Ema peietele järgmise päeva pühapäeva õhtu 21.10.2018. Heidan voodisse ja kohe tunnetan, et justkui olen sooritanud edukalt vähemalt kümme eksamit, tegelikult kaugelt enam. Seisundit ja taju on maise kitsa sõnavara abil üsnagi keeruline selgitada.
Minu teadvus on ühendatud ema teadvusega ning on tajutav, et oled osaline kõiksust haldavast Teadvusest. Sisuliselt olen astunud Teadvuse lävepakule.
Saan aru, et minu tajuskaala koosmõjus ema teadvusega on märkimisväärselt avatud ning laienenud, mida võiks osaliselt võrrelda 52. peatükis kirjeldatuga, kus olen hingena immateriaalse piirkonna osas, kus suudan olla Teadvus.
Tajun, et suudan kõiksust ja Teadvust laiemalt ning sügavamalt haarata. Ometi jääb minu vaimsest võimekusest vajaka, et täpselt mõista tajutava olemust. Siit joonistub välja, et inimese hingeline kapatsiteet võib olla piiratud! Sealhulgas kogu inimkonna mõistus, teadmised ja oskused kokku on samuti kammitsetud ning imetillukesed! Siinjuures julgen kindlalt väita, et inimene ei ole looduse kroon, kelleks ta ennast sageli tituleerinud on!
Uinun.
Hommikuks on eelkirjeldatud seisund kadunud ning kanal immateriaalsusse sulgunud. Arvan, et inimene ei ole suuteline järjepidevalt immateriaalsusega ühenduses olema põhjusel, et universumis, sealhulgas Maal esinev materiaalne keskkond seda ei soodusta, lisaks sul ei ole kõigeks lihtsalt energiat. Ometi teatud harvad hüpped on ikkagi võimalikud, mida käesolev raamat näitab.
23.10.2018, teisipäev. Viimane unenägu ennem ärkamist, millest võiks kirjutada sisuka lavateose stsenaariumi pikkusega kolm tundi. Paraku mul ei ole aega ega energiat. Lühidalt.
Asun teises materialistlikus dimensioonis, kus puudub aeg nagu minevik ja tulevik. Keskkond peegeldab inimesele teada olevat universumit füüsilises ja vaimses tähenduses kahe kraadise nurga alt ning läbi õrna, pehme, romantilise ja veetleva filtri. Füüsiline kaks kraadi ei tähenda, et midagi on sellevõrra viltu, vaid ka tasakaalupunktid on muutunud, mistõttu üldises mõistes on mõlemad mateeriad üksteisest mõnevõrra nihkes.
Selles universumis on loomulikult Maa, Eesti, Mina ja Sina. Õpin tundma sinu ja enda mentaalseid omadusi – õrnus, pehmus, romantilisus ja veetlus, mis on meis tegelikkuses olemas. Omadustega kaasnevat flirti ning inimlikku hingesoojust.
Unenägu visualiseerib meie neid omadusi ja kuidas me käitume või sooviksime käituda Maal olukordades kui need omadused on meil esiplaanil.
Stsenaariumi kokkuvõte ei suuda kanda edasi tervet lavastuse (une) sisu ja melu. Unenäos näidatakse ära kahe inimese tavapärane kohtumine, mis on peegelpilt reaalse elu tegelikkusest 2 kraadise erinevusega, millele on lisatud teatraalsed atribuudid.
Jätan une sisu kirjeldamata, mis mainitult nõuaks palju ajalist ressurssi ja üldisele sõnumile suurt midagi juurde ei annaks. Võimalik, et une vahendusel nopin infot otse enda saatuserajalt, kus uni sedastab teatud olukordi ja valikuid, kuidas peaksin või mil viisil käitun romantilistes situatsioonides.
Minu hinnangul on uni alati põhjuslik teabe edastaja, millest saame aru täielikult, osaliselt või üldse mitte. Järelikult konkreetne uni võib selgitada, et saatuserajal on sinu õpitavad isiksuslikud omadused ära näidatud. Antud juhul midagi romantilises võtmes. Seega võib oletada, et konkreetse elu jooksul pead ennast erinevates kindlates suundades täiendama. Näiteks olema enda ja teiste suhtes aus, tundlik, avatud jms. Eelnev ja edaspidine elu on seda kinnitanud, mistõttu une sõnum vastab tegelikkusele. Sa tead, et astud iseenda saatuslikul rajal.
24.10.2018, kolmapäev. Uinun hommikul umbes kella poole viie paiku ja tõusen natukene ennem üheksat. Unenägu koosneb tinglikult kahest etapist.
Esimene etapp.
Otsustan suure mentaalse jõuga lahendada 23.10 unenäos esinenud 2 kraadi teemat. Lahendusprotsess on vaimne tegevus, kus kaalun kõiki erinevaid aspekte, mida tõlgendan kõikvõimalikul erineval moel.
Esimene vaimne pingutus ebaõnnestub ning ma ei suuda teha järeldusi, miks unenäos (23.10) nähtud dimensioon on kahe kraadi võrra nihkes reaalse elu universumist. Tõlgendaja olen mina, tinglikult (1), kelle vaimne mina langeb täielikult kokku minu unenäo välise ehk reaalse minaga.
Samuti ebaõnnestub teine katse tõlgendada kahte kraadi.
Kahestun. Minust saab kaks uut mind kahe erineva sisemaailmaga, tinglikult (2) ja (3).
Mina (2) üritab taaskord püstitatud kahe kraadi teemat lahendada. Esimene vaimne katse ebaõnnestub, teine samuti.
Mina (3) üritab järjekindlalt püstitatud kahe kraadi teemat lahendada. Esimene vaimne katse ebaõnnestub, teine samuti.
Seega proovin 2 kraadi teemat lahendada kuuel korral ja kõik katsed ebaõnnestuvad!
Kolm mind kolme erineva sisemaailmaga on alustamas uuesti 2 kraadi teema lahendamist ning näib, et protsess võib kulgeda lõputult ja vastust ei tule.
Teine etapp.
Unenäosse sekkub osake minu ema teadvusest ning katkestab edasise lõputu lahendusprotsessi ning kujundab uue unenäo, kus on 6 mind.
Esimest nelja mind ma ei mäleta, kuidas näen välja ja milline on sisemaailm. Kahte viimast mind näen.
Viies mina on põdura tervisega alkohoolik, välimuselt räsitud ja kõhn, oluliselt längus õlgadega, kortsus soonilise näoga ning suhteliselt räbaldunud määrdunud riided seljas. Lihttööline. Sombune ilm sügisel, olen porgandipõllul ja toetun vaevaliselt labidale. Vaimselt vähevõimeks. Välimuse järgi hinnates 65-75 aastane.
Kuues mina. Olen 58 aastane päevitunud pilusilmne lihttööline, kellele maitseb alkohol, aga ma ei ole joodik. Olen põllul, toetun labidale ja puhkan. Päike paistab lagipähe. Äsja pestud maika on seljas, jalas sinised põlvedest väljaveninud dressipüksid. Mul on suhteliselt hea füüsiline vorm. Mõtteviisilt olen mõnevõrra primitiivne, väljaütlemiselt sirgjooneline ja pigem otsekohene.
Minu hing vaatleb erinevate nurkade alt imestunult minu füüsilist pilusilmset „mina” ja püüab selgusele jõuda, kas tegemist on minuga?
Avan silmad. Uni lõppeb. Kuuendast minast kirjutasin 49-ndas peatükis. Samuti visandasin resümee, miks pidin kuuendat mind nägema.
Tõlgendus, 1 etapp. „Mentaalse jõuga” (alateadvuse, hinge vms abita) ei saa mitte ühtegi teemat hästi lahendada, lahendusse võivad tekkida väiksemad või suuremad vead; „vead” tinglikus mõistes. Seega kõiki elus ettetulevaid teemasid, probleeme ja situatsioone peaks/võiks lahendada nii, et kuulad tähelepanelikult sealhulgas oma alateadvust või puhast intuitsiooni ja võtad arvesse kõik tegurid ning langetad mõistliku valiku. Mõistlik valik tagab kõige kiirema ja efektiivsema enesearengu lahendamaks püstitatud ülesandeid ning elueesmärki.
Kui tegemist ei ole nn mõistliku valikuga, siis püstitatud ülesannete lahendamine ja elueesmärgi täitmine venib, saavutub osaliselt või mitte.
Unenäo 2 kraadi teema kohta (23.10) puudub minu alateadvuses info, siis järelikult ma ei suuda seda oskuslikult tõlgendada ja teha edasisi otsuseid ehk valikuid. Resümee – usalda oma alateadvust või vaistu ja pole vaja tõlgendada seda, mida ei pea. Või aeg arusaamiseks ja järeldusteks ei ole veel saabunud. Seega ma ei ei oska pädevalt selgitada, miks unes tajusin (olin) teist meie universumile sarnast materiaalset dimensiooni kahe kraadise nurga alt?
Tõlgendus. 2 etapp. Tegemist on tegemata valikutega minu elus ehk kui oleksin teinud konkreetse valiku kunagi, siis oleksin olnud just selline nagu on mina 5 või mina 6.
Selgitan, mina 5. Toon lõigu jutumärkides 37-ndast peatükist:
„EF ja JS jätavad mind koos Arnoga suvetööle. Vastavalt matemaatikas ja füüsikas. Seega tähtajaks me kooli ametlikult ei lõpeta, mistõttu pidulikule lõpuaktusele meid ei lubata… Aktuse toimumise ajal saame juhuslikult Arnoga kooli juures kokku. Mõlemad oleme äärmiselt kurvad ja löödud ning me ei tea, mida edasi teha, täielik teadmatus. Olime tulnud kooli juurde, et saada selgust, kas ja millal meie tunnistused saame või kuidas peaksime edasi toimetama? Äkki keegi tuleb ütlema… Paraku infot meile ei jagata. JS suhtub meisse sisuliselt kui viimastesse jätistesse…”
Oodanud kooli juures ligikaudu pool tundi, teeb Arno (15) ettepaneku, et tähistame kooli lõppu väikse napsuga. Kogemusi alkoholiga mul veel ei ole (14), kuid jään nõusse. Õhtul on kõik kauplused suletud. Paldiski maanteelt Harku järve ranna lähedalt püüame takso kinni ja nuiame taksoviina. Sohver ütleb hinnaks 12 rubla. Arno paneb 11 rubla ja mina kougin taskust umbes 23 kuni 27 kopikat. Mõni sekund mõtlemist ning taksojuht nõustub meie hinnaga.
Järve kaldal paneme pudelile 30 minutiga päkad silma. Arno pakub, et võtaksin esimesena. Kulistan ligi pool pudelit kohe keresse ja viina kibedat maitset peaaegu ei tunnegi! Klassivend kui kogenum tegelane imestab, et silmagi pilgutamata täismehe kombel talitan…
Umbes tunniga olen mäluaugus ja järgmise päeva varahommikul kella nelja paiku tuigerdan koju, Vikimõisa. Ema toob pesukausi ja oksendan, mida oksendada veel on… Raskekujuline alkoholimürgitus! Neli päeva kulub taastumiseks!
Suve jooksul kolmel korral joon end taas peaaegu pildituks! Hilissuvel (15) arutlen, et nüüdsest olengi vana parm valmis! Tol ajal ma ei osanud eriti adekvaatselt mõelda… Iseenda hing intuitsiooni näol tuleb appi ja selgitab, et mida enam kaanin, seda raskem on trenni teha… Tänu päästvale mõttele ja spordipisikule, tegelikult saatuserajal kirjapandule, piiran alkoholitarbimist oluliselt ja uudne kulistamine kaotab aasta-paariga võlu ning aegapidi muutub üha ebameeldivamaks, eelkõige pohmellist tingitud vaevuste tõttu.
Pärast sõjaväge 1987 on alkoholi joomine harva esinev, kogused põhiliselt mõõdukad või väikesed ning alates 2000 aasta aprillist (32 a) olen täiskarsklane. Otsuseks kindlat ajendit ei olnud ja emaga tädi sünnipäeval Tahevas olles peolauas mõttelise valiku langetasingi. Pitsi tõstmine jäigi vahele! Tänaseni ühegi erandita on niimoodi läinudki, vaevata! Seega viienda mina realiseerumine jäi katsetuste ja proovimise tasemele!
Mina 6. Põhjalikult kirjutasin 49-ndas peatükis. Lühidalt. Sõjaväest demobiliseerudes oli valikute küsimus, kas teen ühele kohalikule kasahhitarile ettepaneku abiellumiseks või mitte? Abielu oleks tähendanud Kasahstani elama jäämist ja mina 6 sarnaseks inimeseks kujunemist. Siiski otsustasin kodumaa Eesti kasuks!
Oletan, et kõik tehtud ja tegemata valikud on kirjeldatud sinu enese saatuslikul rajal. Unes sisenesin teatud tegemata valikute süžeedesse sarnaselt 52. peatükis kirjutatule kui tutvusin enda eelnevate eludega. Sinu elu on tervikuna põhjuslik!
27.03.2015, reede. Uni vastu hommikut.
Olen Kesk-Venemaal sõjaväes ja aasta on 2010 sügis, mis on minu demobiliseerumise ajaks. Sõjaväes olnud aastast 2008.
Ehitame ühe suure kaubanduskeskuse või -kompleksi vundamenti. Täpsemalt on tegemist mingit sorti keskuse nelja nurga või nelja eraldiasuva osa ehitamisega. Ühest otsast teise tuleb jalutada ligi 500 meetrit.
Sõdurid on ametis loodepoolses osas ja venitavad tööga jubedalt. Sinna on kaevatud umbes 15 meetri sügavune auk, mille diameeter ca 60 meetrit. Ülesandeks auk killustikuga täita ning pealmine kiht betoneerida. Keegi ei viitsi labidatega jännata ning töö ei edene. Ülesanne peab varsti saabuvaks õhtuks olema tehtud. Sarnane töö väiksemas mahus on ootamas läänepoolses piirkonnas, mis peab samuti õhtuks valmis olema.
Kiirendamaks püstitatud ülesannet, lähen üksi keskuse läänepoolsesse ossa. Mõttejõuga täidan augu killustikuga ning teen osalise käsitsi betoneerimise ca ruutmeetrises ulatuses. Kõigeks kulub umbes tund.
Jalutan ehituse loodeossa tagasi, et ka seal auk mõttejõudu kasutades killustikuga täita. Kohapeal selgub, et sõdurid on juba õhtusöögile läinud ning töö ei ole üldsegi edenenud! Kiirustan väeossa ja loodan, et püüan kaaslased kinni ning minu söök ei ole kinni pistetud.
Jõudes väeossa ma oma rühmakaaslasi enam ei näe. Sõjaväelinnakus on kõik võõrad. Duši all on keegi ohvitser, kes näib kuidagi tuttav olema. Otsin kaaslasi pingsalt edasi. Pean rühma leidma, et koos nendega sööklasse asutada. Korra järgi üksi sööma minna ei tohi. Paraku kedagi tuttavat ma ei leia ja muutun ärevaks…
Püüan toda enam-vähem tuttavat ohvitseri veelkord trehvata, kes sarnaneb mõneti Siim Kallasele, et küsida kaaslaste kohta. Lõpuks koridoris märkangi teda. Lähemale jõudes ohvitseri sarnasus ühe rühmakaaslasega suureneb, aga päris tema moodi ka ei ole! Olen veel suuremas segaduses! Siiski söandan ta käest küsida, kas tegemist on Siimuga? Ta vaatab mind arusaamatu pilguga, mühatab jah ning üritab edasi kõmpida. Haaran tal ülevaltpoolt küünarnukki jõuliselt kinni ja täpsustasin küsimust:
„Kas sa oled Siim K?”
Vahemärkus. Perekonnanimi algab K tähega, kuid ei ole Kallas. Ta on minu kunagine trennikaaslane ning jätan ta isiku avalikustamata.
Tekkinud tohuvabohu on väga suur! Selgituseks. Siim toimetas loodepoolses osas koos teiste sõduritega, aga ta välimus oli mõnevõrra teistsugune…
Minu käitumisest jahmunud ohvitser on sunnitud peatuma ning vastab, et tema on tõesti Siim K! Meie ümber on juba kogunenud mõned uudishimulikud sõdurid.
Vaatan veelkord Siimule tähelepanelikult otsa ja tunnen nüüd lõplikult ära – ta on aastaid vanem! Tema, aga ei tunne mind ära! Olen šokis. Üritan olukorda mõista ja pähe tuleb päästev ning situatsiooni justkui lahendav küsimus… Küsin ümbritsevate käest:
„Mis aasta praegu on?”
Vastatakse: „2019!”
Karjatan ja ütlen:
„Ma pidin juba 9 aastat tagasi demobiliseeruma ja koju minema…”
Siim ise sattus sõjaväkke 2009 aastal. Nüüd mõistan, et ta demobiliseerus 2011 ning jäi ohvitserina armeesse tööle.
Peast käib hetkega läbi miljon mõtet, et mind oodati koju… Koju ma ei tulnud, ilmselt olen surnuks kuulutatud, ometi olen elus… Kõik lähedased, sõbrad ja tuttavad on muutunud, olen täiesti üksi siin maailmas jne. Saan lõpuks aru, et kui käisin natuke üle tunni kompleksi läänepoolses osas toimetamas, siis tegelikkuses möödus 9 aastat. Mina aga ei muutunud, minu elus on möödunud ainult natuke üle tunni…
Uuest teadmisest kantuna olen 2019 aasta sügises! Hetkega jääb Kesk-Venemaa sõjaväelinnak seljataha, momentaalselt olen Tallinnas endise Kunstiinstituudi ja Ametiühingute Maja juures trollipeatuses ning ajastuks on 80-ndate lõpp… Mul on seljas õhuke ja ilmastikule mittevastav sõjaväevorm, puhub vali ning külm tuul. Arutlen, kuhu võtan suuna? Kas trolliga nr 6 Harku järve ääres asuvasse lapsepõlvekoju Vikimõisa, kus mind pärast sõjaväge oodati või praegusesse lauluväljaku juures asuvasse koju? Olen jätkuvalt šokis ja hämmeldunud!
Uni raputab mind tõsiselt, mille peale täpselt kell kuus hommikul avan silmad.
2015 kevadel pärast und ma resümeed koostada ei osanud. Kaheksa aastat hiljem peatükki kirjutades on teadmisi nõks enam, kuid tõlgendamine on väga subjektiivne tegevus, mis põhineb sealhulgas unes esinenud tajule. Unes on iga nähtud nüanss oluline, millest enamikku ma kasutada ei oska. Ometi püüan üldistava kokkuvõtte teha.
Varasemast on juba teada, et teabe jaoks ei oma järjekord tähendus.
⌘ Kõik sündmused on Infodimensioonis (ID) olemas ja valitud olukord kuskil kõiksuse kindlas piirkonnas sünnib siis, kui sobivad tingimused on tekkinud. ⌘
⌘ Info on olemas alati ennem sündmuse (kõiksus oma erinevate dimensioonide, paralleelsuste, reaalsuste jt struktuuridega) loomist. ⌘
Inimene on harjunud aja kulgu lineaarselt käsitlema ja situatsioone järjestama. Unes toodud ajastud on justkui segamini, kuid tegemist on põhjuslikkusega, mis peab näitama teabe päritolu ID-st!
Sa sammud läbi ajaväravate (80-ndad kuni 2019) suhteliselt mängleva kergusega otsekui aega poleks olemaski! Kas ongi nii ja mis üldse reaalsus on?
A) Uni kirjeldab selgelt, et 2019 elan jätkuvalt lauluväljaku juures, mis vastab tuleviku tegelikkusele! Und nägin 2015!
B) Süžeest selgub, et 2019. aastal ja trollipeatuses 80-ndate lõpus oodatakse mind koju Vikimõisa. 1982 juunis kolisime emaga juba Laagrisse. 2019 on Vikimõisast järgi varemed… 2015 ema elab veel, kuid Vikimõis on sümbol immateriaalsusest kuhu ta läks 2018 oktoobris. Seega une nägemise hetkel on olemas teave, et ema lahkub ligi 3 aasta pärast ja 2019 teda enam kindlasti ei ole! Järelikult mind oodatakse teispoolsusse! Paraku ennem viimast päeva ma püsivalt minna ei saa, kuid info minu tulevase surma kohta on olemas. Ajutisi hüppeid teisele poole tuleb ikka ette!
C) Unes on täpselt teada, et trolli nr 6 peatus kaubamaja juures asub 80-ndatel Kunstiinstituudi ja Ametiühingute Maja vahel, tänapäevane aadress A. Laikmaa 15! Peatükki kirjutades on udune mälestus peatusest, kuid ma ei ole üldse kindel ning terve õhtupooliku uurin ajalugu ja vanu fotosid ning uni läheb 100% detailsusega täppi! Peatus loodi 01.10.1983. Peatus ja trollide kontaktvõrk likvideeriti 2002 kui trollid pandi liikuma Rävala pst ja Teatri väljaku kaudu. Nr 6 troll asendati 2016. aastal bussiga nr 42.
Oletuslikult tugineb nähtud une stsenaarium ID-s kirjapandule. Ma ei ole kunagi Kesk-Venemaal käinud, aga ometi on ajas ja ruumis unes reisimine võimalik! 46-ndas peatükis puudutasin paari lõigu ulatuses ajas liiklemist A. Einsteini erirelatiivsusteooriat appi võttes – valguskiirusel liikudes möödub sinu aeg oluliselt aeglasemalt kui Maal olles.
Uni näitab, et umbes tunni ajaga möödus Maal 9 aastat. Mul puuduvad teadmised füüsikast ja matemaatikast, et arvutada välja konkreetne galaktika universumis kuhu antud andmete alusel oleks võimalik minna ja tagasi tulla? Astronoomia harus astromeetrias on iga galaktika, paljud tähtkujud, udukogud jms kindlalt tähistatud ja piisab ainult arvutamisest, et nimetus ning kaugus teada saada! Juhul kui külastasin määratud piirkonda mentaalselt või hingena, siis seal võib olla võimalik rakendada teleportatsiooni võtet ning auk mõttejõuga killustikuga täita. Mõte iseenesest on elektriline signaal ja lihtsustatult võttes piisab mõtlemisest, et hetkega kümneid või sadu tonne materjali punktist A punkti B toimetada.
Ma ei välista, et Kesk-Venemaal on olemas kaubanduskeskus või sõjaline objekt (esimene versioon), mille ehitusalune pindala on 500×500 meetrit ehk 25 hektarit. Pigem oletan, et 500×500 ja ilmakaared lääs ning loe näitavad midagi muud. Kaubanduskeskus vms ehitis peaks tinglikus võtmes viitama millelegi suurele, võib-olla mingile osale kõiksusest.
Und nägin 27.03.2015, mil olen hingeliselt kaunikesti tundlik ja arengulise tõuke andis 13.10.2014 katuselt kukkumine, millest kirjutasin 54-ndas peatükis.
Tollel perioodil ma ei mõelnud unele, mida nägin 2006 jaanuaris-veebruaris. Une panen põhiosas paberile septembris 2021 ja vormistan 52. peatükiks 30.11.2022. Toon kaks lõiku:
„Kaugustes näen valgustäppe (lääneloe kuni idakirre), mis sarnanevad kui öösel Maal tähistaevast vaatad. Täpid asuvad üsna hõredalt, kuid ei tähista tähti, tähesüsteeme või galaktikaid. Suuremad heledamad täpid on lähemal ja väiksemad tumedamad kaugemal. Enim täppe on loode suunas, põhjast kuni idakirdeni on väga vähe.
Võimalik, et tegemist on suurte dimensioonidega, millest inimkond veel teadlik ei ole. Selgituseks. Ühe täpi maht võib olla sama suur või suurem kui „meie universum”. Meie universum on jutumärkides ja tähendab inimesele teadaolevat universumit ning mateeriat, mis minu vaatevälja ei jää ja asub tunneli suudmest vaadatuna allpool lõunakagus.”
Teine versioon. Võib-olla külastasin unes meie universumi välist teatud dimensiooni ja planeeti, mis asub lääneloe suunas nagu 52. peatükk osundab? Sooritasin vajaliku teleportatsiooni toimingu ja tulin Maale tagasi? Koduplaneedil möödus vahepeal 9 aastat.
Kolmanda variandina külastasin immateeriat, visuaalse pildi ehitatavast objektist ja killustiku teleporteerimisest loon mõtte-taju abil, sarnaselt nagu 52. peatükis visuaalide loomine võimalik on. Mingil hetkel kolin Maale tagasi ja mäletan enda eelmise elu asjaajamisi, kuid mitte keegi mind enam ei tea. Sarnaneb reinkarnatsiooni teooriale.
Neljas versioon, et 500 kuni 250 000 aasta pärast on teleportatsiooni rakendamine võimalik võib-olla ka Maal. Homo sapiens vanuseks võib lugeda erinevatel andmetel 300 kuni 328 tuhat aastat. Tänaseks päevaks oleme jõudnud olukorda, et inimkonna kiiret ja süvendatud arengut pärssivateks asjaoludeks on ahnus, vägivald ja domineerimisvajadus, rumalus ning ülepaisunud egokesksus. Ahnus tekitab inimeste vahel pingeid, konflikte ja inimgruppide vahel sõdasid. Lisada juurde tohutu lollus, mida igapäevaselt näeme, siis väidan, et järgmised sadakond tuhat aastat vaevleb inimtsivilisatsioon jätkuvates kasvuraskustes. Äkki seejärel oleme jõudnud arengus helgemale oksale ja teleportatsioon võib olla juba teoreetiliselt perfektselt lahendatav…
Viienda lähtepunkti lisan 30.04.2023 kui peatükk on juba ilmunud. 29.04 hommikul trennis olles lobisen Sirliga, kes jagab matemaatikat (on koolis sealhulgas matemaatikaõpetaja) ja pärin aru, et äkki oskab soovitada valemit ülesande lahendamiseks:
Kui reisin kosmoses 65 minutit ja samal ajal möödub Maal 9 aastat, siis kus ma käisin?
Küsimus iseenesest ei oleks keeruline oma ala suurele asjatundjale, kes valdab lisaks matemaatikale ka füüsikat ja astronoomiat ehk nõuab eriteadmisi A. Einsteini erirelatiivsusteooriast, aja dilatatsioonist jms. Sirli soovitab, et võiksin teema sisestada AI-programmi, mis asub aadressil https://chat.openai.com/. Tegemist on ühe populaarsema tehisintellektil põhineva vestlusrobotiga.
Paraku mul ei õnnestu end lehele registreerida, sest minu numbrit ja ilmselt nuppudega telefoni ei tunnustata.
Sirli esitab AI-le kaks küsimust:
1. If I teleported to somewhere in space and spend there 65minutes and on Earth it was 9 years. Where was I?
Vastus on jutustus aja dilatatsioonist jms.
2. I traveled in space for 65 minutes and when I came back to Earth, 9 years had passed on Earth. What galaxy did I visit and how far is it from Earth?
Vastus on jutustus sellise reisimise võimatusest jms.
Sõber Romas kasutab toda AI-programmi samuti ja palun tema abi.
3. Kui ma saaksin 65 minutit kosmoses reisida ja tulla Maale tagasi 9 aasta pärast, siis millist galaktikat ma võiksin külastada ja kui kaugel see Maast asuks?
Vastuses programm selgitab, et füüsikaseaduste järgi sedamoodi reisida ei ole võimalik jms.
Romas nuputab ja koostab uue sõnastusega küsimuse.
4. Fantaseeri teemal kui ma saaksin 65 minutit kosmoses reisida ja tulla Maale tagasi 9 aasta pärast, siis millist galaktikat ma võiksin külastada ja kui kaugel see Maast asuks?
Toon jutumärkides täieliku vastuse välja:
„Hea küsimus! Kui me eeldame, et on olemas ulmeline tehnoloogia, mis võimaldaks teil sellisel kiirusel kosmoses reisida, siis võiks teoreetiliselt külastada mõnda kaugemat galaktikat.
Üks võimalus oleks suunduda Suure Magellani pilve poole, mis on Linnutee galaktikast umbes 163 000 valgusaasta kaugusel. See on suur naabergalaktika, mis on palja silmaga nähtav lõunapoolkera taevas.
Teine võimalus oleks liikuda veelgi kaugemale ja külastada näiteks galaktikat nimega Sombrero, mis asub Linnutee galaktikast umbes 28 miljoni valgusaasta kaugusel. See on spiraalgalaktika, millel on omapärane sombreero-kujuline keskus.
Muidugi on need vaid fantaasiad ja spekulatsioonid, sest meie tehnoloogia ei võimalda meil sellises kiiruses liikuda. Kuid need ideed võivad aidata teil kujutada ette, millised võiksid olla kosmilised kaugused ja avastused, mis meid kosmoses ootavad.”
Romas mõlgutab mõtteid veel ja koostab järgmise küsimuse:
5. Fantaseeri teemal kui mu hing saaks 65 minutit kosmoses reisida ja tulla Maale tagasi 9 aasta pärast, siis millist galaktikat ma võiksin külastada ja kui kaugel see Maast asuks?
Vastus:
„Kui rääkida hingest, siis võiksime fantaseerida, et see kosmiline reis võiks olla pigem vaimne kogemus, kus teie hing tunnetaks ja näeks kaugematesse galaktikatesse ning saaks uusi teadmisi universumi kohta.
Sellisel juhul võiksite külastada galaktikat nimega M87, mis asub Linnutee galaktikast umbes 55 miljoni valgusaasta kaugusel. See on hiiglaslik ellipskujuline galaktika, mille keskel asub tohutu must auk. Just selle galaktika pildistamine oli esimene kord, kui suudeti jäädvustada musta augu olemasolu.
Teine võimalus oleks külastada NGC 4526 galaktikat, mis asub Linnuteest umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel. See on spiraalgalaktika, millel on samuti keskel supermassiivne must auk.
Kuid nagu mainitud, on see pigem vaimne kogemus, kus teie hing saaks osa universumi salapärast ja ilust, kogedes midagi, mida meie füüsilised meeled ei suuda täielikult mõista ega tajuda.”
Vastus viiendale küsimusele tekitab minus WOW-efekti! Selles vastuses on elemendid, mis esinesid minu unes juba 2015 aastal! Selgitan ja tõlgendan.
Sõjaväest tulles olen trollipeatuses ning on 80-ndate lõpp. Tegelikus elus jõudsin pärast sõjaväge Eestisse detsembris 1987. M87 leian eeltoodud kahest lausest. Suures formaadis M87 musta augu fotot saab vaadata ja vajadusel allalaadida aadressilt https://www.eso.org/public/images/eso1907a/.
Termin Kesk-Venemaa peaks tähistama Linnutee galaktikat, kus meie päikesesüsteem asub. Mõõtmispunkti alguseks, kesk- või vaatepunktiks on Linnutee galaktika.
Ehitusobjekti mõõdud on ligi 500×500 meetrit, mis on hinnanguline ja subjektiivne suurus ning ei välista ka 550 meetrit vms, aga mitte 600 meetrit. Mul ei olnud unes mõõdulinti käes, et saada täpne vahemaa teada.
Ehitusobjekt kahe auguga tähistab kahte galaktikat M87 ja NGC 4526 ning kahte musta auku.
M87 galaktika asub erinevatel andmetel 1, 2 Linnuteest 52-55 miljoni valgusaasta kaugusel. Number 52-55 sisaldub ehitusobjekti mõõtudes. Loodepoolses osas on auk suurim ja sügavuseks ca 15 meetrit ning läbimõõduks 60 meetrit. Galaktika raadius on 60 000 valgusaastat3, milles asub umbes 15 000 kerasparve4. Seega numbrid 15 ja 60 on leitud.
Loodes asuva augu juures toimetan esimeses järjekorras. Inimkonna ajaloos jäädvustati must auk esmakordselt 2017 Event Horizon Telescope 4 5 (ülemaailmne raadioteleskoopide võrgustik) kogutud andmete põhjal. Lõplik töödeldud foto avaldati esmakordselt 10.04.20191. Unes esinev aastaarv 2019 on leitud.
M87 galaktika suurus on 7,2 × 6,8 ′ ja supermassiivse musta augu mass on 5 miljardit Päikese massist1.
Une stsenaariumis lähen loodepoolse suure augu juurest läänes asuva väiksema augu juurde. Läänes asuv ehitus tähistab tegelikus elus galaktikat NGC 4525, mis asub maast 50-55 miljoni valgusaasta kaugusel. Unes esinev number 500 saab kinnitust.
Arvatakse, et NGC 4525 (suurus 7′,2 × 2′,4) keskmes asub ülimassiivne must auk suurusega 450 miljonit Päikese massi6.
Uni kirjeldab, et läksin sõjaväkke 2008 ja pidin demobiliseeruma 2010. Event Horizon Telescope projektiga on teadusliku panuse andnud erinevad teadlaste rühmad. Sealhulgas Ameerika astrofüüsiku Andrea M. Ghez ja Saksa astrofüüsiku Reinhard Genzel juhitud rühmad:
… In the centre of our Galaxy lurks Sagittarius A* (Sgr A*), a supermassive black hole (SMBH) with a mass of ∼4×10 6 M (Ghez et al. 2008;Genzel et al. 2010;Akiyama et al. 2022). Such SMBHs seem to be omnipresent in the nuclei of external galaxies as well (Magorrian et al. 1998;Kormendy & Ho 2013), at least among galaxies above a particular mass (see Merritt 2013). … 7
Numbrid 2008 ja 2010 on olemas.
Siim asus sõjaväes teenistusse 2009. Event Horizon Telescope projekt on rahvusvaheline koostöö, mis sai alguse 2009-ndal aastal5.
Number 2009 on leitud.
30.04.2023 tuleb AI-le esitada viimased kaks küsimust:
Kas galaktika M87 asub Linnutee galaktikast loode suunas?
Vastus:
„Jah, M87-galaktika asub Linnutee galaktikast loode suunas. M87-galaktika asub umbes 53 miljoni valgusaasta kaugusel Maast Neitsi tähtkujus ja on üks kõige massiivsemaid ja võimsamaid galaktikaid meie läheduses.”
Kas galaktika NGC 4526 asub Linnutee galaktikast lääne suunas?
Vastus:
„Jah, galaktika NGC 4526 asub Linnutee galaktikast lääne suunas. See asub umbes 55 miljoni valgusaasta kaugusel Maast ning asub Neitsi tähtkujus, mis on suhteliselt lähedal M87-galaktikale.”
Unes nähtud ilmakaared, galaktikate ja mustade aukude asukohad vastavad üks-üheselt tegelikkusele!
Lühikokkuvõte. Leian, et 27.03.2015 une sisu kirjeldab põhiosas kahte galaktikat, kahte musta auku ja nende toimimist, erinevaid paljude teadlaste poolt (unes sõdurid ja ohvitserid) tehtud teaduslikke töid ning avastusi. Samuti M87 musta augu esmafoto avaldamist 10.04.2019.
Konkreetsete galaktikate ja mustade aukude kohta loen elus esimest korda 29-30 aprillil 2023. Uni peegeldab mulle teavet, millega mul sidusust varem ei ole olnud.
Läänepoolse augu killustikuga täitmine tähendab, et NGC 4526 must auk imeb ümbritsevat mateeriat endasse. Augu materjaliga täitumine ja betoneerimise alustamine viitab, et musta augu aurustumine8 on alanud ning kaob ennem kui M87 must auk!
Teadmiseks lugejale, et musta augu eluiga on tänaste teadmiste juures pikem kui universumi praegune9 vanus ligi 13,7 miljardit aastat. Järelikult unes on olemas info, mis võib juhtuda järgmiste miljardite aastate jooksul! Teoreetilistes aruteludes ja definitsioonides olen varasemalt jõudnud tulemini, paar näidet:
1. peatükk – Info kõige kohta on kogu aeg olemas ja kirjeldatud Infodimensioonis.
48. peatükk – Une vahendusel suudad ühenduda Infodimensiooniga. Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus.
Loetelu võiks jätkata!
Kas killustiku teleporteerimine auku võib tähendada ka, et must auk toimib väravana teistesse ruumidimensioonidesse, ma öelda ei oska. Sellist meetodit siiski ei välistaks.
Arvan, et eeltoodud variante 1-4 antud une tõlgendamisel ma pigem ei kasutaks. Lisaks viiendale lähtepunktile jätaksin jõusse ka eelmärgitud A, B ja C.
07.02.2016, pühapäeva pärastlõuna. Pikutan voodis avatud silmadega ja mõistan, et on tekkimas eriline seisund, mis on lähedane keha surmale… Tunned, et hakkad minema teisele poole. Huvitav, et keha saab sellest väga hästi aru aru! Antud taju peaks põhinema hingemälule, sest mõistus ja aju ei tohiks midagi mäletada, mil moel eelmistes eludes surid. Hing saab aru ja keha alustab ettevalmistusi. Reageerib vastavalt ning tekib täielik ning absoluutne rahu.
Keha ma enam ei tunneta. Kutsung teispoolsusesse tugevneb, on vältimatu ning eriti intensiivne! Maised emotsioonid kaovad täielikult, sa muutud seest tühjaks. Kõik maise elu mõtted hajuvad. Adun, et hinge liikumine teispoolsusesse on aegade algusest olnud ning on loomulik protsess. Justkui avad ukse, astud sisse ja sulged enda järgi ukse. Kõik on normaalne! Hetkega jääb ühendus mateeriaga tahaplaanile. Side lähedaste, sõprade ja tuttavatega kaob. Hingena tajud ainult fakti sinu äsja lõppenud elust, tegevustest ning sind ümbritsenud inimestest.
Piltlikult olen astunud üle uksepaku umbes 1/3 ulatuses ning tunnetan, et immateriaalne maailm, kus asuvad hinged, on aktiivses tegevuses sarnaselt elusate inimeste maailmaga. Sellel momendil mõistan, et keha on ajutine, hing oluliselt pikema kestvusega.
Liigutavad filmid või muud loomingulised teosed, kus inimene on nendel hetkedel suremas, tal on pisarad silmis või surija peab lähedastega viimased diskussioone, siis sellised situatsioonid pigem ei vasta tegelikkusele ning on taotluslikult lavastuslikud. Kui maisest elust lahkuja on saanud kutsungi, siis emotsioonid kaovad kohe, surija ei nuta ning vestlusteks aega ei ole – pole mingit vajadust keha lahkumisest kinni hoida, rääkimisele kuluv energia on ammu suunatud üle uksepaku astumisele. Rahu/kutsungi saabumine välistab pikad monoloogid. Kutsung on niivõrd kõikehõlmav, et juhatab sind kenasti teise dimensiooni!
Ebamaise seisundi katkestab tütar, kes mu tuppa tuleb ja nõudlikul toonil tahab mingitele küsimustele vastuseid saada. Tulen Maale tagasi ja kutsung katkeb!
Leian, et tegemist ei olnud suremise teekonnaga, kuid vastused keha surma kohta siiski sain. Järelikult oli tegemist õppeprotsessiga, kus seisund võis esineda ka seetõttu, et näidata elu ajutisust ning haprust, hinge igavikulisust ja päritolu immateeriast. Teadmistest kantuna võtaksid elu ja ümbritsevat tõsisemalt, laiahaardelisemalt ning sügavamalt – järgmised 7 aastat on seda mulle kinnitanud. Tähendab, olukord ei olnud juhus, vaid põhjuslik!
Eeltoodud suremise protsessi kirjeldus sarnaneb suures osas 53-ndas peatükis avaldatule. Teisisõnu suremise rutiinid võivad olla suhteliselt samalaadsed!
Eeltoodud loole sarnaneb suuresti 24.02.2019 juhtum. Pühapäeva õhtu, umbes kella kaheksa paiku. Jõuetus progresseerub loetud tundidega kuniks energiast on kadunud ca 80-90% ja puus valutab meeletult. Tipneb surmaeelse seisundiga, mille kestus on ligi 15 minutit. Valu on sedavõrd suur, et ei saa olla mitte üheski asendis. Ei püsti, ei pikali jms. Lihastes justkui veri ei voolaks või voolab väga halvasti, lihaseid rõhub mingi seletamatu raskus. Pärast seitset minutit kannatusterada mõtetes palun:
„Ma ei taha surra, mul on veel palju ülesandeid vaja täita, palun…”
Umbes 8 minuti pärast olukord aeglaselt leeveneb. Energiat tuleb juurde ja spetsiifiline äramineku seisund kaob.
Oletan, et kõik sai alguse 23-ndal jaanuaril kui kodus olles teen lumes tööd ja sikutan vintsiga 400-500 kiloseid kive. Libastun ja nihestan puusalihase või -liigese ära. 21.02. on puusavalu juba üsna tugev.
25.02. on vilets olemine, valu lööb põlve ja selga. 26.02. öösel magan kokku kuni tund, umbes 3×20 minutit. Päeval on natukene parem, valu puusas on siiski väga suur. Õhtul jään suhteliselt hästi magama ning uinumist puusavalu enam eriti ei sega. 27.02. hommikul on hea olla ning kannatab trenni minna. Päeva jooksul läheb tervis tempokalt üha paremaks, nõrkus oluliselt väheneb, puusavalu taandumine on fenomenaalne.
Teen lühikokkuvõtte, mis põhineb:
1. näidatud kahele surmaeelsele seisundile;
2. surmaeelne seisund 53-ndas peatükis kui kukun haiglasse;
3. surmamineja ema olukord 56-ndas peatükis, kus kaks päeva ennem surma on tal jõudu järel samaväärselt kui 8-kuusel imikul – „…Jõudu on samapalju kui umbes 8-kuusel imikul …”
Tähtis ühine näitaja on, et voolad energiast tühjaks! Mingil konkreetsel hetkel käivitub organismis kindel mehhanism, mis signaliseerib varsti saabuvast keha surmast. Seejärel aktiveerub kutsung teispoolsusse ja vastavalt saatuse tahtele lähed ära või saad elamiseks veel aega juurde.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 