Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-27)

27. PEATÜKK ⟡ Aja- ja koduloolase Heino Gustavsoni (1923-2005) poolt pildistatud ühe foto lugu kohalikus kultuuriloolises pildis. H. Gustavsoni ja Augusti mälestuseks

Vikimõisa pildi avastan 2021 aasta juulis juhuslikult veebist. Olen üllatunud ja samal ajal rõõmus, et armsast lapsepõlvekodust, kus elasin sünnist 1967 august kuni juuni 1982, on olemas väga vahva kaader.

Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN01

Selgitan natukene hoone tausta, kus elame. Tollikontrolör Johann Crameri eestvedamisel loodi 18. sajandil Harku järve kaldale mõis, mis esialgu kandis nime Cramers Höfchen. Hilisemalt on tegemist arsti ja apteekri Ficki perekonnale kunagi kuulunud suvemõisa peahoonega. Kutsuti veel Vickmõisa, Viigimõisa või Vikimõisa. Praegune aadress Sõudebaasi tee 18 ja endine Sõudebaasi tee 6 Tallinn. Hoone asub järvest 50 meetri kaugusel.

Võimalik, et pea- ja abihooned ehitati 18-19. sajandil, mil hr Fick Keilas esimese arsti ja apteekrina töötas. Tõenäoline, et peahoonet on mitu korda ümber ehitatud, mida oskaks uurimistöö tulemusena öelda arhitektuuriajaloolane või asjatundlik huviline. Ühena viimastest kordadest ehitati mõis ENSV ajal 1946 aastal 6-korteriga elamuks ümber. Kuni 60-ndate lõpuni tegid elanikud korterites mõningaid nn mitteametlikke täiendusi. Meie elame teisel korrusel vaatega järvele.

Esimene suurem põleng oli 1982 aasta septembri lõpus või oktoobri alguses kui esimese korruse suure verandaga korter öösel süüdati ja gaasiballooni plahvatuse tulemusena süttis ka meie korter teisel korrusel. Sellel sajandil on olnud veel 2-3 põlengut ja hetkel on mõisast järgi varemed. Mõisatemaatikat lahkasin laiemalt 9. peatükis.

Esimesel paaril kuul ajab foto mind segadusse, sest pildi dateeringuks märgitud 1970 aastal, mälu järgi vasakul pool asuvat abihoonet enam ei eksisteerinud. Sealhulgas mäletan, et puhast killustikteed ei olnud, vaid tõrvatud kate. Veel mõned detailid, mis viitavad varasemale ajajärgule. Seetõttu pildistamise aeg on minu jaoks pigem ennem 1965. aastat. Ainuke „häiriv” komponent pildil, mis viitab uuemale ajale on katusel asuv televisiooniantenn…

Teen järelepärimise tädile ja õele. Viimane omakorda Edale, kes elas kõrval asuvas sõudebaasis. Kõik on minust vanemad. Küsimus – millisel aastal võiks foto olla pildistatud? Keegi ei mäleta mitte midagi!

Kuniks 23 oktoobri hilisõhtuni… ja mälukaadrid on avatud tutvumiseks. Üksikasjalik mäletamise protsess vältab vahelduvalt oktoobri lõpuni. Mida enam detaile ilmub, seda täpsemaks pildid joonistuvad.

1968. aasta suvel (olen saamas varsti aastaseks) 4-5 meest paigaldavad katusele antenni, et majarahval oleks võimalik „TV-luksust” nautida. Maja ainuke televiisor on Õiel, kes vist juba tol ajal töötas haridusministeeriumis. Fotol asub Õie avar korter vasakul pool verandat. Antud episoodi osas esineb põhiosas hingemälu, kes valdavalt kehast väljas olles jälgib, kuidas tööd käivad.

Meie pere saab pisikese kasutatud teleka 1969 aastal suve teisel poolel või sügisel. Isa käib katusel telerikaablit antenniga ühendamas. Järelikult foto ajatempel 1970 justkui peaks vastama pildistamise hetkele…

Mälu kirjeldab, et on septembri viimane täisnädal 1970. aastal. Teisipäev kuni neljapäev. Pigem neljapäev 24. september. Olen 3 aastane. Ema on kodus, sest meile tuuakse sovhoosi poolt suur kott kartuleid.

Emps saadab mind varakult kella poole üheteist paiku välja valvesse, sest äkki jõuavad kartulid kokkulepitust täistunnist 11:00 varem kohale.

Väljas on hea olla. Kuigi on mõnevõrra niiske, aga külm ei ole, olen soojalt riides. Meie kandis liigub hommikuti väga vähe rahvast ja iga inimene on põhjalikku uudistamist ning vaatlemist väärt. Umbes 10:40 ajal tuleb linnapoolt mööda Sõudebaasi teed pruunides viigitud pükstes, õhukese sügismantli ja heleda särgiga ning linnakingadega sale mees. Õlal rihma otsas kummaline „kandiline” kott. Kohe saan aru, et ta ei ole kohalik, vaid kuidagi tähtis tegelane…. Kõnnib enesekindlal ja suhteliselt kiirel sammul. Vaatab tähelepanelikult vasakule ja paremale, tutvub ümbrusega. Ootan, et ta küsiks minu käest midagi, kus-mis asub, kuid ainult vilksamisi heidab pilgu, läheb majast mööda ja sõudebaasi poole. Vaatan talle veel pikalt järgi, äkki on ära eksinud…

Oskan üksi olla ja keskendun mängimisele.

Kurvi tagant paistab 2-rattalise vankriga hobune ja laiaõlgne onu August. Ta jalutab suksu kõrval aeglasel, väärikal ja hoolikalt väljamõõdetud kindlal sammul. Otsekui sõjaväelasele kohane enesekindel kõnnak. Traditsiooniliselt on seljas pikk musta värvi aegu näinud nahkmantel, jalas rohekad sõduri või ohvitseri kalifeed, soni peas, läikima löödud kirsad ja alati pabeross suus.

Tavaliselt ta hilineb pool tundi, mõnikord kuni poolteist tundi. Täna on väga täpne ja kohal 11:10.

August jõuab minuni ja küsib: „Kus su ema on?” Olen ähmi täis ja arvasin, et suur kott kartuleid tuuakse ikka hiiglama kastiautoga! Imestan, et hobusel niipalju jõudu on… Jooksen tuppa emmet kutsuma.

Emme tuleb rõõmsalt vankri juurde ja saabub ka kandilise kotiga mees. Nad kõnelevad isekeskis millestki. Olen väga häiritud ja nihelen, et linnamees meid segama on tulnud. Ma ei saagi Augustiga tähtsatest asjadest rääkida…

Kui kummalisest kotist võetakse fotoaparaat välja ja sätitakse valmis, alles seejärel saan aru, et onkel tahab millegipärast pilti teha. Ema kamandab mu aia juurde. Vastumeelselt ja aeglaselt loivan eemale, kuid vargsi hiilin tagasi… Tahan ka pildile jääda… Emme on väga kannatlik ja saadab uuesti eemale.

Augustist ja emast tehakse ühispilt. Edaspidised kaadrid on ainult töömehe ja hobusega. Heino on väga viisakas ja kutsub hobumeest korduvalt härraks. Kaks pilti eestvaates ja üks profiilis.

Ajan rinna kummi ja manan paipoisi näo ette ning arvan, et nüüd on minu kord… Piltnik ei tee märkamagi… Olen pettunud ja ei saa aru, miks vana mees talle huvi pakub…

Emme on mures, kuidas kartulid vankrist kätte saame. Tahab üksi võtta ja püüan abiks olla, kuid August haarab päratu koti sülle ja viib kergel sammul maja juurde. Mu imestusel ja hämmingul ei ole piire! Tal on rohkem jaksu kui hobusel! Olen sinnamaani kogu aeg arvanud, et 68 aastane on juba ätt, kes vaevu suudab käia…

Oleme kartulite varumisega hiljaks jäänud ning saame ühed viimased pabulad, mis sovhoosi hoidlas veel järgi on. Hind on krõbe, üks rubla ja 10 või 20 kopikat kokku, kuid laual peab söök olema. Õigel ajal ostetuna saanuksime 60-80 kopikaga koti. Ema teeb kiire arvutuse. Ise kasvatades oleks omahind 30 kopikat kott.

Fotograaf palub vankri maja juurde ajada, et saaks järve äärest pildi teha. August on hobuse taga ja pildile jäävad jalad ning nahkmantel. Rahustab ja patsutab looma, et perutama ei hakkaks. Kaadris on veel naabermajast (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) uudishimulik pikakasvuline Rein Rahamägi (1939-2017), kel on alati seljas aegu näinud väljaveninud ülikond, heledas toonis triiksärk ja soni peas. Kui pilti suurendada, siis suksu tagant on näha ka minu ema jalad. Nii valmibki foto! Heino tänab viisakalt ja läheb. Kell on umbes 11:35.

Võib-olla on säilinud negatiiv täpse pildistamise kuupäeva ja kellaajaga, kus leiab minule teada olevad vähemalt viis fotot, aga äkki enamgi. Ei saa välistada, et Heino kasutas mitut negatiivi ja kahte kaamerat. Vahest on piimamehest tolleaegses ajakirjanduses lugu publitseeritud.

Võimalik, et väike rahulolematus, et pildile ei pääsenud, on olnud üheks oluliseks teguriks, miks kümme aastat hiljem 13 aastasena võtan ise juba Smena kätte ja teen esimesed klõpsud. Fotograafiahobi on tänaseni. Seega iga lugu saab kuskilt alguse…


Meenutused H. Gustavsoni poolt tehtud foto osas saatsin Tervishoiumuuseumile 01.11.2021. Muuseum võttis „sõnasabast kinni” ja meeldiva üllatusena avaldas suure osa mälestustest aadressil https://www.muis.ee/museaalview/2142025, mida hiljem veel täiendati. Novembri lõpus avastan, et museaalide hulka on veel üks foto lisatud. Samuti saab suures formaadis pildid allalaadida.

Loo aluseks olnud fotot suurendades, redigeerides ja uurides selguvad veel mõned detailid, mida ma varasemalt ei teadnud, ei mäletanud ning tillukeselt pildilt ei näinud. Augustiga täiendavalt „lisandusid” R. Rahamägi ja „ema jalad”, misjärel natukene muutsin peatüki sõnastust.

Teise foto suurendamisel ilmuvad hobuse tagant osaliselt välja kaks täpilistes kleitides naist. Sarnased kleidid olid tol ajal kahel naisel. Eevi, kes oli meie naaber kõrvalkorteris. Hella-Vaike Rahamägi (1942-2011), kes oli Reinu abikaasa ja nad elasid järve kaldal asuvas kõrvalmajas, praeguse aadressiga Sõudebaasi 18 Tallinn. Mõne lausega kirjutasin majast 13. peatükis.

Samuti on fotol nähtav puust kastiga veoki number. Tegemist oli Harku järve sovhoosile kuuluva helekollase kabiiniga veoautoga GAZ-53 ja juht Vasja elas alumise korruse verandaga korteris. Auto kõrval olevad telliskivid tähendavad, et tollel perioodil ehitati meie õuele puukuuri, mis omakorda viitab, et pildi vasakul pool olevat kõrvalhoonet hakati lammutama hilissügisel 1970 kuni kevad 1971.

Minu jaoks on põnev, et oktoobris 2021 olnud „meenutusretkel” fotodel toodud Rein, Eevi ja Hella meelde ei tule… Rein on meeles osaliselt kui ta tuleb oma majast välja vankri suunas ehk pildil ta ei tohiks olla… Fotodest on Tervishoiumuuseumil olemas kaks pilti, kuid mina mäletan, et tehti enam… Seega mõni kuni 15 minutit seonduvalt pildistamisega minu mälus ei esine. Järeldan, et nendel hetkedel olin kas toas, keldris või hoovis. Igatahes väga vahva on üle 50 aasta tagasi toimunud sündmust püüda minuti täpsusega järjestada!

Samuti ei ole meeles, et maja kõrval oleksid olnud telliskivid ja veoauto… Järeldan, et väikelapse jaoks oli tegemist vähe oluliste või igapäevaste detailidega, millele ei pööranud tähelepanu.


Kadunud ema sõnul olla August kunagi külanõukogu esimees olnud. Millise küla, ei oska öelda. Kõva töömees ja tundvat suurepäraselt ka sepatööd. Sõudebaasi tee 3, praeguse aadressiga Pikaliiva tn 3 asub pisike nn tep-plaatidega vooderdatud hall majake, kus külamees sageli peatub või isegi elab. Meie kutsume Oksari-Mammi majaks ja tema lapselapsega käin vahel mängimas.

13.11.2021 Sõudebaasi tee 3 Tallinn. Fotograaf: Henry Küla

Kuldsete kätega August on pensionil ja aitab sovhoosis erinevaid töid teha. Üks toimetustest on lähedalasuvast karjalaudast külarahvast värske piimaga varustada ja seeläbi sovhoosile väikest tulu tuua. Vankris on 1-2 alumiiniumist 40 liitrist piimapütti ja piimapäevad on 2-3 korda nädalas hommikupoolikul umbes kella üheksa ja kümne vahel.

Aegapidi muutuvad piimaringid hõredamaks. Esiotsa kaks korda nädalas ühe pütiga. Seejärel kord nädalas ja viimaks ainult tellimuse peale. Rahvas käib tööl valdavalt linnas ja söögikraam tuuakse poest. Külmutuskappide laiema leviku, mõistlikuma hinna ja saadavusega 60-ndate lõpust kuni 70-ndate alguseni ostuharjumused muutuvad ja kiiresti riknevat toitu ei hoita enam sahvris või keldris. Samal ajal lähim suur ostukoht on Mustamäel, Szolnoki kauplus. Sovhoosi enda piiratud valikuga pood on teisel pool Harku järve.

Meie tellime põhiliselt piima ja köögivilju. Kord kuus on nn lihapäev ja värsket kraami saame otse karjalauda kõrval olevast väikesest sigalast. Paraku liha alati ei jätku. Ilmselt läheb eelisjärjekorras „sakstele” jaotamiseks ning süveneb varastamine. Paar korda aastas jagub kanalast ka mune.


Postiljon käib neljarattalise hobuvankriga, mis on üsna kiire liikumisvahend. Kui kirjakandja vahel haigestub, siis töö võtab ajutiselt üle August oma 2-rattalisega. Hobu on vana, mistõttu liikumine aeglane. Sellel perioodil peame toidupoolise hankimisega ise hakkama saama.

Vist 1973 aasta veebruari esimesel poolel põhikohaga postimees haigestub ja kohusetundlik August võtab oma suksu ning vankriga juhtimise üle. Märtsis ta külmetub ja haigestub raskelt. Märtsikuu lõpus sureb…

Mõne nädala pärast alustatakse korraldatud postivedu autoga. Hobuvankriga August vajub aegapidi sügavasse minevikku…


Augustit mäletan juba sülelapsena 1968 aasta märtsist-aprillist 7-8 kuusena kui olen ema süles ja lähme õue piima vastu võtma. Hing on vahel kõrval või mitme meetri kaugusel ja hoolitseb, et mul oleks vahetu info alati saadaval ning olemine kõigiti turvaline. Kui emme üksi piimal käib, siis vahetevahel hing saadab teda ehk täpne ülevaade peab olema, mis lähipiirkonnas toimub.

Hilisemal ajal kui juba käia oskan, olen sagedamini väljas, kuid külameest kardan ning olen empsi selja taga peidus. Natuke kahtlase ja karmi välimusega vana mees, hirmus must mantel üll…

Ilmselt 1969 mai, mõne kuu pärast saan kaheseks. Ema on tellinud piima, kapsast ja porgandit. Ta selgitab, et vankriga onu nimi on August. Turtsatan naerma…! Nimi on nii imelik ja ei olegi sellist varem kuulnud! Emme kutsub korrale ja seletab ning üsna kiiresti rahunen. Oleme väljas ja ootame. Varsti hobu peremehega saabubki.

Olukord on mõnevõrra keeruline. Ema soovib, et tutvustaksin ennast „hirmsale” onule… Olen pelglik ja ei taha mitte kuidagi tema juurde minna. Emps utsitab ja selja tagant hellalt lükkab. Puiklen vastu, kuid mehe väga sõbralikud silmad leevendavad arglikkust. Ta sirutab soonilise, parkunud ja suure tugeva käelaba tervituseks ette ning ütleb: „Minu nimi on August.” Naeratab säravalt ja kutsuvalt. Olen segaduses. Kuri mees ei olegi enam nii kahtlustäratav…

Emme õpetab, et pean käe ulatama ja nime ütlema. Ma ei saa aru ja ei ole kunagi sedamoodi teretanud…

Ebamugav situatsioon laheneb ise. August võtab mu käe pihku ja ütleb: „Tere! Sina oledki Henry!” Noogutan entusiastlikult ja pobisen midagi. Julgen talle nüüd silma vaadata! Vahetame veel mõned laused ning poolehoid piimamehe vastu on tõusnud taevastesse kõrgustesse. Tajun väga selgelt ja sügavalt tema igavikulise hinge põhiolemust. Põhiolemuse definitsiooni leiad teooria lehelt 9. peatüki alt.

Edaspidi ma heasoovlikku ja äärmiselt galantset Augustit enam ei karda! Mõnikord toob kommi, emmele ka vahel lilli või mõne meene. Sõidutab kaarikuga ja lobiseme kõige vahvamatel teemadel! Harjumuslikult on seljas nahkmantel, nööpidega kulunud särk, soni peas, kalifeed ja kirsad jalas. Tihtipeale on säärsaapad läikima löödud!

Suviti jätab mantli koju nagisse ja kui kalifeed pesus, siis asenduseks on sinised puuvillased dressipüksid, mille põlved on eriliselt välja veninud ning lotendavad. Kui on väga palav ilm, siis pikavarrukaga särgi asemel on lühikesed varrukad. Ja sageli on pabeross ees! Kui emal suitsud otsas, siis teinekord harva küsib Augustilt.

Toon eraldi välja seiga külamehe lahkusest. 1971 hiline kevad. Taaskord on kaubapäev. Lihakraam on otsas ja ema küsib, kas ta vorsti ka pakub. August vastab, et ise poodi ei lähe, aga ütleb autojuhile edasi, et too muretseks ja tooks ära. Järgmisel päeval on suur veoauto kohal ning juhil vorst näpuvahel – väikese koha võlu ja õlatunnetus!

1971 kevadel rajavad ema ja isa korraliku aiamaa ning esimesed köögiviljad saame juba enda aiast. Sügisel soetame sovhoosist terve talvevaru kartuleid, mis traktoriga kohale tuuakse. Edaspidi tellime põhiliselt ainult piima. Pärast Augusti surma 1973 aasta kevadel hakkab ema karjalaudast ise piima tooma. Vahel olen ka temaga kaasas. ENSV ajal ehitatud karjalauta, sigalat, kõrvalhooneid ja tööliselamut tänapäeval enam ei ole, vaid hoopiski kaasaegsed kortermajad Pikaliiva asumis Äkke tänaval. Karjalaut asus umbes Äkke 7 maja asemel.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021. Täiendatud novembris 2021 ja jaanuaris 2022.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-26)

26. PEATÜKK ⟡ Sünnijärgsed nädalad ja kuud

Sünnitusmajast jõuame koju kiiresti ja viperusteta. Esikust pääseb otse kööki, mis on väga palavaks köetud. Seega pisike elamine tervikuna on väga soe. Ema asetab mu õrnalt kõrgele vanaaegsele köögilauale selili ja harutab haiglast saadud lina ja teki seest välja.

10.08.2013 Maardu. Fotograaf: Henry Küla

Võtab sülle ning hüpitab, üles ja alla. Proovin natukene tihkuda, kuid hing selgitab olukorda ja kutsub rahule.

Paljas laps antakse esimest korda issi sülle, kes on natuke kohmetu ja väga ettevaatlik ning ema juhendab, kuidas mind hoida. Natuke võõrastan ja muutun rahutuks… 20-30 sekundit süles ja emps võtab lapse uuesti vastu.

Õrnutsemist ja hellust on oi kui palju! Mõned minutid hüpitamist, kiigutamist ja suurt armastust. Tagasi lauale ja mähitakse koduse lina ning teki sisse.

Sündmuste vältel on hing valdavalt kehast väljas 0,2 kuni 1 meetri kaugusel ning 0,2 kuni 1,8 meetri kõrgusel. Ta jälgib ja tajub eranditult kõike. Eesmärk on olla aktiivseks ühenduslüliks kehaga ja informeerida järjepidevalt ümberringi toimuvast. Tagada võimalikult mugav olemine, lapse kaitse ja eksistents.


Reede 25.08.1967, 8-päevane. Ema viib mu süles välja, sealhulgas majarahvale näitamiseks ja uhkeldamiseks. Kes tuleb ligi uudistama ja kes takseerib kaugemalt. Ilm on päikeseline ning soe. Olen pakitud lina ja teki sisse. Viibime maja õue-alal ainult kuni 30 minutit ja aiast välja ei lähe. Emme selgitab ning näitab mulle, mis tema arvates on oluline. Saan kõigest väga hästi aru!

Austatud lapsevanemad! Vastsündinu mõistab teid suurepäraselt! Mida ja kuidas temaga räägite, mida näitate. Olete lõbus või kurb, teete nalja või valetate. Väikseimadki nüansid on titale vajadusel teada. Varjata ei ole võimalik! Tänu tema hingele, kel on immateriaalsest dimensioonist pärinev võime kõike näha ja tajuda ning võimalike ohtude eest hoiatada.

⌘ Vastsündinul on vahetust ümbruskonnast ja inimestest erakordselt täiuslik ülevaade. Esineb ääretult sügav mõistmine nii füüsilisel, vaimsel kui ka telepaatilisel tasandil, mille tagab tema igavikuline hing. Kõrgeimaks eesmärgiks lapse elu jätkumine. ⌘


Nime panemine

Laupäev, 26. august 1967, pilves ilm, kell on umbes 11:00 paiku. Olen 9-päevane, pambuna ema süles ja issi tuleb väljast tuppa. Mind pannakse köögilauale ca 30 kraadise nurga all selili, et tekiks visuaalne ülevaade.

Emme teatab lustlikult ja nämmutades, et minu nimi on Henry. Ilmselt reede õhtul, öösel ja laupäeva hommikul lepiti nime lõplik variant omavahel kokku.

Esitan monoloogi, mis on enam-vähem meeles. Detailne sõna-sõnaline tekst on tõenäoliselt võimalik ka üles tõsta, kuid selleks peab taas tekitama spetsiifilise meeleseisundi, mille loomiseks olen veel suhteliselt algaja. Sealhulgas vajaksin „õiget aega”, rahulikku keskkonda, ajalist ressurssi ja vaimset pingutust. Praegu piirdun üldisemalt.

Ema: „Sinu nimi on Henry. Mina olen Henry, Henry on minu nimi. Henry on minu nimi…” Emps jälgib reaktsiooni ja jätkab: „Jaa, minu nimi on Henry, tubli poiss oled! Minu armas poiss on Henry…”

Isa: „Sinu nimi on Henry.”

Nime teatamine ja nn kinnitamise protsess vältab ca viis minutit. Hing on tavapäraselt kehast väljas ja vastavalt, kes räägib, liigub talle lähemale või vaatab tema positsioonilt lapse suunas jms. Järelikult mõistan ja tajun ümbritsevat ning vanemaid ideaalselt ning oluliselt enam kui täiskasvanud inimene ise oleks üldse suuteline.

Kuni nime panemiseni on minus esindatud sisuliselt täies 100% ulatuses hingelis-immateriaalne (HI) maailmakäsitlus. Nime panemise 5-minutiline välp tekitab „esimese reaal-materialistliku maailmatunnetuse” komponendi – elu esimene RM-põhine teadmine ja kogemus, mis edaspidise elu jaoks salvestub kindlalt! Tajun selgelt, et moodustub väga-väga hõre filter ette! Piltlikult RM käsitluse osist võib hinnata tinglikult 0,00…1% vääriliseks! Aja jooksul nn RM elemente lisandub juurde. Samal ajal HI intensiivsus väheneb. Teisisõnu ajaga võib inimene oma igavikulise hinge põhiolemuse, oskused ja teadmised, võime ja taju eriliigid teatud osas või täielikult unustada, kuid need ei kao ära, vaid jäävad varju. Näiteks intuitsioon on enamikel kui mitte kõikidel inimestel olemas. 3-4 päeva võõristan nime ja viiendal on nimi osa minu maisest identiteedist.

Samal nime panemise päeval lõunapaiku, umbes kella 13:00-14:00 vahel, mil taas ärkvel olen, paneb ema mulle elus esimest korda sipukad jalga ja titariided selga. Protseduuri ajal on hing kehas kui ka väljas kuni meetri kaugusel. Taaskord võõrastan, kuid sedakorda väga lühiajaliselt, ainult umbes 10-15 minutit ning võtan riided omaks. Tegemist on elu teise tõsise RM-põhise kogemuse ja tarkusega! Mainitud filter täieneb taas uue komponendi võrra. Tänaseni (26.08.67) olen omandanud kaks tähtsat elulist teadmist!

Tingliku nimetusega filtri tekkimine ja olemus põhineb mingile seaduspärasusele, mida ma hästi selgitada ei oska. Ilmselgelt elulised kogemused ja tarkused on inimesena Maal eksisteerimiseks vajalikud ja olulised ning vast seetõttu on RM-teadmised esiplaanil. Filtri tunnetamine iseenesest kirjeldab, et tundlik inimene tajub sõela takistusena näiteks intuitsiooni rakendamisel, iseenda või teise hingega suhtlemisel, meenutamisel, info hankimisel jms või ka igavikulise hinge võimete ja oskuste kasutamisel. Näiteks sa tajud, et kuskil on info või midagi kinni kui soovid saada vastust lahendatavale probleemile või midagi teostada. Just „kinni olemine” ongi filtri üks omadustest. Kordan üle – filter koosneb praeguse elu jooksul õpitud/omandatud mentaalsetest kõikvõimalikest teadmistest, tarkustest, tõdedest, tõketest, hoiakutest, kogemustest jms.

Siiski sõel ei ole kivisse raiutud, mida 25. peatükis sündimise meenutamisel märkisin. Leian, et metoodikaid ja erinevaid lähenemisi kasutades on filtrist võimalik osaliselt või täielikult ajutiselt mööda minna.

Tähelepanuväärne on, et seiklused sünnitusmajas ei andnud tõuget filtri tekkimisele. Jällegi on tegemist kindla mehhanismiga, mida ma selgitada ei oska. Võib-olla elu esimestel päevadel sõela moodustamine ei ole võimalik ja vajalik ühest küljest ja teisalt sinu toimetuleku ning elus püsimise tagab su enda hing, kellel on olemas vägevad oskused ja võimed. Arusaadavalt Maal toimetamiseks ei piisa ainult immateriaalse hinge tegevusest, vaid väike ilmakodanik peab alustama kogemuste ja tarkuste omandamisega esimesel võimalusel. Oletan, et filtri tekkimine varem või hiljem on inimeseti individuaalne.


Meenutamisel hingemälu selgitab ja pildiliselt näitab, et vanemad on üsna optimistlikud hoolimata asjaolust, et kannatavad majanduslikku kitsikust. Sovhoosi poolt saadud tilluke 23 ruudune korter on sisustatud tagasihoidlikult mõne üksiku kasutatud mööbliesemega. Mõningad toidunõud, kimp riideid ja nipet-näpet on kõik, mis neil on. Rahapuudusel lapsevankrit ostetud ei ole. Mõistagi oleks paslik lugejatelt küsida, kas raha on õnne allikas või mitte? Tõenäolised vastused on „jah” ja „ei” või „nii ja naa”. Seega seinast seina ehk igal ühel on oma tõde, mis illustreerib, et meil on individuaalne saatuslik rada, millel kõnnime.

Reede õhtul või laupäeva hommikul hakkab isa lapsevankrit meisterdama. Vanad, kulunud ja väsinud neli vankriratast on olemas. Käepärastest lauajuppidest ja vineerist jääkidest saab teha karkassi. Kui tita magab, siis hingena luusin maja ümbruses ringi. Samuti põikan issi manu, kes usinasti mõõdab, lõikab ja kopsib. Huvitav, et ainetu hing näeb, kuuleb ja tajub! Ma näen ja kuulen, mida ta teeb! Kui olen eemal ja visuaalne side puudub, siis tajun ning tean, kuidas töö edeneb, mida ta mõtleb, on heas või halvas tujus jms. Nendel päevadel on ta üsna heas ja töises meeleolus. Vanker saab valmis pühapäeva õhtul.

Laupäeval ning pühapäeval kui ärkvel olen, siis emme süles on hea olla ning õues viibides tutvustab lähimat ümbruskonda. Põhiliselt olen kehast kuni meetri kaugusel väljas. Empsi armastus on ülisuur ja nännutab ning mopsutab päris palju. Mulle selline suhtumine väga meeldib!


Esmaspäev, 28. august 1967, 11-päevane. Elu esimene ringsõit käruga! Sisuliselt on tegemist puust madalate äärtega kastiga, millele on 25-30 cm läbimõõduga rattad alla pandud. Seetõttu kastipõhi asub maapinnast keskmiselt 15 cm kõrgusel. Pehmenduseks on vooderdatud madratsi ja tekiga. Siiski tunnetan ebamugavust, sest puudub vedrustus ja iga maapinna konarus annab märku.

Väljas kärutamine vältab 45-60 minutit ja 2 korda päevas, harvem 3 korda. Mõnikord 1 kord päevas, vahel vihmaste ilmadega üldse mitte. Esimestel päevadel on uus olukord minu jaoks hirmutav ning kardan kärult maha veereda… Tähendab, hing on traditsiooniliselt kehast väljas, jälgib kaitsvalt ümbrust ja on ettevaatlik ning hoiatab mind võimaliku ohu eest. Ohutunne tingib tihkumise ja nutu. Ei luba rahulikult olla ja jääda magama. Ma ei tea, mida teha! Samal ajal ema annab kogu aeg märku, et tuttu jääksin. Tänu hinge olemusele olen teadlik ema soovidest ja mõtetest. Viimaks väsin, võtan ema ja hinge hoolitsust ning käru rütmilist liigutamist arvesse ja suigun unne.

Käru on kobakas ja emmel on ilmselt mõnevõrra piinlik sellega väljas olla. Võib-olla seetõttu oleme ainult hoovis ja maja läheduses. Kui vähegi võimalust, siis annab isale ülesande minuga jalutada. Erinevalt emast lükkab issi vankrit rabedalt ja mõnevõrra hooletult. Ta ei taha või ei oska arvestada, et kärus on tita ja mitte kartulid. Rappumine ja vibreerimine ei mõju suigutavalt, kuid lepin. Tean, et ta ei soovi mulle halba ja jalutamist võtab kohustusena, mida pigem teha ei sooviks. Vast seetõttu on väljas viibimine alati umbes poole tunni pikkune.

Vahemärkusena kordan üle, et meenutusprotsessis ilmneb lisaks hinge- ja imiku mälule ka kehaline mälu nagu eelnevatest ridadest ning peatükkidest olete lugeda saanud. Kadudeta tulevad sealhulgas meelde nende hetkede tajud.

Hing selgitab mulle isa isikut ja mõtteid ning minu osa tema saatuserajal. Lühidalt. Esmalt ema rasestub isa kõrge libiido tõttu ehk tema nn saatuslik missioon on ema rasestada. Ja sellega üldistatult eluline ülesanne lõppebki… Meenutades tuleb paraku kõik meelde ja kõik on kõigega seoses…

Imikuna on keeruline ja võimatu aru saada, miks täiskasvanud küps mees käru lükates on tormakas ja kärsitu… Aga kõik detailid asetuvad konteksti ja lisandub su enda hinge taju, kel on täielik info inimese olemuse kohta… Isal ei ole armastust minu vastu… Ta on teadlik, et olen olemas, vajalik emale ja ühiskondlik stereotüüpne peremudel näeb ette. Punkt.

Mul on väga heameel, et olen suutnud meenutada põnevaid asjaolusid ja on antud võimalus siseneda „vaimumaailma” ning saada teada paljut, mis tavapäraselt jääb varjatuks. Siinjuures oleks kohane öelda, et mitte midagi ei jää kalevi alla ja vajadusel on kõik leitav! Ka valed tulevad varem või hiljem päevavalgele… Kui mitte selles elus, siis hiljemalt hingena saad ikkagi kõik teada… Isiklikult minu jaoks on huvitav teadmine, et:

⌘ Kogu inimese elutee seisneb põhjuslikes ja omavahel seotud sündmustes. ⌘


Olen 4-5 nädalane, septembri teine pool või lõpp 1967. Vanemad ostavad kasutatud sinist värvi lapsevankri!

Esimene jalutamine ebaõnnestub, sest hakkan ohjeldamatult nutma. Suur vanker mõjub kohutavalt! Harjumatu! Kussutamine ja kiigutamine ei aita! Emme võtab mu sülle ja viib tuppa tagasi. Teine katsetus vankriga möödub juba edukamalt. Kuigi virisen, siis emps suudab mind unele äiutada. Oluline on tähele panna, et väikseimgi häiriv element, näiteks kiskuvad riided, niiske ja tuuline ilm vms on imikule väga hästi tunnetatavad. Ebamugavus võimendab teisi emotsioone ja pillime võibki alata. Siit ka soovitus. Vanemad võiksid püüda teha imiku olemise võimalikult mugavaks ehk lahendus võib peituda pisiasjades ja lapse stressirikas hädaldamine jääb ära.

Sinise vankriga toimetamine on ema jaoks esialgu vaevaline. Elame teisel korrusel ja esimesele viib kitsas ning käänuline puutrepp. Vanker on korteriukse taga ja koos lapsega allatirimine on vaevaline. 2-3 päeval ema sedamoodi tegutsebki. Hingena olen tähelepanelik ja hoolas. Alati jälgin kõrvalt kuni paari meetri kauguselt, kuidas asjad sujuvad. Alguses lähen allapoole trepipöördele vaatlema, seejärel trepimademele ning edasi välisuksele. Seiran ohutust ja vajadusel hoiatan beebit kui midagi juhtumas on. Õues jalutades on hing tavaliselt kehast väljas ning tudeerib piirkonda ligikaudu 1-300 meetri raadiuses, mis on sõltuvuses keskkonna eripärastest tingimustest. Kõik probleemid ja riskid on teada, mis last võivad ohustada.

Kogemus õpetab ja edaspidi on emps targem ning teeb vankri kaheks. Metallist raamistiku viib ennem välja ja seejärel hälli koos minuga. Varsti tõusetub uus probleem. Mul on vahel pissihäda… Juba riidesse pannes olen märg… Või välja minnes trepil teen püksid märjaks ja hakkan nutma… Või väljas on külm ja seetõttu tuleb häda peale… Tegelikult olen täiesti teadlik, et alla pissida ei tohi ning proovin ennast kõigiti reguleerida, et jääksin kuivaks ja külm ei hakkaks. Ometi, alati ei õnnestu – on ju kõht alati piima täis. Väikseimgi ebamugavustunne võib tekitada pissi-reaktsiooni. Tegemist on ilmselt kaitsereaktsiooniga ning kätkeb endas alalhoiu instinkti – sa pead elama ning vanem või keegi teine peab seda nägema või aru saama!

⌘ Imik saab suurepäraselt aru, mida tohib ja mida mitte. Isegi kui vanematepoolne õpetus on olnud vähene või nad leiavad, et laps ei mõista, mida talle räägitakse. Juba sündimata loode saab emast aru ja ilmavalgust näinuna ka kõnest. Hing aitab ja selgitab – loodus on sellise mehhanismi loonud. ⌘

Näide. Väljas olles püüan alati magama jääda. Esmalt, et ema tahab ja hing soovitab. Teisalt on tegemist füsioloogiaga ja uni tuleb nii või naa. Hilissügisel või talvel on mõnikord hetki kui jalutuskäigu lõpus kipun unisena tihkuma, millega annan märku, et pean kiiresti sooja saama või muidu külmetun ja haigestun. Imik teab, et tervis võib alla vanduda, mis tähendab, et hing annab mulle märku ja jagab teavet, mille mina peegeldan emmele edasi! Rääkida ma veel ei oska, kuid konkreetsel juhul „kõne” ongi nutmine.

⌘ Nutt on informatsiooni edastamine ning erinevad nutud sisaldavad erinevat teavet. ⌘


N1 aken ja mäletamise metoodika rakendamine oktoobris 2021 toob varasest lapsepõlvest väga palju meelde. Palju jõuan üles kirjutada ja info rohkuse tõttu mõnede sündmuste kohta lisan ainult paar märksõna kuni paar lauset. Märksõnad on meenutamise komponendiks, mis lihtsustavad sündmuse taaskordset meenutamist kui soovin materjali peatükki lisada. Toon siinkohal taas välja enda teooria, mida olen varasemalt edukalt rakendanud ja käsitlesin 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

Konkreetsel juhul märksõna või laused saab ülaltoodud teoorias paigutada „muude komponentide” alla, mis tekitavad impulsi ning kiiresti tuleb märksõna või lausega seotud sündmus meelde.

Käesoleva 26. peatüki olen osaliselt kirjutanud oktoobris 2021 ja nüüd jaanuaris 2022 täiendan. Aluseks võtan mustandi, mille vormistasin kiirkorras N1 staadiumi ja mäletamise protsessides oktoobris 2021. Paraku mõnede üksikute märksõnade taga ma sündmuseid enam ei mäleta… Õnneks ainult 2-3 sündmust on kadunud… Kui isa paaril korral sinise lapsevankriga jalutab ja ema-isa 1968 aasta talvel mind kelguga veavad…

Ei teki sidusust ja enam ei seosta end nende olukordadega. Seega natukene jääb kirjutamata ning hingelised asjaolud välja toomata. Kusjuures huvitav on, et tajusin juba oktoobris, et võin midagi unustada… Seega taju oli ennustava iseloomuga!

Järelikult eeltoodud teooria kehtib valdavalt (minu puhul ilmselt 99,9% juhtudest), kuid mitte alati. Siinjuures täpsustan, et kui täiendavalt rakendada N1 staadiumit ning järgida mäletamise metoodikat, siis on võimalik taas meelde tuletada…

Tõestus iseendale, et uus info tuleb iga hetkega kogu aeg peale ja paratamatult inimene unustab. Mäletamise-unustamise tõdemusi saad lugeda teooria lehelt 21. peatüki alt.

Peatüki lõpetuseks toon lühidalt välja mõned sündmused või episoodid, mis on ja ei ole meeles.

Ma ei hakanud meenutama, millal esimest korda emalt tissi sain. Märgin, et võinuksin tuletada meelde päeva ja kellaaja täpsusega kui sünnitusmajas olin. Me kõik oleme emapiima joonud, seega väga palju ei olegi midagi lisada. Vast seda, et on vahva kui tead, millal miskit oli esimest korda.

Mäletamine on minu jaoks erakordne selles kontekstis, et mitte midagi ei jää varjule. Olen tänaseni hämmastunud ja minu jaoks on vahel uskumatu. Oktoobris 2021 mäletamiste protsessides võisin vabalt päev-päeva ja kellaaja kaupa hetki järjestada. Sealhulgas isegi kaalusin, kas siseneda kindla öö unesse, näiteks kui olin 3-kuune. Isegi unenägusid suudad mäletada! Teema taandub sellele, et täiskasvanud inimese ja lugeja jaoks imiku tavapärane elu ei paku huvi või kui, siis natukene.

Meenutamine on aja- ja ressursimahukas. Ühest küljest annab energiat, kuid suures osas ka võtab. Seetõttu kõike lihtsalt puht-füüsiliselt ja vaimselt ei suuda, ei pea või ei ole vajadust mäletada ning peatükkideks kirjutada. Nende asjaolude tõttu jätsin teatud sündmuste meenutamise oktoobris pooleli. Tead, et info tuleb ja võta ainult vastu, kuid sündmuse keskelt katkestan vastuvõtu ja liigun järgmise situatsiooni meenutamisele. Teen valikuid!

Poolikuks jäid näiteks episoodid: kui ennem kolmandat kuud õppisin kõristit haarama ja paari nädala pärast juba suutsin sellega mängida. Kui tissi imemisest võõrdusin, kui ema 1968 kevadel pesu peseb, kui 1968 hommikune erk kevadpäike taju võimendab, kui 1968 kevadel märts-aprill emaga käruga jalutame või võrevoodi vahetati „suurte inimeste” voodi vastu jne.

Peatüki lõpetan paari lühikese looga.

Ilmselt 31.08.1967, 2-nädalane. Reede, umbes kella 16:00 paiku. Tellitud takso jõuab kohale. Hing läheb juba minut varem auto juurde luurele, kas kõik on korras. Varsti tulevad ka vanemad. Olen ema süles ja istume taha. Isa istub ette. Sõidame Mustamäele issi õele külla. Sõidu ajal on hing valdavalt kehast väljas kuni poole meetri kaugusel. Külas olles on hinge käitumine sarnane. Kehast väljas ning hoiab beebil ja lähiümbrusel tähelepanelikult silma peal.

Teist korda lähme taas tädile külla. Oktoobri teine pool või lõpp 1967. Ilmselt laupäev. Keskpäev või hiljemalt kell 14:30 on takso ees. Hingena olen natukene mures ja sõelun ootava takso ja korteri vahet mitmed korrad. Sinine lapsevanker tuleb kuidagi taksosse mahutada. Isa on leidlik ja vankri raam läheb pagasnikusse ning beebi hälliga tagaistmele. Hingena taaskord kontrollin, kas pagasiluuk on kindlalt kinni, kas hälliga tita on turvaliselt autos, kas auto saab korrektselt sõitmist alustada jms.

Lapse esimesel eluaastal, iseäranis esimestel elukuudel on hinge ülesanne titat kaitsta ja ohtude eest hoiatada, mis omakorda on sõltuvuses beebi füüsilisest ning vaimsest üldisest arengust. Hinge eest ei saa mitte midagi varjata – kõik on näha, kuulda ja tunnetada!

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021 ja täiendatud jaanuaris 2022.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-25)

25. PEATÜKK ⟡ Sündimise ja järgneva nädala mäletamine

Lood varasest lapsepõlvest 1-7 aastat pidid lõppema lasteaia lõpetamisega pärast 24. peatükki, paraku tekkisid teatud „ootamatused” ja mõned peatükid on vajalik täiendavalt lisada. Järgnev pajatus allpool.

23.10.2021 õhtul suhtlen e-kirja teel põgusalt hea sõbra RN-ga. Ta esitab küsimuse: „Kui vanalt sa oma lapsepõlve mäletama hakkasid?” Vastan: „Põhiosas umbes 1 aastaselt.” Tund hiljem saadan järgmise kirja: „…On pildid veel varasemast ajast… Meenutades tõusetuvad detailid sujuvalt esile.”

Lapsepõlve radadel olen seigelnud 2021 aasta septembri teisest poolest alates. Kui alustasin kirjutamist, siis on olnud kuvand, et mäletan üsna hästi. „Hästi” on suhteline mõiste ja minu puhul tähendab, et kõige varajasem pilt on 9-nädalase imiku kehaväline kogemus, mille publitseerisin 16.10.2021 esimeses peatükis. Järgmine mälukaader on kiikhobusega kui olen umbes aastane ja kirjelduse paigutasin teise peatükki. Ennem ja pärast kehavälist kogemust mälu midagi esile ei too.

Raamatu kirjutamise ajal tuleb väga-väga palju meelde, kuid tajun, et ometi on info kuskil kinni. Piltlikult sõel või filter on ees. 14.10.2021 kasutan varajase lapsepõlve sündmuste meenutamiseks metoodikat, mida 2021 aasta suvel olen kasutanud paaril korral unede mäletamiseks.

Mäletamise süsteem on kujunenud välja intuitiivselt ja mitte teadlikult, samm-sammult ning üsnagi ladusalt. Lühidalt. Umbes pool tundi ennem magama minemist pead leidma võimaluse üksi ja rahus keskendumiseks. Eemaldad peast üleliigsed mõtted ja elu jooksul õpitud mentaalsed kõikvõimalikud teadmised-tõed-tõkked (nimetatud sõel, filter vms). Tähendab, puhastad tingliku kanali, et ei esineks takistusi-ummistusi infodimensiooniga (ID) mugavaks ühendumiseks ja info vastuvõtmiseks.

Pead olema rahu ise ning kõrvalisi häiringuid ei tohi olla. Istud, pikutad või sätid ennast muud moodi mugavasse asendisse ja olekusse. Kontsentreeritult teed vaimseid pingutusi ja püüad meenutada seikasid, mis sulle vajalikud on. Kui ilmneb kasvõi pisike detail möödunud ajast, siis haara sellest kinni, sest too komponent võib olla impulss, mis võimaldab ID-ga ühenduda (loe teooria alalõigu 23. peatükki).

Antud poole tunni jooksul võib juba midagi meelde tulla, kuid ei pruugi. Lähed voodisse. Puhastad taas oma pea kõikidest „reaal-materialistliku mina” mõtetest – järgi jääb „puhas valge paberileht”. Keskendud ja lõdvestud maksimaalselt ning kutsud end veelkord suurele rahule. Alustad taaskord meenutamise protsessi.

Ärkveloleku ja uinumise vahelist aega nimetatakse hüpnagoogiaks ehk N1 intervalliks, mis minu isiklikule kogemusele tuginedes on väravaks infodimensiooni. N1 staadiumis võib sul tekkida eriline seisund või tajuliik, mis loob ühenduse ID-ga, kust saad info kätte.

Põhjaliku mäletamise süvakirjelduse ja teoreetilise arutluse esitasin lasteaia lõpetamise peatükkides 21-24. Seetõttu ei hakka teooriat siia uuesti dubleerima.

Tulen tagasi RN-ga kirjavahetuse juurde. Sõbra küsimuse püstitus on huvitav, millele ei ole varasemalt eriti mõelnud. Pole olnud vajadust esmalt, teiseks ei ole midagi meenutada… Ei ole erksaid detaile… Eelnevad read peegeldavad reaal-materialistliku mina mõttemustrit…

Seega ma ei püstita üldse mitte mingisugust eesmärki, kas suudan rohkem mäletada. Reaalse maailma mina informeerib, et ei ole võimalik midagi enamat meenutada…

Siiski vajun mõttesse ja ei tee pingutusi keskendumiseks, kell on 23:45… Ilmneb esimene uus kaader kui hakkan esimest korda käima… Haaran käimise pidepunktist kinni. Kustutan tule, lähen voodisse, sulen silmad, kontsentreerun ja… Kõik tekib ise, justkui kätteõpitud võte… Mõnikümmend sekundit ja info tuleb… Mälestused voolavad nagu vesi väikeses ojas. Surveta, pingeta, järjepideva vulinaga… Selgemat kirjeldust sõnavara vist ei paku…

Tõusen väledalt voodist üles, arvuti lahti ja nobedalt kirjutama. Seega N1 staadiumi algus tekitab omakorda kauakestva erilise seisundi. Kohati esineb nn automaatkirjutamine ning info hulk on piiritu. Meenutamine vapustab väga tugevalt ja tunned eriti intensiivset puudutust omaenese igavikulise hingega. Sõltuvalt episoodi ilmnemisest lähevad silmad niiskeks või puhked lohutamatult nutma… Impulsid on sedavõrd võimsad… Protsess kestab kuni kella 01:45. Seejärel magama.

24.10 varahommikul pärast ärkamist info kinnistub, mõned detailid tõusevad veel üles. Jällegi pisarad ilmuvad silmadesse… Lõigud tulevad meelde erksalt ja puhtalt, justkui kõik oleks äsja olnud… Esineb ääretult kirgas taju ja maailmapilt. Eriline seisund tagab, et saan isikliku saatuse paljudest elulistest seostest ja põhjustest suurepäraselt aru…. Miks on olnud nii ja mitte teistmoodi… Keerulist ei ole mitte midagi! Päeva jooksul tuleb riburadapidi uusi episoode jätkuvalt meelde.

Eelpool märgitud „sõela või filtrit” ees enam ei ole. Justkui on avatud nn lairiba-otseühendus ja nopi mälestusi, mida soovid. Esineb teadvuse tohutu avardumine ehk sa oled teatud osas piiranguteta oma hingelise põhiolemuse ehk tuumani jõudnud. Tajun ning minu subjektiivsel hinnangul arvan, et ühendus infodimensiooniga on avatud. Taaskord näib ja tunnetus signaliseerib, et inimaju ei ole suuteline 24/7 terve elu jooksul kõike sekund-sekundi järel salvestama. Aju pelgalt vahendab infot.

Mälestused kerkivad esile alates hobusega kiikumisest kuni sünnimomendi suunas ja mitte vastupidi alates sünnist. Väga huvitav, miks tulevad mälestused meelde nn tagurpidi järjekorras? Oletan, et tegemist on mingi kindla seaduspärasusega.


Teoreetiline miniarutlus infodimensiooniga seonduvalt

Jaanuari esimeses pooles 2022 tekivad tagasihoidlikud mõtted, mida sooviksin lugejatega jagada. Näiteks tuntud lause „hommik on õhtust targem” võib põhineda sealhulgas sellele, et täieliku ärkveloleku ja uinumise staadiumis N1 ühendud sa infodimensiooniga (ID) ning saad vajalikud teadmised-vastused kätte. Hommikul avad silmad ja kohe või mõne tunni jooksul võib selguda, et eelmisel või eelmistel päevadel vaevanud probleem on leidnud lahenduse. Minu puhul antud meetod töötab harvemini või sagedamini, mis omakorda tähendab, et just selleks konkreetseks hetkeks pead nö õige vastuse saama. Teisisõnu saatuslik ettemääratus.

Mäletamise protsess on huvitav, et info saad kätte kaootiliselt ja erinevate episoodidena. Kuna tead, kuidas sündmused kulgesid, siis oskad saadud lõike järjestada. Samal ajal on tähelepanuväärne, et ID-st püüad kinni ainult sinuga seotud mälestusi ja mitte kellegi teise omi, mis selgitab, et info on markeeritud sinuga seotuks ja/või ID on teadvusel ning on teadlik, mida/kuidas sulle edastada. Kuigi tuleb tõdeda, et erandlikkust või hoopiski tavapärasust esineb ka siin nagu eelnevates peatükkides lasteaia juhataja taju ja mõtete tunnetamisel olen selgitanud.

Sa saad teise hinge tajusid ja mõtteid kogeda õigesti ning oled suuteline erinevad episoodid loogiliselt ja toimivuse põhiselt järjestama. Võimalik, et hingedel on teatud võimed ja oskused infot kasutada täpselt nii nagu peab või info on märgistatud hetkepõhiselt ja sinu ülesanne ritta seada. Huvitav temaatika, millele täna hästi vastata ei oska. Ilmselgelt infoga seotu põhineb seaduspärasustele ja süsteemile.

Seetõttu käesolev ja mõned järgnevad peatükid näitavad mäletamisest palju laiemat pilti.

N1 ja sellele lisatud metoodika rikastab sind erineva info ja tajudega. Kas N1 võimaldab ka vastupidist infoliiklust, et koormavad ja ennast häirivatest mõtetest ning valusatest kogemustest kiiremini vabaneda või leevendust saada? See omakorda tähendab, et peaksid saama ennast piiratud ulatuses muuta või reguleerida. Põhjalikud katsetused peaks tulevikus ette võtma, kas süsteem töötab ka sedamoodi või mitte.

Paratamatult ja vältimatult osa infot muutub kurnavaks, sealhulgas mittevajalikuks. Andmed sisaldavad energiat, mistõttu liigne ja koormav energia tuleb endast vabastada. Samuti tuleb tähele panna, et uus info tuleb üsna kiiresti asemele. Võimalik, et ka seetõttu inimene unustab ehk looduslik ja automaatne mehhanism kannab sinu eest hoolt. Samal ajal kõike ei unustata elulistel või mitte olulistel põhjustel ja teave jääb üles, mistõttu võib tulla päevakorrale info eemaldamiseks rakendada N1 akent ja meetodit. Tegemist on väga suure ja mitmekesise teemaga, mida paari reaga ei ole võimalik lahata.

Varasemalt olen korra märkinud, et N1 aken ja edukas lapsepõlve meenutamine koosmõjus võivad tekitada samal ning järgneval paaril ööl erinevaid huvitavaid, ka kirkaid unenägusid. Need on väga selged, arusaadavad, loogilise ülesehitusega ja kindla sõnumiga. Samuti mäletad sisu hästi. Näib, et tegemist on jällegi osaga mingist süsteemist ning seaduspärasustest.

Vastand eredatele unedele on sageli nähtavad abstraktse või sürrealistliku stsenaariumiga uned. Sõnumi leidmine on võimalik, kuid üsnagi vaevaline. Sealhulgas sa ei pruugi unenägu ka hästi mäletada. Oletan, et unede nägemisel on seos ID-ga. Kirkad ja selged uned võivad tähendada, et ID-st info ülekandmine unenäosse toimub hästi ja kadudeta või väikeste kadudega. Näiliselt seosetu ja segase une süžee võib omakorda näidata, et teabe konverteerimine ID-st unenäosse on problemaatiline.

Seega infodimensioon on sisuliselt andmekogum omas kindlas vormis ja „keeles”. Mõistmaks ID-st pärinevaid teateid, tuleb need kinni püüda ja muundada sinule arusaadavasse „keelde”. Sisuliselt võiks võrrelda faili konverteerimist sobilikku formaati, et saaksid oma arvutis oleva programmiga avada. Temaatika taandub sellele, kas saadud infoga oskad midagi peale hakata või mitte?!


Tänaseni puudus info, millises sünnitusmajas sündisin. Palun väga! Nüüd on seni varjus olnud pildid, tajud ja kõik muu teada!

Tallinna Sakala tänava sünnitusmajas tulin ilmale 17.08.1967 pärastlõunasel ajal. Esimese korruse soojas (umbes +25 kuni 27 C) ja valgusküllases sünnitustoas on lisaks emale 4 naist. Nendest üks on lapse vastuvõtja, ilmselt ämmaemand. Ta tegutseb väga kiiresti ja äärmiselt professionaalselt. Kaks on abilised. Minu hing asub spetsiaalse voodi peatsis vasakul pool ema ja paremal on naine, kes last vastu võtab.

Vahemärkus. Esineb nn hinge mälu, mis kirjeldab, et teoreetiliselt ei saa mälestused pärineda vastsündinu ajust. Oletan, et otse infodimensioonist (ID).

Kehaline mälu selgitab, et olen väga kindlates kätes. Hing positsioneerub toa lääneossa ja naised on minu poole seljaga. Asun umbes 1,9 meetri kõrgusel ja kolme meetri kaugusel ning jälgin toimuvat. Olenemata, et hing on kehast eemal, tajub kõigiti ümbritsevat ning keha – esineb sidusus.

Laps karjub väga-väga kõvasti ja mitte kuidagi ei taha rahuneda. Vastuvõtja ulatab vastsündinu kahele abilisele, kes on valge lina ja roosaka-punaste lillelise mustriga tekiga valmis mind katma. Edasi antakse kõige tagumisele naisele, kes on seltskonnast kõige kõlavama ja puhtama häälega. Ta suudab väga oskuslikult mind rahustada. Tajun äärmiselt suurt hellust, sõbralikkust, kõikehõlmavat toetust, erakordset hoolitsust. Selle naisega (”minu tädi”) tekib koheselt eriliselt sügav side. Ta on ainuke naistest sünnitusmajas peale ema, kes suudab mind tõeliselt rahustada!

Tuleb tunnistada, et reaalne maailm on väga võõras! Ometi ka tuttavalik… Seega hingemälu kirjeldab, et varasemaid sündimisi on veel olnud. Igal sünnil on omad nüansid. Ma mäletan!

Umbes 14-15 minuti pärast hakkan vähehaaval rahunema. Tuppa tuleb veel üks naine vaatama.


Sündimisele järgneval neljal päeval olen tädide hoole ja jälgimise all ühes esimese korruse vastsündinute toas, millel on suur siseaken. Minu väike pesakene on ukse juures paremat kätt. Emal lubatakse pisipoisiga olla ainult kahel toitmiskorral, lõuna ajal ja õhtul. Lõunapaiku kuni 1,5 tundi ja õhtul sõltuvalt 30-45 minutit. Maja teises tiivas asub teine tillukeste ilmakodanike tuba.

Siiamaani esimesel ööpäeval on minusse suhtutud suurepäraselt. Tunnen end hoituna ja turvaliselt. Mõttes naeratan kõikidele inimestele ja hingedele. Üldiselt olen suhteliselt rahulik.

Reede pärastlõunal 18. augustil 1967 on mul esimene kokkupuude vastuolulise naisega. Ta on umbes 23-24 aastane, ca 161-163 cm pikk ja 60-62 kg, heleda peaga, pesemata juuksed, 2 lapse (umbes 3 aastane poeg ja 6-7 aastane tütar) ema. Põhiharidus või mõni klass vähem, rumal. Ta on range ja väga napi empaatiavõimega. Tema põhiline ülesanne on koristada ja vajadusel lühiajaliselt asendada tädisid, kes laste eest hoolitsevad.

Töösse suhtumine on lohakas, tuim ning monotoonne. Ta ei taha tööd teha, kuid napi raha saamiseks on sunnitud. Eesmärk venitada päev õhtusse. Tööpäev algab umbes kella kuuest hommikul ja lõpeb pärast lõunat nelja paiku.

Oma laste vastu on ta mõistev, kuid sünnitusmajas suhtub võõrastesse titadesse kui „objektidesse”, keda peab vastu tahtmist kantseldama. Ta on ainuke, kes kannab räpast sinist kitlit, teistel töötajatel on valget värvi. Arstidel ka triigitud.

On hetk, kus ta peab naistele abiks olema. Mul on nutuhoog peal ning tema ülesanne on rahustada ja kussutada. Naeratan (mõttes) ning olen täielikult avatud tema olemusele ja abile mind hoida. Kehaline mälu kirjeldab, et on uus inimene, kes sülle võtab. Väliselt on ta hell, kuid tegelikkuses teiste töötajate ees pelgalt mängib. Paraku tajun tema pahatahtlikkust… Minu hing on kehast väljas ning näeb, kuuleb, teab ja tajub. Samal ajal olen hingega järjepidevas ühenduses. Esineb koostöö.

Kussutamisi tuleb sageli ette ja vahel on sinise kitliga naine taas minuga. Iga korraga muutub ta karmimaks ja õelamaks. Ilmselt seetõttu, et tema silmis olen iseteadev ning allumatu, sealhulgas ta elab enda sisepingeid vastsündinute peal välja. Kõikidest vastsündinutest kiusab põhiliselt mind. Ühte teist titat ka, aga oluliselt vähem. Olen sellest teadmisest väga häiritud ja on äärmiselt piiratud võimalused ennast kaitsta.

Muutun tema juuresolekul alati närviliseks, mis väljendub tihkumisena. Naine naudib oma üleolekut ja võimu ning minu täielikku abitust. Tal on vaba voli… Teha nägusid, koledat häält, hirmutada…

Laupäeval 19. augusti lõunapaiku on tõre tädi jällegi kohal ning kaitsereaktsioonina hakkan karjuma. Ta kurjustab ja noomib, kuid rahu ei tule, vaid jätkan kisamist. Olukord kipub minema kontrolli alt välja ning koristaja on kimbatuses ja suures hädas. Suure nutu peale tuleb üks töötaja ja proovib mind rahustada, kuid edutult. Kiirustades kutsutakse maja pealt appi sünnitusel olnud „minu tädi”, kes suudab väikepoisi kiiresti unele kussutada.

Edaspidi on tõreleja ettevaatlikum. Alati kui minust mööda läheb ning teisi naisi läheduses ei ole ja ärkvel olen, ütleb inetusi või teeb jõledat häält. Seetõttu tunnen ennast väga halvasti ning hakkan nutma. Ta ei rahusta mind maha ja nutan niikaua kui keegi teine tuleb hoolitsema.

Sünnitusjärgse nelja päeva sees on juhus, kus on mitme tunnine auk ja sinine kittel on ainukesena vastsündinute eest hoolitsemas. Pühapäev, 20. august. Tavapäraselt on hing kehast väljas ja jälgib lähiümbrust. Eranditult kõik on teada, mis tulemas ja kuidas situatsioonid lahenevad. Tähendab, nn tulevikusündmuste kujunemine ja kulg on taju eriliigi abil vabalt ette jälgitav. Esineb keha ja hinge selgelt eristatav duaalsus ning sünkroonne põimitus ja koostöö.

Hing hoiatab korduvalt, et lood lähevad kehvaks… Esmalt umbes viis minutit ennem, seejärel minut ja alarmeerimine on järjepidev…

Ta tuleb kiusama! Teeb nägusid ja jäledat häält, mille peale pistan pisarates appihüüdvalt karjuma. Kardan! Samal ajal hing on vahetus läheduses ja jälgib erinevatest vaatepunktidest toimuvat.

Vastsündinul on hinge kaasabil selge mõtlemine ning arsenali kuulub täielik komplekt, kuidas sarnaselt inimkõnele end häälitsuste abil väljendada. Mõistagi täiskasvanu ei saa aru ja eristab väga piiratult erinevaid häälitsusi ning hääle tonaalsuseid.

Ta laseb mul pikalt nutta ning viimaks karistab… Võtab toorelt ja kramplikult sülle… Rahutult ning tormakalt õõtsutab… Laseb kiiresti madalamale ja seejärel tõstab äkiliselt üles… Hirmutab, et viskab mind jõuga põrandale… Kahel kuni kolmel korral…

Tegemist on äärmiselt ootamatu olukorra eskaleerumisega! Hing on põranda lähedal ja kaitsvalt proovib mind „kinni püüda”… Koristajaeide väga närviline ja impulsiivne meeleseisund on kui peopesal näha, kuulda ning tajun suurepäraselt, kuid kontrollida ei saa… On kujunenud erakordne ja väga kõrge riskiga eluohtlik seisukord!

Karjun sõna otseses mõttes elu eest… ja hing annab samuti maksimumi… Viimaks tekib pööre ja ei kukutagi mind põrandale… Ta näpistab tugevalt! Elus esimest korda tunnen suurt füüsilist valu, mis omakorda lisab veel õli tulle…

Äkitselt naine „kaineneb” ja kuskilt jõuab kohale, et oli napilt üle piiri astumas… Ta on sunnitud beebit inimlikult rahustama, sest kardab teistele töötajatele vahele jääda. Võtan ta „ettepaneku” rahule vastu, sest füüsiline jaks on täiesti otsas ja edasine karjumine kurnaks veel enam ning võiks tekitada olulisi terviserikkeid. Ainuke soov, et ta lõpetaks vägivalla ja elu nendel hetkedel ei katkeks!

Vahemärkus. Kordan mõned asjaolud veel üle ja täiendan. Eelnevad kirjeldused sisaldavad minu ja hinge mälu. Ärkvelolekus näen toimuvat enda ja hinge erinevatest vaatekohtadest. Sageli asub hing kehast väljas ja kuni paari meetri kaugusel. Magamise ajal on hing kehast eemal ning tal on täielik ülevaade, mis pesakese läheduses ja sünnitusmajas toimub. Kes on kes, kus keegi töötajatest asub, majas on 1-2 venekeelset töötajat jne. Suudan aru saada, mida keegi mõtleb või kavatseb, kes-mis on tulemas jms. Hingena käin ringi ka väljaspool maja.

Esmaspäev, 21. august. Jällegi olukord kui tülinorija on tulemas kollitama. Eelmisest korrast jäi talle väheks ning tahab võtta revanši, lisaks on halvas tujus. Ta on kättemaksuhimuline, et olen põikpäine, ei tantsi nööri mööda ning ei naerata ja ei sõbrusta temaga. Hingena tean ette, mis toimumas on ning hoiatan iseennast, kes asub voodis! Panen silmad kinni ja teesklen, et magan sügavalt. Ta raputab mind mõned korrad, et avaksin silmad… Jään enesele kindlaks ning pärast pobinat paha naine lahkub…


Teisipäeval hommikul 22. augustil antakse mind ema hoole alla, kes on teise korruse palatis koos kolme naise ja vastsündinuga. Toas kokku 4 naist ja last. Tema voodi asub toa tagumises osas paremat kätt. Tuba on vasakul asuva trepikoridori kõrval.

Pärast lõunast imetamist võtab mu sülle ja läheb lärmakast ning sumisevast palatist trepikoridori. Seal on vaikne ning saab minule tõelist õrnust, erakordset hellust, suurt vaimustust ja tähelepanu osutada. Kõik on sedavõrd võimas, et tunnen end väga hoituna ja turvaliselt ning nagu tavaks jään taas magama.

Kolmapäeval, 23. augusti lõunapaiku läheme jälle koridori isekeskis aega veetma. Emme armastus on piiritu ning kallib ja musib lõputult. Pärast söömist kipun üsna kiiresti uniseks jääma, tavaliselt kümne minuti jooksul. Emps väga palub, et hoiaksin silmi veel natukene lahti… Ärkveloleku aeg on ju napp… Pingutan kõigest väest ja mõne minuti saame lisaks.

Õhtupoolikul oleme taas koridoris, kuid mõne minuti. Keegi töötajatest tuleb ja vahetab emaga mõned laused. Lapsega koridoris niisama olla ei tohi… nakkused, võimalik külmetamine jms. Emme kuuletub vastuvaidlematult.

Kaheksas päev sünnitusmajas, neljapäev 24.08.1967. Pika-varruka ilm on. Valdavalt pilves ja mõnevõrra jahe. Umbes kella ühe ja kahe vahel päeval antakse luba koju minna. Isa tuleb vastu ja lähme tipa-tapa Estonia teatri vastas asuvasse taksopeatusse. Hing kuni 15 meetrit meist eespool. Tänapäeval on seal nn trolliring.

Peatuses on mõned inimesed, kuid meid lastakse ette (tollel ajal vastavalt korrale sai väikelastega taksojärjekorras ette minna). 10-12 minuti ootamist ja Volga on platsis. Taksos pean end vaguralt üleval ja magan õiglast und. Hing on sõidu ajal salongis ja kehast väljas või paari meetri kaugusel takso kõrval vaatega lõuna suunas. Tal on täielik ülevaade, mida ema-isa ja juht mõtlevad, millised on emotsioonid ja tunded ning kas teekond on turvaline.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021 ja täiendatud jaanuaris 2022.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-24)

24. PEATÜKK ⟡ Juhataja jutul. Mäletamise süvakirjeldus (2). Lasteaia lõpetamine (4)

Lõpetamise üritusele on tulnud ema üksinda, sest isa on tööl. Üle-eelmises 22. peatükis kirjutasin, et tehakse fotosid. Emps on kahtleval seisukohal, kas paluda onul meist pilti teha või mitte. Fotograaf ei ole ametlik ning emme küsib ka minu käest nõu. Arvan, et pildistada ei ole vaja ning ühtlasi mõistan ebamugavat olukorda. Ta ei taha end teisele inimesele pähe määrida ja lisaks tuleks kaubelda summa üle, mis pildistamine maksab. Pildi maksumus on 1,50 kuni 2 rubla. Paar pilti kokku ümmarguselt 5 rubla (ega keegi tähtsal üritusel kauplema hakka… ikka ümmargune number…), mis ilmselgelt on väga kallis. Paljud vanemad on dilemma ees, kas lasta pildistada või mitte. Enamik loobub ja nii ongi.

Ella lobiseb lastevanematega ja ema sätib ka tema lähedusse. Mina veedan saali nurgas niisama aega. Mõnekümne minuti pärast kutsutakse juhtaja kabinetti jutule. Koridor on kurvalt tühi ja kedagi ei ole. Närveerin ja natuke kardan, peas on erinevad mõtted. Ei tea, miks Ella soovib minuga rääkida… Äkki ma ei olegi lasteaeda lõpetanud… pean suve otsa siin olema… kuidas kooli saan… Olen segaduses ja pabinas.

Ella istub kirjutuslaua taga ja vaade on õue jalgvärava poole. 1970 märtsis 2,5 aastasena olin siin toas esimest korda kui vabanes koht sõimerühma ja tulime emaga nime kirja panema. Mäletan esimest päeva erksalt ja kabinet ei ole ajaga palju muutunud. Täna on mai lõpp 1974 ja teist korda. Emme jääb ukse taha.

Juhataja palub mind laua ette seisma ja asub leebel, kuid õrnalt manitseval toonil rääkima. Seletab lühidalt, et olen nüüd suur poiss ja elus hakkama saamiseks pean pingutama. Iseseisvus tähendab, et kasvatajaid enam kõrval ei ole ja pean oskama ise otsuseid vastu võtta ning langetama valikuid. Koolis esimeses klassis ja edaspidi pean palju keskenduma ning olema väga vagusi. Kuulama õpetajaid tähelepanelikult. Pannakse hindeid, mis näitavad kui palju olen õppinud ja kui hästi edasi saan.

Imestan, et juhataja teab täpselt minu olemust. Kuidagi kahtlane… Selline aimdus, et ta ei taha mind lasteaiast veel koju lubada… Miks muidu niipalju räägib ja õpetab… Ebakindlus suureneb ja äkki ei lastagi kooli… Pean ühe aasta veel aias olema… Arvan, et on eksitus ja tegelikult ta ei peaks praegu range kasvataja olema… Mõtted lõppevad otsa ja on tekkinud väike hirm.

Kooli kohta ma ei mõista, mida räägib. Liiga palju uut ja olen püsimatu. Kardan küsida, et selgust saada… Juhataja paneb kimbatust tähele ning pärib, kas ikka aru saan. Noogutan jaatuseks kiiresti pead, sest olen juba suur poiss ja ei taha näidata end rumalana… Ella jätkab koolitemaatikat ning edasine muutub täielikult arusaamatuks… Püüan teha võimalikult tarka nägu ja vaatan põrandale.

Küsimuste ja vastuse voor. Kas mul õdesid-vendi on, kas kooli tahan minna, kuidas kooli pääsen – kas autoga või bussiga jms.

Jutu lõpupoole rõhutab, et kuulaksin ema sõna ning oleksin hea poiss. Peaksin arvestama, et tal ei jätku alati minu jaoks aega, sest teeb väga vajalikku tööd. Vestlus kestab umbes neli kuni viis minutit… On suur kergendus, et saan kiiresti tulema. Tänan ja soovin viimast korda head aega… Olen läbematu ning ruttan uksest välja… Äkki mõtleb ümber ja kutsub mind tagasi…


Mäletamise süvakirjeldus (3)

Selgitan eelkirjeldatut natukene lahti. Mõistmaks järgnevaid ridu, pead olema tähelepanelik ja väga kannatlik. Vajadusel ajama näpuga eelnevates peatükkides järge, et asja tuuma mõista.

Lasteaia lõpetamise päeva ma ennem 14.10.2021 üldse ei mäletanud. Pildid ja palju sisu tuleb esile nn ärkveloleku ja uinumise staadiumis 14. oktoobri öösel. Protsessi ilmnemist ja detailset kirjeldust oled juba varasemalt lugenud.

Uinumise etapis (14.10.2021 umbes kell 01:00-01:25) ilmuv juhataja hing ja tema taju on väga erakordne. Mulle antakse võimalus tolleaegsete sündmuste erinevaid nüansse läbi juhataja hinge ja tajumehhanismi analoogiana tunnetada. Kõik, mida tema nendel hetkedel tajus, tajun mina sarnaselt.

Sisuliselt olen hingena tolles ajastus (hinge jaoks aega siiski ei eksisteeri). Minu kasutada on Ella taju.

Staadiumis N1 esineb koheselt sõna „manitsema” või „manitsemine”.

Kabinetis olles tajub juhataja (mina) mu hingelist põhiolemust täielikult… Tähendab, ta on hingeliselt väga tundlik ja võimekas ning laste tajumine lihtne. Samuti tajub ja näeb, kuidas mul koolis õppimine hakkab kujunema. Sealhulgas, et elulises käitumises võtan tulevikus erinevaid riske…

Sellel hetkel (14.10 ärkveloleku ja uinumise etapis N1) väljub minu hing Ella hinge tajust. Siseneb minu enese tajusse (1974 mai lõpp, mil juhataja kirjutuslaua ees seisan).

Vahemärkus. Panete tähele, et hinge ja taju jaoks ei oma aeg tähendust. Erinevate episoodide, ajastute ning olekute ilmnemine toimub momentaalselt või peaaegu ühel ja samal hetkel kuni 25 minuti jooksul:

  • uinumise staadium 14.10.2021 kell 01:00-01:25;
  • Ella hinge ja taju kogemine piduliku ürituse ajal – loe 22. peatükki;
  • juhataja kabinetis olles tajun iseenda olemust läbi Ella silmade ja tajumehhanismi;
  • Ella tajust iseenda lapsepõlve tajusse sisenemine ajal kui kirjutuslaua ees seisan, mai lõpp 1974.

Eelpool kirjeldasin ja kriipsutasin alla: „Imestan, et juhataja teab täpselt minu olemust”. Tollel ajal tunnetasin, et Ella näeb „mind läbi”, mistõttu tekkis imestus. Mäletamaks tolleaegset (1974 mai lõpp) tunnetust, väljun Ella tajust (14.10.2021 kell 01:00-01:25) ja sisenen enda tajusse (loe kõik veelkord üle, et saaksid kirjutatust selgelt aru)… Taju osundab, et lapsena ma ei osanud oma imestamise põhjust hästi selgitada. Ei osanud seletada seetõttu, et reaal-materialistliku mina maailmakäsitlus oli juba esiplaanil ning hingeline maailm kammitsetud.

Lühikokkuvõte. Praeguseks teame, et N1 staadium võimaldab tuua unustatud ja muu info infodimensioonist (ID) esile. Saad kiiresti ja efektiivselt erinevate hetkede, ajastute ja dimensioonide (vähemalt – mateeria, immateeria, ID) vahel liigelda. Võid siseneda erinevate hingede mõtte- ja tajumaailma ning kogeda sama, mida nemad. Oled oma hingelise põhiolemusega terviklikult ühenduses. Ja muud võimalused. Kõike eeltoodut on võimalik korraga koheselt kogeda-sooritada või sündmused esinevad üksteisest väikese viitega – aega sisuliselt ei eksisteeri. Kanal infodimensiooni võib jääda avatuks pikemaks perioodiks kui N1 staadiumi kestvus ise on, mida olete juba lugenud.


Mäletamise süvakirjeldus (4)

18. oktoobri õhtul püüan meenutada jutuajamist juhatajaga kui kirjutuslaua ees seisan (1974 mai lõpp). Meeles on ainult sõna „manitsema”, mille sain 14.10.2021 uinumise staadiumis N1. Muuseas ja sujuvalt ilmub Ella hing uuesti ning tajun taas ta lähedalolekut umbes poole tunni jooksul. Selle vältel minu hingeline olemus muutub mõnevõrra tundlikumaks.

19.10 öösel poen põhku ja naljaviluks puhastan aju liigsetest mõtetest, et „manitsemise jutuajamise sisu” meenutada. Vaid mõne sekundi möödudes tajun, et luuakse kanal… ilmselt infodimensiooniga… ja täiendavad mälestused voolavad vaikse vulinaga reaalse mina teadvusse… Tähendab, uinumise staadium N1 ei olnud jõudnud veel tekkida.

Edasine tegevus on tuttav. Arvuti lahti ja kirjutan kõik üles, mis meelde tuleb. Selgituseks lisan, et jutuajamises ei esine sõna „manitsemine”, vaid manitsemise alatoon või mõte…

Kordan üle seaduspärasuse, mille esitasin 23. peatükis:

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

Nn „manitsemise alatoon” on mäletamise komponent, mis tekitas impulsi ning tõi infodimensioonist jutuajamise sisu ja mõtte kandikul ette! Vestlust juhataja kabinetis olete eelnevalt juba lugenud.

Ella hinge taasilmumine 18.10 ja ühendus infodimensiooniga aitab mälestuste erinevatel detailidel esile tulla. Ühendus on avatud veel hommikul ja järgnevatel päevadel. Ainult nopi mälestused korvi ja kirjuta paberile!

Meenutamise protsess toob kirkalt esile hetke, mida varasemalt ei ole täpselt kirjeldanud. Lähme tagasi laua juurde, kus olen imestunud, et juhataja teab mu olemust väga hästi. Imestamise momendil (1974 mai lõpp) avardub mu taju plahvatuslikult ja loob umbes 1-4 sekundiks võimaluse, et äkitselt tajun end küpse ja intelligentse täiskasvanuna. Tajun füüsilist maailma vastavalt materiaalse maailma toimimise reeglitele! Järelikult:

⌘ Hing vastutab sinu reaal-materialistliku (RM) maailmapildi kujunemise eest. Enese hingelist põhiolemust ja päritolu unustad elu jooksul niipalju kui peab ning suudad meenutada vastavalt etteantud saatusele.


…Ruttan juhataja toast välja. Ema palub, et läheksin välja värava juurde ootama. Lausun:

„Emme tee kiiresti, ma tahan ära minna!”

Olen värava läheduses ja näen aknast, kuidas nad omavahel elavalt vestlevad. Soovin kiiresti koju, enne kui midagi veel muutub. Siiski iga järgnev minut suurendab enesekindlust. Tajun sujuvalt murdehetke ja teisenemist, et ma ei olegi enam väike laps… ⌘ Füüsilise maailma mõtteviis (reaal-materialistlik maailmakäsitlus RM) on valdav ja hingeline (hingelis-immateriaalne maailmakäsitlus HI) mõtlemine tagaplaanil.⌘

Situatsiooni või seisundit võiks kirjeldada sedamoodi, et oled lapsena terve suve vanaema juures olnud ja on aeg koju minna. Mamma kurvastab ja saadab meid emaga peatusse. Bussist lehvitame ja vanaema tihub nutta… Muumi juurde tahaks tagasi, aga koju sooviks samuti…

Ema on Ella juures 17-18 minutit. Ennem lahkumist võtab rahakoti ja annab midagi…

Oleme ühed viimastest, kes lasteaiast lahkuvad. Enamik on läinud. Lastepäevakodu jääb nukralt tühjaks…

Koju lähme jalgsi. 3,5 km visa kõndimist, kuid haruldaselt kerge on olla ja ma ei väsi üldse. Tee peal küsin mitu korda, kas ta pakkus juhatajale raha? Viimaks ema vastab, et andis 10 rubla ja Ellal on hädasti vaja… Elus esimest korda mõistan, et auväärne lastepäevakodu juhataja kuupalk on väga-väga väike.

Eeltoodud lasteaia lugude sarja kirjutamisega sain aru, et minu praegune hingelis-immateriaalne maailmakäsitlus on umbes samal tasemel 6-aastase poisi omaga, kes lastepäevakodu lõpetamisel jalgvärava juures ema ootas… Uks hingelisse maailma on natukene praokil… Kas uks paotub enam, näitab ainult aeg, aga aega väidetavalt ei eksisteeri…

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-23)

23. PEATÜKK ⟡ Mäletamise süvakirjeldus (1). Lasteaia lõpetamine (3)

Mäletamise protsessis alates 14.10.2021 umbes kell 01:00 esile tõusev lasteaia lõpetamise päev koosneb paljudest erinevatest episoodidest, mis ei esine sündmuse toimumise järjekorras, vaid kaootiliselt. Esimesena ilmuvad mõned pildid päeva keskosast, seejärel sündmuse lõpust, algusest, taas keskelt jne. Iga ilmuv episood täiendab omakorda juba mälus olevaid momente. Viimaks moodustub terviklik sündmus, mida mäletad üsna hästi ning on võimalik üles kirjutada.

Piduliku sündmuse meelde tuletamise esimesed episoodid ilmnevad päeva keskelt, mil juhataja on valmistumas kõnet pidama. Äkki ilmub pildiline lõik kui juhataja on kõne viimases kolmandikus ja rääkida jääb umbes kaks minutit. Mällu tekib sõna „meenutamast”. Tähendab, kõne iseloomust ja sisust on teada ainult sõna „meenutamast”. Seejärel ilmub teadvusse juhataja hing, mida eelnevalt 22. peatükis olen juba maininud.

Meenutustegevus kestab ainult ärkveloleku ja uinumise perioodil ca 20-25 minuti jooksul. Pärast uinumist esinevad hoopis teisest valdkonnast erinevad väga ladusa ja selge stsenaariumiga unenäod, millede detailirohke mäletamine hommikul on lihtne.

Lasteaia piduliku lõpetamise meenutamine jätkub hommikupoolikul ärkamise etapis. Uinumise staadiumis (N1) saadud visuaalid kinnistuvad ning lisanduvad mõningad täpsustuvad nüansid. Kuni lõunani mitme tunni jooksul ilmnevad täiendavad olulised detailid, kaasuvad mõned uued kaadrid. Seega ööga ja hommikuga tuleb meelde väga palju tollest päevast, mida olulises osas elust ei ole kordagi võtnud vaevaks meenutada ning on unustusehõlma kadunud. Tervikpilt on tekkinud ja kirjutan loo üles.

Samal ajal on teada kõne toimumise fakt ja selles esinev sõna „meenutamast”. Soov mäletada sõnavõtu sisu ja kasvõi mõtteid ning temaatikat ei kanna vilja. Ükspuha kui palju ajule hagu juurde lisan.

Järgmisel 15. oktoobri hilisõhtul teen uue katsetuse leidmaks võimalust kasvõi esinemise temaatikat ja mõtet tabada. Olen kasutanud väga harva metoodikat, et puhastad pea üleliigsetest mõtetest ja keskendud täielikult ja maksimaalses ulatuses ainult detaili meenutamisele, mida soovid mälus esile tõsta. Umbes paarkümmend minutit enesega tudeerimist ja üllatun. Süsteem töötab ning info vaikselt tiksub…

Tulemuseks paar esimest rida, mida juba olete lugenud 22. peatükis:

„Kõne üksikasjalik sisu ei ole kahjuks meeles, aga meenutamise protsessis kõne visioon on samm-sammult avaldumas. Esinemise üldine temaatika kirjeldab, kuidas lapsed on saanud hakkama ja ees ootab väljakutseterikas tulevik. ”

Paraku kõnes olnud sõna „meenutamast” ei ole ilmnenud paari lausesse kuhugi paigutada… (loe 22. peatüki alalõiku – Juhataja peab kõnet 1) Olen loobumas edasistest püüdlustest saada ettekande mõttele jälile ja teen ettevalmistusi magama minekuks.

Voodis on hea, rahulik ja õdus. Ennem uinumist (N1 staadium, loe 21 peatükki) pooleldi naljaviluks puhastan aju taas liigsetest mõtetest ja alustan keskendumist, et sõnavõttu meenutada… Juba mõne sekundi pärast info tuleb, justkui paisu tagant… Nüanss-nüansi järel. Siiski tahet silmi lahti hoida ei ole ning uinumine on juba käes… aga ei… Äkki virgun ja kiirustan arvuti juurde, et kõik, mis meelde tuli, kiiresti jäädvustada. Ja valmib lõik, mida eelnevalt olete lugenud 22. peatükist:

„Kõne üksikasjalik sisu ei ole kahjuks meeles, aga meenutamise protsessis kõne visioon on samm-sammult avaldumas. Esinemise üldine temaatika kirjeldab, kuidas lapsed on saanud hakkama ja ees ootab väljakutseterikas tulevik. Epiloog sisaldab mõtteid kui juba suured oleme ja meil on lastega pered, siis me ei unustaks vahel meenutamast ilusaid lapsepõlvemälestusi, mida siit kaasa oleme saanud… Ja räägiksime neid lugusid oma lastele ja laste-lastele… Oleme teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles… Juhataja on muutunud väga emotsionaalseks ja tundeliseks… ”

Tekib nn wow-efekt! Olen väga rahulolev! Üle 48 aasta hiljem püüan kinni sõnumid, mida Ella oma kõnes kunagi soovis edastada! 48 aastat hiljem ongi käes hetk tõeliseks meenutuseks… 48 aastat hiljem olen olnud oodatud ja ta hing leiab mind ise tabaval hetkel üles… Täidan tema soovi ja räägin kõikidele lugusid armsast lasteaiast, mida laste lemmik Ella oma kõnesse ettenägelikult punus… Kõik kokku on müstiline prohvetlikkus… Aega ei eksisteeri… Esineb tõeline sidusus ja põhjuslikkus! Taaskord saame kinnitust mateeria ja immateeria omavahelisest põimitusest (loe teooria alalõigu 1. peatükki ja 9. peatükki).

Hooman seost juhataja hinge ja taju kogemisega 14. oktoobril ja meenutusprotsessi 14-15 oktoober 2021 vahel. Sealhulgas tajun Ella hinge tugevat lähedalolekut 18. oktoobri 2021 õhtul, kes aitab meenutada täiendavaid üksikuid detaile. Arvan, et esineb lisaks korrelatsioon ema surma kuupäeva 15.10.2018 ja kehast väljas käimise vahel 17-18 oktoober 1967 (loe 1. peatükki). Võimalik, et esineb mainitud päevade koostoime põhjuslik ja ettemääratud sidusus.

⌘ Kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad. ⌘ (loe teooria alalõigu 9 peatükki).

⌘ Mäletamise seos kohtade ja esemetega ning muude komponentidega tekitab meenutamise protsessis suuremaid või väiksemaid hingelisi impulsse (puudutusi), mis võivad luua parema ühenduse infodimensiooniga. ⌘

Minu puhul sõna „meenutamast” on nn mäletamise komponent, mis tekitas impulsi ning avas viimaks hea ühenduse infodimensiooniga, kust sain info kätte. Arvan, et inimese aju ei ole 24/7 ulatuses terve elu jooksul järjepidevalt suuteline kõike talletama. Info on salvestatud infodimensioonis. Rõhutan, tegemist on minu subjektiivse arusaamaga ning on vastuolus reaal-materialistliku teadusliku käsitlusega. Sama mõtet käsitlesin 21. peatükis.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Järgneb…

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-22)

22. PEATÜKK ⟡ Teise inimese eluliste minevikuliste episoodide külastamine. Lahkunud naise hinge ja taju autentne kogemine. Lasteaia lõpetamine (2).

Jätkan kohast (14.10.2021 umbes kell 01:00-01:25), mil esineb ärkveloleku ja uinumise staadium (N1). Olen oma igavikulise hinge immateriaalse põhiolemusega terviklikult ühenduses ning avaldub piiritu hingeline rahulolu ja õnnetunde. Nn staadium aitab detailselt tuletada meelde mitut temaatilist seika, millest järgnev allpool:

Mai lõpp 1974, veel kuue aastane. Päike paistab, umbes kell kaks päeval. Lasteaias on pidulik ja ülev õhkkond. Teele saadetakse kõige suuremad kuue ja seitsme aastaseks saanud lapsed. Saal on pilgeni täis erinevas vanuses lapsi, õdesid ja vendi, emad-isad, vanavanemad ja sugulased. Kõik toolid on hõivatud, inimesed seisavad püsti ka seinte ääres ja uste juures.

Juhataja mängib klaverit ja mudilaskoor laulab. Nii mõnelgi täisaksvanul on härdunult pisarad silmis.

Juhataja peab kõnet (1). Kõne üksikasjalik sisu ei ole kahjuks meeles, aga meenutamise protsessis kõne visioon on samm-sammult avaldumas. Esinemise üldine temaatika kirjeldab, kuidas lapsed on saanud hakkama ja ees ootab väljakutseterikas tulevik. Epiloog sisaldab mõtteid kui juba suured oleme ja meil on lastega pered, siis me ei unustaks vahel meenutamast ilusaid lapsepõlvemälestusi, mida siit kaasa oleme saanud… Ja räägiksime neid lugusid oma lastele ja laste-lastele… Oleme teretulnud igal ajal lasteaeda külastama, ka siis kui on väga raske… Tulge ja rääkige minuga isiklikult, te olete alati oodatud… Kui mind parasjagu kohal ei ole, siis otsige üles… Juhataja on muutunud väga emotsionaalseks ja tundeliseks…

Pärast sõnavõttu rahvas südamlikult aplodeerib. Õhus on palju ootusärevust, sära ja elevust. On algamas tunnistuste jagamine.

Ükshaaval kutsutakse lõpetav laps saali keskele ja juhataja esitab tema kohta lühiiseloomustuse. Sõbralik käepigistus, tunnistus ning lilled.

Seejärel noorem lasteaia tüdruk laulab klaveri saatel ühe hinge mineva laulu. Ametlik osa on lõppenud. Ühel isal või sugulasel on fotoaparaat kaasas ja teeb oma lapsest ning kellestki veel mõned pildid.


Meenutamise vältel, kus juhataja alustab kõnet (1) lisandub teadvusse väga ootamatult spetsiifiline tajuliik, mis annab teada, et minu hingega on kontaktis teine hing. Lasteapäevakodu juhataja Ella!

Vahemärkus. Juhataja suri mõnikümmend või enam aastat tagasi ja üleüldse tajun teda sellisel moel esmakordselt. Aias kutsusid lapsed teda alati kui „juhataja” ning nime ei kasutanud ja ilmselt ka ei teadnud. Seetõttu nimi mälus ei esine. 18.10.2021 sain tolleaegselt kohalikult elanikult nime teada.

Taju on eriti võimas ja pisarad voolavad. Minu puhul pisarad sageli tähendavad, et olen enda hinge põhiolemusega või teise hinge või hingedega vaimselt ühenduses. Piltlikult asun tolleaegses hetkes ja minusse kandub üle naise enese hingeline seisund ning taju kui ta kõnet peab. Selgitan. Tunnetan täpselt sama juhataja „pilgu (ja keha) läbi”, mida ta esinemise vältel tajus. Mitte tema mõtteid ja mida näeb, aga just taju.

Jõuame taaskord tõdemuseni, et hinge ja taju jaoks ei oma aeg tähendust. Kõik on vajadusel kogetav ja läbielatav samas hetkes. Minevik, olevik ja tulevik on koondunud ühte ja ainsasse momenti. Ei oma tähtsust, kus sinu keha asub, praegusel juhul Maal (mateerias), kuid su hing suudab sulle vahendada autentselt taju, mis pärineb immateriaalsusest ja teiselt hingelt.

Laiendan selgitamist. Juhataja peab kõnet umbes viis minutit. Tajun analoogselt kõike, mida tema viie minuti jooksul. Seejärel taju mastaap laieneb ja tekivad nn lisandused, mis sealhulgas selgitavad, kuidas ja milliste mõtete alusel ta eelnevatel päevadel või nädalatel kõnet koostab, miks konkreetsed laused kõnesse paneb, mida ta kõigega öelda soovib ja mil moel ettevalmistatud ridu tajub.

Mõistan tema hinge sügavust, laiahaardelisust ja mitmekihilisust täna oluliselt paremini.

Maises elus väljendus tema soe hingelisus, pehmus ja loomulikkus põhiliselt lasteaias. Lastena me tajusime seda ideaalselt põhjusel, et laps ongi reeglina vastuvõtlik ja tundlik ning ei ole oma hinge omadusi veel unustanud. Väljaspool tööd oli ta kammitsetud endasse ning füüsiline maailm mõnevõrra väsitas. Põhjustena kindlasti väike töötasu ja ei olnud järglaseid (laps suri vist enneaegselt…).

Isa-ema rääkisid mulle korra, et Ella abikaasa on vägivaldne alkohoolik, kes teda sageli peksab… ja naine karjub ahastuses… Ka mina nägin „suure lapsena” korra või kaks kui ta lasteaias hoolikalt puudriga kaetud sinise silmaga oli… Või pidi töölt puuduma, et sinikaid varjata… Tegemist oli avaliku saladusega…

Väljaspool töökohta olevat ta inimeste vastu tõre ja kõvahäälne olnud. Kui ta aias mõne töötaja peale harva ärritus, siis lastena me mõnikord kuulsime… Ta oli range ja töötajad kuuletusid talle.

Tal oli raskusi täiskasvanud inimeste usaldamisega. Lastepäevakodu asus sovhoosi keskuses, kus elas ja töötas palju materialistliku mõtteviisiga inimesi, kel polnud aega oma hinge eest hoolt kanda. Põhiline aur kulus töörügamisele ja õhtuti lahutati meelt sageli pudeli seltsis. Hingelised väärtused ei olnud moes ning pigem põlu all.

Joodikust abikaasa tervis andis vägijookidele ikkagi järele ja mees suri. Asemele tekkis invaliidist armuke, kes oli tubli ja agar mees. Aegapidi väljendusid naisel psüühilised häired, mis olid mingis osas võib-olla tingitud raskustest adapteeruda materiaalse ühiskonnaga. Lisandiks valusad mälestused esimesest mehest…

Ella suri suhteliselt enneaegselt. Eelmise sajandi 80-datel või 90-datel. Kahjuks ma ei suuda praegu täpselt meenutada, kuulsin kunagi juhuslikult.

Minoorsed toonid asendan siiski positiivsetega. Olen vaimustatud ja äärmiselt tänulik, et juhataja hing võttis nõuks külla tulla ning andis enneolematu võimaluse kogeda ja tajuda erinevaid asjaolusid läbi tema hinge tajumehhanismi. Mul on heameel, et tegi mulle erakorralise kingituse, mis väljendus ülimalt kõrges usalduses natukenegi jäädvustada tema sügavalt isiklikke mälestusi… Väga sügav kummardus!

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Järgneb…

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-21)

21. PEATÜKK ⟡ Lõuna ajal enam magama ei pea. Lasteaia lõpetamine (1)

14.10.2021 kell on pool üks öösel. Varsti lähen magama ja meenutan enda lasteaia episoode, mida tuua peatükkides esile hingelise arengu aspektist. Sealhulgas mõtisklen, et oleks vahva kui näen mõnda unustatud temaatilist lõiku ka unes võimalikult detailirohke kirjeldusena.

Paarikümne minuti pärast lähen voodisse ja mõtted on üsna argised. Umbes kell üks olen uinumas. Esineb ärkveloleku ja uinumise staadium (hüpnagoogia ehk N1) – lühike intervall täieliku ärkveloleku ja sügava une vahel. Argimõtete asemele tulevad sujuvalt pildid lasteaiast.

1974 mai teine pool, veel kuue aastane. Meid on kokku 5-6 poissi ja tüdrukut. Me ei pea enam lõunauinakut tegema. Oleme suured ja juhataja on meid lubanud välja mängima tingimusel, et mürglit ei tee ning väikseid lapsi, kes magavad, kilkamisega üles ei aja.

Oleme väga liigutatud juhataja sellise personaalse pöördumise eest. Mina tajun sisimas võimast hingelist impulssi ja on väga eriline tunne. Sellel hetkel piltlikult mu hing avaneb ja lisaks füüsilise maailma tunnetamisele, tajun eriti kirkalt enda hingelist põhiolemust ja komponente immateriaalsest maailmast. Komponentide all pean silmas immateriaalsuses esinevaid mõningaid tajuliike, mis annavad märku, et need on olemas, kuid täies ulatuses ei aktiveeru.

Ligi paaril nädalal saame lõuna ajal väljas mängida. Ütleksin, et tegemist ei ole enam nn klassikaliste lasteaia-mängudega ja me ei oskagi äkitselt mitte midagi teha… Lasteaed on oma ja kodune, aga ei ole enam keskkond, mis päriselt meile kuulub… Esineb vastuolu…

Oleme väga kiiresti nendest imelistest ja ilusatest varajase lapsepõlve hetkedest välja kasvamas. Meie mentaalsus muutub tormiliselt. Ülekaalus on reaal-materialistlik (RM) mõtteviis ja hingelis-immateriaalne (HI) käsitlus on tagaplaanil (loe teooria alalõigu 5. peatükki). Mõtteviisi olemus ja suhe on lapseti erinev. Näen ja mõistan, et poisid on minust füüsilises maailmas olemise tarkuseid rohkem omandanud.

Mai lõpupoole üha enam kuue ja seitsme aastaseid lapsi jäetakse koju ning ning nendel päevadel olen üksinda kõige vanematest lasteaias. Juhataja lubab mul lõunauinaku ajal taas välja minna. Ta ei loe mulle sõnu peale, et peaksin vagusi olema. Selle asemel vaatab sügavalt ja mõistvalt silma. Olen väga puudutatud ja tajun ta hinge väga erksalt.

Oskan üksi mängida. Tegemist ei ole sisulise mänguga, vaid käin aiaga piiratud alal ringi. Vaatlen, arutlen ja meenutan. Lähen liivakasti juurde ning vaimusilmas kerkivad selgelt esile paljud olnud stseenid. Olen aia juures, kus näen Harku oja vulisemas ja mälupildis on ehtsad kaadrid, mil seal palju kordi olen seisnud ning tähendusrikkaid mõtteid veeretanud. Vaatlen kuuri, kus on välimänguasjad, millega lapsed õues mängivad. Jällegi tõusetuvad hunnitud rohked seigad.

Kõik nurgad ja kohad jalutan läbi. Kogen ja tajun korduvalt ning taas paljut. Olen sügavates eksistentsiaalsetes mõtetes, hing on minuga ja aitab eri maailmade asju paremini mõista.

Paaril järgneval päeval on mul uuesti voli uinaku asemel üksi väljas olla. Eeltoodud jalutamise ja mõtiskluste iseloom on sarnane.

Loo alguses toodud uinumise staadium on olnud sillaks sündmuste nüansirohkele meenutamisele, mida just praegu loete. Enamik pilte ja tajusid tõusetub esile nn staadiumis ning hommikul kui silmad avan ja pärast mitme tunni jooksul. Tähendab, esineb meenutamise potsess ja info lapsepõlvest ei ole mitte kuhugi kadunud.

⌘ Kaugete eluliste sündmuste selge mäletamine – kui su hingeline arengutase ja/või seisund on meenutamise algushetkele sobilikul nivool, siis mäletad minevikus olnud konkreetse hetke sündmuseid ja taju väga hästi. Taju mäletamine – taju esitatakse kadudeta ja autentselt. ⌘

⌘ Taju jaoks ei ole aega olemas. Kunagi kogetud tunnetused tuuakse meenutuste abil autentselt reaalse mina teadvusse ehk tajumisel kadusid ei esine. ⌘

Lähen tagasi uinumise staadiumisse ja kirjeldan ülaltoodud mälestuste ja tajude ilmnemist. Esineb aktiivne ja täielik hingelise avanemise protsess:

  • Reaal-materialistlikus minas avanenud hing loob kanali infodimensiooniga mälestuste saamiseks ja sinu reaalsele minale edastamiseks.
  • Reaal-materialistlikus minas avanenud hing loob kanali sinu immateriaalse hingelise põhiolemusega lapsepõlves kogetud tajude saamiseks ja sinu reaalsele minale edastamiseks. Oled oma hinge immateriaalse olemusega terviklikult ühenduses ning avaldub piiritu hingeline rahulolu ja õnnetunde.

Nn kanal on üks ja sama, mis kätkeb erinevaid funktsioone. Esimeses järjekorras ilmuvad mälestused, seejärel tajumised. Reaalne mina püüab „tolleaegsed” tajud kinni ja samal hetkel oled oma hinge immateriaalse olemusega terviklikult ühenduses – sa mõistad, et hinge ja taju jaoks aega ei eksisteeri ning need on olemas järjepidevalt. Sa naudid oma igavikulise hinge põhiolemust.

⌘ Seega sinu käesolevas Maa ja kogu mateeria füüsilises reaalsuses asuv piiratud ressursi ning võimekusega „mina” (aju) peab sündmuseid unustama ja ei ole ettenähtud kogu infot 24/7 raamistikus pidevalt üleval hoidma. ⌘

⌘ Ilmselt teatud info unustamine suuremas või väiksemas mahus on vajalik energia säästmiseks ehk meenutamise protsess iseenesest on üsna aja- ja ressursimahukas. Sündmuse meenutamisele kulub kordades ja oluliselt enam aega kui sündmuse enese toimumisele minevikus. Järelikult mateerias elamiseks ja eksisteerimiseks absoluutne mälu ei ole reeglina eluliselt vajalik ja võimalik (v.a. erandid). ⌘

Sõltuvalt konkreetsest meenutamise protsessist võivad ka tajud ennem esile tulla ja seejärel mälestused. Või meenub ainult taju. Või meenub ainult mälestus. Või mälestused ja tajud tõusetuvad üheaegselt.

Eelnevalt toodud mäletamise protsess sisaldab pilte ja tajusid ning väga vähesel määral nende hetkede mõtteid.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021.

Täiendatud detsembris 2021. Satun juhuslikult ajaleht Postimees artiklitele, mis kirjeldavad N1 seisundit:

Subjektiivselt arvan, et ärkveloleku ja uinumise staadium on üks näidetest immateriaalsuse ning mateeria omavahelisest põimitusest, süsteemist ja seaduspärasustest. Nimetatud N1 vahemik on loodud inimese jaoks põhjuslikult, et ühenduda efektiivselt infodimensiooniga (ID). Arvan, et infodimensioonis asub kogu info ümbritseva ja kõiksuse kohta (selgitusi ID toimivusest hilisemates peatükkides) olenemata dimensioonide kooslusest (immateriaalsed, materiaalsed, loetlemata dimensioonid, paralleelsused ja teised reaalsused). Sealhulgas võid saada detailselt endaga seotud mälestusi praeguse või eelmiste elude või infot tuleviku ja teiste inimeste kohta. Parema oskuse enda unenägusid mõista. Tajuda, kogeda, näha ja aru saada teiste inimeste tunnetest, mõtetest ja unenägudest. Kõikvõimalikku muud infot, mida inimene väljendab loominguna, teaduslike avastustena jms.

Oletan, et inimene (aju vms) pelgalt vahendab, kopeerib ja ei produtseeri infot. Või produtseerib piiratult. Sealhulgas leian, et saadud teabe salvestab osaliselt ja ajutiselt. Info on ID-s sõltumatult olemas juba ammu ja kunagi sündiv Homo sapiens püüab teatud komponendid vastavalt oma saatusele elu jooksul kinni. Ta ise tõlgendab, et sündmus toimus minevikus või saab olema tulevikus ja aluseks võtab iseenda sünnihetke ning jäljendatavad RM-põhised teadmised. Tuleb jälgida et infodimensioonis ei eksisteeri lineaarset aega, mida inimene mõistab ja mille ise välja mõelnud on. Siinjuures jätan puutumata teised teadlikud ja arenenud olendid, kes samuti võivad oletuslikult N1 võimalust kasutada.

Mida avatum on kanal, näiteks N1, seda enam ja mitmekesisemat infot on võimalik saada. Lisaks N1 aknale on veel teisi võimalusi ühendumaks infodimensiooniga.

Järgneb…

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: