Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

43. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, seitsmes ja kaheksas lugu ⟡

Laupäev 14.06.1975 kella kümne paiku hommikul. 7 aastane. Päikeseline ilm. Õhtutemperatuur +23 kuni +25°C. Harku järve veetemperatuur +21 kuni +23°C . Kõrvalmajja (praeguse aadressiga Sõudebaasi tee 19, loe 9-ndat ja 13-ndat peatükki) tuleb vanaemale külla Aivo (12 a) koos ema, isa ja kahe õega. Aivol ja Andresel on ühine vanaema Maria (1915-1989). Aivo on vastavalt pojapoeg ja Andres (vt 34, 37 ja 42 peatükis) tütrepoeg.

Aivo isa Eino (1935-2006) on tehnikahuviline ja nad tulevad külgkorviga mootorrattaga! Pereema istub peremehe selja taga, poeg Aivo on külgkorvis ja noorem õde Raili (peaaegu 5 a) tema süles. Vanem õde Eili (14 a) saabub bussiga. Pereisa on hoolas ja on laste jaoks võtnud kaasa mootorratta, sõiduauto ja veoki sisekummi.

Elus esimest korda näen, et täispuhutud musta värvi suurte kummist rõngastega on võimalik supelda! Aivo saab kõige suurema kummi, Eili keskmise ja Raili motika oma. Lõbu ja kilkamist on palju! Pereisa teeb pikema ujumise ja pereema on jalgupidi vees ning on lastega.

Piidlen kõrvalt ja ammuli sui vaatan järvekaldal kadedalt pealt ning sooviksin ka sisekummiga hullata! Mul on täispuhutav piltidega laste ujumisrõngas, milles on paraku väike auguke ja õhk pidama ei jää. Sellest hoolimata jooksen koju ja toon oma rõnga järve äärde.

Auk ujumisvahendis ei ole kahjuks iseseisvalt ära paranenud ja üritan näpuga välja sisisevat õhku peatada, kuid võru läheb üsna kiiresti tühjaks. Seega rõngas mind veepeal kanda ei suuda ja jääb üle seda ainult kuni paar minutit vees ujutada kuniks täielikult tühi on.

Kõige esimesena tüdineb Eili ja ruttab minu õe ja Edaga (loe peatükke 41 ja 42) lobisema. Kummi viib muidugi koju. Tund kuni poolteist kannatlikku ootamist ja näib, et Raili kipub väsima. Võtan julguse kokku ja üsnagi kaeblikult mangun, et saaksin tema rõngast kasutada. Tirts lubabki, kuid ainult mõneks minutiks!

Supelda on vahva! Eriti kui on abivahend, mis sind kindlalt veepinnal hoiab! Väga lahe! Kahjuks aeg on napp ja pean rõnga Railile üsna kiiresti tagastama. Varsti üritan tüdrukutirtsu taas veenda, et sooviksin taaskord mängida, kuid plika jääb enesele kindlaks ja sisekummi mulle ei loovuta.

Antud teemas olen paraku kaunikesti egokeskne ja teen Aivole selgeks, et Raili on kadekops ning vanem vend suudab tüdruku pehmeks rääkida. Seekord saan umbes kümme minutit hullata. Sedamoodi vahelduvalt ühe rõngaga lustimegi kuniks asun tugevama õigust kasutama ja mänguasja enam tagasi ei anna. Aivo toetab mind, mille peale hakkab Raili lõpuks nutma ja lubab isale kõik ära kaevata.

Tegelikult puhas traagika ja täiskasvanuna mõtlen, ega mu käitumine lapsena teps mitte hea ei olnud. Situatsioon laheneb õnneks hästi ja lapsed kutsutakse tuppa sööma.


15.06.1975. Vähene pilvisus, +22 kuni +24 °C. Juba hommikul teen Aivole ettepaneku, et läheksime vette mängima. Kahjuks vanemad ei luba ja ta peab lapselapse kohuseid täitma ning olema vanaemaga. Viimaks umbes 12:30 paiku vabaneb ja mitu tundi kannatlikkust on end kuhjaga ära tasunud! Saan Eili rõngaga supelda!

Esiotsa pelgan sügavamal vees liigelda, kuid julgust vaikselt lisandub ja katsetan tõelisi vägitükke. Pladistan kuni 25 meetri kaugusel kaldast ja tunne on vägev ning ülev! Pole eales nii kaugel järves kunagi olnud!

Tunnike mängitud ja suhteliselt kalda lähedal ujub mulle kiiresti ligi umbes 10 aastane vene poiss. Proovin eest ära saada, kuid püüab mu kinni, ronib rõngale ja tõukab toorest jõudu kasutades mu vette… Vesi on üle pea kuni 30 sentimeetrit ja ma ei oska ujuda… Kohkun ja satun mõnevõrra paanikasse, kuid suudan end siiski koguda – pean ellu jääma… Hästi on meeles meetod, mida kasutasin peaaegu kaks aastat tagasi kui ema proovis mind ujuma õpetada ja oleksin hoopiski uppunud (loe 41. peatükki).

Asupaik on aja jooksul muutunud ja saanud osaks sõudebaasi territooriumist. Kalda muutmise tulemusena on puid ja kõrkjaid vähem ning ajaloolised jääajast olnud suured graniitkivid ära viidud. Pinnasetööde tõttu on kallas laugeks tehtud, praht ja muda veest eemaldatud ning asendatud liiva ja kruusaga.

Vajun jalgadega mudasesse põhja ja tõukan hingamiseks end jõuliselt üles. Nibin-nabin ulatub suu veepinnani ning vett ja õhku suhu ahmides suudan aeglaselt kalda poole hüpelda. Adrenaliin on üleval, süda klopib ning üritan kõigest väest ennast päästa! Turvalisemasse vette jõudes vajun peaaegu kokku. Energiat sama hästi kui enam ei ole, värisen hirmust nagu haavaleht tuules, mõtlemine on oluliselt häiritud ja katkendlik.

Tähelepanuväärne on ja veel ennem suplema minemist teadsin täpselt ette ning rääkisin ka Aivole, et meie rõngad võidakse ära võtta… Aivo kuulas, kuid ei osanud selle peale midagi kosta. Seega puhas vaist andis hoiatuse! Siinjuurs rõhutan, et sisekumme nägin alles eile esimest korda elus ja puudusid teadmised, kuidas nendega supelda, sellist vene lapse agressiivsust ei olnud varem kogenud jms. Järelikult sinu hing püüab hoolitseda sinu elukestvuse eest ja vajadusel sekkub! Info sinu tulevaste eluliste olukordade kohta on ammu juba kuskil olemas (näiteks infodimensioonis) ja hinge ülesanne on see vajadusel sulle esitada.

Teine omalaadne tähelepanek, et 41. peatükis omandatud kogemus sügavas vees hüppamisega ja praegune sarnane meetod on omavahel seotud. Isiklikul arvamusel saatuslikul teerajal astudes ühele sammule järgneb teine. Kuue aastaselt (1973) saadud kogemus on oluline, et suudaksid targemana edasi liikuda. Järelikult kunagine veeõnnetus oli vajalik, et käesolev äpardus ei lõppeks traagiliselt. Teisisõnu kõik mis oli/on, pidi ja peab olema! Eluohtlikud olukorrad õpetavad ja kujundavad sinu elulist käekäiku!

Viie minuti pärast kaeban Aivole ära ja võtab väikeröövli väga karmilt ette… Vene juntsu ei saa aru, miks teda nuheldakse… Võõrkeeles rääkiv naga on küllap harjunud jõuga võtma, mis meeldib ja tõenäoliselt tema vanemad annavad talle eeskuju. Esineb nõukaaegne mentaliteet „всё наша – kõik on meie”, mida kohtab sageli ka tänapäeval ja üldistatult Vene-Ukraina sõja iseloom seda kirjeldab, kus Ukraina rahva loodud materiaalseid väärtusi lihtviisil röövitakse ning viiakse Venemaale. Siinjuures rõhutan, et minu tutvusringkonnas on toredaid vene keeles rääkivaid sõpru ja tuttavaid, kes ei evi kirjeldatud mentaliteeti, ei ole sovjetid või putinistid ning on igati mõistlikud inimesed.

Kummirõngas on taas minu valduses ja püüan head meeleolu taastada. Paraku kaunis ilm ja mõnus suplemine ärevust lõplikult ei maanda ning ennem kella poolt kolme väsin.

Aivo koos perega lahkuvad kella nelja paiku enda koju Mustamäele. Nad elavad Kuldnoka tänaval 5-kordses paneelmajas.

Lühikese elu jooksul kogetud sagedased eluohtlikud veeõnnetused on viimaks tekitanud tungiva vajaduse ja motivatsiooni, et peaksin õppima ujuma! Milline võiks olla asjakohane plaan ning kuidas, ei ole aimugi…

Vanasõna kirjeldab: „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Saatus ise tuleb appi! Ilmselt 15. august, soe reede õhtu, pärast kella kaheksat. Tuulevaikne ja pilves ilm. Istun sõudebaasis sillal ja mõtisklen. Üksiolemist „segab” keegi naine, kes läheb minu lähedal vette. Näen ja saan aru, milliseid liigutusi ta teeb, et suudab ujuda! Mõeldud ja otsustatud!

Kui taaskord üksi jään, võtan riided seljast ja sulpsatan samuti vette (veetemperatuur umbes +20 °C). Matkin nähtud “koera” ujumise liigutusi ja endalegi üllatuseks suudan paarkümmend sentimeetrit ujuda! Suurest edust innustatuna proovin veel ja veel kuniks läbin ligemale meetri!

Kuni koolini harjutan ujumist peaaegu iga päev ja augusti lõpus (veetemperatuur +17 kuni +18 °C) ujun järjest juba ca 15 meetrit! Teises klassis 1976 veebruari teisest poolest kuni aprillini tuleb läbida kohustuslik ujumiskursus tolleaegses Dünamo ujulas Tallinnas Aia tn 3, mille vältel omandan selili ujumise oskuse. 1977 ja 1978 suvel täiendan iseseisvalt väljaõpet ja suudan „konna” ujuda vee all või peal.

Olen nagu kala vees!


Aprilli teine pool 1976 (8 a), kolmapäev. Võimalikud kuupäevad 14, 21, 28. Poolpilves ilm, kerge tuuleke, +10 kuni +12 °C. Pärast viiendat tundi olen teel koolist koju. Meeleolu on hea ja rahulik, tatsan enesekindlalt. Sügavad ja laiahaardelised mõtted võtavad kogu tähelepanu. Kella ühe paiku ületan Paldiski maanteed. Äkitselt tuhiseb veoauto (GAZ-53) suunaga linna poole minust kiiresti mööda ja tuulekeeris soovib mind kaasa haarata… Veok möödub sedavõrd lähedalt, et astunuksin üks kuni poolteist sammu veel, oleksin surmava löögi saanud.

24.05.2022. Tolleaegne Paldiski maantee ületuskoht ja väike kodutee. Fotograaf: Henry Küla

Südame alt läheb õõnsaks, pulss läheb üles ja adrenaliin tulvab verre! Vaatan veokale järele. See sõidab ebaharilikult kiiresti, ilmselt üle 90 km/h. Tol ajal oli seal kiirusepiirang 70 km/h ja liiklus suhteliselt hõre. Autojuhid olid reeglina ebaviisakad ja ei vaevutud aeglustama või masinat peatama, et sind üle sõidutee lasta.

Ma ei mõista, miks ta mind ei näinud ja arutult kihutab? Samal ajal olen hämmingus, et ma ise midagi ei märganud ega kuulnud! Üllatun, et tavapäraselt esinev intuitsioon keerulise situatsiooni tekkimisest aegsasti ette ei hoiatanud!

Õppisin, et vastuolulised või pingelised sündmused võivad toimuda ka vaistu osaluseta. Hinge seisukohast lähtudes õnnetust ei toimunud, sellest tulenevalt justkui ma ei pidanudki midagi ette teadma. Seega esineb mitmekesisus ühest küljest ja teisalt võtsin kogemuse viivitamatult arvesse ning edaspidi kuni põhikooli lõpuni olin antud kohas eriti hoolas liiklust jälgima. Järelikult pidin kogemuse saama ja võimalikud tulevased õnnetused sõidutee ületamisel jäid toimumata.

Efektiivseim teadmiste omandamine on sageli praktikas! Tegelik elu õpetab! Ma ei võtnud vanemate ja õpetajate korduvaid liiklusalaseid õpetussõnu piisavalt tõsiselt kuulda, mistõttu saatus pidi ise sekkuma ja andis meeldejääva õppetunni!

42. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, kuues lugu ⟡

Ilmselt 09. detsember 1974, esmaspäev. Seitsme aastane ja esimene klass. Koolis on kolm tundi ja keskpäeval olen kodus. Andres (8 a) elab Harku järve kaldal kõrvalmajas (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) ajutiselt vanaema juures ja peaks samuti varsti koolist koju jõudma. Andresest kirjutasin 34-ndas ja 37-ndas peatükis. Naabermajast kirjutasin 9-ndas ja 13-ndas peatükis.

Kell on natukene pärast ühte päeval. Ilm on tuulevaikne ja mõnevõrra udune. Külma on umbes -4 kuni -6 C. Heade sõpradena tahame koos aega veeta ja lähme sõudebaasi kandis järvejääle uudistama. Jää on veel õhuke, millel omakorda kleenuke lumekiht, mistõttu vastastikku utsitame ja näitame enda julgust, kas koorik kannab või mitte. Jää vahel ragiseb ja on meeletult põnev! Valdavas osas on jääkaas ikkagi üsnagi tugev.

Andres suunab käega ettepoole ja ütleb: „Jää on õhuke, me ei saa edasi minna, kukume sisse…”Korduvalt vaatan tähelepanelikult, kuid ei saa aru, et jääga mingi teema oleks: „Ei ole õhuke, mina küll midagi ei näe!” Olen oma arvamuses veendunud, sest elan järve ääres ja tean täpselt, kuidas lahtine või veidike külmunud vesi välja näeb!

Tekib väike vaidlus ja viimaks annan kindlameelselt teada, et edasi lähen üksi ning kui too koht vastu peab, siis sõber tuleb järgi. Situatsiooni omapära seisneb selles, et ma tõepoolest ei saa aru ega suuda tuvastada, et eesolev jää oleks miskitmoodi probleemne! Täiesti tavapärane vaade, mis ei erine absoluutselt saabaste all asuvast jääkattest või peangi nägema seda, mida näen! See ala ei saa olla rabe, sest mitte kunagi ja mitte ühelgi talvel seda ei ole olnud! Sinna ei sisene ühtegi allikat ja kui ma visuaalselt mitte midagi eripärast ei näe, siis arvan, et Andres viskab nalja või kardab!

Näitan talle ette, kuidas jääl peab kõndima. Ettevaatlikult ja aeglaselt! Vaatan veel paar korda selja taha ja lähen nüüd juba julgelt edasi. Täiesti ootamatult ja äkki kaob jää jalge alt ning karmauhti vajun vette! Kõik käib välkkiirelt! Ehmatus on suur ja hakkan paanikas kätega pladistama. Kuigi ma ujuda ei oska, kuid endalegi üllatuseks suudan end mingi valemiga 180 kraadi ringi keerata ja kaaslasega tekib silmside. Veepinnal suudan püsida kuni 10 sekundit, misjärel umbes 2,5 meetrine sügavik vältimatult kutsub…

Eelnevatele lugudele sarnaselt siseneb hing taaskord immateriaalsesse dimensiooni (teispoolsusse) ja ajakulg muutub väga aeglaseks. Sa puudutad materiaalset ja teispoolset maailma üheaegselt! Teispoolsuses olemine avardab, laiendab, teravdab ja mitmekesistab su aistinguid ning taju kümneid kordi. Maal kõndides tavapärases olukorras sa ei ole üldiselt suuteline selliseid vaimseid võnkeid ja nüansse kogema kui teispoolsuses! Jääb väheks sõnavarast ja värvidest, et seda kõike kirjeldada! Isegi kui sõnu juurde konstrueerida ja seninägematuid värve luua, ka siis on füüsiline inimene võimetu teispoolsuses olevaid erinevaid detaile täies ulatuses autentselt kajastama.

Üllatun teistkordselt, sest järve põhjas on üsnagi valgusrikas olla, vesi on tavapäratult selge ja jää alla on üsnagi hästi näha. Justkui päike läbi pilve paistaks, mis omakorda rahustab ning annab sulle energiat kui ka jõudu. Hing on kohati kehast väljas umbes 1 kuni 1,5 meetri kaugusel, samal tasapinnal või kõrgemal.

Hingelises plaanis olen väga rahulik ja valguse ilmnemine selgitab, et hing on valmis lõplikult keha hülgama ning minema oma igavikulisele teerajale. Olemine on väga kerge! Antud seisund on ideaalne, et arutleda iseendaga, kas jääda põhja või liikuda jää alla ja uppuda või mitte? Ajameri on sisuliselt peatunud ning võin lõputult mõtiskleda, kuidas edasi toimetada…

Materiaalse maailma mõistes olen põhjas ainult mõned sekundid ning mingi seletamatu jõud tõukab mind ülesse! Olen kui õngekork ja vulpsatan taas pinnale, et umbes 5-6 sekundi pärast uuesti alla vajuda… Põhjast jääb puudu 0,5-1 meeter ning jällegi esineb fenomen ja olenemata rasketest vettinud riietest suudan veepinna poole rühkida! Tegemist on vist esimeste oskamatute ujumise liigutustega (!), mis tõstavad mu pinnale! Müstika! Ma ei oska ujuda, kuid esineb teadmine, et suudan vees liikuda! Olen ähmis ja kardan! Ometi hing juhendab ja aitab, et püsiksin elus!

Olen jääkaanest eemaldunud kuni 2,5 meetri kaugusele… Kukkumispaiga juurde suudan siiski imekombel tagasi manööverdada. Rõhutan, mitte ujuda, aga manööverdada!

Saan jääservast kinni, kuid kibelen teispoolsusse tagasi minema ehk esineb kaalutlus, et laseksin end lahti ja suunduksin jää alla… Tekkimas on väsimus, energia on nobedalt kadumas ja ma ei suuda libedast jääst kaua kinni hoida. Olen kahevahel, kas anda alla või mitte.

Andres on minust umbes 10 meetri kaugusel, kohkunud ja ei oska midagi ette võtta. Kutsun teda appi, kuid ta väga pelgab… Ütlen mitmeid kordi, et ma ei suuda ja võin uppuda…

Õnneks ei lase sõber end kaua veenda ja roomab augu juurde ning võtab kahe käega mu külmunud parema käekese pihku, vasakuga hoian jääst. Proovib mitmeid kordi mind välja sikutada, kuid hoopiski libiseb augule lähemale. Nüüdseks on mul jõud otsas ja muutun kuidagi raskemaks, külm tikub kontidesse ning hambad hakkavad plaksuma. Uimasus ja unisus hiilib ligi… Sõltun nüüd ainult Andresest.

Me ei tea, mida edasi teha ning sedamoodi möödub veel 2-3 minutit. Naabripoiss laseb enda vasaku käe lahti, et ise mitte sisse vajuda, kuid aeglane libisemine augu poole on pidurdamatu…

Püüame jätkuvalt isekeskis hakkama saada ja arvame, et oleme paharetid, sest vette kukkumine peaks seda tähendama… Lisaks kardame karistust… Kõiki asjaolusid arvestades ometi peatselt leian, et kõrvaline abi on vajalik.

Hakkame täiest kõrist appi hüüdma… Asume sõudebaasist kaugemal kui 60 meetrit ja on kahtlane, et keegi meid kuuleb… On esmaspäev ja me ei ole hingelistki seal näinud… Reaalne tegelikkus tuletab end kogu aeg meelde ning mõistame, et oleme eriti täbaras ja väljapääsmatus olukorras, iseäranis mina…

Vaatan Andresele sügavalt silma ja otsin tröösti, julgustust ning tuge, kuid vastu vaatab hirmunud poisike, kes ise vajab pikka-pikka pai ning sooja kallistust. Loomulikult mõistan teda. Ta ei jõua mind lõputult kinni hoida ja liigagi selgelt adun, et varsti on ta sunnitud mu käe lahti laskma, et ise mitte vette kaduda…

Selles kriitilises olukorras olen taas sisenenud hingemaailma ning aeg kipub peatuma. Aega mul on, sest meeldib tema hinge tudeerida ja teavet ammutada. Saan ta hingega kontakti ning tajun tema hingelist põhiolemust. Mõistan, et tema üks hämmastavaid omadusi läbi erinevate elude on olnud altruismi õpingud, mida eales ei oleks osanud hüperaktiivsest poisist varasemalt arvata! Just praegu lööb see eredalt välja ja ennastunustavalt oma elu hinnaga ta aitab mind! Seega saatusliku ettemääratuse teerada peegeldab, et esineb vastastikune sidusus ja õnnetus peab olema, millest me mõlemad eluliselt õpiksime ning omandaksime vajalikud kogemused!

Hingelist põhiolemust olen lahanud erinevates peatükkides. Definitsiooni leiad 9-nda peatüki teooria lehelt siit.

Tema hingelise põhiolemuse tunnetamine ja mõistmine on mulle hädavajalik ning tajun energia juurdevoolu! Siinkohal julgeksin väita, et tänu kahe inimese hingede pingutustele saan jõudu, teadmisi ja oskuseid juurde! Lohutan Andrest ja räägin, et ta peab vastu ning ei tohi alla anda. Me saame koos üle ja sealhulgas on oluline, et võimalikult kõva häälega hüüaksime appi.

Taaskord karjume täiest jõust ja minu hääl on tema omast isegi mõnevõrra tugevam, kuid palju karjuda enam ei suuda. Häälepaelad annavad järgi ja hääl kipub kähisema. Püüan säilitada optimismi ja olla talle eeskujuks, et küllap olukord laheneb…

Põneva ääremärkusena mainin, et ajal kui sõbraga vaidlesime, kas eesolev jää on eluohtlik või mitte, teadsin intuitiivselt suurepäraselt ette, et isegi kui vette kukun, siis meid (mind) päästetakse. Kuigi hing ei öelnud, et juhtumas on õnnetus, vaid kuidas õnnetusest pääsen.

Järgmine tähtis asjaolu on, et Andrese vaist kirjeldas, et jää on õhuke! Võimalik, et ta oskas omamoodi teraselt vaadata, aga teadmine on selgepiiriline! Järelikult sõber usaldab enda hinge, kuid mina kasutan mõistust, ei võta teise inimese hingehäält kuulda ja astun otse suuremasse jäälahvandusse!

Möödunud on peaaegu 10 minutit ja abiväge ei ole. Üritan veel appi hüüda, kuid hääl on muutunud nõrgaks, mis ei kostaks kaugemale kui 10 meetrit… Paraku külm vesi teeb oma töö ja jäigastuva keha vastupanuvõime on kärmelt ning progresseeruvalt lähenemas kriitilisele piirile… Andres on murdumas ja üha sagedamini kurdab, et ta ei jõua mind enam kinni hoida, käehaarde tugevus on silmnähtavalt nõrgenemas… Olukorrast tulenevalt minu mõistus hakkab järeldama, et võin sellegipoolest uppuda… ometi hing seda versiooni ei toeta…

Viimaks näeme, et sõudebaasist jooksevad välja kaks meest. Üks kõrgekaelusega punakaspruuni kampsuniga ja soniga meestest nöör näpus on sõudebaasi direktor Ilmar Ruhno (vt 39. peatükk) ning teine kuni 3 meetri pikkuse puidust prussiga on halli tööjakiga, karvamütsiga ja labakutega töömees. Vaatan õnnelikult Andresele otsa ja tänan teda mõttes oma elu päästmise eest! Ta muutub minu jaoks suureks iidoliks ja jään talle elu lõpuni tänuvõlglaseks!

Jääpind vetrub ja praksub ning Ilmar roomab prussiga minuni ja ütleb Andresele karmilt ning otsustavalt: „Mine eest ära!” Tõmbab mu veest vaevata välja ning roomame ohutumasse kohta. Õigupoolest mina olen suuteline osaliselt liigutama ja ta sikutab mind enda järgi. Lõpuks saame püsti tõusta ning läbilõikav vappekülm, intensiivsed värinad ja kangestuskrambid on kohe jaol, ligunenud riided hakkavad jäätuma. Ma ei ole suuda oma keha kontrollida. Vees olin umbes 12-14 minutit.

Ilmar võtab mu vasakust käest kinni, tõstab maast üles ja kiirustab sõudebaasi sooja. Puidutöökoda, kus hooldatakse ja valmistatakse kanuusid ning süstasid on meeldivalt soe ja on kivisöega köetava katlamajaga kokku ehitatud. Kell on umbes 13:35.

Direktori tütar Eda (loe 41. peatükki) soojendab end radiaatori juures ja käsutab mind lahti riietuma. Puiklen ja häbenen, kuid tundes teda terve elu, ta vastuvaidlemist ei salli. Käed ja jalad ei kuula sõna ning ta aitab mind. Paks puhvaika üll ja varsti saan ta suured lotendavad dressid ning villased sokid selga-jalga.

Kamandab radiaatori äärde istuma ja tulikuuma musta teed jooma. Üle kahe sinist värvi suurt metallist kruusitäit teed sisse ei mahu. Uhh, keha läheb tasapisi soojemaks ja värisemine leeveneb. Samal ajal varvaste ning näppude soojenemine on erakordselt valulik, otsekui sajad nõelad torgiksid sind. Mõnus rammestus on lõpuks mu parim kaaslane.

Emale on juba teatatud ja jõuab varakult umbes poole nelja paiku töölt tagasi. Pliidi alla tehakse kohe tuli ja tuleb mulle baasi järele. Harjumuspärased toariided selga ja koju!

Mitte keegi ei riidle! Ei Ilmar, Eda ega ema! Mul on põhjust jällegi üllatuda! Haigeks ma ei jää ja järgmisel päeval lähen kooli ning räägin parimatele klassikaaslastele oma eelmise päeva uskumatutest seiklustest!

Lugu kirjutades tänaseni imestan ja pean väikeseks imeks, et linnulennult keskmiselt 65 meetri kaugusel sõudebaasi töökojas puidutööpinkide müras üldse keegi meid kuulis. Sündmust meenutades kogen kõike korduvalt uuesti. Läbielatud emotsioonid ja tajud tõusevad taas eksimatult ning värskelt esile, olen hingepõhjani puudutatud ja pisarad kipuvad voolama. Olen iseenda hingega otseühenduses ja mälestusi piltlikult ei eksisteeri ning justkui kõik toimub praegu ja samal hetkel! Sa suudad navigeerida oma sisemaailmas (või väidetavas infodimensioonis) suhteliselt vabalt ja vaadata ning tunnetada endaga seotud sobilikke andmeid nii, kuidas parasjagu soovid.

Peatükk on kirjutatud juunis 2022.


Täiendan mõnevõrra käesolevat peatükki väikese episoodilise lõiguga hommikusest unenäost, mida nägin 17.06.2022. Jutumärkides:

„Varahommik ja kaks last (7-8 a) teevad ulakusi ning soovin neid korrale kutsuda, kuid satun hoopiski laste kogunemisele. Tulevad kokku pidulikult riietatud 3-12 aastased lapsed, kes on seotud mingit moodi Vene-Ukraina sõjaga. Enamik või kõik nendest on sõjas hukkunud ehk uni näitab laste hingesid. Põhiosas räägivad ukraina, vähem ka vene ja eesti keeles. Saan kõikidest keeltest suurepäraselt aru. Lapsi on 427*.

Eesmärk on päeva jooksul saada selgeks spektaakli stsenaarium, mille ühekordne avaetendus toimub sama päeva õhtul Tallinnas Estonia teatri ja Linnahalliga sarnases suures hoonete kompleksis, kus on liuväli. Seega tegemist on jääetendusega ja kõik lapsed peavad õppima ka uisutama. Tegelikult enamik juba oskavad.

Üritusel on üks kandvaid osi minul, kuid õhtul avastan ja olen ähmi täis, et ma ei ole rollist veel midagi sisulist jõudnud omandada. Ühiskondlikult oluline ja väljapeetud publik on suures osas juba saalis. Ootamatult paiknen ümber Ukraina väejuhatuse peastaapi, kus antakse esmakordne käsk kahele M142 HIMARS (kerge ja suure liikuvusega suurtükiväe raketisüsteem M142 on mitmekordne raketiheitja, mille laskekaugus sõltuvalt raketist on kuni 500 km) Ukraina raketiüksusele avada tuli Venemaa sõjaväe positsioonide pihta…”

* 2022. aasta 18. juuni hommikuse seisuga on Vene okupandid Ukrainas tapnud 323 last. Vene Föderatsiooni täiemahulise relvastatud agressiooni tagajärjel on saanud viga 906 last. Allikas: Ukraina portaal TSN.

Siinjuures tuleb rõhutada, et tegemist on ametlike andmetega ning tõenäoliselt on surma saanud ja vigastatud lapsi oluliselt rohkem.

41. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana, neljas ja viies lugu ⟡

Reedel 17. augustil 1973 pärastlõunal umbes kella kahe ja kolme vahel. Täispäike või vähene pilvisus, õrn tuuleke, sooja varjus ca +22 kuni +24 C. Täna on minu sünnipäev ja saan 6 aastaseks, mistõttu isa tuleb töölt varem koju. Emal on puhkus.

Ootan pingsalt ja olen kannatamatu, millal sünnipäeva hakkame tähistama?! Vanemad teevad ettepaneku, et lähme järve äärde päevitama ja ujuma. Harva saame koos päiksevanne võtta ja supelda, mistõttu olen väga elevil. Järve kallastel on väga palju inimesi pikutamas ja aega mõnusasti veetmas. Põhiliselt on tuldud Mustamäelt. Paarisaja meetri kaugusel majast otsime vaba murulapi ja sätime päevituslinad maha. Ema läheb kohe ujuma ja jääme isaga kahekesi.

Alles nüüd soovib isa mulle sünnipäeva puhul õnne ja asjalikult pärib, kas ootasin väga sünnipäeva? Olen väga loksutatud, et issile viimaks meelde tulin ja minu vastu huvi tunneb! Mõne aja pärast tuleb ka ema ja naudin meie vahvat seltskonda! Mul on huvitav! Varsti on meie kord isaga vette minna. Issi ujub ja mina hullan, sest ujuda veel ei oska.

Vees hakkab üsna kiiresti külm ja jooksen empsi juurde tagasi. Päike hellalt paitab ning värin ja hammaste plaksumine on kadumas. Ema teatab, et peaks mind ujuma õpetama. Kõhklen tõsiselt, kuid tänase erilise päeva puhul olen püüdlikult kuulekas ja läbi pika veenmise jään nõusse.

Kui täna sünnipäeva ei oleks, siis ma ei oleks ema ettepanekuga nõustunud! Lihtsalt ei! Tänu hingele tean täpselt, mis juhtub, kuid minu mõistus põhineb loogikale, et esiteks ei taha vanemate meeleolu rikkuda ja teiseks soovin pidulikku õhkkonda säilitada ning torti süüa!

Emme eriline enesekindlus ja muretus on sedavõrd tugevad, et varjutavad mu ohuhinnangu. Täpsemalt hing on juba ettevaatavalt alarmeerinud, et kui ema mind vees õpetab, pean olema väga valvas… Teisisõnu info on ammu juba kuskil olemas ning hing vahendab sulle, et varsti on midagi eluohtlikku toimumas!

Olenemata hoiatusest usaldad ema ja oma mõistust ehk nähtav, kuuldav ja katsutav näib olema tõeline. Seega esineb materiaalse maailma paradoks, mida varasemates peatükkides olen korduvalt esile tõstnud – me pigem ei usalda puhast intuitsiooni, vaid piiratud mõistust!

Korduvalt arglikult poetan, et võin ära uppuda… Ometi soovin ujuma õppida, mida paljud minuvanused juba oskavad… Ema järjekindel ja kõrge eneseusaldus ei jäta kahtlusevarjugi ning umbes poole tunni pärast lähme „õpingutele”.

Valime sügavuse, kus vesi on mulle rinnuni. Ema paneb oma käed mulle kõhu alla ja julgustab, et jalgadega siputaksin ning kätega teeksin samuti liigutusi. Seejärel lükkab mu eemale, mille tulemusena peaksin ujuma. Ometi veepinnal ma ei püsi ja midagi välja ei tule. Kardan! Teine katse ebaõnnestub samuti.

Kolmas proov. Olenemata minu keelitustest ja palvetest liigub ema sügavamale, kus vesi on minust peaaegu üle pea. Ta leiab, et kui muudmoodi ujuma ei õpi, siis hirm on parim õpetaja! Paraku ta ei mõista, et tean suurepäraselt, et praegune eksperiment on kõige kriitilisem. Nii juhtubki…

Ta heidab mu põhjatuma, tumedama ja külmema vee suunas. Rabelemine viib mu kiiresti vee alla. Ahmides tõmban järvevett hingetorru ning võib-olla ka kopsudesse, mistõttu eluks vajalik õhk enam ligi ei pääse.

Tajun aja teisenemist… Esineb kaks aega. Nn tavakiirusel lineaarselt liikuv aeg, kus praegu asun (minu keha) ja teine aeg, mis on hoopiski aeglasem. Eeltoodud aegasid nimetame tinglikult „hetkeks”. Eluohtlikus olukorras võid hetke venitada lõputult suureks ja avaraks ning sellises olukorras su hing on sisenemas või sisenenud immateriaalsesse dimensiooni. Esineb ettevalmistus hinge lahkumiseks kehast või on juba lahkunud ehk keha surm ei ole enam kaugel.

Hinge üks ülesandeid on tagada su elu jätkumine ja saan aru, et pean tegutsema väga kiiresti. Jalad vajuvad põhja ja tõukan end vee alt üles ning sedamoodi hüpates liigun kalda suunas kuniks jalad on kindlamalt põhjas ning saan püsivalt liikuda.

Ema ei saa millestki aru ja püüab mind kalda poole minemast takistada, kuid viimaks suudan kiirust ikkagi lisada ja jooksen ära. Kiire jooksmine, hüppamine, jalgadega trampimine, intensiivne kätega vehkimine on instinktiivsed ja intuitiivsed tegevused tagamaks hingamine. Hingamispeetus on piisavalt pikk ning olen äärepealt teadvust kaotamas ja tõmblustes maha kukkumas. Samal ajal ema ujub ja isa on kõhuli ning ei näe, mis minuga toimub. Rääkida ma ju ei saa…

Umbes 1,5-3 minuti pärast õnnestub vähehaaval hapnikku kätte saada, mille tulemusena tekivad nn kurgukorinad. Kuni 12 minuti jooksul on hingamine taastumas. Tunne on üsnagi ebamugav, rinnakorvis ja kurgus on valud. Ilmselt terviklik hingamisaparaat on osaliselt kahjustatud.

Jõuvarud on otsakorral ja umbes poole viie paiku lähen üksi koju. Aja teisenemine ning piltlikult ühe jalaga teispoolsuses olemine on hajumas. Jään õhtut ja tordi söömist ootama.


Juuni alguses 1974 tulevad tädi Maimu ja tema mees Ilmar meile ootamatult kuni tunniks külla ja teevad mulle ettepaneku nendega Lõuna-Eestisse kaasa tulla. Emal läheb kiireks. Vaja pojale riided kaasa pakkida, kuid ega midagi polegi panna… Ketsid on ära kulunud ja tallad auklikud, sokke ei ole… Emps lõikab vanad puuvillased sukapüksid soki kõrguselt ära ja ajutised lotendavad sokid ongi olemas. Selga lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega särgike, kanged sandaalid ning sukapükstest lõigatud sokid. Kilekotti hambahari, hambapasta, kamm, pesu, veel üks paar “sukapüksisokke”, õues mängimiseks väsinud-veninud lühikesed püksid ja särgike. Empsil ja minul on piinlik. Keerasime kapid pahupidi, kuid leitud riided on väikesed või määrdunud, väga kulunud ja rebenenud.

Sugulased on rohelist värvi uhke autoga VAZ 2101 (Žiguli), mis on ENSV-ajastu edu ja jõukuse sümbol. Autoga tagaistmel sõitmine on mulle väga suur au ja elamus ning üle nelja tunni sõitu Tahevasse kulgeb märkamatult justkui linnutiivul. Maimu on väga hooliv ja tähelepanelik ning tema noorema poja väikeseks jäänud korralikud riided sobivad mulle suurepäraselt. Mul ei olegi nii palju ilusaid riided varem olnud!

Enamik linnalapsi teavad, et maal möödub suvi traditsiooniliselt kiiresti. On palju erinevaid huvitavaid seikluseid, mis arendavad ja mõjuvad hästi ning kui kooli alguseks koju jõuad, siis oled juba suurem ning kogenum, sisuliselt küps maailmakodanik. Seega üldistatult on lugejal aimu, kes on koolieelik ja kuidas ta mõtleb.

17-ndal augustil 1974 on päikeseline laupäeva õhtu ja suurem seltskond sugulasi on kogunenud Räime järve (ca 5 km Tahevast Valga suunas) kaldal asuvasse majakesse, kus on saun ja kaminaruum. Veedetakse lõbusalt aega ning küpsetatakse sokulihast šašlõkki. Sealhulgas on mul sünnipäev, saan 7 aastaseks ja ema on ka umbes nädalapäevad tagasi kohale jõudnud. Sageli rõhutatakse, et olen nüüd suureks kasvanud ja juba peaaegu täiskasvanud. Selline jutt mulle meeldib ja tõepoolest, kuidagi täismehe tunne on tekkinud. Teen tõsisemat nägu ja püüan madalama meheliku häälega rääkida.

Pühapäeval 18-nda augusti õhtul paneb Ilmar Žigulile hääled sisse, 28 kilomeetrit sõitu ja viib meid Valga rongijaama. Sõidame Tallinn-Minski rongiga koju! Ema peab esmaspäevast tööle minema.

Teisipäeva õhtu, 20. august umbes kella kaheksa paiku. Tuulevaikne, vähene pilvisus, sooja ca +20 kuni 22 C. Nurun õde (13 a), et ta võtaks mind endaga kaasa. Soovin samuti mõnusasti aega veeta! Endast vanemate ja targemate noormeeste ning neiudega on alati põnev koos olla! Viimaks õde nõustub, kuid tingimus on, et ma ei tohi teda ja teisi segada!

Meie maja kõrval asuvasse sõudebaasi on kogunenud sõpruskond, kokku umbes kaheksa poissi ja tüdrukut. Mina olen ainukene kõige väiksem, kuid saan alati meeldiva tähelepanu osaliseks. Olen ju pikajuukselise, kauni, särasilmse ja temperamentse õe noorem vend!

Sõudebaasi ühe halli juurde õue on paigutatud veokiga veetav suur ratastega käru süstade ja kanuude transpordiks, mis sisuliselt on metalltorudest kokkukeevitatud neljakorruseline riiul või sõrestik; matemaatiliselt väljendades risttahukas. Mõõtudega: laius kuni 2,5 m, pikkus 6+ m ja kõrgus kuni 2 m. Sõrestik sõna otseses mõttes, sest puudub nn plankpõrand ja plankküljed ning -lagi. Kanuud ja süstad peavad ainult torudele toetuma. Konstruktsiooni kõrgus maapinnast on ca 0,85-0,9 meetrit ja minule rinnuni.

Fotol halli kõrval on kaks kaasaegset väikest kergekaalulist sõiduautoga veetavat käru süstade ja kanuude jaoks. Kui nüüdisaegset omaaegsega võrrelda, siis uuem mudel on ligi neli korda väiksem ja umbes 5-6 korda kergem.

Käru on parasjagu tühi, millel saab lahedasti turnida. Kogunetakse tellingutele ja lobisetakse erinevatel huvipakkuvatel teemadel. Grupi vanim liige sõudebaasi direktori tütar Eda (14 või 15 a) mind ronima ei luba, sest tema sõnul olen väike ja võin kukkuda. Olen keelust väga löödud, kuid praegu kirjaridasid ritta sättides mõistan, eks Eda käitus vastavalt oma isa näpunäidetele ja võttis vastutuse, sest õhtul suletud territooriumil viibimine ei ole lubatud.

Poisid asuvad minu kaitsele ja viimaks saan ikkagi loa maapinnalt torudele kolida ja koos teistega kõõluda ning torult torule hüpata. Enda arvates olen suvega kõvasti mehistunud, kasvanud mõnevõrra pikemaks ja muutunud osavamaks. Rakendan parimaid teadmisi ja kogemusi, mida möödunud paari kuu jooksul olen Lõuna-Eestist kaasa saanud. Pean ennast juba peaaegu täisealiseks! Soovin, et mind võetakse kui võrdset ja näitan kõigiti välja, et olen suureks kasvanud. Pealegi tunnustatakse minu seitsme aastast elulist küpsust ja lähen peatselt kooli!

Torult torule liikumine tähendab, et hüppan joonisel toodud punktide A ja B vahel, mille vahemaa on ca 150-170 cm. Mulle näib, et nii mõnigi poiss ja tüdruk hindavalt vaatavad, et olen füüsiliselt väga võimekas, mistõttu püüan igat hüpet sooritada võimalikult veatult, lenneldes ja kunstipäraselt. Pealegi naudin ja olen iseenda ees üllatunud, et tõepoolest kuidagi meisterlikult tuleb kõik välja. Saan kenasti hakkama, kuid hing annab sageli märku, et oleksin väga ettevaatlik…

Loo omapära seisneb selles, et veel maapinnal olles ütleb hing mulle selgelt ette, et võin rängalt kukkuda… peaga vastu toru… Pealegi on Edal väga hea intuitsioon ning tema leiab samuti, et võib õnnetus juhtuda… Iga hüpe, mille edukalt sooritan, kirjeldab mulle enesele, et hing on eksiteel ja ma ei kuku ning lisab juurde julgust kui ka hooletust… Tähendab, usaldan enda mõistust ja jätan vaistu tahaplaanile.

Ees on järgmine hüpe ning hing alarmeerib kohe saabuvat eluohtlikku olukorda… Eiran hoiatust, sest ma ei ole ennem ju veel kukkunud… Enesekindlalt tõukan end torult ära, kuid parem tõukejalg libiseb kergelt tahapoole, mis tähendab, et hüppele rakendatav jõud on osaline, tasakaal on kadumas ning üks osa energiast kulub tennise tagasi libisemisele ja püüdele keha stabiliseerida.

Õhus lennates alustab aeg teisenemist. Keha jätkab oma teed ja aeg liigub samaväärselt lineaarselt. Kell on 20:28. Hing omakorda valmistub kehast väljuma ja aeg on sisuliselt peatumas. Sa koged materiaalset ja immateriaalset maailma samaaegselt!

Lugeja on juba aru saanud, et jõukatsumine ebaõnnestub ja ma ei maandu teisel torul. Nii ongi. Hüpe jääb lühikeseks ja kuna torukonstruktsioon on ligi meeter maapinnast kõrgemal, siis gravitatsiooni tulemusena õhus püsida ei õnnestu ja hakkan lähenema maapinnale. Mitte jalgadega ei maandu torule, vaid suuga vastu toru… Pauk on erakordselt tugev ja kogu torustikutarind väriseb ning kõmiseb… Kaelast käib ränk raksatus läbi ja pea väändub ebaloomulikult tahapoole… Jään liikumatult kõhuli lamama…

Huvitava osisena mõistus küsib minult eneselt, kas võin praegu ära surra? Teine küsimus, kas surra või mitte? Esineb arutelu mõistuse ja füüsilise keha vahel (!), kas elust lahkuda või mitte… Sa võid anda käskluse surra ja süda seiskub…

Juhin tähelepanu asjaolule, et ennem lööki on hing kehast väljunud ja aega enam ei ole. Hing on tinglikult hetkes ehk oled astunud teispoolsusse, kus aega ei eksisteeri. Piltlikult võid selles momendis veeta mitu päeva või nädalaid ja enam kui Maal on möödunud kõigest mõned sekundid.

Olen justkui lõputus ja piiritlemata ruumis või dimensioonis, kus on valgus ja ei ole. Siiski kuulen, mis Maal toimub, hingena suudan vajadusel ümbritsevat näha, inimeste mõtteid, meeleolusid ning muud tajuda.

Pärast põmakat seltskonna jutuvada katkeb… vaikus… 5-6 sekundi pärast keegi poistest ärevalt ütleb: „Ta on surnud!” või „Vaata, kas ta on surnud?” Misjärel koheselt väljub mu hing immateriaalsest dimensioonist ja paikneb lamava keha juurde ca 60 cm kaugusele ja kõrgusele. Sekund või kaks hiljem ahastuses ja hädaldades Eda karjatab: „Ma ju ütlesin, et ta kukub!”

Õde hüppab tellingutelt maha ja tõttab minu juurde… Õnnetusest on möödunud 16-17 sekundit… Ennem kui õeke jõuab midagi öelda, siseneb hing kehasse tagasi…

„Henry-Henry, kas sa oled elus?!” keerab mu jõuliselt selili, tõstab rindkere ülespoole ning üritab nägu mullast ja sodist kiirustades puhastada. Avan silmad. Kõik hingavad kergendatult ja murekoorem väheneb tuntavalt.

Vahemärkus. Eeltoodud situatsioonikirjeldus ei ole mu jaoks midagi uut… Aegsasti juba ennem sündmust olin püüdnud kinni küllaltki täpse info detailide ja sõnadeni, mis lähitulevikus hakkab toimuma…

Hoop oli sedavõrd tugev, et võttis mu sõna otseses mõttes oimetuks. Olen šokis ja alles nüüd tunnen tohutut valu. Kogu peakolju tuikab, iseäranis nägu ja lõualuud, kael on eripäraselt kange ja jäigastunud. Õde palub mul suu lahti teha ja katsub esihambaid… meeletu valu ja pisarad voolavad… Ta ütleb: „Issand, hambad on täitsa katki… sul on varsti kool…” jms.

Eda soovib uudishimust samuti mu hambaid kontrollida, kuid ma ei taha teda ligi lasta. Valu on läinud liiga suureks ja suust tuleb palju verd. Tüdruk rakendab jõudu ja on mu suhtes karm… Allun korraldusele.

Õde aitab mind püsti ja olen tõsiselt üllatunud, et kael ei ole enam endine ning pea keeramine on vastikult piinarikas. Mõne minutiga oleme kodus ja selleks ajaks on suu juba paistes ja paistetuse tõttu ei saa enam kinni panna. Kael on samuti mõnevõrra pundunud ja pea tervikuna on kuidagi paks. Kõigest hoolimata olen hingelises plaanis muretu ja tean, et perspektiivis läheb kõik hästi. Samal ajal mõistus deklareerib, et nüüdsest olen hammasteta, üsna ebameeldiv olukord jms.

Kodus ütleb ema meile etteheitvalt umbes järgmise lause ning mõtte: „Varsti on kool ja hambaid suus ei ole…” Sisu on pikem ja jätan kolm punkti. Ligi tunni jooksul saame verevoolu suust pidama.

Emps on väga närviline, sest esimese aja arstile saame alles neljapäeval 22. augustil. Kuigi emal on keeruline töölt ära tulla, siis paaritunnise akna leiab lõunapaiku. Arsti esmane hinnang on, ülemised esimesed kaks purihammast on murdunud ja infektsiooni ning põletiku vältimiseks tuleb koos juurtega koheselt eemaldada, kuid lõpliku hinnangu annab arstide konsiilium, mis koguneb homme pärastlõunal.

Järgmise päeva õhtul ema kodus teatab, et arstid soovitavad katkised hambad kõrvaldada, muid võimalusi ei ole ja samal ajal raputab eituseks pikalt pead, et poeg on nüüdsest hammasteta ning varsti on kool… Vaatab mulle ainiti otsa, on nutma puhkemas ja järjepidevalt korrutab, kuidas ma ilma hammasteta kooli lähen… Tasahiljukesi muutub üha kindlameelsemaks ja sõjakamaks. Umbes poole tunni jooksul otsustab, et tema alla ei anna ja hambaid välja tõmmata ei lase!

Järgmise nädala esmaspäeva 25. augusti hommikul lähme arsti juurde tagasi ja ema enesekindlalt avaldab, et ennem ta siit kabinetist ei lahku kui murdunud ja ainult igemete küljes olevad hambad kinnitatakse juurte kohale tagasi. Aega ei ole, iga kaotatud tund vähendab võimalust, et eksperiment õnnestub. Arst püüab ema leebelt veenda „kasutust” ideest loobuma, kuid tulutult. Viimaks doktor resoluutselt ütleb, et tema seda tööd ei tee ja vastutust ei võta! Järgneb kümmekond minutit pingelist vaidlemist ja iga minutiga muutub ema jäigemaks ning põikpäisemaks ehk mida enam hagu alla viskad, seda suuremaks tuli läheb. Emps ei kavatsegi siit ära minna, kasvõi õhtuni oleme siin! Lõpuks arstitädi alistub ja põgeneb ning näole end enam ei anna.

Veel umbes 12-13 minutit ja maja pealt leitakse keegi õde, kes ilmselt on varemgi traatide paigaldamisega tegelenud ja esihambad seotakse väga tugevasti oma kohale tagasi. Loomulikult tuimestuseta ja valu on päris suur, kuid kannatan ära. Ligikaudu nädalajagu on valu ja paistetus veel igapäevane. Esimest koolipäeva käsitlesin lühidalt 30. peatükis.

Novembri keskel kuni detsembri esimeses pooles käime arsti juures kontrollis ja traadid võetakse ära. Tohter on üllatunud ja ema on rahulolev, on juhtunud väikest viisi meditsiiniline ime ning murtud hambad on kasvanud juurte peale tagasi! Seega ema ja minu intuitsioon ei eksinud – saan hambad tagasi!

Pannakse uued traadid ja pingutatakse natukene teistmoodi. Ennem kevadet käime veel korra arstil ja mõnevõrra leevendatakse traatide pinget. 1975. aasta märtsi lõpus kuni aprilli esimesel poolel võetakse käsitöönduslikud traadid ära, sest hambad on korralikult kinnikasvanud. Aprilli lõpus kuni mai alguses saan hammaste painutamiseks klassikalised hambaklambrid, mida peab 1,5-2 aastat kandma.

Ülaltoodud lugu on hea näide, et puhast intuitsiooni on vajalik usaldada! Mõistus võib eksida!

Peatükk on kirjutatud mais 2022.

39. PEATÜKK ⟡ Eluohtlikud olukorrad hingelise tundlikkuse tagajana ⟡

Kummalisel põhjusel, kuid ilmselgelt saatuslikul rajal kõndides, tajud enda hinge lähedalolekut vähem või rohkem eluohtlikke situatsioone läbi elades. Kõige esimene eriti ohtlik olukord oli sünnitusmajas, millest kirjutasin 25. peatükis. Hinge ilmnemine toimus ka enesetapumõtete veeretamisel mai-juuni 1979 (11 a). Vahetult ennem suitsiidikatset november-detsember 1979 (12 a) ja pärast, mis on kirjeldatud 33. ja 34. peatükis.

Räägitult, hinge üks eesmärke on tagada sinu füüsilise keha eksistents ja elu. Tagamise üks meetodeid on, et hing ilmutab end, kõneleb sinuga ja toetab, jagab infot, mida nn tavaolukorras hankida ei ole võimalik vms. Sõltuvalt inimesest tajud hinge kirkalt või üldse mitte.

Hinge teine siht on aidata sind immateriaalsusse kui hakkad surema, reaalselt sured ja sellesse elusse enam tagasi ei tule. Üleminek füüsilisest olekust hingelisse on märkamatu või vaevu tajutav ning sa ei pruugi aru saada, et oled kehast lahkunud. Sõltub inimesest. Näiteks mina tean kui keha on surnud ning saad aru, et oled taas kordumatu igavikuline hing; siire ühest olekust teise on vaevumärgatav.

Isiklikult minule mõjub hinge ilmnemine emotsionaalselt ja vaimselt virgutavalt. Mida sagedasem on kontakt enese hingega, seda enam oled meeleliselt tundlik ja mõistad end laiahaardelisemalt. Järelikult eluohtlikel situatsioonidel on olnud mitmeid kindlaid rolle! Jällegi, sõltub indiviidist. Siiski ei soovita mitte kellelegi teadlikult kutsuda ette olukordi, kus su elu võib ohtu sattuda!

Sünnist kuni aastani 2006 jaanuar-veebruar (38 a) esineb kuni 25 eluohtlikku olukorda. Sünnitusmaja lugu iseenesest on väga erakordne ja ainulaadne ning erineb järgnevatest 24-st.

24-st kolme mäletan isiklikust vaatevinklist ja isa mõnevõrra teismoodi. Tegelikult üsnagi müstiline värk, sest mul on väga hea meetod, kuidas varjus olnud mälestused esile tõsta. Mäletamisest kirjutasin detailselt 21-25 peatükis.

„Esimene lugu.” Võimalik, et 1969 suvi, varsti 2 aastane. Olen vanematega Lõuna-Eestis onul ja tema naisel külas ning ühiselt pannakse nende elukohas tapeeti seina. Mul on võimalus liimiga kokkutehtud tapeedipaanidel korduvalt liugu lasta. Siit edasi olulisi mälupilte ei esine. Hilisemas elus räägivad vanemad sageli, iseäranis isa, et tapeetimisega samal päeval mängisin ka onu autos ja lükkasin käigu välja ning auto veeres tiigi poole. Onu sai õigel ajal jaole ning õnnetust ei toimunud.

Põnev on asjaolu, et läbi lapsepõlve püüan autoga olnud sündmust tihti meenutada, kuid pingutustest hoolimata mitte midagi meelde ei tule. Ka tänapäeval uut infot esile ei tõuse. Miks esineb mäluauk, ma öelda ei oska. Pigem võis olla hoopiski nii, et istusin onu süles ja lubati tiigi lähedal rooli hoida… Vanemad võisid olukorda romantiseerida ja teha huvitavamaks ning ajaga lugu teisenes, mistõttu detaile ma meenutada ei suudagi.

24.05.2022. Esiplaanil on elektripost ja 1969 aastal umbes samas kohas oli posti asemel auk kuhu ronisin. Võimalik, et elektripost tol ajal paigaldatigi. Fotograaf: Henry Küla

„Teine lugu.” Ilmselt 1969 september või oktoober. 2 aastane. Jalutame isaga Vikimõisa kandis. Ronin ühte auku ja uudistan, mis seal sees on. Omapära seisneb selles, et augus olles on hing kehast väljas ja minu selja taga umbes 1,5 meetri kaugusel ning jälgib minu toimetamisi. Isa hõigub kiirustama ja jooksen talle järgi. Hilisemas elus väidab isa mitmeid kordi, et kukkusin postiauku ning kadusin kuhugi ära. Seega samast sündmusest on kahe inimese erinevate detailide mälukaadrid.

„Kolmas lugu.” Isa tuleb lasteaeda jalgrattaga järgi. Ilmselt 1972 mai, veel 4 aastane. Sõidame koju ja mina istun taga pakiraamil. Kallur läheb meist lähedalt mööda ja isa sõnul kukub kastist suur kivi teele. Paps ütleb, et oleksime surma saanud. Siiski kivi ma ei näe ja hing mitte midagi eluohtlikku ei tuvasta. Võib-olla isa ärritus, sest veok ei hoidnud mõistlikku distantsi ja vihaga prahvatas, et oleks kiviga pihta saanud jms. Ehk mõistus andis talle just sellise info nagu soovis, kuid leian, et situatsioon ei olnud kriitiline.

Isa on läbi elu liialdanud või valetanud või mäletab teistmoodi. Ta esineb väga andekalt, loominguliselt ja elutruult, suurepärane lauluhääl (dramaatiline tenor), mistõttu ta võinuks elukutselt olla armastatud karakternäitleja või tunnustatud ooperitäht (praeguses elus ta ei ole seotud näitlemisega ega laulmisega). Seetõttu tema sõnadesse tasub alati suure kahtlusega suhtuda. Sündmuste kirjeldusest selgub ja mul puudub taju, et tegemist oleks olnud millegi ohtlikuga. Seetõttu eeltoodud lugude numeratsioon on tinglik ning jutumärkides.

Eluohtlike situatsioonide loetelu (lühimärkmed) olen pannud kirja sügisel 2021 kui on olnud käsil tõsised ja produktiivsed meenutamise protsessid. Nende hulgas äsjatoodud kolm lugu, mis mälusoppides sobramisel peatüki kirjutamise ajal tasandusid tavapärasteks elulisteks toiminguteks. Mälestused koosnesid segamini minu ja kunagi isa poolt öeldud lausetest, mis tõe huvides tuli nüüd lahti lüüa ja üksteisest eraldada. Omalaadne tegevus nõudis aega ja korralikku pingutust ning tegelikus elus olnud kaadrid asetusid tõenäoliselt õigesse järjestusse. Mõningase analoogiana võiks märkida Venemaa propagandat ja ajupesu, mida nn keskmine Venemaa elanik usub, mis tekitab tema mõtlemises ja iseendaks olemises suhteliselt suure sürreaalse kaose. Selekteerimaks valedejadast välja tõde on tohutult keeruline, milleks võib kuluda palju inimpõlvi.

Taaskord nimekirja mitmeid kordi lugedes ja seikasid meenutades selgub, et nendest mõned on pigem ohtlikud ja hinge ilmnemist ei ole toimunud. Jõuan järeldusele, et täpsustatud andmetel on sünnist kuni 2006 aasta jaanuari-veebruarini olnud 16 eluohtlikku olukorda. Harutan need järjekorras lahti.

Esimene lugu sünnitusmajas. Loe 25. peatükki.

Teine lugu. Ilmselt 1971 28. august laupäev või 04. september laupäev, 4 aastane. Mõnevõrra tuuline ja poolpilves ilm. Umbes +15 kuni +17 C. Kella 11:00 paiku. Hommikusöök on söödud ja aeg minna välja mängima. Võtan kolmerattalise jalgratta ja lähen maja kõrval asuvasse sõudebaasi. Seal on alati väga huvitav. Onud ja tädid sõidavad süstadega, inimesi on suhteliselt palju ja meeldib, et minust hoolitakse kui rattaga ukerdan. Sageli naeratatakse ning antakse teed.

Sõidan tavapärast ja tuttavat teed pidi sillale, et näha lähemalt, kuidas sportlased askeldavad. Sillalt on ka hea ülevaade Harku järvele. Sild koosneb kahest osast. Esimene puidust osa toetub maal asuvale betoontarindile ja on viidud puitpostidel ca 10 meetri ulatuses vette. Teine puidust sillaosa on ujuv, mis on paigutatud tünnidele. Tünnid põhja ei vaju ja sedamoodi saadki sillal käia.

Kaks sillaosa ei ole täna omavahel püsivalt seotud, vaid on umbes 1 meetrine vahe. Olen pettunud, et tuul on kaks silda üksteisest eemale lükanud ja järvepoolsele osale ma ei pääse. Vahe on sedavõrd suur, et ei riski hüpata ja teisalt ratast ka teisele poole tarida ei saaks.

Jään mõtisklema ja ootele, äkki keegi aitab mind teisele poole. Ma ei julge ka abi paluda. On üsnagi kentsakas, et ae onu, tõsta mind palun koos rattaga teisele sillale… Koju ei soovi samuti minna, päev on alles alanud.

Leian, et kui rattaga kahe silla vahelt vette uhaksin, küllap siis keegi mind veest välja tõmbab ja teisele sillale tõstab. Tean täpselt, et mind aidatakse veest välja…

Varsti tuleb teisele sillale noormees kanuu või süstaga ning teeb ettevalmistusi sõitu minekuks. Ta on minu lähedal vasakut kätt.

Mõeldud tehtud! Sõidan vette ja kohkun… Ma ei osanud arvestada, et vees on väga ebastabiilne ja täiesti teistmoodi olukord ning ühtäkki kipub ratas kiiresti sügavikku kaduma… Eeldasin, et ainuke muutus ongi selles, et istun jätkuvalt sadulal ja toetun rõõmsalt käepidemetele ning vesi on põlvini, nabani, rinnuni või kaelani, kuid mitte üle pea… Mind tõstetakse lahvandusest kenasti välja ja pannakse teisele sillale…

Paraku vesi on sügav ja ma ei taha, et väga oluline ratas ära kaoks… Vasaku käega hoian lenksust kinni ja samal ajal muretsen, et müts võib peast ära kaduda. Seetõttu parema käega hoian peast ja mütsist kinni…

Hetkega kaon vee alla ja hing ilmutab ning selgitab, et tegemist on eluohtliku olukorraga ning on uppumise risk… Samal ajal annab teada, et mind päästetakse… Eelnevalt mainitult kordan üle, et hinge üks ülesandeid on tagada sinu eksistents.

Teadmine, et mind aidatakse muudab mu täiesti rahulikuks ja passiivseks, võib-olla isegi apaatseks… Ma ei rabele, intuitiivselt ja instinktiivselt hoian hinge kinni. Silmad on avatud ning näen, kuidas sügavamale vajudes valgus väheneb ja ümbrus muutub hämaramaks… Tekib omalaadne suur rahuseisund, kus kontakt enda kehaga jääb tahaplaanile ja keskendud enese hingele. Sisuliselt on tegemist suremise protsessi algusega ja pehme üleminekuga füüsilisest maailmast immateriaalsesse dimensiooni.

Tähelepanuväärne on, et üleminekufaasis inimese kehale ja ajule mõistetav lineaarne aeg piltlikult määratledes hakkab peatuma või kaduma ning tajud, et ajal puudub sinu jaoks edaspidi tähendus. Ehk immateriaalsuses aja mõistet ei eksisteeri ja kõik on vajadusel olemas ühes hetkes või loendamatutes momentides. Hetke kui sellist võib venitada lõputult avaraks ja suureks.

Vee all olles kogen ja mõistan ennast ning ümbritsevat füüsilist kui ka immateriaalset maailma oluliselt laiemalt. Võib väita, et justkui oleksin pingeliselt mitmeid päevi eripäraseid õppetükke omandanud ja teinud edukalt eksami! Teisisõnu sa oled ühenduses oma igavikulise hingega ja sulle on avatud tohutult suur võimete ning teadmiste varamu.

5-7 sekundi pärast krabab keegi mind jopest… Vaikelu katkeb ja hakkan meeletult rabelema ning soovin tundmatust segajast vabaneda… Hoian lenksust kramplikult kinni, kuid käes jaksu ei ole ja ratas vajub oma teed…

Mind tõmmatakse veest välja… Visklen ja protesteerin nagu kala kuival… Parema käega hoian jätkuvalt peast ja mütsist kinni…

Jalad ei ulatu sillani ja sedamoodi noormees mind jopest kõvasti kinni hoides kiirustades maale tiribki. Rapsin visalt ja ei saa aru, mis toimumas on… Miks mind lahti ei lasta ja miks silla teisele osale ei panda… Olen suures segaduses…

Ilmar Ruhno (29.12.1926-01.03.2008) on sõudebaasi direktor alates 1956-ndast aastast. Otseteed tema kabinetti mind viiaksegi. Loomulikult tean, kellega on tegemist. Ta on tõsise range olemisega tugeva häälega meesterahvas, kellest peetakse lugu ja kord on majas. Kardan, et ta hakkab minu peale karjuma, olen ju pahandust teinud…

Ilmar teab mind, kuid moe pärast küsib, kes ma olen, kus elan jms. Ta on üsnagi rahulik ja sõbralik, kuid tunnen end väga ebamugavalt. Riided tilguvad ja kabineti laudpõrandal on suur veeloik. Viimaks küsib, kas saan ise koju või peaks mind aitama? Mul on heameel, et saan tulema.

Kodus pelgan samuti, et ema hakkab tõrelema, et vette kukkusin… Emps on hoopiski väga hooliv ning kamandab mind teki alla sooja. Jään sügavalt magama. Ligi nelja tunni pärast teen silmad lahti.

Muretsen, et isa saab mu peale pahaseks, et olin hooletu ja jalgratta ära kaotasin… Üsna pea selgub, et ratas on järvest juba välja sikutatud ning kuuri all. Ei mingit riidu ega kurjustamist!

Järgmisel päeval või järgmisel nädalavahetusel või nendel päevadel on sõudebaasis pidulik rivistus ja kõne, masti heisatakse ENSV lipp. Noormeest, kes mu elu päästis, tunnustatakse aukirja ja transistorraadioga. Kõnet peab Tallinna linna, vabariigi või EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) esindaja. Sündmust kajastab ajakirjandus.

Kirjalikus formaadis ilmub lugu mälu järgi ajalehes „Rahva Hääl”, mida esmakordselt loen kui juba koolis käin. Kahjuks tänaseks on ajaleht kadunud. Peatüki kirjutamise ajal ei ole aega raamatukokku minna, et kontrollida kuupäevi ja lugeda artikkel taas läbi. Võimalik, et mälu eksib ja kuupäevad paigutuvad ümber ning ajalehe nimetus on hoopiski teine.

Peatükk on kirjutatud aprillis 2022.

%d bloggers like this: