Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

53. PEATÜKK ⟡ Saatuslik käekiri ⟡

Eelmises 52. peatüki viimases lõigus puudutasin lapse sündimist. Seonduvalt sellega toon välja mõned märgilised tähelepanekud, mis justkui näitavad saatuse poolt määratud teerada.

Umbes 5,5 aastat tagasi arendame tütrega teemat, et ta soovib ilmtingimata saada last. Minu arusaamises on tegemist loodusliku kutsega ühest küljest, teisalt hingeliselt määratud olude kulgemisega. Leiame, et planeeritud ilmakodanik võiks olla kindlam lähenemisviis kui „juhuslik” toimetamismudel. Tütar sealhulgas arvab, et rasestumine on kaunikesti keeruline protsess ja õnnestumine võib võtta aega, mitmeid kuid või isegi aasta. Seetõttu kavandatud tegevus näikse olema tulemuslikum.

Mina omakorda avaldan veendumust, et rasestumine on üks lihtsamaid tegevusi üldse, piisab viiest minutist ja küllap rasedus tuleb. Meie arvamused lähevad lahku, mis on täiesti loomulik ja ainult praktika saab anda vastuse. Aastad mööduvad ja diskussioon lapse saamise osas muutub 2021. aastal igapäevaseks. 2022 võetakse paarilisega praksis ette ja rasestumine toimub väga kiiresti ning efektiivselt!

Tulemuse üle ma hämmastunud ei ole ja iseenda käest küsin – minul kui kõrvalseisjal ei tohiks olla teadmisi, kuivõrd hästi saab tütar lapse saamisega hakkama või mitte? Ometi on mul intuitiivne info olemas!

Tulevase ilmakodaniku sündimisega seotud filosoofilises arutelus puudutame ka tema vanaisa teemat, kes on tema elus põhjuslikult. 5,5 aastat tagasi esmakordselt mainin, et Lembit on niikaua sinuga kuniks saad lapse. Antud loost räägime aastate jooksul korduvalt ja viimaks tütar rasestub. 18. augusti 2022 õhtupoolikul kell 18:58 Lembit lahkub… Ta on minu käte vahel ja kaks hingetõmmet jäävad viimaseks… Vaatan ta silmadesse, mis on nüüdsest põhjatud, hing on läinud oma teed… Omalaadne numbrimaagia, 18-ndal on suremine ja 18-ndal sündimine, sealhulgas 18 ja 8 on kellaaegades, mis justkui näitab asjaolude kindlamoelist sidusust.

Lemps vabastab varsti sündivale inimesele aja ja koha, mis oligi üks tema missioonidest – pakkuda parimat ja lahkuda temale sobilikul hetkel. Tema ülesanne oli meile teada juba 5,5 aastat tagasi! Mingeid olulisi asjaolusid sa lihtsalt tead ette ning ei imesta!

Tütretütar sünnib 18.11.2022 kell 23:08. Ametlikult võtan vastu vanaisa staatuse, mis on omapärane, sest sõnademängus ma ei pea ennast üldse vanaks. Vastupidi, head energiat on külluses ja vajadusel ajab üle ääre. Objektiivsete asjaolude tõttu kohustun alates 26.11 olema öises valves (kell 01:00 ja 04:00), et lapselast toita. Päevasel ajal on veel mõned graafikukohased ajad, kus pühendun tema toitmisele, mähkmete vahetamisele ja magama panemisele. Mainitud energia kulub marjaks ära ja kipub isegi vähenema, sest isiklik une- ja tegutsemisrežiim on pea peale pööratud. Kindlasti taastub perioodil, mil imikut öösiti enam toitma ei pea.

Esimest korda võtan ta sülle 24.11 pärastlõunal ja kogen suurt, sooja ja puhast energiavoogu! Üllatun! Järeldan, et imikus olev hing on jätkuvalt „uustulnuk” ja materiaalne keha ei ole jõudnud hinge poolt kiiratavat erksat energiat veel summutada. Tugev positiivne energia, mida võimendab tita naeratus, pühib unisuse ja olen üsnagi virge ning kraps! Saatuslikus kontekstis hea energia saamine ongi eesmärk omaette! Energiateemast räägin ka tütretütre lastearstile, kes kinnitab mu sõnu. Ka tema on täpselt sama kogenud kui tema lapselapsed ilmale tulid. Siinjuures energeetiline tunnetuslik kogemus on intensiivsem just lapselapse ja väiksem enda lapse korral. Arvan, et paljud vanaemad ja vanaisad võivad kinnitada minu sõnu! Võimalik, et nüüd on aega, tahtmist ja kogemusi antud teemale mõelda, erinevalt perioodist kui pidid tormakalt igapäevaselt hoolitsema enda lapse ja pere toimivuse, sealhulgas materiaalse käekäigu eest.

Vastsündinu silmadest kõnelesin mõne reaga eelmise peatüki viimases lõigus. Tõmban paralleeli lahkuva ja äsja sündinud inimese silmade vahel. Vahetult surnud inimese silmad on põhjatud ja näitavad, et hing on läinud ning asunud koduteele. Vastsündinu silmad omakorda selgitavad, et hing on nüüdsama kaugelt-kaugelt immateriaalsusest saabunud ja on peaaegu põhjatud. Kui hing on kehaga püsivamalt seotud, siis lõputut põhjatust silmadest enam välja ei loe ega taju, vaid võib asenduda suure sügavusega.

Panen tähele kui imik on ärkvel, siis sageli uudistab ümbrust, sealhulgas keskendub pingsalt mõnda konkreetset punkti vaatama. Minu jaoks väga tuttav käitumismudel ning mäletan üsnagi hästi erinevaid episoode, kus mõne nädala vanusena vaatan ühte kohta, mis tähendab, et sellesse asukohta on mu hing hetkel paiknenud. Suudan ümbritsevat vaadata nii keha kui ka hinge vaatepunktist, näiteks 1,5 meetri kõrguselt ja teatud nurga alt jms. Keskendunud vaatamine annab sealhulgas märku, et sellel hetkel on imikul pelgalt taju abil olustiku või kindlate objektide osas äärmiselt suur ülevaade.

Rõhutan veelkord üle, et vastsündinutel ja imikutel on väga hea ülevaade enda vahetust ümbruskonnast. Tema hing lahkub regulaarselt kehast ja tutvub uue kodu piirkonnaga mõnesaja meetri raadiuses. Samuti seal elavate ja liikuvate inimestega. Suudab täielikult lugeda nende mõtteid, emotsioone, näha ette tulevasi kavatsusi (teab lähitulevikku ette) või teada minevikku, mõistab erinevaid inimtüpaaže ja hingelist põhiolemust, mis/kes on hea ning halb jms. Eesmärgiks kaitsta last ja tagada lapse elu. Imiku teatud vaimne võimekus ületab kaugelt täiskasvanu oma. Kirjeldatud võimed on väga hästi arenenud ja tulevad immateriaalsest maailmast kaasa, et lapse kasvades tasapisi väheneda või peaaegu hääbuda. Temaatikat olen käsitlenud näiteks 25-ndas ja 26-ndas peatükis. Samal ajal materiaalse maailma võtmes on tita põhiteemad magamine, söömine, kõhugaasid, kakamine ja pissimine!

Loomulikult saab beebi suurepäraselt aru, mida sa talle öelda soovid! Juba sündides suudab sind mõista, olenemata, mis keeles räägid või mida mõtled! Kuigi ta ei oska ise veel rääkida, siis räägitust arusaamine on äärmiselt lihtne. Näide, mida olen kümneid kordi katsetanud. Lapselaps kipub lutipudelist piima imedes uinuma ja ütlen: „ Söö, söö! Natukene on veel jäänud!”, ja juhtubki klassikaline ime, ta joob edasi! Tähendab, ta saab suurepäraselt aru, et esmatähtis on püüda söömine esimeses järjekorras lõpetada, misjärel saab edasi tukkuda! Mõistagi teinekord on uni tugevam ja söömise asemel pigem magaks!

14.12.2022 (55 a) hommikupoolikul õues lund kühveldades tekib tunnetus, et saa või uuesti ise isaks! Signaal tekib äkitsi ja ootamatult! Ma ei oska antud taju lõpuni selgitada, kuid viimaste nädalate eluline kogemus lapselapsega toimetades kinnitab ja tuletab isiklikku rada meelde, et mehena enda lapse kasvatamine ei ole minu jaoks keeruline ülesanne kunagi olnud. Küll olen pidanud erinevaid probleeme lahendama, mis on leidnud toimivad vastused. Tütrega on lähedane ja mõistev side aastakümnete vältel kogu aeg olnud.

10.12.2010. Pärast lumetormi. Fotograaf: Henry Küla

Esitan unenäo jutumärkides, mille tähendasin üles juuli viimasel päeval.

„31.07.2022. Öösel kell 3:42 avan ootamatult silmad… Põhjuseks on unenägu ja selle vältel saadav impulss, mis põhineb sügavale hingelisele tajule. Une stsenaariumis näen enda tütre last (lapselast), kes tegelikus elus ei ole veel sündinud! Unenäos on ta 5-6 aastane, natukene suurema peaga ja hästi kõlava häälega.

Ta asub minust vasakul pool ca 1,5 meetri kaugusel ja vaatan teda ülevalt alla umbes 40 kraadise nurga alt. Hõljun hingena, mul ei ole keha ning ta ei näe mind, kuid ilmselt tajub… Vaatab korduvalt otsivalt enda ümber, vasakule ja paremale, justkui keegi on tema läheduses… Ütleb tugeva häälega ja suurepärase diktsiooniga midagi ning kilkab, on väga aktiivne, tormakas, energiline ja rõõmsameelne. Unes tean täpselt, kellega tegu! Hingeline puudutus ja vapustus on sedavõrd intensiivsed, et avan silmad. Esineb siiras wow-efekt! Vaatan telefonilt kella (3:42) ja otsustan episoodi meelde jätta ning jään taas magama. Hommikul silmi avades midagi muud unest meeles ei ole”

Resümee on koostatud 31.07 ja detsembris 2022. Tegemist oli üheainsa pika, sujuvalt muutliku ja sidusa unega, mis algas õhtul uinumisega ja lõppes kell seitse hommikul. Oletan, et viibisin hingena tulevikus ja nägin lapselast, kes peaks sündima selle aasta 2022 novembris. Arvan, et lapse hing sisenes 31.07.2022 lootesse! Eelmises 52. peatükis kirjeldasin:

„Jõudnud piirkonda aktiveerub minus eriline spetsiifiline tajuvorm, mis avaldub võimes oma eelnevaid elusid kujutelmas näha või siseneda nägemuse stseenidesse, mida vajadusel tollele hetkele vastavalt detailselt ja täpselt kogeda.”

Leian, et unes olin ühenduses infodimensiooniga või hing oli ID-s ning oli võimalus tulevase elu konkreetsesse episoodi minna ja kogeda.

Lapse suurem pea osundab sümbolismile ja võib viidata tema intelligentsusele ning tarkusele või peaga seotud meditsiinilisele teemale (kasvaja, tulevikus aset leidev peatrauma, ajupõletik vms). Tugev, kõlav, puhas ja selge hääl võib viidata, et tema tulevane tegevusala võib olla häälega seotud või vastupidi, hääleaparaadiga on probleemid.

18.11.2022 sündinud laps on kõigiti terve ja ligikaudu 30 minutit vana lapse silmad peegeldavad arukust (vt 52. peatükk). Seega unes olnud näitlik „natukene suurem pea” võib tähendada arukust! Järelikult uni näitas tulevikus juhtuvaid sündmuseid!


Tulen taaskord tagasi 52. peatüki juurde, kus kirjutasin, et 12.11.2007 (40 a) sattusin haiglasse. Tegemist on esmaspäeva hommikuga ja valmistun tütart autoga kooli viima. Esimene tund on matemaatika ja kontrolltöö. Olen duširuumis ning teen hommikust pesu. Täna on kuidagi teistmoodi olemine. Meeletu nõrkus ja olen näost täielikult kaame. Verd naha all ei ole, peaaegu lubivalge värv õrnade kollakate toonidega. Vaatan peeglisse ja tajun eneses väga intensiivset ning kiiret muutust… Tean väga selgelt, et mu hing on alustamas kehast lahkumist ja põhjuseks on varsti saabuv keha surm…

Eesriie on langemas ja teiselt poolt avanemas! Umbes minuti jooksul kaob mul ümbritseva vastu täielikult huvi! Mitte miski ei lähe enam korda! Loetud sekundite vältel kaob huvi enda keha, lähedaste ja absoluutselt kõikide inimeste vastu nagu neid ei oleks mitte kunagi olemas olnud! Samuti kaob huvi enda mõtete, emotsioonide ja eranditult kõige vaimse vastu, mis iseloomustab sinu olemust ning isiksust! Ma voolan energiast ja infost kiiresti tühjaks! Sinu olemus haihtub, sind ei ole mitte kunagi olemas olnud! Kõik, mis sind planeediga Maa ja mateeriaga seob aurab ära! See on organismi suremise protsess!

⌘ Kui inimesel väheneb ümbritseva ja enda vastu kaasatus ning viimaks kaotab absoluutselt kõige vastu huvi ja sidususe, siis on võimalik, et ta on suremas. ⌘

Järgi jääb sinu puhas igavikuline hing ning esineb nõrk tõmme või kutse ära minemiseks! Sind ei takista ega seo mateeriaga enam mitte midagi, mis ongi areng ja etapp, et saaksid liikuda immateriaalsusesse! Kindel mehhanism, mis ei allu sinu kontrollile! Tõmme suureneb sedavõrd, kuivõrd lähedal oled suremisele! Tean absoluutselt hästi, et piisab üle tinglikult mentaalse piiri astumisest kui keha vajub siia-samma duširuumi põrandale ning olen läinud! Üleminek ühest olekust ja dimensioonist teise on vaevatu ja sujuv! Mitte mingi valemiga ma enam tagasi ei tuleks!

Ometi suudan surma edasi lükata ja ei astu teisele poole! Mõistan, et pean kööki minema ja andma teada enda olukorrast. Jõudnud kööki tulen mõne sammu võrra Maale tagasi. Siiski suurepäraselt tajun, et kutse teispoolsusesse on jätkuvalt jõus. Olukord on kaunikesti sant ja mulle kutsutakse kiirabi, mis tuleb üsna kiiresti. Arst esitab küsimused, millele pean vastama ja viimaks selgub esimene võimalik põhjus, mis võib olla ajendiks minu olukorrale. Ma ju voolan verest tühjaks ja ei osanud tualetis käies viimasel paaril nädalal pöörata tähelepanu, et väljaheide on musta värvi.

Situatsioon on kriitiline ja personal püüab mind kiirabiautos teadvusel hoida. Nad näevad eluohtlikku olukorda ning aega napib. Elutahe ei jäta maha ja otsustan vastu pidada. Jõudnud sireenide saatel Ida-Tallinna Keskhaiglasse viiakse mind otse operatsioonisaali, lükatakse sond suust sisse ja tehakse uuring. Põhjus on teada – kaksteistsõrmikuhaavand. Sõrmiku juures on suur veresoon, mis on auklik, millest immitseb verd välja.

14.11.2007. Intensiivravipalatis. Fotograaf: Romas Nool

20 minutit pärast uuringut tehakse operatsioon, mille kestus on kuni 20 minutit ja sondi abil kuumutatakse veresoone mulgud kinni. Doktori sõnul jäi mul elada kuni kuus tundi. Edasi intensiivravipalatisse jälgimise alla. Toitelahused ja täiendav veri kanüüliga sisse. Intensiivis olen kolm päeva ja juba neljapäeva hommikul määratakse tavapalatisse. Reede pärastlõunal saan koju. Järgmise nädala kolmapäeval lähen trenni tagasi. Ilmselgelt olen väga nõrk ning harjutusi teen väga väikese koormusega, olenemata, et pea käib ringi, võtab hingeldama ning jalad tudisevad. Lõplikult taastun aprillis-mais 2008. aastal.

Haigestumise otsene põhjus on Helicobacter pylori, mis otsustas aktiviseeruda. Enamikel inimestel on antud bakter organismis uinunud olekus olemas. Arstide sõnul võis bakteri elavnemise tekitada pingeline eluviis, mis tollel ajal põhines mammona tekitamisele ja suurendamisele. Sisuliselt 24/7 oled raha kühveldamisega ametis ja sisepinge on kõrgel tasemel. Sealhulgas happeline söögisedel tõstab seedeelundkonna koormust.

Kunagised lähedased kokkupuuted rahamaailmaga pani mind mõtisklema ning olen visandanud mõned korduvad mõtted erineva sõnastuse ja rõhuasetusega:

  • Materialism on oluline hinge arengus. Põhiküsimus – kui palju peab olema materialismi, et tagada hingeline areng? Ainult hingetoidust ei piisa, et materiaalses maailmas eksisteerida.
  • Materiaalsust on vaja minimaalselt niipalju, et täita hinge poolt püstitatuid ülesandeid materiaalses maailmas.
  • Materiaalsust on vaja maksimaalselt niipalju kuipalju on valitud ennem sündi. Maksimaalse materiaalsuse tagaajamine võib raskendada või muuta võimatuks mõnede või paljude enda hinge poolt määratud ülesannete täitmise materiaalses maailmas. Ometi on selline valik osa inimese saatusest.
  • Materiaalsust on vaja niipalju, et oleks tagatud võimalikult efektiivne hingeline areng. Samal ajal „ülemäärase” materiaalsuse tagaajamine võib hingelist arengut vähem või rohkem pärssida, sest oluline aeg ja energia kulub materialismile.
  • Kui inimene keskendub suures osas oma elus raha teenimisele ehk materialismile, siis hingeline areng võib olla kammitsetud.
  • Materialistlik käsitlus on inimeseti erinev ning on sõltuvuses tema hinge poolt püstitatud elueesmärgist. Selgitus. Elueesmärk koosneb erinevatest ülesannetest ning nende täitmisest või osalisest täitmisest või täitmata jätmisest, mille vältel hing areneb vähem või rohkem.
  • Materiaalses maailmas materiaalsed kulutused on olulised, et jõuda oma tegeliku minani. Selgitus. Kui suured need kulutused peavad olema, sõltub inimesest. Kui inimene suhestub kulutuste ja oma hingega hästi, siis aastatega on võimalik jõuda tegeliku minani või hoopiski mitte. Näiteks valitud raamatuid ostes ja neid lugedes sa arened või tarbid alkoholi ülemäära, mis võib viia alkoholismini ning vaimsus kannatab vms. Materiaalseid kulutusi tehes me õpime vastavalt konkreetsele olukorrale rohkem või vähem. Materiaalsus on pelgalt üks komponent ja mitte lõplik hingelises arengus ning täienemises.
  • Materiaalses maailmas on materiaalsusel hingelisuse kujunemisel täita oma roll. Selgitus. Kui sa ei mõtle materiaalsusele ja ei tegutse selle nimel, siis võid surra nälga, külmuda surnuks (pole kuskil elada või pole riided jms), surra haigustesse kui pole rahalisi vahendeid, et oma tervise eest hoolitseda jne. Ehk sa ei saa efektiivselt täita oma hinge poolt püstitatud hingelisi elueesmärke. Või sisuliselt materiaalsuseta inimese saatuslikul rajal omandatud kogemused-teadmised ja tema kiire surm ongi elueesmärk.
  • Materialistlik ellusuhtumine võib tähendada, et oled tinglikult 100% materialist või vähem. Näiteks inimeses on materialistlikkust 50% ja hingelisust 50%. Tundub, et tegemist on tasakaalupunktiga, kuid oletan, et nii see ei ole ning on sõltuvuses indiviidist ning ümbritsevast keskkonnast ehk elueesmärgist.
  • Kogu ümbritseva materiaalse ja mittemateriaalse olemus põhineb seaduspärasustele, reeglitele ja süsteemile. Sealhulgas inimese, inimühiskonna ja hinge eksisteerimine. Näiteks inimene kannab enda eest hoolt või teeb materialistlikke pingutusi, et leida kaaslane. Tegevus tagab rohkem või vähem hingelise arengu. Järelikult materialism on oluline hinge arengus, vastasel korral hing ei reinkarneeruks Maal. Põhiküsimus – kui palju peab olema materialismi, et tagada hingele areng?
  • Kogu ümbritsev mateeria, st materiaalne maailm suunab ja mõjutab sinu hingelist arengut. Näiteks viirused, haigused, taimed, linnud-loomad, inimesed jne. Teisisõnu kõiksus (sh teised inimesed) mõjutab inimest ja vastupidi – kõik mõjutab vähemal või suuremal määral kõike.
  • Sinu ühiskondlik positsioon materiaalses maailmas on tähtis ainult sedavõrd, kuivõrd on oluline hingelise arengu seisukohalt. Selgitus. Kõrge ühiskondlik positsioon ei pruugi tagada hingelist arengut, samal ajal madal seisund võib tagada hingelise arengu. Või vastupidi. Sõltub saatusest.
  • Hingeline isetus ei tähenda, et pead taluma järjepidevalt tühja kõhtu, jagama toidu teistele ära ja ise nälga surema.
  • Raha on kaasaegses ühiskonnas tähtis, et elada. Elamine on oluline, et hinge eest hoolt kanda. Selgitus. Inimene avastab varem või hiljem oma elude jooksul, et esmatähtis ei ole materialism, vaid oma hinge täienemine.
  • Inimese hingeline olemus ning nn hingeliste või loominguliste aladega tegelemine võib viidata (kuid ei pruugi), et tema hing on edasi arenenud.
  • Teadmised, tarkus, kogemused on immateriaalsed, mis võivad luua füüsilises maailmas materiaalseid väärtuseid, näiteks kunsti vms, mida omakorda on võimalik hoomata meeltega või kombata käega. Järelikult inimese mättalt vaadates immateriaalsus ning materiaalsus on põimunud. Hinge seisukohast vaadates materiaalsuseta ei saa hing Maal areneda, vastupidisel juhul hing ei oleks inimese sees ehk hing on immateriaalne ja keha materiaalne. Tähendab, hingeliste ülesannete täitmiseks ning enda arenguks vajab hing keha. Keha omakorda vajab materiaalset õhku, süüa, katust peakohale (kitsalt vaadates materialism) jne. Järelikult materialism on hädavajalik. Küsimus taandub indiviidile ja tema saatuserajale – mil määral ta vajab materiaalseid väärtuseid, et enda ette püstitatud ülesandeid täita? Ülesannete täitmine tähendab vaimsuse (kogemused, tarkus, põhiolemuse täienemine jne) kasvu.

52. PEATÜKK ⟡ Suremine, olemine ja taassündimine ⟡

Saamaks teada, kes me oleme, kuhu läheme ja kus kohast pärinemine, “peab” surema! Meie Universum on ümbritseva Kõiksuse erinevatest materiaalsetest, immateriaalsetest jms dimensioonidest koosneva struktuuri osa. Järgnev kirjeldus põhineb unes kogetule! Unenägu näen jaanuaris või veebruaris 2006 aastal (38 a) ja otsustan jätta meelde, sest on väga eriline ning eripärane. Unenägu sellel ajal üles ei kirjuta kuna puudub harjumus ja kogemus. 16.09.2021 alustan kirjutamist ja mõne päevaga on sisu põhiosas koos, mida täiendan mõne nädala jooksul detailides, mis meelde tuleb. Novembri lõpus 2022 lisan veel vajalikke ridu.

10.08.2013. Teekond tundmatusse! Fotograaf: Henry Küla

Tolle öö uni on eriline juba seetõttu, et kuni hommikuni näen ilmselt ainult ühte ja sama kirgast und! Jään suhteliselt kiiresti magama ja kuni kümne minuti jooksul pärast uinumist tekib väga eriline taju.

Vahemärkus. Antud taju esineb olukorras kui oled ühenduses enda igavikulise hingega, mõne teise hingega või Infodimensiooniga (ID), mida suutsin enesele selgitada samm-sammult alles 2018-2021 aastal.

Tean, et suren… Ma ei puikle eriti vastu ning hing hakkab kehast aeglaselt lahkuma.

Unes tean selgelt, et asun iseenda voodis ja näen und. Esineb kummaline kahestumine. Teadvus on seotud sinu unega ühest küljest ning teisalt sinu kehaga. Sellest tuleneb, et teadvus on erakordselt dünaamiline ning tema variatsioonid on väga eripalgelised. Tajun, et teadvust juhib esimeses järjekorras minu hing.

Hinge kehast lahkumise hetkest hakkan allapoole vajuma. Raskus tõmbab sügavamale, justkui vajud sohu. Unes mõtisklen, et uppuda ma ei soovi ja proovin flegmaatiliselt pinnale tõusta, kuid keha ei kuuletu minu tahtele. Vajun ja vajun… Esmalt läbi voodi, siis läbi põranda. Olen natukene imestunud, et kuidas see võimalik on, aga vastust pikalt ei otsi ning lähen kaasa vooluga alla. Olukord tundub iseenesest mõistetav.

Vajun läbi maja ja maa sisse jõudes läheb kõik pimedaks. Absoluutne pimedus ja vaikus, mis kestab alla minuti. Saan aru, et sellel hetkel suren ning hing lahkub lõplikult kehast.

Kehast lahkununa lõppeb „vabalangemine” kuni 15 sekundi jooksul ning hing muudab suunda ja umbes 75 kraadise nurga alt sööstab väga kiiresti üles. Kiirus on meeletu ja kurss kergelt vasakule poole. Umbes 20 sekundit „hüperlendu” ning jõuan tunnelisse. Tunnel on umbes viie kraadise nurgaga üles ja mõnevõrra vasakule poole suunatud, ristkülikukujuline. Kuni 5 meetrit lai ja kuni 3,5 meetrit kõrge.

07.10.2014. Taevas. Fotograaf: Henry Küla

Käigus on täielik pimedus ning tekib väike hirm ja ebamugavustunne. Võin ju seinte vastu põrgata ja viga saada! Samal ajal tajun, et olen tunnelis kantud ja juhitud täpselt selle keskel. Käed on vastu keha ja jalad koos, puudub vajadust liigutada. Tunnen end turvaliselt.

Tahan ja proovin mõttejõuga tunnelisse valgust tuua… „Ma ei saa endast aru, mõttejõuga?”, küsib teadvus minult, mis on Maal voodis!

Kiirus on jätkuvalt meeletu ja minu kihutav hing justkui teab ette kui kõneleb mõttejõust. Umbes viis sekundit lennatud hakkan eristama seintelt ja nurkadest peegelduvat valgust. Tunnel on juba laiem ja sujuvalt suureneb. Iga lennatud millisekund vähendab hirmu ja teeb mind targemaks. Viivuks veel mõtlen, et mõttejõust on kasu valguse loomiseks! Mõttejõud kui ka valgus kirjeldavad energeetilist väärtust.

Sahmaki! Hetkeks väga ere valgus, mis silmadele valusalt ei mõju. Tunnel on läbitud ning olen päral! Teekond „ussiaugus” vältas kuni 20 sekundit, tunneli lõpuosa laius on umbes 20 meetrit ja kõrgus ca 17 meetrit. Minu hing muutub tervikuks!

Hirm on kadunud. Ma (minu hing) olen hoopis teine! Mind valdab täielik hingerahu ning teadlikkus ümbritsevast on üli-ülikõrge. Tajun end professionaalina ning tean täpselt, mida tegema pean. Koheselt mõistan, et olen siin varemgi palju kordi olnud! Minu jaoks ei ole midagi uut, võiks isegi öelda, et tavapärane rutiin! Jõudsin immateriaalsesse dimensiooni, kus puudub mateeria! Tunneli lõpu suue tähistab tinglikult immateriaalset keskkonda.

Tean ette, et tunneli juurde keegi mulle vastu ei tule ja ei peagi tulema. Ma ei muretse, olen rahulik ja äärmiselt sihikindel. Hakkan edasi liikuma. Liikumine tähendab piltlikult hõljumist kui ka jalutamist vastavalt, kuidas sa oma mõtteis soovid. Esineb mõtte ja taju eri vormide sümbioos. Puhast mõtet kui sellist ei ole. Liikumine võib toimuda ka mõtte-taju jõul ning sina oled omakorda „mõte ja taju”.

Tunneli juurest lahkumiseks kasutan visuaalselt tuvastatavat kõndimist ja hõljumist. Sisuliselt kõnnin teerajal või hõljun õhus… Selgituseks veelkord kinnitan, immateriaalsuses puudub mateeria ehk teerada ja õhk. Visuaalse pildi lood oma mõtte-taju abil ja sedamoodi näevad sind ka teised hinged. Välimuselt olen ikka nagu mina, inimene.

Umbes üle kümne minuti jalutamist ja kohtun suurema seltskonna inimestega. Inimesed on tinglik mõiste, nad on hinged, aga minu jaoks näitavad end inimestena, keda kunagi teadsin või pidin teadma või nemad teadsid mind. Kõik lahkunud sugulased, lähemad ja kaugemad. Mehed ja naised, vanemad ja nooremad. Ligi sada või natuke üle saja inimese. Nad tulid mind tervitama!

Osaga nendest olin oma eluajal ainult korraks kohtunud. Olin seitsme aastane ja vanaema (isa ema) matustel oli palju sugulasi koos. On sugulasi, kes on mind näinud, kuid reaalse elu võtmes ma neid ei mäleta. Ometi tean väga hästi, kes nad on, näod ja olemus on mulle tuttavad. On sugulasi, kes surid juba siis kui mina veel sündinud ei olnud. Ometi tean neid samuti hästi. Paar sugulast olid surnud juba umbes 19. sajandil, neidki tean suurepäraselt.

Tunnen kõiki sugulasi nii näo kui välimuse ja riiete poolest! Mul on võime teada iga sugulase elulugu väiksemategi detailideni – iga sekund ja minut, iga tund, päev ning aasta tema elust ei ole mulle tundmatu. Kõik tema mõtted, kavatsused, tunded, emotsioonid inimesena kui ta veel elus oli, on kui peopesal ning suudan sellesse hetke siseneda ning tajuda ja kogeda sarnaselt nagu tema omal ajal. Mõtted ja emotsioonid, mida ta kogeb hingena immateriaalses dimensioonis olles, on mulle vajadusel kohe teada või sisenen tolle hinge käesolevasse hetke ning tunnetan kõiki mõtteid või emotsioone vms.

Mõistagi olin teadlik, et sugulased tulevad mind tervitama. Sisseharjunud sooritus ja traditsioon kui lahkunud inimese hing tuleb tagasi oma kodudimensiooni!

Natuke üle kümne minuti vestlemist (telepaatiliselt) ja sätin minekule. Tajun taas, et olen väga kogenud tegija (mateeria ja immateriaalse maailmade vahel sage käija), mistõttu tuleb tegutseda kiirelt ja efektiivselt. Samal ajal tean selgelt, et näen und ja minu keha on voodis… Ühel hetkel saab uni otsa ning une jooksul pean jõudma võimalikult palju ära teha.

Hõljun umbes kümmekond meetrit kõrgemale, siis otse edasi ja taas sujuvalt veel kõrgemale. Sugulased jäävad allapoole tahaplaanile. Seejärel teen järsu pöörde vasakule ja ca 75-80 kraadise nurga alt üles.

Minu keha kaotab inimesele iseloomuliku välimuse. Ennast ma kõrvalt ei näe, kuid olen sisuliselt „mõte ja taju”, puuduvad konkreetsed piirjooned, võib-olla hästi õrnalt valgust ja väga vähe udu, samahästi läbipaistev.

Ei, ma ei ole kadunud! Immateriaalsuses on ümbritsev tajutav! Hinged on tajutavad, mis tähendab, et faktiliselt sa näed, kuigi nägemine ei toimu silmade abil!

Lisan hõljumisele kiirust ning piltlikult lendan kõrgemale ning jätkuvalt suund on kergelt vasakule. „Ainetus” maailmas puuduvad pidepunktid, mistõttu vasakule ja kõrgemale on mõneti tinglik kirjeldus, mis ometi võib tähendada konkreetset teerada kindlasse asukohta. Samal ajal une pildikeel niimoodi näitab, vastupidisel juhul ma ei pruugiks pelgalt oma tajust aru saada.

Inimese kasutatav sõnavara on piiratud info edastaja ja on piiritletud ainult sõnade ning lausete arvuga. Tuleb leppida, et immateriaalset keskkonda suudan kirjeldada väga puudulikult.

Umbes 5-10 minutit ülikiiret lendu tabamatult avaras ja hoomamatus keskkonnas on mind kandnud suhteliselt kaugele. Näen ja tajun üksikuid hingi, keda ma ei tunne, kuid tean, et nad võivad pärineda Maalt, teistelt planeetidelt „meie universumist” või erinevatest mateeria vormidest ja dimensioonidest või teistest immateriaalsetest dimensioonidest või loetlemata dimensioonidest.

Olen suuteline nägema ennast ja ümbritsevat kahest vaatenurgast. Esimene pidepunkt tunneli suudme juurest. Teine vaateväli lähtub minust endast. Sealhulgas tajud perspektiivselt kogu ümbritsevat struktuuri, mida allolev skeem näitab.

Lihtsustatud kõiksuse struktuur. Tähed ümber ID on dimensioonid, millede suurused on tinglikud ja miljoneid või enam kordi väiksemad kui joonisel näidatud.

Tunneli suudme juurest vaadatuna olen lennanud loode suunas ja jõudnud koguda vaateväljast kaugust ja kõrgust kuni 12% ulatuses. Tuleb rõhutada, et kui jõuaksin vaatevälja piirile (100%), siis tunneli suudme juurest ma ennast enam ei näeks. Küll on võimalik edasi lennata.

Kaugustes näen valgustäppe (lääneloe kuni idakirre), mis sarnanevad kui öösel Maal tähistaevast vaatad. Täpid asuvad üsna hõredalt, kuid ei tähista tähti, tähesüsteeme või galaktikaid. Suuremad heledamad täpid on lähemal ja väiksemad tumedamad kaugemal. Enim täppe on loode suunas, põhjast kuni idakirdeni on väga vähe.

Võimalik, et tegemist on suurte dimensioonidega, millest inimkond veel teadlik ei ole. Selgituseks. Ühe täpi maht võib olla sama suur või suurem kui „meie universum”. Meie universum on jutumärkides ja tähendab inimesele teadaolevat universumit ning mateeriat, mis minu vaatevälja ei jää ja asub tunneli suudmest vaadatuna allpool lõunakagus.

Mida kaugemale lendan, seda selgemaks mulle kõik saab. Selgus tekib siiski üsna kiiresti. Äkki tekib absoluutne kirgastumine! Olen suuteline tõeselt vastama absoluutselt ja eranditult kõikidele küsimustele!

Mul esineb väga ainulaadne ning eriline taju, mida esineb ainult selles piirkonnas! Kasutada mõistet üliteadvus, siis sellest jääb väga väheks. Taju ja taju eri vorme kirjeldada maise sõnavara abil on väga keeruline, sisuliselt võimatu.

Ma ei tunne end võõrana tundmatus keskkonnas. Vastupidi, olen kogu aeg olnud oodatud… Tunnetus on stabiilselt hea. Sisuliselt olen Teadvus. Kõige keerulisematele küsimustele on olemas vastused. Ainult küsi ja ma vastan, tean kõike! Kuidas ja miks tekkis mateeria ja immateriaalsus ning selles olevad struktuurid…

Paraku ma ei küsi endalt mitte ühtegi küsimust, seega ka ei vasta mitte millelegi! Puudub sisuline põhjus, sest kõik on teada ühes ja samas hetkes! Kogu info on olemas! Mulle näib, et Teadvus on kõige algus, põhjus ja edasiste arengute tekitaja ning kõikide struktuuride looja…

Tegelikult ma ei imesta. Mulle tunduvad asjalood normaalsed ja pole vajadust tavapäraste ilmingute pärast üllatuda. Võimalik, et asun nn Infodimensioonis, mis/kes on teadvusel…, kus puudub aeg ja kõik sündmused infona on siin olemas. Maal inimese ajaarvamise mõistes on siin ühes hetkes minevik, olevik ja tulevik. Infodimensioon asub teiste dimensioonide suhtes ligikaudu keskel ning ilmselt on suurim ja võib mahult ületada kõiki teisi dimensioone kokku. Teised erisuuruses dimensioonid paiknevad üksteisest korrapäratult ja ebaühtlaselt.

Olen Teadvus ja minus avaldub täiendavalt, kuid nõrgalt ja ähmaselt taju üks spetsiifiline vorm, mis aktiveerub ainult kindlatel tingimustel. Tingimus on saabunud konkreetses hetkes ja asukohas! Kui soovin teada kõike Teadvuse ja Kõiksuse kohta – miks, kuidas ja millisel põhjusel on loodud, kõige loomise algus…

Kuigi ma ei mõtle otseselt nendele teemadele ja küsimustele, siis sellest olenemata saan tajul ja telepaatial põhinevat tagasisidet… Sisu ma täpselt enam ei mäleta, aga tagasi peegelduva teabe mõte umbes on, et ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda…

Proovin tekitada sisuka kahekõne. Paraku minu vaimsest võimekusest ja selle hetke taju ainulaadsusest jääb vajaka isegi olukorras, mil olen Teadvus ja haldan kogu infot! Teine osapool on samuti Teadvus… Tajun tema Teadvuse olemuse suurust ja mind justkui ei oleks olemas või olen imetilluke kübe… Tema (kes, mis…) on Teadvus, Kõiksus ja veel, mida ma ei oska kirjeldada ning lõplikult tajuda. Sellel nähtusel või fenomenil ei olegi piire, on absoluutselt piiritu!

Mul õnnestub alustada teemast (eelmärgitud kõige loomise algus…) mõtlemist, kuid küsimuse esitamist ei jõua lõpetada kui saan leebe, sõbraliku, osavõtliku ja kindlameelse tagasiside. Info on analoogne, et ma ei ole valmis või on veel vara eeltoodud temaatikaga ammendavalt tegeleda vms. Side nähtusega lõpeb…

Teen veel ühe kiire katse kahekõneks ning juba eos saan aru, et asjatu proovimine. Tajun fenomeni mõõtmatut olemasolu ja lähedust, kuid dialoogi ei tule. Minusse sigineb piiritult suur aupaklikkuse ja alandlikkuse tunne.

Mõistan koheselt, et edasi ja kaugemale lendamisel puudub mõte. Teadvustan taaskord, et tegemist on unega ja mu keha asub voodis. Mind kannustab tegutsema kohustus kohas, mis on väga kodune ja mida hästi tean ning tunnen! Minu dimensioon, minu immateriaalne keskkond, minu kodu!

Immateriaalsesse kodudimensiooni jõuan tagasi väga kiiresti, piltlikult mõne minutiga. Väljumine Infodimensioonist on täiesti märkamatu. Ainuke erisus on, et ma ei ole enam Teadvus ja minu võime piirneb oskusega „lugeda” hingesid sarnaselt eelpool kirjeldatud kohtumisele sugulastega.

Võttes vaatepunktiks tunneli suudme, siis hõljun idakirde suunas ja umbes üks kraad allapoole tunneli suudme tasapinnast. Hõljumise kiirus on mõõdukas ja kohale jõuan umbes nelja minutiga.

Tegemist on kindla ja tuttava asukohaga, kuhu lähen hingena alati pärast enda keha surma. Seal kohtun kuni kahe hingega, keda tunnen hästi juba eelmistest kohtumistest. Kahjuks ma ei mäleta vestluse sisu enam. Kõneluse kestus on umbes 25 minutit. Tegemist on omalaadse kohaga ning vestlemise tulemusel selgub kuhu piirkonda sa lähed edasi. Need kaks hinge on ilmselt otsustajad või soovitajad ning sulle pakutakse välja kaks kuni kolm kohta kuhu pead kindlas järjekorras minema.

Antakse kooskõlastus ja saan minna kohe immateriaalse dimensiooni tsooni, kus võin vaadata iseenda eelnevaid elusid ja kõike vajadusel kogeda. Juhin tähelepanu asjaolule, et kirjeldatud piirkonda tavapäraselt hing esimeses järjekorras minna ei saa, vaid pärast määratud kohtade läbimist.

Kuigi ma ei mäleta, millest hingedega rääkisime, siis ilmselgelt on neile teada, et minu keha magab voodis ning ei ole surnud. Seetõttu on võimalus eelisvalikuna tutvuda oma eelnevate eludega.

Hõljun sihtpunkti põhjaloe suunas, tõus on kuni kaks kraadi. Ennem lõppu pööre põhjakirde poole. Umbes paari minutiga olen kohal. Jõudnud piirkonda aktiveerub minus eriline spetsiifiline tajuvorm, mis avaldub võimes oma eelnevaid elusid kujutelmas näha või siseneda nägemuse stseenidesse, mida vajadusel tollele hetkele vastavalt detailselt ja täpselt kogeda.

Vahemärkus. Kujutelm ja nägemus on parim kirjeldus, mida oskan piiratud sõnavarast leida.

Hakkan kindlameelselt ja rahulikult tegutsema. Tean täpselt, kuidas toimingud käivad ja midagi uut ei ole. Sisenen eelmise elu perioodi.

Eelmise elu läbivaatust alustan sünnihetkest. Mind huvitavad erinevad vähemtähtsad kui ka olulised sündmused tolle elu jooksul. Olen väga põhjalik, mis tähendab, et väheoluliste detailide vaatamisele või kogemisele kulub märgatav aeg. Näiteks valin välja konkreetse elulise hetke ja sisenen situatsiooni. Tean, mida sellel momendil mõtlesin, milliseid emotsioone kogesin ning millise valiku langetasin.

Pikemalt peatun 20. sajandi 30-ndate perioodil. Ilmselt alates 1932-1935 kuni 1939 või 1940. Kannan ülikonda ja torukübarat või sellelaadset peakatet. Olen lähedalt seotud Tallinna valitsemisega ning minu nn ühiskondlik või poliitiline positsioon on teine linna valitsemise struktuuris.

Vahemärkus. Ma ei ole arhiivis käinud ning ei tea, kes konkreetselt sellel ajal linna juhtis ning kuidas oli juhtimine jaotatud.

Toimetan sageli Tallinna vanalinnas ja palju sealhulgas all-linnas. Suhteliselt sageli Uuel tänaval.

Mind huvitab väga, millisel aastal sündisin ja surin? Mis on mu nimi, kas olen abielus ja kellega, mis on tema nimi, sünni- ja surmaaeg? Mitu last meil on ja nende nimed, sünni- ja surmaaeg? Laste puhul on surmaaeg tinglik, sest unenäo nägemise 2006. aastal võib keegi nendest veel elada.

Olen väga põhjalik minu üle-eelmise elu uuringutes. Taaskord peatun ka valitud vähemtähtsatel elulistel sündmustel ning kulutan palju aega. Uurin järgi lähedaste (abikaasa ja lapsed) nimed, sünni- ja surmadaatumid, elukohad ning tegevusalad.

Uuringute käekiri on sarnane ka minu 3-4 eelmise elu tudeerimisel ja sisseelamisel.

Tajun, et aega napib ja uni võib hakata lõppema… Kiirendan enda elude uuringuid. Ma ei peatu enam vähemtähtsatel elulistel sündmustel, vaid ainult olulistel. Alati uurin järgi lähedaste (abikaasa ja lapsed) nimed, sünni- ja surmadaatumid ja mil moel on nad minu elus olemas olnud. Elukohad ja tegevusalad.

Kui olen jõudnud enda eelmise 7-8 elu uuringuteni, siis tajun, et une lõpuni ei ole palju jäänud ning varsti tõusen üles. Kiirendan läbivaatuseid veelgi. Eesmärk on käia läbi võimalikult palju eelmisi elusid ja saada võimalikult palju infot.

Olen jõudnud 16. sajandisse. Aasta on 1534 kuni 1536, jahe, tuuline ja vihmane sügis. Minu 16 elu. Elan koos heledate juustega naisega Kesk-Eestis tänapäeva Paidemaal. Meil on väike väsinud majake, millel on 1-2 ruumi (kokku umbkaudu kuni 33 ruutmeetrit). Majake on ümbritsetud põlispuudest, põhiline on kuusk. Oleme kasimata, kõhnakesed ja tööst kurnatud, suhteliselt räbaldunud riietes, toitu napib. Toit on ühekülgne. Meie vanus on 20-ndad või 30-ndate algus.

Vahemärkus. 16 elu jooksul olen 14 korral mees ja kahel korral naine olnud. Kõrgeim ühiskondlik positsioon on eelmine elu Tallinna linna struktuuris 30-ndatel töötades. Kõik elud on kulgenud Eestis.

Tean, et kohe-kohe lõppeb uni… Püüan oma eelmisi elusid kiiresti edasi uurida. Kahjuks enamat ei ole võimalik… Hakkan vältimatult langema allapoole. Teen väga suuri pingutusi ning vehin aktiivselt „kätega”, et haarata kuskilt kinni, et end tagasi tõmmata. Edutult! Langemine on vältimatu ja kindel! Mind suisa imetakse Maa poole! Laskun lõunaedela suunas 1-2 minutit ja kiirus suureneb. Tagasiteel Maale ma ei kasuta enam eeltoodud tunnelit kui Maalt lahkusin. Hägusad, teise tunneli või mingisuguse sügaviku piirjooned on hoomatavad.

26.09.2013. Virga. Noteeritud ja auhinnaline pilt fotokonkursil “Pilvejaht 2013”. Fotograaf: Henry Küla

Jõuan Maale. Otse ema üsasse. Rasedus on kestnud 7-8 kuud.

Ma sünnin! Sünnihetk ja kõik emotsioonid tulevad väga hästi meelde! Kisan täiest kõrist ja võtan appi kogu jõu ning energia! Tunnen end rabedalt ja kammitsetuna, samal ajal tajun palju inimlikku soojust ning hellust… Ma ei jõua enam karjuda ning hakkan rahunema. Mu hing lahkub minu vastsündinud kehast…

Vahemärkus. Sünnin tavapäraselt pärast 9 kuud kestnud rasedust. Sündimisest kirjutasin 25-ndas peatükis.

Hõljun hingena maapinnast umbes 1,5-2 meetri kõrgusel ja olen Tallinnas Narva maantee ja Poska tänava ristmiku juures tolleaegse kohviku Kadriorg (Must Luik) juures. Olen oma vastsündinud kehaga seotud, kuid ma ei kiirusta enda kehasse. On 17. august 1967.

Mõistan, et mul on kolm päeva aega ja pärast unustan kõik oma eelmised elud ning ülejäänu, mida hingena tean enda olemuse, immateriaalsuse jms kohta. Igatsen olla ainult hing ja on teatud nostalgia immateriaalse eksistentsi ning päriskodu järele… Paraku pean keskenduma tegevustele ning õpingutele inimese kehas.

Teine päev pärast sündi. Olen jätkuvalt mõnevõrra rahulolematu ja muutnud natukene oma asukohta. Ma ei ole enam ristmiku lähedal, vaid olen hõljunud kohviku taha. Lähedal on elamu (tänapäeval asub seal Villa „Mon Repos”). Hakkan unustama enda eelmiste elude väiksemaid detaile. Kutse vastsündinud kehasse tagasi tugevneb. Olen iseenda suhtes leplikum.

Kolmas päev pärast sündi. Ennelõunane aeg, kell on 10:00 kuni 11:00, päike kumab läbi tihedate kiudpilvede. Ilm on natuke jahedam kui eelmisel päeval. Hõljun jätkuvalt kohviku taga, kuid tõusnud umbes viie meetri kõrgusele. Saan aru ja tajun vältimatut asjade kulgu ning ma ei saa enam hingena vastsündinu kehast eemal olla. Sooviksin justkui veel omaette olla, kuid kutsung kehasse tugevneb iga sekundiga! Olen sisuliselt nõus ja leppinud uue olukorraga ning eelmised elud on peaaegu juba meelest läinud.

Hoian veel kramplikult olemasolevast olukorrast kinni… Viimane pingutus… Jaks on otsas… Ma enam ei suuda mitte midagi teha… Ma ei kontrolli end! Avan silmad… Uni on lõppenud…

Resümee. Olen voodis täiesti vait. Seedin nähtut ja kogetut kümneid sekundeid ja võib-olla minuteid. Olen väga üllatunud une üle! Ma ei ole kunagi elus mitte üheski unes sellist erilist ja sõnuseletamatut taju ning taju eri vorme kogenud! Samuti sisu on omalaadne!

Mäletan jätkuvalt kõigi eelmiste 16 elu olulisemaid detaile – minu nimi, millal sündisin ja surin. Osaliselt elukohtade ja tegevusalade andmeid. Abikaasa olemasolu korral tema nimi, laste olemasolu korral nende nimed. Elukaaslase ja laste sünni- ja surmadaatumid, sõltuvalt elust on meeles osaliselt või üldse mitte.

Kaalutlen, kas kirjutada uni üles või mitte. Mul ei ole varasemat kogemust unede kirjutamisega olnud ja otsustan, et jätan põhilised asjaolud meelde. 16 elu daatumeid, nimesid jne pean vähemtähtsateks ning tean ette, et nad kustuvad mu mälust.

Umbes 30-60 minutit pärast ärkamist on kõik 16 elu nimed, kuupäevad jms meelest läinud.

Unenäo kirjutamise ajal septembris 2021 tulevad paljud pisi-detailid ja taju eri vormid hästi meelde, mis näitab, et unenägu on väga oluline ning minu hinge sidusus nähtuga otsene.

Uni oli kirgas ja selge ning võib-olla tõesti sain käia ära piirkondades, kuhu pärast keha surma su hing läheb! Mõista natukene, kuidas kõiksus toimib! Liikumine erinevate dimensioonide vahel paistab une vahendusel olema võimalik!

2006. aastal ma ei osanud und mitte kuidagi tõlgendada ega millegagi-kellegagi seostada. Ajapikku hakkasin nähtut ja kogetut pidama eripäraseks aju fantaasiaks, ometi ei leidnud kunagi alget, mis sellise fantaasia võiks põhjustada.

12.11.2007 sattusin haiglasse ja otse operatsioonile, mis oli elupäästev, sest arsti sõnul olnuks mul elada jäänud umbes kuus tundi. Seega unenägu oli ühelt poolt ennustav, et ligi kaks aastat hiljem võin surra. Tollel ajal ma ei osanud und ja haiglasse sattumist seostada.

2017. aasta novembris nägin National Geographic dokumentaalfilmist juhuslikult väikest lõiku Ameerika neurokirurgi Eben Alexander surmalähedase kogemuse kohta. Otsingu tulemusel leidsin veel müügil oleva tema kirjutatud raamatu „Tõendid taeva olemasolu kohta”, mille detsembris 2017 suure innuga läbi lugesin.

Raamatu lugemise lõpupoole mul äkki plahvatab ja 2006. aastal nähtud uni tõusis taas päevakorda. Suudan une süžeest peaaegu täielikult aru saada! Minu jaoks on tegemist nn wow-efektiga!

Teadmised ja kogemused tekivad ajaga. Hiljemalt 2019 aasta jooksul arvan, et suudan und täielikult mõista ja aru saada! Seega näiliselt kõikehõlmavaks mõistmiseks kulub umbes 14 aastat! Tegelikult 16 aastat, sest alles 2022. aastal suudan nähtud une enamikke detaile (mitte kõiki) enesele selgitada.

2020 aastal tuleb meelde, et pärast sõjaväge, ajavahemikul detsember 1987 kuni aprill 1988 kaasa arvatud, nägin 16 unenägu (vt 48. peatükk), kus elus püsimiseks pidin teise inimese elu kustutama või tema surma soodustama…

Eluohtlikke olukordi vanuses 0-20 aastat käsitlesin kokkuvõtvalt 39-47 peatükis. Kokku 16 eripärast sündmust, mis võinuksid lõppeda surmaga.

Käesolevas peatükis on leidnud kajastamist 16 eelmist elu. Tagasihoidlik kokkusattumus numbrites 16 on ilmselgelt põhjuslik. Teoreetiliselt oletan, et materiaalse elu juhtlõngad arvus 16 näitavad mulle sidusust, et maine eluline teerada on immateriaalsusest ette määratud. Sarnasele järeldusele jõudsin ka 48-ndas peatükis.

Eriline on, et unes nähtud sünnihetkes ema ümber olnud inimesed on samad, kes tegelikus elus minu sünnitusel osalesid! Kirjelduse leiab 25-ndas peatükis.


Planeedil Maa tajub inimene ümbritsevat tavapäraselt kolmemõõtmelisena. Samuti on olukordi, mil tunnetad teiste inimeste hingesid, teatud ulatuses Infodimensiooni või loetlemata dimensioone, paralleelsuseid või reaalsuseid. Seetõttu kõiksuse tajumist võiks käsitleda vähemalt viiemõõtmelisena.

Käesolevas peatükis on selgunud, et hingede kõikvõimalike mõtteid jms on võimalik lugeda ning tutvuda enda eelmiste eludega. Järelikult kõiksuse tajumine võib olla vähemalt seitsmemõõtmeline. Kui lisada juurde ID täielik tunnetamine, aja olemasolu puudumine või vastavalt vajadusele teisendamine, samuti Teadvuse tajumine, suureneb mõõtmelisus vähemalt kümnele. Seega hinge ja kõiksuse mõistmine vaadatuna läbi kolmemõõtmelise prisma võib olla üsnagi keeruline!

Unes kõiksuses liigeldes kogen teatud lõikudes gravitatsiooni vähemal või suuremal määral, mis näitab, et gravitatsioon suudab erinevaid dimensioone ületada. Samuti võib ta soodustada info liikumist või gravitatsioon on osa infost. Samal ajal allub hing pelgalt osaliselt gravitatsioonile ja suudab konkreetsetes tingimustes selle ületada. Vajadusel hing ei allu mitte ühelegi täna teada olevale jõuliigile! Küll on hing seotud kehaga ja kutse saamisel peab liikuma kehasse – vältimine on võimatu.

Unes kirjeldamist leidnud kaks tunnelit võivad olla portaalid või ussiaugud kiirendamaks liiklemist erinevate dimensioonide vahel, mis võivad tekkida või on olemas inimese surma ja sünni korral. Sealhulgas suudab hing liikuda väga kiiresti lihtsalt hõljudes, mis näikse olema kiireim või üks kiiremaid meetodeid kõiksuses. Ületades loomulikult valguskiirust, mis kõrvutatuna on kui lapsemäng. Isiklikult leian, et info liikumiskiirus ID ja dimensioonide vahel ületab hinge liikumiskiirust ja on hetkeline.

Teame, et hing suudab läbida kõik materiaalsed struktuurid. Milline energia ja jõud paneb hinge liikuma, väljuma ja sisenema kehasse ning ületama suuri vahemaid? Jään praegu vastuse võlgu, ma ei tea!

Inimesena sa kujutad ette, et sinu käes on kontroll. Arvan, kontroll ei ole sinu käes täielikult, vaid tillukese osisena. On „miski”, mis kõike kontrollib. Võib-olla on „kontrollija” käesolevas peatükis näidatud Teadvus? Vähemasti uni annab otseseid vihjeid ja võib-olla kõik ongi teadvusel.


Inimese sündimine ja hingamine on osa materialismist. Lootesse siseneb hing ja jääb inimesega elu lõpuni. Selgub, et mateeria ja immateeria on omavahel seotud. 18.11.2022 kell 23:08 sündis lähisugulasel tütar, kellest tehti foto ligikaudu pool tundi hiljem. Minu arusaamises tema sügavad silmad peegeldavad kelmikust, uudishimu, turvatunnet ja arukust. Vastsündinul ei tohiks eeltoodud kogemusi ja omadusi veel olla… ja küsin, kus kohast see tuleb… Vastan – silmad on hinge peegel. Teisisõnu hinge eelnevate elude komponendid ehk hingeline põhiolemus on tema silmades olemas, mida on võimalik tuvastada!

Tajun suhteliselt hästi tema hingelist põhiolemust. Tegemist on kogenud hingega, kellega on mul erinevates eludes kokkupuuteid olnud.

25. PEATÜKK ⟡ Sündimise ja järgneva nädala mäletamine ⟡

Lood varasest lapsepõlvest 1-7 aastat pidid lõppema lasteaia lõpetamisega pärast 24. peatükki, paraku tekkisid teatud „ootamatused” ja mõned peatükid on vajalik täiendavalt lisada. Järgnev pajatus allpool.

23.10.2021 õhtul suhtlen e-kirja teel põgusalt hea sõbra RN-ga. Ta esitab küsimuse: „Kui vanalt sa oma lapsepõlve mäletama hakkasid?” Vastan: „Põhiosas umbes 1 aastaselt.” Tund hiljem saadan järgmise kirja: „…On pildid veel varasemast ajast… Meenutades tõusetuvad detailid sujuvalt esile.”

Lapsepõlve radadel olen seigelnud 2021 aasta septembri teisest poolest alates. Kui alustasin kirjutamist, siis on olnud kuvand, et mäletan üsna hästi. „Hästi” on suhteline mõiste ja minu puhul tähendab, et kõige varajasem pilt on 9-nädalase imiku kehaväline kogemus, mille publitseerisin 16.10.2021 esimeses peatükis. Järgmine mälukaader on kiikhobusega kui olen umbes aastane ja kirjelduse paigutasin teise peatükki. Ennem ja pärast kehavälist kogemust mälu midagi esile ei too.

Raamatu kirjutamise ajal tuleb väga-väga palju meelde, kuid tajun, et ometi on info kuskil kinni. Piltlikult sõel või filter on ees. 14.10.2021 kasutan varajase lapsepõlve sündmuste meenutamiseks metoodikat, mida 2021 aasta suvel olen kasutanud paaril korral unede mäletamiseks.

Mäletamise süsteem on kujunenud välja intuitiivselt ja mitte teadlikult, samm-sammult ning üsnagi ladusalt. Lühidalt. Umbes pool tundi ennem magama minemist pead leidma võimaluse üksi ja rahus keskendumiseks. Eemaldad peast üleliigsed mõtted ja elu jooksul õpitud mentaalsed kõikvõimalikud teadmised-tõed-tõkked (nimetatud sõel, filter vms). Tähendab, puhastad tingliku kanali, et ei esineks takistusi-ummistusi infodimensiooniga (ID) mugavaks ühendumiseks ja info vastuvõtmiseks.

Pead olema rahu ise ning kõrvalisi häiringuid ei tohi olla. Istud, pikutad või sätid ennast muud moodi mugavasse asendisse ja olekusse. Kontsentreeritult teed vaimseid pingutusi ja püüad meenutada seikasid, mis sulle vajalikud on. Kui ilmneb kasvõi pisike detail möödunud ajast, siis haara sellest kinni, sest too komponent võib olla impulss, mis võimaldab ID-ga ühenduda (loe teooria alalõigu 23. peatükki).

Antud poole tunni jooksul võib juba midagi meelde tulla, kuid ei pruugi. Lähed voodisse. Puhastad taas oma pea kõikidest „reaal-materialistliku mina” mõtetest – järgi jääb „puhas valge paberileht”. Keskendud ja lõdvestud maksimaalselt ning kutsud end veelkord suurele rahule. Alustad taaskord meenutamise protsessi.

Ärkveloleku ja uinumise vahelist aega nimetatakse hüpnagoogiaks ehk N1 intervalliks, mis minu isiklikule kogemusele tuginedes on väravaks infodimensiooni. N1 staadiumis võib sul tekkida eriline seisund või tajuliik, mis loob ühenduse ID-ga, kust saad info kätte.

Põhjaliku mäletamise süvakirjelduse ja teoreetilise arutluse esitasin lasteaia lõpetamise peatükkides 21-24. Seetõttu ei hakka teooriat siia uuesti dubleerima.

Tulen tagasi RN-ga kirjavahetuse juurde. Sõbra küsimuse püstitus on huvitav, millele ei ole varasemalt eriti mõelnud. Pole olnud vajadust esmalt, teiseks ei ole midagi meenutada… Ei ole erksaid detaile… Eelnevad read peegeldavad reaal-materialistliku mina mõttemustrit…

Seega ma ei püstita üldse mitte mingisugust eesmärki, kas suudan rohkem mäletada. Reaalse maailma mina informeerib, et ei ole võimalik midagi enamat meenutada…

Siiski vajun mõttesse ja ei tee pingutusi keskendumiseks, kell on 23:45… Ilmneb esimene uus kaader kui hakkan esimest korda käima… Haaran käimise pidepunktist kinni. Kustutan tule, lähen voodisse, sulen silmad, kontsentreerun ja… Kõik tekib ise, justkui kätteõpitud võte… Mõnikümmend sekundit ja info tuleb… Mälestused voolavad nagu vesi väikeses ojas. Surveta, pingeta, järjepideva vulinaga… Selgemat kirjeldust sõnavara vist ei paku…

Tõusen väledalt voodist üles, arvuti lahti ja nobedalt kirjutama. Seega N1 staadiumi algus tekitab omakorda kauakestva erilise seisundi. Kohati esineb nn automaatkirjutamine ning info hulk on piiritu. Meenutamine vapustab väga tugevalt ja tunned eriti intensiivset puudutust omaenese igavikulise hingega. Sõltuvalt episoodi ilmnemisest lähevad silmad niiskeks või puhked lohutamatult nutma… Impulsid on sedavõrd võimsad… Protsess kestab kuni kella 01:45. Seejärel magama.

24.10 varahommikul pärast ärkamist info kinnistub, mõned detailid tõusevad veel üles. Jällegi pisarad ilmuvad silmadesse… Lõigud tulevad meelde erksalt ja puhtalt, justkui kõik oleks äsja olnud… Esineb ääretult kirgas taju ja maailmapilt. Eriline seisund tagab, et saan isikliku saatuse paljudest elulistest seostest ja põhjustest suurepäraselt aru…. Miks on olnud nii ja mitte teistmoodi… Keerulist ei ole mitte midagi! Päeva jooksul tuleb riburadapidi uusi episoode jätkuvalt meelde.

Eelpool märgitud „sõela või filtrit” ees enam ei ole. Justkui on avatud nn lairiba-otseühendus ja nopi mälestusi, mida soovid. Esineb teadvuse tohutu avardumine ehk sa oled teatud osas piiranguteta oma hingelise põhiolemuse ehk tuumani jõudnud. Tajun ning minu subjektiivsel hinnangul arvan, et ühendus infodimensiooniga on avatud. Taaskord näib ja tunnetus signaliseerib, et inimaju ei ole suuteline 24/7 terve elu jooksul kõike sekund-sekundi järel salvestama. Aju pelgalt vahendab infot.

Mälestused kerkivad esile alates hobusega kiikumisest kuni sünnimomendi suunas ja mitte vastupidi alates sünnist. Väga huvitav, miks tulevad mälestused meelde nn tagurpidi järjekorras? Oletan, et tegemist on mingi kindla seaduspärasusega.


Teoreetiline miniarutlus infodimensiooniga seonduvalt

Jaanuari esimeses pooles 2022 tekivad tagasihoidlikud mõtted, mida sooviksin lugejatega jagada. Näiteks tuntud lause „hommik on õhtust targem” võib põhineda sealhulgas sellele, et täieliku ärkveloleku ja uinumise staadiumis N1 ühendud sa infodimensiooniga (ID) ning saad vajalikud teadmised-vastused kätte. Hommikul avad silmad ja kohe või mõne tunni jooksul võib selguda, et eelmisel või eelmistel päevadel vaevanud probleem on leidnud lahenduse. Minu puhul antud meetod töötab harvemini või sagedamini, mis omakorda tähendab, et just selleks konkreetseks hetkeks pead nö õige vastuse saama. Teisisõnu saatuslik ettemääratus.

Mäletamise protsess on huvitav, et info saad kätte kaootiliselt ja erinevate episoodidena. Kuna tead, kuidas sündmused kulgesid, siis oskad saadud lõike järjestada. Samal ajal on tähelepanuväärne, et ID-st püüad kinni ainult sinuga seotud mälestusi ja mitte kellegi teise omi, mis selgitab, et info on markeeritud sinuga seotuks ja/või ID on teadvusel ning on teadlik, mida/kuidas sulle edastada. Kuigi tuleb tõdeda, et erandlikkust või hoopiski tavapärasust esineb ka siin nagu eelnevates peatükkides lasteaia juhataja taju ja mõtete tunnetamisel olen selgitanud.

Sa saad teise hinge tajusid ja mõtteid kogeda õigesti ning oled suuteline erinevad episoodid loogiliselt ja toimivuse põhiselt järjestama. Võimalik, et hingedel on teatud võimed ja oskused infot kasutada täpselt nii nagu peab või info on märgistatud hetkepõhiselt ja sinu ülesanne ritta seada. Huvitav temaatika, millele täna hästi vastata ei oska. Ilmselgelt infoga seotu põhineb seaduspärasustele ja süsteemile.

Seetõttu käesolev ja mõned järgnevad peatükid näitavad mäletamisest palju laiemat pilti.

N1 ja sellele lisatud metoodika rikastab sind erineva info ja tajudega. Kas N1 võimaldab ka vastupidist infoliiklust, et koormavad ja ennast häirivatest mõtetest ning valusatest kogemustest kiiremini vabaneda või leevendust saada? See omakorda tähendab, et peaksid saama ennast piiratud ulatuses muuta või reguleerida. Põhjalikud katsetused peaks tulevikus ette võtma, kas süsteem töötab ka sedamoodi või mitte.

Paratamatult ja vältimatult osa infot muutub kurnavaks, sealhulgas mittevajalikuks. Andmed sisaldavad energiat, mistõttu liigne ja koormav energia tuleb endast vabastada. Samuti tuleb tähele panna, et uus info tuleb üsna kiiresti asemele. Võimalik, et ka seetõttu inimene unustab ehk looduslik ja automaatne mehhanism kannab sinu eest hoolt. Samal ajal kõike ei unustata elulistel või mitte olulistel põhjustel ja teave jääb üles, mistõttu võib tulla päevakorrale info eemaldamiseks rakendada N1 akent ja meetodit. Tegemist on väga suure ja mitmekesise teemaga, mida paari reaga ei ole võimalik lahata.

Varasemalt olen korra märkinud, et N1 aken ja edukas lapsepõlve meenutamine koosmõjus võivad tekitada samal ning järgneval paaril ööl erinevaid huvitavaid, ka kirkaid unenägusid. Need on väga selged, arusaadavad, loogilise ülesehitusega ja kindla sõnumiga. Samuti mäletad sisu hästi. Näib, et tegemist on jällegi osaga mingist süsteemist ning seaduspärasustest.

Vastand eredatele unedele on sageli nähtavad abstraktse või sürrealistliku stsenaariumiga uned. Sõnumi leidmine on võimalik, kuid üsnagi vaevaline. Sealhulgas sa ei pruugi unenägu ka hästi mäletada. Oletan, et unede nägemisel on seos ID-ga. Kirkad ja selged uned võivad tähendada, et ID-st info ülekandmine unenäosse toimub hästi ja kadudeta või väikeste kadudega. Näiliselt seosetu ja segase une süžee võib omakorda näidata, et teabe konverteerimine ID-st unenäosse on problemaatiline.

Seega infodimensioon on sisuliselt andmekogum omas kindlas vormis ja „keeles”. Mõistmaks ID-st pärinevaid teateid, tuleb need kinni püüda ja muundada sinule arusaadavasse „keelde”. Sisuliselt võiks võrrelda faili konverteerimist sobilikku formaati, et saaksid oma arvutis oleva programmiga avada. Temaatika taandub sellele, kas saadud infoga oskad midagi peale hakata või mitte?!


Tänaseni puudus info, millises sünnitusmajas sündisin. Palun väga! Nüüd on seni varjus olnud pildid, tajud ja kõik muu teada!

Tallinna Sakala tänava sünnitusmajas tulin ilmale 17.08.1967 pärastlõunasel ajal. Esimese korruse soojas (umbes +25 kuni 27 C) ja valgusküllases sünnitustoas on lisaks emale 4 naist. Nendest üks on lapse vastuvõtja, ilmselt ämmaemand. Ta tegutseb väga kiiresti ja äärmiselt professionaalselt. Kaks on abilised. Minu hing asub spetsiaalse voodi peatsis vasakul pool ema ja paremal on naine, kes last vastu võtab.

Vahemärkus. Esineb nn hinge mälu, mis kirjeldab, et teoreetiliselt ei saa mälestused pärineda vastsündinu ajust. Oletan, et otse infodimensioonist (ID).

Kehaline mälu selgitab, et olen väga kindlates kätes. Hing positsioneerub toa lääneossa ja naised on minu poole seljaga. Asun umbes 1,9 meetri kõrgusel ja kolme meetri kaugusel ning jälgin toimuvat. Olenemata, et hing on kehast eemal, tajub kõigiti ümbritsevat ning keha – esineb sidusus.

Laps karjub väga-väga kõvasti ja mitte kuidagi ei taha rahuneda. Vastuvõtja ulatab vastsündinu kahele abilisele, kes on valge lina ja roosaka-punaste lillelise mustriga tekiga valmis mind katma. Edasi antakse kõige tagumisele naisele, kes on seltskonnast kõige kõlavama ja puhtama häälega. Ta suudab väga oskuslikult mind rahustada. Tajun äärmiselt suurt hellust, sõbralikkust, kõikehõlmavat toetust, erakordset hoolitsust. Selle naisega (”minu tädi”) tekib koheselt eriliselt sügav side. Ta on ainuke naistest sünnitusmajas peale ema, kes suudab mind tõeliselt rahustada!

Tuleb tunnistada, et reaalne maailm on väga võõras! Ometi ka tuttavalik… Seega hingemälu kirjeldab, et varasemaid sündimisi on veel olnud. Igal sünnil on omad nüansid. Ma mäletan!

Umbes 14-15 minuti pärast hakkan vähehaaval rahunema. Tuppa tuleb veel üks naine vaatama.


Sündimisele järgneval neljal päeval olen tädide hoole ja jälgimise all ühes esimese korruse vastsündinute toas, millel on suur siseaken. Minu väike pesakene on ukse juures paremat kätt. Emal lubatakse pisipoisiga olla ainult kahel toitmiskorral, lõuna ajal ja õhtul. Lõunapaiku kuni 1,5 tundi ja õhtul sõltuvalt 30-45 minutit. Maja teises tiivas asub teine tillukeste ilmakodanike tuba.

Siiamaani esimesel ööpäeval on minusse suhtutud suurepäraselt. Tunnen end hoituna ja turvaliselt. Mõttes naeratan kõikidele inimestele ja hingedele. Üldiselt olen suhteliselt rahulik.

Reede pärastlõunal 18. augustil 1967 on mul esimene kokkupuude vastuolulise naisega. Ta on umbes 23-24 aastane, ca 161-163 cm pikk ja 60-62 kg, heleda peaga, pesemata juuksed, 2 lapse (umbes 3 aastane poeg ja 6-7 aastane tütar) ema. Põhiharidus või mõni klass vähem, rumal. Ta on range ja väga napi empaatiavõimega. Tema põhiline ülesanne on koristada ja vajadusel lühiajaliselt asendada tädisid, kes laste eest hoolitsevad.

Töösse suhtumine on lohakas, tuim ning monotoonne. Ta ei taha tööd teha, kuid napi raha saamiseks on sunnitud. Eesmärk venitada päev õhtusse. Tööpäev algab umbes kella kuuest hommikul ja lõpeb pärast lõunat nelja paiku.

Oma laste vastu on ta mõistev, kuid sünnitusmajas suhtub võõrastesse titadesse kui „objektidesse”, keda peab vastu tahtmist kantseldama. Ta on ainuke, kes kannab räpast sinist kitlit, teistel töötajatel on valget värvi. Arstidel ka triigitud.

On hetk, kus ta peab naistele abiks olema. Mul on nutuhoog peal ning tema ülesanne on rahustada ja kussutada. Naeratan (mõttes) ning olen täielikult avatud tema olemusele ja abile mind hoida. Kehaline mälu kirjeldab, et on uus inimene, kes sülle võtab. Väliselt on ta hell, kuid tegelikkuses teiste töötajate ees pelgalt mängib. Paraku tajun tema pahatahtlikkust… Minu hing on kehast väljas ning näeb, kuuleb, teab ja tajub. Samal ajal olen hingega järjepidevas ühenduses. Esineb koostöö.

Kussutamisi tuleb sageli ette ja vahel on sinise kitliga naine taas minuga. Iga korraga muutub ta karmimaks ja õelamaks. Ilmselt seetõttu, et tema silmis olen iseteadev ning allumatu, sealhulgas ta elab enda sisepingeid vastsündinute peal välja. Kõikidest vastsündinutest kiusab põhiliselt mind. Ühte teist titat ka, aga oluliselt vähem. Olen sellest teadmisest väga häiritud ja on äärmiselt piiratud võimalused ennast kaitsta.

Muutun tema juuresolekul alati närviliseks, mis väljendub tihkumisena. Naine naudib oma üleolekut ja võimu ning minu täielikku abitust. Tal on vaba voli… Teha nägusid, koledat häält, hirmutada…

Laupäeval 19. augusti lõunapaiku on tõre tädi jällegi kohal ning kaitsereaktsioonina hakkan karjuma. Ta kurjustab ja noomib, kuid rahu ei tule, vaid jätkan kisamist. Olukord kipub minema kontrolli alt välja ning koristaja on kimbatuses ja suures hädas. Suure nutu peale tuleb üks töötaja ja proovib mind rahustada, kuid edutult. Kiirustades kutsutakse maja pealt appi sünnitusel olnud „minu tädi”, kes suudab väikepoisi kiiresti unele kussutada.

Edaspidi on tõreleja ettevaatlikum. Alati kui minust mööda läheb ning teisi naisi läheduses ei ole ja ärkvel olen, ütleb inetusi või teeb jõledat häält. Seetõttu tunnen ennast väga halvasti ning hakkan nutma. Ta ei rahusta mind maha ja nutan niikaua kui keegi teine tuleb hoolitsema.

Sünnitusjärgse nelja päeva sees on juhus, kus on mitme tunnine auk ja sinine kittel on ainukesena vastsündinute eest hoolitsemas. Pühapäev, 20. august. Tavapäraselt on hing kehast väljas ja jälgib lähiümbrust. Eranditult kõik on teada, mis tulemas ja kuidas situatsioonid lahenevad. Tähendab, nn tulevikusündmuste kujunemine ja kulg on taju eriliigi abil vabalt ette jälgitav. Esineb keha ja hinge selgelt eristatav duaalsus ning sünkroonne põimitus ja koostöö.

Hing hoiatab korduvalt, et lood lähevad kehvaks… Esmalt umbes viis minutit ennem, seejärel minut ja alarmeerimine on järjepidev…

Ta tuleb kiusama! Teeb nägusid ja jäledat häält, mille peale pistan pisarates appihüüdvalt karjuma. Kardan! Samal ajal hing on vahetus läheduses ja jälgib erinevatest vaatepunktidest toimuvat.

Vastsündinul on hinge kaasabil selge mõtlemine ning arsenali kuulub täielik komplekt, kuidas sarnaselt inimkõnele end häälitsuste abil väljendada. Mõistagi täiskasvanu ei saa aru ja eristab väga piiratult erinevaid häälitsusi ning hääle tonaalsuseid.

Ta laseb mul pikalt nutta ning viimaks karistab… Võtab toorelt ja kramplikult sülle… Rahutult ning tormakalt õõtsutab… Laseb kiiresti madalamale ja seejärel tõstab äkiliselt üles… Hirmutab, et viskab mind jõuga põrandale… Kahel kuni kolmel korral…

Tegemist on äärmiselt ootamatu olukorra eskaleerumisega! Hing on põranda lähedal ja kaitsvalt proovib mind „kinni püüda”… Koristajaeide väga närviline ja impulsiivne meeleseisund on kui peopesal näha, kuulda ning tajun suurepäraselt, kuid kontrollida ei saa… On kujunenud erakordne ja väga kõrge riskiga eluohtlik seisukord!

Karjun sõna otseses mõttes elu eest… ja hing annab samuti maksimumi… Viimaks tekib pööre ja ei kukutagi mind põrandale… Ta näpistab tugevalt! Elus esimest korda tunnen suurt füüsilist valu, mis omakorda lisab veel õli tulle…

Äkitselt naine „kaineneb” ja kuskilt jõuab kohale, et oli napilt üle piiri astumas… Ta on sunnitud beebit inimlikult rahustama, sest kardab teistele töötajatele vahele jääda. Võtan ta „ettepaneku” rahule vastu, sest füüsiline jaks on täiesti otsas ja edasine karjumine kurnaks veel enam ning võiks tekitada olulisi terviserikkeid. Ainuke soov, et ta lõpetaks vägivalla ja elu nendel hetkedel ei katkeks!

Vahemärkus. Kordan mõned asjaolud veel üle ja täiendan. Eelnevad kirjeldused sisaldavad minu ja hinge mälu. Ärkvelolekus näen toimuvat enda ja hinge erinevatest vaatekohtadest. Sageli asub hing kehast väljas ja kuni paari meetri kaugusel. Magamise ajal on hing kehast eemal ning tal on täielik ülevaade, mis pesakese läheduses ja sünnitusmajas toimub. Kes on kes, kus keegi töötajatest asub, majas on 1-2 venekeelset töötajat jne. Suudan aru saada, mida keegi mõtleb või kavatseb, kes-mis on tulemas jms. Hingena käin ringi ka väljaspool maja.

Esmaspäev, 21. august. Jällegi olukord kui tülinorija on tulemas kollitama. Eelmisest korrast jäi talle väheks ning tahab võtta revanši, lisaks on halvas tujus. Ta on kättemaksuhimuline, et olen põikpäine, ei tantsi nööri mööda ning ei naerata ja ei sõbrusta temaga. Hingena tean ette, mis toimumas on ning hoiatan iseennast, kes asub voodis! Panen silmad kinni ja teesklen, et magan sügavalt. Ta raputab mind mõned korrad, et avaksin silmad… Jään enesele kindlaks ning pärast pobinat paha naine lahkub…


Teisipäeval hommikul 22. augustil antakse mind ema hoole alla, kes on teise korruse palatis koos kolme naise ja vastsündinuga. Toas kokku 4 naist ja last. Tema voodi asub toa tagumises osas paremat kätt. Tuba on vasakul asuva trepikoridori kõrval.

Pärast lõunast imetamist võtab mu sülle ja läheb lärmakast ning sumisevast palatist trepikoridori. Seal on vaikne ning saab minule tõelist õrnust, erakordset hellust, suurt vaimustust ja tähelepanu osutada. Kõik on sedavõrd võimas, et tunnen end väga hoituna ja turvaliselt ning nagu tavaks jään taas magama.

Kolmapäeval, 23. augusti lõunapaiku läheme jälle koridori isekeskis aega veetma. Emme armastus on piiritu ning kallib ja musib lõputult. Pärast söömist kipun üsna kiiresti uniseks jääma, tavaliselt kümne minuti jooksul. Emps väga palub, et hoiaksin silmi veel natukene lahti… Ärkveloleku aeg on ju napp… Pingutan kõigest väest ja mõne minuti saame lisaks.

Õhtupoolikul oleme taas koridoris, kuid mõne minuti. Keegi töötajatest tuleb ja vahetab emaga mõned laused. Lapsega koridoris niisama olla ei tohi… nakkused, võimalik külmetamine jms. Emme kuuletub vastuvaidlematult.

Kaheksas päev sünnitusmajas, neljapäev 24.08.1967. Pika-varruka ilm on. Valdavalt pilves ja mõnevõrra jahe. Umbes kella ühe ja kahe vahel päeval antakse luba koju minna. Isa tuleb vastu ja lähme tipa-tapa Estonia teatri vastas asuvasse taksopeatusse. Hing kuni 15 meetrit meist eespool. Tänapäeval on seal nn trolliring.

Peatuses on mõned inimesed, kuid meid lastakse ette (tollel ajal vastavalt korrale sai väikelastega taksojärjekorras ette minna). 10-12 minuti ootamist ja Volga on platsis. Taksos pean end vaguralt üleval ja magan õiglast und. Hing on sõidu ajal salongis ja kehast väljas või paari meetri kaugusel takso kõrval vaatega lõuna suunas. Tal on täielik ülevaade, mida ema-isa ja juht mõtlevad, millised on emotsioonid ja tunded ning kas teekond on turvaline.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021 ja täiendatud jaanuaris 2022.

%d bloggers like this: