10.05.2023 vastu hommikut näen suurepärast spiritualistlikku und, milles on koos erinevad ajastud ühtse ja loogilise tervikuna. Kahjuks mäletan unest fragmente ja lõpuosa, vast mõni protsent tervikust.
Olen jalutamas ümber Harku järve, päripäeva suunas. Inimesed ja seltskonnad vahelduvad kuniks jõuan Vikimõisa. Olen parasjagu meie Vikimõisa korteris ja vaatan aknast välja, on 50-ndad. Teen akna hetkeks lahti ja juba tajun 60-ndaid. Vaatan teiselt korruselt alla ja on varahommik umbes pärast kella nelja paiku juunikuus, 70-ndate algus. Mööda Sõudebaasi teed läheb linna poole 15-17 poissi, kes on sõudjad. Tajun ja läbin ajastuid vaevata, tegevustik on kenasti järjepidev ning üleminekuid ei ole.
Ema (09.04.1936-15.10.2018) on teises toas ja kavatseme Lõuna-Eestisse tädi Maimule (surnud 2012) ning tema mehele Ilmarile (18.09.1925-26.11.2013) külla minna. Juba olemegi lõunas ja on 80-ndate algus, ema vanus on 40-ndates ja mina 55. Suhtlen sealhulgas nende poegade Reinu ja Andresega. Mõne tunni jooksul on lobisemist veel ja sujuvalt paikneme emaga Tallinna tagasi.
Oleme umbes 65 aastase kutsari juhitud hobuvankris ja asume vanalinnas Suur-Karja ja Väike-Karja tänava ristumispunktis ning suund on Kuninga tänava poole. Tajun ja näen tuttavaid hetki ning kohti 20. sajandi esimesest kümnendist, seejärel 20-ndad ja detaile 30-ndatest. Linnas on rahvast palju ning astun vankrist maha. Ema kihutab edasi ning üritan talle järgi jõuda, kuid peagi kuskil Raekoja platsi kandis kaotan silmist.
Proovin teda veel leida, kuid asjatult. Otsingutega olen jõudnud Viru väravate lähistele, kus tuleb päästev mõte, et võiksin talle helistada. Võtan taskust telefoni, kuid telefon küsib parooli, et saaksin andmetele ligi. Paraku ma ei suuda neljakohalist numbrit meenutada. Samuti on ema number meelest läinud.
Unes olen oma praeguses tegeliku elu vanuses ja välimuses (55), kuid adun, et olen saamatu ning ei oska telefoni hästi käsitseda. Mõistan, et minu turjale on lisandunud umbes 35-40 aastat. Seega mentaalselt olen ligi 90 ja kaasaegse tehnikaga ei ole hästi kursis.
Paar noormeest on minu juurde tulnud ning jälgivad osavõtlikult, et ma ei saa hakkama. Samal ajal keegi helistab mulle ning olen kindel, et ema. Vasakust taskust võtan vanema klapiga telefoni, mille arvan kuuluvat minu tütrele, kuid selgub, et hoopis paremas taskus olevale telefonile helistatakse. Üks noormeestest selgitab, et telefonihelina saab ka tema telefonile suunata.
Kiirustades koban paremat taskut, kuid ei jõuagi emale vastata ja temaga rääkida, avan silmad ning uni on lõppenud.
Resümee. Unes olen osaline süsteemist ja mehhanismist, kus minevikus toimunud ja tulevikus aset leidvad sündmused Maal on paigutatud ühtsesse loogilisse voogu. 20. sajandi Tallinna vanalinna pildikesed aastatest umbes 1910 kuni 30-ndad on äärmiselt tuttavad. Võiks isegi öelda – ma mäletan! Aju ei saa meenutustes osaleda, küll sinu enese hing! Mäletan enda eelmise elu üksikuid nüansse kui vanalinnas olin, jalutasin või toimetasin! 52. peatükis on kirjeldus, kus sisenesin enda eelmiste elude stseenidesse. Sealhulgas uni sedastas, et viimane elu ennem praegust oligi eelmise sajandi alguses ja teadlik tööalane tegevustik vanalinnaga seotud… Peatükis on lause: „Toimetan sageli Tallinna vanalinnas ja palju sealhulgas all-linnas. Suhteliselt sageli Uuel tänaval.” Viru väravad ja Uus tänav on omavahel seotud! Leian, et unede nüanssides esineb sidusus ja põhjuslikkus!
Arvan, et une vahendusel olen püüdnud kinni teabe iseenda eelneva elu kogemuste kohta! Taaskordne kinnitus, info on püsivalt olemas, minu hinnangul Infodimensioonis (ID).
Suhtlemine surnud emaga, tädiga ja tädimehega näitab, et mateeria ja materiaalse maailma mõistes on nende kehad lõplikult kadunud, kuid immateeria ning ID tähenduses on kommunikatsioon hingelisel tasandil võimalik. Ei midagi uut, olen raamatus varasemalt selgitanud.
Omalaadne, et suudan mäletada Vikimõisa korterit 50-ndatel kuni 60-ndatel. Unes oli algselt näidatud tuba 50-ndatel, mis muutus sujuvalt 60-ndate lõpus korteriks. 9-ndas peatükis kirjeldan 21,7 m² toa ehitamist 2-toaliseks korteriks 60-ndate lõpus. Paraku sündisin augustis 1967 ja eelmine elu sai lõpu millalgi 30-ndate lõpus või 40-ndate alguses. Mul justkui ei tohiks olla mälupilte, kuidas nägi välja Vikimõisa teise korruse tuba 50-ndatel vaatega Harku järvele!
Tulles tagasi 52. peatüki juurde, siis hingena immateerias olles on sul võime siseneda valitud teise hinge eelneva või eelnevate elude stseenidesse ja kogeda täpselt kõike, isegi mõtteid, emotsioone, tegemata valikuid jms, mida tema läbi elas. Järelikult Vikimõisa detaile mäletada on võimalik! Jällegi, teave kui selline on alati olemas, ainult nopi üles ja saa targemaks!
Seega:
⌘ Kõiksuses ei kuulu info püsivalt kellelegi ega millelegi, on terviklik ning ühine, mida vastavalt sobilikele tingimuste olemasolule saame kasutada. Tegemist on Infodimensiooni toimimise alusega. ⌘
Unes on lõiguke, kus näidatakse minu suhestumist tehnikaga kui vanus on 90-95. Olen küll vaimselt vitaalne ja suhteliselt heas füüsilises vormis, kuid ei süvene tehnilistesse vidinatesse. Mobiiltelefon on tinglik näide, mis viitab tehnikale kui sellisele. Stseen näitab osakest minu tulevikust, et võin elada üle 90 aastaseks. Enda lahkumise vanust kirjeldasin mõne sõnaga 56-ndas ja 57-ndas peatükis.
Fakt, et ma ei saa emaga telefonitsi rääkida, võiks viidata esmalt sellele, et olen unest väljumas. Tähendab, mentaalselt või hingena ma ei ole enam keskkonnas, kus suudan hingedega suhelda. Järelikult teel tagasi mateeriasse ja planeedile Maa, mis on väga võimas tõkend ning laseb immateeriast pärinevaid signaale läbi piiratult. Või inimene oma olemuselt on üks tuim tükk ja spetsiifilisi signaale suudab vaevu tuvastada.
Asjaolu, et soovin näidatud hingedega suhelda, annab märku vastastikmõju võrgustiku olemasolust ehk kõik on kõigega põhjuslikus seoses. Tegelikus elus emal mobiiltelefoni ei olnudki, ainult lauatelefon.
09.01.2022. Vastu hommikut näen unes, et 19. sajandi viimasel kümnendil teen Tallinna vanalinna ärides sisseoste. Olen kellegagi koos (võib-olla ema või isa vms), kuid ei mäleta kes. Meil on tolleaegsed riided ja välimus. Oleme jõukad linnakodanikud. Ometi pärineme tulevikust ehk praegusest ajast 2022 ja meil on võime liikuda erinevate ajastute vahel.
Soovin osta fotosid, maiustusi ja köögitarvikuid, et tulevikku kaasa võtta. Poodides rehkendan kui palju eurodesse ümberarvutatult asjad maksavad? Parasjagu olen Niguliste uulitsa äris. Vaatan, võrdlen ja katsun käsitsi tehtud väga ilusaid rikkalikult nikerdatud puust toidu haaramise tange (haaratsid) kui uni äkitselt lõppeb ning avan silmad kell 07:25.
Resümee. Umbes 10:00 paiku suudan und tõlgendada ja arvan, et nähtud visuaalid ja stsenaarium selgitavad, et eelmisest elust võetakse järgmisse elusse isiksuslikud omadused kaasa. Teatud valikulised omadused on praeguses elus tõstetud esile, mida pead arendama ning tekib hingeline täienemine. Eelnevate eludega esineb põhjuslikkus ja sidusus, toimub samm-sammuline areng. Seega materiaalses ja immateriaalses kontekstis hing liigub ja areneb pidevalt.
Une süžee on küllaltki selge, millest peaksin hästi aru saama, mistõttu tõlgendusvõimalusi on ka vähem.
⌘ Inimese saatus on tema isiku- ja võimetepõhine. ⌘
Uni annab teada, et eelmises elus toimetasin teadlikult juba 19. sajandi viimasel kümnendil. Järeldan ja oletan, et sündisin ajavahemikul umbes 1870-1885 jõukasse linnakodanike perre „hõbelusikas suus”.
Tähelepanuväärne on, et 10.05.2023 unes sõidame hobuvankriga Kuninga tänava kandis ja praeguses unes on Nigulise uulitsa. Mõlemad tänavad lõikuvad omavahel! Loogiline järjepidevus kui selline! Süsteemsus, põimitus ja sidusus unedes on minu arvates põhjuslik!
09.12.2018. Vastu hommikut näen unes, et elan 2-toalises korteris Tallinna vanalinnas, ilmselt Lossi plats 4, on 21. sajandi teine kümnend. Tegemist on tõenäoliselt ühiskorteriga, kus minu pere kasutada on üks tuba ja teisel perel teine. Käsil on omandireform (algas 1991) ja korter tagastatakse õigusjärgsele omanikule, kelleks olen mina. Teises toas elavad paar elanikku saadan minema.
Tagastusprotsessi käigus selgub, et korter oli tegelikult 4-toaline, mille juurde kuulus lisaks avar köök, pesemisruum, koridor ja mitme naabri peale sisehoov. Ometi tagastamisele kuulub ainult 2-toaline korter. Unes tuleb meelde, et mainitud 4-toaline on „meil” kunagi juba olnud…
Olen osav organisaator ja korraldan siiski tervikvara ja hooviosa tagastamise. Endised omanikud 5-6 inimest võtmeid mulle ei anna ja on väga pahased. Nad on sunnitud lahkuma. Planeerin ise remonti teha. Mul on vajalikud oskused olemas.
Korteri võtmed ikkagi saan. Palun abi ühelt inimeselt, kellel on tehnoloogiline seade, mis on umbes nutitelefoni suurune, kuid natuke paksem. Vidina abil teleporteeritakse võtmed minule.
/…/ Mul on seljas Prantsuse riigi militaarvorm või selle tegumoodi jäljendav riietus – pagunid, riigilipuga embleem jms. Pärastlõunal väljun korterist ja lähen jalutama. Olen 40-ndates, väga heas füüsilises konditsioonis ning kirjeldatud rõivastuses paistan silma. Kõnnin üle lossiplatsi ja Püha Aleksandri Nevski katedraali (ehitamist alustati 1894 ja valmis 1900) veel ei ole, ometi on 21. sajand. Tallinna vanalinn on unes mõnevõrra suurem, rahvast enam ja eranditult kõik räägivad eesti keeles.
Platsil märkan kahte inimest, kes omavahel kõvahäälselt vaidlevad. Situatsioon on plahvatusohtlik ja võib minna kakluseks. Astun tüüpidele ligi ja pöördun agressiivsema mehe poole. Viisakalt ja sõbralikult selgitan talle midagi, mille peale ta mõnevõrra rahuneb ning kaklus jääb ära.
Kõnnin Lühike Jalg tänava suunas ning 5-6 meest tulevad minuga norima. Ilmselt seetõttu, et uhkes riietus erinen teistest inimestest oluliselt, mis neid ärritab. Nad on ebamõistlikult uudishimulikud, temperamentsed ja kõvahäälsed ning palju ei jää puudu, et hakatakse rusikatega vehkima.
Kõige vihasemal vennal võtan kartmatult kõrist kinni ja pigistan. Viimaks lasen ta lahti. Kaaslased hakkavad mind sõimama, kuid rusikad jäävad taskusse, mis tähendab, et olukorra keemispunkt on ületatud. Mõistan, et praeguse olukorra saan samuti suhteliselt sõbralikult lahendada, kuid lahkun ja lähen kodu pole tagasi. Uni lõppeb.
Resümee. Jääb silma asjaolu, et eeltoodud unedes esinenud tänavad Kuninga ja Niguliste on omavahel seotud ka Lühike Jalg tänava ning Lossi platsiga! Viru väravad ja 52. peatükis kirjeldatud Uus tänav on samuti omavahel ühendatud. Uned näitavad trajektoori, mida mööda olen eelmises elus tõenäoliselt sageli käinud!
19. sajand põimituna 21. sajandiga peaks näitama põhjuslikkust ja sidusust. Hinge areng kehast kehasse ongi järjepidev eelmistele isiksuslikele omadustele põhinev täienemine.
Lossi plats 4 hoone võib näidata, et minu vanemad ja mina elasin selles majas 19. sajandi lõpus. Või elasin siin ka täiskasvanuna veel 30-ndatel. Või olin hoonega muud moodi seotud. Või askeldasin selles piirkonnas. Läbi konkreetsete ja kindlate unede saan informatsiooni, mis ilmselgelt on põhjuslik!
„Eranditult kõik räägivad eesti keeles” võib vihjata, et juba ennem A. Nevski katedraali ehitamist 19. sajandi lõpus oli selge, et Eesti iseseisvub 20. sajandil 1918 ning taasiseseisvub 1991. aastal ja riigikeeleks saab eesti keel.
Korteri tagastusprotsessi kirjeldus võib viidata, et antud majaga ongi tagastamisi olnud ja sahkerdamist samuti. Unes võib olla esitatud info, mis toimus 90-ndatel. Võtmete teleporteerumine on tinglik ja peaks näitama, et on kasutatud erinevaid kahtlaseid meetodeid, saamaks omand endale. Tagastamine võib anda samuti märku, et eelmises elus olin materiaalsete väärtuste kasvatamises väga jõuline ja ahne ning teisi inimesi mitte või vähearvestav (raha ja omand oli esimeses järjekorras). Teisisõnu küllaltki suur materialist. Materialismi komponent on ka minu praeguses elus olnud, aga oluliselt pehmem ja inimlikum versioon. Järelikult inimlikkust oli ka minu eelmises elus, sest praeguse elu see tahk peab põhinema eelmisele. Arvan, et täna olen kaugelt empaatilisem kui minu eelmine versioon.
Füüsiline jõulisus, julgus ja edevus võib viidata eelmise elu natuurile. Viisakus ja sõbralikkus praegusele elu omadustele. Edevust on ka praegu, aga ilmselt vähem. Sidusus kui selline!
Prantslaslik moekas rõivastus ja embleemid viitavad kaasajale, sest samas kõrval asub tänapäeval Prantsuse suursaadiku residents. Uni esitab teavet nii tänapäeva kui mineviku kohta!
Tulen viivuks tagasi ahnuse algosakese juurde, mis minu hinnangul on inimkonnas valdavalt väga levinud. Ma ei pea silmas elus püsimiseks vajalikke sooritusi ehk nälja kustutamine pigem ei tähenda ahnust.
Ahnust võiks üksikindiviidi tasandil mõtestada lahti lihtsustatult – kahmata enesele üha rohkem materiaalseid väärtuseid, mida isiklikuks tarbeks vaja ei lähe. Laiemalt vaadates materiaalsuse kogunemine valitud ettevõtete ja ülirikaste taha on minu arvates inimühiskonna lastehaigus, mille peab läbi põdema. Materiaalsuse koondumise protsess kitsa grupi kätte on väldanud sajandeid ja tõenäoliselt jätkub sarnaselt. See on moes ja haigus püsib edasi! Mingil hetkel võib tekkida plahvatus ja seeläbi tervenemine, sest ressursside koondumine ei ole jätkusuutlik. Inimene enda dna-s peab järelikult muutuma ja vähendama ahnuse komponenti.
Laiendan mõtet. Ahnus tekitab võimuiha, pingeid, konflikte ja vägivalda, mistõttu agressiivsuse vähendamine on vajalik. Vastandumist, enese suur-ego upitamist, suurt närvilisust ja sõjakust näeme igapäevaselt inimsuhetes, mis omakorda peegeldub inimeste inforuumis, näiteks meedia erinevad kriitilis-negatiivsed vormid jms.
Inimese olemusse on sisse kirjutatud ahnus, agressiivsus, domineerimisvajadus, suur egokesksus. Väidan, et sealhulgas mugavusest ja saatusest tingitud rumaluse vohamine. Ühiskond peab jõudma tasemele, kus inimese dna ja geneetika muutmine võib tõusetuda oluliseks. Muul viisil ei ole vist võimalik eelkirjeldatud loomuomadusi vähendada ja näiteks headuse osist suurendada. Eesmärgiks inimkonna positiivne areng.
Kui vaadata, kes meie ümber on, siis näeme, et arengupotentsiaal on tohutu – rumalust on palju. Sellest tingitult pakun, et inimühiskond on veel väga noor. Home sapiensil on vanust natukene üle 300 000 aasta. Vast viimased 5000-10 000 aastat sellest (sõltuvalt piirkonnast) on olnud teadlikumad, kuid eriti vägivaldsed (ahned).
Alustada võiks juba täna iseendast! Kui tekib kihk midagi veel juurde krabada, siis anna endale näiteks käsklus : „Ma ei ahnitse!” Enda peal olen katsetanud erinevaid mõttelisi lähenemisi ja arvan, et progress viimase 10 aasta jooksul on olnud. Ma ei ole enam see ahnepäits, kes olin varem!
Kokkuvõtvalt leian, et läheb tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid või kaugelt enam aastaid, et inimene oma praeguselt tasemelt oluliselt muutuks.
03.07.2018 vastu hommikut näen spirituaalset und, mille lõpp on meeles.
Unes esinev taju ja nähtav süžee on minu jaoks ebamaine, midagi väga teistsugust või kauget, aegade hämarusest, kus inimesi on veel väga vähe või on tegemist teise planeediga või dimensiooniga. Isegi õhk ja lumi on teiselaadsed. Loodus oleks justkui maine, aga ikkagi mitte kaasaegne.
Hommikupoolik. Olen ühe mehega koos ja me põgeneme kellegi eest! Oleme riietatud nahkadesse, jalatsid on kõrge säärega ja punutud. Mul on kaasas oda. Oskame küttida, hästi võidelda ja füüsiline vorm on väga hea (sitked, jõulised, kiired, osavad). Võitlusoskuseid oleme varasemalt sageli kasutanud.
Oleme kiirustades ronimas suhteliselt järsust mäenõlvast üles kuni 2 km kõrguse mäe otsa, kuid teel tippu kaaslane kaob. Kas ta ei jõudnud mulle järgi või kukkus ja vigastas end ning jäi maha, on selgusetu. Ometi tean, et jälitajad on mul kannul. Jõuan lamedale mäetipule umbes keskpäevaks. Päike on pilvevine taga ja paitab mu selga. Sooja on umbes kümne kraadi kanti. Peaaegu tuulevaikne. Avaneb maaliline vaade laugele orule, kus kasvavad ebaharilikult suured ja kõrged puud.
Ilm muutub kiiresti. Tõuseb tuul ja hakkab meeletult palju lund sadama ning tuiskama. Tõttan oru suunas, kuid teekond alla muutub ühe paksema lume tõttu äärmiselt vaevaliseks. Tunnetan, et tagaajajaid on üks, kes/mis ei pärine siinselt planeedilt, Päikesesüsteemist ja Linnutee galaktikast… Ta on suur, temas on väga palju negatiivset energiat ning olen peatselt saagiks langemas…
Jõudnud metsapiirile saan aru, et metsa peituda ei ole võimalik ja ainuke põgenemistee on mäe sisse minna. Viimaks leian sissepääsu, kus on kummalised ja müstilised koridorid… Nähtud tavapäratu on hoopiski tänapäeva kõrghoone koridorid! Seega tolleaegne mina ei suudagi mõista, kus ta on, kuid avaus mäes tähendab astumist kaasaega ja mina transformeerub nüüdisaegseks!
Murran ettejuhtuvasse korterisse, kus on kaks inimest. Ühte inimest või olendit ma ei näe, kuid tajun naiselikku energiat ja ei ole kindel, kas ta on naine. Ta kaugeneb kiiresti, muutub täpiks ning haihtub. Teine inimene on Birgit, kelle nägu ei näe, küll keha ja tajun tema energiat. Energeetilise identiteedi alusel tuvastan, et tema on tema! Me ei räägi omavahel, aga tunnetame üksteist. Unenäos olen ta jaoks võõras või ta ei mäleta mind. Adun, et tunnen teda ammustest aegadest…
Libisesin voodi alla peitu. Ja sealt ta tuleb. Suur, kogukas ning küüruga! Tumedate karvadega olend, kes ei ole loom ega inimene! Temast kiirgub seletamatut piiritut, võimast ja sügavat kurjust! Ühtäkki muutub välimuselt blondiks naiseks, kes ometi ei ole naine ega mees!
Tuleb voodi ette ja kükitab ning vaatab mulle otsa. Mõistan, et ma tohi vastu vaadata ning silmsidet luua, mis tähendaks momentaalselt minu surma. Tajun tema tohutut kurjust, mida pole mitte üheski unes ega tegelikus elus varem kogenud! Sürreaalne tunne ja inimene ei ole lihtsalt disainitud sellisele pingele ja koormusele vastu pidama…
Tema pilk on minul ja esineb tõmbejõu ehk magneti efekt! Sa ei ole suuteline teda eirama ning vaatan talle otsa! Tal ei ole nägu või ma ei oska näha, pigem tühjus või pimedus… Selgub, et ka tema ei näe mind, aga tajub… Meie vahel oleks kui nähtamatu sein või läbipaistev kardin, mis sisaldab minu jaoks mõningast kaitseefekti ja suudab osaliselt elimineerida kurjusekiirgust. Arutlen, kuidas põgeneda? Voodi ees olev negatiivne energia on sedavõrd kõikehõlmav ja ebamaine, millest ma ei saaks märkamatult mööda hiilida.
Birgit on olendi lähedal vasakul pool, teda ei karda või ei oska karta, kuid on teadlik tema hävitavast vägevast negatiivsusest. Voogavat kurjust ei saa eirata ning paratamatult oled sunnitud aktsepteerima. Olend suhtub B-sse neutraalselt.
Taaskord tajun kauget minevikuhõngu ja Birgiti päritolu sadu või tuhandeid aastaid tagasi, kuid kindlasti ennem 16. sajandit…
Voodi all lamamine on väga väsitav, mistõttu keha muutub tuimaks. Liigutamine ei ole tervitatav, sest iga krõps võib olendi ettearvamatuks muuta. Ta vaatab mulle jätkuvalt hüpnotiseerivalt otsa ja ikkagi ei näe mind.
Avan silmad hetkel, mil pidin end voodi all liigutama. Kell on umbes 6:30, unenägu on lõppenud. Ülekaalukas jõud mind pihuks ja põrmuks ei teinud ja negatiivne energia kätte ei saanud! Päästetud! Hingan kergendatult ning irratsionaalne määratu hirm saadab mind veel mitme tunni jooksul.
Tolleaegne resümee on minusuguse algaja kohta kaunikesti segane ja hüplik, mistõttu peatükki kirjutades koostan täiesti uue.
Kütina või võitlejana seigeldes tulevad ette tuttavad kaadrid iseendast ja ümbrusest. Ma mäletan! Taaskord on tegemist hingemäluga ning pakun, et Infodimensiooni vahendusel noppisin oma eelneva elu üles ja une kaasabil kogesin mõne toimunud üksiku episoodi läbi.
Esimeses lõigus kirjeldatud tundmatu planeet või dimensioon viitab teabe saamisele ID-st, mistõttu taju osundabki mittemaisele päritolule. Samas arvan, et kirjeldus sisaldab planeeti Maa. Stsenaarium näitab, et inimesi on vähe, mis annab vihje perioodile. Inimest mõistetakse Homo sapiensina, kelle vanuseks loetakse praeguste teadmiste valguses kuni 328 000 aastat. Järelikult une süžee võib käsitleda ajastut umbes 300 000 aastat tagasi.
Samal ajal esineb unes taju, et küti-võitleja teadmistepagas põhineb varasematele rikkalikele kogemustele… Tunnetus osundab, et seegi elu ei ole esimene… Järelikult üksikindiviidi hinge reinkarnatsioon, olemus või tekkimine ulatub veel kaugemale ning sügavamale! Kas minu teekonnal on olnud veel varasemaid homo sapiense, tema eellaseid erinevaid hominiine või sinu hing on täienenud ka mõnel teisel planeedil, dimensioonis vms… Keeruline vastata, aga huvitav oleks teada kasvõi enda hinge loomise algust – millal, kuidas, kus ja miks?
Mäe sees asuv portaal tulevikku vihjab ID-le, kus kohast teavet saan.
Saada aru küürus karvasest suurest kurjast olendist on väga-väga keeruline! Kindel on, et tajutud kurjus ei ole maist päritolu! Ükspuha, milline kõige jõledam sadist ja psühhopaat planeedilt Maa tuua välja, siis unes nähtu kõrval ta kahvatuks! Inimene oma kõige halvemas versioonis ei ole niivõrd kuri!
Uni on teabeallikas, mistõttu nähtu peab vastama konkreetsetele alustele. Olendid, kes kõiksuses eksisteerivad, põhinevad kindlatele kriteeriumidele. Üks mõõdupuudest on kurjus ja teine headus. Leian, et olevuste, sh inimese loomise juures kasutatakse nii headuse kui ka kurjuse algosakest. Iga inimene teab, et meis on mõlemad poolused olemas, kellel rohkem ja kellel vähem. Näiteks imik või loom tajub küllaltki hästi või veatult, kes on kuri ja kes hea inimene!
Pakun, et une episood esitles kurjust kui sellist! Kus ja millises vormis kurjus kõiksuses asub, ma öelda ei oska. Minul ja inimkonnal puuduvad vastavad teadmised, samuti sõnavara jääb piiratuks, et kurjust põhjalikult käsitleda. Piltlikult on tegemist negatiivse energiaga, mida füüsikalises mõistes märgistaks miinusmärgiga. Tumeenergia kui selline!
Pluss on tinglikult hea energia. Teoreetilises käsitluses pluss ja miinus on vajalikud, et toimuks liikumine! Liikumine on areng! Järelikult kurjus on osa arengust! Iseasi kuhu me suure kurjuse tõttu võime liikuda?
Birgit on tegeliku elu hingeliselt küllaltki tundlik karakter, keda nägin esmakordselt ilmselt mai alguses 2018 ja loetud hetkede jooksul tutvusime. Omapära seisneb selles, et unes nägin teda esmakordselt 06.09.2016! Tegemist oli spiritualistliku unega, millest toon katke jutumärkides:
„Tänane unenägu on omalaadne selles kontekstis, et uni viib mind teise dimensiooni. Tagasiteel saan aru, et alustan sisenemist enda unenäosarnasesse olekusse, mis sujuvalt muutub unenäoks. Nüüd näen und. Kui avan silmad, olen Maal ja enda voodis.”
Kas lugeja saab aru? Selgitan. Sa näed und seetõttu, et saaksid liikuda universumist välja. Teises dimensioonis on erinevad toimetamised, näiteks tutvud enda eelnevate elude stseenidega vms (ka see on uni). Tagasiteel sisened jälle unenäosse… Natuke segane, eks ole? Sa näed und, kuid esinevad üleminekud! Kokku kolm und! Kolm und ühes unes näitavad, et sa liigud ruumides! Väljumine universumist ja teekond sinna on üks ruum! Seiklused dimensioonis on teine ruum! Teekond tagasi ja tulek Maale on kolmas ruum! Isegi uni näitab, et käid kuskil ära!
Mis seal sihtkoha dimensioonis toimus? Ma ei tee pikka une sisu seletust, vaid lühidalt. Olen sõber Romasega komandeeringus Prantsusmaal. Meie punti kuulub ligi 20 meest ja naist, kes kõik pärit Eestist ja enamik töötavad geoloogidena. Missiooni pikkuseks on 9-10 kuud. Oskame sõbraga täiesti vabalt prantsuse keelt.
Unes on ühe Prantsuse linna kirjeldus (290 000 elanikku), seletus prantsuse köögi kohta, šoppingud, eripärased ajaveetmise episoodid jms. Prantsusmaast ja prantslastest on palju juttu. Lõik sellest kui brünett pikajuukseline prantslanna astub pargis sõbrale ligi ja soovib temaga tutvuda. Just too prantslanna ongi Birgit! Tema prantslannalik välimus ja vanus unes vastab Birgiti omale tegelikus elus!
Mais 2018 esmakohtumise ajal otsustasin, et ma ei soovi tema hingelist põhiolemust just praegu tajuda. Põhjus lihtne. Kellegi hingelise põhiolemuse hea tajumine avab infoväravad! Teistkordselt lobisesime silmast-silma esmaspäeval 02.07.2018 ja seekord lasin kogu teabe endale ligi. Mõistsin kiiresti, et olen teda varem näinud, unes ja eelnevas elus. Küsin ta käest, kas tal Prantsusmaaga on kokkupuuteid olnud? Vastus – ei ole. Saabuval ööl näen teistkordselt temaga seotud und. Hilisemas vestluses selgub, et tal on omad teoreetilised lähenemised elule, hingele jms ning on hingeliselt kõrgelt tundlik ehk 03.07.2018 uni näitab antud komponenti suurepäraselt – ta on teadlik olendi hävitavast vägevast negatiivsusest.
Umbes juuli keskpaik 2018. Me ei ole paar päeva üksteist näinud. Kaheksa paiku õhtul, olen kodus ja ta on mul mõtetes. Äkitselt tunnen tema lõhna… Ta kasutab kindlat lõhnaõli ja just toosama lõhna kuni 25 minuti jooksul haistangi! Just sellel hetkel peaks ta asuma minust ligi 10 kilomeetri kaugusel! ⌘ Info (mõte) muudab kehakeemiat. ⌘ Tegelikult ei midagi iseäralikku. Piisab hea muusika kuulamisest või filmi vaatamisest ning naeratus tuleb suule. Loed head raamatut, tekib rahulolu jms.
Hea lugeja Inge Annom saadab mulle 25.05.2023 unenäo, kus on kirjeldus Prantsusmaale toimunud väljasõidu kohta. Paraku ta ei tea varsti ilmuva 59-nda peatüki sisust mitte midagi, kus on erinevates kohtades prantsuse lugusid kajastatud!
Inge on väga haritud, sensitiivne ja intelligentne naine, kes näeb unes minevikus või tulevikus toimunud(-vaid) tegeliku elu sündmuseid, kellegi mõtteid või isiklikku teavet jms. Ta on saatnud mulle unesid, millede episoodid lähevad minu elu teatud episoodidega kokku. Neid momente tean ainult mina või väga üksikud inimesed. Haruldane ja eriline anne püüda teavet ID-st unede vahendusel kinni!
Inge Annomist ilmub peatükk koos fotodega 2023 aasta sügisel!
Oleme mõlemad korduvalt mõtisklenud ja arutanud:
⌘ Signaalid (teave) on järjepidevalt eetris ja materiaalse maailma (mateeria) märgid nähtavad. Iseasi kui sageli midagi märkad, kinni püüad ja aru saad. ⌘
Eeltoodud definitsioon põhineb hingelise maailma mõistmisele.
Veebiraamat „Hinge olemus ja eksistents” 