Talv 1971. Olen 3,5 aastane. Aia juhataja käib jätkuvalt vahetevahel meid õpetamas ja mõnikord musitseerib. Lapsed ootavad teda alati! Ta oskab hästi laulda ja hääl on mitmekesine. Eelpool kuuendas peatükis kirjeldatud „Džungli hällilaul” on veel korra esitanud ehk kokku kaks korda. Kuigi me sageli soovime, et laulaks veel, mille peale kostab, et oleme juba suuremad ning peame õppima iseseisvalt magama jääma. Suurem olla on suurepärane teadmine ja mitte keegi mudilastest sellele vastu ei vaidle! Seega väikelastele toonitatakse järjepidevalt, et ega ta enam tita ei ole ja rõhutatakse suureks kasvamise olulisust. See omakorda tähendab, et reaal-materialistlik mõtteviis suunatakse esiplaanile ning hingelis-immateriaalne vajub taha.
Tänane õhtu on eriline. Ella esitab lastelaulu „Miki merehädas”. Meeleolu on hea. Koolitatud hääl on puhas ja kõlav. Madalaid ja kõrgeid registreid võtab suhteliselt veatult. Lisandub suurepärane näitlejameisterlikkus. Meie jaoks väga huvitav ja ainulaadne etteaste! Kuulame hiirvaikselt suure põnevuse ja huviga! Laulu vältel tajun väga sügavat ja laiahaardelist hingelist puudutust. Hing elab minus! Panen tähele, enamik lapsi tunnetavad sarnaselt – laps on väga tundlik ja oma hinge tajumine tavapärane.
Mõned aastad tagasi, vist 2018 või 2019 kuulsin Miki laulu lõiku Artur Rinne esitusel juhuslikult raadiost. Olin üllatunud, et tegemist on omaaegse tuntud looga 30-date lõpust. Olen kogu aeg arvanud, et juhataja mõtles ise laulu välja.
Nende ridade kirjutamise ajal mõistan, et Ella sündis eelmise sajandi 20-date esimesel poolel ja kui oli loo esmaesitlus, siis ta oli noor, kaunis ning tundliku hingelaadiga neiu. A. Rinne oli väga populaarne ja näib, et paljudel kuulajatel olid nii mõnedki laulusõnad seetõttu peas. Võimalik, et koolitatud hääl ja oskus klaverit mängida pärinebki juhataja nooruspõlvest, Eesti Vabariigi esimesest iseseisvusajast.
Kaasajal leiab otsingut kasutades laulusõnad ja viisi. Seetõttu esitan lingi, kus kohast saab tolleaegses esituses lugu kuulata. Artur Rinne, Stella Helder ja orkester Bellaccord 1939:
Originaallaulu kuulasin täies pikkuses esmakordselt septembri lõpus 2021. aastal… Mälestused tõusevad kiiresti esile ja pisarad voolavad…
Meenub kirkalt tolle hetke (kui juhataja esitas laulu) õhustik, olukord ja detailid. Pisarad kirjeldavad, et hing on täielikult avatud, on otseühenduses selleaegse kogetud tajuga ning infodimensiooniga; esineb täpselt sama taju! Info ei ole mitte kuhugi kadunud ja kõik on värskelt meeles!
Inimesele on mälestused olulised, et tajuda enda hinge puudutust nii nagu tollel momendil minevikus. Taju jaoks ei ole aega olemas! Kunagi kogetud tunnetused tuuakse meenutuste abil autentselt reaalse mina teadvusse ehk tajumisel kadusid ei esine. Minu puhul äratundmisrõõm on suur ja on hingeliigutuse pisarad!
Paljud inimesed (samuti mina) tajuvad hingelist puudutust kui näevad lummavat looduslikku vaadet, vaatavad head filmi, loevad vaimustavat raamatut, kuulavad suurepärast muusikat, naudivad kunstigaleriis võrratut väljapanekut. Loetelu võiks pikalt jätkata.
Väga meeldiva muusikaga on mul omamoodi suhe. Intensiivne hingeline impulss paneb silmad vett tilkuma ja tunnen end kaugele minevat ning olevat:
Immateriaalse maailma mitmekesisuse hingeline, emotsionaalne ja tunnetuslik pakett sarnaneb heale muusikale, õigupoolest väga-väga heale muusikale, mis haarab sind täielikult endasse, veab kaasa ning tahad ollagi selles hingelises koosluses. Teisisõnu kui säravale muusikale lisada palju-palju kordi juurde sügavust, laiahaardelisust ning nüansse, siis see hakkab sarnanema immateriaalsele dimensioonile. Võib-olla seetõttu muusika ongi erinevate kultuuride, religioonide, rahvuste jne ülene ning ühendav faktor. Esinevad tabamatud tajud ja õhkõrnad meenutused… On ju meie päriskodu seal…
Järelikult. Mida rohkem keda/mida sügavuti tajud ja oled sädelevalt hingestatud, seda efektiivsemalt su hingeline tundlikkus areneb. Seega sul edeneb ka oskus oma hinge võimalikult hästi hingelistele puudutustele avada. Tegemist on sisuliselt hinge tundlikkuse õpingute ja treeningutega.
Umbes viienda eluaastani kaasa arvatud võtad oma hinge kui parimat sõpra, kes mõistab sind hästi ja väga sageli annab juhiseid, kuidas pead käituma ning millise valiku langetama. Intuitsioon on vahe ja üpris puhas, „rikkumata” reaal-materialistlikust maailmapildist, dogmadest ja õpetustest.
Sa kõnnid muretult oma teel ja isegi kui komistad, siis iga komistamine tähendab õpingut, millest moodustub kogemus, mis on kindel ja ettemääratud osa sinu saatuslikul rajal. Sa oled üsna õnnelik!
Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud novembris 2021.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 