1973 augusti lõpp. Olen kuue aastane. Kell on umbes kaks päeval. Ilm on meeldivalt ilus ja soe. Tauno (6) ja noorem vend (4) on taaskord suvitamas, aga lühiajaliselt. Ainult loetud tundideks.
Taaskohtumine valmistab meile rõõmu. Näitan Taunole uue kaheharulise tamme ette ja ronin puu otsa. Linnapoiss ei ole nii sitke kui mina, aga saab turnimisega hästi hakkama. Sätime mugavalt okstele istuma. Me ei ole ammu kohtunud ja uudiseid on palju. Kõige tähtsam info on, et järgmine nädal algab viimast aastat lasteaed… Vaikime mõtlikult ja vandeseltslaslikult… Hingame lapsepõlveõhku sisse ja tajume, et oleme juba suureks kasvanud. Ning kaugel see koolgi on… Saame aru, et oleme vastutusvõimelised poisid.
Tauno on tore poiss, aga minu jutuvada peale on ta üsna sõnakehv… Pigem muheleb ja silmad on natukene kavalad. Küsin igaks juhuks üle, kas ta ka lasteaeda läheb? Natuke vaikust ja enesekindlalt vastab: „Ma lähen kooli.” Nüüd on minu kord mõneks ajaks vait olla… Sealhulgas kohmetun… Ja üllatun… Erinevad tunded ja mõtted on peas…
Kõik need aastad ma ei teadnudki, et Tauno (6+1=7) on tegelikult minust vanem! Ega meil sellel teemal juttu ka ei ole olnud!
Vaatan talle tähelepanelikult silma ja uurin, kas ta ikkagi on vanem või luuletab… Mnjah, ongi vanem! Tunnetan, et olen kuidagi väiksemaks jäänud, justkui tita ta kõrval… Teen küpset suure poisi häält ja küsin, kas ta tähti tunneb? Tauno vastab jaatavalt… Pärin, kas ta lugeda oskab? Linnapoiss vastab kogenult: „Ma oskan lugeda.”
Vaikus. Ebamugav olukord. Ma ei oska kuidagi olla… Viin jutu natuke lõbusamale teemale ja kõnelen vanas heas keerulises pudikeeles! Tulevane koolipoiss ei saa kohe pihta, mida ma sosserdan, aga varsti jõuab kohale ja meenub, et vahetevahel oleme salakeeles rääkinud. Meeleolu läheb lõbusamaks ja proovib ka pudistada. Paraku ebatäiuslikult, üsnagi oskamatult ning lihtsakoeliselt. Katsetab veel ettevaatlikult ja alles seejärel hakkab vaikselt justkui midagi tabama, kuid ei ole enam see, mis oli vanasti… On näha, et tal on mõnevõrra piinlik olla. Justkui oleks süüdi…
Viimaks küsin, kas ta pudikeeles enam rääkida ei oska? Paus… Tauno vaatab maha ja tunnistab, et ei oska jah…. Saan aru, et ta mängis minuga kaasa, olen temast ju noorem ja käin lasteaias…
Kahjuks aeg on teinud oma töö. Füüsiline maailm paratamatus toimimises võtab oma ja hingeline keskkond maksab lõivu. Tauno on unustanud pudikeeles rääkimise oskuse ja telepaatilise suhtlemise võime on samuti kadunud. Kunagised sündmused on tema mällu lukustunud uduse detailivaese eapärase mänguna, aga võti on juba kadunud…
Nüüd on minu kord end kehvalt tunda. Adun, et linnapoiss on kõvasti arenenud ja mina olen ikka veel titt ja soovin pudikeeles rääkida… Lähen eesti keelele üle ja jätkame vestlust tõusvas tempos. Viskame nalja ja meil on hea olla! Lõpuks on noorem vend meid üles leidnud ja proovib puu otsa ronida. Paraku ta on veel liiga väike, et üksi hakkama saada. Kahekesi toetades aitame ta meie juurde oksale istuma.
Mängult lähen pudikeelele üle, et meeleolu üleval hoida. Tegemist on lihtsa keelelise väänamisega, millel puudub sisu ning ei esine telepaatiat. Koolipoiss näitleb hästi ning olemine on lustakas ja kohmetus hajub lõplikult. Tögame nooremat vennaraasu… Raasuke püüab igati seltskonnahing olla ja mõistatab püüdlikult, et aru saada. Viimaks segab vahele ja soovib selgitust, millest me räägime.
Jandime veel natukene, kuid veli nägu venib üha pikemaks ning silmad muutuvad niiskeks… Ütlen, et tegime ainult nalja! Selgitan talle pudikeele tõdesid. Poisul puudub kahjuks oskus “keeruliselt” rääkida ning ei ole ka võimet telepaatiliselt suhelda. Järelikult ta ei ole sünnist alates osanudki või on unustanud.
Vellekeste ema hüüab ja kutsub tuppa. Tauno ütleb, et nad lähevad koju, mille peale küsin, millal uuesti siiamaile satub? Koolipoiss kohe ei vasta, viimaks kostab: „Emal on väga palju tööd… Kui ta tahab, siis tuleme.” Mina vastu: „Millal see võiks olla?” Linnapoiss vaikib ja viimaks: „Ma ei tea…”
Ma ei näita oma kurvastust välja. Jätame sõbralikult hüvasti ja juba nad lähevadki kiirel sammul maja poole. Jään nukralt puule istuma ning tean, et me kunagi enam ei kohtu… Tauno jaoks on kõik olnud mäng, mis selleks korraks lõppes otsa… Tema varajane lapsepõlv jääb järve äärde ning ees ootavad uued väljakutsed üha reaalsemaks kujunevas maailmapildis. Ta on juba suureks kasvanud…
Vennakesed emaga lähenevad tammele ja ronin kiiresti alla rõõmsas lootuses, et räägime hüvastijätuks veel midagi… Ema ja noorem vend sisuliselt ei vaatagi mu poole, Tauno ainult silmanurgast piilub ja pobiseb midagi, head-aega vms… Puuoksad sahistavad lehti… Nad eemalduvad kiirel ja kindlal sammul… Ainult ema tõrelemine on saatjaks harjumatus vaikuses…
Olen pettunud ja longin vaikselt kodu poole. Korduvalt vaatan neile järgi ning löödud olek süveneb. Koolipoiss ei vaata kordagi tagasi ja meie pilgud ei kohtu enam iialgi… Tajun erksalt, et Tauno on minu jaoks jäädavalt kadunud.
Paar aastat hiljem tulevad nad perega paariks tunniks suvitama. Takseerin neid eemalt, aga ligi ei astu. Poisid on hoos tammeoksal kiikumisega, kuid mina olen vist juba meelest läinud. Kurvastan… Olen üksi oma mõtetega…
Vahemärkus. Paradoksaalsel kombel sageli üksi olemine tähendab väga palju mõtlemist. Alles nüüd, kirjutuslaua taga istudes saan aru, et minu jaoks hingeline areng on olnud ka iseendaga olemine ja hinge kuulamine. Püüda päevast-päeva ja aastast-aastasse mõista, miks asjad on nii ja mitte teistmoodi.
17.10.2021 käin lapsepõlveradadega tutvumas. Kaheharuline tamm on oluliselt jämedamaks kasvanud. Oks, kus Tauno ja vennaraas istusid, on ära saetud.
Hinges on soe tunne ja tamme tunnetan omalaadselt. Võimalik, et esineb taju eriliik, mis võimaldab elusat puud tajuda. Näib, et tamm tunneb mind ära ja „kõneleb”… vaimselt… Meil esineb seletamatu vastastikune taju…
Üle viie minuti lasen erilisel ja soojal tundel hinge paitada… Ohkan ja jätan puuga mõttes hüvasti…
1976 suve teine pool. Olen 8 ja varsti täitub 9. Tean, et võime imikute ja väikelaste lainele lülituda aegapidi kaob. Sa tead ette, mis tulevikus juhtuma hakkab… Minu enese hing räägib ja annab sedamoodi märku. Väikestest ilmakodanikest mitte arusaamine tähendab, et ma ei oska enam pudikeelt, mis võimaldab vastatikust verbaalset kommunikatsiooni. Rääkimata nutmise teel edastavast informatsioonist arusaamist. Samuti kaob oskus telepaatiliselt suhelda. Sealhulgas sa ei taju, mida teine pool soovib, mis on mureks jne.
Kaheksaselt on suureks saamise soov väga suur. Soovin enam ja enam mõista, kuidas ümbritsev käega katsutav materiaalne maailm toimib. Ahmin teadmisi ahnelt sisse, kuid areng on aeglane. Takerdun ikka ja jälle asjaoludesse, mida ei mõista. Näib, et tegemist on seaduspärasusega, mida üldistades saab taandada tinglikule aforismile – eksisteerimiseks on vaja hingata, süüa ja kasvada. Järelikult vajaduspõhiselt lükkan immateriaalset mina tagaplaanile.
Seltskond väikelapsi erinevas vanuses istub künkakallakul. Astun spetsiaalselt ligi, et neid vaadata, kuulatada ja mõtiskleda. Eelkõige tajuda. Panen tähele, et olen suuteline poolte laste vaimsele lainele lülituma ja ülejäänutele mitte. Rõõmustan, et hakkan suureks kasvama…
1977 kevad. Vanust on 9. Saatuse keerdkäigud on vahvad. Pea sama koht nagu eelmisel aastal kuhu väikelapsed vanuses 3-7 kogunevad. Minu maja lähedale kraavipervele istuma ja lobisema. Nad on teel sõudebaasi või baasist tagasi. Ja tammede all lebotamiseks on paik väga sobilik.
Mulle pakub taaskord huvi kui suureks olen vahepeal kasvanud. Mõõdupuuks on väikelapsed, kellede peal mõõdan, kas ja mismoodi neid tajun või mitte. Vastavalt eelmise korrale ja metoodikale astun ligi. Umbes viis minutit tudeerimist ja selgub, et pudikeelt mõistan 30% ulatuses, sama on telepaatiliste võimete esinemisega. Olen väga rahul ja suurem enesekindlust tekib juurde. Lõpuks ometi olen saamas täiskasvanuks…
Septembri teine pool 1977. Vanus 10 aastat. Justkui saatus soovib ja lapsed kogunevad nn vanasse kohta, kus mul avaneb taaskordne võimalus enda igavikulise hinge teadmiste, oskuste ja võimete avaldumist eelnevalt kirjeldatud moel kontrollida. Paar minutit hingemaailma revideerimist ja …
Esimest korda elus – ma ei oska ja ei mõista pudikeelt! Kadunud on eriline võime häälestada end imiku või väikelapse lainele! Oskus sõnadeta vastastikku telepaatiliselt suhelda ja mõista on haihtunud!
Küsin mõttes, kas see ongi täiskasvanuks olemine? Titamaailm on ajalugu, autodega enam mängida ei taha, kulli ja peitust samuti mitte. Füüsiline maailm annab endast jõuliselt märku! Olen rahulik, kuidagi kummaliselt õnnelik, kuid energiavaene… Rõõmustan, et „häiriv” sisekõnelus on kadunud (selleks korraks) ja kehtestan end ise nii kuis soovin.
Vahemärkus. Väikelapsena mängimine lihtsustab kontakti hoidmist oma immateriaalse hingelise põhiolemusega. Mida vähemaks jääb mänge, seda võimsamalt tõuseb esiplaanile reaal-materialistlik mõtteviis.
Ülaltoodud vahemärkust saab illustreerida kahe lausega:
„Suur laps, aga ikka mängib veel autodega (nukkudega)…” Ülekaalus on pigem HI-käsitlus.
„Nii väike, aga mõtleb ja käitub juba täiskasvanulikult…” Adapteerumine reaal-materialistliku (RM) maailmaga toimub kiiresti.
Nende ridade kirjutamise ajal mõistan, miks nii kraavikaldal olles mõtlesin ja käitusin. Esmalt mul ei olnud kellegi käest küsida täiskasvanuks olemise kohta. Vanemad olid omade toimetustega järjepanu hõivatud ehk laps kasvab ise.
Teisalt tollel ajal oli vajalik tajuda füüsilist maailma võimalikult adekvaatselt ja efektiivselt. Kahjuks klassis kiusati mind ning pidin seisma enese eest vähemalt selles võtmes, et tõsta reaal-materialistliku mõtlemise pigem esiplaanile ja hingelis-immateriaalse lükkama tahapoole. Sellest kõigest edaspidi.
Kolmandaks. Energiavaegus ja vajadus täiskasvanuks olemist enesele selgitada oli põhjuslik, sest asjad vajavad jutti ajamist veel ennem kui mõne nädala pärast eluohtliku terviserikke tõttu haiglasse satun… Sellest samuti hiljem.
Olen seisukohal, et kõik, mis on olnud, pidi olema ja kõik on kõigega põhjuslikus seoses. Ükspuha kui raskeid ja keerulisi väljakutseid olen pidanud vastu võtma. Kõik on kujundanud mind olema see, kes olen.
Tänasel päeval rehkendan sedamoodi, et oleksin väga tänulik kui väikelapsena esinenud hinge erilistest oskustest ja võimetest midagi taas tagasi tuleks…
Peatükk on kirjutatud oktoobris ja novembris 2021.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 