Ilmselt kolmapäev. Õhtu, umbes kell 19:35. Äkitselt ja ootamatult hing signaliseerib ning annab märku kohalolust. Astub minuga vestlusse ning tunne on sedavõrd tugev, et justkui keegi helistaks sulle. Seega taju on täiesti spontaanselt võimendunud ning oluliselt avardunud…
Meelt võiks kirjeldada niimoodi, et füüsilise maailma reaalsusest sisened vaevata sind ümbritsevasse immateriaalsusse. Piltlikult suudad vastavalt soovile olla nii mateerias kui ka osaliselt immateerias.
Saan aru, et pean vaatama aknast välja pimedusse… Põhjust siiski ei tea… Ainult lumi järvejääl helgib õrnalt vastu. Olen mõneti äraootaval seisukohal. Vaatan välja, kuid ei tea, mida peaksin nägema või otsima? Niimoodi korduvalt umbes seitsme minuti jooksul…
Viimaks lisandub infot juurde, mis selgitab et järvejääl on midagi toimumas… Kõik eeltoodu on puhas taju ja nüüd kasutan mõistust ning leian, et jääle maandub UFO…
Innustatuna mõistuse poolt loodud visioonist, panen talvesaapad jalga ja kiirustan toariietes, mütsita ning kinnasteta välja. Ilm on pilves ja tuulevaikne, temperatuur umbes -8 C. Tõttan jääle, kuid mitte otseteedpidi, vaid nii kuis sind „juhendatakse” – lääneloe suunas.
Vaatan ringi, aga UFO-t ei ole kuskilt paistmas. Saan väga hästi aru, et õhutaldrik on mu enda loodud kujutelm ja mitte taju. Ometi meeldib mõttega mängida, sooviksin ju UFO-t näha! Samal ajal puhas tunnetus annab märku, et midagi on varsti juhtumas…, aga millal täpselt…
Külm hakkab. Juba üle 17 minuti olen pakase käes olnud. Näib, et midagi aset ei leiagi… Füüsilises maailmas ei ole teistlaadseid märke ja kõik on tavapärane. Arutlen, et asutan vist koduteele… Hea küll, ootan veel mõned minutid…
Ühtäkki läheb keha raskemaks ja pulss kiireneb 160-170 löögini minutis. Kuklasse siseneb surve ja pitsitus, hirmuhoog võtab võimust… Erksalt tajun, et miskit selja taga on toimumas… Kardan vaadata, kuid siiski keeran end järsult ümber, põhjaloe suunas… Samal hetkel käib vali praksatus…
Paksust külmunud järvejääst ca 2/3 pikiulatusest vabaneb tohutu pinge ja pind jalge all kergelt võbiseb. Vabanenud energia tekitab õhus kaikuva madalsagedusliku tugeva kõmina. Mõne sekundiga heli hajub ja sulnis vaikus on taas päral.
Pingutan silmi, et miks ma UFO-t ei märka? Küllap on nähtamatu… Olen pettunud, et lendobjekti ei näe ning leian, et olen mõningases eksituses. Ma ei oska selgitada, miks jää pragunemine ja heli ning oletusliku UFO maandumine pidi samal hetkel toimuma? Pean kokkusattumust juhuseks ning vantsin koju. Kell on umbes 20:24 kuni 20:27.
Ammune lugu on hästi meeles ning leian vajaliku teha lühikokkuvõte. Võimalik on eristada aru ja tunnetust. Esmalt näeme, et mõistus oli eksiteel kui lõi kujundi, et kuskil peab olema UFO… Ei olnud! Teisalt kontakt enda hinge ja tajuga loob tõenäoliselt ühenduse infodimensiooniga (ID), kus kohast ammutan teadmise juba ligi 45 minutit ennem, et midagi võib lähitulevikus juhtuda. Situatsiooni täpne iseloom koorub järvejääl olles – jää pragunemine ja kõva heli.
Tuletan, et eelpool mainitud sündmused peavad olema kuskil kirjeldatud (näiteks ID-s) ja sa püüad teabe kinni. Küsimus seisneb, kas saadud sõnum on üksüheselt selge või pead tõlgendama. Konkreetsel juhul püüan lahti mõtestada ja miksin enda peas loodud konstruktsiooni UFO-st ja hinge vahendusel saadud info omavahel kokku. Saadud vastusesse (toimunud sündmus jääl) suhtun suure kahtlusega ja leian, et intuitsioon eksib.
Selgub, et vaist jagab tõest teavet, mis on ometi ebapiisav, et saada tervikust aru. Seetõttu lisad enda poolt midagi juurde (UFO) ja tulemus on veel segasem.
Taaskord jõuame ammu tuntud olukorrani, et mõistus võib olla eksiteel. Julgen arvata, et arvestamine pelgalt materiaalse maailma tõestatud ja tõestamata alusväidetega on liiga ühekülgne lähenemine kasvõi sinu enese reaalse lähiümbruse mõistmisel ning kogemisel. Ainult mateeriaga arvestamine tähendab suures osas infost ilmajäämist ehk immateriaalsusega suhestumata on ümbritsevast keskkonnast (kõiksusest) aru saamine äärmiselt ebatäielik.
Usalda oma puhast intuitsiooni ja oled suuteline ettetulevaid elulisi väljakutseid paremini lahendama!
Peatükk on kirjutatud märtsis 2022.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 