Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

5. PEATÜKK ⟡ Isaga loomaaias. Loomade ja lindude hingede tajumine ⟡

Aprilli lõpp kuni mai esimene pool 1970. Mõne kuu pärast saan kolmeseks. Laupäeva keskpäev. Öösel ja hommikul on sadanud vihma. Sombune selgimistega ilm. Päike vahel harva piilub pilve vahelt. Olen isaga esimest korda Lasnamäel loomaaias. Teadmiseks. Ennem Rocca Al Mare’t asus zoo Lasnamäel.

Loomaaia väravas tõstab ta mind kukilt maha ja käimisega pean ise hakkama saama. Kuigi tahan kõrgelt edasi vaadata, aga issi selgitab, et pean rohkem kõndima. Loomadega tutvumist võtan teadmata põhjusel väga professionaalselt ja täiskasvanulikult, justkui oleksin vähemalt viimase kursuse cum laude-ga lõpetav bioloogia tudeng, kelle diplomitöö on „Loomaaia asukad”. Esineb teadvuse avardumine. Mul on osaline meeleline ülevaade elukatest, kes zoos on, kuigi tänane päev on esmane külaskäik. Panen käed seljataha, võtan sõrmedest kinni ning jalutan aeglaselt, uudishimulikult ja mõtlikult.

Kohe väravas kohtan varblast ning häälestan ennast tema lainele. Kükitan ja uudishimulikult vaatlen linnu kehalisi parameetreid, kuidas ta käitub, reageerib ja häälitseb. Räägin temaga ja palun korduvalt, et teeks häält…

Ja vahetevahel teebki, millest teen omad „teaduslikud” järeldused! Püüan tabada häälitsemise olemust ja sisu. Mõistan lindu väga hästi ning tema mind! Me suhtleme! Esineb omalaadne taju eriliigil põhinev vastastikune vaimne kommunikatsioon.

Kui olen varblasega juba ligi 10 minutit lobisenud, siis isa kannatus hakkab vaikselt katkema. Ta ei saa aru, miks linnuke huvi pakub ning ei mõista, et soovin eranditult kõikide tiivuliste ja neljajalgsetega tutvuda, nendega kõneleda ning teha väga põhjaliku uuringu.

Issi võtab käest kinni ja hakkab linnu juurest hellalt eemale tirima. Jonnin ja puiklen vastu, mille peale varblane lendab eemale. Tõmban end isa haardest lahti ja jooksen järgi, kuid lind lendab jälle natuke maad edasi. Kuniks lõpuks maandub katuseserval. Vantsin kurvalt ja löödult tagasi ning lähme karusid vaatama.

Pruunkarud pakuvad suurt huvi. Kahjuks kontakti loomine on suhteliselt vaevaline ja nad ei soovi eriti rääkida. Olenemata, et piki piiret neid kindlameelselt jälitan. Laste kilked ja karjumine väsitavad mõmmisid ning nende tähelepanu on hajutatud. Püüan korduvalt enda taotluseid neile selgitada, kuid edutult. Saan aru, et kui soovin sisukalt vestelda, siis karjumine ei ole õige meetod enda tutvustamiseks ja tulemusliku uuringu läbiviimiseks.

Jääkaruga on asi veel keerulisem. Ta on kaugel ning ei vaata üldse inimeste poole. Tean, et kisendamine ja kõva häälega rääkimine on määratud luhtumisele. Pealegi ma ei soovi tähelepanu ja keegi niikuinii ei mõistaks, et saan karust väga hästi aru. Vastupidi. Uudishimu tõttu võivad lapsed mu ümber koguneda, narrida ja see segab uurimustöö läbiviimist ning peletab mõmmiku eemale. Loom suhtleb meelsasti inimesega, kellega tekib vaimne side.

Sõraliste aedikud on erinevad. Sageli on nad kobaras ja vajadusel liiguvad kiiresti. Seega personaalsest suhtlemisest ei tule midagi välja. Loomi on palju ja igaühega ei jõua suhelda. Näib, et nad ka ei sooviks poisiklutiga väga palju tegemist teha – inimeste kohalolu muudab närviliseks.

Saan aru, et zoo asukatega kontakti loomine on üsna raske ning nad käituvad vangistuses kuidagi teistmoodi. Väsin ja teadvuse teisenemine on lõppemas. Ei suuda ja ei ole enam energiat sellel lainel olla. Käime mõned loomad veel läbi ja isa näeb, et jaks on otsas ning võtab mu kukile.

Mitu tundi tudeerimist on läbi saamas. Väravast väljudes näen kahte varest suhteliselt melanhoolselt toimetamas. Vahepeal lendavad, kraaksuvad, istuvad oksal ja jalutavad. Lähemal asuva varese vastu tekib hetkeks huvi kõneleda… Paraku kukil on hea ja mugav ning viimane „teadustöö” jääb tegemata. Issi ei saagi kunagi teada, mis plaanid mul täna terve päeva jooksul olid.

Vahemärkus. Väikepoisina on mul oskus vaigistada reaal-materialistlik „mina” ja tõsta esile hingelis-immateriaalne „mina”. Hi-mina vastutab taju eriliikide ilmnemise ja vaimse kommunikatsiooni eest. Immateriaalsest maailmast kaasa tulnud võime selgitab ka kõrget oskust loomade ja lindudega käitumisel.

⌘ Reaal-materialistlik (RM) mina – elu jooksul omandatud teadmised ja oskused, kuidas toimetada ja eksisteerida mateerias, Maal.⌘

⌘ Hingelis-immateriaalne (HI) mina – hinge teadmiste, taju eriliikide ja võimete kogum, mis on vabalt kasutatav immateriaalsuses, kuid piiratult mateerias, Maal.⌘

⌘ Väikelapsel võib esineda võime suhelda taju eriliikide abil lindude ja loomadega. Asjaolu kirjeldab, et lindudel ja loomadel on hing ning teadvus.⌘

Toon elulise lühikirjelduse, kus HI käsitlus on esiplaanil ja RM tagaplaanil.

1978 kesksuvi juuli esimene pool, laupäev. Ilus päikeseline ilm, pärastlõuna. Olen 10 aastane, kuu aja pärast 11. Naabri koer Maidan, Eesti hagijas, on tubli jahikoer ja paar korda kuus käib peremehega jahil. Koer on aedikus ning ketis. Hoitakse näljas, et jaht oleks efektiivne.

Minul on koeraga üsna hea läbisaamine. Vastastikku tajume üksteist hästi ja esineb vaimne kommunikatsioon. Suhtlust ei saa võrrelda keerulise inimkõnega, vaid on lihtne ja mitte sügav. Näiteks. Mõttes küsin: „Miks sa kurvastad?” Maidan vaimsel teel vastu: „Ma ei taha ketis olla…” Jms.

Ema valmistab lõunasöögiks keedetud seajalgu. Kondid viin kutsale ja mind nähes liputab rõõmsalt saba. Ta on tänulik, et tema eest hoolitsen ja mul on heameel, et saan aidata ja kasulik olla. Viskan eemalt kondid ette ja lähen aedikusse sättima, et kõik palad kätte saaks. Ootamatult pureb Maidan rängalt mu paremat käelaba… Kisun käe hammaste vahelt välja…

Olen ehmunud ja pettunud! Üritan koerale selgitada, et ta tegi vea ja meie sõprus on läbi. Peni omakorda uriseb ja haugub ning kaitseb territooriumi ja sööki – äkki mõistan, et ma ei tunneta teda enam…

Vahemärkus. Koeraga suhtlemisel võtan aluseks hingelis-immateriaalse maailmakäsitluse ja tajuliigi, et tagada kommunikatsioon. RM on tagaplaanil ning unustuses. Ometi koer hammustab.

Pealtnäha koera agressiivsus justkui kirjeldab tema vastuolulisust. Paraku vastukäivust ei esine. Söömine põhineb RM käsitlusele ehk kõik elusolendid Maal söövad ja tavapäraselt käituvad vastavalt füüsilise maailma reeglitele. Seega vaimne vastastikune side ei vähenda näljatunnet.

Koorub välja tõsiasi. ⌘ Hingelis-immateriaalne maailmakäsitlus ei asenda reaal-materialistlikku lähenemist. Mõlemad „minad” on Maal ja mateerias esindatud ja/või vajalikud. Temaatika taandub asjaolule, millises olukorras ja kuidas suhestume mõlema „minaga”.⌘

Emale valetan, et ringi hulkuv hundikoer hammustas… Ta ei oleks kuidagi mõistnud, et saan Maidanist aru…

Vahemärkus. ⌘ Valetamine on RM-mina põhine. HI-minal puudub vajadus petta ja luisata, sest „peaaegu kõik või kõik on niikuinii teada”.⌘

Juhtum on märgiline ja edaspidistel kokkupuudetel lemmikloomadega on esiplaanil pigem reaal-materialistlik maailmavaade. Tähendab, võime loomade hingeelust paremini aru saada väheneb drastiliselt. Oskus vaimselt suhelda peaaegu kaob.

Protsess on saanud alguse tegelikult sünnist alates ja iga elatud päev Maal viib sind tavapäraselt hingelis-immateriaalse maailma tunnetusest ning oskustest natukene kaugemale kuniks toimuvad sündmused, mis võivad taas sulle hingelisi võimalusi pakkuda… Või su RM-mina on piisavalt küps, et lasta hingel sinu kehas jällegi sujuvalt avaneda ja seeläbi olla valmis silmaringi oluliseks laienemiseks… Suur osa lääne heaoluühiskonna täiskasvanud elanikest on truud reaal-materialistlikule käsitlusele ning kuni siit ilmast lahkumiseni on oma egos ja teadmistes jäigad, mistõttu HI-mina mitte kunagi ei avaldu või väga minimaalselt.

1992 oktoobris oli sündmus, mil tajusin koera hinge väga erilisel moel ning HI-mina tuli momentaalselt efektselt esile. Sellest hetkest alates võtsin koera tajumisel taas appi HI tunnetuse, mis paraku ei ole enam sedavõrd kirgas kui varajases lapsepõlves loomaaias.

⌘ Intensiivne hingeline impulss võib tuua esiplaanile RM-mina ja HI-mina asetub tahaplaanile või vastupidi ning on sõltuvuses indiviidist, sündmusest ja saatuslikust kontekstist.⌘

⌘ Hingelised puudutused ja impulsid eraldivõetuna või kogusummas võivad aidata kaasa hingelise tundlikkuse kasvule või vähenemisele.⌘

Lahkunud kasside ja koerte hingi olen tajunud. Seetõttu leian, et kasside ja koerte nn hingekodu on immateriaalses dimensioonis. Kõigest täpsemalt kunagi edaspidi.

Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud oktoobris 2021.

%d bloggers like this: