Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

50. PEATÜKK ⟡ Ennustavad ja selgitavad uned. Sa võid teada ette tulevasi sündmuseid. Mõtteid Infodimensioonist. Positiivne ja negatiivne energia ⟡

Teen tagasihoidliku hüppe Eesti poliitikasse. Kõik, mis meie ümber toimub, toimub niikuinii. Vastupidisel juhul oleks teistmoodi. Tegemist on faktiga! Ümbritsevat kajastavad ka unenäod. Alljärgneva 2-lõigulise unenäo tähendasin üles septembri lõpus, jutumärkides.

„21.09.2022. Vastu hommikut nähtav uni koosneb kahest süžeest. Esimene. Teadmata kohast saan informatsiooni, et Keskerakond on võitnud 2023. aasta Riigikogu valimised. Seejärel paiknen hetkega teisele korrusele, kus tunnen ennast kindlalt. Varsti ronin teatud pingutustega kolmandale, kus ei ole turvaline ning vaatan trepikoridorist alla… Trepistiku asemel on trepišaht või sügavik. Esimesele korrusele vaadates tajun ja selgub, et Keskerakond ikkagi ei ole võitnud. All on keegi naine, kellega antud teema üle hõikudes arutleme.

Teine süžee. Lobisen rootslannaga. Rootsi keelt ma ei oska ja tema ei valda jällegi eesti keelt. Ometi saame üksteisest suurepäraselt aru. Ütlen, et pärinen tulevikust ning tean, kuidas ta edaspidine elu hakkab kujunema! Milliseid õnnestumisi või karisid tuleb ette jms. Naisterahvas kahtleb, kuid aeg annab arutust. Ta elab läbi olukordi ja sündmuseid, mida olin talle ennustanud.

Kõnelen veel 2-3 inimesega ja kirjeldan, mida elu neile pakub. Jällegi selgub, et räägitu vastab nende ettemääratud saatuslikule rajale.

Oskus ja võime püüda kinni teavet ning arusaadavalt tõlgendada, mille sisu näitab tulevikus toimuvaid sündmuseid, mõjub kaaskodanikele segadust ja proteste tekitavalt. Inimene on kahevahel. Ühelt poolt soovib enda kohta teada, teisalt muutub rahulolematuks kui andmed saatuse kohta ei ole tema minapildile sobilikud. Ta soovib vaielda ja sind tõrjuda. Inimeste vastuolulisuse ja närvilisuse tõttu kogen iseendas pinge ning stressi tõusu. Ma ei soovi ennast kellelegi tõestada. Nende mõtete, taju ja nähtu tõttu avan silmad. Uni on lõppenud.”

Resümee. Esimene episood kirjeldab, et Keskerakond soovib võita 2023. aasta valimisi. Neil läheb kenasti ülesmäge, jõuavad teisele ning vaevaliselt kolmandale korrusele. Korruste arv võib viidata, et Keskerakond sai olla valitsuses kolme koalitsiooniga. 2016 aasta novembri lõpust koalitsioonipartneritega SDE ja IRL, 2019. aasta Riigikogu valimiste järgselt EKRE ja Isamaaga ning jaanuar 2021 kuni juuni 2022 Reformierakonnaga.

Vaevaliselt kolmandale korrusele minek, kus ei ole turvaline olla, võib osutada Keskerakonna viimasele valitsuse perioodile, mis lõppes juunis 2022.

Trepikoridori asemele tekkinud süvis võib näidata, et Keskerakond on kaotamas populaarsust ja saab 2023. aasta Riigikogu valimistel 1/3 kuni 3 korda vähem hääli võrrelduna 2019. aasta valimistega.

Teise lõigu järeldused. Võimalik, et episood kirjeldab, et Infodimensioonis (ID) on olemas kogu info ühes hetkes ehk aega ei eksisteeri. Sa ei pea valdama rootsi või muid keeli, inimesele arusaadavad minevik ja tulevik on ühes kogumis ning nopi, millist infot iganes soovid. Sealhulgas tõlgendan, et inimese saatus on ette määratud, st kõik olnud ja tulevased sündmused su elus on salvestatud ID-s.

Inimene soovib oma saatuse keerulised perioodid vahele jätta, mistõttu nähtud unepildis on ta rahutu, tõrjuv, pinges jms. Võib-olla seetõttu on küll võimalik enda saatust täies ulatuses ette näha (näiteks hingena), aga langetatud lõplikke valikuid ei saa muuta. Saad osaleda muutuvvõrrandis – etteantud valikute valimises ja vajadusel läbielamises, mis viimaks viib ikkagi ainukordse valikuni*.

Vastupidiselt sa jätaksid nö halva vahele ja valiksid mugavamad ajajärgud! Isegi võiksid enda käesoleva elu lõppu astuda ja “võtta vastu” juba saavutatu! Tähendab, sul jääksid läbimata saatuse poolt määratud erinevad olukorrad, kogemuste ja tarkuste omandamised. Sa ei täieneks!

*Selgitan. Iga elulise olukorra lahendamiseks kaalud mitmed või kümneid valikud. Langetad otsuse, kuid see ei lahenda situatsiooni. Võtad teise ja kolmanda valiku, mis pakub sulle kogemusi, kuid olukord ei lahene. Viimaks jõuad ainukordse valikuni, mis lahendab elulise ülesande. Ainukordse valiku võid langetada ka esimesena ja puudub vajadus teisi valikuid praktikas läbielada! Kogemused õpetavad!

29.11.2013. “Valgusenergia”. Fotograaf: Henry Küla

18.10.2022 näen omapärase ja huvitava stsenaariumiga und (ümberjutustust ma lugejale ei tee), mille järgselt tekib N1 sarnane seisund (N1 – hüpnagoogia, vt 21-26 peatükk), kuid vastupidise suunaga – unest väljumise ning ärkvele minemise vaheline periood. Isiklikele kogemustele ja vaatlustele tuginedes on tegemist erakordselt omalaadse seisundiga, mille kestel oled suuteline sarnaselt unele ammutama meeletul hulgal kättesaamatut ning olulist infot, mida ärkvel olles tavapäraselt ei saa. Tajuskaala on eripäraselt lai, sügav ja mitmekesine. Oletan, et sellel ajavahemikul on sinu sisemine sensoorika maksimaalses ja aktiivses faasis ning oled vajadusel suuteline ID-s liiklema. Vahetevahel oled võimeline antud seisundist tooma teavet ärkvelolekusse, mida pean tänuväärseks õnnestumiseks. Materiaalse maailma teave on sellega võrreldes pisike.

Olles kirjeldatud staadiumis alustan nähtud unenäo tõlgendamist. Kaalun erinevaid argumente. Kriipsutan alla, sinu „tööriistakast” on võimas ja suudad laial diapasoonil teavet (unenägu) kiiresti töödelda. Tähendab, teabe arvutustöötluse võimekus tugineb ilmselt ID-le.

Jõuan vastuseni ja nähtud unenägu tähendab kahte asjaolu. Esiteks. 49. peatükis oli lõik, kus töötasin 4 päeva kasahhi talus ja pererahva söögilauas kohtasin endaealist kasahhitari ning vastastikku tajusime omalaadset energiat. Sellest järeldasin:

Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas.

Staadiumis saadud vastusest nähtub, et eeltoodud rasvases kirjas märgitud teoorias ma eksinud ei ole. Tähendab, teatud tingimustel on minevikku reisimine võimalik.

Vastuse teine pool kirjeldab, et uni, mida nägin 21.09.2022 Keskerakonna kohta, ei ole eksimus. Teisisõnu, teatud tingimustel on tulevikku reisimine samuti võimalik.

Millised on „teatud tingimused” ajas reisimiseks, ma öelda ei oska.

Märgin, et ajamõisted „minevik” ja „tulevik” on inimese väljamõeldud üldistavad mõõtühikud. Hinge jaoks ei oma aeg puutumust ning võid ID-s vastavalt soovile navigeerida ja tutvuda erinevate huvipakkuvate sündmustega.

Minu jaoks on isiklikult põnev, et ärkvele minemise staadiumis saan teada, mida unenägu tähendas. Elus esimest korda koostan nähtud unele tõlgenduse veel magades! Tean, et ärkvel olles ma ei oleks osanud une poolt toodud sõnumit kätte saada.

Keskerakonnaga seotud uni võib olla ennustav. Kas ikkagi on? Selgub järgmise aasta 2023 kevadel! Juhul kui ennustusfaktorit ei ole, siis tuleb võtta olukord mõtisklemiseks ning hinnata tagantjärgi, kus on unede tõlgendamisel mööda pandud? Mina ei oska tulevikku ette näha! Mingil põhjusel uni siiski midagi selgitab…

Mõned lihtsakoelised näited tulevaste sündmuste etteteadmisest.

Sõjaväes on hommikuti kell 6:00 äratus, käskluse „äratus” annab korrapidaja. Ajapikku tekib sul harjumus, lihasmälu vms ja kuni 5 minutit ennem kuute teed silmad lahti, sest tead, et varsti on äratus. Ometi käituvad elusolendid pigem valguse ja pimeduse ehk päeva ja öö rütmis – sul on sisemine bioloogiline kell. Pealtvaadates on su bioloogiline kell justkui välja lülitatud ja talvel või suvel ennem äratust tead ette, et kell saab varsti kuus. Sa toimid aastaringselt näiliselt tehisliku rütmi järgi…

Arvan, et esimeses järjekorras tead vaistlikult ette, et toimub äratus ja avad silmad. Teisele kohale paigutaksin lihasmälu vms tegurid. Kus kohast võtab intuitsioon teadmise, et äratus on kell kuus? Oletan, et ID-st, kus on kogu info kõige kohta olemas.

Teine näide. Kahe aasta jooksul juhtus ükskord lugu, et korrapidaja jäi magama ja kell 6:00 äratust ei toimunud! Üllataval kombel kõik või enamik ligikaudu 100 sõdurit (samuti mina) magasid edasi! Just tollel hommikul ennem kella kuute ma erandlikult silmi ei ava, vaid jätkan magusat magamist! Miks niimoodi? Leian, et su vaist teab ette, et kell 6:00 äratust ei tule! Kus kohast su intuitsioon teadmise võtab? Oletan, et taaskord ID-st.

Korrapidaja tõuseb üles kell 6:30 ja tormab pahaselt ning karjudes kasarmusse, et miks sõduritest keegi õigeaegselt üles ei tõusnud…

Näiteks komandeeringutes olles on äratus kell 7 hommikul või hiljem. Nendel perioodidel sa kella kuuest silmi meelsamini ei ava.

Analoogseid äratusega seotud lugusid on erinevaid. Sealhulgas paljude tuttavate hulgas ning ma ei välista, et enamikul lugejatest on mitmeid sarnaseid situatsioone rääkida.


„Ma teadsin, et see juhtub ja sa ei kuulanud mind!” Sarnast lauset oleme ise tõenäoliselt nii mõnelegi inimesele öelnud. Samuti on meile öeldud. Ma ikkagi küsin, aga kus me kindlameelselt teame asjaolusid, mida arvame juhtuvat? Enesekindel teadmine võib põhineda erinevatele teguritele, kuid aluseks on info ülekande vältel saadud teadmised. Olen skeptiline selles osas, et inimese aju on sedavõrd võimekas, et produtseerib kogu teabe iseseisvalt. Sellisel juhul asetame inimese kõiksuse keskmesse ja kõik teadmised on tema hallata!

Sarnane positsioon oli kosmose mõistmisega, et Maa on kese ja kõik tähed ning planeedid tiirlevad ümber meie planeedi! Kaunikesti egokeskne lähenemine! Tänaste teadmiste alusel on Universumis sadu miljardeid galaktikaid, milles omakorda samapalju planeete, tähti jms. J. Webb’i kosmoseteleskoop kindlasti avardab galaktikate arvu. Naiivne oleks arvata, et pisikese planeedi Maa pisikese inimese aju on ümbritseva keskpunkt ja suudab sõltumatult kõigest aru saada.

Üks näide paljude seast, kus unes või ilmsi näeme minevikku või tulevikku, leiutame, avastame, oleme loomingulised jms. Mendelejev nägi oma perioodilisustabelit unes. Teadlane rääkis, kuidas ta pärast kolmepäevast pingelist arutlemist magama jäi. Näeb unes lauda, kus elemendid on vastavalt vajadusele paigutatud. Ärkab üles, kirjutab nähtu kohe paberile ja jääb uuesti magama. Ainult ühes kohas osutus hilisem parandus vajalikuks.

Une kirjeldusest nähtub, et tegemist oli spirituaalse ja kirka unega. Leian, et Mendelejev oli ühenduses ID-ga, kus vajaliku info sai. Konkreetses teemas oli kanal ID-sse peaaegu täielikult avatud, sest hiljem tuli ainult üks parandus teha. Siit järeldub, et unes saadud info tuleb kiiresti üles kirjutada, vastupidisel juhul võid unustada või muutub ehk teabe liikumine ID-st meie Universumisse ja Maale on komplitseeritud. Väidetavalt olla inimese ajus käbinääre, mis teatud tingimustel ja olukorras aktiveerub ning suudab luua avatud kanali ID-ga. Aju on piltlikult Bluetooth, mis ühendub arvutiga ehk Infodimensiooniga. Sõltub Bluetooth tehnilisest karakteristikust, kuidas, mil moel ja kui palju infot saab.

Kuidas saab olla võimalik, et kuskil asub müstiline ID, kuhu on koondunud kõiksuse kogu info ja kui planeedil Maa konkreetselt sinuga on olnud või tuleb mingi sündmus, siis saad teabe ID-st? Natuke segane lugu…

Loomulikult ma ei tea täpseid asjaolusid, kuid isiklikud vaatlused ja järeldused viitavad nn dimensioonile, mida nimetan ID-ks. Minul ja inimkonnal tuleb puudu teadmistest, et selgitada pädevalt ümbritseva toimimist. Mulle näib, et Infodimensiooni ja kõiksuse omavaheline suhtlus võib mingis osas põhineda kvantpõimitusele. Lihtsustatult väljendades ühes punktis tehtud otsus mõjutab silmapilkselt lõpmata kauguses teist punkti, mis on seotud põimumisega. Punktid 1 ja 2 on identsed ning omavaheline muutumine toimub sünkroonselt. Sisuliselt on tegemist duaalsusega.

Kvantpõimitusest on tuletatud kvantteleportatsioon ja info edastamine põhineb kvantefektile. Põimunud kvantsüsteemide oluliseks omaduseks on asjaolu, et mõõtes üht süsteemidest, saadakse automaatselt teada, millises olekus on teised süsteemid.

Ülaltoodut arvestades selgub, et ükspuha, mis kõiksuses toimub, võib esineda koopiana ka ID-s ja vastupidi. Seetõttu on võimalik „hõlpsalt” teada, mis toimus minevikus või juhtub tulevikus! Teadmisi ammutad ärkvelolekus või unenägu nähes!


Oletan, et ümbritsev materiaalne ja mittemateriaalne, sealhulgas teadvus, mõtted, info, emotsioonid jms, samuti aeg ning ruum kui ka aegruum ehk kokkuvõtvalt kõiksus on puhas energia. Arvan, et:

⌘ Kõikidel füüsilistel ja mittemateriaalsetel üksustel on oma ainukordne energeetiline koosseis. ⌘

⌘ Sõltuvalt inimesest oled suuteline tajuma eriliigilist energiat. ⌘

⌘ Eranditult kõikidel elusolenditel on isiklik energeetiline identiteet. ⌘

Inimestelt kiirguvat energiat on võimalik eristada. Lemmikloomadel ja igal üksikul objektil – taimed, erisuuruses kivid, looduslikud vaatamisväärsused jms on samuti oma ainulaadne energeetiline jälg. Energia tajumise intensiivsus võib olla sõltuvuses ümbritsevatest keskkonnatingimustest, näiteks ilmastikust, kliimast, planeetide ja tähtede seisust vms.

Teist inimest või elusolendit on võimalik tajuda ka suurelt distantsilt (rääkimata lähidistantsist). Kes ei oleks seda kogenud? Kui vaadelda inimest energeetilise osakesena, siis võib väita, et ta on osake Infodimensioonist või kõiksusest. Seega lisaks võimalikule kvantpõimituse põhimõttele suudab inimene teist inimest tajuda ka individuaalset energeetilist jälge kasutades.

Teoreetilises käsitluses teed Maal toimingu ning selle mõju on võimalik tuvastada või taasesitada suvalises kõiksuse punktis. Info ei kao mitte kuhugi! Piisab ainult mõtlemisest, mis olemuselt on energia ja kindlate tingimuste korral võid liigelda, kus iganes soovid! Arvan, et hingelises olekus on kiire liikumine võimalik.

Võib-olla tulevikus oskab inimene erinevaid energiaid mõõteriistadega määrata ja mõõta (hetkel on kirjeldatav energia tuvastatav tajuga), mis üldistatult võib anda võimaluse liigutada materiaalset keha kuhu vaja. Oletan, et energiaosakeste omavaheline sidusus kui ka liikumine põhineb universaalsele süsteemile või süsteemidele, milles ajafaktor (minevik-tulevik) ei oma tähendust, vaid hetk omab tähtsust.

Vastastikune hingeline ja füüsiline armastus. Toimub kahepoolne andmine ja saamine, mis mõjutab positiivselt. Tähendab, esineb energiate vahetus. Armastuse jaoks ei oma lõpmatult avar ruum tähendust. Tunnet suudad tajuda ka suure vahemaa tagant – te ei pea ninapidi alati koos olema.

Sa tead ise, mis ja kes ning millised tegevused teevad sulle head. Vapustava muusika kuulamine, raamatu lugemine, filmi vaatamine, olnud sündmuse või emotsiooni meenutamine, tööalane tegevus, treening, taim, loom, lind, loodusvaade, maitsev söök, värske õhk, lõhnad, päiksepaiste, uni jne. Teisisõnu kõik erinevad objektid ja sooritatavad tegevused sisaldavad eripärast positiivselt laetud energiat, mida vajad elamiseks!

09.08.2011. Cumulonimbus Capillatus Incus. Nomineeritud foto ja eriauhind fotokonkursil “Pilvejaht 2011”. Fotograaf: Henry Küla

Näide 1. 10.08.2022. Vaatan filmi „Unustatud”, mille lõppedes (kell 01:34) tekib suur positiivne energiavoog. Sa äkki avastad ja muutud vastuvõtlikuks positiivsele energiaväljale. Saad energiat väljastpoolt ja vastastikmõju tulemusena iseenda seest! Energia on meie ümber kogu aeg olemas!

14.07.2006. Liu sadama akvatoorium. Nomineeritud foto rahvusvahelisel fotokonkursil “Baltic Sea in My Eyes”. Publitseeritud fotoraamatus 2012. Fotograaf: Henry Küla

Näide 2. 26.10.2022. Trennis lobisen umbes 75 aastase mehega. Ta räägib, et käib naisega sageli metsas ja saab meeletus koguses head energiat. Rõõmustab ja tugineb korduvatele kogemustele, et nendel hetkedel jääb kõik negatiivne Tallinnasse! Näiteid võiks tuua palju ning lugeja teab, millest kõnelen.

Inimene on kui mesilane, kes lendab õielt õiele ehk sa liigud energialt energiale, millede hulk ja mitmekesisus on individuaalne ning põhineb isiklikule saatuslikule rajale. Eesmärk on end laadida ja kogeda hingelist puudutust ühest küljest. Teisalt, et sul oleks hea ning täieneksid hingeliselt. Intensiivne puudutus arendab sind kõige efektiivsemal moel!

Meid ümbritsev energiaookean on vajalik elamiseks. Analüüsi, eksperimenteeri ja mõtiskle, millised tegevused ja kes inimestest pakuvad sulle enim head energiat? Kuidas tajud energiavoo tekkimist? Millal energeetiline väli end parimal moel sulle avaldab ja miks? Eranditult kõike on võimalik tajuda – piirkondi, objekte kui ka sooritatavaid füüsilisi või vaimseid tegevusi.


⌘ Energia on äärmiselt dünaamiline, programmeeritav ja erinevalt tajutav ⌘

Näiteks inimene ja temast kiirguv positiivsus kui ka negatiivsus. Pluss- ja miinusmärk on mõneti tinglikud, sest ühte ja sama inimest võid sina tajuda positiivsena, teine isik seevastu negatiivsena. Või täna tajun teda positiivsena, kuid homme vihkan! Sa võid olla halvas tujus, kuid ometi kiirgad positiivset energiat. Sa oled heas tujus, kuid vastuvõtja kurdab sinu negatiivse energia üle. Elusolendi eripära on, et vajab nii positiivset kui negatiivset energiat. Näilise põhjuseta läheb su meeleolu äkki suurepäraseks või vastupidi halvaks. Proportsioon ja perioodilisus sõltub inimesest. Erinevate tegurite tõttu absoluutne ühekülgsus ja stabiilsus ei ole võimalik, mistõttu tajutav energia vaheldub.

Pluss- või miinusmärgi tunnetamine on sõltuvuses sinust enesest, vastastikmõjust (kõik mõjutab kõike) ja saatuslikust teerajast. Teist inimest mõista on lihtsam kui olla pahane ta saatuse peale ja kulutada energiat. Mõistmine ei välista temale osutatavat kriitikat ja negatiivsuse kogemise korral vajadusel kaitse- või ründetegevust.

Mõistmisvõime kui selline võib põhineda praeguse kui ka eelmiste elude kogemuste ehk tarkuste koosmõjule. Sinu hinge isiksuslikud omadused võivad soodustada teise inimese mõistmist, näiteks omakasupüüdmatus, arenenud empaatiavõime, humaansus, leplikkus jms. Tähtis tegur on intuitsioon, mille abil hoomad ta hinge, saad infot ID-st ja mõistad inimest sügavamalt ning laiemas kontekstis.

Üldistatult positiivsus toob naeratuse huulile ja negatiivsus tekitab stressi, vastavalt muutub kehakeemiline koosseis. Toimub liikumine mikrotasandil, mis on samuti energia. Sa saad teada, kuidas tunned end! Erimärgilisel energial on õpetamisfunktsioon. Negatiivse eripära on, et õpetab eriti intensiivsel moel. Kogemus iseenesest on pluss märgiga – sa rikastud ja saad targemaks ning arened! Järelikult oled mitmekesine!

Kui koged negatiivset olukorda, siis küsi, mida see olukord või inimene vms sulle annab, millisel moel saan targemaks ja kuidas peaksin reageerima? Sageli ei ole võimalik vastust kohe leida ehk vastupidisel juhul ei oleks maailmas probleeme olemas. Tavapäraselt tuleb vastus ajaga, lühema või pikema perioodi vältel. Alles siis saad aru, miks olukord on/oli, millise(-d) kogemuse(-d) omandad(-sid), milline on/oli kõige mõistlikum tegutsemismudel?

Reeglina sa valid inimesi või tegevusi, kes-mis pakuvad sulle head energiat, mida nimetad positiivseks. Sa püüad vältida tegevusi ja inimesi, millede-kellede energia sulle ei sobi ja nimetad negatiivseks energiaks.

Negatiivne energia võib su energeetilist olemust häirida vähemal või suuremal määral, mis võib lõppeda ka surmaga. Negatiivne energia võib su energeetilist balanssi vähendada ja tunned, et sul on energiat üha vähem. Erandlikes olukordades võib negatiivne energia sulle jõudu juurde anda. Näiteks kui pead ennast või teisi kaitsma jms.

Positiivne energia võib erandlikes oludes omandada spetsiifilise vormi, koostise või energeetilise väärtuse, mida nimetatakse armumiseks või ka armastuseks. Selline vorm või maatriks võib olla ühepoolne kui ka kahepoolne. Kahepoolsuse korral vastastikune energia sobitub omavahel parimal võimalikul viisil, mis tähendab, et nad ei pea teineteisega täiesti sarnased olema, vaid kaks erinevat vormi ühilduvad. Kujunenud olukorda võiks tinglikult nimetada armastuse sümbioosiks. Piltlikult pluss ja miinus läidab hinges valguse ning soojuse!

Järelikult võib armastus olla vastastikune visuaalne sobivus kui ka sobitumine maatriksina üksteisega, sobitumine on sealhulgas hingeline kui ka energeetiline, mida kahepoolne saatus näeb ette. Pakutav ja saadav mõlemapoolne positiivne armastuse energia on ilmselt absoluutne maksimum, mida nendel hetkel inimene on üldse suuteline kogema!

Inimese energeetiline vorm, nii positiivsus kui ka negatiivsus, vaheldub ja on muutumises. Teiseneb või täieneb. Puudub ühesuunalisus ja lineaarsus. Armastus võib samuti kasvada-täieneda või hoopiski väheneda ja kaduda. Elu on pidevas liikumises, mille vältel täieneme hingeliselt, mis omakorda põhineb saatuslikule rajale.

Oletan:

⌘ Hing ja tema energia on eristatavad ⌘

Piltlikult on hingel iseloom, üldistatult omadused, sealhulgas energia, millest ta ilmselt koosneb. Omadused ja energia on eristatavad, kuid on lahutamatud ja toimivad sünkroonis. Inimest on võimalik identifitseerida hinge või energia alusel.

Kõik eluslooduse üksused tunnetavad positiivsust ja negatiivsust, mis väljendub keemilises muutumises. Inimene, loom, putukas, taim jms. Pluss ja miinus on tajutav ka hingeliselt, mistõttu väidan, et kõiksuses võib kirjanduslikult väljendades hea ja halva printsiip olla universaalselt levinud. Kui jah, siis peab kehtima süsteem ning seaduspärad. Kahetsemine ja andestamine (loe 48. peatükki) võivad olla osa üldisemast reeglistikust.

49. PEATÜKK ⟡ Mõne sõnaga kiindumusest, energiast, Infodimensioonist ja võimalikust ajas reisimisest. Unenägu tegemata elulisest valikust, mida peegeldatakse paralleelsuses ⟡

Ilmselt 16. juuni 1986, esmaspäev. Hommikusel rivistusel kella kaheksa paiku kutsub Koroljov minu, armeenlaste grupeeringu liidri ja tšetšeenide grupeeringu liikme kõrvale ning annab meile 10 minutit aega, et oleksime valmis minema komandeeringusse. Oleme teadmatuses kuhu, miks ja kui kauaks?

Sõit väeosa veoautoga GAZ-53 mööda käänulisi ja künklikke stepiteid kestab ligikaudu tund ning 15 minutit. Kui arvestuse aluseks võtta sõidule kulunud aeg ja liikumiskiirus 20-50 km/h, siis sihtpunkti kauguseks väeosast on umbes 35-40 kilomeetrit. Sinna kuhu silm ulatub on ümberringi täiesti tühi lauskmaa! Ütleksin, et haruldaselt väga tasane stepp! Ja ühekordne maja 7-8 suurema toaga, kus elab kuni 20 venelast, mis on ka meie peatuspaik.

Heina tegemise aeg! Olen üllatunud, sest ma ei teadnudki, et maapinnast turritavad harvad kõrred on võimalik kokku koguda! Näiteks Eestimaa heinamaadel kasvavate rohttaimede tihedus ruutmeetrile on 10-20 korda suurem! Meie ülesandeks on istuda ratastraktori järel veetaval loorehal ja traktori poolt lõigatav hein looreha abil vaalutada. Meid on juba oodatud ja kohe asume tegevusse. Väljaõpe kestab kuni viis minutit ja keerulist ei ole midagi! Töötatakse kahekesi – traktorist roolis ja üks sõdur loorehal. Oleme Semiyarka kolhoosnike pundi täieõiguslikud liikmed ja töö ei anna oodata!

Mulle pakub suurt huvi, kas armeenlane ja tšetšeen tööd ka teevad? Armeenlane on klanni teine liider, sest kriminaalist esimene saadeti juba detsembris 1985 teise väeossa. Meie väeosas on nn vanglaseadused ja subkultuur levinud, mistõttu liidrid ja liikmed ei tohi kunagi tööd teha, vastupidisel juhul nad rikuksid „seadust”!

Armeenlane püüab esiotsa igati kõrvale viilida. Mängib lollikest, et ei oska looreha käsitseda või teeb üldse valesti. Või hommikul ei tule voodist välja ja üritab platnoid mängida. Tähendab, soovib temaga olevat traktoristi veenda ja kurnata, et ta rahule jäetaks. Traktorist on kogenud vend ja teab, kuidas luuserite ning muiduleivasööjatega käituda. Tõstab häält ja on karm ning mõnikord sikutab kaukaaslast riietest. Pedagoogika mõjub ja umbes nädalaga on laiskloom taltunud. Teeb enam vähem normaalselt tööd ja õhtuks on väsinud. Oreool grupeeringu liidrist on kadunud ja nüüdsest on ta peaaegu tavaline poiss.

Tšetšeeni rühmituse liige ei viitsi rumalat mängida ja selgub, et erinevalt käitumisest väeosas on tegemist kõigiti tubli töölisega. Ta on heas lihaselises vormis maapoiss, koolis vähe käinud ja füüsilist tööd ei karda.

Võimalik, et Koroljov on venelasi informeerinud, keda ta tööle saadab. Samal ajal on tema üks eesmärkidest lõhkuda või nõrgestada armeenlaste ja tšetšeenide grupeeringuid. Kui grupiliikmed ei ole koos, vaid eraldi, siis on võimalik selekteerida välja poisid, kellest saaksid ikkagi inimesed. Võin kinnitada, et mainitud armeenlasest ja tšetšeenist saavadki teenistuse lõpuks (1987 detsember) enam-vähem mõistlikud ilmakodanikud!

Kaassõdurite küpsemine ja kasvamine ei käi hetkega, mistõttu on nad jätkuvalt pinnuks silmas. Komandeeringu esimesel kahel nädalal proovivad mind endale allutada. Olen võtnud seisukoha, et mitte mingil juhul ma ei hakka nende pilli järgi tantsima ja püüan näida võimalikult tugev ning ülbe. Esineb huvitav nüanss, et sõnades on nad kõvad tegijad, aga füüsiliselt rünnata ei julge! Neil ei ole grupeeringute tuge seljataga, mistõttu ei võeta suuremaks vastasseisuks riski. Oh imet! Mõne aja pärast saamegi üksteisega suuremate probleemideta eksisteerida!

Olen Koroljovile sügavalt tänulik, et ta mind komandeeringusse saatis. Eemale pingelisest kasarmu- ja sõdurielust ning tagantjärgi hinnates soovis mind ilmselt kasahhide kättemaksust säästa või hoopiski päästa. Erinevus tsiviilisiku elust on ainult riietus. Muus osas on kõik sama. Argipäeviti kell 7:00 on äratus ja hommikusöök. Kell 8:00 alustame tööga. Seejärel lõunasöök ja töö lõpetame poole kuue ja kuue vahel õhtul. Kella poole kaheksa ja kaheksa vahel on õhtusöök. Öörahu algab kell 23:00 ja kõvasti põrisev elektrigeneraator lülitatakse välja, et umbes kella kuuest uuesti tööle panna.

Töövälisel ajal ja nädalavahetusel on vaba aeg! Tee, mida hing ihkab! Lesi, maga, laiskle, noki nina jne. Minu jaoks täielik luksuskuurort, peamine, et on rahulik! Peaaegu kõik venelased sõidavad nädalavahetuseks perede juurde koju. Meie jääma alati paigale ja väeossa ei viida.

Söögikorrad on toitvad, maitsvad ja portsjonid on üle kahe korra suuremad kui väeosas. Lõunasöök on kahekäiguline! Supp ja praad! Valget leiba ja teed suhkruga võid süüa kuipalju soovid! Kord või paar nädalas saab lisaks ka magustoitu! Samas piimatooteid ja puuvilju ei ole. Ühesõnaga peaaegu nagu kodus! Väärib märkimist, et komandeeringusse saabudes olen niivõrd näljane, et tihtilugu küsin koka käest toidulisa, mida sageli ka antakse. Kokatädi on umbes 38-40 aastane meeldiv, sõbralik heleda peaga venelanna. Tema abiline on 18-aastane kaunis ja malbe kasahhitar, kes on ka ainuke kasahh kogu seltskonnas!

Vahemärkusena lisan, et ümberkaudsetes auulides on penisid väga vähe, sest kohalikud kasahhid söövad koeri. Nahast teevad talvemütse, kindaid ja saapaid. Koeraliha peetakse delikatessiks ning söömisharjumus on rahvuslik traditsioon.

Olen juba varasemalt pannud tähele, et kasahhid peavad end venelastest paremateks. Kasahh on põliselanik, kuid venelane tavaliselt migrant, mistõttu rahvustel tehakse olulist vahet. Kasahh ei soovi venelasega koos töötada ja lihttöid ammugi mitte. Just seetõttu on kõik heinatöölised venelased, aga ülemused kasahhid. Antud eluolu toimib ja väliselt saadakse üksteisega normaalselt läbi. Ma ei ole pilusilm ja venelased võtavad mind kiiresti omaks. Kaassõduritest kaukaaslasi vaatavad pigem reservatsiooniga ning põhiliselt on nad omaette.

Aeg lendab linnutiivul ja sõduritega hõõrumist peaaegu enam ei esine. Ühel erandlikult laupäeval on meid kolme sõdurit jäetud terveks päevaks omapäi. Valvama pidanud tsivilist laseb jalga ja tuleb alles õhtul kella seitsme paiku. Kõik uksed lukustatakse, ainult kaks tuba ja söögisaal jäetakse lahti, kus vajadusel olla saame. Kaukaaslastel lööb päti mõtteviis kohe välja. Sobravad tööliste isiklikes asjades ja proovivad suletud akendest ning ustest sisse murda. Vastik! Omakeskis loodan, et nad jääksid vahele ja saadetaks väeossa!

Jorsid viimaks väsivad ja armeenlane igavusest demonstreerib, kuivõrd osav tuvipüüdja ta on. Püüabki kinni ja murrab kaela kahekorra! Järelikult on lapsepõlvest ja noorukieast kogemused! Küpsetab linnu lõkkel ära ja pakub ka mulle mekkida. Suurest uudishimust võtan tükikese vastu ja pean mainima, et väga hõrk ning õrn liha! Kiidan noormeest ja tunnustus teeb talle heameelt.

Laupäev, 19. juuli 1986. Kõik töölised on koju läinud. Ainult kokatädi ja kasahhitar on kohal. Teevad meile lõunasöögi ja selline sõbralik jutuajamine käib. Neiu hakkab pärast sööki söögituba koristama, kuid kaukaaslased sepitsevad plaani… Näevad tütarlapses objekti, kellele võiks agressiivselt läheneda… Tüdruk küll keelitab poisse ning on silmnähtavalt hirmunud. Sõdurid omakorda süttivad üha enam ja enam ning olukord kisub inetuks. Tahavad kasahhitari ära vägistada…

Olen noormeeste pealetükkivusest, hulljulgusest ja rumalusest tõsiselt häiritud ning sekkun hetkel kui antakse kätele voli ja alustavad käperdamist. Ma lihtsalt ei saa pealt vaadata kui tehakse teisele inimesele liiga ning iseäranis kaitsetule neiule! Tõukan tüübid eemale ja ei lase neid tüdrukule ligi. Kutid lähevad pöördesse ja ütlevad, et lähme välja, ajame asjad jutti!

Mitu nädalat on kõht täis olnud ning olen kosunud. Vastupidavust ja jõudu on, ma ei karda. Teen ettepaneku, et kakleme 1:1, millega üleolevalt nõustuvad. Nad ei saa tütarlapse nähes mulle kahekesi kallale tulla, see oleks nõrkuse märk! Olen arvestanud, et isegi kui üheskoos ründavad, siis rusikaid ma tagasi ei hoia!

Esimesena kaklen armeenlasega. Mõni minut ja ta annab alla. Järgmine on tšetešeen ja samuti jääb kaotajaks! Häbi missugune! Seejärel asjatavad kahekesi koos, kuid neist ei ole tolku ja ebameeldivast situatsioonist väljun võitjana püstipäi! Lähen kasahhitari juurde ja ütlen, et kui tüübid taas teda kiusavad, siis andku mulle teada. Neiu punastab häbelikult ja lausub tagasihoidlikult vaikse häälega: „Aitäh.”

Kaukaaslased enam tüdrukule lähenemiskatseid ei tee ja püüavad isegi silmsidet temaga vältida. Minuga nad kokku saada ei soovi. Olen karmimoeline onu ja jälgin kotkapilgul valvsalt toimuvat, et õiglus oleks majas! Ja eluke sujub taas tavapäraselt rutiinsel rahulikul viisil. Vahel lobisen tütarlapsega, kuid külge ma talle ei aja.

Jõuab kätte reede 25. juuli. Pärast lõunasööki kutsub neiu mind oma vanematekoju külla ja õhtul läheksime Semiyarkas diskole! Wow! Olen rabatud ja üllatunud! Tema otsekohesus ja siirus mõjub intensiivse impulsina ning tajun tema hingelist põhiolemust! Olen hingeliigutusest meeldivalt vapustatud ja sooviksin teda kallistada! Ilmselgelt ta ootab minu tähelepanu ja ei saa välistada, et on armunud.

18.04.2012. Varjus tüdruk. Fotograaf: Henry Küla

Vahemärkus. Elulist episoodi meenutades ja kirjutades tuleb naeratus näole ning soojus hinge! Olen tolleaegse autentse taju ja energia kinni püüdnud! Mitte midagi ei ole muutunud, sa koged kõike taaskord!

Samal ajal on mul kartus, et kuskil küladiskol, kus on purjakil kohalikud, võib minna kakluseks. Mina kui võõramaalane saaksin niisama kolakat. Pealegi mul on sõjaväeriided ja paistaksin silma. Räägin avameelselt oma mõtetest ja hirmudest. Tüdruk vastu, et kõik on sõbralikud ja tal on 6 venda, kes mind kaitseksid! Pealegi võin vendade riideid kasutada ning keegi ei saagi aru, et olen tegelikult sõdur.

Paraku neiu ei tea, et mul on kasahhidega nn erisuhe ja vaistlikult arvan, et mu isik võib välja tulla. Suudan tüdrukut veenda, et ma siiski ei julge diskole tulla, kuigi väga sooviksin. Ta mõistab mind ja nädalavahetuseks koju ei lähe.

Pühapäev, 27. juuli kella viie paiku pärastlõunal. Väeosa veoauto GAZ-53 eesotsas Koroljoviga jõuab ootamatult meie peatuskohta ja annab 5 minutit lahkumiseks. Pakin kiirelt oma asjad ja jooksen kasahhitari manu:

„Ma sõidan kohe praegu ära. Kui soovid, ma kirjutan sulle?”

Tüdruk ruttab paberit ja pastakat otsima ning aadress ongi olemas. Jätame naeratades kiiruga hüvasti ja luban talle kirjutada. Veokas võtab tuurid üles ja alla tunni meeletut kiirustamist jõuamegi väeossa. Varsti on õhtusöök. 6 nädalat kuninglikku puhkust ongi selleks korraks möödas!


Pärast õhtusööki on väeosa klubis kinofilmi vaatamine ja kuulen, et üks turkmeen on aserite jõugu pealiku Gulmalijevi käest mõned päevad tagasi (24.07-26.07) peksa saanud. Arutab erinevate poistega, kas kaevata Korljovile ära või mitte. Pärast filmi on jõudnud selgusele, et annab kaptenile vahejuhtumist ikkagi teada. Samal päeval või esmaspäeval teeb ettekande ja Gulmalijev võetakse kinni. Juba esimesel augustil korraldatakse klubis näitlik ja hoiatav kohtuprotsess ning jõuguliider mõistetakse 1,5 aastaks distsiplinaarpataljoni. Seejärel jõuk laguneb.

Väike ääremärkus. Veebruarist maini 1986 käime oma jaoga (11 sõdurit) Semiyarka asulas paarismaja ehitamas. Meie pundis on ka Gulmalijev, kes järjepidevalt ärpleb ja mängib laia lehte. Aserite jõuguliidrile omaselt tööd ta teha ei tohi (nn vanglakoodeks ei luba) ja ka ei tee. Tal on idee, et soovib minust kujundada endale jooksupoisi. Märtsi alguses viimaks otsustan, et hakkan talle vastu, tuleb, mis tuleb. Pärastlõunal oleme objektil ja külma on kuni viis kraadi. Kastan kindad müürisegu sisse ja lasen mõnevõrra taheneda. Lähenen talle ja virutan seeria rusikalööke vastu silmanägemist. Tema kongus ninast voolab ohtralt verd. Tirin ta maja keldrisse ja rusikate ning jalgadega tambin täie jõuga edasi… Ta karjub, hüüab appi ja keelitab end mitte lööma… Vajub kokku ja hakkab nutma… Olin sunnitud rakendama vägivalda, et ennast kaitsta. Samast hetkest alates ta ei tülita mind enam kunagi. Tänaseni arvan, et käitusin õigesti ning ma ei tunne, et peaksin midagi kahetsema. Hoopiski tema kui probleemide algataja peaks hingelisest kontekstist lähtuvalt lepitust paluma.

Komandeeringutega on mul vedanud. Esmaspäeval, 04. augustil 1986 hommikul, määrab Koroljov mind ühe eraisiku juurde tööle. Isiklikult minu jaoks ei oma tähtsust, kus ja mida teen. Seekord veab ja saan väeosast minema, 10 kilomeetri kaugusel asuva Semiyarka asula ühe kasahhi talusse toimetama. Tegelikkuses on nii, et peremees maksis kaptenile raha (altkäemaksu) ja ostis ajutiselt endale orja. Mõistagi ma kardan. Äkki on tegemist mingisuguse kasahhide vandenõuga… Õnneks midagi eriti hullu ei ole ning ma ei välista, et ka seekord on kapten mu „ära peitnud”. Tavapärane talutöö põllul – põletava päikese käes rohimine ja kivide korjamine. Isandale abiks suuremate ja kobakamate asjade tõstmisel ning tirimisel.

Ma ei tea, kes too mees on, kuid käitumise järgi oletan, et keegi ülemus kuskil. Käitub üleolevalt ja kõrgustest vaatavalt. On range ja nõudlik, ei häbene solvata. Ägestub kergelt ja tõstab häält, vahel ka karjub ja annab mõista, et tahaks mulle virutada. Meeldib kamandada ja põhifraas on: „ Noh, kiiremini, kiiremini! No mis sa magad seal?” Mõistan tema olemust – soovib võtta minust maksimumi ja mahlad välja pigistada. Ikkagi nõks orjapidaja moodi! Hea, et tal piitsa käes ei ole!

05.10.2013. Mägiotsa, Põlvamaa. Fotograaf: Henry Küla

Endalegi imestuseks saan süüa hästi ja ööbin puhaste linade vahel pererahva tarekeses (ehitatud ajavahemikul umbes 1930-1940). Kusjuures peresse kuulub ka minuealine tütarlaps, kes söögilauas kelmika pilguga vaatab… Autoritaarne isa jälgib mängu ja annab kurja näoilmega märku… Eakaaslastena peame lihtsalt rahunema ja manama ette tõsised näod! Ometi praksub õhk energiast, mida me ei näe, kuid vastastikku tajume!

Vahemärkus. Ülaltoodud olukorda meenutades ja lõiku kirjutades tuleb jällegi naeratus näole ning soojus hinge. Esineb sarnane või täpselt sama energeetiline koosseis, mis üle 36 aasta tagasi! Isiklikus teoreetilises käsitluses pärineb teave ümbritseva ja kõiksuse kohta Infodimensioonist. Sinu aju pelgalt vahendab. Leian:

⌘ Energia on informatsioon ja vastupidi, mida määratletakse sündmusena. Ümbritseva kõiksuse kõik sündmused on ID-s pidevalt sünkroonselt olemas. ⌘

Selgitan. Erinevates dimensioonides ja meie Universumis minevikus või tulevikus toimuvad(-nud) sündmused on ID-s pidevalt ja kadudeta olemas ehk ID-s ajakomponenti ei eksisteeri. Sünkroonsus tähendab, et ühes hetkes on info ja energia lahutamatud. Lihtsustatud näide – meenutad eile toimunud sündmust kell 12:00 keskpäeval. Saad info kätte ja sõltuvalt sinu tundlikkusest jõuab ka täpselt sama energia sinuni, mis sellel hetkel oli. Ehk info ja energia on lahutamatud. Infot ei ole võimalik asendada energiaga või vastupidi, mis oli kell 11:00 või 13:00 jms.

Sa oled suuteline tooma olnud info ja energia tänasesse päeva! Teisisõnu rekonstrueerid osaliselt (materiaalse ümbruseta) kunagise situatsiooni! Tegemist on pisikese näitega, et ajas reisimine teatud tingimustel võib olla võimalik! Kuidas defineerida „ajas reisimist” on omaette teema.

Pärast tööd on vaba aeg, mida kasutan ümbruskonnaga tutvumiseks. Ütleksin, et küll see vabadus on hää ja mõttes avaldan Koroljovile tänu. Üks väga vähestest sõduritest, kes niimoodi saab lulli lüüa. Täielik vedamine! Nojah, aga mulle ei meeldi orjandus!

Esimest korda käin Irtõšis ujumas teisipäeva õhtul. Hämmastusel ei ole piire, vesi on väga soe! Ja milline värskus ning õndsus kasta end üleni sooja vette! Pakun, et veetemperatuur kalda lähedal on umbes +28 °C. Kolmapäeval ujun mõnevõrra kaugemale (ca 30 meetrit), kuid 200 meetrit laia jõe kiire vool haarab mind tasapisi kaasa… Liiga kaugele ujusin!

Ausalt öelda tekib hirm. Kui jõgi su kaasa veab, siis pääsemislootust ei ole! Adun selgelt, et oht on väga suur! 10-12 minutit jõulist ujumist ühe koha peal ja praktiliselt meetritki kalda poole tagasi ei liigu, õnneks ka mitte edasi jõe keskosa suunas! Jõud on kohe lõppemas, kuid äkitselt on vetevoos väga õrn keeris, mis mu poole meetri võrra kalda poole nihutab. Iga meeter omakorda tähendab nõrgemat vetevoolu. Niimoodi kaldale jõuangi ja viskan rampväsinuna liivale pikali. Pääsesin!

Leivaisa jätab mu neljapäeval põllule rohima ja kive korjama. Joogivett kaasa ei anta, täispäike ja sooja +33 kuni 35 °C varjus. Muld on täiesti kuiv ja tugev koorik peal. Majapidamises vist kõblast ei ole ja töökindad ka ei raatsita anda. Hea küll, palja käsi saab samuti hakkama! Umbes kella kolme paiku tuleb pahur seltsimees tööjärge kontrollima ja saan taaskordselt sõimata, et olen laisk jms. Pikka juttu ta ei aja ja kirudes kihutab mu põllult minema. Kadugu väeossa tagasi, ma ei ole tema hoiatusi kuulda võtnud…. Juba teisipäeval ja kolmapäeval ta sajatas, et töötan aeglaselt ning kui ma tempot kordades ei tõsta, siis ähvardab mu tagasi saata.

Olengi nüüd prii ja loobun tema küüdist, et mind väeossa viiks. Saan ise hakkama! Arutlen endamisi, ta on ikka turakas küll. Sõduritest on baltlased kõige usinamad töötegijad! Seejärel ukrainlased ja siis venelased. Tumedanahalised ja kasahhid pigem luuserdavad ning tööviljakus on madal. Üldistan roodus nähtu ja kogetu üle. Järelikult tal ei ole kedagi peale minu enam võtta! Raha lõppes lihtsalt otsa ja nüüd olen mina tema närvilises elukorralduses süüdi…

Tegelikult olen rahul, et tulema sain. Igapäevane ajudesse panek ruineerib mentaalselt ja ma ei soovi lömitav sulane olla! Mul on sügavalt ükskõik, mida ta mõtleb! Lähen jõe äärde ning viskan pikali. Puhkan, suplen ja naudin mõnetunnist vabadust. Õhtul hääletan veoka peale ja sõidan väeossa tagasi. 4 päeva suhtelist vabadust ja vaheldust kulus marjaks ära! Erinevad kogemused õpetavad!


Neljapäev, 14.08.1986. Mina ja 4 ukrainlast määratakse Semiyarka kolhoosi lambafarmi tööle. Kõik mõistlikud ja töökad mehed! Farm asub väeosast lääne suunas umbes 20 kilomeetri kaugusel. Võrratult kaunis loodus! Natuke künkaid, steppi ja väikesed puuderühmad. Mõnus maaelu! Meil veab, oleme väeosast eemal ja peaaegu iseenda peremehed.

Karjas on lambaid ligikaudu 5000 ja käimas on pügamise hoogtöö. Kokku on 17-18 pügajat ning samapalju lammaste etteandjat. Uted on aedikus, kes tuleb samuti kinni püüda. Koos sõduritega kokku ligi 40 töölist. Enamik on venelased ja mõned üksikud pügajad kasahhid. Farmi brigadir on 50-ndates kopsakas kasahhitar. Tööpäeva pikkus on 5-6 tundi, misjärel on korralik ja maitsev lõunasöök. Hommiku- ja õhtusöök on kesine, põhiliselt valge leib ning tee. Sõdurid ööbivad farmi juures majakeses ja enamik kolhoosnikke viiakse koju magama.

Soldatid kuuluvad etteandjate gruppi. Aedikust tuuakse või võtad ise lamba. Viid pügajani ja paned looma pikali ning hoiad kinni. Villa lõikus kestab ca 3-5 minutit. Päeva jooksul koos puhkepausidega sõltuvalt töö iseloomust, annan ette 64-93 lammast.

Planeeritult pidi pügamine kestma 2 päeva, siis tegelikkuses lõpetame alles pühapäeva pärastlõunal. Mis saab sõdurile olla parem kui suur puhkus, eemal sõjateenistusest ja pidevalt kamandavatest ohvitseridest kui ka jõhkratest rusikameestest! Võtame maksimumi ja logeleme! Mul on sünnipäev, saan 19, kuid kellelegi ei räägi. Hea on olla omaette ja mõelda kodule. Esmaspäeva pärastlõunast tuleb veoauto meile järgi ja sõdurielu nuusutamine jätkub!


Esimese kirja saadan kasahhitarile augusti lõpus ja tuleb välja, et ta läks Leningradi ülikooli kliimat ja meteoroloogiat õppima. Asjakohane ja loogiline käik, sest Semiyarka asulas on meteoroloogiajaam kuhu ta tahab tööle minna. Jaam on püsti tänaseni.

Kirjavahetus on suhteliselt tihe ning muutub ajapikku üha isiklikumaks ja temperatuur tõuseb! Päris kindlasti olen temasse kiindunud! Ta on kui soe tuuleke, kes õrnalt ja hellalt paitab mu päevitunud nägu ning sikutab enda poole – vabadusse kui ka suhtesse. Muutume väga lähedaseks ja viimaks 87-nda aasta maikuus saabub kiri, kuhu ta on joonistanud oma käe, millel sõrmus sõrmes… Ta ei ole oma aktiivsust minetanud, vastupidi. Joonistus sümboliseerib abieluettepanekut…

Umbes juuni algusest kuni juuli keskpaigani 1987 oleme paarikümne sõduriga, venelased ja ukrainlased, komandeeringus ning ehitame steppi niisutuskanaleid. Meie hulgas on 3 kasahhi grupeeringu liidrit, kes on pandud meid valvama. Mõistagi nemad tööd ei tee.

Kogu kirjavahetuse Eestiga ja kasahhitariga olen kenasti hoiustanud. Paraku võtan vastu otsuse, et ennem ärasõitu kõik kirjad ja neiu foto põletan ära. Juhul kui platnoidest kasahhid mu kirjad avastavad ja loevad kirjavahetust kasahhitariga, tuleb väga suur probleem. Säästan ennast ja tüdrukut. Juuli lõpus ja augustis veel kirjutame. Ta on ülikoolist ära tulnud ning Semiyarkas tagasi. Suurlinna melu ja jahe niiske kliima talle ei sobinud. Septembrist ma talle enam ei kirjuta. Mõtted on koduteel ja vene keeles kirjutamine võtab palju aega.

Tulen tagasi 47. peatüki juurde, kus visandasin alljärgneva lõigu jutumärkides:

„1986. aasta hilissuvel leidsin ühe endistest kriminaalidest perekonna, kelle kodus hoian oma sõjaväe paraadvormi. Maja asub väeosast kilomeetri kaugusel üsna Lesnoe asula lõpus. Võtan riski ja vähekasutatavaid teid pidi jõuan kaarega majani. Keegi turja ei karanud ja pussitama ei kippunud, mistõttu leian, et mul on vedanud. Uksed on lahti ja kedagi kodus ei ole. Vahetan tööriided kärmelt mundri vastu ning lahkun kohe. Mul on kahju, et ei saa pererahvaga hüvasti jätta, kuid juhindun Koroljovi sõnadest, et olukord on ohtlik. Kõnnin ligi 1,8 kilomeetrit ja jõuan suurema teeni ning ootan autot, et hääletada ning sõita Semiyarka asulasse, kus on üks asi vaja jutti ajada…”

Google Maps satelliidipildilt nähtub, et majas tänapäeval elatakse ja verandal on must täpp, mis võib tähistada inimest. Vähemasti mulle meeldiks nii mõelda!

Kaua ei pea autot ootama ning mõnekümne minuti pärast jõuan asulasse, kus elab kasahhitar, kellest olen palju mõelnud. Neljapäev, 03.12.1987. Kell on natukene pärast kella ühte ja sätin sammud kokatädi manu. Võib-olla ta nimi on Katja, aga ma ei ole kindel. Tema maja on kohe Semiyarkasse sissesõidu piiril paremat kätt tee ääres. Kui 86-ndal heinateol olin, siis ta andis oma aadressi ja kutsus lahkelt külla.

Katja on meeldivalt üllatunud ja pakub kohe kuuma teed ning küpsiseid. Umbes 10 minutiline sissejuhatus ja naisterahvas ei saa pihta, miks teda näha soovin! Uudishimu on tal mõistagi suur ja ei oska kuidagi olla, aga manab magusa ning osavõtliku näo ette. Kohmetunult lõpuks teatan, et soovin neiu aadressi saada… Olukord on pentsik. Kuivõrd palju kirjutasin tema koduse aadressi ümbrikule, mis oli pähe kulunud… Ootusärevus, närveerimine, koduigatsus ja paljud stressifaktorid on info igavesti blokeerinud… Saatuse tahtel…

Suureks-suureks üllatuseks aadressi Katja ei anna! Teab, kuid kategooriliselt keeldub! Püüan aru saada, miks? Paraku adekvaatset vastust ei tule! Adun mingit kunagist konflikti, sealhulgas rahvustevahelist (venelased-kasahhid) hõõrumist. Mõistmine iseenesest ei omagi tähtsust! Faktiliselt ta aadressi ei ütle, kuigi ligi pool tundi pinnin ning anun!

Viimaks võtan trumbi tagataskust välja ja teatan, et me soovime abielluda… Venelanna peaaegu ei kergita kulmugi, kergelt ainult vangutab pead, aga appi mulle ei tule! Püüab veenda, et tütarlapse kätt paluda ei ole hea mõte, kultuuriline erinevus on väga suur, erinev rahvus jms. Heaküll, valikute puudumisel võtan loobumise vastu ja isegi rahunen mõnevõrra.

Lesnoesse läheb buss umbes poole nelja paiku ja kuniks sinnamaani lobiseme niisama. Samal ajal mõtisklen, kas Katja on armukade või on tal mingi põhimõte, et peaksin kasahhitare vältima või hoopiski tagamõte… Seegi sähvatus käib korduvalt peast läbi kui ta kehahoiakut ja särisevat silmavaadet jälgin – ta pakub ennast delikaatselt välja… Elab üksi, soovib leida korralikku meest. Jätan küsimata, kas võiksin ööseks jääda, millele ta võinuks jaatavalt vastata…

01.05.2012. Hõberemmelgas (Salix Alba) Tallinnas Russalka vahetus läheduses. Fotograaf: Henry Küla

Jätame soojalt ja sõbralikult hüvasti. Kuigi tütarlapsega ei kohtunud, on kergem olla. Ometi on tunded ja emotsioonid ebalevad ning väga segased. Soovisin ju neiut näha ja teha talle abieluettepaneku. Pakkuda kooselu Eestis, kuid ma ei oleks keeldunud punuda pesa ka Semiyarkas. Palju suuri, vastuolulisi ja ilusaid mõtteid! Tagasiteel Lesnoesse hoian bussis silmad lahti, pelgan kasahhide kättemaksu…

Tänapäeval mõistan, et mu hing soovis saada palju rahu ja armastust vastukaaluks stressile. Selle saavutamise nimel olin nõus võtma vastu ebaharilikke otsuseid. Teadsin väga hästi, et olin tüdrukusse kiindunud, kuid minupoolset armastust ei olnud ja lootsin, et äkki tekib…


Peatükki kirjutades ja kogenud täiskasvanuna vaadates unistus näitsikust toitis mu hinge ehk me hinged evisid vastastikku energiat. Elus püsimiseks pidin millestki või kellestki kinni hoidma – õlekõrs väärikale elule. Tema omakorda lootis ja mõtles sageli minule. Hingeliselt andsin talle palju, ta toetus minule ja oma olemusega leevendasin tema suhtelist üksildast olekut. Tegelikult mitte midagi keerulist, kaks inimest soovivad üksteisega olla!

24.10.2018 näen pikemat unenägu, mille alguseks võib lugeda uinumist kella 04:30 paiku ja lõppu ennem kella üheksat hommikul. 2018 sügisel nägin palju spirituaalseid, kirkaid ning hästi meeldejäävaid unesid ning too kuulub samasse kategooriasse. Une eripära on, et on jätk (järgmine seeria) 23.10 viimasele unele, milles püstitusid mõned teemad ja küsimused, milledele leidsin vastuse siis 24.10 unes.

Uni on keeruline ja olulise, kihilise ning mahulise teabega. Üks väike lõik une lõpust kirjeldab olukorda minu tegemata valikust kui soovisin kasahhitari aadressi saada ning tema kätt paluda.

Lõigu süžee kirjeldab, et olen 58 aastane päevitunud pilusilmne lihttööline, kellele maitseb alkohol, aga ma ei ole joodik. Olen põllul, toetun labidale ja puhkan. Päike paistab lagipähe. Äsja pestud maika on seljas, jalas sinised põlvedest väljaveninud dressipüksid. Mul on suhteliselt hea füüsiline vorm. Mõtteviisilt olen mõnevõrra primitiivne, väljaütlemiselt sirgjooneline ja pigem otsekohene.

Minu hing vaatleb erinevate nurkade alt imestunult minu füüsilist pilusilmset „mina” ja püüab selgusele jõuda, kas tegemist on minuga?

Avan silmad. Uni lõppeb.

Resümee. Kui oleksin kasahhitari üles leidnud, siis jäänuksin Semiyarkasse ja seal pere loonud. Minust oleks kujunenud unes nähtud mees, kes on võtnud omaks kasahhide peremudeli ja elustiili. Õppinud ära kasahhi keele ja suurepäraselt assimileerunud kohalikku ühiskonda. Mentaalselt oleksin tänaseks päevaks kasahh olnud.

Katja osa minu saatusliku teekonna kulgemisel on olnud ettemääratult oluline. Tema käitumine ja veenmine suunas kuulama mu enda alateadvust, et peaksin minema koju Eestisse! Seetõttu oli mul hinges kergus kui Katjaga hüvasti jätsin. Järgmise päeva pärastlõunal asumegi Arviga pikale koduteele!

Saan kindlameelselt öelda, kuula oma vaistu, võta arvesse kõik tegurid ja langeta mõistlik valik!

Järeldan:

⌘ Uni võib kirjeldada sinu elu tegemata valikute tagajärgi!⌘

24.10.2018 täispikkuses terviklik uni näitas erinevaid tegemata olulisi elulisi valikuid ja tagajärgi. Iga tegemata valik ja selle järelm (kui oleksid valiku ikkagi langetanud), asus omaette paralleelsuses ning elas oma elu. Seega kõik sinu elu jooksul sooritamata otsused ja tulemused on põhjuslikud ning kuskil salvestunud, näiteks paralleelsuses. Sisuliselt on tegemist veel sõnastamata info jäävuse seadusega! Mis on paralleelsus, on juba omaette teema.


Sõjaväest saadud trauma on põhiosas kogemuseks mugandunud. Juba teenistusest tulles püstitasin küsimuse, kas 2 aastat on mahavisatud aeg? Leidsin, et ükspuha, mis oli, õppisin erinevate inimeste tüpaaže tundma, mis mõnevõrra andis teadmisi tulevaseks eluks ja lihtsustas võimalike sarnaste olukordadega toimetulekut. Tuleb märkida, et nn vangla subkultuuri, reeglistikku ja koodeksit ei ole tänaseni selgeks saanud.

12.06.2011. Patarei vangla territoorium. Fotograaf: Henry Küla

Lugusid sõjaväest on olnud mõnevõrra keerulisem meenutada kui nn tavaelulisi sündmuseid. Esmalt seetõttu, et sõjaväes olles ei ole mõtisklusteks väga palju aega, vaid pead ellu jääma. Ellujäämine vaimses plaanis tähendab, et kõik negatiivse ja stressitekitava heidad kohe eemale ning püüad unustada. Sisuliselt unustadki, sest negatiivseid koormaid tuleb sageli peale ja oled sunnitud ennast säästvalt toimetama.

Teisalt trauma-aja meenutamine on vaevaline ka seetõttu, et vahetult pärast sündmuse toimumist oled pannud peale blokeeringu. Ja nüüd aastakümneid hiljem võtab blokeeringu lahtimuukimine sõna otseses mõttes palju aega ning vaimset energiat. Ukse mälestustesse küll avad, kuid detailid ei taha kuidagi üles tõusta. Nüansid tõusetuvad suvalisel ajal – öösel, peldikus olles, rattaga trenni sõites jms ehk paber on olnud vahel näpu vahel, et pisiasi kiiresti üles kirjutada. Detail omakorda avab järgmised unustatud rajad jne. Meenutustes jõuad viimaks peaaegu maksimumini või lausa autentsuseni – iga minut tuleb täpselt meelde… Ometi ümbrikule palju kirjutatud unelmate kasahhitari ees- ja perekonnanime ei suuda kuidagi meelde tuletada… Intuitsioon selgelt ütleb, et lähiajal või mitte kunagi ta nimi meelde ei tule! Kindlasti põhjuslikult, kuid mille pagana pärast, ma kahjuks öelda ei oska.

Kroonuaegsete mälestustega kaasnevad tolleaegsed vahetud emotsioonid, mõtted, valu ja äng või soojus ning naeratus… Tagasivaated loovad sinu olemuses ja mõtetes kindlama ning süsteemsema struktuuri, kes oled, kuhu liigud jms. Üllatusena meenuvad isegi mõningad väikesed, kuid olulised peensused, mis tollel ajal sündmuse tekkimise ajal koheselt unustasid.

Meenutused sõjaväest on minu jaoks kui enesesugessioon, hüpnoos või eriline seisund, mis sind kunagi kogetud valu köidikutest suures osas vabastab. Pikk protsess kui selline, mis viimaks elu loomulikkuse võlud paremini välja toob.

48. PEATÜKK ⟡ Tsiviilellu naasmine, unenäod ja andestamine ⟡

Lasen uksekella ja ema avab korteriukse täpselt kaks minutit ennem südaööd! Minul on jällenägemisrõõm suur, kuid emps on mõneti kohmetu. Ta on harjunud juba üksi elama! Palun tal valmistada meile õhtusöök, sest alles nüüd Arviga tunneme, et kõht on tühi. Närvipinge võttis söögiisu ära. Viimati sõime lahjat lõunasööki reedel kell 12:00 väeosas olles. Seega ajavahet arvestades on söögipaus olnud üle 38 tunni! Arvestusest jätan välja mõned ampsud lennukites olles.

Järgmise päeva pühapäeva hommikul saadan Arvi Laagri rongijaamas elektrirongile. Ilm on tuulevaikne, päike paistab ja mõni kraad külma. Ta sõidab Balti jaama ja sealt teise rongiga Türi-Paide kanti. Äkitselt meil ei olegi millestki sisulisest palju rääkida. Tema on mõtetes koduteel ja mina teen plaane lähitulevikuks. Kahe aasta jooksul sidus meid kohustuslik (sunniviisiline) ajateenistus, ühine kodumaa-armastus, eestlus, kuidas jääda ellu ja koduigatsus. Eeltoodud asjaolud ja vastastikune missioon on nüüd täidetud… Kolm punkti peaksid viitama, et iga inimene täidab teise inimese suhtes teatud rolli, mille kestuseks võib tinglikult määrata sekund või enam. Ajaline pikkus on sõltuvuses saatuse poolt määratud ülesannete mahust. Tänaseni me ei ole rohkem kohtunud, kuid hinges on jätkuvalt soe mälestus suurepärasest õlatunnetusest!

Ma ei oska tohutu vabadusega midagi peale hakata ja lõunast sõidan rongiga Balti jaama. Perrooni lähedasest putkast ostan kilo Kalevi kommi (hind 5 rubla või mõni kopikas peale) ja kuni 45 minutiga keeran kinni! Magusavajadus on erakordselt suur ja ostuga täitsin ühe suure-suure unistuse, mida kahe aasta jooksul mõttes tihtilugu veeretasin!

Teen tiiru suhteliselt räämas ja räpases hallivõitu vanalinnas ning panen tähele, et eraettevõtlus on saanud esimese tuule tiibadesse. Kooperatiivide ajastu! Müüakse põlveotsas õmmeldud näotuid kalleid rõivaid, tänavanurkadel suhkruvatti jms. Minu meenutuspildis oli Tallinn palju kaunim, väljapeetum, värvilisem ja suurlinlikum. Paraku tavapärane provintslik kodukootus, üksluisus, vaesus ja süvenev seisak ei tekita vaimustust. Harjumatu sagimine väsitab. Mõnevõrra pettununa sõidan bussiga koju.

Pärast maitsvat õhtusööki ja alles hilisõhtul lähen üle mitme päeva esimest korda tualetti. Potil istuda on suur luksus! Vast 1-2 korda kahe aasta jooksul õnnestus „potitada” kui staabis valves olin. Kõikidel teistel kordadel kükitad odöörilõhnalises 20-kohalises ühises puupeldikus augu kohal ning oled valvas, et erikujuliste rohkete julkade otsa ei komista… Tegelikult kaunikesti ropp ja jälk ning tervislikum on kuskil stepis keha kergendada!

11.08.2011. Süvahavva, Põlva maakond. Fotograaf: Henry Küla

Endalegi üllatuseks on mul söögiisu võrrelduna novembriga 1985 (ennem teenistusse minemist) oluliselt väiksem. Põhjus on lihtne. Esmalt on magu kokkukuivanud ja organism käitub jätkuvalt säästurežiimil ning kõik, mida sööd, kasutab maksimaalselt ära. Olukord ei ole uudne. Kui 03.12.1985 esmakordselt väeossa jõudsin, siis kaks nädalat kemmergus ei käinud. Süüa sai väga vähe ning praktiliselt algas kaks aastat vältav näljaperiood.

Alles kodus saan ennast suurest peeglist vaadata. Nälgimine tingis pundunud kõhu, hamstri sarnase punnis põskedega ja kinni paistetanud silmadega näo ning kõhetunud lihased. Vitamiinide ja mineraalainete puudus tekitas hammaste lagunemise.

Sõjaväes pidid saama süüa kolm korda päevas. Hommikusöök kell 7:00, lõunasöök 12:00 ja õhtusöök 19:00. Sageli võtsid grupeeringute liikmed su toidu ära või polnudki midagi lauale panna, sest ohvitserid ja sõdurid olid kraami ennem pihta pannud. Kui midagi süüa ei olnud, siis leiget teevett ikka sai, harvem viilakas või kaks valget leiba kõrvale. Toiduportsjonid olid väikesed ja soovinuks 3-5 korda enam süüa!

25.05.2022. Sipelgad on talve ja kevade jooksul kõrvitsa seest tühjaks söönud. Koor on kuivaks ning kõvaks palsameerunud. Fotograaf: Henry Küla

Menüü kahe aasta jooksul. Koosneb ühekordsest lahjast portsjonist ja maitsestamiseks kasutatakse ainult soola. Pärast sööki on kõht jätkuvalt tühi:

  1. Kapsasupp, mille põhiline koostis on vesi, sool ja mõni kapsaleht. Harva kuulub supi hulka ka üksik kartulitükike;
  2. Hirsipuder;
  3. Tatrapuder sealihaga. Liha sageli ei ole. Vahel on tegemist pudrusupiga. Kõik pudrud tehakse ohtra veega ja mitte piimaga! Piima ja piimatooteid meil ei ole;
  4. Vesine kartulipuder sealihaga või kalaga. Liha ja kala hulk on vähene või puudu;
  5. Umbes kord kuus plov sealihaga, milles on vähe liha;
  6. Kruubipuder sealiha või kalaga. Liha ei ole või väga vähe. Kala on vähe.

Portsjoni juurde kuulub alati must tee, 2 suhkrutükki ja kaks kääru valget leiba. Reeglina on suhkur ära varastatud või kui hommikuti on, siis sageli võtavad grupeeringud endale. Eelnevalt mainitult jääd leivast sageli ilma.

Hommikuti on menüüs ka 20 grammi võid, mis samuti ühtelugu ära võetakse. Laupäeva hommikul peab sõdur lisaks kaks keedetud muna saama, mida tavaliselt kõigile ei jätku – grupeeringud tahavad ka süüa.

Skorbuudi ehk avitaminoosi vältimiseks peab sõduri toidusedelisse kuuluma vitamiinirikkad toidud. 31. detsembri õhtusöögil 1985 on igale sõdurile nähtud ette 2 õuna. Koroljov kontrollib ja keegi ilma ei jää. Nõukogude armee aastapäeval 23.02.1986 peaksime jällegi 2 õuna saama. Järelvalve puudub ja osa õunu on juba varakult ära jalutanud. Mina saan ühe õuna. 31.12.1986 saan kaks õuna. 23.02.1987 ei ole õunakoorem kohale jõudnud, kuid märtsi esimesel nädalal saame ubinad tagantjärgi kätte. Olen 2 õuna võrra rikkam. Seega kahe aasta jooksul söön ära 7 õuna!

1986. aasta augustis saadetakse meie jagu sõdureid, 7-8 poissi, melonipõllule küpseid vilju korjama. Väeossa ma lõunasöögile ei lähe, vaid viskan põhuhunnikule pikali. Naudin vaikust, päikest ning mõtlen kodule. Ja maiustan kõige suuremate, kuldsemate ning eriti magusate suus sulavate mahlaste melonitega! Elus esimest ja ilmselt viimast korda! Võrreldavaid melonipõldusid ning sedavõrd kuuma päikest Eestis veel ei ole!

1986. aasta septembri lõpus korra ja oktoobris 1987 kahel korral käime rooduga Semiyarka kolhoosis arbuuse korjamas. Ma ei ole kunagi niipalju arbuusi oma elus varem söönud! Viljaliha on tumepunane, rikkaliku maitsebuketiga ja eriti magus! Suure küpse arbuusi lööd vastu maad katki, võtad käega keskmise kõige suhkrusema ja mahlakama osa välja ning mekid! Suurest maiustamisest läheb keel villi!

Arbuuse tuuakse ka väeossa ning kahel korral 1986 sügisel saab iga sõdur toidukorra kohta 1-2 viilakat ehk kokku kuni 4 viilu arbuusi. Millalgi sama aasta oktoobris nihverdab meie roodu sõdur (Habarovskist pärit vene kriminaal, platnoi) ühe suure arbuusi ja hilisõhtul pistame pintslisse, st 2 hõrku viilakat on minu! 1987-nda aasta sügisel neljal toidukorral saan 7-8 arbuusilõigu omanikuks!

Esmaspäeval 7-ndal detsembril 1987 lähen trenni tagasi. Viimasest treeningust on üle kahe aasta möödas. Ühekülgne ja vitamiinivaene toit ning suur töökoormus sõjaväes on mõjunud tervisele laastavalt. Füüsiline vorm, mis oli mais 1985 on kadunud! Alles 1990-nda aasta novembris-detsembris saavutan võrreldavad kehalised ja jõulised näitajad, mis olid 5,5 aastat tagasi!

Paar-kolm ööd kodus maganud tunnen, et keegi vist hammustab mind. Kahtlus on suur ja järgmine öö selgitab täiendavalt, et olen sõjaväest võtnud kaasa mandavoškad ehk riidetäid (Pediculus humanus). Nad on 2-3,5 millimeetri suurused olevused, kes elutsevad põhiliselt inimese riiete õmblustes. Mida lähemal kehale on riie, näiteks pesu, seda parem neile. Meelsasti elavad ka madratsi-, teki-, lina- ja padjaõmblustes. Satikad on kohanenud inimestega elama ja imevad su verd. Meelepäraseimad kohad rünnakuks on juustepiir või natuke ülespoole, habetunud nägu, kulmud, kaenlaalused ja kube. Mõnevõrra vähem ülejäänud kehapiirkond.

Kuigi viskasin tööriided ja pesu ennem paraadvormi selga panemist ära, siis osa putukaid ja mune jäid kehale ning on nüüd Eestis… Uudis teeb meele mõruks. Teen kohe väga põhjaliku mürgitamise ja mutukatevaba priius on saabunud! Lõpuks ometi!

Vahemärkus. Putukad on eriti aktiivsed õhtul ja öösel ning natukene vähem päeval. Hammustavad valusalt ning hammustuskoht hakkab sügelema. Sügamisest tekivad punetused, marrastused ja putuka süljest või võõrbakteritest tingitult lööve. Raskemal juhul lokaalsed veritsused ning kõvad nahakoorikud, ajapikku mädanikud.

Vereimejad paljunevad väga kiiresti ja umbes veebruaris 1986 on igal sõduril riidetäid. Sügiseks on populatsioon saavutanud haripunkti. Sõna otseses mõttes kümned ja sajad putukad siblivad igal hetkel su kehal või riietel, mis on kohutav! Mida rohkem neid on, seda julgemad ja verejanulisemad! Võivad ronida isegi ninna, kuulmekanalisse ja silma! Kui raputad riideid, siis mõnikümmend tegelast kukuvad kohe krõbinal põrandale ja piltlikult võta kühvel ning korja kokku!

Sügisel 1986 tehakse kogu väeosas kahepäevane täitõrje, kuid paari nädala pärast on nad tagasi. Ja sõdur peab harjuma kõigega…

Hiliskevadel 1986 vestlen turkmeenidega ja selgub, et riidetäid tõi väeossa nende kaasmaalane kui ta novembris-detsembris 1985 meie roodus teenistust alustas. Tema elukohaks on Türkmenistani väike küla või majapidamine kuskil kõrbepiirkonnas. Arvutada ja lugeda ei oska, st harimatu, kuid lihtsameelne ning heasüdamlik. Kinnitab, et putukad on olnud tema loomulikud kaaslased terve elu ja ei häiri teda! Tähendab, ta ei ole teadlik, et sitikateta olla on palju mugavam!

Tema ja teiste turkmeenide sõnul kuulub rahvusliku omapära juurde seik, et suguküpsuse saavutanud poiss peab vanemate meeste terase pilgu all ning näpunäidete järgi esimese vahekorra sooritama valgekarvalise (albiino) kitsega, misjärel ta loetakse täisväärtuslikuks täiskasvanud meheks! Kas seksimine kitsega on ka tänapäeval traditsioone järgiv, au sees ja levinud, ma öelda ei oska.


Teenistus Nõukogude armees tekitas suure emotsionaalse ja hingelise šoki ning trauma. Esinevad mõningad posttraumaatilise stressihäire tunnused detsember 1987 kuni aprill 1988 kaasa arvatud. Näiteks õudusunenäod. Märgitud perioodi jooksul on 16 erinevat rikkaliku mõrvastsenaariumiga und. Unedes on suures osas teatud ühised nimetajad:

  • Tundmatu mees ajab mind taga, kelle nägu ma ei näe või ainult vilksamisi. Ta soovib mind mõrvata.
  • Une lõpufaasis näib, et pääsemislootust ei ole. Kõige viimasel hetkel ennem hukkumist sekkub sündmusesse müstiline osis, võimalik, et minu hing. Situatsiooni lahendus on ootamatu, mille peale ma ei oleks ise kunagi osanud tulla. Sealhulgas likvideerin vastase ja ise vigastada ei saa.

Mõned näited. Viimasel poolel sekundil kui väljapääsu enam ei ole, leian ootamatult muru seest noa ja löön talle esimesena südamesse.

Või raskekaaluline vastane on paisanud mind pikali. Istub kaksiratsi peal ja suudan ainult abitult tõmmelda. Ta lööb mind noaga, kuid samal momendil satub juhuslikult mu pihku metallviil ja jõuan teda esimesena äsada – lükkan rauatüki välkkiirelt kõrri.

Või viimasel sekundil kui ta on noaga mulle selja tagant virutamas, keeran äkitselt ringi ja kohe tean, et valdan eriti perfektselt võitluskunste ning noaga käsitsemist. Pareerin osava võttega löögi ja suunan tema käes oleva noa tema enda kehasse.

Või lidun tema eest ära ning olen jõudnud hoovilaadsesse majadega ümbritsetud tupikusse. Jooksen majaseina suunas ning olen sellega kohe kokku põrkamas. Vaenlane on jõudnud juba väga lähedale ja mind kinni krabamas, et suure väitsega virutada. Seina ja maapinna vahele tekib järsku mõnekümne sentimeetri kõrgune pragu. Hüppan avausse ja libisen teisele poole seina. Tüüp sukeldub järgi, kuid sein vajub talle täies ulatuses peale ja märga plekkigi ei jää!

Alati pärast õnnelikku pääsemist avan silmad.

  • Tean, et juhul kui mind tapetakse, siis reaalses elus oleksin samuti surnud.
  • Kõik uned jäävad suurepäraselt ja detailselt meelde.

Elus esimest korda näen unesid, kus mind soovitakse tappa! Esimest korda näen sedavõrd kirkaid ja realistlikke unesid! Esimest korda elus võtan kaalumiseks, et kirjutaks nähtu üles, mida laiskusest tingitult paraku ei tee.

Esimene uni on kõige räigem ja hirmujudinaid tekitav põhjusel, et puudub varasem sarnane unekogemus. Unes esinevat taju ei saa võrrelda ärkvelolekus ümbritseva tunnetamisega, sest sedavõrd laiahaardelisi ja sügavaid tajupiire me nö tavaelus ei kohta ega koge. Küll unes olles! Unes tean selgelt, et kui mind tapetakse, siis mu hing lahkub voodis magavast kehast ehk olengi surnud ja Maale enam tagasi ei tule! Uni peegeldab võib-olla infarktieelset seisundit.

Sellest tulenevalt pean unes rakendama kõiki oma oskuseid, et hoopiski ise ülekaalukas vastane rajalt maha võtta. Käib võitlus elu ja surma peale! Kui saabub otsustav hetk, et kohe-kohe lüüakse mind maha, selgub, et mul on varuks viimane ja täiesti ootamatu võimalus ning hoopiski mina tapan ta ära! Vahetult pärast minu võitu ja vaenlase surma avan silmad. Saan aru, et olen surmasuust pääsenud! Esineb sügav õnnetunne ja rahulolu, et olen elus ning suutsin võimatuna näiva olukorra lahendada! Samal ajal esineb poole päeva jooksul meeleolulangus ja sisepinge tõus. Kusjuures tegemist on esimese unega üldse, kus kellegi eluküünla kustutan!

Ma ei oota selliseid unesid, kuid saatuse tahtel pean roimaunesid nägema ja elama läbi võimendatud tundeid ning emotsioone, mida sõjaväes kogesin. Pärast teist unenägu esineb taas eriline õnnetunne ja justkui oleksin midagi kasulikku korda saatnud, kuigi olen ju mõrvar! Tujulangust enam ei järgne. Esimest korda tajun, et väike osake raskest koormast on kadunud! Tähendab, antud sisuga uni mõjub teraapiliselt! Sa näed ja elad läbi ebainimlikku vastikut pinget ning surmahõngu, kuid silmi avades naeratad!

Pärast kolmandat ja neljandat und on koormat jällegi vähem! Viiendat und ma näha enam ei karda ja silmi avades on taaskord oivaline tunne. 6-16 und juba ootan! Alates kaheksandast unenäost on enesekindlus unes tõusnud sellisele tasemele, et vaenlast enam ei karda, kuid adun ülikõrget riski, et mind kustutatakse ikkagi ära. Siiski ja alati juhtub nii, et imepärasel moel saavutan mina võidu. Alates 14-ndast unest julgen vastasele kavakindlalt vastu hakata, sest mul on tekkinud kogemus! Võitlused kujunevad pikemaks ja esineb nõrk intuitsioon, et suudan teda võita. Jäängi peale! Ja enda päästmise nimel olen sunnitud ta mõrvama… 16-nda une omapära seisneb selles, et olen ebaharilikult julge ja mõistatuslikult võimekas. Tean kindlalt, et saavutan võidu. Sealhulgas aiman ette, mida verivaenlane kavatseb. Taplus on raske, kuid triumf on minu!

Unenägudes olen 16-kordne mõrvar! Samal ajal iga unega muutub sisemine koorem üha kergemaks ja pärast viimast, 16-ndat und aprillis, võiksin piltlikult lendu tõusta. Hinges on vabanemistunne! Stress, depressioon, emotsionaalsed häiringud jms on valdavalt kadunud! Intuitsioon annab teada, et edaspidi selliseid unesid enam ei näe!

Siinjuures märgin, et unehäireid üldse ei esine ja suigun unne väga kiiresti. Kui on tegemist mõrvaunega, siis stsenaarium käivitub pärast uinumist ja sama süžee jätkub kuni hommikuni! Öö jooksul näen ainult ühte ja sama und! Tavapäraselt näeb inimene öö jooksul erineva sisuga unesid, kuid konkreetsel juhul antud reegel ei kehti.

Arvan, et unel on laiem tähendus ja funktsioon kui tänapäevane peavooluteadus osundab. Une üks eesmärkidest on võimalus siseneda erinevatesse dimensioonidesse ja ammutada teavet. Teine siht on hankida sulle sobilikku spetsiifilist eluks vajalikku tervendavat energiat, mida 16 une jooksul sain. Uni pakub kõike muud veel, sellest edaspidi.

Lugeja on pannud tähele, et eluohtlikke olukordi vanuses 0-20 aastat käsitlesin kokkuvõtvalt 39-47 peatükis. Kokku 16 eripärast sündmust, mis võinuksid lõppeda surmaga. Vahetult pärast sõjaväge näen viie kuu jooksul 16 und, mis une pildikeelt ja taju arvestades tähendasid samuti surma. Põnev kokkusattumus! Isiklikult ma juhustesse ei usu põhjendusel, et ümbritsev kooslus on piisavalt keeruline süsteem ja näiline juhus või kokkusattumus on osa süsteemist, et süsteem toimiks süsteemina. Vastupidisel juhul oleks kaootilisus, kaos või anarhia. Ometi on meie ümber järjepidevad seaduspärad!

Isiklike vaatluste ja kogemuste tulemusena leian, et keha surm tähendab hinge lahkumist kehast. Eeltoodud numbrid 16 ja 16 on minu arusaamises juhtlõngad materiaalses elus, mis peavad sulle andma märku millestki. Numbrite tõlgendamine viitab, et minuga seonduvalt on olnud vähemalt 16 surma. Järeldan, et reinkarnatsiooni arvestades on toimunud vähemalt 16 sündi. Seega olen Maal vähemalt 16-ndat korda. Oletan, et iga inimese hingel on au järgmisse ellu taaskehastuda. Põhiküsimus kui mitu korda… Rõhutan, et tegemist on teoreetilise ja filosoofilise arutlusega!


20.09.2021. Andestamine. Vastu hommikut näen keskmisest lühemat und, mis ometi on rikkaliku infoga. Meelde on jäänud osaliselt.

Kasahh nimega Akbanbekov* ütleb mulle, et peame omavahel võitlema ja selgitab, et kui ära lepime, siis võitlust ei tule. Olen taplemise teemast frustreeritud ning tean, et jään väga valusalt kaotajaks. Tal on head kaklemise oskused ning on agressiivne. Pilusilm lahkub, ei anna ennast enam näole ja jääb minu reaktsiooni ootama. Seega leppimine peab toimuma minu initsiatiivil, mis mulle mitte kuidagi ei meeldi! Isegi kui sooviksin lepitust, siis ta kasutaks seda minu alandamiseks. Olen dilemma ees!

Akbanbekov*Nõukogude armees oli meie roodu kasahhide grupeeringu liige. Roodu parim ja julmim kakleja ning tülinorija. Mul oli temaga sageli kokkupuuteid ning ta kasutas oma rusikaid suure mõnuga.

Mööduva paari päeva jooksul mu stressitase suureneb, sest järgmisel päeval on võitlus ning olukord ei ole kõige parem. Ma ei tea, mida edasi teha!

Kunagine klassivend Arno otsib mind pärastlõunal üles. Me ei ole kümneid aastaid üksteist näinud. Härra paistab vanem ja turskem kui viimati kohtusime. Ta on aktiivne ja otsekohene ning läheb kohe asja juurde:

„Kas sa sooviksid Akbanbekoviga ära leppida?”

Saan aru, et Arno on kasahhi vahemees. Sellist kummaliselt ootamatut olukorda ma ei osanud ette näha. Ometi eripäraselt tajun, et probleemi lahendus on ise mulle sülle jooksnud…

Koolivend püüab mind mõjutada ja keelitada, et leppimise ettepanekuga nõus oleksin. Ta ei jõua palju rääkida kui annan nõusoleku märgiks ja käepigistuseks Arnole oma käe. Arno räägib veel midagi, kuid olen läbematu ja surun oma lahtise peopesa talle vastu õlga:

„Jah, ma olen nõus leppima!”

Surume kätt ja koorem õlgadelt kaob! Avan silmad.

Resümee. Olen unest jätkuvalt pinges ning püüan aru saada, miks ma pidin seda üldse nägema? Pikutan ja mõtisklen, aga mitte ühtegi sõnumit ei oska leida. Äkitselt tõuseb unenäo sügav põhjus esile ja ütlen endale kõvasti:

„Ei, see ei ole võimalik! Võtan oma sõnad tagasi! Ma ei lepi temaga ära! Ma ei andesta talle!”

Vajab eraldi selgitamist, et unes olen nõus leppima (andestama) kasahhi tehtud teod 1986-1987 tingimusel, et võitlust ei tuleks. Une pildikeel näitab, et käitun vastuoluliselt, mis ei ole minu tegeliku „minaga” ja hingelise põhiolemusega kooskõlas. Tegemist on hoiatava näitega, kuidas teha (andestada) ei tohi ja olemuslikult ei saa!

Targem ja arenenum või varsti lahkuv inimene või surnud inimese hing soovib leppimist. Ma ei välista, et ta on surnud ning hingena läbi mõtiskluste on jõudnud arusaamiseni, et vajab oma tegude eest andestust. Tõenäoliselt olen une vahendusel püüdnud tema kohta info kinni. Asjaolu kinnitab ka une- ja ärkvelolekuülene muutumatu ning autentne eripärane puhas taju.

Unenägu kirjeldab ja tunnetan, et Akbanbekov õpib kahetsema kõike halba, mida ta mulle ning teistele on teinud. Õppimise komponenti näitab tema huvi teostada leppimine äraspidiselt ehk kasutada kavalust ja väljapressimist. Tähendab, ta ei ole saatuse poolt määratud kahetsemise-andestuse palumise ülesandeid veel täielikult omandanud.

Uni õpetab ja tajun. Võimalik, et tegemist on dimensioonideülese universaalse seaduspärasusega:

⌘ Sügavast isiklikust egost tulenev teist inimest (elusolendit) ja hinge tahtlikult kahjustava tegevuse esmasooritaja peab ka algatama omakasupüüdmatu kahetsemise, et sündmuse tõttu saada kannatajalt andestust.⌘

⌘ Kahetsemine, andestuse palumine ja andestamine ei saa olla tingimuslik või eksitav, vaid ainult puhtast südamest ning hingest tulenev absoluutselt siiras soov! ⌘

Järelikult Akbanbekov ei ole jõudnud hingelises arengus tasemele, et ta saaks oma tegudest lõpuni aru. Tal on veel arenguruumi. Kui kunagi jõuab sinnamaani, et suudab avameelselt oma tegusid kahetseda ja palub andestust puhtast südamest ning hingest, siis sellisel juhul on andestamine väärt kaalumist.

Kindel on, et enda elu jooksul ma talle ei andesta. Tunnetan, et ma ei ole selleks valmis ehk puhas taju kui selline näitab, et Akbanbekov ei ole õpinguid veel lõpetanud. Ta võis(b) olla domineeriv maises elus, kuid noore, vähearenenud ja rumala hingena peab ta olema väga kannatlik ning ootama, mil hingedena kunagi kohtume. Soovin veenduda tema sobilikus arengutasemes ja kui see mind rahuldab, alles seejärel saan andestada.

Unenäost joonistub välja tõdemus, et meievaheline suhe sõjaväes sisaldab tema jaoks ülesandeid – mõista oma tegude tagajärgi, õppida siiralt kahetsema ja andestust paluma! Mina seevastu õpin andeks andma.

Ülaltoodust selgub:

⌘ Uni pakub sulle võimalusi reisida erinevatesse paralleelsustesse ja dimensioonidesse. ⌘

⌘ Uni pakub sulle eluks vajalikku energiat. Uni võib sind tervendada. ⌘

⌘ Uni kirjeldab saatuse poolt määratud elulisi ülesandeid, lahendusvariante ja sinu olemust. ⌘

⌘ Une vahendusel suudad ühenduda Infodimensiooniga. Saada ümbritseva või erinevate objektide ja inimeste kohta teavet sõltumatult ajavormist – sündmus toimus(b) minevikus või tulevikus. ⌘

⌘ Uni võib anda infot sinu hingelise põhiolemuse kohta. ⌘

38. PEATÜKK ⟡ Lõhnav pintsel ja ambroosia ⟡

Teen tagasihoidliku ja ootamatu kõrvalepõike tavapärasest rütmist ja sisust.

Märtsi viimasest nädalast alates näen igal öösel raskeid ja südantlõhestavad unenägusid Vene-Ukraina sõjast. Vaatan sõda kõrvalt või olen otsene osaline. Näiteks koos Ukraina suurtükiväelastega väga pikas vaevarikkas lahingus, kus annan mürske ette jms.

17.04.2022 vastu hommikut näen unes kahte und, mis on seotud Ukrainaga, kuid teises tonaalsuses. Uned on pikad ja suhteliselt põhjalikud, kuid ma ei hakka detaile esile tooma.

Esimene uni. Olen uurimisgrupi liige ning oleme ühes ammu mahajäetud nimetus piirkonnas, kus on räämas hooned. Vaatleme, kuid midagi kaasa võtta ei tohi. Ühest üsnagi lagunenud korrusmaja teise korruse koridorist avastan hästi hoitud, kasutatud ja puhastatud pintsli, mis lõhnab ebamääraselt, kuid väga meeldivalt. On arusaamatu, miks pintsel lõhnab? Tajun minevikuhõngu…

03.08.2013. Maardu. Fotograaf: Henry Küla

Pintsel koosneb kahest kokkupandavast osast. Käepide ja lõhnavad harjased. Erikujulise lõhnava harjase võtan salaja kaasa.

Teine uni. Umbes 50 aastat pärast Vene-Ukraina sõja lõppu. Tallinnas Maakri tänava hoones teisel korrusel on kirjatarvete kauplus. Seal on ka üks nurgake kaupadele kunstnike jaoks, kus müüakse värve, tarvikuid, paberit jms. Soovin osta kokkupandava kaheosalise lõhnava pintsli (käepide ja vahetatavad harjased). Valikus on väga lai lõhnabukett. Huvitun pintslist, mis lõhnab rohelise tee lehtede järgi ja kui hakkad maalima, siis keemilise reaktsiooni tulemusena lisandub buketti Ambroosia taime lõhn.

Pintslite tootmiseks on loodud start-up firma, mille omanikuks on Ukraina noormees, kes elab Eestis.

Seisan riiuli ees ja ja uurin pintsleid. Taju on väga meeldiv ja hinges on kuidagi kerge ning helge olla. Uni lõppeb. Avan silmad.

Resümee

Uni justkui selgitab, et Vene-Ukraina sõjas hukkunud vapratest Ukraina poegadest ja tütardest, kaasa arvatud erakordselt visadest Mariupoli kaitsjatest, on jäänud mälestus ning uhked legendid, mida meenutad kui pintslit käes hoiad ja maalid… Nad ei kao inimkonna ajalooliselt mälust kunagi…

Roheline tee sümboliseerib tervist, energiat ja elujõudu.

Ambroosia on Kreeka antiikmütoloogias surematuks tegev jumalate toit.

Lühidalt mütoloogiast jutumärkides allpool:

“Tantalos on Kreeka mütoloogias Zeusi ja nümfi poeg. Rikas Väike-Aasia kuningas, kellel on lubatud osaleda Olümposel jumalate pidusöömingutel. Ta naudib nektarit ja ambroosiat nagu jumaladki. Tunneb end jumalana, kuigi ise on inimene, kellele meeldib oma eriseisundiga teiste maalaste ees hoobelda. Näppab jumalate lauast nektarit, ambroosiat ja toitu ning viib Maale kaasa. Räägib Zeusi saladusi välja.

Tantalos on piiritu iseteadvusega ja tapab oma poja Pelopsi, keedab ta suures katlas ära ja pakub jumalatele toiduks. Nähtavasti soovib kõige jubedamal ja vapustavamal kombel näidata kui hõlbus on alandada kardetud, austatud ja jumaldatud taevalisi. Olümplased lahkuvad vihaga õudsest pidulauast.

Tantalos saadetakse karistuseks allilma kannatama igavest janu, nälga ja hirmu. Ta peab neetuna seisma janusena ja näljasena vees, mis jooma kummardades maasse imbub, pea kohal puuviljad, mis tema käehaarde eest kaugenevad. Müüdi teisendi järgi ripub pea kohal kaljupank, mis iga hetk ähvardab talle peale langeda.

Tänapäevani on kasutusel väljend Tantalose piinad, mis tähendab lõputut piina ja vaeva.”

Mütoloogilise teksti jutumärkides lühirefereering pärineb järgnevast kasutatud kirjandusest:

1. https://et.wikipedia.org/wiki/Tantalos

2. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tantalos1

3. https://miksike.ee/docs/referaadid2005/tantalose_piinad_evelin.htm

4. http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Referaat_Anna_Koivistik.doc

Kokkuvõte

Unenägu tõlgendaksin pigem nii, et tinglikus mõistes jumalad on Ukraina riik ja ukrainlased. Nende suured kangelasteod kodumaa kaitsel lähevad igaveseks maailma ajalukku. Jumalate ritta võiks ka paigutada kõik maailma eesrindlikud ühiskonnad. Teisisõnu mälestus on surematu.

Tantalose isikut saaks määratleda Venemaana ja Putinina, kes käitub Ukraina suhtes väga võikal moel.

Võttes aluseks unenäo, siis sooviksin saada aru sedamoodi, et Ukraina võidab sõja Venemaa vastu ja valgus pääseb taas püünele! Võib-olla unenägu on üks viiteid sellele, et sõja lõpptulemus on juba teada… Une ja mütoloogia koosmõjul võib Tantalose näite varal selgitada, et varem või hiljem peab Venemaa (Putin) oma ränkade tegude ja vägivalla eest vastutama.

Soovin Ukraina rahvale ja maailma kõikidele progressiivsetele inimestele ning riikidele palju tervist ja jõudu!

29. PEATÜKK ⟡ Vladimir Putin unenägudes ⟡

Veebiraamatu vaieldamatu eelis paberi ees on, et saad lisada kirjutisi operatiivselt ja vajaduspõhiselt ning täiendada ja muuta. Ilmselge miinus võiks olla, et raamatu ülesehitus võib kujuneda hüplikumaks. Ometi info edastamine kui selline jääb alles.

Valitud unenägude avaldamiseni olen soovinud jõuda raamatu teises pooles. Paraku poliitilised sündmused Euroopas on tõusnud kiiresti aktuaalseks ja minu isiklik taju annab märku, et 1-2 unenägu toon juba praegu eetrisse.

Poliitilisi unesid näen üsnagi harva. Putinit olen unes näinud umbes 5-6 korral viimase ca 10 aasta jooksul. Iseenesest ei ole tegemist millegi erakorralisega ja oletan, et tuhanded inimesed näevad teda samal hetkel igaöiselt unes.

Ma ei lasku detailidesse, miks inimene und näeb? Sellest kirjutan edaspidi pikemalt. Hetkel siiski mainin, et ilmselt on tegemist aegade algusest loodud meetodiga, kuidas ümbritsevast keskkonnast või kõiksusest infot hankida. Klassikalises ja arusaadavas mõistes läbielatud päevasündmuseid näeme sageli ka unes. Tegemist on pelgalt ühe võimalusega, mis on otseselt sinuga seotud. Unenäod pakuvad sealhulgas infot, kus sinu sidusus on väga kauge ja kaudne ning uni ongi ainuke võimalus infot saada… Panen kolm punkti, sest ainuüksi öeldud lause vajab pikemat seletust.

Poliitilisi unesid näen öeldult vähe ja üles ei kirjuta, sest väga üldise info tõlgendamine on keeruline. Samal ajal olen iseendale tänulik, et paar kirgast unenägu märkisin igaks juhuks üles ning nendest allpool jutumärkides. Ühe une sisu ja resümee seisuga 15.09.2021:

„Vastu hommikut näen rikkaliku stsenaariumiga unenägu. Puud on lehtes ja on soe. Lõunane ja pärastlõunane aeg. Ilmselt on tegemist ajavahemikuga mai kuni september kaasa arvatud, aastaarvu ei ole märgitud. Vladimir Putin on visiidil Eestis ja hetkel Kadriorus. Käib erinevates kohtades – Poska tänava kandis, Narva mnt Kadrioru poolses osas ja A. Weizenbergi tänava piirkonnas. Võib-olla veel mõnel tänaval, kuid ei mäleta. Võimalik, et Bensiini tänava rajoonis samuti. Seal on autodega politseijõud. Operatiivautod sõidavad veel Poska tänaval vastassuunas.

Tänavatel on uudistajaid suhteliselt palju, kuid mitte massiliselt. Putinit sõidutatakse autoga. Samuti käib jalgsi väiksema või suurema saatjaskonnaga. Väikseim kaaskond koosneb kolmest ülikonnastaetud mehest. Jala olles tutvub mitmete mainitud tänavatel asuvate hoonetega. Lähemalt vähemalt kahega, kuhu ka sisse astub.

Sel samal päeval on mul on Putiniga põgus vestlus. Võimalik, et teel Kadriorgu või Kadriorus. Vestluse sisu ei mäleta.

Venemaa presidendi saatjaskonda, vilkuritega politseiautosid ja turvajõude jälgin sealhulgas taevast. Hingena on mul võime navigeerida kiiresti nii maal kui õhus.

Unes on üksikuid detaile ning viiteid Raua tänava saunale.

Politseiautod sõidavad taas sireenide saatel Weizenbergi ja Poska tänava ristist piki Poska tänavat kiiresti vastassuunas. Tõusen lendu ja jälgin toimuvat taevast. Taevas püsimine on muutumas keeruliseks… Avan silmad ja uni lõpeb.

Resümee. Une kirjeldus on üsna kokkuvõtlik. Süžee kujutab ilmselt Putini riigivisiiti Eestisse, mis võib toimuda tulevikus või mida juba on tahetud reaalselt korraldada või on otsitud selleks võimalusi või veeretatud mõtteid idee tasemel. Või on idee, mida soovitakse tulevikus teostada ehk info kui selline on üleval, olenemata ajastust (minevik või tulevik).

Käesolevate teadmise alusel on Eesti-Vene poliitilised suhted keerulised ja väga vastuolulised. Seetõttu unenäo stsenaarium on pigem filmilik ning tulevikus ei realiseeru. Minu kohtumine Putiniga selgitab, et hingena tajun riigivisiidi korraldamise ideed minevikus või tulevikus ja mõnevõrra tema hinge või infot, et ka teda on informeeritud või informeeritakse mõttest, et Eesti tahab teda külla kutsuda. Seega on olemas info, mille olen kinni püüdnud. Une süžee on esitatud selges pildikeeles, et saaksin võimalikult hästi aru ning minu hinge taju on visuaaliga sünkroonis.

Unes esitatud sündmustik mind ei üllata, sest olen Putinit varemgi unenägudes näinud. Küll on huvitav komponent, et riigivisiidi toimumise infot on pildikeeles üsna hästi näidatud ning jääb suhteliselt hästi meelde.

Une suhtes ei oska pädevat seisukohta võtta ning täna pean nähtut meelelahutuslikku žanrisse kuuluvaks.”

15. veebruaril 2022 aastal, mil antud peatükki kirjutan ja vormistan, pean paslikuks eeltoodud und täiendavalt resümeerida. Vähemalt osaliselt on tegemist ennustava unega. Putini isik seoses Ukraina sündmustega on tõusnud teravalt esiplaanile, mis tähendab, et juba septembris 2021 oli info üleval, et tulevikus tõusetub ta vähemalt Eestis kindlalt ja oluliselt päevakorda. Täna näeme, et temaatika on tähtis ka Euroopas ja maailmas.

Kas Putini visiit Eestisse tulevikus realiseerub või mitte, näitab aeg? Mõistusega lähenedes selline käsitlus tundub olema võimatu. Või riigivisiiti tõlgendades selgub, et Eesti kaotab suure naabri tegude tõttu tulevikus iseseisvuse… Taaskord keeruline arvata ja loodan, et midagi halba ikkagi ei juhtu.

Järgmised kaks und kirjutasin enese jaoks üles lühidalt mõne faktina. Jutumärkides:

„09.04.2021. Samal ööl kahes erinevas unes näen sarnast sisu mõneti erineva nurga alt, kus pildistan Vladimir Putinit. Ta on väga reserveeritud ning asjalik. Ühtlasi ka mõistev ning lubab ennast põhjalikult jäädvustada. Poseerimisel sealhulgas arvestab minu soovitustega. Tajun endas väga suurt aupaklikkust kui ka kartust ning pinget.

Resümee. Miks minu unedes on kaks sarnast, kuid teatud erinevusega stsenaariumi, on selgusetu. Ühine nimetaja kahe unenäo vahel on pinge. Miks pinge, on arusaamatu? Kas mingi tulevase probleemi hoiatus?”

Aprillis nähtud und on täna 15. veebruaril 2022 mõnevõrra lihtsam tõlgendada. Tegemist oli ennustava unega, mis kirjeldab, et seoses Putiniga tekib tulevikus väga suur pinge. Pinge iseenesest võib-olla näitab, et Venemaa võib alustada Ukraina vastu laiaulatuslikku sõda… Kas tuleb sõda või mitte, selgub ajaga… Või pinge olemus näitab, et seoses Putiniga on intensiivne pinge ka edaspidi.

Paljude riikide liidritel on tema vastu aupaklikkus kui ka kartus samaaegselt. Seega unes püüdsin kinni tunnetuse, mis inimeste ajaarvamise mõistes edaspidi mõningatel tähtsatel riigijuhtidel ja teistel kodanikel esineb.

Näha pildistamisest kahte natuke erineva sisuga unenägu võib tähendada, et seoses Ukraina sündmustega esineb kaks põhilist tegevuskava. Suur sõda Ukraina ja Venemaa vahel või mitte? Või sõda Ukraina ja teda toetavate lääneliitlaste ning Venemaa vahel või mitte? Või teatud erinevusega duaalsus unede sisudes kirjeldab Putini dünaamilist ja oportunistlikku lähenemist poliitiliste küsimuste lahendamisele.

Asjaolu, et Venemaa president lubab ennast põhjalikult pildistada ja arvestab fotograafi soovitustega, võib viidata, et tema viimase aja avalikud esinemised on imagoloogiliselt põhjalikult läbimõeldud ning arvestavad professionaalide soovitusi. Näiteks, kuidas käituda ja olla „pika laua taga” kui sinu vestluspartner on teise riigi liider jms.

Kokkuvõtvalt. Ärgitaksin inimesi enese jaoks põnevaid, spirituaalseid või kirkaid unesid üles kirjutama. Arvan, et unede puhul on tegemist olulise infovaramuga, mida tõlgendades on võimalik silmaringi avarada ja targemaks saada.

Peatükk põhineb materjalidele aprill ja september 2021, mida on täiendatud 15.02.2022.

%d bloggers like this: