Lõpetamise üritusele on tulnud ema üksinda, sest isa on tööl. Üle-eelmises 22. peatükis kirjutasin, et tehakse fotosid. Emps on kahtleval seisukohal, kas paluda onul meist pilti teha või mitte. Fotograaf ei ole ametlik ning emme küsib ka minu käest nõu. Arvan, et pildistada ei ole vaja ning ühtlasi mõistan ebamugavat olukorda. Ta ei taha end teisele inimesele pähe määrida ja lisaks tuleks kaubelda summa üle, mis pildistamine maksab. Pildi maksumus on 1,50 kuni 2 rubla. Paar pilti kokku ümmarguselt 5 rubla (ega keegi tähtsal üritusel kauplema hakka… ikka ümmargune number…), mis ilmselgelt on väga kallis. Paljud vanemad on dilemma ees, kas lasta pildistada või mitte. Enamik loobub ja nii ongi.
Ella lobiseb lastevanematega ja ema sätib ka tema lähedusse. Mina veedan saali nurgas niisama aega. Mõnekümne minuti pärast kutsutakse juhtaja kabinetti jutule. Koridor on kurvalt tühi ja kedagi ei ole. Närveerin ja natuke kardan, peas on erinevad mõtted. Ei tea, miks Ella soovib minuga rääkida… Äkki ma ei olegi lasteaeda lõpetanud… pean suve otsa siin olema… kuidas kooli saan… Olen segaduses ja pabinas.
Ella istub kirjutuslaua taga ja vaade on õue jalgvärava poole. 1970 märtsis 2,5 aastasena olin siin toas esimest korda kui vabanes koht sõimerühma ja tulime emaga nime kirja panema. Mäletan esimest päeva erksalt ja kabinet ei ole ajaga palju muutunud. Täna on mai lõpp 1974 ja teist korda. Emme jääb ukse taha.
Juhataja palub mind laua ette seisma ja asub leebel, kuid õrnalt manitseval toonil rääkima. Seletab lühidalt, et olen nüüd suur poiss ja elus hakkama saamiseks pean pingutama. Iseseisvus tähendab, et kasvatajaid enam kõrval ei ole ja pean oskama ise otsuseid vastu võtta ning langetama valikuid. Koolis esimeses klassis ja edaspidi pean palju keskenduma ning olema väga vagusi. Kuulama õpetajaid tähelepanelikult. Pannakse hindeid, mis näitavad kui palju olen õppinud ja kui hästi edasi saan.
Imestan, et juhataja teab täpselt minu olemust. Kuidagi kahtlane… Selline aimdus, et ta ei taha mind lasteaiast veel koju lubada… Miks muidu niipalju räägib ja õpetab… Ebakindlus suureneb ja äkki ei lastagi kooli… Pean ühe aasta veel aias olema… Arvan, et on eksitus ja tegelikult ta ei peaks praegu range kasvataja olema… Mõtted lõppevad otsa ja on tekkinud väike hirm.
Kooli kohta ma ei mõista, mida räägib. Liiga palju uut ja olen püsimatu. Kardan küsida, et selgust saada… Juhataja paneb kimbatust tähele ning pärib, kas ikka aru saan. Noogutan jaatuseks kiiresti pead, sest olen juba suur poiss ja ei taha näidata end rumalana… Ella jätkab koolitemaatikat ning edasine muutub täielikult arusaamatuks… Püüan teha võimalikult tarka nägu ja vaatan põrandale.
Küsimuste ja vastuse voor. Kas mul õdesid-vendi on, kas kooli tahan minna, kuidas kooli pääsen – kas autoga või bussiga jms.
Jutu lõpupoole rõhutab, et kuulaksin ema sõna ning oleksin hea poiss. Peaksin arvestama, et tal ei jätku alati minu jaoks aega, sest teeb väga vajalikku tööd. Vestlus kestab umbes neli kuni viis minutit… On suur kergendus, et saan kiiresti tulema. Tänan ja soovin viimast korda head aega… Olen läbematu ning ruttan uksest välja… Äkki mõtleb ümber ja kutsub mind tagasi…
Mäletamise süvakirjeldus (3)
Selgitan eelkirjeldatut natukene lahti. Mõistmaks järgnevaid ridu, pead olema tähelepanelik ja väga kannatlik. Vajadusel ajama näpuga eelnevates peatükkides järge, et asja tuuma mõista.
Lasteaia lõpetamise päeva ma ennem 14.10.2021 üldse ei mäletanud. Pildid ja palju sisu tuleb esile nn ärkveloleku ja uinumise staadiumis 14. oktoobri öösel. Protsessi ilmnemist ja detailset kirjeldust oled juba varasemalt lugenud.
Uinumise etapis (14.10.2021 umbes kell 01:00-01:25) ilmuv juhataja hing ja tema taju on väga erakordne. Mulle antakse võimalus tolleaegsete sündmuste erinevaid nüansse läbi juhataja hinge ja tajumehhanismi analoogiana tunnetada. Kõik, mida tema nendel hetkedel tajus, tajun mina sarnaselt.
Sisuliselt olen hingena tolles ajastus (hinge jaoks aega siiski ei eksisteeri). Minu kasutada on Ella taju.
Staadiumis N1 esineb koheselt sõna „manitsema” või „manitsemine”.
Kabinetis olles tajub juhataja (mina) mu hingelist põhiolemust täielikult… Tähendab, ta on hingeliselt väga tundlik ja võimekas ning laste tajumine lihtne. Samuti tajub ja näeb, kuidas mul koolis õppimine hakkab kujunema. Sealhulgas, et elulises käitumises võtan tulevikus erinevaid riske…
Sellel hetkel (14.10 ärkveloleku ja uinumise etapis N1) väljub minu hing Ella hinge tajust. Siseneb minu enese tajusse (1974 mai lõpp, mil juhataja kirjutuslaua ees seisan).
Vahemärkus. Panete tähele, et hinge ja taju jaoks ei oma aeg tähendust. Erinevate episoodide, ajastute ning olekute ilmnemine toimub momentaalselt või peaaegu ühel ja samal hetkel kuni 25 minuti jooksul:
- uinumise staadium 14.10.2021 kell 01:00-01:25;
- Ella hinge ja taju kogemine piduliku ürituse ajal – loe 22. peatükki;
- juhataja kabinetis olles tajun iseenda olemust läbi Ella silmade ja tajumehhanismi;
- Ella tajust iseenda lapsepõlve tajusse sisenemine ajal kui kirjutuslaua ees seisan, mai lõpp 1974.
Eelpool kirjeldasin ja kriipsutasin alla: „Imestan, et juhataja teab täpselt minu olemust”. Tollel ajal tunnetasin, et Ella näeb „mind läbi”, mistõttu tekkis imestus. Mäletamaks tolleaegset (1974 mai lõpp) tunnetust, väljun Ella tajust (14.10.2021 kell 01:00-01:25) ja sisenen enda tajusse (loe kõik veelkord üle, et saaksid kirjutatust selgelt aru)… Taju osundab, et lapsena ma ei osanud oma imestamise põhjust hästi selgitada. Ei osanud seletada seetõttu, et reaal-materialistliku mina maailmakäsitlus oli juba esiplaanil ning hingeline maailm kammitsetud.
Lühikokkuvõte. Praeguseks teame, et N1 staadium võimaldab tuua unustatud ja muu info infodimensioonist (ID) esile. Saad kiiresti ja efektiivselt erinevate hetkede, ajastute ja dimensioonide (vähemalt – mateeria, immateeria, ID) vahel liigelda. Võid siseneda erinevate hingede mõtte- ja tajumaailma ning kogeda sama, mida nemad. Oled oma hingelise põhiolemusega terviklikult ühenduses. Ja muud võimalused. Kõike eeltoodut on võimalik korraga koheselt kogeda-sooritada või sündmused esinevad üksteisest väikese viitega – aega sisuliselt ei eksisteeri. Kanal infodimensiooni võib jääda avatuks pikemaks perioodiks kui N1 staadiumi kestvus ise on, mida olete juba lugenud.
Mäletamise süvakirjeldus (4)
18. oktoobri õhtul püüan meenutada jutuajamist juhatajaga kui kirjutuslaua ees seisan (1974 mai lõpp). Meeles on ainult sõna „manitsema”, mille sain 14.10.2021 uinumise staadiumis N1. Muuseas ja sujuvalt ilmub Ella hing uuesti ning tajun taas ta lähedalolekut umbes poole tunni jooksul. Selle vältel minu hingeline olemus muutub mõnevõrra tundlikumaks.
19.10 öösel poen põhku ja naljaviluks puhastan aju liigsetest mõtetest, et „manitsemise jutuajamise sisu” meenutada. Vaid mõne sekundi möödudes tajun, et luuakse kanal… ilmselt infodimensiooniga… ja täiendavad mälestused voolavad vaikse vulinaga reaalse mina teadvusse… Tähendab, uinumise staadium N1 ei olnud jõudnud veel tekkida.
Edasine tegevus on tuttav. Arvuti lahti ja kirjutan kõik üles, mis meelde tuleb. Selgituseks lisan, et jutuajamises ei esine sõna „manitsemine”, vaid manitsemise alatoon või mõte…
Kordan üle seaduspärasuse, mille esitasin 23. peatükis:
⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘
Nn „manitsemise alatoon” on mäletamise komponent, mis tekitas impulsi ning tõi infodimensioonist jutuajamise sisu ja mõtte kandikul ette! Vestlust juhataja kabinetis olete eelnevalt juba lugenud.
Ella hinge taasilmumine 18.10 ja ühendus infodimensiooniga aitab mälestuste erinevatel detailidel esile tulla. Ühendus on avatud veel hommikul ja järgnevatel päevadel. Ainult nopi mälestused korvi ja kirjuta paberile!
Meenutamise protsess toob kirkalt esile hetke, mida varasemalt ei ole täpselt kirjeldanud. Lähme tagasi laua juurde, kus olen imestunud, et juhataja teab mu olemust väga hästi. Imestamise momendil (1974 mai lõpp) avardub mu taju plahvatuslikult ja loob umbes 1-4 sekundiks võimaluse, et äkitselt tajun end küpse ja intelligentse täiskasvanuna. Tajun füüsilist maailma vastavalt materiaalse maailma toimimise reeglitele! Järelikult:
⌘ Hing vastutab sinu reaal-materialistliku (RM) maailmapildi kujunemise eest. Enese hingelist põhiolemust ja päritolu unustad elu jooksul niipalju kui peab ning suudad meenutada vastavalt etteantud saatusele. ⌘
…Ruttan juhataja toast välja. Ema palub, et läheksin välja värava juurde ootama. Lausun:
„Emme tee kiiresti, ma tahan ära minna!”
Olen värava läheduses ja näen aknast, kuidas nad omavahel elavalt vestlevad. Soovin kiiresti koju, enne kui midagi veel muutub. Siiski iga järgnev minut suurendab enesekindlust. Tajun sujuvalt murdehetke ja teisenemist, et ma ei olegi enam väike laps… ⌘ Füüsilise maailma mõtteviis (reaal-materialistlik maailmakäsitlus RM) on valdav ja hingeline (hingelis-immateriaalne maailmakäsitlus HI) mõtlemine tagaplaanil.⌘
Situatsiooni või seisundit võiks kirjeldada sedamoodi, et oled lapsena terve suve vanaema juures olnud ja on aeg koju minna. Mamma kurvastab ja saadab meid emaga peatusse. Bussist lehvitame ja vanaema tihub nutta… Muumi juurde tahaks tagasi, aga koju sooviks samuti…
Ema on Ella juures 17-18 minutit. Ennem lahkumist võtab rahakoti ja annab midagi…
Oleme ühed viimastest, kes lasteaiast lahkuvad. Enamik on läinud. Lastepäevakodu jääb nukralt tühjaks…
Koju lähme jalgsi. 3,5 km visa kõndimist, kuid haruldaselt kerge on olla ja ma ei väsi üldse. Tee peal küsin mitu korda, kas ta pakkus juhatajale raha? Viimaks ema vastab, et andis 10 rubla ja Ellal on hädasti vaja… Elus esimest korda mõistan, et auväärne lastepäevakodu juhataja kuupalk on väga-väga väike.
Eeltoodud lasteaia lugude sarja kirjutamisega sain aru, et minu praegune hingelis-immateriaalne maailmakäsitlus on umbes samal tasemel 6-aastase poisi omaga, kes lastepäevakodu lõpetamisel jalgvärava juures ema ootas… Uks hingelisse maailma on natukene praokil… Kas uks paotub enam, näitab ainult aeg, aga aega väidetavalt ei eksisteeri…
Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 