Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

III OSA. VALGUSE POOLE. 54. PEATÜKK ⟡ Ärkamine ⟡

Lugeja on pannud tähele, et hingest tingitud spirituaalseid lugusid või kogemusi, võimeid jms on enim sündides ning imikuna, edasi väikelapsena ja oluliselt vähem teismelisena. Enda ja teiste hinge ning Infodimensiooni jms tajumine langeb drastiliselt täiskasvanuks saades. Ilmselt on tegemist mingi kindla mehhanismiga, mida tänaseni selgitada ei oska.

2013. aasta sügisel ja 2014 algupoole ning terve aasta jooksul toimuvad isiklikus elus järjestikuliselt vähemalt kümme elulist muutust, kus pealtnäha väga keerulised protsessid leiavad „juhuslikult” suurepärase lahenduse. Üldistades ja mõistust appi võttes on lahendusteed ebarealistlikult soodsad ja tegelikus elus niimoodi ei tohiks juhtuda! Ainult muinasjutus! Justkui kellegi nähtamatu käsi on mängus olnud ja aidanud!

Kummalised riburada kokkusattumused ja isikliku elu pingete möödumine äratavad tähelepanu, mistõttu võtan mõtlemiseks filosoofilise temaatika vaba tahe, põhjus ja tagajärg. Siit ja sealt loen vastavat kirjandust ning saan targemaks, kuid tajun, et midagi jääb puudu.

21. sajandi esimese kümnendi lõpupoole ostsin Põltsamaa vallas asuva Pajusi mõisakompleksi kuuluva Pajusi Valitsejamaja, mille soovisin renoveerida eramajaks. Plaanid muutusid ja teise kümnendi lõpus müüsin kohalikule ettevõtjale, kes tänasel päeval hoonet kortermajaks renoveerib (ENSV perioodil oli kasutuses korterelamuna).

Hoone ja lähipiirkond on omalaadne sellepoolest, et evib suurepärast positiivset energiat! Oled majas või õues. Tugevaimad tunded tekivad hoones olles ja möödunud aegadest annavad seal elanud inimeste hinged endast märku. Keegi 19. sajandist, lahkunud inimene 30-ndatest, keegi metsavend või relvavend II maailmasõja ajast või vahetult pärast sõda, üks või kaks inimest 20. sajandi 50-ndatest jne. Igast kümnendist keegi kuni 90-ndate alguseni. Korstna tagant suletud pööningult leian väikelapse palitu, mis võib pärineda tsaariajast ja mingi võbelus käib läbi ning koged tema hinge või energiat, tema visuaal ilmub su kujutluspilti – heledate pikkade juustega tüdruk. Mõnel korral mõisapargis jalutades kangastub silme ette sõitev mõisarahva troska inimeste (3-4 isikut, nendest vähemalt 1-2 naist) ja hobustega.

Kuni 2014. aasta oktoobri keskpaigani ma ei pööra ülalkirjeldatud tundmustele erilist tähelepanu, sest hingelisel tasapinnal ma ei oska neid enesele selgitada ning pean aju poolt produtseeritud omalaadseteks veidrusteks. Meditsiinilist laadi vaimuhäireid või luulusid ei tea, et oleks. Mõistuslikult ja materiaalsest vaatepunktist lähtuvalt selgitust ei leia ning olen tüdinenud, et olen „liigselt tundlik”, mis mu „osta-müü-vaheta” eluviisi vahel häirib.

10-13. oktoober 2014 (47 a), mis on reede kuni esmaspäev, olen mõisas ja nokitsen majaga. Toestan sissevajunud põrandatala, puhastan katust samblast ja likvideerin vihmavee sissejooksu. Teen hädapäraseid töid. Ilm on väga niiske, sageli on udu või sajab vihma, temperatuur päeval kuni +10 °C. Klassikaliselt tajun maja ümber ja sees aegajalt valitsejamajaga seotud hingesid, kes justkui uudistavad ja jälgivad mind, kuid olen hõivatud ning ei ole aega mõelda ja kõrvalistele asjadele tähelepanu pöörata.

Esmaspäeval 13. oktoobri lõunapaiku umbes kella ühe kanti olen katusel ja paikan plekiga läbijooksu kohta. Olen üsnagi ettevaatlik, sest vihma kergelt tibutab ja katus on väga libe. Ometi tekib vajadus, kus ühel hetkel tõusen 30-kraadisel viilkatusel püsti, et kruvi keeramiseks end mugavamalt valmis panna ning libastun… Sedavõrd õnnetult, et esmalt kukun pea alaspidi selili ning ca kuue meetri kõrguselt libisen kiiresti vastu redeleid ja vabalangemine katuseräästalt maapinnani on umbkaudu kolm meetrit.

Kukkumine on eriti valus, kuid õnneks maandun vasakule küljele ja käsi jääb keha alla. Pauk on sedavõrd tugev, et esmalt võtab pildi mõneks sekundiks eest ja seiskub hingamine, mis kuni minuti pärast läheb vaikselt lahti. Ma ei liiguta end ja kummalisel kombel arutlen, et kas olen elus või mitte? Võimalik, et kukkudes lahkus hing lühiajaliselt kehast ja tuli tagasi, mis tingib sellelaadse mõtiskluse.

Väga selgelt saan aru, et minus on tekkinud äärmiselt oluline muutus! Oleksin kui unest ärganud ja tajun ümbritsevat palju selgemalt, laiahaardelisemalt, sügavamalt ning hingeline maailmapilt on avanenud! Naljatlen endamisi, et kui suudan end praegu liigutada, siis ma ei ole ju surnud! Tegelikkuses tunnetan, et minu kõrval on kaks hinge, kes mind jälgivad ja naljapiisk oli mõeldud ka neile.

Vahemärkus. Praegune äpardus tähistab hingelise teekonna ja ümbritseva kõiksuse parema mõistmise algust, mille üheks konkreetseks tulemiks on käesoleva raamatu kirjutamine. Huvitaval kombel pidin väga valusasti kukkuma, et miskit loksuks paika või hoopiski läheks lahti!

Suudan end liigutada ning olen rahulolev, et selgroog on paigas ja alakeha ei ole halvatud. Umbes seitse minutit mudas ukerdamist ja saan ennast püsti vinnata. Komberdan kõrvalasuvasse mõisa, saatjaks mõned hinged, kellede lähedalolek on hästi tajutav. Renoveeritud ajaloolises hoones toimetab Pajusi Rahvamaja. Kasutan tualeti kraanikaussi, et end puhtaks küürida.

Mõnekümne minuti pärast lähen õnnetuskohta tagasi ja avastan, et ligikaudu pool meetrit jäi puudu, et kukkunuksin maakivide otsa ja tõenäoliselt ma ei oleks sealt enam tõusnud. Siiski olen saanud kõvasti põrutada ja vasak käsi on üles paistetanud. Mulle näib, et anti võimalus edasi elada ja osaleda isikliku saatuse poolt määratud ülesannete lahendamises! Seda kinnitab ka intuitsioon, kes katusel olles endast pidevalt märku andis ja selgitas, et oleksin eriti tähelepanelik, sest võin libastuda ja kukkuda. Enamgi, vaist andis selgelt teada, et kukun katuselt alla! Ometi püüdsin kõigele mõistusega läheneda… Siit taaskordne meeldetuletus ja õpetus – usalda enda hinge (intuitsiooni), kes ei eksi kunagi! Mõistus on see, mis paneb sageli mööda!

Päeva jooksul tuleb appi kohalik noormees Hanno, kes veel pimedas taskulambiga valgustades lõpetab katuse paikamise. Pärast tööd tirime tööriistad, redelid ja kola suurde kaubikusse ning asun koduteele. Väsimus on meeletu ja juhtida saan ainult parema käega. Pärast keskööd jõuan koju ja hommikul päevavalges tarin auto tühjaks, mille viin rendifirmasse tagasi.

Käsi on jätkuvalt väga kõvasti paistes ja otsustan, et järgmisel päeval, kolmapäeval 15. oktoobril lähen igaks juhuks EMO-sse kontrolli, äkki on midagi tõsist. Röntgenpilt näitab, et tegemist on küünarvarremurruga. Kips peale ja koju.

Järgmise nädala esmaspäeval 20.10.2014 lähen taas trenni. Kõike saab teha, ainult kipsis kätt ei tohi kasutada. Neli nädalat hiljem võetakse lahas ära ja suurim raskus, mida haige käega jõuan tõsta, on tühi ca 20 grammine ravimitops. Juba järgmisel päeval suudan väikest õuna tõsta ja samm-sammuline käe taastamise treening võib alata. Umbes 10 päeva hiljem võin hästi ettevaatlikult 1,5 kilost hantlit liigutada. Ja nii see lähebki. Vasaku käe liikuvus taastub 99% ulatuses kolme aastaga.


Õnnetusega kaasnev ärkamine tähendab, et hingemaailm on paotanud mulle ukse, mida õpin aeglaselt ning tasahilju tundma. Hakkan nägema spirituaalseid unesid (varem nägin üsna harva, 2005-2010 aastal kuni 3 und), mis sisaldavad erinevat infot kellegi mineviku ja tuleviku kohta jms ning info vastab tõele. Esineb hetki, kus ilmsi ja ärkvel olles täiesti juhuslikult ning spontaanselt, suudad mõnedes detailides näha lähitulevikku ette. Muidugi liikvel hingede tajumised, info ammutamised Infodimensioonist, vajadusel ajutine mälu eripärane paranemine jne. Lugeja on neid asjaolusid raamatust lugenud, sealhulgas lapsepõlve kohta, sest nüüd olen suuteline olnud sündmuseid hingelise maailma võtmes selgitama. Tegelikkuses ei ole midagi eripärast, olen täiesti tavaline inimene oma plusside ja miinustega edasi, kuid hingelise maailma nüanss on osutunud oluliselt avaramaks kui oleks oodanud.

Unenäod ja iseäranis spirituaalsed uned sisaldavad palju informatsiooni ja väga laiahaardelist taju, mida ma ärkvelolekus ei suudaks eales välja mõelda ega kogeda. See on põhjuseks, et aegapidi olen proovinud unesid selgitada või tõlgendada, leida ühiseid jooni ja süstematiseerida, püüda defineerida, tabada seaduspärasusi jms.

Mõned üldised tähelepanekud. Põhineb isiklikel unedel ja kogemustel. Teatud erinevates lõikudes on infos kattuvusi näitamaks, millal ja kuidas olen tõdemusteni jõudnud.

Spiritualistlik tähendab, et esineb spetsiifiline tugev taju(-d), uni on eriti kirgas, süžees näidatav pildikeel sisaldab minu jaoks teatud sõnumit või sõnumeid ühest liigist/teemast või teemadest. Sõnum on sageli selgelt arusaadav ja tõlgendamisvajadus on vähene. Tavalisi unesid on oluliselt keerulisem mõista, tihtilugu võimatu ning taju on nõrgem.

Sisu võib olla kronoloogiline ja järjepidev ning tegemist on ühe ajastuga. Või esineb elemente minevikust ja tulevikust, mis tegelikus elus on juhtunud või juhtuvad ja millest sa ei ole varem teadlik olnud. Või puudub aeg. SP-unedes on enamik tegelasi mulle tundmatud. Vähem on neid, keda reaalses elus tunnen. Tundmatud või teada inimesed võivad esineda eri ajastutes piiranguteta. Teada olevate inimeste vanus võib erineda tema reaalse elu vanusest, ta võib olla noorem või harvem vanem või enda vanuses. Samuti esinevad surnud inimesed ning nende vanus on varieeruv.

Une žanrid on erinevad ning sarnanevad filmide või tegeliku elu žanritele. Esineb krimi, romantika, tavaelu, ulme, loodus, komöödia, meelelahutus jne elemente. On üks žanr või mitu žanrit koos. Näiteks dokumentaal-krimi, dokumentaal-fantastika jne.

Näiteks sa näed sündmust ja inimesi, mis on sinu jaoks tundmatud. Asjaolu, et oled ise sündmuse osaline, ei tähenda, et oled olnud selle sündmuse tunnistaja minevikus või tulevikus. Osaline oled võib-olla seetõttu, et mõista asjade käiku võimalikult adekvaatsel moel läbi enda silmade ja mõtete.

Une üks üldisemaid eesmärke on inimese eksistentsi soodustamine ja ilmselt hinge arengule kaasa aitamine või tagamine. Selgitus. Uni kujundab ja suunab inimese tegevusi vähemal või suuremal määral kogu tema elu vältel (isegi kui uni ei jää meelde).

Unest pärinev info võib salvestuda alateadvusse (näiteks luuakse kanal ID-ga info kiireks hankimiseks), mida kasutatakse vajadusel teadlikult või intuitiivselt. Uni mõjutab inimest otseselt ning unes nähtud meeleolu, sündmuseid või detaile teostatakse või soovitakse reaalses elus rakendada vähemal või suuremas määral, mis sõltub une süžeest ning nüanssidest. Uni mõjutab inimest vastavalt käituma ja vastupidi, inimese käitumine ja kogemused ning temaga seotud ümbritsev kajastub vähem või rohkem unenägudes. Seega taaskordne tõdemus, et mateeria mõjutab immateriaalsust ja vastupidi ehk esineb vastastikune seos ja mõju.


Miks on uni osaliselt või ei ole üldse meeles? Miks une sisu ei ole alati hästi ja selgesti arusaadav? Miks on unes ainult mõni üksik detail, millest aru saan?

Une mäletamine on tavapäraselt hüplik ja mitte terviklik, paljusid unesid ei mäleta. Oletan, et osaline või terviklik mäletamine on põhjuslik ning mäletamine iseenesest ei allu inimese materiaalse mina tahtele. Unede sisu täielik või osaline, selgem või vähem selgem mäletamine ja sõnumi või sõnumite saamine on piltlikult filtri taga kinni. Tajun selgelt nn filtri olemasolu.

Filtri omaduste hulka võib lugeda ka järgmised olukorrad. Sa ei mäleta oma und üldse (esineb minul väga harva) või tead, et sa ei ole oma elus kunagi und näinud (minul pole kordagi esinenud; trennikaaslane JS sõnul ei ole ta oma elus mitte ühtegi und näinud). Tunnetan, et filtri olemasolu ja omadused ei allu minu tahtele. Kindlalt ma ei tea, millisel põhjusel filter ja selle omadused olemas on ja millistel põhjustel filter on ees või mitte?

Oletan, et iga info peab tulema „õigel ajal”, mis on seotud sinu hingelise arengutasemega ja isikliku saatusrajaga, kas oled suuteline vastu võtma, aru saama ning vajadusel/võimalusel edaspidi rakendama.

Iga une detailne mäletamine ja keeruliste teadmiste saamine võib koormata sinu aju, sest unes esitatava info hulk on väga mahukas. Aju on piiratud ressursiga, kuidas ta töötleb teada olevat või täiesti uut infot, inimene vajab ka puhkust. Tajun, et kui mäletada kõiki unenägusid ja üritada infot mõtestada ning läbi töötada ja kogemuste hulka salvestada, siis tekib lühikese ajaga ülekoormus ja sisepinge. Järelikult üks valikulise mäletamise põhjuseid on inimlik vajadus puhata ja taastuda. Seega näib, et jupikaupa uneinfo saamine arendab inimest (võib-olla ka tema hinge) kõige efektiivsemal, ökonoomsemal ning terviklikumal moel.

Võimalik, et uni peegeldab osaliselt või täielikult kõiksuse suvalises punktis olevaid sündmuseid. Sa näed detaile ja sündmuseid, mis pärinevad Maalt või universumist, ühest või erinevatest dimensioonidest või paralleelsustest. Oletan, et uni on infokogum ja võib pärineda osaliselt või täielikult nn Infodimensioonist. Ehk kogu kõiksuse info on kirjeldatud ID-s.


20.09.2021 püstitan enesele mõned küsimused. Kas inimene on suuteline une pildikeelt niimoodi koostama, et esitatakse reaalselt toimunud minevikusündmused, millest sa ennem unenägu teadlik ei olnud? Kas sa oled suuteline looma iseseisvalt une stsenaariumi, mis on ennustav ja nähtu realiseerub tulevikus?

Kaks päeva hiljem 22.09.2021 näen und. Uni sisaldab taju erinevaid vorme, mis on sõltuvuses une stsenaariumist ja stseenidest.

Und nähes hakkan süžeed analüüsima ja lõpetan analüüsi edukalt. Saan teada, miks pean konkreetset und nägema ning milline on une poolt edastatud sõnum. Tegemist on üldse esimese unega minu elus, mil analüüsi tegemise ja lõpetamise ning sõnumi saamise ajal magan!

Vahemärkusena lisan, et ka varasemalt olen und nähes süžeed analüüsinud, kuid olen jätkanud ärkvel olles. Analüüsist moodustub sõnum või saab sõnumi tuletada.

Analüüsimisele aitavad kaasa unes kogetavad taju erivormid. Seega teistel inimestel võib olla sinu unest arusaamine või tõlgendamine keeruline või võimatu, sest nad ei kogenud une konkreetseid stseene taju erivormide abil sarnaselt nagu sina tollel hetkel kogesid. Sõltub unest.

Järelikult unes esitatavad süžeed ja saadavad sõnumid on tolles hetkes ettemääratud ning vajalikud! Une mäletamine või mittemäletamine ja sõnumi mittesaamine on samuti põhjuslik!

Une süžeest võib ärkel olekus keeruline aru saada, sest oled episoodi nägemise ajal kogetud tajuvormi unustanud. Järelikult unes pakutavat sõnumit ei pruugi leida või aru saada.

⌘ Une stseenid, struktuur, pildikeel ja taju erivormid on oma ülesehituselt väga keerukad, mille tekitamine ei allu inimese füüsilise „mina” võimekusele ja kontrollile. ⌘


Unes esinevad tajud. Olen pannud tähele, et tajuskaala on unes oluliselt laiem kui ärkvelolekus. Näiteks oled suuteline tajuma ja tunnetama erinevaid dimensioone, dimensioonidest üleminekuid ja minade erinevaid mõttestruktuure, enda muutumist vaimselt kui ka füüsiliselt. Üles tõustes su taju oluliselt aheneb, saadud tohutu teadmiste hulk läheb enamikul juhul meelest ära ning oled võimeline ennast ainult üksikisikuna tajuma, sedagi suhteliselt kitsal skaalal ja piiritletult. Kõik muu laial diapasoonil asetsev tajumehhanism erinevate minadega seonduva kohta muutub kättesaamatuks, sisuliselt kaob. Kirjeldatud olukorrad võivad esineda erandlikult ka ilmsi kui on tegemist olulise teadvuse teisenemisega, nt šamanism jne ilmingud.


Unes nähtud nn vähemtähtsad asjaolud võivad tähendada vastupidist, et on hoopiski olulised. Seega igasse episoodi on mõistlik suhtuda suure tähelepanuga.

Üksikutes unedes esineb nn „reklaamipaus”. Une süžee äkki katkeb, tekib uus teemaväline pildikeel, mida esitatakse lühiajaliselt. Pärast „reklaami” uni jätkub katkenud kohast.


Une mäletamine. 25.09.2021 mõtlen vahetevahel unede loogilise ülesehituse ja mäletamiste peale. Ja palun! Järgneval ööl 26.09. saan oluliste selgituste ja teadmiste osaliseks.

Esmalt tuleb märkida, et esineb eripärane tajuliik (tajuvorm), mis aitab mäletada ja mõista unenägusid! Piltlikult on aju justkui väga puhanud ja teda ei koorma reaalse elu tegurid. Info vastuvõtmise võime on suurepärane. Tuleb lisada, et vastupidiselt öeldule, on eelnevatel päevadel ja nädalatel järjepidevalt väga palju mõttetegevust olnud ehk koormus ajule on olnud väga suur!

Eelkirjeldatud tajuliiki aeg-ajalt mul unes esineb. Selline seisund võiks kesta 24/7, mida paraku ei juhtu. Ajul on sisuliselt võime teha „restart”, kõik eelnevad andmed korrektselt salvestada ning olla valmis uue ja mahuka info kvaliteetseks vastuvõtmiseks!

Mäletan üsna hästi viite eripikkusega unenägu, mida öö jooksul nägin. Ühe une fikseerisin kui avasin hetkeks silmad umbes pool kaks öösel. Teistkordselt ärkan hetkeks umbes pool viis ja kolmas kord hetkeks natuke seitse läbi. Umbes 7:24 paiku avan veel silmad (une pikkus oli ca 12-16 minutit). Uned lõppevad hommikul kaheksa läbi.

Öösel korduv silmade avamine on põhjuslik fikseerimaks unede arvu. Erinevad uned on üsna selged ja loogilise ülesehitusega. Suures osas mõistan stsenaariumi koostamise aluseid. Näiteks miks on stseen keeruline, mitmeti mõistetav, abstraktne või segane? Ja seda, kuidas ja millise süsteemi alusel põimitakse sulle esitatav sõnum stsenaariumisse ja millal ning millisel viisil sulle esitatakse?

Oli võimalus kiigata (tajuda) une koostamise („filmimise”) metoodikaid. Korrektsuse huvides ütlen, et märgitud aluseid, metoodikaid ja infot sõnumite kohta sain „nuusutada” (tajuda), kuid meelde ei jäänud, et kirjaviisina esitleda.

Öeldult, esineb tajuliik, mis aitab mäletada ja une sisu mõista. Jätame tajuvormi kõrvale ja juhtub see, et mäletame vähe või üldse mitte ning sisu on abstraktne ja segane.

Näitlikustan, miks niimoodi juhtub? Und võib käsitleda sisutiheda, erineva süžee ja pikkusega filmina. Kui sa vaatad järjest viite filmi, millest kolm on mängufilmid ja kaks dokumentaalid, siis mida pärast filmide lõppemist tunned? Tõenäoliselt väsimust ja tüdimust, pea on „paks”! Küsimused. Kui detailselt sa pärast seansse filme mäletad ja mida? Kas suudad samas järjestuses kõik täpselt taasesitada?

Aju on piiratud ressursiga või teeb valikuid, talletamaks detailselt kõiki filme ja selekteerimaks kõiki olulisi tarkuseid. Sama kehtib ka unenägude kohta.

Kui sul on keerulisest dokumentaalfilmist arusaamisega raskusi, siis tundub sulle film segasevõitu. Sama kehtib unenäos – abstraktsus ja segadus kui sa sisust aru ei saa, episoode järjekorda ei oska panna ning sõnumit või sõnumeid ei saa.

Sõltuvalt une pikkusest võid sa näha öö jooksul umbes 1-6 unenägu. Igal öösel. Aju reageerib vastavalt ja ei tekita ülekoormust – mäletad vähe või ei tea mitut erinevat und nägid või ei mäleta üldse.

Selgitan lihtsustatult. Inimene mäletab ärkvel olles toimunud sündmuseid valikuliselt ja reeglina mitte detailselt iga sekundi ja minuti jooksul olnut. Ülekoormuse vältimiseks tõenäoliselt sama mäletamise metoodikat unes tavaliselt rakendada ei saa (erandid välja arvatud). Seega esineb kaks mäletamise režiimi – ärkvel olles ja unes.

Unes esitatud sõnum omab sinu jaoks tähendust, on tõene ja võib seostada ühe või mitme sündmusega minevikus või tulevikus. Sama sõnum teise inimese jaoks võib tähendada muud sündmust või sündmuseid. Seega üks sõnum omab erinevate inimeste jaoks erinevat tähendust, mis tähendab, et esineb seotud infovõrgustik. Teisisõnu kõik mõjutab kõike vähemal ja suuremal ning erineval moel.


30.09.2021. Saan öelda, et varasemad ja praegune uni kinnitavad, et inimene võib näha pika magamise ajal mitut lühemat und või ühte pikka või sama stsenaariumiga liigendatud und.


06.10.2021. Unenäod on minu jaoks kui õppevaramu, mida viimastel aastatel olen oodanud kasvava huviga.


07.10.2021. Une mäletamine, pildikeele kujunemine ja sisu. Avan silmad ennem kella kuut hommikul ja ei mäleta unest mitte midagi. Olen rahulolematu ning otsustan, et püüan võimalusel tuletada niipalju meelde kui võimalik. Mäletamise protsess vältab umbes tund kuni kella seitsmeni.

Umbes kümme minutit pärast meenutamise protsessi selgub, et uni on olnud täielikult abstraktne ning esineb soov alustada päeva toimingutega – tõusta voodist üles, minna tualetti jne. Siiski proovin pingutades edasi meenutada, sest täiesti abstraktseid unenägusid mul viimastel aastatel peaaegu ei ole esinenud.

Abstraktsest kooslusest tekib umbes 15 minutit pärast meenutamise algust üks natukene selgem pildiline pidepunkt, millest hoian kinni (ei lase meelest ära minna) ja selle toel liigun mäletamises sügavamale tasemele.

Tasahilju avalduvad arusaadavamad ja hajusad pildid, mida esialgu kokku traageldada ei ole võimalik, rääkimata mõistmisest. Mida sügavamale ja kaugemale mäletamise protsessis liigun, seda enam tuleb pilte ette. Kaootilisena olnud pildikeel hakkab struktureeruma. Viimaks moodustub loogilise ülesehitusega mitmekihiline ja inforikas une stsenaarium, mis on äärmiselt õpetlik erinevates aspektides ja tasandites. Sealhulgas esineb 2-3 erinevat uut tajuliiki. Samuti on tajutav kadunud ema hinge esinemine.

Paraku jääb mäletamise teele ette nn filter või poolläbipaistev (udune) kardin, millest näen küll läbi, kuid une terviksisu ei mõista ja tajuliike ei suuda endasse haarata. Seega jäävad ka saamata sõnumid ja õpetused.

Tajun ning saan aru, et tänast und ma ei pidanud mäletama seetõttu, et kogu minu teadmistepagas ja erinevate tajuliikide tajumise võime on piiratud.

Samuti adun üldiseid printsiipe une pildikeele koostamise kohta. Une visuaal põhineb stsenaariumile, millesse omakorda on põimitud tarkused, õpetused ja sõnumid. Unest saan täielikult või osaliselt aru siis, kui minu hingeline areng on vastaval tasemel. Järelikult uni koostatakse vastavalt minu tasemele, mis iseenesest ei tähenda, et peaksin kõike kohe mõistma. Seega iga arusaamatu komponent tähendab õppetükki ja mida enam õpin, seda arusaadavamad võivad une erinevad episoodid olla.

Tajun, et uni pärineb nii immateeriast kui Infodimensioonist. Kuidas täpselt mehhanism töötab, jään vastuse võlgu. 52. peatükis selgitasin väga üldistatult ja lühidalt kõiksuse toimimist ja tõin välja üldise joonise. Jooniselt selgub, et nn immateeria on omaette struktuur, kuid osa ID-st.

Kanda uni immateriaalsusest üle mateeriasse, kus asud sina ja su aju, on võimalik, kuid on keerukas ning problemaatiline. Mulle näib, et inimese reaal-materialistlikud teadmised ja aju füüsiline struktuur on segavad faktorid info sujuvaks, muutusteta ja kadudeta vastuvõtmiseks või ülekandmiseks. Ometi suurepäraseid õnnestumisi esineb.

Uni on üks infokandjatest edastamaks teavet immateeriast või ID-st mateeriasse (inimese ajusse). Uni hoiab ära info olulise muutumise ja teisenemise ühest keskkonnast teise. Samal ajal sõltub vastuvõtjast inimesest, kuidas ta sellest aru saab.

Siinjuures on paslik meenutada unenägu ajast 12.11.2018. Läksin magama kell 21:30 ja tõusin üles 03:30. Oli tavapärane unenägu, mille kestel tajusin hetkeks, justkui unenäo väliselt ja täiesti loogiliselt, sealhulgas kuidagi eriliselt, et kõiki unenägusid, mida näen, siis nende sisu võin ise vabalt valida. Samuti saan valida tegelaskuju, keda unes esitlen. Seejärel too hetk või reklaamipaus lõppes ning jätkus tavapärane unenägu.

Võib-olla mu hingeline areng jõuab tulevikus teatud tasemele, et saan valida õppetükke, mida soovin unes omandada. Selleks peab võib-olla tekkima oskus une süžee koostamiseks. Märgin, füüsiline inimene ei ole suuteline une sisu looma ja toimingus osaleb ilmselt teatud osas tema hing ning veel kindlad teised hinged, lisaks teostatakse toimingud ID-s ning immateerias. Une loomine peab põhinema mingile konkreetsele seaduspärale ja süsteemile.


⌘ Inimene toodab ärkvel olles ja unenägudes ajaühiku kohta rohkem infot kui suudab meenutada. Aju ei ole suuteline mitte kunagi eranditult kõiki elusündmuseid talletama ja taasesitama. Oletuslikult aju vahendab infot, mis pärineb Infodimensioonist. ⌘


04.01.2022. Lause „hommik on õhtust targem” võib põhineda sellele, et täieliku ärkveloleku ja uinumise staadiumis N1 ühendud sa Infodimensiooniga ja saad vajalikud teadmised-vastused kätte. Hommikul avad silmad ja kohe või mõne tunni jooksul võib selguda, et eelmisel või eelmistel päevadel vaevanud probleem on leidnud lahenduse. Minu puhul antud meetod töötab vastavalt vajadusele harvemini või sagedamini, mis omakorda tähendab, et just selleks konkreetseks hetkeks pead nö õige vastuse saama. Teisisõnu saatuslik ettemääratus.

Infodimensioon ühes immateeriaga võib osaleda unede sisu loomise eest. Mis omakorda tähendab, et stsenaarium või sõnum võib vastata täielikult või osaliselt tegelikkusele. Ainuke asjaolu on, et infokillud on teatud põhjustel sageli olulises osas segatud ehk esinevad kaootiliselt (sarnaselt meenutamisele). Info võib pärineda nö minevikust või tulevikust, info on ka kellegi olendi mõte, idee või fantaasia või teise inimese unenäokatke jms. Üldistatult, sinu unes esinevad infokatked kõiksuse eri osade ja objektide kohta on tõesed või nendest moodustunud teave on tõene, kuid segatud. Järelikult infonoppeid on võimalik teinekord ritta sättida ja tõlgendada ning leida mitmetele teemadele pädevaid vastuseid.


10.04.2022. Unenägu näitab sinu otsest või kaudset sidusust inimeste ja asukohtadega. Materiaalses kontekstis võib sidusus tähendada, et oled inimest või asukohta tegelikus elus pelgalt korra kuulnud või näinud ja taasesitatakse unes mingi muu sündmuse osana.

Unenägu on informatsioon, mida edastatakse. Sisu võib seisneda ka teadmises, et inimene või asukoht on olemas, mis on osa une keerulisemast süžeest. Seega enamik stsenaariumist iseenesest ei pruugi tähendust omada, vaid ainult fakt asukohast ja inimesest. Järelikult saadav sõnum piirneb mõne üksiku detaili teadvustamisega.


06.09.2022. Ma ei lasku une kirjeldusse, mille sisu on äärmuseni sügav, soe ja tundeline. Täis vaimselt rikastavat ja arendavat palavat armastust ning tunnetega seotud väga tugevat energiavoogu. Avan silmad, kell on 02:58. Olen saadud info üle rõõmus kui ka alandlik.

Uni pakub mulle ka sõnumi, kuid jätan selle esile toomata. Hakkan uuesti uinuma ja esineb ärkveloleku ning uinumise staadium (hüpnagoogia ehk N1) – lühike intervall täieliku ärkveloleku ja sügava une vahel. N1 seisundist saab lugeda pikemalt peatükkidest 21-26.

Staadiumis N1 tulevad pähe erinevad mõtted. Iga mõtte kirjutan paberile üles ja lähen voodisse tagasi. Pendeldamine voodi ja kirjutuslaua vahet kestab 03:40-ni.

Mõtted:

  • Kuidas näha unes unistusi, mida sa veel ei tea, aga hoomad neid?
  • Intuitsioon on mitmekihiline ja seeläbi saadav info erinev.
  • Kuidas eksamineerida alateadlikke hirmusid? See tähendab sealhulgas, kuidas unes ekraniseerida alateadlikke hirmusid või ebamugavaid komponente?

⌘ Uni on väga hea ja võimas energia andja! Uni on vaimse eksistentsi ja vaimuelu keskus, kuhu võib abi saamiseks alati pöörduda! Abi on igal ajal garanteeritud! ⌘

Arvan, et N1 seisundis, olin ühenduses Infodimensiooniga, millest sain teavet ning selgitusi. Minu jaoks on iseäranis huvitav viimane infokild, et uni on vaimse eksistentsi ja vaimuelu keskus. Täpselt sellise sõnastusega teave mu ajusse voolas. Ühest küljest on tegemist sõnavaraga ja kuidas sõnu ritta seada, kuid informatsioon iseenesest on väga põnev ning viitab ID-le ja immateeriale. Tajun, et antud teoreetilist alust saan edaspidi veel täiendada ehk kanal ID-sse avaneb ka edaspidi.

45. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, 11,12 ja 13 lugu ⟡

1978 (11 a) viies klass. Ilmselt kolmapäev, 18 või 25. oktoober. Kehaline kasvatus on kolmas ja neljas tund. Võimla on poiste kasutuses ja õpetaja on andnud meile vabad käed. Õpilased on kehalises üldiselt aktiivsed ja lorutamist on vähe. Siiski tuleb ette ka olukordi, kus mõned poisid otsustavad, et nemad liigutada ei viitsi, tekib kambavaim ning kaasajooksikud viskavad samuti tennised nurka.

Mina olen individualist ning sõltumatu ja ei määgi karjaga kaasa. Pealegi kehaline kasvatus on üks mu lemmikutest, mistõttu heameelega osalen ja erinevate alade tulemused on klassis parimad või ühed parematest.

Tund on juba alanud ja poisid uuristavad jätkuvalt nina. Umbes 10 minutit laisklemist saab läbi ja on tekkinud konkreetne plaan. Võtta jooksuga hoogu, hüpata hüppelauale, mis omakorda lisab kineetilist kiirust juurde ning karata üle hobuse. Keerulist ei ole midagi ja niimoodi olen varasemalt väga palju kordi veatult teinud.

Huvitava nüansina hüppab Aivar üle hobuse saltot. Kusjuures väga puhtalt ja kenasti. Osa klassikaaslasi vaatab minu poole… Ja seda põhjusega. Kolmandas klassis (1976-1977) käisime Aivariga alates oktoobrist Tööjõureservide spordikompleksis sportvõimlemises. Aivar käis pausidega mõned kuud ja mina ebaregulaarselt kuni varakevadeni.

Vahemärkus. Tõnismäel asuva spordiühingu Tööjõureservide spordikompleksi kuulus lisaks sport- ja iluvõimlemise saalile ka 25-meetrine ujula. Lammutati 2001 aastal ja ehitati kolm 8-korruselist korterelamut praeguse aadressiga Tuvi tn 12/1, 12/2 ja 12/3.

4-5 tavahüpet üle hobuse sooritan kergelt ja pingutusteta. Salto tegemisega olen saanud kogu aeg hakkama, kuid üle hobuse ei ole varem proovinud. Pealegi salto viskamiseks pead regulaarselt treenima ja hoidma nö keha soojas. Seega viimastest sportvõimlemise treeningutest on möödas juba ligi 1,5 aastat ja progresseeruvalt olen suhteliselt rooste minemas. Sealhulgas intuitsioon aegsasti signaliseerib kindlalt ning selgelt, et ma ei pruugi saltot sooritada ja pea saab vigastada.

Kontrollin korduvalt hobust ja hüppamisvõimalusi ning langetan otsuse, et klassikaaslaste rõõmuks ja enese upitamiseks hüppan samuti saltot. Otsuse langetamise järgselt sekkub mu hing veel jõulisemalt ja annab kogu aeg märku, et võin viga saada… Hoiatus on sedavõrd intensiivne, et hakkan enda füüsilises võimekuses kahtlema ning jõud ja energilisus on kiiresti kadumas…

Lükkan vaistu siiski kõrvale ja kasutan enda piiratud ning väheldast mõistust. Kavatsen saltot hüpata niimoodi, et midagi ei juhtuks… Kell on 10:23-10:25. Võtan enam-vähem korralikult hoogu ja tõukan hüppelaualt ebakindlalt ära. Kõhklemine eneses on impulsiks nn ukse avanemiseks vaimumaailma ja õhus lennates tuleb hing mu teadvusse tagasi ning annab teada, et juhtub õnnetus… Tekib ajanihe ehk esineb kaks aega. Tavapärane füüsilise maailma aeg ca 1 sekund ja umbes viiendiku võrra aeglasemalt kulgev teine aeg ca 1,2 sekundit.

Tinglik 1,2 sekundit annab märku, et olen teispoolsusse sisenemise lävepakul ja aeg kipub seiskuma. Kui olen õhus oskamatu tiiru peaaegu ära teinud, siis lendan peaga vastu hobuse alumist äärt ja otse hobusejala poldi ning kinnitusmutri otsa… Kuni minuti jooksul ajanihe hajub ning kaotan enda hingega kontakti.

Löök on äärmiselt tugev ning võtab jalad nõrgaks. Peast purskab verd ja põrand on kiiresti verine. Mind valdab tohutu peavalu ja uimasus ning minuti jooksul ei saa jalgu alla. Toibununa tuigerdan vaevaliselt pingini. Mitte keegi minust välja ei tee, justkui midagi ei oleks juhtunud! Õpilased on ignorantsed ja näiliselt ei ole mind olemaski! Valdavalt on tegemist karjavaimuga ehk grupis esineva suhteliselt ühtse suhtumisega, kus mind kui klassis kiusatut ja mõneti kõrvaletõugatut eiratakse, keda ei ole sünnis toetada, aidata või kaasa tunda jms. Ainult Teet astub ligi ja pärib, kuidas end tunnen?

Proovin verejooksu pidama saada, kuid edutult. Särk on juba punane ja viimaks otsustan abi paluda. Kell 10:43-10:47 astun üle kooliarsti kabineti ukse. Verejooks peatatakse kiiresti, haav puhastatakse ja tohterdatakse. Kell 11:07 tänan doktorit abi eest. Vabastus tundidest on näpu vahel ning lähen võimlasse tagasi.

Hobune enam kellelegi huvi ei paku ja saan rahulikult verist õnnetuskohta uurida. Polti kinnitusmutriga ei olegi väga lihtne leida ja asub üsnagi sügaval hobuse all. Imestan, et kuidas sinna otsa üldse kukkuda sain? Sealhulgas mõistan alles nüüd, et võinuksin surma saada…

Energia ja jõud on otsas ning ennem kella 11:30 väljun koolimajast. Kodutee mõjub toetavalt ja hingerahu on tagasi. Pilves ilm, kerge tuuleke ja kõrge õhuniiskus, sooja +9 kuni +11 °C.

Resümeena mainin, et saatusesse on eeltoodud õnnetus sisse kirjutatud, mistõttu teadlik hing astus sobilikul hetkel tegevusse, et mind hoiatada. Tuleb tunnistada, et mõistus ja minu ego jäid kohase käitumismudeli pakkumisel hätta, sest nad ei suutnud sündmuse kohta terviklikku infot hankida ja toimuski draama.

Lugu kirjutades mõtlen, et inimene usaldab sageli oma mõistust ja mitte puhast intuitsiooni. Ometi elukogemus näitab, et keeruliste olukordade lahendamisel on esimeses järjekorras kasu pigem vaistust ja mitte mõistusest! Küsimuste küsimus taandub sellele, kuidas saada aru, millal on tegemist intuitsiooniga ja millal mõistusega…

Hinge ülesanne on sind hoiatada ohtlike olukordade eest ja püüda tagada sinu elu jätkumine!


1979 kuues klass (12 a) novembri lõpp või detsembri algus. Kolmapäev või neljapäev. Pärast kooli. Suitsiidikatset käsitlesin 33-ndas ja 34-ndas peatükis.


1980 laupäev (12 a). 5, 12 või 19. juuli. Pärastlõunane aeg Järveotsa teel Tallinnas. Valdavalt päikeseline ilm, peaaegu tuulevaikne, sooja +26 kuni +27 °C. Juba tund aega oleme poistega kogunenud ja meid on kokku seitse. Kes soovib veel liituda, küllap meid ka üles leiab.

Midagi mõistlikku teha ei ole ja lähme niisama kolama. 9-kordsetest paneelmajadest ca 200 meetri kaugusel on pooleliolev ehitus, mis koosneb umbes viiest garaažiboksist ja boksidega risti asuvast soojakust. Ronime sinna katusele. On ju vajadus lobiseda ja enda mehelikkust üksteisele demonstreerida. Huvitav vanus selles kontekstis, et saad juba aru, siin elus sõltub palju sinust enesest ja stereotüüpne ealine mõtteviis kirjeldab, et suudan olla tugev, osav ning võimekas ja seista enda eest. Lühidalt, noor mees peab olema väekas ja suutma elulisi raskuseid iseseisvalt kanda! Sealhulgas kambas olemine tekitab omalaadse ühtekuuluvus- ja turvatunde. Sõnaga, meie mõtteviis mingites teemades on sarnane.

Fotodest. Mälestuste geolokaator selgitab, et sündmus toimus Järveotsa tee 51 ja 53 vahelisel pargialal, mis omal ajal oli tühermaa. Järveotsa tee 53 on tänapäeval suur garaažide kompleks enama kui 65 garaažiga, mis sai kasutusloa 1990. aastal. Ei saa välistada, et garaažide ehitamist alustati juba 70-ndate lõpus või kevadel 1980, mistõttu Järveotsa tee 53 võis olla loos kirjeldatud tragöödia toimumise koht. Fotol kujutatud lasteaed asub Järveotsa tee 51 ja sai kasutusloa 1983. aastal, mida tol ajal veel ei ehitatud. Sealhulgas puudus teedevõrk ja haljastust ei olnud.

Üks jõu- ja ilunumbritest on, kui kiiresti suudad katusele ronida? Selleks hüppad mitmele kivile ja betoonplokile, mis moodustavad trepitaolise moodustise ning jõuadki katusele. Katus on ca 3,2-3,5 kõrgusel maapinnast (kivid ja plokid olid kuhjatud garaaži otsaseina juurde, mis fotol on vertikaalse valge joonega näidatud). Sa oled nagu noor jänes, kellele meeldib joosta, kepselda ja hüpelda! Sul on palju energiat! Teine võimalus on ronida soojaku katusele mööda elektrikaablit, mis seinale kinnitatud elektrikilbist välja tuleb, piki seina üles läheb ja siseneb katuseharja vahelt soojakusse. Soojaku katuselt saad garaaži katusele hüpata.

Mina kasutan ronimiseks sageli elektrikaablit. Tegemist on kõige raskema meetodiga mööda vertikaalset seina üles ronida. Sul peab olema kätes piisavalt jõudu, et oma keha kontrollida. Minu jaoks on tegemist vähe pingutust nõudva ülesandega ja ma ei tea kedagi poistest, kes antud jõuproovis oleks osavam ning väledam.

Mul on varasem valus elektrialane kogemus eelmise aasta novembri lõpust või detsembri algusest kui ise vabatahtlikult soovisin elektrit saada… Täna üle poole aasta hiljem olen targem ja ennem ronimist teen põhjaliku uuringu. Kas elektrikaabli isolatsioon on terve, kas kaabel on korralikult seina külge kinnitatud ja kas elektrikilbist on vool välja lülitatud või mitte? Mulle näib, et 380 voldine elektrikilp ja kaabel on turvalised ning ohutud.

Hängimisest on möödas üle tunnikese. Alustan järjekordselt, viiendat või kuuendat korda, mööda elektrikaablit üles ronima kui kuskilt kaugustest ja „õrna häälega” intuitsioon teatab, et sellest kaabli kohast, kust kohe soovin kinni haarata, võib tekkida probleem… Kuni viis sekundit võtan mõtlemiseks lisaaega ja mõistus deklareerib, et kõik on korras ning jätkan turnimist. Krahman kõrgemalt poolt kaabliosast kinni ja momentaalselt kogen lisaks tavapärasele ümbrusele ka immateriaalset dimensiooni! Iga loetud hetkega sisenen üha kindlamalt teispoolsusse!

Vaistu poolt edastatud hoiatus on osutunud tõepäraseks – kui võtan vasaku käega kaablist kinni, siis silmapilkselt läbib mu keha 380 volti… Esineb massiivne judin… Püüan kätt lahti saada, kuid peopesa oleks kui kinni kleepunud ja vabaneda mitte kuidagi ei õnnestu! Justkui magnetist tingitult võtan 3-4 sekundi jooksul automaatselt kaablist kinni ka parema käega… Tekib ringvool… Koheselt annab hing teada, et ringvool läbi südame võib mõjuda surmavalt…

Ma pole kunagi sellist tugevat keha läbistavat värinat ja väristamist kogenud! Kõik rakud vibreerivad tohutu ja ebaloomuliku amplituudiga! On tunne justkui plahvatad üheaegselt nii sisse- kui väljapoole… Laguned pisikesteks tükikesteks, molekulideks ning aatomiteks… Südamerütm on häiritud, jätab lööke vahele ja on aimdus, et ta ei pea vastu… Kehas ei ole mitte ühtegi turvalist kohta, eranditult kõik on surve all!

„Appi! Tulge appi!” hüüan korduvalt, kuid poisid on nagu soolasambad ja ei oska midagi teha. Ilmselt nad ei saa mu sõnadest aru, vaid kuulevad abitut häälitsemist.

Püüan kõigest väest end kaablist lahti raputada, kuid värin hoopiski suureneb. Põhiosas olen teispoolsuses ja hing soovib lõplikult kehast väljuda. Seega enamikus osas on hing kehast väljunud, teatud osa on kehas edasi ning mingi osa on kehast kuni viie sentimeetri kaugusel (hinge kolm erinevat positsiooni). Kirjeldatud olukorda ei ole võimalik meile teada olevate loodusseaduste ja füüsikareeglite alla paigutada ning situatsioon allub teistele seaduspärasustele. Järelikult:

⌘ Hing võib olla samaaegselt mitmes erinevas asukohas! ⌘

Varasemalt on teada, et teispoolsuses ajamõõdet ei ole ja tajun, et seal olles olen alustanud hoopis teistmoodi eksisteerimist ning näib, et oled lõpmatus igavikulises olekus. Sidusus Maaga ja Universumiga on vähene või olematu. Ühest küljest immateriaalne ja materiaalne (meie) dimensioon on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist, teisalt eksistents teatud oludes võib olla sõltumatu. Täpselt nii on ka minuga. Iga käesoleva traagilise sekundiga Maal olen üha enam osa teispoolsusest.

380 voldise elektrivõrguga olen ühendatud minimaalselt ca 22 sekundit ja maksimaalselt 48 sekundit! Seejärel jääb süda seisma paariks kuni mõnekümneks sekundiks!

Tõenäoliselt mu süda seiskub pärast elektrilööki 22-25 sekundi jooksul, sest sellel ajal kaotan füüsilise maailmaga täielikult kontakti ja minust on saanud igavikuline hing teispoolsuses. Ometi ma ei liigu sealt kiiresti edasi, vaid jään nö ooterežiimile.

Tinglik ooteala sealhulgas tähendab, et saad hingena oma elutu keha vahetus ümbruses liigelda. Vaadata ennast ja ümbritsevat materiaalset maailma erinevatest horisontaalsetest või vertikaalsetest vaatenurkadest täpselt sedamoodi, kuidas sulle huvi pakub. Kirjeldatud võimalust kasutan vähe ning põhiosas olen valmistumas teispoolsuses edasi liikuma. Edasimarss tekib siis, kui saan aru, et mu osalus Maal enam vajalik ei ole.

Juhul kui süda seiskus 22-25 sekundi ajavahemiku jooksul, siis tekib küsimus, kas kangestunult ja krampi tõmbununa võisin kaabli küljes järgnevad mõnikümmend sekundit veel tõmmelda või haare lõtvus koheselt ning kukkusin maapinnale? Küsimusele vastata ei oska, sest mu hing ei olnud sellel hetkel Maal (?), vaid hoopiski teispoolsuses. Huvitava nüansina on hingena siiski üks detail kui rappusin kaabli küljes ja vaatasin poisse enda kehast ca 3-4 meetri kauguselt ning maapinnast umbes 1-1,5 meetri kõrguselt (neljas hinge samaaegne vaatepunkt või asukoht). Seega kui vaatlesin poisse, siis jällegi küsin, kas süda juba seisis või mitte?

Järgnev põnev asjaolu on, et hing siseneb samal hetkel osaliselt kehasse tagasi, kui kangestunult selg ees kaela ja peaga ca 1,6-1,8 meetri kõrguselt maapinnale kukun… Oletan, et tavaolukorras pidanuksin kaela murdma ja vigastusse surema. Elektrivoolust tingitult on keha sedavõrd jäik, et maapinnaga kokkupuutel kaela ja pea tagasi paindumist peaaegu ei toimu, luud jäävad terveks ning valu ei ole.

Kukkumist näen hingena kõrvalt, mil pea on maapinnast ca poole meetri kõrgusel ja ise asun kehast samuti poole meetri kõrgusel ning kaugusel. Maani langemine on kehaga sünkroonis. Iga sentimeeter lähemale maapinnale toob mu hinge omakorda sentimeetri võrra kehale ligemale. Kui pea ja kael puutuvad killustiku ja liivasegust maapinda, siis samal ajal puutub hing kehaga kokku ja siseneb.

Omapärane komponent on, et kui olen maapinnale kukkunud ja hing on kehasse sisenemas, suudan hingena enda keha 1-1,5 meetri kauguselt ning ca 0,5 meetri kõrguselt vaadata. Sealhulgas poisse jälgida, kes on üsnagi liikumatud ja jälgivad toimuvat. Järeldan, et hing on osaliselt kehas või paikneb nii kehas, keha kõrval kui ka teispoolsuses.

Kokkupuutel maapinnaga tekib kiirelt tugevnev ühendus ning sümbioos keha, hinge ja teadvusega, mille kestvus on kuni 3 sekundit. Samuti tunnetan, et hing on immateriaalsest dimensioonist meeletu hooga väljumas. Seejärel tekib imestus ja kõige esimene mõte on: „Olen elus! Ma ei olegi surnud!” Laman liikumatult edasi ning hämmastus ei taha kaduda. Hingena ma enam ei vaata, kuid tajun poiste uudishimulikke ja üllatunud pilkusid ning soolasambad on nad jätkuvalt. Kas kokkupõrge maapinnaga tekitas impulsi ja süda hakkas taas tööle? Võimalik!

Laman ca 10 sekundit kokku, misjärel ma ei suuda hingena enda keha ja poisse vajadusel enam kõrvalt jälgida ning avan silmad. Näib, et hing on sisenenud jäädavalt kehasse! Uks teispoolsusse on lõplikult sulgunud! Kas hoopiski nüüd taastus südametegevus täielikult? Võimalik!

Keha on jäik. Jätkuvalt imestan, et kukkumine ei tekitanud üldse valu, kaelalülisid ei murdnud ja peapõrutust ei saanud. Tõusen ääri-veeri püsti ja proovin ettevaatlikult ringutada ning painutada. Lihased ja tervikuna kogu skelett on kanged! Otsekui kuskilt pikalt reisilt oleks tulnud ja pidanud ühes ning samas asendis väga kaua pikutama, istuma või kägaras olema.

Olen pettunud, et poistest keegi appi ei tulnud. Samal ajal mõistan kui näen nende ehmunud ja hirmunud nägusid. Koorem langeb kõigi õlgadelt kui saavad aru, et olen elu ja tervise juures! Mõne minutiga tavapärane melu taastub.

Lähen elektrikappi ja kaablit uuesti kontrollima. Kapile on kenasti kinnitatud silt, millele kirjutatud 380 V, joonistatud elektrilööki imiteeriv välgunool ning lisatud sõna „Ohtlik” või vastavalt vene keeles. Mulle ei mahu pähe, kuidas laupäevasel päeval saab kapis vool olla? Varsti adun, et minu oletus, et garaažide omanikud või ehitaja on nädalavahetuseks kapist voolu välja lülitanud, on üdini vale! Kapi vasakul küljel ülemisel kolmandikul on kang ja sealt on võimalik sisse ning välja lülitada… Järelikult on ikkagi sisse lülitatud!

Teine arusaamatus, mis lahendamist vajab, on isolatsiooniga kaabel. Isolatsioon on täiesti terve ja terased silmad mitte ühtegi pragu ei tuvasta. Ometi sain ju elektrilöögi! Põhjalik uurimine kannab viimaks vilja ja avastan, et vastu seina olev kaabli tagumine külg on praktiliselt täies ulatuses haljas, st isolatsioonita! Tegemist on kasutatud ja vana täielikult või osalise lapiku kaabliga, kus kolme faasijuhtme vahel on isolatsioon säilinud, kuid vastu seina olev külg on inimese poolt eemaldatud. Seetõttu puutun kokku vähemalt kolme puhastatud faasijuhtmega ja võimalik, et ka nulljuhtmega.

Taaskord hämmastun, et sedavõrd lohakas ja tähelepanematu olin! Ahhetus ei taha kaduda ka põhjusel, et mitmeid kordi ronisin mööda kaablit üles ja midagi ei juhtunud. Poisikesena ma vastust ei saagi, miks kohe elektrilööki ei saanud…

Täiskasvanuna hinnates peaks antud olukorrale olema füüsikaline selgitus. Kuna soovisin kaablist kõrgemalt haarata, siis pidin ennast pingutama ja mingi kehaosa, näiteks katmata paljas jalg puutus vastu metallist elektrikappi (esimest ja viimast korda) ning läbi minu tekkis maaühendus… Elektrilöögi ja maaühenduse korral on võimalik surma saada, tavapäraselt niimoodi juhtub. Seda ka pingega 220-230 volti, rääkimata 380 voldi korral. Kuna elektrikapp on maanduskaabli abil alati maaga ühendatud, mida ma tol ajal ka ei teadnud, siis õnnetus on kiire tulema.

Antud teoreetilises käsitluses on nõrk koht, sest maaühenduse puudumisel pidanuksin elektrit ikkagi saama, kuid ainult viivuks ja löök paisanuks mu eemale. Seega tundub tõenäoline, et järjepidev sündmuse meenutamine toob veatult ja autentselt esile unustatud pisidetailid. Need kinnitavad, et viimase turnimisega astusin vasaku jala tennisega elektrikilbi üles tõstetud juhtkangi käepideme otsale, samal ajal tõin parema jala teise jala kõrvale ja vasakuga tõusin kikivarvukile, et suuta käega haarata kaabli ülemisest osast! Keha ja käega küünitamine vähendas kontrolli ning raskusjõu tõttu vajus kang alla, mille tulemusena lülitasin voolu sisse! Samal ajal olin juba haaranud vasaku käega kaablist ja parema jala palja säärega olin tihedalt vastu metallist elektrikapi külge ning tekkis maaühendus!

Meenutamine sedastab, et juba esimestel ronimistel olin käega juhtkangist haaranud, kogemata paar korda alla vajutanud ja voolu sisse lülitanud, kuid kohe kangi tagasi lükanud (vool välja). Sealhulgas olin pidevalt jalaga ettevaatlikult kangi otsale astunud, mis liikuma ei hakanud. Turnimise tuhinas omapärase asjaoluna ma ei mõelnud üldse, et elektrikapi juhtkangist saab voolu sisse ja välja lülitada.

Eriti kummaline finess! Ennem turnima asumist teen elektrikapile ja kaablile ülevaatuse. Näen, et kapi juhtkang on üleval väljalülitatud asendis ning vooluring on katkestatud. Pärast õnnetust kappi uurides panen sisselülitatud (alla vajutatud) juhtkangi tähele, kuid mälust on kadunud, et üle tunni aja väldanud turnimise kestel olin kangi kasutanud ronimiseks ning sageli ise sisse-välja lülitanud, sealhulgas viimasel korral jalaga vajutades!

Ilmselt šokist tingitult lähevad mõned sündmusega seotud nüansid tol ajal aastakümneteks meelest ära. 42 aastat hiljem 2022 juulis peatükki kirjutades meenuvad needki asjaolud!

Kõrvutades 220 ja 380 voldist voolutugevust, siis 380 V on väga vastik kogeda kui ka taluda! Seega füüsikaseaduseid arvesse võttes peaksin olema juba ammu hukkunud! Ometi saatuse tahtel sedamoodi ei juhtunud ja rakendusid immateriaalse dimensiooni seaduspärad, mida inimkond tänaseni ei oska veel hästi selgitada.

Mööda betoonkamakaid ronin katusele ja istun maha. Ma ei ole suuteline olema aktiivne ja keksida edasi, justkui poleks midagi juhtunud. Keha tudiseb ja võbeleb jätkuvalt, sisemine värin on suur. Ma ei näita teistele välja, kuid käed ja jalad värisevad nähtavalt, hääl on jõuetu ning mõnevõrra kogelen. Püüan saavutada mingitki tasakaalu, kuid ma ei leia kuskilt energiat ja ei saa enesega hakkama. Asutan end koduteele.

Tagasiteel ma ei suuda jätkuvalt uskuda, et ellu jäin. Kogemus on äärmiselt ebatavaline ja füüsiliseks kinnituseks on vasaku käe põlenud nimeta sõrm (väikesest sõrmest järgmine). Jõudes Harku järve äärde hakkan vaikselt taastuma. Kusjuures hingerahu on tagasi.

Koju jõuan kella 17:30-17:45 vahel ja olen üllatunud, et isa on kodus. Parasjagu napsutab emaga. Papsil on käsil pere juurest ära minemise periood. Tavapäraselt kodus enam ei ole ja on põhiliselt uue naise juures. Sügise saabudes teeb lõpliku valiku, pühib jalad puhtaks ja laseb jalga.

Räägin isale-emale juhtunud sündmuse ära ja näitan põlenud sõrme. Paps ei usu mitte ühtegi mu sõna. Ainult naerab irooniliselt ja alavääristavalt ning ütleb, et mõtlen kõik käigult välja, et asja (elu) huvitavamaks teha ning tähelepanu saada. Jutu lõpetuseks mainib, et 380 voldise voolupinge korral peaksin kohapeal surma saama.

Ilmselt 2016 aasta kevadel või varem, räägin talle uuesti seda lugu ja taaskord ütleb, et see ei ole võimalik, hukkumine on garanteeritud. Mõistagi ta ei ole kõigega kursis ja elektrist tekitatud löökidesse ning vigastustesse mitte alati ei surda ja reeglis esinevad ka erandid. Olgu tegemist 230, 380-400 või 500 V ja enama pingega ning maaühendusega või ilma.

44. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, üheksas ja kümnes lugu ⟡

Vanemad kingivad punast värvi jalgratta „Ereliukas” 1974. aasta septembris kui juba paar nädalat esimeses klassis olen käinud. Esiotsa on ratas natukene suur, kuid 1975 suveks olen kasvus piisavalt visanud ja sõitmine on üha mugavam. Umbes juuli keskel ratta raam lihtviisil murdub, mis on tingitud materjali vähesest vastupidavusest ja töö olematust koostekvaliteedist. Augustis laseb isa raami uuesti kokku keevitada, sest uus ratas on kallis, mida pealegi poest ei ole saada.

Ilmselt 09. juuni 1976 (8 a), kolmapäev. Koolivaheaeg pärast teist klassi tähendab suurt vabadust, palju mängimist ja peaaegu kõikide probleemide ning murede puudumist!

Naaber Vasjal on luitunud rohelist värvi kasti ja helekollase kabiiniga veoauto GAZ-53 numbriga …0-16 ЭСЖ, millega ta hommikuti kümne paiku tööle sõidab. Vassilil on harjumuspärane rütm ja enam-vähem kindlal ajal käivitab maja juurde pargitud auto. Ligikaudu 10 minutit hiljem sõidab mööda Sõudebaasi teed Paldiski maanteeni, et liikuda Harku järve sovhoosi, mis asub teisel pool järve, et võtta selle päeva tööülesanded vastu.

Vassili elab oma naisega esimesel korrusel verandaga korteris. Meie tema peal teisel korrusel. Ülaltoodud H. Gustavsoni foto tegemise loo leiab 27-ndast peatükist.

Tajun ja saan aru, et veokas pakub mulle suurt huvi, pinget ja on kuidagi armas… Sumbutajast väljuv tohutu sinine toss lõhnab omapäraselt magusalt, mootori mürin on küll vali, aga paitab ikkagi kõrvu ja kõik kokku on kuidagi mehine ning maskuliinne värk! Auto kõrval olles tunnen end küpsema mehena ja paista välja mehisemana näikse olema just see, mida sooviksin! Suur kallur teeb ka mind suuremaks ja tekib idee enda ning jalgratta võimekust proovile panna! Leian, et suudan rattaga pedaalida juba kõrgel professionaalsel tasemel, vähemasti tol ajal arvan sedamoodi.

Eelneval kahel päeval, esmaspäeval ja teisipäeval, olen elu esimestel katsetustel mõned meetrid autole järgi sõitnud ja põnev on, et veokast ma maha ei jää! Täna on väga tähtis päev ja on plaanis masinale järgneda niipalju kui jaksu on ning võib-olla jõuan kuni Paldiski maanteeni (620 meetrit) vändata! Kerge pilvisus, kuid valdavas osas päevast päike paistab. Sooja on juba hommikul umbes +21 °C.

Olen aegsasti jalgrattaga ootel ning Vasja hakkabki sõitma! Samal hetkel kui asun veoautot jälitama puhas intuitsioon signaliseerib, et hoiaksin mõistlikku vahemaad… Sealhulgas teen kiire hindamise kui kõrgel veoka tagumine järelhaagise metallkonks minu suhtes asetseb… Selgub, et kui kummardun sügavale lenksu lähedale, siis ligikaudu pea kõrgusel ja kui sõidan püstisemas asendis, siis südame kõrgusel.

Kuulan vaistu ja hoian masinaga natukene suuremat pikivahet. Rammu on ning rõõmustan, et autost maha ei jäägi! Olen järgi sõitnud juba 140 meetrit ja jõudnud Sõudebaasi tee 15 (tänapäevane aadress) maja juurde kui äkitselt kuulen pidurite kriginat ning kallur vähendab drastiliselt kiirust kuniks peatub…

Varasemalt kogetud eluohtlikele situatsioonidele kohaselt ümbritsev materiaalne maailm teiseneb ja oled osaline ka teispoolsusest ehk immateriaalsest dimensioonist. Teispoolsuses olles on ajaline mõõde suhteline, mida võid vastavalt oma soovile pikendada või laiendada nii kuis vaja läheb. Piltlikult oled ühe jalaga oma tavapärases tegelikus materiaalses keskkonnas, kus aeg liigub harjumuspäraselt lineaarselt ja teise jalaga asud nn vaimses dimensioonis, kus ajal puudub tähendus.

Tajun olulist ajanihet! Kui veoauto alustab pidurdamist, siis reageerin välkkiirelt, pööran paremale teepervele ning sõidan garaaži ja aia vahelisse põõsastikku… mul ei ole mahti isegi pidurada… Tegemist on füüsilise maailma ajaskaalaga ja selle tunnetamisega.

Fotodel võsa enam ei ole ja garaaži samuti mitte. Sealhulgas viis suurt puud on ära lõigatud – 2 leppa, 2 vahtrapuud ja 1 saarepuu. Rattaga põõsastikku sõitmise koht on märgitud ringiga. Tollel ajal elas Sõudebaasi 15 majas Harku-Järve Aiandussovhoosi kunagine direktor seltsimees Rusman (perekonnanime osas võib mälu eksida), kes läks vanaduspensionile kui oli üsna eakas. Tema lapselapse Ivariga sai aeg-ajalt koos mängitud. Lühiajaliselt oli sovhoosi järgmine direktor Peeter Uibo, kes muidu töötas brigadirina ja hiljem samuti brigadirina. Ta elas kõrvalmajas tänapäevase aadressiga Sõudebaasi tee 14.

* 27. veebruaril 1976 ühendati Harku-Järve Aiandussovhoos Saue Köögiviljakasvatuse Näidissovhoosiga. Endise Harku-Järve sovhoosi territooriumile loodi Saue sovhoosi Järve ja Harku osakond.

* Paul Rahno „Harku”, „Eesti Raamat” 1976.

Ajanihke teine pool asub teispoolsuses, mida samuti kogen, kuid mis on umbes kolm korda pikem ehk 1 sekund võrdub 3 sekundiga. Just teispoolsuse tinglikku 3 sekundit on mulle vajalikud, et langetada pädev otsus, kuidas edasi toimida! Kas sõita hooga vastu veoauto järelhaagise konksu ning saada surmavaid vigastusi või keerata paremale poole võssa ning saada haiget ja põrutada? Kolm sekundit on piisav aeg kokkupuuteks enese hingega ja aruteluks, milliseid valikuid langetada! Seejärel aken immateriaalsesse dimensiooni sulgub.

Hing kinnitab taaskordselt oma tegevusega seaduspära, et tema üks ülesandeid on püüda tagada sinu elu jätkumine. Seetõttu sain intuitsiooni vahendusel eelnevalt hoiatuse, et võiksin pikemat vahemaad hoida. Sealhulgas anti mulle teada, milline võib surma saamise iseloom välja näha. Järelikult sinu saatusliku raja detailid on kuskil kirjas… Võimalik, et infodimensioonis.

Põõsastik võtab mu hoo maha ja asun peatunud veoauto kabiiniga kõrvutades peaaegu samal kaugusel. Olenemata hoitud vahemaast, ma ei oleks mitte mingi valemiga suutnud ennem järelkonksu jalgratast pidama saada. Vaistu poolt eelnevalt soovitatud pikivahe oli mõeldud hoopiski selleks, et jõuaksin kõrvale keerata! Võpsikusse sõitmise koht on ainuke või üks väheseid, kus mu vigastused olnuksid minimaalsed. Järelikult antud kohas pidigi kallur pidurdama ja “minu põõsas” ootas mind!

Saan mõned sinikad, muhud ja marrastused. „Kellad” saavad päris tugeva löögi, sest libisen sadulalt maha ja kukun kaksiratsi ratta raamile… Ilmselgelt käin Vasjale närvidele, mistõttu ta pidurdas. Kardan, et ta hüppab autost välja ja hakkab sõimama või tuleb kätega kallale. Ta on hoopiski vaguralt kannatlik ja passib kabiinis kuniks näeb, et ronin põõsastest välja ning lonkan kodupoole. Seejärel jätkab sõitu.

Olen naabrimehe peale vihane, nördinud ja segaduses! Ma ei suuda mitte kuidagi mõista, miks ta järsku pidurdas? Kas ta tõesti tahab, et saaksin viga või surma? Küsimusele vastust ei saa ning järeldan, et küllap soovis mind karmilt hoiatada liiklusohtliku olukorra tekitamise eest…

Ma ei jäta jonni ja järgmistel päevadel neljapäeval ning reedel katsetan kättemaksuks taas veokale järgi sõita. Vasja on samuti sihikindel ja kohe pidurdab kui asun kallurit jälitama. Sõnadeta kassi-hiire mäng kestab kokku pelgalt mõned minutid. Hulljulgust mul enam ei ole ja füüsis on ikkagi kannatada saanud ning vajan taastumiseks aega. Targem annab järgi (kogemustest õppinuna) ja nii ma teengi. Loobun otsusest liiga kiiresti mehistuda ning minu järgmised mängud on leebed ja eakohased.

Jalgrattaga meeldib edaspidigi sõita, kuid nüüd püüan olla viks ja korralik!


lmselt neljapäev 22.09 1977 (10 a). Umbes kella kaheksa paiku õhtul. Ema libistab käe üle mu juuste ja tunneb, et miskit jääb näppude alla: „Oota, oota! Sul on midagi peas! Las ma vaatan!”

Nihelen ja üritan häbelikult pead eemale keerata, et ta haigele kohale enam tähelepanu ei osutaks ja ütlen: „Ei ole midagi!” Ma ei soovi, et ema avastaks tükikese, mis on mind kolm nädalat vaevanud. Olenemata tavapärasest regulaarsest kehahooldusest arvan, et tegemist on vähesest hügieenist ja pesemata juustest tingitud koorikuga, mis on peanaha küljes pooleldi kinni.

Emps on äärmiselt kindlameelne ja kordab: „Las ma vaatan! Ma ju tundsin, et sul on midagi peas!” Otsivalt liigutab sõrmi läbi juuste ja on jõudmas tundliku kohani.

„Ai-ai, valus on! Ära tee mulle haiget!” Tõmban pea õlgade vahele. Ema järjekindlus teeb talle au ja leiab hella koha üles: „See on puuk!” Uurib lähemalt: „Jah, täitsa puuk! Lase ma tõmban ta välja!”

Meievaheline dialoog jätkub veel lühikest aega ja emps rahustab mu enam-vähem maha. Vahepeal tuleb ka õde vaatama. Hakkan taas kaeblema kui ema soovib puuki välja tõmmata. Traditsiooniliselt on emps väga delikaatne ja osav suhtleja. Läheb ainult hetk ning väga suur puugitüdruk ongi paremalt ülevalt poolt kaela, kukla tagant kõrvanibu kõrguselt, vaevata välja tõmmatud!

Elus esimest korda näen täisimenud parasiiti, keda nimetatakse puugiks! Varasemalt olin küll kunagi puugist korra või paar kuulnud ja sõna näikse kuidagi harjumatu tunduma. Olen uhke, et selline haruldane loomake mind haukas! Ja hammustuskoht samuti enam ei tuika! Ebameeldiv valu on kadunud! Olen õnnelik ja rahulolev, et pikaajalist ebamugavust tekitanud olukord lahenes kiirelt ja hõlpsasti!

Esmaspäeva õhtul 26. septembril tekib väike palavik, 37,2 kuni 37,3 °C. Teisipäeval ma kooli ei lähe (neljas klass) ja kolmapäeval 28.09 lähme arstitädi juurde. Ema räägib doktorile puugiloo ära, et augusti lõpus Lõuna-Eestis olles tõin nugilise tõenäoliselt kaasa, kes augusti eelviimasel või viimasel päeval peanaha külge kinnitus.

Lastearst saadab meid kohe eriarsti juurde, kes umbes 5 minuti pärast vaatab mind üle. Tehakse üldine kontroll. Eelkõige pakub arstionule huvi, kas närvid funktsioneerivad tavapäraselt ja kuidas on lood tasakaaluga. Koputab kummihaamrikesega põlveõndlasse, vaatab suhu, katsub erinevatest kohtadest jne. Mitte midagi eripärast ei avasta ja saadab arstitädi juurde otsuse langetamiseks tagasi. Esialgne seisukoht on, et palavik on tingitud võib-olla külmetamisest ning aspiriinikuur palaviku alandamiseks on mõistlik. Juhul kui palavik ei lange, siis tuleb nädala pärast läbivaatusele tagasi tulla. Seitsmenda oktoobrini saan koolist vabastuse.

Palavik on tõusnud ja on vahemikus 37,5 kuni 37,6 °C. 6. oktoobril lähme arsti juurde tagasi. Taaskord eriarst kontrollib ja selgub, et parema kehapoole närvid reageerivad loiult või üldse mitte. Puugi hammustuse kohta on tekkinud kerge punetav lööve. Täiendavalt kirjutatakse välja retseptiravim, mida tuleb lisaks aspiriinile võtta. Sealhulgas kreem lööbe raviks. Saan suunamiskirja praeguse nimetusega Ida-Tallinna Keskhaiglasse (ITK) läbivaatusele, et kujundada edasine ravi. Vabastust koolist pikendatakse ja lõpukuupäeva ei märgita.

Haiglasse ülevaatusele pääsemine on keeruline ning seda asjaolu mainivad ka mind vaadanud lastepolikliiniku arstid. Siinjuures on paslik rõhutada, et tegemist on nõukaaja omapäraga. Suunamiskiri on vajalik, kuid mitte määrav. Sõltub, kuidas ema suudab valvearsti telefonitsi veenda…

Haiglasse saame aja 20. oktoobriks umbes kell 14:45 ja ema hingab kergendatult kui rõõmusõnumit mulle teatab! Selleks ajaks on palavik tõusnud ja on vahemikus 37,9 kuni 38,1 °C. Lööve on oluliselt suurenenud ja on laienenud osaliselt kaelale. Esineb jõuetus, suhteline apaatia ning loidus. Parem kehapool reageerib sandilt ning halvatus süveneb. Tasakaal on häiritud, pea on kaldus vist paremale poole ning liigutades esinevad kaelalihastes aeg-ajalt mõõdukad krambid. Kerge lihasevalu kätes ja jalgades. Püsivalt tuim peavalu. Kesknärvisüsteemi talituse häired.

Haiglas mõõdetakse palavikku 38,4 °C ja karmimoeline valvearst kuulab ema jutustuse ära ning teatab resoluutselt, et vabu kohti ei ole. Minu seisund ei ole hospidali pääsemiseks tõeliselt haige vääriline! Arstitädi suunab meid protseduuride ruumi ootele ja lahkub. Kohe tuleb ka õde ning mu osaliselt halvatud kael ja lööbe piirkond tehakse salviga kokku ning mähitakse sidemesse.

Ema üritab õde veenda, et mind haiglasse võetaks. Paraku laiutatakse käsi ja ütleb, et mõistab olukorra tõsidust, kuid ta ei saa midagi teha ja ainult arst otsustab. Vastuvõtu pikkuseks kujuneb umbes 25 minutit.

Koju lähme kella kolmveerand nelja paiku bussiga nr 16 tänapäevase nimetusega Liivalaia või Olümpia peatusest. Trügimine kuulub asja juurde. Närviline rahvamass tungleb bussi ja viivitamatult hõivatakse paar vaba istekohta. Seismisruumi napib samuti. Emps on morn ja tõsine ning kui buss on Kaarli kiriku juurde jõudnud, prahvatab otsustava, vihase ja valju häälega: „Kas te ei näe, et mul on laps haige ja ei jõua püsti seista! Te peaksite püsti tõusma ja istet pakkuma!” 50-ndates portfelliga meesterahvas vabastab kuulekalt koheselt koha ja saan istuma. Päiksekiir aknast paitab hellalt põske ja sidemes pea on jätkuvalt paremale poole lõdvalt kaldu… Hing on nendel hetkedel minuga. Olen väga rahulik ja mõnevõrra transis. Ma ei näe ega kuule, ümbritsev tegelik elu ei lähe mulle eriti korda.

Salv, aspiriin ja veel üks tablettravim terviseseisundit ei paranda. Eelnevalt märgitud sümptomid tasapisi süvenevad. Parema kehapoole halvatus päev-päevalt progresseerub. Palavik on 38,8 kuni 38,9 °C. Esmaspäeval 31. oktoobri hommikul teeb emps otsuse, et kutsumata ja ettehoiatamata lähme Ravi tänava haiglasse tagasi ning ennem ta sealt ei lahku kui mind haiglasse võetakse! Ta on jõuline ja sõjakas! Ei jää palju puudu, et läheb kellelegi kätega kallale…

Umbes kell 10:18 jõuame haiglasse. Kõnnime juba tuttavasse kabinetti ja ema alustab jutulooga. Kraadiklaas pannakse mulle kohe kaenla alla. Vene keeles kõnelev valvearst on range, pikalt ei kuula ja katkestab, et vastuvõtule mind registreeritud ei ole, samuti vabu kohti ei ole! Lisab, et ootame kuniks mu kehatemperatuuri teada saame. Õhus on ootusärevus ja ema närveerib.

Varsti on palavikunumber teada, 38,7 °C. Doktor kordab mantrat ja raputab eituseks pead, et vabu kohti ei ole. Selle peale kostab emps vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et tema siit ennem ei lahku kui mind on haiglasse võetud!

Arstitädi vakatab ja on üllatunud. Ta ei osanud sellist vastureaktsiooni oodata. Proovib veel midagi öelda, kuid emps on resoluutne! Kuni minuti nad vastastikku enesekindlalt põrnitsevad ja viimaks võtab ema mul käest kinni ning lähme protseduurituppa ja nõuab, et mind põhjalikult ülevaadetaks. Vaikus. Arstitädi ja õde on rabatud ning meile ei järgne. Koguvad siiski kiiresti ning asuvad hõikudes selgitama, et kohti ei ole.

Ema on rahulolematu ja kange ning ootab kuni 5 minutit, et keegi tuleks mind kontrollima. Taaskord vaikus ja mitte midagi ei toimu… Ootamatult ta jõud raugeb ja hakkab nutma. Võtab käekotist rahakoti ning läheb doktori manu. Annab 25 rubla ja hakkab minu juurde tagasi tulema, kuid keerab otsa ringi ja ulatab ka õele raha, 10 rubla.

Juhin tähelepanu asjaolule, et emal oli kuupalk tol ajal umbes 80-85 rubla. Tegemist oli tasuta meditsiinisüsteemi eripäraga ja valitud inimesed teenisid korralikke summasid kui olid õiges kohas ja teadsid vajutada õigetele nuppudele. Vähemasti selles haiglas oli nii.

Ja oh imet! Arsti hääletoon muutub leplikuks ning hoolivaks, mina ja ema oleme sooja tähelepanu keskpunktis! Doktor rahustab ema ja kinnitab, et nad annavad parima, et minu tervist stabiliseerida ning ravida. Samuti tunnustab, et emps tegi õige valiku ja mu haiglasse tõi. Sealhulgas lisab, et tulime üsna viimasel hetkel… Abi saamata ma võinuksin kahe nädala pärast surra…

Mõne minutiga vormistatakse dokumendid ja mind möllitakse haiglasse sisse. Jätan emaga hüvasti. Linnariiete vastu saan haiglariided ja peale minu on palatis veel kaks patsienti. Üsna väeti vanem mees ja 20 aastane Jüri. Ta töötab Viru varietees muusikuna ja peab kiiresti terveks saama, sest mõne nädala pärast pulmakellad helisevad. Umbes poole tunni pärast tuuakse palatisse üks 14 aastane poiss. Paari päeva pärast 12 aastane poiss ning järgmise nädala teisel poolel keskealine mees. Oleme kuuekesi.

Jürka on kõva naljamees ja jutupaunik ning on seltskonnahing. Suuresti tänu tema vahetule olemusele võtame me poistena üksteist kiiremini omaks ja umbes 3-5 päeva pärast oleme teineteisega heas kontaktis.

Meil kõigil diagnoositakse puukentsefaliit ja haiguse teatud faasis tõuseb palavik üsna kõrgele, üle 39 kraadi ja isegi kuni 40 alla. Erand on 14 aastane poiss, tema põeb kergemalt. Nädal pärast haiglasse saabumist on mul palavik stabiilselt 39,3 kuni 39,4 °C. Selline kõrge temperatuur püsib 7-8 päeva, misjärel hakkab väga aeglaselt langema.

Raviskeemi määrab eakas meesdoktor B, kes käib meid vaatamas kaks korda nädalas. Selleks lendab lennukiga Moskvast Tallinnasse ja sedamoodi aastast aastasse kui patsiente on. Sealhulgas veel 80-ndatel ja 90-ndate alguses.

Oletatavasti 2006. aasta sügisel käisin külma saanud ja paistetanud lümfide tõttu taaskord 29 aastat hiljem Ravi tänava kompleksis läbivaatusel ning mind tudeeris suurte kogemustega naisarst. Ta mäletas doktorit B ja ütles ka nime, kuid paraku ma ei suuda meenutada. B olla surnud 90-ndate esimeses pooles.

Peatüki kirjutamise ajal teen järelpärimise Ida-Tallinna Keskhaiglasse saamaks teada doktor B täisnime ja sünni- ning surmaaja. Kahjuks haiglal infot ei ole. Tõenäoliselt kuskilt arhiivist saaks informatsiooni kätte, kuid selleks peab oskaja inimene tegema uurimustööd.

Ravi seisneb kuni kolm korda päevas tablettide võtmises. Kuni kolm korda päevas tehakse süsti – tagumikku ja õlga ning kokku kolm või enam süsti. Sageli võetakse verd näpust või veenist. Haiglasoleku jooksul loetlen kokku 118-126 torget.

Kõikidele puukentsefaliiti põdevatele patsientidele tehakse kohaliku tuimestusega valulik seljaaju operatsioon selgroo nimmelülide piirkonnas, mille kestus on ligi 2 tundi. Operatsioonijärgselt peab olema voodis kõhuli järjepidevalt kuni 24 tundi (tualetis võib käia) ja järgnevad mõned päevad tohib ennast minimaalselt liigutada. Operatsioonist pääseb 14 aastane palatikaaslane. Haiglarežiim kogu haiglas olemise aja sealhulgas tähendab, et põhiosas pead lesima voodis ning füüsiline koormus ei ole lubatud.

Ema ja isa käivad mind 1-3 korda nädalas õues palati akna taga vaatamas. Mõnikord võtavad kodust kaasa näksimist ja isa toob ka raadio. Õde annab asjad mulle üle.

Elus esimest korda tekib väike harjumus aeg-ajalt raadiost midagi meelepärast kuulata. Seda tänu Jürkale, kes pühapäeviti tõstab minu isa raadio enda kapikesele ja kuulab Tõnis Erilaiu saadet „Soovid, soovid, soovid”. Saate vahendusel kuulen esimest korda meeleolukat bändi nimega ABBA ning sedasorti muusika meeldib tänaseni. Kui haiglas on öörahu ja kõik peavad magama ning eetris on „Keskööprogramm”, siis Jüri kuulab pooleldi salaja teki all igat sõna ja muusikakildu, mida lustikummut edastab.

Haiglas olles tekib esmakordne huvi süvendatud lugemise vastu. Elu esimene paksem raamat, mille loen läbi, on Tšehhi kirjaniku Václav Čtvrtek’i 1976. aastal trükist ilmunud „Rumcajs”. Lugemine avardab meeletult mõttetegevust ja tajun, et arenen. Elukestev suhteline huvi lugemise ja raamatute vastu saab alguse!

Tähetarkus leevendab küll ajutiselt koduigatsust, kuid tegemist on äärmiselt võimsa tundega, mille sarnast pole varasemalt kogenud ning tunne on püsiv. Kordades võimsam, laiahaardelisem, sügavam ning taju poolest oluliselt mitmekesisem on koduigatsuse tunne kui inimene hakkab surema ja on saanud kutse kätte. Sa tead, et lähed koju, mida kinnitab iga pisemgi detail, mis/kes sinus on… Võib-olla maise elu koduigatsuse tunde juured pärinevad hoopiski sinu hinge päriskodust teispoolsuses…

Osalen ainulaadses elukogemuses, mille sisuks on olla mitmeid nädalaid pesemata. Ühel hetkel pöörad paratamatult isiklikule hügieenile eriti teravdatud tähelepanu, mida varasemas elus sellises vormis ei ole kunagi juhtunud. Haiglas puuduvad pesemisvõimalused, kuigi koridoris asuv vannituba roostetanud vanniga on olemas. Paraku sooja vett ei ole ja veekraanid on täielikult roostes ning põhilises osas katki. Dušiotsik on tõenäoliselt olnud puudu juba aastaid ja veeavaus kinni roostetanud, kust vett üldse ei tule. Saad kasutada vannikraani, millest õrnalt ainult niriseb vett. Ust lukustada ja kinni panna ei saa, vaid vajub poolirvakile lahti.

Ilmselt 26. november. Laupäeva hommikupoolik, umbes kella 9 ja 10 vahel. Parim ettevõtmine natukenegi vett saada on loputada külma veega läppunud kaenlaaluseid koridoris peldiku kraanikausis. Sealgi on omad väikesed nüansid. Tualetis on sageli pirn läbi ja uks lukus (haagis) ei käi.

27. november pühapäev. Ebamugavustunne on suur. Hügieeni puudumine käib vaikselt närvidele. Jalad kipuvad sügelema. Sealhulgas jalalabad on mustusest triibulised ja paakunud ning võidunud tumehalli-kollaka tooniga. Teen otsuse, et lähen vannituppa ja nui neljaks pesen end puhtaks. Veeprotseduuridega alustan umbes kell 14:45. Kohe märgin, et olukord on kaunikesti nutune.

Üritan end miskitmoodi vannikraani alla kägarasse mahutada, kuidagi märjaks kasta ja kemmergust toodud majapidamisseebiga seebitada. Kahjuks mitte midagi välja ei tule! Esmalt ei ole võimalik ennast kassi suuruseks olevuseks kokku pakkida! Teiseks veenire on õnnetuke, mida lihtsalt ei jagu sulle! Minutis tuleb vett 0,2 kuni 0,3 liitrit! Vähesest veest tingitult seebitamine ja pesemine on võimatu, sest seep kipub su kehal ära kuivama. Pealegi on vesi külm ja vannituba ei köeta, õhutemperatuur on umbes +17 kuni +18 °C. Umbes 15 minutit mässan ebaõnnestunult ja külma tõttu kobin palatisse tagasi.

Rahulolematus ei vähene ja tunni pärast lähen vannituppa tagasi. Tahan jalad puhtaks pesta! Võtan asja suure pühendumise ning hoolega. Vähese vee tõttu seepi kasutada ei saa ning tuleb rakendada primitiivset leidlikkust. Põlvest allapoole jalgade pesemine on tõsine pingutus. Määrdunud vana nahk on kõvasti su külge tahkunud ja ainus meetod on küüntega lahti kraapida. Mitte kunagi varasemas elus ei ole pesemisega niipalju vaeva näinud ja nahk lõpmatult rullitab ning rullitab. Väsin. Kolmveerand tundi küüritud ja umbes kell 16:45 lõpetan. Kiiresti oma kambrikesse teki alla sooja. Jalalabad surisevad, õhk pääseb ligi ja vereringe on kõvasti paranenud. Tehtud töö pakub suurt füüsilist ja emotsionaalset naudingut! Olen midagi saavutanud!

Ilmselt 11. november reedel. 14 aastane palatikaaslane saab koju. Kolmapäeval 16. novembril loevad arstid ja õed lemmikpatsiendile Jürile sõnad peale ning lasevad ta vabadusse. Tal on paari päeva pärast laupäeval 19. novembril pulmad. Reedel 18. novembril lastakse minu kõrvalvoodis olev põdur vanem härrasmees koju. Meie palat on jäänud tühjemaks, oleme kolmekesi ja sellevõrra on ka hingesoojust vähem…

Vististi reedel 25. novembril hommikupoole saab 12 aastane palatikaaslane koju. Koos minuga on jäänud tuppa veel keskealine mees. Olengi mentaalselt üksi ja kurvastan! Head eakaaslastest poisid on läinud! Mõnusat õlatunnetust enam ei ole, lõbusaid salajutte samuti mitte! Selle lühikese ajaga tajusin tärkavat sõprusetunnet, kuid kontakte me ei vahetanud ja järelikult pidigi nii minema. Praegu täiskasvanuna mõeldes olin pakutud positiivselt laetud emotsionaalsete hetkede üle väga õnnelik, kuigi tervis lonkas kahte jalga. Tollal ma ei saanud aru, aga täna targemana ütlen, et vastastikune hingeline puudutus toob naeratuse näole ja see on parim, mida elu materiaalses maailmas pakkuda suudab!

Neljapäeval, 1. detsembril 1977 aastal leiab sõnuseletamatu koduigatsus kauaoodatud lahenduse! Kuigi kehakaal on langenud 26 kiloni ja olen nõrk ning energiat napib, on puukentsefaliit seljatatud! Umbes kella poole kolme paiku ütlen viimasele palatikaaslasele head aega ja rahuolevatena asume emaga koduteele.

Ennem kella poolt nelja jõuame bussiga Väike-Õismäe lõpp-peatusse. Hakkab hämarduma. Peaaegu tuulevaikne ilm, mõõdukalt pilves, õhutemperatuur umbes +1 °C. Maapind on kuiv, väga vähene lumi on nädalapäevad tagasi ära sulanud. Oleme juba 200 meetrit käinud kui siira ja vaevukuuldava häälega küsin: „Emme, kas ma võin ära surra?”

Ema hakkab nutma ja end mõnevõrra kogununa vastab võimalikult tasakaaluka ja tavapärase häälega: „Ei, enam sa ei sure. Pead olema rahulik, palju puhkama ja vastu pidama.” Pisarad valguvad taas ta silmadesse ja ma ei taha teda enam kurvastada ning surma teemat puudutada. Otsustan ta soovitusi täita sõna-sõnalt.

Hoian emmel käest kinni ning alles nüüd jõuavad mulle lõplikult kohale valvearsti sõnad ennem haiglasse registreerimist, et ainult 2 nädalat lahutas mind kaunist koduteest ja suurest koduigatsusest teispoolsusse… Võitlesin elu eest… Ja hing hoidis kogu aeg mu tähelepanu elurütmil ning õnnestunult!

Hinge üks ülesandeid on sind kaitsta ja tagada elukestvus. Juhendada ning kontrollida, et kõnniksid võimalikult kindlameelselt enda saatuslikul rajal.

Esmaspäeval 5. detsembril lähen kooli ja näen esimest korda oma klassi uut klassijuhatajat EF-i. Nädal hiljem võtab ta mind ette ja alustab süstemaatilise kiusamisega kuni põhikooli lõpuni. Sellega on hea lugeja juba kursis varasematest peatükkidest.

Puukentsefaliidist paranen 99,5% ulatuses. Parema silmalau lihas on ainult mõnevõrra kannatada saanud. Kuulun nende 1/3 laste hulka, kes entsefaliidist on täielikult tervenenud (https://et.wikipedia.org/wiki/Entsefaliit).

43. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, seitsmes ja kaheksas lugu ⟡

Laupäev 14.06.1975 kella kümne paiku hommikul. 7 aastane. Päikeseline ilm. Õhtutemperatuur +23 kuni +25°C. Harku järve veetemperatuur +21 kuni +23°C . Kõrvalmajja (praeguse aadressiga Sõudebaasi tee 19, loe 9-ndat ja 13-ndat peatükki) tuleb vanaemale külla Aivo (12 a) koos ema, isa ja kahe õega. Aivol ja Andresel on ühine vanaema Maria (1915-1989). Aivo on vastavalt pojapoeg ja Andres (vt 34, 37 ja 42 peatükis) tütrepoeg.

Aivo isa Eino (1935-2006) on tehnikahuviline ja nad tulevad külgkorviga mootorrattaga! Pereema istub peremehe selja taga, poeg Aivo on külgkorvis ja noorem õde Raili (peaaegu 5 a) tema süles. Vanem õde Eili (14 a) saabub bussiga. Pereisa on hoolas ja on laste jaoks võtnud kaasa mootorratta, sõiduauto ja veoki sisekummi.

Elus esimest korda näen, et täispuhutud musta värvi suurte kummist rõngastega on võimalik supelda! Aivo saab kõige suurema kummi, Eili keskmise ja Raili motika oma. Lõbu ja kilkamist on palju! Pereisa teeb pikema ujumise ja pereema on jalgupidi vees ning on lastega.

Piidlen kõrvalt ja ammuli sui vaatan järvekaldal kadedalt pealt ning sooviksin ka sisekummiga hullata! Mul on täispuhutav piltidega laste ujumisrõngas, milles on paraku väike auguke ja õhk pidama ei jää. Sellest hoolimata jooksen koju ja toon oma rõnga järve äärde.

Auk ujumisvahendis ei ole kahjuks iseseisvalt ära paranenud ja üritan näpuga välja sisisevat õhku peatada, kuid võru läheb üsna kiiresti tühjaks. Seega rõngas mind veepeal kanda ei suuda ja jääb üle seda ainult kuni paar minutit vees ujutada kuniks täielikult tühi on.

Kõige esimesena tüdineb Eili ja ruttab minu õe ja Edaga (loe peatükke 41 ja 42) lobisema. Kummi viib muidugi koju. Tund kuni poolteist kannatlikku ootamist ja näib, et Raili kipub väsima. Võtan julguse kokku ja üsnagi kaeblikult mangun, et saaksin tema rõngast kasutada. Tirts lubabki, kuid ainult mõneks minutiks!

Supelda on vahva! Eriti kui on abivahend, mis sind kindlalt veepinnal hoiab! Väga lahe! Kahjuks aeg on napp ja pean rõnga Railile üsna kiiresti tagastama. Varsti üritan tüdrukutirtsu taas veenda, et sooviksin taaskord mängida, kuid plika jääb enesele kindlaks ja sisekummi mulle ei loovuta.

Antud teemas olen paraku kaunikesti egokeskne ja teen Aivole selgeks, et Raili on kadekops ning vanem vend suudab tüdruku pehmeks rääkida. Seekord saan umbes kümme minutit hullata. Sedamoodi vahelduvalt ühe rõngaga lustimegi kuniks asun tugevama õigust kasutama ja mänguasja enam tagasi ei anna. Aivo toetab mind, mille peale hakkab Raili lõpuks nutma ja lubab isale kõik ära kaevata.

Tegelikult puhas traagika ja täiskasvanuna mõtlen, ega mu käitumine lapsena teps mitte hea ei olnud. Situatsioon laheneb õnneks hästi ja lapsed kutsutakse tuppa sööma.


15.06.1975. Vähene pilvisus, +22 kuni +24 °C. Juba hommikul teen Aivole ettepaneku, et läheksime vette mängima. Kahjuks vanemad ei luba ja ta peab lapselapse kohuseid täitma ning olema vanaemaga. Viimaks umbes 12:30 paiku vabaneb ja mitu tundi kannatlikkust on end kuhjaga ära tasunud! Saan Eili rõngaga supelda!

Esiotsa pelgan sügavamal vees liigelda, kuid julgust vaikselt lisandub ja katsetan tõelisi vägitükke. Pladistan kuni 25 meetri kaugusel kaldast ja tunne on vägev ning ülev! Pole eales nii kaugel järves kunagi olnud!

Tunnike mängitud ja suhteliselt kalda lähedal ujub mulle kiiresti ligi umbes 10 aastane vene poiss. Proovin eest ära saada, kuid püüab mu kinni, ronib rõngale ja tõukab toorest jõudu kasutades mu vette… Vesi on üle pea kuni 30 sentimeetrit ja ma ei oska ujuda… Kohkun ja satun mõnevõrra paanikasse, kuid suudan end siiski koguda – pean ellu jääma… Hästi on meeles meetod, mida kasutasin peaaegu kaks aastat tagasi kui ema proovis mind ujuma õpetada ja oleksin hoopiski uppunud (loe 41. peatükki).

Asupaik on aja jooksul muutunud ja saanud osaks sõudebaasi territooriumist. Kalda muutmise tulemusena on puid ja kõrkjaid vähem ning ajaloolised jääajast olnud suured graniitkivid ära viidud. Pinnasetööde tõttu on kallas laugeks tehtud, praht ja muda veest eemaldatud ning asendatud liiva ja kruusaga.

Vajun jalgadega mudasesse põhja ja tõukan hingamiseks end jõuliselt üles. Nibin-nabin ulatub suu veepinnani ning vett ja õhku suhu ahmides suudan aeglaselt kalda poole hüpelda. Adrenaliin on üleval, süda klopib ning üritan kõigest väest ennast päästa! Turvalisemasse vette jõudes vajun peaaegu kokku. Energiat sama hästi kui enam ei ole, värisen hirmust nagu haavaleht tuules, mõtlemine on oluliselt häiritud ja katkendlik.

Tähelepanuväärne on ja veel ennem suplema minemist teadsin täpselt ette ning rääkisin ka Aivole, et meie rõngad võidakse ära võtta… Aivo kuulas, kuid ei osanud selle peale midagi kosta. Seega puhas vaist andis hoiatuse! Siinjuurs rõhutan, et sisekumme nägin alles eile esimest korda elus ja puudusid teadmised, kuidas nendega supelda, sellist vene lapse agressiivsust ei olnud varem kogenud jms. Järelikult sinu hing püüab hoolitseda sinu elukestvuse eest ja vajadusel sekkub! Info sinu tulevaste eluliste olukordade kohta on ammu juba kuskil olemas (näiteks infodimensioonis) ja hinge ülesanne on see vajadusel sulle esitada.

Teine omalaadne tähelepanek, et 41. peatükis omandatud kogemus sügavas vees hüppamisega ja praegune sarnane meetod on omavahel seotud. Isiklikul arvamusel saatuslikul teerajal astudes ühele sammule järgneb teine. Kuue aastaselt (1973) saadud kogemus on oluline, et suudaksid targemana edasi liikuda. Järelikult kunagine veeõnnetus oli vajalik, et käesolev äpardus ei lõppeks traagiliselt. Teisisõnu kõik mis oli/on, pidi ja peab olema! Eluohtlikud olukorrad õpetavad ja kujundavad sinu elulist käekäiku!

Viie minuti pärast kaeban Aivole ära ja võtab väikeröövli väga karmilt ette… Vene juntsu ei saa aru, miks teda nuheldakse… Võõrkeeles rääkiv naga on küllap harjunud jõuga võtma, mis meeldib ja tõenäoliselt tema vanemad annavad talle eeskuju. Esineb nõukaaegne mentaliteet „всё наша – kõik on meie”, mida kohtab sageli ka tänapäeval ja üldistatult Vene-Ukraina sõja iseloom seda kirjeldab, kus Ukraina rahva loodud materiaalseid väärtusi lihtviisil röövitakse ning viiakse Venemaale. Siinjuures rõhutan, et minu tutvusringkonnas on toredaid vene keeles rääkivaid sõpru ja tuttavaid, kes ei evi kirjeldatud mentaliteeti, ei ole sovjetid või putinistid ning on igati mõistlikud inimesed.

Kummirõngas on taas minu valduses ja püüan head meeleolu taastada. Paraku kaunis ilm ja mõnus suplemine ärevust lõplikult ei maanda ning ennem kella poolt kolme väsin.

Aivo koos perega lahkuvad kella nelja paiku enda koju Mustamäele. Nad elavad Kuldnoka tänaval 5-kordses paneelmajas.

Lühikese elu jooksul kogetud sagedased eluohtlikud veeõnnetused on viimaks tekitanud tungiva vajaduse ja motivatsiooni, et peaksin õppima ujuma! Milline võiks olla asjakohane plaan ning kuidas, ei ole aimugi…

Vanasõna kirjeldab: „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Saatus ise tuleb appi! Ilmselt 15. august, soe reede õhtu, pärast kella kaheksat. Tuulevaikne ja pilves ilm. Istun sõudebaasis sillal ja mõtisklen. Üksiolemist „segab” keegi naine, kes läheb minu lähedal vette. Näen ja saan aru, milliseid liigutusi ta teeb, et suudab ujuda! Mõeldud ja otsustatud!

Kui taaskord üksi jään, võtan riided seljast ja sulpsatan samuti vette (veetemperatuur umbes +20 °C). Matkin nähtud “koera” ujumise liigutusi ja endalegi üllatuseks suudan paarkümmend sentimeetrit ujuda! Suurest edust innustatuna proovin veel ja veel kuniks läbin ligemale meetri!

Kuni koolini harjutan ujumist peaaegu iga päev ja augusti lõpus (veetemperatuur +17 kuni +18 °C) ujun järjest juba ca 15 meetrit! Teises klassis 1976 veebruari teisest poolest kuni aprillini tuleb läbida kohustuslik ujumiskursus tolleaegses Dünamo ujulas Tallinnas Aia tn 3, mille vältel omandan selili ujumise oskuse. 1977 ja 1978 suvel täiendan iseseisvalt väljaõpet ja suudan „konna” ujuda vee all või peal.

Olen nagu kala vees!


Aprilli teine pool 1976 (8 a), kolmapäev. Võimalikud kuupäevad 14, 21, 28. Poolpilves ilm, kerge tuuleke, +10 kuni +12 °C. Pärast viiendat tundi olen teel koolist koju. Meeleolu on hea ja rahulik, tatsan enesekindlalt. Sügavad ja laiahaardelised mõtted võtavad kogu tähelepanu. Kella ühe paiku ületan Paldiski maanteed. Äkitselt tuhiseb veoauto (GAZ-53) suunaga linna poole minust kiiresti mööda ja tuulekeeris soovib mind kaasa haarata… Veok möödub sedavõrd lähedalt, et astunuksin üks kuni poolteist sammu veel, oleksin surmava löögi saanud.

24.05.2022. Tolleaegne Paldiski maantee ületuskoht ja väike kodutee. Fotograaf: Henry Küla

Südame alt läheb õõnsaks, pulss läheb üles ja adrenaliin tulvab verre! Vaatan veokale järele. See sõidab ebaharilikult kiiresti, ilmselt üle 90 km/h. Tol ajal oli seal kiirusepiirang 70 km/h ja liiklus suhteliselt hõre. Autojuhid olid reeglina ebaviisakad ja ei vaevutud aeglustama või masinat peatama, et sind üle sõidutee lasta.

Ma ei mõista, miks ta mind ei näinud ja arutult kihutab? Samal ajal olen hämmingus, et ma ise midagi ei märganud ega kuulnud! Üllatun, et tavapäraselt esinev intuitsioon keerulise situatsiooni tekkimisest aegsasti ette ei hoiatanud!

Õppisin, et vastuolulised või pingelised sündmused võivad toimuda ka vaistu osaluseta. Hinge seisukohast lähtudes õnnetust ei toimunud, sellest tulenevalt justkui ma ei pidanudki midagi ette teadma. Seega esineb mitmekesisus ühest küljest ja teisalt võtsin kogemuse viivitamatult arvesse ning edaspidi kuni põhikooli lõpuni olin antud kohas eriti hoolas liiklust jälgima. Järelikult pidin kogemuse saama ja võimalikud tulevased õnnetused sõidutee ületamisel jäid toimumata.

Efektiivseim teadmiste omandamine on sageli praktikas! Tegelik elu õpetab! Ma ei võtnud vanemate ja õpetajate korduvaid liiklusalaseid õpetussõnu piisavalt tõsiselt kuulda, mistõttu saatus pidi ise sekkuma ja andis meeldejääva õppetunni!

42. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, kuues lugu ⟡

Ilmselt 09. detsember 1974, esmaspäev. Seitsme aastane ja esimene klass. Koolis on kolm tundi ja keskpäeval olen kodus. Andres (8 a) elab Harku järve kaldal kõrvalmajas (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) ajutiselt vanaema juures ja peaks samuti varsti koolist koju jõudma. Andresest kirjutasin 34-ndas ja 37-ndas peatükis. Naabermajast kirjutasin 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Kell on natukene pärast ühte päeval. Ilm on tuulevaikne ja mõnevõrra udune. Külma on umbes -4 kuni -6 C. Heade sõpradena tahame koos aega veeta ja lähme sõudebaasi kandis järvejääle uudistama. Jää on veel õhuke, millel omakorda kleenuke lumekiht, mistõttu vastastikku utsitame ja näitame enda julgust, kas koorik kannab või mitte. Jää vahel ragiseb ja on meeletult põnev! Valdavas osas on jääkaas ikkagi üsnagi tugev.

Andres suunab käega ettepoole ja ütleb: „Jää on õhuke, me ei saa edasi minna, kukume sisse…”Korduvalt vaatan tähelepanelikult, kuid ei saa aru, et jääga mingi teema oleks: „Ei ole õhuke, mina küll midagi ei näe!” Olen oma arvamuses veendunud, sest elan järve ääres ja tean täpselt, kuidas lahtine või veidike külmunud vesi välja näeb!

Tekib väike vaidlus ja viimaks annan kindlameelselt teada, et edasi lähen üksi ning kui too koht vastu peab, siis sõber tuleb järgi. Situatsiooni omapära seisneb selles, et ma tõepoolest ei saa aru ega suuda tuvastada, et eesolev jää oleks miskitmoodi probleemne! Täiesti tavapärane vaade, mis ei erine absoluutselt saabaste all asuvast jääkattest või peangi nägema seda, mida näen! See ala ei saa olla rabe, sest mitte kunagi ja mitte ühelgi talvel seda ei ole olnud! Sinna ei sisene ühtegi allikat ja kui ma visuaalselt mitte midagi eripärast ei näe, siis arvan, et Andres viskab nalja või kardab!

Näitan talle ette, kuidas jääl peab kõndima. Ettevaatlikult ja aeglaselt! Vaatan veel paar korda selja taha ja lähen nüüd juba julgelt edasi. Täiesti ootamatult ja äkki kaob jää jalge alt ning karmauhti vajun vette! Kõik käib välkkiirelt! Ehmatus on suur ja hakkan paanikas kätega pladistama. Kuigi ma ujuda ei oska, kuid endalegi üllatuseks suudan end mingi valemiga 180 kraadi ringi keerata ja kaaslasega tekib silmside. Veepinnal suudan püsida kuni 10 sekundit, misjärel umbes 2,5 meetrine sügavik vältimatult kutsub…

Eelnevatele lugudele sarnaselt siseneb hing taaskord immateriaalsesse dimensiooni (teispoolsusse) ja ajakulg muutub väga aeglaseks. Sa puudutad materiaalset ja teispoolset maailma üheaegselt! Teispoolsuses olemine avardab, laiendab, teravdab ja mitmekesistab su aistinguid ning taju kümneid kordi. Maal kõndides tavapärases olukorras sa ei ole üldiselt suuteline selliseid vaimseid võnkeid ja nüansse kogema kui teispoolsuses! Jääb väheks sõnavarast ja värvidest, et seda kõike kirjeldada! Isegi kui sõnu juurde konstrueerida ja seninägematuid värve luua, ka siis on füüsiline inimene võimetu teispoolsuses olevaid erinevaid detaile täies ulatuses autentselt kajastama.

Üllatun teistkordselt, sest järve põhjas on üsnagi valgusrikas olla, vesi on tavapäratult selge ja jää alla on üsnagi hästi näha. Justkui päike läbi pilve paistaks, mis omakorda rahustab ning annab sulle energiat kui ka jõudu. Hing on kohati kehast väljas umbes 1 kuni 1,5 meetri kaugusel, samal tasapinnal või kõrgemal.

Hingelises plaanis olen väga rahulik ja valguse ilmnemine selgitab, et hing on valmis lõplikult keha hülgama ning minema oma igavikulisele teerajale. Olemine on väga kerge! Antud seisund on ideaalne, et arutleda iseendaga, kas jääda põhja või liikuda jää alla ja uppuda või mitte? Ajameri on sisuliselt peatunud ning võin lõputult mõtiskleda, kuidas edasi toimetada…

Materiaalse maailma mõistes olen põhjas ainult mõned sekundid ning mingi seletamatu jõud tõukab mind ülesse! Olen kui õngekork ja vulpsatan taas pinnale, et umbes 5-6 sekundi pärast uuesti alla vajuda… Põhjast jääb puudu 0,5-1 meeter ning jällegi esineb fenomen ja olenemata rasketest vettinud riietest suudan veepinna poole rühkida! Tegemist on vist esimeste oskamatute ujumise liigutustega (!), mis tõstavad mu pinnale! Müstika! Ma ei oska ujuda, kuid esineb teadmine, et suudan vees liikuda! Olen ähmis ja kardan! Ometi hing juhendab ja aitab, et püsiksin elus!

Olen jääkaanest eemaldunud kuni 2,5 meetri kaugusele… Kukkumispaiga juurde suudan siiski imekombel tagasi manööverdada. Rõhutan, mitte ujuda, aga manööverdada!

Saan jääservast kinni, kuid kibelen teispoolsusse tagasi minema ehk esineb kaalutlus, et laseksin end lahti ja suunduksin jää alla… Tekkimas on väsimus, energia on nobedalt kadumas ja ma ei suuda libedast jääst kaua kinni hoida. Olen kahevahel, kas anda alla või mitte.

Andres on minust umbes 10 meetri kaugusel, kohkunud ja ei oska midagi ette võtta. Kutsun teda appi, kuid ta väga pelgab… Ütlen mitmeid kordi, et ma ei suuda ja võin uppuda…

Õnneks ei lase sõber end kaua veenda ja roomab augu juurde ning võtab kahe käega mu külmunud parema käekese pihku, vasakuga hoian jääst. Proovib mitmeid kordi mind välja sikutada, kuid hoopiski libiseb augule lähemale. Nüüdseks on mul jõud otsas ja muutun kuidagi raskemaks, külm tikub kontidesse ning hambad hakkavad plaksuma. Uimasus ja unisus hiilib ligi… Sõltun nüüd ainult Andresest.

Me ei tea, mida edasi teha ning sedamoodi möödub veel 2-3 minutit. Naabripoiss laseb enda vasaku käe lahti, et ise mitte sisse vajuda, kuid aeglane libisemine augu poole on pidurdamatu…

Püüame jätkuvalt isekeskis hakkama saada ja arvame, et oleme paharetid, sest vette kukkumine peaks seda tähendama… Lisaks kardame karistust… Kõiki asjaolusid arvestades ometi peatselt leian, et kõrvaline abi on vajalik.

Hakkame täiest kõrist appi hüüdma… Asume sõudebaasist kaugemal kui 60 meetrit ja on kahtlane, et keegi meid kuuleb… On esmaspäev ja me ei ole hingelistki seal näinud… Reaalne tegelikkus tuletab end kogu aeg meelde ning mõistame, et oleme eriti täbaras ja väljapääsmatus olukorras, iseäranis mina…

Vaatan Andresele sügavalt silma ja otsin tröösti, julgustust ning tuge, kuid vastu vaatab hirmunud poisike, kes ise vajab pikka-pikka pai ning sooja kallistust. Loomulikult mõistan teda. Ta ei jõua mind lõputult kinni hoida ja liigagi selgelt adun, et varsti on ta sunnitud mu käe lahti laskma, et ise mitte vette kaduda…

Selles kriitilises olukorras olen taas sisenenud hingemaailma ning aeg kipub peatuma. Aega mul on, sest meeldib tema hinge tudeerida ja teavet ammutada. Saan ta hingega kontakti ning tajun tema hingelist põhiolemust. Mõistan, et tema üks hämmastavaid omadusi läbi erinevate elude on olnud altruismi õpingud, mida eales ei oleks osanud hüperaktiivsest poisist varasemalt arvata! Just praegu lööb see eredalt välja ja ennastunustavalt oma elu hinnaga ta aitab mind! Seega saatusliku ettemääratuse teerada peegeldab, et esineb vastastikune sidusus ja õnnetus peab olema, millest me mõlemad eluliselt õpiksime ning omandaksime vajalikud kogemused!

Hingelist põhiolemust olen lahanud erinevates peatükkides. Definitsiooni leiad 9-nda peatüki teooria lehelt siit.

Tema hingelise põhiolemuse tunnetamine ja mõistmine on mulle hädavajalik ning tajun energia juurdevoolu! Siinkohal julgeksin väita, et tänu kahe inimese hingede pingutustele saan jõudu, teadmisi ja oskuseid juurde! Lohutan Andrest ja räägin, et ta peab vastu ning ei tohi alla anda. Me saame koos üle ja sealhulgas on oluline, et võimalikult kõva häälega hüüaksime appi.

Taaskord karjume täiest jõust ja minu hääl on tema omast isegi mõnevõrra tugevam, kuid palju karjuda enam ei suuda. Häälepaelad annavad järgi ja hääl kipub kähisema. Püüan säilitada optimismi ja olla talle eeskujuks, et küllap olukord laheneb…

Põneva ääremärkusena mainin, et ajal kui sõbraga vaidlesime, kas eesolev jää on eluohtlik või mitte, teadsin intuitiivselt suurepäraselt ette, et isegi kui vette kukun, siis meid (mind) päästetakse. Kuigi hing ei öelnud, et juhtumas on õnnetus, vaid kuidas õnnetusest pääsen.

Järgmine tähtis asjaolu on, et Andrese vaist kirjeldas, et jää on õhuke! Võimalik, et ta oskas omamoodi teraselt vaadata, aga teadmine on selgepiiriline! Järelikult sõber usaldab enda hinge, kuid mina kasutan mõistust, ei võta teise inimese hingehäält kuulda ja astun otse suuremasse jäälahvandusse!

Möödunud on peaaegu 10 minutit ja abiväge ei ole. Üritan veel appi hüüda, kuid hääl on muutunud nõrgaks, mis ei kostaks kaugemale kui 10 meetrit… Paraku külm vesi teeb oma töö ja jäigastuva keha vastupanuvõime on kärmelt ning progresseeruvalt lähenemas kriitilisele piirile… Andres on murdumas ja üha sagedamini kurdab, et ta ei jõua mind enam kinni hoida, käehaarde tugevus on silmnähtavalt nõrgenemas… Olukorrast tulenevalt minu mõistus hakkab järeldama, et võin sellegipoolest uppuda… ometi hing seda versiooni ei toeta…

Viimaks näeme, et sõudebaasist jooksevad välja kaks meest. Üks kõrgekaelusega punakaspruuni kampsuniga ja soniga meestest nöör näpus on sõudebaasi direktor Ilmar Ruhno (vt 39. peatükk) ning teine kuni 3 meetri pikkuse puidust prussiga on halli tööjakiga, karvamütsiga ja labakutega töömees. Vaatan õnnelikult Andresele otsa ja tänan teda mõttes oma elu päästmise eest! Ta muutub minu jaoks suureks iidoliks ja jään talle elu lõpuni tänuvõlglaseks!

Jääpind vetrub ja praksub ning Ilmar roomab prussiga minuni ja ütleb Andresele karmilt ning otsustavalt: „Mine eest ära!” Tõmbab mu veest vaevata välja ning roomame ohutumasse kohta. Õigupoolest mina olen suuteline osaliselt liigutama ja ta sikutab mind enda järgi. Lõpuks saame püsti tõusta ning läbilõikav vappekülm, intensiivsed värinad ja kangestuskrambid on kohe jaol, ligunenud riided hakkavad jäätuma. Ma ei ole suuda oma keha kontrollida. Vees olin umbes 12-14 minutit.

Ilmar võtab mu vasakust käest kinni, tõstab maast üles ja kiirustab sõudebaasi sooja. Puidutöökoda, kus hooldatakse ja valmistatakse kanuusid ning süstasid on meeldivalt soe ja on kivisöega köetava katlamajaga kokku ehitatud. Kell on umbes 13:35.

Direktori tütar Eda (loe 41. peatükki) soojendab end radiaatori juures ja käsutab mind lahti riietuma. Puiklen ja häbenen, kuid tundes teda terve elu, ta vastuvaidlemist ei salli. Käed ja jalad ei kuula sõna ning ta aitab mind. Paks puhvaika üll ja varsti saan ta suured lotendavad dressid ning villased sokid selga-jalga.

Kamandab radiaatori äärde istuma ja tulikuuma musta teed jooma. Üle kahe sinist värvi suurt metallist kruusitäit teed sisse ei mahu. Uhh, keha läheb tasapisi soojemaks ja värisemine leeveneb. Samal ajal varvaste ning näppude soojenemine on erakordselt valulik, otsekui sajad nõelad torgiksid sind. Mõnus rammestus on lõpuks mu parim kaaslane.

Emale on juba teatatud ja jõuab varakult umbes poole nelja paiku töölt tagasi. Pliidi alla tehakse kohe tuli ja tuleb mulle baasi järele. Harjumuspärased toariided selga ja koju!

Mitte keegi ei riidle! Ei Ilmar, Eda ega ema! Mul on põhjust jällegi üllatuda! Haigeks ma ei jää ja järgmisel päeval lähen kooli ning räägin parimatele klassikaaslastele oma eelmise päeva uskumatutest seiklustest!

Lugu kirjutades tänaseni imestan ja pean väikeseks imeks, et linnulennult keskmiselt 65 meetri kaugusel sõudebaasi töökojas puidutööpinkide müras üldse keegi meid kuulis. Sündmust meenutades kogen kõike korduvalt uuesti. Läbielatud emotsioonid ja tajud tõusevad taas eksimatult ning värskelt esile, olen hingepõhjani puudutatud ja pisarad kipuvad voolama. Olen iseenda hingega otseühenduses ja mälestusi piltlikult ei eksisteeri ning justkui kõik toimub praegu ja samal hetkel! Sa suudad navigeerida oma sisemaailmas (või väidetavas infodimensioonis) suhteliselt vabalt ja vaadata ning tunnetada endaga seotud sobilikke andmeid nii, kuidas parasjagu soovid.

Peatükk on kirjutatud juunis 2022.


Täiendan mõnevõrra käesolevat peatükki väikese episoodilise lõiguga hommikusest unenäost, mida nägin 17.06.2022. Jutumärkides:

„Varahommik ja kaks last (7-8 a) teevad ulakusi ning soovin neid korrale kutsuda, kuid satun hoopiski laste kogunemisele. Tulevad kokku pidulikult riietatud 3-12 aastased lapsed, kes on seotud mingit moodi Vene-Ukraina sõjaga. Enamik või kõik nendest on sõjas hukkunud ehk uni näitab laste hingesid. Põhiosas räägivad ukraina, vähem ka vene ja eesti keeles. Saan kõikidest keeltest suurepäraselt aru. Lapsi on 427*.

Eesmärk on päeva jooksul saada selgeks spektaakli stsenaarium, mille ühekordne avaetendus toimub sama päeva õhtul Tallinnas Estonia teatri ja Linnahalliga sarnases suures hoonete kompleksis, kus on liuväli. Seega tegemist on jääetendusega ja kõik lapsed peavad õppima ka uisutama. Tegelikult enamik juba oskavad.

Üritusel on üks kandvaid osi minul, kuid õhtul avastan ja olen ähmi täis, et ma ei ole rollist veel midagi sisulist jõudnud omandada. Ühiskondlikult oluline ja väljapeetud publik on suures osas juba saalis. Ootamatult paiknen ümber Ukraina väejuhatuse peastaapi, kus antakse esmakordne käsk kahele M142 HIMARS (kerge ja suure liikuvusega suurtükiväe raketisüsteem M142 on mitmekordne raketiheitja, mille laskekaugus sõltuvalt raketist on kuni 500 km) Ukraina raketiüksusele avada tuli Venemaa sõjaväe positsioonide pihta…”

* 2022. aasta 18. juuni hommikuse seisuga on Vene okupandid Ukrainas tapnud 323 last. Vene Föderatsiooni täiemahulise relvastatud agressiooni tagajärjel on saanud viga 906 last. Allikas: Ukraina portaal TSN.

Siinjuures tuleb rõhutada, et tegemist on ametlike andmetega ning tõenäoliselt on surma saanud ja vigastatud lapsi oluliselt rohkem.

41. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, neljas ja viies lugu ⟡

Reedel 17. augustil 1973 pärastlõunal umbes kella kahe ja kolme vahel. Täispäike või vähene pilvisus, õrn tuuleke, sooja varjus ca +22 kuni +24 C. Täna on minu sünnipäev ja saan 6 aastaseks, mistõttu isa tuleb töölt varem koju. Emal on puhkus.

Ootan pingsalt ja olen kannatamatu, millal sünnipäeva hakkame tähistama?! Vanemad teevad ettepaneku, et lähme järve äärde päevitama ja ujuma. Harva saame koos päiksevanne võtta ja supelda, mistõttu olen väga elevil. Järve kallastel on väga palju inimesi pikutamas ja aega mõnusasti veetmas. Põhiliselt on tuldud Mustamäelt. Paarisaja meetri kaugusel majast otsime vaba murulapi ja sätime päevituslinad maha. Ema läheb kohe ujuma ja jääme isaga kahekesi.

Alles nüüd soovib isa mulle sünnipäeva puhul õnne ja asjalikult pärib, kas ootasin väga sünnipäeva? Olen väga loksutatud, et issile viimaks meelde tulin ja minu vastu huvi tunneb! Mõne aja pärast tuleb ka ema ja naudin meie vahvat seltskonda! Mul on huvitav! Varsti on meie kord isaga vette minna. Issi ujub ja mina hullan, sest ujuda veel ei oska.

Vees hakkab üsna kiiresti külm ja jooksen empsi juurde tagasi. Päike hellalt paitab ning värin ja hammaste plaksumine on kadumas. Ema teatab, et peaks mind ujuma õpetama. Kõhklen tõsiselt, kuid tänase erilise päeva puhul olen püüdlikult kuulekas ja läbi pika veenmise jään nõusse.

Kui täna sünnipäeva ei oleks, siis ma ei oleks ema ettepanekuga nõustunud! Lihtsalt ei! Tänu hingele tean täpselt, mis juhtub, kuid minu mõistus põhineb loogikale, et esiteks ei taha vanemate meeleolu rikkuda ja teiseks soovin pidulikku õhkkonda säilitada ning torti süüa!

Emme eriline enesekindlus ja muretus on sedavõrd tugevad, et varjutavad mu ohuhinnangu. Täpsemalt hing on juba ettevaatavalt alarmeerinud, et kui ema mind vees õpetab, pean olema väga valvas… Teisisõnu info on ammu juba kuskil olemas ning hing vahendab sulle, et varsti on midagi eluohtlikku toimumas!

Olenemata hoiatusest usaldad ema ja oma mõistust ehk nähtav, kuuldav ja katsutav näib olema tõeline. Seega esineb materiaalse maailma paradoks, mida varasemates peatükkides olen korduvalt esile tõstnud – me pigem ei usalda puhast intuitsiooni, vaid piiratud mõistust!

Korduvalt arglikult poetan, et võin ära uppuda… Ometi soovin ujuma õppida, mida paljud minuvanused juba oskavad… Ema järjekindel ja kõrge eneseusaldus ei jäta kahtlusevarjugi ning umbes poole tunni pärast lähme „õpingutele”.

Valime sügavuse, kus vesi on mulle rinnuni. Ema paneb oma käed mulle kõhu alla ja julgustab, et jalgadega siputaksin ning kätega teeksin samuti liigutusi. Seejärel lükkab mu eemale, mille tulemusena peaksin ujuma. Ometi veepinnal ma ei püsi ja midagi välja ei tule. Kardan! Teine katse ebaõnnestub samuti.

Kolmas proov. Olenemata minu keelitustest ja palvetest liigub ema sügavamale, kus vesi on minust peaaegu üle pea. Ta leiab, et kui muudmoodi ujuma ei õpi, siis hirm on parim õpetaja! Paraku ta ei mõista, et tean suurepäraselt, et praegune eksperiment on kõige kriitilisem. Nii juhtubki…

Ta heidab mu põhjatuma, tumedama ja külmema vee suunas. Rabelemine viib mu kiiresti vee alla. Ahmides tõmban järvevett hingetorru ning võib-olla ka kopsudesse, mistõttu eluks vajalik õhk enam ligi ei pääse.

Tajun aja teisenemist… Esineb kaks aega. Nn tavakiirusel lineaarselt liikuv aeg, kus praegu asun (minu keha) ja teine aeg, mis on hoopiski aeglasem. Eeltoodud aegasid nimetame tinglikult „hetkeks”. Eluohtlikus olukorras võid hetke venitada lõputult suureks ja avaraks ning sellises olukorras su hing on sisenemas või sisenenud immateriaalsesse dimensiooni. Esineb ettevalmistus hinge lahkumiseks kehast või on juba lahkunud ehk keha surm ei ole enam kaugel.

Hinge üks ülesandeid on tagada su elu jätkumine ja saan aru, et pean tegutsema väga kiiresti. Jalad vajuvad põhja ja tõukan end vee alt üles ning sedamoodi hüpates liigun kalda suunas kuniks jalad on kindlamalt põhjas ning saan püsivalt liikuda.

Ema ei saa millestki aru ja püüab mind kalda poole minemast takistada, kuid viimaks suudan kiirust ikkagi lisada ja jooksen ära. Kiire jooksmine, hüppamine, jalgadega trampimine, intensiivne kätega vehkimine on instinktiivsed ja intuitiivsed tegevused tagamaks hingamine. Hingamispeetus on piisavalt pikk ning olen äärepealt teadvust kaotamas ja tõmblustes maha kukkumas. Samal ajal ema ujub ja isa on kõhuli ning ei näe, mis minuga toimub. Rääkida ma ju ei saa…

Umbes 1,5-3 minuti pärast õnnestub vähehaaval hapnikku kätte saada, mille tulemusena tekivad nn kurgukorinad. Kuni 12 minuti jooksul on hingamine taastumas. Tunne on üsnagi ebamugav, rinnakorvis ja kurgus on valud. Ilmselt terviklik hingamisaparaat on osaliselt kahjustatud.

Jõuvarud on otsakorral ja umbes poole viie paiku lähen üksi koju. Aja teisenemine ning piltlikult ühe jalaga teispoolsuses olemine on hajumas. Jään õhtut ja tordi söömist ootama.


Juuni alguses 1974 tulevad tädi Maimu ja tema mees Ilmar meile ootamatult kuni tunniks külla ja teevad mulle ettepaneku nendega Lõuna-Eestisse kaasa tulla. Emal läheb kiireks. Vaja pojale riided kaasa pakkida, kuid ega midagi polegi panna… Ketsid on ära kulunud ja tallad auklikud, sokke ei ole… Emps lõikab vanad puuvillased sukapüksid soki kõrguselt ära ja ajutised lotendavad sokid ongi olemas. Selga lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega särgike, kanged sandaalid ning sukapükstest lõigatud sokid. Kilekotti hambahari, hambapasta, kamm, pesu, veel üks paar “sukapüksisokke”, õues mängimiseks väsinud-veninud lühikesed püksid ja särgike. Empsil ja minul on piinlik. Keerasime kapid pahupidi, kuid leitud riided on väikesed või määrdunud, väga kulunud ja rebenenud.

Sugulased on rohelist värvi uhke autoga VAZ 2101 (Žiguli), mis on ENSV-ajastu edu ja jõukuse sümbol. Autoga tagaistmel sõitmine on mulle väga suur au ja elamus ning üle nelja tunni sõitu Tahevasse kulgeb märkamatult justkui linnutiivul. Maimu on väga hooliv ja tähelepanelik ning tema noorema poja väikeseks jäänud korralikud riided sobivad mulle suurepäraselt. Mul ei olegi nii palju ilusaid riided varem olnud!

Enamik linnalapsi teavad, et maal möödub suvi traditsiooniliselt kiiresti. On palju erinevaid huvitavaid seikluseid, mis arendavad ja mõjuvad hästi ning kui kooli alguseks koju jõuad, siis oled juba suurem ning kogenum, sisuliselt küps maailmakodanik. Seega üldistatult on lugejal aimu, kes on koolieelik ja kuidas ta mõtleb.

17-ndal augustil 1974 on päikeseline laupäeva õhtu ja suurem seltskond sugulasi on kogunenud Räime järve (ca 5 km Tahevast Valga suunas) kaldal asuvasse majakesse, kus on saun ja kaminaruum. Veedetakse lõbusalt aega ning küpsetatakse sokulihast šašlõkki. Sealhulgas on mul sünnipäev, saan 7 aastaseks ja ema on ka umbes nädalapäevad tagasi kohale jõudnud. Sageli rõhutatakse, et olen nüüd suureks kasvanud ja juba peaaegu täiskasvanud. Selline jutt mulle meeldib ja tõepoolest, kuidagi täismehe tunne on tekkinud. Teen tõsisemat nägu ja püüan madalama meheliku häälega rääkida.

Pühapäeval 18-nda augusti õhtul paneb Ilmar Žigulile hääled sisse, 28 kilomeetrit sõitu ja viib meid Valga rongijaama. Sõidame Tallinn-Minsk-Tallinn rongiga koju! Ema peab esmaspäevast tööle minema.

Teisipäeva õhtu, 20. august umbes kella kaheksa paiku. Tuulevaikne, vähene pilvisus, sooja ca +20 kuni 22 C. Nurun õde (13 a), et ta võtaks mind endaga kaasa. Soovin samuti mõnusasti aega veeta! Endast vanemate ja targemate noormeeste ning neiudega on alati põnev koos olla! Viimaks õde nõustub, kuid tingimus on, et ma ei tohi teda ja teisi segada!

Meie maja kõrval asuvasse sõudebaasi on kogunenud sõpruskond, kokku umbes kaheksa poissi ja tüdrukut. Mina olen ainukene kõige väiksem, kuid saan alati meeldiva tähelepanu osaliseks. Olen ju pikajuukselise, kauni, särasilmse ja temperamentse õe noorem vend!

Sõudebaasi ühe halli juurde õue on paigutatud veokiga veetav suur ratastega käru süstade ja kanuude transpordiks, mis sisuliselt on metalltorudest kokkukeevitatud neljakorruseline riiul või sõrestik; matemaatiliselt väljendades risttahukas. Mõõtudega: laius kuni 2,5 m, pikkus 6+ m ja kõrgus kuni 2 m. Sõrestik sõna otseses mõttes, sest puudub nn plankpõrand ja plankküljed ning -lagi. Kanuud ja süstad peavad ainult torudele toetuma. Konstruktsiooni kõrgus maapinnast on ca 0,85-0,9 meetrit ja minule rinnuni.

Fotol halli kõrval on kaks kaasaegset väikest kergekaalulist sõiduautoga veetavat käru süstade ja kanuude jaoks. Kui nüüdisaegset omaaegsega võrrelda, siis uuem mudel on ligi neli korda väiksem ja umbes 5-6 korda kergem.

Käru on parasjagu tühi, millel saab lahedasti turnida. Kogunetakse tellingutele ja lobisetakse erinevatel huvipakkuvatel teemadel. Grupi vanim liige sõudebaasi direktori tütar Eda (14 või 15 a) mind ronima ei luba, sest tema sõnul olen väike ja võin kukkuda. Olen keelust väga löödud, kuid praegu kirjaridasid ritta sättides mõistan, eks Eda käitus vastavalt oma isa näpunäidetele ja võttis vastutuse, sest õhtul suletud territooriumil viibimine ei ole lubatud.

Poisid asuvad minu kaitsele ja viimaks saan ikkagi loa maapinnalt torudele kolida ja koos teistega kõõluda ning torult torule hüpata. Enda arvates olen suvega kõvasti mehistunud, kasvanud mõnevõrra pikemaks ja muutunud osavamaks. Rakendan parimaid teadmisi ja kogemusi, mida möödunud paari kuu jooksul olen Lõuna-Eestist kaasa saanud. Pean ennast juba peaaegu täisealiseks! Soovin, et mind võetakse kui võrdset ja näitan kõigiti välja, et olen suureks kasvanud. Pealegi tunnustatakse minu seitsme aastast elulist küpsust ja lähen peatselt kooli!

Torult torule liikumine tähendab, et hüppan joonisel toodud punktide A ja B vahel, mille vahemaa on ca 150-170 cm. Mulle näib, et nii mõnigi poiss ja tüdruk hindavalt vaatavad, et olen füüsiliselt väga võimekas, mistõttu püüan igat hüpet sooritada võimalikult veatult, lenneldes ja kunstipäraselt. Pealegi naudin ja olen iseenda ees üllatunud, et tõepoolest kuidagi meisterlikult tuleb kõik välja. Saan kenasti hakkama, kuid hing annab sageli märku, et oleksin väga ettevaatlik…

Loo omapära seisneb selles, et veel maapinnal olles ütleb hing mulle selgelt ette, et võin rängalt kukkuda… peaga vastu toru… Pealegi on Edal väga hea intuitsioon ning tema leiab samuti, et võib õnnetus juhtuda… Iga hüpe, mille edukalt sooritan, kirjeldab mulle enesele, et hing on eksiteel ja ma ei kuku ning lisab juurde julgust kui ka hooletust… Tähendab, usaldan enda mõistust ja jätan vaistu tahaplaanile.

Ees on järgmine hüpe ning hing alarmeerib kohe saabuvat eluohtlikku olukorda… Eiran hoiatust, sest ma ei ole ennem ju veel kukkunud… Enesekindlalt tõukan end torult ära, kuid parem tõukejalg libiseb kergelt tahapoole, mis tähendab, et hüppele rakendatav jõud on osaline, tasakaal on kadumas ning üks osa energiast kulub tennise tagasi libisemisele ja püüdele keha stabiliseerida.

Õhus lennates alustab aeg teisenemist. Keha jätkab oma teed ja aeg liigub samaväärselt lineaarselt. Kell on 20:28. Hing omakorda valmistub kehast väljuma ja aeg on sisuliselt peatumas. Sa koged materiaalset ja immateriaalset maailma samaaegselt!

Lugeja on juba aru saanud, et jõukatsumine ebaõnnestub ja ma ei maandu teisel torul. Nii ongi. Hüpe jääb lühikeseks ja kuna torukonstruktsioon on ligi meeter maapinnast kõrgemal, siis gravitatsiooni tulemusena õhus püsida ei õnnestu ja hakkan lähenema maapinnale. Mitte jalgadega ei maandu torule, vaid suuga vastu toru… Pauk on erakordselt tugev ja kogu torustikutarind väriseb ning kõmiseb… Kaelast käib ränk raksatus läbi ja pea väändub ebaloomulikult tahapoole… Jään liikumatult kõhuli lamama…

Huvitava osisena mõistus küsib minult eneselt, kas võin praegu ära surra? Teine küsimus, kas surra või mitte? Esineb arutelu mõistuse ja füüsilise keha vahel (!), kas elust lahkuda või mitte… Sa võid anda käskluse surra ja süda seiskub…

Juhin tähelepanu asjaolule, et ennem lööki on hing kehast väljunud ja aega enam ei ole. Hing on tinglikult hetkes ehk oled astunud teispoolsusse, kus aega ei eksisteeri. Piltlikult võid selles momendis veeta mitu päeva või nädalaid ja enam kui Maal on möödunud kõigest mõned sekundid.

Olen justkui lõputus ja piiritlemata ruumis või dimensioonis, kus on valgus ja ei ole. Siiski kuulen, mis Maal toimub, hingena suudan vajadusel ümbritsevat näha, inimeste mõtteid, meeleolusid ning muud tajuda.

Pärast põmakat seltskonna jutuvada katkeb… vaikus… 5-6 sekundi pärast keegi poistest ärevalt ütleb: „Ta on surnud!” või „Vaata, kas ta on surnud?” Misjärel koheselt väljub mu hing immateriaalsest dimensioonist ja paikneb lamava keha juurde ca 60 cm kaugusele ja kõrgusele. Sekund või kaks hiljem ahastuses ja hädaldades Eda karjatab: „Ma ju ütlesin, et ta kukub!”

Õde hüppab tellingutelt maha ja tõttab minu juurde… Õnnetusest on möödunud 16-17 sekundit… Ennem kui õeke jõuab midagi öelda, siseneb hing kehasse tagasi…

„Henry-Henry, kas sa oled elus?!” keerab mu jõuliselt selili, tõstab rindkere ülespoole ning üritab nägu mullast ja sodist kiirustades puhastada. Avan silmad. Kõik hingavad kergendatult ja murekoorem väheneb tuntavalt.

Vahemärkus. Eeltoodud situatsioonikirjeldus ei ole mu jaoks midagi uut… Aegsasti juba ennem sündmust olin püüdnud kinni küllaltki täpse info detailide ja sõnadeni, mis lähitulevikus hakkab toimuma…

Hoop oli sedavõrd tugev, et võttis mu sõna otseses mõttes oimetuks. Olen šokis ja alles nüüd tunnen tohutut valu. Kogu peakolju tuikab, iseäranis nägu ja lõualuud, kael on eripäraselt kange ja jäigastunud. Õde palub mul suu lahti teha ja katsub esihambaid… meeletu valu ja pisarad voolavad… Ta ütleb: „Issand, hambad on täitsa katki… sul on varsti kool…” jms.

Eda soovib uudishimust samuti mu hambaid kontrollida, kuid ma ei taha teda ligi lasta. Valu on läinud liiga suureks ja suust tuleb palju verd. Tüdruk rakendab jõudu ja on mu suhtes karm… Allun korraldusele.

Õde aitab mind püsti ja olen tõsiselt üllatunud, et kael ei ole enam endine ning pea keeramine on vastikult piinarikas. Mõne minutiga oleme kodus ja selleks ajaks on suu juba paistes ja paistetuse tõttu ei saa enam kinni panna. Kael on samuti mõnevõrra pundunud ja pea tervikuna on kuidagi paks. Kõigest hoolimata olen hingelises plaanis muretu ja tean, et perspektiivis läheb kõik hästi. Samal ajal mõistus deklareerib, et nüüdsest olen hammasteta, üsna ebameeldiv olukord jms.

Kodus ütleb ema meile etteheitvalt umbes järgmise lause ning mõtte: „Varsti on kool ja hambaid suus ei ole…” Sisu on pikem ja jätan kolm punkti. Ligi tunni jooksul saame verevoolu suust pidama.

Emps on väga närviline, sest esimese aja arstile saame alles neljapäeval 22. augustil. Kuigi emal on keeruline töölt ära tulla, siis paaritunnise akna leiab lõunapaiku. Arsti esmane hinnang on, ülemised esimesed kaks purihammast on murdunud ja infektsiooni ning põletiku vältimiseks tuleb koos juurtega koheselt eemaldada, kuid lõpliku hinnangu annab arstide konsiilium, mis koguneb homme pärastlõunal.

Järgmise päeva õhtul ema kodus teatab, et arstid soovitavad katkised hambad kõrvaldada, muid võimalusi ei ole ja samal ajal raputab eituseks pikalt pead, et poeg on nüüdsest hammasteta ning varsti on kool… Vaatab mulle ainiti otsa, on nutma puhkemas ja järjepidevalt korrutab, kuidas ma ilma hammasteta kooli lähen… Tasahiljukesi muutub üha kindlameelsemaks ja sõjakamaks. Umbes poole tunni jooksul otsustab, et tema alla ei anna ja hambaid välja tõmmata ei lase!

Järgmise nädala esmaspäeva 25. augusti hommikul lähme arsti juurde tagasi ja ema enesekindlalt avaldab, et ennem ta siit kabinetist ei lahku kui murdunud ja ainult igemete küljes olevad hambad kinnitatakse juurte kohale tagasi. Aega ei ole, iga kaotatud tund vähendab võimalust, et eksperiment õnnestub. Arst püüab ema leebelt veenda „kasutust” ideest loobuma, kuid tulutult. Viimaks doktor resoluutselt ütleb, et tema seda tööd ei tee ja vastutust ei võta! Järgneb kümmekond minutit pingelist vaidlemist ja iga minutiga muutub ema jäigemaks ning põikpäisemaks ehk mida enam hagu alla viskad, seda suuremaks tuli läheb. Emps ei kavatsegi siit ära minna, kasvõi õhtuni oleme siin! Lõpuks arstitädi alistub ja põgeneb ning näole end enam ei anna.

Veel umbes 12-13 minutit ja maja pealt leitakse keegi õde, kes ilmselt on varemgi traatide paigaldamisega tegelenud ja esihambad seotakse väga tugevasti oma kohale tagasi. Loomulikult tuimestuseta ja valu on päris suur, kuid kannatan ära. Ligikaudu nädalajagu on valu ja paistetus veel igapäevane. Esimest koolipäeva käsitlesin lühidalt 30. peatükis.

Novembri keskel kuni detsembri esimeses pooles käime arsti juures kontrollis ja traadid võetakse ära. Tohter on üllatunud ja ema on rahulolev, on juhtunud väikest viisi meditsiiniline ime ning murtud hambad on kasvanud juurte peale tagasi! Seega ema ja minu intuitsioon ei eksinud – saan hambad tagasi!

Pannakse uued traadid ja pingutatakse natukene teistmoodi. Ennem kevadet käime veel korra arstil ja mõnevõrra leevendatakse traatide pinget. 1975. aasta märtsi lõpus kuni aprilli esimesel poolel võetakse käsitöönduslikud traadid ära, sest hambad on korralikult kinnikasvanud. Aprilli lõpus kuni mai alguses saan hammaste painutamiseks klassikalised hambaklambrid, mida peab 1,5-2 aastat kandma.

Ülaltoodud lugu on hea näide, et puhast intuitsiooni on vajalik usaldada! Mõistus võib eksida!

Peatükk on kirjutatud mais 2022.

40. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, kolmas lugu ⟡

Olenemata, et olen kolm korda vaktsineeritud, leiab covid-viirus mind aprillis 2022 üles. Põdemine läheb suhteliselt kergelt. Kuni seitsmel päeval on palavik 37 kuni 37,9 C, valus kurk, nohu ja köha. Hilisem nn tüsistuste periood on siiski vaevalisem, mis võib kesta kuni mai lõpuni, võib-olla kauemgi.

Justkui oleks äkitselt kuni 30 kilo juurde võtnud ja gravitatsioon maapinnaga on oluliselt suurenenud. Oled aeglasem, liigutuste amplituud on väiksem ja raskem end liigutada. Sa oleksid kui tiheda külmunud määrdega koos, mis piirab sind.

Väsimus ja unisus on meeletult suur. Ööpäevaringselt soovid väga palju magada, millest järeldan, et organism võitleb millegagi ja annab sulle järjepidevalt puhkust. Jõudu on, kuid vastupidavus on kuni 50% vähenenud. Väikseimgi füüsiline pingutus tõstab pulsi üles, hakkad hingeldama ja toimetamisi sooritad hoolikalt ja mõõdetult, et end mitte väsitada. Sealhulgas tahtejõud ehk vaimne komponent on langenud kuni 40%. Rääkimine on keeruline ja tekitab järjepidevad spontaansed köhahood.

Eeltoodut arvestades on võib-olla tegemist neuroloogiliste (kesknärvisüsteem on pihta saanud) ja hapniku omastamisega seotud probleemidega. Olen mõnevõrra imestunud, sest haige ei ole ammu olnud. Viimati 2013 jaanuaris kui -18 C kraadiga olin hooletu ja õhukeselt riides ning rattaga sõites külmetusin.

Oletan, et kui vaktsineerimise oleksin vahele jätnud, siis ei saaks välistada raskelt haigestumist ja hospitaliseerimist või isegi surma. Tulenevalt eeltoodust püüan ikkagi planeeritud tegevusi teha, kuid paratamatult kõike enam ei jõua.

Iga olukord, mis meie elus toimub, on vajalik ja üldistatult tähendab, et saame targemaks. Ma ei oska veel täpselt öelda, mida haigestumine mulle juurde andnud on, kuid vähemalt ühele elulisele tähtsale küsimusele vastuse leidmisel olen lähemale jõudnud. Samuti jõudsin tõdemuseni, et mai kuni august kaasa arvatud tüütan lugejat peatükkide avaldamisega harvem. Mais 1-3 korda ja juuni kuni august kord kuus. Seda sellel põhjusel, et tegemist on väga kauni ajaga, mil õues on toimetamisi piisavalt, mille tõttu kirjutamisele ja lugemisele ei pruugi sedavõrd palju tähelepanu jaguda.


Ilmselt 30.06.1973 (5 a). Laupäev. Soe, päikeseline ja peaaegu tuulevaikne ilm Vikimõisas. Olen väga kannatlik ning ootan, mil paar aastat nooremal naabripoisil lõunauinak lõppeb ja kõhu täis sööb. Umbes kahe paiku tuleb välja. Meeleolu on suurepärane ja olemine helge. Suur vabadus! Nädal tagasi sain lasteaiast koju (vt 18. peatükk) ja juuli alguses lähme emaga vanaemale külla (vt 19. peatükk)!

Lastevibu koosneb painduvast metallvardast, mis on kaetud plastrüüga ning keskel on käepide. Mina lasen vibu ja Rain toob heameelega noole ära, mille otsik on kummist iminapa. Mängukaaslane on paraku veel üsnagi väike ja iseseisva laskmisega ta mitte kuidagi hakkama ei saa. Puudub võistlusmoment ja aktiivsus, mistõttu muutub tegevus minu jaoks varsti igavaks.

Võtan vibu lahti ja järgi jääb metallvarras, mida hakkame odana kasutama. Tutvustan kaaslasele mängu sisu, et oleme sõdurid vanast ajast ja on oluline võimalikult kaugele lennutada. Oda visata Rain oskab ja loobime kordamööda. Samal ajal korrigeerin teda sageli, kuidas kõige parem oleks heita. Poiss on püüdlik ja püüab õppida. Meil on põnev ning oleme mõnusas mänguhoos.

Adun suurepäraselt, et umbes 6 mm läbimõõduga metalljublakas on väga ohtlik ja keelitan Raini, selle otsa mitte hüppama. Varda teravus on oluline, et seda heites siseneb vaevata maasse ja jääb kenasti püsti. Omapära seisneb selles, et kus kohast mul tulevad teadmised kirjeldatud „külmrelva” ohtlikkusest? Varasemaid kokkupuuteid selliste asjadega ei ole olnud ja olen veel liiga noor, et saada hästi aru, mis on eluohtlik ja mis mitte…

Teine eripära on, et peas järjepidevalt vasardab, et mängime keelatud mängu ja peame olema väga tähelepanelikud… Ometi pealtvaatajaid ei ole ja mitte keegi ei keela… Järelikult esineb sügav ja puhas intuitsioon, mis tugineb andmetele, mille olen kinni püüdnud… Teisisõnu hing on andnud ligipääsu teadmistele, mis pärinevad mittemateriaalsest maailmast…

Maa sees turritavale odale lähenen alati hoolsalt ja ettevaatlikult teatud nurga alt, et sellele kõhuga mitte peale koperdada. Õpetan ka poisipõngerjat sedamoodi toimima. Minu kord on heita ja asun varrast maa seest üles noppima…

Äkki käib löök selga… Rain on vargsi selja taha hiilinud ja proovib mulle mänguhoos jõuliselt peale hüpata. Komistan ja kukun avatud suuga varda otsa… Oda siseneb suhu, aeg peatub ja kaotab taaskord oma tähenduse… Hing väljub kehast ja selgelt mõistan, kuidas raudtüügas on suulakke läinud. Piltlikult on hing minu suus ning visuaalselt näen varda paiknemist suulaes – kui sügaval, millise nurga all jms. Suu sees ei ole pime ega hämar, vaid kõik väiksed detailid on selgelt jälgitavad ja näha. Justkui illustreeriv joonis raamatust.

39. peatükis selgitasin, et eluohtlikus olukorras lineaarselt kulgev ajamõiste teiseneb ning allub teistele reeglitele. Täpselt niisamuti toimub ka praegu. Hetke, mil varras suhu siseneb, saab venitada nii pikaks ja laiaks kui soovid. Sul esineb spetsiifiline ja eriline taju, mis aktiveerub momentaalselt siis kui on oht surra.

Arvan, et sellistel juhtudel avalduvad materiaalne ja immateriaalne maailm sulle selgelt üheaegselt. Koged ja tajud mõlemat, osaled mõlemas. Hingelises kontekstis olen eluohtliku olukorra hetkes ja sisuliselt võib seda vaadelda ja tudeerida väga kaua.

Edastatakse info, et kui vajutan pead veel allapoole, siis varras läheb sügavamale ja suren koheselt ehk esineb hingeline teave, mis ei ole minu mõistusega seotud. Lapse mõistusel ei olegi veel selliseid meditsiinilisi õpitud tarkuseid.

Huvitav, et astun iseenda hingega arutellu, kas surra või mitte, kuidas edasi toimida ja muud harivad asjaolud. Vestluse vältel ma ei ole enam laps. Kui mõtiskluse pikkust stopperiga mõõta, siis ajaühikuks saaks määrata paar minutit materiaalse maailma mõistes, kuid diskussioon toimub hoopiski immateriaalses dimensioonis, kus aega ei eksisteeri.

Mõne sekundi pärast hüppab Rain mulle taas selga. Hetkega väljun immateriaalsusest ja tulen tagasi tegelikku ellu. Kukun kõhuli ja varras paindub maapinnani, kuid on jätkuvalt ühe otsaga murukamaras ning teiselt poolt suulaes pingega kinni. Püüan häälitseda ja naaskelpoiss arvab, et toimub mäng ning hüppab kolmas kord peale, kuid varsti ikkagi mõistab, et midagi on valesti.

Olen kõhuli ja nihutan ettevaatlikult pead kuniks varda suust välja saan. Metallimaitse on äärmiselt intensiivne. Oigan valust, nutan ja suust voolab ohtralt verd. Rain jookseb kohkunult tuppa ja kutsub oma ema appi. Evi tõttab ummisjalu välja aru pärima… ja nuhtleb rängalt oma poega… Varsti on minu ema platsis ja suhu topitakse rätikuid, et pulseeriv verevool pidama saada.

Isa kamandatakse taksot otsima, et lapsega kiiresti traumapunkti minna. Nõukogude ajale kohaselt vaba taksot ei ole väga lihtne leida, kuid umbes ennem kella nelja saame asuda sõitu. Taksos olen isaga ja rätikud on verest punased. Arsti juures selgub, et elutähtsatest organitest jäi õige väheke puudu ning õnnetus võinuks lõppeda surmaga. Pean kodus kaheks nädalaks tubasele režiimile jääma.

Eelnevalt kirjutatule selgituseks lisan, teises dimensioonis (teispoolsus) toimus mõttevahetus kaugelt kauem kui reaalse maailma ajaskaala mõni sekund seda võimaldanuks.

⌘ Erinevates dimensioonides on samad tajutavad hetked erineva mahtuvuse ja pikkusega. ⌘

Teisisõnu immateriaalne dimensioon tinglikult paar minutit versus loetud sekundid materiaalne maailm. Väidan, et:

⌘ Immateriaalses dimensioonis esinev info hulk on oluliselt suurem ja on võimalik teavet omandada efektiivsemalt kui füüsilises maailmas piiratud mõistuse kaasabil. ⌘

Teooriat lahti mõtestades kommenteerin, et mateerias või vähemalt Maal kasutame põhiosas enda mõistust, mis üldistatult piirneb elu jooksul omandatud teadmistega. Paraku elu on lühike ja me ei suuda väga palju õppida. Sealhulgas aju võimekus on kammitsetud, et ümbritsevat mateeriat piisavalt laiahaardeliselt ja sügavalt mõista, mis iseenesest ei tähenda, et materiaalne maailm vähe infot sisaldaks või vähem kui immateriaalne dimensioon. Seega viimati kirjeldatud teooria on tinglik ja põhineb inimese positsioonilt tehtavale vaatlusele.

Lugejale juba teadaolev järgmine tähelepanek, et teispoolsuses olles tead täpselt, millal võid surra või mitte, mida kinnitas ka traumatoloog oma hinnangus.

Neljapäeval 04. juulil 1973 sõidame rongiga emaga Lõuna-Eestisse vanaemale külla, mida käsitlesin 19. peatükis. Eirame arsti soovitust, sest minu taastumine on kiire ja enesetunne läheb päev-päevalt paremaks.

Peatükk on kirjutatud mais 2022 aastal.

39. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana ⟡

Kummalisel põhjusel, kuid ilmselgelt saatuslikul rajal kõndides, tajud enda hinge lähedalolekut vähem või rohkem eluohtlikke situatsioone läbi elades. Kõige esimene eriti ohtlik olukord oli sünnitusmajas, millest kirjutasin 25. peatükis. Hinge ilmnemine toimus ka enesetapumõtete veeretamisel mai-juuni 1979 (11 a). Vahetult ennem suitsiidikatset november-detsember 1979 (12 a) ja pärast, mis on kirjeldatud 33. ja 34. peatükis.

Räägitult, hinge üks eesmärke on tagada sinu füüsilise keha eksistents ja elu. Tagamise üks meetodeid on, et hing ilmutab end, kõneleb sinuga ja toetab, jagab infot, mida nn tavaolukorras hankida ei ole võimalik vms. Sõltuvalt inimesest tajud hinge kirkalt või üldse mitte.

Hinge teine siht on aidata sind immateriaalsusse kui hakkad surema, reaalselt sured ja sellesse elusse enam tagasi ei tule. Üleminek füüsilisest olekust hingelisse on märkamatu või vaevu tajutav ning sa ei pruugi aru saada, et oled kehast lahkunud. Sõltub inimesest. Näiteks mina tean kui keha on surnud ning saad aru, et oled taas kordumatu igavikuline hing; siire ühest olekust teise on vaevumärgatav.

Isiklikult minule mõjub hinge ilmnemine emotsionaalselt ja vaimselt virgutavalt. Mida sagedasem on kontakt enese hingega, seda enam oled meeleliselt tundlik ja mõistad end laiahaardelisemalt. Järelikult eluohtlikel situatsioonidel on olnud mitmeid kindlaid rolle! Jällegi, sõltub indiviidist. Siiski ei soovita mitte kellelegi teadlikult kutsuda ette olukordi, kus su elu võib ohtu sattuda!

Sünnist kuni aastani 2006 jaanuar-veebruar (38 a) esineb kuni 25 eluohtlikku olukorda. Sünnitusmaja lugu iseenesest on väga erakordne ja ainulaadne ning erineb järgnevatest 24-st.

24-st kolme mäletan isiklikust vaatevinklist ja isa mõnevõrra teismoodi. Tegelikult üsnagi müstiline värk, sest mul on väga hea meetod, kuidas varjus olnud mälestused esile tõsta. Mäletamisest kirjutasin detailselt 21-25 peatükis.

„Esimene lugu.” Võimalik, et 1969 suvi, varsti 2 aastane. Olen vanematega Lõuna-Eestis onul ja tema naisel külas ning ühiselt pannakse nende elukohas tapeeti seina. Mul on võimalus liimiga kokkutehtud tapeedipaanidel korduvalt liugu lasta. Siit edasi olulisi mälupilte ei esine. Hilisemas elus räägivad vanemad sageli, iseäranis isa, et tapeetimisega samal päeval mängisin ka onu autos ja lükkasin käigu välja ning auto veeres tiigi poole. Onu sai õigel ajal jaole ning õnnetust ei toimunud.

Põnev on asjaolu, et läbi lapsepõlve püüan autoga olnud sündmust tihti meenutada, kuid pingutustest hoolimata mitte midagi meelde ei tule. Ka tänapäeval uut infot esile ei tõuse. Miks esineb mäluauk, ma öelda ei oska. Pigem võis olla hoopiski nii, et istusin onu süles ja lubati tiigi lähedal rooli hoida… Vanemad võisid olukorda romantiseerida ja teha huvitavamaks ning ajaga lugu teisenes, mistõttu detaile ma meenutada ei suudagi.

24.05.2022. Esiplaanil on elektripost ja 1969 aastal umbes samas kohas oli posti asemel auk kuhu ronisin. Võimalik, et elektripost tol ajal paigaldatigi. Fotograaf: Henry Küla

„Teine lugu.” Ilmselt 1969 september või oktoober. 2 aastane. Jalutame isaga Vikimõisa kandis. Ronin ühte auku ja uudistan, mis seal sees on. Omapära seisneb selles, et augus olles on hing kehast väljas ja minu selja taga umbes 1,5 meetri kaugusel ning jälgib minu toimetamisi. Isa hõigub kiirustama ja jooksen talle järgi. Hilisemas elus väidab isa mitmeid kordi, et kukkusin postiauku ning kadusin kuhugi ära. Seega samast sündmusest on kahe inimese erinevate detailide mälukaadrid.

„Kolmas lugu.” Isa tuleb lasteaeda jalgrattaga järgi. Ilmselt 1972 mai, veel 4 aastane. Sõidame koju ja mina istun taga pakiraamil. Kallur läheb meist lähedalt mööda ja isa sõnul kukub kastist suur kivi teele. Paps ütleb, et oleksime surma saanud. Siiski kivi ma ei näe ja hing mitte midagi eluohtlikku ei tuvasta. Võib-olla isa ärritus, sest veok ei hoidnud mõistlikku distantsi ja vihaga prahvatas, et oleks kiviga pihta saanud jms. Ehk mõistus andis talle just sellise info nagu soovis, kuid leian, et situatsioon ei olnud kriitiline.

Isa on läbi elu liialdanud või valetanud või mäletab teistmoodi. Ta esineb väga andekalt, loominguliselt ja elutruult, suurepärane lauluhääl (dramaatiline tenor), mistõttu ta võinuks elukutselt olla armastatud karakternäitleja või tunnustatud ooperitäht (praeguses elus ta ei ole seotud näitlemisega ega laulmisega). Seetõttu tema sõnadesse tasub alati suure kahtlusega suhtuda. Sündmuste kirjeldusest selgub ja mul puudub taju, et tegemist oleks olnud millegi ohtlikuga. Seetõttu eeltoodud lugude numeratsioon on tinglik ning jutumärkides.

Eluohtlike situatsioonide loetelu (lühimärkmed) olen pannud kirja sügisel 2021 kui on olnud käsil tõsised ja produktiivsed meenutamise protsessid. Nende hulgas äsjatoodud kolm lugu, mis mälusoppides sobramisel peatüki kirjutamise ajal tasandusid tavapärasteks elulisteks toiminguteks. Mälestused koosnesid segamini minu ja kunagi isa poolt öeldud lausetest, mis tõe huvides tuli nüüd lahti lüüa ja üksteisest eraldada. Omalaadne tegevus nõudis aega ja korralikku pingutust ning tegelikus elus olnud kaadrid asetusid tõenäoliselt õigesse järjestusse. Mõningase analoogiana võiks märkida Venemaa propagandat ja ajupesu, mida nn keskmine Venemaa elanik usub, mis tekitab tema mõtlemises ja iseendaks olemises suhteliselt suure sürreaalse kaose. Selekteerimaks valedejadast välja tõde on tohutult keeruline, milleks võib kuluda palju inimpõlvi.

Taaskord nimekirja mitmeid kordi lugedes ja seikasid meenutades selgub, et nendest mõned on pigem ohtlikud ja hinge ilmnemist ei ole toimunud. Jõuan järeldusele, et täpsustatud andmetel on sünnist kuni 2006 aasta jaanuari-veebruarini olnud 16 eluohtlikku olukorda. Harutan need järjekorras lahti.

Esimene lugu sünnitusmajas. Loe 25. peatükki.

Teine lugu. Ilmselt 1971 28. august laupäev või 04. september laupäev, 4 aastane. Mõnevõrra tuuline ja poolpilves ilm. Umbes +15 kuni +17 C. Kella 11:00 paiku. Hommikusöök on söödud ja aeg minna välja mängima. Võtan kolmerattalise jalgratta ja lähen maja kõrval asuvasse sõudebaasi. Seal on alati väga huvitav. Onud ja tädid sõidavad süstadega, inimesi on suhteliselt palju ja meeldib, et minust hoolitakse kui rattaga ukerdan. Sageli naeratatakse ning antakse teed.

Sõidan tavapärast ja tuttavat teed pidi sillale, et näha lähemalt, kuidas sportlased askeldavad. Sillalt on ka hea ülevaade Harku järvele. Sild koosneb kahest osast. Esimene puidust osa toetub maal asuvale betoontarindile ja on viidud puitpostidel ca 10 meetri ulatuses vette. Teine puidust sillaosa on ujuv, mis on paigutatud tünnidele. Tünnid põhja ei vaju ja sedamoodi saadki sillal käia.

Kaks sillaosa ei ole täna omavahel püsivalt seotud, vaid on umbes 1 meetrine vahe. Olen pettunud, et tuul on kaks silda üksteisest eemale lükanud ja järvepoolsele osale ma ei pääse. Vahe on sedavõrd suur, et ei riski hüpata ja teisalt ratast ka teisele poole tarida ei saaks.

Jään mõtisklema ja ootele, äkki keegi aitab mind teisele poole. Ma ei julge ka abi paluda. On üsnagi kentsakas, et ae onu, tõsta mind palun koos rattaga teisele sillale… Koju ei soovi samuti minna, päev on alles alanud.

Leian, et kui rattaga kahe silla vahelt vette uhaksin, küllap siis keegi mind veest välja tõmbab ja teisele sillale tõstab. Tean täpselt, et mind aidatakse veest välja…

Varsti tuleb teisele sillale noormees kanuu või süstaga ning teeb ettevalmistusi sõitu minekuks. Ta on minu lähedal vasakut kätt.

Mõeldud tehtud! Sõidan vette ja kohkun… Ma ei osanud arvestada, et vees on väga ebastabiilne ja täiesti teistmoodi olukord ning ühtäkki kipub ratas kiiresti sügavikku kaduma… Eeldasin, et ainuke muutus ongi selles, et istun jätkuvalt sadulal ja toetun rõõmsalt käepidemetele ning vesi on põlvini, nabani, rinnuni või kaelani, kuid mitte üle pea… Mind tõstetakse lahvandusest kenasti välja ja pannakse teisele sillale…

Paraku vesi on sügav ja ma ei taha, et väga oluline ratas ära kaoks… Vasaku käega hoian lenksust kinni ja samal ajal muretsen, et müts võib peast ära kaduda. Seetõttu parema käega hoian peast ja mütsist kinni…

Hetkega kaon vee alla ja hing ilmutab ning selgitab, et tegemist on eluohtliku olukorraga ning on uppumise risk… Samal ajal annab teada, et mind päästetakse… Eelnevalt mainitult kordan üle, et hinge üks ülesandeid on tagada sinu eksistents.

Teadmine, et mind aidatakse muudab mu täiesti rahulikuks ja passiivseks, võib-olla isegi apaatseks… Ma ei rabele, intuitiivselt ja instinktiivselt hoian hinge kinni. Silmad on avatud ning näen, kuidas sügavamale vajudes valgus väheneb ja ümbrus muutub hämaramaks… Tekib omalaadne suur rahuseisund, kus kontakt enda kehaga jääb tahaplaanile ja keskendud enese hingele. Sisuliselt on tegemist suremise protsessi algusega ja pehme üleminekuga füüsilisest maailmast immateriaalsesse dimensiooni.

Tähelepanuväärne on, et üleminekufaasis inimese kehale ja ajule mõistetav lineaarne aeg piltlikult määratledes hakkab peatuma või kaduma ning tajud, et ajal puudub sinu jaoks edaspidi tähendus. Ehk immateriaalsuses aja mõistet ei eksisteeri ja kõik on vajadusel olemas ühes hetkes või loendamatutes momentides. Hetke kui sellist võib venitada lõputult avaraks ja suureks.

Vee all olles kogen ja mõistan ennast ning ümbritsevat füüsilist kui ka immateriaalset maailma oluliselt laiemalt. Võib väita, et justkui oleksin pingeliselt mitmeid päevi eripäraseid õppetükke omandanud ja teinud edukalt eksami! Teisisõnu sa oled ühenduses oma igavikulise hingega ja sulle on avatud tohutult suur võimete ning teadmiste varamu.

5-7 sekundi pärast krabab keegi mind jopest… Vaikelu katkeb ja hakkan meeletult rabelema ning soovin tundmatust segajast vabaneda… Hoian lenksust kramplikult kinni, kuid käes jaksu ei ole ja ratas vajub oma teed…

Mind tõmmatakse veest välja… Visklen ja protesteerin nagu kala kuival… Parema käega hoian jätkuvalt peast ja mütsist kinni…

Jalad ei ulatu sillani ja sedamoodi noormees mind jopest kõvasti kinni hoides kiirustades maale tiribki. Rapsin visalt ja ei saa aru, mis toimumas on… Miks mind lahti ei lasta ja miks silla teisele osale ei panda… Olen suures segaduses…

Ilmar Ruhno (29.12.1926-01.03.2008) on sõudebaasi direktor alates 1956-ndast aastast. Otseteed tema kabinetti mind viiaksegi. Loomulikult tean, kellega on tegemist. Ta on tõsise range olemisega tugeva häälega meesterahvas, kellest peetakse lugu ja kord on majas. Kardan, et ta hakkab minu peale karjuma, olen ju pahandust teinud…

Ilmar teab mind, kuid moe pärast küsib, kes ma olen, kus elan jms. Ta on üsnagi rahulik ja sõbralik, kuid tunnen end väga ebamugavalt. Riided tilguvad ja kabineti laudpõrandal on suur veeloik. Viimaks küsib, kas saan ise koju või peaks mind aitama? Mul on heameel, et saan tulema.

Kodus pelgan samuti, et ema hakkab tõrelema, et vette kukkusin… Emps on hoopiski väga hooliv ning kamandab mind teki alla sooja. Jään sügavalt magama. Ligi nelja tunni pärast teen silmad lahti.

Muretsen, et isa saab mu peale pahaseks, et olin hooletu ja jalgratta ära kaotasin… Üsna pea selgub, et ratas on järvest juba välja sikutatud ning kuuri all. Ei mingit riidu ega kurjustamist!

Järgmisel päeval või järgmisel nädalavahetusel või nendel päevadel on sõudebaasis pidulik rivistus ja kõne, masti heisatakse ENSV lipp. Noormeest, kes mu elu päästis, tunnustatakse aukirja ja transistorraadioga. Kõnet peab Tallinna linna, vabariigi või EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) esindaja. Sündmust kajastab ajakirjandus.

Kirjalikus formaadis ilmub lugu mälu järgi ajalehes „Rahva Hääl”, mida esmakordselt loen kui juba koolis käin. Kahjuks tänaseks on ajaleht kadunud. Peatüki kirjutamise ajal ei ole aega raamatukokku minna, et kontrollida kuupäevi ja lugeda artikkel taas läbi. Võimalik, et mälu eksib ja kuupäevad paigutuvad ümber ning ajalehe nimetus on hoopiski teine.

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

%d bloggers like this: