Lesnoe asula – ümbermõõt üle 4 km ja pindala enam kui 1 km²
Vallakeskus Semiyarka (tänapäevane nimetus Жетижар) asub Irtõši jõe kaldal. Asula alal ja vahetus läheduses oli 3000-3500 aastat tagasi iidne linn, mis kõneleb, et inimasustus pärineb sellest perioodist. Nõukaajal elas seal 2000 inimese ringis, 1999. aastal 1309 ja 2013. aastal 820 inimest.
Lesnoe kuulub Semiyarka valda ja asub keskusest 10 kilomeetrit ida pool. Lesnoe sai asula õigused ja nimetuse 1980 või 1981 aastal. Esimesed majad ehitati ilmselt 70-ndatel. Oletan, et Lesnoe on kunstlik moodustis, sest asustust ei ole seal arvatavasti kunagi olnud. Ümberringi on ainult viljatu kuiv stepp ja lähim jõgi Irtõš jääb sõltuvalt lähenemispunktist linnulennult 4-5 kilomeetri kaugusele.
Põhiliselt on tegemist ühekorruseliste era- või paarismajadega, mis on ehitatud silikaattellistest. Välisseina paksus on kaks kivi ehk 250-260 mm, seejärel ca 2,5 kivi paksune õhuvahe 390-400 mm ja siseseina paksus on kaks kivi ehk 250-260 mm. Seina siseosa on krohvitud (1 cm) ja võõbatud lubivärviga valgeks, valge lubivärviga on ka lagi. Moodustub terviklik väga tugev ja kapitaalne seotud sein paksusega ca 93 cm. Soojustamise eesmärgil seintesse jäetud vahed on täidetud kivisöe põletamise jääkidega ehk šlakiga.
Seintele on tõstetud betoonist õõnespaneelid, millele piki vundamendi perimeetrit on peale ehitatud kahe kivi paksune ja kaheksa kivi kõrgune (ca 80 cm) nn vöö. Moodustub kast, mis on ääreni täidetud šlakiga. Tähendab, tubade lagede peal ehk pööningul on kuni 80 cm paksune soojustus.
Viilkatuse vertikaalsed otsaseinad on ehitatud kahe kivi paksuselt. Katuse puitsõrestikule on paigaldatud laineline eterniit.
Eramaja krundi suurus on ca 1200-1400 m². Ehitusalune pindala on ca 110 m², maja pikim külg ca 13 m ja lühem ca 8 m. 3 tuba ja köök-veranda, mille sisepindala on kokku umbes 85 m². Elutoast pääseb kahte tuppa ja kööki. Ruumidesse on ehitatud laudpõrandad, aknad on kahekordsed puidust raamidega ja sinist värvi. Elutuppa on ehitatud punastest tellistest ahi, mis on vooderdatud plekiga. Majal on kaks sissepääsu. Esimesest välisuksest pääseb otse esikusse, st puudub tuulekoridor kahe uksega nagu Eestis on levinud. Esik moodustab nurgakese elutoast. Köök-verandalt pääseb aeda.
Puupeldik auguga põrandas asub õues. Puurkaevuvesi on kümmekonna maja peale ühine. Lähed ämbritega liivasele tänavale, vantsid loetud sammud ja vee tarid kööki. Solgivee viskad kuhugi aianurka. Väikesed haisvad prügimäed on pea igal krundil.
Talved on sealkandis külmad. -30 kuni -40 °C on suhteliselt tavapärane, mistõttu klassikaline üksainus plekkahi maja meeldivalt soojaks ei küta. Suurte külmadega on ühe ahjuga majas +5 kuni +8 kraadi sooja ja tubades võivad seinte nurgad olla härmas. Sarnaseid ahjusid ehitati Eestis nõukaajal laialdaselt ja iga puuküttega elamise omanik teab, et kütta 85 ruutu soojaks, peaks veel üks ahi olema või siis vähemasti pliit lisaks. Enamik Lesnoe majaelanikke ehitabki lisakorstna ja täiendava küttekolde, näiteks pliidi kööki. Kui 2 küttekollet huugavad ööpäevaringselt, siis tõsise külmaga ei tõuse sisetemperatuur kõrgemale kui +11 kuni +13 kraadi. Sellisel juhul võetakse appi veel 1-2 elektriradiaatorit ja soojust on võimalik tõsta +16 kuni +18 kraadini. Suvel on tavaline kui kuumus on +40 °C varjus. Paksud kiviseinad tulevad kasuks ning hoone sisekliima on jahedam kui väljas.
Paarismaja krundi suurus on ca 1750-2300 m². Ehitusalune pindala ca 200-230 m². Ühes boksis 3 tuba ja köök. Peldik õues ja vesi ämbritega.
Asulas on 7 viilkatusega ja 12 lamekatusega kahekorruselist korter- või büroomaja. Majas on 4-8 korterit või kontoriruumid. Majja on veetud veevõrk ja kanalisatsioon ning ehitatud tualetid. Kas koridoride peale ühised, ei oska öelda. Kütmine on lahendatud ahjudega või väikeste katlaruumidega. Küttematerjalina on levinud põhiliselt kivisüsi, harvem puuhalud (puid kasvab suhteliselt vähe).
Era- ja paarismajade ehitamiseks on kasutatud 6-7 tüüpprojekti, korter- ja büroomajade jaoks 7-8 tüüpprojekti ning sõltuvalt projektist ühetüübiliste hoonete suurus ja pindala varieeub kuni pluss-miinus 20% ulatuses. Mõned paarismajad on eriprojekti alusel kohandatud eramuteks, kohalikus mõistes villad, ruumide üldpindalaga kuni 250 m².
Asulas on sõjaväeosa, postkontor, väike hosteli tüüpi hotell või võõrastemaja, ühiselamu, söökla, 2 toidukauplust, arstipunkt, lasteaed, segusõlm (toodetakse müüri- ja betoonsegu majade ehitamiseks, mis veoautodega kohe objektidele veetakse), paar ehitustehnika ja veokite hoiustamise platsi ning sellega seotud mõned väiksemad hooned, veokite ja ehitustehnika remonditöökoda. Era- ja paarismaju on kokku ligikaudu 159. Lähim kool asub 10 kilomeetri kaugusel Semiyarka asulas. Lähim haigla on 50 kilomeetri kaugusel Semyonovka asulas.
1985. aastal alustatakse suure hoone rajamist kuhu tuleb kõige suuremate ehitusmasinate (kraanad, traktorid, suured veokid jms) garaaž, remondi-, kontori- ja olmeruumid ehitusaluse pindalaga ~ 6600 m² ja põrandapinnaga ~ 7500 m². Ligi 3,4 hektari suurusel kinnistul asuv hoone ja 2 väiksemat ehitist valmivad tõenäoliselt lõplikult alles 80-ndate lõpus. Ilmselt on väheses kasutuses tänapäevani.
1987 aasta kevadel ja suvel alustatakse leivatehase ning sauna ehitamist, mis valmivad tõenäoliselt 1988 aasta lõpus või 1989. aasta esimeses pooles.
Arvestades elukondlike hoonete arvu, peaks asulas elama 750-900 elanikku. Põhiosa moodustavad endised retsidivistid, kriminaalid ja karistust kandvad tingimisi vabastatud seaduserikkujad, kes oma kuritegeliku karjääri on lõpetanud või näiliselt lõpetamas. Pätid on rehabiliteerimise ja süükoorma lunastamise eesmärgil saadetud Lesnoesse elama ning kopikate eest töötama. Võib isegi öelda, et pahategijad on deporteeritud vastu nende tahtmist pärapõrgusse asumisele suurt deržaavat rajama! Umbes 80% on mehed ja 20% naised. Keskmine vanus 40 ja üle selle. Väidan, et nendest enamik on alkohoolikud. Töötavad suures osas ehitussektoris ja ehitavad asulasse endasuguste jaoks hooneid juurde.
Väike seltskond elanikke on ohvitseride pered ja pärast kooli lõpetamist kohustuslikus korras elama-töötama saadetud uusasunikud, kes on valdavalt ajutised, aga mõned jäävad ka püsivalt paigale. Rahvuslik kooseis on umbes 90% venelased ja 10% kasahhid.
Kuni 900 elaniku numbrisse suhtun skeptiliselt, sest sõjaväes olles ja asulas sageli käies näen, et inimesi üle 600 ei ole. Järeldan, et võimud ei tea, mis kohapeal toimub! Ega mitte ühtegi miilitsat siin ka ei ole! Kurjategijate ühiskonda sulandamine on puudulik ja korruptsiooni tõttu paljud kriminaalid on paberil olemas, kuid tegelikkuses kablutavad kuskil Venemaal või NSVL avarustes ringi ning sooritavad valgustkartvaid tegusid.
Eelnevas peatükis mainisin, et oblasti keskuse Semipalatinski linnaga on bussiühendus argipäeviti kaks korda päevas korraldatud. Asula lähedal on ka lennuväli ja navigatsioonihooaeg lennukiga AN-2 sõltuvalt ilmastikust on aprillist kuni oktoobri lõpuni. Korralik lennujaam koos lennuvälja ja mitmete võimsate rajatiste ning hoonetega on asula piirist 800 meetri kaugusel.
Kuigi suur jõgi Irtõš asub Lesnoest kuni 5 kilomeetri kaugusel, siis asula suunas on laeva jaoks rajatud 3,5 km pikkune sirge kanal. Sildumiskohani tuleb ikkagi mööda käänulist teed 3 kilomeetrit vantsida. Väga kiire katamaraan kurseerib argipäeviti iga ca 3 tunni järel hommikust õhtuni linnade Pavlodar-Semipalatinsk ja jõe kallastele jäävate asulate vahel. Nädalavahetusel paar korda päevas. Mööda maanteed on kahe linna vaheline kaugus ~ 333 km, siis mööda jõge ~ 465 km. Lesnoe-Semipalatinsk vaheline kaugus piki jõge on ~ 195 km ja linna jõuad umbes 3,5 tunniga (laeva keskmine kiirus 30 sõlme ehk 55 km/h). Bussiga võtaks aega üle 4 tunni, et läbida ~ 175 km.
Tänapäev
Ülaltoodud kirjeldus põhineb satelliidipildile, avalikele andmetele ja minu mälule. Satelliidipildilt selgub, et elumajadest 25-30% on tänaseks mahajäetud ja varemetes. Eelmises peatükis mainitult, sõjaväeosa tänapäeval enam ei eksisteeri ning hooned on osaliselt varemetes. Varemetes on veel 1 toidukauplus, mitmed büroohooned, söökla, ühiselamu ja leivatehas. Mahajäetud, kuid katus on veel peal, on lasteaed, postkontor, saun, kõik büroohooned, arstipunkt, enamik korterelamuid ja segusõlm.
Asulas ja ümbruskonnas ei ole asfalt teedele veel jõudnud ja olukord on endine nagu eelmise sajandi 80-ndatel. Lähim asfalttee asub 50-60 kilomeetri kaugusel. Tähendab, et kevadel ja sügisel on liiklemine raskendatud ning sõltub, millist liiklusvahendit sa kasutad. Põhiliselt sobib nelja- või kuuerattaveoga maastikukindel tehnika. Kaugelt Euroopast vaadates tundub olema eksootika missugune ja on isegi huvitav, et tsivilisatsiooni hüvesid on vähevõitu. Samal ajal vaesus, mahajäämus ja tööpuudus ongi ühtedeks olulisteks teguriteks, miks maapiirkonnad tühjenevad.
Lennujaam on varemetes ja lennuväli osaliselt võsastunud. Seega lennutransport on hääbunud. Interneti andmetel Pavlodari ja praeguse nimetusega Semej või Semey (endine Semipalatinsk) vahelist reisilaevandust enam ei ole. Tänaseks on sildumiskohad, kaid, hooned jms atribuutika amortiseerunud, lagunenud ja ära varastatud. Regiooni poliitilisel tasandil veeretatakse ideed reisilaevandus piiratud mahus taastada ja 2022 aasta suvel käidi välja mõte, et äkki keegi investor sooviks antud sektorisse raha paigutada… Olen irooniline ja ütlen, miks peaks erainvestor kulutama kümneid miljoneid ja enam eurosid kaheldavasse projekti kui linnastumise trendi jätkudes maaelanikkond paraku väheneb. Olukord hoopiski nõuab, et reisijatele mõeldud jõelaevandus vajaks riigi olulist korruptsioonivaba tuge infrastruktuuri rajamiseks, laevade ostuks ja igakuist dotatsiooni, et üldse saaks kohaliku tähtsusega transpordiühendus uuesti käivitatud ning funktsioneerima!
Üks toidukauplus näikse veel tegutsevat! Tegemist oli pisikese kauplusega, mis koosnes laoruumist ja letist, mille taga toimetas müüja. Müügiruumi pindala oli kuni 20 ruutu. Võimalik, et toimetamise skeem on sarnaseks jäänud. Sealhulgas on majas ruumi ka elamiseks.
Satelliidipildilt avastan kuni 6 sõidukit, millest 1 halli värvi sõiduauto asub kortermaja ees, 3 veokit ja sõiduauto ehitustehnika hoiuplatsil ning 1 sõiduauto mainitud 7500 ruuduse põrandapinnaga hoone kõrval.
Märgiline on, et Google Maps antud asukohas Lesnoe nimetust ei näita. Justkui oleks nimetu tühi stepp ja kui piirkonda ei teaks, siis oleks suurendamata satelliitpildilt hoonestust väga keeruline leida. Ametlikel andmetel elas asulas 2013. aastal 157 inimest. Elu jätkumist näitab sissetallatud sõidu- ning jalgrajad ja eluks kõlblike hoonete eterniitkatused on vahetatud. Hiljuti on ehitatud üks suurem hoone ehitusaluse pindalaga 1450 m², kinnistu on heakorrastatud.
Väeosast – ümbermõõt üle 1 kilomeetri ja pindala ligi 6,3 hektarit
Püüan leida internetist infot ehituspataljon ОСТБ 1938 kohta. Materjali on väga vähe, kuid midagi siiski on. Avastan lipniku, kes teenis väeosas aastatel 1968-1991, ja tunnen ta ära – Nikolai Artamonov. Foto on tehtud kuskil sünnipäevalauas alkoholipudeli kõrval. Pildil on ta umbes 70 aastane, aga muidu on täna 73-ne (sünd. 20.05.1949). Ta oli juba tol ajal joodik. Lipniku auastme saab üleajateenija, kes jääb väeossa aega edasi teenima. Ankeet kirjeldab, et 1991 lõpetas väeosa tegevuse.
Veel 1979. aasta kevadel asuti linnas Taldõkorgan, Lesnoest linnulennult 650 km lõuna suunas. 1979 sügisest paikneti ümber praegusesse asukohta. Sõdurite põhiliseks ülesandeks on ehitada Lesnoe asulat. Ohvitserid tegelevad sealhulgas sisuliselt inimkaubandusega, mistõttu töökaid poisse müüakse naaberasula Semiyarka ametnikele, jõukatele eraisikutele või ettevõtetele, osalemaks ehitus- või põllumajandustegevuses.
Satelliidipildi alusel tuletan, et 1991 aasta sügisel kui sõjaväeosa lõpetas tegevuse, olid sõdurid hõivatud 20 era- ja paarismaja ehitusega, mida kinnitavad tänaseni nähtavad poolikud ehitusplatsid ja rajatud vundamendid.
Semipalatinski tuumapolügoon
Kui lähen väeosast lõuna suunas kilomeeter eemale, siis all orus on kaugustest näha suurte sõjaväelennukite maandumised ja õhkutõusud. Lesnoe asula paikneb tuumapolügooni kinnisest teadus- ja sõjaväelinnast Kurtšatov linnulennult 16 kilomeetri kaugusel. Semipalatinski testimispaika kasutati tuumakatsetusteks aastatel 1949–1989, kokku korraldati seal 456 katsetust, millest 340 maa all ja 116 atmosfääris. Olen Semipalatinski oblastis 1985 detsember kuni 1987 detsember. Minu teenistuse vältel sooritatakse 24 maa-alust tuumakatsetust veebruarist 1987 kuni novembrini 1987 kaasa arvatud. Testimispaiga Degelen epitsenter asub väeosast 120 km kaugusel ja teise testkoha epitsenter Balapan 109 km kaugusel. Võimas plahvatus tähendab, et koged tugevat maavärinat!
Tuumakatsetuste tõttu kannatanud territooriumi kogusuurus on enam kui 300 000 ruutkilomeetrit. 2000. aastate keskpaiga andmetel kuulutas Kasahstani Vabariik kannatanuks 1,3 miljonit inimest.
Väeosa ohvitser räägib alles 1987. aasta sügisel, et kõrgenenud radioaktiivse kiirguse tõttu peab õues olles aastaringselt mütsi kandma ja soovitavalt jooma keedetud vett või veel parem, vesi mujalt kohale tuua. Kumbagi soovitust ei teadnud järgida ja vast ei oleks ka hoolinud. Kas mütsi kandmine ja vee keetmine vähendab mingil määral organismile saadavat kiirgusannust, ma täpselt öelda ei oska. Võimalik, et sooja ilma ja palavaga sageli mütsita käimine tingis praeguse juuste hõrenemise.
Küll on praktiline tähelepanek, et kui juhuslikult end õrnalt kriimustasid, siis koht läks kuni nädala jooksul mädanema. Lihasmädanik laienes kontrollimatult kuni lähima luuni, mis samuti hakkas pehkima ja abtsess laienema. Väeosa leitnandist arst suutis haiguskoldele kahe erineva kange salviga piiri panna. Selleks pidid 3-4 nädalat iga päev sidumas käima. 2 aasta jooksul kriimustasin end 4-5 korda ja 4-5 korda tekkis nii lihas- kui luumädanik, millest on järgi olulised armid.
22. detsember 1985 (18 a) kella ühe paiku pühapäeva öösel meie kasarmus nr 2. Õhkkond on ärev ja keegi ei maga. Oodatakse suurt kaklust. Kasahhide grupeering on nädalapäevad üritanud Habarovski ja Vladivostoki kriminaale endale allutada, kuid tagajärjetult. Venelased suudavad olla edukad kaitses kui ka vajadusel rünnata. Kasahhid on visad ja õhus on info, et kutsuvad kõrvalkasarmu vanakesed appi.
Kasarmus nr 3 on roodust järel veel 5-6 kõige karmimat ja hullemat demobiliseeruvad ajateenijat, platnoid. 2 tüüpi on venelased, kellest vähemalt üks on tõenäoliselt endine kogenud kriminaal. 1-2 venda on oletatavasti tšetšeenide grupeeringu juhid, sest rood oli 2 aastat (1983-85) nende kontrolli all. 1-2 meest on kasahhid, kes arvatavasti olid kasahhide grupeeringu juhtliikmed. Kõik retsid on paistnud silma võika terroriga ning barbaarse võimutsemisega. Roodu komandör ei kiirusta neid koju laskma, vaid soovib hoida väeosas kuni 31. detsembrini, mil vastavalt seadusele on viimane päev, mil tohib sõdurit kinni hoida.
Kartus ja kuulujutt osutub tõeks. Meie kasarmu valve annab häiret, et kõrvalroodu kolm demblit (demobiliseeruvat sõdurit) kasahhid ja tšetšeenid väljusid oma kasarmust ning liiguvad meie suunas. Paljud venelased ja ukrainlased, sealhulgas Kaug-Ida kutid on lahinguks valmis ja on aegsasti end riidesse pannud. Poisse on kokku ligi 30 ja nad on kõvahäälselt väge täis, kuid tajuda on meeleheidet. Olen kõrvaltvaataja ning jälgin sündmuse arengut eemalt.
Vanad astuvad kasarmusse ja nendega ühineb meie roodu kasahhide grupeering ning läheb löömaks. Elus esimest korda näen pealt brutaalset massikaklust ning olen kindel, et venelased võidavad, kuid võta näpust. Ma lihtsalt ei tunne kasahhe ja tšetšeene rahvusena ning piirkondi, kus nad elavad. Raudne kambavaim ja kokkuhoidmine kriitilistes situatsioonides on rahvuslik omapära, mis ületab venelaste grupikuuluvust. Sealhulgas kolm demblit on äärmiselt kogenud kaklejad ning teavad hästi, kuidas inimesi allutada, tasalülitada ning panna alandlikult enda ees põrandal roomama.
Kasahhide külm ja kalkuleeritud strateegia seisneb selles, et võtta julmalt maha venelaste-ukrainlaste kõige kõvemad sellid. Eripärase julguse, jõhkruse ja osavusega paistab silma kasahhist dembel, kes jõuliselt võtab ükshaaval tugevaimad vastuhakkajad ette ning alistab nad suhteliselt kergesti. Umbes 10-12 minutiga on selge, et venelased jäävad alla ja nende punt laguneb. Armutu tapluse aktiivne faas on möödas ning kaks demblit lahkuvad. Meie roodu kasahhide grupeeringule jääb toeks kasahhist dembel, kes väljakutsuvalt demonstreerib, kuidas venelasi peksta ning alavääristada. Arvete klaarimine kestab vahelduvalt kuni poole kolmeni öösel. Magada palju ei saa, sest kella kuuest hommikul on äratus ning kohustuslik hommikuvõimlemine õues.
Pühapäeval ohvitsere väeosas ei ole, mistõttu kähmlemine oligi sihitud öisele ajale. Päeval saadetakse meie roodu komandörile sõnum ja pahur kapten Koroljov on sunnitud pärastlõunal oma soojast kodust lahkuma ning kõledasse kasarmusse tulema. Professionaalina on talle kiiresti selge, mis toimus.
Esmaspäeval pärast hommikusööki tuleb koos Koroljoviga meie kasarmut tudeerima ka pataljoni alampolkovnikust komandör. Pavlodarist saabuvad teisipäeva hommikul väeossa musta värvi Volgaga kaks kõrget pagunikandjat sõjaväeprokuratuurist. Staabis kuulatakse kõik väeosa sõdurid ükshaaval üle. Minu kord astuda platele on umbes kella kahe paiku päeval. Räägin kõik nähtu detailselt ära ja panen kinnituseks allkirja. Olen muretu ja rahulolev, et lõpuks on õiglus majja tulemas…
Kolmapäeval ülekuulamine jätkub ning pärast lõunat umbes kella nelja ja viie vahel kutsutakse mind staapi tagasi. Räägin loo veekord üle ja vastan täpsustavatele küsimustele. Mul on heameel, et saan kannatanute sõdurite ja väeosa heaks oma positiivse panuse anda. Umbes tunni pärast lähen enesekindlalt ja muheledes kasarmusse tagasi.
Jõudnud uksest sisse saan aru, et midagi on teistmoodi. Mind vaadatakse altkulmu ja mitte keski minuga ei räägi. Umbes 10 minuti pärast ütleb keegi vene keeles sõna, mida tollel ajal kuulen elus esimest korda: „Koputaja!” Sõna suudan enese jaoks tõlkida alles mitu kuud hiljem – Eesti-Vene sõnaraamatut kuskil riiulil ei vedele.
Õhtu jooksul kasutavad mitmed sõdurid minu suunas seda sõna, kuid aru ma ei saa ja naeratan vastu. Kuni poole tunni jooksul mõistan, et minu poolt antud tunnistuse üldine sisu on jõudnud juba levida üle väeosa. Olen pettunud, sest arvasin, et info kuulub ainult uurijatele ja teiseks on arusaamatu, et enda arvates olen peksa saanud sõdurite päästeingel, kuid isegi nemad on ebasõbralikud! Vastukaaluks kõik ohvitserid suhtuvad minusse austuse ja respektiga. Neljapäeval 26-nda detsembri hommikul lahkuvad uurijad väeosast.
Alates 26-ndast detsembrist hakatakse kolmanda kasarmu 5-6 platnoid ükshaaval koju laskma. 31. detsembri pärastlõunal saab sõjaväepileti eelnevalt mainitud venelane, endine kriminaal. Tähendab, kõige jäledamat pätti hoitakse viimase vindini kinni, et anda märku, et möödunud kahe aasta jooksul käitus ta väga valesti… Ilmselgelt selline pehme kasvatusmeetod 29-30 aastasele paadunud kurjategijale korda ei lähe. Ta on tõeliselt lai leht ja ka näost paras kaak. Talle tehakse erand ning nüüdsest tsivilistina lubatakse jääda mõneks päevaks väeossa. Laupäeval neljanda jaanuari lõunapaiku võtab ka tema oma kodutee jalge alla. Krae on üles tõstetud ja kindlal sammul astub üle paraadväljaku väeosa väljapääsu suunas. Juhuslikult näen ta lahkumist.
Arvan, et aeg teeb oma töö ja uurijatele minupoolse tunnistuse andmine vajub unustusse… Paraku ei… Olen kui albiino ahv, ohvitseride imetleda ja kaitse all, kuid paljud kaassõdurid hoiavad minust distantsi, sealhulgas kasahhide ja tšetšeenide grupeeringud. Esmaspäeval 13. jaanuaril 1986-ndal aastal astub kapten Koroljov mulle sõbralikult ning omamehelikult ligi ja ütleb, et sättigu ma ennast homseks valmis, pean Semipalatinskisse tunnistajana kohtusse minema… Uudis võtab mul jalad nõrgaks ning ma ei arvanud, et detsembris toimunud sündmus üldse sellise pöörde võtab…
Järgmise päeva varahommikul olen valmis ja saatjaks on roodu staršina Oleškevitš. Nõukogude armees on staršina auaste seersantide omast järgmine ehk asub kõrgemal positsioonil. Oleškevitš on pärit Leedust ja räägib vabalt leedu ning vene keelt. Sünni poolest vist leedu-vene segaperekonnast. Ta on tulnud meist pool aastat varem teenima. Sinisilmne ja heledate juustega, pikka kasvu, väga turske ning jõuline. Staršina sealhulgas tähendab, et meie roodus on ta vastavalt korrale ametlikult sõdurite juhiks määratud, kes allub otseselt kapten Koroljovile. Oleškevitši silmapaistev füüsiline vorm, tugev hääl ja rahulik olek tagab talle võimu ning valdavalt kõik roodu sõdurid ja grupeerinud kuulavad ta sõna. Samal ajal ta peab olema ka osav laveerija, et täita Koroljovi suuniseid, kuid mitte sattuma vastuollu tugevate grupeeringutega. Ütleksin, et tal on väga keeruline ja vastutusrikas positsioon. 1986. aasta hilissügisel teeb kasahhi grupeering talle vähemalt kahel korral kambaka, mida juhuslikult näen pealt…
Olen tõsiselt üllatunud kui õues liitub meiega kasahhist dembel, kelle üle mõistetakse kohut… Ma ei teadnudki, et ta veel väeosas on… Arvasin, et viidi ära ja oletatavasti valmistub koju minema või on läinud. Tunnen ennast tõeliselt ebamugavalt, sest sisuliselt oleme täielikud vastandid ja vaenlased… Õiguskuulekas poiss Eestist ja kriminaalse ning sadistliku käitumisega silma paistnud kasahh. Mõtisklen, et kui mul tekiks temaga vastasseis, siis isegi parimal juhul ei oleks tema vastu šansse. Ta on laiaõlgne, minust üle poole pea pikem, sitke, lihaseline ja hästi liikuv, 25-30 kilo raskem, pikkade käte ja suurte kondiste rusikatega.
Kiireim ja mugavaim moodus pääseda linna on minna katamaraaniga ning Lesnoest 3 kilomeetri kaugusel asuvast sadamast lähme peale. Elus esimest korda kruiisin piki laia ja võimast Irtõši jõge ja elamus on seda väärt! Julgen kindlalt öelda, et loodus on väga ilus! Püüan keskenduda ümbruse vaatlemisele, kuid paratamatult tuleb dembliga mõned laused vahetada. Ta on tavatult sõbralik… Ettevaatlikult, kuid kindlalt proovib mind mõjutada tunnistusest loobuma…
Kohtuprotsess on kella 10:00 ja 11:00 vahel. Esimesena lähen mina saali, kus on mõned kõrged ohvitserid. Prokuröril on polkovniku auaste. Alles saalis teen otsuse, et mul on mäluhäired… Küsimuste-vastuste voor ja mina vastan, et ei mäleta… Minu ees on mõtlemapanev dilemma. Olen kuritegevuse ja pätinduse vastane, kuid see ei tähenda, et selliseid asjaolusid maailmas ei esineks. Sealhulgas kardan oma elu pärast ja intuitsioon annab vastavaid signaale…
Prokurör on laia silmaringiga, intelligentne ja sihikindel 50-ndates meesterahvas. Ta vaatab mulle otsa ja sõnadeta saab aru, miks ma ei taha oma tunnistust kohtu ees kinnitada… Suurepäraselt mõistab mu kehakeelt ning anuvaid silmi… Meie vahel oleks kui telepaatiline side… Vastastikku tajume üksteist… Ta on väga rahulik, minu suhtes toetav ja ei üldse ei survesta ning rahumeelselt kuulab mu vastuseid.
Pärast mind läheb saali dembel. Mina Oleškevitšiga ootame koridoris. Umbes kella üheteistkümneks on protsess läbi ja jääme kolmekesi lahendit ootama. Ligikaudu poole tunni pärast kutsutakse meid kahekesi saali tagasi tulemust kuulama. Vagura näoga kasahh peab minema nn süüdistatavate pinki istuma ja mina pealtvaatajate omasse. Prokurör kirjeldab detsembris olnud sündmuse kulgu, kirjalikke tunnistusi ja meie ütlusi, mida istungil andsime. Selgelt ütleb välja, et minu sõnul olla mul kõik meelest läinud, kuid tema hinnangul asjaolusid arvestades minupoolne mittemäletamine ei ole tõepärane… Usutavad ei ole ka väidetava peksja ütlused, et ta kedagi löönud ei ole.
Kohtuotsus. Kasahh on süüdi vägivallategudes ja mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni.
Dembli nägu muutub veel mornimaks, kuid väliselt peab ta vapralt vastu. Elus esimest korda kuulen sõna „distsiplinaarpataljon” ja sellest mitte midagi ei tea. Oletasin, et karistuse sisuks võib olla hoiatus, trahv või maksimaalselt 15 päeva aresti ja seejärel läheb koju. Ometi jään kohtuotsusega rahule, sest arvan, et iga teo eest peab vastutama ja iseäranis kui kellelegi liiga teed. Mulle meeldib prokuröri käsitlus, et minu mäluhäired paigutas ainult sõnasse „asjaolusid” alla ehk suhestus minu isikuga parimal võimalikul moel ja sanktsioone ei rakendanud ega lisanud täiendavaid kommentaare.
Jääme päevaks linna ja staršina võtab hotelli kaks tuba. Üks mulle ja teise toa kahepeale. Oleškevitši suhtumine on minu vastu tõrjuv. Ta peab kasahhi ees mängima mängu, et toetab teda, sest tal ei ole valikuid. Dembel on kõva vend ja võib ta elu kibedaks teha. Kui detsembri lõpus oli kaklus, siis Oleškevitš lukustas oma kamorka ukse ja ennem hommikut välja ei tulnud. Käitus targalt ja ennast säästvalt. Kogu jama oli täielikult üle võlli ja ta ei oleks üksinda suutnud vägivalda ära hoida. Teenistusaja vältel suhtub ta minusse pooldava neutraalsusega.
Päeva jooksul räägin kasahhiga vähe. Endalegi ootamatult näen ta silmis üsna suurt kurbust, mis on segatud masendusega. Väge enam ei ole ja justkui oleks alla andnud. Kas kohtuotsus tegi tõesti temast parema ja targema inimese ning sai aru, et ta tegi vea? Tema olemuses on väga suur vastuolu. Ühest küljest inimlikkuse ja toe otsimine, mida näen näost ja teisalt teadmine, et ta on julm sadist… Avastan, et mul on temast kahju…
Järgmisel päeval sõidame katamaraaniga tagasi ning dembliga tekib väike vestlus ja mainib: „Näed, mis sa tegid?” Ma ei oska kohe midagi vastata (kas tõesti olen mina süüdlane…), kuid proovin teda kuidagimoodi lohutada… Mind valdab kaastunne ja näib, et ta ta on korralikuks inimeseks ümber kasvanud… Õhtupoolikul jõuame väeossa tagasi ja järgmisel päeval viiakse kasahh ära…
Märtsi viimasel või aprilli esimesel nädalal Koroljov teatab, et pean Pavlodari linna sõjaväeprokuratuuri minema. Mul ei ole õrna aimugi, mille pärast? Saatjaks on väeosa leitnant, kes töötab meditsiinipunktis arstina. Ta on natukene vanem kui 30 aastat, haritud, sõbralik ja intelligentne ohvitser. Rahvuselt turkmeen.
Prokuratuuri uurija on äärmiselt meeldiv ja osav suhtleja. Professionaal! Rõhutab mitmel korral, et kõik siin räägitu jääb meie kahe vahele, st ei jõua väeossa ja sõduriteni (leitnant ootab mind koridoris). Olen ebalev ja kahtlustav, kuid tema metoodika kannab samm-sammult vilja – me saavutame nö usaldusliku suhte. Palub kõneleda meie väeosa sõdurite omavahelistest suhetest, iseäranis kasahhi ja tšetšeeni grupeeringute toimetamistest. Teeb mõned märkmed. Ja nüüd jõuab asja tuumani. Tõstab süüdimõistetud kasahh-dembli teema üles. Teda huvitab jaanuaris kohtus antud ütlused, et ma ei mäletavat midagi… Taaskord toonitab, et kõik jääb meie vahele ja kui mul ikkagi midagi meelde tuleb, siis tegemist on väga vajaliku infoga. Mõned kuud tagasi antud tunnistuse sisu võin muuta või täiendada ja sellega ei kaasne minu jaoks midagi.
Võtan mõtlemiseks umbes minuti. Mul on siiras lootus, et sõnadel on kaalu ning üldistatult hea võidab kurja – see on motiiv. Lõpuks ütlen, et tegelikult on mul kõik meeles, mind mõjutati jms. Uurijal on mitmeid täpsustavaid küsimusi, mis omakorda sõltuvad minu vastustest. Kusjuures üles ta midagi ei kirjuta, kuid oletan, et vestlus salvestatakse makilindile minu teadmata ikkagi. Meie jutuajamine vältab kuni pool tundi.
Oleškevitš kui staršina on tõenäoliselt teadlik, kus ma käisin. Ta näeb äraminekut hommikul ja tagasitulekut hilisõhtul. Ei esita mitte ühtegi küsimust ja ei vihja millelegi, et midagi oleks valesti. Mitte ükski sõdur ei pane minu ärakäimist tähele ja ei tea, kus ma terve päeva olin. Uurija peab sõna ja minu poolt räägitud infot ei lekita.
Vahemärkus. Kui olen antud peatüki valmis kirjutanud, alles siis tuleb sõjaväeprokuratuuri külastamise episood meelde. Tagantjärgi hinnates arvan, et mind kutsuti vist seetõttu välja, et kasahh-dembel osutus distsiplinaarpataljonis problemaatiliseks tegelaseks ning nad kogusid tema kohta täiendavat infot, et rakendada tõhusamaid sanktsioone. Ei ole välistatud, et ta jäi ka vahele või imbus sisejulgeolekuni teave tema plaanidest mulle kätte maksta. Salastatud ohuhinnang edastati ainult minu pataljoni alampolkovnikust komandörile ja roodu komandör Koroljovile.
Tollel ajal ma ei osanud näha laiemat pilti ning seoseid ja kitsalt isiklik põhiküsimus oli, kuidas ellu jääda. Seetõttu just praegu arvan, et uurijale antud ütlused olid üheks teguriks, et meie roodu tšetšeenide grupeeringu liider saadeti loetud päevade pärast teise väeossa. Tema asemele asus Holuhojev ja grupi lagunemist ei toimunud. 1987. aasta suvel vabanes Nõukogude Liidu ühest distsiplinaarpataljonist pikakasvuline tugevakondiline tšetšeen, kes saadeti meie roodu järelejäänud 3-5 kuulist teenistust läbima. Arvatavalt teenis ta kõrvalkasarmus nr 3 aastatel 1983-85 ja suvel 1985 mõisteti süüdi ning sai 2 aastat DP-d. 2 aastat on maksimum, mida sai määrata (80-ndate lõpus suurendati karistusmäära kolmele aastale), mistõttu oletuslikult sooritas ta eriti raske kuriteo(d).
Kuni suveni kutsutakse mind sageli koputajaks, kuid sõnakasutus jääb üha harvemaks, sest kasahhide ja tšetšeenide grupeeringute terror muutub aina võikamaks ning ka paadunud Kaug-Ida kurjategijatele jõuab pärale, et just nende heaolu eest ma seisingi. Grupeeringute käest saab iga päev peksa vähemalt üle kümne sõduri.
Tulen korraks tagasi eelmise peatüki juurde, kus kirjeldasin väliduššide juures juhtunut. Kuni tänaseni on olnud selgusetu, kes võis olla kolmas tegelane, kes mulle telliskiviga pähe virutas? Loo kirjutamine tähendab, et paljud asjaolud tulevad detailselt meelde ja aja möödudes suudan kogenud inimesena sündmust ka kõrvalt vaadata ning analüüsida.
Rakišev ja korealane nimetavad mind korduvalt koputajaks, mis tekitab imestust ja hämmingut. Säärane sõnakasutus on 1986. aasta oktoobriks juba kaunikesti harv ja korealane kui teise roodu noorem sõdur ei oma üldse puutumust. „Koputaja” kasutamine mitmes lauses öeldakse suunatult selge ja kõlava häälega, otsekui kellegi jaoks. Järelikult keegi peab kuulma! Oletan, et kiviga ja võib-olla ka armatuurlatiga lööja oli hoopiski tsivilist ning kuuldu oli mõeldud tema jaoks!
Arvan, et süüdimõistetud dembel-kasahh, kes samal ajal istus distsiplinaarpataljonis (DP), oli veretöö tellijaks. Võimalik, et saavutas DP-s mõjukuse ning oli tahet ja energiat minuga seonduvat sadade või tuhandete kilomeetrite tagant organiseerida, olenemata kuhu ta paigutati. Nõukogude Liidus oli distsiplinaarpataljone kokku 14, nendest 2 asusid Kasahstanis – Karagandas (linnulennult 400 km kaugusel Lesnoest) ja Džambuli piirkonnas Gvardeisky asulas (linnulennult Lesnoe asulast 850 km kaugusel lõuna suunas).
Järeldan, et pärast kohtuotsuse teadasaamist näideldud etendus kurvast saatusest, uuesti sündimisest ja vajadusest leida sõbralikku kaastunnet, oli osav manipulatsioon, et mind eksitada ja on tõenäoline, et juba siis planeeris ta kättemaksu. Kohtuprotsessil esinenud intuitsioon kuvas mulle selgelt, et on põhjust oma elu pärast karta… Ja nii juhtuski üle 9 kuu hiljem…
30. oktoober 1987, reede (20 a). Tuulevaikne ja päike paistab, õhutemperatuur +12 kuni +13 °C. Väeosa lähedal 225 meetri kaugusel asub Lesnoe asula kõige suurem ehitis, millel on juba katus peal. Eelnevalt mainitult on tegemist ~ 7500 m² põrandapinnaga suure ehitustehnika garaaži-, lao- ja remondikompleksiga kuhu kuuluvad ka kontori- ja olmeruumid. Kontori- ja olmeruumide plokis on 3 korrust ning aknad on avatud õue kui ka avara kompleksi siseossa. Tulevane ülemus saab otse aknast vaadata, kuidas töömehed tehnikat remondivad ja hooldavad.
Tsivilistid ehitavad kompleksi alates 1985-ndast aastast. Meie roodust ligikaudu 20 sõdurit sh mina lasti ligi alles 1987. aasta augusti teisel poolel kui pidime väiksel lõigul mõnel päeval katust tõrvama. Meie jagu, kus on 10 sõdurit ja pealikuks on määratud kasahhist seersant (nime ei mäleta), saadetakse suurehitusele taas oktoobris. Seersant kuulub kasahhi grupeeringusse, on mõningase südametunnistusega ja rusikaid kasutab teistest harvem, ainult paar korda kuus. Kontoriplokis laome silikaatkividest seina või teeme abitöid.
Oktoober on aeg, mil iga sõdur unistab kojuminekust ja igal hetkel võib see juhtuda. Seetõttu töö tegemine üldiselt ei suju ja mõtted on kodustel radadel. Kompleksi kontorihoone ploki keldris teeme täna koristustöid. Mainitud seersandile teatati õhtusel rivistusel kaks päeva tagasi, et ta võib koju minna. Seetõttu on ehitusel teda harva näha ning teeb ettevalmistusi demobiliseerumiseks. Ta on meie roodust järjekorras viies-kuues sõdur, kes nendel päevadel koju läheb.
Kuigi peaksime töötama kella viieni, siis kasahh kui “töödejuhataja” tuleb varem meie juurde, annab korralduse töö lõpetada ning asutame minekule. Jõudnud keldrist ja kompleksist välja, ütleb seersant mulle rahulikult, et mind oodatakse… Kell on umbes 16:35. Taamal paarikümne meetri kaugusel seisavad neli pikakasvulist ontliku välimusega 25-28 aastast heatahtlikku tsiviilisikut. Intuitsioon signaliseerib ohtu… Astun ligi ja mulle tehakse kuuletumist nõudev ettepanek, et me peame rääkima…
Lähme ehitusele tagasi ja kontorihoone plokki. Mind käsutatakse esimesena trepist üles minema ja nemad tulevad järgi. Jõuame kolmandale korrusele, kuid kamandavad redelist katusele ronima. Katus on suur ja lai ~ 6600 m². Üks tüüpidest alustab sisulisema vestlusega ja küsib: „Kas ma tean, miks me siin oleme?” Mul ei ole aimugi ning vaist annab jätkuvalt teada ohust, kuid mõistus ütleb, et äkki pakutakse mingisugust tööd… Lasen välja paista, et olen muretu, sõbralik ja lõbus, kuid piisavalt enesekindel.
Mõne minutiga võtab vestlus konkreetsema suuna ja mainitakse 86-nda aasta jaanuarikuu kohtuprotsessi… Üks seltsimees jalutab minu kõrval ja kolm meest mõni meeter eemal. Kõnnime aeglaselt kindlas suunas ning jututeemat arendades ning küsimustele vastates püüan olla võimalikult delikaatne, kuid ka laveeriv. Silmanurgast ja korduvalt taha vaadates hindan kasahhide füüsilist võimekust ning ära arvata nende kavatsusi. Kahtlustan, et nad võivad mulle kambaka teha ja enda edulootuseid pean väga madalaks.
Iga meetriga jõuame katuseservale lähemale ja tüübid seljataga hingavad vaikselt kuklasse. Soovin võtta vastupidise suuna, katuseäärest eemale, kuid nad ei lase mind haardeulatusest välja. Väline heatahtlikkus on kadumas ning limukate näod muutuvad tõsiseks ja vaenulikkus hiilib silmadesse. Vestluskaaslane, kes minuga ainuisikuliselt omamehelikult räägib ja pinda sondeerib, vahetab koha kahe teise pilusilmaga. Nad esitavad mulle süüdistusi, on ülbed ja agressiivsus kasvab. Otsekui siiami kaksikud laulavad sarnast viisi ühest suust. Välimuselt on mõnel määral erinevad, kuid ma ei välista, et on omavahel vennad ning grupi liidrid.
Väeosapoolne katus on tõrvamata, äärtele ei ole piirdeid ehitatud ja betoonpind on tillukest kivipuru täis, mis teeb pinna libedaks. Umbes 4 meetrit ennem katuse lõppu hakkan ettevaatlikult vastupanu osutama, kuid aktiivset rüselemist soovin vältida. Surun kannad maha ja trügin vastu. Paraku jõud ei ole võrdsed ja libisen nagu jääl ääre poole. Intuitsioon annab tugevat häiret ja teatab, et mind võidakse katuselt alla tõugata!
Pool meetrit ennem katuselõppu tundub üha tõenäolisem, et midagi hakkab juhtuma. Arvatavate vennakeste vidukil silmad on ründevalmis ja lihased pinges… Kahe aasta jooksul olen õppinud seda tüüpi nägusid ja situatsioone ära tundma… Mitte midagi head see ei tähenda… Emb-kumb võib äkitselt rusikaga virutada või tõugata ja lendan üle ääre 11-12 meetrit allapoole…
Täiesti ootamatult meeletult kiire pulss aeglustub ja adrenaliinitase langeb oluliselt. Plahvatuslikult suureneb eneseusk ja -kindlus. Muutun väge täis ja jõuliseks, isalikuks ning haaran olukorra üle täieliku kontrolli! Otse loomulikult minu unikaalne kameeleonlik metamorfoos hakkab silma ja tekitab pättides suurendatud valvsust! Tegemist on erilise seisundiga!
Mina: „Ei ole vaja mind tõugata! Ma võin alla kukkuda! Minu kaasmaalane helistab mulle esmaspäeval väeossa! Kui ma temaga rääkida ei saa, siis nad tulevad Semipalatinskist mind kontrollima!”
Pätt: „Sa valetad!”
Mina: „Miks ma peaksin valetama? See on ju tõde, millest ma räägin! Kui on midagi juhtunud… neid seal on… nad tulevad vaatama… ja kohapeal juba otsustavad, mis edasi saab…”
Vennakesed kõhklevad ja proovivad mind ähvardustega veenda, et valetan neile. Minu märkimisväärne rahulikkus, puuriv pilk sinu sügavaimatesse hämaratesse soppidesse, väljapeetus ja maalitud pilt ülitäpsetest, vaheda mõistusega ning terase silmavaatega eestlastest, kes ei karda korda majja lüüa, ajab kasahhid segadusse.
Jutujärje võtab üles meeskodanik, kes pahategijatest minuga esimesena pikalt kõneles. Ta on seltskonnast kõige mõtlevam ja inimlikum. Talle paistab, et minu sõnad kajastavad tegelikku olukorda, mis lähitulevikus mõne päeva pärast võib toimuda juhul kui…. ja pöördub oma kaaslaste poole: „Aga kui ta ei valeta?”
Kurikaelte ringis tekib vaidlus. Ühel pool on riskivalmis närvilised ja sõjakad vellekesed, kes soovivad mu katuselt alla visata ja teised kaks, kes leiavad, et ettekavatsetud tapatöö võib välja tulla, mistõttu peaksid nad plaanist loobuma. Väideldakse varjamatult avatud kaartidega ja paratamatult kuulen kavatsusliku mõrva üksikasju pealt. Asja vastuolulisusse ja kakofooniasse lisab vürtsi juurde kurioosne nüanss, et minu kaks alahoidlikku „kaitsjat” küsivad mu käest toetust ning nõu, kuidas kujunenud situatsiooni lahendada…
Võimeka kahe „advokaadi” veenmistöö kannab vilja ja kõvahäälne diskussioon on raugemas. Vennad on uskumas versiooni, et varsti saabuv eestlaste hord teeb uut ja vana ning mitte kellelgil ei ole pääsu! Minu loodud kujutluspilt elab juba oma elu! Kasahhide meelsus näikse pöörduvat vastupidises suunas, et mis nüüd saab, kuidas me sellest tulisest supist pääseme…
Kasutan hetkelist peataolekut ära ja küsin, et kas ma võin nüüd ära minna? Kehakeele ja kurjategijate autoriteedile (juhile) sarnase hoiakuga annan märku, et loen nende poolt kogemata tekitatud olukorra lahendatuks, eestlasi Semipalatinskist ei informeeri ja siinsamas paneme loole lõpliku punkti…
Minu jutukas „eestkostja” vastab: „Olgu, mine!”
Kahte korda ma öelda ei lase. Krimid tulevad eest ära ja allakukkumisohtu enam ei ole. Lahkun väärikal, mõõdetud sammul ja kõnnakul. Piisavalt aeglaselt, et autoriteedile omane imago jääks alles ning piisavalt kiiresti, et kaduda, kus kurat… Tajun kuklas molluskite pilkusid ja teatud nõutust kui ka kergendust… Kardan, et nad võivad mind tagasi kutsuda… Juba katuseredelist alla ronides tekib teatud pingetõus, adrekas läheb üles ning jalad värisevad. Muutun taas iseendaks ja filmilik mafioosne karakter, keda eluohtlikus olukorras näitlesin, jääb katusele. Katusele jäävad arutlema ka kriminaalsed naaskelsabad.
Trepist alla kiirel sammul, hoone sees on tuli takus samuti. Garaažist välja jõudes tajun jällegi, et nad jälgivad mind. Ma ei tohi joosta ega neid vaadata – see ei ole „mõjuvõimsale tegelasele” kohane. Kätteõpitud mõõdukalt aeglane kõnnak peab täiendavalt kinnitama, et nad tegid ainuvõimaliku valiku ja vältisid tõsiseid probleeme…
Pingelangus tekib alles väeosa „kaitsvate” seinte vahel olles. Mul ei ole enam mahti olnud sündmusesse süveneda, vaid soovin sõduri elu-oluga hakkama saada. Loetud minutitega läbielatu kaugeneb ja on määratud hägustumisele. Tegemist on kohastumisvõimega, sa pead lihtsalt ellu jääma ja edasi elama.
Järgmisel päeval pärast lõunasööki on paraadväljakul rivistus ja roodu komandör kapten Koroljov loeb ette kuni 65 sõduri nimed, kes lähevad juba täna mõne tunni pärast Semipalatinski linna komandeeringusse. Kui kuulen enda nime, siis väike raskus langeb südamelt. Saan väeosast minema ning oht on kadunud… Pelgan jätkuvalt, et eilsed vennikesed mõtlevad ümber ja mul võib minna kehvasti.
Kiire ja märkamatu tegutsemine on hetkel esmane. Ema on saatnud mulle paar kuud tagasi 200 rubla, mille peitsin väeosast eemale steppi liiva sisse ühe betoonposti juurde. Pean raha kaasa võtma, sest ma ei tea, millal ja kus mind demobiliseeritakse, mistõttu kojusõidu raha peab ühes olema.
Jõudnud asukohta ma betoonposti ei näe! Satun momentaalselt paanikasse ja silmad kipuvad niiskeks minema. Keegi on posti ära viinud ja ma ei suuda täpset raha peidukohta tuvastada! On absoluutselt arusaamatu, kuidas on võimalik, et üksik post keset steppi on kadunud? Püüan rahuneda ja keskenduda jäljeküti tegevusele. Närv on üleval, kuid avastan oletatavad traktorijäljed ja võimaliku asukoha, kus pidi post olema. Viskun põlvili ja hakkan pea kaotanult tohutu kiirusega kätega liiva kühveldama… Mitte midagi, kilesse pakitud nutsakat rahaga ei ole!
Tõusen püsti ja olen ahastuses! Mõtlen, kas tõesti keegi nägi mind kui raha peitsin? Umbes 5 minutit miljoni mõttega ei vii lahenduseni lähemale ja eelmisest otsimiskohast kuni 2 meetri kaugusel alustan taas metsikut kätega kaevamist. Stseenid on dramaatilised ja kõik juhtub reaalses elus! Jõuan sobrada kuni 15 sekundit ja tuttav tutsak ilmub liivast välja… Olen pääsenud! Positiivsed emotsioonid hüppavad lakke, kuid mul ei ole aega meeleliigutusteks! Pean kiirustama väeossa tagasi, ma ei tohi maha jääda! Väeosast väljas olles ei tohi mitte kellelegi ka vahele ei jääda – ei ohvitseridele, kasahhide grupeeringule ja eilsele neljale kriminaalile…
Jõuan märkamatult tagasi ja tiirutan paraadväljaku läheduses. Pean olema nähtaval kohal, sest on aimdus, et neli vereimejat on vist ümber mõelnud… Tähendab, puhas vaist jagab infot… Kella nelja paiku jõuab buss staabi juurde ja kõik see mees mahutavad end kuidagi ära. Bussi pakiruum topitakse ääreni täis madratseid, tekke, patju ja detailideks lahti võetud reformvoodeid. Ikarus buss ei ole kummist, aga kandejõudu on piisavalt! Reformikaid veab veel väeosa veoauto GAZ-53, mille kasti laotud ülikõrge kuhi ei vasta kindlasti liikluseeskirjadele.
Asume sõitu. Mõistan, et taaskord mul on läinud õnneks! On heameel, et minu jao kasahhist seersant komandeeringusse ei tule, vaid nendel päevadel läheb koju. Seega kontakt kriminaalidega peaks teoreetiliselt temaga jääma ja mitte edasi levima… Enamik kasahhide grupeeringu liikmeid istub siiski bussis…
Katusel toimuva olukorra vältel mul ei tule pähegi, õigupoolest on meelest läinud, et jaanuaris 1986 süüdimõistetud kasahh-dembel vabanes distsiplinaarpataljonist ilmselt juuli teisel poolel 1987-ndal aastal. Peaaegu kuni tänaseni, peatüki kirjutamise ajani, ma antud lihtsat aritmeetikat ei teinud. Nüüd on ka aega lugu analüüsida. Arvan, et ta planeeris mu mõrva pikalt ette ja soovis korraldada näitliku ja julma hukkamise. Kõrgelt kukkumine tekitab paratamatult olulisi kehamoonutusi ja oleks hoiatuseks kõigile, et platnoidega ei jamata. Kuuletu või sind tapetakse! Samuti on oluline kuu ja päeva valik. Oktoobris sõdurid juba demobiliseeruvad, mis peaks näitama, et ka tema tahtis ligi 2 aastat tagasi koju minna, aga ei saanud. Ja mina samuti ei saa. Reedene päev tähistab, et uurimistoiminguid ei alustata ennem järgmist nädalat. Kõige varem teisipäeval, mis looks edumaa mõrvaritele. Sealhulgas laip viiakse juba reedel ära, sündmuskohta ei piirata (inimesed peavad liikuma, tööd tegema jne) ehk võimalikud asitõendid on miilitsa või sõjaväeuurijate saabumiseks hävinud ja kadunud.
Ilmselgelt langeks kahtlus demblile, kuid püüa tuult väljal. Tal on kindlapeale vettpidav alibi, et samal ajal asub näiteks tuhande kilomeetri kaugusel, kus suhtleb mitmete inimestega jne.
Oluline nüanss, et katusel olles püüdsin kahte venda siduda dembliga ehk usutavasti on nad kolmekesi vennad. Välimuselt mõneti erinevad, kuid mõningad sarnasused on olemas – pikakasvulised, tugevad ja julmad (käbi ei kuku kännust kaugele).
Katusel iseeneslik ümberkehastumine nn „teiseks inimeseks” on minu tolleaegses elus esmakordne. Sealhulgas jutustus, mis libiseb üle huulte, toimub automaatselt ehk sa ei mõtle, vaid võtad voolava info vastu ja räägid edasi. Esineb eripärane seisund (sarnane seisundile N1 – hüpnagoogia, vt 21-26 peatükk) ja sa oled justkui ühenduses millegagi. Teoreetiliselt oletan, et on avatud otsekanal infodimensiooniga, kus kohast liigub sobilik ja vajalik teave sinuni, mida taasesitad. Konkreetsel juhul õige teave tähendab, et mõjutab kuulajat oluliselt, mille tulemusena olen tänini elus.
Hinge ülesanne on tagada su elukestvus ning leian, et sündmusesse sekkus minu hing, kes avas „ukse” teise dimensiooni. Juba kohtuprotsessil 14. jaanuaril 1986 esines mul puhas vaist ja hoiatas, et elu on ohus. Teisisõnu sinu tulevase elu olukorrad on ette teada. Väidan taaskord, et immateeria mõjutab mateeriat.
Mõne tunni pärast jõuame Semipalatinskisse. Meie paiknemis- ja elamiskoht on äärelinna tühja büroohoone teise korruse saal. Esimesel korrusel on argipäeviti avatud tsiviilisikute söökla. Kiiruga tarime voodid jms varustuse saali ning öörahu on varsti algamas. Pühapäev kulgeb elu-olu sättimisele ja logelemisele.
Mõne sõnaga Semipalatinskist (tänapäeval Semey). Semey sadam asub Irtõši jõe kaldal, mis suubub Lääne-Siberi tasandikele. Venelased rajasid selle kindlusena 1718. aastal. Sadam ja linn on oma nime saanud lähedal asuvate seitsmest saalist koosneva budistliku kloostri varemete järgi, mistõttu kutsutakse Semipalatinskiks või Semey’ks. Tegemist on ka raudtee- ja jõetransporti pakkuva kaubandusliku keskusega. Semey’sse on rajatud toiduaine- ja metallitööstus, väikesed villatöötlemisüksused jms, mille tooteid veetakse sadama vahendusel Venemaale, Kõrgõzstani, Hiinasse ja Euroopasse. 1986-1987 viibin linnas mitmeid kordi ja tollel ajal on äärelinna elamurajoonid sisuliselt nn kõdupiirkonnad, kus on mudateed ja tänavavalgustus puudub.
Esmaspäeva hommikul 2. novembril koguneme maja ette, kuhu varsti saabuvad tsiviilisikutest töödejuhatajad. Koroljov moodustab sõduritest rühmad ja iga rühm määratakse erineva objektijuhi alluvusse. Niimoodi igal hommikul. Ehitusobjekte on üle linna või äärealadel palju ja võib öelda, et töökäsi jääb puudu. Põhiosas aitame tsiviilidest ehitajaid ehk oleme abitöölised. Ilm on järsult jahenenud, on ainult mõni kraad sooja ja tõuseb mõõdukas tuul.
Esmaspäevast reedeni olen kahel erineval ehitusobjektil linnast eemal ja minu rühma kuulub 2 kasahhi grupeeringu liiget, aga neil ei ole aega minule tähelepanu pöörata, vaid passivad soojakus. Olen väga rahul, sest arvan, et demobiliseeruv kasahh võib olla eriti agressiivne ja rusikaid tagasi ei hoia – tal ei ole midagi kaotada, varsti läheb niikuinii koju. Pärast tööd ja õhtusööki väldin igal võimalusel grupeeringuga kokkupuudet ning põhiliselt veedan aega väljas viibides. Kui on öörahu, siis hiilin salamisi majja tagasi ning voodisse.
Laupäeval pärast lõunasööki annab Koroljov minule ja Arvile korralduse minna ühe venelasega kaasa. Viks, äärmiselt viisakas ja sõbralik umbes 30 aastane mees. Istume tema heledat värvi autosse VAZ-2106 ja kihutame linnast välja suvilate piirkonda. On näha, et meesterahvas on väga heal majanduslikul järjel. Ainuüksi automark kõneleb sellest. Ta on kaptenile maksnud ja meie oleme tema teenistuses. Ülesandeks labidatega ja raudkangiga tema uhke suvila juurde rajatava abihoone vundamendiaugu kaevamine. Pinnas on tihke, savine ja kõva. Kahe sõduri maksumus on tõenäoliselt odavam kui tellida traktor. Meil ei ole selle vastu midagi. Me ei karda ükspuha kui rasket tööd ning on tähelepanuväärne, et kahe aasta jooksul saame esimest korda koos töötada. Peaasi, et laagrist eemal olla ja vältida kasahhide terrorit. Pühapäeval pärast lõunasööki oleme taas tema hoole all.
Algava nädala esmaspäeval 9-nda novembri hommikul on tuttav noorhärra taas kohal ja viib meid suvilasse. Sellel korral jääme omapäi, sest tema peab riigitööle minema. Töö on raske, aga majas võime puhata-soojendada ja lõuna ajal valmis pandud rikkalikku sööki mekkida. Suitsuvorsti saime viimati Eestis süüa! Elus esimest korda näen, et keskküttetorustik ja radiaatorid on paksust kuumuskindlast rohekast läbipaistvast klaasist! Radikad on tulikuumad ja pakun, et veetemperatuur võib olla +85 kuni +90 °C!
Teisipäeval toimub kõik tuttava skeemi alusel ja jätkame augu kaevamist. Õhutemperatuur on kerges miinuses, pinnas külmumas ning töö produktiivsus madal. Õhtul suvila omanik tänab meid suurepärase tööpanuse eest ja avaldab kahetsust, et samamoodi enam jätkata ei saa… Usutavasti on Koroljovil teised plaanid… Neli päeva viibida rahus ja vaikuses oli nauding! Midagi enamat ei oskakski tahta!
Kolmapäeval määratakse mind 4 sõdurist koosnevasse rühma ja grupeeringute liikmeid pundis ei ole. Töötame meie elamiskohast ligikaudu 500 meetri kaugusel. Õhkkond on töine ja nautleme kui keegi sulle ajudele ei käi. Koristame väljas prahti ja kogume kokku pilla-palla jäänud ehitusmaterjale. Väljas on kaks kuni kolm kraadi külma, tuulekiirus 4-6 m/s ja esimesed lumeräitsakad on pärale jõudnud. Peame vapralt vastu. Piirkond on tikitud täis erinevaid tööstushooneid, soojakuid, poolikuid ehitusi, liivahunnikuid, ehitusplokkide kuhilaid jms. Kergesti võid ära eksida, sest puudub teedevõrk ja tänavavalgustus. Tegemist on väga suure ja kõleda labürindilaadse ehitustandriga.
Neljapäeval töötan samas kohas, kuid seekord oleme kolmekesi. Tund-tunnilt läheb külmemaks, lumesadu tiheneb ja tuul tõuseb. Kella kolmeks lõppeb töö otsa, sest maapind on juba valge. Õhutemperatuur on langenud -11 kuni -13 kraadini, tuulekiirus on kuni 15 m/s. Tuiskab päris talviselt! Töödejuhataja peaks tulema kella viieks ja jääme õue soojaku juurde ootama. 15-20 minutit lõdisemist ning kaaslased lähevad sooja. Jään välja. Tuul ulub läbilõikavalt, kuid soovin omaette olla, mõelda kodule Eestis… Need mõtted on igapäevased… Kella nelja paiku on niivõrd külm, et vastu enam ei pea ning kobin samuti varju alla. Soojakus on lisaks meile veel kolm tsiviili, kellest üks on siilisoenguga platnoi… Näkku on kirjutatud, et kriminaal, retsidivist ja autoriteet…
Reedel oleme kahekesi samas kohas. Külma on -13 kuni -15 °C, tuulekiirus 15-17 m/s, tuiskab ja nähtavus aegapidi halveneb. Töödejuhataja annab käsu, et piirkond peab olema pahnast ja ehitusmaterjalide jääkidest puhas! Selleks peaksime kuni põlvekõrguse lume väikeste maakaevamise labidatega eemaldama, et tuvastada, kus võiks risu olla. Seejärel maasse kinnikülmunud jäätmed lahti kangutama ja hunnikusse viskama.
15-20 minutit töötame ja proovime täita etteantud juhiseid, kuid sellisest kilplaslikkusest ma aru ei saa! Tüdinenult viskan labida lumehange ja kõvasti vene keeles vannun! Ma ei ole nõus olema idioot ja täitma absurdseid korraldusi! Ma ei soovi ära külmuda ja lähme soojakusse puhkemaie! Aitab! Me oleme ka inimesed! Siilisoenguga platnoi on jälle kohal…
Ennem kella kahteteist tuleb brigadir ja kutsub meid õue. Sõimab ropult näod täis ja kamandab tööd jätkama. Püüan talle rahulikult selgitada, et meil ei ole lumelabidaid, koristatud lumi tuiskab kiiresti tagasi, ei ole raudkange, et kinnikülmunud sodi lahti taguda jne. Vihane seltsimees ei saa kohe kuidagi aru, et etteantud ülesannete maht ja raskusaste on jõukohane ainult linttraktorile ning mitte meile! Karjub ja karjub ning lõpuks viskab mul üle ning ütlen, et mina enam tööd ei tee! Täimuna proovib meid veel tööle sundida, kuid lõugamine on ta energianatukest oluliselt kärpinud ning võtab tagataskust trumbi välja, et kaebab kapten Koroljovile ära… No mis seal ikka, aga lollustega me tegelema ei hakka! Sajatuste saatel laseb meid viimaks minema.
Esmaspäeval 16. novembri hommikul määratakse mind ühe teise sõduriga 700-800 meetri kaugusel asuvale ehitusobjektile abitöölisteks. Anname müüriladujatele labidaga segu ja telliskive ette. Töötame õues ja käsil on seina ladumine. Viis kraadi külma ennem lõunat ja õhtupoolikul kuni kaheksa, tuulevaikne. Ehitajad on normaalsed ja oleme nendega võrdväärsed. Mõistlikul ajal soojakus puhkepausid, küttekeha ees soojendamine ning kuum tee.
Teisipäevalal sama rida, kuid töötamine on keeruline ning segu külmub kiiresti ära. Õhutemperatuur on ennem lõunat umbes -13 °C ja pärast -20 °C, mõõdukas tuul. Kaua ei suuda väljas olla ja peab sageli soojendama. Pärast tööpäeva mul ei ole huvi õues konutada või laagrisse minna ja sean sammud soojaku poole, kus eelmisel nädalal kahel korral kurjakuulutavat eraisikust platnoid kohtasin. Õhtusöögini on ligi kaks tundi aega ning oleks tervislik kuskil soojas olla.
Koputan ja astun soojakusse. Ta on umbes 192-195 cm pikk, 140-145 kilone (mitte rasvunud), eriti laiaõlgne ja suure rinnakorviga, muljetavaldavalt heas füüsilises vormis, jämedakondiline, rusikad on nagu labidad, lihaseline kael on sama lai nagu pea. Ühesõnaga väga turske hiiglane! Ta põrnitseb mind altkulmu ja ainuüksi silmavaade mõjub raskepäraselt. Samal ajal silmad on hingepeegel ning on hoomata mõõtmatut sügavust, elukogemust ja kindlasti mitte rumalust. Suure lömmis ninaga näos on paar armistunud lõikehaava ning parkunud, kare ja sooniline näonahk sarnaneb tema jalas olevatele kirsasaabaste nahale. Seljas on pruuni värvi tööriided ja puhvaika. Istub klassikalise bursuika ahju ees ja soojendab ennast.
Vaatan talle paluvalt otsa ja ütlen: „Väljas on külm. Kas ma võin siin natukene soojendada?” Olen valmis vihaseks käratuseks, et viskab mu välja. Suurmees vastab neutraalsel väga madalal bassihäälsel toonil: „Võib.” Elus esimest korda kuulen sedavõrd sügavat kõuekõminalaadset häält. Istun pingile ja olen natuke imestunud, et ta mulle loa andis. Eeldatavasti on ka tema hämmastunud, et tullakse üksildase hundi juurde ulualust paluma.
Nii me istumegi ja praktiliselt üldse ei räägi. Mina ei taha teda tülitada ja tema jällegi mõistab mind, et soovin rahu. Mul on tegelikult väga hea meel, et olenemata karmist välimusest, on ta ikkagi inimene, vähemasti minu jaoks. Kui poole seitsme paiku hakkan minema, on mu hinges teda toetav kuvand tekkinud ja tänan siiralt ning südamlikult osutatud lahkuse eest. Minu vahetu olemus loksutab teda nähtavalt ja jätame hüvasti.
Kolmapäeval saadetakse mind samale tööobjektile kui eile, kuid seekord üksi. Pean asjaolu suureks luksuseks ning privileegiks. Juhtub harva, et sõdur lubatakse üksi tsiviilidega toimetama. Sisuliselt oled eraisik! Proovime müüri laduda, kuid ei õnnestu – segu kristalliseerub ja külmub suhteliselt momentaalselt. Õhutemperatuur on ennem lõunat umbes -25 °C ja pärast lõunat juba -30 °C, tuiskab. Tööpäev möödub soojakus. Neljapäev ja reede läheb natukene soojemaks, kuid tööjõudlus on madal.
Neljapäeval pärast tööd istume soojakus, joome teed ja lobiseme. Ennem kella kuut lahkume ja tean kuhu võti pannakse. Kümmekonna minuti pärast hiilin soojakusse tagasi ning panen kütte sisse. Plaanin mõni tund iseendaga olla ja öörahuks sõdurite magamiskohta tagasi minna. Lülitan valgustnäitava kollaka hõõglambi välja. Viskan kitsale puupingile selili, jalad on tasakaalu hoidmiseks ja toeks põrandal ning mõtisklen… Avan hetkeks silmad… Ma jäin magama… Unesegaselt tuigun ukse juurde, et vaadata välja ning püüda ära arvata palju kell on… Kella mul ju ei ole… Õues läheb vaikselt valgemaks!
Unisus kaob loetud sekunditega! Enda arust mul ei olnud kavatsust uinuda ja ühes asendis magada järgemööda üle 13 tunni! Nüüd pean kiiresti tegutsema! Töölistele ei tohi jääda vahele, muidu tuleb pahandus. Lülitan elektrikütte välja, uks lukku, võti peidukohta ja ummisjalu torman baasi poole. Sihtkohast umbes paarisaja meetri kauguselt kuulen, kuidas kõvahäälne Koroljov annab käskluseid. Mõtlen, et jama on majas… ja mida põhjenduseks toon, kus ma öösel olin…
Hiilin vargsi ligi ja selgub, et on täielik korralagedus. Maja ees sõdureid peaaegu ei ole, mistõttu kapten lõugab. Määrustiku järgi peaks olema kell 6:00 äratus, 7:00 hommikusöök ja 8:00 rivistus. Praegu hakkab kell lähenema poole üheksale! Hingan kergendatult, et pääsesin. Koroljov saadab mind ka seekord objektile, kus äsja öö veetsin!
Pärast tööpäeva lähen spartalikule vägilasele taas külla. Tervitame ja kätleme, justkui ta oleks oodanud mind. Tema neutraalne olek on asendunud ettevaatliku sõbralikkuse ja oskamatult varjatud poolehoiu vastu. Tema nimi on Ivan! Vahetevahel lobiseme ja kombime teemasid. Ta pakub kuuma teed ja kõneleb, et on siin ehitusel valvur. Mina jällegi räägin lühidalt, et olen komandeeringus ja varsti koju minemas. Meie vahel on tärkamas vaimne side! Aeg möödub kiirelt ja pean varsti ära minema. Küsin, kas võin laupäeval ka tulla ja vastus on positiivne.
Kokkulepitult järgmisel päeval pärast kella kümmet hommikul olen uuesti kohal. Jällenägemisrõõm on vastastikune ja esimest korda näen, kuidas ta naeratab! Palub mul ahju ette istuda, et saaksin end korralikult soojendada. Umbes kümne minuti pärast joome kuuma teed ja ta hakkab rääkima… Usutavasti olen üks väheseid, kellele ta end mõnevõrra avab ning on aru saada, et soovib lahti rääkimist.
Kirjeldab, et on varasest noorusest alates viibinud põhiliselt ainult vanglates ja kolooniates. Vabadust on maitsnud vähe. Ta on istunud erinevates kõige rangemates kinnipidamiskohtades üle avara Nõukogude Liidu. Tema registrisse kuuluvad eriti rasked kuriteod. Mõtteliselt asetan end tema kingadesse ja inimese mõistmine on ääretult lihtne. Ta on hingelt üksik ning mina olen tema silmis tänulik ja sõbralik kuulaja. Oleme täielikud vastandid, kuid me sobitume üksteisega hästi, st ka vastandid tõmbuvad!
Minu rahulikkus mõjub talle hästi. Küsin kui vana ta on? Vastab, et võib mulle isa eest olla… Ta on 50 aastane ja isalikkust tõepoolest tajun kogu aeg. Selgitab, et ta kavatseb oma elu muuta ning kriminaalse minevikuga lõpparve teha ja pensionile minna.
Nüüd on minu kord talle pajatada ja väga üldiselt räägin, et kasahhi grupeering terroriseerib tervet roodu jms. Ivan ägestub ja pakub, et lähme laagrisse ja lööb ükshaaval piludel mollid sassi! Seejuures püüab mind mitu korda veenda. Rahustan ta ikkagi maha, kuid tunne on oivaline. Selline jõmm suudaks mind kindlapeale igaühe eest vajadusel kaitsta. Tajun, et meie vahel on sealhulgas teatav vendluse komponent tekkinud.
Ennem lõunasööki hakkan minema ja mitu korda ütleb, et kui keegi mind kiusab, siis tulgu talle ütlema, ta kaitseb mind! Tänan teda ja lähen.
Esmaspäeva hommikul 23-ndal novembril määratakse mind üksi linna segusõlme tööle. Küsin kaptenilt, kas võin Arvi ka kaasa võtta? Ohvitser pikalt ei mõtle ja annab loa. Teist korda kahe aasta jooksul kui saan kaasmaalasega koos töötada ja kõik on juhtunud viimastel nädalatel! Sõidame töödejuhataja autoga 6-7 km kaugusel asuvasse Semipalatinski suurimasse segusõlme, kus toodetakse betooni. Kompleks on üüratult suur ja liigendatud. Nähtavasti on tegemist osaga suuremast tehasest, mis toodab sealhulgas betoonpaneele ja -konstruktsioone. Oletan, et territooriumi suurus on vähemalt 20-30 hektarit.
Ülemus on ääretult sõbralik ja inimlik. Peame killustikku vedavate kiirete konveierlintide kõrval olema ja jälgima, et lindid töötaksid normaalselt. Kui tekib mingi probleem, siis lülitame lindi seisma ja likvideerime killustikust tekkiva ummistuse võimalikult kiiresti. Kui lindilt kive maha pudiseb, viskame labidaga tagasi. Töö on lihtne, kuid vastutusrikas. Müra on väga suur! Meist sõltub, kas linn saab betooni valmistada või mitte! Konveierlindid on pikad ja meie vastutusala on mitusada meetrit pikk.
Oluline on märkida, et nädala jooksul, mil seal oleme, peame lindid lülitama välja ainult paaril korral. Ummistusi on väga harva. Pealik käib üksnes kahel korral vaatamas ja kogu aeg kiidab, et oleme tublid. Peale tema me mitte ühtegi inimest ei näe! Mulle jääb arusaamatuks, miks tavalistele sõduritele on usaldatud selline vastutav positsioon ja peaaegu tööd tegema ei pea?
Kolmapäeval 25-ndal novembril on väljas külma -44 °C. Enamik või kõik sõdurid jäävad baasi, meie hiilime ära. Betooni tootmine ei seisku ka sellise käreda pakasega. Oleme Arviga väga rahul, et Koroljov on meid teistest sõduritest, iseäranis kasahhi grupeeringust eraldanud. Mitte keegi ei tea, kus me töötame. Oleme märkamatud ja varjame kui lähme tööle linnaliini bussiga või tuleme bussiga. Täielik konspiratsioon! Küll see „tsiviilelu” maitseb hästi!
Neljapäeval pärast tööd lähen Ivanile külla ja oleme kui vanad sõbrad. Meil on, millest rääkida! Vastastikune õlatunnetus!
Reedel 27-ndal novembril pärast tööd lähen Koroljovi juurde ja pakun talle 100 rubla, et ta laseks mind koju. Kapten ei ole nõus ja ütleb, et armeenia sõdurid just andsid talle raha ja rahapuudust ei ole. Ta on natukene kelmikas ning mul on heameel, et ei saanud sõimata.
Esmaspäeval 30-nda novembri hommikul pärast töökäskude jagamist kutsub punase näoga pohmellis kapten mind teisel korrusel asuvasse putkasse enda juurde ja küsib: „Sa tahtsid anda mulle raha, et ma sind koju lubaksin?”
Mina: „Jah! Kui te soovite ma annan teile raha?”
Kapten: „Anna kahekümneviiekas ja ma lasen su koju!” ja noolib keelega oma kitsaid huuli.
Mina: „Ma võin anda ka 100 rubla?”
Kapten raputab pead: „Ei, anna 25.”
Mina: „ Ma kohe toon! Kohe, paari minuti pärast!” Olen rõõmus ja juubeldan! Kapten naeratab isalikult. Torman ukse taha ja sealsamas lükkan püksid rebadele. Pükste värvli vahele olen peitnud raha.
Annan ohvitserile palutud summa.
Kapten: „Tahad sa kaasmaalase ka kaasa võtta?”
Mina: “Jah!” ja torman välja Arvit otsima ning rõõmusõnumit teatama!
Kihutan putkasse tagasi ja samal ajal on Koroljov lõpetamas kirja kirjutamist, mis on ametlik dokument, mille esitan väeossa ning saame sõjaväepileti kätte. Sõjaväepilet on isikut tõendav dokument, kus on kirjas andmed, et oled ametlikult demobiliseeritud.
Kapten: „Ole ettevaatlik. Sa tead ju?”
Ma ei saa kohe aru, mida ta ettevaatlikkuse all silmas peab ja mõne sekundiga viin otsad kokku: „Jah, tean…”
Kapten: „Ohtlik on. Hoia ennast!”
Tänan kaptenit. Võtan valveseisaku ja viskan kulpi: „Lubate minna?”
Kapten: „Mine!” ja naeratab vaevumärgatavalt. Temas avaldub peidus olnud inimlikkus, hoolivus ja isalikkus.
Tean, et ta on joodik ja armeenlaste poolt antud raha jõi nädalavahetusel maha. Ka minu 25 rubla kallab kõrist alla. Olen rabatud tema mõningasest empaatiast ja et ta mind hoiatas!
Jällegi mul ei ole aega teema üle juurelda ning tõttan Ivaniga hüvasti jätma. Vahetame mõne minuti jooksul südamlikud laused. Hüvastijätt läheb mõlemaile väga korda ja jätab sooja kustumatu jälje sügavale hinge! Ruttame Arviga bussijaama, et jõuda kella üheteistkümnesele bussile, et nelja tunni pärast Lesnoe väeosas tagasi olla. Pilet maksab 1 rubla 74 kopikat. Tähtsa päeva puhul luban üle pika aja vaheldust ja ostan meile teekonnale kaasa kaks väikest suhkruga sarvesaiakest maksumusega 22 kopikat kokku!
Vahemärkus. Kapten Koroljovi öeldud hoiatav lause on tähtis ja alles sellest hetkest mõtlesin teadlikult, et pean ennast hoidma. Kõik eelnev kõrge ettevaatlikkus põhines puhtale intuitsioonile ehk hinge poolt edastatud infole, et käituksin võimalikult alalhoidlikult ja kahtlustavalt. Täna arvan, Koroljovil oli vähemalt 1,5 aasta jooksul suhteliselt hea info, et minu elu on ohus. Ma ei pea võimatuks, et lisaks sõjaväe või miilitsa varjatud kanalitele, sai regulaarset teavet ka kasahhi grupeeringu liikmelt… Informaator oli pundist ainuke tavaline ja normaalne poiss, kes suhtus minusse suhteliselt sõbralikult.
Ohvitser nähtavasti oli teadlik, et kõrilõikajad tulid Semipalatinskisse mind likvideerima ning võimalusel määras mind teistest sõduritest eraldi tsiviilisikutega töötama. Sealhulgas töötamine segusõlmes oli vormiline, kuid tegelikkuses ta peitis mind (meid) kurjategijate eest ära. Ta ei saanud lubada, et üks tema sõduritest lihtlabaselt maha lüüakse, mis oleks halb plekk tema sõjaväelisele karjäärile. Kui oletused peavad paika, siis võib-olla nood samad neli timukat, kes mind katuselt alla soovisid visata, tulid ka linna “jahile”. Minu asukohainfot jagasid loomulikult meie roodu kasahhi grupeeringu juhid.
Pärast kella kolme jõuame Lesnoesse ja lähme kohe staapi. Meid võtab vastu lühikest kasvu heledate juuste ja siniste silmadega staabiülem kapten Tšaikin (38-42 a). Loeb Koroljovi koostatud dokumendi läbi ja annab vastu paberi, et ennem kui meid reservi arvatakse peame täitma teatud tingimused:
- tagastama väeosale voodi;
- tagastama madratsi, teki, padja ja 2 lina;
- tagastama vatijope (puhvaika – paks vatijope), telogreika (õhuke vatijope), vatipüksid, talvekindad.
Arviga otsustame, et homme, teisipäeval esimesel detsembril hakkame tegutsema.
Uus päev on alanud ja Tšaikin kutsub mind hommikul staapi ning räägib mõistujuttu. Kurdab, et kui ta öösel magas, siis keegi hiilis tema koju ja varastas Jaapani päritolu elektroonilise äratuskella ära. Küsib, et äkki ma tean, kes pihta pani? Olen üllatunud ja kostan, et kust mina peaksin teadma ja avaldan kahetsust, et selline lugu sai toimuda ning küllap kaabakas üles leitakse. Kapten vastu, et kell maksis 50 rubla, mis on suur raha… äkki mina olen varas? Ma ei lasku temaga pikka vestlusse ja kiirustan välja. Ma ei saa ohvitseri segasest jutust eriti aru ja mille kuradi pärast peaksin mina teadma, kes varas on? Mul ei ole aega, et detektiivi mängida ning sõdurite hulgast pikanäpumees üles otsida!
Meile esitatud 3-punktiline tingimuste tabel on jaburdus! Kuidas me saame tagastada voodi ja magamistarbed kui kõik jäi linna? Miks üldse peab sõdur nende küsimustega tegelema? Kui tahame koju saada, siis valikut ei ole! Meie roodus voodeid on ja anname lattu üle. Allkirja paneb teine mees pataljonis, kelleks on „väeosa tagala asetäitja”. Auastmelt major (57-58 a), kuid nime enam ei mäleta.
Keerukuselt järgmine teema on magamisasjad. Tõsine ettevõtmine! Madratsite peal me öösel magasime, need on olemas. Minul on ka tekk, aga Arvil ei ole. Minul on puudu padi ja linad… Õhtuks kraabime kraami kokku ja mõned asjad leiame katlamajast ning segusõlmest. Anname nodi järgmise päeva kolmapäeva hommikul roodu kaptjoršikule (каптерщик tuleneb vene keelest каптёрка, mis tähendab kasarmu ladu-kamorkat) ehk laohoidjale üle, kelleks on kasahhi grupeeringu liige. Üllatusena on ta ülisõbralik, mis on tema puhul äärmiselt tavatu. Ta on grupeeringu liikmetest väeosas üksi, mistõttu tal puudub võim ja tüli ei kisu. Kõik on üle antud ja allkirja paneb dokumendile ilusasti.
Peame toimetama võimalikult kiiresti, sest teave eestlaste saabumisest ja peatsest demobiliseerumisest on asulas ilmselt „oluliste” inimesteni jõudnud ning kardame, et bandiidid võivad varsti meid üles leida.
Nimekirja kolmanda punkti täitmine on kõige keerulisem. Telogreika ja vatipüksid on meilt ammu ära võetud ja kus neid leida, mitte ei oska öelda. Hea koht kontrollimiseks on sigala ning katlamaja. Viimasest leiame määrdunud ja ribadeks kantud vatipüksid ja kahed telogreikad. Seega minul on puudu veel vatipüksid. Lepime kokku, et veel õhtul läheb Arvi majori koju jutule ning annab teada, et soovime asjad üle anda. Mina kardan oma elu pärast ja jään väeossa.
Neljapäeva hommikul kella poole kümne paiku on major kohal ja Arvi annab oma riided üle ning saab dokumendile allkirja. Püüan ohvitserile selgitada, et puuduolevaid vatipükse ma ei leia, äkki paneb allkirja ära… Püüan seltsimeest mitu minutit veenda, kuid ta on kindlameelne! Olen kerges ahastuses ja asume Arviga otsima, meil jääb aega üha vähemaks…
Ligi tunnike mööda pataljoni nurgataguseid kolatud ja viimaks äranäritud vatipükste ribad on kasvuhoone juures maasse külmunult leitud. Kõik ei olegi nii lihtne, kuid sikutades ning jõudu kasutates saan riidekärina saatel jupid kätte. Ohvitser toimetab veel laos ja annan kaltsupambu üle. Igale riideesemele viskab pilgu peale ja pükste jäänuste kohta ei ütle midagi ega kulmu ei kergita. Küsin, kas paksu vatijope ja kindad, mis seljas on, võin hiljem üle anda? Vastus on eitav, kuid valik on minu kui allkirja soovin… Kehasooja puhvaika ja kindad annan ära ning kõik takistused kojuminekuks on ületatud! Täname majorit ning suundume otsemaid staapi!
Kapten Tšaikin alustab taas udujutuga, et ennem ta sõjaväepileteid meile ei anna kui otsime varastatud äratuskella üles või maksame kinni… 50 rubla… Astun kapteniga läbirääkimistesse, et mul on ainult kojusõiduraha ja mitte midagi üle ei jää… Ta on väga kannatlik kui ka jäärapäine ning järgi üldse ei anna. Loobume. Arvame, et tal on paha tuju ja homme hommikul proovime uuesti, järsku näkkab…
1986. aasta hilissuvel leidsin ühe endistest kriminaalidest perekonna, kelle kodus hoian oma sõjaväe paraadvormi. Maja asub väeosast kilomeetri kaugusel üsna Lesnoe asula lõpus. Võtan riski ja vähekasutatavaid teid pidi jõuan kaarega majani. Keegi turja ei karanud ja pussitama ei kippunud, mistõttu leian, et mul on vedanud. Uksed on lahti ja kedagi kodus ei ole. Vahetan tööriided kärmelt mundri vastu ning lahkun kohe. Mul on kahju, et ei saa pererahvaga hüvasti jätta, kuid juhindun Koroljovi sõnadest, et olukord on ohtlik. Kõnnin ligi 1,8 kilomeetrit ja jõuan suurema teeni ning ootan autot, et hääletada ning sõita Semiyarka asulasse, kus on üks asi vaja jutti ajada…
Reede hommik kell 8:00, 3. detsember. Mina olen paraadmundris ja Arvi on erariietes. Lähme taas kapteni jutule ja ümmargune halvamaitseline jutt algab otsast peale. Tšaikin on heas meeleolus, puhanud näoilmega, ilusasti kammitud ning kirsad läikima löönud. Väliselt viks ja aus ohvitser! Enesekindel naeratus suul on ta varsti otsekohene. Kui me talle 50 rubla ei maksa, siis sõjaväepiletitele ta oma pootshaaki ei pane ja meid koju ei lase! Võta või jäta!
Valik on meil olemas, altkäemaksu me ei maksa ja koju peame saama! Amüseerida me ei kavatse ja lõpetame kauplemise! Väeosa tagala asetäitjaga on meil suurepärased suhted olnud kaks aastat. Ta peab eestlastest lugu. Arvi läheb jällegi ohvitseri juurde koju ja kaebab loo ära. Peame jõudma kella kümnesele bussile ja õnneks on major ennem üheksat staabis… Ja sõimab kaptenit vängete sõnadega kuni 12 minutit…
Major tuleb staabist välja ja küsime, kas Tšaikin loa annab? Ohvitser väsinult vastab, et annab ja võime tema juurde minna. Täname ja olemegi kapteni juures. Jupats on erakordselt rahulik ja ütleb, et tuleksime varsti tagasi, sõjaväepiletite vormistamisega läheb natukene aega.
Ta jooksutab meid kättemaksuks neli korda! Loomulikult hommikusele bussile me ei jõua! Kutsub meid staapi kella kolmeks ja 15 minutit ajab mõttetut iba. Täpselt kell 15:15 annab sõjaväepiletid kätte ja ütleb:”…Et ma teid väeosas enam ei näeks, muidu…” Kell 15:15 väljus teine ja viimane buss Semipalatinskisse… Ilmselgelt ohvitser arvestas sellega… On reede pärastlõuna ja väljavaated Lesnoest tervena minema saada tekitab hirmu…
Kiirkõnnakuga jõuame väeosa kontrollpunkti, noorsõdur annab au ja olemegi värava taga. Esimene suur pääsemine ja osa koormast on õlgadelt kadunud! Kogu vastutus on nüüd meil, kuidas ja kui kiiresti suudame märkamatult linna jõuda? Õigemini oleks öelda, kas õnnestub kasahhidest kättemaksuhimulisi roimareid vältida? On väga tõenäoline, et meid jälitatakse ja üritatakse kätte saada!
Paar kraadi külma ja tuulevaikne. Siinkandis on sadanud vähem lund kui linnas. Pool kilomeetrit kiirmarssi ja saabume külmunud mudasegusele magistraalile. Ümberringi on tühi stepp ning varsti hakkab hämarduma. Isegi argipäeviti liigub siin väga vähe masinaid, rääkimata reede pärastlõunast, mil enamikel siinkandi inimestest on nina juba tahmane… Kõhe on olla ja võib liialdamata öelda, et surmahirm on naha vahel. Jõuame oodata vaid viis minutit kui näeme kallurit ZIL-MMZ-555. Käsi püsti ja veokas õnneks peatub. Linnani ta ei sõida, aga Buraš asulani küll, mis juhi sõnul asub 60 kilomeetri kaugusel. Kahekesi ta meid peale ei võta, kuid paarimehe kallur on on ka juba sabas ja asume teele. Teine suur pääsemine ning koorem õlgadelt on järjekordselt vähenenud!
Vahemärkus. Sõna Buraš kasutavad venelased ja tuleneb kasahhikeelsest asula nimetusest Karabas, mille venekeelseks vasteks on ka sõna Semyonovka. Google Mapsilt mõõtes on Lesnoe ja Buraši vahemaa napilt üle 50 kilomeetri. Tollel ajal olid asulate ja linnade vahelised kaugused teeviitadele märgitult suuremad kui mõõta tänapäevaselt digitaalselt kaardilt. Millest tingitult esineb kuni 18% erinevus, ma öelda ei oska.
Umbes 20 minutit loksumist ja meile sõidab vastu Ikarus. Bussi esimeses pingis istub kapten Koroljov ja buss on meie roodu sõdureid pilgeni täis. Komandeering Semipalatinskis on lõppenud ja suur segadus on väeosas algamas. Ohkan, hinges on väike vabanemistunne…
Buraš on oluline liiklussõlm. Seal algab asfalt ja linnani on üle 110 kilomeetri. Meid viiakse otse bussijaama. Kell on peaaegu pool viis ning pimeneb. Arvi ostab piletid (kokku 2 rubla ja 40 kopikat) ja buss linna väljub 45 minuti pärast. Väeosas kogetud mitmepäevane peedistamine, surmahirm ja suur koduigatsus on väga vastuoluline kokteil, mis mõjub kurnavalt ning oleme rampväsinud.
Linna jõuame seitse läbi ja võtan Irtõši jõe kaldal asuvasse tolleaegsesse luksushotelli kahe voodiga toa. Süsteem on selline, et sõjaväelased saavad alati toa, mis tähendab, et teatud osa kambreid hoitakse reservis. Hind on samuti oluliselt odavam kui tsiviilidele. Maksumus on kahepeale siiski neli rubla kopikatega, mida pean kalliks. Mina maksan, sest Arvil on näpud põhjas.
Viskame voodisse pikali ja naerame pidurdamatult nagu väikesed lapsed! Järjekordne pääsemine, vabanemine ning taas on kergem olla! Üle kahe aasta me ei ole nii soojas toas ja mugavates voodites veel põõnanud! Täielik kuninglikkus ja šikk olemine! Nüüd on aeg dušši alla minna! Viimasest pesemisest on 2-3 kuud möödas! Viimati sai kuuma duši all käidud 1985 aastal kodus olles! Täielik mõnu ja paneb vere hästi liikuma! Sõjaväes dušši kui sellist ei olnudki, dušiks nimetati kraani, millest tuli külm või leige vesi. Pesta sai ebaregulaarselt. Vahel kord nädalas või kord kuus või harvem ja suvel Irtõši jões või põldude niisutuskanalites.
Üritame telekat vaadata ning lobiseda, kuid pidupäev on hinges ja soojus kontides (talviti ei olnud kasarmus kunagi soe, +1 kuni +11 °C, sõltuvalt ilmast ja reformvoodi asukohast) ning silm vajub looja. Varsti jäämegi tukkuma. Magame järjest kuni kella poole üheksani hommikul.
Laupäeva hommikul kiirustame lennujaama, kuid kesklinnas põrkame kokku meie väeosa ülbe lipnikuga, kes on väga uuriv, kahtlustav ja urgitseb, kas me lähme koju, kuidas, millal jms. Küsimustele vastamisest põikleme valdavalt kõrvale, mis suurendab tema uudishimu ja soovib pikemalt jutustada, aga paari minutiga lõpetame arupärimise. Oleme ülitundlikud ja paranoilised ning omakeskis siuname, et viimasel hetkel pidi ikka keegi meid nägema… Loodame, et ta ei ole kurjategijate jooksupoiss, ei tõmba kellelegi traati ning ei saada mõrtsukaid meie jälgedele.
Unisesse ja väikesesse lennujaama jõuame kella 10:10 paiku. Ema poolt saadetud 200 rublast ja varasemast taskurahast ca 13 rubla kopikatega on järgi umbes 172 rubla kopikatega. Mul ei ole vähimatki teavet kui palju piletid maksavad, kas pileteid on, kas täna üldse lend toimub? Kassas selgub, et väljalend Moskvasse* on umbes poole nelja või poole viie paiku pärastlõunal ja kahe pileti maksumus kokku on umbes 144 rubla. Demobiliseeruvale sõjaväelasele rakendub soodushind ja kokku on ligikaudu 119 rubla.
*Vahemärkus. Ma ei mäleta, kas Semipalatinski ja Moskva ajavahe oli 1987 aasta detsembris 1 või 2 tundi. Tänapäeval on erinevus 3 tundi. Tallinnal ja Moskval ajavahet omavahel ei olnud.
Jääme lennujaama ootele, sest välja ei julge minna. Ootesaalis oleme valvsad ja tähelepanelikud ning jälgime, kas keegi võiks meie vastu ebatervet uudishimu üles näidata… Aeg liigub üliaeglaselt ja närvilisus ei taha kuidagi kaduda. Järgmine vabanemise tunne on kui oleme lennukis istet võtnud. Koorem õlgadelt on taaskord vähenenud!
Õhtul ennem kella kaheksat jõuame Moskvasse. Seega ajavahet arvestades on lennuajaks kulunud üle viie tunni. Infoletist selgub, et lennuk Tallinnasse väljub teisest lennujaamast kella 21:30 kuni 21:45 vahel. Aega on väga vähe ja on teadmata piletite hind ning kuidas teise lennujaama pääseme? Taksojuhtide kambad pakuvad häälekalt oma teenust ja hinnaks küsitakse sõltuvalt sohvrist 70-100 rubla. Mul on järgi ainult ca 53 rubla kopikatega. Nende sõnul ühistransporti siin ei ole, kuid hoolikalt otsides leiame bussi, mis väljub kümne minuti pärast. Pileti hind 10 rubla ja kahe peale kokku 20. Kallis küll, aga väga tahaks koju jõuda…
Bussi sõiduajaks on peaaegu tund, mille vältel püüan ära arvata, kas 33 rublast jagub raha piletite ostuks? Pärast kella üheksat jõuame kassade juurde ja järjekord on pikk! Õnneks avastame teate, et sõjaväelaseid teenindatakse väljaspool järjekorda… Meie jaoks on hoopiski teine kassa, kus inimesi ei ole! Vaatan tädile otsa ja häälevärinal küsin, kas pileteid on? Tema omakorda uurib mind põhjalikult ning selgub, et sõjaväelaste jaoks on piletid alati reserveeritud, st eraisikutele on piletid otsas! Koos hinnaalandusega on ühe pileti maksumuseks 11 rubla kopikatega… Mälus sorides 11 rubla ja 73-78 kopikat… Olen üllatunud, et nii madal hind! Järjekordne kergendusohe ja saamegi koju lennata! Taskusse jääb 9 rubla kopikatega!
Inimesed on kogunenud juba järjekorda ja ootavad lennukisse laskmist. Liitume seltskonnaga ja umbes 12-15 minuti pärast avatakse uks. Alles nüüd, mil Moskva-Tallinn lennukis istume, tajume lõplikku vabanemist ja kergust, piltlikult kaaluta olekut ja imepärast õnnetunnet! Varsti oleme kodus! Meeliülendav on salongis näha üksikuid eestlaseid ja harjumatu on kuulda, kuidas ka stjuardess puhtas eesti keeles räägib! Ennem Tallinna maandumist on uudse teenusena võimalik lennujaama takso tellida. Tellimuse maksumus 1 rubla 50 kopikat. Teen arvutuse ja ülevoolavate positiivsete emotsioonide ajel otsustan. Noh, mis seal ikka! Kui luksus, siis luksus!
Kella 23:30 paiku helistan lennujaamast emale ja teatan uudisest! 7-8 minuti pärast sahiseb läikiv musta värvi uut tüüpi Volga (GAZ-3102) ukse ette ja sõit võib alata! Oleme ainukesed, kes on takso tellinud. Lennujaam on vaikne ja inimestest peaaegu tühi. Palun eestlasest sohvril anda kanda ja nii me kiirust ületamegi! Paar minutit ennem südaööd jõuame maja ette. Sõidu maksumuseks kujuneb ligikaudu 4 rubla kopikatega. Sõjaväes olin õppinud iga kopikat näppude vahel kaua veeretama ja kulutusi hoolikalt planeerima… Annan 5 rubla ja tagasi ei küsi! Taskusse jääb umbes kolm rubla kopikatega! Kiire lõpuspurt vabadusse maksis peaaegu 200 rubla… Täpselt niipalju palusin emal mulle saata…
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 