Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-27)

27. PEATÜKK ⟡ Aja- ja koduloolase Heino Gustavsoni (1923-2005) poolt pildistatud ühe foto lugu kohalikus kultuuriloolises pildis. H. Gustavsoni ja Augusti mälestuseks

Vikimõisa pildi avastan 2021 aasta juulis juhuslikult veebist. Olen üllatunud ja samal ajal rõõmus, et armsast lapsepõlvekodust, kus elasin sünnist 1967 august kuni juuni 1982, on olemas väga vahva kaader.

Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN01

Selgitan natukene hoone tausta, kus elame. Tollikontrolör Johann Crameri eestvedamisel loodi 18. sajandil Harku järve kaldale mõis, mis esialgu kandis nime Cramers Höfchen. Hilisemalt on tegemist arsti ja apteekri Ficki perekonnale kunagi kuulunud suvemõisa peahoonega. Kutsuti veel Vickmõisa, Viigimõisa või Vikimõisa. Praegune aadress Sõudebaasi tee 18 ja endine Sõudebaasi tee 6 Tallinn. Hoone asub järvest 50 meetri kaugusel.

Võimalik, et pea- ja abihooned ehitati 18-19. sajandil, mil hr Fick Keilas esimese arsti ja apteekrina töötas. Tõenäoline, et peahoonet on mitu korda ümber ehitatud, mida oskaks uurimistöö tulemusena öelda arhitektuuriajaloolane või asjatundlik huviline. Ühena viimastest kordadest ehitati mõis ENSV ajal 1946 aastal 6-korteriga elamuks ümber. Kuni 60-ndate lõpuni tegid elanikud korterites mõningaid nn mitteametlikke täiendusi. Meie elame teisel korrusel vaatega järvele.

Esimene suurem põleng oli 1982 aasta septembri lõpus või oktoobri alguses kui esimese korruse suure verandaga korter öösel süüdati ja gaasiballooni plahvatuse tulemusena süttis ka meie korter teisel korrusel. Sellel sajandil on olnud veel 2-3 põlengut ja hetkel on mõisast järgi varemed. Mõisatemaatikat lahkasin laiemalt 9. peatükis.

Esimesel paaril kuul ajab foto mind segadusse, sest pildi dateeringuks märgitud 1970 aastal, mälu järgi vasakul pool asuvat abihoonet enam ei eksisteerinud. Sealhulgas mäletan, et puhast killustikteed ei olnud, vaid tõrvatud kate. Veel mõned detailid, mis viitavad varasemale ajajärgule. Seetõttu pildistamise aeg on minu jaoks pigem ennem 1965. aastat. Ainuke „häiriv” komponent pildil, mis viitab uuemale ajale on katusel asuv televisiooniantenn…

Teen järelepärimise tädile ja õele. Viimane omakorda Edale, kes elas kõrval asuvas sõudebaasis. Kõik on minust vanemad. Küsimus – millisel aastal võiks foto olla pildistatud? Keegi ei mäleta mitte midagi!

Kuniks 23 oktoobri hilisõhtuni… ja mälukaadrid on avatud tutvumiseks. Üksikasjalik mäletamise protsess vältab vahelduvalt oktoobri lõpuni. Mida enam detaile ilmub, seda täpsemaks pildid joonistuvad.

1968. aasta suvel (olen saamas varsti aastaseks) 4-5 meest paigaldavad katusele antenni, et majarahval oleks võimalik „TV-luksust” nautida. Maja ainuke televiisor on Õiel, kes vist juba tol ajal töötas haridusministeeriumis. Fotol asub Õie avar korter vasakul pool verandat. Antud episoodi osas esineb põhiosas hingemälu, kes valdavalt kehast väljas olles jälgib, kuidas tööd käivad.

Meie pere saab pisikese kasutatud teleka 1969 aastal suve teisel poolel või sügisel. Isa käib katusel telerikaablit antenniga ühendamas. Järelikult foto ajatempel 1970 justkui peaks vastama pildistamise hetkele…

Mälu kirjeldab, et on septembri viimane täisnädal 1970. aastal. Teisipäev kuni neljapäev. Pigem neljapäev 24. september. Olen 3 aastane. Ema on kodus, sest meile tuuakse sovhoosi poolt suur kott kartuleid.

Emps saadab mind varakult kella poole üheteist paiku välja valvesse, sest äkki jõuavad kartulid kokkulepitust täistunnist 11:00 varem kohale.

Väljas on hea olla. Kuigi on mõnevõrra niiske, aga külm ei ole, olen soojalt riides. Meie kandis liigub hommikuti väga vähe rahvast ja iga inimene on põhjalikku uudistamist ning vaatlemist väärt. Umbes 10:40 ajal tuleb linnapoolt mööda Sõudebaasi teed pruunides viigitud pükstes, õhukese sügismantli ja heleda särgiga ning linnakingadega sale mees. Õlal rihma otsas kummaline „kandiline” kott. Kohe saan aru, et ta ei ole kohalik, vaid kuidagi tähtis tegelane…. Kõnnib enesekindlal ja suhteliselt kiirel sammul. Vaatab tähelepanelikult vasakule ja paremale, tutvub ümbrusega. Ootan, et ta küsiks minu käest midagi, kus-mis asub, kuid ainult vilksamisi heidab pilgu, läheb majast mööda ja sõudebaasi poole. Vaatan talle veel pikalt järgi, äkki on ära eksinud…

Oskan üksi olla ja keskendun mängimisele.

Kurvi tagant paistab 2-rattalise vankriga hobune ja laiaõlgne onu August. Ta jalutab suksu kõrval aeglasel, väärikal ja hoolikalt väljamõõdetud kindlal sammul. Otsekui sõjaväelasele kohane enesekindel kõnnak. Traditsiooniliselt on seljas pikk musta värvi aegu näinud nahkmantel, jalas rohekad sõduri või ohvitseri kalifeed, soni peas, läikima löödud kirsad ja alati pabeross suus.

Tavaliselt ta hilineb pool tundi, mõnikord kuni poolteist tundi. Täna on väga täpne ja kohal 11:10.

August jõuab minuni ja küsib: „Kus su ema on?” Olen ähmi täis ja arvasin, et suur kott kartuleid tuuakse ikka hiiglama kastiautoga! Imestan, et hobusel niipalju jõudu on… Jooksen tuppa emmet kutsuma.

Emme tuleb rõõmsalt vankri juurde ja saabub ka kandilise kotiga mees. Nad kõnelevad isekeskis millestki. Olen väga häiritud ja nihelen, et linnamees meid segama on tulnud. Ma ei saagi Augustiga tähtsatest asjadest rääkida…

Kui kummalisest kotist võetakse fotoaparaat välja ja sätitakse valmis, alles seejärel saan aru, et onkel tahab millegipärast pilti teha. Ema kamandab mu aia juurde. Vastumeelselt ja aeglaselt loivan eemale, kuid vargsi hiilin tagasi… Tahan ka pildile jääda… Emme on väga kannatlik ja saadab uuesti eemale.

Augustist ja emast tehakse ühispilt. Edaspidised kaadrid on ainult töömehe ja hobusega. Heino on väga viisakas ja kutsub hobumeest korduvalt härraks. Kaks pilti eestvaates ja üks profiilis.

Ajan rinna kummi ja manan paipoisi näo ette ning arvan, et nüüd on minu kord… Piltnik ei tee märkamagi… Olen pettunud ja ei saa aru, miks vana mees talle huvi pakub…

Emme on mures, kuidas kartulid vankrist kätte saame. Tahab üksi võtta ja püüan abiks olla, kuid August haarab päratu koti sülle ja viib kergel sammul maja juurde. Mu imestusel ja hämmingul ei ole piire! Tal on rohkem jaksu kui hobusel! Olen sinnamaani kogu aeg arvanud, et 68 aastane on juba ätt, kes vaevu suudab käia…

Oleme kartulite varumisega hiljaks jäänud ning saame ühed viimased pabulad, mis sovhoosi hoidlas veel järgi on. Hind on krõbe, üks rubla ja 10 või 20 kopikat kokku, kuid laual peab söök olema. Õigel ajal ostetuna saanuksime 60-80 kopikaga koti. Ema teeb kiire arvutuse. Ise kasvatades oleks omahind 30 kopikat kott.

Fotograaf palub vankri maja juurde ajada, et saaks järve äärest pildi teha. August on hobuse taga ja pildile jäävad jalad ning nahkmantel. Rahustab ja patsutab looma, et perutama ei hakkaks. Kaadris on veel naabermajast (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19) uudishimulik pikakasvuline Rein Rahamägi (1939-2017), kel on alati seljas aegu näinud väljaveninud ülikond, heledas toonis triiksärk ja soni peas. Kui pilti suurendada, siis suksu tagant on näha ka minu ema jalad. Nii valmibki foto! Heino tänab viisakalt ja läheb. Kell on umbes 11:35.

Võib-olla on säilinud negatiiv täpse pildistamise kuupäeva ja kellaajaga, kus leiab minule teada olevad vähemalt viis fotot, aga äkki enamgi. Ei saa välistada, et Heino kasutas mitut negatiivi ja kahte kaamerat. Vahest on piimamehest tolleaegses ajakirjanduses lugu publitseeritud.

Võimalik, et väike rahulolematus, et pildile ei pääsenud, on olnud üheks oluliseks teguriks, miks kümme aastat hiljem 13 aastasena võtan ise juba Smena kätte ja teen esimesed klõpsud. Fotograafiahobi on tänaseni. Seega iga lugu saab kuskilt alguse…


Meenutused H. Gustavsoni poolt tehtud foto osas saatsin Tervishoiumuuseumile 01.11.2021. Muuseum võttis „sõnasabast kinni” ja meeldiva üllatusena avaldas suure osa mälestustest aadressil https://www.muis.ee/museaalview/2142025, mida hiljem veel täiendati. Novembri lõpus avastan, et museaalide hulka on veel üks foto lisatud. Samuti saab suures formaadis pildid allalaadida.

Loo aluseks olnud fotot suurendades, redigeerides ja uurides selguvad veel mõned detailid, mida ma varasemalt ei teadnud, ei mäletanud ning tillukeselt pildilt ei näinud. Augustiga täiendavalt „lisandusid” R. Rahamägi ja „ema jalad”, misjärel natukene muutsin peatüki sõnastust.

Teise foto suurendamisel ilmuvad hobuse tagant osaliselt välja kaks täpilistes kleitides naist. Sarnased kleidid olid tol ajal kahel naisel. Eevi, kes oli meie naaber kõrvalkorteris. Hella-Vaike Rahamägi (1942-2011), kes oli Reinu abikaasa ja nad elasid järve kaldal asuvas kõrvalmajas, praeguse aadressiga Sõudebaasi 18 Tallinn. Mõne lausega kirjutasin majast 13. peatükis.

Samuti on fotol nähtav puust kastiga veoki number. Tegemist oli Harku järve sovhoosile kuuluva helekollase kabiiniga veoautoga GAZ-53 ja juht Vasja elas alumise korruse verandaga korteris. Auto kõrval olevad telliskivid tähendavad, et tollel perioodil ehitati meie õuele puukuuri, mis omakorda viitab, et pildi vasakul pool olevat kõrvalhoonet hakati lammutama hilissügisel 1970 kuni kevad 1971.

Minu jaoks on põnev, et oktoobris 2021 olnud „meenutusretkel” fotodel toodud Rein, Eevi ja Hella meelde ei tule… Rein on meeles osaliselt kui ta tuleb oma majast välja vankri suunas ehk pildil ta ei tohiks olla… Fotodest on Tervishoiumuuseumil olemas kaks pilti, kuid mina mäletan, et tehti enam… Seega mõni kuni 15 minutit seonduvalt pildistamisega minu mälus ei esine. Järeldan, et nendel hetkedel olin kas toas, keldris või hoovis. Igatahes väga vahva on üle 50 aasta tagasi toimunud sündmust püüda minuti täpsusega järjestada!

Samuti ei ole meeles, et maja kõrval oleksid olnud telliskivid ja veoauto… Järeldan, et väikelapse jaoks oli tegemist vähe oluliste või igapäevaste detailidega, millele ei pööranud tähelepanu.


Kadunud ema sõnul olla August kunagi külanõukogu esimees olnud. Millise küla, ei oska öelda. Kõva töömees ja tundvat suurepäraselt ka sepatööd. Sõudebaasi tee 3, praeguse aadressiga Pikaliiva tn 3 asub pisike nn tep-plaatidega vooderdatud hall majake, kus külamees sageli peatub või isegi elab. Meie kutsume Oksari-Mammi majaks ja tema lapselapsega käin vahel mängimas.

13.11.2021 Sõudebaasi tee 3 Tallinn. Fotograaf: Henry Küla

Kuldsete kätega August on pensionil ja aitab sovhoosis erinevaid töid teha. Üks toimetustest on lähedalasuvast karjalaudast külarahvast värske piimaga varustada ja seeläbi sovhoosile väikest tulu tuua. Vankris on 1-2 alumiiniumist 40 liitrist piimapütti ja piimapäevad on 2-3 korda nädalas hommikupoolikul umbes kella üheksa ja kümne vahel.

Aegapidi muutuvad piimaringid hõredamaks. Esiotsa kaks korda nädalas ühe pütiga. Seejärel kord nädalas ja viimaks ainult tellimuse peale. Rahvas käib tööl valdavalt linnas ja söögikraam tuuakse poest. Külmutuskappide laiema leviku, mõistlikuma hinna ja saadavusega 60-ndate lõpust kuni 70-ndate alguseni ostuharjumused muutuvad ja kiiresti riknevat toitu ei hoita enam sahvris või keldris. Samal ajal lähim suur ostukoht on Mustamäel, Szolnoki kauplus. Sovhoosi enda piiratud valikuga pood on teisel pool Harku järve.

Meie tellime põhiliselt piima ja köögivilju. Kord kuus on nn lihapäev ja värsket kraami saame otse karjalauda kõrval olevast väikesest sigalast. Paraku liha alati ei jätku. Ilmselt läheb eelisjärjekorras „sakstele” jaotamiseks ning süveneb varastamine. Paar korda aastas jagub kanalast ka mune.


Postiljon käib neljarattalise hobuvankriga, mis on üsna kiire liikumisvahend. Kui kirjakandja vahel haigestub, siis töö võtab ajutiselt üle August oma 2-rattalisega. Hobu on vana, mistõttu liikumine aeglane. Sellel perioodil peame toidupoolise hankimisega ise hakkama saama.

Vist 1973 aasta veebruari esimesel poolel põhikohaga postimees haigestub ja kohusetundlik August võtab oma suksu ning vankriga juhtimise üle. Märtsis ta külmetub ja haigestub raskelt. Märtsikuu lõpus sureb…

Mõne nädala pärast alustatakse korraldatud postivedu autoga. Hobuvankriga August vajub aegapidi sügavasse minevikku…


Augustit mäletan juba sülelapsena 1968 aasta märtsist-aprillist 7-8 kuusena kui olen ema süles ja lähme õue piima vastu võtma. Hing on vahel kõrval või mitme meetri kaugusel ja hoolitseb, et mul oleks vahetu info alati saadaval ning olemine kõigiti turvaline. Kui emme üksi piimal käib, siis vahetevahel hing saadab teda ehk täpne ülevaade peab olema, mis lähipiirkonnas toimub.

Hilisemal ajal kui juba käia oskan, olen sagedamini väljas, kuid külameest kardan ning olen empsi selja taga peidus. Natuke kahtlase ja karmi välimusega vana mees, hirmus must mantel üll…

Ilmselt 1969 mai, mõne kuu pärast saan kaheseks. Ema on tellinud piima, kapsast ja porgandit. Ta selgitab, et vankriga onu nimi on August. Turtsatan naerma…! Nimi on nii imelik ja ei olegi sellist varem kuulnud! Emme kutsub korrale ja seletab ning üsna kiiresti rahunen. Oleme väljas ja ootame. Varsti hobu peremehega saabubki.

Olukord on mõnevõrra keeruline. Ema soovib, et tutvustaksin ennast „hirmsale” onule… Olen pelglik ja ei taha mitte kuidagi tema juurde minna. Emps utsitab ja selja tagant hellalt lükkab. Puiklen vastu, kuid mehe väga sõbralikud silmad leevendavad arglikkust. Ta sirutab soonilise, parkunud ja suure tugeva käelaba tervituseks ette ning ütleb: „Minu nimi on August.” Naeratab säravalt ja kutsuvalt. Olen segaduses. Kuri mees ei olegi enam nii kahtlustäratav…

Emme õpetab, et pean käe ulatama ja nime ütlema. Ma ei saa aru ja ei ole kunagi sedamoodi teretanud…

Ebamugav situatsioon laheneb ise. August võtab mu käe pihku ja ütleb: „Tere! Sina oledki Henry!” Noogutan entusiastlikult ja pobisen midagi. Julgen talle nüüd silma vaadata! Vahetame veel mõned laused ning poolehoid piimamehe vastu on tõusnud taevastesse kõrgustesse. Tajun väga selgelt ja sügavalt tema igavikulise hinge põhiolemust. Põhiolemuse definitsiooni leiad teooria lehelt 9. peatüki alt.

Edaspidi ma heasoovlikku ja äärmiselt galantset Augustit enam ei karda! Mõnikord toob kommi, emmele ka vahel lilli või mõne meene. Sõidutab kaarikuga ja lobiseme kõige vahvamatel teemadel! Harjumuslikult on seljas nahkmantel, nööpidega kulunud särk, soni peas, kalifeed ja kirsad jalas. Tihtipeale on säärsaapad läikima löödud!

Suviti jätab mantli koju nagisse ja kui kalifeed pesus, siis asenduseks on sinised puuvillased dressipüksid, mille põlved on eriliselt välja veninud ning lotendavad. Kui on väga palav ilm, siis pikavarrukaga särgi asemel on lühikesed varrukad. Ja sageli on pabeross ees! Kui emal suitsud otsas, siis teinekord harva küsib Augustilt.

Toon eraldi välja seiga külamehe lahkusest. 1971 hiline kevad. Taaskord on kaubapäev. Lihakraam on otsas ja ema küsib, kas ta vorsti ka pakub. August vastab, et ise poodi ei lähe, aga ütleb autojuhile edasi, et too muretseks ja tooks ära. Järgmisel päeval on suur veoauto kohal ning juhil vorst näpuvahel – väikese koha võlu ja õlatunnetus!

1971 kevadel rajavad ema ja isa korraliku aiamaa ning esimesed köögiviljad saame juba enda aiast. Sügisel soetame sovhoosist terve talvevaru kartuleid, mis traktoriga kohale tuuakse. Edaspidi tellime põhiliselt ainult piima. Pärast Augusti surma 1973 aasta kevadel hakkab ema karjalaudast ise piima tooma. Vahel olen ka temaga kaasas. ENSV ajal ehitatud karjalauta, sigalat, kõrvalhooneid ja tööliselamut tänapäeval enam ei ole, vaid hoopiski kaasaegsed kortermajad Pikaliiva asumis Äkke tänaval. Karjalaut asus umbes Äkke 7 maja asemel.

Peatükk on kirjutatud oktoobris 2021. Täiendatud novembris 2021 ja jaanuaris 2022.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-16)

16. PEATÜKK ⟡ Lapsena arutled, kelleks sa täiskasvanuna tahad saada? Intuitsiooni käsitlemine

Mai lõpp 1972, 4 aastane. Harku-järve lastepäevakodu. Päikeseline ja väga soe neljapäev või reede, pigem reede. Pärast lõunauinakut lähme välja mängima. Üsna kiiresti tabab mind suur üllatus…! Suurte paksude rauast ratastega „taktor” (lapsena nimetasin sedaviisi traktorit) sõidab aeglaselt õues ja kuuma auru tõuseb üles!

Esimesed põngerjad on juba uudistama läinud ja kasvatajad plaksutavad kiiresti kõik lapsed selgitusteks kokku. Suu on lahti ja kuulan uudishimulikult, mida räägitakse. Olen kõige taga ja laste kilkamiste tõttu enamik infot läheb kaotsi. Minu hämmastusel ei ole piire… Ikkagi üks asi saab selgeks… Tegemist on teerulliga…! Sellist sõna kuulen esimest korda elus ja teerulli näen samuti esimest korda! Kusjuures väga keeruline väljend! Ei ole võimalik kuidagi aru saada, mida naljakas sõna tähendab…?! Kuidas keeratakse teed rullist lahti ja mil moel teerull seda paigaldab…? Rulli pole ju näha… Rull peaks mitme maja suurune olema, aga näen ainult väikest… läkski meelest ära… Õige sõna on ikkagi taktor…

Võtan parimad teadmised appi ja arutlen, kuidas ema voodile tekki paneb… Toiming võib sarnaneda teki rullist lahti võtmisega ja koikule asetamisega… Jään ootama, et taktor tõuseb püsti, tekivad käed ja jalad… Aga aru ei saa, mis juhist saab… ta võib ju maha kukkuda… ja kuhu tekib rull…? Ja kas rull laotatakse teele laiali…?

Tulen mõtetes tagasi kui ema voodit teeb. Arusaadav tegevus! On tekk, mis laotatakse laiali… Ja padi… Mõtted takerduvad… Padi on vist taktor… Vaatan taktorit, mis põristab ja aurab… Ei sarnane kuidagi voodile ja padjale…!

Rehkendan asju ühtpidi ja teistpidi ja kõik läheb veel enam sassi ning mõtted on lootusetult sõlmes. Mängimine on meelest läinud… Olen ainuke lastest, kes taktorit ainiti vaatama on jäänud ja mõtiskleb… Teised on ammu mänguhoos.

Jooksen õhinal kõige esimese tüdruku juurde ja küsin ootusärevalt: „Mis selle asja nimi on?” ja näitan näpuga taktori poole. Minust noorem, umbes 3 aastane tirts vastab püüdlikult ja suurest soovist aidata, kuid omadega puntras olles: „Ma ei tea…” Kiirustan järgmise plika juurde ning temagi asjapulga nimetust ei tea.

Mänguasjade kuuri juures ukerdab minuealine tüdruk ning esitan küsimuse kolmas kord… Tegelikult tean väga hästi ette, kuidas ta käitub ja mida ütleb, mistõttu on viimane, kelle käest otsustan küsida… Vaatab mulle etteheitvalt otsa, mis tähendab, et just poisid peavad neid olulisi asju teadma ja ütleb rahutult, kiirustades ning õpetlikult: „See on teerull!” Ajab nina püsti, ei taha mind näha ega kuulda ja läheb rutakalt tähtsaid tüdrukute mänge mängima.

Jooksen teerulli juurde tagasi ja jälgin lummatult, kuidas tekib sile asfalttee… Ma ei saa ikka aru, kuidas krobelisest tekib sile, pole ju „suurt rulli” näha… Sellest olenemata on väga põnev!

Viimaks läheb ratastega agregaadi nimi taas meelest ja ruttan esimese poisi juurde küsima. Kahjuks temagi ei tea keerdus ja vastuolulist nimetust…

Kodus räägin emale-isale taktorist, mis teed ehitas… Isa parandab, et teerull asfalteerib… Astun vaidlusse ning ei taha kuidagi nõustuda, sest taktor on suupärasem ja mõistetavam nimetus…

Pea paari kuu jooksul pärin isalt tihtilugu taktori kohta üle ja viimaks kinnistub mällu teerull oma õige ja väga keerulise tiitliga!

Hilissügisel 1972 (5 a) näen taas, kuis teerull töös on. Sedakorda Paldiski maantee asfalteerimisel. Kallur kallab kuumusest auravat segu ette, mehed rehitsevad laiali ja masin teeb siledaks… Kõik on nüüdseks selge! Mitme maja kõrgust rulli ei ole, selle asemel hoopiski tuline ja mure asfaldisegu… Olen väga rahul ja vastuoluline ülesanne on eeskujulikult lahendatud ning tegeliku maailma kogemus olemas!


Intuitsioonist

Lasteaias maikuus nähtuga on tegemist tähelepanuväärse reaal-materialistliku (RM) sündmusega, mida ma ei oska hingelis-immateriaalse (HI) käsitlusega mitte kuidagimoodi hallata (vt. RM ja HI selgitust teooria alalõigust viiendast peatükist). Hing ei abista tee-ehituse telgitaguste selgitamisel ja pean ise õppima – omandama uusi füüsilise maailma teadmisi. Olukord on sedavõrd intensiivne, et alustan kaalumist, kas suureks kasvades sooviksin ka teerullijuhiks saada.

Esineb huvitav sisemine arupidamine. Kuulan puhast intuitsiooni, kes-mis annab vihjeid, et teerullijuhti minust ei saa, pole minu teerada ning illustratsiooniks kasutatakse väga määrdunud tööriideid. Seega hing kirjeldab täpselt ja ennustavalt, mida tulevikus ei juhtu.

Samal ajal eiran saadud infot ja võtan aluseks äsjanähtu meelelise põneva vaatepildi. Usaldan RM käsitlust ja tekkinud tugevaid emotsioone. Arvan, et tean ise, mis tulevikus toimub ning otsustan, et täismehena hakkan teerullijuhiks! Põnev komponent on, et juba tol ajal tajun selgelt HI ja RM olemust ja nendevahelist selgepiirilist vastuolu.

Võib arvestada, et lastel vanuses umbes 5 aastat hakkab immateriaalse hinge olemus meelest minema ja samm-sammult tõuseb RM käsitlus esiplaanile.

Teerullijuhti minust ei ole saanud ning antud situatsioon mais on esmakordne või üks esimesi, kus hing jätab mind teatud pikemaks perioodiks „omapäi”, et saaksin iseseisvalt füüsilises maailmas toimuvast arusaamise ja tõlgendamisega hakkama. Otsekõnelus hingega asendub nn intuitsiooniga. Piltlikult on tegemist helistamisega oma hingele, kes toru teises otsas sulle infot jagab. Paraku telefonid ja sideliinid on viletsad, mistõttu kõnes võib esineda moonutusi, midagi võib minna kaotsi ja vastastikune arusaamine on mõnevõrra vildakas. „Tühimikke” täidad füüsilise maailma õpetustega. Seetõttu info ei ole enam „kõige puhtam” ning sõltuvalt olukorrast leiad ja arvad tajuvat, et intuitsioon on suisa vale või osaliselt eksib.

Kriipsutan alla, et reaalne mõtlemine ei ole intuitsioon ega taju! Tähendab – kinnituse peab alati andma sinu hing ehk algupärane intuitsioon! Isiklikult leian, et puhas ja autentne intuitsioon ei eksi, aga füüsilises maailmas õpitud loogika, elulised kogemused, tarkused, teadmised ja mõistus võivad vead sisse lasta ning mõnevõrra või oluliselt infot moonutada. Intuitsioon on tõene kui selles ei esine RM mõjutusi! Vastupidisel juhul piisaks alati sinu elu jooksul saadud kogemustest ja kõik, mida teed, on õige! Siiski elu ei ole niimoodi seatud. Seega materiaalses maailmas on hingel oluline, abistav ja eluline roll täita.

Täpsustades arvan:

⌘ Intuitsioon on vahend, meetod või kanal info hankimiseks ja kontakteerumiseks (ühendumaks) oma hinge ja/või infodimensiooniga, kust vajalik info saadakse.⌘

Arvata, et intuitsioon kui selline on üksikisikule kuuluv tohutu infovaramu, kust küsid teadmisi sinu elu minevikuliste või tulevikuliste sündmuste ning ümbritseva kohta, tundub olevat naiivne ja lihtsustatud lähenemine. Sellisel juhul kõikide inimeste intuitsioone liites ja kogusummas vaadeldes peaksime ammu olema jõudnud nirvaanasse! Paraku reaalne elu näitab, et inimkonna arengutase on jätkuvalt üsna madal.


Intuitsiooni olulisus

Päevast päeva teeme valikuid, mille aluseks on elu jooksul õpitud-omandatud RM-põhised teadmised ja/või intuitsioon ehk info immateriaalsest keskkonnast. Selle tulemusena sisustame enda saatust. Tänaste teadmiste ja kogemuste alusel subjektiivselt oletan, et saatuslik teerada ei ole juhuslik, vaid osa laiemast pildist ja süsteemist ehk ettemääratud.

Toon näite. Oletame, et pead langetama kolmest valikust ühe. Nendest üks on nö õige ja parim ning viib lähemale tinglikule elu eesmärgile. Seega püüad teha kõige mõistlikuma valiku. Tähtsaid ning olulisi valikuid kaalume põhjalikult – võime valida nö „õigesti” või „valesti”. Ometi pole õiget ega valet, vaid iga valik tähendab juba omandatud teadmise kinnitust või alles õpitavat ülesannet.

Mida enam „valesti” valime, seda kaugemale elu eesmärgist läheme. Iga „vale” on võimalus õppida ning targemaks saamine kuulub elu juurde ehk nii peabki olema. Õpingute kestus võib olla tinglikult sekund või enam. Seetõttu varem või hiljem jõuame “õigele rajale” tagasi ja abiliseks on intuitsioon. Lõpmatut „eksimise” võimalust ei ole. Inimene peab kuhugi jõudma ehk täitma elu eesmärgi.

Intuitsiooni abil „õige” vastuse leidmine võib sealhulgas olla sõltuvuses inimese tundlikkusest ning olukorra poolt tekitatud vastastikmõju intensiivsusest. Oletuslikult, mida tundlikum ning empaatilisem on inimene ja mida intensiivsem on vastastikmõju, seda tõenäolisem on leida õige vastus. Siinjuures ei saa ära unustada saatuslikku tausta, kas „õige” vastuse pead just praegu saama või siiski pärast „õpingute” läbimist hiljem.

Füüsilises maailmas kasutavad inimesed õpitut, kogemusi ja intuitsiooni valikute langetamisel erinevalt.

Valikute langetamisel on RM-põhiste teadmiste ja kogemuste ning intuitsiooni poolt edastatava teabe hankimisel osakaal erinev. Millal, kuidas ja kas enda intuitsiooni kasutada ning usaldada? Sõltub inimesest ning sündmusest ja kuidas ta kõigest aru saab! Eesmärgiks üldistatult elu ülesannete võimalikult efektiivne lahendamine ja täitmine, millest tekivad elulised kogemused, mis omakorda tagab enda hinge arengu selles konkreetses elus.

Peatükk on kirjutatud august 2020 kuni november (k.a) 2021 materjalide alusel.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-15)

15. PEATÜKK ⟡ Harku-järve lastepäevakodu suurte laste rühm. Esimene sõber.  Põgus mõtisklus mateeria ja immateriaalsuse sidususest

1971 augusti lõpus või septembri alguses (4 a) hakkan käima 4-6 aastaste suurte laste rühmas. Olen üsna enesekindel ja kõrge egoga, mis tuleneb sellest, et hing on olnud väga sageli toeks, juhendanud ja õpetanud. Sisu vastab olemusele. Ellu suhtumises võtan tihti aluseks hingelis-immateriaalse (HI) käsitluse, mis iseenesest on sisekaemusele suureks toeks. Sa oled kui kaitsva kookoni sees ja nn reaalse maailma ohud ja valud küll mõjutavad sind oluliselt, kuid sellest olenemata tunned end suhteliselt mugavalt ning turvaliselt. Võib öelda, et sinu enese hing suunab sind pehmelt, õrnalt ja sunduseta tegelikku ellu. Sul seisab ees teekond, mil pead rakendama oma parimaid teadmisi ja oskuseid, et hakkama saada.

⌘ Igavikulise hinge roll väikelapse arengus on oluline ja põhjuslik ning põhineb materiaalse ning immateriaalse maailma vältimatule kindlapiirilisele koostoimimise süsteemile ja seaduspärasustele.⌘

Inimkond on tegemas alles esimesi samme avastamaks ja kirjeldamaks ümbritsevat mateeriat. Samal ajal pööratakse teenimatult vähe tähelepanu immateriaalse dimensiooni praktilisele uurimisele. Ilmselt me ei ole jõudnud veel vajalikule arengutasemele, et saada aru ja aktsepteerida, et meid ümbritsev kooslus on vastastikuses mõjusas põhjuslikus seoses. Mateeria mõjutab immateriaalsust ja vastupidi. Immateriaalsus suhestub mateeriaga. Esineb vastastikmõju.

Teadmiste puudumise tõttu ei osata luua praktilist metodoloogiat ja immateriaalsust käsitletakse pigem filosoofiliste mõtisklustena. Ometi esineb süsteem ja toimivuse kindlad asjaolud. Järelikult vähemalt tulevikus on uurimise metoodika loomine realiseeritav.

Mateeriat ei ole võimalik teaduslikult põhjalikult ja süvitsi detailselt kirjeldada kui on teadmata immateriaalse dimensiooni toimimine. Mida rohkem seoseid tuvastame, seda terviklikumaks ümbritseva kõiksuse mõistmine muutub.

Filosoofiasuundade keha ja vaimu dualismi esindajatena, kes eeltoodud asjaolusid erinevate nurkade alt on käsitlenud, võiks märkida Platon, Aristoteles ja Descartes. Ei saa märkimata jätta ka vaimu ja mateeria dualismi (gnostitsism). Isiklikult leian, et dualism on kõiksuses pelgalt üks komponent ja mitte lõplik.

Suurte laste rühmas puutun esmakordselt väga intensiivselt reaal-materialistliku (RM) käsitlusega kokku, mis tähendab, et tegelikus maailmas hakkama saamisega jääb väheseks HI lähenemisest. Enamik lapsi on juba omaette isiksused ja omandanud edukalt nn füüsilise maailma oskuseid. Adapteerumaks teiste lastega pead kasutama sarnaseid taktikaid ja võtteid.

Poistele on tähtis, kes on füüsiliselt kõige võimekam. Näiteks tugevam või kiirem. Oleme Dainisega suhteliselt võrdsed. Ei ole mina kiirem jooksja või Dainis tugevam. Meie vahel kujuneb sügisest alates konkurents, kes kelle üle domineerib. Füüsiliselt ja vaimselt. Mõnikord olen mina natuke ees, teinekord tema. Kumbki ei anna alla ja visadust jagub mitmeks kuuks. Samuti tülitseme ning üsnagi ägedalt.

1972 märts. Üksteise proovile panemine on kestnud üle poole aasta. Jätkuvalt võõristame teineteist. Ees seisab järgmine jõukatsumine – maadlemine. Kasutame kõiki parimaid oskuseid ja võtteid. Olen hämmastunud, et Dainis on sedavõrd visa ning allumatu ja peab hästi minu agressiivsele ründamisele vastu. Oleme umbes 10 minutit sahmerdanud ja väsimus võtab võimust.

Tõenäoliselt isiklik saatuslik teerada näeb ette, et loobun edasisest taotlusest temast üle olla ja muutun sõbralikuks. Kompan tema olemust ning tajun vennalikkust… Ettevaatlikult piidleme ja kõneleme… Mõne minutiga tajun ta hingelist põhiolemust väga sügavalt… Üllatun. Ta on elu esimene sõber! Dainis tunnetab mind ilmselt sarnaselt! Ja äkitselt mõistame teineteist poolelt sõnalt või sõnadeta! Esineb mõningane telepaatiline kommunikatsioon.

Oskuse ja võime arenguprotsess, et tajuda teise inimese põhiolemust vältab umbes seitse kuud septembrist märtsini, mis on märkimisväärselt pikk aeg kui arvestada, et veel varasemas lapsepõlves inimeste terviklik tajumine oli väga kiire, efektiivne ja lihtne, piisas ainult hetkest ja sul on tema kohta väga palju teada. Tunnetus ei piirnenud pelgalt põhiolemuse tajumisega, vaid taju eriliik kirjeldab tema mõtteid, soove, muresid, olemust jms põnevaid asjaolusid. Järelikult igavikulise hinge võimed ja oskused vanuse lisandudes ununevad või pea täielikult hääbuvad ning asetuvad sinus tahaplaanile. Samal ajal tuleb tähele panna, et Dainise tajumise edenemine ongi erandina väga pikaldane olnud. Hingelise põhiolemuse definitsiooniga saab tutvuda teooria alalõigu üheksandas peatükis.

Edaspidi oleme lasteaias parimad sõbrad ja vellekesed! Kiiresti õpime üksteise soove ja vajadusi arvestama, tekib austus ja lugupidamine. Hinges on väga soe ja turvaline tunne! Juhin tähelepanu, et konkureerimine, maadlemine jms on RM- ning sõprus HI-põhine. Piltlikult mõlemad maailmakäsitlused vahelduvad. Hingelis-immateriaalne põhineb hingemälul ajast kui olid kehata ning eksisteerisid immateriaalses dimensioonis. Reaal-materialistlik tuleneb sellele, et oled füüsilises maailmas ja planeedil Maa ning omandad teadmisi ning kogemusi, kuidas mateerias elus püsida ning hakkama saada.

Dainisega kohtume episoodiliselt veel 1975 suvel ja sügisel vanuses 7 ja 8 kui isaga Eksperimentaalbioloogia Instituuti tööle kaasa lähen. Teadusasutus oli Harku mõisa häärberis. Samas lähedal elab ka Dainis. Mängime autodega ning meil on vahva ja lõbus. Paraku tunnetan, et poiss on mentaalselt kaugenemas ning lähedase sõpruse olemus vaikselt haihtumas. Ta on materiaalse maailmaga üsna hästi kohanenud ja võimsaid sõpruse suhteid enam sedavõrd ei tunnusta ehk käega katsutav ümbritsev maailm pakub enam pinget.

Vist 1984 hilissügis. Olen 17 aastane. Oktoobri teine pool või novembri algus. Karge hommik, laupäev. Kell on umbes 10:30 paiku. Kohtume juhuslikult bussis nr 27 Õismäel suunaga Harku-järve poole. Dainist näha on suur rõõm! Hinges on koheselt äärmiselt hea tunne! Kahjuks ta ei vasta samaga… Positiivsete emotsioonide väljanäitamine ei ole justkui mehelik, ta on hillitsetud ja vaoshoitud. Varsti selgub ka põhjus. Bussis on lisaks temale veel elukaaslane kahe lapsega.

Tunnen end väga ebamugavalt ja titana. Selles vanuses ma pere loomisele üldse veel ei mõelnudki ja tüdrukutega suhtlemine oli alles suhtelises algusjärgus. Tol hetkel on Dainisest arusaamine keeruline, isegi väike pettumus. Miks olla endast oluliselt vanema naisega koos ja lapsed pole samuti sinu omad… Kas tõesti seksi nimel on vajalik olulisi elulisi otsuseid teha… Samal ajal adun, et noormees on välimuselt küps ja mehelik, nägus, sinisilmne, blondi juuksepahmakuga ning pikakasvuline, natuke madalama hääletooniga. Ilmselgelt meeldib naistele ja kaunis laste ema on talle silma peale pannud.

Samas bussis kohtume mõne kuu jooksul veel juhuslikult üksikud korrad. Alati on naise ja lastega. Vahetame viisakusväljendeid, millega vestlus piirnebki. Sõprust kui sellist enam ei ole, on pealiskaudne tutvus.

Tänasel päeval näen asju teises valguses. Mõistan, et igal ühel meist on personaalne saatuslik teerada, mis on sinu tõde ja arusaam. Inimesed su ümber vahelduvad vastavalt elulisele perioodile. Üldistatult igalt inimeselt on midagi õppida ehk hinge eesmärk ongi täieneda. Mul on väga heameel, et olime lastena mitmeid aastaid suurepärased sõbrad! See andis mulle väga palju juurde, oli emotsionaalseks ja hingeliseks toeks ning suurendas isiklikku enesekindlust. Olin õnnelik ja nautisin sõprust! Dainis leidis enda kõrvale juba üsna varakult hingekaaslase ja on võimalik, et tema hingeline kapasiteet jaotus(b) just kõige lähedasemate inimestega – elukaaslase ja lastega.

Peatükk on kirjutatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-13)

13. PEATÜKK ⟡ Pudikeel arendab ja treenib hingelis-immateriaalseid oskuseid

1972 juuni. Mõne kuu pärast saan viieseks. Juho elab palkmajas, mis tsaariajal oli suvemõisa pesuköök ja Eesti Vabariigi ajal 1926 ehitati ümber (tänapäevane aadress Sõudebaasi tee 19). ENSV ajal ehitatud ümber kolme korteriga elamuks, kus vesi on kaevust ja puust peldik asub õues. Pisike 2-toaline korter kuulus ilmselt tema vanaemale, kes paar aastat tagasi suri. Kui Juho merelt tagasi on ja väike puhkus, siis elab seal. Ta on kõrvalmaja naaber.

13.11.2021. Praegune aadress Sõudebaasi tee 19. Tolleaegne 3-korteriga palkmaja on tänaseks eramuks täielikult ümberehitatud. Fotograaf: Henry Küla

Praegu on tal pea terve suve kestev tööpaus. Arvatavasti laev on remondis. Reedel tulevad sugulased kolm last vanematega nädalavahetuseks külla. Imestan, et kuidas nad ära mahuvad, aga selle üle pikalt pead ei vaeva, vaid uute lastega peab kiiresti tutvust tegema. Saan tagasihoidlikkusest võitu ja teen ettepaneku tammepuu oksal kiikuda.

Tauno on minuvanune, tema noorem vend natuke alla kolmene ja vanem vennas käib juba koolis. Kiikumine on linnapoiste jaoks eksootika ja imestan, et jätkub jaksu mitmeid tunde järjest ainult kiigelda. Muidugi saan aru, et sedamoodi maa ja taeva vahel hõljumise kogemust neil ei ole. Nad elavad korrusmajas, vist Mustamäel ja Harku-järve kant on linnainimesele täielik maakoht. Kuigi ametlikult on Tallinn.

Sõbrunen vendadega kiiresti ja olen tehtud poiss. Nende vanemad on vaimustatud ja kostitavad mind lahkelt kommidega, mis maitsevad väga hästi. Ei mäletagi, millal viimati kompusid sain, äkki kevadel või talvel.

Näitan ette, kuidas käib tõeline kiikumine. Tõukad jalgadega tugevalt maast lahti, õhus annad kehaga veel hoogu juurde… vot niimoodi tuleb teha! Vanemad vennad taipavad asja ja teevad usinasti järgi. Noorem kardab. Natuke veenmist ja paneme ta oksale ning teeme tuule alla! Väikeveli hakkab varsti häälekalt nutma ja vanemad jooksevad karjumise peale majast välja. Velled saavad hurjutada, aga mulle keegi midagi ei ütle… Sellist viisakust ei ole ma varem kohanud ning on mõnevõrra ebamugav ja tunnen end süüdlaslikult. Mängupäev on selleks korraks läbi.

Järgnevatel päevadel mängime veel. Pühapäeva pärastlõunal läheb pere linna tagasi. Kurb… Olen jälle üksi ja jään neid tagasi ootama.

Järgmine nädal neljapäeval on kõik see seltskond platsis. Kiigume ja ronime puude otsas. Pühapäeva pärastlõunal vanem vend ja ema lähevad linna tagasi. Isa kahe pojaga jäävad veel mõneks päevaks maamõnusid nautima ja Juhole seltsi pakkuma.

Oleme kahekesi ja soovin Tauno ees natukene hiilata ning hakkan pudikeeles rääkima. Minu suureks rõõmuks ta hätta ei jää ja sedamoodi kõneleme korduvalt nende päevade jooksul. Meie hinged on tundlikud ning sealhulgas vaimne suhtlemine on omalaadselt põnev. Me ei saa aru, et tegemist on immateriaalsest maailmast kaasa tulnud võimega. Poiste jaoks on tegemist pelgalt mänguga.

Suve jooksul käivad vennased veel mitmeid kordi järve ääres puhkamas. Taunoga praktiseerime sageli pudikeelt ning vastastikust telepaatilist kommunikatsiooni. Tajun, kuidas salakeel ja hingeline side mind arendab.


Täiskasvanud inimene on suuteline hingele omaseid oskuseid ja võimeid treenides esile kutsuma. Küsimus taandub esmalt sellele, kas saatuslik kontekst näeb treeninguid ette ja sinu sisekaemus on selleks valmis või mitte? Teisalt on oluline teada, mil määral ja kui palju võimed avalduvad? Näiteks üks või kaks protsenti, võib-olla enam. Sõltub indiviidist. Arvata, et inimene omandab täispaketi hinge omadustest on pigem ennatlik. Lihtsalt materiaalne ja immateriaalne keskkond ehk dimensioonid on oma olemuselt erinevad. Samuti füüsiline inimene ja ainetu hing samuti. Sinu olemise põhisisu elusolendina on läbi eluliste sündmuste õppida ja omandada kogemusi ning tarkuseid ja nendest omakorda hingeliselt täieneda.

Küll julgen toetada igat inimest, kes püüdleb oma sisemise mina poolde pöörduma ja proovib kuulatada, mis tal sulle öelda on! Olen veendumuses, et meist igalühel on hing ja oskust enda hinge kuulata, on võimalik arendada.

Hingel on väga palju sulle öelda! Puhas oskus kuulata tähendab saada autentset ja tegelikku informatsiooni enda ja ümbritseva kohta! Mitte alati, kuid suhteliselt sageli. Asjaolu tekitab arusaamist, miks asjad on nii ja mitte teistmoodi. Näed ja tajud seoseid ning põhjuslikkust. Mõistad, et sinu toimetamised on vajalikud mitte ainult sinule, vaid ka teiste inimeste ja ümbritseva jaoks. Sa muutud tasakaalukamaks ja hingerahu suureneb oluliselt!

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-12)

12. PEATÜKK ⟡ Väikelapsed on vajadusel meisterlikud manipuleerijad

1972 mai lõpp või juuni algus. Augustis saan viieseks. Laupäev. Soe ja ilus ilm. Kell on umbes 10:20 kuni 11:00. Ema ja isa ootavad külalisi. Tean, et tulevad mees ja naine.

Vanemad on pannud suvised moekad linnariided selga. Ema on end kergelt meikinud ja isegi pisike käekott on näpus. Mind on samuti ära ehitud, mistõttu tunnen ebamugavalt ja ei saa korralikult joosta ega hüpata. Igapäevastes õueriietes ei tohi olla. Olen saanud juhised, et pean olema viks ja korralik ning end kombekalt üleval pidama. Ütlema viisakalt kõlava häälega esimesena tere ja üleannetu ei tohi olla. Seetõttu järeldan, et varsti saabuvad külalised on tähtsad ja mõjukad inimesed ning mulje loomine on oluline.

Ometi ma ei saa aru. Enda arvates olen kogu aeg tubli laps olnud, koerustükke ei tee ja on väga kummaline ning esmakordne, et pean pingutatult püüdlikult keegi teine olema… Ei mõista vanemate eesmärke!

Sätime aegsasti maja lähedale kraavipervele kahe tammepuu vahele istuma. Olen väga uudishimulik ja kärsitu. Jään ootama suurt autot, kust astuvad välja kohevates, õhulistes, lendlevates ning pidulikes riietes väga soliidne ja väljapeetud härra ning peenutsev daam…

Kujutlen, et neil võiksid olla peas kübarad…, aga ei tea täpselt millised… Kübara küljes on mõni sulg… Kindlasti mehel võib olla pikk habe ja hallid juuksed. Daam on pruuniks päevitunud ja briljantidega sõrmused sõrmes. Rohkem ma midagi välja mõelda ei oska, sest ei ole kunagi nii mõjukaid inimesi varem näinud!

Isa ja ema tõusevad püsti ning mind kamandatakse samuti seisma. Mööda teed nad lõbusalt tulevadki… Olen pettunud… Ei saabugi autoga, aga hoopis jalgsi ja on noored! Seljas on väga lihtsad ja tavalised riided! Nad ei olegi teistsugused inimesed! Olen segaduses… Samal ajal hingan kergendatult ja koorem langeb õlgadelt. Olin vaimusilmas valmistunud kõige keerulisemaks ja vastutusrikkamaks vastuvõtuks minu elus, mida olin näinud mõnes multikas ja filmis kuningapere ning võlurite kohta.

Neil on tita kaasas! Olen mõttes sarkastiline ja löödud. Koidab, et pean mudilasega mängima ja ei saagi täiskasvanu moel küllatulijatega rääkida! Laps on 1,5 aastat vana ja väheke peale. Natuke oskab juba rääkida, kuid väga napilt.

Minu vanemad käituvad veidralt. Nad ei ole kunagi nii peenekoelised ja üliviisakad olnud… Jäägitu keskendumine külalistele ja harjumatult kultuurne jutt. Olen üllatunud, kuidas isa suudab nii ilusasti ja meeldivalt rääkida. Vastupidiselt tema tegelikule olemusele! Proovin ka vestlusest püüdlikult osa võtta ja vahel midagi tarka poetada…

Väikelapsel on igavavõitu olla ning vaikselt hakkab nuttu kiskuma. Jonn paisub ja pisarad voolavad mööda põski alla. Võtan nõuks demonstreerida oma pudikeele oskuseid. Laps on paigutatud tamme alla istuma ja lähen tema juurde. Mõne sekundiga lülitun poisi lainele, mis tähendab, et tajun hästi ja suures ulatuses tema mõtteid, soove ning vajadusi ja esineb võime suhelda nii vaimsel tasandil kui ka talle arusaadavas pudikeeles. Samuti mõistan, mida ta vastu pudistab.

Alustan vestlust eesti keeles mõne lihtsama küsimuse esitamisega… Ta pingutab väga… Vastab innukalt ja samal ajal aeglaselt sõnu otsides. Loomulikult vigaselt ja ei oska end keeleliselt veel korralikult väljendada ehk sõnu ei ole siiamaani piisavalt omandanud. Asjaolu ei tähenda, et ta ei tea, mida öelda. Ikka mõistab! Lähen üle temale arusaadavale pudikeele ja häälitsuste vormile.

Vahemärkus. Igal väikelapsel on erinevad pudikeele, lalisemise või koogamise nüansid, kuidas ta end väljendab. Seetõttu pead minema sobilikule individuaalsele lainele, et kõneleda temale arusaadavas pudikeeles või häälitsuste kujul.

Väikemees on siiralt üllatunud, et oskan jutelda viisil, milleks vanemad suutelised ei ole! Tönn jääb kohe katki ja saavutame täieliku kontakti kuni 15 sekundiga. Poisikesel on igav ning tahab, et temaga tegeletaks! Selgitan, et emal-isal on tähtsad jutud pooleli ning ta peab natukene veel kannatlik olema. Ta võtab mind kohe kuulda, rahuneb täielikult ja lobiseme lihtsatel teemadel ning soovib, et talle jätkuvalt seltsi pakuksin ja mängiksime.

Püüan olla oskuslik diplomaat ja kavaldada, et praeguseks seltsisime juba piisavalt. Selgitan lühidalt üksi mängimise sisu ja võlusid. Kinnitan, et saab sellega väga hästi hakkama! Taktika kannab vilja ja rahu on loodud.

Olen väga uhke saavutatud tulemuste üle, kuid minu oskustele ei pöörata tähelepanu. Tajun vanemate mõtteviisi, et niimoodi lapsed omavahel mängivadki… Liitun vestlusringiga taas ning olen rahulolev ja õnnelik, et sain tõeliselt kasulik olla!

Asi toimib üle kümne minuti, kuid põngerjas hakkab vaikselt taas nuttu lahistama. Jällegi lähen tema juurde… Nutuvõru kaob ära ja lobiseme. Pigem esitan monoloogi üksi olemise eelistest… Ma ei läbe pikalt jutustada ja pealegi pisimehega on üks ja sama teema… Olen kannatamatu ning lähen vanemate juurde tagasi.

Kolme-nelja minuti pärast saab poisu mu strateegiale pihta ning otsustab näidata oma jõulist palet! Ta ei nõustu enam üksi mängima ja esitab nõudmise, et mängime koos või hakkab kõva häälega nutma… Tunnen vastutust nii poisi ja vanemate ees ning püüan tekkinud keerulist olukorda mõlemaid pooli rahuldavalt lahendada.

Võtan kokku oma parimad teadmised ja oskused ning astun teemakangelasega läbirääkimistesse. Poisihakatisele on väga selge, mida taotlen ning nõupidamise juhtroll on tema kätte langenud. Ta on konkreetne ja oma seisukohast ei tagane! Nii kui sammu temast eemaldun näitab meisterlikult, kuidas nutmine käib! Klõpsti olen kõrval tagasi ja jõmpsikas on rahul, et mu pihtide vahele on võtnud. Mängi või hakkan koleda häälega jonnima!

Tunnen end häirituna ja ära kasutatuna. Ebaõiglane allumine endast väiksemale tegelasele ei sobi kokku minu olemusega – ma ei soovi halba mitte kellelegi, vaid hoopiski head. Vaatame teineteisele üksiti otsa… Aegamisi eemaldun poisist, mille peale hakkab taas tasahilju pisaraid puistama ja nägu grimassitama… Ettevaatlikult libisen ta juurde tagasi.

Niimoodi me vastastikku trikitame. Situatsioon on koomiline ja teeb lapsele nalja. Ta kilkab rõõmust ning tegemist on justkui mänguga… Käigupealt muudan oma lähenemist ja püüan olukorra naljaks keerata. Naljamängu iseloom on, et mina olen mängult vanemate juures ja tema naerab…

Poisipõnnile nalja sisu meeldib ja esiotsa on minu pakutud lahendusega nõus. Väliselt väga rahulikult ja tasakesti hakkan temast eemalduma, kuid üsna kiiresti saabub selgus majja, et olen teda üle kavaldanud… Laps imiteerib nutueelseid helisid ja jälgib pingsalt, kuidas reageerin… Seekord on minu otsus lõplik ning lähen vanemate juurde tagasi.

Nutu- ja pudikeelega segatud väljendusvormis avaldab ta toimunu üle pettumust ning püüab mind üha valjema häälega ja käskivama tooniga enda juurde tagasi kutsuda. Sekund-sekundi järel nutuvõru laieneb ja lohutamatu nutukisa saab alguse… pikalt ja lõpmatult…

Tunnen end kehvasti, et olin poisi suhtes mõnevõrra alatu ja ei suutnud idüllilist õhkkonda pikemaks venitada ega päästa. Ema kahmab lapse rahustamiseks sülle. Poju vaatab mulle veel etteheitvalt otsa ja ligi tunni kestnud koosviibimine on lõppenud.

Tore perekond läheb mööda järveäärset teed edasi. Väikemees igaks juhuks vahelduvalt töinab, aga kõik uus ja vahelduv köidab jäägitult ta tähelepanu. Nutt vaibub… Vahetan linnariided õueriiete vastu ja asun mängima. Huvitav on! Oskan isekeskis olla, sõber hing on minuga!

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-11)

11. PEATÜKK ⟡ Imiku olemuse, nutu ja häälitsuste sisuline mõistmine distantsilt

Igal talvel on mul keskkõrvapõletik, kord või kaks talve jooksul. Tavapäraselt kahepoolne. 3-5 nädalat kodust ravi, tohutu kõrvavalu ja kõrge palavik kuni 39, harvem kuni 40 kraadi. Vanuses 2-5, neljal talvel.

Pärast paranemist peab Mustamäele lastepolikliinikusse minema, kus tehakse ülevaatus ja vajadusel võetakse erinevad proovid. Esimest korda lähme emaga polikliinikusse 1970 detsembris või 1971 jaanuaris. Olen kolmene.

Kohapeal on palju lapsi. Nuttu, lalisemist, karjumist ja kõike muud jagub piisavalt. Panen tähele, et emad käituvad sageli risti vastupidi sellele, mis oleks lapsele hea või mida laps ootab. Tähendab, vanem ei mõista, miks laps nutab, mida ta soovib sulle öelda või mida tema kehakeel väljendab jne. Paratamatult esineb oluline lahknevus väikese inimese hingelise maailma ja suure inimese reaalse maailma vahel.

Imik või väikelaps kasutab sageli endale teada olevaid hingelisi väljendusviise ning oskuseid, mis on talle omased hingena olemise aegadest ja mida ta füüsilises keskkonnas veel unustanud ei ole.

Piisab sellest kui läheksin mõne nutva lapse juurde, kes rääkida veel ei oska ning suudan vaevata saada aru, mida ta vajab ja millisel põhjusel nutab. Nutmine iseenesest on nn „laulev kõne”. Mul on olemas võime tajuda lapse hinge, vajadusel temale arusaadavas häälitsuste vormis suhelda ja nutt lõppeb. Hinged suhtlevad omavahel!

Väikelapse nutu, lalina, koogamise, karjumise ja muude häälitsuste iseloomud on erinevad ning edastavad isesugust ja mitmekesist informatsiooni, põhimõte sarnaselt pudikeelele. Pead ainult tähelepanelikult kuulatama ja asetad ennast tema „lainele”. Sinu hingelises varamus on tajuliigid, mida kasutad, et mõista ja tekitada suhtlemine.

Koridori lõpus on üks ema meelehärmi täis ja tema sülelaps nutab lohutamatult. Vanema pingutused ei kanna vilja ja nutt jätkub. Saan tite olukorrast hästi aru ja mõtlen endamisi, et sooviksin emmet aidata ja öelda, miks ta nutab ning suudaksin ka rahustada. Samal ajal teadvustan, et oleks kentsakas kui kolme aastane põnn on targem kui lapse ema… Pelgan, et naine ütleb mulle halvasti. Kahetsetavasti olen kartlik ja ei julge tõrksa ning võõra inimese juurde minna ja oma abi pakkuda…

Kõikidel kordadel kui emaga polikliinikus käime (vanuses 3-5), alati suudan imikuid ja väikeseid lapsi hästi mõista ning nende vajadusi tabada. Piisab ainult, et end hõlpsalt vastavale lainele häälestada.


Imik püüab füüsilise maailma olemust selgitada hingelisi tarkuseid arvesse võttes, mis pärinevad hinge immateriaalsest keskkonnast. Samal ajal hingelise maailma toimivuse süsteem ei kattu füüsilise maailmaga täielikult ja esineb vastuolu. Hingel on oluline roll õpetamaks ja rahustamaks imikut materiaalse ümbrusega võimalikult valutult kohanema. Tegemist on suhteliselt keerulise ülesandega, sest hingelise olustiku ja füüsilise maailma tajuliigid on erinevad ning esinevad tal vaheldumisi. Mida kiiremini erisuguse keskkonna tajud vahelduvad ehk võnguvad, seda suuremat rahutust, segadust, sisepinget ja stressi imik tunnetab, mis omakorda mõjub ka füüsiliselt väsitavalt. Tulemuseks võib laps nutma puhkeda.

Püüan lihtsustatult selgitada.

Imik nutab näilise põhjuseta kord järjepidevalt ja seejärel vahelduvalt. Nutu ajal ta kuulab ja tajub enda reaal-materialistliku (RM) maailma olemust ning eelkõige keskendub kehale. Kui ei nuta, siis kuulab enda hinge ja juhindub hingelisest põhiolemusest. Või on vastupidine keskkondade (RM ja HI) ja nutu või rahu järjekord. Imikul vahelduvad nn olemused sageli, näiteks iga viie või kümne sekundi järel. Või mitme kuni kümmekonna minuti möödudes. Sõltub olukorrast ja lapsest.

Mida väiksem on laps, seda enam on ülekaalus immateriaalsest keskkonnast pärinevad taju eriliigid, igavikulise hinge oskused ja võimed. Füüsilise maailma nn tajumehhanismid esinevad piiratult. Lapse arenedes jäävad immateriaalsed tajuliigid üha enam tagaplaanile.

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-10)

10. PEATÜKK ⟡ Harku-järve lastepäevakodu suurte laste rühm

Rühmas on lapsed vanuses 4-6 aastat. Olen neljane. 1971 november või detsembri algus. Mänguaeg pärast õhtusööki. Enamik poisse on haiged ja esimest korda elus paneb kasvataja mind tüdrukutega mängima. Puiklen vastu, kuid nad on väga sõbralikud ja võtavad kampa. Seltskonnas on neli tirtsu, kellest üks on minu vanune ja kolm vanemad.

Mul tekib huvi, sest kõik on uus ja puudub võistlusmoment, mis poistega sageli esineb. Plikad on pehmed, malbed ja vaoshoitud. Vajadusel väga enesekindlad kui peab enda eest seisma. Olemine on suhteliselt mugav. Esineb esmakordselt omapärane taju, mida poistega suheldes varem tundnud ei ole. Tunnetan tüdrukuid teistmoodi kui poisse!

Patsikandjad mängivad nukkudega kodu. Varem olen kõrvalt näinud küll, aga osalenud ei ole. Minuealine Anu kannatlikult selgitab, kuidas kodu mängimine käib ning annab ühe nuku mulle. Olen vaimustatud õrna ja tundelise selgitamisviisi pärast – taaskord esimene kogemus elus. Tegelikult haaran mõtteid lennult, justkui tean täpselt, kuidas asjad käivad. Mängu põhimõttest saan väga hästi aru ja üle viie minuti mängin vastavalt „eeskirjadele”.

Äkki tekib igavus ja toon auto ning ärgitan paarilist autoga mängima. Selgitan lühidalt ja konkreetselt, kuidas mängimine käib. Ta proovib mõned korrad, kuid loobub ja toimetab nukuga edasi.

Mängin autoga veel natuke, kuid üksinda tegevus ei ole see ja naasen kodu juurde tagasi. Pean natuke kauem vastu kui ennist, kuid iga minutiga saan enam aru, et mängus peab tegema muudatusi.

Aktiivse ja energilise poisina teen plikale ettepaneku, et nukud peaksid omavahel võitlema sarnaselt kui poisid sõduritega mängivad. Näitan kiiresti ette, kuidas kaklemine käib. Anu võtab nuku ebalevalt kätte ning hakkame võitlema, kuid üsna kiiresti teatab, niimoodi mängimine ikka ei käi küll. Kutsub mind rahule ja hästi viisakalt, sugereerivalt ning hellalt räägib kodu mängimise põhimõtteid. Siiski arvan, et mängu eeskirjadesse peaks tegema uuendused ning püüan veenda, et nukud peavad omavahel heitlema.

Diskussioonist ei saa asja ja tirts jätkab rahulikult mängu. Olen hämmastunud, et ta ei lasku väitlusse ning ei asu oma positsiooni kaitsma! Ma ei anna talle asu ning näitan taas, kuidas nukk võitleb.

Äkitselt plahvatab ja ajab mu ägedalt eemale! Sellise keevalise reaktsiooni pärast olen segaduses ja mu kangekaelsus tõuseb esile ning proovin veel oma tahet kehtestada. Sekkun mängu agressiivse jõuga… Paraku teen vea! Kohe on platsis vanemad tüdrukud ja tõukavad mu eemale. Katsun jätkuvalt end maksma panna, kuid tagasiside on selle võrra tugevam ja tekib suur tüli.

Tõmbun tagasi ja jõud ei käi samuti üle. Mõttes hindan tüdrukute arenenud kambavaimu kõrgelt ja grupiviisiline vastuhakkamine on uue senitundmatu võitlusviisi avastamine.

Teesklen, et olen leppinud ja kõigega nõus ning piidlen plikatirtse silmanurgast. Olukord näib ajapikku rahunevat ja lähenen ettevaatlikult… Üritan olla väga sõbralik ja kohati lipitsev….

Taaskord pahameelepuhang! Veel vihasemalt ja dramaatilisemalt aetakse eemale!


Pudikeel

Mõne päevaga Anu tulisus lahtub ning astun talle ligi ja teen juttu tühjast tähjast. Ta on kombekas ja leebe nagu meie vahel ei oleks tüli kunagi olnud. Mul on kindel plaan ja trump tagataskus. Soovin muljet avaldada ning tõsta enda renomeed! Hakkan pudikeeles rääkima! Näitan, et mul on kõvad oskused valitute salakeeles kõneleda! Tunne on väga eriline ja uhke!

Väga ootamatult vastab tirts samuti pudikeeles ja oi kui kõrgelennuliselt ning elegantselt! Ta kasutab väljendeid, mida ma varem ei ole kuulnud! Olen tõeliselt ja sügavalt rabatud! Uskumatu olukord, kus minu arvates ainult poistel esinev priviligeeritud oskus on ka tüdrukul! Võtan kokku enda parima andekuse, teen tarka nägu ja viskan mõned pudinad õhku…

Anu ei pane minu annet tähele ja pudistab kõlavalt ning hääletooniga eriliselt mängides vastu! Nii me omavahel ping-pongitame ning mõistame, et oleme võrdsed partnerid. Olen lummatud plika talendist nii ilusasti pudistada. Suhtumine Anusse muutub oluliselt ning tekib suur austus ja lugupidamine. Saan temast paremini aru kui ei iialgi varem ning tajun lähedust ja sõprust. Sellest hetkest tunnetan tüdrukuid samahästi kui poisse. Mõne päeva möödudes tunnistan enesele, et Anu on minust targem, mis tähendab, et hakkan tüdrukuid erilisemateks ja arukamateks olevusteks pidama kui poisse.

Seletava sõnaraamatu alusel on pudikeel – ebaselge, eriti väikelapsele omane vigane hääldus ja kõnepruuk. Raamat kirjeldab mõistet korrektselt. Samal ajal räägivad lapsed omavahel pudikeeles ka tahtlikult, kuigi emakeele oskus on juba olemas.

Kui väikelapsed soovivad isekeskis nn salakeeles rääkida, siis kasutavad pudikeelt, et täiskasvanu aru ei saaks. Pudikeele saab vajadusel muuta väga keeruliseks häälitsuste kombinatsiooniks, mis ei ole enam vigane kõnepruuk, vaid omaette keeleoskus. Huvitaval kombel osa või enamik lapsi mõistavad üksteist. Taipamine põhineb hingede vastastikusele nn telepaatilisele kommunikatsioonile. Lapsed tajuvad teineteist väga hästi ja pudikeel ainult täiendab arusaamist. Seega paljud väikelapsed on väga tundlikud ning kasutavad suhtlemiseks vajadusel eripärast tajuliiki ja võimet (telepaatiat), mis vanuse lisandudes aegapidi reeglina hääbub kuni lõpuks kaob.

Peatükk on kirjutatud oktoobris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-9)

9. PEATÜKK ⟡ Vikimõisa hingede ja ehitiste, lähipiirkonna objektide ja ümbruskonna tervikuna tajumine

Pealkirjas toodud temaatilise tajumise alguseks võib tinglikult lugeda neljapäeva 24. augusti 1967 pärastlõunat, mil pärast sündimist ja seitse päeva sünnitusmajas olemist vanematega koju jõuame. Hing selgitab ning esineb kohaspetsiifiline taju, et siin on turvaline elada.

Vikimõisa hingede tajumise all pean silmas mõisaga seotud ja kunagi elanud inimeste tajumist, kas otseselt üksiku hingena või tervikuna ja üldisemalt.

Mõisa- ja abihoonete tajumine on terviklik või osade kaupa.

Lähipiirkonna objektide all pean silmas puid, kive vms. Ümbruskond tähendab Harku järve vahetut ümbrust ja Tiskre oja kuni mereni.


Vikimõisa peahoone

Selgitan natukene hoone tausta, kus elame. Tollikontrolör Johann Crameri eestvedamisel loodi 18. sajandil Harku järve kaldale mõis, mis esialgu kandis nime Cramers Höfchen. Hilisemalt on tegemist apteeker Ficki perekonnale kunagi kuulunud suvemõisa peahoonega. Kutsuti veel Vickmõisa, Viigimõisa või Vikimõisa. Praegune aadress Sõudebaasi tee 18 ja endine Sõudebaasi tee 6, Tallinn, kus elasin sünnist august 1967 kuni juuni 1982.

Ficki suvemõis. Pildistatud 1970 aasta septembri lõpus. Fotograaf: Heino Gustavson. Eesti Tervishoiu Muuseum SA fotokogu THM_F1422_NN01

Võimalik, et pea- ja abihooned ehitati 18-19. sajandil, mil hr Fick Keilas esimese arsti ja apteekrina töötas. Tõenäoline, et peahoonet on mitu korda ümber ehitatud, mida oskaks uurimistöö tulemusena öelda arhitektuuriajaloolane või ala suur huviline. Ühena viimastest kordadest ehitati mõis ENSV ajal 1946 aastal 6-korteriga elamuks ümber. Kuni 60-date lõpuni tegid elanikud korterites mõningaid nn mitteametlikke ümberehitusi.

Esimene suurem põleng oli 1982 aasta septembri lõpus või oktoobri alguses kui esimese korruse suure verandaga korter öösel süüdati ja gaasiballooni plahvatuse tulemusena süttis ka meie korter teisel korrusel. Süütajaks tõenäoliselt minu isa, kelle osalust ei suudetud lõplikult tõestada, sest miilitsal süütõendeid nappis.

18.08.2007 Fotograaf: Henry Küla

Vahemärkus. Tulekahjust kuulsin järgmisel või ülejärgmisel päeval ja koheselt hing selgitas, et selle taga on isa. Olin 14 aastane. Hilisemal ajal olen temalt korduvalt küsinud, et tunnistaks oma teo üles. Kahjuks väidab, et ei mäleta mitte midagi. Paraku tegu tagasi võtta ei saa ning on selge, et varem või hiljem on ta valikute ees, kas kahetseda, et pani majaelanike elu suurde ohtu või mitte. Leian, et kahetsuse tee on vältimatult ees…

Sellel sajandil on olnud veel 2-3 põlengut ja hetkel on mõisast järgi varemed ning praeguse omaniku osas käib täitemenetlus kinnistu võõrandamise eesmärgil.

06.05.2020 Fotograaf: Henry Küla

Korter nr 5

Mõne sõnaga meie korterist. Korteri number on koolipoisi hinne viis, mis lisab entusiasmi ja positiivsust. Teise korruse akendest on 50 meetri kaugusel asuvast järvest võrratult maaliline vaade!

Paar aastat tagasi umbes 2019 aastal mõtisklesin kui suur meie korter oli. Olen mõnevõrra kimbatuses ja nädalapäevad juurdlemist päädib selge unenäoga, kus kõik mõõdud väga täpselt kirjas. Vastu hommikut avan silmad, teen kiire joonise ning lisan mõõdud. Olen üllatunud, et pindala nii väike on – 23,12 m². Olin arvanud, et umbes 25-32 m². Kahtlus on suur, kuid igaks juhuks usaldan enda hinge, kes unenäos teejuhiks on olnud.

09.11.2021 vaatan huvipärast ehitisregistrit ja avastan, et Sõudebaasi 18 andmed kenasti olemas. Sinnamaani on kogu aeg arvamus olnud, et küllap kirjeid ei ole, maja ju varemetes…

Ametlikel andmetel on korteri pindala 21,7 m². Järelikult vahe on 1,42. Tekib küsimus: kas unes esitatud andmed on valed ja miks?

Korter nr 5 skeem

Otsin kritseldatud joonise üles. Natuke tudeerimist ning lahendus on leitud! 1967 aastal kui vanemad majja kolisid, anti sovhoosi poolt elamiseks 1 tuba pindalaga 21,7 m², mis invertariseerimise järgi tähendanuks köök-tuba. Kiiresti laoti ahi ja soojamüüriga pliit ning ehitati vahesein. Täiendavalt rajati korteri koosseisu juurde 1 m² panipaik ja 1,6 m² esik. Tekkis 2 tuba, köök, panipaik ja esik.

Kokku 24,3 m², millest lahutada vaheseina pindala 1,08 m² ning võrdub 23,22 m²! Erinevus unes nähtus 23,12 m² kõigest 10 ruutsentimeetrit, mis mahub tolerantsi piiresse!

Seega tagasiarvutus oleks järgmine: 24,3 m² – 1 m² – 1,6 m² = 21,7 m².

Lugejale võib tunduda keeruline ja arusaamatu arvudejada, kuid minu jaoks on tähtis võimalikult suur autentsus. Järelikult matemaatiline arvutuskäik näitab, et kunagi unes esitatud andmed on tõesed ja täielikult kõrvutatavad ehitisregistri andmetega!


Hingede tajumine ja nägemine

Ilmselt 1969 septembri lõpp või oktoobri algus. Pärastlõuna laupäeval. 2 aastane. Olen juba suur poiss ja isa eemaldab voodilt lõplikult kolme külje võred. Neljas on varasemalt ära võetud. Piklikus 1,8 meetri laiuses ja 9,72 m² toas tehakse väikesed ümberkorraldused. Puhvetikapp tõstetakse toaukse juurest eemale ja asemele vastu seina lapsevoodi. Nüüd on otsevaade akendeta kööki, mille suurus 4,4 m². Seinal vasakul pool on vineerile maalitud 20. sajandi algupoole tundmatu kunstniku maal, mis kujutab teadmata asukohas olevat lahesoppi, kust on näha jäämäge. Selle lähedal üleval seinalamp, mis heidab õdusat kollakat valgust. Paremal on litograafiatehnikas pilt, kus esiplaanil loss ja vaade Saksa linnale.

Tundmatu kunstniku teadmata ajal ja asukohas maalitud pilt

Esimesed paar-kolm ööd tugedeta voodis kulub harjumisele, et maha ei veereks. Tegelikult ei ole teemat ja uinumine käib kiiresti. Uneaeg on kell kaheksa õhtul. Kui olen natuke vanem, siis pool üheksa või üheksa. Emale tuleb anda au ning ta järgib hoolikalt, et laps õigel ajal magama läheks ning und piisavalt jaguks.

Öösiti avan vahel silmad ja tekib hirmutunne. Kardan kolle! Neid ikkagi voorib ja üsna jõudsalt. Seetõttu võtab emme mind sageli enda juurde kaissu ning tunnen end turvaliselt. Vanemad vist arvavad, et voodi uus asukoht ja eemaldatud võred mõjuvad ebamugavalt ning kohanemine võtab palju aega.

Kuigi väga meeldib kaisus uinuda, siis ema treenib mind rohkem iseseisvusele ja vaprusele, mis iseenesest on lapse arengu huvides vajalik. Samal ajal füüsilises maailmas toimetuleku õpetamine tähendab paratamatult hingelise mina tahapoole tõrjumist.

Paljud emad, sealhulgas minu emps laulab unelaulu, et võsuke rahus uinuks. Kuigi olen üle kahe aastane, siiski hällilaul kuulub traditsiooni juurde 3-4 korda nädalas. Pealegi on hea põhjus, et püsiksin oma voodis… Või vastupidiselt juhtub hoopiski nii: „Emme, kas ma tohin kaissu tulla?” Ja emme õrn süda ei saa lapsele eitavalt vastata…

„Džungli hällilaul” kajastasin kuuendas peatükis, kuid tulen veel viivuks tagasi. Olen umbes 3-kuune ja süles. Ema on püsti voodi juures ja vaikselt ümiseb hällilaulukest, kussutab magama. Kallistab, mopsutab ja õrnutseb. Hing on kehast väljas ja jälgib seina juurest ligi meetri kauguselt kogu tegevust. Vaim on rahulik, kuid mõneti uudishimulik. Vaatab, kuis uinun ja koikusse asetamisega samal ajal siseneb minu kehasse tagasi. Kirjeldatud sarnaseid episoode esineb väga sageli.

Kui olen nädalate ja kuude võrra vanem, siis tasahilju laulumise ajaks enam sülle ei võeta. Emme istub voodi kõrval taburetil ja laulab. Võre vahelt hoian ta näpust kindlalt ja tugevalt kinni ning lahti ei lase. Hing on sõltuvalt õhtust 20-40 sentimeetrit kehast väljas, vaatleb meid mõlemat, kuid põhiline ülesanne on aidata uinumisele kaasa. Mida enam suigun, seda lähemale vaim tuleb. Viimaks lasen ema näpust lahti, kuid armastus jätkub sama võimsalt… Uinun ja hing naaseb tervikuna kehasse ning kujundab esimese une süžeepilte.

Esimestel päevadel võredeta voodi uues asukohas on hällilaul uinumise kohustuslik osa. Kui ema köögis vaikselt toimetab, siis tõmbab ukse kinni, et saaksin rahus tudida. Üldiselt läheb temagi umbes üheksa ja kümne vahel voodisse ning uks jäetakse taas lahti, et pliidisoe tuppa jõuaks.

Umbes neljandal või viiendal õhtul pean iseseisvalt magama jääma, kuid ema meelehärmiks ja minu rõõmuks sedamoodi ei juhtu. Mulle meeldib mõtetega mängida ja mida rohkem aktiivne oled, seda vähem uni silma tikub. Emps on teadlik ning sätib ennast samuti aegsasti magama, et laps võimalikult kiiresti unenägudemaale läheks.

Tuled on kustu, tuba pime, emme ja issi nohistavad und. Ja mina olen ärkvel… Mõistan, et lisaks vanematele ja teises toas magavale õele, on korteris veel keegi… Taju on selge ja kirgas! Kogusid on kohati näha, kuid mitte selgelt. Nad sisenevad kööki läbi suletud välis- ja vaheukse peaaegu hääletult, mõned sammud läbi köögi ning haihtuvad järve suunas. Pigem hõljuvad kui kõnnivad. Mõnikord harva näib, et kuulen ka sahinat. Ilmselt esmakordne kogemus või üks väheseid, mis varem on olnud või ei mäleta, kus inimest ei ole, aga tema hing liigub majas ringi… Olen teadmatuses, mida teha ning ei oska mentaalselt kuhugi toetuda, et kujundada sobilik seisukoht. Ainuke mõeldav lahendus on karta ja pea teki alla kuniks uinun.

Ometi ei õnnestu. Hirmunult, aga siiski, uudishimu ei anna asu ja piilun… Kedagi näha ei ole, kuid taju on… Pelglikkus suureneb. Seetõttu nimetan neid kollideks!

Vahemärkus. Lapsena ma ei nimetanud hinge kunagi hingeks. Ta on küll olemas, aga osa sinust või teisest lapsest, täiskasvanust või elusolendist, keda tajud ja sõltuvalt olukorrast näed ähmaselt.

Järgneval ööl toimub kõik enam vähem samas rütmis. Hinged liiguvad korteris ringi, mina kardan ja vanematele ei kõssagi. Põhjuseks, ei soovi näidata end titana!

Huvitav asjaolu on, et enese hing ei selgita olukorda ning pean nö iseseisvalt kõigega hakkama saama.

Ühel ööl tulevad jällegi külla ja kutsun ema appi. Emme tuleb lohutama, kallistama, pai tegema ja armastust pakkuma. Kõneleb, et kedagi ei ole ja äkki näen kõike unes. Ma ei ole tema väidetega nõus, aga rahunen ja suudan kuidagi magama jääda.

Lp lapsevanemad! Kui laps näeb, kuuleb või tajub kolle ja kardab pimedas magada, siis rääkige ja uurige, mis võib olla ilmingute algallikaks? Võib-olla hinged…

Pimedus võib olla impulss iseenesest, mis aktiveerib või võimendab tunnetust ja aitab hingi paremini tajuda. Iga tundliku inimese jaoks on olemas teatud stiimul või stiimulid, et oma hinge või väliseid tegureid paremini tajuda.

Hinged käivad öösiti külas 2-5 korda nädalas. Isa-ema on minu rahutusest mõnevõrra häiritud ja tõlgendavad, et tegemist on elava ettekujutuse viljaga. Samal ajal nad ei oska olukorda sügavuti hinnata ja läheneda vaatepunktist, kas laps tõesti kujutab kõike ette põhjusel, et ta öösiti magada ei saaks? Vanemad on klassikalised reaal-materialistliku maailmakäsitluse esindajad ning ei tule pähegi, et peale laua ja tabureti võib veel keegi köögis viibida.

Nad kasutavad erinevaid meetodeid veenmaks, et olen lapselikul eksiteel. Alguses mõned korrad etlevad, et on kollid… Selle peale hakkan nutma ning täiskasvanule pealtnäha geniaalne meetod, mitte kuidagi oma eesmärki ei täida. Või ähvardatakse arst kutsuda, et viiakse pikaks ajaks kodust ära haiglasse ravile…

Isa üks taktikatest on osatamine ja narrimine, et saan valesti aru ja mõtlen välja, mille tulemusena tunneksin end ebamugavalt, häbistatuna või süüdlaslikult. Paaril korral lähme koos kööki, kus kollid peaksid olema, kuid tõepoolest neid ei ole… Pole aga tollel hetkel kui olen koos isaga… Hingi tunnetan ainult mina, sest lapsena olen väga tundlik ja avatud erinevatele tajudele. Samal ajal isa ja ema ei saa süüdistada, sest nende saatuslik eluline teerada on teistsugune. Täiskasvanul ongi hinge ja immateriaalse maailma tajumine tavapäraselt sügavas unustuses.

Tean, et öösiti ringi kolavad hinged on kunagi elanud inimestes olnud. Ometi väikese lapsena puudub kogemus, mis on ja millisel põhjusel inimene sureb. Järeldan, et nn hingemälu on väikelapses veel säilinud ja on teadlik surma olemusest. Seega külalised on surnud inimeste hinged.

Päris alguses esimesel paaril ööl on hingi 5-8. Edaspidi pigem 1-3. Nendel kolmel vaimul sooviksin peatuda. Peremehelik, range, tähelepanu vajav, mentaalselt jõuline on alati musta kuube kandev natukene kongus ninaga, laubalt kiilanev brüneti-halliseguste juustega, võimalik kerge kikkhabe, lühemat kasvu ja sale, ärksaloomuline, aktiivne ja energiline umbes 57-62 aastane mees. 78-84 aastane natuke kogukam, mehest lühem ja teda vaimselt toetav ning tuge pakkuv, lojaalne lähedastele, väga nõudlik ja mõneti kõrk naine (noorena oli heledate juustega). 30-dates sale brünett, soliidselt väljapeetult ja kaasaegsemalt riides, haritud ning tark, kõige pikem mees.

Kui vaimud on kohal, siis tajun alati ja tihti näen. Olenemata, kas ööseks on köögis seinalamp sisse lülitatud või mitte. Tavapäraselt on kogud ebaselged, harvem selgepiirilisemad. Jalanõusid reeglina näha ei ole ja põrandani mitte midagi ei ulatu. Hõljuvad. Keha suurusest on näha sõltuvalt ööst 90% kuni pea koos rindkerega. Vaimud paistavad mõnevõrra läbi ning läbipaistvus on erinev, mis on jällegi sõltuvuses ööst.

Reeglipäraselt liiguvad läbi uste kööki ja suunaga otse õe toa poole, mille uksepakult edasi ei lähe ning haihtuvad justkui järve suunas. Köögis viibimise aeg on kuni 10 sekundit, harvem mõni minut kuni mõnikümmend minut. Vahel jäävad kööki ja mõne aja pärast pöörduvad tuldud teed tagasi.

Isegi kui visuaalselt näha ei ole, võib esineda taju, et keegi on ikkagi kohal.

Väga sageli on vanema mehe näo ja ülakeha projektsioon köögiseinal. Klassikaline portreepilt! Kui lamp valgustab, siis ilmutus on hästi nähtav. Ta on peaaegu liikumatu, aga siiski „elab”. Vaatab alati järve suunas ehk lõunapoole. Mina näen näokuju profiilis, küljepealt. Vahetevahel vaatab ka mulle otsa… Või liigutab kulme, suud või silmi.

Hirm on, kuid ajapikku harjun. Karm mees on muutumas sõbralikumaks… Saan aru, et ta ei tee mulle liiga. Näib, et hoiab hoopiski silma peal ja valvab!

Vaimude liiklus on aktiivne vanuses 2-6. Harvem kuni 13 eluaastani. Mida vanem olen, seda vähem külas käivad. Huvitava osisena, mõnikord minu hing läheb neid vaatlema. Suudan vaimusid näha enda ja hinge vaatepunktist. Harilikult läheb hing õe toauksele ja vaatab, kuidas vaimud läbi lukustatud välis- ja vaheukse libisevad. Kas otse läbi puidu, läbi ukselengi ja ukselehe vahelise prao, läbi ukseluku avause või uksest ringi läbi seina. Võib-olla näitlevad ja isegi naljatlevad!

Näiteks episood. 1979 oktoober, 12 aastane. Kella kahe ja kolme vahel pärast kooli. Elan juba õe toas ja tajun mõni sekund ette, et nad on tulemas. Välis- ja vaheuks on piltlikult läbipaistavad. Kõige ees vanem mees, tema järel natuke paremal pool naine ja kõige taga vasakul pool noormees. Mees jõuab köögi keskele ja alustan vestlust, verbaalselt ning mentaalselt. Kõnelus on lühike, kuni 1,5 minutit, mille sisu detailselt ei mäleta. Põhimõtteliselt soovin teada, kes nad on ja mida soovivad? Saan vastuse ning naine asub meest aktiivselt toetama. Paar lauset kostab noormees. Vaimud suhtlevad helitult telepaatilises vormis. Tasahilju haihtuvad. Kas sain vastavat infot, aga tajun, et nad on üksteisega lähedased. Ma ei karda neid juba ammu, üldjoontes on üsna sõbralikud.

Püüan tagantjärgi hinnata, miks sisenevad välisuksest ja suunduvad läbi köögi järve poole? Miks vanema mehe näo kujutis vaatab lõuna ja järve poole? Võib-olla oli mõisa ajal tegemist hoone osaga, kus asus magamis-, puhke- või söögituba, kus nad elavatena sageli viibisid. Akendest avanev maaliline vaade viitab mingile konkreetsele põhjuslikkusele. Võib-olla järvel juhtus hoopiski õnnetus?

Ilmselgelt, pidin vaimusid nägema, sest esineb põhjuslik seos. Paraku tänaseni täpselt ei tea miks, vaid oletan. Väga tähtis, kes need vaimud on? Võib-olla mõisa omanik Eduard Georg Fick (07.08.1836-30.06.1908), abikaasa Melanie Marie Adelheid Fick (1845-…) ja poeg Eduard Carl Anton von Fick (28.05.1864-1921)?

Ajades Eduard Georg Fick sugupuu jälgi jõuan tema isani Carl Georg Fick (28.06.1801-12.06.1883) ning hämmastun kui leian avalikest allikatest ainukese pildi! Mees, kes on fotol, sarnaneb erakordselt suures ulatuses või pea täielikult vanemale mehele, kes on üks vaimudest! Sealhulgas on tema nägu mitmeid aastaid köögiseinal öösiti figureerunud!

Carl Georg Fick. Pildistatud ajavahemikul 1861-1867

Carl Georg Fick oli Keila Miikaeli koguduse adjunkt 1827–1828 ja õpetaja 1828–1883. Lääne-Harju praostkonna praost 1835–1870. Esitan ühe allika – https://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Georg_Fick.

Melanie Marie Adelheid Fick on sündinud Viinis paruni ja ohvitseri Anton von Gudenus tütrena. Kõrkus, nõudlikkus ja lojaalsus võib olla kombinatsioon tema staatusest, kasvatusest ja isa omadustest. Võib-olla teine vaim on Melanie!

Eduard Carl Anton von Fick on pere ainuke poeg ja võib-olla on tema kolmas vaim!

Carl Georg Fick riietus sarnaneb kõikides detailides vaimuliku mustale rüüle. Melanie Marie Adelheid Fick riietus pigem 19. sajandi lõpu omale või kuni 1910. Eduard Carl Anton von Fick riided ja maneerid eristuvad selgelt ja vastavad natukene hilisemale perioodile 20. sajandist. Seega üks vaim võib olla „tuvastatud”, teised kaks oletuslikud. Võib-olla mõisa omanik Eduard Georg Fick on olnud vaimude hulgas kui nad suurema kuni kaheksase seltskonnana „ringi jalutasid”.

Mul esineb vastuoluline õhkõrn taju, et lapsepõlves nähtud kolm vaimu võivad vastata eeltoodud nimede taga elanud inimestele. Samal ajal kindlus puudub. Vaimud minuga ei suhelnud ja end ei tutvustanud. Välja arvatud episoodis 1979 aasta oktoobris ning üles jäi tees, et nad on mõisaga seotud.

Püüdes tuletada põhjuslikkust, miks pidin kolme lahkunud inimese hinge nägema, on võib olla selles, et kanda täiendavalt edasi nende mälestust, mis on oluline kultuuriloolises kontekstis. Oletan, et vanemat meest esitlenud hing püüdis võib-olla mingit sõnumit edastada, mida hetkel dešifreerida ei oska, aga suudan täiendavate seoste ilmnemisel tulevikus. Samal ajal ma ei ole teadlik, mida peaksin lahti harutama… Näib, et mingid osised tervikust on veel puudu. Kes soovib tudeerida, leiab hr Carl Georg Fick toimetamistest viiteid teistest allikatest.

Teoretiseerides seoste ja põhjuste üle, nad elasid ka seetõttu, et kunagi esineda hingedena, millest käesoleval perioodil kirjutan. Soovin öelda, et on võimalik leida oletuslikke seoseid ja põhjuslikkust läbi pealtnäha tavapäraste sümbolite (detailide). Sümbolite esinemist nimetan sümbolismiks.

Näib, et „minevikusündmused” võib panna jutumärkidesse. Kunagi olnud sündmuseid on võimalik esile tõsta ja taasesitada. Möödunud aeg ei oma sisulist tähendust ehk piltlikult aega ei eksisteeri.

Asjaolude tõlgendamisel ja mõistmisel on väga oluline tegur taju. Tunnetus annab märku, mis on tõene või mitte. Antud juhtumi hindamisel RM-käsitlus on tagaplaanil ja HI eespool.

⌘ Üldistatult kõik (elus ja elutu) on kõigega mõjusas põhjuslikus vastastikuses nähtavas-nähtamatus-tajutavas seoses ning kõik mõjutab kõike vähemal või suuremal määral, mistõttu esinevad eelkirjeldatud olukorrad.⌘


Vikimõisa peahoone ja ehitiste tajumine

Eelnevalt mainitult seitsmendal päeval pärast sündi koju jõudes esineb taju, mis kinnitab, et tegemist on turvalise elukohaga ja piirkonnaga. Olulist rolli mängib hing, kes regulaarselt kehaväliselt seirab maja ja piirkonda, et mul oleks võimalikult mugav ning kindel olemine. Järelikult saatuslik rada kirjeldab, et valikud on õiged ja ainuvõimalikud.

Ema käib vankriga igapäevaselt väljas jalutamas. Tajun ja näen kõike, mis toimumas on. Hing on abiliseks, kes on sageli kehast väljas ning jälgib ja kindlustab ohutuse.

Peahoonet ja mõisa teisi ehitisi tajun üha intensiivsemalt vanuse lisandudes ja ajast kui olen käima õppinud. Tunnetus võimendub kui vaimud alustavad külastusvisiite. Seega tingliku määratlusena vanuses 2-12 esineb väga tugev ehitiste tajumine. Milles see seisneb? Väga üldistatult tähendab, et tajud ajaloolist konteksti. Hoomad siin toimetanud inimesi, mida ja kuidas ehitati, millist vaeva nähti, mida ümber tehti jms.

Klassikalised kaks näidet. Ronin maja pööningule ning paljud, enamik või kõik tollaegsed inimesed, kes kunagi katust ehitanud või pööningul viibinud, kangastuvad sinu kujutelmas ja võib-olla enamgi. Teiseks. Maja veranda tajumine kätkeb üldisemalt ja tervikuna inimeste hingede tunnetamist, kes seal kunagi on istunud ning aega veetnud. Esineb hooneosa tajumine.

Kolm detailinäidet. Imikuna ja väikelapsena ema kaisus olles pakub huvi vahesein, mis 1967 aastal korterisse ehitati (loe korter nr 5). Tajun töömehi, kes seina ehitasid… ehk elus olevaid inimesi. Teiseks. Tajun veranda välisust ja ukselinki üldises ulatuses. Elusate ning lahkunud inimeste hinged, kes uksest käinud ja/või linki puutunud. Kolmandaks. Köögi seinal asub maal jäämäega. Hooman üleüldiselt kunstnikku (vanus 28-34, sale või natuke kõhna, pigem heledate juuste ja silmadega, ilmselt heleda särgiga, tumedad lohvakad püksid – pruunikad või sinakad, ebamäärase kujuga mütsilodu peas) ja maaliga seotud loomingulisi väljakutseid.

Elusa ja surnud inimeste hingede tajumisel on erinevus. Lapsena tajun vajadusel elusa inimese hinge väga sügavalt, laiahaardeliselt ning mitmekesiselt. Tänapäeval täiskasvanuna natukene teistmoodi ja teadlikumalt. Sellest hingelise põhiolemuse tunnetamine on kõige lihtsam.

⌘ Hingeline põhiolemus on kõikide erinevate elude jooksul omandatud teadmised ja kogemused kogumina, mida võib nimetada tuumaks.⌘

Selgitus – hing reinkarneerub inimese kehas põhjuslikult, et hing täidaks elu poolt seatud ülesandeid ning areneks. Ilmselt hinge areng toimub teatud perioodil kõige efektiivsemalt füüsilises kehas ülesandeid täites ja kogemusi omandades.

Lapsena ja praegu täiskasvanuna tajun surnud inimese hinge ühtemoodi.

Vikimõisa peahoone lähedale on rajatud kaunis, paksude paekivimüüridega ja kaarjate lagedega kelder pindalaga umbes 30 m². Oletan, et ehitati mõisa asutamisel 18. sajandi teisel poolel. Võimalik, et oli kasutuses toiduainete hoiustamiseks. Ei saa välistada, et omal ajal oli ehitis suurem ja ühendatud peahoonega. Lõunapoolne külg on kaetud pinnasega. Esimest korda astun üle keldriukse läve 1971 mai lõpus või juuni alguses kui olen nelja aastane.

13.11.2021. Kelder. Fotograaf: Henry Küla

Umbes meetri kaugusel ukseavast tekib eripärane taju ning sisse astudes võimendub. Hoomad tervikuna kadunud hingi, kuidas ja millal kelder ehitati. Sündmuseid, mis on keldris juhtunud.

Teen katsetusi, kuidas taju esineb. Astun korduvalt sisse ja siis välja – tekib taju ja kaob. Esineb selgepiiriline tunnetus.

Taju aktiveerumiseks on vajalik õrn-kerge-tugevam hingeline puudutus või intensiivsem impulss. Impulsi tekitab materiaalne või immateriaalne sündmus, mis omakorda sisaldab energiat.

Objekti materjali ja kuju loovad sündmused. Sündmustesse on akumuleeritud erinevas mahus energiat. Paekivi formeerumiseks on vajalikud teatud olukorrad. Keldri ehitamiseks näevad inimesed vaeva ning esineb energia evimine. Keldris käivad erinevad inimesed, kes omakorda on energeetilised.

Seega taju saab aru ja püüab energia kinni, mis omakorda juhatab sündmusteni. Sündmus on üldistatult info. Tähendab, eripärane tajuliik on suuteline infot tõlgendama. Minnes natukene kaugemale, püstitub küsimus, kus kohast info pärineb? Subjektiivselt lähtudes nn infodimensioonist, millest hilisemates peatükkides.

Järelikult kelder on intensiivse hingelise impulsi allikas! Tajun keldrit erilisel ja väga sügaval moel ning järjepidevalt kui peahoones elan. Keldri seintesse on salvestunud palju energiat. Kelder tervikuna „elab”. Piisab ainult sisse astumisest ja tekib tugev taju, mis annab sulle infot edasi!

Külajuttude andmetel mõisa hoonete hulka kuulus järve kaldal asuv pesuköök, mis on hävinud ja 1926. aastal rajati asemele palkmaja. Ilmselt ENSV ajal ehitati 3-korteriga elamuks ümber. Millalgi 80-date keskel või lõpus läks erakätesse ning tänaseks on eramaja. Praegune aadress Sõudebaasi tee 19.

Ma ei lasku detailikirjeldusse. Antud majas olen väikelapsena alates 1969 aasta suvest väga palju käinud ja viibinud ning järjepidevalt tajud maja üksikosi või tervikuna ja seonduvalt lahkunud hingi.

Paljud inimesed teavad, milline tunne tekib kui vaatad vana ja ajaloolist maja või oled sees. Sul esineb omalaadne tunnetus ja taju! Mida tundlikum inimene on, seda mitmekesisemat, sügavamalt ja detailirohkemalt ta tajub. Seega sõltuvalt inimesest maja või selle osad võivad „kõneleda”!

Kaldkirjas väike vahemärkus ja täiendus, mis tuli meelde 03.06.2022. Eelnevalt mainitult olen antud hoones väikelapsena korduvalt käinud ja tajunud sügavalt rikkalikku ajaloolist tausta, mis kirjeldab maja lugu 19. sajandist. Ometi Ehitisregister selgitab, et maja pärineb aastast 1926. Segadus daatumites on leidnud vastuse kui hea trennikaaslane arhitekt Rene selgitas, et maja esmaregistreerimise kuupäev ei pruugi tähendada, et varem maja ei eksisteerinud. Lihtsalt maja dokumendid esitati alles 1926. aastal!

Sisuliselt ajalooline hõng aitab paikkonda või ehitist tunnetada. Taju annab märku ja hing kõneleb. Vikimõis tervikuna on energeetiline impulss ja elad hingeliste puudutuste sees, mis avab ja võimendab tajuliike. Oletuslikult ka seetõttu olen kohtunud lahkunud inimeste vaimudega ning nende olemust tajunud. Sealhulgas ühendunud infodimensiooniga, mille kaasabil erinevaid muid asjaolusid ja inimesi tajunud.

Piirkonna energeetiline väärtus on jätkuv kui aeg-ajalt seal jalutamas käin.


Ilmselt aasta 2017 sügis. Näen unenägu, et jalutan 18-19 sajandi hilissuve pärastlõunal Vikimõisa piirkonnas. Möödun peahoonest ja liigun mööda teed lääne poole edasi. Jõuan paekivist abihooneni… Panen kolm punkti ning ei hakka kirjeldama edasi juhtuvaid igavikulise hinge immateriaalsuses esinevaid võimeid ja oskuseid.

Tähelepanuväärne on, et taju eriliik kirjeldab ajastut. Ümbruskond, ehitusmaterjalid ja ehitamisel kasutatud töövõtted selgitavad 18-19 sajandit.

Hommikul silmi avades olen mõnevõrra hämmingus, sest arvan teadvat, et mõisa peahoone rajati 19. sajandil ja mitte 18. sajandil ning nähtud abihoonet tegelikus elus ma kunagi näinud ei ole. Tund-paar juurdlemist ning jätan unenäo sinnapaika.

Tavaliselt lähevad uned meelest kui üles ei kirjuta. Antud uni püsib meeles… Miks? Põhjuslikkust ei ole vaja kaugelt otsida. Esineb saatuslik kontekst, mis näitab, et alustan une nägemisest nelja aasta pärast kirjutamist… Kuigi minu nn tavamõistus seda ette ei näe.

Mõisatemaatika uurimist alustan intuitiivselt juuli viimasel päeval 2021, mille tulemusena selgub palju uut! 10.09.2021 teen otsuse veebiraamatu kirjutamise kasuks. 09.11.2021 otsustan kontrollida, kas unes nähtud abihoone võinuks eksisteerida ka 19. sajandil…. Olen vapustatud ja üllatunud! Abihoone on kaartidel 1931-1944, 1923-1935, 1895-1918. Kolmeverstasel kaardil aastast 1866 on peahoone ja väiksemaid üksuseid ei märgita. Varasemaid detailseid kaarte enam ei ole.

Seega abihoone lammutati pärast sõda või ajal kui 1956 ehitati sõudebaas ning kasutati baasi vundamendi rajamisel ära. Abihoone paiknes peamajast umbes 120-150 meetri kaugusel, kus tänapäeval asub Tallinna Veemotoklubi aadressiga Sõudebaasi tee 23 Tallinn.

Järeldan, et une vahendusel kuvati autentne süžee pigem 18. sajandist!


Lähipiirkonna objektide ja ümbruskonna tervikuna tajumine

Isiklikul arvamusel lähipiirkond ja ümbrus kätkeb palju head energiat. Meeldiv emotsionaalne puudutus tekib võimsate pärnade, sangleppade ja tammede läheduses olles. Suurte puude vanus vähemalt 100-200 aastat. Taaskord. Puu energeetiline väärtus tekitab hingelise puudutuse, mis võimendab taju ning tunnetad suurepäraselt ja üldistatult surnud inimeste hingesid, kes puudega on kokku puutunud. Või üldiselt, kuidas puud on kasvanud.

Suur ja jäme tamm. Ümbermõõduga umbes kolm meetrit või enam oli majast ca 30 meetri kaugusel Sõudebaasi tee ääres. Millalgi 21. sajandi algul suure tuulega murdus. Oletan, et istutati mõisa rajamise ajal 18. sajandil või varem ja oli vanim ning väärikaim puu, mida sealkandis teadsin. Lapsena tamme vaadates kangastub vaatepilt kui abikaasad Fick’id troskaga linnapoolt tulevad… Taju ei ole ainulaadne, vaid kordub.

Suurim tamm piirkonnas oli umbes elektriposti asemel. Sõudebaasi tee tänapäeval 13.11.2021. Põlenud mõisamaja esiplaanil. Fotograaf: Henry Küla

Tean veel teist sarnast ajaloolist puud, ilmselt tamm, mis kasvas peahoonest ca 20 meetri kaugusel otse järve suunas. 1960 aasta foto peahoonest, mille kõrval murdunud või langetatud võimas puu. Koore tekstuuri alusel oletan, et tamm. Tõenäoline, et sarnaselt eelmise puuga pärineb mõisa ajast 18. sajandist või varasemast perioodist.

Kolmas tamm, mis veel elus ja püsti, asub peahoonest ca 50 meetri kaugusel loode suunas. Eeltoodud tammedest kõige „pisem”. Maapinnast 1,3 meetri kõrguselt mõõdetuna on tüve ümbermõõt 3 meetrit. Kõrgus umbes 25 meetrit või enam. Oletuslikult pärineb 19. sajandi teisest poolest, seega vanust umbes 170 aastat. Saamaks täpselt teada, tuleb teha puurimine ja lugeda aastaringid üle.

13.11.2021. 25 või enam meetrit kõrge tamm. Tüve ümbermõõt 3 meetrit. Vanus umbes 170 aastat. Fotograaf: Henry Küla

Majast otse järve kaldal on suured 7-8 kivi, massiga ca 100-800 kilo. Ühed väga vähestest kividest jääajast, mis Harku järve kaldal säilinud on! Vist teiselpool järvekallast paar tükki on! Kividega seondub omalaadne tunnetus. Hoomad üldistatult kaugeid aegu, mil kivid tekkisid, milline oli nende liikumistrajektoor praegusesse asukohta ja kes on kivi peal istunud ning mõtisklenud, romantilised järvele vaatamised jms. Jällegi. Kivisse on salvestunud võimas sündmus ja energia, kuidas ta loodi. Pikaealine kivi võtab ümbritsevast läbi aegade kaasa info ja tekitab hingelise puudutuse või impulsi ning sul esineb kirgas taju. Teisisõnu kivi „kõneleb”!

Sõudebaasi territooriumi laiendamisega 21. sajandil ja kallasraja sulgemisega ning tarastamisega seoses kaunid kivid eemaldatakse! Kuhu on viidud, raske öelda, mitte kuskil sealkandis enam näha ei ole! Tükike mõisale omasest maastikust kaotatakse, puhas ja mõnus energia kaob, ajalooline kontekst hävib!

Suured kivid on minu jaoks energiaallikana, hea tunde ja hingelise puudutuse loojana läbi aegade olulised olnud. Tekib kompaktsem ja tihedam, nõks enesekindlam ning jõulisem tunne. Seetõttu praeguse kodu ümber on palju kive, suuruses 0,1 kuni 1,5 tonni. Tahutud ja tahumata. Ajalooline mekk ja jutustus juures.

Mõisa ümbruskond, tervikuna Harku järv ja suunaga mere poole on suurepärase energiaga. Energia tekitab hingelise puudutuse, mis mõjub tajule hästi. Oled suuteline tunnetama erinevaid asjaolusid eelkõige üldiselt ja ajaloolises kontekstis. Näiteks, kuidas toimus elu-olu möödunud sajanditel, kuidas toimetati põllul, järvel ja kodus või hoomad Harku piirkonnast mere taandumist ca 2000 aastat tagasi.

Kokkuvõtvalt! Iga inimene võib proovida analüüsida enda elukoha ja piirkonna energeetilist olemust ning leida võimalikke pidepunkte, mis võivad tekitada positiivseid hingelisi impulsse ning küsida, kas ja mida tunnetan! Mõtiskleda, kas loetud peatükk võib tuua esile uusi põhjuslikke seoseid sinu eelnevalt ja praegu elatud elus ning kogemustes või mitte!

Peatükk on kirjutatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-8)

8. PEATÜKK ⟡ Harku-järve lastepäevakodu sõimerühm. Muusika olemus hingelise puudutusena

Talv 1971. Olen 3,5 aastane. Aia juhataja käib jätkuvalt vahetevahel meid õpetamas ja mõnikord musitseerib. Lapsed ootavad teda alati! Ta oskab hästi laulda ja hääl on mitmekesine. Eelpool kuuendas peatükis kirjeldatud „Džungli hällilaul” on veel korra esitanud ehk kokku kaks korda. Kuigi me sageli soovime, et laulaks veel, mille peale kostab, et oleme juba suuremad ning peame õppima iseseisvalt magama jääma. Suurem olla on suurepärane teadmine ja mitte keegi mudilastest sellele vastu ei vaidle! Seega väikelastele toonitatakse järjepidevalt, et ega ta enam tita ei ole ja rõhutatakse suureks kasvamise olulisust. See omakorda tähendab, et reaal-materialistlik mõtteviis suunatakse esiplaanile ning hingelis-immateriaalne vajub taha.

Tänane õhtu on eriline. Ella esitab lastelaulu „Miki merehädas”. Meeleolu on hea. Koolitatud hääl on puhas ja kõlav. Madalaid ja kõrgeid registreid võtab suhteliselt veatult. Lisandub suurepärane näitlejameisterlikkus. Meie jaoks väga huvitav ja ainulaadne etteaste! Kuulame hiirvaikselt suure põnevuse ja huviga! Laulu vältel tajun väga sügavat ja laiahaardelist hingelist puudutust. Hing elab minus! Panen tähele, enamik lapsi tunnetavad sarnaselt – laps on väga tundlik ja oma hinge tajumine tavapärane.

Mõned aastad tagasi, vist 2018 või 2019 kuulsin Miki laulu lõiku Artur Rinne esitusel juhuslikult raadiost. Olin üllatunud, et tegemist on omaaegse tuntud looga 30-date lõpust. Olen kogu aeg arvanud, et juhataja mõtles ise laulu välja.

Nende ridade kirjutamise ajal mõistan, et Ella sündis eelmise sajandi 20-date esimesel poolel ja kui oli loo esmaesitlus, siis ta oli noor, kaunis ning tundliku hingelaadiga neiu. A. Rinne oli väga populaarne ja näib, et paljudel kuulajatel olid nii mõnedki laulusõnad seetõttu peas. Võimalik, et koolitatud hääl ja oskus klaverit mängida pärinebki juhataja nooruspõlvest, Eesti Vabariigi esimesest iseseisvusajast.

Kaasajal leiab otsingut kasutades laulusõnad ja viisi. Seetõttu esitan lingi, kus kohast saab tolleaegses esituses lugu kuulata. Artur Rinne, Stella Helder ja orkester Bellaccord 1939:

Originaallaulu kuulasin täies pikkuses esmakordselt septembri lõpus 2021. aastal… Mälestused tõusevad kiiresti esile ja pisarad voolavad…

Meenub kirkalt tolle hetke (kui juhataja esitas laulu) õhustik, olukord ja detailid. Pisarad kirjeldavad, et hing on täielikult avatud, on otseühenduses selleaegse kogetud tajuga ning infodimensiooniga; esineb täpselt sama taju! Info ei ole mitte kuhugi kadunud ja kõik on värskelt meeles!

Inimesele on mälestused olulised, et tajuda enda hinge puudutust nii nagu tollel momendil minevikus. Taju jaoks ei ole aega olemas! Kunagi kogetud tunnetused tuuakse meenutuste abil autentselt reaalse mina teadvusse ehk tajumisel kadusid ei esine. Minu puhul äratundmisrõõm on suur ja on hingeliigutuse pisarad!

Paljud inimesed (samuti mina) tajuvad hingelist puudutust kui näevad lummavat looduslikku vaadet, vaatavad head filmi, loevad vaimustavat raamatut, kuulavad suurepärast muusikat, naudivad kunstigaleriis võrratut väljapanekut. Loetelu võiks pikalt jätkata.

Väga meeldiva muusikaga on mul omamoodi suhe. Intensiivne hingeline impulss paneb silmad vett tilkuma ja tunnen end kaugele minevat ning olevat:

Immateriaalse maailma mitmekesisuse hingeline, emotsionaalne ja tunnetuslik pakett sarnaneb heale muusikale, õigupoolest väga-väga heale muusikale, mis haarab sind täielikult endasse, veab kaasa ning tahad ollagi selles hingelises koosluses. Teisisõnu kui säravale muusikale lisada palju-palju kordi juurde sügavust, laiahaardelisust ning nüansse, siis see hakkab sarnanema immateriaalsele dimensioonile. Võib-olla seetõttu muusika ongi erinevate kultuuride, religioonide, rahvuste jne ülene ning ühendav faktor. Esinevad tabamatud tajud ja õhkõrnad meenutused… On ju meie päriskodu seal…

Järelikult. Mida rohkem keda/mida sügavuti tajud ja oled sädelevalt hingestatud, seda efektiivsemalt su hingeline tundlikkus areneb. Seega sul edeneb ka oskus oma hinge võimalikult hästi hingelistele puudutustele avada. Tegemist on sisuliselt hinge tundlikkuse õpingute ja treeningutega.

Umbes viienda eluaastani kaasa arvatud võtad oma hinge kui parimat sõpra, kes mõistab sind hästi ja väga sageli annab juhiseid, kuidas pead käituma ning millise valiku langetama. Intuitsioon on vahe ja üpris puhas, „rikkumata” reaal-materialistlikust maailmapildist, dogmadest ja õpetustest.

Sa kõnnid muretult oma teel ja isegi kui komistad, siis iga komistamine tähendab õpingut, millest moodustub kogemus, mis on kindel ja ettemääratud osa sinu saatuslikul rajal. Sa oled üsna õnnelik!

Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud novembris 2021.

Ⅰ OSA. Hingelise tundlikkuse olemus ja areng isiklike kogemuste põhjal. Parem enese mõistmine lihtsustab ümbritsevast arusaamist (K-7)

7. PEATÜKK ⟡ Väikelapsena esimest korda pulmas

Hilissuvi 1970. Olen natuke üle kolme aasta vana. Isa sugulase pulmad. Registreerimine toimub Mustamäel ja pärastlõunal pulmapidu Tallinna vanalinnas Nunne tänaval J. Koorti kitse lähedal asuvas majas.

Fotograaf: Henry Küla

Vanemad on end üles löönud. Isal seljas maitsekas ülikond ja emal stiilne õhtukleit, aksessuaarid ning kaunis meik. Nad on õhevil ja pabinas, et jõuame liiga vara kohale. Pika varrega lilled pannakse saali nurka vaasi.

Külalisi veel ei ole. Laud ei ole kaetud ning käib väga aktiivne peo ettevalmistus. Isa läheb õe Heljuga lobisema ja ema asub köögis appi. Iga töökäsi on nõutud. Pulmakorralduse teenust tollel ajal ei olnud ja kõik tehti ise, ka toidud.

Mina pean iseendaga kuidagi hakkama saama. Nälg on suur, sest kodus süüa ei saanud ning olema kannatlik kuniks pidu algab.

Emme ja issi püüavad korduvalt veenda olema vaoshoitud, aga olen juba väsinud! Istuda kuskil ei ole võimalik, sest laudade taha ei ole veel toole valmis pandud. Edasi tagasi käimine on tüütu, mängida ei ole ka kellegagi. Köögist ampsu ei saa ja kamandatakse eemale vagusi olema.

Tavaliselt oskan alati leida tegevust ja enda hingega mängida. Täna mitte kuidagi ei õnnestu ja arvan, et pole kunagi varem niikaua sisutult passinud. Isegi polikliinikus järjekorras arsti juurde ootamine läheb kiiremini. Viimaks tekib mingi liikumine ja isa tuleb tädi Heljuga minu juurde.

Tädi on lõbus ja tähelepanelik. Tema energiline olek tõstab nadiks langenud meeleolu natukene kõrgemale ja lühivestlusest koorub välja tõetera, et laps on näljane. Sõtse läheb kiirel sammul kööki tagasi, et korraldada laua taha esimesed toolid ja aeg on alustada pidulaua katmisega.

Mõnekümne minuti pärast saame emaga istuma. Esmased varajased külalised on saabumas. Veel mõnikümmend minutit ning esimesed toidud tuuakse letti. Tohin ainult näksida, sest vanemate sõnul ei ole viisakas kui ennem peo algust ainukesena kõhu täis söön. Pealegi vastabiellunud peab ära ootama. Aru ma väga ei saa, kuid püüan olla sõnakuulelik.

Viimaks saabub noorpaar. Rahvas on kõne pidamise ajal püsti, elevil ja naerusuised. Olen rahutu ja paar tundi igavlemist on ära tüüdanud. Ei mõista, miks peaksin lõbus olema?! Hea on see, et võin istuda ja varsti saab süüa.

Külaliste hulgas on mõned üksikud lapsed, kes on juba koolijütsid ning imik emaga, kes vaikselt tihub nutta. Loomulikult emal-isal ei olnud mind kuhugi jätta ja seetõttu on pulmapidu väikemehe jaoks ainult natukene huvitav, kuid igavuse tõttu pigem sunnitud kohustus.

Olen väga üllatunud, et täiskasvanud mängivad! Kummalisel kombel viivude jooksul mõistan hästi, et pulmade juurde käivad traditsioonilised kultuurilooliselt olulised rahvuslikud mängud. Tean ja saan aru, kuigi olen pulmas elus esimest korda! Kõik on loomulik otsekui pulmavanem on 3 aastane nagamann. Kõik on elu osa ja hingemälu kuulub tavapärase olemuse juurde. Sisuliselt sul on säilinud hetki eelnevatest eludest, millede juurde kuuluvad naitumised, pidustustes osalemised jms. Pigem ütleksin, et hingemälu annab sulle teada ehk su enda nn kehaline ja füüsiline mälu (aju) ei tohiks mäletada asjaolusid kui su praegust keha ei olnud nendel ajastutel olemas.

Esimene pulm ja esimene suur sööming… Taaskord esineb mälu, mis sellega kaasneb… Prassimine! Ometi käesolevas elus vastavat kogemust ei ole esinenud!

Ma ei ole elus niipalju varem söönud kui praegu! Võid ahnitseda piiramatult kõike! Keegi ei keela ja ajad nõndapalju magusat sisse kui vähegi suudad! Lausa uskumatu ägamine ja täielik maapealne paradiis! Arusaamatu, kuidas kõik see kraam kõhtu ära mahub ja esinevad mälukillud kõikelubatavusest…

Vats on punnis nagu jalgpall. Pistan käed tasku ja alustan taarudes omamehelikult seltskondasid uurima. Ei, mitte alkoholist, aga erakordne söögikogus teeb kõnnaku pehmemaks ning mälu signaliseerib – nii on olnud pidustustel kombeks elust elusse. Hingemälu annab märku olnud radadest… Kohati on mõtlemine ja käitumine täiskasvanule väga omane.

Seltskondades võetakse hästi ja väga sõbralikult vastu, kuid käitutakse kui väikese poisiga. Heatahtlikkus viib mentaalsuse järjepidevalt lapsekingadesse tagasi ning taju suurest mehest kaob… Mõelda vaid, mida täismees mõdust uimasena peoseltskonnas eelnevatel sajanditel teha võinuks… Saalile mitu ringi peale teinuna tüdinen ja vantsin vanemate juurde tagasi. Pidu on võtnud täistuurid sisse.

Õhtu teeb lõbusamaks elav muusika solisti ja pillimängijatega. Soovin samuti laulda ja trummi lüüa, aga issi keelitab rahulikuks jääma ning mängumehi mitte segama. Pulmalised elavnevad ja pruutpaar alustab valsikeerutusega. Säravad isa ja ema on varsti põrandal ning paistavad kaunis rütmis hästi silma. Tahan ka emmega tantsida ja on väga heameel kui varsti lustida saan.

Poole aastane imik on võtnud nõuks kõva häälega märku anda, et on aeg tuttu minna. Mõistan teda! Saan lapse nutust suurepäraselt aru. Jonn koosneb erinevatest häälikutest ja häälitsustest, mille abil edastatakse täpset ja selget informatsiooni. Tegemist on kõnega, mida täiskasvanu tavapäraselt ei mõista. Paljudel väikelastel on säilinud veel võime saada aru imiku „kõnest” või nutust. Sealhulgas esineb tajuliik, mis annab võimaluse imiku või väikelapse vajadusi ja soove mõista või suhelda vastastikku vaimsel teel.

Tita isa on jõudnud ka kohale ja mulle pakub suurt huvi, kuidas lapse ema magamise korraldab. Peaksin samuti ise ammu põõnama ning olen pulmasaali ristipõiki eesmärgipäraselt läbi kamminud, et leida voodeid kuhu lapsed tudule pannakse. Olen pettunud kui magamisasemeid ei avastanud ning ei saa aru, miks täiskasvanud on voodid ära unustanud!

Seiran kadedusega sülelast, kes pika karjumise peale lauale tehtud improviseeritud asemele viimaks magama pannakse. Karjumine lõppeb ja tunnetan hästi tema suurt rahulolu. Teda ei kõiguta tümps, melu ja lärm, vaid näeb õiglast ja sügavat und.

Muusikud sätivad oma instrumente ja hiilin vargsi püünele uudistama, mida nad seal teevad. Väga põnev on! Tegelikult tean, mida soovin… pilli mängida ja laulda…

Olen väga kannatlik ja natukene häbelik. Ootan, millal mikrofon antakse. Asun ikkagi laval ja valmis laulma! „Nad peaksid mind nägema! Ma ei saa aru, miks laulma ei kutsuta?! Nojah, ma ju kardan!” Arutlen, et laulja ei tohi karta ja kui ei pelga, siis hakatakse muusikat mängima ja mina laulma…

Helisid ei ole kosta ja mitte midagi ei juhtu! Püüan mõistatada, millal on õige aeg laulmiseks… Kogun julgust, lähen mikrofoni juurde ja ütlen kiiresti:

„Üks, kaks, kolm!” püüan solisti häält ja käitumist täpselt imiteerida… Ikka mitte midagi ei toimu, nad ei tee minust üldse välja! Ema ja isa toetavalt naeratavad. Issi hõikab üle saali, et aeg on alustada lauluga… „Kuidas laulma, saatjaid ei ole!” mõtisklen ning olen suures segaduses…

Muusikud sätivad lavalt lahkuma ja nõutus üha suureneb. Keegi ei räägi ja ei nooguta, et võiksin alustada… „Ma ei saa ju vaikuses laulda!” Jään peagi estraadile üksi ja pillimehed lasevad pulmalistega head paremat luusse.

„Loomulikult onudel on kõht tühi!” adun viimaks ja koorem langeb õlgadelt. „Söövad punud täis ja siis hakkame laulma!” Kadunud enesekindlus leiab mind taas üles.

Kaalutlen, et võib-olla pean ise pulmaliste meeleolu üleval hoidma.

„Kitarr on liiga suur ja raske! No sellega küll mängida ei saa! Pasun (saksofon) on samuti ilmatu!” Püüan pilli niimoodi kätte võtta nagu ennist onu tegi, kuid ei taha hästi õnnestuda.

„Kuidas saan seda käes hoida ja samal ajal puhuda kui saksofon on minust suurem ja käed ning sõrmed ei ulatu klahvideni?” Teen palju katsetusi, aga kätes pole hoidmiseks jõudu, tasakaalu napib ja pasunat kuidagi painutada ei saa.

Vahemärkus. Lapsena nimetasin saksofoni pasunaks.

Viimaks otsustan mänguriista alumise otsa põrandale toetada ja kallutan niipalju, et suu huulikuni ulatub ning puhun… Ei tule piiksugi…! “Ei ole võimalik…!” Võtan kopsud õhku täis nagu arstitädi juures ja taas kõigest väest puhun! Mitte midagi…! Ainult tatti tuleb suust ja nägu on pingutusest punane! Proovin veel ja veel ning vajutan kahte ülemist klahvi, aga jätkuvalt ei midagi. Huulik on üksnes ohtralt tilkuvat sülge ja saksofon tervikuna pritsmeid täis. Olen küll visa ja püüdlik olnud ning viimaks taas pettunud, miks mul ei õnnestu… Kurnatus hiilib ligi…

Arutlen, et kuna pasun häält ei tee, ju siis olen ära rikkunud ja teinud katki. Üritan käega sülge kuivatada. Paraku hõõrun ila veel enam laiali… Tulemus ei rahulda ja proovin korduvalt… Puhkpill on nüüdseks tatilaiguline ja triibuline.

Saan aru, et midagi on valesti ja võtan mõtlemisaja. Katsetan instrumenti puhastada ja sülitan pihku ning hõõrun mööda vaskpinda laiali. Ühest tatiportsust jääb väheks ja protseduuri kordan seniks kuniks sülge enam ei eritu. Suu on muutunud väga kuivaks. Käed on määrdunud ja märjad, nõutus on suur. Ei teagi, kuidas edasi… Puhkan.

Kohusetundliku ja viksi poisina olukord vajab lahendamist. Pihku enam ei sülga, vaid otse saksofonile! Sülitan niipalju kui jaksan ja kui palju tatti tuleb. Ahvin isa järgi ja tõmban kurgust röga ja lajatan kolmel-neljal korral… Suu on taas täitsa kuiv ja enam ei teki midagi juurde ka.

Äkki tekib abistav idee tilkuv nina tühjaks nuusata ja valkjas-kollakas moodustis pillile puhastamiseks peale määrida… Jällegi murran mõned minutid pead… „Kui panen veniva ja tihke tati pillile, siis ise vist puhtaks ei lähe… Ja kui hõõrun, siis vist läheb laiali… Ja kollid ei lähe laiali… Ja käed on kleepuva tatiga koos… Ja onu saab aru, et mina tegin… Ja onu räägib isale ja mind hakatakse otsima…” Keskustelu enesega jõuab tulemini, et nuuskama ei hakka, innovatiivne puhastusvahend jääb katsetamata ning jään vaikseks ja tagasihoidlikuks poisiks, kes sekeldusi ei soovi.

Nüüd jääb üle pasun ainult puhtaks küürida. Hõõrun peopesadega, kuid vöödid lähevad veel suuremaks… Nõiaring on suletud ja mitte ühtegi päästvat ideed ei tule!

Minutiline mõttepaus selgitab, et pean rätiku leidma. Otsingud ei kanna vilja ning käepärane abinõu on laest maani eesriide äärega nühkida. Raske ja alt tolmune lavakardin on käsitsemiseks väga raske ning ebamugav. Ei sobi! Jõudeminut!

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Lõpuks leian lahenduse ja valge pluusiäärega asun vaske läikima lööma… Kahjuks avastan kiiresti, et varrukas tõmbub halliks, mis ei tundu õige asi olevat. Jällegi võtan mõtlemiseks aja… ja loobun pingutustest. Pühin räpased käed pükstesse kuivaks!

Musta värvi klaver pakub järgmisena huvi. Istun toolile, aga tool on klahvidest kaugel. Raske tooli nihutamiseks jaksu ei jagu… “Selge! Pean olema püsti ja mängima…” Mõtlen pikalt, millist lugu esitada. “Lastelood ei sobi… ei, ei sobi jah! Täiskasvanute muusikat ma ei tea… ja ei olegi oluline… Kõik on käe sees kui onu mängis!” Vajutan klahve ja lugu tuleb ise…!

Siiski, klaverist meloodiat ei tule, vaid klimberdus… Olen natukene kohkunud ja ei tihka enam puutuda… “Ometi ju nägin, kuidas klaveril mängiti…! Kuulsin väga hästi…! Aga millegipärast mina ei saa mängida…”

Proovin ettevaatlikult veel mõned korrad, paraku ebaõnnestunult. Segadus peas on läinud väga suureks! Hing innustab kogu aeg, et pean olema julge, hakkaja ning katsetama! Uskuma!

Usaldus enda ja hinge vastu on siiski kahanemas. „Ma ju teadsin, et oskan mängida, mulle öeldi ette, aga ikkagi ei õnnestu…” Mõnevõrra pika näoga lähen trummide manu ja ebakindlus on kaunikesti suur. Võtan ühe pulga kätte ja…

Trummimäng on selge! Saanud inspiratsiooni kaunilt kõlavast ja valjust põristamisest, võtan trummarist eeskuju ning püüan teda jäljendada. Rütm on sees ja olen vaimustatud! Soovin pulmaliste meelt lahutada! Iga löök vastu trummi või taldrikut lisab enesekindlust juurde! Süvenen loomingulisse tegevusse ning ümbritsevat ei märka!

Varsti tuleb isa ja võtab pulgad käest… Mulle ei mahu pähe, miks ilusasti mängida ei tohi! Kõikidele meeldib ju! Punnin vastu, kuid väga vastumeelselt alistun isa kindlameelsusele. Pean lauda minema ja olema vagusi. Veel mitu tundi suurt kannatust ning öösel ühena esimestest pidulistest lahkume. Lähme koju. Olen hiiglama väsinud ja unine.

Peatükk on kirjutatud septembris ja täiendatud novembris 2021.

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: