Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-24)

24. PEATÜKK ⟡ Juhataja jutul. Mäletamise süvakirjeldus (2). Lasteaia lõpetamine (4)

Lõpetamise üritusele on tulnud ema üksinda, sest isa on tööl. Üle-eelmises 22. peatükis kirjutasin, et tehakse fotosid. Emps on kahtleval seisukohal, kas paluda onul meist pilti teha või mitte. Fotograaf ei ole ametlik ning emme küsib ka minu käest nõu. Arvan, et pildistada ei ole vaja ning ühtlasi mõistan ebamugavat olukorda. Ta ei taha end teisele inimesele pähe määrida ja lisaks tuleks kaubelda summa üle, mis pildistamine maksab. Pildi maksumus on 1,50 kuni 2 rubla. Paar pilti kokku ümmarguselt 5 rubla (ega keegi tähtsal üritusel kauplema hakka… ikka ümmargune number…), mis ilmselgelt on väga kallis. Paljud vanemad on dilemma ees, kas lasta pildistada või mitte. Enamik loobub ja nii ongi.

Ella lobiseb lastevanematega ja ema sätib ka tema lähedusse. Mina veedan saali nurgas niisama aega. Mõnekümne minuti pärast kutsutakse juhtaja kabinetti jutule. Koridor on kurvalt tühi ja kedagi ei ole. Närveerin ja natuke kardan, peas on erinevad mõtted. Ei tea, miks Ella soovib minuga rääkida… Äkki ma ei olegi lasteaeda lõpetanud… pean suve otsa siin olema… kuidas kooli saan… Olen segaduses ja pabinas.

Ella istub kirjutuslaua taga ja vaade on õue jalgvärava poole. 1970 märtsis 2,5 aastasena olin siin toas esimest korda kui vabanes koht sõimerühma ja tulime emaga nime kirja panema. Mäletan esimest päeva erksalt ja kabinet ei ole ajaga palju muutunud. Täna on mai lõpp 1974 ja teist korda. Emme jääb ukse taha.

Juhataja palub mind laua ette seisma ja asub leebel, kuid õrnalt manitseval toonil rääkima. Seletab lühidalt, et olen nüüd suur poiss ja elus hakkama saamiseks pean pingutama. Iseseisvus tähendab, et kasvatajaid enam kõrval ei ole ja pean oskama ise otsuseid vastu võtta ning langetama valikuid. Koolis esimeses klassis ja edaspidi pean palju keskenduma ning olema väga vagusi. Kuulama õpetajaid tähelepanelikult. Pannakse hindeid, mis näitavad kui palju olen õppinud ja kui hästi edasi saan.

Imestan, et juhataja teab täpselt minu olemust. Kuidagi kahtlane… Selline aimdus, et ta ei taha mind lasteaiast veel koju lubada… Miks muidu niipalju räägib ja õpetab… Ebakindlus suureneb ja äkki ei lastagi kooli… Pean ühe aasta veel aias olema… Arvan, et on eksitus ja tegelikult ta ei peaks praegu range kasvataja olema… Mõtted lõppevad otsa ja on tekkinud väike hirm.

Kooli kohta ma ei mõista, mida räägib. Liiga palju uut ja olen püsimatu. Kardan küsida, et selgust saada… Juhataja paneb kimbatust tähele ning pärib, kas ikka aru saan. Noogutan jaatuseks kiiresti pead, sest olen juba suur poiss ja ei taha näidata end rumalana… Ella jätkab koolitemaatikat ning edasine muutub täielikult arusaamatuks… Püüan teha võimalikult tarka nägu ja vaatan põrandale.

Küsimuste ja vastuse voor. Kas mul õdesid-vendi on, kas kooli tahan minna, kuidas kooli pääsen – kas autoga või bussiga jms.

Jutu lõpupoole rõhutab, et kuulaksin ema sõna ning oleksin hea poiss. Peaksin arvestama, et tal ei jätku alati minu jaoks aega, sest teeb väga vajalikku tööd. Vestlus kestab umbes neli kuni viis minutit… On suur kergendus, et saan kiiresti tulema. Tänan ja soovin viimast korda head aega… Olen läbematu ning ruttan uksest välja… Äkki mõtleb ümber ja kutsub mind tagasi…


Mäletamise süvakirjeldus (3)

Selgitan eelkirjeldatut natukene lahti. Mõistmaks järgnevaid ridu, pead olema tähelepanelik ja väga kannatlik. Vajadusel ajama näpuga eelnevates peatükkides järge, et asja tuuma mõista.

Lasteaia lõpetamise päeva ma ennem 14.10.2021 üldse ei mäletanud. Pildid ja palju sisu tuleb esile nn ärkveloleku ja uinumise staadiumis 14. oktoobri öösel. Protsessi ilmnemist ja detailset kirjeldust oled juba varasemalt lugenud.

Uinumise etapis (14.10.2021 umbes kell 01:00-01:25) ilmuv juhataja hing ja tema taju on väga erakordne. Mulle antakse võimalus tolleaegsete sündmuste erinevaid nüansse läbi juhataja hinge ja tajumehhanismi analoogiana tunnetada. Kõik, mida tema nendel hetkedel tajus, tajun mina sarnaselt.

Sisuliselt olen hingena tolles ajastus (hinge jaoks aega siiski ei eksisteeri). Minu kasutada on Ella taju.

Staadiumis N1 esineb koheselt sõna „manitsema” või „manitsemine”.

Kabinetis olles tajub juhataja (mina) mu hingelist põhiolemust täielikult… Tähendab, ta on hingeliselt väga tundlik ja võimekas ning laste tajumine lihtne. Samuti tajub ja näeb, kuidas mul koolis õppimine hakkab kujunema. Sealhulgas, et elulises käitumises võtan tulevikus erinevaid riske…

Sellel hetkel (14.10 ärkveloleku ja uinumise etapis N1) väljub minu hing Ella hinge tajust. Siseneb minu enese tajusse (1974 mai lõpp, mil juhataja kirjutuslaua ees seisan).

Vahemärkus. Panete tähele, et hinge ja taju jaoks ei oma aeg tähendust. Erinevate episoodide, ajastute ning olekute ilmnemine toimub momentaalselt või peaaegu ühel ja samal hetkel kuni 25 minuti jooksul:

  • uinumise staadium 14.10.2021 kell 01:00-01:25;
  • Ella hinge ja taju kogemine piduliku ürituse ajal – loe 22. peatükki;
  • juhataja kabinetis olles tajun iseenda olemust läbi Ella silmade ja tajumehhanismi;
  • Ella tajust iseenda lapsepõlve tajusse sisenemine ajal kui kirjutuslaua ees seisan, mai lõpp 1974.

Eelpool kirjeldasin ja kriipsutasin alla: „Imestan, et juhataja teab täpselt minu olemust”. Tollel ajal tunnetasin, et Ella näeb „mind läbi”, mistõttu tekkis imestus. Mäletamaks tolleaegset (1974 mai lõpp) tunnetust, väljun Ella tajust (14.10.2021 kell 01:00-01:25) ja sisenen enda tajusse (loe kõik veelkord üle, et saaksid kirjutatust selgelt aru)… Taju osundab, et lapsena ma ei osanud oma imestamise põhjust hästi selgitada. Ei osanud seletada seetõttu, et reaal-materialistliku mina maailmakäsitlus oli juba esiplaanil ning hingeline maailm kammitsetud.

Lühikokkuvõte. Praeguseks teame, et N1 staadium võimaldab tuua unustatud ja muu info infodimensioonist (ID) esile. Saad kiiresti ja efektiivselt erinevate hetkede, ajastute ja dimensioonide (vähemalt – mateeria, immateeria, ID) vahel liigelda. Võid siseneda erinevate hingede mõtte- ja tajumaailma ning kogeda sama, mida nemad. Oled oma hingelise põhiolemusega terviklikult ühenduses. Ja muud võimalused. Kõike eeltoodut on võimalik korraga koheselt kogeda-sooritada või sündmused esinevad üksteisest väikese viitega – aega sisuliselt ei eksisteeri. Kanal infodimensiooni võib jääda avatuks pikemaks perioodiks kui N1 staadiumi kestvus ise on, mida olete juba lugenud.


Mäletamise süvakirjeldus (4)

18. oktoobri õhtul püüan meenutada jutuajamist juhatajaga kui kirjutuslaua ees seisan (1974 mai lõpp). Meeles on ainult sõna „manitsema”, mille sain 14.10.2021 uinumise staadiumis N1. Muuseas ja sujuvalt ilmub Ella hing uuesti ning tajun taas ta lähedalolekut umbes poole tunni jooksul. Selle vältel minu hingeline olemus muutub mõnevõrra tundlikumaks.

19.10 öösel poen põhku ja naljaviluks puhastan aju liigsetest mõtetest, et „manitsemise jutuajamise sisu” meenutada. Vaid mõne sekundi möödudes tajun, et luuakse kanal… ilmselt infodimensiooniga… ja täiendavad mälestused voolavad vaikse vulinaga reaalse mina teadvusse… Tähendab, uinumise staadium N1 ei olnud jõudnud veel tekkida.

Edasine tegevus on tuttav. Arvuti lahti ja kirjutan kõik üles, mis meelde tuleb. Selgituseks lisan, et jutuajamises ei esine sõna „manitsemine”, vaid manitsemise alatoon või mõte…

Kordan üle seaduspärasuse, mille esitasin 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

Nn „manitsemise alatoon” on mäletamise komponent, mis tekitas impulsi ning tõi infodimensioonist jutuajamise sisu ja mõtte kandikul ette! Vestlust juhataja kabinetis olete eelnevalt juba lugenud.

Ella hinge taasilmumine 18.10 ja ühendus infodimensiooniga aitab mälestuste erinevatel detailidel esile tulla. Ühendus on avatud veel hommikul ja järgnevatel päevadel. Ainult nopi mälestused korvi ja kirjuta paberile!

Meenutamise protsess toob kirkalt esile hetke, mida varasemalt ei ole täpselt kirjeldanud. Lähme tagasi laua juurde, kus olen imestunud, et juhataja teab mu olemust väga hästi. Imestamise momendil (1974 mai lõpp) avardub mu taju plahvatuslikult ja loob umbes 1-4 sekundiks võimaluse, et äkitselt tajun end küpse ja intelligentse täiskasvanuna. Tajun füüsilist maailma vastavalt materiaalse maailma toimimise reeglitele! Järelikult:

⌘ Hing vastutab sinu reaal-materialistliku (RM) maailmapildi kujunemise eest. Enese hingelist põhiolemust ja päritolu unustad elu jooksul niipalju kui peab ning suudad meenutada vastavalt etteantud saatusele.


…Ruttan juhataja toast välja. Ema palub, et läheksin välja värava juurde ootama. Lausun:

„Emme tee kiiresti, ma tahan ära minna!”

Olen värava läheduses ja näen aknast, kuidas nad omavahel elavalt vestlevad. Soovin kiiresti koju, enne kui midagi veel muutub. Siiski iga järgnev minut suurendab enesekindlust. Tajun sujuvalt murdehetke ja teisenemist, et ma ei olegi enam väike laps… ⌘ Füüsilise maailma mõtteviis (reaal-materialistlik maailmakäsitlus RM) on valdav ja hingeline (hingelis-immateriaalne maailmakäsitlus HI) mõtlemine tagaplaanil.⌘

Situatsiooni või seisundit võiks kirjeldada sedamoodi, et oled lapsena terve suve vanaema juures olnud ja on aeg koju minna. Mamma kurvastab ja saadab meid emaga peatusse. Bussist lehvitame ja vanaema tihub nutta… Muumi juurde tahaks tagasi, aga koju sooviks samuti…

Ema on Ella juures 17-18 minutit. Ennem lahkumist võtab rahakoti ja annab midagi…

Oleme ühed viimastest, kes lasteaiast lahkuvad. Enamik on läinud. Lastepäevakodu jääb nukralt tühjaks…

Koju lähme jalgsi. 3,5 km visa kõndimist, kuid haruldaselt kerge on olla ja ma ei väsi üldse. Tee peal küsin mitu korda, kas ta pakkus juhatajale raha? Viimaks ema vastab, et andis 10 rubla ja Ellal on hädasti vaja… Elus esimest korda mõistan, et auväärne lastepäevakodu juhataja kuupalk on väga-väga väike.

Eeltoodud lasteaia lugude sarja kirjutamisega sain aru, et minu praegune hingelis-immateriaalne maailmakäsitlus on umbes samal tasemel 6-aastase poisi omaga, kes lastepäevakodu lõpetamisel jalgvärava juures ema ootas… Uks hingelisse maailma on natukene praokil… Kas uks paotub enam, näitab ainult aeg, aga aega väidetavalt ei eksisteeri…

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-23)

23. PEATÜKK ⟡ Mäletamise süvakirjeldus (1). Lasteaia lõpetamine (3)

Mäletamise protsessis alates 14.10.2021 umbes kell 01:00 esile tõusev lasteaia lõpetamise päev koosneb paljudest erinevatest episoodidest, mis ei esine sündmuse toimumise järjekorras, vaid kaootiliselt. Esimesena ilmuvad mõned pildid päeva keskosast, seejärel sündmuse lõpust, algusest, taas keskelt jne. Iga ilmuv episood täiendab omakorda juba mälus olevaid momente. Viimaks moodustub terviklik sündmus, mida mäletad üsna hästi ning on võimalik üles kirjutada.

Piduliku sündmuse meelde tuletamise esimesed episoodid ilmnevad päeva keskelt, mil juhataja on valmistumas kõnet pidama. Äkki ilmub pildiline lõik kui juhataja on kõne viimases kolmandikus ja rääkida jääb umbes kaks minutit. Mällu tekib sõna „meenutamast”. Tähendab, kõne iseloomust ja sisust on teada ainult sõna „meenutamast”. Seejärel ilmub teadvusse juhataja hing, mida eelnevalt 22. peatükis olen juba maininud.

Meenutustegevus kestab ainult ärkveloleku ja uinumise perioodil ca 20-25 minuti jooksul. Pärast uinumist esinevad hoopis teisest valdkonnast erinevad väga ladusa ja selge stsenaariumiga unenäod, millede detailirohke mäletamine hommikul on lihtne.

Lasteaia piduliku lõpetamise meenutamine jätkub hommikupoolikul ärkamise etapis. Uinumise staadiumis (N1) saadud visuaalid kinnistuvad ning lisanduvad mõningad täpsustuvad nüansid. Kuni lõunani mitme tunni jooksul ilmnevad täiendavad olulised detailid, kaasuvad mõned uued kaadrid. Seega ööga ja hommikuga tuleb meelde väga palju tollest päevast, mida olulises osas elust ei ole kordagi võtnud vaevaks meenutada ning on unustusehõlma kadunud. Tervikpilt on tekkinud ja kirjutan loo üles.

Samal ajal on teada kõne toimumise fakt ja selles esinev sõna „meenutamast”. Soov mäletada sõnavõtu sisu ja kasvõi mõtteid ning temaatikat ei kanna vilja. Ükspuha kui palju ajule hagu juurde lisan.

Järgmisel 15. oktoobri hilisõhtul teen uue katsetuse leidmaks võimalust kasvõi esinemise temaatikat ja mõtet tabada. Olen kasutanud väga harva metoodikat, et puhastad pea üleliigsetest mõtetest ja keskendud täielikult ja maksimaalses ulatuses ainult detaili meenutamisele, mida soovid mälus esile tõsta. Umbes paarkümmend minutit enesega tudeerimist ja üllatun. Süsteem töötab ning info vaikselt tiksub…

Tulemuseks paar esimest rida, mida juba olete lugenud 22. peatükis:

„Kõne üksikasjalik sisu ei ole kahjuks meeles, aga meenutamise protsessis kõne visioon on samm-sammult avaldumas. Esinemise üldine temaatika kirjeldab, kuidas lapsed on saanud hakkama ja ees ootab väljakutseterikas tulevik. ”

Paraku kõnes olnud sõna „meenutamast” ei ole ilmnenud paari lausesse kuhugi paigutada… (loe 22. peatüki alalõiku – Juhataja peab kõnet 1) Olen loobumas edasistest püüdlustest saada ettekande mõttele jälile ja teen ettevalmistusi magama minekuks.

Voodis on hea, rahulik ja õdus. Ennem uinumist (N1 staadium, loe 21 peatükki) pooleldi naljaviluks puhastan aju taas liigsetest mõtetest ja alustan keskendumist, et sõnavõttu meenutada… Juba mõne sekundi pärast info tuleb, justkui paisu tagant… Nüanss-nüansi järel. Siiski tahet silmi lahti hoida ei ole ning uinumine on juba käes… aga ei… Äkki virgun ja kiirustan arvuti juurde, et kõik, mis meelde tuli, kiiresti jäädvustada. Ja valmib lõik, mida eelnevalt olete lugenud 22. peatükist:

„Kõne üksikasjalik sisu ei ole kahjuks meeles, aga meenutamise protsessis kõne visioon on samm-sammult avaldumas. Esinemise üldine temaatika kirjeldab, kuidas lapsed on saanud hakkama ja ees ootab väljakutseterikas tulevik. Epiloog sisaldab mõtteid kui juba suured oleme ja meil on lastega pered, siis me ei unustaks vahel meenutamast ilusaid lapsepõlvemälestusi, mida siit kaasa oleme saanud… Ja räägiksime neid lugusid oma lastele ja laste-lastele… Oleme teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles… Juhataja on muutunud väga emotsionaalseks ja tundeliseks… ”

Tekib nn wow-efekt! Olen väga rahulolev! Üle 48 aasta hiljem püüan kinni sõnumid, mida Ella oma kõnes kunagi soovis edastada! 48 aastat hiljem ongi käes hetk tõeliseks meenutuseks… 48 aastat hiljem olen olnud oodatud ja ta hing leiab mind ise tabaval hetkel üles… Täidan tema soovi ja räägin kõikidele lugusid armsast lasteaiast, mida laste lemmik Ella oma kõnesse ettenägelikult punus… Kõik kokku on müstiline prohvetlikkus… Aega ei eksisteeri… Esineb tõeline sidusus ja põhjuslikkus! Taaskord saame kinnitust mateeria ja immateeria omavahelisest põimitusest (loe teooria alalõigu 1. peatükki ja 9. peatükki).

Hooman seost juhataja hinge ja taju kogemisega 14. oktoobril ja meenutusprotsessi 14-15 oktoober 2021 vahel. Sealhulgas tajun Ella hinge tugevat lähedalolekut 18. oktoobri 2021 õhtul, kes aitab meenutada täiendavaid üksikuid detaile. Arvan, et esineb lisaks korrelatsioon ema surma kuupäeva 15.10.2018 ja kehast väljas käimise vahel 17-18 oktoober 1967 (loe 1. peatükki). Võimalik, et esineb mainitud päevade koostoime põhjuslik ja ettemääratud sidusus.

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad. ⌘ (loe teooria alalõigu 9 peatükki).

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

Minu puhul sõna „meenutamast” on nn mäletamise komponent, mis tekitas impulsi ning avas viimaks hea ühenduse infodimensiooniga, kust sain info kätte. Arvan, et inimese aju ei ole 24/7 ulatuses terve elu jooksul järjepidevalt suuteline kõike talletama. Info on salvestatud infodimensioonis. Rõhutan, tegemist on minu subjektiivse arusaamaga ning on vastuolus reaal-materialistliku teadusliku käsitlusega. Sama mõtet käsitlesin 21. peatükis.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Järgneb…

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-22)

22. PEATÜKK ⟡ Teise inimese eluliste minevikuliste episoodide külastamine. Lahkunud naise hinge ja taju autentne kogemine. Lasteaia lõpetamine (2).

Jätkan kohast (14.10.2021 umbes kell 01:00-01:25), mil esineb ärkveloleku ja uinumise staadium (N1). Olen oma igavikulise hinge immateriaalse põhiolemusega terviklikult ühenduses ning avaldub piiritu hingeline rahulolu ja õnnetunde. Nn staadium aitab detailselt tuletada meelde mitut temaatilist seika, millest järgnev allpool:

Mai lõpp 1974, veel kuue aastane. Päike paistab, umbes kell kaks päeval. Lasteaias on pidulik ja ülev õhkkond. Teele saadetakse kõige suuremad kuue ja seitsme aastaseks saanud lapsed. Saal on pilgeni täis erinevas vanuses lapsi, õdesid ja vendi, emad-isad, vanavanemad ja sugulased. Kõik toolid on hõivatud, inimesed seisavad püsti ka seinte ääres ja uste juures.

Juhataja mängib klaverit ja mudilaskoor laulab. Nii mõnelgi täisaksvanul on härdunult pisarad silmis.

Juhataja peab kõnet (1). Kõne üksikasjalik sisu ei ole kahjuks meeles, aga meenutamise protsessis kõne visioon on samm-sammult avaldumas. Esinemise üldine temaatika kirjeldab, kuidas lapsed on saanud hakkama ja ees ootab väljakutseterikas tulevik. Epiloog sisaldab mõtteid kui juba suured oleme ja meil on lastega pered, siis me ei unustaks vahel meenutamast ilusaid lapsepõlvemälestusi, mida siit kaasa oleme saanud… Ja räägiksime neid lugusid oma lastele ja laste-lastele… Oleme teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles… Juhataja on muutunud väga emotsionaalseks ja tundeliseks…

Pärast sõnavõttu rahvas südamlikult aplodeerib. Õhus on palju ootusärevust, sära ja elevust. On algamas tunnistuste jagamine.

Ükshaaval kutsutakse lõpetav laps saali keskele ja juhataja esitab tema kohta lühiiseloomustuse. Sõbralik käepigistus, tunnistus ning lilled.

Seejärel noorem lasteaia tüdruk laulab klaveri saatel ühe hinge mineva laulu. Ametlik osa on lõppenud. Ühel isal või sugulasel on fotoaparaat kaasas ja teeb oma lapsest ning kellestki veel mõned pildid.


Meenutamise vältel, kus juhataja alustab kõnet (1) lisandub teadvusse väga ootamatult spetsiifiline tajuliik, mis annab teada, et minu hingega on kontaktis teine hing. Lasteapäevakodu juhataja Ella!

Vahemärkus. Juhataja suri mõnikümmend või enam aastat tagasi ja üleüldse tajun teda sellisel moel esmakordselt. Aias kutsusid lapsed teda alati kui „juhataja” ning nime ei kasutanud ja ilmselt ka ei teadnud. Seetõttu nimi mälus ei esine. 18.10.2021 sain tolleaegselt kohalikult elanikult nime teada.

Taju on eriti võimas ja pisarad voolavad. Minu puhul pisarad sageli tähendavad, et olen enda hinge põhiolemusega või teise hinge või hingedega vaimselt ühenduses. Piltlikult asun tolleaegses hetkes ja minusse kandub üle naise enese hingeline seisund ning taju kui ta kõnet peab. Selgitan. Tunnetan täpselt sama juhataja „pilgu (ja keha) läbi”, mida ta esinemise vältel tajus. Mitte tema mõtteid ja mida näeb, aga just taju.

Jõuame taaskord tõdemuseni, et hinge ja taju jaoks ei oma aeg tähendust. Kõik on vajadusel kogetav ja läbielatav samas hetkes. Minevik, olevik ja tulevik on koondunud ühte ja ainsasse momenti. Ei oma tähtsust, kus sinu keha asub, praegusel juhul Maal (mateerias), kuid su hing suudab sulle vahendada autentselt taju, mis pärineb immateriaalsusest ja teiselt hingelt.

Laiendan selgitamist. Juhataja peab kõnet umbes viis minutit. Tajun analoogselt kõike, mida tema viie minuti jooksul. Seejärel taju mastaap laieneb ja tekivad nn lisandused, mis sealhulgas selgitavad, kuidas ja milliste mõtete alusel ta eelnevatel päevadel või nädalatel kõnet koostab, miks konkreetsed laused kõnesse paneb, mida ta kõigega öelda soovib ja mil moel ettevalmistatud ridu tajub.

Mõistan tema hinge sügavust, laiahaardelisust ja mitmekihilisust täna oluliselt paremini.

Maises elus väljendus tema soe hingelisus, pehmus ja loomulikkus põhiliselt lasteaias. Lastena me tajusime seda ideaalselt põhjusel, et laps ongi reeglina vastuvõtlik ja tundlik ning ei ole oma hinge omadusi veel unustanud. Väljaspool tööd oli ta kammitsetud endasse ning füüsiline maailm mõnevõrra väsitas. Põhjustena kindlasti väike töötasu ja ei olnud järglaseid (laps suri vist enneaegselt…).

Isa-ema rääkisid mulle korra, et Ella abikaasa on vägivaldne alkohoolik, kes teda sageli peksab… ja naine karjub ahastuses… Ka mina nägin „suure lapsena” korra või kaks kui ta lasteaias hoolikalt puudriga kaetud sinise silmaga oli… Või pidi töölt puuduma, et sinikaid varjata… Tegemist oli avaliku saladusega…

Väljaspool töökohta olevat ta inimeste vastu tõre ja kõvahäälne olnud. Kui ta aias mõne töötaja peale harva ärritus, siis lastena me mõnikord kuulsime… Ta oli range ja töötajad kuuletusid talle.

Tal oli raskusi täiskasvanud inimeste usaldamisega. Lastepäevakodu asus sovhoosi keskuses, kus elas ja töötas palju materialistliku mõtteviisiga inimesi, kel polnud aega oma hinge eest hoolt kanda. Põhiline aur kulus töörügamisele ja õhtuti lahutati meelt sageli pudeli seltsis. Hingelised väärtused ei olnud moes ning pigem põlu all.

Joodikust abikaasa tervis andis vägijookidele ikkagi järele ja mees suri. Asemele tekkis invaliidist armuke, kes oli tubli ja agar mees. Aegapidi väljendusid naisel psüühilised häired, mis olid mingis osas võib-olla tingitud raskustest adapteeruda materiaalse ühiskonnaga. Lisandiks valusad mälestused esimesest mehest…

Ella suri suhteliselt enneaegselt. Eelmise sajandi 80-datel või 90-datel. Kahjuks ma ei suuda praegu täpselt meenutada, kuulsin kunagi juhuslikult.

Minoorsed toonid asendan siiski positiivsetega. Olen vaimustatud ja äärmiselt tänulik, et juhataja hing võttis nõuks külla tulla ning andis enneolematu võimaluse kogeda ja tajuda erinevaid asjaolusid läbi tema hinge tajumehhanismi. Mul on heameel, et tegi mulle erakorralise kingituse, mis väljendus ülimalt kõrges usalduses natukenegi jäädvustada tema sügavalt isiklikke mälestusi… Väga sügav kummardus!

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Järgneb…

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-21)

21. PEATÜKK ⟡ Lõuna ajal enam magama ei pea. Lasteaia lõpetamine (1)

14.10.2021 kell on pool üks öösel. Varsti lähen magama ja meenutan enda lasteaia episoode, mida tuua peatükkides esile hingelise arengu aspektist. Sealhulgas mõtisklen, et oleks vahva kui näen mõnda unustatud temaatilist lõiku ka unes võimalikult detailirohke kirjeldusena.

Paarikümne minuti pärast lähen voodisse ja mõtted on üsna argised. Umbes kell üks olen uinumas. Esineb ärkveloleku ja uinumise staadium (hüpnagoogia ehk N1) – lühike intervall täieliku ärkveloleku ja sügava une vahel. Argimõtete asemele tulevad sujuvalt pildid lasteaiast.

1974 mai teine pool, veel kuue aastane. Meid on kokku 5-6 poissi ja tüdrukut. Me ei pea enam lõunauinakut tegema. Oleme suured ja juhataja on meid lubanud välja mängima tingimusel, et mürglit ei tee ning väikseid lapsi, kes magavad, kilkamisega üles ei aja.

Oleme väga liigutatud juhataja sellise personaalse pöördumise eest. Mina tajun sisimas võimast hingelist impulssi ja on väga eriline tunne. Sellel hetkel piltlikult mu hing avaneb ja lisaks füüsilise maailma tunnetamisele, tajun eriti kirkalt enda hingelist põhiolemust ja komponente immateriaalsest maailmast. Komponentide all pean silmas immateriaalsuses esinevaid mõningaid tajuliike, mis annavad märku, et need on olemas, kuid täies ulatuses ei aktiveeru.

Ligi paaril nädalal saame lõuna ajal väljas mängida. Ütleksin, et tegemist ei ole enam nn klassikaliste lasteaia-mängudega ja me ei oskagi äkitselt mitte midagi teha… Lasteaed on oma ja kodune, aga ei ole enam keskkond, mis päriselt meile kuulub… Esineb vastuolu…

Oleme väga kiiresti nendest imelistest ja ilusatest varajase lapsepõlve hetkedest välja kasvamas. Meie mentaalsus muutub tormiliselt. Ülekaalus on reaal-materialistlik (RM) mõtteviis ja hingelis-immateriaalne (HI) käsitlus on tagaplaanil (loe teooria alalõigu 5. peatükki). Mõtteviisi olemus ja suhe on lapseti erinev. Näen ja mõistan, et poisid on minust füüsilises maailmas olemise tarkuseid rohkem omandanud.

Mai lõpupoole üha enam kuue ja seitsme aastaseid lapsi jäetakse koju ning ning nendel päevadel olen üksinda kõige vanematest lasteaias. Juhataja lubab mul lõunauinaku ajal taas välja minna. Ta ei loe mulle sõnu peale, et peaksin vagusi olema. Selle asemel vaatab sügavalt ja mõistvalt silma. Olen väga puudutatud ja tajun ta hinge väga erksalt.

Oskan üksi mängida. Tegemist ei ole sisulise mänguga, vaid käin aiaga piiratud alal ringi. Vaatlen, arutlen ja meenutan. Lähen liivakasti juurde ning vaimusilmas kerkivad selgelt esile paljud olnud stseenid. Olen aia juures, kus näen Harku oja vulisemas ja mälupildis on ehtsad kaadrid, mil seal palju kordi olen seisnud ning tähendusrikkaid mõtteid veeretanud. Vaatlen kuuri, kus on välimänguasjad, millega lapsed õues mängivad. Jällegi tõusetuvad hunnitud rohked seigad.

Kõik nurgad ja kohad jalutan läbi. Kogen ja tajun korduvalt ning taas paljut. Olen sügavates eksistentsiaalsetes mõtetes, hing on minuga ja aitab eri maailmade asju paremini mõista.

Paaril järgneval päeval on mul uuesti voli uinaku asemel üksi väljas olla. Eeltoodud jalutamise ja mõtiskluste iseloom on sarnane.

Loo alguses toodud uinumise staadium on olnud sillaks sündmuste nüansirohkele meenutamisele, mida just praegu loete. Enamik pilte ja tajusid tõusetub esile nn staadiumis ning hommikul kui silmad avan ja pärast mitme tunni jooksul. Tähendab, esineb meenutamise potsess ja info lapsepõlvest ei ole mitte kuhugi kadunud.

⌘ Kaugete eluliste sündmuste selge mäletamine – kui su hingeline arengutase ja/või seisund on meenutamise algushetkele sobilikul nivool, siis mäletad minevikus olnud konkreetse hetke sündmuseid ja taju väga hästi. Taju mäletamine – taju esitatakse kadudeta ja autentselt. ⌘

⌘ Taju jaoks ei ole aega olemas. Kunagi kogetud tunnetused tuuakse meenutuste abil autentselt reaalse mina teadvusse ehk tajumisel kadusid ei esine. ⌘

Lähen tagasi uinumise staadiumisse ja kirjeldan ülaltoodud mälestuste ja tajude ilmnemist. Esineb aktiivne ja täielik hingelise avanemise protsess:

  • Reaal-materialistlikus minas avanenud hing loob kanali infodimensiooniga mälestuste saamiseks ja sinu reaalsele minale edastamiseks.
  • Reaal-materialistlikus minas avanenud hing loob kanali sinu immateriaalse hingelise põhiolemusega lapsepõlves kogetud tajude saamiseks ja sinu reaalsele minale edastamiseks. Oled oma hinge immateriaalse olemusega terviklikult ühenduses ning avaldub piiritu hingeline rahulolu ja õnnetunde.

Nn kanal on üks ja sama, mis kätkeb erinevaid funktsioone. Esimeses järjekorras ilmuvad mälestused, seejärel tajumised. Reaalne mina püüab „tolleaegsed” tajud kinni ja samal hetkel oled oma hinge immateriaalse olemusega terviklikult ühenduses – sa mõistad, et hinge ja taju jaoks aega ei eksisteeri ning need on olemas järjepidevalt. Sa naudid oma igavikulise hinge põhiolemust.

⌘ Seega sinu käesolevas Maa ja kogu mateeria füüsilises reaalsuses asuv piiratud ressursi ning võimekusega „mina” (aju) peab sündmuseid unustama ja ei ole ettenähtud kogu infot 24/7 raamistikus pidevalt üleval hoidma. ⌘

⌘ Ilmselt teatud info unustamine suuremas või väiksemas mahus on vajalik energia säästmiseks ehk meenutamise protsess iseenesest on üsna aja- ja ressursimahukas. Sündmuse meenutamisele kulub kordades ja oluliselt enam aega kui sündmuse enese toimumisele minevikus. Järelikult mateerias elamiseks ja eksisteerimiseks absoluutne mälu ei ole reeglina eluliselt vajalik ja võimalik (v.a. erandid). ⌘

Sõltuvalt konkreetsest meenutamise protsessist võivad ka tajud ennem esile tulla ja seejärel mälestused. Või meenub ainult taju. Või meenub ainult mälestus. Või mälestused ja tajud tõusetuvad üheaegselt.

Eelnevalt toodud mäletamise protsess sisaldab pilte ja tajusid ning väga vähesel määral nende hetkede mõtteid.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Täiendatud detsembris 2021. Satun juhuslikult ajaleht Postimees artiklitele, mis kirjeldavad N1 seisundit:

Subjektiivselt arvan, et ärkveloleku ja uinumise staadium on üks näidetest immateriaalsuse ning mateeria omavahelisest põimitusest, süsteemist ja seaduspärasustest. Nimetatud N1 vahemik on loodud inimese jaoks põhjuslikult, et ühenduda efektiivselt infodimensiooniga (ID). Arvan, et infodimensioonis asub kogu info ümbritseva ja kõiksuse kohta (selgitusi ID toimivusest hilisemates peatükkides) olenemata dimensioonide kooslusest (immateriaalsed, materiaalsed, loetlemata dimensioonid, paralleelsused ja teised reaalsused). Sealhulgas võid saada detailselt endaga seotud mälestusi praeguse või eelmiste elude või infot tuleviku ja teiste inimeste kohta. Parema oskuse enda unenägusid mõista. Tajuda, kogeda, näha ja aru saada teiste inimeste tunnetest, mõtetest ja unenägudest. Kõikvõimalikku muud infot, mida inimene väljendab loominguna, teaduslike avastustena jms.

Oletan, et inimene (aju vms) pelgalt vahendab, kopeerib ja ei produtseeri infot. Või produtseerib piiratult. Sealhulgas leian, et saadud teabe salvestab osaliselt ja ajutiselt. Info on ID-s sõltumatult olemas juba ammu ja kunagi sündiv Homo sapiens püüab teatud komponendid vastavalt oma saatusele elu jooksul kinni. Ta ise tõlgendab, et sündmus toimus minevikus või saab olema tulevikus ja aluseks võtab iseenda sünnihetke ning jäljendatavad RM-põhised teadmised. Tuleb jälgida et infodimensioonis ei eksisteeri lineaarset aega, mida inimene mõistab ja mille ise välja mõelnud on. Siinjuures jätan puutumata teised teadlikud ja arenenud olendid, kes samuti võivad oletuslikult N1 võimalust kasutada.

Mida avatum on kanal, näiteks N1, seda enam ja mitmekesisemat infot on võimalik saada. Lisaks N1 aknale on veel teisi võimalusi ühendumaks infodimensiooniga.

Järgneb…

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-20)

20. PEATÜKK ⟡ Saatus võib olla ettemääratud, mida toetavad elulised sündmused

04-05. september (T või K) 1973, 6 aastane. Harku-järve lastepäevakodu pärast lõunauinakut. Teine või kolmas päev pärast suvevaheaega lasteaias ja mänguisu ei ole. Põhjus lihtne. Pean ennast juba üsna suureks poisiks ja väikelaste mängud huvi ei paku. Tegemist on vanusega, mil hakkad tasapisi aiast välja kasvama, ometi oled piisavalt väike, et organiseeritud mänguline hõivatus tuleb arengule veel kasuks.

Liivakastis kaks väikelaste rühma ehitavad liivast torne. Liitun ühe seltskonnaga ja selgitan lühidalt ning näitan ehitamise algtõdesid ette. Esineb üsna tugev taju ja olen ühenduses enda hinge, hingemälu või infodimensiooniga, kust ammutan teadmisi… Lapsena mul ei ole varasemaid kokkupuuteid ehitamisega olnud, ometi teatud tarkused on olemas! Võimalik, et eelnevatest eludest.

Olen lastest kõige vanem ja mind kuulatakse tähelepanelikult suure austusega. Räägin, et oluline on teha laiem taldmik ja vundament, et torn tuleks püsivam ning kõrgem. Ühel hetkel tekib kahe rühma vahel võistlusmoment, kes ehitab kiiremini kõrgema torni.

Eeltoodud rühma juht olen mina ja teise grupi juhataja on teine minuealine poiss. Suhtun võistlusse rahulikult, sest mul on ehitamise alased teadmised ning olen kindel, et võidame… Meie torn kerkib „vundamendile” kiiremini ja kõrgemale. Palun paar korda tippu madalamaks patsutada, et alus tugevam ja laiem tuleks. Samal ajal vastasvõistkond hakkab kõrguses mööda minema…

Kõrgust tasandame vähemaks veel korra, et alust laiendada ning nüüd tekib hasart… Puhaste kätega töödejuhataja staatuse heidan kõrvale, haaran labida ja loobin kiirustades liiva. Eesmärgiks torn vastaspoole omast kõrgemale tõsta… Hämmastun, et me ei suuda teisele võistkonnale enam järgi jõuda… Tajun, et oleme vist kaotamas…

Kasvatajad hüüavad lapsed tuppa. See on märk võistluse lõpetamiseks ja tulemuste hindamiseks. Meie kaotasime… Oleme kõik väga pettunud ja iseäranis mina. Mõttes arutlen, et läbikukkumine ei saa võimalik olla! Esiteks tajusin, kuidas käib ehitamine… Teiseks olin kindel, et võidame…

Olen muserdatud, et hing, mis kunagi ei luiska, seekord vedas mind alt… Õhtu edenedes saan aru, et kinnipüütud ehitusalased teadmised on õiged ja vundament on vajalik, kuid temaatika taandub piiratud ehitamise ajale. Aeg, mis kulus aluse rajamisele, oli liiga suur ja sellevõrra kõrguses kaotasime. Teiseks peab liiva kuidagi siduma, näiteks veega, et liivahunnikuid saaks üksteise peale asetada ja külgemööda alla ei variseks. Siiski vesi ei tundu ka õige sidumisvahend olema…

Immateriaalsusest saadud üldine info on pädev ja samal ajal RM-põhised teadmised vähesed. Ma ei ole elu jooksul veel otseselt kokku puutunud ja teadvustanud, et liiva asemel on ehitamiseks võimalik kasutada kive ning tsemendipõhist segu. Seega kui arvasin, et võistluse kindlasti võidame, siis kasutasin RM-teadmisi, mis võivad ekslikud olla (loe 16. peatükist intuitsiooni kohta).

Mulle ei kuvatud detailiinfot, kuidas kõrget liivatorni ehitada, vaid üldisemalt. Järelikult pidin sündmusest õppima, millest moodustus kogemus ja tarkus. Taju, et kaotame, ei eksinud. Kokkuvõtvalt. Järjepidevalt on üleval info, et tekib võistlus, kasutan immateriaalsusest saadud teadmisi ja füüsiline maailm pakub õpingut.

Siinjuures leian, et tegemist on sealhulgas saatusliku ettemääratusega. Ehitustemaatiline info on „saadaval”, mis edastatakse kogemusteta väikelapsele määratud hetkel põhjuslikult. Tegemist on elu esimese „teadliku” ehitamisega.


Õhtupoolik, oktoobri viimane nädal 1987, 20 aastane. Semipalatinsk, Kasahhi NSV. Nõukogude armees. Demobiliseerumiseni on jäänud veel 1 kuu. Väljas on enam kui 30 kraadi külma ja ootame õhtusööki. Konutan mingi tööstushoone juures ja külm näpistab väga intensiivselt. Äkitselt, täiesti teemaväliselt ja ootamatult tulvab mõtetesse idee, et soovin endale maja ehitada… Siinjuures mainin, et täiesti müstiline ja ebaloogiline info. RM-põhised mõtted on igapäevaselt tugevalt esindatud ja äkki esineb HI-taju… Pealegi ma ei oska ehitada…

Kummalisel kombel valgub mõtetesse hingeline kergus… Justkui üks elulistest pidepunktidest, mis väga keerulisel ja eksistentsiaalsel ajal vupsab välja. Võtan visiooni hetkega omaks ja suur osa mõtlemisest muutub ning vahetab suunda… Tajun, et tegemist on minu rajaga ja eelnev teekond pidi olema selleks kuhu praegu jõudsin. Teisisõnu iga samm viib järgmiseni.

Detsembri alguses 1987 jõuan kodumaale tagasi ja üle kahe aasta armeed on möödas. Kevadel 1988 saab ema sovhoosi poolt maatüki Laagrisse Pilliroo tänavale. Sama aasta sügisel 21 aastaselt organiseerin iseseisvalt maja projekti ja juba aasta lõpus on ehitusluba olemas. Ometi ehitada ma ikkagi ei oska… Kuid intuitiivselt tean, et ma ei käitu valesti.

1989 aasta hiliskevadel alustan krundi puhastamist võsast ja elukogenud naabrid tulevad uudistama, kes see poisike (veel 21) seal toimetab… Paraku maja ehitamine jäi rahapuudusel idee tasemele ja 90-date alguses sai maatükk 28 000 krooni eest müüdud.

1995. aastal (27) ehitan enda praegusesse elukohta juurdeehituse, mis valmib ligi poole aastaga (28). Teadmiste varasalveks iseehitaja käsiraamat ja toetav tunnetus.

21. sajandi esimesel kümnendil asun Kiilis suuremat sorti maja ehitama. Sealhulgas soetan mõisa valitsejamaja Kesk-Eestis, mille soovin renoveerida. Valitsejamajaga kokkupuuted on omapärased ja esinevad huvitavad tajud, millest edaspidi. Kesk-Eesti ja Kiili kinnistud müün teisel kümnendil.

Hetkel renoveerin hobikorras vanemat talu. Boonuseks olla füüsiliselt aktiivne, tasakaalustada vaimset tegevust ja oma kätega midagi luua. Sellega seoses on esinenud fenomenaalsed spirituaalsed juhtumid, millest temaatilises peatükis hiljem.

Materialistlikest kirjeldustest nähtub, et ühest küljest on tegemist võimaliku ahnusega, sest elamiseks ei ole vaja omada palju kinnisvara kui tegemist ei ole mitte ettevõtlusega. Teatud eluperioodil käitusin väga rahapõhiselt, mis ometi oli vajalik selleks, et saada kogemusi ning hingeliselt täieneda, et jõuda tänasesse punkti. Ilmselgelt RM- ja HI-käsitlus kõnnivad käsikäes ja leian, et tegemist on seaduspärasusega ja osast mateeria ning immateriaalsuse põhjuslikust kooseksisteerimise süsteemist. Mul on heameel, et on ühte ja teist ning naudin, et HI-maailmapilt ilmutab end taas üha eredamalt.

Hingelis-immateriaalne maailmapilt ei ole kunagi lõplikult unustuses olnud. Ajalooliste ehitistega seonduvalt esineb sageli eripärane tajuliik, mis kirjeldab hoonetega kokkupuutunud lahkunud inimesi. Sarnane tunnetus nagu lapsepõlves (loe 9. peatükk), kuid tänapäeval natukene nõrgemalt.

Huvitava osisena pakub huvi meie väärikas puitarhitektuur. Sealhulgas stiilidest juugend. Olen tutvunud üsna põhjalikult erinevate ajalooliste hoonetega nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui ka Viljandis. Vähesemal määral Haapsalus ja Kuressaares. Esineb lõpmatu ja täitmatu huvi, millega kaasneb jällegi eripärane tajuliik…

08.04.2012. Georg Eggersi lubjaahju varemed Kadriorus, 19. saj. algus. Fotograaf: Henry Küla

Põhjuslikkus ja seosed seonduvalt arhitektuuri ning iseehitamisega pärinevad ilmselt eelmistest eludest, millest järgemööda. Õrna tõuke enda käesoleva elu saatuslikule rajale naasmiseks on andnud ettemääratult liivatorni rajamine lapsepõlves.

Järelikult iga inimene võib analüüsida omaenese käimasolevat isiklikku elu ja leida põhjuslikke ootamatuid ning üllatavaid seoseid, mis võivad viidata eelmistele reinkarnatsioonidele. Vajadusel kasuta oma mitmekesist ja võimekat tajumehhanismi!

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-19)

19. PEATÜKK ⟡ Reaal-materialistliku käsitluse kinnistumine ja füüsilise maailma väljakutsed

1973, ilmselt juuli algus, 5 aastane. Ema on saanud mõned päevad või kuni nädal töölt vabaks ja reis vanaema ning vanaisa juurde Lõuna-Eestisse võib alata. Tegemist on väga suure sündmusega ning ootan elevusega juba tuttavat rongisõitu Balti jaamast Valgasse. Tallinn-Minsk rong väljub natukene ennem kella seitset hommikul. Vist 6:52. Mälus on veel kirjeldused 6:54, 6:56. Jään aja 6:52 juurde. Täpsemaks meenutamiseks on vaja spetsiifilist hingeseisundit ning valitud aega isekeskis olemiseks, mida mul peatüki kirjutamise hetkel kasutada ei ole.

Naudin rongisõitu täiega! Piisab aknast välja vaatamisest, kiiresti mööduvate majade, puude ja niitude silmitsemisest ning peatustes peale- ja mahaminejate uudistamisest! Tõeliselt põnev kusjuures! Iseäranis pakuvad huvi inimesed, kes perroonil sugulasi või sõpru ära saadavad. Suured ja ülevoolavad emotsioonid, naeratused ja pisarad!

Omaette seltskond reisijatest on tudengid, kes Tartusse sõidavad. Ema tunneb tudengid alati ära ja poetab vahel lugusid kui ise ülikoolilinnas õppis. Muidugi rongiratase rütmiline kolksumine ja metallikrigin, mis oma tehnilise häälestatusega mõjub kuidagi rahustavalt ning tekitab äratundmisrõõmu. Oi kuidas meeldib Tartus rongi pikemal peatumisel perroonile minna! Ema annab mõned kopikad ja võin limpsi ning saiakesi osta… Mm ja maitseb täiesti eriliselt! Tõeline elamus ja olen väga rahul, et iga päevaga kasvan suuremaks! Ahjaa, ei saa unustada lillemüüjaid ja armunuid! Noormees ostab pruudile lillekimbu… Lapsena ma ei mõista, miks peab hirmsasti musutama, kuid loo kirjutamise ajal on mälestuste nostalgialaks päris suur!

Tegelikult rongisõit on tüütult pikk. Väsin sellest korralikult ära. Valgasse jõuame erinevatel aegadel 10:35-11:07, mis on sõltuvuses raudtee remontidest. Rongist väljudes peame kiirustama, sest Valga-Võru buss väljub 11:24. Taaskord täpse aja määratlemisega võin eksida, järgmised ajad mälus on 11:26 ja 11:28. Ema ostab rongijaama kassast piletid ära ja lähme jaama kõrval asuvasse peatusse, kus juba on pikk järjekord.

Bussi sisenemine on tõeline triangel. Inimesed on närvilised ja väsinud. Soovivad istekohta saada ja paratamatult peab keegi püsti seisma. Sageli mina kui noorem ja viksim seisan püsti. Mõistagi ka väga viisakas ema, sest suurte kottidega eakaid ta austab. Tegelikult viisakus ei ole kunagi liiast.

Bussisõit 28 kilomeetri kaugusel asuvasse Tahevasse on tõeline ettevõtmine. Suviti on alati väga palav ning temperatuur tõuseb kiiresti 30 kraadi kanti. Tolleaegsetes bussides ventilatsiooni ja konditsioneeri ei olnud ning aknad lahti ei käi. Ainult kaks katuseluuki… Ja jalad ning selg löövad püsti seismisest tuld!

Tahevasse jõuame poole ühe paiku. Bussist väljasaamine on tõeline õnnistus, oled higine ja leemendad palavusest! Kui saad värsket ja kosutavat õhku, siis kuni paari minutiga suur positiivsus valgub hinge tagasi! Otse loomulikult teine õhk, maaõhk! Puhas ja naturaalne, vaba tossust. Ja milline vaikus… Seda tasub täitsa kuulata! Kõrv puhkab ja oled iseenda parim kaaslane. Mõistagi ma ei räägi küpsest loodusest, rinnuni taimedest, lõhnabukettidest, putukatest ja lindudest. Jah, olen kõigest väga vaimustatud!

Teekonna ülevaade vanaema taluni vajaks eraldi kirjeldust, aga eks meist igaüks või paljud linnalapsed teavad, milline lust on minna maale! Umbes kilomeeter kõndimist ja iga sammuga läheb naeratus suuremaks. Lõpuks ometi „suure poisi” unistus on täitumas – maal Mamma juures! Metsa ja tiigi ääres!

Vanaema toimetab aida juures ja toidab noori ning vanu kanu. Hüüab: „Tsip-tsip-tsip” ja tiivulised on agarad jälgijad ning võtavad teri vastu suurima aplusega. Koer Muki jookseb vastu ja natukene haugub, kuid nina tunneb lõhna järgi külalised ära ning liputab rõõmsalt saba. Kusjuures, kutsal on väga hea mälu! Mamma on tavapäraselt üsna vaoshoitud ja rõõmu väljendab tagasihoidlikult. Pärast kallistusi tuleb pisar silma ja muutub härdaks… Põlletaskust on kohe taskurätt võtta. Pisarad voolavad ja viimaks nuuskab ning rahuneb.

Teen ennast suuremaks ja küpsemaks meheks. Muudan kehahoiakut, näoilmet ning madaldan häält. Vanaema paneb tähele ja kiidab, et olen juba suureks kasvanud… Siinjuures märgin, et viieselt oled inimesena juba üsna küps ja reaal-materialistlik (RM) mõtteviis on sageli esiplaanil ning hingelis-immateriaalne tagaplaanil (vt teooria alalõigu 5. peatükki).

Täiskasvanud sageli tunnustavad, et laps on suuremaks kasvanud. Mida vanem oled, seda enam sind väärtustatakse ja seda enam võtad omaks füüsilise maailma tarkuseid! Tinglikult on tegemist nähtamatu mõjuteguriga, kus sinu parim sõber hing koos hingelise maailmaga jääb tahaplaanile. Sageli juhtub, et kasvad hingelisest maailmast välja, mille viimaks unustad. Järelikult esineb seaduspärasus ja süsteemne areng! Hing ei protesteeri ja laseb asjadel juhtuda… Iseenesest loomulik, sest hing täieneb läbi materiaalse maailma poolt pakutavate kogemuste ja tarkuste võrra.

Saan aru, et oleme oodatud külalised ja on keskpäevaleiva aeg. Tajun erksalt, et meile korraldatakse eriline lõunasöök vanade kuldsete traditsioonide vaimus… Tähtsate ja lähedaste sugulaste tarvis teeb vanaisa aidaukse lahti ning asutakse pidulauda hea ja paremaga katma. Märgin, et talu jaoks on ait varalaegas, kus on kõige hinnalisem kraam. Vähemasti Papa jaoks on see nii. Ainult tema iseenda isikus otsustab, kas avada aidauks või mitte ja tema on seal ainuvalitseja ning peremees. Lae all ripuvad paar suuremat isetehtud suitsusingi kintsu, puust tünnid erinevate teraviljadega, riidekirstud ja mitmed talu jaoks olulised tähtsamad tööriistad ning majapidamistarbed, vokk jms.

Kommentaar fotodele. Papa suri 1993 ja Mamma 1998, misjärel talu müüdi maha. Uus omanik on elamu renoveerinud ja täiendavad ehitused teinud väga hästi. Kahjuks ait on jäänud hooletusse ja pildistamise ajal 2006. aastal oli veel ilmselt müügis. Aidaukse juurde kinnitatud vineeritükile on punase värviga kirjutatud “Müüa või rentida ja telefoni number…”, mis minu isiklikul hinnangul kirjeldab hästi materialistlikku ja rahapõhist maailmavaadet ning ellusuhtumist. Teisisõnu: “Kõik müügiks, ka mälestused ja ajalugu…”

2006 aasta oktoobris käisime emaga ja tädi Maimuga mälestuste radadel fotodel toodud Mamma-Papa kunagises elukohas. Eelnevalt arvasin, et esineb tugev hingeline impulss ja sellele järgneb taju võimendumine… Kohale jõudes ei tunnetanud ehitistega seotud vanaema ja vanaisa, vaid kõik oli kuidagi kauge… Tajusin ainult uute omanike võõrast energiat…

Papa lahkel loal ilmuvad pikale ja massiivsele talulauale tasahilju kõige väärtuslikumad toiduained. Enda põllulapilt varajane keedetud kartul, kaevus jahedas hoitud värske hommikune rammus piim, poest ostetud pehme leib, singikamakast lõigatud paksud viilakad ja minu jaoks meepott esimese varajase saagiga. Sealhulgas rohelised lisandid ja mahlakas ning eriline soust kartulite juurde. Mainin, et väga kuninglik söök, mida kodus ei ole… Ja värske mesi… Väga hõrk, mida jällegi peamiselt suviti maal saab.

Suveks jään vanaema juurde. Eredaid hingelisi ilminguid ei esine. Hoopiski vastupidi. Reaalne maailm pakub väga palju avastamisrõõmu kui ka kohustusi. Esimest korda kogen tõsist maatööd. Mamma rakendab mind marjade korjamisel, rohimisel, kanade ja sigade söötmisel jms. Paraku ma ei ole hoolas ja püsiv, mis vanaemale tuska valmistab ning saan sageli pragada. Õnneks elab tädi Maimu samas lähedal ja võtab mu sageli päevaks oma hoole alla. Esimest korda elus kogen sugulaste vahelist konkurentsi, kes poisi „endale saab”…

Millalgi 02. augustil tuleb ema taas Tahevasse ja seekord on puhkus pikem. Kaeban, et vanaema igapäevaselt kurjustab… Emme võtab oma ema ette, et miks ta väikest poissi liigselt koormab? Jutuajamisest süttib konflikt… Lapsena on mul heameel, et emps mu eest seisab, mille peale vanaema enam tööd ei anna, vaid hakkab võõristama… Tajun, et olen Mamma jaoks paha laps… Ta ei võta mind enam kunagi omaks… Meie vahele jääb sõnuseletamatu nähtamatu barjäär kuni tema surmani…

Kirjutuslaua taga lugu kirjutades saan aru nii emast ja vanaemast ning kumbagi hukka ei mõista. Muumi tarkus oli, et ajast, mil laps pead kannab, peab ta tööd rügama. Minu ema käis juba väikelapsena suviti karjas ja tegi füüsilist rasket talutööd väga palju. Isegi liiga palju. Ainult töö ja töö… Mamma ei soosinud, et virk laps koolis käib ja hiljem kõrgkoolis. See omakorda oli ema ja tütre vahel suurte pingete allikaks.

Stress on õhus ja talus viibime võimalikult vähe. Käime vahetevahel metsas ja sageli tädi ning teiste sugulaste juures. On näha, et emps mossitab ja ühel päeval küsib, kas soovin veel maale jääda? Vastan, et olen väsinud ja head meeleolu pigem ei ole… Võtame vastu otsuse, et pühapäeval 12. augustil lähme koju.

Laupäeval ütleb ema Mammale, et sätime koju minema… Vanaema on meie seisukohast silmnähtavalt häiritud ja tihub nutta. Saab aru, et asjad on läinud üle käte ja leplik tütar on seekord väga kange ja otsusekindel. Üritab mind keelitada jääma, aga eelneval kokkuleppel emaga jään enesele kindlaks. Ema teab, et Mamma oskab vajadusel osavalt manipuleerida…

Muumi saadab meid bussile, mis väljub umbes nelja paiku pärastlõunal. Rõhutud vaikus ja räägime vähe. Mamma proovib veel korra mesimagusalt ja kavaldades veenda mind jääma, kuid olen mõtetes juba koduteel… Pealegi saan aru, et ta proovib minu abil lüüa kiilu ema ja poja headesse suhetesse ning tõsta ja õigustada enda positsiooni… Maksta kätte oma lihasele tütrele tema kangekaelsuse eest…

Bussist lehvitame ja vanaemal pisarad ohjeldamatult voolavad… Mul hakkab temast kahju… Paraku ema jääbki tõrksaks ja edaspidi Lõuna-Eestis käies peatume tädi Maimu juures, mis omakorda lisab ema ja Mamma vahelisse läbisaamisse õli tulle…

Füüsiline maailm on täis väljakutseid ja sisaldab rohkelt reaal-materialistlikke (RM) käsitlusi!

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-18)

18. PEATÜKK ⟡ Keeruliste olukordade lahendamisel võib su hing tulla selgitustega appi

Raamatu kirjutamise käigus olen pidanud lapsepõlvedetaile väga palju meenutama ning tõusetuvad esile seigad, mis täiskasvanuna on sügavas unustuses olnud. 24.09.2021 hommikul tuleb meelde vahva sündmus.

Detsembri keskel või lõpus 1971 (4 a) haigestun kahepoolsesse keskkõrvapõletikku ja paranemine võtab umbes kuu või enam. 24.01.1972. Esmaspäeva hommik kell 07:00-05, suhteliselt külm ilm. Olen taas terve ja on aeg asuda teele lasteaia poole. Lähme emaga üle jäätunud Harku järve, kuid udu on sedavõrd paks ja minu hing juhendab, millise suuna peaksime võtma. Ometi emps mu nõuandeid kuulda ei võta ja eksime. Kõnnime jälgi mööda tuldud teed tagasi ja proovime veel ning juhindume hinge poolt antud juhistest. Viimaks hakkame jõudma järve teisele kaldale Harku oja suubumiskoha lähistele ning mul esineb teadmine, et seal on jää nõrk ja rabe või olematu. Hoiatan ema korduvalt. Ometi väikelapsena varasem sarnane kogemus puudub… Seega hing andis teada võimalikust eluohtlikust kohast!

06.05.2020 Harku järv vaatega lõunast põhja poole. Fotograaf: Henry Küla

Emme on segaduses, kas asume teisel pool kallast või mitte ja tema teada oja ei tohiks üldse selles kohas olla… Igaks juhuks keerame otsa ringi ja tipa-tapa jõuame kodu juurde tagasi.

Kell hakkab lähenema kaheksale. Mina peaksin olema lasteiaias ja ema sel ajal tööl. Tollel ajal oli bussiliiklus äärmiselt hõre ja ainuke võimalus kiirustada Paldiski maantee äärde, kust tööpäeviti kell 7:45 möödub sovhoosi töötajatele mõeldud väike mikrobuss (UAZ-452). Jõuame hilinenult ja igaks juhuks jääme ootama, mis tundub kõige mõistlikum otsus. Minuti paari pärast näeme tuttavat autot lähenemas.


Teisipäev või kolmapäev 5 või 6. juuni 1973, veel paar kuud olla viie aastane. Paljud lapsed on juba kodudes, aga mina olen jätkuvalt lasteaias. Kogu lasteaia peale on nelja kasvataja asemel 2. Üks sõimerühmas ja teine suurte laste omas. Meie rühmik on väga tagasihoidlikuks kuivanud. Vast seitse last on järgi. Pärast lõunauinakut peaksime minema välja mängima, aga kasvatajal on plaan, et läheme hoopiski Harku järve äärde jalutama.

Pikavarruka ilm ja kergelt sajab. Kummikud jalga ja väike matk võib alata. Meid on vähe ja juhendaja saab täielikult meile pühenduda. Ta käitub väga sõbralikult ja lausa vandeseltslaslikult. Selline tunne, et ainult paar aastat vanem plika. Suudab end väga oskuslikult laste tasemele sättida ja ealine vahe sisuliselt kaob.

Järve äärde jõudes tunnetan erksalt, et järv on minu armas koht, tohutult hea energiaga ja koheselt tekib vägev koduigatsus. Samal ajal taju järjepidevalt võimendub. Seega minu jaoks on järv impulss, mis võimendab taju. Saan aru, et mõtetelt ja ümbritseva tajumiselt hakkab justkui kardin eest ära minema ja igavikulise hingega tekib pinnapealne kontakt.

Endamisi arutlen ning pean plaani lasteaiast põgenemiseks… Huvitava komponendina hing sellist ettevõtmist ei toeta ja vaevata veenab mind ideest loobuma… Aga mõte jääb ning alustan strateegia väljatöötamist…

Vihma tibab natukene enam ja järvekaldal me kaua ei ole ning lähme kiirustades aeda tagasi.


Ilmselt 20.06.1973. Suvi on väga soe ja mõnus. Endist viisi olen lasteaias, aga kõigest väga tüdinenud… Üle poole lastest on juba kodudes. Hommikuti on 2, lõuna ajal 1 ja pärastlõunal 2 kasvatajat. Lõunauinak on tehtud. Sõime- (13) ja suurte laste (7) rühm pannakse kokku, 20 last vanuses 3-6 aastat. Täna lähme jällegi järve äärde jalutama. Seekord on ainukeseks kasvatajaks praktikant, kes on meiega juba mõned nädalad vahetevahel olnud. Ta on imeilus pikkade juustega 20-dates noor naine, kes suhtub lastesse ülisõbralikult ja loomulikult meeldib kõikidele! Püüab täiega, et praktikat edukalt sooritada.

Kasvataja ees, tema järel väiksemad lapsed ja suuremad viimases grupis, nendest mina kõige viimane. Kavatsus on salaja ära kaduda ja koju minna… Vaikselt jään grupist maha… Äkitselt praktikant peatub ja hõigub kõik lapsed enda juurde. Kiirustab ja hüüab tagant, et ma maha ei jääks… Kohendan tegevuskava ja planeerin järve juures vehkat teha, kuigi ürituse suhtes on väike kahtlus põue siginemas… Ilmselgelt hing mõistab olukorra ohtlikkust ning asub mind tasahilju mõjutama…

Jõuame järve äärde. Üle veesilma näen kodukanti… Järv täna olulist impulssi ei tekita ja hingeline puudutus esineb, kuid tunnetus on kuidagi teistmoodi… Sealhulgas süda taob meeletu hooga ja tugevalt… Hing on astunud aktiivsesse tegevusse ja võitleb minu heaolu ja võib-olla ka ellujäämise nimel, et reaal-materialistlik (loe teooria alalõigu 5. peatükki) mõtlemine ei võtaks juhtimist üle ning ma ei teeks valet otsust.

Esimene mõte, mis pähe tuleb, et äkki miilits hakkab mind taga otsima… Ometi mul ei ole varasemaid korralikke teadmisi, miks miilits loodud on ja kuidas toimetab… Järgmine mõte, et teel koju võidakse mind pahade inimeste poolt kinni püüda… Antud visiooni olin kunagi kasvatajatelt kuulnud kui nad meid õpetasid, mis tähendab, et tuli meelde.

Hing on agar mind ümber veenma ja söödab erinevaid mõtteid ette: pikal teel koju võin eksida, ema ja isa võivad minu taasnägemise üle hoopiski kurjustada, kogu lasteaed hakkab mind taga otsima, kasvatajad pahandavad mu peale, võidakse kahtlustada, et olen uppunud…

Äkki ilmub fotograaf ja hakkab meist kuni poole tunni jooksul ohtralt pilte tegema… Koorem langeb õlgadelt ja hulljulge plaani heidan kõrvale. Keskendun ilusale päevale, aasal olevatele lilledele ja paljudele lepatriinudele. Meeleolu on suurepärane, päike paitab põski ja naeratus on huulil.

1973 juuni. Henry Küla 5 aastane. Fotograaf: teadmata

Teel tagasi lasteaeda on mul heameel, et kasvataja usaldusväärsust ja head tahet ära ei kasutanud ning oma võimaliku teaoga teda raskesse olukorda ei pannud. Mul olnuks temast väga kahju. Tekib mõningane piinlikkusetunne, et üldse sellist koerustükki kavandasin… Paari päeva pärast reedel jään suvepuhkusele ja lasteaeda tagasi alles septembris!


11. september 1973 teisipäev, 6 aastane. Harku-järve lastepäevakodu pärast lõunauinakut. Mänguaeg ja oleme väljas. Poolpilves ilm ja natukene jahe. Lapsed mängivad ja on rõõmsad. Minul on vastupidiselt hoopiski tõsine meeleolu ning konutan üksinduses ja mõtisklen. Tunnen, et olen suureks kasvanud ja lasteaeda võtan mõneti kui rasket kohustust, mis tuleb läbida, ainult peaaegu aasta on veel jäänud… Osa mänge enam ei köida, millest on mõneti kahju ja ma ei saa aru, kas täiskasvanuna ongi sedavõrd igav… Ometi võlusid näikse palju olevat!

Lähen jalgvärava lähistele ja vaatan igatsevalt jõe ja pargi suunas. Umbes 100 meetri kaugusel asub sovhoosi kontor, kus töötab ema. Vahetavahel mõtlen, et teeks värava lahti, läheks emmele tööle külla ja rõõmustaks teda… Aga hoian end tagasi, intuitsioon hoiatab, et see ei ole kõige parem mõte. Tähendab, hing endast märku ei anna ja kõnelus hingega on asendunud intuitsiooniga (loe intuitsiooni kohta 16. peatükist).

Järgmisel päeval (kolmapäev) pärast lõunauinakut väljas olles on samad mõtted ja juba tugevamad… Taaskord intuitsioon signaliseerib ning kutsub mind alalhoidlikkusele, et aiast ei lahkuks… Sisekaemus selgitab, et peaksin enesele aiast ära minemise mõttega kohanemiseks aega andma… „Mis mõttes aega andma?” ei saa ma antud lausest lõpuni aru…

13. september 1973 neljapäev pärast lõunauinakut ja õues taaskordne mänguaeg. Meeleolu on seltskondlikum ning olen üsna tõhusas mänguhoos. Aeg lendab kiiresti… Ja äkki tekib paanika! 4 aastane Peeter on kadunud! Sellist peataolekut ja tralli ma varem näinud ei ole! Kõik lapsed saadetakse viivitamatult tuppa ja kasvatajad asuvad õudusega Peetrikest otsima…

Kardetakse, et poiss on röövitud, uppunud jõkke või kuhugi üksinda jalutama läinud… Kohalikud tõstetakse jalule, viivitamatult informeeritakse vanemaid! Paari tunni pärast selgub, et naaskel oli paarisaja meetri kaugusel asuvasse koju läinud…

Õhtul mõtisklen ja leian, et olen Peetri käpardlikkuses pettunud, et „minu idee” ära napsas ning toimis kõigiti rohmakalt, mis omakorda tähendab, et ma ei saa ja ei tohi sellist segadust ise korraldada.

Reedel toob ema Peetri hilinenult aeda ja vabandab kasvatajate ees. Poiss saab natukene pragada, kuid mitte palju. Tegemist on oivalise õppetunniga ja kasvatajad jagavad lastele põhjalikke juhiseid, miks sedamoodi teha ei tohi.

Hingan kergendatult ja nüüd saan lõplikult aru, miks kolmapäeval intuitsioon (hing) selgitas, et pean endale aega andma. Hinge poolt antud informatsioon oli nn ettenägev ehk on juba eelnevalt teada, mis tulevikus juhtuma hakkab ning antud sündmusest õpiksin.

Peetrikese lugu õpetab suurepäraselt ja aiast lahkumise mõte haihtub justkui iseenesest. Mul on jällegi heameel, et suudan pahandustest hoiduda.

Siinjuures juhin tähelepanu asjaolule, et „ettenägev” on pigem info pidev olemasolu kui selline ja võimaluse korral suudad midagi kinni püüda. Isiklikult oletan, et teave on alati olemas. Seda ei teki juurde ja ei jää vähemaks, võib-olla ainult teiseneb vastavalt oludele. Kõik andmed ümbritseva ja kõiksuse kohta asuvad infodimensioonis. Dimensioonis inimesele mõistetavat lineaarset aega minevik, tulevik ja olevik ei eksisteeri ehk info jaoks ei oma aeg sisulist tähendust.

Huvitav asjaolu on, et nn immateriaalne info mõjutab mateeriat. Taaskord näeme, et immateeria ja mateeria on vastastikuses mõjusas põhjuslikus seoses ning kõik objektid selles on mõjutatud. Järelikult esineb kindel süsteem, toimivuse põhimõtted ja seaduspärasused, mis inimese eksistentsi ja ümbritseva olemasolu silmas pidades on vajalikud.

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-17)

17. PEATÜKK ⟡ Tüdrukute hingelise põhiolemuse momentaalne tajumine

Ilmselt 29. detsember 1972 lõunapaiku Harku-järve lastepäevakodu, 5 aastane. Tollel ENSV ajal jõulusid ametlikult ei tähistatud ja olid hoopiski näärid! Sealhulgas ma ei teadnud ka jõuludest mitte midagi ja ootasin pikisilmi nääre, mil tuleb näärivana külla ning peamine, saab kommi!

Lasteaia pidupäeva kava üks punkte näeb ette, et mina, Dainis ja Anneli (nime osas võin eksida) laulame ühe temaatilise loo. Dainis vasakul, brünett Anneli keskel ja mina paremal pool. Tüdruku kõrval on seista natukene ebamugav, sest tema suhtes esineb eriline tunnetus. Tajun midagi, kuid täpselt ei tea, mida taju tahab öelda ja selgitada. Olen põnevil ja huvitav, et hing mitte midagi ette ei ütle ning pean ise otsustama. Tegelikult on nii, et viieselt hing enam alati ette taha ei seleta ning kasutan intuitsiooni. Intuitsiooni kohta saab enam lugeda 16. peatükist.

Tunnetus on sedavõrd erk ja kirgas ning Anneli hingeline põhiolemus on loetud minutitega üsna selge. Hingelise põhiolemuse definitsiooni saab lugeda teooria alalõigu üheksandast peatükist. Siinjuures märgin, et teise inimese hinge ja tema põhiolemuse tajumine on suur hingeline nauding. Teisisõnu tunnetad hingelist puudutust, mis omakorda võimendab taju veel enam. Nauding tekib ilmselt seetõttu, et kontakt iseenda ja teise osapoole igavikulise hingega tuletab sinu immateriaalset olemust meelde. Järelikult immateriaalne hing mõjutab mateerias asuvat keha ja/või aju ehk esineb immateeria ja mateeria sidusus. Üldistatult ainetu maailm mõjutab füüsilist ja vastupidi! Vastastikmõju!

Pärast laulu lapsevanemate meeletu aplodisment, nii mõnigi vanaema pühib pisaraid. Usutavasti südamlik pala!

Istun eesritta ning Anneli esitab järgmise ettease üksinda ja juhataja saadab klaveril. Saan suhteliselt rahulikult ja tähelepanelikult teda jälgida. Kõik on uudishimuliku pilgu all nähtaval ja milline vapustavalt kõlav ning selge hääl… Mõttes tunnistan enesele, et ta meeldib mulle…. väga… Ja tunnetan piinlikkust…, et esmakordselt elus üldse niimoodi võib juhtuda! Meeldivus omakorda on jällegi tugev hingeline puudutus, mis veelgi võimendab taju… Saan aru, et ta sobiks mulle naiseks, abikaasaks…

Olen nende mõtete üle kohkunud, et kuidas siis nii? Esineb vähemalt kaks, pigem 3-4 või 5 tugevat erinevat hingelist puudutust, mis võimendab taju niivõrd, et intuitsiooni asemel saan kontakti enda hingega, kes avab Anneli hingemaailma vaevata ja kiiresti. Kuvatakse info tema olemusest, mõtetest, mil moel sobime ning millistel alustel mitte, tulevikupildid kui täiskasvanutena koos oleme, meie järeltulijad jms. Tähendab, kogu mõistlik info, et ta on sobilik naine…

Tohutu infovoog paneb mind tõsiselt hämmastuma. Tänu enda hingele näen maailma läbi täiskasvanud realistliku mehe pilgu läbi. Eriti küpselt ja kiiresti… Ometi viieselt ma ei olnud suuteline niimoodi mõtlema, analüüsima ja arutlema… Järelikult info on alati olemas ja subjektiivselt oletan, et nn infodimensioonis. Sobilike tingimuste korral on võimalik üles noppida!

Anneli on üldse esimene tüdruk, kelle hingelist põhiolemust nö „suure poisina” väga kiiresti tajun. Jätan välja väga varajases lapsepõlves esinenud rohkearvulised imikute, väikelaste ja täiskasvanute perfektsed ja laiahaardelised tajumised.

Isikliku saatusliku keerulise teeraja tahtel tõstan Anneli olemuse väga kõrgele pjedestaalile. Minu jaoks on ta eriti austusväärne ja tark tüdruk. Sarnaselt Anule (vt 10. peatükk). Teatud põhjustel personaalses saatuse kroonikas on kirjas, et enamik või kõik tüdrukud ja naised, kellega valitud perioodidel elu jooksul kohtun, väärivad suurt tähelepanu ja lugupidamist. Kõigest samm-sammult järgnevates lugudes.

Märtsis-aprillis 1972 saan teada, et Anneli on minust aasta vanem, mis tähendab, et mai lõpus on lasteaia lõpetamine ja ma ei näe teda enam… Kurvastan ja loodan, et meie vahel tekib kontakt ja hoiame ka edaspidi sidet. Asjaolu kirjeldab, et vaatamata oma vanusele viis aastat suudan mõelda sügavalt ja laiahaardeliselt. Seega hing on abiks.

26. mai. Pidulik üritus ja Anneli on viimast päeva lasteaias… Nukrus ja kahetsus, et olen sedavõrd arg, et tema kontakti ei küsi…

Võimalik, et tegemist on elu esimese armastusega või vähemasti sügava kiindumusega, mis on sedavõrd intensiivne, et esineb järjepidev nn hingeline avatus ja tüdruku sõnadeta mõistmine on väga lihtne.


27.05.1972, viie aastane. Laupäeva hommik umbes pool kümme kuni kümme ja väga ilus hiliskevadine ilm. Vikimõisa lähedal ca 150 meetri kaugusel paikneb nn barakk-stiilis ühekordne elamu ja ridamisi asub kuni viis korterit, kus elavad pered lastega. Kutsume kanalaks, sest seal on suur kanala kukkede, kanade ja kalkunitega.

Lähme isaga tema heale tuttavale külla, kes elab baraki parempoolses osas tagasihoidlikus pisikeses korteris. Issist vanem meesterahvas, umbes üle 50 aastane. Suur naljahammas, kuid kõva kärakamees ja ilmselt seetõttu üsna põdura moega. Reede õhtul on ta palju viina võtnud ja hetkel on tugev pohmell. Kasvatab üksi tütart, kes on seitsme aastane ja läheb sügisel kooli. Vahetame pilkusid ja mu hingest käib jõnks läbi…

Vahepala. Tegelikult tean Inget juba väga varajasest lapsepõlvest aastast 1968 suvi kui hakkan saama aastaseks, kuid käia veel ei oska ja vanemad lähevad kanalasse tüdruku isale ning emale külla. Me mängime koos põrandal. Kokkupuutepunkte järgneva aasta jooksul on veel ning võiksin öelda, et tüdruk on mu esimene mängukaaslane üldse! Umbes 1971 lahkub tirtsu ema pere juurest lõplikult.

Sissejuhatav põgus vestlus ja onu küsib kui vana olen? Teadmine, et olen peaaegu Inge ealine, siis selle peale kostab, et tütar sobiks mulle pruudiks… Tüdruk on väga rahulik ja ei liiguta jutu peale kulmugi. Selline lähenemine hoopiski meeldib… Ta on julge, aktiivne, hakkaja ja tahab minuga lobiseda ning mängida…

Huvitav ja kiire teemalahendus on ootamatu ning ma ei oska kohe midagi öelda. Olen kohmetunud mehe avameelsusest, lihtsusest ja otsekohesusest. Ometi pakkumus näikse olema üsna tuttavlik käitumismall, mida justkui mäletan… Esineb hingemälu eelnevatest eludest… Peas vahelduvad lapseks ja täiskasvanuks olemise mudelid, kuid üsna kiiresti muutun mentaalselt taas lapseks.

„Kui tahad, mine Ingega mängima!” ütleb tüdruku isa. Mõtlen viivuks ja raputan eituseks pead. Kardan ja häbenen… Inge on äärmiselt ilus ja meeldib mulle… Ta näib väga tark, haruldaselt intelligentne, viks ja tubli blond pliks. Hetkega tajun ta hingelist põhiolemust sarnaselt kui talvel Annelit tunnetasin. Taaskord tean, et ta sobiks mulle naiseks… ja muud temaatilised mõtted ning pildid, mis loetud sekunditega teadvusse tulvavad… Plikanääpsu aura ja ilu on võimsaks hingeliseks puudutuseks, mistõttu eripärane tajuliik muutub erksaks ning kuvab palju vajalikku infot, mida tüdruku olemusest ja isikust teadma peaksin. Sealhulgas suudan infot üsna hästi küpselt süstematiseerida ja töödelda.

Nähes, et olen otsustamisega kahevahel, läheb ta sõnagi lausumata ja rahulikult aiapoolsest uksest üksi välja… Tunnetan, et ta ootab mind…

Kergendatult mõttes ohkan, sest Anneli on truult mu südames ja justkui mingi õpitud eeskuju paneb mind vastavalt täisealisena ja teatud traditsioone järgides käituma… Kuigi väikese poisina vastavad elulised kogemused puuduvad… Samal ajal asun arutlema, kas jääda truuks Annelile või kasutada võimalust ja pühenduda Ingele… Tekib mõningane ebamugavustunne, et üldse sedamoodi Anneli seljataga mõtlen… Püüan mõtetes selgust luua, kuid vajun väikese poisi mõttemaailma järjekordselt tagasi. Tekib segadus, otsustamatus ja seisukohta ei oska võtta.

Umbes 11:30 paiku asume koduteele. Järgneval neljal aastal näen kaunist ja haruldaselt väljapeetud Inget veel mitmeid kordi juhuslikult kui ka oodatult, kuid pelglikkus on väga suur ning mitte kunagi teda ei kõneta… Isa varajase surma tõttu kolib tüdruk ära ning vajub unustusse…


Mai lõpuks 1972 on võimalik teha väike vahekokkuvõte, kuidas tajun teiste inimeste hingelist põhiolemust või enam. Eelnevatest peatükkidest on selgunud, et Dainise põhiolemuse tajumiseks kulus ca 7 kuud aega (vt 15. ptk). Anneli sügavaks ja laiahaardeliseks tajumiseks läheb vaja mõni minut, Inge kõikehõlmavaks tunnetamiseks piisab kuni minutist. Anu suurepäraseks tajumiseks läheb mõni päev (vt 10. ptk).

Eeltoodud laste tunnetamine mõjub emotsionaalselt võrratult, mida nimetan tugevaks hingeliseks puudutuseks, mis omakorda hoiab taju erksa ja võimekana, mis sisuliselt tähendab tajuliigi avaldumise treenimiseks. Mida paremini treenid, seda efektiivsem ja põhjalikum oled ehk rohkem infot saad.

⌘ Hingeline tundlikkus areneb läbi hingeliste puudutuste.⌘

Seega juba sel ajal hingelise tundlikkuse arengu ja säilimise eest vastutavad põhiosas tüdrukud! Nende ühine joon on tarkus, intelligentsus ja sügav sisemaailm. Järelikult teadmata põhjustel esineb sisemine ootus, tahe, vajadus ja motivatsioon antud omadustega tüdrukuid tajuda! Hakkab kujunema ja tasahilju kinnistuma saatuslik muster, et tüdrukutega on meeldiv ja turvaline suhelda. Tajuliik kinnitab, et nad on sinule olulised praegu ja edaspidi.

Peatükk on kirjutatud detsembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-14)

14. PEATÜKK ⟡ Pudikeele ja telepaatia kasutamine imikute ning väikelaste suurepäraseks mõistmiseks vanemaks saades kaob

1973 augusti lõpp. Olen kuue aastane. Kell on umbes kaks päeval. Ilm on meeldivalt ilus ja soe. Tauno (6) ja noorem vend (4) on taaskord suvitamas, aga lühiajaliselt. Ainult loetud tundideks.

Taaskohtumine valmistab meile rõõmu. Näitan Taunole uue kaheharulise tamme ette ja ronin puu otsa. Linnapoiss ei ole nii sitke kui mina, aga saab turnimisega hästi hakkama. Sätime mugavalt okstele istuma. Me ei ole ammu kohtunud ja uudiseid on palju. Kõige tähtsam info on, et järgmine nädal algab viimast aastat lasteaed… Vaikime mõtlikult ja vandeseltslaslikult… Hingame lapsepõlveõhku sisse ja tajume, et oleme juba suureks kasvanud. Ning kaugel see koolgi on… Saame aru, et oleme vastutusvõimelised poisid.

Tauno on tore poiss, aga minu jutuvada peale on ta üsna sõnakehv… Pigem muheleb ja silmad on natukene kavalad. Küsin igaks juhuks üle, kas ta ka lasteaeda läheb? Natuke vaikust ja enesekindlalt vastab: „Ma lähen kooli.” Nüüd on minu kord mõneks ajaks vait olla… Sealhulgas kohmetun… Ja üllatun… Erinevad tunded ja mõtted on peas…

Kõik need aastad ma ei teadnudki, et Tauno (6+1=7) on tegelikult minust vanem! Ega meil sellel teemal juttu ka ei ole olnud!

Vaatan talle tähelepanelikult silma ja uurin, kas ta ikkagi on vanem või luuletab… Mnjah, ongi vanem! Tunnetan, et olen kuidagi väiksemaks jäänud, justkui tita ta kõrval… Teen küpset suure poisi häält ja küsin, kas ta tähti tunneb? Tauno vastab jaatavalt… Pärin, kas ta lugeda oskab? Linnapoiss vastab kogenult: „Ma oskan lugeda.”

Vaikus. Ebamugav olukord. Ma ei oska kuidagi olla… Viin jutu natuke lõbusamale teemale ja kõnelen vanas heas keerulises pudikeeles! Tulevane koolipoiss ei saa kohe pihta, mida ma sosserdan, aga varsti jõuab kohale ja meenub, et vahetevahel oleme salakeeles rääkinud. Meeleolu läheb lõbusamaks ja proovib ka pudistada. Paraku ebatäiuslikult, üsnagi oskamatult ning lihtsakoeliselt. Katsetab veel ettevaatlikult ja alles seejärel hakkab vaikselt justkui midagi tabama, kuid ei ole enam see, mis oli vanasti… On näha, et tal on mõnevõrra piinlik olla. Justkui oleks süüdi…

Viimaks küsin, kas ta pudikeeles enam rääkida ei oska? Paus… Tauno vaatab maha ja tunnistab, et ei oska jah…. Saan aru, et ta mängis minuga kaasa, olen temast ju noorem ja käin lasteaias…

Kahjuks aeg on teinud oma töö. Füüsiline maailm paratamatus toimimises võtab oma ja hingeline keskkond maksab lõivu. Tauno on unustanud pudikeeles rääkimise oskuse ja telepaatilise suhtlemise võime on samuti kadunud. Kunagised sündmused on tema mällu lukustunud uduse detailivaese eapärase mänguna, aga võti on juba kadunud…

Nüüd on minu kord end kehvalt tunda. Adun, et linnapoiss on kõvasti arenenud ja mina olen ikka veel titt ja soovin pudikeeles rääkida… Lähen eesti keelele üle ja jätkame vestlust tõusvas tempos. Viskame nalja ja meil on hea olla! Lõpuks on noorem vend meid üles leidnud ja proovib puu otsa ronida. Paraku ta on veel liiga väike, et üksi hakkama saada. Kahekesi toetades aitame ta meie juurde oksale istuma.

Mängult lähen pudikeelele üle, et meeleolu üleval hoida. Tegemist on lihtsa keelelise väänamisega, millel puudub sisu ning ei esine telepaatiat. Koolipoiss näitleb hästi ning olemine on lustakas ja kohmetus hajub lõplikult. Tögame nooremat vennaraasu… Raasuke püüab igati seltskonnahing olla ja mõistatab püüdlikult, et aru saada. Viimaks segab vahele ja soovib selgitust, millest me räägime.

Jandime veel natukene, kuid veli nägu venib üha pikemaks ning silmad muutuvad niiskeks… Ütlen, et tegime ainult nalja! Selgitan talle pudikeele tõdesid. Poisul puudub kahjuks oskus “keeruliselt” rääkida ning ei ole ka võimet telepaatiliselt suhelda. Järelikult ta ei ole sünnist alates osanudki või on unustanud.

Vellekeste ema hüüab ja kutsub tuppa. Tauno ütleb, et nad lähevad koju, mille peale küsin, millal uuesti siiamaile satub? Koolipoiss kohe ei vasta, viimaks kostab: „Emal on väga palju tööd… Kui ta tahab, siis tuleme.” Mina vastu: „Millal see võiks olla?” Linnapoiss vaikib ja viimaks: „Ma ei tea…”

Ma ei näita oma kurvastust välja. Jätame sõbralikult hüvasti ja juba nad lähevadki kiirel sammul maja poole. Jään nukralt puule istuma ning tean, et me kunagi enam ei kohtu… Tauno jaoks on kõik olnud mäng, mis selleks korraks lõppes otsa… Tema varajane lapsepõlv jääb järve äärde ning ees ootavad uued väljakutsed üha reaalsemaks kujunevas maailmapildis. Ta on juba suureks kasvanud…

Vennakesed emaga lähenevad tammele ja ronin kiiresti alla rõõmsas lootuses, et räägime hüvastijätuks veel midagi… Ema ja noorem vend sisuliselt ei vaatagi mu poole, Tauno ainult silmanurgast piilub ja pobiseb midagi, head-aega vms… Puuoksad sahistavad lehti… Nad eemalduvad kiirel ja kindlal sammul… Ainult ema tõrelemine on saatjaks harjumatus vaikuses…

Olen pettunud ja longin vaikselt kodu poole. Korduvalt vaatan neile järgi ning löödud olek süveneb. Koolipoiss ei vaata kordagi tagasi ja meie pilgud ei kohtu enam iialgi… Tajun erksalt, et Tauno on minu jaoks jäädavalt kadunud.

Paar aastat hiljem tulevad nad perega paariks tunniks suvitama. Takseerin neid eemalt, aga ligi ei astu. Poisid on hoos tammeoksal kiikumisega, kuid mina olen vist juba meelest läinud. Kurvastan… Olen üksi oma mõtetega…

Vahemärkus. Paradoksaalsel kombel sageli üksi olemine tähendab väga palju mõtlemist. Alles nüüd, kirjutuslaua taga istudes saan aru, et minu jaoks hingeline areng on olnud ka iseendaga olemine ja hinge kuulamine. Püüda päevast-päeva ja aastast-aastasse mõista, miks asjad on nii ja mitte teistmoodi.

17.10.2021 käin lapsepõlveradadega tutvumas. Kaheharuline tamm on oluliselt jämedamaks kasvanud. Oks, kus Tauno ja vennaraas istusid, on ära saetud.

13.11.2021. Kaheharuline tamm. Fotograaf: Henry Küla

Hinges on soe tunne ja tamme tunnetan omalaadselt. Võimalik, et esineb taju eriliik, mis võimaldab elusat puud tajuda. Näib, et tamm tunneb mind ära ja „kõneleb”… vaimselt… Meil esineb seletamatu vastastikune taju…

Üle viie minuti lasen erilisel ja soojal tundel hinge paitada… Ohkan ja jätan puuga mõttes hüvasti…


1976 suve teine pool. Olen 8 ja varsti täitub 9. Tean, et võime imikute ja väikelaste lainele lülituda aegapidi kaob. Sa tead ette, mis tulevikus juhtuma hakkab… Minu enese hing räägib ja annab sedamoodi märku. Väikestest ilmakodanikest mitte arusaamine tähendab, et ma ei oska enam pudikeelt, mis võimaldab vastatikust verbaalset kommunikatsiooni. Rääkimata nutmise teel edastavast informatsioonist arusaamist. Samuti kaob oskus telepaatiliselt suhelda. Sealhulgas sa ei taju, mida teine pool soovib, mis on mureks jne.

Kaheksaselt on suureks saamise soov väga suur. Soovin enam ja enam mõista, kuidas ümbritsev käega katsutav materiaalne maailm toimib. Ahmin teadmisi ahnelt sisse, kuid areng on aeglane. Takerdun ikka ja jälle asjaoludesse, mida ei mõista. Näib, et tegemist on seaduspärasusega, mida üldistades saab taandada tinglikule aforismile – eksisteerimiseks on vaja hingata, süüa ja kasvada. Järelikult vajaduspõhiselt lükkan immateriaalset mina tagaplaanile.

Seltskond väikelapsi erinevas vanuses istub künkakallakul. Astun spetsiaalselt ligi, et neid vaadata, kuulatada ja mõtiskleda. Eelkõige tajuda. Panen tähele, et olen suuteline poolte laste vaimsele lainele lülituma ja ülejäänutele mitte. Rõõmustan, et hakkan suureks kasvama…


1977 kevad. Vanust on 9. Saatuse keerdkäigud on vahvad. Pea sama koht nagu eelmisel aastal kuhu väikelapsed vanuses 3-7 kogunevad. Minu maja lähedale kraavipervele istuma ja lobisema. Nad on teel sõudebaasi või baasist tagasi. Ja tammede all lebotamiseks on paik väga sobilik.

Mulle pakub taaskord huvi kui suureks olen vahepeal kasvanud. Mõõdupuuks on väikelapsed, kellede peal mõõdan, kas ja mismoodi neid tajun või mitte. Vastavalt eelmise korrale ja metoodikale astun ligi. Umbes viis minutit tudeerimist ja selgub, et pudikeelt mõistan 30% ulatuses, sama on telepaatiliste võimete esinemisega. Olen väga rahul ja suurem enesekindlust tekib juurde. Lõpuks ometi olen saamas täiskasvanuks…


Septembri teine pool 1977. Vanus 10 aastat. Justkui saatus soovib ja lapsed kogunevad nn vanasse kohta, kus mul avaneb taaskordne võimalus enda igavikulise hinge teadmiste, oskuste ja võimete avaldumist eelnevalt kirjeldatud moel kontrollida. Paar minutit hingemaailma revideerimist ja …

Esimest korda elus – ma ei oska ja ei mõista pudikeelt! Kadunud on eriline võime häälestada end imiku või väikelapse lainele! Oskus sõnadeta vastastikku telepaatiliselt suhelda ja mõista on haihtunud!

Küsin mõttes, kas see ongi täiskasvanuks olemine? Titamaailm on ajalugu, autodega enam mängida ei taha, kulli ja peitust samuti mitte. Füüsiline maailm annab endast jõuliselt märku! Olen rahulik, kuidagi kummaliselt õnnelik, kuid energiavaene… Rõõmustan, et „häiriv” sisekõnelus on kadunud (selleks korraks) ja kehtestan end ise nii kuis soovin.

Vahemärkus. Väikelapsena mängimine lihtsustab kontakti hoidmist oma immateriaalse hingelise põhiolemusega. Mida vähemaks jääb mänge, seda võimsamalt tõuseb esiplaanile reaal-materialistlik mõtteviis.

Ülaltoodud vahemärkust saab illustreerida kahe lausega:

„Suur laps, aga ikka mängib veel autodega (nukkudega)…” Ülekaalus on pigem HI-käsitlus.

„Nii väike, aga mõtleb ja käitub juba täiskasvanulikult…” Adapteerumine reaal-materialistliku (RM) maailmaga toimub kiiresti.

Nende ridade kirjutamise ajal mõistan, miks nii kraavikaldal olles mõtlesin ja käitusin. Esmalt mul ei olnud kellegi käest küsida täiskasvanuks olemise kohta. Vanemad olid omade toimetustega järjepanu hõivatud ehk laps kasvab ise.

Teisalt tollel ajal oli vajalik tajuda füüsilist maailma võimalikult adekvaatselt ja efektiivselt. Kahjuks klassis kiusati mind ning pidin seisma enese eest vähemalt selles võtmes, et tõsta reaal-materialistliku mõtlemise pigem esiplaanile ja hingelis-immateriaalse lükkama tahapoole. Sellest kõigest edaspidi.

Kolmandaks. Energiavaegus ja vajadus täiskasvanuks olemist enesele selgitada oli põhjuslik, sest asjad vajavad jutti ajamist veel ennem kui mõne nädala pärast eluohtliku terviserikke tõttu haiglasse satun… Sellest samuti hiljem.

Olen seisukohal, et kõik, mis on olnud, pidi olema ja kõik on kõigega põhjuslikus seoses. Ükspuha kui raskeid ja keerulisi väljakutseid olen pidanud vastu võtma. Kõik on kujundanud mind olema see, kes olen.

Tänasel päeval rehkendan sedamoodi, et oleksin väga tänulik kui väikelapsena esinenud hinge erilistest oskustest ja võimetest midagi taas tagasi tuleks…

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja novembris 2021.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: