Hilissuvi 1970. Olen natuke üle kolme aasta vana. Isa sugulase pulmad. Registreerimine toimub Mustamäel ja pärastlõunal pulmapidu Tallinna vanalinnas Nunne tänaval J. Koorti kitse lähedal asuvas majas.
Vanemad on end üles löönud. Isal seljas maitsekas ülikond ja emal stiilne õhtukleit, aksessuaarid ning kaunis meik. Nad on õhevil ja pabinas, et jõuame liiga vara kohale. Pika varrega lilled pannakse saali nurka vaasi.
Külalisi veel ei ole. Laud ei ole kaetud ning käib väga aktiivne peo ettevalmistus. Isa läheb õe Heljuga lobisema ja ema asub köögis appi. Iga töökäsi on nõutud. Pulmakorralduse teenust tollel ajal ei olnud ja kõik tehti ise, ka toidud.
Mina pean iseendaga kuidagi hakkama saama. Nälg on suur, sest kodus süüa ei saanud ning olema kannatlik kuniks pidu algab.
Emme ja issi püüavad korduvalt veenda olema vaoshoitud, aga olen juba väsinud! Istuda kuskil ei ole võimalik, sest laudade taha ei ole veel toole valmis pandud. Edasi tagasi käimine on tüütu, mängida ei ole ka kellegagi. Köögist ampsu ei saa ja kamandatakse eemale vagusi olema.
Tavaliselt oskan alati leida tegevust ja enda hingega mängida. Täna mitte kuidagi ei õnnestu ja arvan, et pole kunagi varem niikaua sisutult passinud. Isegi polikliinikus järjekorras arsti juurde ootamine läheb kiiremini. Viimaks tekib mingi liikumine ja isa tuleb tädi Heljuga minu juurde.
Tädi on lõbus ja tähelepanelik. Tema energiline olek tõstab nadiks langenud meeleolu natukene kõrgemale ja lühivestlusest koorub välja tõetera, et laps on näljane. Sõtse läheb kiirel sammul kööki tagasi, et korraldada laua taha esimesed toolid ja aeg on alustada pidulaua katmisega.
Mõnekümne minuti pärast saame emaga istuma. Esmased varajased külalised on saabumas. Veel mõnikümmend minutit ning esimesed toidud tuuakse letti. Tohin ainult näksida, sest vanemate sõnul ei ole viisakas kui ennem peo algust ainukesena kõhu täis söön. Pealegi vastabiellunud peab ära ootama. Aru ma väga ei saa, kuid püüan olla sõnakuulelik.
Viimaks saabub noorpaar. Rahvas on kõne pidamise ajal püsti, elevil ja naerusuised. Olen rahutu ja paar tundi igavlemist on ära tüüdanud. Ei mõista, miks peaksin lõbus olema?! Hea on see, et võin istuda ja varsti saab süüa.
Külaliste hulgas on mõned üksikud lapsed, kes on juba koolijütsid ning imik emaga, kes vaikselt tihub nutta. Loomulikult emal-isal ei olnud mind kuhugi jätta ja seetõttu on pulmapidu väikemehe jaoks ainult natukene huvitav, kuid igavuse tõttu pigem sunnitud kohustus.
Olen väga üllatunud, et täiskasvanud mängivad! Kummalisel kombel viivude jooksul mõistan hästi, et pulmade juurde käivad traditsioonilised kultuurilooliselt olulised rahvuslikud mängud. Tean ja saan aru, kuigi olen pulmas elus esimest korda! Kõik on loomulik otsekui pulmavanem on 3 aastane nagamann. Kõik on elu osa ja hingemälu kuulub tavapärase olemuse juurde. Sisuliselt sul on säilinud hetki eelnevatest eludest, millede juurde kuuluvad naitumised, pidustustes osalemised jms. Pigem ütleksin, et hingemälu annab sulle teada ehk su enda nn kehaline ja füüsiline mälu (aju) ei tohiks mäletada asjaolusid kui su praegust keha ei olnud nendel ajastutel olemas.
Esimene pulm ja esimene suur sööming… Taaskord esineb mälu, mis sellega kaasneb… Prassimine! Ometi käesolevas elus vastavat kogemust ei ole esinenud!
Ma ei ole elus niipalju varem söönud kui praegu! Võid ahnitseda piiramatult kõike! Keegi ei keela ja ajad nõndapalju magusat sisse kui vähegi suudad! Lausa uskumatu ägamine ja täielik maapealne paradiis! Arusaamatu, kuidas kõik see kraam kõhtu ära mahub ja esinevad mälukillud kõikelubatavusest…
Vats on punnis nagu jalgpall. Pistan käed tasku ja alustan taarudes omamehelikult seltskondasid uurima. Ei, mitte alkoholist, aga erakordne söögikogus teeb kõnnaku pehmemaks ning mälu signaliseerib – nii on olnud pidustustel kombeks elust elusse. Hingemälu annab märku olnud radadest… Kohati on mõtlemine ja käitumine täiskasvanule väga omane.
Seltskondades võetakse hästi ja väga sõbralikult vastu, kuid käitutakse kui väikese poisiga. Heatahtlikkus viib mentaalsuse järjepidevalt lapsekingadesse tagasi ning taju suurest mehest kaob… Mõelda vaid, mida täismees mõdust uimasena peoseltskonnas eelnevatel sajanditel teha võinuks… Saalile mitu ringi peale teinuna tüdinen ja vantsin vanemate juurde tagasi. Pidu on võtnud täistuurid sisse.
Õhtu teeb lõbusamaks elav muusika solisti ja pillimängijatega. Soovin samuti laulda ja trummi lüüa, aga issi keelitab rahulikuks jääma ning mängumehi mitte segama. Pulmalised elavnevad ja pruutpaar alustab valsikeerutusega. Säravad isa ja ema on varsti põrandal ning paistavad kaunis rütmis hästi silma. Tahan ka emmega tantsida ja on väga heameel kui varsti lustida saan.
Poole aastane imik on võtnud nõuks kõva häälega märku anda, et on aeg tuttu minna. Mõistan teda! Saan lapse nutust suurepäraselt aru. Jonn koosneb erinevatest häälikutest ja häälitsustest, mille abil edastatakse täpset ja selget informatsiooni. Tegemist on kõnega, mida täiskasvanu tavapäraselt ei mõista. Paljudel väikelastel on säilinud veel võime saada aru imiku „kõnest” või nutust. Sealhulgas esineb tajuliik, mis annab võimaluse imiku või väikelapse vajadusi ja soove mõista või suhelda vastastikku vaimsel teel.
Tita isa on jõudnud ka kohale ja mulle pakub suurt huvi, kuidas lapse ema magamise korraldab. Peaksin samuti ise ammu põõnama ning olen pulmasaali ristipõiki eesmärgipäraselt läbi kamminud, et leida voodeid kuhu lapsed tudule pannakse. Olen pettunud kui magamisasemeid ei avastanud ning ei saa aru, miks täiskasvanud on voodid ära unustanud!
Seiran kadedusega sülelast, kes pika karjumise peale lauale tehtud improviseeritud asemele viimaks magama pannakse. Karjumine lõppeb ja tunnetan hästi tema suurt rahulolu. Teda ei kõiguta tümps, melu ja lärm, vaid näeb õiglast ja sügavat und.
Muusikud sätivad oma instrumente ja hiilin vargsi püünele uudistama, mida nad seal teevad. Väga põnev on! Tegelikult tean, mida soovin… pilli mängida ja laulda…
Olen väga kannatlik ja natukene häbelik. Ootan, millal mikrofon antakse. Asun ikkagi laval ja valmis laulma! „Nad peaksid mind nägema! Ma ei saa aru, miks laulma ei kutsuta?! Nojah, ma ju kardan!” Arutlen, et laulja ei tohi karta ja kui ei pelga, siis hakatakse muusikat mängima ja mina laulma…
Helisid ei ole kosta ja mitte midagi ei juhtu! Püüan mõistatada, millal on õige aeg laulmiseks… Kogun julgust, lähen mikrofoni juurde ja ütlen kiiresti:
„Üks, kaks, kolm!” püüan solisti häält ja käitumist täpselt imiteerida… Ikka mitte midagi ei toimu, nad ei tee minust üldse välja! Ema ja isa toetavalt naeratavad. Issi hõikab üle saali, et aeg on alustada lauluga… „Kuidas laulma, saatjaid ei ole!” mõtisklen ning olen suures segaduses…
Muusikud sätivad lavalt lahkuma ja nõutus üha suureneb. Keegi ei räägi ja ei nooguta, et võiksin alustada… „Ma ei saa ju vaikuses laulda!” Jään peagi estraadile üksi ja pillimehed lasevad pulmalistega head paremat luusse.
„Loomulikult onudel on kõht tühi!” adun viimaks ja koorem langeb õlgadelt. „Söövad punud täis ja siis hakkame laulma!” Kadunud enesekindlus leiab mind taas üles.
Kaalutlen, et võib-olla pean ise pulmaliste meeleolu üleval hoidma.
„Kitarr on liiga suur ja raske! No sellega küll mängida ei saa! Pasun (saksofon) on samuti ilmatu!” Püüan pilli niimoodi kätte võtta nagu ennist onu tegi, kuid ei taha hästi õnnestuda.
„Kuidas saan seda käes hoida ja samal ajal puhuda kui saksofon on minust suurem ja käed ning sõrmed ei ulatu klahvideni?” Teen palju katsetusi, aga kätes pole hoidmiseks jõudu, tasakaalu napib ja pasunat kuidagi painutada ei saa.
Vahemärkus. Lapsena nimetasin saksofoni pasunaks.
Viimaks otsustan mänguriista alumise otsa põrandale toetada ja kallutan niipalju, et suu huulikuni ulatub ning puhun… Ei tule piiksugi…! “Ei ole võimalik…!” Võtan kopsud õhku täis nagu arstitädi juures ja taas kõigest väest puhun! Mitte midagi…! Ainult tatti tuleb suust ja nägu on pingutusest punane! Proovin veel ja veel ning vajutan kahte ülemist klahvi, aga jätkuvalt ei midagi. Huulik on üksnes ohtralt tilkuvat sülge ja saksofon tervikuna pritsmeid täis. Olen küll visa ja püüdlik olnud ning viimaks taas pettunud, miks mul ei õnnestu… Kurnatus hiilib ligi…
Arutlen, et kuna pasun häält ei tee, ju siis olen ära rikkunud ja teinud katki. Üritan käega sülge kuivatada. Paraku hõõrun ila veel enam laiali… Tulemus ei rahulda ja proovin korduvalt… Puhkpill on nüüdseks tatilaiguline ja triibuline.
Saan aru, et midagi on valesti ja võtan mõtlemisaja. Katsetan instrumenti puhastada ja sülitan pihku ning hõõrun mööda vaskpinda laiali. Ühest tatiportsust jääb väheks ja protseduuri kordan seniks kuniks sülge enam ei eritu. Suu on muutunud väga kuivaks. Käed on määrdunud ja märjad, nõutus on suur. Ei teagi, kuidas edasi… Puhkan.
Kohusetundliku ja viksi poisina olukord vajab lahendamist. Pihku enam ei sülga, vaid otse saksofonile! Sülitan niipalju kui jaksan ja kui palju tatti tuleb. Ahvin isa järgi ja tõmban kurgust röga ja lajatan kolmel-neljal korral… Suu on taas täitsa kuiv ja enam ei teki midagi juurde ka.
Äkki tekib abistav idee tilkuv nina tühjaks nuusata ja valkjas-kollakas moodustis pillile puhastamiseks peale määrida… Jällegi murran mõned minutid pead… „Kui panen veniva ja tihke tati pillile, siis ise vist puhtaks ei lähe… Ja kui hõõrun, siis vist läheb laiali… Ja kollid ei lähe laiali… Ja käed on kleepuva tatiga koos… Ja onu saab aru, et mina tegin… Ja onu räägib isale ja mind hakatakse otsima…” Keskustelu enesega jõuab tulemini, et nuuskama ei hakka, innovatiivne puhastusvahend jääb katsetamata ning jään vaikseks ja tagasihoidlikuks poisiks, kes sekeldusi ei soovi.
Nüüd jääb üle pasun ainult puhtaks küürida. Hõõrun peopesadega, kuid vöödid lähevad veel suuremaks… Nõiaring on suletud ja mitte ühtegi päästvat ideed ei tule!
Minutiline mõttepaus selgitab, et pean rätiku leidma. Otsingud ei kanna vilja ning käepärane abinõu on laest maani eesriide äärega nühkida. Raske ja alt tolmune lavakardin on käsitsemiseks väga raske ning ebamugav. Ei sobi! Jõudeminut!
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Lõpuks leian lahenduse ja valge pluusiäärega asun vaske läikima lööma… Kahjuks avastan kiiresti, et varrukas tõmbub halliks, mis ei tundu õige asi olevat. Jällegi võtan mõtlemiseks aja… ja loobun pingutustest. Pühin räpased käed pükstesse kuivaks!
Musta värvi klaver pakub järgmisena huvi. Istun toolile, aga tool on klahvidest kaugel. Raske tooli nihutamiseks jaksu ei jagu… “Selge! Pean olema püsti ja mängima…” Mõtlen pikalt, millist lugu esitada. “Lastelood ei sobi… ei, ei sobi jah! Täiskasvanute muusikat ma ei tea… ja ei olegi oluline… Kõik on käe sees kui onu mängis!” Vajutan klahve ja lugu tuleb ise…!
Siiski, klaverist meloodiat ei tule, vaid klimberdus… Olen natukene kohkunud ja ei tihka enam puutuda… “Ometi ju nägin, kuidas klaveril mängiti…! Kuulsin väga hästi…! Aga millegipärast mina ei saa mängida…”
Proovin ettevaatlikult veel mõned korrad, paraku ebaõnnestunult. Segadus peas on läinud väga suureks! Hing innustab kogu aeg, et pean olema julge, hakkaja ning katsetama! Uskuma!
Usaldus enda ja hinge vastu on siiski kahanemas. „Ma ju teadsin, et oskan mängida, mulle öeldi ette, aga ikkagi ei õnnestu…” Mõnevõrra pika näoga lähen trummide manu ja ebakindlus on kaunikesti suur. Võtan ühe pulga kätte ja…
Trummimäng on selge! Saanud inspiratsiooni kaunilt kõlavast ja valjust põristamisest, võtan trummarist eeskuju ning püüan teda jäljendada. Rütm on sees ja olen vaimustatud! Soovin pulmaliste meelt lahutada! Iga löök vastu trummi või taldrikut lisab enesekindlust juurde! Süvenen loomingulisse tegevusse ning ümbritsevat ei märka!
Varsti tuleb isa ja võtab pulgad käest… Mulle ei mahu pähe, miks ilusasti mängida ei tohi! Kõikidele meeldib ju! Punnin vastu, kuid väga vastumeelselt alistun isa kindlameelsusele. Pean lauda minema ja olema vagusi. Veel mitu tundi suurt kannatust ning öösel ühena esimestest pidulistest lahkume. Lähme koju. Olen hiiglama väsinud ja unine.
Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud novembris 2021.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 