Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-14)

14. PEATÜKK ⟡ Pudikeele ja telepaatia kasutamine imikute ning väikelaste suurepäraseks mõistmiseks vanemaks saades kaob

1973 augusti lõpp. Olen kuue aastane. Kell on umbes kaks päeval. Ilm on meeldivalt ilus ja soe. Tauno (6) ja noorem vend (4) on taaskord suvitamas, aga lühiajaliselt. Ainult loetud tundideks.

Taaskohtumine valmistab meile rõõmu. Näitan Taunole uue kaheharulise tamme ette ja ronin puu otsa. Linnapoiss ei ole nii sitke kui mina, aga saab turnimisega hästi hakkama. Sätime mugavalt okstele istuma. Me ei ole ammu kohtunud ja uudiseid on palju. Kõige tähtsam info on, et järgmine nädal algab viimast aastat lasteaed… Vaikime mõtlikult ja vandeseltslaslikult… Hingame lapsepõlveõhku sisse ja tajume, et oleme juba suureks kasvanud. Ning kaugel see koolgi on… Saame aru, et oleme vastutusvõimelised poisid.

Tauno on tore poiss, aga minu jutuvada peale on ta üsna sõnakehv… Pigem muheleb ja silmad on natukene kavalad. Küsin igaks juhuks üle, kas ta ka lasteaeda läheb? Natuke vaikust ja enesekindlalt vastab: „Ma lähen kooli.” Nüüd on minu kord mõneks ajaks vait olla… Sealhulgas kohmetun… Ja üllatun… Erinevad tunded ja mõtted on peas…

Kõik need aastad ma ei teadnudki, et Tauno (6+1=7) on tegelikult minust vanem! Ega meil sellel teemal juttu ka ei ole olnud!

Vaatan talle tähelepanelikult silma ja uurin, kas ta ikkagi on vanem või luuletab… Mnjah, ongi vanem! Tunnetan, et olen kuidagi väiksemaks jäänud, justkui tita ta kõrval… Teen küpset suure poisi häält ja küsin, kas ta tähti tunneb? Tauno vastab jaatavalt… Pärin, kas ta lugeda oskab? Linnapoiss vastab kogenult: „Ma oskan lugeda.”

Vaikus. Ebamugav olukord. Ma ei oska kuidagi olla… Viin jutu natuke lõbusamale teemale ja kõnelen vanas heas keerulises pudikeeles! Tulevane koolipoiss ei saa kohe pihta, mida ma sosserdan, aga varsti jõuab kohale ja meenub, et vahetevahel oleme salakeeles rääkinud. Meeleolu läheb lõbusamaks ja proovib ka pudistada. Paraku ebatäiuslikult, üsnagi oskamatult ning lihtsakoeliselt. Katsetab veel ettevaatlikult ja alles seejärel hakkab vaikselt justkui midagi tabama, kuid ei ole enam see, mis oli vanasti… On näha, et tal on mõnevõrra piinlik olla. Justkui oleks süüdi…

Viimaks küsin, kas ta pudikeeles enam rääkida ei oska? Paus… Tauno vaatab maha ja tunnistab, et ei oska jah…. Saan aru, et ta mängis minuga kaasa, olen temast ju noorem ja käin lasteaias…

Kahjuks aeg on teinud oma töö. Füüsiline maailm paratamatus toimimises võtab oma ja hingeline keskkond maksab lõivu. Tauno on unustanud pudikeeles rääkimise oskuse ja telepaatilise suhtlemise võime on samuti kadunud. Kunagised sündmused on tema mällu lukustunud uduse detailivaese eapärase mänguna, aga võti on juba kadunud…

Nüüd on minu kord end kehvalt tunda. Adun, et linnapoiss on kõvasti arenenud ja mina olen ikka veel titt ja soovin pudikeeles rääkida… Lähen eesti keelele üle ja jätkame vestlust tõusvas tempos. Viskame nalja ja meil on hea olla! Lõpuks on noorem vend meid üles leidnud ja proovib puu otsa ronida. Paraku ta on veel liiga väike, et üksi hakkama saada. Kahekesi toetades aitame ta meie juurde oksale istuma.

Mängult lähen pudikeelele üle, et meeleolu üleval hoida. Tegemist on lihtsa keelelise väänamisega, millel puudub sisu ning ei esine telepaatiat. Koolipoiss näitleb hästi ning olemine on lustakas ja kohmetus hajub lõplikult. Tögame nooremat vennaraasu… Raasuke püüab igati seltskonnahing olla ja mõistatab püüdlikult, et aru saada. Viimaks segab vahele ja soovib selgitust, millest me räägime.

Jandime veel natukene, kuid veli nägu venib üha pikemaks ning silmad muutuvad niiskeks… Ütlen, et tegime ainult nalja! Selgitan talle pudikeele tõdesid. Poisul puudub kahjuks oskus “keeruliselt” rääkida ning ei ole ka võimet telepaatiliselt suhelda. Järelikult ta ei ole sünnist alates osanudki või on unustanud.

Vellekeste ema hüüab ja kutsub tuppa. Tauno ütleb, et nad lähevad koju, mille peale küsin, millal uuesti siiamaile satub? Koolipoiss kohe ei vasta, viimaks kostab: „Emal on väga palju tööd… Kui ta tahab, siis tuleme.” Mina vastu: „Millal see võiks olla?” Linnapoiss vaikib ja viimaks: „Ma ei tea…”

Ma ei näita oma kurvastust välja. Jätame sõbralikult hüvasti ja juba nad lähevadki kiirel sammul maja poole. Jään nukralt puule istuma ning tean, et me kunagi enam ei kohtu… Tauno jaoks on kõik olnud mäng, mis selleks korraks lõppes otsa… Tema varajane lapsepõlv jääb järve äärde ning ees ootavad uued väljakutsed üha reaalsemaks kujunevas maailmapildis. Ta on juba suureks kasvanud…

Vennakesed emaga lähenevad tammele ja ronin kiiresti alla rõõmsas lootuses, et räägime hüvastijätuks veel midagi… Ema ja noorem vend sisuliselt ei vaatagi mu poole, Tauno ainult silmanurgast piilub ja pobiseb midagi, head-aega vms… Puuoksad sahistavad lehti… Nad eemalduvad kiirel ja kindlal sammul… Ainult ema tõrelemine on saatjaks harjumatus vaikuses…

Olen pettunud ja longin vaikselt kodu poole. Korduvalt vaatan neile järgi ning löödud olek süveneb. Koolipoiss ei vaata kordagi tagasi ja meie pilgud ei kohtu enam iialgi… Tajun erksalt, et Tauno on minu jaoks jäädavalt kadunud.

Paar aastat hiljem tulevad nad perega paariks tunniks suvitama. Takseerin neid eemalt, aga ligi ei astu. Poisid on hoos tammeoksal kiikumisega, kuid mina olen vist juba meelest läinud. Kurvastan… Olen üksi oma mõtetega…

Vahemärkus. Paradoksaalsel kombel sageli üksi olemine tähendab väga palju mõtlemist. Alles nüüd, kirjutuslaua taga istudes saan aru, et minu jaoks hingeline areng on olnud ka iseendaga olemine ja hinge kuulamine. Püüda päevast-päeva ja aastast-aastasse mõista, miks asjad on nii ja mitte teistmoodi.

17.10.2021 käin lapsepõlveradadega tutvumas. Kaheharuline tamm on oluliselt jämedamaks kasvanud. Oks, kus Tauno ja vennaraas istusid, on ära saetud.

13.11.2021. Kaheharuline tamm. Fotograaf: Henry Küla

Hinges on soe tunne ja tamme tunnetan omalaadselt. Võimalik, et esineb taju eriliik, mis võimaldab elusat puud tajuda. Näib, et tamm tunneb mind ära ja „kõneleb”… vaimselt… Meil esineb seletamatu vastastikune taju…

Üle viie minuti lasen erilisel ja soojal tundel hinge paitada… Ohkan ja jätan puuga mõttes hüvasti…


1976 suve teine pool. Olen 8 ja varsti täitub 9. Tean, et võime imikute ja väikelaste lainele lülituda aegapidi kaob. Sa tead ette, mis tulevikus juhtuma hakkab… Minu enese hing räägib ja annab sedamoodi märku. Väikestest ilmakodanikest mitte arusaamine tähendab, et ma ei oska enam pudikeelt, mis võimaldab vastatikust verbaalset kommunikatsiooni. Rääkimata nutmise teel edastavast informatsioonist arusaamist. Samuti kaob oskus telepaatiliselt suhelda. Sealhulgas sa ei taju, mida teine pool soovib, mis on mureks jne.

Kaheksaselt on suureks saamise soov väga suur. Soovin enam ja enam mõista, kuidas ümbritsev käega katsutav materiaalne maailm toimib. Ahmin teadmisi ahnelt sisse, kuid areng on aeglane. Takerdun ikka ja jälle asjaoludesse, mida ei mõista. Näib, et tegemist on seaduspärasusega, mida üldistades saab taandada tinglikule aforismile – eksisteerimiseks on vaja hingata, süüa ja kasvada. Järelikult vajaduspõhiselt lükkan immateriaalset mina tagaplaanile.

Seltskond väikelapsi erinevas vanuses istub künkakallakul. Astun spetsiaalselt ligi, et neid vaadata, kuulatada ja mõtiskleda. Eelkõige tajuda. Panen tähele, et olen suuteline poolte laste vaimsele lainele lülituma ja ülejäänutele mitte. Rõõmustan, et hakkan suureks kasvama…


1977 kevad. Vanust on 9. Saatuse keerdkäigud on vahvad. Pea sama koht nagu eelmisel aastal kuhu väikelapsed vanuses 3-7 kogunevad. Minu maja lähedale kraavipervele istuma ja lobisema. Nad on teel sõudebaasi või baasist tagasi. Ja tammede all lebotamiseks on paik väga sobilik.

Mulle pakub taaskord huvi kui suureks olen vahepeal kasvanud. Mõõdupuuks on väikelapsed, kellede peal mõõdan, kas ja mismoodi neid tajun või mitte. Vastavalt eelmise korrale ja metoodikale astun ligi. Umbes viis minutit tudeerimist ja selgub, et pudikeelt mõistan 30% ulatuses, sama on telepaatiliste võimete esinemisega. Olen väga rahul ja suurem enesekindlust tekib juurde. Lõpuks ometi olen saamas täiskasvanuks…


Septembri teine pool 1977. Vanus 10 aastat. Justkui saatus soovib ja lapsed kogunevad nn vanasse kohta, kus mul avaneb taaskordne võimalus enda igavikulise hinge teadmiste, oskuste ja võimete avaldumist eelnevalt kirjeldatud moel kontrollida. Paar minutit hingemaailma revideerimist ja …

Esimest korda elus – ma ei oska ja ei mõista pudikeelt! Kadunud on eriline võime häälestada end imiku või väikelapse lainele! Oskus sõnadeta vastastikku telepaatiliselt suhelda ja mõista on haihtunud!

Küsin mõttes, kas see ongi täiskasvanuks olemine? Titamaailm on ajalugu, autodega enam mängida ei taha, kulli ja peitust samuti mitte. Füüsiline maailm annab endast jõuliselt märku! Olen rahulik, kuidagi kummaliselt õnnelik, kuid energiavaene… Rõõmustan, et „häiriv” sisekõnelus on kadunud (selleks korraks) ja kehtestan end ise nii kuis soovin.

Vahemärkus. Väikelapsena mängimine lihtsustab kontakti hoidmist oma immateriaalse hingelise põhiolemusega. Mida vähemaks jääb mänge, seda võimsamalt tõuseb esiplaanile reaal-materialistlik mõtteviis.

Ülaltoodud vahemärkust saab illustreerida kahe lausega:

„Suur laps, aga ikka mängib veel autodega (nukkudega)…” Ülekaalus on pigem HI-käsitlus.

„Nii väike, aga mõtleb ja käitub juba täiskasvanulikult…” Adapteerumine reaal-materialistliku (RM) maailmaga toimub kiiresti.

Nende ridade kirjutamise ajal mõistan, miks nii kraavikaldal olles mõtlesin ja käitusin. Esmalt mul ei olnud kellegi käest küsida täiskasvanuks olemise kohta. Vanemad olid omade toimetustega järjepanu hõivatud ehk laps kasvab ise.

Teisalt tollel ajal oli vajalik tajuda füüsilist maailma võimalikult adekvaatselt ja efektiivselt. Kahjuks klassis kiusati mind ning pidin seisma enese eest vähemalt selles võtmes, et tõsta reaal-materialistliku mõtlemise pigem esiplaanile ja hingelis-immateriaalse lükkama tahapoole. Sellest kõigest edaspidi.

Kolmandaks. Energiavaegus ja vajadus täiskasvanuks olemist enesele selgitada oli põhjuslik, sest asjad vajavad jutti ajamist veel ennem kui mõne nädala pärast eluohtliku terviserikke tõttu haiglasse satun… Sellest samuti hiljem.

Olen seisukohal, et kõik, mis on olnud, pidi olema ja kõik on kõigega põhjuslikus seoses. Ükspuha kui raskeid ja keerulisi väljakutseid olen pidanud vastu võtma. Kõik on kujundanud mind olema see, kes olen.

Tänasel päeval rehkendan sedamoodi, et oleksin väga tänulik kui väikelapsena esinenud hinge erilistest oskustest ja võimetest midagi taas tagasi tuleks…

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-13)

13. PEATÜKK ⟡ Pudikeel arendab ja treenib hingelis-immateriaalseid oskuseid

1972 juuni. Mõne kuu pärast saan viieseks. Juho elab palkmajas, mis tsaariajal oli suvemõisa pesuköök ja Eesti Vabariigi ajal 1926 ehitati ümber (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19). ENSV ajal ehitatud ümber kolme korteriga elamuks, kus vesi on kaevust ja puust peldik asub õues. Pisike 2-toaline korter kuulus ilmselt tema vanaemale, kes paar aastat tagasi suri. Kui Juho merelt tagasi on ja väike puhkus, siis elab seal. Ta on kõrvalmaja naaber.

13.11.2021. Praegune aadress Sõudebaasi tee 19. Tolleaegne 3-korteriga palkmaja on tänaseks eramuks täielikult ümberehitatud. Fotograaf: Henry Küla

Praegu on tal pea terve suve kestev tööpaus. Arvatavasti laev on remondis. Reedel tulevad sugulased kolm last vanematega nädalavahetuseks külla. Imestan, et kuidas nad ära mahuvad, aga selle üle pikalt pead ei vaeva, vaid uute lastega peab kiiresti tutvust tegema. Saan tagasihoidlikkusest võitu ja teen ettepaneku tammepuu oksal kiikuda.

Tauno on minuvanune, tema noorem vend natuke alla kolmene ja vanem vennas käib juba koolis. Kiikumine on linnapoiste jaoks eksootika ja imestan, et jätkub jaksu mitmeid tunde järjest ainult kiigelda. Muidugi saan aru, et sedamoodi maa ja taeva vahel hõljumise kogemust neil ei ole. Nad elavad korrusmajas, vist Mustamäel ja Harku-järve kant on linnainimesele täielik maakoht. Kuigi ametlikult on Tallinn.

Sõbrunen vendadega kiiresti ja olen tehtud poiss. Nende vanemad on vaimustatud ja kostitavad mind lahkelt kommidega, mis maitsevad väga hästi. Ei mäletagi, millal viimati kompusid sain, äkki kevadel või talvel.

Näitan ette, kuidas käib tõeline kiikumine. Tõukad jalgadega tugevalt maast lahti, õhus annad kehaga veel hoogu juurde… vot niimoodi tuleb teha! Vanemad vennad taipavad asja ja teevad usinasti järgi. Noorem kardab. Natuke veenmist ja paneme ta oksale ning teeme tuule alla! Väikeveli hakkab varsti häälekalt nutma ja vanemad jooksevad karjumise peale majast välja. Velled saavad hurjutada, aga mulle keegi midagi ei ütle… Sellist viisakust ei ole ma varem kohanud ning on mõnevõrra ebamugav ja tunnen end süüdlaslikult. Mängupäev on selleks korraks läbi.

Järgnevatel päevadel mängime veel. Pühapäeva pärastlõunal läheb pere linna tagasi. Kurb… Olen jälle üksi ja jään neid tagasi ootama.

Järgmine nädal neljapäeval on kõik see seltskond platsis. Kiigume ja ronime puude otsas. Pühapäeva pärastlõunal vanem vend ja ema lähevad linna tagasi. Isa kahe pojaga jäävad veel mõneks päevaks maamõnusid nautima ja Juhole seltsi pakkuma.

Oleme kahekesi ja soovin Tauno ees natukene hiilata ning hakkan pudikeeles rääkima. Minu suureks rõõmuks ta hätta ei jää ja sedamoodi kõneleme korduvalt nende päevade jooksul. Meie hinged on tundlikud ning sealhulgas vaimne suhtlemine on omalaadselt põnev. Me ei saa aru, et tegemist on immateriaalsest maailmast kaasa tulnud võimega. Poiste jaoks on tegemist pelgalt mänguga.

Suve jooksul käivad vennased veel mitmeid kordi järve ääres puhkamas. Taunoga praktiseerime sageli pudikeelt ning vastastikust telepaatilist kommunikatsiooni. Tajun, kuidas salakeel ja hingeline side mind arendab.


Täiskasvanud inimene on suuteline hingele omaseid oskuseid ja võimeid treenides esile kutsuma. Küsimus taandub esmalt sellele, kas saatuslik kontekst näeb treeninguid ette ja sinu sisekaemus on selleks valmis või mitte? Teisalt on oluline teada, mil määral ja kui palju võimed avalduvad? Näiteks üks või kaks protsenti, võib-olla enam. Sõltub indiviidist. Arvata, et inimene omandab täispaketi hinge omadustest on pigem ennatlik. Lihtsalt materiaalne ja immateriaalne keskkond ehk dimensioonid on oma olemuselt erinevad. Samuti füüsiline inimene ja ainetu hing samuti. Sinu olemise põhisisu elusolendina on läbi eluliste sündmuste õppida ja omandada kogemusi ning tarkuseid ja nendest omakorda hingeliselt täieneda.

Küll julgen toetada igat inimest, kes püüdleb oma sisemise mina poolde pöörduma ja proovib kuulatada, mis tal sulle öelda on! Olen veendumuses, et meist igalühel on hing ja oskust enda hinge kuulata, on võimalik arendada.

Hingel on väga palju sulle öelda! Puhas oskus kuulata tähendab saada autentset ja tegelikku informatsiooni enda ja ümbritseva kohta! Mitte alati, kuid suhteliselt sageli. Asjaolu tekitab arusaamist, miks asjad on nii ja mitte teistmoodi. Näed ja tajud seoseid ning põhjuslikkust. Mõistad, et sinu toimetamised on vajalikud mitte ainult sinule, vaid ka teiste inimeste ja ümbritseva jaoks. Sa muutud tasakaalukamaks ja hingerahu suureneb oluliselt!

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-12)

12. PEATÜKK ⟡ Väikelapsed on vajadusel meisterlikud manipuleerijad

1972 mai lõpp või juuni algus. Augustis saan viieseks. Laupäev. Soe ja ilus ilm. Kell on umbes 10:20 kuni 11:00. Ema ja isa ootavad külalisi. Tean, et tulevad mees ja naine.

Vanemad on pannud suvised moekad linnariided selga. Ema on end kergelt meikinud ja isegi pisike käekott on näpus. Mind on samuti ära ehitud, mistõttu tunnen ebamugavalt ja ei saa korralikult joosta ega hüpata. Igapäevastes õueriietes ei tohi olla. Olen saanud juhised, et pean olema viks ja korralik ning end kombekalt üleval pidama. Ütlema viisakalt kõlava häälega esimesena tere ja üleannetu ei tohi olla. Seetõttu järeldan, et varsti saabuvad külalised on tähtsad ja mõjukad inimesed ning mulje loomine on oluline.

Ometi ma ei saa aru. Enda arvates olen kogu aeg tubli laps olnud, koerustükke ei tee ja on väga kummaline ning esmakordne, et pean pingutatult püüdlikult keegi teine olema… Ei mõista vanemate eesmärke!

Sätime aegsasti maja lähedale kraavipervele kahe tammepuu vahele istuma. Olen väga uudishimulik ja kärsitu. Jään ootama suurt autot, kust astuvad välja kohevates, õhulistes, lendlevates ning pidulikes riietes väga soliidne ja väljapeetud härra ning peenutsev daam…

Kujutlen, et neil võiksid olla peas kübarad…, aga ei tea täpselt millised… Kübara küljes on mõni sulg… Kindlasti mehel võib olla pikk habe ja hallid juuksed. Daam on pruuniks päevitunud ja briljantidega sõrmused sõrmes. Rohkem ma midagi välja mõelda ei oska, sest ei ole kunagi nii mõjukaid inimesi varem näinud!

Isa ja ema tõusevad püsti ning mind kamandatakse samuti seisma. Mööda teed nad lõbusalt tulevadki… Olen pettunud… Ei saabugi autoga, aga hoopis jalgsi ja on noored! Seljas on väga lihtsad ja tavalised riided! Nad ei olegi teistsugused inimesed! Olen segaduses… Samal ajal hingan kergendatult ja koorem langeb õlgadelt. Olin vaimusilmas valmistunud kõige keerulisemaks ja vastutusrikkamaks vastuvõtuks minu elus, mida olin näinud mõnes multikas ja filmis kuningapere ning võlurite kohta.

Neil on tita kaasas! Olen mõttes sarkastiline ja löödud. Koidab, et pean mudilasega mängima ja ei saagi täiskasvanu moel küllatulijatega rääkida! Laps on 1,5 aastat vana ja väheke peale. Natuke oskab juba rääkida, kuid väga napilt.

Minu vanemad käituvad veidralt. Nad ei ole kunagi nii peenekoelised ja üliviisakad olnud… Jäägitu keskendumine külalistele ja harjumatult kultuurne jutt. Olen üllatunud, kuidas isa suudab nii ilusasti ja meeldivalt rääkida. Vastupidiselt tema tegelikule olemusele! Proovin ka vestlusest püüdlikult osa võtta ja vahel midagi tarka poetada…

Väikelapsel on igavavõitu olla ning vaikselt hakkab nuttu kiskuma. Jonn paisub ja pisarad voolavad mööda põski alla. Võtan nõuks demonstreerida oma pudikeele oskuseid. Laps on paigutatud tamme alla istuma ja lähen tema juurde. Mõne sekundiga lülitun poisi lainele, mis tähendab, et tajun hästi ja suures ulatuses tema mõtteid, soove ning vajadusi ja esineb võime suhelda nii vaimsel tasandil kui ka talle arusaadavas pudikeeles. Samuti mõistan, mida ta vastu pudistab.

Alustan vestlust eesti keeles mõne lihtsama küsimuse esitamisega… Ta pingutab väga… Vastab innukalt ja samal ajal aeglaselt sõnu otsides. Loomulikult vigaselt ja ei oska end keeleliselt veel korralikult väljendada ehk sõnu ei ole siiamaani piisavalt omandanud. Asjaolu ei tähenda, et ta ei tea, mida öelda. Ikka mõistab! Lähen üle temale arusaadavale pudikeele ja häälitsuste vormile.

Vahemärkus. Igal väikelapsel on erinevad pudikeele, lalisemise või koogamise nüansid, kuidas ta end väljendab. Seetõttu pead minema sobilikule individuaalsele lainele, et kõneleda temale arusaadavas pudikeeles või häälitsuste kujul.

Väikemees on siiralt üllatunud, et oskan jutelda viisil, milleks vanemad suutelised ei ole! Tönn jääb kohe katki ja saavutame täieliku kontakti kuni 15 sekundiga. Poisikesel on igav ning tahab, et temaga tegeletaks! Selgitan, et emal-isal on tähtsad jutud pooleli ning ta peab natukene veel kannatlik olema. Ta võtab mind kohe kuulda, rahuneb täielikult ja lobiseme lihtsatel teemadel ning soovib, et talle jätkuvalt seltsi pakuksin ja mängiksime.

Püüan olla oskuslik diplomaat ja kavaldada, et praeguseks seltsisime juba piisavalt. Selgitan lühidalt üksi mängimise sisu ja võlusid. Kinnitan, et saab sellega väga hästi hakkama! Taktika kannab vilja ja rahu on loodud.

Olen väga uhke saavutatud tulemuste üle, kuid minu oskustele ei pöörata tähelepanu. Tajun vanemate mõtteviisi, et niimoodi lapsed omavahel mängivadki… Liitun vestlusringiga taas ning olen rahulolev ja õnnelik, et sain tõeliselt kasulik olla!

Asi toimib üle kümne minuti, kuid põngerjas hakkab vaikselt taas nuttu lahistama. Jällegi lähen tema juurde… Nutuvõru kaob ära ja lobiseme. Pigem esitan monoloogi üksi olemise eelistest… Ma ei läbe pikalt jutustada ja pealegi pisimehega on üks ja sama teema… Olen kannatamatu ning lähen vanemate juurde tagasi.

Kolme-nelja minuti pärast saab poisu mu strateegiale pihta ning otsustab näidata oma jõulist palet! Ta ei nõustu enam üksi mängima ja esitab nõudmise, et mängime koos või hakkab kõva häälega nutma… Tunnen vastutust nii poisi ja vanemate ees ning püüan tekkinud keerulist olukorda mõlemaid pooli rahuldavalt lahendada.

Võtan kokku oma parimad teadmised ja oskused ning astun teemakangelasega läbirääkimistesse. Poisihakatisele on väga selge, mida taotlen ning nõupidamise juhtroll on tema kätte langenud. Ta on konkreetne ja oma seisukohast ei tagane! Nii kui sammu temast eemaldun näitab meisterlikult, kuidas nutmine käib! Klõpsti olen kõrval tagasi ja jõmpsikas on rahul, et mu pihtide vahele on võtnud. Mängi või hakkan koleda häälega jonnima!

Tunnen end häirituna ja ära kasutatuna. Ebaõiglane allumine endast väiksemale tegelasele ei sobi kokku minu olemusega – ma ei soovi halba mitte kellelegi, vaid hoopiski head. Vaatame teineteisele üksiti otsa… Aegamisi eemaldun poisist, mille peale hakkab taas tasahilju pisaraid puistama ja nägu grimassitama… Ettevaatlikult libisen ta juurde tagasi.

Niimoodi me vastastikku trikitame. Situatsioon on koomiline ja teeb lapsele nalja. Ta kilkab rõõmust ning tegemist on justkui mänguga… Käigupealt muudan oma lähenemist ja püüan olukorra naljaks keerata. Naljamängu iseloom on, et mina olen mängult vanemate juures ja tema naerab…

Poisipõnnile nalja sisu meeldib ja esiotsa on minu pakutud lahendusega nõus. Väliselt väga rahulikult ja tasakesti hakkan temast eemalduma, kuid üsna kiiresti saabub selgus majja, et olen teda üle kavaldanud… Laps imiteerib nutueelseid helisid ja jälgib pingsalt, kuidas reageerin… Seekord on minu otsus lõplik ning lähen vanemate juurde tagasi.

Nutu- ja pudikeelega segatud väljendusvormis avaldab ta toimunu üle pettumust ning püüab mind üha valjema häälega ja käskivama tooniga enda juurde tagasi kutsuda. Sekund-sekundi järel nutuvõru laieneb ja lohutamatu nutukisa saab alguse… pikalt ja lõpmatult…

Tunnen end kehvasti, et olin poisi suhtes mõnevõrra alatu ja ei suutnud idüllilist õhkkonda pikemaks venitada ega päästa. Ema kahmab lapse rahustamiseks sülle. Poju vaatab mulle veel etteheitvalt otsa ja ligi tunni kestnud koosviibimine on lõppenud.

Tore perekond läheb mööda järveäärset teed edasi. Väikemees igaks juhuks vahelduvalt töinab, aga kõik uus ja vahelduv köidab jäägitult ta tähelepanu. Nutt vaibub… Vahetan linnariided õueriiete vastu ja asun mängima. Huvitav on! Oskan isekeskis olla, sõber hing on minuga!

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-11)

11. PEATÜKK ⟡ Imiku olemuse, nutu ja häälitsuste sisuline mõistmine distantsilt

Igal talvel on mul keskkõrvapõletik, kord või kaks talve jooksul. Tavapäraselt kahepoolne. 3-5 nädalat kodust ravi, tohutu kõrvavalu ja kõrge palavik kuni 39, harvem kuni 40 kraadi. Vanuses 2-5, neljal talvel.

Pärast paranemist peab Mustamäele lastepolikliinikusse minema, kus tehakse ülevaatus ja vajadusel võetakse erinevad proovid. Esimest korda lähme emaga polikliinikusse 1970 detsembris või 1971 jaanuaris. Olen kolmene.

Kohapeal on palju lapsi. Nuttu, lalisemist, karjumist ja kõike muud jagub piisavalt. Panen tähele, et emad käituvad sageli risti vastupidi sellele, mis oleks lapsele hea või mida laps ootab. Tähendab, vanem ei mõista, miks laps nutab, mida ta soovib sulle öelda või mida tema kehakeel väljendab jne. Paratamatult esineb oluline lahknevus väikese inimese hingelise maailma ja suure inimese reaalse maailma vahel.

Imik või väikelaps kasutab sageli endale teada olevaid hingelisi väljendusviise ning oskuseid, mis on talle omased hingena olemise aegadest ja mida ta füüsilises keskkonnas veel unustanud ei ole.

Piisab sellest kui läheksin mõne nutva lapse juurde, kes rääkida veel ei oska ning suudan vaevata saada aru, mida ta vajab ja millisel põhjusel nutab. Nutmine iseenesest on nn „laulev kõne”. Mul on olemas võime tajuda lapse hinge, vajadusel temale arusaadavas häälitsuste vormis suhelda ja nutt lõppeb. Hinged suhtlevad omavahel!

Väikelapse nutu, lalina, koogamise, karjumise ja muude häälitsuste iseloomud on erinevad ning edastavad isesugust ja mitmekesist informatsiooni, põhimõte sarnaselt pudikeelele. Pead ainult tähelepanelikult kuulatama ja asetad ennast tema „lainele”. Sinu hingelises varamus on tajuliigid, mida kasutad, et mõista ja tekitada suhtlemine.

Koridori lõpus on üks ema meelehärmi täis ja tema sülelaps nutab lohutamatult. Vanema pingutused ei kanna vilja ja nutt jätkub. Saan tite olukorrast hästi aru ja mõtlen endamisi, et sooviksin emmet aidata ja öelda, miks ta nutab ning suudaksin ka rahustada. Samal ajal teadvustan, et oleks kentsakas kui kolme aastane põnn on targem kui lapse ema… Pelgan, et naine ütleb mulle halvasti. Kahetsetavasti olen kartlik ja ei julge tõrksa ning võõra inimese juurde minna ja oma abi pakkuda…

Kõikidel kordadel kui emaga polikliinikus käime (vanuses 3-5), alati suudan imikuid ja väikeseid lapsi hästi mõista ning nende vajadusi tabada. Piisab ainult, et end hõlpsalt vastavale lainele häälestada.


Imik püüab füüsilise maailma olemust selgitada hingelisi tarkuseid arvesse võttes, mis pärinevad hinge immateriaalsest keskkonnast. Samal ajal hingelise maailma toimivuse süsteem ei kattu füüsilise maailmaga täielikult ja esineb vastuolu. Hingel on oluline roll õpetamaks ja rahustamaks imikut materiaalse ümbrusega võimalikult valutult kohanema. Tegemist on suhteliselt keerulise ülesandega, sest hingelise olustiku ja füüsilise maailma tajuliigid on erinevad ning esinevad tal vaheldumisi. Mida kiiremini erisuguse keskkonna tajud vahelduvad ehk võnguvad, seda suuremat rahutust, segadust, sisepinget ja stressi imik tunnetab, mis omakorda mõjub ka füüsiliselt väsitavalt. Tulemuseks võib laps nutma puhkeda.

Püüan lihtsustatult selgitada.

Imik nutab näilise põhjuseta kord järjepidevalt ja seejärel vahelduvalt. Nutu ajal ta kuulab ja tajub enda reaal-materialistliku (RM) maailma olemust ning eelkõige keskendub kehale. Kui ei nuta, siis kuulab enda hinge ja juhindub hingelisest põhiolemusest. Või on vastupidine keskkondade (RM ja HI) ja nutu või rahu järjekord. Imikul vahelduvad nn olemused sageli, näiteks iga viie või kümne sekundi järel. Või mitme kuni kümmekonna minuti möödudes. Sõltub olukorrast ja lapsest.

Mida väiksem on laps, seda enam on ülekaalus immateriaalsest keskkonnast pärinevad taju eriliigid, igavikulise hinge oskused ja võimed. Füüsilise maailma nn tajumehhanismid esinevad piiratult. Lapse arenedes jäävad immateriaalsed tajuliigid üha enam tagaplaanile.

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-10)

10. PEATÜKK ⟡ Harku-järve lastepäevakodu suurte laste rühm

Rühmas on lapsed vanuses 4-6 aastat. Olen neljane. 1971 november või detsembri algus. Mänguaeg pärast õhtusööki. Enamik poisse on haiged ja esimest korda elus paneb kasvataja mind tüdrukutega mängima. Puiklen vastu, kuid nad on väga sõbralikud ja võtavad kampa. Seltskonnas on neli tirtsu, kellest üks on minu vanune ja kolm vanemad.

Mul tekib huvi, sest kõik on uus ja puudub võistlusmoment, mis poistega sageli esineb. Plikad on pehmed, malbed ja vaoshoitud. Vajadusel väga enesekindlad kui peab enda eest seisma. Olemine on suhteliselt mugav. Esineb esmakordselt omapärane taju, mida poistega suheldes varem tundnud ei ole. Tunnetan tüdrukuid teistmoodi kui poisse!

Patsikandjad mängivad nukkudega kodu. Varem olen kõrvalt näinud küll, aga osalenud ei ole. Minuealine Anu kannatlikult selgitab, kuidas kodu mängimine käib ning annab ühe nuku mulle. Olen vaimustatud õrna ja tundelise selgitamisviisi pärast – taaskord esimene kogemus elus. Tegelikult haaran mõtteid lennult, justkui tean täpselt, kuidas asjad käivad. Mängu põhimõttest saan väga hästi aru ja üle viie minuti mängin vastavalt „eeskirjadele”.

Äkki tekib igavus ja toon auto ning ärgitan paarilist autoga mängima. Selgitan lühidalt ja konkreetselt, kuidas mängimine käib. Ta proovib mõned korrad, kuid loobub ja toimetab nukuga edasi.

Mängin autoga veel natuke, kuid üksinda tegevus ei ole see ja naasen kodu juurde tagasi. Pean natuke kauem vastu kui ennist, kuid iga minutiga saan enam aru, et mängus peab tegema muudatusi.

Aktiivse ja energilise poisina teen plikale ettepaneku, et nukud peaksid omavahel võitlema sarnaselt kui poisid sõduritega mängivad. Näitan kiiresti ette, kuidas kaklemine käib. Anu võtab nuku ebalevalt kätte ning hakkame võitlema, kuid üsna kiiresti teatab, niimoodi mängimine ikka ei käi küll. Kutsub mind rahule ja hästi viisakalt, sugereerivalt ning hellalt räägib kodu mängimise põhimõtteid. Siiski arvan, et mängu eeskirjadesse peaks tegema uuendused ning püüan veenda, et nukud peavad omavahel heitlema.

Diskussioonist ei saa asja ja tirts jätkab rahulikult mängu. Olen hämmastunud, et ta ei lasku väitlusse ning ei asu oma positsiooni kaitsma! Ma ei anna talle asu ning näitan taas, kuidas nukk võitleb.

Äkitselt plahvatab ja ajab mu ägedalt eemale! Sellise keevalise reaktsiooni pärast olen segaduses ja mu kangekaelsus tõuseb esile ning proovin veel oma tahet kehtestada. Sekkun mängu agressiivse jõuga… Paraku teen vea! Kohe on platsis vanemad tüdrukud ja tõukavad mu eemale. Katsun jätkuvalt end maksma panna, kuid tagasiside on selle võrra tugevam ja tekib suur tüli.

Tõmbun tagasi ja jõud ei käi samuti üle. Mõttes hindan tüdrukute arenenud kambavaimu kõrgelt ja grupiviisiline vastuhakkamine on uue senitundmatu võitlusviisi avastamine.

Teesklen, et olen leppinud ja kõigega nõus ning piidlen plikatirtse silmanurgast. Olukord näib ajapikku rahunevat ja lähenen ettevaatlikult… Üritan olla väga sõbralik ja kohati lipitsev….

Taaskord pahameelepuhang! Veel vihasemalt ja dramaatilisemalt aetakse eemale!


Pudikeel

Mõne päevaga Anu tulisus lahtub ning astun talle ligi ja teen juttu tühjast tähjast. Ta on kombekas ja leebe nagu meie vahel ei oleks tüli kunagi olnud. Mul on kindel plaan ja trump tagataskus. Soovin muljet avaldada ning tõsta enda renomeed! Hakkan pudikeeles rääkima! Näitan, et mul on kõvad oskused valitute salakeeles kõneleda! Tunne on väga eriline ja uhke!

Väga ootamatult vastab tirts samuti pudikeeles ja oi kui kõrgelennuliselt ning elegantselt! Ta kasutab väljendeid, mida ma varem ei ole kuulnud! Olen tõeliselt ja sügavalt rabatud! Uskumatu olukord, kus minu arvates ainult poistel esinev priviligeeritud oskus on ka tüdrukul! Võtan kokku enda parima andekuse, teen tarka nägu ja viskan mõned pudinad õhku…

Anu ei pane minu annet tähele ja pudistab kõlavalt ning hääletooniga eriliselt mängides vastu! Nii me omavahel ping-pongitame ning mõistame, et oleme võrdsed partnerid. Olen lummatud plika talendist nii ilusasti pudistada. Suhtumine Anusse muutub oluliselt ning tekib suur austus ja lugupidamine. Saan temast paremini aru kui ei iialgi varem ning tajun lähedust ja sõprust. Sellest hetkest tunnetan tüdrukuid samahästi kui poisse. Mõne päeva möödudes tunnistan enesele, et Anu on minust targem, mis tähendab, et hakkan tüdrukuid erilisemateks ja arukamateks olevusteks pidama kui poisse.

Seletava sõnaraamatu alusel on pudikeel – ebaselge, eriti väikelapsele omane vigane hääldus ja kõnepruuk. Raamat kirjeldab mõistet korrektselt. Samal ajal räägivad lapsed omavahel pudikeeles ka tahtlikult, kuigi emakeele oskus on juba olemas.

Kui väikelapsed soovivad isekeskis nn salakeeles rääkida, siis kasutavad pudikeelt, et täiskasvanu aru ei saaks. Pudikeele saab vajadusel muuta väga keeruliseks häälitsuste kombinatsiooniks, mis ei ole enam vigane kõnepruuk, vaid omaette keeleoskus. Huvitaval kombel osa või enamik lapsi mõistavad üksteist. Taipamine põhineb hingede vastastikusele nn telepaatilisele kommunikatsioonile. Lapsed tajuvad teineteist väga hästi ja pudikeel ainult täiendab arusaamist. Seega paljud väikelapsed on väga tundlikud ning kasutavad suhtlemiseks vajadusel eripärast tajuliiki ja võimet (telepaatiat), mis vanuse lisandudes aegapidi reeglina hääbub kuni lõpuks kaob.

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: